Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

„Vereseaduse” alusel kehtestatud sotsiaalministri määruste muutmine

Vastu võetud 23.02.2011 nr 9

Määrus kehtestatakse „Vereseaduse” § 7 lõike 5, § 9 lõike 2 ja § 11 lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 29. aprilli 2005. a määruses nr 65 „Isiku doonoriks sobivuse kriteeriumid, hindamise tingimused ja kord ning vere loovutamist välistavate või piiravate haiguste ja muude tegurite loetelu” (RTL 2005, 50, 707; 2009, 99, 1482) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Afereesi doonor on isik, kes loovutab plasmat, trombotsüüte või erütrotsüüte afereesi meetodil.”;

2) paragrahvi 2 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

3) paragrahvi 3 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Doonor on 18–65-aastane isik.”;

4) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) afereesi meetodil kahe erütrotsüütide doosi loovutamisel vähemalt 140g/l.”;

5) paragrahvi 5 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) AIDS ja HI-viiruse positiivsed nakkustekitajate markerid;”;

6) paragrahvi 5 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) Kala-azar (vistseraalleišmaniaas);”;

7) paragrahvi 7 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) reumaatiline palavik – vere loovutamine ei ole lubatud 2 aastat pärast sümptomite kadumist, välja arvatud kroonilise südamehaiguse sümptomite ilmnemise korral;”;

8) paragrahvi 7 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) viibinud malaariapiirkonnas ja isikul malaaria sümptomeid ei esine – vere loovutamine ei ole lubatud 12 kuud pärast endeemilisest levialast lahkumist, välja arvatud juhul, kui immunoloogiline või molekulaargeneetiline analüüs on negatiivne;”;

9) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Puugihammustuse korral on vere loovutamine lubatud kahe kuu möödumisel puugihammustusest, kui inimene on terve.”;

10) paragrahvi 8 lõike 4 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) A-viirushepatiidi vaktsiiniga – vere loovutamine lubatud, kui inimene on terve;”;

11) paragrahvi 8 lõiget 4 täiendatakse punktiga 7 järgmises sõnastuses:

„7) B-viirushepatiidi vaktsiiniga – vere loovutamine lubatud ühe nädala pärast, kui inimene on terve.”;

12) paragrahvi 8 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Vere loovutamise võib keelata, kui isikul on tuvastatud psüühika- või käitumishäire või kui esimest korda verd loovutava doonori vanus on üle 60 aasta ja terviseseisund ei ole arsti hinnangul vereannetuseks sobiv.”;

13) paragrahvi 12 lõike 3 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) pulssi ja vererõhku esimest korda verd loovutaval doonoril ning edaspidi igal vere loovutamisel, kui doonor on üle 40-aastane, kaalub alla 55 kg või on ülekaaluline (kehamassi indeks üle 25), omab kaebusi mis tahes tervisliku seisundi suhtes või kui doonoril on varasema meditsiinilise läbivaatuse käigus esinenud kõrvalekalle vererõhu või pulsi normiväärtusest.”;

14) paragrahvi 12 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Afereesi doonori valikul kontrollib arst:
1) Hb või Hct taset igal vere loovutamisel;
2) pulssi ja vererõhku igal vere loovutamisel;
3) üldvalku vähemalt kord aastas;
4) kliinilist vere analüüsi üks kord aastas.”;

15) paragrahvi 12 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Trombotsüütafereesi doonori valikul kontrollib arst lisaks lõikes 4 nimetatud näitajatele ka trombotsüütide arvu veres igal vere loovutamisel.”.

§ 2. Sotsiaalministri 29. aprilli 2005. a määruses nr 62 „Vereülekande tingimused ja kord” (RTL 2005, 50, 704) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lõikes 1 nimetatud dokumentide täitmisel lähtutakse „Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse” § 4² lõike 2 alusel kehtestatud nõuetest.”;

2) paragrahvi 2 lõike 1 punktis 1 ja lõike 3 punktis 2, § 4 lõikes 2 ja § 5 lõikes 5 asendatakse sõna „sobivusproovid” sõnaga „sobivusuuringud” vastavas käändes;

3) paragrahvi 3 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 3. Autoloogsete verepreparaatide ülekande määramine”;

4) paragrahvi 3 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) HI-viiruse positiivsed nakkustekitajate markerid;”;

5) paragrahvi 4 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Massiivse vereülekande ajal, kui patsiendile on 24 tunni jooksul üle kantud rohkem erütrotsüütide suspensiooni kui tema ühele veremahule vastav kogus, ei pea sobivusuuringuid tegema.”;

6) paragrahvi 5 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pärast arstilt immunohematoloogiliste uuringute tegemiseks korralduse saamist täidab õde või bioanalüütik patsiendi verekaardi.”;

7) paragrahvi 5 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 5 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Pärast patsiendi identifitseerimist võtab õde või bioanalüütik vereproovi ja märgistab vereproovivõtu katsuti patsiendi juurest lahkumata.”;

9) paragrahv 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 6. Verepreparaadi säilitamine ja väljastamine haigla verekabinetist

(1) Verepreparaadid väljastatakse verekabinetist verepreparaatide tellimislehe alusel pärast nende ettevalmistamist ja vajalike uuringute tegemist.

(2) Verepreparaat peab väljastamisel olema varustatud selle patsiendi andmetega, kellele verepreparaat väljastatakse.

(3) Verepreparaatide säilitamine on lubatud ainult spetsiaalsetes alarmi ja temperatuurikontrolliga varustatud külmikutes.

(4) Vereülekandeks ettevalmistatud verepreparaate transporditakse haiglasiseselt termokonteinerites, et tagada verepreparaatide temperatuuri säilimine ülekandeks vajalikes piirides.”;

10) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pärast verepreparaatide saabumist haigla osakonda kontrollib õde visuaalselt verepreparaatide kvaliteeti. Õde kontrollib ka verepreparaatide aegumise kuupäeva ja vastavust tellimislehele ning patsiendi verekaardile kantud sobivusuuringute tulemusi.”;

11) paragrahvi 7 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Arst hindab lõikes 4 nimetatud veregrupi kontrolli ja ülekantavate verepreparaatide vastavust dokumentatsioonile ning annab loa alustada vereülekannet.”;

12) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Ravimite lisamine ülekantavatele verepreparaatidele ei ole lubatud.”;

13) paragrahvi 10 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Õde märgib vereülekandeprotokolli iga doosi ülekande alguse aja ning jälgib patsienti vereülekande ajal ja järel. Patsiendi terviseseisundi mis tahes kõrvalekalde korral peatab õde vereülekande ja teavitab viivitamatult arsti.”;

14) paragrahvi 10 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Kui patsiendi jälgimise ajaline intervall ja jälgitavad parameetrid sobivad vereülekandeaegseks ja -järgseks jälgimiseks, võib õde jälgitavate parameetrite fikseerimiseks kasutada teisi patsiendi jälgimisel kasutatavaid haigusloo osi.”.

§ 3. Sotsiaalministri 29. aprilli 2005. a määruses nr 61 „Immunohematoloogiliste uuringute tegemise tingimused ja kord” (RTL 2005, 50, 703) tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Lõikes 1 nimetatud dokumentide täitmisel lähtutakse „Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse” § 4² lõike 2 alusel kehtestatud nõuetest.”;

2) paragrahvi 3 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Immunohematoloogilistel uuringutel kasutatavad reagendid peavad olema valmistatud või toodetud vastavalt õigusaktides sätestatud nõuetele ja neid tuleb kasutada vastavalt tootja juhistele, välja arvatud juhul, kui on valideeritud teisiti.

(2) ABO-veregrupi määramiseks otsese reaktsiooniga kasutatakse monoklonaalset anti-A ja anti-B reagenti, ABO-veregrupi kinnitaval määramisel kasutatakse otsese reaktsiooni negatiivset kontrolli koos pöördreaktsiooniga. Pöördreaktsiooni läbiviimiseks kasutatakse vähemalt A₁- ja B-standarderütrotsüütide suspensiooni.”;

3) paragrahvi 3 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Antikehade sõeluuringul kasutatakse polüspetsiifilist antihumaanglobuliini reagenti ja tüpiseeritud O-grupi standarderütrotsüütide suspensiooni.”;

4) paragrahvi 3 täiendatakse lõigetega 6 ja 7 järgmises sõnastuses:

„(6) Doonori vere antikehade sõeluuringul kasutatakse standarderütrotsüüte, millel peavad olema esindatud järgmised antigeenid: D, C, E, c, e, K, k, Fya, Fyb, Jka, Jkb, P1, M, N, S, s.

(7) Patsientide vere antikehade sõeluuringul kasutatakse vähemalt kahte tüpiseeritud O-grupi standarderütrotsüütide suspensiooni juhul, kui rakendatakse seroloogilist sobitamist, ning vähemalt kolme tüpiseeritud O-grupi standarderütrotsüütide suspensiooni juhul, kui rakendatakse verekomponentide andmestikupõhist sobivuskontrolli (edaspidi VAS). Standarderütrotsüütidel peavad olema esindatud järgmised antigeenid: D, C, E, c, e, K, k, Fya, Fyb, Jka, Jkb, Lea, Leb, P1, M, N, S, s, millest C, E, c ja e on esindatud homosügootselt. VAS-i rakendades peavad standarderütrotsüütidel olema homosügootselt esindatud ka järgmised antigeenid: Fya, Fyb, Jka, Jkb, S ja s.”;

5) paragrahvi 4 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Doonori vere immunohematoloogilised uuringud tehakse verekeskuse immunohematoloogiliste uuringute laboris. Patsiendi vere immunohematoloogilised uuringud tehakse tervishoiuteenuse osutaja või verekeskuse immunohematoloogiliste uuringute laboris.”;

6) paragrahv 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 6. Immunohematoloogilisteks uuringuteks võetud vereproovi märgistamine ja säilitamine

(1) Vereproovi katsuti peab olema märgistatud järgmiste andmetega:
1) patsiendi ees- ja perekonnanimi;
2) patsiendi identifitseerimisnumber, isikukood või sünniaeg.

(2) Doonori vereproov peab olema märgistatud unikaalse vereloovutuse ribakoodiga.

(3) Immunohematoloogilisteks uuringuteks võetud vereproovi säilitatakse temperatuuril +2 – +6 °C. Uuritav vereproov peab olema hemolüüsi tunnusteta.”;

7) paragrahvi 8 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Doonori vere ABO-veregrupp määratakse igal vere loovutamisel, neist esimesel korral koos pöördreaktsiooniga.”;

8) paragrahvi 9 lõike 2 teine lause tunnistatakse kehtetuks;

9) paragrahvi 12 lõikes 1, § 13 tekstis ja § 19 pealkirjas ning lõigetes 1, 2, 4 ja 6 asendatakse sõna „sobivusproovid” sõnaga „sobivusuuringud” vastavas käändes;

10) paragrahv 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠14. Patsiendi identifitseerimise kohustus

Igal vereproovi võtmisel tuleb patsient identifitseerida. Igast uuritavast vereproovist tuleb patsiendi identifitseerimise kontrollimiseks enne teiste immunohematoloogiliste uuringute tegemist määrata ABO-veregrupp ja Rh(D) kuuluvus.”;

11) paragrahvi 15 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Patsiendi vere ABO-veregrupp määratakse esmakordselt patsiendi juures otsese reaktsiooniga.

(2) Patsiendi vere ABO-veregrupi kinnitavaks määramiseks tuleb teha nii otsene reaktsioon kui ka pöördreaktsioon. Patsiendi vere ABO-veregruppi võib kontrollida otsese reaktsiooniga. Patsiendi vere ABO-veregruppi määratakse tasapinnal alustel, katseklaasis, mikroplaatidel või kolonnaglutinatsioonitehnika abil.”;

12) paragrahvi 15 lõiked 4 ja 5 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Immunohematoloogiliste uuringute laboris võrreldakse patsiendi vere ABO-veregrupi määramise tulemust varasema ABO-veregrupi määramise tulemusega.

(5) Kui immunohematoloogiliste uuringute laboris tehtud uuringute tulemused ei ühti varasema ABO-veregrupi määramisega, tuleb võtta patsiendilt uus vereproov vere ABO-veregrupi määramiseks.”;

13) paragrahvi 16 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Vastsündinute vere Rh(D) kuuluvus määratakse anti-D reagendiga, mis määrab D^VI kategooria.”;

14) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 1¹ järgmises sõnastuses:

„(1¹) Rasedatele tehakse vere antikehade sõeluuring arvelevõtmisel. Kui esmane antikehade sõeluuring on negatiivne, tuleb teine vere antikehade sõeluuring teha 28.–36. rasedusnädalal.”;

15) paragrahvi 17 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Vere antikehade sõeluuring tehakse indirektse antiglobuliintesti abil katseklaasi meetodil, mikroplaatidel või kolonnaglutinatsioonitehnika abil.”;

16) paragrahvi 17 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Korduvate vereülekannete korral tuleb patsiendi vere antikehade sõeluuringut korrata vähemalt iga 5 päeva järel, kui rakendatakse seroloogilist sobitamist, ning vähemalt iga 72 tunni järel, kui rakendatakse VAS.”;

17) paragrahvi 18 lõiked 2–4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui patsiendile, kelle verest leiti antikehasid, on vaja teha vereülekanne, tehakse patsiendile vere seroloogiline sobitamine vajadusel Rh-fenotüübi ja laiendatud fenotüübi alusel. Patsiendile, kelle verest leiti antikehasid, on lubatud teha plaaniline vereülekanne pärast seda, kui antikeha on identifitseeritud ning kontrollitud, et sobitatud doonori veres puudub vastav erütrotsütaarne antigeen.

(3) Kui patsiendi verest leitud antikeha ei õnnestu identifitseerida, tehakse vereülekanne seroloogilise sobitamise alusel. Võimalusel korratakse antikehade identifitseerimist 3–4 nädala pärast.

(4) Kui patsiendi verest leiti antikehasid, tuleb talle igal järgneval vereülekandel valida spetsiaalselt antigeen-negatiivset verd ja teha seroloogiline sobitamine. Seroloogilise sobitamise tegija peab enne vere sobitamist oma käsutuses olevate dokumentide või informatsiooni põhjal välja selgitama, kas patsiendi verest on eelnevalt immunohematoloogiliste uuringute käigus leitud antikehasid.”;

18) paragrahvi 18 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Rasedatel tuleb identifitseeritud antikehade tiitri taset jälgida seroloogilisel tiitrimisel antiglobuliinmeetodil katsutis või meetodiga, kus antikehade esile toomiseks ei kasutata potentsiaatorit.”;

19) paragrahvi 19 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Seroloogilise sobitamise tegemiseks tuleb kasutada indirektset antihumaanglobuliintesti. VAS-i tegemiseks tuleb kasutada kohapeal valideeritud spetsiaalset infosüsteemi.”;

20) paragrahvi 19 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Vereülekandeks sobivana väljastatakse seroloogilisel sobitamisel negatiivse tulemuse andnud doonori veri või VAS-iga kontrollitud veri.”;

21) paragrahvi 19 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Vastsündinu hemolüütilise tõve korral tuleb seroloogiline sobitamine teha ka ema verega.”