Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Veekaitsenõuete kehtestamine maaparandussüsteemide väljavalikul, ehitamisel ja ekspluateerimisel
[RTL 1999, 34, 415 - jõust. 05.03.1999]

Vastu võetud 24.12.1996 nr 64
RTL 1997, 14, 87
jõustumine 06.02.1997

Muudetud järgmise määrusega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):
15.02.1999/12 (RTL 1999, 34, 415) 05.03.1999

Veeseaduse (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241) paragrahvi 23 lõike 4 alusel määran:

Kehtestada veekaitsenõuded maaparandussüsteemide väljavalikul, ehitamisel ja ekspluateerimisel (juurde lisatud).

[RTL 1999, 34, 415 - jõust.05.03.1999]

------

Lisa
keskkonnaministri
24. detsembri 1996. a.
määruse nr. 64 juurde

[RTL 1999, 34, 415 - jõust.05.03.1999]

Veekaitsenõuded maaparandussüsteemide väljavalikul, ehitamisel ja ekspluateerimisel

SISSEJUHATUS

Maaparandusobjektide rajamise ja kasutamisega kaasnevad looduskeskkonda mõjutavad protsessid. Otseselt võib maaparandus looduskeskkonda negatiivselt mõjutada peamiselt ehitus- ja hooldustööde käigus. Sellegipoolest muudab maaparandus oluliselt maastiku ilmet ning looduse reostustaluvust. Avatud põllumassiivide ja sirgete veejuhtmete rajamise tulemusena kiireneb aineringe ja suureneb selle ulatus, mis ohustab äravoolukraavide eesvooludeks olevaid suuremaid veekogusid, kus reostus akumuleerub. Olulisimad maaparanduse keskkonda mõjustavad tegurid on maastikustruktuuri ja ökoloogilise stabiilsuse muutumine ja veekogude biogeenidega (lämmastiku-, fosfori-, väävli- jt. ühendid) reostamise suurenemine. Looduskeskkonnale negatiivsete mõjude vähendamiseks on metoodilises juhendis ette nähtud abinõud, mis võimaldavad kõige efektiivsemalt lahendada korraga mitmeid keskkonnakaitselisi probleeme. Nende abinõude eesmärk on lokaliseerida võimalik toitainete väljakanne, säilitada ökoloogilist stabiilsust ning kaitsta põllumajanduslikult kasutatavaid maid tootmise negatiivsete tagajärgede eest. Põhjavee kaitseks tuleb uurimistööde käigus uurida objektil olevaid või sellega piirnevaid salvkaeve ja hiljem teha vajaduse korral regulaarselt kontrollmõõtmisi.



1. MAASTIKU ÖKOLOOGILINE STRUKTUUR JA STABIILSUS

Maastiku tasakaalu tagamiseks tuleb säilitada vajalik looduslike koosluste ja tehiskoosluste vahekord ja nende omavaheline paiknemine ehk optimaalne struktuur. Maastiku ökoloogilise stabiilsuse tagamiseks peaks iga 1000-2000 ha haritava maa kohta jääma 100-200 ha suurune looduslik ala (metsamassiiv, soo jne.) ja väljade vahele 5-8% täiendavaid kompenseerivaid alasid (metsatukk, võsastik, märgala, veekogu jne.). Need kompenseerivad alad peaksid moodustama ökoloogilise võrgustiku, kus looduslikud alad on omavahel ühendatud roheliste koridoridega. Maastiku ökoloogilise kvaliteedi määramiseks leitakse maastiku mitmekesisuse indeks I (m/ha).

      summa l_ö
I = ---------- , kus
          F_n

summa l_ö - ökotonide summaarne pikkus meetrites;
F_n - haritava maa pindala hektarites.

Ökotonid on kaheerineva ökosüsteemi piirdeala. Kultuurmaastikus moodustavad ökotone peamiselt eri maakasutuse piirialad. Indeksi arvutamiseks määratakse vaid kultuuristatud maa-ala (põld, intensiivselt kasutatav kultuurrohumaa, asustusala) ja sellega piirnevate looduslike/poollooduslike koosluste piiri pikkus kaartidel mõõtkavas 1:10 000. Looduslike kooslustena arvestatakse ka veejuhtmete kallastele rajatud puhverribasid (vt. p. 2).

Maastiku mitmekesisuse indeks (I) arvutatakse 1000-2000 ha suurusel ühtset tervikut moodustaval alal, mis hõlmaks maksimaalselt põllumajanduslikult kasutatavat maad. Looduslike alade hulka arvatakse ka vahetult objektiga piirnevad 100-200 hektari suurused loodusliku kooslusega alad. Maastiku mitmekesisuse indeksi minimaalne väärtus kultuurmaastikul on 40 m/ha. Juhul, kui juba rajatud maaparandusobjektidel on maastiku mitmekesisuse indeks alla 40 m/ha, tuleb objektile rajada täiendavaid kompensatsioonialasid ja ühenduskoridore. Kõige otstarbekam on neid rajada veekogude kallastele, kus nad täidavad ka puhverriba funktsioone (vt. p. 2). Maastiku ökoloogilise struktuuri parandamiseks tuleb veekogu kaldavööndisse projekteerida vähemalt 5 m laiused (alates veejuhtme veepiirist) puittaimedega puhverribad, mis ühendaksid looduslikke kooslusi ja moodustaksid omavahel ökoloogilise võrgustiku.



2. KESKKONNAKAITSELISED MEETMED VEEKOGUDE KALLASTEL

2.1. Üldmõisted

Hajureostuse levik põldudelt veekogusse tuleb tõkestada. Selleks rajatakse veekogu kallastele puhverribasid või puhverlodusid. Voolusängis oleva reostuse püüdmiseks on sobiva reljeefiga kohtades võimalik ehitada settebasseine, vajaduse korral võib kasutada keemilisi filtreid.

Puhverriba on maastiku loodusliku taimekooslusega polüfunktsionaalne element. Puhverriba veekaitseline ülesanne on põllumajanduslikelt kõlvikutelt tuleva väljakande püüdmine. Peale veekaitselise ülesande täitmise võib puhverriba kindlustada voolusängi, vähendada seal taimestiku vohamist ja seega ka voolusängi mudastumist, tõkestada deflatsiooni ning mitmekesistada maastikku nii ökoloogiliselt kui ka esteetiliselt.

Puhverlodu on väike tehismärgala, mille ülesanne on põldudelt tuleva väljakande sidumine makrofüütide abil (pilliroog, hundinui).

Settebasseini kasutatakse kaevamisel tekkinud hõljumi kinnipüüdmiseks. Settebasseini on otstarbekas ehitada veejuhtme kalde murdepunktides looduslike orgude olemasolu korral.

Keemilised filtrid kuivendussüsteemidel on vee happesuse alandamiseks ja fosfori väljasadestamiseks. Filtri valmistamiseks täidetakse vett hästi läbilaskvast materjalist kott paekivikillustikuga, lisatakse toimeainena lubi või põlevkivituhk ja eritingimuste korral lisandid. Filtrid tuleb panna puhastatavasse voolusängi. Drenaaþisüsteemil happelistes ja fosfori väljakande suhtes tundlikes muldades tuleb neelufiltrid ehitada keemilise filtrina (lubjakivi peenkillustik). Filtrimaterjali torudele panekul võib kasutada silindrilisi metallvorme, mida pärast kaeviku kinniajamist saab välja tõsta. See võimaldab filtrimaterjali kokku hoida.

Kaitserajatise tüübi valikul tuleb eelistada puhverriba kui polüfunktsionaalset elementi. Puhverlodu on otstarbekas projekteerida kohtadesse, kus veejuhtme kaldal või kraavi ülemises otsas on välja kujunenud suhteliselt kitsas sissevoolunõva või isegi uhterenn, kuhu on seetõttu efektiivselt toimivat puhverriba raske rajada.

Mõlema kaitserajatise parameetrid sõltuvad väljakande suurusest veekogu veekvaliteeti ohustavalt valgala osalt. See osa on haritav pind, kust pinnavesi voolab veekogusse vahetult, s.o. läbimata oma teekonnal loodusliku taimekooslusega puhveralasid (mets, võsastik, looduslik rohumaa, märgala jne.), või pole kinni püütud piirdekraavidega.

2.2. Puhverriba projekteerimine, rajamine ja hooldus

Puhverriba projekteerimisel lähtutakse looduslikest tingimustest. Määravad tegurid on:

1) Veekoguga piirneva nõlva laius L, s.o. kaugus veepiirist kuni valgala loodusliku puhverala piirini või pinnavoolu äralõikava maastiku elemendini, mõõdetuna risti samakõrgusjoontega. Ebatasastel nõlvadel, kus pinnavool koondub reljeefi nõvadesse, määratakse redutseeritud nõlva laius L0 (m) valemiga:

             F
L₀ = -------- , kus
           0,5 B

F - reljeefinõva valgala pindala (m2) kuni puhverala piirini;

B - reljeefinõva valgala piiride vaheline kaugus veekogu kaldajoonel (m).

2) Veekoguga piirneva nõlva kalle (I) määratakse valemiga:

       delta h
I = --------- , kus
           L

delta h - veekogu kaldajoone ja valgala ülemise piiri kõrguste vahe (m);

L - nõlva laius. Reljeefinõva puhul on selleks nõva maksimaalne pikkus (m) risti samakõrgusjoontega.

3) Mulla ülemise horisondi lõimis.

Puhverriba vajalik laius määratakse nomogrammi abil, kus mulla lõimis on tähistatud järgmiselt:

S - savi;

l'''S - raske liivsavi;

l''S - keskmine liivsavi;

l'S - kerge liivsavi;

sL - saviliiv;

L - liiv;

Kr - kruus.

Nomogrammi kasutamisel lähtutakse nõlva laiusest L või redutseeritud laiusest L0. Edasi liigutakse kalde ja mulla lõimise joonteni ja jõutakse puhverriba laiuseni P (m). Puhverriba projekteeritav laius antakse 2,5 m täpsusega. Kui arvutuslik laius on alla 5 m, siis pole vaja puhverriba rajada. Puhverriba pikkuseks on nõlva pikkus, reljeefinõva pikkuseks veekogu kaldal on valgala piiride vaheline kaugus. Sobiv taimestiku kooslus määratakse lähtudes looduslikest tingimustest, põhiliselt puittaimedega.

2.3. Puhverlodu projekteerimine, rajamine ja hooldus

Puhverlodu projekteerimisel määratakse selle vajalik pindala, konstruktiivsed mõõtmed ja antakse tehniline lahendus lodu ühendamiseks veejuhtmega.

Puhverlodu pindala Fp (m2) leitakse valemiga:

Fp = 0,5 B * P.

Nende parameetrite määramine on toodud punktis 2.2.
Minimaalne rajatava puhverlodu pindala on 25 m2.

Puhverlodu kujutab endast pikkuse ja laiuse suhtega vähemalt 2:1 või piklikumat lihtsa ülevooluga veetaimestikuga märgala. Lodu sügavus ei tohiks ületada 0,5 m ja peaks olema soovitavalt 0,2-0,3 m ringis. Lodu esimeses kolmandikus võib võimaluse korral asuda ka kuni 1 m sügavune settebassein, mis läheb üle madalamaks taimestikuga (makrofüütidega) loduks. Makrofüüdid (pilliroog, hundinui) kas istutatakse või kaetakse lodu põhi pilliroo risoome ja hundinuia juuri sisaldava mudakihiga. Lodu puhastatakse, kui selle sügavus on vähenenud alla 0,1 m. Puhverlodu põhimõtteline skeem on toodud joonisel 3.

2.4. Drenaaþi suudmekraavid puhverribas

Sageli on drenaaþisüsteemid ühendatud looduslike veejuhtmetega suudmekraavide abil reljeefi madalamas kohas. Kui see reljeefinõva nõuab veejuhtme kaldal puhverriba, tuleb suudmekraav asendada kas kollektortoruga ja trassile rajada puhverriba või ehitada kraav ümber puhverloduks.



3. KESKKONNAKAITSEALASED TEHNOLOOGILISED NÕUDED MAAPARANDUSSÜSTEEMIDE KORRASTUSTÖÖDEL

Maaparandussüsteemide korrastustööde käigus tuleb vältida vee reostamist, veekogu risustamist ning maastiku ökoloogilise mitmekesisuse vähenemist. Selleks tuleb tööde tegemisel rakendada järgmisi tehnoloogilisi meetmeid:
- mullatöid veejuhtmetel tuleb teha suvise madalvee ajal;
- veejuhtmete setetest puhastamisel tuleb vältida nõlvajalami üleskaevamist mahus, mis võib esile kutsuda nõlva deformatsioone (nõlva libisemine või uhtumine, jalami voolamine jne.);
- kaevetöödel veekogudes tuleb maksimaalselt säilitada kaldataimestik või selle kiire taastumisvõime, selleks säilitada hädapärast mahavõetavate puude kännud ja juurestik, seda eriti puhverribal;
- voolusängist kõrvaldatud veetaimestik ja puhastusraie jäätmed tuleb eemaldada voolusängist ja puhverribalt;
- veekogu kallaste kindlustamisel tuleb kasutada looduslikke materjale või geotekstiile, mis võimaldavad kalda haljastamist;
- ujuvseadmete kasutamisel veekogude puhastamiseks vältida muda tagasivoolu veekogusse;
- kraavide puhastamisel turbamudast, kui see kraav suubub kaitsereþiimiga veekogusse, tuleb hõljumi kinnipüüdmiseks rajada kraavile enne settebassein;
- maaparandustööde mõjul looduskeskkonnas toimunud muudatused ei tohi põhjustada vee keemilise koostise halvenemist üle kahe korra võrreldes fooniks oleva eesvoolu tasemega. (Keskkonnamin m 15.02.99 Nr.12 jõust.05.03.99)


4. VEEKAITSENÕUDED KORRASTATAVATE MAAPARANDUSSÜSTEEMIDE VÄLJAVALIKUL
(Keskkonnamin m 15.02.99 Nr.12 jõust.05.03.99)

4.1. Looduskeskkonnale negatiivsete mõjude vähendamiseks kehtestatakse veekaitsenõuded regulaarsete hooldustööde puudumise tõttu põhjalikke korrastamistöid või rekonstrueerimist vajavate maaparandussüsteemide väljavalikul.

4.2. Maaparandussüsteemi väljavalikul põhjalikuks korrastamistööks või rekonstrueerimiseks tuleb arvestada maaparandustööde võimalikku mõju järgmistele maaparandustööde piirangutsoonidele:
4.2.1. I klassi piirangutsoonideks on kaitseala vööndid, kus kehtestatud kaitse-eeskiri ei luba maaparandustöid (loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid, kus maaparanduse hooldustööd on keelatud) ning Peipsi järv, Võrtsjärv ja Tallinna joogiveehaarde veekogud;
4.2.2. II klassi piirangutsoonideks on kaitseala sihtkaitsevööndid, kus kaitstava loodusobjekti säilitamiseks vajaliku või seda objekti mittekahjustava tegevusena on kaitseala kaitse-eeskirjaga lubatud olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd;
4.2.3. III klassi piirangutsoonideks on kaitsealade piiranguvööndid, programmialade üldvööndid ja eelmistes punktides nimetamata alad.

4.3. Juhul kui II klassi piirangutsoonis tehtavad maaparandussüsteemide hooldustööd võivad negatiivselt mõjutada läheduses asuvaid I klassi piirangutsoone, peavad need enne väljavaliku otsustamist omama ekspertarvamust. Negatiivse mõjutamise kriteeriumiks on I klassi piirangutsooni ohutusraadius. Ohutusraadiuseks on voolutee pikkus (Lo) mõõdetuna kaitstava loodusobjekti piirist või veekogu kaldajoonest (km).

Lo = A ruutjuur i, kus

A - konkreetse loodusobjekti baasjoone pikkus (km);
i - veejuhtme lang promillides baasjoone ulatuses.

Baasjoone pikkuseks on:
- Matsalu lahe rannajoone, Tallinna joogiveehaarde veekogude kaldajoone ja Alam-Pedja looduskaitseala piiri puhul A = 3,0;
- Soomaa rahvuspargi piiri puhul A = 6,0;
- teiste kaitsealade ning Peipsi ja Võrtsjärve rannajoone puhul A = 1,5.

4.4. Ekspertarvamust vajavad samuti objektid, mis ei mõjuta I klassi piirangutsoone, kuid:
- on seotud täiendavate paetöödega objektil või eesvoolul ning võivad mõjutada põhjavee varusid ja kvaliteeti;
- mõjutavad oluliselt ökoloogiliselt või kalanduslikult hinnalisi veekogusid eesvoolus;
- muudavad kaitstavate liikide kasvu- ja elupaikade looduslikke tingimusi ja teiste kaitstavate loodusobjektide seisundit ja ilmet;
- põhjustavad kalanduslikku kahju;
- kahjustavad jahinduslikult hinnaliste liikide asustusalasid;
- mõjutavad joogiveehaaretena kasutatavaid pinnaveekogusid ja eriti nende veekvaliteeti;
- mõjutavad märgalasid ja veekogusid, millel on rekreatiivne, üldkultuuriline või ökoloogilist tasakaalu hoidev osa.

4.5. Ettepaneku ekspertarvamuse vajalikkusest teeb objekti keskkonnakaitselist ülevaatust teostav keskkonnaekspert. Ekspertarvamuse koostamise vajaduse otsustab vastavalt esitatud ettepanekule objekti asukohajärgne maavalitsus.

4.6. Objektide väljavalikul täpsustatakse vajaduse korral eksperdi poolt:
- nõuded maaparanduslikeks kaevetöödeks veejuhtmetel, eelkõige madalvee perioodil;
- kaevetööde iseloom ja ulatus veejuhtmete korrastamisel (kas on lubatud rajamissügavust suurendada);
- täiendavad meetmed kalanduse kaitseks mõjutatavatel eesvooludel (eriti vähijõgedel);
- vajalikud meetmed veekvaliteedi negatiivsete muutuste vältimiseks või minimeerimiseks kaevetöödel (settebasseinid, puhverlodud).

[RTL 1999, 34, 415 - jõust.05.03.1999]

5. MAAPARANDUSSÜSTEEMIDE KORRASTUSTÖÖDE KESKKONNASEIRE

Maaparandustööde tulemusena toimuvad muudatused mineraalainete bioloogilises ringes (N, P, K, Cl, SO4, Fe, Mn, TOC). Sellest tulenevalt võib halveneda eesvoolude veekvaliteet, eriti suurvee ajal, samuti võib halveneda maapinnalähedase põhjavee kvaliteet karstialadel, mis võib ohustada madalate salvkaevude joogivee kvaliteeti. Maaparandustööde mõju määramiseks tuleb teha maaparandussüsteemidel, kus regulaarsete hooldustööde puudumise tõttu tehakse põhjalikke korrastamistöid või rekonstrueerimist, välja arvatud objektid ühe kinnisasja piires, seiret vähemalt järgmises ulatuses:
- võtta alates maaparandussüsteemi põhjalikuks korrastamistööks või rekonstrueerimiseks väljavalimisest perioodiliselt (vähemalt kolm korda aastas) veeproove korrastustööde objektil või selle piirialal asuvatest 1-2 salvkaevust või madalast puurkaevust. Proovidest määratakse kohapeal pH, hapnikusisaldus, elektrijuhtivus, vee temperatuur; laboris NH4, NO2, NO3, üldlämmastik, PO4, Püld, SO4, K, Na, Fe;
- võtta perioodiliselt (kolm korda aastas) veeproove settebasseinide ja puhverlodude sisse- ja väljavooludest. Proovidest määratakse samad komponendid kui eelmises lõigus ja lisaks BHT7, hõljum ning herbitsiidide või pestitsiidide kasutamise puhul Cd, Pb, Hg.

Seire tulemuste järgi hinnatakse maaparandustööde mõju keskkonnale. Kui negatiivsed mõjud on olulised, võetakse tarvitusele täiendavad meetmed.

[RTL 1999, 34, 415 - jõust.05.03.1999]

Joonis 1. Nõlva laiuse L ja reljeefinõva "puhverdamata"
valgala pindala F määramine topograafilisel kaardil
(vt. RTL 1997, 14, 87)

Joonis 2. Nomogramm puhverriba laiuse (P) määramiseks
(vt. RTL 1997, 14, 87)

Joonis 3. Puhverlodu, suubumine kraavi otsa (a) ja külgsuubumine (b)
(vt. RTL 1997, 14, 87)