Teksti suurus:

Petr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 23. märtsi 2010. a otsuste nr 15.3-04/158 ja 15.3-04/159 tühistamiseks

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:03.07.2012
Avaldamismärge:RT I, 09.07.2012, 1

Petr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 23. märtsi 2010. a otsuste nr 15.3-04/158 ja 15.3-04/159 tühistamiseks

Vastu võetud 03.07.2012

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-11

Otsuse kuupäev

3. juuli 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Petr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 23. märtsi 2010. a otsuste nr 15.3-04/158 ja 15.3-04/159 tühistamiseks

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2011. aasta otsus haldusasjas nr 3-10-1379

Asja läbivaatamine   

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tunnistada kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 123 lg 5 koostoimes sama seaduse § 12 lg 9 p-ga 4 põhiseadusvastaseks osas, milles need keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruaril 2011 haldusasjas nr 3-10-1379 tehtud otsuse resolutsioon muutmata, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Petr Dmitruk sündis 1956. aastal Venemaal ja on Vene Föderatsiooni kodanik. Nadežda Dmitruk sündis 1948. aastal Venemaal. N. Dmitruk loobus 2000. aastal Vene Föderatsiooni kodakondsusest ja on praegu kodakondsuseta.  

2. P. Dmitruk ja N. Dmitruk abiellusid 1977. aastal Ukrainas, kus 1978. aastal sündis nende tütar Anna Dmitruk. 1978. aastal kolisid P. Dmitruk ja N. Dmitruk perega elama Eestisse, kus 1980. aastal sündis poeg Andrey Dmitruk.

3. P. Dmitruk teenis 1974 kuni 1993 kaadrisõjaväelasena NSV Liidu relvajõududes, alates 16. märtsist 1990 vanemlipnikuna. P. Dmitruk arvati 13. jaanuaril 1994 reservi ja 15. mail 1995 läks ta erru.

4. Vabariigi Valitsus keeldus 1993. aastal P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile Eesti elamisloa andmisest, kuid 1996. aastal andis neile tähtajalised elamisload kehtivusega kuni 11. juuli 2001. 1996. aastal anti N. Dmitrukile ka Eesti kodakondsus, kuid ta loobus kodakondsustunnistuse vastuvõtmisest.

5. 1996. aastal osales P. Dmitruk endise sõjaväelasena Ameerika Ühendriikide abiprogrammis „New Construction“. Abiprogrammi raames sai P. Dmitruk elamispinna Venemaal Novgorodi linnas. Lisaks sellele sai P. Dmitruk 25 000 krooni väljarändetoetust viieliikmelise perekonna Eestist lahkumiseks. Abiprogrammis osalemisega kohustus P. Dmitruk Eestist lahkuma ja loobus õigusest asuda Eestisse elama. P. Dmitruk lahkus koos perega Eestist 1997. aastal.

6. 1999. aastal pöördusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk perega Eestisse tagasi viisa alusel. Samal aastal anti P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile Eesti passid. 2000. aastal tunnistati passid kehtetuks põhjusel, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk olid passide taotlemisel esitanud võltsitud dokumente.

7. 2003. aastal esitasid P. Dmitruk ja N. Dmitruk Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA) taotlused tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 alusel (välisleping). 26. märtsi 2004. aasta otsustega keeldus KMA elamisloa taotlusi rahuldamast ning tegi P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile ettekirjutused Eestist lahkuda. Tallinna Halduskohus tühistas KMA otsused 30. juuni 2004. aasta otsusega haldusasjas nr 3-1370/2004 ja tegi KMA-le ettekirjutuse vaadata tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi ja teha uued otsused. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuni 2005. aasta otsusega haldusasjas nr 3-1370/2004 Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebuse rahuldatama. Riigikohtu halduskolleegium ei võtnud P. Dmitruki ja N. Dmitruki kassatsioonkaebust menetlusse.

8. 25. oktoobril 2005 esitas KMA Tartu Halduskohtule taotlused P. Dmitruki ja N. Dmitruki paigutamiseks väljasaatmiskeskusse. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid 8. novembril 2005 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid peatada nende suhtes väljasaatmistoimingud kuni kohtuvaidluse lahendamiseni. Tartu Halduskohus rahuldas 9. novembri 2005 määrusega haldusasjas nr 3-05-1045 P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebuse ja peatas väljasaatmistoimingute tegemise kuni haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni.

9. 16. aprilli 2007 otsusega haldusasjas nr 3-05-1045 jättis Tartu Halduskohus rahuldamata KMA taotluse paigutada P. Dmitruk ja N. Dmitruk väljasaatmiskeskusesse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas KMA apellatsioonkaebuse ja tühistas 11. septembri 2007. aasta otsusega haldusasjas nr 3-05-1045 Tartu Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega andis loa paigutada P. Dmitruk ja N. Dmitruk väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaks kuud. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 3. aprilli 2008. aasta otsusega haldusasjas nr 3-3-1-96-07 P. Dmitruki ja N. Dmitruki kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2007. aasta ja Tartu Ringkonnakohtu 11. septembri 2007. aasta otsused haldusasjas nr 3-05-1045.

10. P. Dmitruk ja N. Dmitruk elavad Eestis ilma õigusliku aluseta ja nende suhtes on jõus lahkumisettekirjutused. Eestis elavad ka P. Dmitruki ja N. Dmitruki täisealised lapsed Anna Dmitruk ja Andrey Dmitruk. Anna Dmitruk on Eesti kodanik, Andrey Dmitruk elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Vene Föderatsioonis elab N. Dmitruki 1968. aastal sündinud tütar Lidia Grigorieva, kes on Vene Föderatsiooni kodanik.

11. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid 15. oktoobril 2009KMA-le (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) tähtajalise elamisloa taotlused VMS § 123 lg 1 p 3 alusel, et asuda elama Eestis püsivalt elava täisealise lapse juurde. Sel alusel võib elamisloa anda juhul, kui vanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ja vanema või lapse püsiv legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Lähedasel sugulasel, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, peab olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum Eestis ning ta on kohustatud kandma taotleja hooldus- ja ravikulud (VMS § 123 lg 3).

12. PPA keeldus 23. märtsi 2010. aasta otsustega nr 15.3-04/158 P. Dmitrukile ja nr 15.3-04/159 N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest. PPA hinnangul oli tõendatud, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk vajavad abi ja hooldust. Elamisloa andmise välistas aga VMS § 123 lg 5, mis keelas anda elamisloa välismaalasele, kes ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele, või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. PPA arvates välistasid P. Dmitrukile elamisloa andmise VMS § 12 lg 4 p-d 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 4, N. Dmitrukile aga VMS § 12 lg 4
p-d 2 ja 14 ja § 12 lg 9 p 4.

13. VMS § 12 lg 9 p 4 keelas anda elamisluba isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Kuna P. Dmitruk sai 1997. aastal rahvusvahelises abiprogrammi kaudu korteri Venemaal, samuti toetuse Eestist lahkumiseks ja võttis kohustuse Eestist lahkuda, keeldus PPA P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile VMS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisluba andmast.

14. Teiseks tugines PPA P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest keeldudes VMS § 12 lg 4 p-le 2, mis keelas tähtajalist elamisluba anda välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi. PPA põhjendas nimetatud normi kohaldamist sellega, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk eirasid lahkumisettekirjutust ja elasid Eestis ilma õigusliku aluseta.

15. Lisaks sellele tõi PPA keeldumise alusena välja ka VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14. VMS § 12 lg 4 p 7 keelas anda tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VMS § 12 lg 4 p 14 keelas aga anda elamisluba VMS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. VMS § 12 lg 5 võimaldab siiski erandina anda elamisluba ka VMS § 12 lg 4 p-des 7 ja 14 nimetatud isikutele.

16. PPA jättis 10. mai 2010. aasta vaideotsusega P. Dmitruki ja N. Dmitruki vaide rahuldamata.

17. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23. märtsi 2010. aasta otsuste tühistamiseks. Kaebajad leidsid, et otsused rikuvad nende õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. VMS § 12 lg 9 p 4 alusel ei saa elamisloa andmisest keelduda, kui elamisluba taotletakse VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Pärast Eestist lahkumist 1997. aastal on kaebajate tervislik seisund oluliselt halvenenud ning kaebajate ja nende täiskasvanud laste vahel on erakorraline sõltuvussuhe. Kaebajad küll võtsid kohustuse Eestist lahkuda, kuid ei loobunud võimalusest saada abivajaduse korral oma lastelt hooldust ja tuge. Kaebajate tervisliku seisundi pöördumatut kahjustumist ja vajadust laste hoolduse järele ei olnud 14 aastat tagasi abiprogrammis osalemise ajal võimalik ette näha.

18. Tallinna Halduskohus jättis 5. oktoobri 2010. aasta otsusega haldusasjas nr 3-10-1379 kaebuse rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et VMS § 123 lg 5 on imperatiivne säte ja VMS § 12 lg 9 p 4 välistab kaebajatele elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Halduskohus möönis, et abiprogrammis osalenud isiku õigust asjaolude muutumisel taotleda elamisluba VMS § 123 lg 1 p 3 alusel ei saa välistada, kuid seda üksnes juhul, kui isik on abiprogrammi raames saadu Eesti riigile tagastanud.

19. Halduskohus leidis, et ei ole täidetud VMS § 123 lg 1 p-s 3 märgitud tingimus, et hooldust ei ole võimalik saada asukohajärgses või muus riigis. Halduskohus ei kahelnud, et kaebajatega Eestis ühes majas elavad lapsed abistavad kaebajaid igapäevaelu toimingutes ja majapidamistöödes. Samas ei pidanud kohus tõendatuks, et samasugune abi ei ole kaebajale kättesaadav Venemaal, kus elab N. Dmitruki täisealine tütar. Kohtu arvates on ka Vene Föderatsioonis toimiv tervise- ja hooldussüsteem, mis tagab pensionäridele abi.

20. VMS § 12 lg 4 p-s 2 sätestatud elamisloa andmisest keeldumise aluse kohta leidis halduskohus, et kaebajad pole 2004. aastast saadik täitnud ettekirjutust Eestist lahkuda, mis tõendab, et kaebajad ei austa Eesti riigi seadusi ja põhiseaduslikku korda.

21. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu 5. oktoobri 2010. aasta otsus. Kaebajad märkisid, et VMS §-s 12 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmise üldised alused. VMS §-d 121 kuni 124 on erisätted, mille sisustamisel kohaldatakse üldsätteid üksnes ulatuses, mis on eriregulatsioonide ning nende eesmärkidega kooskõlas. Kaebajate väljasaatmine ja lahutamine nende lastest rikub nii kaebajate kui ka nende laste õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele.

22. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. veebruari 2011. aasta otsusega haldusasjas nr 3-10-1379 apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi haldusasjas uue otsuse, millega tühistas PPA 23. märtsi 2010. aasta otsused ja tegi PPA-le ettekirjutuse vaadata P. Dmitruki ja N. Dmitruki tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi. Ringkonnakohus mõistis PPA-lt P. Dmitruki ja N. Dmitruki kasuks välja menetluskulud 575 eurot ja 20 senti.

23. Ringkonnakohus leidis, et kohtuasjas ei ole vaidluse alla see, et kaebajad vajavad pidevat kõrvalabi ja hooldust. Vaidluse all on VMS § 123 lg 5 kohaldamine ja küsimus, kas elamisloa andmisest keeldumisel oli põhjendatud viidata VMS § 12 lg 4 p-dele 2, 7 ja 14, § 12 lg 9 p-le 4, samuti tugineda asjaolule, et vajalikku hooldust on võimalik saada Venemaal.

24. Ringkonnakohus tõlgendas VMS § 123 lg-t 5 põhiseaduspäraselt ja leidis, et see ei ole imperatiivne norm, mis igal juhul välistab elamisloa andmise, kui esineb mõni normis nimetatud asjaolu. Olukorras, kus on kindlaks tehtud, et VMS § 123 lg 1 p 3 alusel elamisluba taotlev isik vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda muus riigis saada, peab sõltumata VMS § 123 lg 5 aluste olemasolust olema võimalik kaaluda elamisloa andmist. Kaalutlusõiguse puudumine võib kaasa tuua põhiseaduse vastase olukorra, mis ohustab elamisloa taotleja elu, tervist ning inimväärikust.

25. Varasemate kohtulahenditegaon kindlaks tehtud, et kaebajate puhul on olemas VMS § 12 lg 4 p-s 7 ning lg 9 p-s 4 nimetatud asjaolud. Tuleb hinnata, kas need asjaolud õigustavad elamisloa andmisest keeldumist ka VMS § 123 lg 1 p 3 kohaldamisel. Ringkonnakohus oli seisukohal, et keelduvate otsuste tegemisel oli keskne roll VMS § 12 lg 9 p-l 4. Keeldumised tuginesid ka VMS § 12 lg 4 p-le 7 (ja 14), kuid on ilmne, et PPA ei pea kaebajaid Eesti julgeolekule ohtlikuks.

26. Ringkonnakohus leidis, et VMS § 12 lg 9 p 4 ei saa tõlgendada selliselt, et abiprogrammis osalejatele on välistatud elamisloa saamine kõigil alustel. Sealjuures ei ole vajalik, et abiprogrammi raames saadu oleks enne Eestile tagastatud, sest Eesti riik ei ole abiprogrammi tõttu kulutusi kandnud. Eesti riigi makstud lahkumishüvitise on kaebajad tagastanud. Kohustus võõrandada enne Eestisse asumist oma Venemaal asuv eluruum ei oleks proportsionaalne, kuna elamisluba väljastatakse tähtajaliselt ning elamisloa andmise asjaolud, nt vajadus hoolduse järele, võivad ära langeda, mistõttu tuleb isikul Eestist lahkuda.

27. Ringkonnakohtu arvates on VMS § 123 lg 1 p-s 3 silmas peetud vajadust füüsilise hoolduse järele. Tuleb hinnata, kas kaebajatel oleks VMS § 123 lg 1 p-s 3 silmas peetud hooldus kättesaadav ka Venemaal. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, miks kaebajad leiavad, et Venemaal elav tütar ei saa hakkama oma ema ja tema abikaasa eest hoolitsemisega. PPA pole sellele küsimusele tähelepanu pööranud. Samas ei tõenda hoolduse võimalikkust Venemaal ainuüksi see, et Venemaal elab N. Dmitruki täisealine tütar.

28. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendamatu kohaldada kaebajate suhtes VMS § 12 lg 4 p 2, mis imperatiivselt välistas elamisloa andmise välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi. Kohus leidis, et on ebaselge, miks ei kohaldatud kaebajate suhtes VMS § 12 lg 10 p 4, mis näeb diskretsiooninormina elamisloa andmisest keeldumise alusena ette olukorra, kus isik on rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi.

29. Ringkonnakohtus oli seisukohal, et asjaolusid arvestades pole võimalik otsustada, kas PPA otsused on kaalutlusvigadeta. Otsustest ei nähtu, mil määral on PPA tuginenud VMS § 12 lg 4 p 2, lg 9 p 4 ning VMS § 123 lg 5 väidetavale imperatiivsusele. Olemasolevad tõendid ei veena, et kaebajatele ei saa anda elamisluba VMS § 123 lg 1 p 3 alusel.

30. PPA palus kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2011. aasta otsuse tühistada ja teha haldusasjas uus otsus, millega jätta P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebus rahuldamata.

31. PPA nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et VMS § 12 lg 4 p 2 asemel tulnuks lähtuda VMS § 12 lg 10 p-st 4. Elamislubade taotluste läbivaatamisel oli aga oluline VMS § 12 lg 9 p 4, mis välistab imperatiivselt elamislubade andmise P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile. Lisaks sellele ei ole tõendatud, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil pole võimalik saada hooldust ja toetust väljaspool Eestit.

32. Riigikohtu halduskolleegium andis 16. veebruari 2012. aasta määrusega haldusasjas
nr 3-3-1-44-11 kohtuasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Halduskolleegium oli seisukohal, et VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 võib olla vastuolus põhiseaduse (PS) § 27 lg-ga 5 ning §-ga 11 nende koostoimes osas, milles välistab VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotluse rahuldamise.

33. Kolleegium jäi oma varasemas praktikas väljakujundatud seisukohale, et VMS § 12 lg 9 p 4 ei võimalda elamisloa andmise taotluse üle otsustamisel kaalutlusõigust, vaid välistab imperatiivselt elamisloa andmise sättes nimetatud isikutele. Imperatiivsena on kolleegiumi hinnangul sõnastatud ka VMS § 123 lg 5, mis nõuab elamisloa taotlenud välismaalase vastamist seaduses sätestatud tingimustele ja on ühemõtteliselt seotud VMS § 12 lg 9 p-ga 4. Juhul kui taotluse esitaja vastab VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud tunnustele, tuleb VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus jätta rahuldamata.

34. Kolleegiumi hinnangul loobusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk abiprogrammis osaledes õigusest elada Eestis ja see loobumine pole vastuolus ühegi avaliku huviga. Elamisloa andmisest keeldumine riivab P. Dmitruki ja N. Dmitruki PS §-ga 26 tagatud põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid ei riku seda õigust. Tuleb aga arvestada, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk taotlesid tähtajalisi elamislube Eestis elava lapse hooldust vajavate vanematena VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Sellisel juhul riivab elamisloa andmisest keeldumine ka PS § 27 lg-s 5 tagatud põhiõigust. PS § 27 lg 5 kohustab perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest ja sellele kohustusele vastab perekonnaliikme põhiõigus nõuda hoolitsust. Abiprogrammis osalemisega ei loobunud P. Dmitruk ja N. Dmitruk oma PS § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigusest. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellest põhiõigusest võimalik loobuda.

35. Kolleegium leidis, et VMS § 123 lg 1 p 3 on säte, mis teeb võimalikuks lastel hooldada püsivat abi vajavaid vanemaid. VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada abivajadusest tingitud sõltuvussuhet vanemate ja täisealiste laste vahel. Kolleegiumi arvates takistavad abivajava perekonnaliikme hooldamist VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4. Kolleegium ei näinud mõistlikku põhjendust ega legitiimset eesmärki sellele, miks tuleb VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus igal juhul jätta rahuldamata, kui taotluse on esitanud VMS § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud isik. VMS § 123 lg 5 imperatiivsus võib praegusel juhul kaasa tuua PS § 27 lg 5 rikkumise, sest sätte imperatiivsuse tõttu tuleb igal juhul ja sõltumata perekonnaliikmete osutatava hoolduse vajadusest Eestis keelduda P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest. Kolleegium leidis, et leebem ja proportsionaalsem lahendus oleks võimalus kaaluda abiprogrammis osalemist koos teiste elamisloa taotluse üle otsustamisel õigusliku tähendusega asjaoludega.

 

VAIDLUSTATUD SÄTTED

36. Kuni 30. septembrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p-s 4 oli sätestatud:

„§ 12. Tähtajalise elamisloa andmise alused

[---]

(9) Tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui:

[---]

4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust.“

37. VMS § 123 lg-s 5 oli sätestatud:

„§ 123. Elamisloa andmine elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde

[---]

(5) Elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu.“

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu põhiseaduskomisjon

38. Põhiseaduskomisjoni enamus leidis, et vaidlusalused sätted on vastuolus PS § 27 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles välistavad kaalutlusõiguse, kui elamisloa taotlus on esitatud VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Välismaalasele elamisloa andmisest keeldumise korral VMS § 123 lg-s 5 ja § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud alusel vastanduvad ühelt poolt isiku eraelu puutumatus ja hooldusõigus ning teiselt poolt avalik huvi tagada riigi julgeolek. Avalik huvi saata tegevsõjaväelased ja nende perekonnaliikmed riigi territooriumilt välja kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki. Samas ei saa välistada, et isiku erilise olukorra tõttu võib väljasaatmine olla Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) vastuolus (nii leiti nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses Slivenko vs. Läti). Komisjoni arvates muudab olukorra praegu eriliseks elamisluba taotlevate isikute abivajadus. Otsustamaks, kas elamisluba taotleva isiku õigustesse sekkumine on põhiseaduspärane, tuleks täitevvõimu organil kaaluda erinevaid vastanduvaid huve.

P. Dmitruki ja N. Dmitruki esindaja

39. Vaidlustatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna ei välista kaalutlusõigust. Juhul kui vaidlustatud sätted ei võimalda kaalutlusõigust, on sätted põhiseadusega vastuolus, kuna rikuvad PS § 27 lg-s 5, PS §-s 26 ja konventsiooni artiklis 8 sätestatud õigusi.

Politsei- ja Piirivalveamet

40. PPA leidis, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Imperatiivne säte ei riku praegusel juhul kellegi põhiõigusi. Elamisloa andmisel VMS § 123 lg 1 p 3 alusel peab olema kindlaks tehtud, et välismaalasel ei ole võimalik saada hooldust asukohajärgses riigis. See ei tähenda, et vajalikku hooldust välisriigis peaks pakkuma lähedane isik. Selle sätte puhul ei ole oluline perekondlike väärtuste kaitse hoolduse tagamisel, vaid üksnes hooldus kui selline.

41. Abiprogrammis osalenud isikud nõustusid Eestisse elama asumisele seatud piirangutega. Arvestades abiprogrammi mõtet, on põhjendatud välismaalaste seaduse imperatiivne säte, mis tagab lepinguliste kohustuste täitmist. PPA möönis, et diskretsiooninorm võimaldaks proportsionaalselt õigustesse sekkuda ja oleks alternatiivne leebem lahendus. Eelduslikult on aga seadusandja imperatiivse normi sätestamisel kaalunud selle võimalikku mõju välismaalasele.

Õiguskantsler

42. Õiguskantsler oli seisukohal, et VMS § 123 lg 5 koostoimes sama seaduse § 12 lg 9 p-ga 4 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see välistab kaalutlusõiguse, kui elamisloa taotlus on esitatud VMS § 123 lg 1 p 3 alusel juhul, kui isik on rahvusvahelises abiprogrammis osalemise tulemusena saanud elamispinna välismaal.

43. Abivajajateks PS § 27 lg 5 tähenduses võivad olla ka täiskasvanud laste vanemad ning hoolitsust peaksid neile võimaldama eelkõige nende lähedased sugulased. Perekonna mõiste PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab vastastikuseid hooldussuhteid täiskasvanuks saanud laste ja vanemate vahel. Hoolitsuseks selle sätte mõttes on lisaks perekonnaliikmete rahalisele ülalpidamisele ka hooldus ja abi igapäevaelus. Lisaks isiku õigusele saada abivajaduse korral oma perekonnalt abi, tuleb PS § 27 lg 5 kaitsealasse lugeda isiku õigus pakkuda oma abivajavale perekonnaliikmele hoolitsust. PS § 27 lg-t 5 riivab olukord, kui riik takistab täisealisel lapsel vabatahtlikult oma vanema eest hoolitsemist. Seadusandja on VMS § 123 lg 1 p 3 näol loonud õigusliku aluse perekonnapõhiõiguse realiseerimiseks.

44. Perekonnapõhiõiguse realiseerimist takistab VMS § 12 lg 9 p-st 4 tulenev keeld. PS § 27 lg-s 5 toodud põhiõiguse riive hindamisel tuleb arvestada VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärki tagada, et isik täidaks endale abiprogrammis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustuse lahkuda Eestist ja saabuda Eestisse edaspidi välismaalasena üldistel alustel. Sellise kohustuse täitmise tagamine on väärtus, mis võib olla põhiõiguse piiramise aluseks. Rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, olid Eesti riigi huvides, sest sooviti, et need isikud lahkuksid Eestist. Seega on VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud keelu legitiimseks eesmärgiks vajadus tagada Eesti riigi julgeolek ja üldine õigusrahu.

45. Õiguskantsleri arvates ei ole imperatiivne keeldumine elamisloa andmisest mõõdukas vahend riigi julgeoleku tagamiseks. VMS § 12 lg 9 p 4 puudutab kõnealusel juhul inimesi, kes tegutsesid endise NSVL kaadrisõjaväelastena ja kes Eesti riigi territooriumile jäädes võisid kujutada ohtu Eesti julgeolekule. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et erruläinud sõjaväelaste puhul ei saa lugeda ohtu riigi julgeolekule enam sama kaalukaks kui teenistuses olevate sõjaväelaste puhul (EIK otsus 9. oktoobrist 2003 Slivenko vs. Läti (avaldus nr 48321/99), p 118). Juhul kui isik taotleb elamisluba elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde, sest ta vajab hooldust, ei ole vahetut seost VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärkide ning põhiõiguse riive mõju vahel.

Justiitsminister

46. Justiitsminister leidis, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. PS § 27 lg-s 5 sisaldub reservatsioonita põhiõigus, mille riivet võivad õigustada põhiseaduslikud õigusväärtused. Seejuures on riigil laialdane kaalutlusõigus, sätestamaks tasakaalu üksikisiku õiguse perekonnaelu puutumatusele ja avalikkuse huvide vahel.

47. Vaidlustatud sätted täidavad legitiimset eesmärki. VMS § 12 lg 9 p 4 otsene eesmärk on tagada, et rahvusvahelises abiprogrammis osalenud isikud täidaksid endale vabatahtlikult võetud kohustuse. VMS § 12 lg 9 p 4 sätestati 1999. aastal välismaalaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 5 muutmise seadusega. Seletuskirja järgi oli vaja kõnealune säte seadusesse lisada põhjusel, et rahvusvahelise abiprogrammi raames väljaspool Eestit elamispinna saanud ja Eestist lahkuma kohustatud isikud müüsid elamispinna välismaal maha või üürisid selle välja ja elasid Eestis edasi. VMS § 12 lg 9 p 4 väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide kaudu Nõukogude Liidu relvajõudude kaadrisõjaväelaste ja nende abikaasade väljaviimise hõlbustamiseks raha kulutamine täidaks oma eesmärki. Kõnealuse sätte eesmärk oli seega otseselt seotud Vene relvajõudude väljaviimisega Eestist, mida võib pidada avalikkuse huviks.

48. VMS § 12 lg 9 p 4 koosmõjus § 123 lg-ga 5 on riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse ja heaolu seisukohalt sobiv ja vajalik abinõu. VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise ajal 1999. aastal ei pakutud õigusloomes välja alternatiivseid lahendusi. Ka Riigikohus möönis 2003. aastal abinõu vajalikkust (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-03, p 47).

49. Kui Eestis pereelu elav isik peab riigist lahkuma, riivab see intensiivselt perekonnaelu puutumatust. Ei saa eeldada, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk saaksid samal tasemel perekondlikku hoolitsust muus riigis. Vastukaaluks riivele tuleb arvestada, et juhul, kui isik on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal, ei ole tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine üllatuslik. Ka olid P. ja N. Dmitruk 1999. aastal viisa alusel Eestisse saabudes teadlikud, et viisa lõppedes on nad kohustatud Eestist lahkuma. VMS § 12 lg 9 p 4 koosmõjus § 123 lg-ga 5 ennetas õiguspärase ootuse teket isikutel, kes olid Eestisse asunud õigusliku aluseta.

50. P. Dmitruk ja N. Dmitruk on säilitanud kontakti Vene Föderatsiooniga ja ei nähtu, et nende elama asumist Vene Föderatsiooni raskendaksid õiguslikud või praktilised takistused (vt EIK otsused Beljoudi vs. Prantsusmaa,  p 78; Maikoe ja Baboelal vs. Madalmaad). P. Dmitrukil on Vene Föderatsiooni kodakondsus, ka N. Dmitrukil oleks võimalik Vene Föderatsiooni kodakondsus taastada või taotleda tagasipöördumistunnistust. Vene Föderatsioonis on P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil üldiselt samad põhiõiguslikud garantiid nagu Eestis.

Siseminister

51. Siseminister oli seisukohal, et vaidlustatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus, kuigi välistavad elamisloa andmisel kaalutlusõiguse. VMS § 12 lg 9 p 4 imperatiivsuse tingis vajadus mõjutada nende inimeste käitumist, kes said rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või toetust Eesti Vabariigist lahkumiseks. Kui anda VMS § 12³ lg-le 5 kaalutlusõiguse kohaldamisruum, kaotab VMS § 12 lg 9 p 4 oma sisulise eemärgi. See ei oleks kooskõlas Eesti riigi julgeolekupoliitikaga. Eesti riigi julgeolek kui kollektiivne hüve on suure kaaluga õigusväärtus. Rahvusvahelises abiprogrammis osalemisel pidi isik arvestama, et ta peab korraldama oma terve ülejäänud elu selliselt, et tal ei ole võimalik Eestisse elama asuda. Seetõttu on riigi sekkumine perekonnaellu kooskõlas põhiseadusega.

 

ÜLDKOGU SEISUKOHT

52. Abikaasad P. Dmitruk (endise NSVL relvajõudude erusõjaväelane, vanemlipnik, Vene Föderatsiooni kodanik) ja N. Dmitruk (kodakondsuseta isik, varem Vene Föderatsiooni kodanik) taotlesid tähtajalisi elamislube kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. VMS § 123 lg 1 p 3 võimaldas anda tähtajalise elamisloa vanema või vanavanema elama asumiseks Eestis seaduslikult elava täisealise lapse või lapselapse juurde, kui vanem või vanavanem vajab hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema Eestis seaduslikult viibiva lapse või lapselapse legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Lähedaseks sugulaseks, kelle juurde asumiseks elamisluba taotleti (kutsujaks), oli nende Eestis elav Eesti kodanikust tütar.

53. PPA keeldus P. Dmitrukile elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2 ja 7, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 alusel. N. Dmitrukile keelduti elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2 ja 14, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 alusel.

Riigikohtu halduskolleegium andis 16. veebruari 2012. aasta määrusega haldusasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule põhjusel, et kolleegiumil tekkis kahtlus, kas VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5, mis ilma kaalumisvõimaluseta välistavad elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel, on põhiseadusega kooskõlas.

54. Üldkogu võtab kõigepealt seisukoha, kas vaidlustatud sätted välistavad kaalutlusõiguse elamislubade andmisest keeldumisel ja on põhiseaduslikkuse järelevalves asjassepuutuvateks säteteks (I). Leides, et kaalutlusõigus on välistatud, hindab üldkogu vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust. Üldkogu käsitleb põhiõiguste riivet (II), toob välja riive eesmärgi (III) ja hindab riive proportsionaalsust (IV). Seejärel võtab üldkogu seisukoha kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja haldusasjas oluliste muude küsimuste kohta (V). Seejärel tunnistab üldkogu vaidlustatud sätted põhiseadusevastaseks ja lahendab haldusasja (VI).

I

55. Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15)

56. PPA tugines P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel eelkõige VMS § 12 lg 9 p-le 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5. Seetõttu vaieldakse haldusasjas põhiliselt selle üle, kas VMS § 123 lg 1 p 3 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 välistavad P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel ilma kaalutlusõiguseta. Tallinna Halduskohus olid seisukohal, et need normid välistavad elamisloa andmise ega võimalda kaalumist. Tallinna Ringkonnakohus leidis aga, et normid ei välista elamisloa andmist. Riigikohtu halduskolleegium oli seisukohal, et need normid kaalumist ei võimalda, kuid on kahtlus normide põhiseaduspärasuses.

57. Halduskolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et juhul, kui taotluse esitaja vastab VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud tunnustele, tuleb VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus jätta rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 17. märtsist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-11-03, p 42; 18. märtsist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-12-03, p 13; 17. aprillist 2003 haldusasjas
nr 3-3-1-17-03, p 21). Ka EIK otsustest võib järeldada, et kohus pidas VMS § 12 lg 9 p 4 imperatiivselt keelavaks normiks (EIK 5. jaanuari 2006. aasta otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta Dorošenkod vs. Eesti; EIK 5. jaanuari 2006. a otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta Mikolenkod vs. Eesti; EIK 25. oktoobri 2005. aasta otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta Nagula vs. Eesti).

58. Üldkogu nõustub halduskolleegiumi 16. veebruari 2012. aasta määruses esitatud seisukohaga, et ei VMS § 123 lg 5 ega VMS § 12 lg 9 p 4 anna haldusorganile kaalutlusõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 sõnastusest, samuti sätte tekkeloost nähtub selgelt, et see keelab väljastada elamisluba sättes nimetatud isikutele. Samale seisukohale tuleb asuda VMS § 123 lg 5 tõlgendamisel, sest ka selle sätte sõnastus ei sisalda kaalutlusõigust. VMS § 123 lg 5 on viiteline norm ja olemuslikult seotud normidega, millele ta viitab. Kaalumisruum võib olla sätestatud normides, millele VMS § 123 lg 5 viitab. Praegusel juhul viitab VMS § 123 lg 5 imperatiivselt sõnastatud VMS § 12 lg 9 p-le 4.

59. Üldkogu leiab, et VMS § 123 lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 on haldusasja lahendamisel otsustava tähtsusega ja põhiseaduslikkuse järelevalve jaoks asjassepuutuvad sätted.

II

60. Põhiseaduse § 26 esimene lause tagab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Sellele õigusele vastandub riigivõimu kohustus mitte sekkuda perekonna- ja eraellu (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, p 14).

61. Põhiseaduse § 26 esimesele lausele sarnaselt on perekonna- ja eraelu puutumatus tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lg-s 1. EIK praktikas on järjekindlalt käsitletud riigi pikaajaliste elanike väljasaatmist nii „eraelust” kui ka „perekonnaelust” lähtuvalt (vt Slivenko vs. Läti, p 94). EIK on korduvalt rõhutanud, et konventsioon ei taga välismaalasele õigust siseneda riiki ega õigust seal elada. Siiski võib isiku väljasaatmine riigist, kus elavad tema lähedased perekonnaliikmed, rikkuda õigust perekonnaelule (vt nt Boultif vs. Šveits, p 39).

62. Põhiseaduse § 27 lg 5 ütleb, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Põhiseaduse § 27 lg 5 on erisäte põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes, sätestades perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest. Sellisele kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. Üldkogu on seisukohal, et hoolitsus põhiseaduse § 27 lg 5 tähenduses hõlmab nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust.

63. Perekond põhiseaduse § 26 tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. Sarnaselt on perekonnaelu konventsiooni artikli 1 lg 1 tähenduses sisutanud EIK (vt nt Slivenko vs. Läti, punkt 94). Samas arvestab EIK konventsiooni artikli 8 kaitseala sisustades ka sõltuvussuhet täiskasvanud laste ja vanemate vahel (vt nt EIK 15. juuni 2006. aasta otsus Shevanova vs. Läti, p 67). Üldkogu leiab, et põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid.

64. Tulenevalt põhiseaduse § 9 lg-st 1 on põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Seega on nii põhiseaduse §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks  ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, punkt 15).

65. P. Dmitruk ja N. Dmitruk taotlesid elamisluba oma täiskasvanud tütre juurde elama asumiseks. Halduskohtule esitatud kaebuses leidsid nad, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine rikub nende õigust perekonnaelu puutumatusele. P. Dmitruk ja N. Dmitruk elavad Eestis perekonnaelu põhiseaduse § 26 esimese lause ja EIÕK artikkel 8 lg 1 tähenduses. Nad on alates 1977. aastast abielus ja elanud Eestis 1978. aastast alates, välja arvatud  resideerumine Venemaal aastatel 1997-1999.

66. Samas märgib üldkogu, et osaledes 1996. aastal Ameerika Ühendriikide abiprogrammis ja nõustudes selle tingimustega, loobusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk üheselt mõistetavalt oma õigusest elada Eestis ja selline loobumine ei olnud vastuolus ühegi avaliku huviga. EIK on mitmes sarnaste asjaoludega kohtuasjas asunud sellisele seisukohale. Asjas Nagula vs. Eesti leidis EIK, et „kaebajat tuleb vaadelda kui isikut, kes on üheselt mõistetavalt loobunud mis tahes õigustest jääda Eestisse, mis tal võisid artikli 8 kohaselt olla. Lisaks sellele, võttes arvesse Eesti-Vene lepingut vägede väljaviimise kohta ning kaebaja võetud kohustust, leiab EIK, et loobumine ei ole vastuolus ühegi avaliku huviga“ (EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta 25. oktoobrist 2005 Nagula vs. Eesti; 5. jaanuari 2006. a otsused kaebuste vastuvõetavuse kohta Mikolenkod vs. Eesti ja Dorošenkod vs. Eesti (kaebus nr 10507/03)).

67. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et VMS § 12 lg 9 p-st 4 tulenev perekonnaelu puutumatuse riive on proportsionaalne ja põhiseadusega kooskõlas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused 17. märtsist 2003 haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03; 18. märtsist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-12-03; 11. aprillist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-17-03 ja 20. maist 2004 haldusasjas nr 3-3-1-44-03). Arvestades Riigikohtu väljakujunenud praktikat sarnastes asjades, ei pea üldkogu vajalikuks kontrollida põhiseaduse § 26 esimese lause riive põhiseaduspärasust. Siiski on üldkogu seisukohal, et praeguses kohtuasjas on põhjendatud kontrollida vaidlustatud sätete vastavust põhiseaduse § 27 lg-le 5.

68. Üldkogu on seisukohal, et põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust riivab see, kui riik takistab hoolitsuse osutamist abivajavale pereliikmele.

69. Põhiseaduse § 27 lg-st 5 ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Olukorras, kus abivajav pereliige ei ela Eestis, tuleb arvesse võtta ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Samas tuleb elamisloa taotluse läbivaatamisel arvestada põhiõigustega, sealhulgas põhiseaduse § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõigusega. Elamisloa andmine keeldumine ei tohi põhiõigusi ebaproportsionaalselt riivata. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, p 16). Riigi õigus takistada põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.

70. VMS § 123 lg 1 p-s 3 on sätestatud võimalus anda tähtajaline elamisluba vanema või vanavanema elama asumiseks Eestis seaduslikult elava täisealise lapse või lapselapse juurde, kui vanem või vanavanem vajab hooldust ja vanemal või vanavanemal ei ole võimalik saada hooldust oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema Eestis seaduslikult viibiva lapse või lapselapse legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Üldkogu on seisukohal, et VMS § 123 lg 1 p 3 on säte, mis võimaldab realiseerida põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud põhikohustust ja põhiõigust. VMS § 123 lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4, mis välistavad elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel, riivavad seetõttu põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust.

III

71. Põhiseaduse § 11 esimene lause kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt leida eesmärk, mille huvides põhiõigust riivatakse, ja hinnata, kas põhiseadus lubab põhiõigust sellel eesmärgil riivata (eesmärgi legitiimsus).

72. Põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigus tuleneb kõnealuses sättes kirja pandud põhikohustusest. Sättes ei ole öeldud, millisel põhjusel tohib seadusandja seda põhiõigust piirata. See tähendab, et tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mida saab riivata teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23).

73. Põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust riivab elamisloa andmisest keeldumine VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Elamisloa andmisest keeldumise õiguslikuks aluseks on VMS § 123 lg 5, mis ei anna sisulist põhjust keeldumiseks, vaid viitab VMS § 12 lg 9 p-le 4. Seega tuleneb elamisloa andmisest keeldumise sisuline põhjus VMS § 12 lg 9 p-st 4.

74. VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust.

75. VMS § 12 lg 9 p 4 lisati seadusesse selleks, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud järgmist: „Seadusandja on alates 1993. aastast, mil jõustus Välismaalaste seadus, väljendanud oma selget tahet, et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks nende lahkumist Eestist. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuse täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-11, punkt 45). Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et VMS § 12 lg 9 p 4 eesmärk on perekonnaelu puutumatuse riivamiseks legitiimne (17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-03, p 44; 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-03, p 46; 18. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-03, p 12; 17. aprilli 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-03, p 16; 20. mai 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-03, p 10).

76. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. Üksikisikute tasandil ei välistanud Eesti seadused ega nimetatud kokkulepped endistele NSVL-i sõjaväelastele elamisloa andmist. Samas on ka EIK leidnud, et abiprogrammi ja seega ka VMS § 12 lg 9 p 4 „eesmärk oli lihtsustada Vene vägede lahkumist, muu hulgas ka Eestist. Vastava protsessi erinevad tahud olid omavahel tihedalt põimunud; kaebajale korteri andmine Venemaal oli otseses seoses Vene Föderatsiooni kohustusega Eestist väed lepingu kohaselt välja viia ning kaebajate kohustusega lahkuda riigist“ (Nagula vs. Eesti). EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks (Slivenko vs. Läti, p 111).

77. Üldkogu leiab, et VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust.

IV

78. Põhiseaduse §-st 11 tulenevalt on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive ja selle eesmärk on proportsionaalsed. Seega tuleb hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumine VMS § 123 lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 alusel on VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud juhul proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu riigi julgeoleku kaitsmiseks.

79. Üldkogu möönab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine VMS § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud juhul aitab kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja sobib eesmärgi saavutamiseks. Abiprogramm, millele VMS § 12 lg 9 p 4 viitas, oli suunatud välisriigi endistele sõjaväelastele, kes Eesti riigi hinnangul kujutasid ohtu riigi julgeolekule. VMS § 12 lg 9 p 4 eesmärk oli tagada, et sättes nimetatud isikud, kes on Eestist abiprogrammi raames lahkunud, ei saaks naasta Eestisse elamisloa alusel.

80. Üldkogu hinnangul on lähedaste hooldust vajavale isikule elamisloa andmisest keeldumine VMS § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud alusel eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu, kuna eesmärki ei ole sama tõhusalt võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivaval viisil. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et kaalutlusõigusega otsustamine on võrreldes keelu rakendamisega kulukam ja sellega kaasneb oht teha vigu (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-12, p 41). Üldkogu märgib, et kaalumine ja üksikjuhu asjaolude hindamine tähtajalise elamisloa andmisel võib nõuda riigilt rohkem ressursse kui elamisloa andmist keeldumine imperatiivse normi alusel. Ka eesmärgi saavutamise – julgeolekuohu ärahoidmise – seisukohalt on elamisloa andmise keeld tõhusam kui kaalutlusõigus, sest on väiksem võimalus teha otsustamisel vigu.

81. Üldkogu leiab, et VMS § 12 lg 9 p-st 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 tulenev kaalutlusõiguseta keeld anda VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel elamisluba hooldust vajavale pereliikmele tähtajaline elamisluba, ei ole eesmärgi saavutamiseks mõõdukas abinõu.

82. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 tuleneva keelunormi eesmärk on kaitsta Eesti riigi julgeolekut, mis on kaalukas põhiseaduslik väärtus. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu. Üldkogu leiab, et praegusel juhul ei kaalu oht riigi julgeolekule üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest.

83. Riigikohus on leidnud, et ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seda juhul, kui seadusandja on erandi kehtestamisel ise selle proportsionaalsust kaalunud (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-03, p 43, samuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, p 18). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on kahel korral tunnistanud põhiseaduse vastaseks välismaalaste seaduse sätted, mis ei andnud elamisloa taotluse läbivaatamisel pädevale asutusele kaalutlusõigust ja ei võimaldanud arvestada taotleja põhiõigustega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-01 ja 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04).

84. Üldkogu on seisukohal, et kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.

V

85. Üldkogu leidis, et VMS §  123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 on põhiseadusega vastuolus. Politsei- ja Piirivalveameti P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus tugines seega põhiseadusvastastele sättele ja tuleb tühistada. Üldkogu peab vajalikuks lisaks eeltoodule käsitleda haldusasja teisi olulisi aspekte.

86. VMS § 123 lg 1 p-s 3 seostatakse täisealise lapse juurde elama asumiseks vanemale elamisloa andmine sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Selles sättes peetakse silmas välisriiki ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. P. Dmitruk ja N. Dmitruk elavad Eestis.

87. VMS § 123 lg 1 p-s 3 ei täpsustata, mida peetakse silmas hoolduse all välisriigis. Kassaator väidab, et täisealise lapse kohustus pidada üleval abivajavat vanemat ei piirdu üksnes abi osutamisega Eestis. Kassaatori arvates on ülalpidamiskohustuse täitmiseksvõimalik palgata välisriigis põetaja ning taotleda välisriigilt sotsiaalteenuseid ja -hüvesid.

88. Üldkogu nõustub kassaatoriga. VMS § 123 lg 1 p-s 3 peetakse hoolduse all välisriigis silmas ka Eestis elavate laste osutatavat ülalpidamist välisriigis elavatele vanematele raha saatmise näol, et palgata välisriigis põetaja, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust.

Kuid piirduda ei saa abstraktse tõdemusega, et hooldust on võimalik osutada erineval viisil. Vajalik on hinnata, kas hoolduseks raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine, välisriigilt sotsiaalteenuste taotlemine või hooldus N. Dmitruki tütre poolt on võimalik ning milline oleks nende viiside prognoositav tulemus võrreldes kaebajatele hoolduse osutamisega Eestis nende ühiste laste poolt. Seda vastustaja teinud ei ole. 

89. Üldkogu jaoks on haldusasja lahendamisel oluline, kas Politsei- ja Piirivalveametil on võimalik eeldada, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil on võimalik saada vajalikku hooldust Vene Föderatsioonilt ning kas Vene Föderatsioonis elavalt N. Dmitruki tütrelt saab eeldada P. Dmitruki ja N. Dmitruki eest hoolitsemist Vene Föderatsioonis. Oluline on ka see, kas P. Dmitruk ja N. Dmitruk on elamislubade taotlemisel esitanud toona kehtinud õiguse järgi nõutud tõendid.

90. Politsei- ja Piirivalveamet väidab otsuses, millega keelduti Vene Föderatsiooni kodanik P. Dmitrukile elamisloa andmisest, et ei ole kahtlust, et Vene Föderatsiooni tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem tagab piisava hoolitsuse oma kodanike tervise eest. Otsuses, millega keelduti andmast elamisluba N. Dmitrukile, kes on kodakondsuseta isik, väidab Politsei- ja Piirivalveamet, et ei ole kahtlust, et Vene Föderatsiooni tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem tagab piisava hoolitsuse igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all.Kassatsioonkaebuses väidab Politsei- ja Piirivalveamet, et Vene Föderatsioonis elab N. Dmitruki tütar, kes on kohustatud ülal pidama oma vanemat  ning kes saab osutada vajalikku hooldust ja toetust, kui neil seda vaja peaks minema.

91. Need kassaatori väited on üldkogu arvates eelduslikud ja paljasõnalised. Politsei- ja Piirivalveamet ei saa elamisloa taotluse üle otsustamisel lähtuda eeldusest, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil on võimalik saada Vene riigilt või hoolekandesüsteemilt igapäevaelus toimetulekuks vajalikku hooldust, samuti eeldada, et Venemaal elaval N. Dmitruki tütrel on kohustus hoolitseda P. Dmitruki eest, kes pole tema isa. Võib küll olla võimalik leida välisriigi seadusest sätte, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse. Pelgalt seaduse sätte põhjal pole siiski võimalik asuda seisukohale, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse  iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.

92. P. Dmitruk ja N. Dmitruk on esitanud elamislubade taotlemisel kõik neilt nõutud dokumendid. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. aasta määrusega nr 364 vastu võetud „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra“ § 16 lg 1 p 4 lahendab tõendamiskohustuse selliselt, et nõuab elamisloa taotlejalt vaid kinnitust, et asukohariigis pole hooldust võimalik saada.

93. P. Dmitruki ja N. Dmitruki esindaja on vastava kinnituse esitanud 9. septembri 2009. aasta kaaskirjas elamisloa taotlusele (tl 86) ja rohkem tõendeid hoolduse võimalikkuse kohta välisriigis elamislubade taotlemisel ei ole P. Dmitrukilt ja N. Dmitrukilt nõutud. Ka ei ole Politsei- ja Piirivalveamet ümber lükanud P. Dmitruki ja N. Dmitruki kinnitust, et neil pole Vene Föderatsioonis võimalik saada vajalikku hooldust.

94. Politsei- ja Piirivalveamet ei keeldunud P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest ainult VMS § 123 lg 5 alusel. Elamislubade andmisest keeldumisel viidati ka teistele samas seaduses sätestatud elamisloa andmisest keeldumise alustele. Nii keelduti P. Dmitrukile elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p-de 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 4 alusel. N. Dmitrukile elamisoa andmisest keeldumisel viidati peale VMS § 123 lg 5 sama seaduse § 12 lg 4 p-dele 2 ja 14 ning § 12 lg 9 p-le 4.

95. P. Dmitruki suhtes kohaldatud VMS § 12 lg 4 p-s 7 sätestatakse, et tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. N. Dmitruki suhtes kohaldatud VMS § 12 lg 4 p-s 14 sätestatakse, et tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata sama lõike punktides 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes oli alus kohaldada vastavalt VMS § 12 lg 4 p 7 ja 14.

96. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted. VMS § 12 lg 5 annab sama seaduse § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane onteeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.

97. Üldkogu märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 5. märtsi 2001. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistanud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure või julgeolekuteenistuses. 9. juuni 2004. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-9-04 tunnistas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium VMS § 12 lg 4 p 1 ja 12 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel. Selles asjas oli  keeldutud elamisloa andmisest isikule, kes oli esitanud valeandmeid nii Eesti kodaniku passi kui ka elamisloa taotlemisel.

Nimetatud asjades ei pidanud kolleegium elamisloa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks pelgalt seda, et isik oli välisriigi julgeolekuteenistuses, samuti seda, et isik on Eesti kodaniku passi taotlemisel esitanud valeandmeid. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nendes asjades pidanud vajalikuks, et elamisloa taotluse üle otsustamisel kaalutaks vastandlikke huve – ühelt poolt välismaalase huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkutaks, ning teiselt poolt avalikku huvi tagada riigi julgeolek. Sellest põhimõttest tuleb lähtuda ka praegusel juhul. Üldkogu on seisukohal, et välisriigi relvajõududest erru arvatud isikust lähtuv oht Eesti julgeolekule võib aja jooksul  muutuda.

98. VMS § 12 lg 4 p 2 järgi ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi. Koostoimes VMS § 12 lg-ga 5 ei anna see säte elamisloa taotluse üle otsustamisel kaalutlusõigust.

99. P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes kohaldati VMS § 12 lg 4 p 2 põhjendusega, et neile 2004. aastal tehtud lahkumisettekirjutus on jõus ja täitmata ning nad viibivad alates 2000. aastast Eestis ebaseaduslikult, rikkudes jätkuvalt Eestis kehtivat õiguskorda ja seadusi.

100. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul polnud õige kohaldada VMS § 12 lg 4 p 2. Kohaldada tulnuks kaalutlusõigust võimaldavat VMS § 12 lg 10 p 4, milles sätestatakse, et välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest võib keelduda, kui välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis viibimise, Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri ületamise tingimusi.

101. Üldkogu nõustub ringkonnakohtuga. Selles kohtuasjas tuleb kohaldada VMS § 12 lg 10 p 4, mis on erinormiks VMS § 12 lg 4 p 2 suhtes.

VI

102. Üldkogu tunnistab kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 põhiseaduse vastaseks osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel.

103. P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest keeldumise aluseks olnud VMS § 123 lõige 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 oli põhiseaduse vastane ja P. Dmitruki ning N. Dmitruki suhtes ei saanud kohaldada VMS § 12 lg 4 p 2. Seetõttu tuleks Politsei- ja Piirivalveameti 23. märtsi 2004. aasta otsused P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest keeldumise kohta tühistada. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. veebruari 2011. aasta otsusega Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsused. Ringkonnakohus lähtus aga ebaõigesti sellest, et VMS § 123 lg 5 kohaldamisel on haldusorganil kaalutlusõigus. Samuti on ringkonnakohus erinevalt üldkogust leidnud, et Politsei- ja Piirivalveameti viited Eestis elavate laste ülalpidamiskohustusele on asjakohatud. Üldkogu hinnangul ei tingi see ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Üldkogu jätab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni jõusse, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt üldkogu otsuste põhjendustele.

104. Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

 

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe

Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Ivo Pilvingu, Jüri Põllu ja Harri Salmanni eriarvamus 

/otsingu_soovitused.json