Teksti suurus:

3-3-1-63-05 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a kohtuotsus Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 tühistamiseks

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:12.04.2006
Avaldamismärge:RT III 2006, 13, 123

3-3-1-63-05 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a kohtuotsus Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 tühistamiseks

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-63-05
Otsuse kuupäev 12. aprill 2006
Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu ja Peeter Vaher
Kohtuasi Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/24/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kassatsioonkaebus
Asja läbivaatamise kuupäev 14. veebruar 2006
Istungil osalenud isikud Riigikogu esindaja Urmas Reinsalu, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumägi, justiitsminister Rein Lang ning T. Nairimäe, N. Merevälja, M. Puusepa, P. Nõmme, M. Saare, L. Tõnissoni, P. Martverki, A. Kalinitšenko, H. Matto, M. Rootalu ja R. Rajamäe esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Resolutsioon

1. Teha asjas osaotsus.

2. Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12. oktoobril 2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

3. Jätkata Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kassatsioonkaebuse menetlust pärast Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (edaspidi linnakomisjon) 22. novembri 1993. a otsuse nr 1272 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Viedemanni (Wiedemanni) 11 asuvad hooned, p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Julie Hamburgile, p-ga 3 tunnistati vara osas omandireformi õigustatud subjektiks J. Hamburgi poeg Ulrich Hamburg ning p-ga 5 jäeti rahuldamata taotlus kinnistul asuva krundi tagastamiseks, kuna J. Hamburg kasutas maad obrokiõiguse alusel. Linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusega nr 1272/186 tühistati 22. novembri 1993. a otsuse p 5 ja täiendati otsust punktiga 1-a, millega loeti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga natsionaliseeritud Wiedemanni 11 krunt omandireformi objektiks.

Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994. a korraldusega nr 478-k tagastati Wiedemanni 11 asuv elamu U. Hamburgile. 24. mail 1994. a anti talle hoone üle. Ulrich Hamburg suri 25. detsembril 2001. Tema pärijateks on pärimisõiguse tunnistuse kohaselt Beate Bodemann ja Thomas Bodemann.

2. Linnakomisjon vaatas asja uuesti läbi 19. augustil 2002. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Wiedemanni 11 asunud ehitised, mis natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 7. aprilli 1941. a otsusega, ja maa, mis natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Hamburgile, kes vastab omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 nõuetele, ning p-ga 3 jäeti U. Hamburgi taotlus rahuldamata. Otsuse p-ga 4 tühistati linnakomisjoni 22. novembri 1993. a ja 28. veebruari 1994. a otsused ja p-ga 5 jäeti otsuses olevad andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata.

Otsuses leiti, et on tõendatud, et vara endine omanik J. Hamburg lahkus Eestist 10. jaanuaril 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

3. B. Bodemann ja T. Bodemann esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused ja palusid linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse tühistada. Kaebustes väideti järgmist:
1) komisjoni 19. augusti 2002. a otsus on ebaseaduslik, kuna põhineb ORAS § 7 lg-l 3, mille Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. a. Riigikohtu otsus kehtestab moratooriumi selle sätte alusel tehtavatele toimingutele;
2) komisjon teadis hiljemalt juunis 1998, et J. Hamburg lahkus 1941. a Saksamaale, kuid ei asunud varasemaid otsuseid muutma, tekitades sellega vara omanikus usalduse haldusakti kehtima jäämise suhtes. Vaidlustatud otsus on vastuolus ka haldusmenetluse seaduse § 64 lg-tega 2 ja 3, kuna pole põhjendatud, miks ei vastanud tühistatud haldusakti punktid 1 ja 2 seadusele.

4. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks. Pärast seda otsust palus Tallinna Linnavalitsus peatada kohtumenetluse kuni ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimiseni.

5. Halduskohus rahuldas 30. mai 2003. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused osaliselt ning tühistas linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse punktid 1, 2 ja 3. Kohus ei rahuldanud linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus.

Kohtuotsuse tulemusena kujunes olukord, kus linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus jäi jõusse selles osas, millega komisjon tühistas B. Bodemannile ja T. Bodemannile soodsad linnakomisjoni 1993. a ja 1994. a otsused. Sisuliselt jäid B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused rahuldamata.

6. B. Bodemann ja T. Bodemann ei nõustunud halduskohtu otsusega, sest nende eesmärk jäi saavutamata. Apellatsioonkaebustes palusid nad tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Nad vaidlustasid põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lg 3 kohaldamise ja kohtumenetluse peatamata jätmise. Apellandid väitsid ka, et rikutud on õigustatud ootust, et nende omand on kaitstud.

7. Linnakomisjon oli ringkonnakohtus nõus halduskohtu lõppjäreldusega ja sellega, et halduskohus ei rahuldanud linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. juuli 2005. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse punktid 1, 2 ja 3. Ringkonnakohtu otsusega jäid B. Bodemanni ja T. Bodemanni halduskohtule esitatud kaebused rahuldamata. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus jäi jõusse.

Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse jõusse jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt:
1) linnakomisjon ei saa Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlusi lahendada, sest ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevaheline leping puudub;
2) linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg-ga 3, sest Riigikohus tunnistas selle sätte põhiseadusevastaseks oktoobris 2002. ORAS § 7 lg-t 3 pole tunnistatud kehtetuks ja seetõttu ei saa seda sätet vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel kõrvale jätta.

Kohtumenetluse peatamise taotluse kohta leidis ringkonnakohus, et kohus peab vaidlustatud otsuse õiguspärasust hindama otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguse järgi. Seega pole kohtumenetlust vaja peatada kuni ORAS § 7 lg 3 muutumiseni.

Apellantide õiguspärase ootuse kohta leidis ringkonnakohus järgmist:
1) vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, sest linnakomisjoni 1993. a otsuse kehtetuks tunnistamise põhjusena märgiti vaid seda, et vara endine omanik lahkus 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist. Hoolimata kaalutlusveast pole tõenäoline, et komisjon teeb asjaolusid õigesti kaaludes teistsuguse otsuse;
2) vaidlustatud otsuse kehtima jäämisel kaotavad kaebuse esitajad tagastamise nõudeõiguse otsuses märgitud krundile, kuid krundi ja hoonete tagastamine pole otsustatud. Riik või Tallinna linn ei saa neid võõrandada. Vaidlustatud otsuse kehtima jäämine annab aluse hoone tagastamiskorralduse ümbervaatamiseks. Ka sel juhul pole ehitise ja maa tagastamine kaebuse esitajate kahjuks lõplikult otsustatud, sest ORAS § 7 lg 3 annab endiselt lootust vara tagastamiseks;
3) kui linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsust ei tunnistata kehtetuks, on linnavalitsus kohustatud tagastama ka otsuse objektiks oleva maa. See võtaks võimaluse lahendada otsuses märgitud vara tagastamise küsimus tulevikus kehtestatava seaduse järgi. Ka kaotaksid kolmandad isikud lootuse erastada üürilepingu alusel kasutatavad korterid;
4) kaebajad on esitanud üksnes väite, et nad usaldasid linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsuse kehtima jäämist. Ainuüksi usaldus õigusvastase soodustava haldusakti kehtima jäämise suhtes ei välista haldusakti kehtetuks tunnistamist.

9. B. Bodemann ja T. Bodemann paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Riigikohtu halduskolleegium andis 19. detsembri 2005. a määrusega asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseadusepärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele.

Asjassepuutuv säte

11. ORAS § 7 lg 3, mis jõustus 2. märtsil 1997 (RT I 1997, 13, 210), on sõnastatud järgmiselt:
«Paragrahv 7. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud omandireformi õigustatud subjektidena
[…]
(3) Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.»

12. Enne 2. märtsi 1997 reguleeris küsimust Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse» rakendamise kohta punkt 5:
«Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras.»

Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus

13. Kassaatorid väidavad järgmist:
1) üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, jättes selle tühistamata. Sätte formaalne olemasolu ei tähenda veel, et see ka tegelikult kehtib. Põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu ei saa formaalselt kehtivat ORAS § 7 lg-t 3 kohaldada. Kuna olukord on õiguslikult lahendamata, siis on varasemate otsuste muutmine lubamatu ja tuleks säilitada status quo. Vastasel juhul tekib olukord, kus avalik võim on andnud õigused, siis võetakse need õigused ära ja lõpptulemusena võidakse need õigused hiljem taastada. Varasemate otsuste tühistamine pole mõistlik ja rikub õiguskindlust;
2) ringkonnakohus jättis sisuliselt tähelepanuta soodustava haldusakti tühistamise tagajärjed, mööndes, et suure tõenäosusega toob subjektiotsuse tühistamine kaasa tagastatud omandi äravõtmise. Ringkonnakohus leidis, et B. Bodemann ja T. Bodemann pole esitanud mingeid asjaolusid, mis räägiksid vastu otsuse kehtetuks tunnistamisele. Kassaator arvab, et omandi kaitseks on piisav viidata õiguslikule ootusele ja õiguskindlusele. Ringkonnakohus pole nende väidete ebakohasust põhjendanud;
3) käesolevat, äärmiselt erandlikku olukorda ei nähtud halduskohtumenetluse seadustiku vastuvõtmisel ette ega sätestatud menetluse peatamise kohast alust. HKMS § 22 mõtte järgi peatatakse menetlust takistavate asjaolude ilmnemisel kohtumenetlus nende asjaolude äralangemiseni. Põhiseadusevastaseks tunnistamise tõttu on ORAS § 7 lg 3 kohaldamine äärmiselt küsitav ja ainuvõimalik oleks ära oodata õigusliku selguse saabumine, mistõttu tulnuks kohtumenetlus peatada.

Pärast asja üldkogule arutada andmist leidsid kassaatorid, et ORAS § 7 lg 3 tuleb tunnistada kehtetuks ex tunc.

14. Riigikogu põhiseaduskomisjon möönab Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusega tuvastatud õigusselgusetuse kestmist. Riigikogu on vastavaid eelnõusid menetlenud ja üritanud probleemi lahendada. ORAS § 7 lg 3 tuleks tunnistada kehtetuks. Siis oleks ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutel, kes vastavad omandireformi õigustatud subjektile esitatavatele üldtingimustele, õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele.

15. Õiguskantsler leiab, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Jätkuvat põhiseadusevastast olukorda ja seadusandja senist tegevusetust arvestades peaks üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistama, lükates vajadusel otsuse jõustumise põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 58 lg 3 alusel edasi ja andma seadusandjale aega asjakohase regulatsiooni väljatöötamiseks. Lisaks saab Riigikohus PSJKS § 15 lg 1 p 21 alusel tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusevastaseks.

Õiguskantsler on korduvalt juhtinud Riigikogu tähelepanu sellele, et põhiseadusevastane ebamäärane olukord kahjustab kestvalt õigusriigi aluseid. On ilmselge, et ka kohtulahend põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on täitmiseks kohustuslik. On kahetsusväärne, et Riigikogu pole enam kui kolme aastaga täitnud Riigikohtu otsust ja lõpetanud põhiseaduse rikkumist. Tegu on põhiseadusevastase tegevusetusega. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsust, milles piirduti ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega, tuleb vaadelda vastutulekuna Riigikogule ja loobumisena väga aktivistliku kohtuotsuse tegemisest.

Veel on õiguskantsler seisukohal, et põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lg 3 kehtib, sest seda pole kehtetuks tunnistatud. Põhiseadusevastast ORAS § 7 lg-t 3 ei saa aga rakendada, sest põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

16. Justiitsminister nõustub üldjoontes Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse punktiga 37 ja palub tunnistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks õigusselgusetuse tõttu. Minister leiab, et tänaseks on selge, et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole võimalik saavutada. ORAS § 7 lg-t 3 ei saa rakendada. Seadusandjal pole täna võimalik ORAS § 7 lg-t 3 muuta. Jääb üle üksnes norm tühistada ja reguleerida selle tulemusena tekkivat olukorda. Kohtuvõim ei tohiks endale võtta legislatiivfunktsiooni. Riigikohus ei saa minna kaugemale ja asuda seadusandja nimel reguleerima olukorda, mis tekib vaidlusaluse normi tühistamisega.

Seadusandja pole ORAS § 7 lg 3 õigusselguse põhimõttega kooskõlla viimisega ebamõistlikult viivitanud. Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on teinud probleemi lahendamiseks mõistlikke jõupingutusi. Küsimus on lahendamata eelkõige seepärast, et põhiseadusepäraselt toimunud valimiste tulemusel kujunes Riigikogus jõudude vahekord, mis pole võimaldanud ORAS § 7 lg-t 3 muuta. Selline olukord on samuti põhiseadusepärane.

17. Rahandusminister leiab Vabariigi Valitsuse nimel, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on probleemile otsinud lahendust alates selle kohtupraktikas ilmnemisest. Sellest, et ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud tingimusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamiseks pole seni loodud, ei järeldu, et seadusandja, olles kehtestanud selle sätte, toimis põhiseadusevastaselt. Algusest peale on tegemist ebakvaliteetse sättega, mis viib suure tõenäosusega õigusselguse põhimõtte rikkumisele. Kuid ORAS § 7 lg 3 pole iseenesest vastuolus õigusselguse põhimõttega.

ORAS § 7 lg 3 kehtestab sisuliselt moratooriumi teatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele ja kompenseerimisele, määramata kindlaks vara staatust tulevikus.

Õiguslikult lihtsat ja riigile odavat lahendust pole. Kõik võimalikud lahendused nõuavad riigilt märkimisväärseid kulutusi kahjunõuete rahuldamiseks või täiendavaid abinõusid tehtud otsuste sotsiaalseks tasakaalustamiseks, arvestades ORAS § 2 lg-t 2, mille järgi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada ülekohut.

18. Kolmandate isikute väitel on neil 15 aastat kestnud õiguspärane ootus erastada eluruum eluruumide erastamise seaduse alusel sarnaselt teiste üürnikega. Saksamaale ümberasunud pole omandireformi õigustatud subjektid omandireformi aluste seaduse mõttes. Põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lg-t 3 tuleb muuta. Selle kehtetuks tunnistamine tooks kaasa omandireformi aluste seaduse laienemise Saksamaale ümberasunutele, mis ei vastaks normi kehtestamise aegsele seadusandja tahtele ja selgitustele, mille järgi ümberasujad pole omandireformi õigustatud subjektid ning nende vara ei saa nimetatud seaduse alusel tagastada ega kompenseerida.

Üldkogu seisukoht

19. Kohtuotsuse motivatsiooni esimeses osas kirjeldab üldkogu B. Bodemanni ja T. Bodemanni asjas praeguseks ajaks kujunenud olukorda. Otsuse teises osas esitab üldkogu motiivid, miks ORAS § 7 lg 3 tunnistatakse kehtetuks 12. oktoobrist 2006. Otsuse kolmandas osas põhjendatakse osaotsuse tegemist käesolevas asjas.

I

20. Vaidlus sai alguse sellest, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon (edaspidi linnakomisjon) tühistas 19. augustil 2002. a sama komisjoni 22. novembri 1993. a ja 28. veebruari 1994. a otsused, millega oli omandireformi objektiks loetud Tallinnas Wiedemanni 11 asuv elamu ja krunt ning omandireformi õigustatud subjektiks U. Hamburg, kelle ema J. Hamburg oli nimetatud elamu omanik õigusvastase võõrandamise ajal 1941. a. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsusega loeti aga tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Hamburgile. Ka loeti 19. augusti 2002. a otsusega Wiedemanni 11 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks.

Linnakomisjoni 1993. a ja 1994. a otsused tühistati 2002. a sellepärast, et õigusvastaselt võõrandatud elamu endine omanik J. Hamburg lahkus 10. jaanuaril 1941. a NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingu alusel Eestist. ORAS § 7 lg 3 näeb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise ette üksnes riikidevahelise lepingu alusel. Sellist lepingut pole siiani sõlmitud.

21. Vahepeal, 1994. a oli Tallinna Linnavalitsuse korraldusega elamu U. Hamburgile tagastatud ja ka üle antud. U. Hamburg suri detsembris 2001. Tema pärijateks pärimisõiguse tunnistuse järgi on B. Bodemann ja T. Bodemann.

22. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse tagajärjel kujunes olukord, kus U. Hamburg pole enam omandireformi õigustatud subjekt elamu ega maa osas. Elamu on tagastatud B. Bodemannile ja T. Bodemannile ning linnavalitsuse korraldus tagastada elamu on jõus, kuid välistatud pole selle korralduse tühistamine ja tagasitäitmine. Wiedemanni 11 krunti B. Bodemannile ja T. Bodemannile pärast linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsust tagastada ei saa, sest U. Hamburg pole enam tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks.

23. Ringkonnakohtu 8. juuli 2005. a otsus jättis sellise olukorra püsima. Olukorra lahendamiseks esitasid B. Bodemann ja T. Bodemann kassatsioonkaebuse.

II

24. Käesolevas asjas on otsustava tähtsusega ORAS § 7 lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega põhiseadusevastaseks.

Selles otsuses leidis üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Üldkogu tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

Üldkogu ei tunnistanud 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks, vaid piirdus kohtuotsuse resolutsioonis selle sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega ja asus kohtuotsuse põhjendavas osas seisukohale, et seadusandja peab viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega, mööndes, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Üldkogu oli seisukohal, et seadusandja peab õigusselgusetuse ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni ja kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

25. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole sõlmitud ja seda sätet pole 28. oktoobri 2002. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud. Käesoleva asja lahendamiseks ei ole siiski möödapääsmatult vaja analüüsida, kas Riigikogu tegevus ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimisel oli põhiseadusepärane.

26. Üldkogu on seisukohal, et 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseaduspärasusele antud hinnangu muutmiseks pole alust. Seega on üldkogu jätkuvalt veendunud, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseadusega.

27. Üldkogu rõhutab, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata.

28. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 järgi jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest. Sama paragrahvi 3. lõige annab Riigikohtule õiguse lükata õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi ja paneb Riigikohtule selle õiguse kasutamisel kohustuse põhjendada otsuse edasilükkamist.

Üldkogu lükkab ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise jõustumise edasi järgmistel kaalutlustel.

29. Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise või erastamise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb valik teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Üldkogu istungil möönis Riigikogu esindaja õigusselgusetuse olukorra kestmist ja ütles, et praegu on olukorra lahendamiseks Riigikogu menetluses erinevad seaduseelnõud.

30. Üldkogu rõhutab, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsustus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks.

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine avab tee mitte ainult 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, vaid ka neile tagastamata jäänud korterite ja maa erastamiseks üürnikele. Samas on erastamisväärtpaberite kasutamise tähtaeg lõppemas. Erastamisseaduse § 29 lg 1 järgi saab erastamisväärtpabereid kasutada eluruumide erastamise seaduse, kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seaduse, maareformi seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse alusel omandatava vara eest tasumiseks 2006. aasta 31. detsembrini.

Seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus 2006. aastal tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3, milles sätestatud põhimõtted said alguse juba Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5. Omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni.

31. Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone. Seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega.

32. Üldkogu arvestab Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Üldkogu kasutab PSJKS § 58 lg-s 3 sätestatud õigust ja tunnistab ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 2006. a 12. oktoobrist, kui selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

III

33. B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse lahendamine on võimalik, kui üldkogule on selge, millist materiaalõigust tuleb kohaldada. Käesoleva otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole. Seepärast teeb üldkogu osaotsuse. Üldkogu jätkab B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse menetlemist pärast ORAS § 7 lg 3 muutmist või kehtetuks tunnistamist.

 

Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST
Peeter JEROFEJEV Henn JÕKS Eerik KERGANDBERG,
Hannes KIRIS Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER
Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA
Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Jüri PÕLD
Harri SALMANN Tambet TAMPUU Peeter VAHER

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus, millega on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest ja Henn Jõks

Jäin Riigikohtu üldkogu poolt 12. aprillil 2006. a kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 (edaspidi kohtuasi ORAS 2) tehtud kohtuotsuse tegemisel eriarvamusele, mida põhjendan järgmiselt.

1. Käesolev kohtuasi anti Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2005. a määrusega. Määruse viimases punktis nenditakse, et üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest (otsus kohtuasjas «ORAS I»), millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, on möödunud rohkem kui kolm aastat ilma et seadusandja oleks astunud samme põhiseadusvastase olukorra ületamiseks. Seetõttu «kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele.» Tuvastamaks, milles siis tegelikult seisnes seadusandja tegevusetus, tuleks vältimatult tähelepanelikult uurida ja tõlgendada kohtuasjas ORAS 1 tehtud kohtuotsuses märgitut – selles kohtuotsuses märgitut, millega kohustati seadusandjat tegutsema.

2. Riigikohtu üldkogu tunnistas tõepoolest 28. oktoobril 2002. a kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 tehtud kohtuotsusega ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Nii nagu on põhimõtteliselt täiesti õigesti märgitud kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsusele lisatud eriarvamuses, oleks sel ajal kehtinud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses seaduse § 19 lg-s 1 sätestatud volitusnormi kohaselt pidanud põhiseadusevastaseks tunnistamisega automaatselt kaasnema ka põhiseadusevastase sätte kehtetuks tunnistamine. Kummatigi ei tunnistanud Riigikohtu üldkogu 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks. Selliseks – formaalselt võttes kahtlemata menetlusõigust rikkuva lahendi tegemiseks pidi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul olema ja oligi väga kaalukas põhjus. Selle põhjuseni jõudmise mõttekäik on selgesti jälgitav kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuse põhistuste analüüsi pinnalt ja seda põhjust ennast on kokkuvõtvalt selgitatud kohtuotsuse viimases – kolmekümne seitsmendas punktis järgmiste sõnadega: «kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele 1941. aastal ümberasunutele tuleks nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma.»

3. Võib väita, et kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuses jõudis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ajaloolise, süstemaatilise ja teleoloogilise (vt näiteks kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuse p-s 26 esitatud justiitsministri seisukohta ja p-s 25 nimetatud halduskolleegiumi seisukohta) tõlgendamise pinnalt kindlale veendumusele, et ORAS § 7 lg 3 loogilises struktuuris sisalduvad tegelikult kaks järgmist teineteisest suhteliselt sõltumatut õigusnormi:
3.1. kategooriline, olevikuline ja täiesti õigusselge norm, mille kohaselt alates 2. märtsist 1997. aastast ei ole 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud enam omandireformi õigustatud subjektid;
3.2. ebalev, tulevikuline ja täiesti õigusselgusetu norm, mille kohaselt 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele võidakse ümberasumisega seotud kahjusid asuda heastama siis, kui riikidevaheliste lepingute alusel tekivad selleks materiaalsed võimalused.

4. Ainuvõimalik järeldus eelnevast oleks minu arvates tagantjärele öeldes pidanud olema see, et kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuses oleks tulnud ORAS § 7 lg 3 tunnistada põhiseadusevastaseks vaid osas, milles 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele ümberasumisega seotud kahjude heastamise kord ja tingimused olid jäetud õigusselgusetuks. Pean kahjuks veelkord vaid tagantjärele ütlema, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtul ei saa ju olla mingit õigustust tunnistada resolutsioonis põhiseadusevastaseks sellist õigusnormi, mille põhiseadusepärasust on otsuse põhistustes aktsepteeritud. Meenutagem, et kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuse punktis 36 on väga üheselt ja selgelt märgitud, et üldkogu arvates ei ole 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute väljajätmine omandireformi õigustatud subjektide hulgast vastuolus PS §-s 32 sätestatuga ega ka põhiseaduse muude sätetega.

5. Arvestades eelmärgitut olen veendunud, et kuigi kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuse resolutsioonis tunnistati tegelikult põhiseadusega vastuolus olevaks ORAS § 7 lg 3 tervikuna, ei oleks käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas otsuse tegemisel tohtinud hälbida kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuses esitatud ORAS § 7 lg 3 tõlgendusest - arusaamast, et tegelikult on põhiseadusevastane vaid kõnealuse sätte loogilisse struktuuri kuuluv teine norm ja seetõttu oleks tulnud kaaluda vaid ORAS § 7 lg 3 osalist kehtetuks tunnistamist. Kahjuks on üldkogu käesolevas kohtuasjas ORAS § 7 lg 3 varasemast tõlgendusest siiski hälbinud, teinud ise poliitilise otsuse ja rikkunud nii ise kohtuasjas «ORAS I» tehtud kohtuotsuse punktis 37 endale kehtestatud keeldu.

6. Pärast seda, kui Riigikohtu üldkogu oleks käesolevas kohtuasjas tunnistanud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks vaid osas, mida on eelnevalt käsitletud punktis 3.2, oleks seadusandja täiesti loomulikult võinud teha kannapöörde ja tuua 1941. aastal NSVL ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud tagasi omandireformi õigustatud subjektide hulka. Möönan, et omandireformi üldise ideoloogia kontekstist lähtuvalt võiks selline samm olla igati aktsepteeritav. Kuid siis oleks seadusandja pidanud vähemalt poliitilise vastutuse tasandil ka tõendama, miks on selline samm astutud pärast nii pikka aega väldanud tegevusetust ja kuivõrd on see samm kooskõlas näiteks õiguspärase ootuse põhimõttega. Nüüd lasub aga omandireformi vallas väga tõsise poliitilise «kannapöörde» õigsuse ja põhjendatuse tõendamise koormis Riigikohtul ja minu arvates ei kuulu see kergete koormiste hulka.

Eerik KERGANDBERG Jüri ILVEST Henn JÕKS

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus

Ma ei nõustu üldkogu otsusega ORAS § 7 lg 3 tervikuna kehtetuks tunnistamise kohta. Eriarvamusele jäämist põhjendan järgmiselt.

1. Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2005. a määrusega üldkogule läbivaatamiseks antud asjas soovis kolleegium, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetusele pärast ORAS § 7 lg 3 põhiseadusvastaseks tunnistamist Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega ja selle sätte kehtivusele.

2. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ja kohustati seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Sama otsuse põhjendustest tulenevalt on ORAS § 7 lg 3 õigusselgusetus tingitud seadusandja kohustuse – sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused – põhiseadusevastasest täitmata jätmisest. Otsuses leiti, et ORAS § 7 lg-t 3 ei saa kehtetuks tunnistada, kuna selle tagajärjel tuleks osale 1941. aastal ümberasunutest nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-iga sätestatud korras. Üldkogu asus seisukohale, et poliitilise otsuse, kas ja millistel tingimustel neile isikutele vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab vastu võtta vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides: kohus ei ole pädev sellist otsust vastu võtma.

Ühinen E. Kergandbergi eriarvamuses väljendatud seisukohaga, et lähtuvalt eelnevast on alust väita, et 28. oktoobri 2002. a otsuses jõudis üldkogu ORAS § 7 lg 3 ajaloolise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusena veendumusele, et sisuliselt on ORAS § 7 lg 3 loogilises struktuuris kaks teineteisest suhteliselt iseseisvat sätet:
2.1. kategooriline, olevikuline ja täiesti õigusselge säte, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud ei ole õigustatud nõudma vara tagastamist või kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras;
2.2. ebalev, tulevikuline ja õigusselgusetu säte, mille kohaselt Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.

3. Kuigi Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse resolutsioonis tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ORAS § 7 lg 3 tervikuna, ei ole üldkogu selles otsuses leidnud, et käsitletav säte erinormina on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et ei võimalda ümberasujatel nõuda vara tagastamist või kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras. Põhiseadusevastase olukorra ületamiseks olnuks seega piisav vaidlusaluse sätte kehtetuks tunnistamine osas, mis sätestab ümberasujatele vara tagastamise riikidevahelise kokkuleppe alusel. Leian, et selline poliitiline otsustus olnuks vähemalt õigustatud sisuliste asjaoludega.
3.1. Vabariigi Valitsuse 1999. aasta jaanuaris Riigikogule esitatud ORAS § 7 lõike 3 muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt nähakse eelnõus ette loobuda omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3 riikidevahelisele kokkuleppele viitamisest ning jääda senisele seisukohale, mille kohaselt nimetatud vara ei saa omandireformi aluste seaduse põhjal selle kunagistele omanikele või nende õigusjärglastele tagastada ega kompenseerida (Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse p 24).
3.2. 28. oktoobri 2002. a otsuse kohaselt kujutab ORAS § 7 lg 3, mis seab ümberasujate vara tagastamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, põhiõiguse korraldusele ja menetlusele riivet, sest enam kui kümne aasta jooksul pole sõlmitud riikidevahelist kokkulepet ja puudub väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus ning samuti pole säte õigusselge, sest annab ümberasunutele ja nende pärijatele endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks (viidatud otsuse p-d 30–32). Selle vara kasutajatel aga puudub selgus kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise võimalustes (viidatud otsuse p 34).
3.3.  28. oktoobri 2002. a otsuse p-st 36 tulenevalt on ORAS § 7 lg-st 3 lähtuv ümberasujate erinev kohtlemine vara tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamisel õigustatud ning see säte ei ole vastuolus PS §-s 32 sätestatuga.
3.4. Käesoleva otsuse p 25 kohaselt ei ole ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut sõlmitud ja seda sätet pole 28. oktoobri 2002. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud.
3.5. Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse 25. juulil 2004 jõustunud § 15 lg 1 p 21 annab Riigikohtule õiguse tunnistada õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks, ei pidanud üldkogu vajalikuks hinnata seadusandja tegevuse põhiseadusepärasust ORAS § 7 lg 3 õigusselguse põhimõttega vastavusse viimisel.

4. Kokkuvõtvalt märgin, et Riigikohtu otsuse jõustumisel osas, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistatakse kehtetuks, tuleb ümberasujatele või nende pärijatele vara tagastada või kompenseerida ORAS-i üldnormides sätestatud tingimustel ja korras. Sel juhul on Riigikohus revideerinud omandireformis enam kui neliteist aastat kehtinud põhimõtet, et Saksamaale ümberasunud isikud ei ole õigustatud nõudma vara tagastamist või kompenseerimist ORAS-iga sätestatud tingimustel ja korras. Kui Riigikohus tunnistanuks aga selle sätte kehtetuks osas, mis sätestab ümberasunud isikute vara tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamise riikidevahelise kokkuleppega, kandnuks ORAS § 7 lg 3 tervikuna kehtetuks tunnistamisel poliitilist vastutust seadusandja.

Jaak LUIK

/otsingu_soovitused.json