Teksti suurus:

Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded

Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded - sisukord
Väljaandja:Majandus- ja taristuminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.07.2015
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:22.05.2017
Avaldamismärge:RT I, 05.06.2015, 4

Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded

Vastu võetud 02.06.2015 nr 54

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Määruse reguleerimisala

  Määrus sätestab tulekahju ja selle ohu vältimiseks ehitisele ja selle osale esitatavad nõuded (edaspidi tuleohutusnõuded).

§ 2.  Olulised tuleohutusnõuded

 (1) Olulisteks tuleohutusnõueteks loetakse nõudeid, mis tagavad, et võimaliku tulekahju puhkemise korral:
 1) säilib ettenähtud aja jooksul ehitise kandevõime;
 2) on ehitises tule tekkimine ja levik takistatud;
 3) on ehitises suitsu tekkimine ja levik takistatud;
 4) on tule levik ehitisest naaberehitisele takistatud;
 5) on inimestel võimalik ehitisest evakueeruda;
 6) on võimalik inimesi ehitisest evakueerida;
 7) on arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega.

 (2) Olulised tuleohutusnõuded peavad olema täidetud kogu ehitise kasutusea vältel ning ehitises paiknevad ruumid peavad vastama kasutamisotstarbest tulenevatele nõuetele.

 (3) Ehitise ja selle osa vastavus olulistele tuleohutusnõuetele loetakse tõendatuks, kui on arvestatud tulekahju puhkemise korral võimalikku inimese evakuatsiooni ja varakahju minimeerimist ning tulekahjuga seotud võimalikku kahju avalikkusele, sealhulgas keskkonnale ning kui:
 1) ehitis ja selle osa vastavad käesoleva määrusega ettenähtud piirväärtustele või
 2) ehitis ja selle osa vastavad asjakohasele tehnilisele normile või
 3) ehitis ja selle osa vastavad asjakohasele standardile või
 4) arvutuslikul, analüütilisel või muul usaldusväärsel viisil on tõestatud ehitise vastavus olulistele tuleohutusnõuetele, kusjuures on arvestatud tulekahju võimaliku puhkemise ja kustutamisega.

 (4) Asjakohaseks tehniliseks normiks ja standardiks käesoleva määruse tähenduses loetakse tehniline norm või standard, mille järgimine tagab oluliste tuleohutusnõuete täitmise.

 (5) Ehitis, mille suhtes kohaldatakse määruses toodud erisusi, peab vastama olulistele tuleohutusnõuetele.

§ 3.  Olulistest tuleohutusnõuetest tingitud ehitisele esitatavad nõuded

 (1) Käesoleva määruse lisades 1–9 on toodud ehitisele või selle osale oluliste tuleohutusnõuete täitmiseks esitatavad nõuded järgmiste näitajate osas:
 1) korrused, sealhulgas maapealsed korrused ja maa-alused korrused (keldrikorrused), kusjuures maapealsete korruste korral on kasutatud mõistet korruseline;
 2) suurus, sealhulgas kõrgus ja pindala;
 3) tuletõkkesektsioonid;
 4) ehitist kasutavate inimeste (edaspidi kasutajad) arv;
 5) evakuatsioon;
 6) tulepüsivus;
 7) tuletundlikkus;
 8) ehitise kasutamise otstarve.

 (2) Tuletõkkesektsioonina käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise osa, mis on teistest ehitise osadest eraldatud nii, et tule levik välja- ja sissepoole seda ehitise osa on ettenähtud aja jooksul takistatud, kusjuures selline ehitise osa võib hõlmata ühte või mitut korrust.

 (3) Kui ehitises või selle tuletõkkesektsioonis on automaatne tulekahjusignalisatsioon, võivad nõuded tuletõkkesektsiooni pindala ja kasutajate arvu osas erineda määruses nimetatud nõuetest, kui põlemiskoormus tuletõkkesektsioonis on alla 600 MJ/m².

 (4) Kui ehitises või selle tuletõkkesektsioonis on automaatne tulekustutussüsteem, võivad määruses nimetatud nõuetest erineda nõuded:
 1) tuletõkkesektsiooni pindalale;
 2) evakuatsioonitee pikkusele;
 3) kande- ja jäigastava konstruktsiooni (edaspidi kandekonstruktsioon) tulepüsivusele;
 4) tuletõkkesektsiooni konstruktsiooni tulepüsivusele;
 5) konstruktsiooni tuletundlikkusele;
 6) tule naaberehitisele leviku takistamisele.

 (5) Kui ehitisse või selle tuletõkkesektsiooni paigaldatakse lisaks automaatsele tulekahjusignalisatsioonisüsteemile automaatne suitsu eemaldamise seade, mis tegevusse rakendumisel annab tulekahjuteate, siis võivad käesoleva paragrahvi lõikes 3 ja lisades nimetatud nõuded erineda nõuetest evakuatsioonitee osas.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 5 nimetatud nõudeid ei kohaldata käesoleva määruse lisas 1 toodud kasutusviiside (edaspidi ehitise kasutusviis) loetelus II ja III kasutusviisiga ehitise osas.

§ 4.  Ehitise tuleohutuse määramine

 (1) Ehitise või selle osa tuleohutuse määravad ehitise kasutamise otstarve, korruste arv ja pindala, ehitise kõrgus, tuletõkkesektsiooni pindala, kasutajate arv, põlemiskoormus ja ehitises toimuva tegevuse tuleohtlikkus.

 (2) Ehitise või selle osa tuleohutuse näitajateks on tuletundlikkus ja tulepüsivus.

 (3) Ehitised ja selle osad jaotatakse tuleohutusest lähtuvalt järgmiselt:
 1) tulekindel (tähis TP1) – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures üldjuhul sellise ehitise kandekonstruktsioon tulekahjus ei varise;
 2) tuldtakistav (tähis TP2) – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures ettenähtud aeg on lühem tulekindla ehitise suhtes ettenähtud ajast;
 3) tuldkartev (tähis TP3) – ehitise kandekonstruktsioonile ei seata nõudeid kandekonstruktsiooni tulepüsivuse suhtes.

 (4) Ühe ehitise erinevad osad võivad olla korraga tulekindlad, tuldtakistavad või tuldkartvad tingimusel, et tule levik on takistatud tulemüüriga ja tulemüüris olevaid uksi ei ole kavandatud kasutada tulekahju korral evakuatsioonipääsuna.

 (5) Korruste arvu, kõrguse, pindala ja inimeste arvu piirangud TP2- ja TP3-klassi hoones on toodud lisas 2, kusjuures TP1-klassi kuuluvale hoonele korruste arvu, kõrguse, pindala ja inimeste arvu piiranguid ei sätestata.

 (6) Kui TP2- või TP3-klassi kuuluvas hoones on erinevaid ehitise kasutusviisile vastavaid ruume, siis hoone tuleohutust arvestatakse tervikuna.

 (7) TP2- või TP3-klassi kuuluva kahekorruselise hoone kasutajate arvu piirangud rakenduvad juhul, kui ehitise kasutusviisile vastavad ruumid on paigutatud täielikult või osaliselt hoone teisele korrusele. Kui sellised ruumid asuvad ainult esimesel korrusel, võib rakendada ühekorruselise hoone suhtes kehtivaid piiranguid.

2. peatükk Tulepüsivus ja -tundlikkus ning põlemiskoormus 

§ 5.  Tulepüsivus

 (1) Tulepüsivusena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise konstruktsiooni või selle osa võimet säilitada ettenähtud aja jooksul ettenähtud kande- ja soojusisolatsioonivõimet ning terviklikkust.

 (2) Ehitise kandekonstruktsioonide ja tuletõkkesektsioone moodustavate konstruktsioonide tulepüsivus määratakse lähtuvalt konstruktsiooni kandevõimest (tähis R), tihedusest ehk terviklikkusest (tähis E) ja soojus(sooja-)isolatsiooni võimest (tähis I), kusjuures tulepüsivust väljendatakse minutites vastavalt 15, 30, 45, 60, 90, 120, 180 või 240 minutit.

 (3) Ehitise osa võib lisaks lõikes 2 toodule kirjeldada järgmiselt:
 1) soojuskiirguse läbivuse piirang (tähis W);
 2) löögikindlus ja mehaaniline mõju (tähis M);
 3) isesulguvate seadmetega varustatud uks (tähis C);
 4) suitsu läbitungimise piirang (tähis S);
 5) elektritoite või signaali katkematu töötamine (tähis P või PH);
 6) tahmapõlengukindlus (tähis G);
 7) kattematerjaliks oleva ehitusmaterjali või -toote (edaspidi materjal) võime kaitsta kattematerjali taga olevat konstruktsiooni süttimise ja söestumise eest (tähis K);
 8) stabiilsuse säilitamine konstantse temperatuuri tingimustes (tähis D);
 9) stabiilsuse säilitamise kestus standardse aja/temperatuuri graafiku suhtes (tähis DH);
 10) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud elektriventilaatorite toimimise aeg temperatuuri muutumise tingimustes (tähis F);
 11) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud loomuliku õhuvahetuse toimimise aeg (tähis B).

 (4) Ehitise kandekonstruktsiooni ja tuletõkkesektsiooni moodustavate konstruktsiooni tulepüsivust väljendav märgistus peab olema vastav kõige väiksemale ajaväljendusele (aeg minutites), mida arvestatakse selle konstruktsiooni tulepüsivuse määramisel.

 (5) Ehitise kandekonstruktsiooni ja tuletõkkesektsiooni moodustavate konstruktsiooni tulepüsivust iseloomustavate nõuete ja seda väljendava märgistuse korral peab lähtuma kõige suuremast kehtestatud ajaväljendusest.

 (6) Ehitise kandekonstruktsiooni ja tuletõkkesektsiooni konstruktsiooni tulepüsivus määratakse lähtuvalt ehitise kasutamise otstarbest, tuletõkkesektsiooni piirpindalast ja ehitise või selle osa põlemiskoormusest.

 (7) Nõuded ehitise kandekonstruktsiooni ja tuletõkkekonstruktsiooni tulepüsivusele on toodud käesoleva määruse lisades 3 ja 4.

§ 6.  Põlemiskoormus

 (1) Põlemiskoormust võib määrata usaldusväärse analoogi järgi või tuleb see arvutada.

 (2) Tuletõkkesektsiooni põlemiskoormuse määramisel arvestatakse tuletõkkesektsiooni moodustava ehitise osa kasutamise otstarvet.

 (3) Kui ehitises on põlemiskoormuse suhtes erinevaid tuletõkkesektsioone, siis on vajalik määrata iga tuletõkkesektsiooni põlemiskoormus eraldi, et dimensioneerida selle järgi vastava tuletõkkesektsiooniga seotud konstruktsioon.

 (4) Ehitise erinevad kasutamisotstarbed jaotatakse TP1-klassi ehitise puhul põlemiskoormuse rühmadeks eripõlemiskoormuse järgi, kusjuures nõuded kandekonstruktsiooni ja tuletõkkesektsiooni moodustava konstruktsiooni tulepüsivusele põhinevad põlemiskoormuse rühmitamisel.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud põlemiskoormuse rühmad on järgmised:
 1) üle 1200 MJ/m² – näiteks laoruum, raamatukogu koos hoidlaga, arhiiv, kusjuures ruumide põlemiskoormust hinnatakse või arvutatakse;
 2) vähemalt 600 MJ/m² ja maksimaalselt 1200 MJ/m² – näiteks kauplus, näitusehall, raamatukogu ilma hoidlata, mootorsõiduki remondi- ja hoolderuum ja elamu keldrikorruse osad, välja arvatud tehniline kelder, milles on hoiuruume;
 3) alla 600 MJ/m² – näiteks elamu, majutusruum ja hoolekandeasutus, restoran, büroohoone, kool, spordisaal, teater ja kirik.

 (6) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 3 nimetatud rühma kuuluvaks võib lugeda ka hoone või selle osa, mille eripõlemiskoormus on üle 600 MJ/m², kui selline hoone või hoone osa on varustatud automaatse tulekustutusseadmega.

§ 7.  Tuletundlikkus

 (1) Tuletundlikkusena käesoleva määruse tähenduses käsitatakse ehitise osa omadusi tulega kokku puutudes:
 1) süttida;
 2) eraldada soojust;
 3) levitada tuld;
 4) eraldada suitsu;
 5) eraldada mürgiseid gaase;
 6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku.

 (2) Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt:
 1) siseseinast;
 2) laest ja katuslaest;
 3) põrandast;
 4) ehitisse paigaldatavate seina, lae ja põranda kattematerjalidest;
 5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks torustik või õhukanal;
 6) välisseinast;
 7) katusekattest.

 (3) Ehitise osad jaotatakse tuletundlikkusega seonduvalt järgmiselt:
 1) A1 – ehitise osa, mis ei ole tuletundlik;
 2) A2 – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub eriti vähesel määral suitsu eraldumises;
 3) B – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub süttivuses ja eriti vähesel määral suitsu eraldumises ning põlevaid tilku ega tükke ei esine;
 4) C – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub vähesel määral suitsu eraldumises ja kiiresti kustuvates põlevates tilkades või tükkides;
 5) D – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub tulekahjus (põlemisprotsessis) osalemise lubatavuses;
 6) E – ehitise osa, mille osavõtt tulekahjust on tavapärane (lubatav);
 7) F – ehitise osa, millega toimuv ei ole tulekahjus määratud;
 8) s1 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine (eraldumine) on eriti vähene;
 9) s2 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine on vähene;
 10) s3 – ehitise osa, milles toimub suitsu moodustumine, mis ei täida s1 ega s2 nõudeid;
 11) d0 – ehitise osa, milles põlevaid tilku või tükke ei esine;
 12) d1 – ehitise osa, milles põlevad tilgad või tükid kustuvad kiiresti;
 13) d2 – ehitise osa, milles põlevate tilkade või tükkide esinemine ei täida d0 ega d1 nõudeid.

 (4) Ehitamise dokumentides ei pea eraldi välja tooma käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 8–13 toodud teavet ehitise kohta, juhul kui see ehitis või selle osa vastab käesoleva paragrahvi lõike 3 punktile 1 või 7.

 (5) Nõuded ehitise ja selle osa tuletundlikkusele on toodud käesoleva määruse lisades 6 ja 7.

3. peatükk Tulekahju ja selle ohu vältimine 

§ 8.  Tulekahju ja selle ohu vältimine

 (1) Ehitise süttimise, ehitises suitsu ja tule tekkimise ning leviku (edaspidi tulekahju) ja tulekahjuohu vältimiseks arvestatakse ehitise ehitamise ja kasutamise korral tulekahju võimalikkust, kusjuures võetakse arvesse nii ehitises kui ka ehitisest väljaspool olevad mõjud, sealhulgas ehitises paiknevast kütteseadmest ja suitsulõõrist tingitud tulekahju- ja plahvatusoht.

 (2) Tulekahju ja selle ohu vältimiseks peab ehitises olema vastavalt ehitise tuleohtlikkusele tuleohutuspaigaldis.

 (3) Ehitises, mis kuulub I–V kasutusviisiga ehitise hulka, ei tohi olla tule- ja plahvatusohtliku keskkonnaga tööstus- ja laoruumi.

§ 9.  Ehitise konstruktsiooni kandevõime

 (1) Ehitise konstruktsioon peab tulekahju korral säilitama ettenähtud aja jooksul oma kandevõime nii, et ehitises viibivad inimesed jõuaksid mõistliku aja jooksul ohutusse kohta ning päästemeeskonnal oleks võimalik inimesi ja vara päästa ning tuld kustutada.

 (2) Ehitise konstruktsiooni kandevõimet tõendatakse vähemalt ühel järgmisel viisil:
 1) katseliselt;
 2) arvutuslikult;
 3) ühendades katse- ja arvutustulemused;
 4) kasutades tunnustatud tabelarvutust.

 (3) Kui kandekonstruktsioonilt nõutakse tiheduse (tähis E), soojusisolatsiooni (tähis I) ja ka kandevõime (tähis R) suhtes erinevaid tulepüsivusaegu, siis rakendatakse pikemat tulepüsivusaega nii tiheduse, soojusisolatsiooni kui ka kandevõime suhtes.

§ 10.  Tuletõkkesektsioon

 (1) Ehitis peab tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks.

 (2) Tuletõkkesektsioon võib koosneda seinast, põrandast, laest, sealhulgas vahelaest, katuslaest, ripplaest, uksest, aknast, tuletõkkeklapist, läbiviigu avatäitest ja teistest ehitise osadest.

 (3) Tuletõkkesektsioonid moodustatakse:
 1) korruse kaupa;
 2) pindala järgi;
 3) ehitise kasutamisotstarbe järgi.

 (4) Tuletõkkesektsioon peab olema ehitatud nii, et tule levimine ühest tuletõkkesektsioonist teise on ettenähtud aja jooksul takistatud.

 (5) Erineva kasutamisotstarbega ehitise osad võivad kuuluda ühte tuletõkkesektsiooni tingimusel, et see ei vähenda kasutajate turvalisust ega suurenda tulekahju leviku ohtu, kusjuures tuletõkkesektsioon võib hõlmata mitut ehitise korrust, välja arvatud II ja III kasutusviisiga ehitise korral.

§ 11.  Tuletõkkesektsiooni moodustamine

 (1) Ehitise osadest, mis kasutamisotstarbelt või põlemiskoormuselt üksteisest oluliselt erinevad, tuleb moodustada omaette tuletõkkesektsioonid.

 (2) Kui ehitise osadel on erinev kasutamisotstarve ja seetõttu ka erinevad kasutusviisid ning kasutusviiside põlemiskoormuste erinevus on alla 300 MJ/m² kohta, siis võib sellistest ehitise osadest moodustada ühe tuletõkkesektsiooni, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhtudel.

 (3) Tuletõkkesektsiooni moodustamisel lähtutakse ehitise tuleohutusega seonduvatest näitajatest, sealhulgas ehitise kasutamise ajast ja tuletõkkesektsioonide piirpindalast vastavalt käesoleva määruse lisale 5.

 (4) Ehitise või selle osa kasutamisotstarbest lähtuvalt kuuluvad omaette tuletõkkesektsiooni:
 1) elektrijaotla ruum;
 2) liftišaht ja -masinaruum, välja arvatud automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemiga varustatud tulekindlas trepikojas asuv liftišaht ja -masinaruum;
 3) evakuatsioonitrepikoda;
 4) laoruum, kui ruumisisene põlemiskoormus on rohkem kui 600 MJ/m² kohta, välja arvatud laoruum, mille pindala on alla 10 m²;
 5) katlaruum, kusjuures katlaruumis asuva kütteseadme koguvõimsus on üle 25 kW;
 6) garaaž;
 7) saun, välja arvatud elu- või majutusruumis asuv saun;
 8) majutusruum, kus asub saun;
 9) korter;
 10) arhiiviruum, mille pindala on üle 10 m²;
 11) ehitises paiknev keskventilatsiooniseade, ventilatsioonikamber ja ventilatsioonikanal, välja arvatud üht tuletõkkesektsiooni teenindav ventilatsiooniseade;
 12) automaatsete tulekustutussüsteemi keskus ja tulekustutusvahendi tugipunkt.

 (5) VI kasutusviisiga ehitises moodustatakse omaette tuletõkkesektsioonid, kui:
 1) ehitise alaliste kasutajate arv on üle 25 inimese;
 2) ehitises asuva muu kasutamisotstarbega ruumi pindala ületab 50 m², sõltumata alaliste kasutajate arvust;
 3) ehitises toimuvast tootmistegevusest või ladustamisest tuleneb tule- või plahvatusoht.

§ 12.  Tuletõkkekonstruktsioon

 (1) Tuletõkkekonstruktsioonina käsitatakse käesoleva määruse tähenduses tuletõkkesektsiooni konstruktsiooni, mis on ette nähtud tule leviku tõkestamiseks või tule ja suitsu piiramiseks.

 (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule võib tuletõkkekonstruktsioon olla ka ehitise selline osa, mis on ette nähtud eelkõige suitsu piiramiseks ning tervikuna täidab nõudeid ainult tiheduse (tähis E) osas. Sealjuures eeldatakse, et evakuatsioon ei ole ohustatud ning tuli ei levi ühest tuletõkkesektsioonist teise ettenähtud aja jooksul.

 (3) Kui tuletõkkekonstruktsioon vastab ainult tiheduse (E) nõudele ja selle pindala on suurem kui 0,1 m², siis peab vahemaa tuletõkkekonstruktsiooni ja süttivate materjalide või väljumistee vahel olema selline, et soojuskiirguse tihedus ei ületaks 10 kW/m². Alla 2 m² suuruse pindalaga soojuskiirgust läbilaskvate tuletõkkekonstruktsiooni korral peab eelnimetatud vahemaa olema vähemalt 1,5 m.

 (4) Tuletõkkekonstruktsioonis või sellega koos kasutatav materjal ei tohi vähendada tuletõkkekonstruktsiooni tuleohutust.

 (5) Tuletõkkesektsioonide moodustamisel keldriruumides on tuletõkkekonstruktsiooni tuletundlikkuse nõudeks, välja arvatud TP3-klassi ehitises olev ühe eluruumi juurde kuuluv kelder, vähemalt A2-s1,d0.

§ 13.  Avatäide ja tehnosüsteem tuletõkkekonstruktsioonis

 (1) Tuletõkkekonstruktsioonis oleva ukse, akna ja muu väiksema avatäite ning tuletõkkekonstruktsiooni läbiva tehnosüsteemi tulepüsivusaeg peab olema vähemalt 50% tuletõkkekonstruktsioonile ettenähtud tulepüsivusajast, kusjuures avatäite pindala ei tohi olla suurem kui 40% tuletõkkekonstruktsiooni pindalast.

 (2) Tuletõkkekonstruktsiooni läbiv tehnosüsteem ei tohi suurendada suitsu ja tule levikut.

 (3) Majutusettevõtte majutusruumi uks peab olema varustatud ettenähtud viisil toimivust tagava sulguriga.

 (4) Ehitise õhuvahetuskanali sein peab vastama vähemalt sellele ehitise osale ettenähtud tuletundlikkusele, kusjuures sellist kanalit peab olema võimalik kergesti puhastada ja hooldada.

§ 14.  Pööning

  Pööning, sealhulgas madal pööning, peab tule tõkestamiseks ning tule ja suitsu leviku piiramiseks olema jaotatud osadeks käesoleva määruse lisas 5 toodud tuletõkkesektsiooni moodustamise nõuete kohaselt, kasutades konstruktsioone või muid tuld tõkestavat piiret, kusjuures selline konstruktsioon või piire peab ulatuma katusekatteni.

§ 15.  Katus

 (1) Ehitise katusekonstruktsioon, sealhulgas katuseräästas, peab olema ehitatud nii, et see ei süttiks kergesti ja tuli ei leviks väljastpoolt katusekonstruktsiooni sisse.

 (2) Katusekate käesoleva määruse tähenduses on katuse kattematerjal, mis kaitseb ehitist niiskuse ja ilmastikumõjude eest.

 (3) Katusekate peab takistama tule levikut:
 1) aluskattele;
 2) katusekattelt selle aluskonstruktsioonile.

 (4) Katusekate peab vastama nõudele, mis näeb ette piiratud osalemise põlemisprotsessis (tähis BROOF).

 (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatut ei kohaldata tulekoldeta ehitise või muu ehitise osas, kui see ei põhjusta tulekahjuohtu ümbruskonnale.

 (6) Ehitise katus peab tuleohutusest tingituna olema jaotatud tuletõkkekonstruktsiooni kohal olevate vertikaalsete või horisontaalsete tuletõketega maksimaalselt 2400 m² suuruse pindalaga osadeks, välja arvatud juhul, kui katuse aluskonstruktsioon kuulub vähemalt klassi A2-s1,d0 või kasutatakse BROOF klassi kuuluvat katusekatet.

 (7) Nõudeid katusekattele tuleb vajadusel käsitada koos aurutõkke ja isolatsiooniga.

§ 16.  Rõdu, lodža ja terrass

 (1) Rõdu, lodža ja terrass peab olema ehitatud nii, et tuli ei leviks:
 1) piki välisseina välispinda;
 2) välisseina konstruktsioonis;
 3) välisseina ja tuletõkkekonstruktsiooni ühenduskoha kaudu.

 (2) Rõdule, lodžale ja terrassile kohaldatakse käesoleva määruse lisas 7 toodud ehitise välisseina välispinna tuletundlikkuse nõudeid.

 (3) Rõdu, lodža ja terrassi tulepüsivusajale kohaldatakse käesoleva määruse lisas 3 toodud ehitise kandekonstruktsioonile ettenähtud arvväärtusest 50%.

§ 17.  Ehitise konstruktsiooni pinnakiht ja kattematerjal

 (1) Ehitise konstruktsiooni pinnakiht käesoleva määruse tähenduses on konstruktsiooni pealiskiht, kusjuures pealiskihi ülesandeks võib olla konstruktsiooni kaitsmine süttimise, söestumise või muu riknemise eest tulekahju algperioodil.

 (2) Ehitise tuleohutusest lähtuvalt olulistele ehitisse paigaldatavale seina, lae ja põranda kattematerjalile esitatakse ehitise konstruktsiooni pinnakihile esitatavate nõuetega samaseid nõudeid.

 (3) Tulepüsivuse ja tuletundlikkuse nõudeid ei esitata:
 1) ehitise siseuksele, välja arvatud tuletõkkeuksele;
 2) aknale, välja arvatud tuletõkkekonstruktsioonis asuvale aknale;
 3) kinnitusdetailile;
 4) käsipuule;
 5) põrandaliistule;
 6) plaatide vahelistele vuugitäidetele.

 (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatu ei kehti konstruktsiooni osas, mille kandevõime peab tulekahju korral säilima vähemalt 30 minutit (tähis R30) ning mille pinnakiht on suurema tuletundlikkusega kui D-s2,d2.

 (5) Kui ehitis või selle osa on varustatud automaatse tulekustutusseadmega, võib konstruktsiooni pinnakihi suhtes kohaldada ühe klassi võrra madalamat tuletundlikkuse klassi, kusjuures eeltoodu ei kehti kolme- ja neljakorruselise tuldtakistava ehitise kohta.

 (6) Ehitise sisepinna tuleohutusomaduste hindamisel võetakse arvesse, millisel määral pind tulekahjus osaleb, laussüttimiseks kuluvat aega, põlemisel eralduva soojushulga määra ja suitsu ning põlevate tilkade moodustumist. Nõuded ehitise konstruktsiooni pinnakihi suhtes on toodud käesoleva määruse lisas 6, kusjuures nimetamata ehitise osas tuleb vastavust konstruktsiooni pinnakihi klassile hinnata analoogia alusel.

 (7) Ehitise konstruktsioonile võib kohaldada käesoleva määruse lisas 6 toodud nõuetest tuletundlikkuse osas ühe nõude võrra madalamat nõuet, kui tuletõkkesektsioonis on tagatud, et:
 1) süttimise või tule leviku oht on tavalisest märgatavalt väiksem,
 2) evakuatsiooni võimalused on eriti head või
 3) ehitise osa on varustatud automaatse tulekustutusseadmega.

 (8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatut ei kohaldata TP2-klassi kolme- või neljakorruselise ehitise, sisekoridori, trepikoja ja sellise ehitise osa suhtes, milles on nõutav klass D-s2,d2.

 (9) TP2-klassi kuuluva ehitise konstruktsiooni pinnakihi ülesandeks on kaitsta konstruktsiooni süttimise, söestumise või muu riknemise eest tulekahju korral vähemalt 15 minuti jooksul.

 (10) Kui ehitise konstruktsioon koosneb materjalist, mille klassiks on C-s2,d1 või sellest tuletundlikum, tuleb TP2-klassi kuuluva ehitise siseseina ja lae pind varustada A2-s1,d0 klassi materjalist tehtud kaitsekattega, kusjuures see nõue ei kehti vähemalt R30 konstruktsiooni tulepüsivuse suhtes.

§ 18.  Välissein

 (1) Välissein tuleb ehitada nii, et tuli ei leviks:
 1) piki välisseina välispinda;
 2) välisseina konstruktsioonis;
 3) välisseina ja tuletõkkekonstruktsiooni ühenduskoha kaudu.

 (2) TP1-klassi ehitise välissein peab üldjuhul vastama vähemalt klassile B-s1,d0. Soojusisolatsioon, mille tuletundlikkus on vahemikus C-s1,d0 klass – E-s2,d2 klass, tuleb paigaldada nii, et tule levik mööda soojusisolatsiooni ning ühest tuletõkkesektsioonist teise ja ehitiselt teisele ehitisele oleks takistatud.

 (3) TP1-klassi kuuluva:
 1) maksimaalselt kahekorruselise ehitise välisseina konstruktsiooni ja enam kui kahekorruselise ehitise mittekandva välisseina konstruktsiooni võib teha D-s2,d2 klassi materjalist, kusjuures soojusisolatsiooni materjal peab vastama vähemalt A2-s1,d0 klassi nõuetele;
 2) üle kahekorruselise ehitise kandev välisseina konstruktsioon tehakse vähemalt A2-s1,d0 klassi materjalist;
 3) maksimaalselt kaheksakorruselises ehitises võib välisseina välispinna osa olla klassist D-s2,d2, kui seda osa ümbritsev konstruktsioon tõkestab tule levikut seina pinnal, kusjuures fassaadi katteplaatide kinnititeks võib kuni kaheksakorruselises ehitises kasutada vähesel määral D-s2,d2 klassi materjali.

 (4) TP2-klassi kuuluva:
 1) kuni kahekorruselise ehitise välissein peab vastama tuletundlikkuse nõuetele, kui see on ühtlasi konstruktsiooni sisepind, kaitsekate, õhutuspilu pind või seina välispind;
 2) kolme- või neljakorruselise ehitise välisseina konstruktsioon võib vastata klassile D-s2,d2, kusjuures soojusisolatsioon ja muu täitematerjal peab sellisel juhul vastama vähemalt klassi A2-s1,d0 nõuetele.

 (5) TP3-klassi kuuluva ehitise välissein peab vastama tuletundlikkuse nõuetele, kui see on ühtlasi välisseina sise- või välispind.

 (6) Kui ehitis on varustatud automaatse tulekustutusseadmega ja välissein on projekteeritud nii, et selle väljastpoolt süttimisest põhjustatud tulekahju levimine seinas on tõhusalt takistatud, siis on klassi D-s2,d2 kuuluvate materjalide kasutamine lubatud:
 1) maksimaalselt neljakorruselises TP1-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises;
 2) kolme- või neljakorruselises TP2-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises;
 3) TP2-klassi kuuluvas III kasutusviisiga ehitises välisseina ja tuulutuspilu välispinnas.

 (7) Välisseina pinnakihile ei esitata nõuet piirata suitsu moodustumist, kusjuures pinda võib katta tasandus-, silumis- ja värvikihiga, millele ei ole ette nähtud erinõudeid.

 (8) Ajutise telk-kogunemishoone rajamiseks kasutatava materjali klass peab olema vähemalt D-s2,d2, kusjuures peab olema tagatud piisav evakuatsiooni võimalus ja tule teisele telk-kogunemishoonele leviku takistamine.

§ 19.  Tule naaberehitisele leviku takistamine

 (1) Tule levik ühelt ehitiselt teisele ei tohi ohustada inimeste turvalisust ega põhjustada olulist kahju.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatu täitmiseks peab ehitistevaheline kuja takistama tule levikut teistele ehitisele, kusjuures juhul, kui ehitistevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kuja arvestamisel hoonete puhul võib lugeda üheks hooneks tuletõkkesektsiooni nõuetele vastavat hoonetekompleksi, kusjuures:
 1) sellised hooned peavad olema tuleohutusest lähtuvalt samases klassis, vastavalt kas TP1, TP2 või TP3;
 2) selliste hoonete kasutajate arv ja korruste pindala on väiksemad hoonetekompleksile kohalduvatest käesoleva määruse lisas 2 nimetatud arvväärtustest.

4. peatükk Evakuatsioonitee ja -pääs 

§ 20.  Evakuatsioon

 (1) Evakuatsioonina käsitatakse käesoleva määruse tähenduses kasutajate sunnitud väljumist ehitisest või selle osast ohutusse kohta kas tulekahju, õnnetusjuhtumi või muu ohtliku olukorra või selle võimaluse korral.

 (2) Evakuatsiooni tagamiseks peab ehitises olema vastavalt selle kasutamisviisile ja -otstarbele piisav arv sobiva paigutusega kergesti läbitavaid evakuatsiooniteid ja -pääse, kusjuures evakueerumisaeg ei tohi põhjustada ohtu evakueeruvale ehitise kasutajale.

 (3) Evakuatsiooniteena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise põranda mis tahes punktist algavat vabalt ja ohutult läbitavat ehitisesisest liikumisteed evakuatsioonipääsuni, kusjuures evakuatsioonitee võib läbida maksimaalselt kahte tuletõkkesektsiooni.

 (4) Igast ehitise osast peab olema võimalik kiire ja lihtne pääs evakuatsiooniteele.

§ 21.  Hädaväljapääs

 (1) Hädaväljapääsuna käsitatakse käesoleva määruse tähenduses evakuatsioonipääsu nõuetele mittevastavat väljapääsu, mille kaudu on võimalik evakueeruda või evakueerida inimesi ehitisest tulekahju või muu õnnetuse korral.

 (2) Ehitises, kus elab või töötab inimene, peab olema hädaväljapääs, välja arvatud juhul, kui evakuatsiooni turvalisust on võimalik tagada muul viisil.

 (3) Ehitises, kus ülemise korruse hädaväljapääsu alumine serv asub kõrgemal kui 23 m maapinnast, ja ehitises, kus päästemeeskonna redel ei ulatu hädaväljapääsuni, peab olema tagatud juurdepääs igale korrusele ning evakuatsiooni ja päästemeeskonna töö võimalikkus.

 (4) Hädaväljapääsuks kasutatava valgusava kõrgus peab olema vähemalt 600 mm ja laius 500 mm ning kõrguse ja laiuse summa vähemalt 1500 mm.

 (5) Hädaväljapääs peab olema märgistatud, välja arvatud I kasutusviisiga ehitises.

§ 22.  Evakuatsioonipääs

 (1) Evakuatsioonipääs peab juhtima ehitisest ohutult välja maapinnale või tuletõkkesektsiooni, millest on olemas ohutu pääs ehitisest välja maapinnale.

 (2) Evakuatsioonipääsuks ei loeta lifti või muid sellesarnast seadet.

 (3) Evakuatsioonipääs peab asuma selliselt, et ehitise kasutajal oleks võimalik lasta end päästemeeskonnal evakueerida või ise evakueeruda.

 (4) Põllumajandusehitises tuleb evakuatsioonipääs ehitada nii, et tulekahju korral oleks loomal võimalik kiiresti ja lihtsalt jõuda vabale maapinnale.

 (5) Evakuatsioonipääs peab olema märgistatud, välja arvatud I kasutusviisiga ehitise ruumis, mis ei ole avalikus kasutuses.

§ 23.  Evakuatsioonipääsude arv

 (1) Evakuatsioonipääsude arv ja paigutus määratakse vastavalt ehitise kasutamisotstarbele ja ehitise kasutajate ettenähtud maksimaalsele arvule.

 (2) Ehitise igalt evakuatsioonialalt, kus alaliselt viibib või töötab inimesi, peab üldjuhul olema võimalik jõuda vähemalt kahe erineva, hajutatult paigutatud evakuatsioonipääsuni.

 (3) Üks evakuatsioonipääs on lubatav:
 1) kuni kahekorruselises I kasutusviisiga ehitises;
 2) kuni kaheksakorruselises korterelamus, kui evakuatsioonialaks oleva ehitise osa kasutamisotstarve on korter;
 3) V või VI kasutusviisiga ruumis suurusega alla 300 m², kusjuures evakuatsioonialalt peab olema lisaks hädaväljapääs;
 4) väikese kasutajate arvuga II, III ja IV kasutusviisiga ehitises, kui sellest ei teki ohtu kasutaja turvalisusele, kusjuures evakuatsioonialalt peab olema ka hädaväljapääs.

§ 24.  Evakuatsioonitee

 (1) Evakuatsioonitee peab tuleohutuse seisukohast olema piiritletud nii, et evakuatsiooniteed oleks võimalik kasutada kogu evakueerimisaja jooksul.

 (2) Tulekahju korral ei tohi evakuatsiooniteel kogu evakueerimisaja jooksul tekkida kasutaja evakuatsiooni takistavat temperatuurimuudatust, suitsukontsentratsiooni ega muid takistavat asjaolu.

 (3) Evakuatsioonitee:
 1) peab olema kergesti identifitseeritav, lihtsalt juurdepääsetav ja kasutatav;
 2) seina-, lae- ja põrandakate ei tohi ohustada kasutaja turvalisust evakuatsiooni korral;
 3) trepikalle, astme ja mademe mõõtmed peavad tagama ohutu evakuatsiooni;
 4) moodustatakse reeglina omaette tuletõkkesektsioonina;
 5) ei tohi olla takistatud, seal ei tohi asuda eset ega seadet, mis võib ohustada kasutaja turvalisust evakuatsiooni korral.

 (4) Üle kahekorruselise TP1-klassi hoone evakuatsiooniteel olev trepikäik ja -made peab vastama vähemalt A2-s1,d0-klassile. Kui ruumi, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, põlemiskoormus on väiksem kui 600 MJ/m², siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema vähemalt R30. Kui ruumi, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, põlemiskoormus on suurem kui 600 MJ/m², siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema vähemalt R60.

 (5) Kolme- ja neljakorruselise TP2-klassi ehitise evakuatsioonitee konstruktsiooni ning trepikäigu ja -mademe tulepüsivus peab olema vähemalt R60.

 (6) Päästemeeskonna sisenemistee peab vastama evakuatsioonitee nõuetele.

 (7) III kasutusviisiga ehitise korral ja õppehoones ei tohi kasutada evakuatsioonitrepina keerdtreppi, mille keskava läbimõõt on väiksem kui 1000 mm, kusjuures trepiaste ei tohi olla kitsam kui 150 mm.

 (8) Trepil peab olema tagatud ohutu liikumine, kusjuures enama kui kolme astmega trepil peab olema trepikäsipuu.

§ 25.  Evakuatsioonitee pikkus

 (1) Evakuatsioonitee pikkus määratakse evakuatsiooniala kõige kaugemast punktist kuni evakuatsioonipääsuni lühimat liikumiskõlblikku teed mööda, kusjuures juhul, kui erinevad evakuatsiooniteed kahe erineva evakuatsioonipääsuni on osaliselt samased, siis arvestatakse ühise osa pikkust kahekordselt.

 (2) Erandina arvestatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lühimat liikumiskõlblikku teed ruumi uksest juhul, kui uks avaneb vähemalt EI 30 nõudele vastava konstruktsiooniga koridori.

 (3) Nõuded ruumi pindalale ja evakuatsioonitee pikkusele on toodud käesoleva määruse lisades 8 ja 9.

 (4) Majutushoones ning ravi- ja hooldusasutuses on evakuatsioonitee pikkuseks kuni 30 meetrit, hoolimata evakuatsioonipääsude arvust, kusjuures ravi- ja hooldusasutuse suhtes ei kohaldata käesoleva määruse lisas 8 toodud nõudeid.

 (5) Evakuatsioonitee pikkuseks on:
 1) üldjuhul ühe evakuatsioonipääsu korral kuni 30 meetrit;
 2) kahe evakuatsioonipääsu korral kuni 45 meetrit.

 (6) Evakuatsioonitee pikkuseks evakuatsioonialast, millest on võimalik pääseda vaid ühe evakuatsioonipääsuni, võetakse 50% käesoleva määruse lisas 8 toodud arvnäitajatest.

 (7) Käesoleva määruse lisas 8 toodud evakuatsioonitee maksimaalpikkustest võib evakuatsioonitee olla pikem:
 1) kuni 20%, kui tegemist on esimesel korrusel asuva evakuatsiooniteega ja evakuatsiooniks saab kasutada ka avatavat akent, mille kaudu pääseb otse maapinnale;
 2) kuni 50%, kui ehitises on automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem;
 3) vastavalt esitatud arvutustele, kui ehitises on automaatne tulekustutussüsteem või suitsueemaldussüsteem.

§ 26.  Evakuatsioonitee mõõtmed

 (1) Evakuatsioonitee laius on:
 1) üldjuhul vähemalt 1200 mm;
 2) kuni kahekorruselises elamus vähemalt 900 mm.

 (2) Evakuatsioonialal, mille kasutajate arv on maksimaalselt 60, võib üks evakuatsiooniteedest olla vähemalt 900 mm laiune.

 (3) Evakuatsioonitee ja evakuatsioonipääsuni suunduva sisekoridori summaarse miinimumlaiuse arvutamisel arvestatakse evakuatsiooniteed kasutava 120 inimese kohta 1200 mm, millele lisandub iga järgmise 60 inimese kohta 400 mm.

 (4) Evakuatsioonitee vaba kõrgus peab olema vähemalt 2100 mm, kusjuures sellise kõrguse ulatuses ei tohi olla takistusi, kõrgus keldris peab olema vähemalt 1900 mm.

 (5) Trepikoja välisukse laius peab olema vähemalt samane trepikäigu laiusega.

§ 27.  Evakuatsiooniteel asuv uks

 (1) Evakuatsiooniteel paiknev uks peab:
 1) olema paigaldatud nii, et oleks võimalik kasutaja kiire evakuatsioon;
 2) olema laiusega, mis vastab ettenähtud maksimaalsele evakuatsioonitee kasutajate arvule;
 3) avanema evakuatsiooni suunas, välja arvatud alla 30 inimese evakuatsiooniks ettenähtud uks;
 4) olema varustatud evakuatsioonisuluse ehk avamisseadmega, mis peab olema alati avatav ilma abivahenditeta ning suluseavamise liigutus ei tohi olla vastupidine evakuatsiooni suunale, kusjuures kahepoolse ukse puhul peavad olema kergesti avatavad mõlemad uksepooled.

 (2) Evakuatsiooniteel asuv tuletõkkeuks peab olema isesulguv ja avatav võtmeta, sealhulgas elektroonilise võtmeta.

 (3) Evakuatsiooniteel asuv, kuid tavakasutuses lahtiolev tuletõkkeuks peab olema varustatud seadmega, mis sulgeb sellise ukse tulekahju korral.

 (4) Evakuatsioonitee trepikoja poole avanev uks ei tohi kitsendada liikumisvoolu teed.

 (5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 ning lõigetes 2 ja 3 nimetatud nõudeid ei kohaldata I kasutusviisiga ehitise osas.

 (6) Käesolevas paragrahvis nimetatud nõudeid ei rakendata, kui ehitise kasutamise otstarbest tulenevalt ei ole võimalik neid kohaldada.

5. peatükk Päästetöö tagamine 

§ 28.  Päästetöö tagamine

 (1) Päästetöö tegemise tagamiseks peab:
 1) ehitises olema võimalik päästemeeskonna pääs ehitise iga välisukse juurde;
 2) päästemeeskonnal olema tagatud ehitisele piisav juurdepääs tulekahju kustutamiseks ettenähtud päästevahendiga;
 3) olema tagatud juurdepääs ehitist teenindavale tuletõrje veevõtukohale, kusjuures igale ehitisele peab olema määratud teda teenindav tuletõrje veevõtukoht;
 4) olema tagatud juurdepääs hädaväljapääsule väljastpoolt ehitist;
 5) päästemeeskonna sisenemistee ja tuletõrje veevõtukoht peavad olema tähistatud;
 6) pööningu igasse tuletõkkesektsiooni olema sissepääs, kusjuures pööningutel kõrgusega kuni 600 mm peab olema tagatud võimalus kustutada tulekustutusjoa abil tulekindla luugi või ukse kaudu.

 (2) Päästemeeskonna sisenemistee keldrikorrustele peab olema võimalik maapinna tasandilt, läbimata maapealse korruse väljapääsu (trepikoda).

 (3) Keldrikorruse sisenemistee minimaallaius peab olema vähemalt 900 mm ja see ei tohi üldjuhul olla ühenduses tule ja suitsu eest kaitstud trepikojaga (suitsuvaba trepikoda).

 (4) Tule eest kaitstud trepikojaga võib ühendus olla lüüstamburi ja trepikoja, millest on moodustatud tuletõkkesektsioon, tuletõkkeukse kaudu.

 (5) Üksik-, kaksik- või ridaelamu ning suvila ja aiamaja kelder ei pea vastama käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõuetele.

 (6) Üle kaheksakorruselise ehitise lift peab olema varustatud seadmetega, mis võimaldavad lifti kasutamist päästetöödel.

§ 29.  Tuletõrje veevarustus

 (1) Ehitisel peab olema tulekahju kustutamiseks vajalik veevarustus.

 (2) Ehitise kustutamiseks vajaliku veevarustuse kohta peab olema tulekahju korral kergesti kättesaadav teave:
 1) kustutusvee allika kohta, kusjuures veemahuti kasutamise korral selle veevaru kohta;
 2) veejaotussüsteemi kohta koos välis- ja siseveevõtukohaga;
 3) andmed erikustutusvahendi kohta.

6. peatükk Tuleohutuspaigaldis 

§ 30.  Tuleohutuspaigaldis

 (1) Tuleohutuspaigaldisena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise tehnosüsteemi, mis on mõeldud tulekahju avastamiseks, tule ning suitsu leviku takistamiseks ja ohutu evakuatsiooni läbiviimiseks.

 (2) Tuleohutuspaigaldised jagunevad paigaldisteks, mis on mõeldud:
 1) tulekahju avastamiseks;
 2) tule ja suitsu piiramiseks;
 3) evakuatsiooni ohutuse tagamiseks;
 4) päästemeeskonna ohutuse tagamiseks.

 (3) Tuleohutuspaigaldis peab ehitisesse paigaldatuna vastama temale ettenähtud asjakohasele tehnilisele normile, samuti peab ta olema hooldatud ja kontrollitud.

§ 31.  Tulekahjusignalisatsioon

  Tulekahjusignalisatsioon jaguneb:
 1) autonoomseks tulekahjusignalisatsioonianduriks, mis on lokaalne tulekahjusignalisatsiooniseade, mis samas korpuses sisaldab kõiki tulekahju avastamiseks ja helialarmi andmiseks vajalikke komponente, kusjuures juhul, kui ehitise üldkasutatavasse ruumi on paigaldatud rohkem kui üks andur, peavad ühe anduri töölehakkamisel reageerima ka kõik teised samasse rühma ühendatud andurid;
 2) autonoomseks tulekahjusignalisatsioonisüsteemiks, mis on lokaalne elektrivõrku ühendatud seade, mille põhielementideks on autonoomsetest tulekahjusignalisatsioonianduritest moodustatud rühmad ja keskseade;
 3) automaatseks tulekahjusignalisatsioonisüsteemiks, mis on erinevatest komponentidest moodustatud süsteem, mis annab automaatselt teate tekkinud tulekahjust, samuti oma töövalmidust ohustavast rikkest.

§ 32.  Autonoomne tulekahjusignalisatsiooniandur

  Autonoomne tulekahjusignalisatsiooniandur peab olema:
 1) elamus paikneva eluruumi (korteri) vähemalt ühes ruumis;
 2) kuni 10 majutuskohaga II kasutusviisiga ehitise igas majutusruumis;
 3) kuni viie voodikohaga hoolekandeasutuses ning haiglas ja muus ravihoones;
 4) maksimaalselt 10 voodikohaga koolieelse lasteasutuse hoones;
 5) kuni 50 m² pindalaga IV kasutusviisiga ruumis.

§ 33.  Autonoomne tulekahjusignalisatsioonisüsteem

  Autonoomne tulekahjusignalisatsioonisüsteem peab olema:
 1) 10–50 majutuskohaga II kasutusviisiga ehitise majutusruumis;
 2) viie kuni 25 voodikohaga III kasutusviisiga ehitises;
 3) 50–300 m² pindalaga koolieelsete lasteasutuse hoones;
 4) 50–300 m² pindalaga IV kasutusviisiga ruumis.

§ 34.  Automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem

  Automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem peab olema:
 1) hoones, mis ületab käesoleva määruse §-s 33 nimetatud arvulist näitajat;
 2) IV kasutusviisiga hoones, mille pindala on üle 300 m²;
 3) V kasutusviisiga hoones, mille pindala on üle 750 m²;
 4) VI ja VII kasutusviisiga ehitises, kus sõltuvalt ehitises toimuva tegevuse iseloomust, ehitise korruse pindalast, korruselisusest või muudest põhjustest tingituna on kasutajate turvalisus vähene, kusjuures päästetööde alustamine ei ole tagatud hiljemalt 10 minutit pärast tulekahju algust.

§ 35.  Automaatne tulekustutussüsteem

 (1) Automaatne tulekustutussüsteem peab olema:
 1) ehitises, kus tuletõkkesektsioonid asuvad läbi kolme või enama korruse, välja arvatud tuletõkkesektsioonina rajatud tule- ja suitsukindel trepikoda;
 2) mitme korrusega keldris;
 3) VI ja VII kasutusviisiga ehitises, kus sõltuvalt ehitises toimuva tegevuse iseloomust, ehitise korruse pindalast, korruselisusest või muudest põhjustest on kasutaja turvalisus vähene ja päästetöö läbiviimine on ohtlik;
 4) hoones, milles kasutamise otstarbest, kõrgusest või muudest põhjustest tingituna on kasutaja turvalisus vähene ja päästetöö on ohtlik ning hoone ületab käesoleva määruse lisades 2 ja 5 toodud piirväärtust;
 5) pindalalt suures või suure põlemiskoormusega, kuid seejuures vähevalvatavas ruumis, milles tekkiv tuli võib ohustada ümbrust või põhjustada märgatavat kahju või kultuuriväärtuste hävimist;
 6) TP2-klassi kolme- ja neljakorruselise hoone trepikojas, mille materjal vastab tuletundlikkuse klassile D-s2,d2 ning ehitise korruse pindala, korruselisuse või muude põhjuste tõttu on kasutaja turvalisus vähene ja päästetöö läbiviimine ohtlik.

 (2) Kaheksa- ja enamakorruselise ehitise igas trepikojas peab olema kuivtõusutoru päästetöö jaoks.

§ 36.  Turvavalgustus

 (1) Turvavalgustus peab võimaldama üldvalgustuse kahjustuse korral:
 1) kasutajal lahkuda ohustatud kohast;
 2) kasutajal enne lahkumist lõpetada või peatada ohtlik protsess;
 3) teha päästetööd.

 (2) Turvavalgustus jaguneb selle kasutamise otstarbest tulenevalt evakuatsiooni-, paanikavältimis- ja riskialavalgustuseks.

 (3) Evakuatsioonivalgustus minimaalse toimimisajaga vähemalt üks tund peab olema:
 1) II kasutusviisiga ehitises, välja arvatud kuni viie majutuskohaga hoone, millel on otseväljapääs õue;
 2) III kasutusviisiga ehitises;
 3) IV kasutusviisiga ehitises, kusjuures erandiks on esimesel korrusel paiknev kuni 100 istekohaga toitlustusettevõtte ruum ning kuni 400 m² üldpinnaga kaubandusettevõtte ruum, millel on otseväljapääs õue;
 4) kuue- ja enamakorruselises I ja V kasutusviisiga ehitises ning mis tahes hoone loomuliku valgustuseta evakuatsioonitrepikojas;
 5) kuue- ja enamakorruselise ehitise loomuliku valgustuseta evakuatsiooniks ettenähtud trepikojas;
 6) VI kasutusviisiga hoones, kui hoones töötab üheaegselt üle 100 inimese;
 7) mootorsõiduki boksideta garaažis, mille pind on üle 1000 m²;
 8) maa-aluses ja mitmekorruselises garaažis, välja arvatud üksik-, kaksik- ja ridaelamu või suvila või aiamaja garaaž;
 9) mitme korrusega keldris;
 10) inimese transpordiks ettenähtud tuletõrjeliftis;
 11) liikuva trepi ja kõnnitee valgustamiseks.

 (4) Evakuatsioonivalgustus minimaalse toimimisajaga kolm tundi peab olema:
 1) III kasutusviisiga ehitises;
 2) transpordihoones;
 3) üheksa- ja enamakorruselises ehitises, välja arvatud elamus;
 4) maa-aluses ehitises.

§ 37.  Piksekaitse

 (1) Piksekaitsena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses tulekahju vältimiseks ehitisse paigaldatud pikse otsetabamuse ja sekundaarilmingu ning maapealsete metallist tehnosüsteemi kaudu ehitisse siseneva või seal tekkiva elektrilise potentsiaali kuhjumise eest kaitsvat seadet.

 (2) Piksekaitse peab olema:
 1) I, II, IV, V ja VI kasutusviisiga hoones, mille kõrgeim ehitise osa ulatub ümbruskonna hoonestusest enam kui 15 m kõrgemale, kusjuures selline ehitis ei asu naaberehitise piksekaitse tsoonis;
 2) TP2- ja TP3-klassi kuuluvas II ja IV kasutusviisiga hoones, kusjuures piksekaitse olemasolu kohustus ei sõltu ehitise kõrgusest;
 3) III kasutusviisiga hoones, kusjuures piksekaitse olemasolu kohustus ei sõltu ehitise tulepüsivusest ega kõrgusest;
 4) VI kasutusviisiga hoones, milles toimub tuleohtlik või tule- ja plahvatusohtlik tootmisprotsess või säilitatakse vastava klassiga materjali, kusjuures piksekaitse olemasolu kohustus ei sõltu ehitise kõrgusest;
 5) lahtistes IV kasutusviisiga ehitises;
 6) loomakasvatushoones enam kui 100 loomale.

§ 38.  Suitsu- ja soojuse eemaldamise seade

 (1) Hoonest peab olema võimalik tulekahju korral eemaldada soojust ja suitsu. Suitsu ja soojuse eemaldamine võib põhineda sundventilatsioonil või loomulikul tõmbel.

 (2) Suitsu ja soojust võib eemaldada kas ühel või mitmel järgmisel viisil:
 1) ukse kaudu;
 2) akna kaudu;
 3) päästemeeskonna kaasabil;
 4) kasutades erivahendeid, nagu näiteks suitsuluuk, suitsueemaldusaken, ehitise osa ülaosas paiknev kergesti avanev aken;
 5) kasutades automaatset suitsueemaldusseadet.

 (3) Trepikojas, millest on moodustatud tuletõkkesektsioon, ja liftišahtis, millest on moodustatud tuletõkkesektsioon, peab olema suitsu eemaldamise võimalus, tagades sinna värske õhu juurdevoolu.

 (4) Kahekorruselise TP2- ja TP3-klassi ehitise teise korruse trepikojas tagatakse suitsueemaldamine kergesti avatava või ohutult purustatava vähemalt 0,5 m² suuruse akna või luugi kaudu.

 (5) Kuni kaheksakorruselises hoones korraldatakse trepikojast suitsu eemaldamise võimalus trepikoja ülaosas paikneva kergesti avatava või ohutult purustatava, vähemalt 1,0 m² suuruse akna või luugi kaudu.

 (6) Keldrikorruse ruumidest suitsu eemaldamiseks peab olema tagatud, et trepikoda, millest on moodustatud tuletõkkesektsioon, ega sisenemisteed, millest on moodustatud tuletõkkesektsioon, ei kasutata suitsu eemaldamiseks.

 (7) Üle kaheksakorruselise hoone trepikojas ning IV, VI ja VII kasutusviisiga ehitises peab olema tagatud suitsu eemaldamine.

§ 39.  Tuletõrje voolikusüsteem

 (1) Tuletõrje voolikusüsteem on ehitisse paigaldatud käsitsi kasutatav kohtkindel seade, mis on mõeldud väikese tulekahju (tulekolde) kustutamiseks selle algstaadiumis, kusjuures vastav seade võib olla käsitsi juhitav märgtõusutorule või kuivtõusutorule paigaldatud tuletõrjekraaniga, automaatne või poolautomaatne tulekustutuspaigaldis.

 (2) Ehitisse paigaldatud tuletõrje voolikusüsteem peab tagama tulekustutusvee arvutusvooluhulgaks vähemalt 1,7 l/sek või 2,5 l/sek tulekustutusvee andmiseks ruumi igasse punkti.

 (3) Tuletõrje voolikusüsteem peab olema:
 1) üheksa- või enamakorruselises hoones, sealhulgas TP1-, TP2- ja TP3-klassi ehitises;
 2) nelja- ja enamakorruselises II, III ja IV kasutusviisiga ehitises;
 3) ehitises, mille kubatuur on suurem kui 10 000 m³;
 4) VII kasutusviisiga ehitises.

 (4) Tuletõrje voolikusüsteemi ei tule paigaldada:
 1) tööstusettevõtte ja lao ruumi, kus vee kasutamine võib kutsuda esile plahvatuse, tulekahju, tule levimise või muu õnnetuse;
 2) ehitise tehnilisele korrusele, pööningule ja keldrisse;
 3) kooli ja koolieelsesse lasteasutusse.

7. peatükk Rakendussätted 

§ 40.  Nõuded olemasolevale ehitisele

 (1) Enne 1. jaanuari 2005. a õiguslikul alusel ehitatud ehitis, mida kasutatakse vastavalt ehitisele ettenähtud kasutamise otstarbele, peab vastama käesoleva määruse § 2 lõike 1 punktides 5 ja 6 toodud nõuetele.

 (2) Ehitatav ehitis, mille kohta on enne 1. jaanuari 2005. a väljastatud ehitusluba või kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, ei pea vastama määruses sätestatud nõuetele, välja arvatud evakuatsioonile ettenähtud nõuete osas.

 (3) Ehitise ümberehitamise ja laiendamise korral tuleb tagada ümberehitatava või laiendatava osa vastavus käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

§ 41.  Määruse jõustumine

  Käesolev määrus jõustub 2015. aasta 1. juulil.

Kristen Michal
Majandus- ja taristuminister

Merike Saks
Kantsler

Lisa 1 Ehitise tuleohutusest tulenev ehitiste liigitus

Lisa 2 Hoone korruste arvu, kõrguse, pindala ja kasutajate arvu piirangud TP2- ja TP3-klassi hoones

Lisa 3 Nõuded ehitise jäigastava ja kandekonstruktsiooni tulepüsivusele

Lisa 4 Nõuded ehitise tuletõkkekonstruktsiooni tulepüsivusele

Lisa 5 Ehitise tuletõkkesektsiooni moodustamine

Lisa 6 Nõuded ehitise ja selle osa tuletundlikkusele

Lisa 7 Ehitise välisseina, välispinna ja õhutuspilu pinna tuletundlikkuse määramine

Lisa 8 Evakuatsioonitee maksimaalpikkus ja ruumi arvutuslik pindala ühe inimese kohta

Lisa 9 TP1-klassi ehitise evakuatsiooniteele esitatavad nõuded