Teksti suurus:

Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika

Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika - sisukord
Väljaandja:Majandus- ja taristuminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.07.2015
Redaktsiooni kehtivuse lõpp: Hetkel kehtiv
Avaldamismärge:RT I, 09.06.2015, 21

Hoone energiatõhususe arvutamise metoodika1

Vastu võetud 05.06.2015 nr 58

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 64 lõike 5 alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Määruse reguleerimisala

  Määrusega kehtestatakse hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks kasutatav arvutamise metoodika.

§ 2.  Terminid

 (1) Käesolevas määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
 1) tehnosüsteem – olulise energiatarbega tehnosüsteem ning lokaalselt soojusenergiat või elektrit tootev süsteem;
 2) hoone sisekliima tagamine – energia kasutamine ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks, sealhulgas temperatuuri hoidmiseks, tõstmiseks või langetamiseks, vastavalt käesolevas määruses sätestatud ventilatsiooni- ja ruumitemperatuuride nõuetele ning valgustamine vastavalt hoone tüüpilise kasutusega;
 3) energiavõrk – energia edastamise ja tarbijale jaotamise süsteem (näiteks elektrivõrk, kaugkütte- ja jahutusvõrk, gaasivõrk);
 4) vabasoojus – hoonesse sisenev päikesekiirgus, inimese, valgustuse ja seadme ning tehnosüsteemi soojuskaod;
 5) õhulekkearv – hoone välispiirde õhupidavust iseloomustav näitaja, mis on määratud õhulekketestiga 50 paskali (Pa) rõhkude erinevusel. Hoone keskmine õhulekkearv [m³/(h·m²)] antakse välispiirde ruutmeetri kohta. Välispiirde pindala arvutatakse piirde sisemõõtude põhjal;
 6) ESEER (European Seasonal Energy Efficiency Ratio) – jahutusseadme tootja poolt antud jahutusperioodi keskmine jahutustegur, mis on arvutatud vastavalt Euroopa standarditele, lähtudes tinglikust Euroopa keskmisest jahuti kasutusprofiilist ja -tingimustest, ning milles ei arvestata kondensaatori ventilaatori ja pumba elektritarvet;
 7) SEER (Seasonal Energy Efficiency Ratio) – kuni 12 kW õhukonditsioneeri ja õhk-õhk soojuspumba energiamärgises toodud jahutusperioodi keskmine jahutustegur, mis arvutatakse jahutusperioodi jahutuse netoenergiavajaduse suhtena elektrikasutusse standardtingimustel;
 8) SCOP (Seasonal Coefficient Of Performance) – kuni 12 kW õhukonditsioneeri ja õhk-õhk soojuspumba energiamärgises toodud aasta keskmine soojustegur, mis arvutatakse kütte netoenergiavajaduse suhtena elektrikasutusse standardtingimustel.

 (2) Käesolevas määruses kasutatakse energiatõhususe ja -arvutuse termineid järgmises tähenduses:
 1) energiaarvutuse baasaasta – sisekliima- ja energiaarvutuseks koostatud väliskliima andmete kogum, mis põhineb üle-eestilistel kliimaandmetel ajavahemikus 1970–2000 ja on koostatud vastavalt Eesti standardile EVS-EN ISO 15927–4:2005 või vastab samalaadsetele nõuetele;
 2) eksporditud energia – hoones või kinnistul toodetud soojusenergia või elekter, mida ei kasutata hoones ja mis eksporditakse energiavõrkudesse;
 3) lokaalne taastuvenergia – hoones või kinnistul päikese-, vee-, pinnase- või tuuleenergiast toodetud elekter või soojusenergia. Soojuspumbal võetakse arvesse soojustegurit;
 4) tarnitud energia – elektrivõrgust või kaugküttevõrgust või kütusest aastas hangitud energia kilovatt-tundides (kWh/a) või energiasisaldus kilovatt-tundides, millega kaetakse lokaalsest taastuvenergiast katmata jääv hoone aastane summaarne energiakasutus. Kinnistult hangitud kütused loetakse tarnitud energiaks;
 5) summaarne energiakasutus (kWh/a) – hoone sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks vajalik tehnosüsteemide aastane soojusenergia ja elektri kasutus, millest on maha arvatud lokaalselt toodetud taastuvenergia (välja arvatud soojuspumba poolt toodetud energia). Summaarne energiakasutus sisaldab hoone kõigi tehnosüsteemide, sealhulgas soojusallikate ja lokaalse tootmise jaotussüsteemide kadusid ja energia muundamist (näiteks soojuspumba soojustegur, külmajaama jahutustegur, koostootmine, kütuseelement);
 6) primaarenergia – ühe kilovatt-tunni tarnitud energia tootmiseks vajalik esmane energiahulk taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest, mis sisaldab kõiki energiaallika ammutamise, energia tootmise, ülekande ja jaotamise kadusid;
 7) energiakandjate kaalumistegurid – tegurid, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju;
 8) erikasutus – aastane energiakasutus kilovatt-tundides hoone köetava pinna ruutmeetri kohta [kWh/(m²·a)];
 9) summaarne eksporditud energiate kaalutud erikasutus – energiakandjate lõikes arvutatud eksporditud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
 10) summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus – energiakandjate lõikes arvutatud tarnitud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
 11) hoone tüüpiline kasutamine – hoone tavapärane ehk standardkasutus energiatõhususe nõuetele vastavuse tõendamisel. Tüüpilise kasutuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse hoone kasutamise otstarvet, välis- ja sisekliimat, hoone ja tehnosüsteemi kasutusaega ning vabasoojust;
 12) energiatõhususarv [kWh/(m²·a)] – arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone tüüpilisel kasutamisel, millest arvatakse maha summaarne eksporditud energiate kaalutud erikasutus;
 13) seadmed – tehnosüsteemi koosseisu mittekuuluvad lõppkasutaja seadmed, näiteks kodumasin, elektroonika, kontoriseade;
 14) kasutusprofiil – ruumi kasutusaste valgustuse, seadme ja inimese soojuseralduse suhtena maksimaalsesse soojuseraldusse;
 15) välispiirde soojuserikadu [W/K] – välispiirde soojuskadu vattides, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad;
 16) välispiirde summaarne soojuserikadu köetava pinna ruutmeetri kohta [W/(m²·K)] – hoone köetava pinna ühe ruutmeetri soojuskadu läbi välispiirde, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad. Soojuserikadu moodustub summaarselt kõikidest välispiirde ja selle ebatihedusest (infiltratsioonist) tulenevatest soojuskadudest;
 17) netoenergiavajadus – sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ning valgustuse ja seadmete kasutamiseks vajalik soojus- ja elektrienergia ilma süsteemikadudeta ning energia muundamiseta. Netoenergiavajadus jaguneb: netoenergiavajadus ruumide kütteks, ruumide jahutamiseks, ventilatsiooniõhu soojendamiseks, ventilatsiooniõhu jahutamiseks, tarbevee soojendamiseks, valgustamiseks ja seadmete kasutamiseks;
 18) netoenergiavajadus ruumi kütteks – ruumi või ruumide ruumitemperatuurini kütmiseks vajalik soojusenergia (soojushulk), arvestades vabasoojust, välispiirde soojuskadu, välispiirde ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevat soojuskadu ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu soojenemist ruumitemperatuurini;
 19) netoenergiavajadus ruumi jahutamiseks – ruumi või ruumide ruumitemperatuurini jahutamiseks vajalik soojusenergia, mis sisaldab nii ilmset kui varjatud soojust, arvestades vabasoojust, välispiirde soojusläbivust, infiltratsiooni ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu temperatuuri;
 20) netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks – vee soojendamiseks vajalik soojusenergia;
 21) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks – ventilatsiooniõhu sissepuhketemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia, millest on maha arvatud soojustagastus; ilma soojustagastuseta ventilatsioonisüsteemis sissevõetava välisõhu välistemperatuurilt ruumitemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia;
 22) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu jahutamiseks – õhu jahutamiseks vajalik soojusenergia (soojushulk), mis sisaldab nii ilmset kui varjatud soojust;
 23) energiakasutus – soojus- või elektrienergia kasutus vaadeldavas süsteemipunktis. Energiakasutus arvutatakse netoenergiavajadusest, võttes arvesse süsteemikao ja energia muundumise. Tehnosüsteemi lõpp-punktis (üldjuhul liitumispunkt energiavõrguga) võrdub tehnosüsteemi energiakasutus tarnitud energia ja lokaalse taastuvenergia summaga;
 24) tarnitud ja eksporditud energia süsteemipiir – energiaarvutuses järgitav süsteemipiir, mis määrab arvessevõetavate energiavoogude omavahelised seosed (käesoleva määruse lisa 1).

2. peatükk Energiatõhususe arvutuse lähteandmed 

§ 3.  Energiaarvutus

 (1) Hoone energiatõhususe nõuetele vastavuse kontrolliks sooritatakse energiaarvutus hoone tüüpilisel kasutamisel, käesolevas määruses toodud välis- ja sisekliima, hoone ja tehnosüsteemi kasutus- ja käiduaegade, vabasoojuse ning hoone välispiirde õhulekke lähteandmetega. Muud arvutuseks vajalikud lähteandmed võetakse hoone ehitusprojektist.

 (2) Energiaarvutuses ei eeldata hoone detailset tsoonideks jagamist. Väikeelamut ja ühe kasutusotstarbega hoonet võib arvutamisel käsitleda ühe tsoonina. Suurem hoone jagatakse vastavalt kasutusotstarbele ja kasutusajale vajalikuks arvuks tsoonideks.

 (3) Hoone kasutusotstarve määratakse lähtuvalt ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määrusest hoone energiatõhususe miinimumnõuete kohta (edaspidi ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määrus).

§ 4.  Väliskliima

 (1) Energiaarvutus ja suvise ruumitemperatuuri kontroll sooritatakse sõltumata hoone asukohast Eesti energiaarvutuse baasaastaga. Baasaasta esindab kolme dekaadi (1970–2000) tüüpilist väliskliimat ja ei ole selle tõttu kasutatav küttevõimsuse vajaduse arvutamisel.

 (2) Baasaasta kasutamisel jahutusvõimsuse vajaduse arvutamiseks tuleb arvestada, et tulemus ei kajasta tüüpilisest soojema suve jahutusvõimsust.

§ 5.  Sisekliima

 (1) Energiaarvutuses kasutatakse ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses toodud ruumitemperatuuri seadet ja ventilatsiooni õhuvooluhulka.

 (2) Lihtsustatud, konstantse ruumitemperatuuriga arvutuse puhul kasutatakse ruumitemperatuuri seadeid ruumitemperatuurina (näiteks elamutes 21 ºC kütmisel ja 27 ºC jahutamisel). Dünaamilise arvutuse puhul kasutatakse antud väärtusi termostaadi kütte ja jahutuse temperatuuriseadetena. Ilma jahutussüsteemita hoones arvutatakse, kui palju suvine ruumitemperatuur ületab jahutuse temperatuuriseadet.

 (3) Väljaspool mitteelamu kasutusaega arvestatakse ventilatsiooni kasutusajavälise režiimi õhuvooluhulgaks on 0,15 l/(sm²).

 (4) Nõudluspõhise, muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemi, mida juhitakse õhu kvaliteedi järgi (süsihappegaasi (CO2) või kombineeritult, näiteks CO2 ja temperatuuri või niiskuse järgi), kasutatakse ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses toodud õhuvooluhulka ruumi maksimaalse õhuvooluhulgana.

 (5) Kui muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi kasutatakse ruumi jahutamiseks, määratakse maksimaalne õhuvooluhulk vastavalt jahutusvajadusele.

 (6) Minimaalne õhuvooluhulk ja ventilatsiooni juhtimisgraafik peavad olema valitud selliselt, et ei ületata CO2 maksimaalset mahukontsentratsiooni 1000 miljondikku (ppm), mille juures on arvestatud välisõhu mahukontsentratsiooniks 400 miljondikku (ppm).

3. peatükk Hoone tüüpiline kasutus 

§ 6.  Kasutusajad ja vabasoojus

 (1) Hoone tüüpiline kasutus ja sellele vastav seadme, valgustuse ja inimese soojuseraldus on antud tabelis 1, kus on toodud hoone kasutustundide arv ööpäevas ja kasutuspäevade arv nädalas ning suurimad valgustuse, seadme ja inimese soojuseraldused hoone kasutusajal. Soojuseraldused ei sisalda tehnosüsteemi soojuseraldust, mida arvutatakse tehnosüsteemi koosseisus käesoleva määruse 5. peatüki nõuete kohaselt.

  Tabel 1. Hoone tüüpiline kasutus ja sellele vastav suurim vabasoojus köetava pinna ruutmeetri kohta

Hoone kasutusotstarve
Kasutusaeg
Kasutus-
aste
Valgustusa
W/m²
Seade
W/m²
Inimeneb
W/m²
Inimene
m²/inim.
Kellaaeg
h/24h
d/7d
Väikeelamu
00:00–00:00
24
7
0,6
8c
2,4d
2
42,5
Korterelamu
00:00–00:00
24
7
0,6
8c
3d
3
28,3
Büroohoone, raamatukogu ja teadushoone
07:00–18:00
11
5
0,55
12
12
5
17,0
Kaubandushoone ja terminal
07:00–21:00
14
7
0,55
20
1
5
17,0
Majutushoone
00:00–00:00
24
7
0,5
8
1
4
21,3
Toitlustus- ja teenindushoone
12:00–22:00
10
7
0,4
20
4
14
6,1
Avalik hoone
08:00–22:00
14
7
0,5
14
0
5
17,0
Haridushoonee
08:00–16:00
8
5
0,5f
15
8
14
5,4
Koolieelne lasteasutus
07:00–19:00
12
5
0,4
15
4
20
3,8
Tervishoiuhoone
00:00–00:00
24
7
0,6
9
4
8
10,6
a esitatud andmete puhul on eeldatud, et mitteelamus kasutatakse päevavalguslampi või vastava efektiivsusega muud valgustit.
Toodud soojuseraldus sisaldab nii päevavalguslambi nimivõimsuse kui ka starteri võimsuse, mis on ligikaudu 25% nimivõimsusest.
b inimese soojuseraldus sisaldab ainult ilmset soojust. Varjatud soojuse arvessevõtmiseks tuleb toodud väärtused jagada läbi teguriga 0,6.
c elamu valgustuse kasutusaste on 0,1.
d elamu seadme elektritarbimise saamiseks jagada soojuseraldus läbi teguriga 0,7.
e v.a koolieelne lasteasutus.
f arvestuslikul koolivaheajal 15. juuni kuni 15. august kasutusaste on 0,1 ja ventilatsioon vastab kasutusaja välisele režiimile.

 (2) Kasutusaste on keskmine valgustuse ja seadme kasutusaste ning inimese kohalviibimine hoone kasutusaja jooksul. Suurimat soojuseraldust (kasutusaste = 1) kasutatakse suvise ruumitemperatuuri ja jahutusvõimsuse arvutuses, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 8 toodud hoone ja lõikes 9 toodud ruumi puhul. Energiaarvutuse jaoks korrutatakse suurim soojuseraldus kasutusastmega. Valgustuse või seadme või inimese aastane soojuseraldus Q [kWh/(m²·a)] arvutatakse järgmise valemiga:

kus k on kasutusaste;
P on soojuseraldus W/m²;
τd on hoone kasutustundide arv ööpäevas h;
τw on hoone kasutuspäevade arv nädalas d.

 (3) Valgustuse ja seadme elektritarbimine võrdub energiaarvutuses valgustuse ja seadme soojuseraldusega. Elamus saadakse seadme elektritarbimine seadme soojuseralduse jagamisel teguriga 0,7.

 (4) Väiksemat valgustuse võimsust kui tabelis 1 võib kasutada juhul, kui säilitatakse sama valgustihedus ning selle kohta esitatakse eraldi tüüpruumi valgustiheduse arvutus energiaarvutuse lähteandmete osana. Ruumi valgustiheduse, -räiguse, -ühtluse, värviesituse üldindeksi ja muud valgustuse arvutus on nõuetekohane, kui ta järgib standardi EVS-EN 12464-1 nõudeid.

 (5) Kui hoones on nõudluspõhine valgustuse juhtimine, arvutatakse valgustuse kasutustundide arv tabelis 1 toodud kasutusaegadega.

 (6) Keskmise valgustusvõimsuse arvutamiseks kasutatav mudel peab olema ruumipõhine ja ruumi valgustus peab tagama kasutusotstarbele vastava valgustiheduse.

 (7) Kui keskmise valgustusvõimsuse arvutus tehakse eraldi ruumitüüpidele, siis köetava pinna keskmine valgustusvõimsus saadakse tüüpruumide pindalade kaalutud keskmisena.

 (8) Ventilatsiooni vajaduse arvutamisel lähtutakse sellest, et ventilatsioon käivitub üks tund enne hoone kasutusaja algust ja lülitub kasutusaja välisesse režiimi üks tund pärast hoone kasutusaja lõppu, välja arvatud ööpäevaringse kasutusega hoones.

 (9) Elamu, büroohoone, raamatukogu, teadushoone, haridushoone (välja arvatud koolieelse lasteasutuse, muu haridushoone) ja koolieelse lasteasutuse dünaamilises energiaarvutuses kasutatakse tabelis 2 toodud hoone detailseid kasutusprofiile.

  Tabel 2. Energiaarvutuse detailsed kasutusastmed ja kasutusprofiilid

Kellaaeg
Elamu valgustuse
kasutusprofiil
Elamu seadmete
kasutusprofiil
Elamu inimeste
kasutusprofiil
Büroohoone,
raamatukogu,
teadushoone
kasutusprofiil
Haridushoone
kasutusprofiil
Koolieelse
lasteasutuse
kasutusprofiil
00:00–01:00
0
0,5
1
0
0
0
01:00–02:00
0
0,5
1
0
0
0
02:00–03:00
0
0,5
1
0
0
0
03:00–04:00
0
0,5
1
0
0
0
04:00–05:00
0
0,5
1
0
0
0
05:00–06:00
0
0,5
1
0
0
0
06:00–07:00
0,15
0,5
0,5
0
0
0
07:00–08:00
0,15
0,7
0,5
0,2
0
0,4
08:00–09:00
0,15
0,7
0,5
0,6
0,6
0,8
09:00–10:00
0,15
0,5
0,1
0,6
0,6
0,8
10:00–11:00
0,05
0,5
0,1
0,7
0,6
0,3
11:00–12:00
0,05
0,6
0,1
0,7
0,4
0,3
12:00–13:00
0,05
0,6
0,1
0,4
0,3
0,8
13:00–14:00
0,05
0,6
0,2
0,6
0,6
0,1
14:00–15:00
0,05
0,6
0,2
0,7
0,6
0,1
15:00–16:00
0,05
0,5
0,2
0,7
0,3
0,4
16:00–17:00
0,2
0,5
0,5
0,6
0
0,3
17:00–18:00
0,2
0,7
0,5
0,2
0
0,3
18:00–19:00
0,2
0,7
0,5
0
0
0,2
19:00–20:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
20:00–21:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
21:00–22:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
22:00–23:00
0,15
0,6
1
0
0
0
23:00–00:00
0,15
0,6
1
0
0
0

 (10) Elamu ja avatud kontori suvise ruumitemperatuuri kontroll tehakse tabelis 2 toodud hoone detailse energiaarvutuse kasutusprofiilidega.

 (11) Tubakontori, nõupidamise ruumi, klassiruumi ja koolieelse lasteasutuste ruumi suvise ruumitemperatuuri kontroll ja jahutusvõimsuse dünaamiline arvutus tehakse tabelis 3 toodud ruumi detailsete kasutusprofiilidega. Klassiruumis ja nõupidamiste ruumis kasutatakse tabelis 4 toodud vabasoojusi. Muus ruumis kasutatakse tabelis 1 toodud vabasoojusi.

  Tabel 3. Kasutusastmed suvise ruumitemperatuuri kontrolliks

Kellaaeg
Tubakontor
Nõupidamiste ruum
Klassiruum
Koolieelse lasteasutuse
mänguruum
Koolieelse lasteasutuse
magamisruum
00:00–01:00
0
0
0
0
0
01:00–02:00
0
0
0
0
0
02:00–03:00
0
0
0
0
0
03:00–04:00
0
0
0
0
0
04:00–05:00
0
0
0
0
0
05:00–06:00
0
0
0
0
0
06:00–07:00
0
0
0
0
0
07:00–08:00
0
0
0
0,5
0,2
08:00–09:00
1
1
0,8
1
0,2
09:00–10:00
1
1
0,8
1
0,2
10:00–11:00
1
1
0,8
0,4
0,2
11:00–12:00
1
1
0,8
0,4
0,2
12:00–13:00
0
0
0,5
1
0,2
13:00–14:00
1
1
0,8
0,2
1
14:00–15:00
1
1
0,8
0,2
1
15:00–16:00
1
1
0,8
0,5
0,5
16:00–17:00
1
1
0
0,4
0,2
17:00–18:00
0
0
0
0,4
0,2
18:00–19:00
0
0
0
0,5
0,2
19:00–20:00
0
0
0
0
0
20:00–21:00
0
0
0
0
0
21:00–22:00
0
0
0
0
0
22:00–23:00
0
0
0
0
0
23:00–00:00
0
0
0
0
0

  Tabel 4. Vabasoojused suvise ruumitemperatuuri kontrolliks

Ruumi kasutusotstarve
Valgustus
W/m²
Seade
W/m²
Inimesed
W/m²
Inimesed
m²/inim.
Nõupidamiste ruum
15
50
25
3,4
Klassiruum
15
12
35
2,1
Arvutiklass
15
50
35
2,1

 (12) Dünaamilises arvutuses kasutatakse inimese kogusoojuseraldusena 125 W (ilmne soojus 85 W). Haridushoones, sealhulgas koolieelses lasteasutuses, kasutatakse laste kogusoojuseraldusena 110 W (ilmne soojus 75 W). Eelpool nimetatud suurused saadakse vastavalt 1,2 ja 1,0 soojuseraldusühikule (met) keha pindala 1,8 m² korral. Riietuse soojustakistusena arvestatakse talvel 1,1 clo ja suvel 0,6 clo. Vabasoojus inimesest arvutatakse köetava pinna ja tabelis 1 toodud inimese vabasoojuse näitaja alusel.

§ 7.  Sooja vee tarbimine

  Sooja tarbevee erikuluna kasutatakse tabelis 5 toodud andmeid, mis on antud liitrites köetava pinna ruutmeetri kohta aastas. Sooja ja külma vee temperatuuride vaheks loetakse 50 ºC.

  Tabel 5. Sooja tarbevee erikulu ja netoenergiavajadus köetava pinna ruutmeetri kohta

Hoone kasutusotstarve
Sooja vee erikulu
l/(m²·a)
Netoenergiavajadus
kWh/(m²·a)
Väikeelamu
430
25
Korterelamu
520
30
Büroohoone, raamatukogu ja teadushoone
100
6
Kaubandushoone ja terminal
65
4
Majutushoone
520
30
Toitlustus- ja teenindushoone
400
23
Avalik hoone
340
20
Haridushoone (v.a koolieelne lasteasutus)
180
10
Koolieelne lasteasutus
460
27
Tervishoiuhoone
520
30

§ 8.  Ahi, kamin ja keris

 (1) Ahju ning soojust salvestava ja välisõhu saamiseks põlemisõhukanaliga varustatud kamina võib energiaarvutuses arvesse võtta kombineeritud küttesüsteemi osana.

 (2) Väikeelamu ja korteri elekterküttel kerise aastaseks elektritarbeks arvestatakse 500 kWh.

 (3) Energiaarvutuses ei võeta arvesse:
 1) ahju, mis kasutab põlemisõhuks ruumiõhku ning pole põhikütteseade;
 2) kaminat, mis kasutab põlemisõhuks ruumiõhku või millel on soojust mittesalvestav otsene lõõr;
 3) puuküttel kerist;
 4) elekterküttel kerise soojusväljastust vabasoojusena.

 (4) Ahju ja kamina soojusväljastuse arvutamisel lähtutakse sellest, et nende kütmine toimub üks kord ööpäevas.

§ 9.  Hoone välispiirde õhuleke

 (1) Kui välispiirde õhuleket ei ole mõõdetud või muul viisil selle väärtust tõendatud, tehakse energiaarvutus tabelis 6 toodud hoone õhulekkearvu baasväärtusega.

 (2) Juhul kui projekteeritud õhulekkearv on suurem kui tabeli 6 baasväärtus, kasutatakse projekteeritud väärtust.

 (3) Kui õhuleke on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13829 või on tõendatud muul nõuetekohasel viisil maja ehitaja või koostaja poolt, kasutatakse energiaarvutuses vastavalt mõõdetud või tõendatud väärtust.

  Tabel 6. Hoone õhulekkearvu baasväärtused välispiirde ruutmeetri kohta

Kasutusotstarve
Õhulekkearvu baasväärtus m³/(h·m²)
Uus hoone,
oluline rekonstrueerimine
Rekonstrueerimine,
olemasolev hoone
Väikeelamu
6
9
Muu hoone
3
6

4. peatükk Netoenergiavajadus ja suvise ruumitemperatuuri arvutus 

1. jagu Netoenergiavajaduse arvutus 

§ 10.  Netoenergiavajaduse ja suvise ruumitemperatuuri arvutuse põhimõtted

 (1) Netoenergiavajaduste arvutus järgib standardi EVS-EN ISO 13790 põhimõtteid, mida rakendatakse vastavalt käesolevale paragrahvile.

 (2) Ruumi kütte netoenergiavajaduse arvutamisel võetakse arvesse infiltratsiooniõhu soojendamise vajadust ning ventilatsiooniõhu soojenemist ruumis sissepuhketemperatuurilt ruumitemperatuurini.

 (3) Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse koos ventilatsioonisüsteemi soojustagastusega. Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus hõlmab ventilatsiooniõhu soojendamist nii enne kui ka pärast soojustagastust või ilma soojustagastuseta ventilatsioonisüsteemis sissevõetava välisõhu soojenemist ruumis välistemperatuurist ruumitemperatuurini.

 (4) Vabasoojus arvutatakse vastavalt käesoleva määruse §-s 6 toodud nõuetele.

 (5) Klaaspinna kaudu hoonesse tuleva päikesekiirguse arvutamisel võetakse arvesse projekteeritud päikesekaitselahendust (näiteks päikesekaitseklaas, seesmine ja välimine ribikardin, rest, markiis) ning ümbritseva objekti ja hoone enda osa poolt tekitatud varju klaaspinnale.

 (6) Tarbevee soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt käesoleva määruse §-le 7.

 (7) Suvise ruumitemperatuuri ja ruumi jahutuse netoenergiavajaduse arvutused teostakse käesoleva määruse §-s 6 toodud lähteandmetega.

 (8) Välispiirde ebatihedusest põhjustatud aasta keskmise infiltratsiooni õhuhulk arvutatakse vastavalt käesoleva määruse §-s 13 antud arvutusreeglile. Saadud õhuhulka kasutatakse välispiirde ebatihedustest tingitud soojuskao määramisel.

 (9) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 tehtavas arvutuses ei võeta mitteelamute puhul arvesse ruumide tuulutamist akende kaudu.

 (10) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 tehtavas arvutuses võetakse elamute puhul akna kaudu tuulutamist arvesse vaid tuulutusakna avamisel tuulutusasendisse ning ruumi- ja välisõhu temperatuurivahest tekkivat õhuvahetust. Ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses toodud suvise ruumitemperatuurinõude kontrollimisel võetakse arvesse, et kraadtundide nõue kehtib üksnes hoone kasutusaja perioodil.

2. jagu Välispiirde soojuskao arvutus 

§ 11.  Välispiirde soojuskao arvutuse alused

 (1) Soojuskao arvutamisel kasutatakse välispiirde pindala määramisel nende sisemõõte.

 (2) Sisemõõt on välisseinte või katuslae ning põranda sisepinna vaheline mõõt, mida ei vähendata kandva ja mittekandva vaheseina, toru, šahti, läbiviigu, korstna ja muu sellise arvelt.

 (3) Soojuskao arvutamisel ruumide kaupa arvestatakse välispiirde pindala vaheseina ja -lae sisemõõte.

 (4) Välispiirde (välissein, põrand ja katus) soojuskadu arvutatakse vastavalt välispiirdeosa soojusläbivusele ja sisemõõtudega arvutatud pindalale.

 (5) Soojuskadu tarindi liitekoha (näiteks välissein-välissein, välissein-vahelagi, põrand-välissein, katuslagi-välissein, akna seinakinnituse sõlm) ja läbiviigu (näiteks konsoolne rõdu ja varikatus, jäigastusside, müüriankur) kaudu võetakse arvesse joon- ja punktsoojusläbivuse abil.

 (6) Vajaduse korral teisendatakse arvutatud välispiirde summaarne soojuserikadu keskmiseks välispiirde soojusläbivuseks, jagades välispiirde summaarse soojuserikao vastavalt kasutatava arvutustarkvara reeglitele määratud välispiirde pindalaga.

 (7) Välispiirde soojusläbivusena kasutatakse ehitusprojekti andmeid.

 (8) Materjali arvutusliku soojuserijuhtivuse määramine on nõuetekohane, kui see vastab standardile EVS-EN ISO 10456.

 (9) Homogeense ja mittehomogeense tarindi soojusläbivuse määramine on nõuetekohane, kui see vastab standarditele EVS-EN ISO 6946 ja EVS 908-1.

 (10) Hoone soojuskadu pinnasesse arvutatakse:
 1) dünaamilise ühemõõtmelise arvutusega, milles võetakse arvesse vähemalt ühemeetrine kiht soojust akumuleerivat pinnast, mille all on konstantne temperatuur 7 ºC või
 2) dünaamilise kolmemõõtmelise arvutusega või
 3) kasutades vastavalt standardile EVS-EN ISO 13370 määratud väärtust või olemasolevate juhendmaterjalide tabeliväärtusi.

 (11) Hoone soojuskao pinnasesse arvutamisel võib täpsemate andmete puudumisel pinnase omaduseks võtta:
 1) dreenitud pinnasele soojuserijuhtivuseks 1,4 W/(m·K) ja erisoojuseks 1,5 MJ/(m³·K);
 2) dreenimata pinnasele soojuserijuhtivuseks 2,0 W/(m·K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m³·K);
 3) homogeensele kivimile soojuserijuhtivuseks 3,0 W/(m·K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m³·K).

§ 12.  Soojuskadu tarindi liitekoha kaudu ja soojustuse katkestus

 (1) Tarindi liitekoha ja soojustuse katkestuse soojusläbivuse väärtus määratakse vastavalt ehitusprojekti andmetele.

 (2) Tarindite liitekoha soojusläbivuse väärtus on määratud nõuetekohaselt, kui selle arvutamisel lähtutakse standardite EVS-EN ISO 10211, EVS-EN ISO 10077, EVS-EN ISO 14683, ISO 15099 nõuetest või joonsoojusläbivuse väärtus on määratud vastavalt materjali- või ehitustootja poolt esitatud andmetele.

 (3) Täpsemate andmete puudumisel võib elamu soojuskao arvutamisel kasutada tabelis 7 toodud väärtusi.

  Tabel 7. Tarindi liitekoha ja soojuskatkestuse soojusläbivus

Tarindi liitekoha joonsoojusläbivus
Ψ, W/(m·K)
Uus hoone
Oluliselt
rekonstrueeritud
hoone
Rekonstrueeritav
hoone
Olemasolev
hoone
Välisseina välisnurk
0,2
0,3
0,5
1,0
Välisseina sisenurk
–0,1
–0,2
–0,2
0,3
Välisseina ja siseseina liitekoht
0,1
0,1
0,2
0,9
Välisseina ja vahelae liitekoht
0,1
0,2
0,3
0,8
Katuse ja välisseina liitekoht
0,2
0,2
0,4
0,4
Põrand-pinnasel ja välisseina liitekoht
0,3
0,3
0,4
0,4
Alt tuulutatud põranda ja välisseina liitekoht
0,3
0,3
0,4
0,4
Akna liitumine välisseinaga (aken soojustuse kihis, raam kaetud soojustusega min 40% soojustuse paksusest)
0,1
0,1
0,2
0,2
Akna liitumine välisseinaga (aken kandekonstruktsiooni kihis)
0,2
0,3
0,4
0,5
Rõdu liitumine välisseinaga
0,3
0,5
0,6
0,8

 (4) Välispiirdeosa summaarne soojusläbivus ΣΨ (W/K) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Ψj on tarindi liitekoha joonsoojusläbivus W/(m·K);
lj on liitekoha pikkus m;
χp on soojustuse katkestuse või soojustusest läbiviigu punktsoojusläbivus W/K;
np on samasuguste punktsoojusläbivuste arv välispiirdeosas.

 (5) Akna ja klaasiga ukse soojusläbivusena Ua (W/(m²·K)) kasutatakse tootja andmeid. Andmete puudumisel arvestatakse soojusläbivus detailse arvutusega, mis on nõuetekohane, kui see vastab standarditele (näiteks EVS-EN ISO 10077 või EVS-EN ISO 15099), või järgmise lihtsustatud valemiga:

kus Uk on klaasiosa soojusläbivus W/(m²·K);
Ak on klaasiosa pindala m²;
Ur on lengi- ja raamiosa soojusläbivus W/(m²·K);
Ar on lengi- ja raamiosa pindala m²;
Up on läbipaistmatu kilbiosa soojusläbivus W/(m²·K);
Ap on läbipaistmatu kilbiosa pindala m²;
Ψk on klaasiserva (nähtava klaasinguserva suurim perimeeter) joonsoojusläbivus W/(m·K);
Ik on klaasiserva perimeetri pikkus m.

 (6) Klaasi- ja raamiosa soojusläbivusena ning klaasiserva joonsoojusläbivuse arvuna kasutatakse tootja andmeid. Täpsemate andmete puudumisel võetakse raamiosa soojusläbivuseks:
 1) plastaknal 1,6 W/(m²·K);
 2) 70 mm lengi- ja raamipaksusega puitaknal 1,7 W/(m²·K);
 3) 110–130 mm lengi- ja raamipaksusega puitalumiiniumaknal 1,7 W/(m²·K);
 4) >130 mm lengi- ja raamipaksusega puitalumiiniumaknal 1,1 W/(m²·K);
 5) soojuskatkestusega metallprofiilil 4,0 W/(m²·K);
 6) soojuskatkestuseta metallprofiilil 7,0 W/(m²·K).

 (7) Puitakna lengi- ja raamiosa soojustakistuse võib arvutada homogeense materjalikihi soojustakistusena keskmise lengi- ja raamipaksusega, mis kahemõõtmelise soojusjuhtivuse arvesse võtmiseks korrutatakse teguriga 0,7.

 (8) Täpsemate andmete puudumisel võetakse klaasiserva joonkülmasillaks plast- ja puitaknal 0,06 W/(m·K), soojuskatkestusega metallprofiilil 0,08 W/(m·K), soojuskatkestuseta metallprofiilil 0,02 W/(m·K).

3. jagu Infiltratsioon 

§ 13.  Infiltratsiooni õhuvooluhulga määramine

 (1) Aasta keskmine infiltratsiooni õhuvooluhulk qi (l/s) arvutatakse valemiga:

kus q50 on hoone välispiirde keskmine õhulekkearv m³/(h·m²), mis saadakse vastavalt käesoleva määruse §-le 9;
A on hoone välispiirde (sealhulgas põranda) sisepindala m²;
x on tegur, mis on ühekorruselisele hoonele 35, kahekorruselisele hoonele 24 ning kolme- ja neljakorruselisele hoonele 20, viie- ja enamakorruselisele hoonele 15, kusjuures korruse kõrgusena on arvestatud 3 meetrit;
3,6 on tegur, mis teisendab õhuvooluhulga m³/h ühikust l/s ühikuks.

 (2) Kui ventilatsiooniõhu väljatõmme on suurem sissepuhkest, siis võib aasta keskmise infiltratsiooni õhuvooluhulga arvutada järgneva valemiga:

kus q50 on hoone välispiirde keskmine õhulekkearv m³/(h·m²), mis saadakse vastavalt käesoleva määruse §-le 9;
A on hoone välispiirde pindala m²;
qv on väljatõmbe õhuvooluhulk l/s;
qs on sissepuhke õhuvooluhulk l/s.

 (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 toodud valemite samaaegsel kasutamisel võetakse infiltratsiooni õhuvooluhulgaks tulemus sellest valemist, mis annab väiksema õhuvooluhulga.

5. peatükk Tehnosüsteemi energiakasutuse arvutusreeglid 

1. jagu Küttesüsteem 

§ 14.  Küttesüsteemi arvutuse põhimõtted

 (1) Küttesüsteemi arvutuse koosseisus arvutatakse ruumi kütte, ventilatsiooniõhu ja tarbevee soojendamise energiakasutus.

 (2) Energiakasutus (kWh/a) arvutatakse lähtudes vastavast netoenergiavajadusest.

 (3) Tarnitavate energiate kasutamise arvutuses tuleb eraldi arvutada soojusenergia ja elektrienergia kasutus.

 (4) Küttesüsteemi elektri- ja soojusenergiakasutus arvutatakse vastavalt küttesüsteemi kasutegurile ning soojuspumpsüsteemi soojustegurile ja abiseadme elektritarbimisele.

 (5) Küttesüsteemi kasuteguriga võetakse arvesse soojusallikas (näiteks katla või kaugkütte soojusvaheti), soojuse jaotamisel ja väljastamisel ning ruumitemperatuuri reguleerimisel tekkiv kadu.

 (6) Küttesüsteemi energiakasutus saadakse netoenergiavajaduse jagamisel küttesüsteemi kasuteguriga.

 (7) Küttesüsteemide kasutegur saadakse soojusallika kasuteguri ja soojuse jaotamise ja väljastamise kasuteguri korrutisena.

 (8) Soojuspumpsüsteemis kasutatakse soojusallika kasuteguri asemel soojustegurit.

 (9) Soojusallika kasutegur arvutatakse tootja andmetest või kasutatakse tabelis 8 toodud andmeid.

 (10) Soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur ning abiseadme elektritarbimine arvutatakse simulatsioonarvutusega või kasutatakse tabelis 9 toodud andmeid. Kui radiaatorid on ilma termostaatideta, siis vähendatakse tabelis 9 toodud kasutegureid 0,1 ühiku võrra.

  Tabel 8. Soojusallika kasutegur kütuse tarbimisaine alumise kütteväärtuse alusel

Soojusallikas
Kasutegur
Kaugkütte soojussõlm
1,0
Õli- või gaasikatel
0,85
Õli, kondensatsioonikatel
0,90
Gaas, kondensatsioonikatel
0,95
Pelletikatel
0,85
Muu tahkekütuse katel
0,75
Elekterküttega katel
1,0
Ahi
0,6

  Tabel 9. Soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegurid ning abiseadmete elektritarbimine

Hoone tüüp
Kütteviis
Kasutegur
Veeküttesüsteemi
ringluspumba
elektritarbimine1,
kWh/(m²·a)
Väikeelamu
Radiaator
0,97
1
Põrandaküte, plaat pinnasel või alt tuulutatav põrand
0,85
2
Põrandaküte vahelaes
1,0
2
Laeküte katuslaes
0,90
2
Laeküte vahelaes
1,0
2
Muu hoone
Radiaator
0,97
0,5
Põrandaküte, plaat pinnasel või alt tuulutatav põrand
0,85
1
Põrandaküte vahelaes
1,0
1
1 elektritarbimine köetava pinna m² kohta, elektriradiaatori, -kaablile ja elektrilisele laeküttele ning soojuspumpsüsteemile 0 kWh/(m²·a).

 (11) Energiaarvutuses ei võeta vabasoojusena arvesse küttesüsteemi kadu ja abiseadme elektritarbimist. Küttesüsteemi kasutegurist tulenev kadu ei ole utiliseeritav.

§ 15.  Soojuspumpsüsteemiga küttesüsteemi arvutus

 (1) Soojuspumpsüsteemi arvutus põhineb soojusteguril, mis näitab mitu kWh soojusenergiat saadakse soojuspumbaga ühest kWh elektrienergiast.

 (2) Soojuspumba töötamine kombineeritud küttesüsteemi osana võetakse arvutuses arvesse, kui osa küttevajaduse tipuvõimsustest kaetakse muu soojusallikaga (näiteks elektrilise küttekehaga või ka õli- või gaasikatlaga). Vee- või pinnaseenergiast soojusenergiat tootev maasoojuspump võib katta küttevõimsuse vajaduse osaliselt või täielikult. Muud soojuspumpa käsitletakse alati ühe osana kombineeritud küttesüsteemist, mis täidab kogu küttevõimsuse vajaduse osaliselt.

§ 16.  Soojuspumpsüsteemiga kombineeritud küttesüsteemi arvutus

 (1) Kombineeritud küttesüsteemis arvutatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia, lähtudes soojuspumba soojuslikust võimsusest, hetkelisest võimsusvajadusest ja seda vähendavast vabasoojuse võimsusest vastavalt käesoleva määruse §-le 6.

 (2) Hetkeline võimsusvajadus, mis käesoleva paragrahvi lõike 1 mõistes ei ole soojuspumpsüsteemi dimensioneerimiseks kasutatav võimsusvajadus, sõltub ruumi ja ventilatsiooniõhu kütte puhul välistemperatuurist.

 (3) Küttesüsteemi soojusliku võimsuse vajadus arvutatakse tunni kaupa.

 (4) Soojuspumbaga toodetud soojusenergia (kWh/a) on nende tundide summa, mille puhul soojuspumba võimsus on suurem või võrdne võimsusvajadusega (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale). Arvutuses võetakse arvesse välisõhusoojuspumba suurim võimsuse vähenemine tulenevalt välistemperatuuri langusest ning tehakse arvutus vastavate temperatuurivahemike kaupa.

 (5) Muu soojusallikaga toodetud soojusenergia (kWh/a) moodustub soojuspumba poolt katmata võimsusvajadusest ja see arvutatakse võimsusvajaduse ja soojuspumba võimsuse vahe summana ning arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale, võttes arvesse, et soojuspumba võimsus on väiksem küttesüsteemi võimsusvajadusest või võrdne sellega. Muu soojusallika energiakasutus arvutatakse käesoleva määruse §-s 14 toodud nõuetest lähtudes.

 (6) Soojuspumpsüsteemi elektrienergiakasutuse arvutamiseks jagatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia soojuspumpsüsteemi kütteperioodi keskmise soojusteguriga, milles on võetud arvesse kõikide ringluspumpade ja küttesüsteemiga seotud võimalike abiseadmete elektritarbimine ning soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur vastavalt käesoleva määruse §-le 14.

 (7) Soojuspumpsüsteemi kütteperioodi soojustegur määratakse tabelis 10 toodud väärtuste või tootja poolt antud andmete põhjal tehtud arvutuse alusel, milles arvestatakse soojuspumba töötamist osavõimsustel ja erinevatel välistemperatuuridel. Kui kasutatakse tabelites 9 ja 10 toodud andmeid, siis soojuspumpsüsteemi keskmine soojustegur saadakse tabeli 10 soojusteguri ja tabeli 9 kasuteguri korrutisena.

  Tabel 10. Soojuspumba kütteperioodi ja tarbevee soojendamise keskmised soojustegurid1

Soojuspumba tüüp
Kütteperioodi
keskmine
soojustegur2
Soojustegur
erinevatel välistemperatuuridel, ºC ja osavõimsustel, %
–15 ºC / 100%
–7 ºC / 100%
2 ºC / 50%
7 ºC / 50%
Maasoojuspump, 35 ºC / 28 ºC
3,6
Maasoojuspump, 40 ºC / 33 ºC
3,4
Maasoojuspump, 45 ºC / 35 ºC
3,2
Maasoojuspump, 50 ºC / 35 ºC
3,0
Maasoojuspump, tarbevee soojendamine
2,7
Väljatõmbeõhu soojuspump3
3,0
Õhk-õhk soojuspump4
2,0
2,4
3,0
4,0
Õhk-vesi soojuspump, 40 ºC / 33 ºC4
1,7
2,1
2,7
3,5
Õhk-vesi soojuspump, tarbevee soojendamine
2,0
1 soojustegurid sisaldavad kompressori, ringluspumba ja abiseadme elektritarbimist.
2 tarbevee soojendamise puhul aasta keskmine soojustegur.
3 väljatõmbeõhu temperatuuride vahe on 21 – 5 = 16 ºC ja osa soojuspumba võimsusest kasutatakse tarbevee soojendamiseks.
4 soojuspumba võimsus ja soojustegur sõltuvad oluliselt välistemperatuurist.

 (8) Välisõhust soojust ülekandva soojuspumba puhul tehakse elektrienergiakasutuse arvutus eraldi vastavatele välistemperatuurivahemikele.

 (9) Kuni 12 kW õhk-õhk soojuspumbale võib teha elektrienergiakasutuse arvutuse aasta keskmise soojusteguriga, millena kasutakse seadme energiamärgises toodud kõige külmema kliima SCOP arvu. SCOP arv eeldab, et õhk-õhk soojuspump on dimensioneeritud –7 ºC välistemperatuurile vastavale võimsusele.

2. jagu Ventilatsioonisüsteem 

§ 17.  Ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulga arvestamine

 (1) Hoone ventilatsioonisüsteemi välisõhu vooluhulgana kasutatakse energiaarvutuses ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruse kohaselt arvutatud õhuvooluhulka.

 (2) Soojustagastus ja ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutus arvutatakse projektikohase ventilatsiooniseadme tehnilistest andmetest lähtudes ja kasutades käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt arvutatud välisõhu vooluhulka. Arvutuses võetakse arvesse võimalik sissepuhke ja väljatõmbe õhuvooluhulkade erinevus nii sama ventilatsiooniseadme lõikes kui ka eraldiseisva ventilaatori puhul. Juhul kui väljatõmbe õhuhulk ületab sissepuhke õhuhulga, käsitletakse vastavate õhuhulkade vahet täiendava välistemperatuuril hoonesse siseneva välisõhu sissevõtuna.

 (3) Erinevate kasutusaegadega ventilatsiooniseadmete energiakasutus arvutatakse eraldiseisvalt. Sama kasutusajaga ventilatsiooniseadmete õhuvooluhulkade summeerimisel arvestatakse ehitusprojekti, hoone jaotust, siirdeõhu liikumist ja muid asjaolusid.

 (4) Infiltratsiooni õhuvooluhulk ei kuulu ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkade arvutuse koosseisu ja see arvutatakse eraldiseisvalt vastavalt käesoleva määruse §-le 13, kus väljatõmbe ja sissepuhke võimaliku vahe võib võtta arvesse aasta keskmise infiltratsiooni õhuvoolu hulga valemis.

§ 18.  Soojustagastuse arvutus

 (1) Ventilatsiooni soojustagastus arvutatakse samaaegselt ruumi ja ventilatsiooniõhu kütte netoenergiavajaduse arvutamisega.

 (2) Soojustagastuse arvutamisel lähtutakse soojusvaheti temperatuuri suhtarvust (soojeneva õhuvoolu temperatuuride vahe enne ja pärast soojusvahetit jagatud maksimaalse temperatuuride vahega üle soojusvaheti), sissepuhkeõhu temperatuurist ja soojusvaheti jäätumise piiramisest. Kui tootja andmed ei ole teada, kasutatakse järgmisi suhtarve:
 1) ristivoolu plaatsoojusvahetile 0,6;
 2) vastuvoolu plaatsoojusvahetile 0,7;
 3) rootorsoojusvahetile 0,7;
 4) vahesoojuskandjaga soojusvahetile 0,4.

 (3) Soojusvaheti jäätumise vältimiseks piiratakse üldjuhul heitõhu (ventilatsiooniseadmest väljuva õhu) minimaalset temperatuuri temperatuurisuhte vähendamise teel madalatel välisõhutemperatuuridel. Täpsemate andmete puudumisel piiratakse heitõhu miinimumtemperatuuri järgmiselt:
 1) elamus +5 ºC-ni plaatsoojusvaheti korral ja 0 ºC-ni rootorsoojusvaheti või niiskustagastusega plaatsoojusvaheti korral;
 2) ilma niisutuse ja ilma erilise niiskustoodanguta muus hoones, mis ei ole elamu, 0 ºC-ni plaatsoojusvaheti korral ja –5 ºC-ni rootorsoojusvaheti korral.

 (4) Soojusvaheti jäätumise vältimise tõttu lisanduv võimsus- ja energiavajadus võetakse arvesse ventilatsioonisüsteemi arvutuses.

 (5) Ruumi ülekuumenemise vältimiseks valitakse sissepuhke õhu temperatuur ruumi temperatuurist madalam. Püsiva sissepuhketemperatuuriga süsteemis on sissepuhketemperatuur üldjuhul 18 ºC. Sissepuhkeõhu soojenemine ruumis kuni ruumitemperatuurini arvutatakse ruumi kütte netoenergiavajaduse arvutuse koosseisus.

§ 19.  Ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Ventilatsioonisüsteemi elektrikasutus moodustub ventilaatori ja selle juhtimisseadme ning pumba ja muu abiseadme elektritarbimisest. Elektrikasutuse efektiivsust hinnatakse ventilatsioonisüsteemi elektrilise erivõimsuse järgi arvutuslikul õhuvooluhulgal. Erivõimsus on süsteemi summaarse võimsuse ja õhuvooluhulga (sissepuhke või väljatõmbe õhuvooluhulk, valitakse suurim) suhtarv [(kW/(m³/s)].

 (2) Ventilatsiooniseadme, mille õhuvooluhulk on üle 0,25 m³/s, iga ventilaatori elektritarbimine arvutatakse eraldi. Ventilaatori elektritarbimine Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Pv on ventilaatori elektrivõimsus kW;
τd on seadme käidutundide arv (h) ööpäevas arvutuslikul õhuvooluhulgal;
τw on seadme käidupäevade arv (d) nädalas arvutuslikul õhuvooluhulgal;
t on arvutusperioodi pikkus 8760 h.

 (3) Ventilaatori elektrivõimsus Pv (W) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Δpv on ventilaatori rõhutõus Pa;
on ventilaatori õhuvooluhulk m³/s;
ηft on ventilaatori summaarne kasutegur, mis arvestab ventilaatori kasutegurit, rihmülekande kasutegurit, mootori kasutegurit ja võimalikku pöörlemiskiiruse reguleerimise kasutegurit.

 (4) Ventilaatori summaarse kasutegurina kasutatakse tootja poolt antud andmeid või tabelis 11 toodud väärtusi.

  Tabel 11. Ventilaatori summaarne kasutegur ηft

Õhuhulk m³/s
ηft
< 0,25
0,20
0,25 – 0,5
0,35
0,5 – 1
0,40
1 – 5
0,45
> 5
0,50

§ 20.  Ventilaatori rõhutõusu arvutus

 (1) Ventilaatori rõhutõus Δpv (Pa) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Δpm on ventilatsiooniseadme rõhulang Pa;
Δpt on torustiku rõhulang Pa.

 (2) Ventilatsiooniseadme rõhulang Δpm sisaldab ventilatsiooniseadmekomponentide summaarset rõhulangu ning rõhulangu ventilaatori ja ventilatsiooniseadme ühenduspunktis. Filtrite rõhulanguna kasutatakse keskmist kasutusaegset rõhulangu, mis arvutatakse, liites algrõhulangule kolmandiku lõpp- ja algrõhulangude vahest.

 (3) Torustiku rõhulang Δpt on torustiku ja lõppelementide summaarne rõhulang, mis sisaldab nii enne kui pärast ventilatsiooniseadet paikneva torustiku rõhulange.

 (4) Kui rõhulangude ehitusprojekti andmed puuduvad, siis arvutatakse rõhulangud, kasutades tabelis 12 toodud andmeid.

  Tabel 12. Ventilatsiooniseadme ja torustiku osade rõhulangud süsteemidele, mille õhuhulk on ≥ 0,25 m³/s. Madalale, normaalsele ja kõrgele rõhulangule vastavad ligikaudsed ventilatsiooniseadme komponentide otsapinna kiirused, mis on vastavalt 1,5; 2 ja 2,5 m/s.

Komponent
Rõhulang Pa
Sissepuhe
Madal
Normaalne
Kõrge
Kütteelement
40
80
120
Jahutuselement
60
100
140
Soojustagasti
100
150
200
Jämefilter
30
60
100
Peenfilter
70
100
200
Mürasummuti
30
50
80
Ventilatsiooniseadme ja torustiku liide
20
50
70
Torustik:
– muutumatu õhuhulgaga
100
200
300
– muutuva õhuhulgaga
200
300
400
Lõppelement
50
50
100
Väljatõmme
Madal
Normaalne
Kõrge
Soojustagasti
100
150
200
Filter
50
100
150
Mürasummuti
30
50
80
Ventilatsiooniseadme ja torustiku liide
20
50
70
Torustik:
– muutumatu õhuhulgaga
100
200
300
– muutuva õhuhulgaga
200
300
400
Lõppelement
20
30
50

 (5) Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi lihtsustatud arvutuses eeldatakse, et torustiku rõhulang püsib muutumatuna. Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulang Δpv (Pa) arvutakse järgmise valemiga:

kus Δpt on torustiku ja lõppelemendi rõhulang Pa;
Δpm on ventilatsiooniseadme rõhulang Pa;
xp on muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulangutegur, xp = 0,65.

§ 21.  Ventilatsioonisüsteemi abiseade

 (1) Vahesoojuskandjaga soojustagasti pumba elektrivõimsus Phr (kW) arvutatakse järgmise valemiga:

kus on vahesoojuskandja mahuvool m³/s;
ηp on pumba kasutegur;
Δpr on soojusvaheti vedelikuosa rõhulang kPa (kilopaskalites);
Δpp on soojuskandjavedeliku torustiku rõhulang kPa;
Δpv on reguleerventiili rõhulang kPa.

 (2) Vahesoojuskandjaga soojustagasti torustiku rõhulanguna võib kasutada hinnangulist rõhulangu väärtust 0,2 kPa/m. Soojustagasti vedelikosa rõhulangud on vahemikus 60 kPa (madal), 100 kPa (normaalne) ja 150 kPa (kõrge). Kolmeteeventiili (vahesoojuskandja reguleerventiili) rõhulanguna võib võtta 40% kogu süsteemi rõhulangust (kaasa arvatud ventiili rõhulang). Kui süsteemi reguleeritakse pumba pöörlemiskiirust muutes, siis on reguleerventiili rõhulang Δpp = 0 kPa.

 (3) Pumba kasuteguri ηp väärtuseks võib võtta 0,3.

§ 22.  Väikeelamu ja korteri ventilatsiooniseadme elektrienergiakasutus

 (1) Väikese ventilatsiooniseadme, mille õhuvooluhulk on alla 0,25 m³/s, elektrienergiakasutus Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Pvs on ventilatsiooniseadme elektrivõimsus (kW) arvutuslikul õhuvooluhulgal;
tvsn on ventilatsiooniseadme aastane töötamisaeg (h) arvutuslikul õhuvooluhulgal (üldjuhul on tvsn väärtuseks 8760 h, kuid võib erineda vajaduse järgi juhitavate süsteemide korral);
xp on torustiku rõhulangutegur.

 (2) Ventilatsiooniseadme elektrivõimsusena Pvs kasutatakse ventilatsiooniseadmele tootja poolt antud arvutuslikule õhuvooluhulgale vastavat väärtust, mis on mõõdetud standardi EVS-EN 13141-7 kohaselt.

 (3) Torustiku rõhulangutegur xp määratakse tabelis 13 toodud andmete alusel.

  Tabel 13. Torustiku rõhulangutegur xp

Rõhulangutegur
Torustiku rõhulangutase
Sissepuhketorustiku rõhulang
Madal
35 Pa
Normaalne
50 Pa
Kõrge
100 Pa
xp
0,8
1,0
1,2

3. jagu Jahutussüsteem 

§ 23.  Jahutussüsteemi energiakasutuse arvutus

 (1) Jahutussüsteemi energiakasutus koosneb jahutusenergia tootmiseks, jaotamiseks ja väljastamiseks ning vajaliku abiseadme käitamiseks vajalikust energiast.

 (2) Jahutusperioodi energiakasutus jahutamiseks Qj (kWh/a) koos kondenseerumiskadudega ning jahutusenergia jaotamise ja väljastamise soojuskadudega arvutatakse jahutuse netoenergiavajaduse põhjal järgmiselt:

kus Qje on ventilatsiooniseadme jahutuselementide netoenergiavajadus kWh/a;
Qrs on ruumiseadme netoenergiavajadus kWh/a;
βje ventilatsiooniseadme jahutuselementidega seostuvate soojuskadude tegur;
βrs jahutusenergia ruumiseadmetesse jaotamise ja väljastamise soojuskadude tegur.

§ 24.  Ühe jahutusprotsessiga jahutussüsteemi arvutus

 (1) Kompressormasinaga jahutussüsteemi puhul arvutatakse jahutusperioodil jahutussüsteemi tarnitud elektrienergia EQ (kWh/a) järgmise valemiga:

kus Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondensaadi- ja soojuskadudega kWh/a;
Ea on abiseadme elektrienergia kasutus kWh/a;
ε on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur.

 (2) Absorbtsioonjahutuse tarnitud soojusenergia Qjt (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

kus ε on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur;
Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondensaadi- ja soojuskaoga kWh/a.

 (3) Jahutusperioodi jahutustegur ε arvutatakse seadme tootja poolt vastavalt EVS-EN 14511-2 ja EVS-EN 14825 antud täis- ja osakoormuse väärtusest või seadme tootja poolt antud ESEER väärtusest või kasutatakse tabelis 14 toodud väärtusi. ESEER-i väärtusest jahutusteguri arvutamisel võetakse arvesse, et ESEER lähtub kompressori mooduli võimsusest ja ei sisalda kondensaatori ventilaatori ja pumba elektrit, mille võrra jahutustegur muutub ESEER-i väärtusest väiksemaks.

  Tabel 14. Jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegurid

Jahutusenergia tootmisviis
ε
Kompressor-külmamasin
3,5
Vabajahutus, vedelikjahuti
5
Vabajahutus, maakontuur (horisontaalne)
30
Absorbtsioonjahutus
0,7

 (4) Süsteemikadu määratakse simulatsioonarvutusega või kasutatakse tabelis 15 toodud väärtusi. Kui jahutuselemendi netoenergiavajaduse arvutuses on kondenseerumine arvesse võetud, siis kasutatakse kondensaadikadudeta tegurit βje. Kui kondenseerumist arvesse ei ole võetud, siis kasutatakse kondensaadikadudega tegurit βjek.

  Tabel 15. Jahutuse kondensaadikao ning jahutusenergia jaotamise ja väljastamise soojuskadude tegurid

Jahutusvee pealevoolu
temperatuur
βje
βjek
βrs
  7 ºC
0,3
0,6
0,2
10 ºC
0,2
0,5
0,15
15 ºC
0,1
0,2
0,1
18 ºC
0,0
0,0
0,0

 (5) SPLIT ja VRV seadme (lokaalsed eraldiseisva jahuti ja kondensaatoriga seade) βje ja βrs tegurid loetakse võrdseks nulliga, kuna soojuskadu on võetud arvesse jahutusteguris.

 (6) Kuni 12 kW konditsioneeri ja õhk-õhk soojuspumba (SPLIT ja VRV seade) puhul võib kasutada jahutusperioodi jahutustegurina seadme energiamärgises toodud SEER arvu. Sellise seadme puhul võib arvestada kondenseerumiskadu lähtudes tabelis 15 toodud +7 ºC jahutusvee pealevoolu temperatuuri andmetest.

§ 25.  Vabajahutusega jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

  Kui hoones kasutatav jahutusenergia toodetakse vabajahutuse ja kompressorjahutusmasinaga, arvutatakse jahutusperioodil jahutussüsteemi tarnitud elektrienergia järgmise valemiga:

kus α1 on tootmisprotsessis 1 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa;
α2 on tootmisprotsessis 2 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa (α1 + α2 = 1,0);
ε1 on tootmisprotsessi 1 jahutusperioodi jahutustegur;
ε2 on tootmisprotsessi 2 jahutusperioodi jahutustegur;
Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondensaadi- ja soojuskadudega kWh/a;
Ea on abiseadme elektrienergia kasutus kWh/a.

§ 26.  Jahutussüsteemi abiseadme elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Elektrienergiat tarbiva abiseadme (näiteks jahutussüsteemi pump, ventilaatorkonvektori ventilaator ja muu abiseade) elektrienergia kasutuse Ea (kWh/a) arvutus on nõuetekohane, kui see vastab standardile EVS-EN 15316-3.

 (2) Juhul kui ei ole võimalik teha käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvutust standardi EVS-EN 15316-3 kohaselt, võib abiseadme elektrienergia kasutuse arvutada valemiga:

kus βa on süsteemi jahutusperioodi abiseadme elektritarbimistegur;
Qj on süsteemi poolt teenindava ruumi jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus (kWh/a) koos kadudega.

 (3) Elektritarbimisteguri väärtusena võib kasutada järgmisi väärtusi:
 1) vesisüsteem, jahutustala 0,05;
 2) vesisüsteem, ventilaatorkonvektor 0,08;
 3) muutuva õhuhulgaga õhusüsteem (VAV) 0,05;
 4) SPLIT ja VRV seade 0 (abiseade on võetud arvesse jahutusteguris).

4. jagu Lokaalse taastuvenergia süsteem 

§ 27.  Päikeseenergia kasutamine soojusenergia tootmiseks

 (1) Päikesekollektoriga toodetud soojusenergia arvutatakse asjakohase tarkvaraga, mis peab võimaldama kollektori ja süsteemi soojuskao, salvestuspaagi laadimise iseärasuse, hoone soojuskasutuse, kollektori pinnale langeva päikese kiirgusvoole varjude mõju arvesse võtmist ning kasutada seadme tootja poolt antud tehnilisi ja Eesti energiaarvutuste baasaasta kliima parameetreid.

 (2) Täpsemate andmete puudumisel võib kasutada kollektorist saadava sooja tarbevee soojuse arvutamiseks valemit:

kus Qkol on päikesekollektorist saadav aastane soojatarbevee soojus kWh/a;
210 on kollektori poolt toodetud soojusenergia kollektori aktiivpindala kohta kWh/(m²·a);
Akol on kollektori aktiivpindala (m²), millele ei teki varje;
kik on tegur, mis arvestab kollektori suunatust ilmakaarte suhtes (kik väärtused on toodud tabelis 16);
knurk on tegur, mis arvestab kollektori kaldenurka horisondi suhtes (knurk väärtused on toodud tabelis 17).

  Tabel 16. Kollektori või paneeli suunatuse tegur, kik

Suunatus
kik
Kagu/lõuna/edel
1,0
Ida/lääs
0,8
Loe/põhi/kirre
0,6

  Tabel 17. Kollektori või paneeli kaldenurga tegur, knurk

Kaldenurk
knurk
<30º
1
30–70º
1,2
>70º
1

 (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 toodud valemi kasutamisel võib edaspidistes energiaarvutustes arvesse võtta päikesekollektorist saadavast soojusenergiast hulga, mis moodustab kuni pool aastasest sooja tarbevee energiakasutusest.

 (4) Asjakohase tarkvara või täpsemate andmete puudumisel võib päikesekollektori ringluspumba elektrikasutuse arvutada valemiga:

kus Ekol.pump on päikesekollektori ringluspumba aastane elektrikasutus kWh/a;
Akol on kollektori aktiivpindala (m²), millele ei teki varje;
tkol.pump on kollektori ringluspumba töötundide arv aastas h.
Täpsemate andmete puudumisel võib võtta ringluspumba töötundide arvuks tkol.pump 2000 h/a.

§ 28.  Päikeseenergia kasutamine elektrienergia tootmiseks

 (1) Päikesepaneeliga toodetud aastane elektrienergia arvutatakse valemiga:

kus Epan on päikesepaneeliga toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Qpäike on päikesepaneeli pinnale, millele ei teki varje, tulev aastane päikeseenergia kWh/a;
Pmax on päikesepaneeli maksimaalne võimsus standardtingimustel kW(Iref = 1 kW/m², temperatuur 25 ºC);
kkas on tegur, mis arvestab päikesepaneeli kasutustingimusi;
Iref on standardkiirgus 1 kW/m².

 (2) Päikesepaneeli pinnale tulev aastane päikeseenergia arvutatakse valemiga:

kus 960 on horisontaalpinnale tulev aastane päikesekiirgus kWh/(m²·a);
kik on tegur, mis arvestab päikesepaneeli suunatust ilmakaarte suhtes (kik väärtused on toodud tabelis 16);
knurk on tegur, mis arvestab päikesepaneeli kaldenurka horisondi suhtes (knurk väärtused on toodud tabelis 17).

 (3) Päikesepaneeli maksimaalne võimsus standardtingimustel Pmax sõltub paneeli tüübist ja saadakse lähtudes tootja andmetest. Kasutustingimuste tegur kkas võtab arvesse päiksepaneeli ümbritseva keskkonna iseärasusi (temperatuur, paneeli paigaldus) ja kadusid vahelduvvooluks muundamisel. Täpsemate andmete puudumisel võib kasutada tabelis 18 toodud väärtusi.

  Tabel 18. Päikesepaneeli kasutustegur, kkas

Paneeli paigaldusviis
kkas
Tuulutuseta
0,7
Mõõduka tuulutusega
0,75
Intensiivse tuulutusega
0,8

§ 29.  Tuulest toodetud elektrienergia

 (1) Tuulest toodetud elektrienergia arvutamisel tuleb lähtuda tuulegeneraatori paigalduskoha tuule andmetest ning võtta arvesse generaatori kasutegur ja tiiviku mõõtmed. Energiaarvutuste baasaasta andmeid ei saa kasutada tuulest toodetud energia arvutamiseks.

 (2) Tuulegeneraatori poolt aastas toodetud elektrienergia arvutatakse valemiga:

kus Etuul on generaatori poolt toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Atiivik on tiiviku pöörlemisel moodustuv pindala (m²) õhuvoolu suhtes;
vi on tuule kiirus (m/s), mil tuulegeneraator toodab elektrit;
vmin on väikseim tuule kiirus (m/s), mil tuulegeneraator toodab elektrit;
vmax on suurim tuule kiirus (m/s), mil tuulegeneraator toodab elektrit;
ρ on õhu tihedus 1,2 kg/m³;
ηgen,i on tuule kiirusele vi vastav tuulegeneraatori summaarne kasutegur, mis saadakse generaatori tootja andmetest;
ti on tuule kiirusele vi vastav generaatori töötundide arv h.

 (3) Tuulegeneraatori poolt aastas toodetud elektrienergia võib arvutada ka lihtsustatud valemiga:

kus Etuul on generaatori poolt toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Atiivik on tiiviku pöörlemisel moodustuv pindala (m²) õhuvoolu suhtes;
vk on aasta keskmine tuule kiirus m/s;
ρ on õhu tihedus 1,2 kg/m³;
ηk.gen on tuulegeneraatori aasta keskmine summaarne kasutegur, mis saadakse generaatori tootja andmetest;
B on tegur, mis arvestab generaatori töötamise aja tuule kiiruse jaotust aasta lõikes (täpsemate andmete puudumisel 1,5);
t on generaatori töötundide arv (h) aastas.

6. peatükk Nõuded energiaarvutuse tulemuse esitamisele 

§ 30.  Nõuded arvutustulemuse esitamisele

 (1) Energiaarvutuses kasutatud lähteandmed esitatakse käesoleva määruse lisas 2 toodud kujul. Väikeelamu lihtsustatud energiatõhususarvu piirväärtuse tõendamise puhul esitakse lähteandmed ja arvutustulemus käesoleva määruse lisas 3 toodud kujul.

 (2) Energiaarvutuse tulemus esitatakse käesoleva määruse lisas 4 toodud kujul. Tarnitud ja eksporditud energiakasutuse kokkuvõte esitatakse kõikide hoone energiavarustuseks kasutatud energiakandjate (elekter, kaugküte ja/või erinevad kütused) lõikes vastavalt tehnosüsteemi arvutuse tulemusele.

 (3) Tehnosüsteemi arvutuse tulemus kantakse käesoleva määruse lisa 4 summaarse energiakasutuse tabelisse järgnevalt:
 1) ventilatsioonisüsteemi, valgustuse, seadme ja üldjuhul ka jahutussüsteemi energiakasutus koosneb ainult elektrienergiast, mis koos küttesüsteemi elektrienergiakasutusega kantakse elektri veeru vastavatele väljadele;
 2) küttesüsteemi soojusenergiakasutus esitatakse vastavalt küttesüsteemi energiavarustuslahendusele soojus- või elektrienergia veerus jaotatuna ruumide küttele, ventilatsiooniõhu soojendamisele ja tarbevee soojendamisele;
 3) lokaalne taastuvenergia, elektrivõrku eksporditud elekter ja kaugküttevõrku peale- või tagasivoolu eksporditud soojus esitatakse lokaalse taastuv- ja eksporditud energia tabeliosas.

 (4) Hangitud kütuse kogus arvutatakse tarnitud soojusenergia ja kütuse madalaima kütteväärtuse korrutisena. Tarbimisaine madalaima kütteväärtusena kasutatakse tarnija andmeid või käesoleva määruse lisas 5 toodud andmeid.

 (5) Energiakandjate kaalumistegurid on toodud ehitusseadustiku § 65 lõike 3 alusel kehtestatud määruses. Kaalutud energiakasutus arvutatakse tarnitud ja eksporditud energia vahe ja kaalumisteguri korrutisena.

 (6) Energiatõhususarv ETA arvutatakse, jagades summaarse kaalutud tarnitud energiakasutuse ja summaarse kaalutud eksporditud energiakasutuse vahe köetava pinna ruutmeetrite arvuga:

kus ETA on energiatõhususarv kWh/(m²·a);
Etar,i on energiakandjaga i tarnitud energia kWh/a;
Eeks,i on energiakandjaga i eksporditud energia kWh/a;
fi on energiakandja i kaalumistegur;
Aköetav on köetav pind, m².

  Tarnitud ja eksporditud energia tulemuste esitamisel arvestatakse, et energiakandja lõikes kehtib valem:

kus Esum,i on energiakandjale i vastav hoone summaarne energiakasutus kWh/a;
Elok,i on energiakandjale i vastav lokaalne taastuvenergia kWh/a.

 (7) Suvise ruumitemperatuuri kontrolli tulemused kõikide arvutatud tüüpruumide kohta esitatakse käesoleva määruse lisas 6 toodud kujul. Elamu kohta ei ole temperatuuri kestuskõvera esitamine kohustuslik. Kui väikeelamule ei tehta suvise temperatuurikontrolli arvutust, esitatakse tüüpruumi temperatuurikontrolli vabastust tõendavad andmed käesoleva määruse lisas 7 toodud kujul.

 (8) Tulemuste esitamisel on käesoleva määruse lisades 2–4 ja 6–7 toodud vormides varjutatud ridade ja veergude täitmine kohustuslik.

7. peatükk Rakendussätted 

§ 31.  Määruse rakendamine

  Kui ehitusloa taotlus on esitatud enne 9. jaanuari 2013. a, kuid ehitusluba väljastatakse pärast nimetatud kuupäeva, siis käesoleva määruse nõudeid ei kohaldata.

§ 32.  Määruse jõustumine

  Määrus jõustub 2015. aasta 1. juulil.


1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (EÜT L 1, 4.01.2003, lk 65–71), muudetud direktiiviga 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.06.2010, lk 13–35).

Kristen Michal
Majandus- ja taristuminister

Merike Saks
Kantsler

Lisa 1 Tarnitud ja eksporditud energia süsteemipiir

Lisa 2 Energiaarvutuse lähteandmete esitamine

Lisa 3 Energiaarvutuse lähteandmete esitamine väikeelamu lihtsustatud energiatõhususarvu piirväärtuse tõendamise puhul

Lisa 4 Energiaarvutuse tulemuste esitamine

Lisa 5 Kütuste tarbimisaine alumised kütteväärtused

Lisa 6 Suvise ruumitemperatuuri kontrolli tulemuste esitamine

Lisa 7 Väikeelamu tüüpruumi andmed