Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Riigilõivuseaduse § 57 lõigete 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll

Vastu võetud 30.10.2012

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number	3-4-1-14-12
Otsuse kuupäev	30. oktoober 2012
Kohtukoosseis	Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks ja Ott Järvesaar
Kohtuasi	Riigilõivuseaduse § 57 lõigete 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll
Menetluse alus	Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-11-9843, 13. juuni 2012. aasta määrused tsiviilasjades nr 2-11-17899 ja nr 2-11-29293 ning 16. juuli 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-08-4366
Asja läbivaatamine	Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega vastuolus järgmises osas:

1) milles tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti;

2) milles tsiviilasjas hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti;

3) milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti.

 

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSED

Tsiviilasi nr 2-08-4366

1. Männiku Metallitööstuse OÜ (nüüd Viimsi Tööstuspark OÜ), A. Kuldmäe ja T. Tallo esitasid 7. veebruaril 2008 Harju Maakohtule hagi OÜ Vedlers (nüüd G-U BKS Estonia OÜ) vastu kokku 800 000 krooni (51 129 euro 32 sendi) ning viivise väljamõistmiseks. 23. märtsil 2011 esitas kostja Harju Maakohtule vastuhagi, mille palus tuvastada kõigi hagejate osas eraldi nende kohustuse anda notariaalselt kinnitatud nõusolek hagejate kasuks kommertspandi registris kostja varal II järjekohal asuvate kommertspantide kustutamiseks ja kohustada hagejaid neid nõusolekuid andma. Harju Maakohus jättis 30. mai 2012. aasta otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi ning jättis kostja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.

2. Tallinna Ringkonnakohtule saabus 29. juunil 2012 hagejate apellatsioonkaebus maakohtu otsuse peale. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu ei tasutud. Hagejad palusid tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Lisaks palusid nad tunnistada Riigikohtu 7. mai 2012. aasta otsuse asjas nr 3-4-1-7-12 põhjendustest lähtuvalt praeguses tsiviilasjas apellatsioonkaebuselt asjassepuutuvas määras riigilõivu ette nägevad riigilõivuseaduse sätted põhiseadusega vastuolus olevaks. Hagejate arvates tuleb selle Riigikohtu otsuse punkti 45 järgi tasuda riigilõivuseaduse kohaldamata jätmisel riigilõivu kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud seaduse järgi. Samuti olid hagejad valmis tasuma riigilõivu 1. juulist 2012 kehtima hakkava määra alusel.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. juuli 2012. aasta määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus tunnistas asjassepuutuvad riigilõivuseaduse sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata.

4. Riigikohtu praktika kohaselt kujutavad kohtusse pöördumisele kehtestatud kõrged lõivud tõsist ohtu õiguskaitse kättesaadavusele ja lõivu ebaproportsionaalsuse kahtluse korral tuleks sellist kahtlust põhiseaduslikkuse järelevalve korras põhjalikult analüüsida. Asjassepuutuvas määras riigilõiv on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga, milleks ei saa olla suurte nõuetega kohtuvaidluste välistamine. Ebamõistlikult suure riigilõivuga see aga saavutatakse. Asjassepuutuva suurusega riigilõiv takistab kohtusse pöördumist ning avaldaks isikule praeguses majandusolukorras suurt majanduslikku survet kohtusse pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks.

5. Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva põhiseaduspärase riigilõivu määramisel juhindus ringkonnakohus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. aasta otsusest asjas nr 3-4-1-17-11 (punktid 16 ja 17) ja Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsusest asjas nr 3-3-1-22-11 (punktid 31−34). Seetõttu määras ringkonnakohus kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 2029 eurot 19 senti, lisades, et ka sellises suuruses riigilõiv tagab riigile apellatsioonkaebuse menetlemise kulude hüvitamise oluliselt suuremas ulatuses, kui on keskmised arvestuslikud kulud (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsust asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 26.2).

Tallinna Ringkonnakohtu määrus saabus Riigikohtusse 17. juulil 2012.

 

Tsiviilasi nr 2-11-17899

6. A. Päiv esitas apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 3. aprilli 2012. aasta otsuse peale. Apellatsioonkaebuse hind oli 63 911 eurot 60 senti. Sellise suurusega nõudelt tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lõigete 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 alusel tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti. Apellant esitas koos apellatsioonkaebusega menetlusabi taotluse riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamiseks. Samuti leidis apellant, et asjassepuutuv riigilõivumäär on põhiseadusega vastuolus ja mõistlik riigilõivu suurus on 950 eurot. Ringkonnakohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata ja nõudis ekslikult vaid 950-eurose riigilõivu tasumist, mille apellant tasus 12. juunil 2012.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuni 2012. aasta määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja andis apellandile tähtaja täiendava riigilõivu 1462 euro 66 sendi tasumiseks. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata sellelt apellatsioonkaebuselt 4793 euro 37 sendi riigilõivu tasumise kohustuse sätestavad RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1.

8. Sellises suuruses riigilõiv takistab isikuid oma õiguste teostamiseks kohtusse pöördumisel. Ringkonnakohus toetus asjassepuutuva riigilõivumäära põhiseadusvastasust väites Riigikohtu riigilõive käsitlevale praktikale alates 2009. aastast.

9. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. aasta otsuse järgi asjas nr 3-4-1-17-11 (punktid 16 ja 17) ja Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsuse järgi asjas nr 3-3-1-22-11 (punktid 31−34) tuli kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni riigilõivumäära kohaldamata jätmisel määrata tasuda tulev riigilõiv kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse järgi. Seega on põhiseaduspärane riigilõiv 2412 eurot 66 senti. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, et riigilõivu mõistlikuks suuruseks on 950 eurot, sest apellant viitas riigilõivuseaduse eelnõule, milles ei ole võimalikult tulevikus kehtivate riigilõivumäärade kohta Riigikogu lõplikku seisukohta. Ringkonnakohus lisas, et riigil võimalikult saamata jäänud või apellandilt võimalikult enam nõutud riigilõivu küsimus tuleb lahendada pärast õigusnormi põhiseaduslikkuse kontrolli käigus tehtava lahendi jõustumist selle tulemusest juhindudes.

Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 25. juulil 2012.

 

Tsiviilasi nr 2-11-9843

10. Tallinna Ringkonnakohtusse saabus 23. mail 2012 AS-i DNB Liising apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 23. aprilli 2012. aasta otsuse peale, millelt apellant tasus riigilõivu 4314 eurot 4 senti. Apellatsioonkaebuse hind oli 166 423 eurot 19 senti. RLS § 57 lõigete 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 alusel tuli sellelt apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. Apellant taotles selles määras riigilõivu ette nägevate sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

11. Tallinna Ringkonnakohus võttis 11. juuni 2012. aasta määrusega AS-i DNB Liising apellatsioonkaebuse menetlusse. Kohus tunnistas asjassepuutuvas määras riigilõivu ette nägevad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata.

12. Ringkonnakohus leidis Riigikohtu riigilõive käsitlevale praktikale tuginedes, et riigilõiv, mida apellant peab seaduse järgi tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga. Menetlusökonoomia eesmärgiks ei saa olla kohtuvaidluste välistamine. Ebamõistlikult suur riigilõiv toob selle aga kaasa. Sellises suuruses lõivu nõudmine avaldab suurt majanduslikku survet kohtusse pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks, seda enam üldise majanduslanguse ja vaesumise taustal. Ka 4314 euro 4 sendi suurune riigilõiv tagaks riigile apellatsioonkaebuse menetlemise kulude hüvitamise oluliselt suuremas ulatuses, kui on tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 7. mai 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-12 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Sarnastel põhjustel on kehtetu ka oluliselt suurem, praeguses asjas asjassepuutuv riigilõiv.

13. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni riigilõivumäära kohaldamata jätmisel tuli riigilõivu tasuda kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse järgi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12). Apellant on seega tasunud kaebuselt piisavalt riigilõivu.

Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 19. juunil 2012.

 

Tsiviilasi nr 2-11-29293

14. J. Shuba ja J Lamp esitasid apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 24. aprilli 2012. aasta otsuse peale. Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses oli 180 422 eurot, millelt tuli RLS § 57 1õigete 1 ja 22 ning lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. Apellandid apellatsioonkaebuselt riigilõivu ei tasunud ja palusid tunnistada selle ette nägevad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Alternatiivselt soovisid nad riigilõivust täielikult või osaliselt vabastamist.

15. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 13. juuni 2012. aasta määruses põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti. Alternatiivse riigilõivust vabastamise menetlusabi taotluse jättis ringkonnakohus vajaduse puudumisel lahendamata. Kohus jättis J. Shuba ja J. Lambi apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas apellante tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 4537 eurot 73 senti.

16. Leides tuge Riigikohtu praktikast, leidis Tallinna Ringkonnakohus, et riigilõivuseaduses sätestatud suuruses riigilõiv piirab ebaproportsionaalselt apellantide õigust pöörduda oma eeldatavate õiguste kaitseks kohtusse. Kohus meenutas, et on tsiviilasjas nr 2-11-9843 juba algatanud samade sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

17. Ringkonnakohus määras kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 4537 eurot 73 senti. Ringkonnakohus lisas, et riigil võimalikult saamata jäänud või apellandilt võimalikult enam nõutud riigilõivu küsimus tuleb lahendada pärast õigusnormi põhiseaduslikkuse kontrolli käigus tehtava lahendi jõustumist selle tulemusest juhindudes.

Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 31. augustil 2012.

18. Riigikohus liitis 11. oktoobri 2012. aasta määrusega Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-11-9843 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-14-12, Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-11-17899 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-17-12, Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-11-29293 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-21-12 ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuli 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-08-4366 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-18-12 ühte menetlusse. Uue liidetud põhiseaduslikkuse järelevalve asja number on 3-4-1-14-12.

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

19. Riigikogu põhiseaduskomisjon järeldas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-21-12 esitatud arvamuses, et arvestades riigilõivu ja nõude suuruse proportsiooni ning Riigikohtu seniseid seisukohti, on 8308 euro 51 sendise riigilõivu proportsioon põhiseadusega vastuolus. Praeguseks on seadusandja leidnud, et riigilõivu legitiimseid eesmärke on võimalik saavutada ka madalamate riigilõivudega, 1. juulist 2012 alandati riigilõivumäärasid oluliselt.

 

Tsiviilasja nr 2-08-4366 menetlusosalised

20. Viimsi Tööstuspark OÜ, A. Kuldmäe ja T. Tallo Riigikohtule arvamust ei esitanud.

21. G-U BKS Estonia OÜ leiab, et asjassepuutuvad riigilõivuseaduse sätted on põhiseadusega vastuolus. Tuginedes Riigikohtu varasematele lahenditele riigilõivuseaduse asjus, kataks ka oluliselt väiksem ja isikule vähem koormav riigilõiv õigusemõistmise kulud ringkonnakohtus (asjassepuutuv riigilõiv katab need 6,4 korda). Seega ei ole vaidlusalustest sätetest tulenev riigilõiv vajalik abinõu, et katta ringkonnakohtu tegevuskulusid asja lahendamisel. Muid eesmärke ei saa apellatsioonkaebuselt tasutaval riigilõivul olla ning pahatahtlikke kaebusi ei olekski võimalik riigilõivuga vältida (kõrgema hinnaga tsiviilasjades esitatud kaebused ei ole pahatahtlikumad). Isegi kui riigilõivuga oleks võimalik vältida pahatahtlikke kaebusi, siis oleks ka see saavutatav oluliselt madalama ja isikut vähem koormava riigilõivuga kui 4473 eurot 81 senti. Asjassepuutuv riigilõivumäär on ebaproportsionaalselt kõrge ka Eesti üldiste ühiskonnaolude, sh majanduskeskkonna, miinimumpalga ja keskmise palga suuruse taustal.

 

Tsiviilasja nr 2-11-17899 menetlusosalised

22. AS Eesti Krediidipank nõustub ringkonnakohtuga, et vaidlustatud riigilõivuseaduse sätted on vastuolus põhiseadusega. Samas on ta arvamusel, et põhiseadusega kooskõlas oleva lõivu määramisel oleks asjakohasem lähtuda praegu kehtivatest määradest.

23. A. Päiv nõustub põhimõtteliselt Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2012. aasta määruses esitatud seisukohtadega, kuid lisab, et ka Tallinna Ringkonnakohtu nõutud ja tema tasutud 2412 eurot 66 senti on tegelikult ülemäärane summa, mis ikkagi piirab äärmiselt intensiivselt isikutel oma edasikaebe õigust teostada.

24. A. Päiv rõhutab riigilõivude äärmist ebaõiglust kostjate suhtes, kes on praegu menetlusse haaratud enda tahte vastaselt ning kes olid enda suhtes kahjuliku otsuse tegemisel äärmiselt raskes olukorras edasikaebe õiguse kasutamise aspektist. Kui kohtusse pöördumisel saaks veel kõne alla tulla eesmärk hoida ära põhjendamatuid hagisid ja kaebusi, siis edasikaebe seisukohast ei ole märgitu enam argumendiks, kuivõrd kostja ei ole valinud kohtusse pöördumist. Riigilõivude funktsiooniks on eelkõige kohtupidamise kulude katmine, mitte riigi rikastumine menetlusosaliste arvel.

25. A. Päiv märgib, et riigilõivu suuruse määramisel apellatsioonkaebuse esitamise seisuga 3. mail 2012 oleks õiguspärane lähtuda nn lähima regulatsiooni põhimõttest – vähem kui kaks kuud hiljem jõustus riigilõivuseaduse redaktsioon, kus sama hagihinna puhul oleks apellatsioonkaebuse esitamisel (e-toimiku vahendusel) tulnud tasuda riigilõivu vaid 950 eurot. See summa on põhjendatud ja õiglane. Puuduvad igasugused põhjendused, miks A. Päiv peaks tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu enam kui 2,5 korda rohkem, kui sisuliselt kohe jõustusid uued ja mõistlikud riigilõivumäärad, mis kahtlemata vastavad enam kaasaja Eesti ühiskonna ja majanduse oludele. A. Päiv möönab küll, et riigilõivuseaduse uue redaktsiooni jõustumine alates 1. juulist 2012 ei tähenda iseenesest seda, et praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu määratud riigilõiv oli põhiseadusega vastuolus, kuid märgitut ei saa samas välistada ning üldise õiguskindluse mõttes oleks kohane, kui Riigikohus annaks Tallinna Ringkonnakohtule selged juhised põhiseaduspärase suurusega riigilõivu määramiseks olukorras, kus Riigikohus on tunnistanud konkreetse riigilõivu põhiseadusvastaseks. Vastupidisel juhul võib A. Päiva õiguste kaitse jääda poolikuks: Tallinna Ringkonnakohus on küll tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks RLS § 57 lõiked 1 ja 22 ning lisa 1 (kehtinud redaktsioonis), mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas apellatsioonkaebuselt riigilõivu 4793 eurot 37 senti, kuid kui Riigikohus ei kontrolli Tallinna Ringkonnakohtu määratud riigilõivu õiguspärasust, siis sisuliselt puudubki organ, kes seda asjaolu kontrolliks. Ei ole nimelt usutav, et Tallinna Ringkonnakohus ise tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks enda määratud riigilõivu.

 

Tsiviilasja nr 2-11-9843 menetlusosalised

26. AS DNB Liising nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2012. aasta määruses toodud seisukohtadega ning palub tunnistada asjassepuutuvad sätted põhiseadusega vastuolus olevaks.

27. A. Prous Riigikohtule arvamust ei esitanud.

 

Tsiviilasja nr 2-11-29293 menetlusosalised

28. AS GA Fund Management, J. Shuba ja J. Lamp Riigikohtule arvamusi ei esitanud.

 

Õiguskantsler

29. Õiguskantsleri arvates oli RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 koostoime regulatsioon praeguses asjas asjassepuutuvate riigilõivumäärade osas vastuolus põhiseaduse (PS) § 24 lõikega 5 ja §-ga 11.

30. Riigilõivuna 8308 euro 51 sendi, 4793 euro 37 sendi või 4473 euro 81 sendi tasumise nõue on ülemäära intensiivne kohtusse pöördumise õiguse piirang ja riivab samal ajal ka muude põhiõiguste ja -vabaduste kasutamist (nt omandiõigust ja ettevõtlusvabadust), mistõttu on riive ka nende kasutamisele intensiivne. Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks samas suurusjärgus riigilõivumäärad.

31. Õiguskantsleri hinnangul on selline kohtupraktika, kus madalama astme kohtud on samal ajal seaduse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisega ise määranud nende hinnangul põhiseaduspärase suurusega riigilõivu ja seda enne Riigikohtu lõplikku seisukohta, kaugenenud seadusandja määratud põhimõttest, mille kohaselt on riigilõivu suurus küll kohtumenetluse käigus korrigeeritav, kuid selle nõudmine ja tasumine enne asja sisulist lahendamist seadusandja määratud suuruses (PS § 113) on seaduse absoluutne nõue ja sellisena menetlusosalistele ettenähtav ning nende võrdset kohtlemist tagav (välja arvatud riigilõivuseaduses ettenähtud lõivu tasumisest vabastamise juhud). Seejuures tuleb nõuda põhiseadusega kooskõlas oleva riigilõivusumma tasumist.

32. Samas leiab õiguskantsler, et juhul, kui madalama astme kohtu määratud uus riigilõiv on mõõdupärase suurusega (st kaebuse esitamise ajal majanduslikult põhjendatud ja eesmärgipärane), võib mõista kohtu aktiivsust ja menetlusökonoomilist kaalutlust jätkata kohtumenetlust vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve algatamisele. Täielikult probleemivabaks ta sellist madalama astme kohtute väljakujunenud praktikat siiski ei pea, seda nendel juhtudel, kui tekib kahtlus kohtu määratud uue riigilõivu määra põhiseaduspärasuses (nt juhul, kui see erineb märkimisväärselt alates 1. juulist 2012 jõustunud ja varasemaga võrreldes tunduvalt väiksemast riigilõivu määrast või see ületab määra, mille Riigikohus on varem lugenud ülemäära kõrgeks). Nii peab õiguskantsler võimalikuks lahendust, kus kas praegusel või muul sarnasel juhtumil võib Riigikohus lõpuks leida, et ka madalama astme kohtu määratud uus riigilõiv ei ole põhiseaduspärase suurusega (või siis leida, et asjassepuutuva riigilõivu suurus on siiski põhiseaduspärane).

33. Tsiviilasjas nr 2-11-9843 määratud riigilõiv 4314 eurot 4 senti ja tsiviilasjas nr 2-11-29293 määratud riigilõiv 4537 eurot 73 senti, samuti tsiviilasjas nr 2-11-17899 määratud riigilõiv 2412 eurot 66 senti ja tsiviilasjas nr 2-08-4366 määratud riigilõiv 2029 eurot 19 senti võivad olla ikkagi ülemäära kõrged. Riigilõivu määr kui põhiõiguse piirang peab olema majanduslikult põhjendatud ning võimalikult leebe. Ajal, mil Tallinna Ringkonnakohus määras 11. ja 13. juunil ning 16. juulil 2012 uued ja põhiseaduspärase suurusega riigilõivud, oli juba teada seadusandja hinnang põhiseaduspärasele riigilõivu suurusele 2012. aastal. Riigilõivuseaduse muudatuste kohaselt oleks riigilõivu määr olnud rohkem kui poole või ligi poole väiksem. Õiguskantsleri hinnangul tuleks riigilõivu suuruse hindamisel arvestada seadusandja kaalutlusi Riigikogus 6. juunil 2012 vastu võetud ning 1. juulil 2012 jõustunud, varasemaga võrreldes tunduvalt madalamate riigilõivumäärade kehtestamisel. Need peaksid vastama kaasaja ehk 2012. aasta Eesti ühiskonna ja majanduse oludele ning saavutama seejuures soovitud eesmärgid.

 

Justiitsminister

34. Justiitsminister pidas asjassepuutuvas määras riigilõive edasikaebeõigust ja omandiõigust riivavaiks, kuid põhiseaduspärasteks.

35. Tsiviilkohtumenetluse eesmärk ei ole tagada võimalikult rohket pöördumist tsiviilkohtusse, vaid tagada lünkadeta kaitse isiku olulistele õigustele. Seda õigust on võimalik kuritarvitada põhjendamatute ja liialdatud kahjunõuete esitamisega ning selle piiramine riigilõivu abil on demokraatlikus ühiskonnas lubatud. Seda võib ühtlasi pidada kattuvaks avalikkuse huviga.

36. Lõivu määra sõltuvusse seadmine tsiviilasja hinnast aitab tagada, et nõutav summa rajaneb kahju adekvaatsel ja läbimõeldud arvestusel. Samuti on riigilõivu üheks eesmärgiks tsiviilasjades riigi tehtavate kulutuste hüvitamine kohtupidamisele. RLS lisas 1 sätestatud riigilõivumääradega sooviti need tsiviilasjade lahendamisel muuta võimalikult kulupõhiseks. Näiteks katsid kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse riigilõivumäärad ligikaudu 90% tsiviilkohtumenetluse kuludest, millest tulenevalt ülejäänud 10% jäi maksumaksja kanda. Sellest järeldub ka RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 alusel kehtestatud riigilõivumäärade ratsionaalne põhjendus. Tulenevalt sellest, et tsiviilkohtumenetluses on kohtu rolliks õiguskaitse, õigusemõistmine ja õigusrahu pakkumine omavahel kokkuleppele mittejõudnud poolte vahel, tuleb lugeda põhjendatuks tsiviilvaidlustega seotud kulude katmise kohtuasja poolte kohtukuludest, selmet asetada see koormis maksumaksjaile.

37. Justiitsminister ei nõustu väitega, et lõivude kehtestamisega on loodud olukord, kus piiratakse isikul tema eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöörduda ning seeläbi tema õigust tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus on olemas õiguslik mehhanism maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 180 lõike 1 punkt 1), ei saa pidada kõnealuseid riigilõivumäärasid ebaproportsionaalselt suurteks.

 

Rahandusminister

38. Rahandusminister vastas põhiseaduslikkuse järelevalve asjade nr 3-4-1-17-12 ja 3-4-1-18-12 kohta, et kuna kohtumenetluses makstavate lõivudega seotud sätteid on pädev välja töötama Justiitsministeerium, kellelt praeguses asjas on arvamus küsitud, ei esita rahandusminister eraldi seisukohta.

 

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

39. Riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22:

“(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana.”

„(22) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.“

40. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde
RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST TSIVIILKOHTUMENETLUSES (EURODES)
(1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012)

Tsiviilasja hind kuni, k.a	Riigilõivu täismäär
51 129,31	4 154,25
57 520,48	4 473,81

 

Tsiviilasja hind kuni, k.a	Riigilõivu täismäär
57 520,48	4 473,81
63 911,64	4 793,37

 

Tsiviilasja hind kuni, k.a	Riigilõivu täismäär
159 779,12	7 349,83
191 734,94	8 308,51

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

41. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõige 2). Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral.

42. Viimsi Tööstuspark OÜ, A. Kuldmäe ja T. Tallo; A. Päiv; AS DNB Liising; J. Shuba ja J. Lamp esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 11. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-11-9843, 13. juuni 2012. aasta määrustega tsiviilasjades nr 2-11-17899 ja nr 2-11-29293 ning 16. juuli 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-08-4366 apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle.

43. Tsiviilasjas on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise eeltingimuseks riigilõivu tasumine (TsMS § 147 lõike 1 esimene lause, § 637 lõike 1 punkt 3). Seega pidi Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise otsustamisel (TsMS § 638, § 463 lõige 1) kontrollima, kas neilt on nõutud määras riigilõiv tasutud.

44. PS § 15 lõike 2 ja § 152 kohaselt peab kohus kontrollima kõiki sätteid, mida kohaldab. Tallinna Ringkonnakohus pidi apellatsioonkaebuste menetlusse võtmisel hindama ka seda, kas neilt tasuda tulevad riigilõivud on põhiseaduspärased. Seejuures ei ole oluline, kas menetlusosalistel on võimalik saada menetlusabi (TsMS § 180 lõike 1 punktid 1 ja 2, § 181 lõige 1, §-d 182 ja 183) või saavutada riigilõivu ajatamine (TsMS § 181 lõige 3¹), kuna igal kohtusse pöördujal tuleb võtta risk, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena riigilõiv siiski tasuda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18.2) ja seega kohaldatakse tema suhtes riigilõivumäära sätestavat normi. Seetõttu saab Riigikohus hinnata kohaldamisele kuuluvate riigilõivumäärade põhiseaduslikkust.

45. Tallinna Ringkonnakohus on algatanud tsiviilasjas nr 2-11-9843 põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse apellatsioonkaebuse, millelt oli tasutud põhiseaduspärases suuruses riigilõiv, menetlusse võtmise määrusega. Tsiviilasjades nr 2-11-17899, nr 2-11-29293 ja nr 2-08-4366 algatas Tallinna Ringkonnakohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määrusega. Riigikohus on aktsepteerinud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist sellise menetlusdokumendiga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punktid 36–38).

46. 4473 euro 81 sendi, 4793 euro 37 sendi ja 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise kohustus tuleneb apellatsioonkaebuste esitamise hetkel (vastavalt 16. juulil, 13. ja 11. juunil 2012) kehtinud RLS § 57 lõigetest 1 ja 22 koostoimes lisaga 1, mis määras, millist riigilõivu tuleb tasuda vastavalt 51 129 euro 31 sendi kuni 57 520 euro 48 sendi, 57 520 euro 48 sendi kuni 63 911 euro 64 sendi ja 159 779 euro 12 sendi kuni 191 734 euro 94 sendi suuruse tsiviilasja hinna korral. Kui nimetatud normid oleksid olnud põhiseadusega vastuolus, ei tuleks apellatsioonkaebustelt sellises suuruses riigilõivu tasuda.

47. Tallinna Ringkonnakohtus 16. juulil 2012. aastal tsiviilasjas nr 2-08-4366 tehtud määruse resolutsiooni punktis 1 eksis kohus riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud tsiviilasja hinna vahemike kajastamisel. Kohus märkis ekslikult, et tunnistab RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 32 senti kuni 57 520 eurot 47 senti. Kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS lisas 1 oli kirjas tsiviilasja hinnavahemik 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti. Sellisesse hinnavahemikku langeb ka selles tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebuse hind 800 000 krooni ehk 51 129 eurot 32 senti.

48. Seega on asjassepuutuvad sätted RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti; osas, milles tsiviilasjas hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti; ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti.

49. Kuna asjassepuutuvad sätted on formaalselt põhiseaduspärased, siis analüüsib kolleegium nende sätete materiaalset põhiseaduspärasust.

50. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus tähendab PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse – kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule – kasutamist. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones edasikaebeõigust. Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata riigilõivu tasumise kohustusest, on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka väidetud õiguste rikkumist.

51. PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust saab seadusega piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu üldkogu järeldas 12. aprilli 2011. aasta otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 punktis 45, et põhiseaduse järgi saab lugeda lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse (vähemalt) rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses menetlus­ökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23).

52. Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti riigilõivu 4473 eurot 81 senti, hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti riigilõivu 4793 eurot 37 senti ja hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti 8308 euro 51 sendi suuruse riigilõivu tasumise nõue võib muu hulgas ära hoida põhjendamatute ja pahatahtlike apellatsioonkaebuste esitamist ning soodustab seega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist. Kuna sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist, on vaidlusalune riigilõiv sobiv abinõu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Samuti katavad apellatsioonkaebustelt sellises suuruses tasuda tulevad riigilõivud arvatavasti õigusemõistmise kulud selles kohtuastmes (vt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 26.2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 42), olles seega ka õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgil sobivad abinõud.

53. Samas ei ole apellatsioonkaebustelt sellises suuruses tasuda tulevad riigilõivud vajalikud, kuna õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses määras riigilõivud. Riigikohtu üldkogu hindas oma viimases riigilõive puudutavas otsuses 6. märtsil 2012 asjas nr 3-2-1-67-11 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 alusel hagiavalduselt hinnaga 5 000 000 (319 558 eurot 24 senti) kuni 6 000 000 krooni (383 469 eurot 89 senti) määratud 220 000 krooni (14 060 euro 56 sendi) suuruse riigilõivu põhiseaduslikkust, leides otsuse punktis 27, et tegemist ei olnud menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärkidel vajaliku abinõuga. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa 1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud, ja seega omavahel võrreldavad. Riigikohtu üldkogu on lisaks rõhutanud, et edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.2).

54. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 7. mai 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on asjassepuutuvad RLS lisa 1 tabeli määrad, mis eelnevad Riigikohtus asjas nr 3-4-1-7-12 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud riigilõivu määradele:

Tsiviilasja hind kuni, k.a	Riigilõivu täismäär
51 129,31	4 154,25
57 520,48	4 473,81
63 911,64	4 793,37
95 867,47	5 432,49

 

Tsiviilasja hind kuni, k.a	Riigilõivu täismäär
159 779,12	7 349,83
191 734,94	8 308,51
223 690,76	267,18

Seega hindab Riigikohus praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas selliste riigilõivude põhiseaduspärasust, mis on võrreldavad Riigikohtus juba põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud riigilõivumääradega ja mille sätestas sama riigilõivuseaduse redaktsioon. Seetõttu on ka praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas asjakohane lähtuda Riigikohtu varasemas kohtuasjas esitatud seisukohtadest.

55. Vaadates üldist majanduslikku olukorda, ületavad asjassepuutuvad riigilõivud märkimisväärselt 2012. aasta Eesti keskmist brutokuupalga määra (Statistika-ameti andmetel 2012. aasta II kvartalis 900 eurot) ning töötasu alammäära (Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt 290 eurot) (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 44).

56. Riigikohtu üldkogu leidis 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11 (punkt 27.3) ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 7. mai 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-12 (punkt 45), et arvestades Eesti keskmise kuupalga määra ja töötasu alammäära, võib ka nt kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabeli alusel arvutatud suuruses või ka väiksem riigilõiv hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast ning saavutada sellega sama efektiivselt, kuid isikute õigusi vähem piiravalt menetlusökonoomia eesmärgi. Samas, mida kõrgemad on riigilõivud, seda enam tegelevad kohtud menetlusabi taotluste lahendamisega. Määruse peale, millega jäetakse menetlusabi taotlus rahuldamata, saab esitada määruskaebuse. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike, mitte sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita menetlus­ökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa, vaid takistab seda.

57. Asjassepuutuvas määras riigilõivud katavad tõenäoliselt rikkalikult ka õigusemõistmise kulud selles kohtuastmes (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 46).

58. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka praeguses asjas asjassepuutuvad riigilõivud eespool esitatud põhjustel vajalikud menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks.

59. Tsiviilasja nr 2-11-17899 menetlusosaline A. Päiv esitas Riigikohtule taotluse, et Riigikohus annaks Tallinna Ringkonnakohtule selged juhised põhiseaduspärase suurusega riigilõivu määramiseks olukorras, kus Riigikohus on tunnistanud konkreetse riigilõivu põhiseadusvastaseks. Kolleegiumi hinnangul saab kohtu määratud tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust kontrollida edasises (kaebe)menetluses.

60. Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 51 129 eurot 31 senti kuni 57 520 eurot 48 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti; osas, milles tsiviilasjas hinnaga 57 520 eurot 48 senti kuni 63 911 eurot 64 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 4793 eurot 37 senti; ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 159 779 eurot 12 senti kuni 191 734 eurot 94 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 8308 eurot 51 senti.

 

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar