Teksti suurus:

Margit Toominga kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni 2014. a ettekirjutuse nr 9.TL15.2-2/9946 tühistamiseks

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:30.06.2016
Avaldamismärge:RT I, 01.07.2016, 15

Margit Toominga kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni 2014. a ettekirjutuse nr 9.TL15.2-2/9946 tühistamiseks

Vastu võetud 30.06.2016

RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel


Kohtuasja number

3-3-1-86-15

Otsuse kuupäev

30. juuni 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Margit Toominga kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni 2014. a ettekirjutuse nr 9.TL15.2-2/9946 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Margit Tooming
Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet

Vaidlustatud kohtulahend   

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a otsus haldusasjas nr 3-14-52199

Menetluse alus Riigikohtus   

Margit Toominga kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus


RESOLUTSIOON

1. Tunnistada, et vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseaduse vastane osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

2. Tunnistada, et vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseaduse vastane osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

3. Tunnistada vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimene lause (alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses) põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

4. Rahuldada Margit Toominga kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2014. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a otsus asjas nr 3-14-52199.

6. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt.

7. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 27. juuni 2014. a ettekirjutus nr 9.TL15.2-2/9946 tagasinõude summa osas, mis ületab 130 eurot ja 67 senti.

8. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt Margit Toominga kasuks kantud menetluskulude katteks 15 eurot.

9. Tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.


ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 18. septembri 2012. a otsusega Margit Toomingale seoses 10. septembril 2012 sündinud lapse kasvatamisega vanemahüvitise 702 eurot ja 30 senti kuus ajavahemikuks 18. novembrist 2012 kuni 26. jaanuarini 2014.

2. 27. juuni 2014. a ettekirjutusega nr 9.TL15.2-2/9946 kohustas Sotsiaalkindlustusamet M. Toomingat tagastama talle õigusliku aluseta makstud vanemahüvitise 168 eurot ja 84 senti. Ettekirjutuse järgi maksis Rekrum Eesti OÜ M. Toomingale 2013. a oktoobris 870 eurot, mis hõlmas augusti ja septembri töötasu ja koondamishüvitist ning ületas vanemahüvitise määra (2013. aastal 290 eurot). Seega oleks M. Tooming pidanud vanemahüvitise seaduse (VHS) § 3 lg 7 alusel saama oktoobris 2013 vanemahüvitist 488 eurot ja 58 senti. VHS § 3 lg-s 71 sätestatud erandid, mil hüvitist ei vähendata, ei kohaldu. Seega on M. Toomingale 2013. a oktoobrikuu eest arvestatud vanemahüvitist 213 eurot ja 72 senti enam ja välja makstud 168 eurot ja 84 senti enam (arvestatud hüvitis miinus tulumaks).

3. M. Tooming esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse tühistada. Kaebaja selgitas, et töötas vanemahüvitise saamise ajal, kuid tema igakuine töötasu jäi alla seaduses sätestatud piirmäära. Vastustaja on jätnud arvestamata, et piirmäära ületav laekumine oktoobris 2013 tekkis põhjusel, et tööandja maksis kaebajale korraga välja koondamisraha koos kahe eelneva kuu eest saamata jäänud töötasuga.

4. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes vanemahüvitist mittesaavate koondatavatega. Nii jääb kaebaja, kellel on väikese lapse vanemana niigi raskem uut töökohta leida, koondamise puhuks ettenähtud hüvitisest sisuliselt ilma. Lisaks ei vähendata vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 3 järgi juhul, kui koondamishüvitise maksab tööandja maksejõuetuse tõttu välja töötukassa. Kaebaja leidis, et ka tema puhul tuleks analoogia korras rakendada VHS § 3 lg 71 p 3. Kui see pole võimalik, tuleks vanemahüvitise seaduse regulatsioon tunnistada põhiseaduse (PS) vastaseks.

5. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 12. detsembri 2014. a otsusega rahuldamata. Kohus leidis, et VHS § 3 lg 7 alusel vähendatakse vanemahüvitist, kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kuul ükskõik millist sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, mis ületab hüvitise määra. Vanemahüvitise vähendamisel võetakse arvesse tulu saamise hetk, mitte tulu saamiseks õiguse tekkimise hetk. Seega ei ole oluline see, et kaebajale maksti oktoobris 2013 välja töötasu eelnevate kuude eest. Tegemist ei ole ka tuluga, millele oleks kaebajal tekkinud õigus enne vanemahüvitise saamiseks õiguse tekkimist, mistõttu pole kohaldatav VHS § 3 lg 71 p-s 4 sätestatud erand.

6. Ka koondamishüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mis tuli seega arvata kaebaja 2013. a oktoobrikuu sissetuleku hulka. VHS § 3 lg 71 p-s 3 sätestatud erand pole analoogia korras kohaldatav. VHS § 3 lg 71 p-de 3 ja 4 kehtestamisega soovis seadusandja kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. Seadusandja ei soovinud teha hüve saamise üldreeglist erandit muudel juhtudel.

7. Vanemahüvitist saavad isikud ei ole võrreldavas olukorras nendega, kes vanemahüvitist ei saa. Riik ei nõua kaebajalt tagasi mitte koondamishüvitist, vaid enammakstud vanemahüvitist. Võrreldavateks gruppideks on isikud, kelle vanemahüvitist vähendatakse, ja isikud, kelle vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p-s 3 sätestatud erandi alusel ei vähendata. Õige on see, et tegu on võrdsuspõhiõiguse riivega. Olukord pole aga põhiseaduse vastane, kuna vanemahüvitise maksmise kohustuse on riik endale võtnud heast tahtest ning vanemahüvitise vähendamine või vähendamata jätmine on riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Kohus ei saa riigi otsustusruumi sekkuda.

8. M. Tooming esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et tema puhul esinevad sisuliselt nii VHS § 3 lg 71 p-s 3 kui ka p-s 4 nimetatud asjaolud: tööandja maksejõuetus ja saamata jäänud tasu väljamaksmine vanemahüvitise saamise perioodil. Laekumiste kuhjumises pole süüdi mitte kaebaja, vaid tööandja, kes ei suutnud oma kohustusi õigel ajal täita. Kui tööandja oleks täitnud oma kohustusi ja maksnud töötasu iga kuu, ei oleks kaebajal vanemahüvitise tagasimaksmise kohustust tekkinud. Seadusandja on kehtestanud regulatsiooni, mille järgi on vanemahüvitise saamise ajal õigus töötada ja saada töötasu allpool vanemahüvitise piirmäära, ilma et vanemahüvitist vähendataks. Kaebajal pole võimalik esitada ka kahjunõuet tööandja vastu, kuna tööandja on pankrotis. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et teda ei saa võrrelda vanemahüvitist mittesaavate koondatud isikutega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ka nende vanemahüvitist saavate isikutega võrreldes, kellele maksab koondamishüvitise välja töötukassa.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et seaduse analoogia kohaldamiseks ei ole alust, kuna VHS regulatsioon on selge. Mitme kuu töötasu maksmise korral ühel kalendrikuul on vanemahüvitise vähendamine õigustatud. Ka tuli vanemahüvitise vähendamisel arvestada koondamishüvitist. Vanemahüvitist mittesaav koondatav isik ei saa koondamisele järgnevatel kuudel töötasu, vanemahüvitise saajale jätkatakse aga hüvitise maksmist kuni hüvitise maksmise perioodi lõpuni. Ringkonnakohus leidis, et VHS § 3 lg 71 p 3 ei ole PS §-ga 12 vastuolus.

10. M. Tooming esitas kassatsioonkaebuse, milles palus haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja leiab, et õiguskantsler ei ole ringkonnakohtu viidatud arvamuses käsitlenud olukorda, kus tööandja rikkumise tõttu makstakse mitme kuu palk välja ühel kuul. Kaebaja vanemahüvitise vähendamine tööandja süü tõttu pole õigustatud. Isegi kahe kuu töötasu ja koondamishüvitise ühekordse väljamaksena tasumise korral oleks tööandja pidanud tasu deklareerima erinevate kuude TSD-s (tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispenisoni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon). Sel juhul ei oleks kaebaja vanemahüvitist vähendatud.


RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

11. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et kaebaja puhul on riivatud PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes töötasid vanemahüvitise saamise ajal ja said töötasu kätte õigel, tööandjaga sõlmitud lepingus sätestatud ajal. Erinevalt eelnimetatud isikutegrupist vähendatakse kaebaja vanemahüvitist temast sõltumatul põhjusel (tööandja lepingurikkumine). Kaebajal polnud ka efektiivset võimalust nõuda tööandjalt lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist, kuna enne vanemahüvitise tagasinõude esitamist oli välja kuulutatud Rekrum Eesti OÜ pankrot (21. mail 2014).

12. Teiseks koheldakse kaebajat ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes saavad tööandja süül vanemahüvitise maksmise kalendrikuul kätte töötasu, mis neil jäi saamata enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. Selliste isikute vanemahüvitist VHS § 3 lg 71 p 4 järgi ei vähendata. Seejuures on kaebaja olukorraga kõige sarnasemas olukorras isikud, kellele ei määratud töötasu hilinenud laekumise tõttu väiksemat igakuist vanemahüvitist. Tegemist on isikutega, kes saavad vanemahüvitise saamise kalendrikuul kätte tasu, mille nad oleksid pidanud saama enne vanemahüvitise väljamaksmise perioodi algust, kuid seejuures samal kalendriaastal, mil neil tekib õigus vanemahüvitisele. Kuna vanemahüvitise suurus arvutatakse eelmise kalendriaasta tulu põhjal (VHS § 3 lg-d 1 ja 2), ei mõjuta tulu hilinenud laekumine nende isikute puhul igakuise vanemahüvitise suurust (vt selle kohta ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 52).

13. Ebavõrdse kohtlemise põhjenduseks saab tuua vanemahüvitise administreerimise lihtsuse. Vanemahüvitise puhul on tegemist sotsiaalpoliitika valdkonnaga, kus riik on endale ise soodustuse andmise ülesande võtnud. See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega.

14. Halduskolleegium leidis, et administreerimise lihtsus ei õigusta ebavõrdset kohtlemist olukorras, kus kaebaja vanemahüvitist vähendati tööandja lepingurikkumise tõttu, mille vältimiseks kaebajal mingit võimalust ei olnud. Vanemahüvitise saamise ajal töötasu teenimise võimaldamise eesmärgiks on toetada töö- ja pereelu ühitamist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus vanemahüvitise saamise ajal töötava isiku vanemahüvitise vähendamine üksnes tööandja rikkumise tõttu.

15. Kolleegium möönis, et kaebaja õiguste riive ei olnud praegusel juhul suur. Eeldades, et koondamishüvitise saamise alusel tagasinõude esitamine oli õigustatud, vähendati kaebaja vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu lisaks umbkaudu 38 euro võrra. Sarnases olukorras olevate isikute õiguste riive võib aga olla ka oluliselt suurem.

16. Halduskolleegium leidis, et kohtuasi tuleb anda lahendamiseks Riigikohtu üldkogule VHS § 3 lg 7 põhiseaduspärasuse hindamiseks osas, milles see näeb ette vanemahüvitise vähendamise tööandja süül hiljem makstud töötasu tõttu.

17. Kolleegium nõustus haldus- ja ringkonnakohtuga, et koondamishüvitise saamise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Sarnaselt kaebajaga asjas nr 3-4-1-23-11 sai M. Tooming koondamishüvitise kätte õigel ajal. Seega erineb kaebaja olukord nende isikute olukorrast, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamishüvitise välja töötukassa. Kolleegium möönis, et kaebaja kui koondatu olukord erineb selliste isikute olukorrast, kelle tööleping lõppeb tähtaja möödumise tõttu. Koondamine on erinevalt tähtajalise töölepingu lõppemisest sageli ootamatu ning võib põhjustada seega suuremat ebamugavust ja suuremaid raskusi igapäevaelus. Erinevus ei olnud kolleegiumi meelest aga nii oluline, et õigustaks riive põhiseadusvastaseks tunnistamist.


MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

18. Riigikogu põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et VHS § 3 lg 7 esimene lause (1. septembrist 2009 kuni 31. detsember 2013 kehtinud sõnastuses) oli vastuolus PS § 12 lõikega 1 osas, milles nägi ette, et isiku vanemahüvitist vähendatakse vanemahüvitise maksmise kuul saadud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu tõttu, millele tal tekkis õigus vanemahüvitise saamise ajal, kuid mis maksti talle tööandja süül välja hilinemisega. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigel ajal, ja isikutega, kellele tööandja maksis viivitusega välja töötasu, mis oli teenitud enne vanemahüvitise saamise õiguse tekkimist. Põhjendusi, mis sellist eristamist õigustaksid, esitatud ei ole, kuid süsteemi administreerimise lihtsus võiks olla ebavõrdse kohtlemise legitiimne eesmärk.

19. Riigikogu sotsiaalkomisjon märkis, et vanemahüvitise seaduse regulatsioon on jäik ega võimalda SKA-l rakendada erimenetlust olukorras, kus tööandja on jätnud deklareerimata õigel ajal välja maksmata töötasu. Komisjon tegi Sotsiaalministeeriumile ülesandeks leida sellele probleemile lahendus ja teha ettepanek seaduse muutmiseks, lisades selle Riigikogu menetluses olevale perehüvitiste seaduse (217 SE) eelnõule. Koondamishüvitise maksmise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku vanemahüvitise saaja õigusi.

20. SKA jaoks on oluline, et vanemahüvitise maksmise süsteem ja selle administreerimine oleks võimalikult lihtne ning hüvitise maksmist mõjutavaid andmeid oleks võimalik saada nii kiiresti kui võimalik. SKA ise andmeid ei kogu, vaid kasutab erinevate registrite andmeid. SKA-l pole andmeid lepingus kokku lepitud töötingimuste, sh palga maksmise kohta. Vanemahüvitise saajal endal lasub kohustus teavitada SKA-d vanemahüvitise saamist mõjutavatest asjaoludest.

21. M. Tooming jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Tema vanemahüvitist vähendati tööandja lepingurikkumise tõttu ja tema ei saanud olukorda mõjutada. Kohustustest vabanemiseks esitas tööandja viivitamatult pankrotiavalduse ja enne vanemahüvitise tagasinõude esitamist kuulutas kohus välja tööandja pankroti.

22. Sotsiaalkindlustusamet leidis, et VHS § 3 lg 7 (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) ei olnud põhiseadusega vastuolus. Vanemahüvitise maksmine ei ole põhiseadusest tulenev kohustus, vaid riigi sotsiaalpoliitiline otsus. Vanemahüvitise maksmise perioodil oli isikule tagatud igakuine keskmine sissetulek. Riik on võimaldanud vanemahüvitisega samal ajal saada lisatulu ning suurendada oma igakuist sissetulekut.

23. Vanemahüvitise suuruse määramisel ja selle vähendamisel võetakse aluseks tulu saamise hetk. See võimaldab riigil oluliselt hõlpsamalt hüvitise suurust ja selle vähendamist kindlaks määrata, võrreldes sellega, kui arvesse võetaks tulu teenimise aeg. Sotsiaalkindlustusametil oleks asjakohaste dokumentide saamisel võimalik kindlaks teha, mis kuus ja millised summad oleks pidanud isikule välja makstama. See suurendaks halduskoormust ja tooks kaasa erimenetluse. Aprillis tehti vanemahüvitise väljamakse 17 976 isikule. Neist 2387 (13,28%) isiku kohta on Sotsiaalkindlustusametil andmed sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta ehk tegemist võib-olla isikutega, kelle puhul võib tekkida samalaadne olukord nagu Margit Toominga puhul. Sotsiaalkindlustusamet ei ole pidanud arvestust selle kohta, kui palju on juhtumeid, kus tööandja on isikule vanemahüvitise maksmise perioodil saadud tulu hilinenult välja maksnud. Sotsiaalkindlustusameti vaatevälja jõuavad need juhtumid üldjuhul siis, kui isik sellest teatab või otsuse/ettekirjutuse vaidlustab. Tõenäoliselt on taolisi juhtumeid aastas alla kümne. Samas on olnud ka juhtumeid, kus hiljem selgub, et tööandja ei teinud väljamakset hilinemisega.

24. Õiguskantsler oli seisukohal, et VHS § 3 lg 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) koosmõjus § 3 lõike 71 punktiga 4 on vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

25. Asjassepuutuv on VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses), mis annab hüvitise vähendamise valemi. Selle rakendamisel tuleb arvestada ka Riigikohtu 14. mai 2013. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-13 resolutsiooniga, millega tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lõike 7 esimene lause osas, mille alusel vähendatakse inimese vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis. Kuna 2013. a oktoobriks ei olnud seadusandja sellele Riigikohtu otsusele reageerinud, tuli sel ajal kehtinud VHS § 3 lõike 7 esimest lauset lugeda koos Riigikohtu otsuse resolutsiooniga. Kuna VHS § 3 lõike 7 esimese lause kohaldamine sõltub sellest, kas selle sätte rakendamine on piiratud mõne VHS § 3 lõikes 71 toodud erandiga, tuleb praeguses asjas asjassepuutuvaks pidada ka VHS § 3 lõike 71 punkti 4, mis ei luba vanemahüvitist vähendada siis, kui vanemahüvitise perioodil makstakse sotsiaalmaksu maksja süül välja enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu.

26. Esiteks koheldakse kaebajat erinevalt inimesest, kellele tööandja maksis sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigel ajal. Sarnase olukorra põhiseaduspärasust hindas Riigikohus 2006. a asjas nr 3-4-1-33-05, leides, et erinev kohtlemine ei ole põhjendatud, kui ainuke erinevus seisneb tõsiasjas, et ühele grupile maksis tööandja töötasu välja viivitusega, teisele õigel ajal. Samal põhjusel on ka praegu erinev kohtlemine põhiseadusvastane. Vanemahüvitise vähendamise valem on küll ajas muutunud ja erineb sellest, mis kehtis 2006. a Riigikohtu otsuse tegemise ajal, kuid tulemuseks on ikka ebavõrdne kohtlemine ja vanemahüvitise suuruse põhjendamatu vähendamine.

27. Teiseks koheldakse kaebajat erinevalt inimesest, kellele tööandja maksis viivitusega välja töötasu, mis oli teenitud enne vanemahüvitise perioodi algust, ja kelle vanemahüvitise suurust ei oleks töötasu õigel ajal maksmine mõjutanud. Sellise isiku vanemahüvitist ei vähendata, kuna talle laieneb VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand. Seega on nende kahe grupi ainus erinevus tulu teenimise aeg (üks grupp teenis tulu enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist, teine vanemahüvitise saamise ajal).

28. Pole alust arvata, et juhtumeid, kus tulu teeniti vanemahüvitise saamise perioodil, oleks keerulisem administreerida kui juhtumeid, kus tulu teeniti varem. Mõlemal juhul on vanemahüvitise saaja kohustatud SKA-d teavitama piirmäärast suurema tulu saamisest ja esitama tööandja süüd tõendavad dokumendid. Samuti ei tulene seadusest jäika tähtaega, mille jooksul tuleb Sotsiaalkindlustusametil inimese dokumendid läbi vaadata ja otsus teha. Seega võib mõningase administreerimiskoormuse kasvu kaasa tuua vaid asjaolu, et Sotsiaalkindlustusametini jõuab eeldatavasti mõnevõrra rohkem asju, kus tuleb teha otsus hüvitise ümberarvutamise kohta. See ei õigusta ebavõrdset kohtlemist.

29. Neile kahele grupile kättesaadavad õiguskaitsevahendid (nt kohtusse pöördumine saamata jäänud tulu saamiseks) ei erine. Nende kasutamine võib mõlemal juhul olla ühtmoodi võimatu, kui tööandja on tunnistatud maksejõuetuks. Ka ei saa rääkida kuritarvitamise riskist nende inimeste puhul, kellele tööandja maksis viivitusega välja tulu, mis oli teenitud vanemahüvitise saamise ajal töötades. Töötasu väljamaksmisega viivitamine ei annaks neile rahalist võitu. Seda juhul, kui erineva kohtlemise kõrvaldamisel ei asetata neid soodsamasse olukorda, kui nad oleksid olnud siis, kui tööandja ei oleks viivitanud.

30. Erineva kohtlemise kõrvaldamine tähendab praegusel juhul seda, et inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, tuleks asetada samasugusesse olukorda nagu need, kellele maksti töötasu välja õigel ajal. Vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku ei tohi olla väiksemad, kui siis, kui tööandja ei oleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Vanemahüvitise suuruse täielikult vähendamata jätmine (VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi laiendamine) võib teatud juhtudel kaasa tuua hoopis sissetulekute kasvu. Näiteks kui inimesele määratud vanemahüvitise suurus 2013. a-l oli 1000 eurot. Samal ajal tööl käies sai ta töötasu 500 eurot kuus. Selline töötasu ületas vanemahüvitise piirmäära, mistõttu oleks tema vanemahüvitist vähendatud ligikaudu 798 euroni. Kui tööandja maksaks töötasu õigel ajal, saaks inimene kahe kuu eest vanemahüvitist ja töötasu kokku 2596 eurot (798 + 500 + 798 + 500). Kui tööandja maksab viivitusega välja korraga kahe kuu töötasu (500 + 500 eurot), vähendatakse sel kuul tema vanemahüvitist 715 euroni. Sellisel juhul saaks ta kahe kuu eest kokku 2715 eurot (1000 + 0 + 715 + 500 + 500). Kui aga seadus ütleks, et tööandja süül viivitusega saadud tulu tõttu vanemahüvitist üldse ei vähendata, oleks inimesel võimalik saada kokku 3000 eurot (1000 + 0 + 1000 + 500 + 500), mis on 404 euro võrra rohkem, kui ta oleks saanud tööandja korrektse käitumise korral.

31. Justiitsminister oli seisukohal, et VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) ei ole põhiseadusega vastuolus. Isikuid, kes saavad tööandja maksejõuetuse korral hüvitist töötuskindlustuse seaduse § 20 alusel, ja isikuid, kes saavad tööandjalt hüvitist koondamise tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 100 alusel, ei kohelda põhjendamatult ebavõrdselt.

32. Tööandja maksejõuetuse korral hüvitatakse töötajale enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu, enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud puhkusetasu; enne või pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised, mis on ette nähtud töölepingu seaduses. Seega hüvitatakse saamata jäänud sissetulekud. Koondamishüvitise korral maksab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööandja töötajale hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega kompenseeritakse see, et isik jääb ilma tööta. Eespool nimetatud hüvitisi makstakse erinevatel eesmärkidel, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et isikud, kes saavad koondamishüvitist, on võrreldavad isikutega, kes saavad hüvitist tööandja maksejõuetuse korral.

33. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole isiku sissetulekute suurendamine, vaid eelmise aasta keskmise sissetuleku säilitamine. Kui hüvitise saajal tekivad muud sissetulekud, siis võetakse need hüvitise maksmisel arvesse. Vanemahüvitise maksmise ajal saadav sotsiaalmaksuga maksustatav tulu võib olla saadud eelneval perioodil töötamise eest. Hüvitise vähendamine on põhjendatud sellega, et isikul on olemas sissetulek ja saamata jäänud tulu ei pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima. Isik ei jää vanemahüvitisest ilma, vaid seda vähendatakse seaduses ette nähtud ulatuses ja tingimustel. Justiitsminister märkis, et võiks kaaluda vanemahüvitise seaduse muutmist ja vajaduse korral erandite loetelu täiendamist.

34. Sotsiaalminister oli seisukohal, et VHS § 3 lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) ei ole põhiseadusega vastuolus.

35. Vanemahüvitist makstakse isiku varasema sissetuleku taseme säilitamiseks, mitte selle suurendamiseks. Seadusandja on siiski soovinud lisaks sissetuleku tagamisele väikelapse kasvatamise ajal võimaldada ka töötamist ning sideme hoidmist tööturuga. Seetõttu ei vähendata vanemahüvitist töötasu saamise korral kogu saadud töötasu ulatuses. Kui hüvitist makstaks üksnes majanduslikult mitteaktiivsetele vanematele, seaks see pered sundvaliku ette ega toetaks töö- ja pereelu ühitamist. Hüvitise vähendamine on aga põhjendatud, kui isikul on olemas sissetulek ja saamata jäänud tulu ei pea riigieelarvest täies ulatuses kompenseerima. OECD Eesti tööturu ja sotsiaalpoliitika 2010. a raporti kohaselt on Eestis üks maailma heldemaid vanemahüvitise skeeme.

36. Vanemahüvitise maksmisel on oluline, et oleks olemas adekvaatsed andmed, mida oleks võimalik kiiresti saada pädevatelt andmeandjatelt. SKA lähtub vanemahüvitise määramisel ja maksmisel isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Andmeandjaks praeguses asjas on Maksu- ja Tolliamet. SKA ei tohi koguda ning töödelda andmeid, mis on teiste infosüsteemide põhiandmeteks, sest see oleks vastuolus andmete ristkasutuse põhimõttega. Seega ei töötle SKA ise sotsiaalmaksu andmeid, vaid kasutab Maksu- ja Tolliameti kogutud ning kontrollitud tööandja poolt deklareeritud sotsiaalmaksu andmeid. Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lõike 1 kohaselt arvestab ja deklareerib tööandja tasud koos väljamaksega. Seega sai SKA vanemahüvitise vähendamisel lähtuda 2013. aasta oktoobrikuus makstud ning deklareeritud sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Kui isikule maksti erinevate kuude töötasud välja korraga, ei saa tööandja deklareerida neid erinevate kuude töötasudena. Andmeid selle kohta, millistel kuudel isik töötas ning milliste kalendrikuude eest talle töötasu välja maksti, SKA-l ei ole ega peagi olema. Töölepingu andmeid ei kanta registrisse, neid ei kontrollita ning need ei ole SKA-le automaatselt kättesaadavad. Seega puudus SKA-l võimalus hinnata, millise perioodi eest tulu deklareeriti ning enammakstud hüvitis nõuti ettekirjutuse korras isikult tagasi. SKA saab praegu kasutada uue andmeallikana töötamise registrit, millest on näha töötamise aeg ehk kalendrikuud, millal isik töötas. Samas puuduvad SKA-l andmed töötasu väljamaksmise kokkulepete kohta. Seetõttu peab SKA tegema lisatööd, et välja selgitada, kas tööandja on käitunud õiguspäraselt või mitte ning ta ei saa kontrollida andmeid, mille põhjal ta seda otsustama peab.

37. Koondamishüvitise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele.

38. Sotsiaalministri hinnangul ei ole kaebaja olukord täiesti võrreldav VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud olukorraga. Kaebaja vanemahüvitis ei olnud tööandja süülise käitumise tõttu väiksem. Tööandja süülise käitumise tõttu vähendati kaebaja ühe kalendrikuu vanemahüvitist, mis oleks jäänud vähendamata või mida oleks vähendatud väiksemas ulatuses, kui tööandja oleks maksnud töötasu õigel ajal välja. Isiku õigused ei ole aga täielikult piiratud, sest tal on õigus esitada nõue tööandja pankrotimenetluse käigus.


VAIDLUSALUSED SÄTTED

39. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine” lõike 7 esimene lause (1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa.”

40. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine" lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja hüvitise määra ületava tuluosa summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse hüvitise määra ületav tuluosa.

[- - -]

[RT I, 16.05.2013, 42 – jõust. 14.05.2013 – Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 esimese lause osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis.]”

41. Vanemahüvitise seaduse § 3 „Hüvitise suuruse arvutamine” lõike 7 esimene lause (alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses):

„(7) Kui hüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist), välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), lahutatakse hüvitisest hüvitise määra ületav tuluosa, mis on jagatud kahega.”


ÜLDKOGU SEISUKOHT

42. Riigikohtu üldkogu hindab kõigepealt vanemahüvitise seaduse põhiseaduspärasust halduskolleegiumi poolt kahtluse alla seatud ulatuses – osas, mis näeb ette vanemahüvitise vähendamise juhul, kui tööandja maksab töötasu välja hilinemisega. Üldkogu teeb kindlaks asjassepuutuva sätte (I), toob välja vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise (võrdsuspõhiõiguse riive) (II) ja annab hinnangu ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasusele (III). Lõpuks lahendab üldkogu kassatsioonkaebuse (IV).

I

43. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohtu üldkogu hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teine lause). Kaebaja töötas vanemahüvitise saamise ajal (2013. aasta augustis ja septembris), mistõttu tekkis tal töölepingu järgi õigus saada töötasu. Tööandja maksis 2013. augusti töötasu kaebajale välja lepingus kokkulepitust hiljem, 2013. a oktoobris koos septembrikuu töötasuga. Kaebajale töötasu hilisem väljamaksmine tõi kaasa selle, et kaebaja sai vanemahüvitise saamise kalendrikuul hüvitise määrast (290 eurot) suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ja SKA vähendas tema vanemahüvitist VHS § 3 lõike 7 esimese lause alusel. Juhul kui tööandja oleks maksnud kaebajale töötasu välja õigel ajal, ei oleks kaebaja sissetulek 2013. a oktoobris ületanud hüvitise määra ja tema 2013. a oktoobrikuu vanemahüvitist ei oleks vähendatud. Üldkogu on seisukohal, et asjassepuutuv on VHS § 3 lõike 7 esimene lause, mis näeb ette, et vanemahüvitist vähendatakse juhul, kui hüvitise maksmise kuul ületab hüvitise saaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu hüvitise määra.

44. Asjassepuutuvaks ei saa lugeda VHS § 3 lõiget 71, mis sätestab vanemahüvitise vähendamata jätmise erandid. Asjassepuutuv on norm, mille kehtivuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui kehtetuse korral. Ükski VHS § 3 lõikes 71 nimetatud erand ei ole kaebaja suhtes kohaldatav, mistõttu ei saa kohus hinnata selle põhiseaduspärasust ega tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Asjaolu, et võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamisel võrreldakse kaebajat isikutega, kelle suhtes mõni VHS § 3 lõikes 71 sätestatud erand kohaldub, ei muuda VHS § 3 lõiget 71 seetõttu veel asjassepuutuvaks sätteks.

45. Asjassepuutuv on VHS § 3 lõike 7 esimene lause sõnastuses, mis kehtis 2013. a oktoobris, mil kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ületas hüvitise määra. VHS § 3 lõike 7 esimene lause kehtestati vanemahüvitise seaduse muutmise seadusega (1085 SE, Riigikogu X koosseis), mis jõustus 1. septembril 2007. Arvestada tuleb aga seda, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 14. mail 2013. a-l kohtuasjas nr 3-4-1-7-13 otsuse, millega tunnistas VHS § 3 lõike 7 esimese lause põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, mille alusel vähendatakse isiku saadavat vanemahüvitist sedavõrd, et tema kogusissetulek kujuneb väiksemaks kui talle algselt määratud vanemahüvitis. Seega muutis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma otsusega VHS § 3 lõike 7 esimeses lauses sätestatud õigusnormi ja VHS § 3 lõike 7 esimest lauset tuli lugeda koos Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. mai 2013. a otsuse resolutsiooniga.

46. Vanemahüvitise seaduse muutmise seadusega (470 SE, Riigikogu XII koosseis), mis jõustus 1. jaanuaril 2014, kehtestati VHS § 3 lõike 7 esimene lause uues sõnastuses (kehtiv). Eeltoodust lähtudes tuleb asjassepuutuvaks lugeda VHS § 3 lõike 7 esimene lause sõnastuses, mis kehtis alates 14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013.


II

47. Vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. a otsus nr 3-4-1-33-05, punkt 25 ja 27. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-23-11, punkt 68). PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus keelab kohelda sarnases olukorras isikuid ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks määrab üldkogu kindlaks võrdluse lähtekohad ja toob välja võrreldavad grupid.

48. Vanemahüvitise seadus lähtub vanemahüvitise suuruse arvutamisel kassapõhisest arvestusest. Hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta) ühe kalendrikuu keskmise tulu alusel, mille arvutamisel võetakse aluseks hüvitise taotleja isikustatud sotsiaalmaks riiklikus pensionikindlustuse registris (VHS § 3 lõiked 1 ja 2). Teisalt võimaldab seadus vanemahüvitise saamise ajal töötada ning saada lisaks vanemahüvitisele täiendavat sissetulekut. Tingimuseks on see, et vanemahüvitise saaja ei tohi hüvitise maksmise kuul saada hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (VHS § 3 lg 7). Hüvitise määr kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega (VHS § 3 lg 6 teine lause). Juhul, kui vanemahüvitise maksmise kuul ületab hüvitise saaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu hüvitise määra, vähendatakse vanemahüvitist vastavalt VHS § 3 lõike 7 esimeses lauses sätestatud valemile. Kassapõhine arvestus kehtib seega ka vanemahüvitise vähendamise puhul välja arvatud juhul, kui kohaldub VHS § 3 lg 71 punktis 4 sätestatud erand.

49. VHS § 3 lg 71 punkti 4 kohaselt ei rakendata VHS § 3 lõikes 7 sätestatud hüvitise vähendamist enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand hõlmab kahte erinevat olukorda. Kui tulu, mille sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksis, oli välja teenitud ajavahemikul, mille jooksul makstud sotsiaalmaks võeti aluseks hüvitise suuruse arvutamisel (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta, VHS § 3 lg 2), mõjutab tulu hilisem väljamaksmine esmalt isiku vanemahüvitise suurust – isiku vanemahüvitis on seetõttu väiksem. Lisaks sellele tooks tulu hilisem väljamaksmine vanemahüvitise saamise ajal kaasa vanemahüvitise vähendamise tulu saamise kalendrikuul (VHS § 3 lõike 7 esimene lause), kui ei kohalduks VHS § 3 lõikes 71 punktis 4 sätestatud erand. Juhul kui vanemahüvitise saamise kuul hilinemisega välja makstud tulu ei olnud välja teenitud ajavahemikul, mille jooksul makstud sotsiaalmaks võeti aluseks hüvitise suuruse arvutamisel, ei mõjuta tulu hilisem väljamaksmine isiku vanemahüvitise suurust ega too VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi tõttu kaasa ka vanemahüvitise vähendamist.

50. Üldkogu leiab, et asjakohane on võrrelda vanemahüvitist saavaid inimesi, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, mis ei saanud mõjutada vanemahüvitise suurust. Esimeseks võrreldavaks grupiks on hüvitise saajad, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, millele isikul tekkis õigus vanemahüvitise saamise ajal (kaebaja). Teiseks võrreldavaks grupiks on hüvitise saajad, kellele makstakse vanemahüvitise saamise kalendrikuul sotsiaalmaksu maksja süül hilinemisega välja tulu, millele tal tekkis õigus enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist.

51. Võrreldavaid gruppe koheldakse ebavõrdselt. Juhul kui hilinemisega makstakse välja tulu, millele õigus tekkis vanemahüvitise saamise ajal, ja tulu ületab hüvitise määra, vähendatakse hüvitist VHS § 3 lõike 7 esimese lause alusel. Juhul kui hilinemisega makstakse välja tulu, millele oli õigus tekkinud enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist, kohaldub VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand.

52. Järgnevalt hindab üldkogu, kas selline ebavõrdne kohtlemine on põhiseaduslikult õigustatud.


III

53. Võrdsuspõhiõigus on PS § 12 lõikes 1 tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga, seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-12-10, punkt 31). Ebavõrdse kohtlemise põhiseaduspärasuse hindamiseks kaalub üldkogu võrdsuspõhiõiguse riivet selle eesmärkidega.

54. Üldkogu hindab kõigepealt, kas VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi eesmärk õigustab praegusel juhul ebavõrdset kohtlemist. VHS § 3 lõike 71 punkt 4 kehtestati 2007. a vanemahüvitise seaduse muutmise seadusega. Vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja (1085 SE, Riigikogu X koosseis) kohaselt oli VHS § 3 lõike 71 punkti 4 lisamise põhjuseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-33-05. Selles kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus tööandja maksis isikule vanemahüvitise saamise kuul välja kolmel eelneval aastal saamata jäänud töötasu. Kohus leidis, et isikut, „kellele tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse" (otsuse punkt 28). Eelnõu seletuskirja kohaselt oli VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi eesmärgiks kompenseerida ja vähendada sotsiaalmaksu maksja süül tekkinud vanemahüvitise suuruse moonutusi.

55. Nimetatud eesmärk ei saa üldkogu hinnangul ebavõrdset kohtlemist õigustada. VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erand hõlmab ka olukordi, kui väljamakse hilines sotsiaalmaksu maksja süül, kuid see ei toonud endaga kaasa väiksema suurusega vanemahüvitise määramist. Seega ei ole kõigi VHS § 3 lõike 71 punktis 4 reguleeritud olukordade puhul tegemist moonutusega vanemahüvitise määramisel (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-23-11, punkt 62).

56. Kassapõhine arvestus teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis oli vanemahüvitise seaduse ettevalmistamisel üks eesmärkidest (vanemahüvitise seaduse eelnõu (125 SE, Riigikogu X koosseis) esimesel lugemisel tõi selle välja eelnõu ettevalmistaja). Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea süsteemi administreerija SKA ise lisaandmeid koguma ja kontrollima. Tekkepõhise arvestuse puhul, kus oleks oluline varalise õiguse tekkimise aeg (nt nõue tööandja vastu töötasu maksmiseks), peaks süsteemi administreerija koguma andmeid selle kohta, kas, millal ja millises suuruses on hüvitise taotlejal tekkinud nõudeõigus tööandja vastu. See muudaks süsteemi administreerimise märkimisväärselt keerulisemaks ja kulukamaks. Asjaolu, et hüvitise suurus arvutatakse tegelikult laekunud sotsiaalmaksu alusel, vähendab ka süsteemi kuritarvitamise võimalusi. Kassapõhise arvestuse puuduseks on aga see, et kui isiku tuluna käsitada (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta) isikustatud sotsiaalmaksu, ei pruugi see õigesti kajastada hüvitise taotleja varasemat sissetulekut. Tööandja ei pruugi hüvitise taotlejale maksta töötasu lepingus kokkulepitud ajal ega sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses ettenähtud ajal. Selle tulemusel võib hüvitise taotleja (hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta) tulu ja vanemahüvitis olla väiksem kui juhul, kui hüvitise taotlejale oleks makstud töötasu välja õigel ajal. Arvestades seda, et vanemahüvitis ei kuulu PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse (riigi abi puuduse korral) kaitsealasse ja vanemahüvitise seaduse ühte eesmärki – säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu (VHS § 1 lõige 1), – võib kassapõhist arvestust ja sellega kaasnevat süsteemi administreerimise lihtsust ning väiksemaid administreerimise kulusid hüvitise suuruse arvutamisel pidada eesmärkideks, mis võivad õigustada süsteemist tulenevaid ebavõrdsusi. Praeguses kohtuasjas ei ole aga vaidluse all hüvitise suuruse arvutamise põhimõtete (VHS § 3 lõiked 1 ja 2) põhiseaduspärasus.

57. Üldkogu leiab, et ka hüvitise vähendamise puhul (VHS § 3 lg 7 esimene lause) saab kassapõhisest arvestusest tulenevat administreerimise lihtsust ja kulude kokkuhoidu pidada ebavõrdse kohtlemise õigustuseks.

58. VHS § 5 lõike 1 kohaselt on hüvitise saaja kohustatud SKA-le teatama, kui ta saab vanemahüvitise saamise kuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu. 2007. aastal, kui seadusandja kehtestas VHS § 3 lõike 71 punktis 4 nimetatud erandi kassapõhisest arvestusest, sätestas seadusandja VHS § 5 lõikes 2 hüvitise saaja kohustuse esitada SKA-le sotsiaalmaksu maksja tõendi tulu saamise kohta, jõustunud kohtuotsuse, -määruse, töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased tõendid. Seega on hüvitise saaja kohustus tõendada, et õigus saada tulu tekkis enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist. SKA peab seejärel kontrollima, kas hüvitise saaja esitatud andmed on tõesed. SKA selgitas arvamuses Riigikohtule, et SKA peab eelnimetatud dokumentide saamisel alustama erimenetlust, et teha kindlaks, millal ja millised summad oleks pidanud isikule välja makstama. Erimenetlus suurendab vaieldamatult SKA koormust ja kulusid.

59. Samas ei ole SKA ega sotsiaalminister toonud välja andmeid selle kohta, kui palju suurenesid vanemahüvitise süsteemi administreerimise kulud pärast VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandi kehtestamist 2007. aastal ja kui palju võiksid need suureneda juhul, kui kassapõhisest arvestusest tehtaks erand ka siis, kui hilinemisega makstakse välja tulu, mille saamise õigus on tekkinud vanemahüvitise saamise ajal. SKA märkis, et nemad ei ole pidanud arvestust selle kohta, kui palju on juhtumeid, kus tööandja on isikule vanemahüvitise maksmise perioodil saadud tulu hilinenult välja maksnud. SKA selgituste kohaselt jõuavad sellised juhtumid nende vaatevälja üldjuhul siis, kui isik sellest teatab või otsuse või ettekirjutuse vaidlustab, kuid tõenäoliselt on selliseid juhtumeid aastas alla kümne. Seega on administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid, mis praegusel juhul ebavõrdse kohtlemisega saavutatakse, suhteliselt väike.

60. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsus sõltub sellest, kui suure tulu sotsiaalmaksu maksja hilinemisega välja maksab ja kui palju see summa ületab hüvitise määra, seega konkreetse inimese töötasu suurusest. Võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust suurendab asjaolu, et juhul, kui tulu makstakse hilinemisega välja sotsiaalmaksu maksja süül, pole hüvitise saajal enamasti efektiivset võimalust mõjutada seda, millal tulu välja makstakse.

61. Arvestades eeltoodut ja seda, et võrreldavate gruppide ainus erinevus seisneb selles, et ühel juhul on isik tulu, mis talle vanemahüvitise saamise perioodil välja makstakse, välja teeninud enne vanemahüvitise saamist, teisel juhul on aga õigus tulule tekkinud vanemahüvitise saamise ajal, on üldkogu seisukohal, et süsteemi administreerimise lihtsus ja kulude kokkuhoid ei õigusta praegusel juhul VHS § 3 lõike 7 esimesest lausest tulenevat ebavõrdset kohtlemist.

62. Üldkogu nõustub õiguskantsleri seisukohaga (vt otsuse punkt 30), et ebavõrdsuse kõrvaldamiseks ei ole põhjendatud laiendada VHS § 3 lõike 71 punktis 4 sätestatud erandit ka isikutele, kellele makstakse hilinemisega välja tulu, mille saamise õigus on tekkinud vanemahüvitise saamise ajal. Sellisel juhul võib isik, kes vanemahüvitise saamise ajal töötab ja kellele makstakse töötasu välja hiljem, olla soodsamas olukorras, kui isik, kes töötab ja kellele makstakse töötasu välja õigel ajal. See tühistaks sisuliselt VHS § 3 lg 7 esimeses lauses sätestatud reegli, et vanemahüvitise saamise ajal ei tohi teenida tulu üle hüvitise määra. Ebavõrdse kohtlemise kõrvaldaks see, kui inimesed, kellele tööandja maksis viivitusega välja vanemahüvitise ajal töötades teenitud tulu, asetatakse samasugusesse olukorda nagu inimesed, kellele maksti töötasu välja õigel ajal.

63. Tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 5 tunnistab Riigikohtu üldkogu, et VHS § 3 lõike 7 esimene lause (14. maist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud sõnastuses) oli põhiseadusega vastuolus osas, milles nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

64. Vajadusest tagada õigusselgus ja vältida võimalikke praeguses kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi vanemahüvitise vähendamise regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle, laiendab üldkogu kontrolli ulatust ka enne 14. maid 2013 kehtinud ja pärast 31. detsembrit 2013 kehtivale VHS § 3 lõike 7 esimese lause redaktsioonile.

65. Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks VHS § 3 lõike 7 esimese lause (1. septembrist 2007 kuni 13. maini 2013 kehtinud sõnastuses) osas, milles see nägi ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud.

66. Üldkogu tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lõike 7 esimese lause (alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas sõnastuses) osas, milles see näeb ette vanemahüvitise vähendamise selliselt, et vanemahüvitise saamise perioodi jooksul saadud tulu ja vanemahüvitis kokku on tööandja viivituse tõttu väiksemad kui siis, kui tööandja poleks töötasu väljamaksmisega viivitanud. Üldkogu tunnistab nimetatud normi kehtetuks alates selle jõustumisest 1. jaanuaril 2014.


IV

67. Kuna üldkogu tunnistas VHS § 3 lõike 7 esimese lause osaliselt põhiseadusvastaseks, tuleb tööandja süül hiljem välja makstud töötasu osas kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

68. Lisaks palgale maksis tööandja kaebajale 2013. a oktoobris koondamishüvitist ühe kuupalga ulatuses, mille tulemusel vähendati VHS 3 lõike 7 esimese lause alusel kaebaja 2013. a oktoobrikuu vanemahüvitist. Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et vanemahüvitise vähendamine koondamishüvitise tõttu on põhiseadusega vastuolus. Kaebaja arvates koheldakse teda ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes koondamishüvitise maksmise ajal vanemahüvitist ei saa. Teiseks koheldakse teda ebavõrdselt võrreldes isikutega, kellele maksab tööandja maksejõuetuse tõttu koondamishüvitise välja töötuskindlustuse seaduse alusel töötukassa. Sellisel juhul kohaldub VHS § 3 lg 71 punktis 3 sätestatud erand, mille kohaselt ei rakendata hüvitise vähendamist töötuskindlustuse seaduse alusel tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise osas, kui see makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul.

69. Riigikohtu halduskolleegium leidis 29. märtsi 2016. a määruses, et koondamishüvitise saamise tõttu vanemahüvitise vähendamine ei riku kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ega taotlenud selles osas vanemahüvitise seaduse regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamist. Üldkogu nõustub halduskolleegiumi seisukohtadega (vt käesoleva otsuse punkt 17) ega pea põhjendatuks algatada selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Koondamishüvitise tõttu vanemahüvitise vähendamise osas jätab üldkogu kassatsioonkaebuse rahuldamata.

70. Kaebajale laekus korraga kahe kuu palk ja koondamishüvitis, seetõttu vähendati tema vanemahüvitist valemi alusel 168 euro ja 80 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 580) ÷ 1,2) – 580) = 213,7; pärast tulumaksu kinnipidamist seega 168,80). Üksnes koondamishüvitise koos palgaga laekumise korral oleks vanemahüvitist vähendatud 130 euro ja 67 sendi võrra (702,3 – (((702,3 + 290) ÷ 1,2) – 290) = 165,4; pärast tulumaksu (21%) kinnipidamist seega 130,67). Seega vähendati kaebaja vanemahüvitist hilinenult välja makstud palga tõttu 38 euro ja 13 sendi võrra, mida vaidlusaluse normi põhiseadusvastaseks tunnistamise tõttu kaebajalt tagasi nõuda ei saa. Selles osas tuleb kaebus rahuldada.

71. Eelnevast tulenevalt tühistab üldkogu halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. Üldkogu teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning tühistab vaidlustatud ettekirjutuse osas, mis ületab 130 eurot ja 67 senti.

72. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1).

73. Kassaator on tasunud nii kaebuse kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb Sotsiaalkindlustusametilt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot (HKMS § 108 lg 2). Kassaator ei ole ülejäänud kulude kohta menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad need tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 viimane lause).

74. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).


Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu

/otsingu_soovitused.json