Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

Õigusakt

Väljaandja:	Riigikogu
Akti liik:	välisleping
Teksti liik:	algtekst
Jõustumise kp:	29.09.2003
Avaldamismärge:	RT II 2003, 1, 1

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

Vastu võetud 12.12.2000

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Artikkel 1. Eesmärk

Konventsiooni eesmärk on edendada koostööd rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks.

Artikkel 2. Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) organiseeritud kuritegelik ühendus – teatud ajavahemikus toimiv korraldatud ühendus, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et panna toime käesolevas konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, et otse või kaudselt saada rahalist või muud materiaalset kasu;
b) raske kuritegu – kuritegu, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt neli aastat vangistust või muu range karistus;
c) organiseeritud ühendus – ühendus, kelle vahetu eesmärk ei ole kuriteo toimepanemine, kelle liikmete ülesanded võivad olla täpselt jaotamata, kellel puudub kindel liikmeskond ja kindel struktuur;
d) vara – kinnis- või vallasvara või intellektuaalne omand või selle vara omaniku omandi- või muud õigust tõendav dokument;
e) kuriteoga saadud vara – vara, mis otse või kaudselt on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena;
f) arestimine – omandi üleandmisele, üleminekule, käsutamisele või ümberpaigutamisele ajutise keelu kohaldamine või ajutine valduse ülevõtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel;
g) konfiskeerimine – omandi äravõtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel;
h) ohtlik kuritegu – kuritegu, mille toimepanemisega vara saamine võib põhjustada artiklis 6 määratletud kuriteo koosseisu moodustava teo toimepanemise;
i) kaubaveoste kontrollimine –meetod, mille puhul lubatakse pädeva asutuse teadmisel ja asutuse järelevalve all tuua ebaseaduslik või eeldatavasti ebaseaduslik saadetisi ühe või mitme riigi territooriumile või viia sealt välja või läbi, et kindlaks teha kuriteos osalevad isikud või muu uurimises tähtis asjaolu;
j) majanduskoostöö piirkondlik organisatsioon – piirkonna suveräänsete riikide moodustatud organisatsioon, kellele tema liikmesriigid on andnud volituse konventsiooniga reguleeritavates asjades ja kes on tema sisekorra järgi nõuetekohaselt volitatud konventsioonile alla kirjutama, selle ratifitseerima, vastu võtma, kinnitama või sellega ühinema; viidet osalisriigile käsitatakse konventsioonis viitena sellistele organisatsioonile, arvestades pädevust.

Artikkel 3. Reguleerimisala

1. Kui konventsioonis ei ole ettenähtud teisiti, kohaldatakse seda järgmiste kuritegude ärahoidmise ja uurimise ning nende toimepanijate karistamise suhtes:
a) konventsiooni artikli 5, 6, 8 või 23 alusel kuritegudena määratletud teod;
b) konventsiooni artiklis 2 määratletud raske kuritegu, kui see on rahvusvaheline ja selle toimepanija on organiseeritud kuritegelik ühendus.

2. Kuritegu on lõike 1 tähenduses rahvusvaheline, kui see pannakse toime:
a) rohkem kui ühes riigis;
b) ühes riigis, kuid põhiliselt on ettevalmistatud teises riigis ja peamiselt sellest riigist antakse kuriteo toimepanemise juhiseid;
c) ühes riigis, ent selle toimepanija on organiseeritud kuritegelik ühendus, kes paneb kuritegusid toime mitmes riigis;
d) ühes riigis, kuid see toob teises riigis kaasa raskeid tagajärgi.

Artikkel 4. Suveräänsuse kaitse

1. Osalisriik täidab konventsioonist tulenevaid kohustusi, järgides riikide suveräänsuse, võrdõiguslikkuse ja territoriaalse terviklikkuse ning teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet.

2. Konventsioon ei anna osalisriigile õigust täita teise osalisriigi pädevale asutusele selle riigi seadusega pandud funktsioone ega teostada teise osalisriigi territooriumil oma jurisdiktsiooni muul viisil.

Artikkel 5. Organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumise kuriteona määratlemine

1. Osalisriik võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et määratleda kuritegudena järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) kuriteokatset kuriteona täideviimist eristades:
i) isikute kokkuleppel raske kuriteo toimepanemine, mille otsene või kaudne eesmärk on saada rahalist või muud ainelist kasu ning mille paneb kokkuleppe täitmiseks toime üks isik või organiseeritud kuritegelik ühendus;
ii) selle isiku tegevus, kes on teadlik organiseeritud kuritegeliku ühenduse eesmärgist ja tegevusest või ühenduse kavatsusest panna toime kõnealuseid kuritegusid ning kes võtab organiseeritud kuritegelikus ühenduses aktiivselt osa:
a. kuritegude toimepanemisest;
b. muust tegevusest, olles teadlik, et tema osavõtt aitab saavutada eespool kirjeldatud kuritegelikku eesmärki;
b) organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandava raske kuriteo ettevalmistamine ja täideviimine ning kuriteost kihutajana või vaimse või muu abi osutajast kaasaaitajana osavõtmine.

2. Lõikes 1 nimetatud teadmist, kavatsust, tahtlust, eesmärki või kokkulepet võib tuletada objektiivsete tegelike asjaolude põhjal.

3. Kui osalisriik oma seaduse kohaselt käsitab lõike 1 punkti a alapunktis i nimetatud kuriteona organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandavat tegu, määratleb ta raskete kuritegudena kõik organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandavad kuriteod. See osalisriik ning osalisriik, kes oma seaduse kohaselt käsitab lõike 1 punkti a alapunktis i nimetatud kuriteona kokkuleppe täitmiseks toimepandud tegu, teatavad sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile konventsioonile alla kirjutades või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja hoiule andes.

Artikkel 6. Kuritegelikul teel saadud vara päritolu varjamiseks korraldatava rahapesukuriteona määratlemine

1. Osalisriik võtab oma õiguse põhimõtete kohaselt seadusandlikke ja muid meetmeid, et määratleda kuritegudena järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) i) vara üleminek või üleandmine, kui on teada, et vara on saadud kuritegelikul teel; vara üleandmise eesmärk on varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuriteo toimepannud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest;
ii) vara tegeliku olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise või omandiõiguse või muude varaga seotud õiguste varjamine, kui on teada, et vara on saadud kuritegelikul teel;
b) võttes arvesse oma õiguse põhimõtteid:
i) vara omandamine, omamine või kasutamine, kui on teada, et vara on saadud kuritegelikul teel;
ii) käesoleva artikli kohaselt kuriteona määratletud teo toimepanemiseks sõlmitud kokkuleppes osalemine või selleks kokkuleppe sõlmimine, sellise kuriteo katse või kuriteost kihutajana või vaimse või muu abi osutajast kaasaaitajana osavõtmine.

2. Lõiget 1 järgides:
a) püüab osalisriik seda kohaldada võimalikult paljude ohtlike kuritegude suhtes;
b) arvab osalisriik ohtlike kuritegude hulka artiklis 2 määratletud rasked kuriteod ning artiklite 5, 8 ja 23 alusel kuritegudena määratletud teod. Osalisriik lisab ohtlikke kuritegusid käsitlevasse õigusakti organiseeritud kuritegeliku ühendusega toimepandava kuriteo regulatsiooni;
c) osalisriik käsitab punktis b nimetatud kuritegu ohtlikuna, sellest sõltumata, kas see on toime pandud tema jurisdiktsiooni all. Väljaspool osalisriigi jurisdiktsiooni toimepandud kuritegu peetakse ohtlikuks üksnes juhul, kui selle eest on ette nähtud karistus nii selle riigi seaduse kohaselt, kus tegu on toime pandud, kui ka selle riigi seaduse järgi, kes kohaldab käesolevat artiklit samasuguse kuriteo suhtes;
d) esitab osalisriik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile käesoleva artikli järgimist tagavate seaduste tekstid ja seadusmuudatuste tekstid või muudatuste kirjelduse;
e) osalisriigi õiguse põhimõtete kohaselt võib ette näha, et lõikes 1 nimetatud kuritegu ei määratleta kuriteona isiku puhul, kes on toime pannud ohtliku kuriteo;
f) võib lõikes 1 nimetatud kuriteo koosseisu kuuluvat teadmist, kavatsust või eesmärki eeldada objektiivsete asjaolude põhjal.

Artikkel 7. Rahapesu tõkestamise meetmed

1. Osalisriik rakendab järgmisi abinõusid:
a) oma pädevuse piires kehtestab rahapesuilmingute vältimiseks ja nende kindlaks tegemiseks pankade ja teiste finantsasutuste ning vajaduse järgi ka muude asutuste tegevuse reguleerimise ja tegevuse üle teostatava järelevalve korra ning kohaldab seda asutustele, mida võidakse kasutada rahapesuks; korras nähakse ette kliendi isikusamasuse tuvastamise, arvepidamise ning kahtlasest tehingust teatamise nõue;
b) artiklitega 18 ja 27 ei ole vastuolus, et osalisriik näeb oma seaduse alusel haldus-, õigus- ja täitevasutustele ning muudele rahapesu vastu võitlevatele asutustele (sealhulgas kohtud, kui seda näeb ette osalisriigi seadus) ette võimaluse teha koostööd ja vahetada informatsiooni oma riigis ja rahvusvahelisel tasandil ning kaalub võimalust luua finantsteabeüksus, kes osalisriigi keskasutusena kogub, analüüsib ja vahendab rahapesu käsitlevat informatsiooni.

2. Informatsiooni nõuetekohase kasutamise tagamiseks kehtestatud kaitsemeetmeid järgides ning seadusliku kapitali liikumist takistamata kaalub osalisriik võimalust rakendada abinõusid sularaha ja vabalt kaubeldavate maksevahenditega tehtavate tehingute piiriüleseks avastamiseks ja jälgimiseks. Nimetatud abinõuna võib käsitada sellise nõude kehtestamist, mille kohaselt peab üksikisik või ettevõtja teatama suure sularahakoguse või vabalt kaubeldavate maksevahendite piiriülesest ülekandest.

3. Konventsiooni muude artiklitega ei ole vastuolus, et käesoleva artikli alusel reguleerimis- ja järelevalvekorda kehtestades kutsutakse osalisriike üles juhinduma piirkondlike ja piirkondadevaheliste ning mitmepoolsete organisatsioonide kogemustest, mis on saadud rahapesu vastu võitlemisel.

4. Osalisriigid püüavad rahapesu tõkestamiseks arendada kohtute ning täitev- ja finantsasutuste ülemaailmset, piirkondlikku, kohalikku ja kahepoolset koostööd.

Artikkel 8. Korruptsiooni määratlemine kuriteona

1. Osalisriik võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et määratleda kuritegudena järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) otsene või kaudne õigustamata eelise lubamine, pakkumine või andmine ametiisikule tema enda või muu isiku jaoks, et ametiisik oma ametiülesandeid täites teeks teatava teo või hoiduks selle tegemisest;
b) ametiisiku tegu, mis seisneb õigustamata eelise otseses või kaudses nõudmises või vastuvõtmises tema enda või muu isiku jaoks, et ametiisik oma ametiülesandeid täites teeks teatava teo või hoiduks selle tegemisest.

2. Osalisriik kaalub võimalust võtta seadusandlikke ja muid meetmeid, et määratleda kuriteona lõikes 1 nimetatud teod, milles osaleb välisriigi ametiisik või rahvusvahelise organisatsiooni ametnik. Osalisriik kaalub võimalust tunnistada kuriteoks ka muu korruptiivne tegu.

3. Osalisriik rakendab abinõusid, et määratleda kuriteona käesolevas artiklis kuriteona käsitatud teost osavõtmine.

4. Lõike 1 ja artikli 9 tähenduses on «ametiisik» osalisriigi seaduse kohaselt avalikke teenuseid osutav ametiisik või muu isik, kes sellisena on määratletud ka teise osalisriigi karistusseaduses.

Artikkel 9. Korruptsioonivastased meetmed

1. Lisaks artiklis 8 käsitletud meetmetele võtab osalisriik oma seadustes ettenähtud õigus- ja haldusmeetmeid ning rakendab ametiisikute usaldusväärsuse suurendamiseks, ametiisikute korruptsiooni ärahoidmiseks ja avastamiseks ning korruptsioonikuriteo eest karistamiseks muid tõhusaid meetmeid.

2. Osalisriik võtab meetmeid, et tagada oma asutuste tõhus tegutsemine ametiisikute korruptsiooni ärahoidmisel ja avastamisel ning korruptsioonikuriteo eest karistamisel ning et järgida nende asutuste sõltumatuse nõuet.

Artikkel 10. Juriidilise isiku vastutus

1. Osalisriik võtab oma õiguspõhimõtete kohaselt meetmeid, et kindlaks määrata juriidilise isiku vastutus organiseeritud kuritegeliku ühenduse toimepandud raskest kuriteost osavõtmisel ning artiklite 5, 6, 8 ja 23 kohaselt kuritegudena määratletud tegude eest.

2. Juriidilise isiku võib võtta vastutusele kriminaal-, tsiviil- või halduskorras, kui osalisriigi õiguspõhimõtted ei näe ette teisiti.

3. Vastutuse kehtestamine ei välista õigust võtta kuriteo toimepannud füüsiline isik kriminaalvastutusele.

4. Osalisriik tagab, et käesoleva artikli kohaselt vastutusele võetud juriidilisele isikule kohaldatakse hoiatuseks tõhusat ja proportsionaalset kriminaalkaristust või rahalisi või muud karistusi.

Artikkel 11. Süüdistuse esitamine, asja lahendamine ja karistuse kohaldamine

1. Osalisriik näeb artiklite 5, 6, 8 või 23 alusel kuriteona määratletud teo toimepanemise eest ette karistused, mille puhul arvestatakse kuriteo raskust.

2. Konventsiooniga käsitletud kuritegude ärahoidmiseks tõhusamaid õiguskaitseabinõusid rakendades ja arvestades nende kuritegude tõkestamise vajadust, püüab osalisriik tagada, et kõnesoleva kuriteo toimepannud isiku vastutuselevõtmise korral kasutatakse kaalutlusõigust.

3. Süüdistatava kaitseõigust arvestades rakendab osalisriik artiklite 5, 6, 8 või 23 kohaselt kuriteona määratletud teo toimepanemise korral oma seaduse alusel abinõusid, et menetluse peatamise või apellatsiooni ajaks vahi alt vabastamise otsusega nõudeid kehtestades arvestataks vajadust tagada süüdistatava kohalviibimine järgneval kriminaalmenetlusel.

4. Osalisriik tagab, et sellise kuriteo eest süüdi mõistetud isiku ennetähtaegse või tingimisi vabastamise asja lahendav kohus või muu pädev asutus arvestab konventsioonis käsitletud kuriteo raskust.

5. Vajaduse korral kehtestab osalisriik kooskõlas oma seadusega kriminaalvastutusele võtmiseks aegumise tähtajad, konventsioonis käsitletud kuriteo eest, mida pikendatakse, kui kahtlustatav hoiab kohtumenetlusest kõrvale.

6. Konventsiooniga ei ole vastuolus põhimõte, et konventsioonis kuriteona määratletud teo ning rakendatavate õiguskaitseabinõude või muude selliste õigus asjaolude kirjeldus, millest ilmneb teo laad, ja süüdistus esitatakse ning kuriteo eest karistatakse osalisriigi seaduse kohaselt.

Artikkel 12. Konfiskeerimine ja arestimine

1. Osalisriik võtab oma seaduse alusel võimalikult suures ulatuses meetmeid, mis võimaldavad konfiskeerida:
a) konventsioonis nimetatud kuriteo toimepanemisega saadud vara või vara, millel on sama väärtus;
b) vara või muid vahendeid, mida on kasutatud või kavatsetakse kasutada konventsioonis käsitletud kuriteo toimepanemiseks.

2. Osalisriik võtab meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud eseme kindlakstegemine, jälgimine ja arestimine selle võimalikuks konfiskeerimiseks.

3. Kui kuriteoga saadud vara on osaliselt või täielikult kujundatud teistsuguseks varaks, võetakse selles artiklis nimetatud meetmeid sellise vara suhtes.

4. Kui kuriteoga saadud vara on lisatud seaduslikust allikast saadud varale, ei ole vara arestimiseks antud volitustega vastuolus konfiskeerida see osa varast, mille väärtus vastab kuriteoga saadud vara hinnangulisele väärtusele.

5. Kui sissetulekut või muud tulu saadakse kuriteoga saadud varast kujundatud varast või varast, millele on lisatud kuriteoga saadud vara, rakendatakse käesolevas artiklis nimetatud abinõusid samasugusel viisil ja samas ulatuses nagu kuriteoga saadud vara suhtes.

6. Käesoleva artikli ja artikli 13 kohaselt volitab osalisriik oma kohtu või muu pädeva asutuse andma panga- või muu finantsdokumendi või äridokumendi esitamise või arestimise määruse. Osalisriik ei või käesoleva lõike täitmisest keelduda, viidates pangasaladuse hoidmisele.

7. Osalisriik võib kaaluda võimalust nõuda, et kurjategija tõendaks eeldatavasti kuriteoga saadud vara või muu konfiskeeritava vara seaduslikku päritolu, kui selline nõue on kooskõlas osalisriigi õiguse põhimõtetega ja kohtu- või muu menetluse laadiga.

8. Käesolev artikkel ei piira heauskse kolmanda isiku õigusi.

9. Käesoleva artikliga ei ole vastuolus põhimõte määrata siin nimetatud abinõud ja rakendada neid osalisriigi seaduse kohaselt.

Artikkel 13. Konfiskeerimiseks tehtav rahvusvaheline koostöö

1. Kui osalisriik on saanud konventsioonis nimetatud kuriteole jurisdiktsiooni kohaldavalt teiselt osalisriigilt taotluse konfiskeerida artikli 12 lõikes 1 nimetatud kuriteoga saadud vara või muu vahend, mis asub tema territooriumil, rakendab ta oma seaduse alusel järgmisi abinõusid:
a) esitab oma pädevale asutusele taotluse teha konfiskeerimismäärus ning määruse andmise korral täidab seda;
b) esitab oma pädevale asutusele konfiskeerimismääruse, mille on artikli 12 lõiget 1 järgides teinud taotluse esitanud osalisriigi territooriumil asuv kohus; pädev asutus kohaldab määrust tema riigi territooriumil asuva vara või artikli 12 lõikes 1 nimetatud muu vahendi suhtes, mis on saadud kuriteo toimepanemisega.

2. Kui osalisriik on konventsioonis nimetatud kuriteole jurisdiktsiooni kohaldavalt teiselt osalisriigilt taotluse kätte saanud, võtab ta meetmeid artikli 12 lõikes 1 nimetatud kuriteoga saadud vara või muu vahendi kindlakstegemiseks, jälgimiseks ja arestimiseks, et vara või muu vahend konfiskeerida taotluse esitanud osalisriigi määruse alusel või lõike 1 kohaselt esitatud taotluse korral selle määruse alusel, mille on teinud tema pädev asutus.

3. Artiklit 18 kohaldatakse käesoleva artikli suhtes mutatis mutandis. Lisaks artikli 18 lõikes 15 nimetatud informatsioonile sisaldab käesoleva artikli alusel esitatud taotlus järgmisi andmeid:
a) lõike 1 punktis a nimetatud juhul selle vara kirjeldus, mida peetakse vajalikuks konfiskeerida, ja kuriteo nende asjaolude kirjeldus, millele taotluse esitanud osalisriik tugineb ning mille alusel teeb taotluse saanud osalisriik oma seaduse alusel määruse;
b) lõike 1 punktis b nimetatud juhul selle konfiskeerimismääruse nõuetekohane koopia, mis on taotluse alus ja mille on teinud taotluse esitanud osalisriik, kuriteo asjaolude kirjeldus ja informatsioon selle kohta, millises ulatuses tuleb määrus täita;
c) lõikes 2 nimetatud taotluse korral kuriteo nende asjaolude kirjeldus, millele taotluse esitanud osalisriik tugineb, ja nõutavate meetmete kirjeldus.

4. Lõigetes 1 ja 2 ettenähtud abinõusid rakendab taotluse saanud osalisriik oma seaduse ja menetlusnõuete kohaselt või lähtudes kahe- või mitmepoolsetest lepingutest või kokkulepetest, mis kehtivad nii tema kui ka taotluse esitanud osalisriigi kohta.

5. Osalisriik esitab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile käesoleva artikli järgimist tagavate seaduste tekstid ja seadusmuudatuste tekstid või nende kirjelduse.

6. Kui osalisriik peab vajalikuks sõlmida lõigetes 1 ja 2 nimetatud abinõude rakendamiseks lepingu, siis käsitab ta konventsiooni lepingu sõlmimise alusena.

7. Osalisriik võib keelduda käesoleva artikli alusel koostööd tegemast, kui taotlus käsitleb kuritegu, millele konventsiooni ei kohaldata.

8. Käesolev artikkel ei piira heauskse kolmanda isiku õigusi.

9. Osalisriigid kaaluvad võimalust sõlmida käesoleva artikli kohase rahvusvahelise koostöö tõhustamiseks kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid.

Artikkel 14. Kuriteoga saadud ja määruse alusel konfiskeeritud vara käsutamine

1. Kuriteoga saadud vara artikli 12 või artikli 13 lõike 1 alusel konfiskeerinud osalisriik käsutab vara oma seaduse ja haldusmenetluse kohaselt.

2. Teise osalisriigi taotlusel kaalub artikli 13 kohaselt tegutsev osalisriik võimalust oma seaduse alusel tagastada kuriteoga saadud ja tema pädeva asutuse määrusega konfiskeeritud vara taotluse esitanud osalisriigile, et see saaks kuriteos kannatanutele kahju hüvitada või kuriteoga saadud vara seaduslikule omanikule tagastada.

3. Artikli 12 või 13 kohaselt teise osalisriigi taotlusel tegutsedes võib osalisriik eelkõige kaaluda võimalust sõlmida kokkulepe, selleks et:
a) kanda kuriteoga saadud varale vastav summa või vara müügist saadud summa või osa sellest üle artikli 30 lõike 2 punkti c alusel määratud kontole või organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust korraldavate valitsustevahelistele organitele;
b) oma seaduse või haldusmenetluse kohaselt jagada kuriteoga saadud vara või selle vara müügist saadud raha korrapäraselt teiste osalisriikidega või iga juhtumi korral eraldi.

Artikkel 15. Jurisdiktsioon

1. Osalisriik võtab meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon artiklites 5, 6, 8 ja 23 kuritegudena määratletud tegude suhtes, kui kuritegu pannakse toime:
a) tema territooriumil;
b) tema riigilippu kandva laeva või tema seaduste alusel registreeritud õhusõiduki pardal.

2. Kui artiklist 4 ei tulene teisiti, võib osalisriik kehtestada oma jurisdiktsiooni järgmistel juhtudel:
a) kuritegu on toime pandud tema kodaniku suhtes;
b) kuriteo on toime pannud tema kodanik või kodakondsuseta isik, kelle elukoht on tema territooriumil;
c) kuritegu on:
i) artikli 5 lõike 1 alusel määratletud kuriteona, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, et panna tema territooriumil toime raske kuritegu;
ii) artikli 6 lõike 1 punkti b alapunkti ii alusel määratletud kuriteona, mis on toime pandud väljaspool tema territooriumi, et panna tema territooriumil toime artikli 6 lõike 1 punkti a alapunkti i või ii või punkti b alapunkti i alusel kuriteona määratletud tegu.

3. Artikli 16 lõike 10 kohaselt võtab osalisriik meetmeid, et kehtestada konventsioonis käsitletud kuriteo suhtes oma jurisdiktsioon juhul, kui kahtlustatav viibib tema territooriumil ja ta ei anna seda isikut välja põhjusel, et tegemist on tema kodanikuga.

4. Osalisriik võib rakendada abinõusid, et kehtestada konventsioonis käsitletud kuriteo suhtes oma jurisdiktsioon kui kahtlustatav viibib tema territooriumil ja ta ei anna teda välja.

5. Kui lõike 1 või 2 alusel jurisdiktsiooni teostavale osalisriigile on teatatud või talle on muul viisil teatavaks saanud, et sama teo suhtes on alustanud kriminaalmenetlust muu osalisriik, konsulteerivad kõnealuste osalisriikide pädevad asutused vajaduse korral üksteisega, et oma tegevust kooskõlastada.

6. Rahvusvahelise õiguse üldnormidega ei ole vastuolus, et osalisriik võib konventsiooni alusel kehtestada kriminaaljurisdiktsiooni oma seaduse alusel.

Artikkel 16. Väljaandmine

1. Käesolevat artiklit kohaldatakse konventsioonis nimetatud kuriteo suhtes juhul, kui artikli 3 lõike 1 punktis a või b nimetatud kuriteo on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus ja isik, kelle väljaandmist taotletakse, asub taotluse saanud osalisriigi territooriumil, ning kui väljaandmise taotlemist põhjustava kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus nii taotluse esitanud osalisriigi kui ka taotluse saanud osalisriigi seaduses.

2. Kui väljaandmistaotluses on käsitletud mitut rasket kuritegu, millest mõne kohta see artikkel ei kehti, võib taotluse saanud osalisriik kohaldada käesolevat artiklit ka nende kuritegude suhtes.

3. Kuritegu, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, määratletakse osalisriikide sõlmitavas väljaandmislepingus kuriteona, mille toimepannud isiku võib välja anda. Osalisriigid kohustuvad määratlema selle kuriteo väljaandmislepingus kuriteona, mille toime pannud isiku võib välja anda.

4. Kui osalisriik annab isiku välja sellekohase lepingu alusel ja ta saab väljaandmistaotluse osalisriigilt, kellega ta ei ole väljaandmislepingut sõlminud, võib ta käsitada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni seoses kuriteoga, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

5. Osalisriik, kes annab isiku välja lepingu alusel:
a) teatab konventsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes, kas ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena;
b) püüab teiste osalisriikidega vajaduse korral sõlmida käesoleva artikli kohaldamiseks väljaandmislepingu, kui teine osalisriik ei käsita konventsiooni väljaandmiseks koostöö õigusliku alusena.

6. Kui osalisriik ei kohalda väljaandmise suhtes lepingut, määratleb ta selles artiklis käsitletud kuriteo oma seaduses sellisena, millega võib kaasneda vastastikune väljaandmine.

7. Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi seadust või tema sõlmitud väljaandmislepingut, milles on nimetatud väljaandmist eeldav karistuse alammäär ja alus, mis võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda.

8. Osalisriik püüab oma seaduse kohaselt kiirendada väljaandmismenetlust ja lihtsustada sellega seotud tõenditele esitatavaid nõudeid niisuguste kuritegude puhul, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit.

9. Kui väljaandmistaotluse saanud osalisriigi seadusest või tema sõlmitud väljaandmislepingust ei tulene teisiti, võib osalisriik taotluse esitanud osalisriigi soovil võtta tema territooriumil viibiva asjaomase isiku vahi alla või ta võib rakendada muid abinõusid, et tagada tema kohalolek väljaandmismenetluse ajal.

10. Kui osalisriik ei anna tema territooriumil viibivat ja käesoleva artikliga reguleeritava kuriteo toimepanemises kahtlustatavat isikut välja põhjusel, et see on tema kodanik, annab ta asja väljaandmist taotleva osalisriigi soovil viivitamata lahendada oma pädevale asutusele, kes võtab isiku vastutusele. Asutus kohaldab menetlusele ja otsuse tegemisele nõudeid, mis tema seaduse järgi kehtivad raske kuriteo kohta. Asjaomased osalisriigid teevad koostööd menetlust ja tõendeid käsitlevates ning muudes asjades, et tagada tõhusate karistuste kohaldamine.

11. Kui osalisriigi õigus võimaldab tema kodaniku välja anda või muul viisil üle anda üksnes tingimusel, et isik tuuakse kõnealusesse osalisriiki tagasi väljaandmis- või üleandmistaotluse aluseks olnud kohtumenetluses mõistetud karistust kandma, ning kui see osalisriik ja isiku väljaandmist taotlenud osalisriik nõustuvad selle võimalusega ja muude asjakohaste tingimustega, käsitatakse tingimuslikku välja- või üleandmist lõikes 10 ettenähtud kohustuse täitmisena.

12. Kui väljaandmistaotluse saanud osalisriik on kohtuotsuse täideviimiseks taotletavast väljaandmisest keeldunud põhjusel, et tagaotsitav isik on tema kodanik, ning kui seda võimaldab tema seadus, otsustab ta taotluse esitanud osalisriigi soovil selle seaduse alusel tehtud kohtuotsusega mõistetud karistuse või selle kandmata jäänud osa täideviimise.

13. Kui menetletakse sellise kuriteo asja, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, tagatakse isikule tema õiglase kohtlemise huvides menetluse kõigil etappidel õigused, mis on ette nähtud selle riigi seaduses, mille territooriumil isik asub.

14. Konventsiooniga ei panda väljaandmistaotluse saanud osalisriigile kohustust isik välja anda, kui sellel riigil on alust arvata, et taotluse esitanud riik kavatseb isikut karistada tema soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise kuuluvuse või poliitiliste vaadete alusel ning et taotluse rahuldamine võib isiku huve nimetatud põhjusel kahjustada.

15. Osalisriik ei või väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes sel põhjendusel, et kuritegu on seotud ka maksuasjadega.

16. Enne väljaandmisest keeldumist võib taotluse saanud osalisriik konsulteerida taotluse esitanud osalisriigiga, et anda talle võimalus avaldada oma arvamust ning esitada tema väidetega seonduv informatsioon.

17. Osalisriigid sõlmivad väljaandmiseks või selle tõhustamiseks kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid.

Artikkel 17. Süüdimõistetu üleandmine

Osalisriik võib kaaluda võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et anda teisele lepingupoolele üle isik, kellele on konventsioonis nimetatud kuriteo eest mõistetud vabaduskaotuslik karistus või vabadust piirav muu karistus, et see isik saaks kanda karistuse lõpuni teise lepingupoole territooriumil.

Artikkel 18. Vastastikune õigusabi

1. Osalisriigid annavad üksteisele tõhusat vastastikust õigusabi konventsioonis käsitletud kuritegude uurimisel, kuriteo toimepanija karistamisel ja kohtumenetluse korraldamisel artikli 3 kohaselt ning juhul, kui taotluse esitanud osalisriigil on alust arvata, et artikli 3 lõike 1 punktis a või b nimetatud kuritegu on rahvusvaheline, et kuriteo ohver või tunnistaja, kuriteoga saadud vara või muud vahendid või tõendid asuvad taotluse saanud osalisriigis ning et kuriteo on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus.

2. Kui kuriteo on toime pannud juriidiline isik, kellele võib artikli 10 kohaselt karistust kohaldada taotluse esitanud osalisriigis, antakse vastastikust õigusabi taotluse saanud osalisriigi asjakohaste seaduste ning lepingute ja kokkulepete alusel võimalikult suures ulatuses.

3. Käesoleva artikli kohaselt antavat õigusabi võidakse taotleda selleks, et:
a) koguda tõendeid või isikuid üle kuulata;
b) toimetada kätte kohtudokumente;
c) korraldada läbiotsimine ja korraldada vara arestimist;
d) esemed ja sündmuskohad üle vaadata;
e) saada informatsiooni, asitõendeid ja eksperthinnanguid;
f) saada valitsus-, panga- ja muude finantsdokumentide ning äridokumentide või muude asjakohaste dokumentide originaale või nende tõestatud koopiaid;
g) tõendamiseks selgitada kuriteoga saadud vara või kuriteo vahendi või muu eseme asukoht;
h) hõlbustada isiku vabatahtlikku kohaleilmumist taotluse esitanud osalisriiki;
i) osutada muud abi, mis ei ole vastuolus taotluse saanud osalisriigi seadusega.

4. Osalisriigi seadusega ei ole vastuolus tema pädeva asutuse õigus edastada teise osalisriigi pädevale asutusele kriminaalasjadega seotud informatsiooni ilma taotlust esitamata, kui asutusel on alust arvata, et selline informatsioon aitab sellel asutusel alustada uurimist ja kriminaalmenetlust või aitab need edukalt lõpule viia või koostada konventsiooni alusel taotlus.

5. Informatsiooni edastamine lõike 4 alusel ei tohi kahjustada uurimist ega kriminaalmenetlust informatsiooni andva pädeva asutuse asukohariigis. Informatsiooni saav pädev asutus järgib informatsiooni ajutise konfidentsiaalsuse nõuet või kohaldab informatsiooni suhtes kasutuspiiranguid. Nõude järgimine ei takista informatsiooni saaval osalisriigil avalikustada oma kohtumenetluses informatsiooni, mis tõestab süüdistatava süütust. Sellisel juhul teeb informatsiooni saav osalisriik selle avalikustamise varem teatavaks informatsiooni edastavale osalisriigile ja selle riigi taotluse korral konsulteerib temaga. Kui informatsiooni avalikustamisest ei ole võimalik ette teatada, teeb informatsiooni saav osalisriik informatsiooni avalikustamise informatsiooni edastavale liikmesriigile viivitamata teatavaks pärast informatsiooni avalikustamist.

6. Käesoleva artikliga ei ole vastuolus kohustused, mis tulenevad teistest kahe- või mitmepoolsetest lepingutest, millega täielikult või osaliselt reguleeritakse või hakatakse reguleerima vastastikust õigusabi.

7. Käesoleva artikli lõikeid 9–29 kohaldatakse selle artikli alusel esitatud taotluse suhtes, kui kõnealused osalisriigid ei ole seotud vastastikuse õigusabi lepinguga. Kui osalisriigid on sellise lepingu sõlminud, kohaldatakse lepingut juhul, kui asjaosalised ei ole kokku leppinud kohaldada nende asemel käesoleva artikli lõikeid 9–29. Osalisriikidel on otstarbekas kohaldada neid lõikeid, kui need soodustavad koostööd.

8. Osalisriik ei või keelduda käesolevas artiklis käsitletud õigusabi andmisest, põhjendades seda pangasaladuse hoidmisega.

9. Osalisriik ei või keelduda käesolevas artiklis käsitletud õigusabi andmisest ettekäändel, et teine lepingupool ei ole tegu kuriteona määratlenud. Vajaduse korral võib taotluse saanud osalisriik anda õigusabi enda määratud ulatuses, olenemata sellest, kas tegu on taotluse saanud osalisriigi seaduse määratletud kuriteona.

10. Kui isik on võetud vahi alla või kui ta kannab karistust ühe osalisriigi territooriumil ja teine osalisriik taotleb tema väljaandmist, et isikut tuvastada või võtta temalt ütlusi või et muul viisil osutada abi konventsioonis käsitletud kuriteo uurimiseks, isikule karistuse kohaldamiseks või kohtumenetluseks tõendite saamisel, võib isiku üle anda, kui on täidetud järgmised nõuded:
a) isik on selleks andnud nõusoleku vabatahtlikult ja teadlikult;
b) osalisriikide pädevad asutused lepivad selles kokku nende nõuete kohaselt, mida nad järgivad.

11. Lõike 10 kohaldamise korral:
a) on osalisriik, kellele isik üle antakse, kohustatud hoidma isikut vahi all, kui isiku üleandnud riik ei ole esitanud muud nõuet;
b) täidab osalisriik, kellele on isik üle antud, viivitamata oma kohustuse saata isik tagasi selle osalisriigi territooriumile, kes ta üle andis, järgides mõlema osalisriigi pädevate asutuste varasemat kokkulepet või muud asjakohast kokkulepet;
c) ei nõua osalisriik, kellele on isik üle antud, isiku üle andnud osalisriigilt isiku tagasisaatmiseks väljaandmismenetluse algatamist;
d) arvatakse üleandnud riigis kantud karistuse aeg selles osalisriigis kantava karistuse aja hulka, kuhu ta on üle antud.

12. Kui lõike 10 või 11 alusel kohustatud osalisriik ei nõustu isikut üle andma, siis isiku kodakondsusest sõltumata ei kohaldata talle karistust ega vahi alla võtmist ning tema isikuvabadust ei või selle riigi territooriumil, kellele ta üle antakse, muul viisil piirata tema tegevuse või tegevusetuse või tema süüdimõistmiste tõttu, mis on toimunud enne tema lahkumist selle osalisriigi territooriumilt, kes ta üle andis.

13. Osalisriik määrab keskasutuse, kes on volitatud õigusabitaotlused vastu võtma ja menetlema neid või edastama need pädevatele asutustele. Kui osalisriigis on piirkond, kus toimib oma õigusabi süsteem, võib osalisriik määrata keskasutuse, kellel on sama funktsioon kõnealuses piirkonnas. Keskasutus tagab taotluste kiire ja nõuetekohase menetlemise või edastamise. Kui keskasutus edastab taotluse pädevale asutusele, aitab ta sellel taotlust kiiresti ja nõuetekohaselt menetleda. Osalisriik teatab määratud keskasutusest ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes. Vastastikuse õigusabi taotlus ja sellega seotud teade edastatakse osalisriigi määratud keskasutusele. Selle nõudega ei ole vastuolus osalisriigi õigus nõuda, et taotlus või teade saadetakse talle diplomaatiliste kanalite kaudu ning erakorralisel juhul kriminaalpolitsei rahvusvahelise organisatsiooni (Interpol) kaudu, kui see on võimalik ja kui osalisriigid sellega nõustuvad.

14. Taotlus esitatakse kirjalikult või sellise vahendi abil, mis võimaldab koostada kirjaliku dokumendi selle osalisriigile vastuvõetavas keeles, kes taotluse saab, ning järgides nõudeid, mis võimaldavad kõnealusel osalisriigil dokumendi ehtsuse kindlaks teha. Osalisriik teatab talle vastuvõetavast keelest või vastuvõetavatest keeltest ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andes. Kui osalisriigid on sellega nõus, võib erakorralistel asjaoludel esitada suulise taotluse, mis tuleb kohe kirjalikult kinnitada.

15. Vastastikuse õigusabi taotluses esitatakse järgmised andmed:
a) taotluse esitanud asutuse andmed;
b) taotlusega seotud uurimise ning kohtumenetluse sisu ja laad ning sellise asutuse nimetus ja ülesanded, kelle pädevuses on uurimine või kohtumenetlus;
c) tähtsate asjaolude lühikokkuvõte, välja arvatud kohtudokumentide kättetoimetamiseks esitatud taotluse puhul;
d) taotletava abi kirjeldus ja menetluse üksikasjad, mille järgimist soovib taotluse esitanud osalisriik;
e) kui võimalik, siis kõigi menetlusosaliste isiku-, asukoha- ja kodakondsusandmed;
f) tõendite ja informatsiooni esitamise ja abinõude rakendamise eesmärk.

16. Taotluse saanud osalisriik võib nõuda lisainformatsiooni, kui seda on vaja tema seaduse alusel taotluse menetlemiseks või kui informatsioon võib kergendada taotluse menetlemist.

17. Taotluse saanud osalisriik rahuldab taotluse oma seaduses ettenähtud ulatuses ning kui see on võimalik, siis korraldab taotluses nimetatud menetluse.

18. Kui isik viibib ühe osalisriigi territooriumil ja teise osalisriigi kohus peab ta üle kuulama tunnistajana või eksperdina, võib asukoha riik oma õiguspõhimõtteid järgides võimalust mööda korraldada isiku ärakuulamise teise osalisriigi taotluse alusel videokonverentsina, kui isikul ei ole võimalik või soovitatav taotluse esitanud osalisriigi territooriumile ilmuda. Osalisriigid võivad kokku leppida, et ülekuulamise korraldab taotluse esitanud osalisriigi kohus taotluse saanud osalisriigi kohtu esindajate juuresolekul.

19. Taotluse saanud osalisriigi nõusolekuta ei edasta ega kasuta taotluse esitanud osalisriik taotluse saanud osalisriigi antud informatsiooni ja tõendeid muu asja uurimisel ega muus kohtumenetluses, kui on nimetatud taotluses. Käesoleva lõikega ei ole vastuolus taotluse esitanud osalisriigi õigus oma menetluses avalikustada süüdistatava süütust kinnitav informatsioon või muu tõend. Sel juhul teeb taotluse esitanud osalisriik informatsiooni või muude tõendite avalikustamise teatavaks taotluse saanud osalisriigile, kelle taotluse korral ta selle riigiga konsulteerib. Kui avalikustamisest ei ole võimalik ette teatada, teeb taotluse esitanud osalisriik selle asjaolu taotluse saanud osalisriigile viivitamata teatavaks.

20. Taotluse esitanud osalisriik võib nõuda, et taotluse saanud osalisriik säilitaks taotluse esitamisel ja taotluse sisu konfidentsiaalsuse, välja arvatud taotluse menetlemiseks vajalikud andmed. Kui taotluse saanud osalisriigil ei ole võimalik konfidentsiaalsusnõuet täita, teeb ta selle asjaolu taotluse esitanud osalisriigile viivitamata teatavaks.

21. Vastastikusest õigusabist võib keelduda, kui:
a) taotlust esitades on eiratud käesoleva artikli nõudeid;
b) taotluse saanud osalisriik leiab, et taotluse rahuldamine võib kahjustada tema suveräänsust, julgeolekut või avalikku korda või muid olulisi huve;
c) taotluse saanud osalisriigi seadus keelab tema asutusel võtta nõutud meetmeid samasuguse kuriteo suhtes, kui ta kohaldab kuriteo uurimisele või kohtumenetlusele oma jurisdiktsiooni;
d) taotluse rahuldamine oleks vastuolus taotluse saanud osalisriigi selle seadusega, mis reguleerib taotluse alusel vastastikuse õigusabi andmist.

22. Osalisriik ei või õigusabitaotlust tagasi lükata üksnes sel põhjusel, et kuritegu on seotud maksuasjadega.

23. Vastastikuse õigusabi andmisest keeldumist tuleb põhjendada.

24. Taotluse saanud osalisriik rahuldab õigusabitaotluse esimesel võimalusel ning püüab järgida taotluse esitanud osalisriigi nimetatud tähtaegu, mida on otstarbekas põhjendada juba taotluses. Taotluse saanud osalisriik vastab taotluse menetlemise kohta tehtud järelepärimisele, kui taotluse esitanud osalisriik on seda põhjendanud. Kui taotletud abi enam ei vajata, teeb taotluse esitanud osalisriik selle asjaolu taotluse saanud liikmesriigile viivitamata teatavaks.

25. Taotluse saanud osalisriik võib õigusabi osutamise edasi lükata, kui abi osutamine takistab uurimist või kohtumenetlust.

26. Enne kui taotluse saanud osalisriik taotluse lõike 21 alusel tagasi lükkab või taotluse rahuldamise lõike 25 alusel edasi lükkab, konsulteerib ta taotluse esitanud osalisriigiga, et teha kindlaks, kas ta võib abi andmisele kohaldada oma nõudeid. Kui taotluse esitanud osalisriik nõustub sellega, et ta saab abi sel viisil, järgib ta taotluse saanud riigi kohaldatavaid nõudeid.

27. Lõikega 12 ei ole vastuolus, et tunnistajale ja eksperdile ega muule isikule, kes on nõus taotluse esitanud osalisriigis selle soovil andma uurimise ajal ütlusi või abistama uurimisel või kohtumenetluses, ei kohaldata karistust ega vahi alla võtmist ning tema isikuvabadust ei või sellel territooriumil piirata muul viisil tegevuse või tegevusetuse või tema süüdimõistmise tõttu, mis on toimunud enne tema lahkumist taotluse saanud osalisriigi territooriumilt. Isikupuutumatus lõpeb, kui tunnistajal või eksperdil või muul isikul on viieteistkümne päeva jooksul või osalisriikide vahel kokkulepitud muus ajavahemikus alates päevast, kui kohus teatas talle, et tema kohalolekut enam ei vajata, olnud võimalik taotluse esitanud osalisriigi territooriumilt lahkuda, kuid ta on vabatahtlikult jäänud sinna või pöördunud pärast lahkumist vabatahtlikult tagasi.

28. Taotluse menetlemise jooksvad kulud kannab taotluse saanud osalisriik, kui asjaomased osalisriigid ei ole kokku leppinud teisiti. Kui taotluse menetlemisega kaasnevad kohe või edaspidi olulised või erakorralised kulutused, konsulteerivad osalisriigid omavahel, et määrata kindlaks taotluse menetlemise nõuded ja kulude kandmise kord.

29. Taotluse saanud osalisriik:
a) annab taotluse esitanud osalisriigile koopiad tema valduses olevatest valitsus- ja muudest dokumentidest ning infost, mis tema seaduse kohaselt on avalik;
b) võib oma äranägemise järgi anda taotluse esitanud osalisriigile osaliselt või täielikult koopiad tema valduses olevatest valitsus- ja muudest dokumentidest ning infost, mis tema seaduse kohaselt ei ole avalik;

30. Vajaduse korral kaaluvad osalisriigid võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, mis võimaldavad tõhustada käesoleva artikli kohaldamist selle eesmärkide täitmise huvides.

Artikkel 19. Ühisuurimine

Osalisriigid kaaluvad võimalust sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, mille kohaselt võivad pädevad asutused ühes või mitmes riigis moodustada uurimiseks või kohtumenetluseks ühise uurimisorgani. Kui selliseid kokkuleppeid ei sõlmita, võib ühisuurimise korraldada eraldi kokkuleppe alusel. Asjaomased osalisriigid austavad selle osalisriigi suveräänsust, kelle territooriumil uurimine korraldatakse.

Artikkel 20. Uurimise erimeetodid

1. Et tõhusalt võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu, rakendab osalisriik oma õiguse põhimõtetele ja oma seaduse kohaselt oma võimaluste piires selliseid abinõusid, mis võimaldavad tema pädevatel asutustel tema territooriumil asjakohaselt kontrollida tarneid ning vajaduse korral kasutada selliseid meetodeid nagu elektrooniline jälgimine või muu varjatud toiming.

2. Konventsioonis käsitletud kuritegude uurimiseks on osalisriikidel soovitatav vajaduse korral sõlmida kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid, et rahvusvahelises koostöös kasutada uurimise erimeetodeid. Kokkulepped sõlmitakse ja neid kohaldatakse riikide suveräänsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõtet arvestades ja lepingutingimusi järgides.

3. Kui lõikes 2 nimetatud kokkulepet ei sõlmita, otsustatakse uurimise erimeetodite rahvusvaheline kasutamine iga juhtumi puhul eraldi ning vajaduse korral järgitakse finantskokkuleppeid ja asjaomaste osalisriikide leppeid, mis on sõlmitud jurisdiktsiooni teostamise kohta.

4. Osalisriikide kokkuleppel võib tarne kontrollimise otsuses näha ette ka sellised meetodid nagu kauba kinnipidamine ja kaupa kontrollimata selle veo jätkamiseks loa andmine, kauba kõrvaldamine või kauba täielik või osaline asendamine.

Artikkel 21. Kriminaalmenetluse üleandmine

Kui kuriteole on võimalik kohaldada mitme riigi jurisdiktsiooni ja osalisriigid on seisukohal, et otstarbekas on korraldada kohtumenetlust ühes osalisriigis, kaaluvad nad konventsioonis käsitletud kuriteoasjade menetlemise üleandmist, kui nad on veendunud, et see on õiglase õigusemõistmise huvides.

Artikkel 22. Karistatuse kindlakstegemine

Osalisriik võib võtta seadusandlikke või muid meetmeid, et oma seaduse alusel ja oma eesmärgile kohaselt kasutada tema riigis kahtlustatavaks peetava isiku kohta teises osalisriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, et saada sellist informatsiooni konventsioonis käsitletud kuriteo kohta algatatud menetluses.

Artikkel 23. Õigusemõistmise takistamise määratlemine kuriteona

Osalisriik võtab seadusandlikke ja muid meetmeid, et tunnistada kuriteoks järgmised teod, kui need on toime pandud tahtlikult:
a) füüsilise vägivalla kasutamine või ähvardamine või hirmutamine või õigustamatu eelise lubamine, pakkumine või andmine, et kallutada isik andma valeütlusi või et takistada tunnistuste andmist või asitõendite esitamist konventsioonis käsitletud kuriteo kohta algatatud menetluses;
b) füüsilise vägivalla kasutamine või ähvardamine või hirmutamine, et takistada kohtuametnikul või muul õiguskaitseametnikul täita oma ametikohustust konventsioonis nimetatud kuriteo kohta algatatud menetluses; käesoleva punktiga ei ole vastuolus osalisriigi õigus kehtestada õigusakte, mis kaitsevad teisi ametiisikuid.

Artikkel 24. Tunnistaja kaitse

1. Osalisriik võtab oma võimaluste piires meetmeid, et konventsioonis käsitletud kuriteo kohta kriminaalmenetluses ütlusi andvat tunnistajat ning vajaduse korral ka tema sugulast või muud lähedast isikut tõhusalt kaitsta võimaliku kättemaksu või hirmutamise eest.

2. Süüdistatava suhtes kohaldatava menetlus- või muu õigusega ei ole vastuolus võtta lõike 1 alusel järgmisi meetmeid:
a) kehtestada asjaomaste isikute kaitse kord, milles nähakse ette võimalus viia isik teise kohta või õigus varjata isikut ja tema asukohta käsitlevat infot või kohaldada info avaldamise suhtes piiranguid;
b) kehtestada tunnistuse andmise juhend, mille kohaselt võib tunnistajalt ütluste võtmiseks kasutada videoühendust või muud sidetehnikavahendit või mis näeb tunnistaja ohutuse tagamiseks ette muu viisi.

3. Osalisriik kaalub võimalust sõlmida teise riigiga kokkuleppe sellesse riiki lõikes 1 nimetatud isiku üleviimiseks.

4. Käesolevat artiklit kohaldatakse kannatanu suhtes niivõrd, kuivõrd ta on tunnistaja.

Artikkel 25. Kannatanule osutatav abi ja kannatanu kaitse

1. Osalisriik võtab oma võimaluste piires meetmeid, et kaitsta ja muul viisil abistada konventsioonis käsitletud kuriteo tõttu kannatanut, keda ähvardatakse kättemaksuga või keda hirmutatakse või kes vajab kaitset muul põhjusel.

2. Osalisriik kehtestab korra, milles nähakse ette konventsioonis käsitletud kuriteo tõttu kannatanule kahju hüvitamine ja vara tagastamine.

3. Osalisriik tagab oma seadust järgides, et kurjategija vastu algatatud kriminaalmenetluses esitab kannatanu oma seisukohad ja ta kuulatakse ära ning tema huve arvestatakse viisil, mis ei kahjusta süüdistatava õigusi.

Artikkel 26. Õiguskaitseorganitega tehtava koostöö edendamise meetmed

1. Osalisriik võtab meetmeid, et julgustada organiseeritud kuritegelikus ühenduses osalevat või osalenud isikut:
a) andma pädevale asutusele uurimiseks vajalikku informatsiooni või muid tõendeid:
i) organiseeritud kuritegeliku ühenduse andmete, olemuse, koosseisu, struktuuri, asukoha või tegevuse kohta;
ii) sidemete kohta, mis tal on rahvusvaheliste ja muude organiseeritud kuritegelike ühendustega;
iii) kuritegude kohta, mida on organiseeritud kuritegelik ühendus toime pannud või võib toime panna;
b) andma pädevale asutusele abi, mis võimaldab organiseeritud kuritegelikult ühenduselt kätte saada kuriteo vahendi või kuriteoga saadud vara.

2. Osalisriik kaalub võimalust oma õiguse põhimõtete kohaselt kergendada sellise süüdistatava karistust, kes aitab oluliselt kaasa konventsioonis käsitletud kuriteo uurimisele või selle eest karistuse kohaldamisele.

3. Osalisriik kaalub võimalust oma õiguse põhimõtete kohaselt anda puutumatus isikule, kes aitab oluliselt kaasa konventsioonis käsitletud kuriteo uurimisele või selle eest karistuse kohaldamisele.

4. Sellist isikut kaitstakse artiklis 24 ettenähtud viisil.

5. Kui lõikes 1 nimetatud isik, kes asub ühes osalisriigis, võib teise osalisriigi pädevale asutusele osutada tõhusat kaasabi, võivad asjaomased osalisriigid kaaluda vajadust sõlmida oma seaduste alusel kokkuleppe, milles nähakse ette lõigetes 2 ja 3 käsitletud abinõude rakendamine teises osalisriigis.

Artikkel 27. Õiguskaitseasutuste koostöö

1. Oma õigus- ja halduskorda järgides teevad osalisriigid üksteisega tihedat koostööd õiguskaitsemeetmete tõhustamiseks, et võidelda konventsioonis käsitletud kuritegude vastu. Osalisriik võtab tõhusaid meetmeid, et:
a) täiustada oma pädevate asutuste ja muude institutsioonide vahelisi sidekanaleid või et vajaduse korral need luua konventsioonis käsitletud kuritegude kõigi asjaolude ja omavaheliste seoste selgitamiseks peetava infovahetuse turvalisuse ja kiiruse suurendamiseks, kui asjaomased osalisriigid peavad seda vajalikuks;
b) teha konventsioonis käsitletud kuritegude uurimisel teiste osalisriikidega koostööd, et:
i) kindlaks teha nende isikute andmed, asukoht ja tegevus, keda kahtlustatakse sellisest kuriteost osavõtus, või muude asjaomaste isikute asukohad;
ii) ümber paigutada kuriteoga saadud vara;
iii) ümber paigutada vara või muud vahendid, mida on kasutatud või mida kavatsetakse kasutada selliste kuritegude toimepanemiseks;
c) vajaduse korral esitada ese või aine analüüside tegemiseks või uurimiseks;
d) tõhustada oma pädevate asutuste ja muude institutsioonide koostöö koordineerimist, edendada ekspertide ja muude töötajate vahetust ning määrata kontaktisikud, kui asjaomaste osalisriikide kahepoolsed kokkulepped ei näe ette teisiti;
e) vahetada teiste osalisriikidega informatsiooni organiseeritud kuritegelikes ühendustes kasutatavate vahendite ja meetodite kohta; vajaduse korral vahetatakse teavet nimetatud ühenduste liikumisteede ja veovahendite kohta ning ühenduse tegevuse varjamiseks kasutatavate valede isikutunnistuste või võltsitud või muude valedokumentide kasutamise või muude vahendite kohta;
f) vahetada informatsiooni ning kooskõlastada vastavalt vajadusele võetavaid haldus- ja muid meetmeid, et konventsioonis käsitletud kuriteo toimepanijaid varakult kindlaks teha.

2. Konventsiooni kohaldamise hõlbustamiseks kaaluvad osalisriigid võimalust soovitada oma õiguskaitseasutustel sõlmida kahe- või mitmepoolseid koostöö kokkuleppeid või kui kokkulepped on juba sõlmitud, siis soovitada neid täiendada. Kui asjaomased osalisriigid ei ole sõlminud kokkuleppeid, võivad nende õiguskaitseasutused teha konventsioonis käsitletud kuritegude ära hoidmiseks koostööd konventsiooni alusel. Vajaduse korral järgivad osalisriigid nende õiguskaitseorganite koostöö edendamiseks kokkuleppeid, mis on neil riikidel sõlmitud rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega sõlmitud kokkuleppeid.

3. Osalisriigid püüavad teha oma võimaluste piires koostööd, et ära hoida rahvusvahelisi organiseeritud kuritegusid, mis pannakse toime nüüdisaegseid tehnikavahendeid kasutades.

Artikkel 28. Organiseeritud kuritegevuse laadi käsitleva informatsiooni kogumine, vahetamine ja analüüsimine

1. Osalisriik kaalub võimalust koos teadlastega analüüsida tema territooriumil toimiva organiseeritud kuritegevuse suundumusi, organiseeritud kuritegude toimepanemise asjaolusid ja organiseeritud kuritegevuses osalevate elukutselistest kurjategijatest koosnevate rühmitiste laadi ja nende kasutatavaid tehnikavahendeid

2. Osalisriik kaalub võimalust täiendada organiseeritud kuritegevuse analüüsimise kogemusi ja peab vajalikuks tutvustada neid teistele osalisriikidele ning laiemalt rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide kaudu. Selleks on soovitatav välja töötada ühised määratlused, normid ja metoodika, mida vajaduse korral kasutatakse.

3. Osalisriik kaalub vajadust seada sisse kontroll organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks abinõude rakendamise üle ning vajadust anda hinnang nende rakendamise tõhususele.

Artikkel 29. Koolitus ja tehniline abi

1. Osalisriik töötab välja ning vajaduse korral täiendab jälitus- ja uurimisorganite töötajate ning konventsioonis käsitletud kuritegude ärahoidmise ja avastamise ning kuritegevuse ohjeldamise eest vastutavate teiste õiguskaitsetöötajate väljaõppe kavasid. Kavas võib ette näha lähetuste korraldamise ja asjaomaste töötajate vahetuse. Oma seadust järgides seab osalisriik väljaõppekava eesmärgiks tutvustada:
a) konventsioonis käsitletud kuritegude ärahoidmise, avastamise ja ohjeldamise meetodeid;
b) liikumisteid ja vahendeid, mida transiidi- ja muudes riikides kasutavad konventsioonis käsitletud kuritegude toimepanijaid, ning nende kuritegude tõkestamise abinõusid;
c) salakauba liikumise jälgimist;
d) kuriteoga saadud vara või muude vahendite liikumise ning üleandmise ja varjamise meetodite kindlakstegemist ning rahapesu ja muude finantskuritegude vastu võitlemise meetodeid;
e) tõendite kogumist;
f) vabakaubandustsoonis ja vabasadamas kauba kontrollimise meetodeid;
g) elektroonilise jälgimise seadmeid ja meetodeid ning muid tänapäeva õiguskaitses kasutatavaid seadmeid ja meetodeid, kaubaveoste kontrollimist ning jälitustoimingute tegemist;
h) arvuti või telekommunikatsioonivõrgu kaudu või muu nüüdistehnikavahendi abil toimepandavate rahvusvaheliste organiseeritud kuritegude vastu võitlemise meetodeid;
i) kannatanute ja tunnistajate kaitse meetodeid.

2. Osalisriigid aitavad üksteisel koostada ja täita uurimis- ja õppekavasid, milles nähakse ette lõikes 1 nimetatud aladel erialateadmiste vahetamine ning koostöö edendamiseks vajaduse korral ka piirkondlike ning rahvusvaheliste konverentside ja seminaride korraldamine ning ühist huvi pakkuvate probleemide, sealhulgas transiidiriikide probleemide ja -vajaduste arutelu.

3. Osalisriigid tõhustavad väljaõpet ja metoodilist abi, mis hõlbustab väljaandmist ja vastastikuse õigusabi osutamist. Väljaõppe ja metoodilise abi hulka võivad kuuluda keeleõppe ja lähetuste korraldamine ning keskasutuste või muude asjaomaste asutuste töötaja vahetamine.

4. Osalisriigid tõhustavad õppe- ja muud tegevust kahe- ja mitmepoolsete kokkulepete alusel ning vajaduse korral koostöös rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega.

Artikkel 30. Majanduse arendamine ja tehnilise abi andmine ning konventsiooni kohaldamist tõhustavad muud abinõud

1. Arvestades asjaolu, et organiseeritud kuritegevus takistab ühiskonna säästlikku arengut ja mõjutab negatiivselt kogu ühiskonnaelu, rakendavad osalisriigid abinõusid konventsiooni võimalikult laialdaseks kohaldamiseks rahvusvahelise koostöö kaudu.

2. Osalisriigid rakendavad üksteisega ning rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega koostööd tehes järgmisi abinõusid:
a) teevad mitmekülgset koostööd arengumaadega, et suurendada nende võimalusi rahvusvahelist organiseeritud kuritegevust ära hoida või ohjeldada;
b) suurendavad rahalist ja muud ainelist abi, et tõhustada arengumaade jõupingutusi mida nad teevad rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks, ning et aidata neil konventsiooni edukalt kohaldada;
c) osutavad arengumaadele ja siirdemajandusriikidele tehnilist abi, et hõlbustada neis riikides konventsiooni kohaldamist. Selleks püüab osalisriik korrapäraselt teha Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahastamissüsteemi kaudu vabatahtlikke sissemakseid selleks määratud kontole. Osalisriik võib oma seadust ja konventsiooni järgides kaaluda võimalust kanda nimetatud kontole teatav protsent kuriteoga saadud ja konventsiooni alusel konfiskeeritud rahast või sel viisil saadud varale vastavast rahasummast;
d) vajaduse korral innustavad teisi riike ja rahandusasutusi ühinema nende jõupingutustega, mida tehakse käesoleva artikli kohaselt ning mille eesmärk on tõhustada arengumaades korraldatavat õpet ja anda neile nüüdisaegseid seadmeid, et aidata neil saavutada konventsiooni eesmärgid.

3. Võimalust mööda rakendab osalisriik käsitletud abinõusid viisil, mis ei ole vastuolus kahepoolsete, piirkondlike ega rahvusvaheliste välisabi- või rahanduskoostöö kokkulepetega.

4. Osalisriigid võivad konventsioonis käsitletud koostöö tõhustamiseks ning rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ärahoidmiseks ja ohjeldamiseks sõlmida kahe- või mitmepoolseid materiaalse või logistilise abi kokkuleppeid, võttes arvesse rahastamiskokkuleppeid.

Artikkel 31. Kuritegude ärahoidmine

1. Osalisriik püüab välja töötada rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ärahoidmise kava ning teha kindlaks sellise kuritegevuse vastu võitlemise tõhusaimad abinõud.

2. Osalisriik püüab oma õiguse põhimõtteid järgides võtta õigus-, haldus- ja muid meetmeid, et vähendada kuriteoga saadud vara kasutavate organiseeritud kuritegelike ühenduste võimalust osaleda legaalses majandustegevuses. Soovitav on:
a) tugevdada teiste prokuratuuri ja õiguskaitseorganite ning eraõiguslike tööstus- ja muude ettevõtjate koostööd;
b) töötada välja õigusaktid avalik-õiguslikes asutustes ja asjaomastes eraõiguslikes institutsioonides korruptsiooni ärahoidmiseks ning advokaatide, notarite, maksuametnike ja raamatupidajate eetikakoodeksid;
c) hoida ära võimalus, et organiseeritud kuritegelik ühendus osaleb ametiasutuse korraldatud pakkumises või saab toetusi või litsentse, mida riik annab äritegevuse edendamiseks;
d) hoida ära võimalus, et organiseeritud kuritegelik ühendus kuritarvitab juriidilist isikut ning selleks:
i) koostada riiklik register juriidilistest isikutest ja füüsilistest isikutest, kes on seotud juriidiliste isikute asutamise, juhtimise ja rahastamisega;
ii) anda võimalus kehtestada nõue, et kohtumääruse alusel või muul asjakohasel viisil keelatakse konventsioonis käsitletud kuriteos süüdi mõistetud isikul teatava aja jooksul tegutseda osalisriigi jurisdiktsiooni all asutatud juriidilise isiku juhina;
iii) koostada riiklik register isikutest, kellel on keelatud tegutseda juriidilise isiku juhina;
iv) vahetada punkti d alapunktides i ja iii nimetatud registrites olevat informatsiooni teiste osalisriikide pädevate asutustega.

3. Osalisriik püüab soodustada konventsioonis käsitletud kuriteos süüdi mõistetud isiku taasintegreerimist ühiskonda.

4. Osalisriik püüab korrapäraselt anda hinnangu asjakohastele õigusaktidele ja haldustavadele, et teha kindlaks, kas neid on organiseeritud kuritegelike ühendusi arvestades vaja täiendada.

5. Osalisriik püüab suurendada üldsuse teadmisi rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse põhjustest ja ohtlikkusest. Vajaduse korral võib informatsiooni levitada meedia kaudu, et soodustada üldsuse osavõttu sellise kuritegevuse vastu peetavast võitlusest.

6. Osalisriik teatab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile selle asutuse nimetuse ja aadressi, kes võib teistel osalisriikidel aidata välja töötada rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse ärahoidmise abinõusid.

7. Vajaduse korral teevad osalisriigid käesolevas artiklis käsitletud meetmete väljatöötamiseks ja täiendamiseks koostööd üksteisega ning asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega. Koostöö hõlmab osalemise rahvusvahelistes projektides, mille üks eesmärk on rahvusvaheliste organiseeritud kuritegude ärahoidmiseks, parandada nende elutingimusi, kes oma ebasoodsa sotsiaalse seisundi tõttu on rahvusvahelisele organiseeritud kuritegevusele vastuvõtlikud.

Artikkel 32. Konventsiooniosaliste konverents

1. Konventsiooniosaliste konverents kutsutakse kokku, et suurendada osalisriikide võimalusi võidelda rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu, et konventsioon läbi vaadata.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär kutsub konverentsi kokku konventsiooni jõustumisest alates aasta jooksul. Konverents võtab vastu oma töökorra ning lõigetes 3 ja 4 ettenähtud tegevuse juhendi (sh tegevusega seotud kulude hüvitamise eeskirjad).

3. Konventsiooniosaliste konverentsil lepitakse kokku, et konverents lõikes 1 nimetatud eesmärkide saavutamiseks:
a) aitab osalisriikidel täita artiklites 29, 30 ja 31 ettenähtud ülesandeid, näiteks soodustades annetuste kogumist;
b) aitab osalisriikidel vahetada infot rahvusvaheliste organiseeritud kuritegude laadi ja suundumuste ning selliste kuritegude ärahoidmise tõhusate meetodite kohta;
c) teeb koostööd asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonidega ning valitsusväliste organisatsioonidega;
d) korrapäraselt kontrollib konventsiooni kohaldamist;
e) annab soovitusi konventsioonis muudatuste tegemiseks ja konventsiooni kohaldamise tõhustamiseks.

4. Lõike 3 punktide d ja e kohaldamiseks esitavad osalisriigid konventsiooniosaliste konverentsile andmed konventsiooni kohaldamiseks rakendatud abinõude ja nende rakendamise raskuste kohta ning sellist infot saab konverents ka muul viisil, mille ta ette näeb.

5. Osalisriik annab konventsiooniosaliste konverentsile selle taotluse alusel informatsiooni oma tegevuskavade ja nende täitmise ning konventsiooni kohaldamiseks võetud õigus- ja haldusmeetmete kohta.

Artikkel 33. Sekretariaat

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär tagab konventsiooniosaliste konverentsile sekretariaaditeenused.

2. Sekretariaat täidab järgmisi ülesandeid:
a) abistab konventsiooniosaliste konverentsi artiklis 32 käsitletud tegevuses, korraldab konverentsi istungjärke ja korraldab konverentsi teenindamise;
b) taotluse korral aitab osalisriigil anda konventsiooniosaliste konverentsile infot artikli 32 lõike 5 kohaselt;
c) kooskõlastab oma töö asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide sekretariaatidega.

Artikkel 34. Konventsiooni kohaldamine

1. Konventsioonis ettenähtud kohustuste täitmiseks rakendab osalisriik oma õiguse põhimõtteid järgides õigus- ja haldus- ning muid abinõusid.

2. Osalisriik määratleb oma seaduses artiklis 5, 6, 8 ja 23 käsitletud teod, sõltumata asjaolust, kas tegu on artikli 3 lõike 1 kohaselt rahvusvahelist laadi või kas selle on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus; see ei kehti, kui teo on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus, mida on käsitletud artiklis 5.

3. Osalisriik võib rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks võtta konventsioonis ettenähtud meetmetest karmimaid meetmeid.

Artikkel 35. Vaidluste lahendamine

l. Osalisriigid püüavad lahendada konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlusi läbirääkimiste teel.

2. Konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise vaidlus, mida ei ole võimalik mõistliku aja jooksul lahendada läbirääkimiste teel, esitatakse ühe vaidluspoole nõudmisel lahendada vahekohtule. Kui vahekohtule taotluse esitamisest alates kuue kuu jooksul ei ole osalisriigid suutnud vahekohtu moodustamises kokku leppida, võib asjaomane osalisriik edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule, esitades kohtu põhikirja järgiva taotluse.

3. Osalisriik võib konventsiooni alla kirjutades, ratifitseerides, vastu võttes või kinnitades või sellega ühinedes teatada, et ta lõiget 2 ei kohalda. Reservatsiooni teinud osalisriigiga suheldes jätavad teised osalisriigid artikli 2 sel juhul kohaldamata.

4. Lõike 3 kohase reservatsiooni teinud osalisriik võib sellise reservatsiooni igal ajal tagasi võtta, teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 36. Allakirjutamine, ratifitseerimine, vastuvõtmine, kinnitamine ja ühinemine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile riikidele 12.–15. detsembrini 2000. aastal Itaalias Palermos ning seejärel kuni 12. detsembrini 2002 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.

2. Konventsioon on avatud allakirjutamiseks ka piirkondlikele majanduskoostöö organisatsioonidele, kui organisatsiooni liikmesriikidest vähemalt üks on konventsioonile lõike 1 kohaselt alla kirjutanud.

3. Konventsioon ratifitseeritakse, võetakse vastu või kinnitatakse. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskiri antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon võib oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirja anda hoiule siis, kui vähemalt üks tema liikmesriikidest on seda juba teinud. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjas teatab piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon oma pädevuse konventsiooniga reguleeritavates asjades. Organisatsioon teatab hoiulevõtjale ka oma pädevuse muutumisest.

4. Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile riikidele ja kõigile piirkondliku majanduskoostöö organisatsioonidele, kelle liikmesriikidest vähemalt üks on konventsiooniosaline. Ühinemiskiri antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Ühinemise ajal teatab piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon oma pädevuse konventsiooniga reguleeritavates asjades. Organisatsioon teatab hoiulevõtjale ka oma pädevuse muutumisest.

Artikkel 37. Seos protokollidega

1. Konventsiooni võib täiendada protokolli või protokollidega.

2. Protokolliosaliseks saab riik või piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon, kes on konventsiooniosaline.

3. Konventsiooniosalise kohta kehtib protokoll üksnes siis, kui ta on protokolli alusel saanud selle osaliseks.

4. Konventsiooni protokolli tõlgendatakse koos konventsiooniga, võttes arvesse protokolli eesmärki.

Artikkel 38. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast seda, kui antakse hoiule neljakümnes ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemiskiri. Käesoleva lõike kohaselt ei käsitata piirkondliku majanduskoostöö organisatsiooni hoiuleantud kirja organisatsiooni liikmesriikide hoiuleantud kirjade lisana.

2. Kui riik või piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon ratifitseerib, võtab vastu või kinnitab konventsiooni või ühineb sellega pärast neljakümnenda kirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon tema suhtes kolmekümnendal päeval pärast tema asjakohase kirja hoiuleandmist.

Artikkel 39. Muutmine

1. Viis aastat pärast konventsiooni jõustumist võib osalisriik esitada konventsiooni muutmise ettepaneku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile, kes edastab ettepaneku konventsiooni osalisriikidele ja konventsiooniosaliste konverentsile arutamiseks ja otsuse tegemiseks. Konverents püüab muudatuse vastuvõtmiseks saavutada konsensuse. Kui jõupingutustest hoolimata ei ole konsensusele jõutud ega kokkulepet saavutatud, on võimalik muudatus vastu võtta konventsiooniosaliste konverentsi istungil osalenud ja hääletanud osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega.

2. Piirkondliku majanduskoostöö organisatsioonil on tema pädevusse kuuluvates asjades käesoleva artikli alusel nii palju hääli, kui palju organisatsiooni liikmesriike on konventsiooniga ühinenud. Organisatsioon ei kasuta oma hääleõigust, kui oma hääleõigust kasutab organisatsiooni liikmesriik ning liikmesriik ei hääleta, kui seda teeb organisatsioon.

3. Osalisriik ratifitseerib lõike 1 kohase muudatuse või võtab selle vastu või kinnitab.

4. Lõike 1 alusel vastuvõetud muudatus jõustub osalisriigi suhtes üheksakümnendal päeval pärast seda, kui riik on asjakohase ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiule andnud.

5. Jõustunud muudatust kohaldab osalisriik, kes on väljendanud selleks oma nõusolekut. Teised osalisriigid järgivad konventsiooni ja varasemaid muudatusi, mis nad on ratifitseerinud, vastu võtnud või kinnitanud.

Artikkel 40. Denonsseerimine

1. Osalisriik võib konventsiooni denonsseerida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile saadetava kirjaliku teatega. Denonsseerimine jõustub aasta möödumisel päevast, mil peasekretär on teate kätte saanud.

2. Piirkondliku majanduskoostöö organisatsioon lakkab olemast konventsiooniosaline, kui kõik tema liikmesriigid on konventsiooni denonsseerinud.

3. Konventsiooni denonsseerimine vastavalt lõikele 1 tähendab kõigi protokollide denonsseerimist.

Artikkel 41. Hoiulevõtja ja keeled

1. Konventsiooni hoiulevõtja on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

2. Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on valitsuse täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

UNITED NATIONS CONVENTION AGAINST TRANSNATIONAL ORGANIZED CRIME

Article 1. Statement of purpose

The purpose of this Convention is to promote cooperation to prevent and combat transnational organized crime more effectively.

Article 2. Use of terms

For the purposes of this Convention:
(a) “Organized criminal group” shall mean a structured group of three or more persons, existing for a period of time and acting in concert with the aim of committing one or more serious crimes or offences established in accordance with this Convention, in order to obtain, directly or indirectly, a financial or other material benefit;
(b) “Serious crime” shall mean conduct constituting an offence punishable by a maximum deprivation of liberty of at least four years or a more serious penalty;
(c) “Structured group” shall mean a group that is not randomly formed for the immediate commission of an offence and that does not need to have formally defined roles for its members, continuity of its membership or a developed structure;
(d) “Property” shall mean assets of every kind, whether corporeal or incorporeal, movable or immovable, tangible or intangible, and legal documents or instruments evidencing title to, or interest in, such assets;
(e) “Proceeds of crime” shall mean any property derived from or obtained, directly or indirectly, through the commission of an offence;
(f) “Freezing” or “seizure” shall mean temporarily prohibiting the transfer, conversion, disposition or movement of property or temporarily assuming custody or control of property on the basis of an order issued by a court or other competent authority;
(g) “Confiscation”, which includes forfeiture where applicable, shall mean the permanent deprivation of property by order of a court or other competent authority;
(h) “Predicate offence” shall mean any offence as a result of which proceeds have been generated that may become the subject of an offence as defined in article 6 of this Convention;
(i) “Controlled delivery” shall mean the technique of allowing illicit or suspect consignments to pass out of, through or into the territory of one or more States, with the knowledge and under the supervision of their competent authorities, with a view to the investigation of an offence and the identification of persons involved in the commission of the offence;
(j) “Regional economic integration organization” shall mean an organization constituted by sovereign States of a given region, to which its member States have transferred competence in respect of matters governed by this Convention and which has been duly authorized, in accordance with its internal procedures, to sign, ratify, accept, approve or accede to it; references to “States Parties” under this Convention shall apply to such organizations within the limits of their competence.

Article 3. Scope of application

1. This Convention shall apply, except as otherwise stated herein, to the prevention, investigation and prosecution of:
(a) The offences established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention; and
(b) Serious crime as defined in article 2 of this Convention;

where the offence is transnational in nature and involves an organized criminal group.

2. For the purpose of paragraph 1 of this article, an offence is transnational in nature if:
(a) It is committed in more than one State;
(b) It is committed in one State but a substantial part of its preparation, planning, direction or control takes place in another State;
(c) It is committed in one State but involves an organized criminal group that engages in criminal activities in more than one State; or
(d) It is committed in one State but has substantial effects in another State.

Article 4. Protection of sovereignty

1. States Parties shall carry out their obligations under this Convention in a manner consistent with the principles of sovereign equality and territorial integrity of States and that of non-intervention in the domestic affairs of other States.

2. Nothing in this Convention entitles a State Party to undertake in the territory of another State the exercise of jurisdiction and performance of functions that are reserved exclusively for the authorities of that other State by its domestic law.

Article 5. Criminalization of participation in an organized criminal group

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) Either or both of the following as criminal offences distinct from those involving the attempt or completion of the criminal activity:
(i) Agreeing with one or more other persons to commit a serious crime for a purpose relating directly or indirectly to the obtaining of a financial or other material benefit and, where required by domestic law, involving an act undertaken by one of the participants in furtherance of the agreement or involving an organized criminal group;
(ii) Conduct by a person who, with knowledge of either the aim and general criminal activity of an organized criminal group or its intention to commit the crimes in question, takes an active part in:
a. Criminal activities of the organized criminal group;
b. Other activities of the organized criminal group in the knowledge that his or her participation will contribute to the achievement of the above-described criminal aim;
(b) Organizing, directing, aiding, abetting, facilitating or counselling the commission of serious crime involving an organized criminal group.

2. The knowledge, intent, aim, purpose or agreement referred to in paragraph 1 of this article may be inferred from objective factual circumstances.

3. States Parties whose domestic law requires involvement of an organized criminal group for purposes of the offences established in accordance with paragraph 1(a)(i) of this article shall ensure that their domestic law covers all serious crimes involving organized criminal groups. Such States Parties, as well as States Parties whose domestic law requires an act in furtherance of the agreement for purposes of the offences established in accordance with paragraph 1(a)(i) of this article, shall so inform the Secretary-General of the United Nations at the time of their signature or of deposit of their instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention.

Article 6. Criminalization of the laundering of proceeds of crime

1. Each State Party shall adopt, in accordance with fundamental principles of its domestic law, such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) (i) The conversion or transfer of property, knowing that such property is the proceeds of crime, for the purpose of concealing or disguising the illicit origin of the property or of helping any person who is involved in the commission of the predicate offence to evade the legal consequences of his or her action;
(ii) The concealment or disguise of the true nature, source, location, disposition, movement or ownership of or rights with respect to property, knowing that such property is the proceeds of crime;
(b) Subject to the basic concepts of its legal system:
(i) The acquisition, possession or use of property, knowing, at the time of receipt, that such property is the proceeds of crime;
(ii) Participation in, association with or conspiracy to commit, attempts to commit and aiding, abetting, facilitating and counselling the commission of any of the offences established in accordance with this article.

2. For purposes of implementing or applying paragraph 1 of this article:
(a) Each State Party shall seek to apply paragraph 1 of this article to the widest range of predicate offences;
(b) Each State Party shall include as predicate offences all serious crime as defined in article 2 of this Convention and the offences established in accordance with articles 5, 8 and 23 of this Convention. In the case of States Parties whose legislation sets out a list of specific predicate offences, they shall, at a minimum, include in such list a comprehensive range of offences associated with organized criminal groups;
(c) For the purposes of subparagraph (b), predicate offences shall include offences committed both within and outside the jurisdiction of the State Party in question. However, offences committed outside the jurisdiction of a State Party shall constitute predicate offences only when the relevant conduct is a criminal offence under the domestic law of the State where it is committed and would be a criminal offence under the domestic law of the State Party implementing or applying this article had it been committed there;
(d) Each State Party shall furnish copies of its laws that give effect to this article and of any subsequent changes to such laws or a description thereof to the Secretary-General of the United Nations;
(e) If required by fundamental principles of the domestic law of a State Party, it may be provided that the offences set forth in paragraph 1 of this article do not apply to the persons who committed the predicate offence;
(f) Knowledge, intent or purpose required as an element of an offence set forth in paragraph 1 of this article may be inferred from objective factual circumstances.

Article 7. Measures to combat money-laundering

1. Each State Party:
(a) Shall institute a comprehensive domestic regulatory and supervisory regime for banks and non-bank financial institutions and, where appropriate, other bodies particularly susceptible to money-laundering, within its competence, in order to deter and detect all forms of money-laundering, which regime shall emphasize requirements for customer identification, record-keeping and the reporting of suspicious transactions;
(b) Shall, without prejudice to articles 18 and 27 of this Convention, ensure that administrative, regulatory, law enforcement and other authorities dedicated to combating money-laundering (including, where appropriate under domestic law, judicial authorities) have the ability to cooperate and exchange information at the national and international levels within the conditions prescribed by its domestic law and, to that end, shall consider the establishment of a financial intelligence unit to serve as a national centre for the collection, analysis and dissemination of information regarding potential money-laundering.

2. States Parties shall consider implementing feasible measures to detect and monitor the movement of cash and appropriate negotiable instruments across their borders, subject to safeguards to ensure proper use of information and without impeding in any way the movement of legitimate capital. Such measures may include a requirement that individuals and businesses report the cross-border transfer of substantial quantities of cash and appropriate negotiable instruments.

3. In establishing a domestic regulatory and supervisory regime under the terms of this article, and without prejudice to any other article of this Convention, States Parties are called upon to use as a guideline the relevant initiatives of regional, interregional and multilateral organizations against money-laundering.

4. States Parties shall endeavour to develop and promote global, regional, subregional and bilateral cooperation among judicial, law enforcement and financial regulatory authorities in order to combat money-laundering.

Article 8. Criminalization of corruption

1. Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) The promise, offering or giving to a public official, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties;
(b) The solicitation or acceptance by a public official, directly or indirectly, of an undue advantage, for the official himself or herself or another person or entity, in order that the official act or refrain from acting in the exercise of his or her official duties.

2. Each State Party shall consider adopting such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences conduct referred to in paragraph 1 of this article involving a foreign public official or international civil servant. Likewise, each State Party shall consider establishing as criminal offences other forms of corruption.

3. Each State Party shall also adopt such measures as may be necessary to establish as a criminal offence participation as an accomplice in an offence established in accordance with this article.

4. For the purposes of paragraph 1 of this article and article 9 of this Convention, “public official” shall mean a public official or a person who provides a public service as defined in the domestic law and as applied in the criminal law of the State Party in which the person in question performs that function.

Article 9. Measures against corruption

1. In addition to the measures set forth in article 8 of this Convention, each State Party shall, to the extent appropriate and consistent with its legal system, adopt legislative, administrative or other effective measures to promote integrity and to prevent, detect and punish the corruption of public officials.

2. Each State Party shall take measures to ensure effective action by its authorities in the prevention, detection and punishment of the corruption of public officials, including providing such authorities with adequate independence to deter the exertion of inappropriate influence on their actions.

Article 10. Liability of legal persons

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary, consistent with its legal principles, to establish the liability of legal persons for participation in serious crimes involving an organized criminal group and for the offences established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention.

2. Subject to the legal principles of the State Party, the liability of legal persons may be criminal, civil or administrative.

3. Such liability shall be without prejudice to the criminal liability of the natural persons who have committed the offences.

4. Each State Party shall, in particular, ensure that legal persons held liable in accordance with this article are subject to effective, proportionate and dissuasive criminal or non-criminal sanctions, including monetary sanctions.

Article 11. Prosecution, adjudication and sanctions

1. Each State Party shall make the commission of an offence established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention liable to sanctions that take into account the gravity of that offence.

2. Each State Party shall endeavour to ensure that any discretionary legal powers under its domestic law relating to the prosecution of persons for offences covered by this Convention are exercised to maximize the effectiveness of law enforcement measures in respect of those offences and with due regard to the need to deter the commission of such offences.

3. In the case of offences established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention, each State Party shall take appropriate measures, in accordance with its domestic law and with due regard to the rights of the defence, to seek to ensure that conditions imposed in connection with decisions on release pending trial or appeal take into consideration the need to ensure the presence of the defendant at subsequent criminal proceedings.

4. Each State Party shall ensure that its courts or other competent authorities bear in mind the grave nature of the offences covered by this Convention when considering the eventuality of early release or parole of persons convicted of such offences.

5. Each State Party shall, where appropriate, establish under its domestic law a long statute of limitations period in which to commence proceedings for any offence covered by this Convention and a longer period where the alleged offender has evaded the administration of justice.

6. Nothing contained in this Convention shall affect the principle that the description of the offences established in accordance with this Convention and of the applicable legal defences or other legal principles controlling the lawfulness of conduct is reserved to the domestic law of a State Party and that such offences shall be prosecuted and punished in accordance with that law.

Article 12. Confiscation and seizure

1. States Parties shall adopt, to the greatest extent possible within their domestic legal systems, such measures as may be necessary to enable confiscation of:
(a) Proceeds of crime derived from offences covered by this Convention or property the value of which corresponds to that of such proceeds;
(b) Property, equipment or other instrumentalities used in or destined for use in offences covered by this Convention.

2. States Parties shall adopt such measures as may be necessary to enable the identification, tracing, freezing or seizure of any item referred to in paragraph 1 of this article for the purpose of eventual confiscation.

3. If proceeds of crime have been transformed or converted, in part or in full, into other property, such property shall be liable to the measures referred to in this article instead of the proceeds.

4. If proceeds of crime have been intermingled with property acquired from legitimate sources, such property shall, without prejudice to any powers relating to freezing or seizure, be liable to confiscation up to the assessed value of the intermingled proceeds.

5. Income or other benefits derived from proceeds of crime, from property into which proceeds of crime have been transformed or converted or from property with which proceeds of crime have been intermingled shall also be liable to the measures referred to in this article, in the same manner and to the same extent as proceeds of crime.

6. For the purposes of this article and article 13 of this Convention, each State Party shall empower its courts or other competent authorities to order that bank, financial or commercial records be made available or be seized. States Parties shall not decline to act under the provisions of this paragraph on the ground of bank secrecy.

7. States Parties may consider the possibility of requiring that an offender demonstrate the lawful origin of alleged proceeds of crime or other property liable to confiscation, to the extent that such a requirement is consistent with the principles of their domestic law and with the nature of the judicial and other proceedings.

8. The provisions of this article shall not be construed to prejudice the rights of bona fide third parties.

9. Nothing contained in this article shall affect the principle that the measures to which it refers shall be defined and implemented in accordance with and subject to the provisions of the domestic law of a State Party.

Article 13. International cooperation for purposes of confiscation

1. A State Party that has received a request from another State Party having jurisdiction over an offence covered by this Convention for confiscation of proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 12, paragraph 1, of this Convention situated in its territory shall, to the greatest extent possible within its domestic legal system:
(a) Submit the request to its competent authorities for the purpose of obtaining an order of confiscation and, if such an order is granted, give effect to it; or
(b) Submit to its competent authorities, with a view to giving effect to it to the extent requested, an order of confiscation issued by a court in the territory of the requesting State Party in accordance with article 12, paragraph 1, of this Convention insofar as it relates to proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 12, paragraph 1, situated in the territory of the requested State Party.

2. Following a request made by another State Party having jurisdiction over an offence covered by this Convention, the requested State Party shall take measures to identify, trace and freeze or seize proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities referred to in article 12, paragraph 1, of this Convention for the purpose of eventual confiscation to be ordered either by the requesting State Party or, pursuant to a request under paragraph 1 of this article, by the requested State Party.

3. The provisions of article 18 of this Convention are applicable, mutatis mutandis, to this article. In addition to the information specified in article 18, paragraph 15, requests made pursuant to this article shall contain:
(a) In the case of a request pertaining to paragraph 1(a) of this article, a description of the property to be confiscated and a statement of the facts relied upon by the requesting State Party sufficient to enable the requested State Party to seek the order under its domestic law;
(b) In the case of a request pertaining to paragraph 1(b) of this article, a legally admissible copy of an order of confiscation upon which the request is based issued by the requesting State Party, a statement of the facts and information as to the extent to which execution of the order is requested;
(c) In the case of a request pertaining to paragraph 2 of this article, a statement of the facts relied upon by the requesting State Party and a description of the actions requested.

4. The decisions or actions provided for in paragraphs 1 and 2 of this article shall be taken by the requested State Party in accordance with and subject to the provisions of its domestic law and its procedural rules or any bilateral or multilateral treaty, agreement or arrangement to which it may be bound in relation to the requesting State Party.

5. Each State Party shall furnish copies of its laws and regulations that give effect to this article and of any subsequent changes to such laws and regulations or a description thereof to the Secretary-General of the United Nations.

6. If a State Party elects to make the taking of the measures referred to in paragraphs 1 and 2 of this article conditional on the existence of a relevant treaty, that State Party shall consider this Convention the necessary and sufficient treaty basis.

7. Cooperation under this article may be refused by a State Party if the offence to which the request relates is not an offence covered by this Convention.

8. The provisions of this article shall not be construed to prejudice the rights of bona fide third parties.

9. States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral treaties, agreements or arrangements to enhance the effectiveness of international cooperation undertaken pursuant to this article.

Article 14. Disposal of confiscated proceeds of crime or property

1. Proceeds of crime or property confiscated by a State Party pursuant to articles 12 or 13, paragraph 1, of this Convention shall be disposed of by that State Party in accordance with its domestic law and administrative procedures.

2. When acting on the request made by another State Party in accordance with article 13 of this Convention, States Parties shall, to the extent permitted by domestic law and if so requested, give priority consideration to returning the confiscated proceeds of crime or property to the requesting State Party so that it can give compensation to the victims of the crime or return such proceeds of crime or property to their legitimate owners.

3. When acting on the request made by another State Party in accordance with articles 12 and 13 of this Convention, a State Party may give special consideration to concluding agreements or arrangements on:
(a) Contributing the value of such proceeds of crime or property or funds derived from the sale of such proceeds of crime or property or a part thereof to the account designated in accordance with article 30, paragraph 2(c), of this Convention and to intergovernmental bodies specializing in the fight against organized crime;
(b) Sharing with other States Parties, on a regular or case-by-case basis, such proceeds of crime or property, or funds derived from the sale of such proceeds of crime or property, in accordance with its domestic law or administrative procedures.

Article 15. Jurisdiction

1. Each State Party shall adopt such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention when:
(a) The offence is committed in the territory of that State Party; or
(b) The offence is committed on board a vessel that is flying the flag of that State Party or an aircraft that is registered under the laws of that State Party at the time that the offence is committed.

2. Subject to article 4 of this Convention, a State Party may also establish its jurisdiction over any such offence when:
(a) The offence is committed against a national of that State Party;
(b) The offence is committed by a national of that State Party or a stateless person who has his or her habitual residence in its territory; or
(c) The offence is:
(i) One of those established in accordance with article 5, paragraph 1, of this Convention and is committed outside its territory with a view to the commission of a serious crime within its territory;
(ii) One of those established in accordance with article 6, paragraph 1(b)(ii), of this Convention and is committed outside its territory with a view to the commission of an offence established in accordance with article 6, paragraph 1(a)(i) or (ii) or (b)(i), of this Convention within its territory.

3. For the purposes of article 16, paragraph 10, of this Convention, each State Party shall adopt such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences covered by this Convention when the alleged offender is present in its territory and it does not extradite such person solely on the ground that he or she is one of its nationals.

4. Each State Party may also adopt such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the offences covered by this Convention when the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him or her.

5. If a State Party exercising its jurisdiction under paragraph 1 or 2 of this article has been notified, or has otherwise learned, that one or more other States Parties are conducting an investigation, prosecution or judicial proceeding in respect of the same conduct, the competent authorities of those States Parties shall, as appropriate, consult one another with a view to coordinating their actions.

6. Without prejudice to norms of general international law, this Convention does not exclude the exercise of any criminal jurisdiction established by a State Party in accordance with its domestic law.

Article 16. Extradition

1. This article shall apply to the offences covered by this Convention or in cases where an offence referred to in article 3, paragraph 1(a) or (b), involves an organized criminal group and the person who is the subject of the request for extradition is located in the territory of the requested State Party, provided that the offence for which extradition is sought is punishable under the domestic law of both the requesting State Party and the requested State Party.

2. If the request for extradition includes several separate serious crimes, some of which are not covered by this article, the requested State Party may apply this article also in respect of the latter offences.

3. Each of the offences to which this article applies shall be deemed to be included as an extraditable offence in any extradition treaty existing between States Parties. States Parties undertake to include such offences as extraditable offences in every extradition treaty to be concluded between them.

4. If a State Party that makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may consider this Convention the legal basis for extradition in respect of any offence to which this article applies.

5. States Parties that make extradition conditional on the existence of a treaty shall:
(a) At the time of deposit of their instrument of ratification, acceptance, approval of or accession to this Convention, inform the Secretary-General of the United Nations whether they will take this Convention as the legal basis for cooperation on extradition with other States Parties to this Convention; and
(b) If they do not take this Convention as the legal basis for cooperation on extradition, seek, where appropriate, to conclude treaties on extradition with other States Parties to this Convention in order to implement this article.

6. States Parties that do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize offences to which this article applies as extraditable offences between themselves.

7. Extradition shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the requested State Party or by applicable extradition treaties, including, inter alia, conditions in relation to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the requested State Party may refuse extradition.

8. States Parties shall, subject to their domestic law, endeavour to expedite extradition procedures and to simplify evidentiary requirements relating thereto in respect of any offence to which this article applies.

9. Subject to the provisions of its domestic law and its extradition treaties, the requested State Party may, upon being satisfied that the circumstances so warrant and are urgent and at the request of the requesting State Party, take a person whose extradition is sought and who is present in its territory into custody or take other appropriate measures to ensure his or her presence at extradition proceedings.

10. A State Party in whose territory an alleged offender is found, if it does not extradite such person in respect of an offence to which this article applies solely on the ground that he or she is one of its nationals, shall, at the request of the State Party seeking extradition, be obliged to submit the case without undue delay to its competent authorities for the purpose of prosecution. Those authorities shall take their decision and conduct their proceedings in the same manner as in the case of any other offence of a grave nature under the domestic law of that State Party. The States Parties concerned shall cooperate with each other, in particular on procedural and evidentiary aspects, to ensure the efficiency of such prosecution.

11. Whenever a State Party is permitted under its domestic law to extradite or otherwise surrender one of its nationals only upon the condition that the person will be returned to that State Party to serve the sentence imposed as a result of the trial or proceedings for which the extradition or surrender of the person was sought and that State Party and the State Party seeking the extradition of the person agree with this option and other terms that they may deem appropriate, such conditional extradition or surrender shall be sufficient to discharge the obligation set forth in paragraph 10 of this article.

12. If extradition, sought for purposes of enforcing a sentence, is refused because the person sought is a national of the requested State Party, the requested Party shall, if its domestic law so permits and in conformity with the requirements of such law, upon application of the requesting Party, consider the enforcement of the sentence that has been imposed under the domestic law of the requesting Party or the remainder thereof.

13. Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with any of the offences to which this article applies shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings, including enjoyment of all the rights and guarantees provided by the domestic law of the State Party in the territory of which that person is present.

14. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person’s sex, race, religion, nationality, ethnic origin or political opinions or that compliance with the request would cause prejudice to that person’s position for any one of these reasons.

15. States Parties may not refuse a request for extradition on the sole ground that the offence is also considered to involve fiscal matters.

16. Before refusing extradition, the requested State Party shall, where appropriate, consult with the requesting State Party to provide it with ample opportunity to present its opinions and to provide information relevant to its allegation.

17. States Parties shall seek to conclude bilateral and multilateral agreements or arrangements to carry out or to enhance the effectiveness of extradition.

Article 17. Transfer of sentenced persons

States Parties may consider entering into bilateral or multilateral agreements or arrangements on the transfer to their territory of persons sentenced to imprisonment or other forms of deprivation of liberty for offences covered by this Convention, in order that they may complete their sentences there.

Article 18. Mutual legal assistance

1. States Parties shall afford one another the widest measure of mutual legal assistance in investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences covered by this Convention as provided for in article 3 and shall reciprocally extend to one another similar assistance where the requesting State Party has reasonable grounds to suspect that the offence referred to in article 3, paragraph 1(a) or (b), is transnational in nature, including that victims, witnesses, proceeds, instrumentalities or evidence of such offences are located in the requested State Party and that the offence involves an organized criminal group.

2. Mutual legal assistance shall be afforded to the fullest extent possible under relevant laws, treaties, agreements and arrangements of the requested State Party with respect to investigations, prosecutions and judicial proceedings in relation to the offences for which a legal person may be held liable in accordance with article 10 of this Convention in the requesting State Party.

3. Mutual legal assistance to be afforded in accordance with this article may be requested for any of the following purposes:
(a) Taking evidence or statements from persons;
(b) Effecting service of judicial documents;
(c) Executing searches and seizures, and freezing;
(d) Examining objects and sites;
(e) Providing information, evidentiary items and expert evaluations;
(f) Providing originals or certified copies of relevant documents and records, including government, bank, financial, corporate or business records;
(g) Identifying or tracing proceeds of crime, property, instrumentalities or other things for evidentiary purposes;
(h) Facilitating the voluntary appearance of persons in the requesting State Party;
(i) Any other type of assistance that is not contrary to the domestic law of the requested State Party.

4. Without prejudice to domestic law, the competent authorities of a State Party may, without prior request, transmit information relating to criminal matters to a competent authority in another State Party where they believe that such information could assist the authority in undertaking or successfully concluding inquiries and criminal proceedings or could result in a request formulated by the latter State Party pursuant to this Convention.

5. The transmission of information pursuant to paragraph 4 of this article shall be without prejudice to inquiries and criminal proceedings in the State of the competent authorities providing the information. The competent authorities receiving the information shall comply with a request that said information remain confidential, even temporarily, or with restrictions on its use. However, this shall not prevent the receiving State Party from disclosing in its proceedings information that is exculpatory to an accused person. In such a case, the receiving State Party shall notify the transmitting State Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the transmitting State Party. If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the receiving State Party shall inform the transmitting State Party of the disclosure without delay.

6. The provisions of this article shall not affect the obligations under any other treaty, bilateral or multilateral, that governs or will govern, in whole or in part, mutual legal assistance.

7. Paragraphs 9 to 29 of this article shall apply to requests made pursuant to this article if the States Parties in question are not bound by a treaty of mutual legal assistance. If those States Parties are bound by such a treaty, the corresponding provisions of that treaty shall apply unless the States Parties agree to apply paragraphs 9 to 29 of this article in lieu thereof. States Parties are strongly encouraged to apply these paragraphs if they facilitate cooperation.

8. States Parties shall not decline to render mutual legal assistance pursuant to this article on the ground of bank secrecy.

9. States Parties may decline to render mutual legal assistance pursuant to this article on the ground of absence of dual criminality. However, the requested State Party may, when it deems appropriate, provide assistance, to the extent it decides at its discretion, irrespective of whether the conduct would constitute an offence under the domestic law of the requested State Party.

10. A person who is being detained or is serving a sentence in the territory of one State Party whose presence in another State Party is requested for purposes of identification, testimony or otherwise providing assistance in obtaining evidence for investigations, prosecutions or judicial proceedings in relation to offences covered by this Convention may be transferred if the following conditions are met:
(a) The person freely gives his or her informed consent;
(b) The competent authorities of both States Parties agree, subject to such conditions as those States Parties may deem appropriate.

11. For the purposes of paragraph 10 of this article:
(a) The State Party to which the person is transferred shall have the authority and obligation to keep the person transferred in custody, unless otherwise requested or authorized by the State Party from which the person was transferred;
(b) The State Party to which the person is transferred shall without delay implement its obligation to return the person to the custody of the State Party from which the person was transferred as agreed beforehand, or as otherwise agreed, by the competent authorities of both States Parties;
(c) The State Party to which the person is transferred shall not require the State Party from which the person was transferred to initiate extradition proceedings for the return of the person;
(d) The person transferred shall receive credit for service of the sentence being served in the State from which he or she was transferred for time spent in the custody of the State Party to which he or she was transferred.

12. Unless the State Party from which a person is to be transferred in accordance with paragraphs 10 and 11 of this article so agrees, that person, whatever his or her nationality, shall not be prosecuted, detained, punished or subjected to any other restriction of his or her personal liberty in the territory of the State to which that person is transferred in respect of acts, omissions or convictions prior to his or her departure from the territory of the State from which he or she was transferred.

13. Each State Party shall designate a central authority that shall have the responsibility and power to receive requests for mutual legal assistance and either to execute them or to transmit them to the competent authorities for execution. Where a State Party has a special region or territory with a separate system of mutual legal assistance, it may designate a distinct central authority that shall have the same function for that region or territory. Central authorities shall ensure the speedy and proper execution or transmission of the requests received. Where the central authority transmits the request to a competent authority for execution, it shall encourage the speedy and proper execution of the request by the competent authority. The Secretary-General of the United Nations shall be notified of the central authority designated for this purpose at the time each State Party deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention. Requests for mutual legal assistance and any communication related thereto shall be transmitted to the central authorities designated by the States Parties. This requirement shall be without prejudice to the right of a State Party to require that such requests and communications be addressed to it through diplomatic channels and, in urgent circumstances, where the States Parties agree, through the International Criminal Police Organization, if possible.

14. Requests shall be made in writing or, where possible, by any means capable of producing a written record, in a language acceptable to the requested State Party, under conditions allowing that State Party to establish authenticity. The Secretary-General of the United Nations shall be notified of the language or languages acceptable to each State Party at the time it deposits its instrument of ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention. In urgent circumstances and where agreed by the States Parties, requests may be made orally, but shall be confirmed in writing forthwith.

15. A request for mutual legal assistance shall contain:
(a) The identity of the authority making the request;
(b) The subject matter and nature of the investigation, prosecution or judicial proceeding to which the request relates and the name and functions of the authority conducting the investigation, prosecution or judicial proceeding;
(c) A summary of the relevant facts, except in relation to requests for the purpose of service of judicial documents;
(d) A description of the assistance sought and details of any particular procedure that the requesting State Party wishes to be followed;
(e) Where possible, the identity, location and nationality of any person concerned; and
(f) The purpose for which the evidence, information or action is sought.

16. The requested State Party may request additional information when it appears necessary for the execution of the request in accordance with its domestic law or when it can facilitate such execution.

17. A request shall be executed in accordance with the domestic law of the requested State Party and, to the extent not contrary to the domestic law of the requested State Party and where possible, in accordance with the procedures specified in the request.

18. Wherever possible and consistent with fundamental principles of domestic law, when an individual is in the territory of a State Party and has to be heard as a witness or expert by the judicial authorities of another State Party, the first State Party may, at the request of the other, permit the hearing to take place by video conference if it is not possible or desirable for the individual in question to appear in person in the territory of the requesting State Party. States Parties may agree that the hearing shall be conducted by a judicial authority of the requesting State Party and attended by a judicial authority of the requested State Party.

19. The requesting State Party shall not transmit or use information or evidence furnished by the requested State Party for investigations, prosecutions or judicial proceedings other than those stated in the request without the prior consent of the requested State Party. Nothing in this paragraph shall prevent the requesting State Party from disclosing in its proceedings information or evidence that is exculpatory to an accused person. In the latter case, the requesting State Party shall notify the requested State Party prior to the disclosure and, if so requested, consult with the requested State Party. If, in an exceptional case, advance notice is not possible, the requesting State Party shall inform the requested State Party of the disclosure without delay.

20. The requesting State Party may require that the requested State Party keep confidential the fact and substance of the request, except to the extent necessary to execute the request. If the requested State Party cannot comply with the requirement of confidentiality, it shall promptly inform the requesting State Party.

21. Mutual legal assistance may be refused:
(a) If the request is not made in conformity with the provisions of this article;
(b) If the requested State Party considers that execution of the request is likely to prejudice its sovereignty, security, ordre public or other essential interests;
(c) If the authorities of the requested State Party would be prohibited by its domestic law from carrying out the action requested with regard to any similar offence, had it been subject to investigation, prosecution or judicial proceedings under their own jurisdiction;
(d) If it would be contrary to the legal system of the requested State Party relating to mutual legal assistance for the request to be granted.

22. States Parties may not refuse a request for mutual legal assistance on the sole ground that the offence is also considered to involve fiscal matters.

23. Reasons shall be given for any refusal of mutual legal assistance.

24. The requested State Party shall execute the request for mutual legal assistance as soon as possible and shall take as full account as possible of any deadlines suggested by the requesting State Party and for which reasons are given, preferably in the request. The requested State Party shall respond to reasonable requests by the requesting State Party on progress of its handling of the request. The requesting State Party shall promptly inform the requested State Party when the assistance sought is no longer required.

25. Mutual legal assistance may be postponed by the requested State Party on the ground that it interferes with an ongoing investigation, prosecution or judicial proceeding.

26. Before refusing a request pursuant to paragraph 21 of this article or postponing its execution pursuant to paragraph 25 of this article, the requested State Party shall consult with the requesting State Party to consider whether assistance may be granted subject to such terms and conditions as it deems necessary. If the requesting State Party accepts assistance subject to those conditions, it shall comply with the conditions.

27. Without prejudice to the application of paragraph 12 of this article, a witness, expert or other person who, at the request of the requesting State Party, consents to give evidence in a proceeding or to assist in an investigation, prosecution or judicial proceeding in the territory of the requesting State Party shall not be prosecuted, detained, punished or subjected to any other restriction of his or her personal liberty in that territory in respect of acts, omissions or convictions prior to his or her departure from the territory of the requested State Party. Such safe conduct shall cease when the witness, expert or other person having had, for a period of fifteen consecutive days or for any period agreed upon by the States Parties from the date on which he or she has been officially informed that his or her presence is no longer required by the judicial authorities, an opportunity of leaving, has nevertheless remained voluntarily in the territory of the requesting State Party or, having left it, has returned of his or her own free will.

28. The ordinary costs of executing a request shall be borne by the requested State Party, unless otherwise agreed by the States Parties concerned. If expenses of a substantial or extraordinary nature are or will be required to fulfil the request, the States Parties shall consult to determine the terms and conditions under which the request will be executed, as well as the manner in which the costs shall be borne.

29. The requested State Party:
(a) Shall provide to the requesting State Party copies of government records, documents or information in its possession that under its domestic law are available to the general public;
(b) May, at its discretion, provide to the requesting State Party in whole, in part or subject to such conditions as it deems appropriate, copies of any government records, documents or information in its possession that under its domestic law are not available to the general public.

30. States Parties shall consider, as may be necessary, the possibility of concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements that would serve the purposes of, give practical effect to or enhance the provisions of this article.

Article 19. Joint investigations

States Parties shall consider concluding bilateral or multilateral agreements or arrangements whereby, in relation to matters that are the subject of investigations, prosecutions or judicial proceedings in one or more States, the competent authorities concerned may establish joint investigative bodies. In the absence of such agreements or arrangements, joint investigations may be undertaken by agreement on a case-by-case basis. The States Parties involved shall ensure that the sovereignty of the State Party in whose territory such investigation is to take place is fully respected.

Article 20. Special investigative techniques

1. If permitted by the basic principles of its domestic legal system, each State Party shall, within its possibilities and under the conditions prescribed by its domestic law, take the necessary measures to allow for the appropriate use of controlled delivery and, where it deems appropriate, for the use of other special investigative techniques, such as electronic or other forms of surveillance and undercover operations, by its competent authorities in its territory for the purpose of effectively combating organized crime.

2. For the purpose of investigating the offences covered by this Convention, States Parties are encouraged to conclude, when necessary, appropriate bilateral or multilateral agreements or arrangements for using such special investigative techniques in the context of cooperation at the international level. Such agreements or arrangements shall be concluded and implemented in full compliance with the principle of sovereign equality of States and shall be carried out strictly in accordance with the terms of those agreements or arrangements. 3. In the absence of an agreement or arrangement as set forth in paragraph 2 of this article, decisions to use such special investigative techniques at the international level shall be made on a case-by-case basis and may, when necessary, take into consideration financial arrangements and understandings with respect to the exercise of jurisdiction by the States Parties concerned.

4. Decisions to use controlled delivery at the international level may, with the consent of the States Parties concerned, include methods such as intercepting and allowing the goods to continue intact or be removed or replaced in whole or in part.

Article 21. Transfer of criminal proceedings

States Parties shall consider the possibility of transferring to one another proceedings for the prosecution of an offence covered by this Convention in cases where such transfer is considered to be in the interests of the proper administration of justice, in particular in cases where several jurisdictions are involved, with a view to concentrating the prosecution.

Article 22. Establishment of criminal record

Each State Party may adopt such legislative or other measures as may be necessary to take into consideration, under such terms as and for the purpose that it deems appropriate, any previous conviction in another State of an alleged offender for the purpose of using such information in criminal proceedings relating to an offence covered by this Convention.

Article 23. Criminalization of obstruction of justice

Each State Party shall adopt such legislative and other measures as may be necessary to establish as criminal offences, when committed intentionally:
(a) The use of physical force, threats or intimidation or the promise, offering or giving of an undue advantage to induce false testimony or to interfere in the giving of testimony or the production of evidence in a proceeding in relation to the commission of offences covered by this Convention;
(b) The use of physical force, threats or intimidation to interfere with the exercise of official duties by a justice or law enforcement official in relation to the commission of offences covered by this Convention. Nothing in this subparagraph shall prejudice the right of States Parties to have legislation that protects other categories of public officials.

Article 24. Protection of witnesses

1. Each State Party shall take appropriate measures within its means to provide effective protection from potential retaliation or intimidation for witnesses in criminal proceedings who give testimony concerning offences covered by this Convention and, as appropriate, for their relatives and other persons close to them.

2. The measures envisaged in paragraph 1 of this article may include, inter alia, without prejudice to the rights of the defendant, including the right to due process:
(a) Establishing procedures for the physical protection of such persons, such as, to the extent necessary and feasible, relocating them and permitting, where appropriate, non-disclosure or limitations on the disclosure of information concerning the identity and whereabouts of such persons;
(b) Providing evidentiary rules to permit witness testimony to be given in a manner that ensures the safety of the witness, such as permitting testimony to be given through the use of communications technology such as video links or other adequate means.

3. States Parties shall consider entering into agreements or arrangements with other States for the relocation of persons referred to in paragraph 1 of this article.

4. The provisions of this article shall also apply to victims insofar as they are witnesses.

Article 25. Assistance to and protection of victims

1. Each State Party shall take appropriate measures within its means to provide assistance and protection to victims of offences covered by this Convention, in particular in cases of threat of retaliation or intimidation.

2. Each State Party shall establish appropriate procedures to provide access to compensation and restitution for victims of offences covered by this Convention.

3. Each State Party shall, subject to its domestic law, enable views and concerns of victims to be presented and considered at appropriate stages of criminal proceedings against offenders in a manner not prejudicial to the rights of the defence.

Article 26. Measures to enhance cooperation with law enforcement authorities

1. Each State Party shall take appropriate measures to encourage persons who participate or who have participated in organized criminal groups:
(a) To supply information useful to competent authorities for investigative and evidentiary purposes on such matters as:
(i) The identity, nature, composition, structure, location or activities of organized criminal groups;
(ii) Links, including international links, with other organized criminal groups;
(iii) Offences that organized criminal groups have committed or may commit;
(b) To provide factual, concrete help to competent authorities that may contribute to depriving organized criminal groups of their resources or of the proceeds of crime.

2. Each State Party shall consider providing for the possibility, in appropriate cases, of mitigating punishment of an accused person who provides substantial cooperation in the investigation or prosecution of an offence covered by this Convention.

3. Each State Party shall consider providing for the possibility, in accordance with fundamental principles of its domestic law, of granting immunity from prosecution to a person who provides substantial cooperation in the investigation or prosecution of an offence covered by this Convention.

4. Protection of such persons shall be as provided for in article 24 of this Convention.

5. Where a person referred to in paragraph 1 of this article located in one State Party can provide substantial cooperation to the competent authorities of another State Party, the States Parties concerned may consider entering into agreements or arrangements, in accordance with their domestic law, concerning the potential provision by the other State Party of the treatment set forth in paragraphs 2 and 3 of this article.

Article 27. Law enforcement cooperation

1. States Parties shall cooperate closely with one another, consistent with their respective domestic legal and administrative systems, to enhance the effectiveness of law enforcement action to combat the offences covered by this Convention. Each State Party shall, in particular, adopt effective measures:
(a) To enhance and, where necessary, to establish channels of communication between their competent authorities, agencies and services in order to facilitate the secure and rapid exchange of information concerning all aspects of the offences covered by this Convention, including, if the States Parties concerned deem it appropriate, links with other criminal activities;
(b) To cooperate with other States Parties in conducting inquiries with respect to offences covered by this Convention concerning:
(i) The identity, whereabouts and activities of persons suspected of involvement in such offences or the location of other persons concerned;
(ii) The movement of proceeds of crime or property derived from the commission of such offences;
(iii) The movement of property, equipment or other instrumentalities used or intended for use in the commission of such offences;
(c) To provide, when appropriate, necessary items or quantities of substances for analytical or investigative purposes;
(d) To facilitate effective coordination between their competent authorities, agencies and services and to promote the exchange of personnel and other experts, including, subject to bilateral agreements or arrangements between the States Parties concerned, the posting of liaison officers;
(e) To exchange information with other States Parties on specific means and methods used by organized criminal groups, including, where applicable, routes and conveyances and the use of false identities, altered or false documents or other means of concealing their activities;
(f) To exchange information and coordinate administrative and other measures taken as appropriate for the purpose of early identification of the offences covered by this Convention.

2. With a view to giving effect to this Convention, States Parties shall consider entering into bilateral or multilateral agreements or arrangements on direct cooperation between their law enforcement agencies and, where such agreements or arrangements already exist, amending them. In the absence of such agreements or arrangements between the States Parties concerned, the Parties may consider this Convention as the basis for mutual law enforcement cooperation in respect of the offences covered by this Convention. Whenever appropriate, States Parties shall make full use of agreements or arrangements, including international or regional organizations, to enhance the cooperation between their law enforcement agencies.

3. States Parties shall endeavour to cooperate within their means to respond to transnational organized crime committed through the use of modern technology.

Article 28. Collection, exchange and analysis of information on the nature of organized crime

1. Each State Party shall consider analysing, in consultation with the scientific and academic communities, trends in organized crime in its territory, the circumstances in which organized crime operates, as well as the professional groups and technologies involved.

2. States Parties shall consider developing and sharing analytical expertise concerning organized criminal activities with each other and through international and regional organizations. For that purpose, common definitions, standards and methodologies should be developed and applied as appropriate.

3. Each State Party shall consider monitoring its policies and actual measures to combat organized crime and making assessments of their effectiveness and efficiency.

Article 29. Training and technical assistance

1. Each State Party shall, to the extent necessary, initiate, develop or improve specific training programmes for its law enforcement personnel, including prosecutors, investigating magistrates and customs personnel, and other personnel charged with the prevention, detection and control of the offences covered by this Convention. Such programmes may include secondments and exchanges of staff. Such programmes shall deal, in particular and to the extent permitted by domestic law, with the following:
(a) Methods used in the prevention, detection and control of the offences covered by this Convention;
(b) Routes and techniques used by persons suspected of involvement in offences covered by this Convention, including in transit States, and appropriate countermeasures;
(c) Monitoring of the movement of contraband;
(d) Detection and monitoring of the movements of proceeds of crime, property, equipment or other instrumentalities and methods used for the transfer, concealment or disguise of such proceeds, property, equipment or other instrumentalities, as well as methods used in combating money-laundering and other financial crimes;
(e) Collection of evidence;
(f) Control techniques in free trade zones and free ports;
(g) Modern law enforcement equipment and techniques, including electronic surveillance, controlled deliveries and undercover operations;
(h) Methods used in combating transnational organized crime committed through the use of computers, telecommunications networks or other forms of modern technology; and
(i) Methods used in the protection of victims and witnesses.

2. States Parties shall assist one another in planning and implementing research and training programmes designed to share expertise in the areas referred to in paragraph 1 of this article and to that end shall also, when appropriate, use regional and international conferences and seminars to promote cooperation and to stimulate discussion on problems of mutual concern, including the special problems and needs of transit States.

3. States Parties shall promote training and technical assistance that will facilitate extradition and mutual legal assistance. Such training and technical assistance may include language training, secondments and exchanges between personnel in central authorities or agencies with relevant responsibilities.

4. In the case of existing bilateral and multilateral agreements or arrangements, States Parties shall strengthen, to the extent necessary, efforts to maximize operational and training activities within international and regional organizations and within other relevant bilateral and multilateral agreements or arrangements.

Article 30. Other measures: implementation of the Convention through economic development and technical assistance

1. States Parties shall take measures conducive to the optimal implementation of this Convention to the extent possible, through international cooperation, taking into account the negative effects of organized crime on society in general, in particular on sustainable development.

2. States Parties shall make concrete efforts to the extent possible and in coordination with each other, as well as with international and regional organizations:
(a) To enhance their cooperation at various levels with developing countries, with a view to strengthening the capacity of the latter to prevent and combat transnational organized crime;
(b) To enhance financial and material assistance to support the efforts of developing countries to fight transnational organized crime effectively and to help them implement this Convention successfully;
(c) To provide technical assistance to developing countries and countries with economies in transition to assist them in meeting their needs for the implementation of this Convention. To that end, States Parties shall endeavour to make adequate and regular voluntary contributions to an account specifically designated for that purpose in a United Nations funding mechanism. States Parties may also give special consideration, in accordance with their domestic law and the provisions of this Convention, to contributing to the aforementioned account a percentage of the money or of the corresponding value of proceeds of crime or property confiscated in accordance with the provisions of this Convention;
(d) To encourage and persuade other States and financial institutions as appropriate to join them in efforts in accordance with this article, in particular by providing more training programmes and modern equipment to developing countries in order to assist them in achieving the objectives of this Convention.

3. To the extent possible, these measures shall be without prejudice to existing foreign assistance commitments or to other financial cooperation arrangements at the bilateral, regional or international level.

4. States Parties may conclude bilateral or multilateral agreements or arrangements on material and logistical assistance, taking into consideration the financial arrangements necessary for the means of international cooperation provided for by this Convention to be effective and for the prevention, detection and control of transnational organized crime.

Article 31. Prevention

1. States Parties shall endeavour to develop and evaluate national projects and to establish and promote best practices and policies aimed at the prevention of transnational organized crime.

2. States Parties shall endeavour, in accordance with fundamental principles of their domestic law, to reduce existing or future opportunities for organized criminal groups to participate in lawful markets with proceeds of crime, through appropriate legislative, administrative or other measures. These measures should focus on:
(a) The strengthening of cooperation between law enforcement agencies or prosecutors and relevant private entities, including industry;
(b) The promotion of the development of standards and procedures designed to safeguard the integrity of public and relevant private entities, as well as codes of conduct for relevant professions, in particular lawyers, notaries public, tax consultants and accountants;
(c) The prevention of the misuse by organized criminal groups of tender procedures conducted by public authorities and of subsidies and licences granted by public authorities for commercial activity;
(d) The prevention of the misuse of legal persons by organized criminal groups; such measures could include:
(i) The establishment of public records on legal and natural persons involved in the establishment, management and funding of legal persons;
(ii) The introduction of the possibility of disqualifying by court order or any appropriate means for a reasonable period of time persons convicted of offences covered by this Convention from acting as directors of legal persons incorporated within their jurisdiction;
(iii) The establishment of national records of persons disqualified from acting as directors of legal persons; and
(iv) The exchange of information contained in the records referred to in subparagraphs (d)(i) and (iii) of this paragraph with the competent authorities of other States Parties.

3. States Parties shall endeavour to promote the reintegration into society of persons convicted of offences covered by this Convention.

4. States Parties shall endeavour to evaluate periodically existing relevant legal instruments and administrative practices with a view to detecting their vulnerability to misuse by organized criminal groups.

5. States Parties shall endeavour to promote public awareness regarding the existence, causes and gravity of and the threat posed by transnational organized crime. Information may be disseminated where appropriate through the mass media and shall include measures to promote public participation in preventing and combating such crime.

6. Each State Party shall inform the Secretary-General of the United Nations of the name and address of the authority or authorities that can assist other States Parties in developing measures to prevent transnational organized crime.

7. States Parties shall, as appropriate, collaborate with each other and relevant international and regional organizations in promoting and developing the measures referred to in this article. This includes participation in international projects aimed at the prevention of transnational organized crime, for example by alleviating the circumstances that render socially marginalized groups vulnerable to the action of transnational organized crime.

Article 32. Conference of the Parties to the Convention

1. A Conference of the Parties to the Convention is hereby established to improve the capacity of States Parties to combat transnational organized crime and to promote and review the implementation of this Convention.

2. The Secretary-General of the United Nations shall convene the Conference of the Parties not later than one year following the entry into force of this Convention. The Conference of the Parties shall adopt rules of procedure and rules governing the activities set forth in paragraphs 3 and 4 of this article (including rules concerning payment of expenses incurred in carrying out those activities).

3. The Conference of the Parties shall agree upon mechanisms for achieving the objectives mentioned in paragraph 1 of this article, including:
(a) Facilitating activities by States Parties under articles 29, 30 and 31 of this Convention, including by encouraging the mobilization of voluntary contributions;
(b) Facilitating the exchange of information among States Parties on patterns and trends in transnational organized crime and on successful practices for combating it;
(c) Cooperating with relevant international and regional organizations and non-governmental organizations;
(d) Reviewing periodically the implementation of this Convention;
(e) Making recommendations to improve this Convention and its implementation.

4. For the purpose of paragraphs 3 (d) and (e) of this article, the Conference of the Parties shall acquire the necessary knowledge of the measures taken by States Parties in implementing this Convention and the difficulties encountered by them in doing so through information provided by them and through such supplemental review mechanisms as may be established by the Conference of the Parties.

5. Each State Party shall provide the Conference of the Parties with information on its programmes, plans and practices, as well as legislative and administrative measures to implement this Convention, as required by the Conference of the Parties.

Article 33. Secretariat

1. The Secretary-General of the United Nations shall provide the necessary secretariat services to the Conference of the Parties to the Convention.

2. The secretariat shall:
(a) Assist the Conference of the Parties in carrying out the activities set forth in article 32 of this Convention and make arrangements and provide the necessary services for the sessions of the Conference of the Parties;
(b) Upon request, assist States Parties in providing information to the Conference of the Parties as envisaged in article 32, paragraph 5, of this Convention; and
(c) Ensure the necessary coordination with the secretariats of relevant international and regional organizations.

Article 34. Implementation of the Convention

1. Each State Party shall take the necessary measures, including legislative and administrative measures, in accordance with fundamental principles of its domestic law, to ensure the implementation of its obligations under this Convention.

2. The offences established in accordance with articles 5, 6, 8 and 23 of this Convention shall be established in the domestic law of each State Party independently of the transnational nature or the involvement of an organized criminal group as described in article 3, paragraph 1, of this Convention, except to the extent that article 5 of this Convention would require the involvement of an organized criminal group.

3. Each State Party may adopt more strict or severe measures than those provided for by this Convention for preventing and combating transnational organized crime.

Article 35. Settlement of disputes

l. States Parties shall endeavour to settle disputes concerning the interpretation or application of this Convention through negotiation.

2. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention that cannot be settled through negotiation within a reasonable time shall, at the request of one of those States Parties, be submitted to arbitration. If, six months after the date of the request for arbitration, those States Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those States Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in accordance with the Statute of the Court.

3. Each State Party may, at the time of signature, ratification, acceptance or approval of or accession to this Convention, declare that it does not consider itself bound by paragraph 2 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 2 of this article with respect to any State Party that has made such a reservation.

4. Any State Party that has made a reservation in accordance with paragraph 3 of this article may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations.

Article 36. Signature, ratification, acceptance, approval and accession

1. This Convention shall be open to all States for signature from 12 to 15 December 2000 in Palermo, Italy, and thereafter at United Nations Headquarters in New York until 12 December 2002.

2. This Convention shall also be open for signature by regional economic integration organizations provided that at least one member State of such organization has signed this Convention in accordance with paragraph 1 of this article.

3. This Convention is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. A regional economic integration organization may deposit its instrument of ratification, acceptance or approval if at least one of its member States has done likewise. In that instrument of ratification, acceptance or approval, such organization shall declare the extent of its competence with respect to the matters governed by this Convention. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.

4. This Convention is open for accession by any State or any regional economic integration organization of which at least one member State is a Party to this Convention. Instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. At the time of its accession, a regional economic integration organization shall declare the extent of its competence with respect to matters governed by this Convention. Such organization shall also inform the depositary of any relevant modification in the extent of its competence.

Article 37. Relation with protocols

1. This Convention may be supplemented by one or more protocols.

2. In order to become a Party to a protocol, a State or a regional economic integration organization must also be a Party to this Convention.

3. A State Party to this Convention is not bound by a protocol unless it becomes a Party to the protocol in accordance with the provisions thereof.

4. Any protocol to this Convention shall be interpreted together with this Convention, taking into account the purpose of that protocol.

Article 38. Entry into force

1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of deposit of the fortieth instrument of ratification, acceptance, approval or accession. For the purpose of this paragraph, any instrument deposited by a regional economic integration organization shall not be counted as additional to those deposited by member States of such organization.

2. For each State or regional economic integration organization ratifying, accepting, approving or acceding to this Convention after the deposit of the fortieth instrument of such action, this Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit by such State or organization of the relevant instrument.

Article 39. Amendment

1. After the expiry of five years from the entry into force of this Convention, a State Party may propose an amendment and file it with the Secretary-General of the United Nations, who shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties and to the Conference of the Parties to the Convention for the purpose of considering and deciding on the proposal. The Conference of the Parties shall make every effort to achieve consensus on each amendment. If all efforts at consensus have been exhausted and no agreement has been reached, the amendment shall, as a last resort, require for its adoption a two-thirds majority vote of the States Parties present and voting at the meeting of the Conference of the Parties.

2. Regional economic integration organizations, in matters within their competence, shall exercise their right to vote under this article with a number of votes equal to the number of their member States that are Parties to this Convention. Such organizations shall not exercise their right to vote if their member States exercise theirs and vice versa.

3. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article is subject to ratification, acceptance or approval by States Parties.

4. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of this article shall enter into force in respect of a State Party ninety days after the date of the deposit with the Secretary-General of the United Nations of an instrument of ratification, acceptance or approval of such amendment.

5. When an amendment enters into force, it shall be binding on those States Parties which have expressed their consent to be bound by it. Other States Parties shall still be bound by the provisions of this Convention and any earlier amendments that they have ratified, accepted or approved.

Article 40. Denunciation

1. A State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. Such denunciation shall become effective one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General.

2. A regional economic integration organization shall cease to be a Party to this Convention when all of its member States have denounced it.

3. Denunciation of this Convention in accordance with paragraph 1 of this article shall entail the denunciation of any protocols thereto.

Article 41. Depositary and languages

1. The Secretary-General of the United Nations is designated depositary of this Convention.

2. The original of this Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof, the undersigned plenipotentiaries, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed this Convention.

← Tagasi | Üles ↑

Miks minu RT? Minu RT võimaldab:

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

Miks minu RT?
Minu RT võimaldab: