Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Välja kuulutanud
Vabariigi President
27.11.2014 otsus nr 534

Riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seadus

Vastu võetud 19.11.2014

§ 1.  Riikliku matusetoetuse seaduse muutmine

Riikliku matusetoetuse seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesolev seadus sätestab riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra.”;

2) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eesti alalise elaniku, tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elava välismaalase, välismaalaste seaduse §-s 130 nimetatud isiku või Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud isiku Eestis või väljaspool Eestit registreeritud surma korral.”;

3) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud matusekorraldajal on õigus saada matusetoetust, kui tema perekonnale määrati matusetoetuse taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt ühel korral toimetulekutoetus.”;

4) paragrahvi 4 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Matusekorraldaja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes kannab surnu matuse korraldamise kulud. Matusekorraldajaks võib olla:
1) Eesti alaline elanik;
2) tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav isik;
3) välismaalaste seaduse §-s 130 nimetatud isik;
4) Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud isik;
5) valla- või linnavalitsus.”;

5) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja Sotsiaalkindlustusametile avalduse, millele lisab:
1) isikut tõendava dokumendi;
2) Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud surma tõendi või isiku surma tõendava dokumendi, mille on välja andnud välisriigi asjaomane asutus, kui surm on registreeritud väljaspool Eestit;
3) politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva.”;

6) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, esitab ta Sotsiaalkindlustusametile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule:
1) valla- või linnavalitsuse esindaja volikirja;
2) matuse korraldamise kulusid tõendavad dokumendid.”;

7) paragrahvi 7 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Matusetoetuse avaldusele kantakse matusekorraldaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood või valla- või linnavalitsuse nimi ja registrikood, arvelduskonto number, kontaktandmed ja kinnitus selle kohta, et ta on matusekorraldaja ja talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel.”;

8) paragrahvi 7 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 1¹–1⁴ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Matusetoetus määratakse isiku surma päeval kehtinud suuruses.

(1²) Andmed matusetoetuse määramise aluste ja maksmise kohta kantakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse.

(1³) Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist kantakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse andmed matusekorraldaja perekonna toimetulekutoetuse saamise kohta.

(1⁴) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, kontrollib Sotsiaalkindlustusamet rahvastikuregistrist andmeid surnu omaste olemasolu või puudumise kohta. Omasteks käesoleva seaduse tähenduses on surnu abikaasa, vanemad, täisealine laps, õde, vend või muu surnu lähedane isik tulenevalt tema elukorraldusest.”;

10) paragrahvi 9 lõikes 1 asendatakse sõna „dokumentide” sõnaga „andmete”;

11) paragrahvi 11 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Matusetoetus makstakse ühekordse maksena vastavalt matusekorraldaja soovile:
1) tema arvelduskontole Eestis maksja kulul;
2) käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud matusekorraldaja Sotsiaalkindlustusametis vormistatud kirjaliku avalduse või notariaalselt tõestatud avalduse alusel teise isiku, sealhulgas valla- või linnavalitsuse arvelduskontole Eestis maksja kulul;
3) käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud matusekorraldaja arvelduskontole välisriigis saaja kulul, kui välislepinguga ei ole sätestatud teisiti.”;

12) paragrahvi 13 lõikes 3 asendatakse sõna „pensioniamet” sõnaga „Sotsiaalkindlustusamet”;

13) paragrahvi 13² täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud tingimustele vastaval matusekorraldajal ei ole õigust taotleda matusetoetust selle isiku surma korral, kes on surnud enne 2015. aasta 1. jaanuari.”.

§ 2.  Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2015. aasta 1. jaanuaril.