Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Välja kuulutanud
Vabariigi President
27.01.2011 otsus nr 814

Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

Vastu võetud 12.01.2011

§ 1.  Võlaõigusseaduses (RT I, 21.12.2010, 34) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 36 lõikest 1 jäetakse välja tekstiosa „, samuti lepingutingimustele, mis põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda”;

2) paragrahvi 42 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

(2) Tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.”;

3) paragrahvi 42 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) välistatakse teise lepingupoole õiguskaitsevahendite kasutamine tingimuse kasutaja suhtes, sealhulgas võimalus tasaarvestada nõudeid, või piiratakse nende kasutamist ebamõistlikult juhuks, kui tingimuse kasutaja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab kohustuse mittekohaselt, sealhulgas viivitab täitmisega;”;

4) paragrahvi 42 lõike 3 punktid 4 ja 20 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 42 lõike 3 punkti 30 täiendatakse pärast sõna „eest” järgmise tekstiosaga:

„või lubatakse tingimuse kasutajal jätta endale teise poole tasutud raha, kui teine pool lepingut ei sõlmi või ei täida, ja kui teisele poolele ei nähta ette sama suurt hüvitist, kui tingimuse kasutaja ise lepingut ei sõlmi või ei täida;”;

6) paragrahvi 42 lõike 3 punkt 34 tunnistatakse kehtetuks;

7) paragrahvi 49 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates lepingust taganemisest. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut.”;

8) paragrahvi 52 lõike 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 56 lõige 1² muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1²) Sidevahendi abil sõlmitud elu- ja pensionikindlustuslepingust võib tarbija taganeda 30 päeva jooksul alates päevast, mil tarbijat teavitatakse lepingu sõlmimisest, või käesoleva seaduse § 54¹ lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuse täitmisest, kui see toimub pärast lepingu sõlmimist.”;

10) paragrahvi 60 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Pakkumise võib tarbijale teha inimsekkumist mittevajava automatiseeritud kõnevalimissüsteemi, faksi, telefoni automaatvastaja või elektronposti abil üksnes tarbija eelneval nõusolekul.”;

11) seadust täiendatakse §-ga 82¹ järgmises sõnastuses:

„§ 82¹. Tasu sissenõutavaks muutumine vastastikuste lepingute puhul

(1) Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel:
1) arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest;
2) kauba, teenuse või muu hüve saamisest, kui arve või muu makseettepaneku võlgniku kätte jõudmise aeg ei ole selge või kui võlgnik saab arve või makseettepaneku enne kauba, teenuse või muu hüve saamist;
3) kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmisest või ülevaatamisest, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud kauba, teenuse või muu hüve vastuvõtmine või ülevaatamine, mille käigus tuleb kontrollida selle lepingule vastavust, ja kui võlgnik saab arve või muu makseettepaneku enne vastuvõtmise või kontrollimise aega või selle ajaks.

(2) Võlgnik, kes on sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, ei või tugineda käesoleva paragrahvi lõikega 1 vastuolus olevale kokkuleppele, kui asjaolude kohaselt oleks see võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, arvestades muu hulgas praktikat ja tavasid.”;

12) paragrahvi 194 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui tarbija taganeb lepingust käesoleva seaduse §-des 49, 56, 57, 57¹, 383, 384, 409, 414 ja 433 nimetatud alustel, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 188–192 sätestatut käesoleva paragrahvi lõigetes 2–9 sätestatud erisustega.”;

13) paragrahvi 194 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Kui tarbija taganeb lepingus, mille esemeks on muu kohustuse täitmine kui asja üleandmine, peab ta hüvitama kuni lepingust taganemiseni üleantu väärtuse.”;

14) paragrahvi 194 täiendatakse lõikega 6¹ järgmises sõnastuses:

„(6¹) Tarbijalt ei või tagastamisele kuuluva asja korral nõuda kohasest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemise hüvitamist ega saadud viljade ja muu kasu väljaandmist.”;

15) paragrahvi 194 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Lepingu teine pool ei või käesoleva paragrahvi lõigetes 4–6¹ nimetatud juhtudel esitada tarbija vastu nendes lõigetes nimetamata nõudeid.”;

16) paragrahvi 213 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 214 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Kui tarbijale müügi puhul peab asja ostja kätte toimetama müüja või tema nimetatud kolmas isik, ei lähe asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle enne asja ostjale või ostja nimetatud kolmandale isikule üleandmist või ostja poolt asja vastuvõtmisega viivitusse sattumist.”;

18) paragrahvi 230 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Müügigarantiiks käesoleva peatüki tähenduses on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.”;

19) paragrahvi 237 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „jaos” sõnaga „sätestatust”;

20) paragrahvi 637 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 657 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „peatükis” sõnaga „sätestatust”;

22) paragrahvi 867 lõike 2 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) reisikorraldaja õigus reisilepingust taganeda, kui reisijate arv jääb väiksemaks tema poolt ettenähtust, kui reisikorraldaja on jätnud endale selle õiguse, ja sellise õiguse kasutamise korral reisilepingust taganemise tähtaeg.”

§ 2. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (RT I 2010, 77, 590) § 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadust (RT I 2002, 53, 336; 2005, 39, 308) täiendatakse §-dega 17¹ ja 17² järgmises sõnastuses:

„§ 17¹. Tarbijakrediidilepingutele kohaldatav seadus

(1) Enne 2011. aasta 1. juulit sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse alates 2011. aasta 1. juulist kehtiva võlaõigusseaduse §-s 404¹, § 407 lõigetes 3¹ ja 3², lõike 4 teises lauses ja lõikes 4¹ ning §-des 412, 414¹ ja 414² sätestatut.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2011. aasta 1. juulit. Tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2011. aasta 1. juulit, kohaldatakse seni kehtinud seadust.

(3) Kui tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kuupäeva vastuolus võlaõigusseaduse sättega, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tagasiulatuvalt enne 2011. aasta 1. juulit sõlmitud krediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut.

§ 17². Tarbijakrediidilepingus sisalduvate tüüptingimuste muutmine

Krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja võib kuni 2011. aasta 1. juulini muuta enda poolt finantsteenuse osutamisel kasutatavaid tüüptingimusi, sõltumata sellest, kas krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja on endale lepingu või tüüptingimusega jätnud tingimuste ühepoolse muutmise õiguse, kui tüüptingimuste muutmine on vajalik nende kooskõlla viimiseks käesoleva seaduse § 17¹ lõikes 1 nimetatud sätetega ning krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja teavitab teist lepingupoolt tingimuste muutmisest ja annab talle õiguse muudatustega mittenõustumise korral leping kohe lõpetada.””

§ 3. Seaduse jõustumine

(1) Käesolev seadus jõustub 2011. aasta 5. aprillil.

(2) Käesoleva seaduse § 2 jõustub 2011. aasta 1. juulil.