Teksti suurus:

Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded ning biokütuste säästlikkuse kriteeriumid ja nende tõendamise kord

Väljaandja:Keskkonnaminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:04.06.2012
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.06.2013
Avaldamismärge:RT I, 01.06.2012, 14

Vedelkütustele esitatavad keskkonnanõuded ning biokütuste säästlikkuse kriteeriumid ja nende tõendamise kord1
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

Vastu võetud 19.05.2005 nr 38
RTL 2005, 57, 803
jõustumine 05.06.2005

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
18.11.2005RTL 2005, 114, 175602.12.2005
07.07.2006RTL 2006, 57, 104424.07.2006
02.12.2010RT I, 13.12.2010, 416.12.2010, kohaldatakse tagasiulatuvalt 5. detsembrist 2010
22.12.2010RT I, 29.12.2010, 7801.01.2011
29.05.2012RT I, 01.06.2012, 904.06.2012

Määrus kehtestatakse «Välisõhu kaitse seaduse» § 58 lõike 2 alusel
[RT I, 01.06.2012, 9 - jõust. 04.06.2012]

§ 1.  Määruse reguleerimisala

 (1) Määrusega sätestatakse vedelkütuste keskkonnaohtlike ainete sisalduse piirnormid, nende normide rakendamise ajakava ning kvaliteedinormidele vastavuse seire ja aruandmise kord.

 (2) Määruse reguleerimisalasse kuuluvad järgmised vedelkütused:
 1) bensiinid;
 2) diislikütused;
 3) rasked kütteõlid;
 4) kerged kütteõlid;
 5) põlevkivikütteõlid;
 6) biokütused;
 7) laevakütused.
[RTL 2006, 57, 1044 - jõust. 24.07.2006]

§ 2.  Mõisted

 (1) Bensiin – kütus, mis vastab Euroopa Ühenduse Nõukogu määrusega nr 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, 07.09.1987, lk 1–675) seisuga 1. jaanuar 2002. aasta kehtestatud kaupade kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi KN) alamrubriikidele 2710 11 41, 2710 11 45 või 2710 11 49.

 (2) Diislikütus – kütus, välja arvatud laevakütused, mille KN alamrubriik on 2710 19 29 või 2710 19 41.

 (3) Kerge kütteõli – kütus, mille KN kaheksa numbrit on 2710 19 45 või 2710 19 49.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

 (4) Raske kütteõli – kütus, mille KN alamrubriik on 2710 19 61 kuni 2710 19 69.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

 (5) Põlevkivikütteõli – põlevkivist valmistatud kütus, mille KN alamrubriik on 2710 19 61.

 (6) Biokütused – sisepõlemismootorites kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist ja milleks loetakse järgmisi tooteid:
 1) bioetanool – biomassist või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud etanool, mida kasutatakse biokütusena;
 2) biodiislikütus – taimsetest või loomsetest õlidest toodetud diislikütuse omadustega metüülester;
 3) biometanool – biomassist toodetud metanool, mida kasutatakse biokütusena;
 4) biodimetüüleeter – biomassist toodetud dimetüüleeter, mida kasutatakse biokütusena;
 5) bio-ETBE (etüül-tert-butüüleeter) – bioetanoolist toodetud ETBE. Bio-ETBE biokütusena arvutatav mahuprotsent on 47;
 6) bio-MTBE (metüül-tert-butüüleeter) – biometanoolist toodetud kütus. Bio-MTBE biokütusena arvutatav mahuprotsent on 36;
 7) sünteesbiokütused – biomassist toodetud sünteessüsivesinikud või sünteessüsivesinike segud;
 8) puhas taimeõli – pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete menetluste abil õlitaimedest toodetud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata õli, mis peab sobima kasutatava mootoritüübiga ning vastama heitmetele esitatavatele nõuetele.

 (7) Laevakütus – igasugune laeval kasutamiseks määratud ja laeval kasutatav toornaftast, põlevkiviõlist või muust toorainest saadud vedelkütus, kaasa arvatud kütus, mis vastab määruse lisa 3 määratlusele järgmiselt:
 1) laeva diislikütus – laevakütus, mille viskoossus ja tihedus jääb määruse lisas 3 esitatud DMB ja DMC kvaliteediklassi viskoossuse ning tiheduse raamidesse.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]
 2) laeva kerge kütteõli – laevakütus, mille viskoossus ja tihedus jääb määruse lisas 3 esitatud DMX ja DMA kvaliteediklassi viskoossuse ning tiheduse raamidesse.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]
 3) laeva raske kütteõli – laevakütus, mille KN alamrubriigid on 2710 19 61, 2710 19 63 või 2710 19 65.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

§ 3.  Bensiinidele ja diislikütustele esitatavad keskkonnanõuded ning nende rakendamise tähtajad

 (1) Müüa võib bensiini, mis vastab määruse lisas 1 sätestatud nõuetele.

 (2) Kuni 31. detsembrini 2012 võib müüa maksimaalselt 2,7 massiprotsendilise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega bensiini. Alates 1. jaanuarist 2013 võib müüa maksimaalselt 3,7 massiprotsendilise hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 10 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega bensiini.

 (3) Bensiinil, mille etanoolisisaldus on üle 5 mahuprotsendi ning maksimaalselt 10 mahuprotsenti, tuleb müügipunktides kasutada märgistust E10.

 (4) Müüa võib diislikütust, mis vastab määruse lisas 2 sätestatud nõuetele.

 (5) Ajavahemikul 1. detsembrist kuni 29. veebruarini peab diislikütust müüvates tanklates olema müügil talvise diislikütuse nõuetele vastav kütus.

 (6) Ajavahemikul 1. detsembrist kuni 29. veebruarini peab bensiini müüvates tanklates olema müügil bensiini klass E/E1 nõuetele vastav kütus.

 (7) Kliimatingimustest olenevate nõuete ajalisi piiranguid ei kohaldata kütuse impordil ja hulgimüügil.

 (8) Alates 1. jaanuarist 2011 on lubatud väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates ning põllu- ja metsamajandustraktorites kasutada kütust, mille väävlisisaldus ei ületa 20 mg/kg (0,002% massist).
[RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

 (9) Alates 1. jaanuarist 2011 on ka lubatud raudteeveeremites ning põllu- ja metsamajandustraktorites kasutada kütust, mille väävlisisaldus ei ületa 1000 mg/kg (0,1% massist), tingimusel, et sellise kütuse kasutaja tagab heitekontrollisüsteemide nõuetekohase toimimise.
[RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

 (10) Alates 1. jaanuarist 2012 on lubatud väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates ning põllu- ja metsamajandustraktorites kasutada kütust, mille väävlisisaldus ei ületa 10 mg/kg (0,001% massist).
[RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

§ 4.  Raskete ja kergete kütteõlide väävlisisalduse piirnormid ja nende rakendamise tähtajad

 (1) Raskete kütteõlide, kaasa arvatud põlevkivikütteõlid, sissevedu ja müük on lubatud, kui nende väävlisisaldus ei ületa 10 000 mg/kg (1,00% massist), välja arvatud «Vedelkütusevaru seaduse» (RT I 2005, 13, 66) § 2 lõike 1 punkti 3 alusel moodustatud kütteõli varu, kus raske kütteõli väävlisisaldus võib olla kuni 30 000 mg/kg (3,00% massist).

 (2) Kergete kütteõlide sissevedu ja müük on lubatud:
 1) [Kehtetu – RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]
 2) alates 1. jaanuarist 2008, kui nende väävlisisaldus on kuni 1000 mg;
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]
 3) [Kehtetu - RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

§ 41.  Laevakütused

 (1) Eesti Vabariigi territoriaalvetes, majandusvööndis ja väävliühendite heitkoguste kontrolli aladel, mis on määratud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi IMO) poolt 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise konventsiooni laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (edaspidi MARPOLi konventsioon) VI lisas, mis on lisatud MARPOLi konventsioonile 1997. aasta protokolliga, on alates 11. augustist 2006 lubatud kasutada laevakütuseid, mille väävlisisaldus ei ületa 15 000 mg/kg (1,5% massist). Nimetatud nõue kehtib kõikide lippude all sõitvate laevade suhtes, kaasa arvatud laevad, mis alustasid sõitu väljaspool Euroopa Ühendust.

 (2) Alates 11. augustist 2006 peab sadamatesse sissesõitvatel laevadel olema nõuetekohane logiraamat, mis sisaldab andmeid kütuse vahetuse kohta.

 (3) Alates 1. jaanuarist 2010 võib müüa ja kasutada laeva kerget kütteõli, mille väävlisisaldus ei ületa 1000 mg/kg (0,1% massist).
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

 (4) Alates 1. jaanuarist 2011 ei tohi siseveelaevades ja väikelaevades kasutatava kerge kütteõli väävlisisaldus ületada 20 mg/kg (0,002% massist).
[RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

 (41) Alates 1. jaanuarist 2012 ei tohi siseveelaevades ja väikelaevades kasutatava kerge kütteõli väävlisisaldus ületada 10 mg/kg (0,001% massist).
[RT I, 29.12.2010, 78 - jõust. 01.01.2011]

 (5) Lõiget 4 ei kohaldata:
 1) laevade suhtes, mis seisavad sõiduplaani kohaselt sadamakai ääres eeldatavalt vähem kui kaks tundi;
 2) siseveelaevade suhtes, millel on tunnistus, mis tõendab nende vastavust 1974. aasta rahvusvahelisele konventsioonile inimelude ohutusest merel selle kehtivas redaktsioonis, nii kaua, kuni need viibivad merel;
 3) laevade suhtes, mis lülitavad välja kõik mootorid ja kasutavad sadamate kai ääres olles maapealset elektrienergiat.

 (6) Lõigete 1, 3 ja 4 nõuetele vastava madala väävlisisaldusega laevakütuste kasutamise alternatiivina võib Veeteede Amet lubada laevadel kasutada rahvusvaheliselt tunnustatud heitkoguste vähendamise tehnoloogiat, eeldusel et need laevad:
 1) saavutavad heitkoguste vähendamise, mis oleks vähemalt võrdväärne heitkoguste vähendamisega, mis oleks saavutatud käesoleva määrusega kehtestatud kütuste väävlisisaldusepiirmäärade kohaselt;
 2) omavad heitmete pideva jälgimise seadmeid ja dokumenteerivad põhjalikult, et kõiki heitkoguste vähendamise tehnoloogilistes seadmetes tekkivaid jäätmeid käideldakse vastavalt „Sadamaseaduse“ § 12 lõike 3 alusel kehtestatud korrale.

 (7) Lõigetes 1, 3 ja 4 kehtestatud laevakütuste väävlisisalduse piirmäärasid ei kohaldata kütuste suhtes, mida kasutatakse sõjalaevadel või muudeks sõjalisteks eesmärkideks kasutatavatel laevadel.
[RTL 2006, 57, 1044 - jõust. 24.07.2006]

§ 42.  Laevakütuste proovide võtmine, analüüs ja kontrolli teostamine

  Keskkonnainspektsioon, kaasates vajaduse korral akrediteeritud kütuse labori:
 1) võtab vastavalt IMO suunistele laeva pardal põletamiseks määratud laevakütuse tarnimise ajal kütuseproovi kütuse keskkonnanõuetele vastavuse määramiseks;
 2) võtab proovi laeva pardal põletamiseks määratud laevakütuse kütusetankidest ning, niivõrd kui see on teostatav, laeva pardal asuvatest suletud mahutitest kütuse keskkonnanõuetele vastavuse määramiseks;
 3) kontrollib logiraamatut ja kütuse saatelehti.
[RTL 2006, 57, 1044 - jõust. 24.07.2006]

§ 5.  Biokütused

 (1) Kütuseid võib sisse vedada ja müüa, kui biokütuseid sisaldavad mineraalõlide derivaadid vastavad kvaliteedistandarditele EVS-EN 228 ja EVS-EN 590.

 (2) Kui mineraalõlide derivaatidesse on segatud biodiislikütust või bioetanooli rohkem kui 5%, tuleb müügipunktides kasutada bensiinidel märgistust E ja diislikütustel märgistust BIO, millele lisatakse biokomponendi arvuline sisaldus protsentides.

 (3) Müüa võib biodiislikütust, mille KN alamrubriik on 3824 90 99 ja mis vastab standardi EVS-EN 14214 nõuetele.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

§ 51.  Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid

 (1) Biokütuste säästlikkuse kriteeriumid on järgmised:
 1) biokütuse kasutamise elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine on vähemalt 35%;
 2) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud kõrge loodusrikkusega maa-alalt, juhul kui ei ole tõendatud, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud looduskaitse-eesmärkidega vastuolus käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt, ning välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik lõike 2 punktis 3 nimetatud rohumaa seisundi säilimiseks;
 3) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, välja arvatud juhul, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris;
 4) biokütus ei ole valmistatud toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei ole tõendatud, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist;
 5) biokütuse tootmiseks Euroopa Liidus kasvatatud põllumajanduslik tooraine on saadud vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks (EÜT L 30/16, 31.01.2009, lk 16-98), II lisa punktis A pealkirja all "Keskkond" ja nimetatud lisa punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt nimetatud määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud kõrge loodusrikkusega maa-ala on käesoleva määruse mõistes maa-ala, mida 2008. aasta jaanuaris või pärast seda iseloomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas see seisund on säilinud:
 1) loodusmets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgelt nähtavaid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;
 2) maa-ala, mille asjakohane pädev asutus on määranud õigusaktide alusel looduskaitsealaks või haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsealaks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse, kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse eesmärkidega vastuolus;
 3) liigirikas rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohumaaks ja mis säilitab loodusliku liigikoosseisu ja ökoloogilised omadused ning protsessid, või tehisrohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ja mis on liigirikas ja rikkumata, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik rohumaa seisundi säilimiseks.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud suure süsinikuvaruga maa-ala on käesoleva määruse mõistes maa-ala, mida 2008. aasta jaanuaris iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta:
 1) märgala, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-ala;
 2) püsivalt metsane ala, see tähendab üle ühe hektari suurune maa-ala, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on üle 30%, või mis suudavad nimetatud künnisteni jõuda;
 3) üle ühe hektari suurune maa-ala, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10 kuni 30%, või puud, mis suudavad nimetatud künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada direktiivi 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütusespetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ (EÜT L 140, 5.06.2009, lk 88–113), lisa IV osas C sätestatud metoodikat, on käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimused täidetud.

 (4) 23. jaanuaril 2008 tegutsenud käitises toodetud biokütusele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud säästlikkuse kriteeriumit alates 1. aprillist 2013.

 (5) Biokütuse vastavust käesolevas paragrahvis sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele tõendab pädeva sõltumatu hindaja koostatud ekspertiis või analüüs. Aktsiisist vabastatud biokütuse puhul võib käesolevas lõikes nimetatud ekspertiisi või analüüsi kokkuvõtte esitada Maksu- ja Tolliametile käesoleva määruse lisa 4 kohases vormis.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

§ 52.  Vedelkütustele metallilisandite kohta esitatavad nõuded

 (1) Alates 1. jaanuarist 2011 ei tohi kütustes kasutatava metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) sisaldus ületada 6 mg mangaani liitri kohta.

 (2) Alates 1. jaanuarist 2014 ei tohi lõikes 1 nimetatud metallilisandi sisaldus ületada 2 mg mangaani liitri kohta.

 (3) Märgistus kütuse metallilisandi sisalduse kohta paigaldatakse kõikidesse punktidesse, kus metallilisandiga kütus tarbijatele kättesaadavaks tehakse.

 (4) Märgistusel peab olema tekst: „Sisaldab metallilisandeid”.

 (5) Märgistus kinnitatakse selgelt nähtavana kohta, kus on esitatud teave kütuseliigi kohta. Märgistus peab olema piisavat suur, et olla selgelt nähtav ja kergesti loetava kirjaga.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

§ 6.  Kütuse kvaliteedi seire ja aruandluse kord

 (1) Käesoleva määruse § 3 lõigetes 1 ja 4 bensiinile ja diislikütusele esitatud nõuetele vastavuse seire toimub standardis EVS-EN 228 ja standardi EVS-EN 590 artiklites 3 ja 5 kehtestatud katsemeetodeid kasutades.
[RT I, 13.12.2010, 4 - jõust. 16.12.2010]

 (2) Eestisse sisse veetavate ja Eestis müüdavate vedelkütuste kvaliteedi ja koguste seire ja aruandluse kord peab vastama nõuetele, mis on esitatud Euroopa Komisjoni otsuses 2002/159/EÜ riigi kütusekvaliteedi koondandmete esitamise ühise vormi kohta (ELT L 53, 23.02.2002, lk 30–36).

 (3) Laevade kütuse kohta koostatavad aruanded peavad sisaldama andmeid laevade pardal tehtud kontrollimiste arvu ning Eesti Vabariigi territooriumil registreeritud alates 11. augustist 2006 käesoleva määrusereguleerimisalasse mittekuuluvate laevakütuste keskmise väävlisisalduse kohta.
[RTL 2006, 57, 1044 - jõust. 24.07.2006]

  1Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi ning nõukogu direktiivi 93/12/EMÜ muutmise kohta (Euroopa Liidu Teataja L 350, 28.12.1998, lk 58–68);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/17/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta (Euroopa Liidu Teataja L 76, 22.03.2003, lk 10–19);
Euroopa Nõukogu direktiiv 1999/32/EÜ, mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes, ja millega muudetakse direktiivi 93/12/EMÜ (Euroopa Liidu Teataja L 121, 11.05.1999, lk 13–18);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (Euroopa Liidu Teataja L 123, 17.05.2003, lk 42–46);
Euroopa Komisjoni otsus 2002/159/EÜ riigi kütusekvaliteedi koondandmete esitamise ühise vormi kohta (Euroopa Liidu Teataja L 53, 23.02.2002, lk 30–36). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/33/EÜ, millega muudetakse direktiivi 1999/32/EÜ laevakütuste väävlisisalduse kohta (Euroopa Liidu Teataja L 191, 22.07.2005, lk 59–69).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, millega muudetakse direktiive 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ (EÜT L 140, 05.06.2009, lk 16– 62); Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütusespetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ (EÜT L 140, 5.06.2009, lk 88–113).
Komisjoni direktiiv 2011/63/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta selle kohandamiseks tehnika arenguga (ELT L 147, 2.6.2011, lk 15–16).
[RT I, 01.06.2012, 9 - jõust. 04.06.2012]


2Standardite kohta annab teavet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Standardites kehtestatud katsemeetodite kohta annab teavet OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus.

Lisa 1 Nõuded ottomootoritega sõidukites kasutamiseks müüdavate kütuste kohta - Bensiin

Lisa 2 Nõuded diiselmootoritega sõidukites kasutamiseks müüdavate kütuste kohta - Diislikütus

Lisa 3 Laevakütusena kasutamiseks müüdavatele kütustele esitatavad keskkonnanõuded

Lisa 4 Kinnitus biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse kohta