Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Välja kuulutanud
Vabariigi President
21.04.2017 otsus nr 87

Vedelkütuse seaduse muutmise seadus

Vastu võetud 12.04.2017

§ 1.  Vedelkütuse seaduse muutmine

Vedelkütuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolev seadus sätestab maksude laekumise ja enamkasutatavate mootorikütuste kvaliteedi tagamise eesmärgil vedelkütuse käitlemise alused ja korra, transpordis kasutatava biokütuse tarbimisse lubamise nõuded, riikliku järelevalve korralduse ning vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.”;

2) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 10–17 järgmises sõnastuses:

„10) biokütus on biokütus atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses;
11) biomass on biomass atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses;
12) tarneahel on tegevuste kogum, mis hõlmab isikuid ja tegevusi alates biokütuse tootmiseks vajaliku tooraine kasvatamisest kuni biokütuse tarbijale kättesaadavaks tegemiseni;
13) energiasisaldus on kütuse alumine kütteväärtus, mis on määratud 15 ºC juures ja väljendatud ühikutes megadžauli liitri kohta või megadžauli kilogrammi kohta;
14) jäätmed on jäätmed jäätmeseaduse tähenduses, välja arvatud asjad, mida on tahtlikult muudetud või saastatud, et asi vastaks kõnealusele määratlusele;
15) jääk on asi, mis ei ole tootmisprotsessi sihipärane lõpptoodang ja tootmise esmane eesmärk ning mille tootmiseks ei ole tootmisprotsesse teadlikult muudetud, ning asi, mis on põllumajanduse, vesiviljeluse, kalanduse või metsamajanduse tööstuse otsene kõrvaltoodang;
16) esimese põlvkonna biokütus on biokütus, mida toodetakse teraviljast ja muust tärkliserikkast põllukultuurist, suhkru- ja õlikultuurist ning kultuurist, mida kasvatatakse põllumajandusmaal põhikultuurina peamiselt energia tootmiseks;
17) teise põlvkonna biokütus on biokütus, mida toodetakse käesoleva seaduse § 2¹ lõike 4 alusel kehtestatud määruses loetletud jäätmetest ja jääkidest.”;

3) seadust täiendatakse 1¹. peatükiga järgmises sõnastuses:

„1¹. peatükk
BIOKÜTUSE TARBIMISSE LUBAMINE

§ 2¹. Tarbimisse lubatud biokütuse osakaal

(1) Kütuse müüjal, kelle kohta on majandustegevuse registrisse kantud kütuse tarbimisse lubamise märge või kütuse maksuladustamise lõpetamise märge, ja kütuse impordi tegevusluba omaval isikul (edaspidi koos tarnija) peab tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguenergias olema biokütuse koguenergia osakaal tarbimisse lubatud kütuses vähemalt 3,1 protsenti.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks arvesse võetav biokütus peab vastama atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel sätestatud biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele.

(3) Jäätmetest ja jääkidest toodetud biokütuse ning toiduks mittekasutatavast tselluloosmaterjalist ja lignotselluloosist toodetud biokütuse energiasisaldus võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmiseks arvesse kahekordsena.

(4) Nende jäätmete ja jääkide loetelu, millest toodetud biokütuse osakaalu arvestatakse kahekordsena, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud biokütuse koguenergia kohustuslikku osakaalu võib Vabariigi Valitsus korraldusega vähendada, kui muu tegevuse tulemusena saavutatav taastuvast energiaallikast toodetud energia osakaal maantee- ja raudteetranspordis on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusest eeldatavasti vähemalt 0,2 protsendi võrra suurem. Vähendamise ulatus ei tohi olla suurem kui muu tegevuse tulemusena saavutatud taastuvast energiaallikast toodetud energia osakaalu nimetatud kasv.

(6) Koguenergia arvutamise meetodi ning kütuse ja biokütuse energiasisalduse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(7) Kui tarbimisse lubatakse biokütus, mille energiasisaldus ei vasta käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel kehtestatavas määruses sätestatule, esitab tarnija käesoleva seaduse § 2⁴ lõikes 1 nimetatud aruandes biokütuse energiasisalduse ja selle määramise aluseks oleva standardi nime.

(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust ei rakendata oktaaniarvuga 98 bensiini ega kütuse puhul, mis on võetud kasutusele vedelkütusevaru seaduse § 5 lõikes 5 nimetatud vedelkütusevaru uuendamisel või § 7 lõikes 2 nimetatud korralduse alusel.

(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguenergias peab alates 2019. aasta 1. jaanuarist olema teise põlvkonna biokütuse osakaal vähemalt 0,5 protsenti ja esimese põlvkonna biokütuse osakaal ei tohi olla üle 7 protsendi.

§ 2². Tarnijatevaheline kokkulepe

(1) Käesoleva seaduse § 2¹ lõikes 1 nimetatud minimaalset biokütuse koguenergiat ületava osa võib tarnija alates 2019. aasta 1. jaanuarist kirjalikul kokkuleppel teisele tarnijale tema kohustuse täitmiseks iga kuu statistiliselt üle kanda. Tarnijale statistiliselt ülekantud koguse võrra väheneb selle tarnija käesoleva seaduse § 2¹ lõikes 1 nimetatud kohustus. Kokkulepe peab sisaldama ajavahemikku, mille jooksul üks tarnija teisele statistilise ülekande teeb.

(2) Kokkulepe esitatakse Keskkonnaametile koos käesoleva seaduse § 2⁴ lõikes 1 nimetatud aruandega.

§ 2³. Biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse tõendamine

(1) Käesoleva seaduse § 2¹ lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks säilitab tarnija tarbimisse lubatud biokütuse kohta teabe, mis võimaldab kontrollida biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavust kogu tarneahela ulatuses. Teavet säilitatakse vähemalt viis aastat.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teave peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) biokütuse kogus tuhandetes liitrites 15 ºC juures ja gigadžaulides;
2) biokütuse tüüp;
3) biokütuse tooraine;
4) biokütuse tootmisviis;
5) tooraine lähteriik;
6) biokütuse ostmise koht riigi täpsusega;
7) käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud meetod, mida kasutati biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse tõendamiseks;
8) süsinikumahukus väljendatuna grammides süsinikuekvivalenti megadžauli kohta.

(3) Biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavust tõendatakse ühte või mitut järgnevat meetodit kasutades:
1) Euroopa Komisjoni poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 05.06.2009, lk 16–62) alusel tunnustatud vabatahtlik skeem;
2) teise Euroopa Liidu liikmesriigi skeem;
3) skeem, mille kujundamise aluseks on kolmanda riigiga sõlmitud Euroopa Komisjoni tunnustatud kahe- või mitmepoolne leping.

(4) Tarnija tagab biokütuse käitlemisel, et toimib massibilansi süsteem, mis võimaldab korraldada sellise saadetise segamist, mis sisaldab erinevatele biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavat toorainet või biokütust (edaspidi segu), ja omavahelist segamist ning sellise segamise üle arvestuse pidamist. Segu puhul peab olema tagatud teave iga segu sisaldusse kuuluva saadetise biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse ja saadetise koguse kohta. Segust võib väljastada samas koguses ja samadele biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavat saadetist, nagu seda on segusse lisatud.

(5) Massibilansi süsteemi kasutamine peab tagama kogu tarneahela ulatuses biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse kohta teabe edastamise järelevalveasutusele ja sõltumatule audiitorile.

§ 2⁴. Aruandlus

(1) Tarnija esitab Keskkonnaametile iga kuu 15. kuupäevaks kuuaruande (edaspidi aruanne), milles märgib eelmise kalendrikuu jooksul tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguse ning neile vastava koguenergia andmed. Aruandes märgib tarnija vedelkütusevaru seaduse § 5 lõikes 5 nimetatud vedelkütusevaru uuendamisel või § 7 lõikes 2 nimetatud korralduse alusel kasutusele võetud vedelkütusevaru koguse, mille tarnija aruandeperioodil tarbimisse lubas.

(2) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab määrusega täpsemad nõuded aruande andmete koosseisule ja aruande esitamise korra.

(3) Tarnija, kellel on käesoleva seaduse § 2² kohane kokkulepe, eristab aruandes statistilise ülekande koguse, mis on tarbimisse lubatud teise tarnija kohustuse täitmiseks või saadud teiselt tarnijalt oma kohustuse täitmiseks. Andmetele lisatakse teise tarnija ärinimi ja registrikood.

(4) Keskkonnaagentuuri pädevusse kuulub aruannete kogumine ja töötlemine.

§ 2⁵. Auditeerimise nõuded

(1) Keskkonnaametil on õigus nõuda tarnijalt käesoleva seaduse § 2⁴ lõikes 1 nimetatud aruande sõltumatut auditeerimist, kui Keskkonnaametil on põhjendatud kahtlus aruandes kajastatud biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse tõendamise õigsuses.

(2) Audiitor peab olema:
1) tarneahelas osalevatest ettevõtjatest sõltumatu;
2) auditeeritavast tegevusest sõltumatu;
3) akrediteeritud kooskõlas käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 nimetatud määruse nõuetega keskkonnajuhtimissüsteemi audiitorina või kasvuhoonegaaside heitkoguse aruande tõendajana.

(3) Aruande auditeerimisel järgitakse auditeerimise head tava ning hinnatakse aruande koostamiseks kasutatud andmete kogumise sagedust ja metoodikat ning andmete statistilise usaldusväärsuse tagamist. Audiitor kontrollib, kas aruande koostamiseks kasutatud andmete kogumise süsteemi puhul on täidetud järgmised nõuded:
1) saadetise andmed on jälgitavad kogu tarneahela ulatuses;
2) saadetise andmete olemasolu on tagatud kogu tarneahela ulatuses;
3) andmete kogumise süsteem tagab andmete täpsuse ja usaldusväärsuse.

(4) Audiitori arvamuses peab sisalduma vähemalt järgmine teave:
1) auditeeritava dokumendi nimi;
2) auditeerimise kriteeriumid ja põhimõtted, mida auditeerimisel järgiti;
3) biokütuse säästlikkuse kriteeriumitele vastavuse tõendamiseks kasutatud meetod ja selle õige kajastus aruandes;
4) tarneahela järelkontrolli tulemus, kui järelkontroll oli vajalik;
5) kokkuvõte;
6) järeldus.”;

4) paragrahvi 2¹ lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kütuse müüjal, kelle kohta on majandustegevuse registrisse kantud kütuse tarbimisse lubamise märge või kütuse maksuladustamise lõpetamise märge, ja kütuse impordi tegevusluba omaval isikul (edaspidi koos tarnija) peab tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguenergias olema biokütuse koguenergia osakaal tarbimisse lubatud kütuses vähemalt 6,4 protsenti.”;

5) paragrahvi 2¹ lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kütuse müüjal, kelle kohta on majandustegevuse registrisse kantud kütuse tarbimisse lubamise märge või kütuse maksuladustamise lõpetamise märge, ja kütuse impordi tegevusluba omaval isikul (edaspidi koos tarnija) peab tarbimisse lubatud bensiini, diislikütuse ja biokütuse koguenergias olema biokütuse koguenergia osakaal tarbimisse lubatud kütuses vähemalt 10 protsenti ja mitte vähem kui 6,4 protsenti tarbimisse lubatud kütuse igas liitris.”;

6) paragrahvi 20 lõiget 1 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) Keskkonnainspektsioon.”;

7) paragrahvi 20 lõiget 3 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) bensiini käesoleva seaduse §-s 2¹ nimetatud nõudele vastavuse hindamine.”;

8) paragrahvi 20 lõike 3 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) kütuse käesoleva seaduse §-s 2¹ nimetatud nõudele vastavuse hindamine.”;

9) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Keskkonnainspektsiooni pädevusse kuulub järelevalve käesoleva seaduse §-s 2⁴ nimetatud aruande esitamise kohustuse täitmise ja aruande käesolevas seaduses sätestatud nõuetele vastavuse üle.”;

10) seadust täiendatakse §-ga 33¹ järgmises sõnastuses:

„§ 33¹. Tarbimisse lubatud biokütuse osakaalu kohustuse täitmata jätmine

(1) Käesoleva seaduse §-s 2¹ sätestatud biokütuse koguenergia osakaalu nõuet rikkudes vedelkütuse tarbimisse lubamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.”;

11) paragrahvi 35 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) Keskkonnainspektsioon.”;

12) paragrahvi 36 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva seaduse § 2¹ lõikes 1 nimetatud kohustust ei rakendata diislikütuse puhul ajavahemikul 2018. aasta 1. novembrist kuni 2019. aasta 31. märtsini.”;

13) seadust täiendatakse normitehnilise märkusega järgmises sõnastuses:

„¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 05.06.2009, lk 16–62).”.

§ 2.  Seaduse jõustumine

  (1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 1–3, 6 ja 9–13 jõustuvad 2018. aasta 1. mail.

  (2) Käesoleva seaduse § 1 punkt 7 jõustub 2018. aasta 1. septembril.

  (3) Käesoleva seaduse § 1 punkt 4 jõustub 2019. aasta 1. aprillil.

  (4) Käesoleva seaduse § 1 punkt 8 jõustub 2019. aasta 1. septembril.

  (5) Käesoleva seaduse § 1 punkt 5 jõustub 2020. aasta 1. jaanuaril.