3-4-1-3-04 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. aprilli 2004. a kohtuotsus Tallinna Ringkonnakohtu taotluses kontrollida Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 vastavust põhiseadusele
RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
| Kohtuasja number | 3-4-1-3-04 |
| Otsuse kuupäev | 30. aprill 2004. a |
| Kohtukoosseis | Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Ants Kull, Lea Kivi ja Jüri Põld |
| Kohtuasi | Tallinna Ringkonnakohtu taotlus kontrollida asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 vastavust põhiseadusele |
| Menetluse alus | Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1348/03 |
| Asja läbivaatamine | Kirjalik menetlus |
Resolutsioon
1. Tunnistada, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15 2 lg 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kinnistu omanikul nõuda kinnistult tehnorajatise kõrvaldamist muul alusel, kui üksnes juhul, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel.
2. Tunnistada kehtetuks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15 4 lg 2.
3. Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg-st 3, lükata otsuse teise punkti jõustumine edasi kuue kuu võrra.
Asjaolud ja menetluse käik
1. Tondi Elektroonika AS ja Eesti Energia AS Tallinna Elektrivõrgud sõlmisid 1997. a juunis rendilepingu, mille kohaselt andis Tondi Elektroonika AS Eesti Energia AS Tallinna Elektrivõrgule tähtajata kasutamiseks Tallinnas Pärnu mnt 142 hoones asuvad ruumid pindalaga 66 m 2. Nendes ruumides asus 6 KV alajaama seade. Rentnik kohustus maksma rendile andjale alates 1. aprillist 1999. a kolmkümmend krooni renditava pinna iga ruutmeetri eest kuus. Lepinguosalised leppisid kokku, et rendi suurus muutub vastavalt hinnaindeksi tõusule.
2. 2003. aasta veebruaris ütles Eesti Energia AS rendilepingu üles ja lõpetas rendi maksmise. Rendilepingu ülesütlemist põhjendas rentnik 1. jaanuaril 2003. a jõustunud muudatustega planeerimisseaduses ja ehitusseaduses ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (edaspidi AÕSRakS), mille järgi omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või kinnistusraamatuse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist. Seadusemuudatuste järgi on enne 1999. a 1. aprilli ehitatud tehnorajatise omanik vabastatud tasu maksmisest kinnisasja või kinnistusraamatusse kandmata maa omanikule tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni 2009. a 1. jaanuarini.
3. Tondi Elektroonika AS esitas 2003. a 13. mail Tallinna Linnakohtusse hagi Eesti Energia AS vastu renditasu väljamõistmiseks alates märtsist 2003. Hagiavalduse järgi on kinnisasja (või ka vallasasja) omaniku tootmisruumide kasutamine elektriseadme paigaldamise ja teenindamise eesmärgil üürisuhe ja rendile andjale kuuluvate ruumide eest tuleb tasuda üüri.
4. Tallinna Linnakohus jättis 14. augusti 2003. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus tugines AÕSRakS § 152 lg-le 1 ja § 154 lg-le 2. Otsuse põhjenduste järgi tuleneb vaidlusaluse rendilepingu objektiks oleva ruumi tasuta kasutamine tehnorajatise talumise kohustusest. Eesti Energia AS on 1. jaanuarist 2003 kuni 1. jaanuarini 2009 õigustatud kasutama rendilepingu objekti tasuta, sest Tondi Elektroonika AS ruumides asub elektrialajaam.
5. Tondi Elektroonika AS esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebuse esitaja väitis, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmine ei too iseenesest kaasa seaduse jõustumise ajal kehtinud võlasuhte lõppemist. Linnakohus ei ole viidanud ühelegi seaduses sätestatud üürilepingu lõpetamise alusele. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja, et hageja ei vaidlusta lepingu ülesütlemist. Hageja soovib ruumi kasutamise eest kahjuhüvitist, sest kostja pole lepingu lõpetamisel ruumi vabastanud.
6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. detsembri 2003. a otsusega Tondi Elektroonika AS apellatsioonkaebuse. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 7200 krooni 54 senti ja kohtukulu, tuginedes VÕS §-le 335, mille kohaselt juhul, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. Ringkonnakohus tunnistas AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevateks.
7. Ringkonnakohus edastas 22. detsembri 2003. a otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 kehtetuks tunnistamiseks.
Kohtu ja menetlusosaliste põhjendused
8. Ringkonnakohus leidis, et AÕSRakS § 152 lg-s 1 ja § 154 lg-s 2 on sätestatud omandiõiguse piirangud. Põhiseaduse § 32 lg 2 kolmandast lausest ja § 11 teisest lausest tuleneb, et omandit võib piirata vaid üldistes huvides ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Normide vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb hinnata seoses piirangute üldsuse huve teeniva eesmärgiga.
Käesoleval juhul on seadusandja jätnud määratlemata omandiõiguse piirangu suhtes õigustatud subjektide ringi, mistõttu on tegemist igale tehnorajatise omanikule kuuluva õigusega. Üldiste huvide olemasolu ei saa järeldada siiski üksnes asjaolust, et tegemist on tehnorajatisega. Õigusnormid koormavad õigustamatult vaid ühte õigussuhte poolt – kinnisasja omanikku. Omandikitsenduste üldiste huvidega sidumata jätmine, õigustatud subjektide piiritlemata jätmine ja omandikitsenduste omanikele hüvitamata jätmine ei vasta põhiseaduse sättele ja mõttele, mistõttu on tegemist ebaproportsionaalse sekkumisega omandisse.
Ringkonnakohtu arvates lepingusuhetesse sekkumisel viisil, et kõigi enne 1. aprilli 1999 püstitatud tehnorajatiste omanikud vabastatakse tasu maksmisest, tekib vastuolu ka põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusriigi põhimõttega. Rikutakse õiguspärast ootust õigussuhte aluseks olevate õigusnormide püsimisele või siis õigust kohesele ja õiglasele hüvitisele õiguspärase ootuse rikkumisel. Seaduse alusel ühe poole lepingulistest kohustustest vabastamisega eelistatakse põhjendamatult üht lepingupoolt, mis pole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
9. Riigikogu õiguskomisjon on arvamusel, et AÕSRakS § 15 2 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus kehtestati üldistes huvides ja see on proportsionaalne soovitud eesmärgiga. Omandiõigust vähem piiravaid mõistlikke alternatiive on kehtestatud sätetele raske leida. Õigusrahu ja ratsionaalsete tehniliste lahenduste huvides oli mõistlik sätestada tehnovõrkude ja -rajatiste puhul teatud talumiskohustus.
Komisjon toetab seisukohta, et tehnorajatiste talumise kohustuse eest tuleks maksta tasu ka nendele kinnisasja omanikele, kelle kinnisasjal asuv tehnorajatis on püstitatud enne 1999. aasta 1. aprilli. Komisjon näeb AÕSRakS § 154 lg 2 puhul omandiõiguse kitsenduste hüvitamata jätmises vastuolu põhiseaduse §-ga 32.
10. Õiguskantsler leiab, et AÕSRakS § 154 lg 2 on vastuolus põhiseadusega. AÕSRakS § 152 lg 1 esimene lause on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda arvestada maaomaniku huve.
AÕSRakS § 152 lõike 1 kohta märgib õiguskantsler, et kuigi seadusandja pole piisavalt selgelt sõnastanud vaidlustatud regulatsiooni eesmärki, on seda oletuslikult võimalik sedastada. Võib arvata, et talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi- jm ühenduste tagamine. Kommunikatsioonidega varustamise tagamine on avalikes huvides ning seega legitiimne eesmärk. AÕSRakS § 15 2 lg 1 esimene lause ei võimalda arvestada erinevaid olukordi ja asjaolusid. Omanikul ei ole ühelgi juhul õigust nõuda töösoleva rajatise kõrvaldamist ega ümberpaigutamist. Sellega on omanik jäetud ilma võimalusest oma omandit ülemääraste mõjutuste eest kaitsta. Kuigi tehnorajatiste talumiskohustus on iseenesest üldistes huvides põhjendatud, nõuavad maaomaniku põhiseaduslikud huvid, et tal peab olema võimalik end ülemääraste või ebaproportsionaalsete mõjutuste eest kaitsta.
Õiguskantsleri arvates soovis seadusandja AÕSRakS § 15 4 lg 2 kehtestamisega vältida hüppelist hinnatõusu ning anda tehnorajatiste omanikele piisavalt aega otsustamiseks, kas rajatised peaksid asuma senises asukohas või tuleks need mujale üle viia. Õiguskantsler seab kahtluse alla abinõu vajalikkuse, sest hindade hüppelist tõusu on võimalik kontrollida ka muude, isikuid vähem koormavate meetmetega, kui kinnistu omanike tasust ilmajätmine. Talumiskohustuse eest tasumisest vabastamine ei ole kindlasti mõõdukas omandiõiguse piirang. Poolte vastastikused õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Pika üleminekuperioodi kehtestamiseks, mille jooksul kinnistute omanike õigusi on piiratud ilma hüvitise saamise õiguseta, peavad olema kaalukad põhjused. Seesuguseid põhjuseid ei nähtu eelnõu menetluse materjalidest ega ole muul moel teada. Lisaks talumiskohustusele on isikul kohustus tasuda ka tehnorajatiste alla jääva maa eest maamaksu.
Õiguskantsler leiab, et vaidlusalune regulatsioon on vastuolus ka põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguspärase ootuse printsiibiga. Seaduse sätted panid maaomaniku halvemasse olukorda kui ta oli enne nende sätete jõustumist.
11. Justiitsminister märgib, et AÕSRakS § 152 lg 1 seadustab mitmed võimalikud kuritarvitused, mis võivad viia ebaõiglaste lahendusteni, mis on vastuolus õigusriigi ja õiguspärase ootuse printsiipidega. Paragrahvi 152 lg 1 legaliseerib muuhulgas tehnovõrgu või -rajatise rajaja omavoli. Nõustuda ei saa sellega, et eraomanik peaks taluma tehnovõrku või -rajatist juhul, kui see on tema maale rajatud omavoliliselt ja õigusvastaselt, samuti et eraomaniku suhtes talumiskohustus erineks sellest, milles pooled kokku leppisid. Seega kuigi seadusest tulenev tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustus ei ole iseenesest põhiseadusevastane, võib põhiseadusevastaseks pidada omavoli seadustavat ja isikutevahelisi kokkuleppeid eiravat regulatsiooni.
AÕSRakS § 154 lg 2 kehtestamisega piiras seadusandja privaatautonoomiat ja kitsendas tagasiulatuvalt kinnisasja omaniku õigusi. Selline piirang läheb vastuollu õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipidega.
Justiitsministri arvates tuleks juhul, kui Riigikohus asub seisukohale, et AÕSRakS § 152 lg 1 on põhiseadusevastane, tunnistada see kehtetuks mitte enne kuue kuu möödumist otsuse tegemisest. Vastasel korral satuks tehnovõrgud ja -rajatised ja nende kaudu ühiskonnale hädavajalike võrguteenuste osutamine ohtu.
12. Tondi Elektroonika AS leiab, et AÕSRakS § 15 2 lõikes 1 sätestatud enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus, ilma et kinnisasi oleks vastava asjaõigusega koormatud, on kinnisasja omaniku omandit piirav õigusnorm, mis ei vasta põhiseaduse § 32 teise lõike kolmandas lauses ja § 11 teises lauses sätestatud omandireservatsiooni kehtestamise tingimustele. Kehtestatud piirang ei ole seotud üldiste huvidega. AÕSRakS § 15 4 lg 2 koormab üksnes õigussuhte ühte poolt, mistõttu see omandikitsendus ei ole proportsionaalne taotletava eesmärgiga.
13. Eesti Energia Aktsiaseltsi arvates ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul õigust laiendada vaidluse sisu ja tunnistada põhiseadusevastaseks sätet, millele tuginedes ei olnud pooled nõuet esitanud. AÕSRakS § 152 lg 1 kohaldamine ning arutelu selle sätte põhiseaduslikkuse üle ei ole vaidluses asjassepuutuv, sest tehnorajatise kõrvaldamise ega talumiskohustuse tunnustamise nõuet ei olnud esitatud. Asjassepuutuv on üksnes AÕSRakS § 154 lg 2.
Eesti Energia AS leiab, et AÕSRakS § 152 lg 1 on sobiv olemasolevate tehnorajatiste omamiseks ja kasutamiseks õigusliku aluse tagamiseks, arvestades, et sama efektiivselt tehnorajatiste omanike õigusi tagavad alternatiivid puuduvad. Sarnaste õigusküsimuste väga suure hulga tõttu on mõistlik ja vajalik lahendada küsimus üldnormatiivselt, mitte üksikjuhtumite kaupa. Tasu kohene kehtestamine tooks aga kaasa elektri ja muude teenuste omahinna kasvu ning vastavalt tõuseksid nende teenuste hinnad tarbijate jaoks.
Eesti Energia AS ei nõustu kohtu põhjendustega selles, et omandit võib piirata üksnes juhul, kui see on vajalik üldistes huvides. Omandiõiguse piirang võib olla õigustatud ka siis, kui see on vajalik teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Kinnisasja omaniku jaoks sätestatud talumise kohustus on hädavajalik tehnorajatiste omanike omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja õiguspärase ootuse kaitseks. Sadade tuhandete servituutide seadmisega kaasneks tohutu ressursi kaotus ühiskonnas, kui arvestada notarite, kinnistusosakondade töötajate, kohtunike, juristide ja maaomanike töötunde ja kulusid.
AÕSRakS § 152 lg-st 1 tulenev kinnistu omanike õiguste riive on Eesti Energia AS arvates samuti mõõdukas. Selle sättega taotletav ja saavutatav eesmärk on elu- ja majandustegevuse ning ühiskonna normaalse toimimise seisukohast ülimalt oluline. Praegune lahendus tagab tehnovõrkude omanikele omandiõiguse seaduslikul alusel püstitatud tehnorajatistele ning õiguse teha tehnorajatiste teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid, tagab isikutele tehnorajatistest lähtuva hüve jätkuva saamise ning piirab maatüki omaniku õigusi väikseimal võimalikul viisil.
Eesti Energia AS märgib, et AÕSRakS § 154 lg 2 on ajutise kehtivusega üleminekusäte, kuid möönab, et üleminekuaeg võiks olla sätestatud lühemana või võiks tasu maksmine hakata järk-järgult suurenema.
Asjassepuutuvad sätted
14. 1. jaanuaril 2003. a jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seadus (RT I 2002, 99, 579)
«§ 152. Tehnovõrgu ja -rajatise talumine
(1) Omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik, telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu või -rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel.
(2) Alates 1999. aasta 1. aprillist on tehnorajatise püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Kinnistusraamatusse veel kandmata maale või riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvale maale tehnorajatise püstitamiseks piisab lihtkirjalikust või notariaalsest kokkuleppest maa omanikuga.»
Ǥ 154. Tasu tehnorajatise talumise eest
(1) Kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tuleneb seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus.
(2) Tehnorajatise omanik, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale enne 1999. aasta 1. aprilli, on vabastatud tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni 2009. aasta 1. jaanuarini.
(3) Tehnorajatise omanik, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvale kinnisasjale seaduslikul alusel pärast 1999. aasta 1. aprilli, on vabastatud tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni 2009. aasta 1. jaanuarini.»
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht
I.
15. Ringkonnakohus jättis Tondi Elektroonika AS ja Eesti Energia AS vahelises vaidluses kohaldamata AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2, sest kohtu arvates piiravad need sätted ebaproportsionaalselt omandiõigust. Tondi Elektroonika AS kahjuhüvitise nõude rahuldas kohus võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 335 esimese lause alusel, mille kohaselt juhul, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjutasuna nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline.
16. Tondi Elektroonika AS-le kuuluvas hoones asub Eesti Energia AS omandis olev 6 KV elektrialajaama seade. Vaidluse pooled sõlmisid 1997. aasta juunis rendilepingu nende ruumide rendile andmiseks Eesti Energia AS-le. Viimane maksis Tondi Elektroonika AS-le ruumide kasutamise eest tasu. Selline olukord kestis 18. veebruarini 2003, mil Eesti Energia AS ütles rendilepingu üles. Ta lõpetas rendi maksmise, kuid jätkas elektrialajaama kasutamist. Eesti Energia AS leidis, et 1. jaanuaril 2003 jõustunud AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 järgi on tal õigus kasutada alajaama, kuid ta on vabastatud tasu maksmisest 2009. aasta 1. jaanuarini. Tondi Elektroonika AS esitas kohtusse hagi, milles nõudis ruumi jätkuva kasutamise eest tasu maksmist.
17. Kolleegiumi pädevusse ei kuulu hinnangu andmine, kas seadusemuudatus lõpetas tehnorajatiste omaniku ja kinnistu omaniku vahel sõlmitud võlaõiguslepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse või õigustas see tehnorajatise omanikku lõpetama ühepoolselt lepingu. Riigikohus lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest ja kohtu hinnangust vaidluse poolte suhete iseloomu kohta. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et Tondi Elektroonika AS ei vaidlustanud lepingu ülesütlemist. Ta soovis vaid kahjuhüvitist selle eest, et Eesti Energia AS lepingu lõppemisel ruumi ei vabastanud. Vaidluse lahendamisel lähtus ringkonnakohus asjaolust, et protsessipoolte vaheline rendisuhe oli lõppenud. Seetõttu pidas ringkonnakohus asjassepuutuvateks säteteks AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2.
18. Eesti Energia AS seab kahtluse alla AÕSRakS § 15 2 lg 1 asjassepuutuvuse, sest tehnorajatise kõrvaldamise ega talumiskohustuse tunnustamise nõuet protsessiosalised ei esitanud. Hagi nõudeks oli üksnes tasu nõue, mistõttu hagi rahuldamiseks piisanuks ka sellest, kui ringkonnakohus oleks kohaldamata jätnud üksnes AÕSRakS § 15 4 lg 2. AÕSRakS § 152 lg 1 kohaldamine või kohaldamata jätmine ei mõjutanud otsust hagi rahuldamise kohta. Eesti Energia AS arvates ei saa Riigikohus tunnistada seda sätet põhiseadusevastaseks ja tühistada.
19. Riigikohtu senise praktika järgi peab säte, mille põhiseadusepärasust Riigikohus kontrollib, olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega (vt Üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00 – RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308, p 15).
20. Kolleegium leiab, et kohus sai kohaldada VÕS § 335 seetõttu, et jättis kohaldamata AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2. Kui kohus oleks leidnud, et AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 on põhiseadusega kooskõlas, pidanuks ta otsustama teisiti ja jätma VÕS § 335 kohaldamata. Liiati avaldavad vaidlustatud sätted toimet koos, mistõttu nende eraldi hindamine ei ole põhjendatud.
II.
21. Ringkonnakohus nentis, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse vaidlusalused sätted seavad piiranguid omandiõigusele ja hindas seetõttu nende kooskõla põhiseaduse § 32 lõigetega 1 ja 2. Kolleegium jagab seda arvamust. Seadusega ettenähtud omaniku kohustus taluda tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatist selle eest tasu saamata riivab põhiseaduse § 32 lg 2 esimeses lauses ettenähtud igaühe õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
Kolleegium möönab, et vaidlusalused sätted võivad riivata ka teisi põhiõigusi, sealhulgas põhiseaduse §-s 31 nimetatud ettevõtlusvabadust ja § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabadusõigusega hõlmatud lepinguvabadust, kuid kaalub esmajoones riive vastavust omandikaitse põhimõtetele.
22. Põhiseaduse §-s 32 on mõistega «omand» hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Seega sõltumata sellest, kas hoone, kus tehnorajatis asub, on kinnisasja osa või isikule kuuluv vallasasi, on tegemist omandiga põhiseaduse tähenduses. Tehnovõrgu- ja rajatise mõiste võeti asjaõigusseadusse (edaspidi AÕS) 1. aprillil 1999. a jõustunud seadusemuudatustega.
Põhiseaduse §-ga 32 seonduvalt märgib kolleegium, et selle kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule.
23. Põhiseaduse § 32 teise lõike esimene lause annab igaühele õiguse omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse vaidlusalused sätted võivad tekitada kollisiooni kinnisasja ja tehnorajatise omanike huvide ja õiguste vahel. Ometi pole tegemist pelgalt kahe isiku eraõigusliku vaidlusega. Riigi seadusandlik võim sekkus isikute vahelisse suhtesse sel viisil, et kehtestas omandiõiguse olulised piirangud ühe omaniku kasuks.
III.
24. Omandil on oluline tähtsus turumajandusele põhinevas ühiskonnas. Omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu. Omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine riivab samal ajal teiste omanike ja mitteomanike õigusi, vabadusi ja huve ning avalikkuse huve tervikuna. Seepärast lubab põhiseadus seadusandjal kehtestada omandiõiguse kitsendusi ja sätestab põhimõtte, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt (PS § 32 lg 2).
25. Nagu eespool märgitud, võeti tehnovõrgu ja -rajatise mõiste asjaõigusseadusse 1. aprillil 1999. a jõustunud seadusemuudatustega. Sellest alates eristab seadus neid tehnorajatisi, mis on püstitatud võõrale maale enne 1999. aasta 1. aprilli, ja neid, mis on püstitatud pärast seda kuupäeva. Selline eristamine avaldab mõju maaomaniku ja tehnorajatise omaniku vahelistele suhetele. 2003. aasta 1. jaanuaril jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse redaktsioon nõuab omanikult tema maale enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatiste talumist sõltumata sellest, kas kinnisasi on vastava asjaõigusega koormatud või mitte, ja sellise tehnorajatise omanik ei pea maksma tasu tehnorajatise talumise kohustuse eest 2009. aasta 1. jaanuarini. Pärast 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatiste puhul on nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega ja eraomanikust kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tehnorajatise talumise eest.
26. Eesti Energia AS andmetel paiknevad elektriülekande liinid ligikaudu 180 000 kinnistul. Neist 98,7% põhivõrgu ja 95% jaotusvõrgu liine, st peaaegu kõik elektriülekandeliinid on püstitatud enne 1999. aastat. 17 871 alajaamast on 86,4% ehitatud enne 1999. a. Kuna tehnorajatised on ka sideliinid, gaasi-, soojus-, vee- ja muud trassid, mis samuti märkimisväärses ulatuses on ehitatud enne 1999. aasta 1. aprilli, siis mõjutab tasuta talumiskohustus suurt hulka kinnisasjade ja kinnistusraamatusse kandmata maa omanikke.
27. Kuna põhiseaduse § 32 teises lõikes pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, siis saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja iga eesmärk, mis pole põhiseadusega vastuolus.
28. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse vaidlusalused sätted, millega kehtestati maaomanikule enne 1999. aasta 1. aprilli püstitatud tehnorajatise tasuta talumiskohustus, olid lisatud 2003. aasta 1. jaanuaril jõustunud planeerimisseadusesse. Planeerimisseaduse eelnõu seletuskirjas ei ole selgitusi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muutmise vajalikkusest, sest eelnõu algtekst muudatusi ei sisaldanud. Muudatused lisati eelnõu menetlemise käigus, kuid nende tegemise eesmärk Riigikogu istungite stenogrammidest ei selgu.
29. Kolleegium nõustub õiguskantsleri arvamusega, et talumiskohustuse eesmärgiks on üleüldine elektri-, gaasi- ja muude ühenduste tagamine, sest tehnovõrkudega on kaetud kogu Eestimaa. Kuni 1999. aasta 1. aprillini ei olnud reguleeritud nende tehnorajatiste õiguslik staatus, mis olid ehitatud enne asjaõigusseaduse jõustumist. 1. aprillist 1999 kuni 31. detsembrini 2002 kehtinud regulatsioon nägi ette enne 1999. aasta 1. aprilli ehitatud tehnorajatise omaniku õiguse nõuda kümne aasta jooksul, arvates tehnorajatisega seotud maa kandmisest kinnistusraamatusse, kas reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist. Kinnistusraamatusse kantud maatükil asuva tehnorajatise omanikul oli selline õigus kuni 2008. aasta 30. detsembrini. Kui tehnorajatise omanik ei nõua selle tähtaja jooksul reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist või ei likvideeri tehnorajatist, siis oli maatüki omanikul õigus nõuda tehnorajatise kõrvaldamist ja sellega seotud kahju hüvitamist tehnorajatise omaniku poolt.
Kolleegiumi arvates on vaidlustatud regulatsiooni eesmärk seaduspärane.
30. 1. aprillist 1999 kuni 31. detsembrini 2002 kehtinud AÕSRakS § 154 lg 1 järgi vabastati kuni 2009. aasta 1. jaanuarini tasu maksmisest tehnorajatise omanik, kelle kasuks seatakse reaalservituut või isiklik kasutusõigus. Teises lõikes oli sätestatud, et eespool nimetatud tähtaja möödumisel ei tohi omaniku nõutav tasu reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse eest ületada vastava tasu kohalikku tavalist suurust. Tollal põhjendati eelnõu seletuskirjas tasu maksmisest vabastamist eesmärgiga ära hoida hindade hüppeline tõus. 2003. aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud redaktsiooni järgi on tasu maksmisest 2009. aasta 1. jaanuarini vabastatud tehnorajatise omanik, olenemata sellest, kas tema kinnisasi on koormatud asjaõigusega või mitte. Seega võib eeldada, et seadusemuudatus järgis sama eesmärki.
Kolleegium leiab, et omandiõiguse piirang eesmärgil ära hoida elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, side ja muude teenuste tarbijahinna hüppelist tõusu, on samuti seaduspärane.
IV.
31. Asudes vaagima, kas omandiõiguse piirangud on kooskõlas põhiseaduse § 11 teise lausega, mis ütleb, et põhiõiguse piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, meenutab kolleegium omaksvõetud kontrolliskeemi: «Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kolleegium järjestikuliselt kolmel astmel – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e mõõdukust. […] Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. […] Abinõu mõõdukuse üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.» (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02 – RT III 2002, 8, 74, p 15.)
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152 lg 1
32. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga, et selle sättega tagatakse olemasolevate tehnorajatiste püsimine praegustes asukohtades ning luuakse eeldused nende korrashoidmiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks. Tehnorajatise talumiskohustuse kehtestamine on sobiv abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks.
33. Abinõu vajalikkuse hindamiseks vajab kaalumist, kas kuni 2003. aasta 1. aprillini kehtinud regulatsioon, mis andis tehnorajatise omanikule õiguse nõuda kümne aasta jooksul tehnorajatisega seotud maa kandmisest kinnistusraamatusse reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmist tehnorajatise teenindamiseks ja remontimiseks, polnud isikut vähem koormav abinõu eesmärgi saavutamiseks. Eesti Energia AS väidab, et kuna elektri-, gaasi- ja side tehnovõrgud katavad kogu riigi territooriumi, millele asulates lisanduvad sooja- ja veetrassid, siis oli tuhandete kinnistute omanikega asjaõiguslike probleemide lahendamine tehnorajatiste omanikele ületamatu õiguspraktiline probleem. Tuhandete servituutide seadmine annaks tööd notaritele, kinnistusosakondade töötajatele, juristidele, kuid sellega kaasneksid suured kulutused maa- ja tehnovõrkude omanikele ja riigile ning võimalikud vaidlused koormaksid kohtusüsteemi.
Kolleegium nõustub selle väitega ja leiab, et talumiskohustuse kehtestamine oli vajalik abinõu eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
34. Omandiõiguse piirangu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike huve avalikkuse huviga tarbida elektrit, gaasi, vett, soojust ja muid teenuseid. Nende huvide kaalumisel tuleb arvesse võtta ka tehnorajatiste omanike huve.
35. Õiguskantsleri arvates ei võta talumiskohustuse regulatsioon arvesse erinevaid olukordi ja asjaolusid, sest annab omanikule õiguse nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid siis, kui see ei ole enam eesmärgipärasel kasutamisel. 1. aprillist 1999 kuni 31. detsembrini 2002 kehtinud AÕSRakS § 153 lg 1 andis kinnisasja omanikule õiguse keelduda reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse seadmisest, kui tehnorajatise edasine asumine kinnisasjal selle kasutamist oluliselt takistab ja omaniku kahju tehnorajatisest on suurem kui tehnorajatise teise kohta ümberpaigutamise kulud, samuti juhul, kui omanik kannab kõik tehnorajatise ümberpaigutamise kulud ja annab selleks tehnorajatise omanikule eelnevalt piisava tagatise. Seda märkas ka ringkonnakohus, kes kirjutas otsuses, et üldiste huvide olemasolu ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et tegemist on tehnorajatisega.
36. Kolleegium leiab, et üldine talumiskohustus on põhiseadusepärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele.
Praegune regulatsioon eelistab tehnorajatiste omanike õigusi, võimaldades kinnistu omanike huve kaaluda vaid siis, kui tehnorajatis ei ole enam eesmärgipärasel kasutusel. Seejuures ei erista seadus õiguslikul alusel ja ilma selleta rajatud tehnorajatisi. Ka ei eristata tehnorajatisi, mille püsimise vastu on ilmne avalik huvi (olulised elektriliinid, soojatrassid jms), ja tehnorajatisi, mille püsimise vastu sellist huvi ei ole. Ka ei võimalda AÕSRakS § 15 2 lg 1 kaaluda omavahel kinnistu omaniku huvi tehnorajatise talumiskohustuse lõpetamiseks või muutmiseks (näiteks tehnorajatise senisele asukohale maja püstitamiseks või põllumaana kasutusele võtmiseks) ja tehnorajatiste omaniku huvi tehnorajatise senisel kohal püsimiseks.
37. Tehnorajatise piiramatu talumiskohustus võib takistada kinnistu eesmärgipärast kasutamist, samuti võib see oluliselt alandada kinnistu turuväärtust ja teatud juhul muuta kinnistu müügi võimaluse üldse küsitavaks. Huvide kaalumise võimalus peab kolleegiumi arvates möödapääsmatult olema põhiseadusepärase regulatsiooni koostisosaks.
Talumiskohustust peab olema võimalik vaidlustada ka siis, kui kinnistuomanikule tekkiv kahju on oluliselt suurem avalikust huvist või tehnorajatise omaniku huvist, näiteks siis, kui talumiskohustus takistab kinnistu sihipärast kasutamist ja tehnorajatist oleks võimalik ilma suuremate lisakulutusteta ümber paigutada. Selline regulatsioon võimaldaks paindlikult lahendada juhtumid, mil kinnistu omanik leiab, et tema õigusi kahjustatakse ebaproportsionaalselt.
38. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et AÕSRakS § 15 2 lg-s 1 ette nähtud piirang ei ole mõõdukas, kuna ta ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt. See säte piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku PS § 32 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist.
Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 154 lg 2
39. Ringkonnakohus leidis, et tehnorajatiste omanike kümneks aastaks tasu maksmisest vabastamisega koormatakse õigustamatult vaid ühte õigussuhte poolt. Seaduseelnõu esitaja põhjendas eelnõu seletuskirjas tasu maksmisest vabastamist üldiste huvidega, sest tasu kohene kehtestamine võiks kaasa tuua hüppelise hinnatõusu.
Kolleegiumi arvates võib selline abinõu olla sobiv üldiste huvide tagamiseks.
40. Õiguskantsleri arvates ei ole tasu maksmisest vabastamine vajalik, sest tehnorajatised kuuluvad üldjuhul monopoolses seisundis ettevõtetele ja tehnovõrkude ja -rajatiste kaudu edastatavate teenuste hind on eriseadustega (elektrituruseadus, kaugkütteseadus, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus jm) võetud riikliku kontrolli alla.
Kolleegium on seisukohal, et riigi kontroll ei pruugi välistada hinnatõusu.
41. Kolleegium leiab, et omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini, ei ole mõõdukas. Selline piirang ei vasta põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud.
42. Kolleegium on seisukohal, et AÕSRakS § 154 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 32 lg 2 esimese lausega, mistõttu see säte tuleb tunnistada kehtetuks. Kolleegium lükkab otsuse jõustumise kehtetuks tunnistamise osas edasi kuue kuu võrra, et anda aega regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viimiseks.
Kolleegium märgib ühtlasi, et AÕSRakS § 154 lg 2 kehtetuks tunnistamine ei too iseenesest kaasa tehnorajatiste omanike kohustust tasuda kinnistu omanikele tagasiulatuvalt hüvitist tehnorajatise talumiskohustuse eest.
43. Kuna AÕSRakS § 152 lg 1 ja 154 lg 2 on vastuolus PS § 32 lg 2 esimese lausega, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata nende sätete vastavust PS § 19 lg-ga 1 ja §-ga 31.
44. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et AÕSRakS § 15 2 lg-le 1 ja § 154 lg-le 2 antud õiguslik hinnang puudutab ka teisi tehnorajatiste ja -võrkudega seonduvaid sätteid, mistõttu võib osutuda vajalikuks tehnorajatisi puudutava regulatsiooni terviklik korrigeerimine.
| Uno LÕHMUS | Tõnu ANTON | Ants KULL |
| Lea KIVI | Jüri PÕLD |
|
Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus
1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 2 tulenevalt võib Riigikohus tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Otsuse punktis 19 refereeris kolleegium asjassepuutuvuse määratlemisel Riigikohtu praktikat, mille järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus kontrollib, olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega; seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral.
Arvan, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse regulatsioon, mille suhtes ringkonnakohus algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse ja mille põhiseaduspärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium hindas, polnud käesolevas asjas asjassepuutuv. Riigikohus pole asjassepuutuvuse osas seotud hinnanguga, mida sättele andis põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud kohus.
2. Arvan, et AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 15 4 lg 2, mille põhiseaduspärasust kolleegium analüüsis, ei pea silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi. Silmas peetakse võõrale maale püstitatud tehnorajatisi. Sellisele järeldusele viib mind AÕSRakS § 15 4 lg-te 1 ja 2 tõlgendamine.
AÕSRakS §154 lg 1 esimene lause kehtestab, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu tema kinnisasjale püstitatud tehnorajatise talumise eest, sõltumata sellest, kas talumise kohustus tuleneb seadusest või kinnisasja koormamisest servituudi või isikliku kasutusõigusega. Sama lõike teine lause sätestab: «Tasu suurus võrdub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastava maamaksuga, mis korrutatakse läbi maa sihtotstarbe koefitsiendiga. Tasu maksmise perioodi, korra ja maa sihtotstarbe koefitsiendid kehtestab Vabariigi Valitsus.»
Ruumis paiknevate tehnorajatiste puhul on mõeldamatu, et tasu suurus sõltub tehnorajatise kaitsevööndi pindalale vastavast maamaksust ja maa sihtotstarbe koefitsiendist. Ka oleks maamaksu ja maa sihtotstarbe koefitsiendi abil avalik-õiguslikus korras kehtestatud tasu ruumis paiknevate tehnorajatiste puhul ilmselges vastuolus põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse garantiidega. Maamaks ja maa sihtotstarbe koefitsient pole ju kuidagi seotud samasuguses asukohas oleva samasuguse asja tavalise üüriga. Seega ei ole mingit alust arvata, et seadusandja pidas AÕSRakS § 154 lg-s 1 silmas ruumis paiknevaid tehnorajatisi.
AÕSRakS § 154 lg 2 vabastab tehnorajatise omaniku, kellele kuuluv tehnorajatis on püstitatud võõrale kinnisasjale enne 1999. aasta 1. aprilli, tasu maksmisest tehnorajatise talumise kohustuse eest kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Seega hakkab 1. jaanuarist 2009 AÕSRakS § 154 lg-s 2 nimetatud tehnorajatise omaniku ja kinnisasja omaniku suhteid reguleerima AÕSRakS § 15 4 lg 1.
Kuna AÕSRakS § 154 lg 1, mis hakkab toimima 1. jaanuarist 2009, ei laiene ruumis paiknevatele tehnorajatistele, siis ei saa nimetatud tehnorajatistele käesoleval ajal laieneda ka sama paragrahvi lõige 2.
3. Eesti Energia AS tehnorajatised paiknevad Tondi Elektroonika AS hoones asuvas 66 ruutmeetri suuruses ruumis (kolleegiumi otsuse punkt 1). Seega ei saanud tsiviilasjas ega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses asjassepuutuvaks olla AÕSRakS § 154 lg 2.
Arvan, et tsiviilasi oli lahendatav võlaõigusseaduse § 335 alusel, tunnistamata asjaõigusseaduse rakendamise seaduse üksikuid sätteid põhiseadusevastaseks. Võlaõigusseaduse § 335 kehtestab: «Kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.»
4. Kuna asjassepuutuv pole AÕSRakS § 154 lg 2, siis ei saa asjassepuutuvaks olla ka sama seaduse § 152 lg 1.
5. Nendel kaalutlustel arvan, et kolleegiumil puudus käesolevas asjas võimalus hinnata AÕSRakS § 152 lg 1 ja § 154 lg 2 vastavust põhiseadusele.
|
|
|
Jüri PÕLD |
Facebook
Twitter