Teksti suurus:

3-2-1-4-06 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2006. a kohtuotsus G Ltd. hagis G AS-i vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumise lõpetamiseks

Väljaandja:Riigikohtu Tsiviilkolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:30.03.2006
Avaldamismärge:RT III 2006, 12, 118

3-2-1-4-06 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2006. a kohtuotsus G Ltd. hagis G AS-i vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumise lõpetamiseks

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Väljavõte
Kohtuasja number 3-2-1-4-06
Otsuse kuupäev Tartu, 30. märts 2006. a
Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa
Kohtuasi G Ltd. hagi G AS-i vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumise lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1061/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G Ltd. kassatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja G Ltd. (registrinumber XX-xxxxx Bermuda äriühingute registris), esindajad vandeadvokaadid Triin Toomemets ja Carri Ginter ning kostja G AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja juhatuse liige Maarten Herman Van Gent
Asja läbivaatamise kuupäev 30. jaanuar 2006. a
Istungil osalenud isikud Hageja esindajad vandeadvokaadid Triin Toomemets ja Carri Ginter, protokollis Ragne Rebane

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1061/05 ja Tallinna Linnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2/276-4236/04 osas, milles jäeti G Ltd. hagi rahuldamata ja mõisteti hagejalt välja kohtukulud. Saata asi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Sorainen Law Offices OÜ-le G Ltd. eest 19. oktoobril 2005. a tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni.

Asjaolud ja menetluse käik

1. G Ltd. esitas 7. mail 2004. a Tallinna Linnakohtusse hagi G AS-i vastu, paludes kohustada kostjat lõpetama hageja kui kaubamärkide «Gulf + kuju» (registreering nr 07499 Patendiametis) ja «Gulf + kuju» (registreering nr xxxxx Patendiametis) omaniku ainuõiguste rikkumine kaubamärkide kasutamisega. Hageja palus kohustada kostjat:
• eemaldama hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, mille aadress on Piirimäe 2, Tänassilma küla, Saku vald, selle ette heisatud lippudelt ja kostja kasutuses olevatelt mootorsõidukitelt, samuti kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com selle mis tahes keeleversioonis;
• eemaldama kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt reklaamlause «Your local global brand», samuti hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto kujutised, hageja kaubamärke kandva kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised ning fotod, millel on kaubamärk «Gulf + kuju» (nr 07765) esitatud kostja reklaamiplakatitel võistluselt The Favour Off Road Competition;
• eemaldama kaubamärgi «Gulf + kuju» (nr 07765) kujutis kostja visiitkaartidelt;
• muutma oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga «Gulf»;
• hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil.

Samuti palus hageja tühistada kostja nimele tippdomeeni «.ee» teise taseme alamdomeenina registreeritud domeeninime «gulfoil.ee».

Hagiavalduse kohaselt on hagejal 29. septembril 1993. a Patendiametis registreeritud kaubamärgid «Gulf + kuju» (nr 07499) ja «Gulf + kuju» (nr 07765) klassis 4 nafta ja naftaproduktide kohta. Hageja on mõlemat kaubamärki kasutanud juba aastakümneid paljudes riikides üle kogu maailma. Hageja kaubamärkidega tähistatud toodete ametlik edasimüüja Eestis on Aktsiaselts US-PARTS BALTI (AS US-PARTS BALTI). Kostja kasutab hageja kaubamärki ülisuurte taustkujunditena veebilehtedel http://www.gulfoil.ee ja http://www.gulfoilestonia.com, samuti oma administratiivhoonel, selle ette heisatud lippudel ning enda kasutuses olevatel mootorsõidukitel. Kostja veebilehtedel on lause «Your local global brand», mida kasutavad reklaamlausena ka Gulf-gruppi kuuluvad äriühingud. Lisaks on kostja oma veebilehtedele paigutanud kujutised hageja kaubamärke kandvast võidusõiduautost. Gulf-grupp on aastakümnete vältel toetanud autosporti, mistõttu kannavad mitmed võidusõiduautod ka hageja kaubamärke. Kostja veebilehe http://www.gulfoilestonia.ee alamlehel «photos» esitatud fotodelt on näha, et kostja toetas võistlust The Favour Off Road Competition ning fotodel on samuti hageja kaubamärgi kujutised. Kostja kasutab oma äritegevuses ka visiitkaarte, millele on märgitud hageja kaubamärk.

Viis, kuidas kostja kasutab oma majandustegevuses hageja kaubamärke, rikub hageja ainuõigusi kaubamärgiseaduse (KaMS) § 14 lg 1 p 1 tähenduses. Vaatamata hageja kohtuvälisele nõudmisele ei ole kostja hageja õiguste rikkumist lõpetanud. Kuigi kostja müüb oma majandustegevuses autentseid Gulf-tooteid ja hageja ei nõua toodete müümise lõpetamist, müüb kostja tooteid viisil, mis tekitab tarbijates ja äriringkondades mulje, nagu oleks kostja näol tegemist Gulf-toodete ametliku edasimüüjaga või Gulf-gruppi kuuluva äriühinguga. Edasimüüjal on KaMS § 16 lg 3 kohaselt lubatud kasutada kaubamärki kaubamärgiomaniku nõusolekuta, teavitamaks avalikkust sellest, et ta müüb vastava kaubamärgiga tähistatud kaupu (nn paralleelimpordi reegel). Kui teine isik kasutab kaubamärki äritegevuses kaubale või teenusele osutamiseks, peab ta KaMS § 16 lg 1 p 4 kohaselt aga järgima häid äritavasid. Seega ei tohi teine isik äritegevuses kaitstud kaubamärki ebaausalt ära kasutada või kahjustada kaubamärgile iseloomulikke tunnuseid või reputatsiooni, nt luua avalikkusele ebaõiget ettekujutust edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahelistest suhetest või nende puudumisest. Hagejale kuuluva kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaardil rikub hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 ja § 14 lg 2 p 5 mõttes. Kostja soovib oma visiitkaartidel hageja kaubamärki kasutades luua klientides ettekujutust, et kostja on Gulf-toodete ametlik edasimüüja või kaubamärgiomaniku ametlik koostööpartner. Hageja viitas oma väidete kinnituseks ka Euroopa Liidu direktiivile nr 89/104/EMÜ ja Euroopa Kohtu lahenditele (kohtuasjades C-63/97, C-337/95 ja C-206/01). Eesti kohus saab kohustada kostjat kõrvaldama USA administraatori registreeritud veebilehelt http://www.gulfoilestonia.com hageja õigusi rikkuv teave, kuna kostja tegevusel veebilehe kaudu on äriline tagajärg Eestis KaMS § 14 lg 3 p-de 1 ja 2 tähenduses.

Ka ärinime G AS kasutamisega rikub kostja hageja õigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes, samuti on see vastuolus äriseadustiku (ÄS) § 12 lg-ga 3. Kaubamärgi kaitse ulatub ka kaubamärgi sõnalisele tähisele. Kuna kaubamärgikaitse teatud toodete puhul ulatub ka samasuguseid tooteid puudutavatele teenustele, tuleb kostjat pidada tegutsevaks tegevusalal, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Kostja on oma ärinime valikul soovinud tekitada muljet, nagu kuuluks ta Gulf-gruppi, milliste äriühingute nimed sisaldavad reeglina sõna «Gulf» ja asukohariigile osundavat tähistust.

Samuti rikub kostja registreeritud ja kasutusel olev domeeninimi «gulfoil.ee» hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 tähenduses. Kostja on sõnatähist «Gulf» kasutanud domeeninimes hageja loata. Sellise domeeninime kasutamisega püüab kostja tekitada tarbijates muljet, nagu oleks kostja kaubamärgiomaniku volitatud Gulf-toodete edasimüüja või muul moel Gulf-grupiga seotud isik. Rahvusvahelise praktika kohaselt peetakse kaubamärgiga identse või eksitavalt sarnase domeeninime registreerimist ja kasutamist kaubamärgiomaniku nõusolekuta kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumiseks. Seejuures viitas hageja Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet alamdoomeni registreerimise reeglistikule, aga ka ICANN-i domeeninimedega seotud vaidluste lahendamise juhendile ning WIPO Arbitraaži- ja Vahenduskeskuse lahenditele.

Kuna kostja muudab oma veebilehte http://www.gulfoilestonia.com, võib hageja olla olukorras, kus ta võib olla sunnitud pärast hagi võimalikku rahuldamist esitama kostja vastu üha uusi nõudeid. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral kohustada kostjat ka edaspidi hoiduma hageja kui kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates ei ole vaidlust, et kostja võib importida ja turustada Gulf-tooteid. Kostja on toiminud kooskõlas KaMS § 16 lg-ga 3 ja direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg-ga 1. Kaubamärgiseaduse mõttest ja Euroopa Kohtu tõlgendustest (kohtuasjad nr C-63/97, C-337/95 ja C-244/00) tulenevalt hõlmab õigus kaubamärki ärieesmärgil kasutada ka õigust kaubamärgiga tähistatud tooteid reklaamida. Kohaldada ei tule KaMS § 16 lg 1 p 4, kuna kostja ei tegele ise tootmisega ja sellest tulenevalt ei kasuta kaubamärki enda toodetud kauba otstarbele osutamiseks. Samuti ei ole tegemist KaMS § 16 lg-s 3 sätestatud erandiga, kuna hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kaubamärgiga tähistatud kaupade omadused on muutunud pärast käibesse laskmist. Põhjendamatu on hageja tuginemine Euroopa Kohtu otsustele direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg 2 tõlgendamise kohta, kuna selle sätte sõnastus ei lange kokku KaMS § 16 lg-ga 3 ning direktiiv ei ole vahetult kohaldatav. Ka ei ole kostja tegevuses asjaolusid, mis oleksid käsitatavad muu õigusliku põhjendusena direktiivi tähenduses. Kostja veebilehe avalehelt selgub üheselt, et kostja on hulgimüüja, kes müüb ametlikke Gulf-tooteid. Kostja ei ole kasutanud oma koduleheküljel sõnu, mis viitaksid otsesele seotusele hagejaga. Paljasõnaline on hageja väide, et kostja kodulehe kujunduses kasutatud elemendid ja sõnastus, administratiivhoonel kasutatud kujutised ning hoone ette heisatud lipud jätavad ostjatele ning äriringkondadele mulje, nagu oleks kostja hagejaga seotud. Kuna õigus kaubamärgiga tähistatud kaupu ärieesmärgil kasutada hõlmab õigust kaupu reklaamida, ei riku kostja tegevus hageja õigusi. «Gulf + kuju» kaubamärke kasutavad naftatoodete tähistamiseks erinevates riikides erinevad juriidilised isikud. Samuti ei riku hageja õigusi hageja kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaartidel. Visiitkaart on üks võimalikest viisidest teavitada potentsiaalseid kliente, et tegeletakse kaubamärkidega tähistatud toodete turustamisega, ning säilitada tekkinud kontakte. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostjat oleks peetud Gulf-gruppi kuuluvaks äriühinguks või ametlikuks maaletoojaks.

Samuti ei riku kostja ärinimi hageja õigusi. Hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärke kaitstakse registrisse kantud reproduktsiooni kujul. Kohaldada ei tule KaMS § 14 lg 1 p 1 ega ÄS § 12 lg-t 3, kuna hageja kaubamärgid ei sisaldu õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes. Samuti ei kattu kostja tegevusalad hageja kaubamärgiga kaetud tegevusaladega. Hageja kaubamärgid ei ole kaitstud teistele isikutele osutatavate teenuste suhtes.

Domeeninime «gulfoil.ee» registreerimine ja kasutamine ei ole vastuolus KaMS § 14 lg 1 p-ga 1, kuna domeeninimi «gulfoil.ee» ei ole identne hageja kaubamärkidega. Samuti ei ole domeeninimede registreerimine Eestis õigusaktidega reguleeritud. Tippdomeeni «.ee» administraatorid ei ole inkorporeerinud hageja viidatud domeeninimesid puudutavate vaidluste lahendamise juhendit administraatori ja domeeninime taotleja sõlmitavasse lepingusse ning kohaldada ei saa ka hageja viidatud lahendeid.

3. 16. märtsi 2005. a avalduses loobus hageja nõudest kohustada kostjat eemaldama veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt reklaamlause «Your local global brand», fotod, millel on kaubamärk «Gulf + kuju» (registreeringu nr 07765) esitatud kostja reklaamiplakatitel võistlusel The Favour Off Road Competition, ja hageja kaubamärkide taustadena kujutised.

4. Tallinna Linnakohus võttis 5. aprilli 2005. a otsusega vastu hageja loobumise nõuetest kohustada kostjat kõrvaldama hageja kaubamärkide kujutised veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com selle mis tahes keeleversioonis, kohustada kostjat kõrvaldama oma veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt reklaamlause «Your local global brand» ning kohustada kostjat kõrvaldama oma veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt fotod, millel on kaubamärk «Gulf + kuju» (nr 07765) esitatud kostja reklaamiplakatitel võistlusel The Favour Off Road Competition, ning lõpetas nende nõuete osas menetluse. Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 30 500 krooni.

Otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et kostja võib hageja kaubamärkidega tähistatud tooteid müüa ja et õigus kaubamärgiga tähistatud kaupa ärieesmärgil kasutada hõlmab ka õigust teavitada avalikkust sellest, et müüakse vastava kaubamärgiga tähistatud kaupa, ehk kaupa reklaamida. Ka hageja kaubamärgi kasutamine kostja visiitkaardil kannab reklaamifunktsiooni. Tulenevalt KaMS § 16 lg-st 3 on kaubamärgiomanikul õigus keelata kaubamärgiga tähistatud kauba edasist ärieesmärgil kasutamist ning seega ka reklaamimist juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud. Hageja ei tuginenud asjaolule, et kauba omadused oleksid pärast käibesse laskmist muutunud. Kaubamärgiomanikul ei ole KaMS § 16 lg 1 p 4 kohaselt õigust keelata teistel isikutel kasutada äritegevuses häid äritavasid järgides kaubamärki, kui see on vajalik kindla otstarbega kaubale, nagu nt abimaterjalid ja varuosad, või teenusele osutamiseks. Kostja tegeleb «Gulf + kuju» kaubamärkidega tähistatud toodete kaubandusliku vahendustegevusega, seega teenuse osutamisega kaubamärgiseaduse mõttes. Hea äritava rikkumiseks võiks lugeda kauba edasimüüja poolt avalikkusele mulje tekitamist, et ta on kaubamärgiga tähistatud toote volitatud edasimüüja, kui ta seda tegelikult ei ole. Üldjuhul ametlik edasimüüja kasutab enda tutvustamisel sõnu «ametlik», «volitatud» või muud sarnast. Kostja seda teinud ei ole. Veebilehe väljatrükist nähtuvalt on kostja määratlenud ennast kui naftatoodete hulgimüüjat. Hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt hageja kaubamärkide kasutamine oma administratiivhoonel, selle esistel lippudel, sõidukitel ning visiitkaartidel, samuti kostja veebilehel hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto kujutised ning hageja kaubamärke kandva kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised tekitaks ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest. Vaatamata ametliku maaletooja AS-i US-PARTS BALTI ja kostja üheaegsele tegutsemisele turul mitme aasta jooksul ei ole hagejal esitada ühtegi tõendit selle kohta, et kostjat on peetud hageja kaubamärkidega tähistatud toodete ametlikuks maaletoojaks.

Kostja ei riku oma ärinime kasutamisega hageja õigusi. Kaubamärgi õiguskaitse ulatuse aluseks on KaMS § 12 lg 1 p 2 kohaselt registrisse kantud kaubamärgi reproduktsioon. Hageja kaubamärgid on kombineeritud kaubamärgid, mitte sõnamärgid ega sisaldu õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes. Samuti on kaubamärgid kaitstud klassis nr 4 nafta ja naftaproduktide, k. a kütteõlide, bensiini, petrooleumi, ligroiini, määrdeõlide, tehniliste õlide, naftast saadud vaha ning konsistentsete määrdeainete suhtes, st kaubaklassis, mitte aga teenuste suhtes. Kostja tegevusaladeks on aga kaubanduslik vahendustegevus, v. a litsentseeritavad tegevusalad, tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus, eksport-import, v. a litsentseeritavad tegevusalad ning määrdeainete kaubanduslik vahendamine. Seega ei tegutse kostja tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud.

Domeeninimi «gulfoil.ee» ei ole identne hageja kaubamärkidega, mistõttu see ei riku hageja õigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes. Asjaolule, et kostja rikub domeeninime kasutades hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi ka KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses, kuna domeeninimi ja kaubamärk on sarnased, on hageja tuginenud üksnes oma vastuses kostja vastusele ning kohtukõne teesides. Seega ei saa nimetatud asjaolu hagi alusena käsitada.

Kuna ei tuvastatud, et kostja oleks hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi rikkunud, jättis kohus rahuldamata ka hageja nõude kohustada kostjat edaspidi hoiduma kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumisest.

5. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, samuti mõista kostjalt välja kohtukulud.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. septembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja mõistis hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 5000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Linnakohus leidis põhjendatult, et hagejal oleks õigus keelata kostjal kaubamärgi kasutamine, kui kaubamärgiga tähistatud kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud või kui kaubamärgi kasutamisel ei ole järgitud häid äritavasid. Linnakohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole piisavalt tõendanud oma väidet, et hageja kaubamärgi kasutamine administratiivhoonel, selle esistel lippudel, sõidukitel ning visiitkaartidel tekitab ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje hageja ja kostja vahelisest erilisest partnerlussuhtest. Ka ei ole mulje jätmine veel võrdsustatav hea äritava rikkumisega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevus erineks teiste maaletoojate ja edasimüüjate tegevusest, mis võiks kaudselt tõendada vale mulje tekitamise tõenäosust. Avalikkus ei ole järeldanud, et kostja oleks hageja toodete ametlik maaletooja.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu tõlgendusega ÄS § 12 lg-le 3 ja KaMS § 12 lg 1 p-le 2. Linnakohus on õigesti järeldanud, et kostja ei riku oma ärinime kasutamisega hageja õigusi. Samuti on linnakohus õigesti leidnud, et domeeninimi «gulfoil.ee» ei ole identne hageja kaubamärgiga ja hageja ei tuginenud hagiavalduses asjaolule, et kostja rikub oma domeeninimega hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses domeeninime sarnasuse tõttu kaubamärgiga. Seetõttu ei saanudki kohus seda asjaolu hagi alusena käsitada.

Asjaosaliste põhjendused

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kasutab kostja oma äritegevuses hageja kaubamärke viisil, mis rikub hageja õigusi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt KaMS § 14 lg 1 p 1, § 14 lg 2 p 5, § 16 lg 1 p 4 ja § 16 lg-t 3, kui leidis, et hageja kaubamärkide kasutamine kostja äritegevuses ei riku hageja õigusi. Avalikkusele jääb mulje, et kostja on Gulf-toodete volitatud maaletooja, Gulf-gruppi kuuluv äriühing või kaubamärgiomanik. Ringkonnakohus ei pidanud kaubamärgiomanikuga seotuse mulje jätmist hea äritava rikkumiseks. See seisukoht on vastuolus kaubamärgiseaduse mõtte ja eesmärgiga ning Euroopa Kohtu praktikaga Euroopa Liidu direktiivi nr 89/104/EMÜ kohta.

Kohtud on ebaõigesti kohaldanud KaMS § 3, § 12 lg 1 p 2 ja § 14 lg 1 p 2, kui leidsid, et hageja kaubamärgid kui kombineeritud kaubamärgid ei saa sellisel kujul sisalduda kostja ärinimes ega rikkuda hageja õigusi. Hageja kaubamärgid ja kostja ärinimi on äravahetamiseni sarnased KaMS § 14 lg 1 p 2 mõttes. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud ka ÄS § 12 lg-t 3. Samuti on kohtud vääralt pidanud hageja kaubamärke kaitstuks üksnes oma kaubaklassis. Kaupade ja teenuste liigitamine klassidesse ei oma õiguslikku tähendust kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel. Kostja tegutseb samal tegevusalal, kus hageja kaubamärgid on kaitstud. Lisaks järgib kostja ärinimi teiste Gulf-gruppi kuuluvate äriühingute ärinimede ülesehitust.

Kostja domeeninimi rikub hageja õigusi. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud KaMS § 14 lg 1 p 1 ja 2, kui leidsid, et kombineeritud kaubamärk ei saa sisalduda domeeninimes. Ehkki hageja kaubamärgid on kombineeritud märgid, laieneb neile samasugune kaitse nagu sõnamärkidele. Rahvusvahelise praktika kohaselt rikutakse kaubamärgi sõnalise osa kasutamisel kolmanda isiku domeeninimes kaubamärgiomaniku ainuõigusi.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-t 6, kui ei põhjendanud, miks ta ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-t 4, kui ei võtnud seisukohta kõigi hagi aluseks olevate asjaolude ja sellest tulenevalt domeeninime puudutava nõude kohta. Hageja tugines domeeninime osas tähiste sarnasusele juba eelmenetluses. Lisaks pidanuks kohus vajadusel juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et tal tulnuks täiendada hagi alust kindlas protsessivormis.

8. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Vastuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjal on õigus kasutada kaubamärgiga tähistatud kaupa ärieesmärgil ja see hõlmab ka kostja õigust kasutada kaubamärki avalikkuse teavitamiseks müüdavast kaubast. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevusega kaasneks eksliku mulje tekkimise oht või tõenäosus. Kostja ei tegutse tegevusaladel, millele laieneb hageja kaubamärkide kaitse. Hageja ei ole registreerinud sõnalist kaubamärki. Samuti ei ole kostja domeeninimed identsed hageja kaubamärkidega. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme.

9. Hageja esitas 11. jaanuaril 2006. a Riigikohtule taotluse peatada asjas menetlus ja küsida Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 3 alusel Euroopa Kohtult eelotsust. Hageja leidis, et tsiviilasjas on tekkinud küsimus Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamisest kooskõlas Euroopa Ühenduse õigusaktiga. Hageja tegi ettepaneku esitada Euroopa Kohtule järgnevad küsimused:
• Kas direktiivi nr 89/104/EMÜ art-te 5–7 järgi on mitteametlikul edasimüüjal piiramatu õigus kasutada kaubamärki oma domeeninimes, ärinimes, visiitkaartidel, mootorsõidukitel, administratiivhoonel, hoone ees olevatel lippudel ja veebilehtedel? Kas see on lubatud ka siis, kui selline kaubamärgi kasutamine loob valekujutelma, nagu oleks edasimüüja seotud kaubamärgi omanikuga?
• Kas direktiivi art-te 5–7 järgi peab kohus tuvastama reaalsete äravahetamisjuhtude olemasolu või peab hindama äravahetamise tõenäosust?
• Kas direktiivi art-d 5–7 välistavad kombineeritud kaubamärgi õiguskaitse selle kaubamärgi osaks oleva sõna kasutamise osas kolmanda isiku ärinimes, kui sõna ei ole eraldi sõnamärgina kaitstud?
• Kas direktiivi art 6 järgi on kaubamärgi kasutamine vastuolus ausa tööstus- või kaubandustavaga, kui mitteametlik edasimüüja kasutab kaubamärki viisil, mis jätab mulje seotusest kaubamärgiomanikuga?
• Kas mitteametliku edasimüüja poolt kaubamärgi kasutamine tootega seotud teenuste identifitseerimiseks kaubamärgiomaniku nõusolekuta on kaubamärgi kasutamine direktiivi art 5 (1)(a) tähenduses?

10. Kohtuistungil jäid hageja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning taotlesid vaidluse lahendamiseks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kostja esindaja istungil ei osalenud.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 692 lg 5 teise lause alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, tuvastatud asjaolusid ja vaidlusaluseid küsimusi (I). Seejärel selgitab kolleegium üldiselt kaubamärgi kaitset reguleerivaid õigusakte (II). Järgnevalt hindab kolleegium hageja nõuete rahuldamise võimalusi (III), käsitledes eraldi nõudeid kostja ärinime muutmiseks (IV) ja domeeninime tühistamiseks (V) ning edasise rikkumise keelamiseks (VI). Lõpetuseks käsitleb kolleegium Euroopa Kohtu eelotsuse taotlemise vajalikkust (VII) ning kassatsioonkaebuse ülejäänud väiteid menetlusnormide rikkumise kohta ja muid menetluslikke küsimusi (VIII).

I

13. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Samuti vaidlustas ta apellatsioonkaebuses täies ulatuses linnakohtu otsuse. Samas võttis linnakohus otsusega vastu muu hulgas hageja loobumise osadest nõuetest (vt käesoleva otsuse p 4). Selle aluseks oli hageja 16. märtsi 2005. a avaldus osadest nõuetest loobumise kohta (tl-d 391–392). Ei kassatsioon- ega apellatsioonkaebuse põhjendustest ei ilmne, et menetluse osaline lõpetamine oleks hageja arvates ebaõige. Sellest järeldab kolleegium, et tegelikult hageja kohtuotsuseid menetluse lõpetamise osas ei vaidlustanud.

14. Eeltoodust tulenevalt käsitleb kolleegium kassatsiooniastmes nõudeid, milles hageja palus kohustada kostjat:
• eemaldama hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, selle ette heisatud lippudelt ja kostja kasutuses olevatelt mootorsõidukitelt;
• eemaldama kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto, kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised;
• eemaldama kaubamärgi «Gulf + kuju» (nr 07765) kujutise kostja visiitkaartidelt;
• muutma oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga «Gulf»;
• hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil.

Samuti tuleb lahendada nõue tühistada kostja nimele tippdomeeni «.ee» teise taseme alamdomeenina registreeritud domeeninimi «gulfoil.ee».

15. Vaidluse lahendamiseks on alama astme kohtud tuvastanud järgnevad asjas tähtsust omavad asjaolud:
• hageja nimele on 1993. a registreeritud kaubamärgid «Gulf + kuju» (nr 07499) ja «Gulf + kuju» (nr 07765) klassis 4 nafta ja naftaproduktide, k.a kütteõlide, bensiini, petrooleumi, ligroiini, määrdeõlide, tehniliste õlide, naftast saadud vaha ja konsistentsete määrdeainete kohta;
• kostja registreeritud tegevusaladeks on muu hulgas kaubanduslik vahendustegevus (v.a litsentseeritavad tegevusalad), tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus, eksport-import (v.a litsentseeritavad tegevusalad) ning määrdeainete kaubanduslik vahendamine;
• kostja tarnib hageja kaubamärkidega tähistatud kaupu Eestisse ja müüb neid siin, olemata hageja või hagejaga samasse gruppi kuuluvate äriühingutega seotud või nende poolt edasimüügiks käsundatud; Gulf-toodete nn volitatud edasimüüjaks Eestis on AS US-PARTS BALTI;
• kostja kasutab hageja kaubamärke oma administratiivhoonel, selle ette heisatud lippudel, tema kasutuses olevatel sõidukitel, visiitkaartidel ja veebilehtedel hageja nõusolekuta;
• kostja nimele on registreerinud domeeninimi «gulfoil.ee».

16. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võib hageja kaubamärkidega tähistatud tooteid Eestisse importida ja siin müüa kõrvuti nn volitatud maaletoojaga, st tegeleda paralleelimpordiga. Hageja ei nõua kostjalt kaupade müügi lõpetamist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus hageja nõusolekuta kasutada hageja nimele registreeritud kaubamärke tuvastatud viisil.

II

17. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda esmalt kaubamärgiomaniku õiguste kaitset puudutavaid sätteid üldiselt.

18. Kaubamärgiomaniku kaitset reguleerivad normid tulenevad eelkõige kaubamärgiseadusest. Kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu on avatud esmajoones KaMS §-s 14. Kaubamärgiomanik võib selle sätte järgi keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubamärki. Kaubamärgiomanik võib KaMS § 57 lg 1 p 1 järgi nõuda tema ainuõigust rikkunud isikult õigusrikkumise lõpetamist. Ainuõiguse piirangud on sätestatud KaMS §-s 16. Muu hulgas ei ole kaubamärgiomanikul KaMS § 16 lg 3 järgi õigust keelata tema poolt või tema loal kaubamärgiga tähistatud ja Eestis või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu liikmesriigis käibesse lastud kauba edasist ärieesmärgil kasutamist, välja arvatud juhul, kui kauba omadused on pärast käibesse laskmist muutunud.

19. Kaubamärgi kasutamisele teise isiku poolt võivad tuleneda piirangud ka konkurentsiseadusest (KonkS), mille § 50 lg 2 järgi on keelatud kõlvatu konkurents. Kõlvatuks konkurentsiks on KonkS § 50 lg 1 järgi mh eksitava teabe avaldamine (KonkS § 50 lg 1 p 1). Eksitav teave on KonkS § 51 lg 1 järgi ebatõesed andmed, mis võivad ostja tavalise tähelepanelikkuse juures tekitada pakkumisest eksliku mulje või millega kahjustatakse või võidakse kahjustada teise ettevõtja mainet või tema majandustegevust. Konkurentsiseaduse § 51 lg 2 järgi on keelatud mh eksitava teabe avaldamine enda või kaubaturul osaleva teise ettevõtja, tema kauba või töövahendi kohta. Selliste andmete all mõistetakse KonkS § 51 lg 3 järgi mh teavet pakutavate kaupade päritolu, omaduste, hankimisviisi või -allikate ning ettevõtja eesõiguste, finantsseisundi ja muude omaduste kohta.

20. Reklaamina käsitatava eksitava, kõlvatu või halvustava teabe puhul rakendatakse KonkS § 50 lg 3 kohaselt reklaamiseaduse (RekS) sätteid. Reklaam on RekS § 2 lg 1 järgi mh teave, mis avalikustatakse toodete või teenuste müügi suurendamise eesmärgil ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Reklaamiseaduse § 4 lg 1 järgi on keelatud eksitav reklaam, st reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti. Reklaami eksitavaks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam, mh tootja või teenuse osutaja isik, tema tegevusala ja kvalifikatsioon, samuti tema toote või teenusega seotud intellektuaalse omandi õigused (RekS § 4 lg 2 p 6).

21. Samuti on kaubamärgiomaniku ainuõigus kui omandiga sarnane õigus kaitstav võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 5 alusel ja kaubamärgiomanik saab nõuda oma ainuõiguse rikkumise korral mh kestva kahju tekitava tegevuse keelamist VÕS § 1055 lg 1 alusel. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud VÕS § 1055 lg 3 p-s 1 on lisaks täiendavalt selgitatud, et kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb mh tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest hoidumist tulevikus.

22. Kuna Eesti Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb kaubamärgivaidluse lahendamisel ja siseriikliku õiguse tõlgendamisel ning kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu tööstusomandi kaitset reguleerivate normidega.

Lähemalt reguleerib Euroopa Liidus kaubamärgiomaniku õigusi Euroopa Ühenduste Nõukogu 21. detsembri 1988. a direktiiv kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (direktiiv nr 89/104/EMÜ). Direktiivi art 5 sisustab kaubamärgiomaniku ainuõiguse. Ainuõiguse piirangud tulenevad direktiivi art-test 6 ja 7. Direktiivi art 7 sätestab seejuures kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumise. Direktiivi art 7 lg 2 järgi ei kohaldata ammendumise põhimõtet, kui kaubamärgiomanikul on õiguslik põhjus olla vastu kaupade täiendavale turustamisele, eriti kui kaupade olukord on pärast turuleviimist muutunud või kahjustada saanud.

Lisaks direktiivile nr 89/104/EMÜ tuleneb kaubamärgiomaniku õiguste kaitse ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. aprilli 2004. a direktiivist nr 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta. Direktiivi art 3 lg 1 järgi peavad liikmesriigid sätestama vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid mh kaubamärgiomanike õiguste realiseerimise tagamiseks.

Eksitava reklaamiga seonduvat reguleerib Euroopa Ühenduse Nõukogu 10. septembri 1984. a direktiiv nr 84/450/EMÜ liikmesriikide eksitava reklaami kohta käivate õigus- ja halduseeskirjade ühtlustamiseks.

23. Lisaks on kaubamärgiõigusega seonduvat reguleeritud olulises ulatuses ka Eestile siduvates välislepingutes, mida tuleb samuti arvestada nii Eesti seaduse tõlgendamisel kui rakendamisel. Eesti Vabariik on ühinenud mitmete tööstusomandi õiguskaitset puudutavate rahvusvaheliste kokkulepetega, eelkõige tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga, Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) asutamislepinguga ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu (Marrakeši leping) ja selle lisadega, esmajoones 1994. a üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega (GATT 1994), mille üheks osaks on 1947. a üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT 1947), samuti intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (TRIPS). Mainida tuleb ka kaubamärgiõiguse lepingut ning märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepet.

Detailsemalt on tööstusomandi kaitse rahvusvahelised põhimõtted ette nähtud TRIPS-s. Nii on TRIPS art 16 lg-s 1 reguleeritud nt kaubamärgi omanikul ainuõiguse ulatust. TRIPS art 41 lg 1 kohaselt tuleb aga intellektuaalomandi õiguste rikkumiste vastu tagada tõhus kaitse.

24. Kolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27), kus leiti, et olukorras, kus meil sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud, saab arvestada ka teiste riikide seadusi ja praktikat. Eeskätt on see vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel. Kuna käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb tõlgendada ja kohaldada esmajoones direktiivi nr 89/104/EMÜ rakendamiseks antud siseriiklikke norme, saab nende normide tõlgendamisel lisaks Euroopa Kohtu praktikale arvestada ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kohtupraktikat.

25. Äri- ja domeeninimedega seonduvaid erisätteid käsitleb kolleegium lähemalt otsuse IV ja V osas.

III

26. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõudeid kohustada kostjat eemaldama:
• hageja kaubamärkide kujutised kostja administratiivhoonelt, selle ette heisatud lippudelt ja kostja kasutuses olevatelt mootorsõidukitelt;
• kostja veebilehelt aadressiga http://www.gulfoilestonia.com ja selle kõikidelt alamlehtedelt hageja kaubamärke kandva võidusõiduauto, kostja administratiivhoone ja sõidukite kujutised;
• kaubamärgi «Gulf + kuju» (nr 07765) kujutise kostja visiitkaartidelt.

27. Kohtute arvates on kostjal õigus hageja kaubamärke eelnimetatud viisil (vt käesoleva otsuse p 26) kasutada esmajoones kauba reklaamimiseks, samuti ei ole kauba omadused pärast käibesse laskmist muutunud. Lisaks osutab kostja kohtute arvates kaubandusliku vahendustegevuse näol toodete suhtes teenust KaMS § 16 lg 1 p 4 tähenduses ega ole rikkunud head äritava. Tõendatud ei ole, et kaubamärkide kasutamine eelnimetatud viisil tekitaks ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohtadega kaubamärgiseaduse kohaldamisel, samuti on kohtud jätnud analüüsimata Eestis kehtivad teised õigusaktid, aga ka Euroopa Liidu asjakohase regulatsiooni, ehkki pooled sellele tuginesid.

28. Kolleegiumi arvates on hageja nõude näol kõige üldisemas mõttes tegemist kahju tekitava käitumise keelamise nõudega VÕS § 1055 lg 1 järgi, kusjuures kahju tekitavaks käitumiseks saab selle sätte tähenduses lugeda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumist kostja poolt. Asja uuel lahendamisel saab tulevikku suunatud nõude lahendamisel arvestada ka 1. jaanuaril 2006. a jõustunud VÕS § 1055 lg 3 p-ga 1. Kohtud on jätnud hindamata, kas kostja käitumist saab käsitada eksitava reklaamina nt RekS § 2 lg 1, § 4 lg 1 ja § 4 lg 2 p 6 järgi, arvestades seejuures ka asjakohast Euroopa Liidu direktiivi nr 84/450/EMÜ. Kui kostja käitumist ei saa vaadelda eksitava reklaamina, saab KonkS § 50 lg 3 järgi hinnata, kas kostja käitumises on olemas kõlvatu konkurentsi tunnused nt KonkS § 50 lg 1 p 1 ja § 50 lg-te 2 ja 3 järgi.

29. Kohtud on põhimõtteliselt õigesti sisustanud KaMS § 16 lg 3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüdavad hageja kaubamärgiga tähistatud tooted oleks pärast käibesse laskmist muutunud. Rohkem aluseid nn paralleelimporditud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks KaMS § 16 lg 3 aga ei anna. Kohtud on aga vaatamata poolte sellekohastele väidetele jätnud tähelepanuta selle, et KaMS § 16 lg 3 ei ole kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ § 7 lg-ga 2, mille järgi võib kaubamärgi omanikul olla kaubamärgiga tähistatud kauba ärieesmärgil kasutamise keelamiseks ka muu õiguslik (s.o õigustav) põhjus. Euroopa Kohtu praktika järgi on selline muu põhjus kaubamärgi kasutamise keelamiseks olemas nt juhul, kui edasimüüja poolt kaubamärgi kasutamine muidu lubatud kauba tavapärasel reklaamimisel kahjustab oluliselt kaubamärgi omanikku (vt Euroopa Kohtu 4. novembri 1997. a otsust kohtuasjas C-337/95; Parfums Christian Dior SA ja Parfums Christian Dior BV vs. Evora BV (EKL 1997, lk 6013)). Samuti on kaubamärgi kasutamise keelamist õigustavaks põhjuseks loetud see, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta mulje, et edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisidemed, st edasimüüja kuulub kaubamärgiomaniku turundusvõrku või nende vahel on eriline side, kuna selline reklaam ei ole kaupade müügiks vajalik ja rikub kaubamärgiomaniku õigustatud huve (vt Euroopa Kohtu 23. veebruari 1999. a otsust kohtuasjas C-63/97; Bayerische Motorenwerke AG (BMW) ja BMW Nederland BV vs. Ronald Karel Deenik (EÜT L 121, 1.5.1999, lk 2)). Kaubamärgiseaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, nagu oleks vaidlusalune lõige kooskõlas direktiivi nr 89/104/EMÜ art-ga 7. Sellest võib järeldada, et seadusandjal ei olnud teadlikku ega tahtlikku soovi kehtestada direktiivist erinevat regulatsiooni.

30. Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi nr 89/104/EMÜ art-d 5–7 sisaldavad kaubamärgist tulenevate õiguste täielikku regulatsiooni (vt nt Euroopa Kohtu 16. juuli 1998. a otsust kohtuasjas C-355/96; Silhouette International Schmied GmbH & Co. KG vs. Hartlauer Handelsgesellschaft mbH (EÜT L 299, 26.09.1998, lk-d 9–10)). Seega peavad direktiivijärgsed kaubamärgiomaniku õigused olema tagatud igas liikmesriigis. Lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, tuleb direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel võimalikult arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile (vt nt Euroopa Kohtu otsust viidatud kohtuasjas C-355/96).

31. Kolleegiumi arvates on võimalik tõlgendada Eesti seadust direktiivi põhimõtteid ja Euroopa Kohtu praktikat arvestades.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad loevad hageja kaubamärkide kasutamist eelnimetatud viisil (vt käesoleva otsuse p 26) just kaupade ärieesmärgil kasutamiseks KaMS § 16 lg 3 tähenduses. Kuigi sellisel viisil kaubamärgi kasutamist saab põhimõtteliselt käsitada kostja müüdava kauba reklaamimisena RekS § 2 lg 1 tähenduses, ei ole kohtud piisavalt hinnanud, kas sellisel viisil käitumine on vajalik kauba müügi edendamiseks ja kas selline käitumine ei riku hageja kui kaubamärgiomaniku õigusi nt RekS § 4 lg 1 ja lg 2 p 6 või KonkS § 51 järgi. Direktiivi nr 89/104/EMÜ preambula järgi ei välista direktiiv kaubamärgivaidlustes kõlvatut konkurentsi ja tsiviilvastutust käsitlevate sätete kohaldamist. Kolleegiumi arvates on võimalik nimetatud sätteid tõlgendada koostoimes selliselt, et kaubamärgi kasutamise keelamist õigustavaks põhjuseks saab Eesti seaduse järgi olla ka see, kui kaubamärki kasutatakse viisil, mis võib jätta ebaõige mulje, et edasimüüja ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisidemed, st edasimüüja kuulub kaubamärgiomaniku turundusvõrku või nende vahel on eriline side (vt käesoleva otsuse p 29). Asjaolu, et kaubamärgiomanik kaotab õigused keelata kauba edasist ärieesmärgil kasutamist KaMS § 16 lg 3 järgi, ei tähenda iseenesest veel seda, et kaubamärgiomanik kaotaks ainuõiguse kaubamärgile.

32. Eelnevat kinnitab ka KaMS § 14 lg 1. Kohtute arvates pidanuks hageja tõendama, et kaubamärkide kasutamine hageja väidetud viisil tekitab ostjates, äriringkondades või avalikkuses mulje pooltevahelisest erilisest partnerlussuhtest. Kolleegium sellega ei nõustu.

Arvestades kaubamärgi omaniku ainuõiguse kaitse põhimõtet kui reeglit, millest KaMS § 16 näeb ette erandid, tuleb KaMS § 14 lg-t 1 tõlgendada sellest lähtudes. Identse kaubamärgi kasutamisel on kaubamärgi omaniku ainuõiguse kaitse KaMS § 14 lg 1 p 1 järgi absoluutne, st teistel isikutel on keelatud kaubamärki kasutada, v.a KaMS §-s 16 nimetatud juhtudel (arvestades ka käesoleva otsuse p-s 31 antud tõlgendust). Kaubamärgiseaduse § 14 lg 1 p-s 2 nimetatud juhul piisab kaubamärgi äravahetamise tõenäosusest, s.t see ei pea olema reaalselt toimunud. Euroopa Kohus on leidnud, et direktiivi nr 89/104/EMÜ art 5 lg 1 lit b (KaMS § 14 lg 1 p 2 analoog) järgi on olemas kaupade või teenuste segiajamise oht, kui avalikkus võib uskuda, et kaubamärkidega tähistatud kaubad või teenused pärinevad samast ettevõttest või majanduslikult seotud ettevõtete grupist, ning segiajamisohu olemasolu tuleb hinnata igal üksikjuhul kõiki asjaolusid arvestades (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2005. a otsus kohtuasjas C-120/04; Medion AG vs. Thomson multimedia Sales Germany & Austria GmbH (ELT C 296, 26.11.2005, lk 6)). Ka on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi nr 89/104/EMÜ art 6 lg 1 lit c (KaMS § 16 lg 1 p 4 analoog) tähenduses vastab «ausate tavade» väljend kohustusele mitte eksida kaubamärgi omaniku õigustatud huvide vastu ebaõiglasel viisil (vt Euroopa Kohtu 17. märtsi 2005. a otsust kohtuasjas C-228/03; The Gillette Company ja Gillette Group Finland Oy vs. LA-Laboratories Ltd Oy (EÜT L 132, 28.05.2005, lk-d 8-9) ). Samas otsuses on leitud, et iseäranis ei vasta kaubamärgi kasutamine ausatele tööstus- või kaubandustavadele, kui see toimub viisil, mis võimaldab arvata, et kolmanda isiku ja kaubamärgiomaniku vahel on ärisuhe, kuna see kahjustab kaubamärki mh seeläbi, et kasutatakse ebaõiglaselt ära selle eristatavust või mainet.

Eelnevast järeldab kolleegium, et hageja ei pea tõendama mitte seda, et kostja käitumine on jätnud mulje hageja ja kostja vahelisest ärisuhtest, vaid et tema käitumine võib sellise mulje jätta.

33. Asja uuel lahendamisel tuleb eelnimetatud seadusetõlgendustega arvestada. Kolleegiumi arvates ei pruugi siiski ainuüksi hageja kaubamärkide kasutamine nt kostja ärihoonel või selle esistel lippudel või sõidukitel, aga ka visiitkaartidel või veebilehel, eriti kõrvuti teiste kaubamärkidega, jätta muljet erilisest ärisidemest kaubamärgiomanikuga. Sellise üldmulje hindamisel tuleb aga arvestada ka seda, kas kostja võib jätkuvalt kasutada praegust ärinime, mis võib ekslikku muljet kõrvuti kaubamärkidega suurendada. Samas peab paralleelimportijal olema õigus tema müüdavat kaupa ka mõistlikult reklaamida, nagu tuleneb ka Euroopa Kohtu viidatud otsustest kohtuasjades nr C-337/95 ja C-63/97.

34. Lisaks märgib kolleegium, et kohus saab otsustada ka selle üle, kas veebilehel http://www.gulfoilestonia.com avaldatud teave rikub kaubamärgiomaniku õigusi. Kaubamärgi kasutamine Internetis loetakse KaMS § 14 lg 3 järgi kaubamärgi kasutamiseks Eestis siis, kui sellel on Eestis äriline tagajärg. Praegusel juhul on kostja Eesti juriidiline isik, kes turustab kaupa Eestis.

IV

35. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõuet kohustada kostjat muutma oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks identset või eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga «Gulf».

Kohtud on põhjendanud nõude rahuldamata jätmist sellega, et lähtudes ÄS § 12 lg-st 3 ei sisaldu hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärgid õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes, samuti ei tegutse kostja tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu.

36. Ainuüksi kaubamärgiseadusest ei tulene registreeritud kaubamärgi omanikule õiguskaitset kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu kolmanda isiku ärinimes. Kaubamärgiomaniku ainuõigus KaMS § 14 järgi ulatub üksnes juhtudele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki või sellega identseid või sarnaseid tähiseid majandustegevuses kaupade ja teenuste suhtes (sama tuleneb KaMS § 12 lg-st 2). Sarnane regulatsioon sisaldub ka direktiivi nr 89/104/EMÜ art-s 5. Euroopa Kohtu praktikas on loetud kaubamärgi põhifunktsiooniks tarbijale või lõppostjale märgiga tähistatud kauba või teenuse päritoluidentiteedi garanteerimist, et võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt nt Euroopa Kohtu 6. mai 2003. a otsust kohtuasjas C-104/01; Libertel Groep BV vs. Benelux-Merkenbureau (EÜT L 146, 21. 06. 2003, lk-d 6-7)). Samas ei mõjuta direktiiv selle art 5 lg 5 järgi liikmesriigis kehtivaid norme, mis reguleerivad kaitset kaubamärgi kasutamise vastu muul otstarbel kui kaupade või teenuste eristamiseks, kui sellega kasutataks ebaõiglaselt ära või kahjustataks kaubamärgi eristatavust või mainet. Ka direktiivi preambula järgi ei välista direktiiv liikmesriikide muude õigusnormide, nt kõlvatut konkurentsi, tsiviilvastutust või tarbijakaitset reguleerivate sätete kohaldamist kaubamärgivaidlustes. Euroopa Kohus on ärinime kasutamist puudutavas vaidluses leidnud, et direktiivi art 5 lg 5 järgi võib liikmesriik omal soovil ja enda määratud eeldustel kaitsta kaubamärki tähise kasutamise vastu muul eesmärgil, kui kaupade või teenuste eristamine, kui selle tähise kasutamine kasutab ära või kitsendab kaubamärgi eristatavust või mainet õigustava põhjuseta ebaõiglasel viisil (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 2002. a otsust kohtuasjas C-23/01; Robelco NV vs. Robeco Groep NV (EÜT L 007, 11.01.2003, lk-d 4-5)).

37. Eriregulatsiooniks on Eesti õiguses esmajoones ÄS § 12 lg 3, mille järgi ei ole lubatud äriregistrisse kanda sellise ärinimega ettevõtjaid, kelle ärinimi sisaldab kaubamärgina kaitstavat tähist. Selle sättega on laiendatud kaubamärgiomanike õiguste kaitset võrreldes kaubamärgiseadusega ja ühtlasi ka KaMS §-s 14 sätestatud kaubamärgiomaniku ainuõiguse sisu.

38. Kohtud on aga tähelepanuta jätnud, et ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Kolleegiumi arvates saaks sellise nõude aluseks olla esmajoones KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1. Kaubamärgiomaniku ainuõigus on VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel kaitstav õigus ja kaubamärgiomanik saab nõuda oma ainuõiguse rikkumise korral rikkumise lõpetamist. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud ka ettevõtja poolt teise ettevõtja ärinime kasutamise keelamise materiaalõiguslikke aluseid ja eeldusi ettevõtja ainuõiguse suhtes oma ärinimele (vt Riigikohtu 2. veebruari 2006. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-05 (RT III 2006, 6, 53)). Asja uuel lahendamisel saab arvestada ka 1. jaanuaril 2006. a jõustunud VÕS § 1055 lg 3 p 1.

Kostja ärinime kasutamise õigusvastasus võib tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 7, kui kostja rikub ÄS § 12 lg-t 3. Hageja esitatud asjaolude järgi võib kostja ärinimi olla eksitav ka seetõttu, et võib tekkida väärarusaam, nagu kuuluks kostja hagejaga seotud nn Gulf-gruppi. See võib aga tähendada ühtlasi vastuolu ÄS § 12 lg-ga 1, mille järgi ei tohi ärinimi olla eksitav ettevõtja õigusliku vormi, tegevusala ega tegevuse ulatuse osas. Samuti võib see tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol.

39. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud ÄS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus hagita menetluse korras keelata kasutada ärinime, mis ei vasta äriseadustiku 2. peatüki nõuetele või mille kasutamiseks ei ole isikul õigust, ning keelu rikkumise korral rikkujat trahvida. Kolleegiumi arvates ei välista see siiski käesoleva asja lahendamist hagimenetluses koos teiste nõuetega. Kui kohus tuvastab kostja ärinime kasutamise õigusvastasuse, saab kohus keelata kostjal kasutada oma ärinimes sõna «Gulf».

40. Kuna ärinimi sisaldub kostja põhikirjas (ÄS § 244 lg 1 p 1), ei saa ärinime muuta põhikirja muutmata. Põhikirja muutmine on kostja aktsionäride üldkoosoleku pädevuses (ÄS § 298 lg 1 p 1). Põhikirja muutmise otsus jõustub vastava kande tegemisel äriregistrisse (ÄS § 300 lg 2). Eelneva põhjal saab kohus kohustada kostjat muutma põhikirja ja esitama ärinime muutmise avalduse äriregistri pidajale. Sellise otsuse näol ei ole aga tegemist tahteavaldusega, mille kohus saaks otsusega asendada, s.t sisuliselt määrata kohtuotsusega uue ärinime 1. jaanuaril 2006. a jõustunud ÄS § 33 lg 11 (samuti varem kehtinud ÄS § 33 lg 1), tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi. Tegemist on TMS § 183 lg 1 järgse täitedokumendiga, mille alusel saab toimingut teha üksnes võlgnik ise.

Paralleelselt on äriregistri pidajal võimalik ÄS § 59 lg 5 järgi määrata kostjale tähtaeg ärinime muutmiseks, kui äriregistrisse kantud äriühingu põhikirja mõni säte on vastuolus seadusega. Kui äriühing määratud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, võib registripidaja otsustada äriühingu sundlõpetamise (vt ka nt Riigikohtu 19. veebruari 1998. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-3-1-98 (RT III 1998, 8, 83)). Samuti on ÄS § 71 lg 1 järgi võimalik kostjat ja tema juhatuse liikmeid trahvida. Sundlõpetamise alus võib tuleneda ka TsÜS § 40 lg 1 p-st 3 või 4.

41. Kolleegiumi arvates ei võimalda KaMS § 57 lg 1 p 1 ega VÕS § 1055 lg 1 panna kostjale abstraktset ja piiritlemata kohustust muuta oma põhikirja ja ärinime selliselt, et ärinimi ei sisaldaks eksitavalt sarnast sõnalist tähist sõnaga «Gulf». Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagi rahuldades peab kohus suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi kostja ärinimes kasutada. Vajadusel peab kohus andma hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada.

42. Kohtud on ebaõigesti sisustanud ÄS § 12 lg-t 3, leides, et sellest normist lähtudes ei sisaldu hageja nimele registreeritud kombineeritud kaubamärgid õiguskaitse saanud kujul kostja ärinimes. Riigikohus on 7. jaanuari 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-99 (RT III 1999, 4, 48) asunud seisukohale, et kandeotsus ei vasta ärinime osas seaduse nõuetele, kui selles sisaldub sõna, mis kandeotsuse tegemise ajal on kombineeritud kaubamärgi kaitstav osa. Selle kasutamiseks peab tulenevalt ÄS § 12 lg-st 3 olema kaubamärgi omaniku nõusolek. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.

43. Põhimõtteliselt on õige kohtute seisukoht, et ÄS § 12 lg 3 annab kaubamärgiomanikule kaitse kaubamärgis sisalduva tähise ärinimes kasutamise vastu üksnes sellise ettevõtja puhul, kes tegutseb tegevusaladel, mille suhtes kaubamärk on kaitstud. Samas hõlmab ÄS § 12 lg 3 tähenduses mingis kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse kolleegiumi arvates ka sellise kauba turustamist. Samuti piisab ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes sellest, kui vaid üks tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes.

44. Juhul kui ärinimi jätab eksitava mulje (nt kostja seotusest Gulf-grupiga, sh hagejaga) saab ÄS § 12 lg 3 rikkumise kõrval kõne alla tulla ka ärinime kasutamise keelamine nt ÄS § 12 lg 1 või KonkS § 50 ja 51 alusel, sõltumata kostja tegevusaladest. Seda hageja väidet kohtud analüüsinud ei ole. Kaubamärgi õiguskaitse määramisel ei ole ainumäärav registrisse kantud kaupade ja teenuste loetelu nn Nizza klassifikatsiooni järgi. See tuleneb nii KaMS § 12 lg-st 3, märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe art 2 lg-st 1 kui ka kaubamärgiõiguse lepingu art 9 lg 2 lit-st b.

V

45. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja nõuet tühistada kostja nimele tippdomeeni «.ee» teise taseme alamdomeenina registreeritud domeeninimi «gulfoil.ee».

Kohtud jätsid nõude rahuldamata põhjusel, et domeeninimi ei ole identne hageja kaubamärkidega, mistõttu ei riku see hageja õigusi KaMS § 14 lg 1 p 1 mõttes. Lisaks leidsid kohtud, et kostja ei ole hagi alusena tuginenud asjaolule, et kostja rikub domeeninime kasutades hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi KaMS § 14 lg 1 p 2 tähenduses. Kolleegium nende seisukohtadega ei nõustu.

46. Ebaõige on kohtute seisukoht, et hageja pidi eraldi hagi alusena tuginema KaMS § 14 lg 1 p-le 2. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi otsustab kohus otsuse tegemisel, millist seadust või seaduse alusel antud akti tuleb asjas kohaldada, ning ringkonnakohus on selle vastu eksinud. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohus rajab otsuse hageja esitatud asjaoludele, andes asjas tuvastatud asjaoludele ise õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab (vt nt Riigikohtu 22. detsembri 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-143-05 (RT III 2006, 3, 28)). Kohus kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Eelnev tuleneb ka kehtiva TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1.

Hageja tõi hagiavalduses välja, et kostja registreeritud domeeninimi rikub tema õigusi, ja palus domeeninime tühistada. Kas hageja tugines KaMS § 14 lg 1 p-le 1 või 2 või mõlemale sättele, ei oma seejuures tähtsust. Kolleegium peab vajalikuks lisaks märkida, et isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele (tl 275), tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada. Lubamatu on olukord, kus hageja saab alles kohtulahendist teada, et kohus ei ole tema eelmenetluses esitatud asjaolusid hagi aluseks lugenud.

47. Eestis kehtivates õigusaktides ei ole domeeninimedega ega Internetiga seonduvaid eraõiguslikke küsimusi lähemalt reguleeritud. Eesti õiguskirjanduse (vt nt M. Toomsoo «Kaubamärgiomanike õiguste kaitse seoses domeeninimedega», Juridica 5/2000, lk-d 281-287) järgi on domeeninimi osa Internetis kasutatavast aadressist, mis aitab leida soovitud dokumenti või saata e-kirja. Domeeninime seob iga arvuti unikaalseks aadressiks oleva IP-numbriga (Internet Protocol Number) rakendusprotokoll DNS (Domain Name Service), mille realiseerimiseks on Internetis nn DNS-serverid. Domeeninimede puhul eristatakse hierarhiliselt tippdomeeni (top level domain) ja nt teise taseme alamdomeeni (second level subdomain). Tippdomeenid jagunevad omakorda nn üldisteks tippdomeenideks (gTLDs, generic top level domains) ja riigitunnusega tippdomeenideks (ccTLDs, country code top level domains). Eesti riigitunnusega tippdomeeniks on «.ee». USA-s asuva IANA (Internet Assigned Numbers Authority) juures on riigitunnuse «.ee» administraatorina registreeritud Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI) (http://www.iana.org/root-whois/ee.htm). KBFI on omakorda delegeerinud registreerimise Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgule (EENet). EENet on Haridusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv riigiasutus, mille tegevuse aluseks on haridus- ja teadusministri 4. mai 2004. a määrusega nr 25 kinnitatud põhimäärus. Vastavalt põhimääruse §-le 6 on EENet-i eesmärgiks mh Eesti maatunnusel baseeruva DNS-i tippdomeeni «.ee» korrektne haldamine. Põhimääruse § 7 p 13 järgi korraldab EENet «.ee»-domeeninimede registreerimist ja haldamist vastavalt kokkulepetele «.ee»-domeeni administraatoriga.

48. Domeeninimede registreerimiseks on tüüptingimustena kehtestatud nn alamdomeeni registreerimise reeglistik (3. aprilli 2001. a versioonis kättesaadav http://www.eenet.ee/ EENet/dom_reeglid.html). Nimetatud reeglistik esitati ka kohtule, kuid kohtud seda ei analüüsinud. Reeglistiku p 1 kohaselt on selle kehtestanud IANA-s registreeritud «.ee» administraatorid. Reeglistikust tuleneb kolleegiumi arvates, et domeeninime registreerimisega tekib eraõiguslik lepinguline suhe registreerija ja domeeninime omaja vahel. Registreerimine toimub reeglistiku p 9.3 järgi ajalises järgnevuses ning registreerimisel ei kontrollita kaubamärgist tulenevaid ega muid võimalikke kolmandate isikute õigusi registreeritavale nimele. Reeglistiku p 9.2 järgi ei anna domeeninime registreerimine sellele iseenesest kaubamärgi staatust ega muid uusi õigusi registreeritud nimele. Seega toimub registreerimine põhimõtteliselt õiguslikult neutraalselt ja täiendava kontrollita kolmandate isikute õiguste suhtes. Samuti on registreerija reeglistikuga võtnud kohustuse tunnustada kohtulahendeid registreerimise n.ö tühistamise kohta (reeglistiku p-d 9.5 ja 9.10.6).

49. Domeeninimi ei ole kolleegiumi arvates üksnes aadress, vaid see kannab lisaks tehnilisele funktsioonile ka muid ülesandeid. Viidates domeeninime omajale, mõjutab domeeninimi nt Interneti kasutajaid külastama just seda veebilehekülge. Seega sarnaneb domeeninimi oma funktsioonidelt kaubamärgiga, kuna see hõlbustab eristamist ja meeldejätmist, annab teavet, näitab kuuluvust või päritolu ning täidab reklaamifunktsiooni. Selliselt on domeeninimel ka varaline väärtus ning see võib olla põhimõtteliselt intellektuaalse omandi objektiks ning seda vaatamata reeglistiku p-le 9.2.

50. Arvestades eelnevat, tuleneb kolleegiumi arvates kaubamärgiseadusest registreeritud kaubamärgi omanikule õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg 1 järgi. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega, nagu on õigesti lähtunud ka kohtud. Kuna kohtud on aga ebaõigesti jätnud kontrollimata KaMS § 14 lg 1 p 2 või p 3 eelduste täitmise, tuleb seda teha asja uuel läbivaatamisel.

Hageja nõude aluseks saaks kolleegiumi arvates olla esmajoones KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1. Asja uuel lahendamisel saab arvestada ka VÕS § 1055 lg 3 p-ga 1. Kõne alla võib tulla ka domeeninime kasutamise õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisena. Samuti võib see tähendada KonkS § 50 lg 1 p 1 ja lg 2 ning § 51 järgi keelatud kõlvatut konkurentsi eksitava teabe avaldamise näol. Välistatud ei ole domeeninime kasutamise lugemine reklaamiks RekS § 2 lg 1 tähenduses ja domeeninime kasutamise lugemine vastuolus olevaks RekS § 4 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 6. Kolleegiumi arvates piisab vähemalt KaMS § 14 lg 1 p 2 või 3 tähenduses hageja nõude rahuldamiseks üldjuhul domeeninime registreerimisest, vajalik ei ole selle tegelikkuses kasutamine, kuna juba registreerimisega on takistatud kaubamärgiomaniku võimalused kaubamärgis sisalduvat tähist ise ärilisel eesmärgil kasutada.

51. Eestis on kohtupraktika domeeninimede kohta välja kujunemata. Kuna tegemist on vaieldamatult rahvusvahelise puutumusega valdkonnaga, saab vaidluse lahendamisel ning kaubamärgiomaniku ja domeeni omaja vaheliste õigussuhete hindamisel juhinduda ka vastavast rahvusvahelisest praktikast niivõrd, kuivõrd see ei ole Eesti seadusega vastuolus.

Hageja esitas asja materjalide juurde domeeninimede üle peetavatele vaidlustele spetsialiseerunud WIPO Arbitraaži- ja Vahenduskeskuse (Arbitration and Mediation Center) lahendid vaidluste kohta domeeninimede kehtivuse üle (http://arbiter.wipo.int/domains/). Selliste vaidluste lahendamisel juhindutakse USA-s asuva ICANN-i (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers), kes mh haldab nn üldisi tippdomeene, 1999. a juhendist domeeninimesid puudutavate vaidluste lahendamiseks (Uniform Domain Name Dispute Resolution Policy, UDRP; http://www.icann.org/udrp/udrp.htm). UDRP art 4 lit-st a lähtuvalt saab registreeritud domeeninime vaidlustada, kui see on identne või eksitavalt sarnane teise isiku kaubamärgiga, domeeninime registreerijal ei ole õigust ega õigustatud huvi domeeninime suhtes ning domeeninimi registreeriti ja seda kasutatakse halvas usus. WIPO ja UDRP tähendust on toonitatud ka Euroopa Liidu õigusaktides. Nii juhindutakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22. aprilli 2002. a määruse nr 733/2002 tippdomeeni «.eu» kehtestamise kohta art 4 lg 2 lit d järgi domeeninime puudutavates vaidlustes, mh intellektuaalse omandi õiguste suhtes, WIPO soovitustest. Euroopa Komisjoni 28. aprilli 2004. a määruse nr 874/2004 üldiste reeglite kohta tippdomeeni «.eu» rakendamise ja funktsioonide kohta ja registreerimise üldiste põhireeglite kohta preambulas on vaidluste lahendamisel viidatud nii WIPO soovitustele ja tunnustatud rahvusvahelisele praktikale kui ka otsesõnu UDRP-le, millest vaidluste lahendamise reeglite puhul tuleks lähtuda. Sama määruse art 21 järgi tühistatakse domeeninimi, kui see on identne või eksitavalt sarnane teise nimega, mille suhtes kehtivad rahvuslikul tasandil või Ühenduses tunnustatud õigused (mh kaubamärgist tulenevad õigused) ja kui selle domeenime registreeris omaja, kellel endal ei ole domeeninime suhtes mingit õigust ega õigustatud huvi, või see registreeriti või seda kasutati pahatahtlikult. Kuigi eelnevad reeglid ei ole vaidluse lahendamisel siduvad, saab neid kasutada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse tõlgendamisel.

52. Kolleegiumi arvates ei ole menetluslikult siiski võimalik domeeninime n.ö tühistada. Seda saab reeglistiku järgi teha vaid registreerija, kes käesolevas menetluses ei osale. Küll on kohtul võimalik lugeda hageja nõue reeglistiku p-de 9.10.1 ja 9.10.6 koostoimes nõudeks kohustada kostjat esitama registreerijale taotlus domeeninimest loobumiseks. Selle tahteavalduse saab kohus nõude rahuldamise materiaalõiguslike eelduste olemasolul asendada kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi.

VI

53. Hageja esitas ka nõude kohustada kostjat hoiduma edaspidi hageja kui kaubamärkide omaniku ainuõiguste rikkumisest mis tahes viisil. Kohtud jätsid selle rahuldamata, kuna ei tuvastanud, et kostja rikkus hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõigusi.

54. Kui kohus asja uuel lahendamisel tuvastab hageja õiguste rikkumise, peab ta sellest lähtuvalt lahendama ka rikkumisest hoidumise nõude. Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagi rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja edaspidi hoiduma. Kolleegiumi arvates ei oleks lubatav kohtulahend, mille resolutsioon keelaks abstraktselt igasuguse kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise, kuna selline otsus ei oleks täitmiseks piisavalt määratletav ning selline lahend ei oleks põhjendatud ei KaMS § 57 lg 1 p 1 ega VÕS § 1055 lg 1 järgi (vt ka käesoleva otsuse p 41 ja Riigikohtu 2. märtsi 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-167-04 (RT III 2005, 9, 86)). Vajadusel peab kohus andma hagejale võimaluse oma nõuet vastavalt täpsustada. Kindlasti saab kohus ka tulevikus keelata nt samasuguse kostja tegevuse, mis on juba õigusvastaseks tunnistatud.

VII

55. Hageja esitas Riigikohtule 11. jaanuaril 2006. a taotluse peatada asjas menetlus ja küsida Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 3 alusel Euroopa Kohtult eelotsust. Hageja leidis, et tsiviilasjas on tekkinud küsimus Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamisest kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktiga (konkreetselt vt otsuse p 9).

56. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 234 lg 2 järgi saab liikmesriigi kohus Euroopa Kohtult küsida eelotsustust mh Ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Sama sätte 3. lõike järgi on eelotsuse küsimiseks kohustatud liikmesriigi kohus, kelle otsuseid ei saa siseriiklikult enam vaidlustada.

Eelotsuse küsimise ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. Lisaks märgib kolleegium, et hageja esitas taotluse pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 674 lg 2 järgi saab aga ka hiljem esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt kassatsioonimenetluses esitatule.

57. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et käesolevas asjas ei ole põhjust Euroopa Kohtu poole pöörduda. Kolleegium tegi kindlaks, et vaidlusalune KaMS § 16 lg 3 on ilmses vastuolus direktiivi nr 89/104/EMÜ art 7 lg-ga 2. Selles osas on tegemist nn acte éclairé’i olukorraga, kus Euroopa Kohus on direktiivi sätet juba selgitanud (vt käesoleva otsuse p 29). Samas on kolleegiumi arvates võimalik vastuolu ületada teiste seaduse sätete tõlgendamise teel (vt käesoleva otsuse p-e 30–32).

58. Lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, ei saa ainuüksi direktiiviga panna kohustusi kodanikele, mistõttu ei saa nende suhtes ka e ja direktiivi vastuolu korral tugineda ainuüksi direktiivile (vt nt otsust viidatud kohtuasjas C-355/96), mis oleks küll võimalik riigi suhtes (vt nt Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. a otsust kohtuasjas C-152/84; M. H. Marshall vs. Southampton And South West Hampshire Area Health Authority (Teaching)(EKL 1986, lk 723)). Sellisel juhtumil saab aga kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest (vt nt Euroopa Kohtu 19. novembri 1991. a otsust ühendatud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90; Andrea Francovich, Danila Bonifaci jt vs. Itaalia Vabariik (EKL 1991, lk 5357)ning 14. juuli 1994. a otsust kohtuasjas C-91/92; Paola Faccini Dori vs. REKLeb Srl (EKL 1994, lk 3325)).

59. Hageja püstitatud küsimused ei ole kolleegiumi arvates asja lahendamisel olulised või on Euroopa Kohus neile juba vastanud. Ükski hageja tõstatatud küsimustest ei tekita kolleegiumi arvates selles menetlusstaadiumis vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole täiendavalt direktiivi nr 89/104/EMÜ tõlgendamiseks. Kolleegium ei välista aga, et selline vajadus võib tekkida alama astme kohtul asja uuel läbivaatamisel.

VIII

60. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise ja hagejalt kohtukulude väljamõistmise osas. Lähtudes TsMS § 692 lg 5 teisest lausest, tuleb selles osas tühistada ka linnakohtu otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kolleegiumi arvates on ilmne, et ringkonnakohus ei saaks tõenäoliselt ise asja lahendada, kuna hagejal tuleb võimaldada oma nõudeid täpsustada.

61. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb ülalnimetatud põhjustel tühistada, ei pea kolleegium vajalikuks vastata hageja kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu poolt hageja apellatsioonkaebusele vastamata jätmise ja otsuse põhjendamatuse kohta.

62. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka KaMS § 60 lg-le 3, mille järgi saadab kohus Patendiametile teadmiseks kaubamärgivaidluses tehtud lahendi.

63. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, lahendatakse poolte kohtukulude hüvitamise taotlused asja uuel läbivaatamisel.

Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA