Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Soojuse müügi ajutise hinna kehtestamise kord

Vastu võetud 22.06.2011 nr 51

Määrus kehtestatakse „Kaugkütteseaduse” § 9 lõigete 10¹ ja 10² alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Reguleerimisala ja eesmärk

  (1) Määrus reguleerib Konkurentsiameti poolt soojuse müügi ajutise hinna kehtestamist.

  (2) Määruse eesmärk on tagada tarbijale soojuse põhjendatud hind ka juhul, kui soojusettevõtja müüb soojust hinnaga, mis ei vasta „Kaugkütteseaduse” § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele.

§ 2.  Mõisted

  Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
  1) ajutine hind – „Kaugkütteseaduse” § 9 lõigete 10¹ ja 10² ning käesoleva määruse alusel Konkurentsiameti poolt soojusettevõtjale kehtestatav soojuse müügi ajutine hind;
  2) eraldiseisvate kulude jagamise meetod (edaspidi alternatiivkatlamaja meetod) – elektri ja soojuse koostootmise protsessis soojuse tootmisel kulude jagamise meetod, mille puhul eeldatakse, et tarbijale müüdav soojus toodetakse soojuse tootmiseks ette nähtud katlamajas. Meetod põhineb printsiibil, et tarbija ei pea maksma soojuse eest enam, kui see on toodetud ainult soojuse tootmiseks ette nähtud katlaseadmetega;
  3) arvestusperiood – soojusettevõtja poolt täitmata jäetud Konkurentsiameti ettekirjutuse tegemise aastale eelnenud majandusaasta;
  4) füüsikaline meetod – elektri ja soojuse koostootmise protsessis soojuse tootmise kulude jagamise meetod, mille alusel jagatakse kulud elektri ja soojuse tootmiseks kasutatud kütustes sisalduva energia koguse ehk primaarenergia alusel. Vastavalt sellele jagatakse kulud ja põhjendatud tulukus;
  5) investeeringud reguleeritavasse varasse – ühekordne kulu reguleeritava põhivara soetamiseks ja parendamiseks;
  6) kaalutud keskmine kapitali hind (Weighted Average Cost of Capital – WACC) ehk tulukuse määr – kapitali struktuuri (oma- ja võõrvahendite vahekord kogukapitalis) ning võla- ja omakapitali hinna alusel leitav kogukapitali hind;
  7) kapitalikulu – ajutisse hinda lülitatav kulu, mis on seotud põhivara soetamisega;
  8) kapitalikulunorm – ajaperioodi pöördväärtus, mis näitab põhivara soetamiseks tehtud kulu lülitamist tarbijatele müüdavate kaupade ja teenuste hindadesse. Kapitalikulunorm määratakse lähtuvalt põhivara tehnilisest elueast;
  9) kasutegur – toodetud kasuliku energia ja seadmele antud koguenergia suhe protsentides;
  10) lubatud müügitulu – soojuse põhjendatud müügitulu, mis arvutatakse Konkurentsiameti poolt ajutise hinna kehtestamise menetluses. Lubatud müügitulu arvutamisel võetakse arvesse Konkurentsiameti poolt põhjendatuks loetud kulud, kapitalikulu ning põhjendatud tulukus;
  11) mittepõhitegevus – tegevusala, mis ei ole otseselt seotud soojuse tootmise, jaotamise või müügiga;
  12) muutuvkulud – kulud, mis muutuvad koos tootmismahu muutusega;
  13) müügimaht – soojuse müügimaht arvestusperioodil megavatt-tundides;
  14) põhjendatud tulukus – ärikasum, mis leitakse reguleeritava vara väärtuse ja põhjendatud tulunormi korrutisena;
  15) põhjendatud tulunorm – reguleeritava vara kapitali tootlus, mis ei ületa hinna kehtestamise ajal soojusettevõtjatele rakendatavat kaalutud keskmist kapitali hinda;
  16) reguleeritav tegevus – soojusettevõtja majandustegevus, mille suhtes rakendatakse käesolevat määrust;
  17) reguleeritav vara – reguleeritavas tegevuses kasutatav põhivara ja käibekapital;
  18) tegevuskulud – soojuse hinda lülitatavad põhjendatud kulud, mis ei sisalda muutuv-, kapitali- ega finantskulusid;
  19) trassikadu – soojusettevõtja poolt kaugküttevõrku antud ja müüdud soojuse vahe kaugküttevõrku antud soojuse suhtes väljendatuna protsentides.

2. peatükk Ajutise hinna kehtestamise menetlus 

§ 3.  Ajutise hinna kehtestamise eeldused ja üldpõhimõtted

  (1) Konkurentsiamet otsustab ajutise hinna kehtestamise järgmiste eelduste samaaegse esinemise korral:
  1) soojusettevõtja müüb soojust hinnaga, mis ei vasta „Kaugkütteseaduse” § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele;
  2) soojusettevõtja on jätnud täitmata Konkurentsiameti ettekirjutuse rakendatava soojuse piirhinna seadusega kooskõlla viimiseks.

  (2) Ajutise hinna kehtestamisel lähtutakse „Kaugkütteseaduse” § 8 lõikes 3 sätestatud nõuetest.

  (3) Ajutise hinna kehtestamisel lähtutakse arvestusperioodi põhjendatud kuludest ja ajutise hinna kehtestamise ajal põhjendatud tulukuse määrast.

  (4) Konkurentsiametil on õigus nõuda soojusettevõtjalt ajutise hinna kehtestamiseks vajalikku teavet, määrates soojusettevõtjale teabe esitamiseks mõistliku tähtaega.

  (5) Kui soojusettevõtja ei esita Konkurentsiametile nõutud teavet, on Konkurentsiametil õigus ajutise hinna kehtestamisel lähtuda talle teadaolevatest andmetest.

§ 4.  Ajutise hinna kehtestamise menetlus

  (1) Konkurentsiametil on õigus algatada ajutise hinna kehtestamise menetlus (edaspidi menetlus) kohe pärast soojusettevõtja poolt ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmisest teadasaamist.

  (2) Menetluse algatamiseks esitab Konkurentsiamet soojusettevõtjale teate menetluse algatamise kohta. Teates esitatakse menetluse algatamise põhjendus ja alus ning vajadusel selgitatakse, millist täiendavat teavet Konkurentsiamet menetluse läbiviimiseks soojusettevõtjalt vajab.

  (3) Soojusettevõtjal on õigus esitada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teatele oma kirjalik seisukoht seitsme päeva jooksul teate kättesaamisest alates. Soojusettevõtja on kohustatud esitama Konkurentsiametile kogu nõutud teabe või võimaldama sellele juurdepääsu Konkurentsiameti määratud tähtajaks.

  (4) Konkurentsiamet otsustab ajutise hinna kehtestamise 30 päeva jooksul pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kirjaliku seisukoha saamist või seitsmepäevase tähtaja möödumist.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud 30-päevase tähtaja hulka ei arvestata tähtaega, mille Konkurentsiamet annab soojusettevõtjale enne ajutise hinna kehtestamist „Haldusmenetluse seaduse” § 40 lõike 1 kohaselt arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, samuti Konkurentsiameti määratud tähtaega, mille jooksul peab soojusettevõtja Konkurentsiametile esitama ajutise hinna kehtestamiseks vajaliku teabe. Nimetatud 30-päevane tähtaeg kulgeb edasi järgmisel päeval pärast soojusettevõtja poolt arvamuse ja vastuväidete või vajaliku teabe esitamist või Konkurentsiameti poolt arvamuse ja vastuväidete või vajaliku teabe esitamiseks soojusettevõtjale määratud tähtaja lõppemist.

  (6) Ajutise hinna kehtestamise otsuse vormistab Konkurentsiameti peadirektor käskkirjaga.

  (7) Kui menetluse käigus ilmneb, et soojusettevõtja rakendatud hind on põhjendatud ja vastab „Kaugkütteseaduse” § 8 lõikes 3 sätestatud tingimustele või soojusettevõtja täidab ettekirjutuse enne Konkurentsiameti poolt ajutise hinna kehtestamist, lõpetab Konkurentsiameti peadirektor menetluse oma käskkirjaga.

§ 5.  Ajutise hinna rakendamine

  (1) Ajutise hinna kehtestamise otsus, samuti menetluse lõpetamise käskkiri toimetatakse soojusettevõtjale kätte viivitama, kuid mitte hiljem kui kolme tööpäeva jooksul käskkirja allkirjastamisest alates.

  (2) Soojusettevõtja on kohustatud ajutist hinda rakendama ajutise hinna kehtestamise otsuse kättetoimetamisest alates, kui ajutise hinna kehtestamise otsuses endas ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.

  (3) Soojuse ajutine hind avalikustatakse Konkurentsiameti veebilehel ja kehtib kuni „Kaugkütteseaduse” §-s 9 sätestatud menetluse kohaselt Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud uue soojuse piirhinna jõustumiseni.

  (4) Konkurentsiametil on õigus avalikustada hinna kehtestamise otsus koos põhjendustega, jättes tekstist välja soojusettevõtja poolt „Konkurentsiseaduse” § 63 lõike 2 kohaselt märgitud andmed, mida Konkurentsiamet on soojusettevõtja põhjendusi arvestades lugenud ärisaladuseks.

3. peatükk Ajutise hinna kehtestamine 

§ 6.  Ajutise hinna kehtestamine hinnavalemi alusel

  (1) Kui Konkurentsiamet on soojusettevõtjale kooskõlastanud hinnavalemi, lähtutakse ajutise hinna kujundamisel nimetatud hinnavalemist. Kui hinnavalemi kooskõlastamisest on möödunud rohkem kui kolm aastat, lähtutakse ajutise hinna kehtestamisel eelneva majandusaasta põhjendatud kuludest ning käesoleva määruse §-des 7–12 sätestatust.

  (2) Kütuse ja elektrienergia hind arvestatakse hinnavalemi alusel ajutisse hinda soojusettevõtja ja müüja vahelises lepingus kajastatud hinnast lähtudes. Kui soojusettevõtja ei ole esitanud Konkurentsiametile asjaomast kütuse või elektrienergia müügilepingut või kui nimetatud lepingus kokku lepitud hind ei vasta turuhinnale, lähtutakse ajutise hinna kujundamisel kütuse ja elektrienergia turuhinnast. Kui kütuse või elektrienergia hind on Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud, lähtutakse kütuse või elektrienergia kooskõlastatud hinnast. Elektrienergia võrgutasude osas lähtutakse Konkurentsiameti poolt võrguettevõtjale kooskõlastatud hinnakirjast.

  (3) Hinnavalemis sisalduv soojusettevõtja tegevusest sõltumatu muu komponent arvestatakse ajutisse hinda järgnevalt:
  1) keskkonnatasude suurus vastavalt seadusega kehtestatud määrale;
  2) muu riiklik ja kohalik maks vastavalt õigusaktidega kehtestatud määrale;
  3) administratiivselt kooskõlastatavad hinnad (näiteks veeteenuse hind) vastavalt kehtivale hinnakirjale.

  (4) Hinnavalemi alusel kehtestatav ajutine hind peab vastama „Kaugkütteseaduse” § 1 lõikes 2 nimetatud põhimõtetele ning olema põhjendatud.

§ 7.  Kulude eristamine

  (1) Vastavalt „Kaugkütteseaduse” § 7 lõikele 2 peab soojusettevõtja oma raamatupidamises pidama eraldi arvestust soojuse tootmise, jaotamise, müügi ja nende tegevustega mitteseotud tegevusalade kohta.

  (2) Soojusettevõtja peab eraldi arvestust iga toote või teenusega seotud tulude ja kulude kohta, lähtudes järjepidevalt kohaldatavatest ja objektiivselt põhjendatud arvestuspõhimõtetest. Tulude ja kulude arvestus peab võimaldama hinnata, kas soojusettevõtja toote või teenuse hind on mõistlikus vahekorras toote või teenuse väärtusega.

  (3) Soojusettevõtja, kes toodab soojust katlamajas ja/või või ostab seda teistelt tootjatelt, peab tulude ja kulude kohta arvestust järgmiste tegevuste osas:
  1) soojuse tootmine;
  2) soojuse jaotamine ja müük;
  3) tarbijate poolt makstud liitumistasud;
  4) mittepõhitegevus.

  (4) Soojusettevõtja, kes toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis, peab tulude ja kulude kohta arvestust järgmiste tegevuste osas:
  1) soojuse tootmine elektri ja soojuse koostootmise protsessis;
  2) elektrienergia tootmine elektri ja soojuse koostootmise protsessis;
  3) soojuse tootmine katelseadmega;
  4) soojuse jaotamine ja müük;
  5) tarbijate poolt makstud liitumistasud;
  6) mittepõhitegevus.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1 ja 2 ning lõike 4 punktides 1–4 nimetatud kulude juures tuleb eraldi välja tuua sihtfinantseerimisest teostatud kulud ning soetatud põhivara.

§ 8.  Ajutisse hinda arvatavad kulud

  (1) Ajutise hinna kehtestamisel võetakse aluseks arvestusperioodi müügimaht.

  (2) Ajutise hinna kehtestamisel võetakse aluseks üksnes arvestusperioodi põhjendatud kulud.

  (3) Soojusettevõtja põhjendatud kulud jagunevad järgmiselt:
  1) muutuvkulud;
  2) tegevuskulud;
  3) kapitalikulu.

  (4) Soojusettevõtja muutuvkulud jagunevad järgmiselt:
  1) kulud kütusele;
  2) kulud soojuse ostmiseks teistelt tootjatelt;
  3) kulud keskkonnatasudele;
  4) muud muutuvkulud (näiteks elektrienergia, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, kemikaalide ja muud muutuva iseloomuga kulud).

  (5) Kütuse kulu leidmise aluseks on soojuse tootmiseks vajalik kütuse kogus megavatt-tundides korrutatud kütuse hinnaga. Kütuse hind leitakse lähtudes käesoleva määruse § 6 lõikes 2 sätestatust.

  (6) Kütuse kogus arvutatakse soojuse müügi koguse, soojuse tootmise kasuteguri ning trassikao alusel vastavalt järgmisele valemile:

kus
Q_kütus  on tootmisseadmesse antava kütuse kogus (MWh);
Q_soojusm  on soojusettevõtja poolt tootmisseadmes toodetud soojuse müügikogus (MWh)
(ei sisalda teistelt soojusetootjatelt ostetud ja edasimüüdud soojust);
η_tootmine  on soojuse tootmise kasutegur (%);
q_trass  on trassikadu (%).

  (7) Kütuse koguse arvutamisel vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud valemile lähtutakse soojuse tootmise kasuteguri ja trassikao suuruse määramisel käesoleva määruse §-des 9 ja 10 sätestatust.

  (8) Kulud soojuse ostmiseks teistelt tootjatelt leitakse ostetava soojuse koguse ja ostetava soojuse hinna korrutisena. Ostetava soojuse hinnaks võetakse Konkurentsiameti kooskõlastatud müüdava soojuse piirhind (tootmishind). Kui soojus on toodetud elektri ja soojuse koostootmise protsessis, kuid müüdava soojuse hind on Konkurentsiametiga kooskõlastamata, lähtutakse ostetava soojuse hinna arvestamisel käesoleva määruse §-des 14–16 sätestatust. Konkurentsiametiga kooskõlastatud soojuse piirhinna puudumisel ja juhul, kui soojus on toodetud katlamajas, lähtutakse ostetava soojuse hinna arvestamisel käesoleva määruse §-des 6–13 sätestatust.

  (9) Keskkonnatasude kulu suurus arvutatakse vastavalt soojuse tootmiseks kuluva kütuse koguse ning keskkonnaministri 2. augusti 2004. a määruses nr 99 „Põletusseadmetest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramise kord ja määramismeetodid” alusel arvutatud saasteainete koguste ja „Keskkonnatasude seaduses” sätestatud tasumäärade alusel.

  (10) Muude muutuvkulude suuruse arvutamisel lähtutakse soojuse tootmiseks vajaminevast kogusest ja kehtivast turuhinnast. Administratiivselt kooskõlastatud kaupade ja teenuste puhul lähtutakse kooskõlastatud hinnast ja hinnakirjast.

  (11) Ajutise hinna kehtestamisel ei lülitata hinda järgmisi kuluartikleid:
  1) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu;
  2) sponsorlust, kingitusi ja annetusi;
  3) soojuse vahendajatele makstavaid tasusid;
  4) põhitegevusega mitteseotud kulusid;
  5) õigusaktide alusel ettevõtjale määratud trahve ja viiviseid;
  6) finantskulusid;
  7) soojusettevõtja tulumaksukulu (näiteks dividendide tulumaksukulu);
  8) Konkurentsiameti majandusanalüüsi käigus teisi põhjendamatuks osutunud soojusettevõtja kulusid.

  (12) Konkurentsiamet analüüsib arvestusperioodi kulude jagamist soojusettevõtja poolt müüdavate erinevate toodete ja teenuste vahel ning kontrollib, et erinevate tegevusalade lõikes toodete ja teenuste müümisel ei esineks ristsubsideerimist.

  (13) Ajutise hinna kehtestamisel võib mitte lähtuda arvestusperioodi kuludest, kui need ei ole põhjendatud ning soojusettevõtja ei ole lähtunud efektiivse majandamise ning kulude kokkuhoiu põhimõtetest. Sellisel juhul võib arvestusperioodi põhjendatud tegevuskulude leidmiseks kasutada järgmisi meetodeid:
  1) kulude dünaamika jälgimine ajas ning selle võrdlus tarbijahinnaindeksi dünaamikaga;
  2) erinevate kulukomponentide põhjendatuse süvaanalüüs (sealhulgas eksperthinnangud);
  3) soojusettevõtja kulude ning nende põhjal arvutatud statistiliste näitajate võrdlemine teiste sarnaste ettevõtjate kuludega.

§ 9.  Trassikao arvestamine ajutise hinna kehtestamisel

  (1) Ajutise hinna kehtestamisel võetakse aluseks arvestusperioodi trassikao tegelikud näitajad, mis ei tohi olla kõrgemad käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud tehnilistest nõuetest.

  (2) Tehnilised nõuded trassikaole aastate lõikes on järgmised:
  1) 2011. aastal mitte üle 21%;
  2) 2012. aastal mitte üle 20%;
  3) 2013.aastal mitte üle 19%;
  4) 2014. aastal mitte üle 18%;
  5) 2015. aastal mitte üle 17%;
  6) 2016. aastal mitte üle 16%;
  7) alates 2017. aastast mitte üle 15%.

§ 10.  Soojuse tootmise kasuteguri arvestamine ajutise hinna kehtestamisel

  (1) Ajutise hinna kehtestamisel võetakse soojuse tootmise kasuteguri arvestuse aluseks arvestusperioodi tegelikud näitajad, kuid mis ei või olla madalamad käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud tehnilistest nõuetest.

  (2) Tehnilised nõuded soojuse tootmise kasutegurile kütuse alumise kütteväärtuse alusel on järgnevad:
  1) soojuse tootmisel maagaasist mitte alla 90%, uutel seadmetel mitte alla 92%;
  2) soojuse tootmisel vedelkütusest mitte alla 85%, uutel seadmetel mitte alla 90%;
  3) soojuse tootmisel tahkekütusest mitte alla 80%, uutel seadmetel mitte alla 85%.

  (3) Uuteks seadmeteks käesoleva määruse tähenduses loetakse seadet, mis on soetatud alates 1995. aasta 1. jaanuarist.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata käsitsiteenindatavate kollete kasutamisel.

§ 11.  Kapitalikulu ja reguleeritav vara

  (1) Kapitalikulu eesmärk on põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine soojuse müügi hinna kaudu põhivara kasuliku eluea vältel.

  (2) Kapitalikulu arvutamisel lähtutakse reguleeritavast varast. Kapitalikulu arvestatakse reguleeritava vara hulka arvestatud amortiseeruvalt põhivaralt.

  (3) Reguleeritava vara hulka ei arvata:
  1) põhivara, mida põhitegevuses ei kasutata;
  2) pikaajalisi finantsinvesteeringuid;
  3) immateriaalset põhivara, välja arvatud arvutitarkvara litsentsid;
  4) tagastamatu abi raames (sealhulgas sihtfinantseerimise teel) soetatud põhivara;
  5) tarbija poolt makstud liitumistasudest soetatud põhivara;
  6) põhivara, mida ettevõtja tegelikult ei kasuta majandustegevuse teostamiseks;
  7) mittepõhjendatud investeeringuid.

  (4) Kui müüdava soojuse piirhind on Konkurentsiametiga eelnevalt kooskõlastatud, lähtutakse hinna kooskõlastamisel aluseks olnud reguleeritava vara arvestusest ning käesoleva paragrahvi lõigetes 6, 7 ja 8 ning lõike 10 punktides 2–12 sätestatust. Muudel juhtudel lähtutakse käesoleva paragrahvi lõigetes 5–10 sätestatust.

  (5) Reguleeritava vara väärtuse leidmisel kasutatakse põhivara bilansilist jääkmaksumust arvestusperioodi lõpus. Kapitalikulu leidmisel kasutatakse raamatupidamises kajastuvat kulumit, mis on arvestatud reguleeritavalt varalt.

  (6) Reguleeritav vara arvestusperioodil leitakse järgmiselt:
RV = RV_r + KK
kus
RV  on reguleeritav vara;
RV_r  on reguleeritava põhivara jääkmaksumus arvestusperioodi lõpus;
KK  on käibekapital.

  (7) Käibekapitali arvestuse aluseks võetakse 5% arvestusperioodi soojuse müügitulust.

  (8) Vertikaalselt integreeritud kontserni kuuluvate ettevõtjate sisekäivet ei lülitata käibekapitali arvestusse.

  (9) Kui pärast 31.12.2009 on teostatud ettevõtja raamatupidamises kajastatud põhivara ümberhindlusi ja/või oluliselt muudetud põhivara kuluminorme või kui põhivara kuluminormid ei vasta selle kasulikule elueale, teostatakse reguleeritava vara ja kapitalikulu arvestus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 10.

  (10) Reguleeritava vara ja kapitalikulu arvestus käesoleva paragrahvi lõigetes 4 ja 9 sätestatud juhtudel toimub järgmiselt:
  1) alates 2009. aasta 31.detsembrist (edaspidi piiraasta) toimub soojusettevõtja põhivara jagamine vanaks (enne piiraastat soetatud põhivara) ja uueks (pärast piiraastat soetatud põhivara) varaks;
  2) kapitalikulu arvutamisel peetakse eraldi arvestust enne ja pärast piiraastat soetatud põhivara kohta ning sellest tulenevalt arvestatakse eraldi kapitalikulu;
  3) kapitalikulu arvestuses rakendatakse lineaarset kapitalikulu arvestamise meetodit;
  4) korrektsioone põhivara väärtuses ja kapitalikulunormides on õigus teostada, kui ilmneb, et nii enne kui ka pärast piiraastat soetatud põhivara hulgas on vara, mida soojusettevõtja tegelikult ei kasuta majandustegevuse teostamiseks või kui ilmneb, et põhivara väärtus ja kapitalikulunormid ei ole põhjendatud;
  5) enne piiraastat soetatud põhivaralt arvestatakse kapitalikulu tema jääkmaksumuse alusel. Seejuures kehtestatakse enne piiraastat soetatud põhivarale kapitalikulunorm(id), mille alusel toimub hindadesse lülitatava kapitalikulu arvestus;
  6) alates piiraastast soetatud põhivarale arvestatakse kapitalikulu selle soetusmaksumuse alusel. Seejuures kehtestatakse alates piiraastast soetatud põhivarale kapitalikulunorm(id), mille alusel toimub hindadesse lülitatava kapitalikulu arvestus;
  7) vajadusel võib kasutada põhivarade diferentseerimist, kasutades erinevaid kapitalikulunorme;
  8) ajutisse hinda lülitatav kapitalikulu kujuneb järgmise valemi alusel:
A = A_{enne p.a} + A_{pärast p.a}
kus
A  on kapitalikulu;
A_{enne p.a}  on kapitalikulu enne piiraastat soetatud põhivarale;
A_{pärast p.a}  on kapitalikulu pärast piiraastat soetatud põhivarale;
  9) enne piiraastat soetatud põhivaralt arvestatakse kapitalikulu järgmise valemi alusel:
A_{enne p.a} = PVjääkm_{enne p.a} × norm_{enne p.a}
kus
PVjääkm_{enne p.a}  on enne piiraastat soetatud põhivara jääkmaksumus;
norm_{enne p.a}  on kapitalikulunorm enne piiraastat soetatud põhivarale;
  10) pärast piiraastat soetatud põhivaralt arvestatakse kapitalikulu järgmise valemi alusel:
A_{pärast p.a} = (PVsoetusm_{pärast p.a} + 0,5 × I) × norm_{pärast p.a}
kus
PVsoetusm_{pärast p.a}  on pärast piiraastat soetatud põhivara soetusmaksumus;
I  on investeeringud reguleeritavasse varasse;
norm_{pärast p.a}  on kapitalikulunorm pärast piiraastat soetatud põhivarale;
  11) reguleeritav vara arvestatakse järgmise valemi alusel:
RV = (RV₀ + RV₁)/2 + KK
kus
RV  on reguleeritav vara;
RV₀  on reguleeritava vara jääkväärus 12-kuulise perioodi alguses;
RV₁  on reguleeritava vara jääkväärtus 12-kuulise perioodi lõpus;
KK  on käibekapital;
  12) reguleeritava vara jääkväärtus perioodi lõpus leitakse järgmise valemi alusel:
RV₁ = RV₀ + I – A – M
kus
RV₀  on reguleeritava vara jääkväärtus 12-kuulise perioodi alguses;
RV₁  on reguleeritava vara jääkväärtus 12-kuulise perioodi lõpus;
I  on investeeringud reguleeritavasse varasse;
A  on kapitalikulu;
M  on müüdud või mahakantud põhivara.

§ 12.  Põhjendatud tulukus

  (1) Põhjendatud tulukuse arvutamine toimub reguleeritavale varale põhjendatud tulunormi rakendamisel.

  (2) Põhjendatud tulukus leitakse reguleeritava vara ja põhjendatud tulunormi korrutisena. Põhjendatud tulukus arvutatakse järgmisest valemist lähtudes:
PT = rp × RV
kus
PT  on põhjendatud tulukus;
rp  on põhjendatud tulunorm;
RV  on reguleeritav vara.

  (3) Põhjendatud tulunorm võrdub kaalutud keskmise kapitali hinnaga ehk:
rp = WACC
kus
WACC  on kaalutud keskmine kapitali hind.

  (5) Kaalutud keskmine kapitali hind arvutatakse järgmise valemi alusel:

kus
k_e  on omakapitali hind (%);
k_d  on võlakapitali hind (%);
VK  on võlakapitali osakaal (%);
OK  on omakapitali osakaal (%).

  (6) Kaalutud keskmise kapitali hinna arvutamisel kasutatakse regulatiivset kapitali struktuuri, millest 50% on võlakapital ja 50% omakapital.

  (7) Riskivabaks tulumääraks võetakse Saksamaa 10-aastase võlakirja viimase viie aasta keskmine intressimäär, millele liidetakse riigi riskipreemia. Riigi võlakirjade olemasolu korral võib võtta riskivabaks tulumääraks riigi võlakirja intressimäära.

  (7) Võlakapitali hinnaks võetakse riskivaba tulumäär, millele lisatakse ettevõtja riskipreemia.

  (8) Omakapitali hind arvutatakse CAPM (capital assets pricing model) mudeli alusel:
k_omakapital = R_f + R_c + β × R_m
kus
k_omakapital  on omakapitali hind;
R_f  on riskivaba tulumäär;
R_c  on riigi riskipreemia;
β  on beetakordaja;
R_m  on turu riskipreemia.

  (9) Beetakordaja suurus leitakse teiste Euroopa ja/või USA reguleeritavate ettevõtjate vastavate näitajate alusel.

  (10) Turu riskipreemia leitakse teiste Euroopa ja/või USA ettevõtjate pikaajalise turu riskipreemia alusel.

§ 13.  Lubatud müügitulu ja ajutise hinna arvutamine

  (1) Ajutisse hinda lülitatakse järgnevad põhjendatuks loetud hinnakomponendid:
  1) muutuvkulud;
  2) tegevuskulud;
  3) kapitalikulu;
  4) põhjendatud tulukus.

  (2) Lubatud müügitulu leitakse järgneva valemi alusel:
T_lubatud = MK + TK + A + PT
kus
T_lubatud  on lubatud müügitulu (€);
MK  on muutuvkulud (€);
TK  on tegevuskulud (€);
A  on kapitalikulu (€);
PT  on põhjendatud tulukus (€).

  (3) Ajutise hinna arvutamine toimub lubatud müügitulu alusel, lähtuvalt järgnevast valemist:

kus
T_lubatud  on lubatud müügitulu;
Q  on soojuse müügimaht arvestusperioodil (MWh);
h  on Konkurentsiameti poolt kehtestatud ajutine hind (€/MWh).

4. peatükk Ajutise hinna kehtestamine soojuse tootmisel elektri ja soojuse koostootmise protsessis 

§ 14.  Ajutise hinna kehtestamine soojuse tootmisel elektri ja soojuse koostootmise protsessis

  (1) Ajutise hinna kehtestamisel soojuse tootmisel elektri ja soojuse koostootmise protsessis kasutatakse eraldiseisvate kulude meetodit (alternatiivkatlamaja meetod) või füüsikalist meetodit.

  (2) Kui soojusettevõtja toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis, leitakse ajutine hind käesoleva määruse §-s 15 sätestatud alternatiivkatlamaja meetodit kasutades.

  (3) Kui soojusettevõtja toodab soojust elektri ja soojuse koostootmise protsessis, kasutades kütuseks põlevkivi, leitakse ajutine hind käesoleva määruse §-s 16 sätestatud füüsikalist meetodit kasutades.

§ 15.  Ajutise hinna kehtestamine alternatiivkatlamaja meetodi alusel

  (1) Alternatiivkatlamaja meetodi puhul käsitletakse elektri ja soojuse koostootmise protsessis toodetud elektrienergia ning soojuse tootmiseks tehtud kulusid ja põhjendatud tulukust üksteisest eraldi.

  (2) Alternatiivkatlamaja meetodi kasutamisel lähtutakse kulude ja põhjendatud tulukuse jagamisel eeldusest, et tarbijatele toodetav ning müüdav soojus toodetakse eraldiseisvalt elektrienergia tootmisest, ainult soojuse tootmiseks mõeldud katlaseadmetega (nn alternatiivkatlamajas). Ajutise hinna arvestamisel alternatiivkatlamaja meetodi alusel ei maksa tarbija koostootmisprotsessis toodetud soojuse eest rohkem, kui ta maksaks üksnes soojuse tootmiseks mõeldud katlaseadmetega toodetud soojuse eest.

  (3) Ajutine hind arvutatakse järgmise valemi alusel:

kus
h_soojus  on ajutine hind (€/MWh);
T_soojus  on kulud soojuse tootmiseks ja põhjendatud tulukus;
Q_soojus  on toodetud soojuse kogus (MWh).

  (4) Kulud soojuse tootmiseks ja põhjendatud tulukus arvutatakse järgmise valemi alusel:
T_soojus = K + S + MK + TK + P
kus
T_soojus  on kulud soojuse tootmiseks ja põhjendatud tulukus;
K  on kulud kütusele;
S  on kulud keskkonnatasudele;
MK  on muud muutuvkulud;
TK  on tegevuskulud;
P  on kapitalikulu ja põhjendatud tulukus.

  (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud muud muutuvkulud arvutatakse järgmise valemi alusel:
MK = MK_e + MK_m
kus
MK  on muud muutuvkulud;
MK_e  on elektri kulu;
MK_m  on vee ja kanalisatsiooni ning kemikaalide ja teised muutuva iseloomuga kulud.

  (6) Kütuse kogus ja kulud kütusele arvutatakse järgmiste valemite alusel:

kus
Q_kütus  on katlasse antud kütuse (primaarenergia) kogus (MWh);
Q_soojus  on toodetud soojuse kogus (MWh);
η_tootmine  on soojuse tootmise kasutegur (%).
K = Q_kütus × h_kütus  
kus
Q_kütus  on katlasse antud kütuse (primaarenergia) kogus (MWh);
h_kütus  on kütuse hind (€/MWh);
K  on kulud kütusele.

  (7) Kütuse hind arvestatakse vastavalt käesoleva määruse § 6 lõikele 2.

  (8) Soojuse tootmise kasutegur peab vastama valitud tehnoloogiale ning ei tohi olla madalam käesoleva määruse § 10 toodud uue seadme tehnilistest nõuetest.

  (9) Kulud keskkonnatasudele arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 8 lõikele 9.

  (10) Kulud elektrienergiale arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 6 lõikele 2 ja § 8 lõikele 10.

  (11) Vee, kanalisatsiooni ja kemikaalide kulud ning teised muutuva iseloomuga kulud arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 8 lõikele 10.

  (12) Tegevuskulude puhul on aluseks põhjendatud ja soojuse tootmiseks vajalike investeeringute maksumus. Nimetatud kulude suuruseks arvestatakse 5% põhjendatud ja soojuse tootmiseks vajalike investeeringute maksumusest.

  (13) Kapitalikulu ja põhjendatud tulukus arvutatakse põhjendatud ja soojuse tootmiseks vajalike investeeringute maksumuse, kaalutud keskmise kapitali hinna ja investeeringu tehnilise eluea alusel. Arvutamiseks kasutatakse annuiteetmakse valemit, milles lähtutakse järgnevast:
  1) investeeringu põhjendatud soojusvõimsuseks loetakse optimaalsele soojuskoormusele vastava katlamaja soojuslik võimsus;
  2) katlamaja maksumuse ning tootmistehnoloogia valikul lähtutakse tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttest ning „Kaugkütteseaduse” § 1 lõikes 2 sätestatud tingimustest, valides tootmistehnoloogia, mis tagab eelnimetatud tingimuste täitmisel tarbijale soodsaima soojuse hinna;
  3) annuiteetmakseintressimääraks võetakse kaalutud keskmine kapitali hind, mis kujuneb vastavalt käesoleva määruse §-s 12 nimetatud komponentide alusel ning maksete koguarvuna arvestatakse investeeringu tehniline eluiga.

  (14) Näidistabel soojuse ajutise hinna arvutamiseks alternatiivkatlamaja meetodil on esitatud käesoleva määruse lisas 1.

§ 16.  Ajutise hinna kehtestamine füüsikalise meetodi alusel

  (1) Füüsikaline meetod on elektri ja soojuse koostootmise protsessis kulude jagamise meetod, mille alusel jagatakse kulud elektri ja soojuse tootmiseks kütustes sisalduva energia koguse ehk primaarenergia alusel. Vastavalt sellele jagatakse kulud ja põhjendatud tulukus.

  (2) Enne kulude jagamist elektri ja soojuse toodangu vahel analüüsitakse kogu koostootmisjaama kulusid ja põhjendatud tulukust vastavalt käesoleva määruse §-des 7–12 sätestatule. Analüüsi tulemusel põhjendatuks loetud kulud ja põhjendatud tulukus jaotatakse füüsikalise meetodi alusel leitud kulude osakaalude järgi.

  (3) Füüsikalise meetodi korral arvutatakse toodetud soojuse kogus lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhimõttest ning katlasse antud kütuse kogusest ja katla kasutegurist. Sealjuures arvestatakse ka aurutorustiku ja soojusvahetite kasuteguritega.

  (4) Elektri ja soojuse koostootmise kulud ja põhjendatud tulukus leitakse järgmise valemi alusel:
T_{tootmine el+s} = K_el+s + S_el+s + MK_el+s + TK_el+s + A_el+s + PT_el+s
kus
T_{tootmine el+s}  on elektri ja soojuse koostootmise kulud ja põhjendatud tulukus;
K_el+s  on kulud kütusele elektri ja soojuse koostootmisel;
S_el+s  on kulud keskkonnatasudele elektri ja soojuse koostootmisel;
MK_el+s  on muud muutuvkulud elektri ja soojuse koostootmisel;
TK_el+s  on tegevuskulud elektri ja soojuse koostootmisel;
A_el+s  on kapitalikulu elektri ja soojuse koostootmisel;
PT_el+s  on põhjendatud tulukus elektri ja soojuse koostootmisel.

  (5) Kulud kütusele arvutatakse järgmise valemi alusel:
K_el+s = Q_kütus × h_kütus
kus
K_el+s  on kulud kütusele elektri ja soojuse koostootmisel;
Q_kütus  on katlasse antud kütuse kogus (primaarenergia) (MWh);
h_kütus  on kütuse hind (€/MWh).

  (6) Katlasse antud primaarenergia kogus arvutatakse kütuse kulu järgi.

  (7) Kütuse hind arvestatakse vastavalt käesoleva määruse § 6 lõikele 2.

  (8) Kulud keskkonnatasudele arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 8 lõikele 9.

  (9) Muud muutuvkulud (vesi ja kanalisatsioon, kemikaalid ja teised muutuva iseloomuga kulud) arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 8 lõikele 10.

  (10) Tegevuskulud arvutatakse vastavalt käesoleva määruse § 8 lõigetele 11, 12 ja 13.

  (11) Kapitalikulu ja põhjendatud tulukus arvutatakse vastavalt käesoleva määruse §-dele 11 ja 12.

  (12) Soojuse brutotoodangu kulud on kulud soojuse tootmiseks, mis ei sisalda kulusid elektrile. Soojuse brutotoodangu kulude osakaal arvutatakse järgmise valemi alusel:

kus
p_soojusbr  on soojuse brutotoodangu kulude osakaal;
Q_soojus  on toodetud soojuse kogus (MWh);
Q_kütus  on katlasse antud kütuse kogus (MWh);
η_soojus  on soojuse tootmise kasutegur (%).

  (13) Käesoleva paragrahvi lõikes 12 nimetatud soojuse tootmise kasutegur leitakse järgmise valemi alusel:
η_soojus = η_katel × η_sv
kus
η_soojus  on soojuse tootmise kasutegur (%);
η_katel  on katla kasutegur (%);
η_sv  on soojusvaheti kasutegur (%).

  (14) Katla kasuteguriks arvestatakse arvestusperioodi tegelikku katla kasutegurit, mis peab olema vastavuses käesoleva määruse § 10 toodud seadme tehnilistele nõuetele.

  (15) Soojusvaheti kasuteguriks võetakse arvestusperioodi tegelik soojusvaheti kasutegur, kuid mitte alla 98%.

  (16) Elektrienergia brutotoodang on elektrienergia toodang generaatori klemmidel, mis ei sisalda elektrijaama seadmete omatarvet. Elektrienergia brutotoodangu tootmise kulude osakaal leitakse järgmise valemi alusel:
p_elekterbr = 100 – p_soojusbr
kus
p_soojusbr  on soojuse brutotoodangu tootmise kulude osakaal;
p_elekterbr  on elektrienergia brutotoodangu tootmise kulude osakaal.

  (17) Elektrienergia brutohind arvutatakse järgmise valemi alusel:

kus
T_{tootmine el+s}  on elektri ja soojuse koostootmise kulud ja põhjendatud tulukus;
p_elekterbr  on elektrienergia brutotoodangu tootmise kulude osakaal;
h_elekterbr  on elektrienergia brutohind (€/MWh);
Q_elekterbr  on elektrienergia brutotoodang (MWh).

  (18) Kulud soojuse tootmiseks vajaminevale elektrienergiale arvutatakse järgmise valemi alusel:
MKe_soojus = h_elekterbr × E_soojus
kus:
MKe_soojus  on kulud soojuse tootmiseks vajaminevale elektrienergiale;
h_elekterbr  on elektrienergia brutohind (€/MWh);
E_soojus  on soojuse tootmiseks vajaminev elektrienergiakogus (MWh).

  (19) Soojuse tootmise kulud elektri ja soojuse koostootmisel arvutatakse järgmise valemi alusel:
T_soojus = p_soojusbr × T_{tootmine el+s} + MKe_soojus
kus
T_soojus  on elektri ja soojuse koostootmisel soojuse tootmise kulud ja põhjendatud tulukus
(sh kulu elektrienergia omatarbele);
T_{tootmine el+s}  on elektri ja soojuse koostootmise kulud ja põhjendatud tulukus;
p_soojusbr  on soojuse brutotoodangu kulude osakaal;
MKe_soojus  on kulud soojuse tootmiseks vajaminevale elektrienergiale.

  (20) Ajutine hind leitakse järgmise valemi alusel:

kus
h_soojus  on ajutine hind (€/MWh);
T_soojus  on elektri ja soojuse koostootmisel soojuse tootmise kulud ja põhjendatud tulukus
(sealhulgas kulu elektrienergia omatarbele);
Q_soojus  on toodetud soojuse kogus (MWh).

  (21) Näidistabel soojuse ajutise hinna arvutamiseks füüsikalisel meetodil l on esitatud käesoleva määruse lisas 2.

Lisa 1 Näidistabel soojuse ajutise hinna arvutamiseks alternatiivkatlamaja meetodi kasutamisel

Lisa 2 Näidistabel soojuse ajutise hinna arvutamiseks füüsikalise meetodi kasutamisel