Süstemaatiline liigitus: TÖÖÕIGUS → Välislepingud

Välislepingute liigitus poolte alusel: ÜRO → Eriagentuurid → Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO)

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööhõivepoliitika elluviimise konventsioon (nr 122)

Vastu võetud 09.07.1964

Konventsiooni ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta

Konventsioon nr 122

Rahvusvaheline Töökonverents,

mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kokku kutsunud neljakümne kaheksandale istungjärgule 17. juunil 1964 Genfis;

võttes arvesse, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Philadelphia deklaratsioonis on väljendatud püha kohust edendada riikide koostööd täistööhõive saavutamise ja elatustaseme tõstmise ülemaailmsete kavade väljatöötamiseks ning töötuse vältimiseks ja toimetulekut võimaldava töötasu maksmiseks, mis on ette nähtud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhimääruse preambulis;

arvestades, et Philadelphia deklaratsioonis on Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile ette nähtud kohustus analüüsida majandus- ja rahapoliitika mõju tööhõivepoliitikale ja kohustus lähtuda oma tegevuses sellest analüüsist, ning pidades oma põhieesmärgiks tagada igale inimesele tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata õigus püüelda materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamisele vabaduse ning väärikuse, majandusliku turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes;

võttes arvesse, et «Inimõiguste ülddeklaratsioonis» on ette nähtud igaühe õigus teha tööd, õigus tööd vabalt valida, töötada õiglastes ja soodsates tööoludes ning õigus olla kaitstud tööpuuduse eest;

tõdedes, et tööhõivepoliitika lähtub nõuetest, mis on sätestatud rahvusvahelistes töökonventsioonides ja soovitustes, esmajoones «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta konventsioonis» ja «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta soovituses», «Kutsenõustamise 1949. aasta soovituses», «Kutseõppe 1962. aasta soovituses», «Kutsealal ja muus töövaldkonnas diskrimineerimise kaotamise 1958. aasta konventsioonis» ning «Kutsealal ja muus töövaldkonnas diskrimineerimise kaotamise 1958. aasta soovituses»;

võttes arvesse, et nimetatud dokumendid tuleb viia kooskõlla üldise majandusarengu tõhustamise rahvusvahelise kavaga, mis rajaneb täistööhõive saavutamise, töö tootlikkuse suurendamise ning töövaldkonnas valiku vabadusest lähtumise põhimõttel;

otsustanud vastu võtta istungjärgu kaheksanda päevakorrapunktina arutatud tööhõivepoliitika kohta tehtud ettepanekud;

otsustanud nende ettepanekute alusel vastu võtta rahvusvahelise konventsiooni,

võtab 9. juulil 1964. aastal vastu konventsiooni, mis nimetatakse «Tööhõivepoliitika 1964. aasta konventsiooniks».

Artikkel 1

1. Majandusarengu soodustamiseks, elatustaseme tõstmiseks, tööjõuvajaduse rahuldamiseks, tööpuuduse ja vaegtööhõive kaotamiseks ning täistööhõive, töö tootlikkuse ja töövaldkonnas valikuvabaduse tagamiseks seab liikmesriik oma põhieesmärgiks viia ellu tõhusat tööhõivepoliitikat.

2. Tööhõivepoliitika eesmärk on:
a) tagada töö kõigile tööturul osalevatele töövõimelistele isikutele;
b) muuta töö võimalikult tootlikuks;
c) töötaja rassist, rahvusest, soost, usutunnistusest, poliitilistest veendumustest ning sotsiaalsest päritolust sõltumata anda talle vabadus valida ja võimalus taotleda sobivat tööd ning kasutada töös oma oskusi ja võimeid.

3. Tööhõivepoliitikat kavandades arvestab riik oma majandusarengu taset ja tööhõive- ning muude majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide omavahelist seost ning poliitika elluviimiseks abinõusid valides lähtub riik oma tavadest ja oludest.

Artikkel 2

Võimalustekohaseid abinõusid rakendav liikmesriik:
a) võtab majandus- ja sotsiaalpoliitikat koordineerides vastu artiklis 1 loetletud eesmärkide saavutamiseks ettenähtud meetmed ja revideerib neid;
b) vajaduse korral kavandab programme nende meetmete elluviimiseks.

Artikkel 3

Konventsiooni kohaldades peetakse tööhõiveasjus nõu tööandjate esindajatega ja töötajate esindajatega ning teiste isikute esindajatega, keda kavandatavad meetmed mõjutavad, et saada tööhõivepoliitikale nende toetus ning et tööhõivepoliitika kujundamisel koostööd tehes arvestada nende kogemusi ja seisukohti.

Artikkel 4

Konventsiooni ratifitseerimise kiri edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile.

Artikkel 5

1. Konventsiooni kohaldatakse üksnes sellele Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriigile, kelle ratifitseerimiskiri on Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektori juures registreeritud.

2. Konventsioon jõustub kaheteistkümne kuu möödudes alates päevast, mil peadirektori juures on registreeritud teise liikmesriigi registreerimiskiri

3. Liikmesriigi suhtes jõustub konventsioon tema ratifitseerimiskirja registreerimisest alates kaheteistkümne kuu pärast.

Artikkel 6

1. Konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik võib selle Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile registreerimiseks saadetava teatega denonsseerida konventsiooni esmakordsest jõustumisest alates kümne aasta pärast. Denonsseerimine jõustub sellekohase teate registreerimisest alates ühe aasta möödudes.

2. Kui konventsiooni ratifitseerinud liikmesriik pärast eelmises lõikes nimetatud kümneaastast tähtaega konventsiooni ühe aasta jooksul ei denonsseeri, kohaldab ta seda järgmised kümme aastat ning seejärel võib ta konventsiooni selles artiklis ettenähtud korras denonsseerida iga kümne aasta möödudes.

Artikkel 7

1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teatab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmesriikidele igast ratifitseerimiskirja ja denonsseerimisteate registreerimisest.

2. Organisatsiooni liikmesriikidele teisest ratifitseerimiskirjast teatades juhib peadirektor nende tähelepanu konventsiooni jõustumise kuupäevale.

Artikkel 8

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklit 102 järgides saadab Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor eelmiste lõigete kohaselt registreeritud ratifitseerimiskirjad ja denonsseerimisteated registreerimiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 9

Vajaduse korral esitab Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu Rahvusvahelisele Töökonverentsile konventsiooni toimimise kohta aruande ja kaalub, kas konvenrentsil on otstarbekas arutada konventsiooni täielikku või osalist muutmist.

Artikkel 10

1. Kui konverents võtab vastu käesolevast konventsioonist osaliselt või täielikult erineva uue konventsiooni ja kui see ei näe ette teisiti, siis:
a) ei ole artikliga 6 vastuolus, et uue konventsiooni jõustumine toob kaasa käesoleva konventsiooni ipso iure denonsserimise selle liikmesriigi suhtes, kes on ratifitseerinud uue konventsiooni;
b) uue konventsiooni jõustumisest alates on käesolev konventsioon liikmesriikidele ratifitseerimiseks suletud.

2. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse sellele liikmesriigile, kes ei ole uut konventsiooni ratifitseerinud.

Artikkel 11

Konventsiooni ingliskeelne tekst ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed.

Soovitus nr 122

TÖÖHÕIVEPOLIITIKA ELLUVIIMISE 1964. AASTA SOOVITUS

Rahvusvaheline Töökonverents,

mille on Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu kokku kutsunud neljakümne kaheksandale istungjärgule 17. juunil 1964. aastal Genfis;

võttes arvesse, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Philadelphia deklaratsioonis on väljendatud püha kohust edendada riikide koostööd täistööhõive saavutamise ja elatustaseme tõstmise ülemaailmsete kavade väljatöötamiseks ning töötuse vältimiseks ja toimetulekut võimaldava töötasu maksmiseks, mis on ette nähtud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhimääruse preambulis;

arvestades, et Philadelphia deklaratsioonis on Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile ette nähtud kohustus analüüsida majandus- ja rahapoliitika mõju tööhõivepoliitikale ja kohustus lähtuda oma tegevuses sellest analüüsist, ning pidades oma põhieesmärgiks tagada igale inimesele tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata õigus püüelda materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamisele vabaduse ning väärikuse, majandusliku turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes;

võttes arvesse, et «Inimõiguste ülddeklaratsioonis» on ette nähtud igaühe õigus teha tööd, õigus tööd vabalt valida, töötada õiglastes ja soodsates tööoludes ning õigus olla kaitstud tööpuuduse eest;

tõdedes, et tööhõivepoliitika lähtub nõuetest, mis on sätestatud rahvusvahelistes töökonventsioonides ja soovitustes, esmajoones «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta konventsioonis» ja «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta soovituses», «Kutsenõustamise 1949. aasta soovituses», «Kutseõppe 1962. aasta soovituses», «Tööl ja kutsealal diskrimineerimise kaotamise 1958. aasta konventsioonis» ning «Tööl ja kutsealal diskrimineerimise kaotamise 1958. aasta soovituses»;

võttes arvesse, et nimetatud õigusaktid tuleb viia kooskõlla üldise majandusarengu tõhustamise rahvusvahelise kavaga, mis rajaneb täistööhõive saavutamise, töö tootlikkuse suurendamise ning töövaldkonnas valikuvabadusest lähtumise põhimõttel;

otsustanud vastu võtta istungjärgu kaheksanda päevakorrapunktina arutatud tööhõivepoliitika kohta tehtud ettepanekud;

otsustanud sõnastada ettepanekud soovitusena,

võtab üheksandal juulil tuhande üheksasaja kuuekümne neljandal aastal vastu soovituse, mis nimetatakse «Tööhõivepoliitika elluviimise 1964. aasta soovituseks».

I. Tööhõivepoliitika eesmärgid

1. 1) Liikmesriik võtab kohustuse tõhustada täistööhõive saavutamiseks ning töö tootlikkuse ja töövaldkonnas valikuvabaduse suurendamiseks elluviidavat poliitikat, mis aitab edendada majandust, tõsta elatustaset, rahuldada tööjõuvajadust ning kaotada tööpuuduse ja vaegtööhõive.

2) Tööhõivepoliitika eesmärk on tagada, et:
a) kõigil tööturul osalevatel töövõimelistel isikutel on töö;
b) töö on tootlik;
c) rahvusest ja rassist, nahavärvist, soost, usutunnistusest, poliitilistest veendumustest ja sotsiaalsest päritolust sõltumata on igal töötajal vabadus valida ning võimalus taotleda talle sobivat tööd ning kasutada selles töös oma oskusi ja võimeid.

3) Tööhõivepoliitikat ellu rakendades arvestab riik oma majandusarengu taset ja tööhõive- ning muude majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide omavahelist seost ning poliitika elluviimiseks abinõusid valides lähtub riik oma tavadest ja oludest.

II. Tööhõivepoliitika üldpõhimõtted

2. Tööhõivepoliitikat kavandades seatakse selged eesmärgid ning võimaluse korral avalikustatakse need majanduskasvu ja tööhõive arvandmetena.

3. Inimvõimete arendamise ning kasutamise meetodite väljatöötamiseks peetakse nõu tööandjate ja nende organisatsioonide esindajatega ning töötajate ja nende organisatsioonide esindajatega ning koostöös nendega rakendatakse väljatöötatud meetodeid «Nõustamise 1960. aasta soovituse» kohaselt.

4. 1) Tööhõivepoliitikat kavandades lähtutakse tööjõu praeguse ja tulevase suuruse ning tööjõu jaotuse, tööhõive, tööpuuduse ja vaegtööhõiveanalüütilistest uuringutest.

2) Statistiliste andmete kogumist, uuringute ettevalmistamist ja tulemuste avalikustamist rahastatakse vajaduse järgi.

5. 1) Liikmesriik tunnustab vajadust täiendada tootmisvahendeid ja arendada inimvõimeid üldhariduse, kutsenõustamise ja kutseõppe ning tervishoiuteenuste tõhustamise ja elamistingimuste parandamise kaudu ning tasakaalustab neil eesmärkidel tehtud kulutused.

2) Liikmesriik võtab meetmeid, et aidata noortel ja teistel tööturu uustulnukatel ning tööturul osalevatel muudel töötajatel leida endale sobiv ja loov töö ning et toetada nende kohanemist muutuvate majandusoludega.

3) Seda punkti kohaldades on soovitatav esmajoones lähtuda «Kutsenõustamise 1949. aasta soovitusest», «Kutseõppe 1962. aasta soovitusest», «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta konventsioonist» ning «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta soovitusest».

6. 1) Tööhõivepoliitikat on soovitatav kavandada ja ellu viia koos muu majandus- ja sotsiaalpoliitikaga; plaanimajandusriik võib seda teha majanduse planeerimise kaudu.

2) Tööhõivepoliitiliste ning muude põhiliste majandus- ja sotsiaalpoliitiliste abinõude tõhustamiseks on liikmesriigil vaja uurida nendevahelist seost, tuginedes valdkonna eest vastutavate sõltumatute tööandjate ja töötajate ning nende organisatsioonide arvamustele.

7. 1) Kui tööotsijatele ei ole võimalik mõistliku aja jooksul tööd leida, uurib töövõimalusi valitsus ja teeb töövajaduse rahuldamiseks võetud meetmed üldsusele teatavaks.

2) Oma finants- ja majandusseisundit ning rahvusvahelisi sotsiaalkindlustuse standardeid ja soovituse punkti 5 arvestades rakendab liikmesriik abinõusid, et aidata töötutel ja vaeghõivatud töötajatel tööpuuduse ajal rahuldada enda ja oma ülalpeetavate põhivajadusi ning kohaneda edaspidiste tööhõivevõimalustega.

III. Tööhõivepoliitika üld- ja üksikabinõud

Üldseisukohad

8. Majandustegevuses ja majanduse struktuuris toimunud muutustest ning esmajoones majanduse madalseisust tulenevate tööhõiveprobleemide lahendamiseks rakendatakse:
a) majanduspoliitilisi üldabinõusid;
b) töötaja või teatava kategooria töötajate tööhõive parandamise üksikabinõusid.

9. Sobivad abinõud ja nende rakendamise aeg selgitatakse tööpuuduse põhjuste üksikasjaliku analüüsi alusel.

Pikaajalised üldabinõud

10. Liikmesriik töötab välja majanduse pideva arendamise ja tasakaalustamise abinõud, mis on tööhõivepoliitika edu alus.

Lühiajalised üldabinõud

11. 1) Liikmesriik töötab välja abinõud ja rakendab neid, et kaotada majanduse madalseisust tingitud üldine tööpuudus ja vaegtööhõive ning et tasakaalustada tööturukõikumisest tuleneva inflatsiooni mõju. Nimetatud asjaolude ilmnemise või ilmnemise ohu korral on soovitatav võtta meetmeid, et vajaduse järgi kas suurendada või vähendada eratarbimist ja erainvesteeringuid ning valitsuse jooksvaid kulusid või nendeks tehtud eraldisi.

2) Majanduslanguse ja inflatsiooni pidurdamise ning majanduse tasakaalustamise abinõude ajastamise tähtsust arvestades on nende kiireks rakendamiseks või muutmiseks soovitatav põhiseadust järgides anda volitus valitsusele.

Üksikabinõud

12. Liikmesriik rakendab abinõusid hooajatoodete valmistamise ja hooajateenuste osutamise ühtlasemaks jaotamiseks aastas või loob neil aladel töötajatele lisatöökohti ning töötab välja ja rakendab hooajaliste tööhõivemuutuste tasakaalustamiseks muid abinõusid.

13. 1) Liikmesriik kavandab ja rakendab abinõusid majandusstruktuuri muutustest tuleneva tööpuuduse või vaegtööhõive tekkimise ja suurenemise vältimiseks ning võtab meetmeid, et tootmist ja tööhõivet nende muutustega kohandada.

2) Selle soovituse tähenduses on struktuurimuutus pikaajaline ja põhjalik nõudluse muutumine, uute siseriiklike või välismaiste tarneallikate (sh väikeste tootmiskuludega riigid) või uue tootmistehnoloogia kasutuselevõtmine või tööjõu arvu muutumine.

3) Struktuurimuutustega on vaja kohaneda, et:
a) saada majanduse ja tehnika arengust suurimat kasu;
b) kaitsta rahaliste või muude raskuste eest inimrühmi ja üksikisikuid, kelle tööhõivet struktuurimuutused negatiivselt mõjutavad.

14. 1) Neil eesmärkidel ning et vältida vabade töökohtade täitmisega viivitamisest põhjustatud tootmismahu vähenemist, kavandab liikmesriik töötajate tööotsingute toetuse ja uueks tööks ettevalmistamise programme ning rahastab neid nõuetekohaselt.

2) Programmides nähakse ette:
a) pakkuda «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta konventsiooni» ja «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta soovitust» järgides tõhusat tööhõiveteenust;
b) korraldada «Kutseõppe 1962. aasta soovitust» järgides töötajate väljaõpe ja ümberõpe, et nad töö säilitamiseks omandaksid arenevatel tegevusaladel vajaliku kvalifikatsiooni;
c) eluaseme- ja tööhõivepoliitikat koordineerides tagada, et vabade töökohtadega piirkondades ehitatakse nõuetekohased eluasemed ja ühiskondlikud asutused ning et tööandja või riik maksab töötajatele ja nende ülalpeetavatele ümberasumistoetust.

15. Noorte tööpuuduse vähendamiseks võetavatele meetmetele on soovitatav pöörata suurimat tähelepanu neis riikides, kus see on raske ja süvenev probleem. Et muutuvates majandusoludes tõhustada noorte tööhõivet «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta konventsiooni», «Tööhõiveteenistuse 1948. aasta soovituse»,«Kutsenõustamise 1949. aasta soovituse» ning «Kutseõppe 1962. aasta soovituse» kohaselt, rakendatakse abinõusid noorte võimete arendamiseks ja kasutamiseks muutunud struktuuriga majanduskeskkonnas.

16. Liikmesriik võtab meetmeid eakate töötajate ja puudega isikute ning kõigi teiste selliste isikute erivajaduste rahuldamiseks, kes majandusstruktuuri muutumise ning sellest tuleneva elukoha- või tegevusalamuutuse tõttu või teistel sellistel põhjusel satuvad eriti suurtesse raskustesse.

17. Et tasakaalustada riigi majandus ja seeläbi tagada kõigi ressursside tootlikkus, pöörab liikmesriik eriti suurt tähelepanu tööhõivele ja sissetulekutele mahajäänud piirkondades ning aladel, kus struktuurimuutused mõjutavad paljusid töötajaid.

18. 1) Peale punktides 13–17 loetletud abinõude võib eriti suurte struktuurimuutuste korral võtta tööjõu ulatusliku ja järsu ümberpaiknemise vältimiseks meetmeid, et muutuste mõju mõistliku aja jooksul hajutada.

2) Sellistel juhtudel on valitsusel soovitatav kõigi asjaosaliste ettepanekuid arvestades varakult kindlaks määrata ajutised ja erakorralised tõhusaimad abinõud ning asjakohaselt tegutsedes kiirendada struktuurimuutustest mõjutatud tööstusharude kohanemist.

19. Liikmesriik leiab sobiva viisi tööhõive kohandamiseks struktuurimuutustega ja seab kindlad eesmärgid neis valdkondades, mida käsitletakse punktides 13–18.

20. 1) Tööhõivepoliitikat kavandades arvestatakse üldist kogemust, mille kohaselt annavad tehnika areng ja suurenenud tootlikkus rohkem võimalusi vaba aja veetmiseks ja edukaks õppetööks.

2) Asjaomase majandusharu seisundit ning riigi olusid ja tavasid arvestades on soovitatav kasutada selliseid võimalusi nagu:
a) «Tööaja piiramise 1962. aasta soovituse» kohaselt piirata tööaega palka vähendamata;
b) pikendada puhkust;
c) näha ette hariduse põhjalik omandamine ja tööelu hilisem alustamine.

IV. Majanduse vaegarengust tulenevad tööhõiveprobleemid

Investeerimis- ja tulupoliitika

21. Arengumaades on tööhõivepoliitika rahvusliku tulu suurendamiseks ja võrdseks jaotamiseks elluviidava poliitika osa.

22. Et tootmise, investeeringute ja tööhõive kasvu kiirendada, on liikmesriigil soovitatav selgitada tööandjate ning töötajate ja nende organisatsioonide seisukohad ning võimaldada neil aktiivselt osaleda riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel ja elluviimisel «Nõustamise 1960. aasta soovituse» kohaselt.

23. 1) Kui riigi tööhõivevõimaluste puudumine tuleneb kapitali vähesusest, on tal soovitatav võtta meetmeid hoiuste suurendamiseks ning teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide investeeringute soodustamiseks, et riigi sõltumatust või majanduslikku iseseisvust kahjustamata suurendada kasulikke investeeringuid.

2) Et selline riik kasutaks tööhõive suurendamiseks oma vahendeid võimalikult säästlikult, on tal soovitatav kooskõlastada investeeringud ja muud arengualgatused sama piirkonna riikide ja teiste riikide omadega.

Tööstuse tööhõive edendamine

24. 1) Et luua lisatöökohti pika aja jooksul, on liikmesriigil soovitatav asutada kohalikku tooret ja energiat kasutavaid riiklikke ja eraettevõtteid, mis järgivad sise- ja välisturunõudluse muutusi ning kasutavad tänapäevaseid tootmisviise ja asjakohaseid uuringuid.

2) Liikmesriigil on soovitatav majanduse tasakaalustamiseks arendada oma tööstust, mis võimaldab toota valmistooted kohaliku tööjõuga.

3) Suurimat tähelepanu on vaja pöörata abinõudele, mille rakendamine soodustab säästlikku tootmist, majanduse detsentraliseerimist ja tasakaalustatud piirkondlikku majandusarengut.

25. Peale tööstuse nüüdisajastamise on liikmesriigil soovitatav oma tehnilisi võimalusi arvestades tööhõive suurendamiseks:
a) edendada tööjõumahukat kaupade tootmist ja teenuste osutamist;
b) edendada tööjõumahukat tootmist, kui see võimaldab vahendeid tõhusalt kasutada.

26. Soovitatav on:
a) sise- ja välisturunõudlust järgides seada eesmärgiks kasutada oma tööstuse võimsust, näiteks laiendada vahetustega töö kasutamist, arvestades öises vahetuses töötajate vajadusi, ning vahetustega töö tõhususe huvides korraldada asjaomaste spetsialistide väljaõpe;
b) moodustada käsitööndus- ja muid väikeettevõtteid ning aidata neil kohaneda tehnoloogia arenguga ja turumajandusolude muutumisega, et nad oleksid võimelised suurendama tööhõivet, ilma et muutuksid sõltuvaks majanduskasvu takistavate kaitsemeetmete võtmisest või eriõiguste kasutamisest; selleks on vaja tihendada väike- ja suurettevõtete koostööd ning otsida tööstustoodete turustamise uusi võimalusi.

Maatöötajate tööhõive edendamine

27. 1) Kui maapiirkondades on tööpuudus suur, on riigil soovitatav koostada põllumajanduse tööhõive arengukava, milles nähakse ette tööhõive tõhustamise korralduslikud abinõud ning milles võimalikult palju arvestatakse nende inimeste vajadusi, kelle seisundi parandamiseks on arengukava välja töötatud. Arengukava võib tugineda tööpuuduse laadi ja piirkondlikku levikut selgitavale uuringule.

2) Liikmesriigil on soovitatav seada oma peaeesmärgiks luua maapiirkondade arendamiseks kohaliku tööjõu laialdasemat kasutamist soodustavad sotsiaalolud ning suurendada tootlikkust ja parandada toodangu kvaliteeti. Riik võib sobivate kohalike lahenduste otsimiseks algatada ja korraldada mitmesuguseid üritusi.

3) Suurimat tähelepanu on soovitatav pöörata vajadusele tõhustada tööhõivet loomakasvatuses ja muus põllumajandustootmises.

4) Maapiirkondade tootmises tööhõive suurendamiseks rakendatavate korralduslike abinõudena käsitatakse riigi vajaduste kohaseid põllumajandusreforme, nagu maareformi kiirendamine, maa rentimise võimaluste suurendamine, maa maksustamise meetodite uuendamine, laenuvõimaluste mitmekesistamine, turustamisviiside tõhustamine ning tootmise ja turustamise vallas tehtava koostöö soodustamine.

Rahvastiku kasv

28. Kui riigi rahvaarv kiiresti suureneb ja see oluliselt mõjutab esmajoones majandust, on soovitatav uurida rahvastiku kasvu mõjutavaid majanduslikke, sotsiaalseid ja demograafilisi tegureid, et kohandada oma majandus- ja sotsiaalpoliitika rahvaarvu suurenemisega ning et tasakaalustada tööhõivevõimaluste ja tööjõu kasvu.

V. Tööandjate ja töötajate ning nende organisatsioonide tegevus

29. 1) Riigi ja erasektori tööandjatel ja töötajatel ning nende organisatsioonidel on soovitatav töövaldkonnas rakendatava valikuvabaduse põhimõtet järgides võtta meetmeid tootmises täistööhõive saavutamiseks ja säilitamiseks.

2) Muu hulgas on neil selleks vaja:
a) pidada aegsasti nõu omavahel ning vajaduse korral ka pädevate ametnikega ja tööhõiveteenistustega või teiste seda laadi institutsioonidega, et koostöös kavandada tööhõivemuutustega kohanemise viisid;
b) selgitada majanduse, tööhõive ja tehnika arengu suundumused ning aegsasti teha tööhõive tagamiseks võetavate meetmete kohta ettepanekuid valitsusele ning avalikele ettevõtetele ja eraettevõtetele;
c) tutvustada tegevusalade, tööstusharude ja piirkondade tööhõive muudatuste põhjusi ja majanduslikku tausta ning tööjõuvajadust kutsealade ja piirkondade kaupa;
d) luua sise- ja välisinvesteeringute kasvu soodustav keskkond, mis kiirendab riigi majandusarengut ega ohusta riigi suveräänsust, majanduslikku sõltumatust või ühinemisõigust;
e) korraldada töötajate väljaõpe ja ümberõpe ning rahastada seda või võimaldada õpet korraldada ja rahastada;
f) täistööhõive, majanduskasvu, parema elukvaliteedi ja riigieelarve tasakaalu huvides edendada palga- ja hinnapoliitikat, kahjustamata tööandjate ja töötajate ning nende organisatsioonide seatud eesmärke;
g) järgida töösuhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, arvestades «Töösuhtes diskrimineerimise vältimise 1958. aasta konventsiooni» ja «Töösuhtes diskrimineerimise vältimise 1958. aasta soovitust».

3) Ettevõtetel on soovitatav töötajate organisatsioonidega ja töötajate esindajatega koostööd tehes ning majandus- ja sotsiaalolusid arvestades rakendada tööpuuduse ärahoidmiseks ning tööotsijate abistamiseks, töökohtade arvu suurendamiseks ja tööpuuduse tagajärgede leevendamiseks järgmisi abinõusid:
a) korraldada ettevõttes töötajate ümberõpe, mis võimaldab viia töötaja üle teisele tööle;
b) viia töötaja ettevõttes üle teisele tööle;
c) selgitada vahetustega töö laiendamist takistavad tegurid ja võtta meetmeid nende kõrvaldamiseks;
d) «Töösuhte lõpetamise 1963. aasta soovitust» järgides aegsasti teavitada töötajat ja asjaomast ametiisikut töötajaga sõlmitud töölepingu lõpetamisest ning tagada töötajale sissetulek, kui tema tööleping on lõpetatud.

VI. Tööhõive edendamise rahvusvahelised meetmed

30. Liikmesriigil on soovitatav valitsustevaheliste ja muude rahvusvaheliste organisatsioonide abi kasutades teha tööhõive edendamiseks rahvusvahelist koostööd ja seada oma majanduspoliitika eesmärgiks vältida selliste abinõude rakendamist, mis halvendavad arengumaade ja teiste riikide tööhõive olukorda ning vääravad nende majanduse tasakaalu.

31. Liikmesriigil on soovitatav toetada püüdu laiendada rahvusvahelist kaubandust kui majanduskasvu soodustamise ja tööhõivevõimaluste suurendamise vahendit. Esmatähtis on võtta neid meetmeid, mis aitavad vähendada rahvusvahelise kaubanduse ning maksebilansi kõikumiste ja likviidsusprobleemide ebasoodsat mõju tööhõivele.

32. 1) Arenenud tööstusriigil on soovitatav majanduskoostöö tihendamiseks ning nõudluse suurendamiseks ja majanduse üldiseks tõhustamiseks abinõusid rakendades arvestada vajadust suurendada nii arengumaade kui ka teiste riikide tööhõivet.

2) Arenenud tööstusriigil on soovitatav esimesel võimalusel võtta meetmeid, et suurendada selliste töödeldud ja muul viisil valmistatud toodete ning pooltoodete ja esmatarbekaupade importi, mida on võimalik säästlikult toota arengumaal, edendades sel moel kaubavahetust ja arengumaa eksportkauba tootjate tööhõivet.

33. Otstarbekas on soodustada tööotsija lähte- ja sihtriigi majandusvajaduste kohast töörännet ning esmajoones arenguriikidest tööstusriikidesse toimuvat rännet, järgides 1949. aastal muudetud ja täiendatud «Töörändekonventsiooni» ja «Töörändesoovitust» ning «Sotsiaalkindlustuses võrdse kohtlemise 1962. aasta konventsiooni».

34. 1) Kahe- ja mitmepoolses rahvusvahelises tehnikakoostöös on soovitatav pöörata suurimat tähelepanu vajadusele töötada välja tegus tööhõivepoliitika.

2) Koostöö hõlmab:
a) tööhõive üldiste arengukavade olulise osana tööturuorganisatsioonide nõustamist tööhõivepoliitika valdkonnas;
b) kohalike tehnikaspetsialistide ja kohaliku juhtkonna ning teiste kvalifitseeritud töötajate õppe korraldamist.

3) Tehnilise väljaõppe koostööprogrammide eesmärk on luua arengumaadele õppevõimalusi. Muu hulgas tähendab see asjakohaste seadmete hankimise rahastamist. Peale selle on otstarbekas korraldada arengumaade elanikele väljaõpe arenenud tööstusriikides.

4) Liikmesriigil on soovitatav võtta meetmeid, et teatavas ajavahemikus rakendada arengumaades tööhõivepoliitika eri valdkondade asjatundjaid. Eksperte kaasates rakendab riik abinõusid, mis tagavad ekspertide huvi oma töö vastu.

5) Soovitatav on kaasata tehnikakoostöö kavade ettevalmistamisse ja elluviimisse tõhusalt osalema asjaomaste riikide tööandjate organisatsioonid ja töötajate organisatsioonid.

35. Liikmesriik soodustab tehnoloogiavahetust, et tegutsemislube andes ja muul moel tööstuskoostööd tehes suurendada tootlikkust ja tööhõivet.

36. Välisettevõttel on soovitatav oma tööjõuvajaduse rahuldamiseks palgata kohalikke juhtiv- ja järelevalvetöötajaid ning teisi kohalikke töötajaid ja korraldada nende väljaõpe.

37. Arengumaade ja teiste riikide tööhõivepoliitika tundmaõppimiseks on otstarbekas kogemuste vahetamise korras piirkonniti regulaarselt korraldada arutelusid, milles vajadust mööda osaleb Rahvusvaheline Tööbüroo.

VII. Ettepanekud abinõude rakendamiseks

38. Soovitust kohaldades on ILO liikmesriikidel ning asjaomastel tööandjate organisatsioonidel ja töötajate organisatsioonidel otstarbekas juhinduda soovituse kohaldamiseks lisas esitatud ettepanekutest.

L i s a

ETTEPANEKUD SOOVITUSE KOHALDAMISEKS

I. Tööhõivepoliitika üld- ja üksikabinõud

1. 1) Liikmesriigil on soovitatav:
a) tööjõu suuruse ja jaotuse ning tööpuuduse ja vaegtööhõive olemuse ja ulatuse ning  nende nähtuste arengutendentside selgitamiseks pidevalt teha uuringuid, võimaluse korral analüüsides:
i) tehnoloogilisi suundumusi ning vanuse, soo ja kvalifikatsiooni järgi tööjõu jaotust tegevusalade, piirkondade ja majandusharude kaupa ning nende andmete võimalikku muutumist, seda esmajoones kiire rahvastikukasvuga arengumaade puhul;
ii) reaalajas ja tulevikus eri aegadel eri majandusharudes, piirkondades ja tegevusaladel tootmises hõivamata tööjõu suurust, arvestades tööjõuvajaduse ja tootlikkuse eeldatavat muutumist;
b) tõhustada tööhõiveuuringuteks vajalike statistiliste andmete kogumist, korraldades näiteks rahvastiku-uuringuid ja tööhõiveanalüüse ettevalmistavaid muid uuringuid;
c) koguda ning analüüsida majandusstatistilisi andmeid ja uurida nii kodu- kui ka välismaiste tööstusharude tehnoloogilisi suundumusi esmajoones tootmise automatiseerimise vallas, et eristada lühiajalisi struktuurimuutusi pikaajalistest;
d) koostada üksikasjalikke lühiajalisi tööhõive, tööjõupuuduse ja tööpuuduse prognoose, et nende põhjal aegsasti võtta meetmeid tööpuuduse ärahoidmiseks või vähendamiseks;
e) uurida teiste riikide tööhõivepoliitika meetodeid ja nende rakendamise tulemusi ning edendada selliseid uuringuid.

2) Liikmesriik korraldab kollektiivläbirääkimiste eest vastutavate isikute teavitamise nende uuringute tulemustest, mis on Rahvusvahelises Tööbüroos ning mujal tehtud selleks, et selgitada tootmise automatiseerimise mõju tööhõivele ning muud tööhõiveseisundiga seotud asjaolud.

2. Tööhõivepoliitika sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks on vaja tööhõive-, majandus- ja sotsiaalpoliitika abinõud kooskõlastada ning rakendada neid, et mõjutada:
a) investeeringuid, tootmist ja majanduskasvu;
b) tulude kasvu ja jaotust;
c) sotsiaalkindlustust;
d) rahapoliitikat, mille eesmärk on vähendada inflatsiooni ja hoida vahetuskursid tasakaalus;
e) kauba, kapitali ja tööjõu riikidevahelist vaba liikumist.

3. Tootmise ja tööhõive stabiliseerimiseks on soovitatav rohkem kasutada rahapoliitilisi ning muid seda laadi abinõusid, mille rakendamine võimaldab säilitada majanduse tasakaalu ning sissetulekute ja investeeringute rahuldava taseme.

4. Peale selle võib liikmesriik tööhõive tasakaalustamiseks võtta järgmisi meetmeid:
a) finantsabinõudega mõjutada maksumäärasid ja investeeringuid;
b) riigi rahavõimalusi kasutades ergutada või piirata majandustegevust;
c) suurendada või vähendada teede, raudteede, sadamate, koolide, õppekeskuste ja haiglate ehitamiseks tehtavaid kapitalimahutusi ning muid põhiinvesteeringuid; otstarbekas on täistööhõive ajal kavandada projektid, mida on võimalik rakendada majanduslanguse ajal;
d) suurendada riiklikku tellimust tööstusharus, mille languse tõttu võib tootmine katkeda.

5. Tööhõive hooajalise kõikumise tasakaalustamiseks on soovitatav:
a) kasutada uusi töömeetodeid valdkondades, kus see on töö tõhustamiseks vajalik;
b) töötajatele hooajalise lisatöö võimaldamiseks korraldada neile asjakohast väljaõpet;
c) kavandada abinõud hooajalise tööpuuduse või tööjõupuuduse vältimiseks ning tööhõivevajaduse järjepidevaks rahuldamiseks pöörata suurimat tähelepanu ehituse ja projekteerimise valdkonnas tegutsevate avalike ja eraettevõtete töö kooskõlastamisele.

6. 1) Pädevatel ametiisikutel on soovitatav selgitada, kuidas võivad struktuurimuutused mõjutada soovituse punktis 16 nimetatud isikuid, ja teha ettepanek asjakohaste meetmete võtmiseks.

2) Eelmises punktis nimetatud isikute tööhõive tagamiseks ja tööpuudusest tulenevate raskuste leevendamiseks on soovitatav rakendada eriabinõusid.

3) Kui eakal või puudega töötajal on raske kohaneda struktuurimuutustega, on soovitatav kohaldada talle sotsiaalkindlustushüvitisi, näiteks maksta hüvitist enne pensioniiga pensionile läinud töötajale.

7. 1) Kui teatavas piirkonnas toimuvad struktuurimuutused mõjutavad paljusid töötajaid ja kahjustavad piirkonna üldist konkurentsivõimet, on liikmesriigil regionaalpoliitika elluviimiseks soovitatav tööandjate esindajate ja töötajate esindajate ettepanekuid arvestades ergutada eraettevõtjaid looma lisatöökohti.

2) Sel eesmärgil võib riik:
a) toimivad ettevõtted hajutada ja soodustada uute majandusharude arengut;
b) laiendada ja asutada riigiettevõtteid ning teha muid investeeringuid;
c) anda uute majandusharude ettevõtjatele nõu ettevõtte asutamiseks;
d) arendada infrastruktuuri, suurendada laenuvõimalusi, ajutise abinõuna näha ette abiraha maksmine või maksusoodustuste tegemine või ehitada tööstusrajatisi ning võtta muid meetmeid, mis aitavad muuta piirkonna uutele ettevõtjatele ligitõmbavaks;
e) korraldada riiklike tellimuste soodusjaotamine;
f) vähendada ja vältida tööstuse koondumust.

3) Loetletud tööhõiveabinõusid rakendades on soovitatav arvestada, millises majandusharus on piirkond oma ressursside ja turulepääsu ning muude majandustegurite poolest võimeline tagama tõhusaima tööhõive.

4) Piirkonnad, kus rakendatakse tööhõive eriabinõusid, määratakse pärast seda, kui on põhjalikult uuritud nende võimalikku mõju naaberalade ja teiste piirkondade tööhõivele.

II. Majanduse mahajäämusest tingitud tööhõiveprobleemid

8. Et tootmisse investeerimist hoiuste suurendamise ja välisinvesteeringute soodustamise kaudu tõhustada, on soovitatav:
a) tööandjate ja töötajate ning nende organisatsioonide seisukohti arvestades ja olemasolevat tööjõudu kasutades rakendada hoiuste suurendamiseks tööstandarditega ettenähtud miinimumnõuetes ning «Sunniviisilise töö 1930. aasta konventsioonis» ja «Sunniviisilise töö kaotamise 1957. aasta konventsioonis» ettenähtud abinõusid;
b) kasutada majandusarengu ja tööhõive tõhustamiseks tootmisväliseid hoiuseid ja investeeringuid;
c) hoiuste suurendamiseks:
i) vajalikku motivatsiooni säilitades piirata ebaolulist tarbimist;
ii) koostada sissemaksetest rahastatava sotsiaalkindlustuse kavad ja väikehoiusekavad ning muud hoiustamiskavad;
d) kohaliku kapitalituru arendamiseks paigutada hoiused tootmisse;
e) soodustada välisinvesteeringutest saadavast kasumist teatava osa ümberinvesteerimist ja siseriikliku kapitali kogumist ning tootmisse paigutamise huvides takistada kapitali väljaviimist.

9. 1) Töömahuka tootmise edendamise kaudu tööhõive suurendamiseks võib rakendada järgmisi abinõusid:
a) soodustada töömahukate tootmisviiside kasutamist:
i) tutvudes nende tõhususe suurendamiseks tehtud uuringutega;
ii) analüüsides ja levitades ehitustööde ning muude töömahukate tööde meetodite kohta kogutud teavet;
b) kohaldada asjaomastele ettevõtetele maksusoodustusi ning soodsaid impordi- ja muid kvoote;
c) teha põhjalikke analüüse jõgede süvendamise ning raudteede ja maanteede ehitamise ning muude suure mahuga ehitustööde tehniliste, majanduslike ja korralduslike võimaluste selgitamiseks.

2) Töömeetodi mahukust määrates arvestatakse, milline on olnud kapitalimahutuste ja tööjõukulu ning materjalikulu ja tootmisvõimsuse suhe igas tootmisjärgus ning milline tootmismaht tekitab tööjõu ja kapitali suurema nõudluse.

10. Peale soovituse punktis 27 loetletud abinõude rakendamise võib maapiirkonna tootmises tööhõive tagamiseks koostada «Sunniviisilise või kohustusliku töö 1930. aasta konventsiooniga» ja «Sunniviisilise töö kaotamise 1957. aasta konventsiooniga» kooskõlas olevaid kohaliku majandus- ja sotsiaalelu arengu kavasid ning näha ette töötajate ja tööandjate ja nende organisatsioonide ning teiste asjaomaste isikute tegus osalemine kavade väljatöötamises ja elluviimises ning soovitada nende elluviimiseks kasutada kohalikku tööjõudu, materjali ja raha, mis muidu võib jääda kasutamata või mida võidakse kasutada mujal kui tootmises.

11. Maapiirkonnas tööjõu paremaks kasutamiseks on soovitatav kohalikke olusid arvestades:
a) põllumajandustootmise kiireks tõhustamiseks kavandada väikese ning keskmise mahuga kuivendamis- ja kanalisatsioonitöid ning muid kapitaalehitustöid, ehitada laohooneid ja juurdepääsuteid ning arendada kohalikku veondust;
b) laiendada maaharimist;
c) kasutada tööjõumahukaid kultiveerimismeetodeid, tõhustada loomakasvatust ja mitmekesistada muud põllumajandustootmist;
d) välja töötada ning rakendada tõhusaid abinõusid metsatööstuse ja kalanduse arendamiseks;
e) haridust, elamuehitust ja tervishoiuteenuseid edendades arendada sotsiaalvaldkonda;
f) maapiirkonna elujõu hoidmiseks arendada väikesemahulist tööstust ja käsitööndust, nagu põllumajandustoodete ja piirkonnas kasutatavate tarbekaupade tootmine.

12. 1) Arengumaadel on soovitatav käesoleva soovituse punkti 5 ning «Kutseõppe 1962. aasta soovitust» arvestades seada eesmärgiks kaotada kõigi majandusharude töötajate kirjaoskamatus ja edendada nende kutseõpet ning tõhustada teadus- ja juhtivtöötajate ning tehnikaspetsialistide haridust.

2) Põllumajanduse tõhustamiseks ja nüüdisajastamiseks on vaja korraldada tööjuhtide ja töötajate väljaõpe.

ILO Convention 122

CONVENTION CONCERNING EMPLOYMENT POLICY
Adopted by the Conference at its forty-eighth session, Geneva, 9 July 1964

The General Conference of the International Labour Organisation,

Having been convened at Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met in its Forty-eighth Session on 17 June 1964, and

Considering that the Declaration of Philadelphia recognises the solemn obligation of the International Labour Organisation to further among the nations of the world programmes which will achieve full employment and the raising of standards of living, and that the Preamble to the Constitution of the International Labour Organisation provides for the prevention of unemployment and the provision of an adequate living wage, and

Considering further that under the terms of the Declaration of Philadelphia it is the responsibility of the International Labour Organisation to examine and consider the bearing of economic and financial policies upon employment policy in the light of the fundamental objective that «all human beings, irrespective of race, creed or sex, have the right to pursue both their material well-being and their spiritual development in conditions of freedom and dignity, of economic security and equal opportunity», and

Considering that the Universal Declaration of Human Rights provides that «everyone has the right to work, to free choice of employment, to just and favourable conditions of work and to protection against unemployment», and

Noting the terms of existing international labour Conventions and Recommendations of direct relevance to employment policy, and in particular of the Employment Service Convention and Recommendation, 1948, the Vocational Guidance Recommendation, 1949, the Vocational Training Recommendation, 1962, and the Discrimination (Employment and Occupation) Convention and Recommendation, 1958, and

Considering that these instruments should be placed in the wider framework of an international programme for economic expansion on the basis of full, productive and freely chosen employment, and

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to employment policy, which are included in the eighth item on the agenda of the session, and

Having determined that these proposals shall take the form of an international Convention,

adopts the ninth day of July of the year one thousand nine hundred and sixty-four, the following Convention, which may be cited as the Employment Policy Convention, 1964:

Article 1

1. With a view to stimulating economic growth and development, raising levels of living, meeting manpower requirements and overcoming unemployment and underemployment, each Member shall declare and pursue, as a major goal, an active policy designed to promote full, productive and freely chosen employment.

2. The said policy shall aim at ensuring that –
(a) there is work for all who are available for and seeking work;
(b) such work is as productive as possible;
(c) there is freedom of choice of employment and the fullest possible opportunity for each worker to qualify for, and to use his skills and endowments in, a job for which he is well suited, irrespective of race, colour, sex, religion, political opinion, national extraction or social origin.

3. The said policy shall take due account of the stage and level of economic development and the mutual relationships between employment objectives and other economic and social objectives, and shall be pursued by methods that are appropriate to national conditions and practices.

Article 2

Each Member shall, by such methods and to such extent as may be appropriate under national conditions –
(a) decide on and keep under review, within the framework of a co-ordinated economic and social policy, the measures to be adopted for attaining the objectives specified in Article 1;
(b) take such steps as may be needed, including when appropriate the establishment of programmes, for the application of these measures.

Article 3

In the application of this Convention, representatives of the persons affected by the measures to be taken, and in particular representatives of employers and workers, shall be consulted concerning employment policies, with a view to taking fully into account their experience and views and securing their full co-operation in formulating and enlisting support for such policies.

Article 4

The formal ratifications of this Convention shall be communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration.

Article 5

1. This Convention shall be binding only upon those Members of the International Labour Organisation whose ratifications have been registered with the Director-General.

2. It shall come into force twelve months after the date on which the ratifications of two Members have been registered with the Director-General.

3. Thereafter, this Convention shall come into force for any Member twelve months after the date on which its ratifications has been registered.

Article 6

1. A Member which has ratified this Convention may denounce it after the expiration of ten years from the date on which the Convention first comes into force, by an Act communicated to the Director-General of the International Labour Office for registration. Such denunciation should not take effect until one year after the date on which it is registered.

2. Each Member which has ratified this Convention and which does not, within the year following the expiration of the period of ten years mentioned in the preceding paragraph, exercise the right of denunciation provided for in this Article, will be bound for another period of ten years and, thereafter, may denounce this Convention at the expiration of each period of ten years under the terms provided for in this Article.

Article 7

1. The Director-General of the International Labour Office shall notify all Members of the International Labour Organisation of the registration of all ratifications and denunciations communicated to him by the Members of the Organisation.

2. When notifying the Members of the Organisation of the registration of the second ratification communicated to him, the Director-General shall draw the attention of the Members of the Organisation to the date upon which the Convention will come into force.

Article 8

The Director-General of the International Labour Office shall communicate to the Secretary-General of the United Nations for registration in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations full particulars of all ratifications and acts of denunciation registered by him in accordance with the provisions of the preceding Articles.

Article 9

At such times as may consider necessary the Governing Body of the International Labour Office shall present to the General Conference a report on the working of this Convention and shall examine the desirability of placing on the agenda of the Conference the question of its revision in whole or in part.

Article 10

1. Should the Conference adopt a new Convention revising this Convention in whole or in part, then, unless the new Convention otherwise provides –
a) the ratification by a Member of the new revising Convention shall ipso jure involve the immediate denunciation of this Convention, notwithstanding the provisions of Article 6 above, if and when the new revising Convention shall have come into force;
b) as from the date when the new revising Convention comes into force this Convention shall cease to be open to ratification by the Members.

2. This Convention shall in any case remain in force in its actual form and content for those Members which have ratified it but have not ratified the revising Convention.

Article 11

The English and French versions of the text of this Convention are equally authoritative.

The foregoing is the authentic text of the Convention duly adopted by the General Conference of the International Labour Organisation during its Forty-eighth Session which has held at Geneva and declared closed the ninth day of July 1964.

In faith whereof we have appended our signatures this thirteenth day of July 1964.

Recommendation 122

RECOMMENDATION CONCERNING EMPLOYMENT POLICY
Adopted by the Conference at its forty-eight session, Geneva, 9 July 1964

The General Conference of the International Labour Organisation,

Having been convened at Geneva by the Governing Body of the International Labour Office, and having met in its Forty-eighth Session on 17 June 1964, and

Considering that the Declaration of Philadelphia recognises the solemn obligation of the International Labour Organisation to further among the nations of the world programmes which will achieve full employment and the raising of standards of living, and that the Preamble to the Constitution of the International Labour Organisation provides for the prevention of unemployment and the provision of an adequate living wage, and

Considering further that under the terms of the Declaration of Philadelpia it is the responsibility of the International Labour Organisation to examine and consider the bearing of economic and financial policies upon employment policy in the light of the fundamental objective that «all human beings, irrespective of race, creed or sex, have the right to pursue both their material well-being and their spiritual development in conditions of freedom and dignity, of economic security and equal opportunity», and

Considering that the Universal Declaration of Human Rights provides that «everyone has the right to work, to free choice of employment, to just and favourable conditions of work and to protection against unemployment», and

Noting the terms of existing international labour Conventions and Recommendations of direct relevance to employment policy, and in particular of the Employment Service Convention and Recommendation, 1948, the Vocational Guidance Recommendation, 1949, the Vocational Training Recommendation, 1962, and the Discrimination (Employment and Occupation) Convention and Recommendation, 1958, and

Considering that these instruments should be placed in the wider framework of an international programme for economic expansion on the basis of full, productive and freely chosen employment, and

Having decided upon the adoption of certain proposals with regard to employment policy, which are included in the eighth item on the agenda of the session, and

Having determined that these proposals shall take the form of a Recommendation,

adopts this ninth day of July of the year one thousand nine hundred and sixty-four, the following Recommendation, which may be cited as the Employment Policy Recommendation, 1964:

I. Objectives of Employment Policy

1. (1) With a view to stimulating economic growth and development, raising levels of living, meeting manpower requirements and overcoming unemployment and underemployment, each Member should declare and pursue, as a major goal, an active policy designed to promote full, productive and freely chosen employment.

(2) The said policy should aim at ensuring that –
(a) there is work for all who are available for and seeking work;
(b) such work is as productive as possible;
(c) there is freedom of choice of employment and the fullest possible opportunity for each worker to qualify for, and to use his skills and endowments in, a job for which he is well suited, irrespective of race, colour, sex, religion, political opinion, national extraction or social origin.

(3) The said policy should take due account of the stage and level of economic development and the mutual relationships between employment objectives and other economic and social objectives, and should be pursued by methods that are appropriate to national conditions and practice.

II. General Principles of Employment Policy

2. The aims of employment policy should be clearly and publicly defined, wherever possible in the form of quantitative targets for economic growth and employment.

3. Representatives of employers and workers and their organisations should be consulted in formulating policies for the development and use of human capacities, and their co-operation should be sought in the implementation of such policies, in the spirit of the Consultation (Industrial and National Levels) Recommendation, 1960.

4. (1) Employment policy should be based on analytical studies of the present and future size and distribution of the labour force, employment, unemployment and underemployment.

(2) Adequate resources should be devoted to the collection of statistical data, to the preparation of analytical studies and to the distribution of the results.

5. (1) Each Member should recognise the importance of building up the means of production and developing human capacities fully, for example through education, vocational guidance and training, health services and housing, and should seek and maintain an appropriate balance in expenditure for these different purposes.

(2) Each Member should take the necessary measures to assist workers, including young people and other new entrants to the labour force, in finding suitable and productive employment and in adapting themselves to the changing needs of the economy.

(3) In the application of this Paragraph particular account should be taken of the Vocational Guidance Recommendation, 1949, the Vocational Training Recommendation, 1962, and the Employment Service Convention and Recommendation, 1948.

6. (1) Employment policy should be co-ordinated with, and carried out within the framework of, over-all economic and social policy, including economic planning or programming in countries where these are used as instruments of policy.

(2) Each Member should, in consultation with and having regard to the autonomy and responsibility in certain of the areas concerned of employers and workers and their organisations, examine the relationship between measures of employment policy and other major decisions in the sphere of economic and social policy, with a view to making them mutually reinforcing.

7. (1) Where there are persons available for and seeking work for whom work is not expected to be available in a reasonably short time, the government should examine and explain in a public statement how their needs will be met.

(2) Each Member should, to the fullest extent permitted by its available resources and level of economic development, adopt measures taking account of international standards in the field of social security and of Paragraph 5 of this Recommendation to help unemployed and underemployed persons during all periods of unemployment to meet their basic needs and those of their dependants and to adapt themselves to opportunities for further useful employment.

III. General and Selective Measures of Employment Policy

General Considerations

8. Employment problems attributable to fluctuations in economic activity, to structural changes and especially to an inadequate level of activity should be dealt with by means of –
(a) general measures of economic policy; and
(b) selective measures directly connected with the employment of individual workers or categories of workers.

9. The choice of appropriate measures and their timing should be based on careful study of the causes of unemployment with a view to distinguishing the different types.

General Measures: Long Term

10. General economic measures should be designed to promote a continuously expanding economy possessing a reasonable degree of stability, which provides the best environment for the success of selective measures of employment policy.

General Measures: Short Term

11. (1) Measures of a short-term character should be planned and taken to prevent the emergence of general unemployment or underemployment associated with an inadequate level of economic activity, as well as to counterbalance inflationary pressure associated with a lack of balance in the employment market. At times when these conditions are present or threaten to appear, action should be taken to increase or, where appropriate, to reduce private consumption, private investment and/or government current or investment expenditure.

(2) In view of the importance of the timing of counter-measures, whether against recession, inflation or other imbalances, governments should, in accordance with national constitutional law, be vested with powers permitting such measures to be introduced or varied at short notice.

Selective Measures

12. Measures should be planned and taken to even out seasonal fluctuations in employment. In particular, appropriate action should be taken to spread the demand for the products and services of workers in seasonal occupations more evenly throughout the year or to create complementary jobs for such workers.

13. (1) Measures should be planned and taken to prevent the emergence and growth of unemployment or underemployment resulting from structural changes, and to promote and facilitate the adaptation of production and employment to such changes.

(2) For the purpose of this Recommendation the term structural change means long-term and substantial change taking the form of shifts in demand, of the emergence of new sources of supply, national or foreign (including supplies of goods from countries with lower costs of production) or of new techniques of production, or of changes in the size of the labour force.

(3) The dual objective of measures of adaptation to structural changes should be –
(a) to obtain the greatest benefit from economic and technical progress;
(b) to protect from financial or other hardship groups and individuals whose employment is affected by structural changes.

14. (1) To this end, and to avoid the loss of production entailed by delays in filling vacancies, Members should establish and adequately finance programmes to help workers to find and fit themselves for new jobs.

(2) Such programmes should include –
(a) the operation of an effective employment service, taking account of the provisions of the Employment Service Convention and Recommendation, 1948;
(b) the provision or encouragement of training and retraining facilities designed to enable workers to acquire the qualifications needed for lasting employment in expanding occupations, taking account of the provisions of the Vocational Training Recommendation, 1962;
(c) the co-ordination of housing policy with employment policy, by the provision of adequate housing and community facilities in places where there are job vacancies, and the provision of removal grants for workers and their dependants by the employer or out of public funds.

15. Special priority should be given to measures designed to remedy the serious, and in some countries growing, problem of unemployment among young people. In the arrangements for young persons envisaged in the Employment Service Convention and Recommendation, 1948, the Vocational Guidance Recommendation, 1949, and the Vocational Training Recommendation, 1962, full account should be taken of the trends of structural change, so as to ensure the development and the use of the capacities of young persons in relation to the changing needs of the economy.

16. Efforts should be made to meet the particular needs of categories of persons who encounter special difficulties as a result of structural change or for other reasons, such as older workers, disabled persons and other workers who may find it particularly difficult to change their places of residence or their occupations.

17. Special attention should be given to the employment and income needs of lagging regions and of areas where structural changes affect large numbers of workers, in order to bring about a better balance of economic activity throughout the country and thus to ensure a productive utilisation of all resources.

18. (1) When structural changes of exceptional magnitude occur, measures of the kinds provided for in Paragraphs 13 to 17 of this Recommendation may need to be accompanied by measures to avoid large-scale, sudden dislocation and to spread the impact of the change or changes over a reasonable period of time.

(2) In such cases governments, in consultation with all concerned, should give early consideration to the determination of the best means, of a temporary and exceptional nature, to facilitate the adaptation to the structural changes of the industries affected, and should take action accordingly.

19. Appropriate machinery to promote and facilitate the adaptation of production and employment to structural changes, with clearly defined responsibilities in regard to the matters dealt with in Paragraphs 13 to 18 of this Recommendation, should be established.

20. (1) Employment policy should take account of the common experience that, as a consequence of technological progress and improved productivity, possibilities arise for more leisure and intensified educational activities.

(2) Efforts should be made to take advantage of these possibilities by methods appropriate to national conditions and practice and to conditions in each industry; these methods may include –
(a) reduction of hours of work without a decrease in wages, within the framework of the Reduction of Hours of Work Recommendation, 1962;
(b) longer paid holidays;
(c) later entry into the labour force, combined with more advanced education and training.

IV. Employment Problems Associated with Economic Underdevelopment

Investment and Income Policy

21. In developing countries employment policy should be an essential element of a policy for promoting growth and fair sharing of national incomes.

22. With a view to achieving a rapid expansion of production, investment and employment, Members should seek the views and active participation of employers and workers, and their organisations, in the elaboration and application of national economic development policy, and of the various aspects of social policy, in accordance with the Consultation (Industrial and National Levels) Recommendation, 1960.

23. (1) In countries where a lack of employment opportunities is associated with a shortage of capital, all appropriate measures should be taken to expand domestic savings and to encourage the inflow of financial resources from other countries and from international agencies, with a view to increasing productive investment without prejudicing the national sovereignty or the economic independence of the recipient countries.

(2) In order to utilise the resources available to these countries rationally and to increase employment therein as far as possible, it would be desirable for them to co-ordinate their investments and other development efforts with those of other countries, especially in the same region.

Promotion of Industrial Employment

24. (1) Members should have regard to the paramount need for the establishment of industries, public or private, which are based on available raw materials and power, which correspond to the changing pattern of demand in domestic and foreign markets and which use modern techniques and appropriate research, in order to create additional employment opportunities on a long-term basis.

(2) Members should make every effort to reach a stage of industrial development which ensures, within the framework of a balanced economy, the maximum economic production of finished products, utilising local manpower.

(3) Particular attention should be given to measures promoting efficient and low-cost production, diversification of the economy and balanced regional economic development.

25. Besides promoting modern industrial development, Members should, subject to technical requirements, explore the possibility of expanding employment by –
(a) producing, or promoting the production of, more goods and services requiring much labour;
(b) promoting more labour-intensive techniques, in circumstances where these will make for more efficient utilisation of available resources.

26. Measures should be taken –
(a) to promote fuller utilisation of existing industrial capacity to the extent compatible with the requirements of domestic and export markets, for instance by more extensive introduction of multiple shifts, with due regard to the provision of amenities for workers on night shift and to the need for training a sufficient number of key personnel to permit efficient operation of multiple shifts;
(b) to create handicrafts and small-scale industries and to assist them to adapt themselves to technological advances and changes in market conditions so that they will be able to provide increasing employment without becoming dependent on such protective measures or special privileges as would impede economic growth; to this end the development of co-operatives should be encouraged and efforts should be made to establish a complementary relationship between small-scale and large-scale industry and to develop new outlets for the products of industry.

Promotion of Rural Employment

27. (1) Within the framework of an integrated national policy, countries in which there is much rural underemployment should place special emphasis on a broadly based programme to promote productive employment in the rural sector by a combination of measures, institutional and technical, relying as fully as possible on the efforts of the persons concerned. Such a programme should be founded on adequate study of the nature, prevalence and regional distribution of rural underemployment.

(2) Major objectives should be to create incentives and social conditions favourable to fuller utilisation of local manpower in rural development, and to improve productivity and quality of output. Means appropriate to local conditions should be determined, where possible, by adequate research and the instigation of multi-purpose pilot projects.

(3) Special attention should be devoted to the need for promoting opportunities for productive employment in agriculture and animal husbandry.

(4) Institutional measures for the promotion of productive employment in the rural section should include agrarian reforms, adapted to the needs of the country, including land reform and improvement of land tenure; reform in methods of land taxation; extension of credit facilities; development of improved marketing facilities; and promotion of co-operative organisation in production and marketing.

Population Growth

28. Countries in which the population is increasing rapidly, and especially those in which it already presses heavily on the economy, should study the economic, social and demographic factors affecting population growth with a view to adopting economic and social policies that make for a better balance between the growth of employment opportunities and the growth of the labour force.

V. Action by Employers and Workers and Their Organisations

29. (1) Employers and workers in the public and private sectors, and their organisations, should take all practicable measures to promote the achievement and maintenance of full, productive and freely chosen employment.

(2) In particular, they should –
(a) consult one another, and as appropriate the competent public authorities, employment services or similar institutions, as far in advance as possible, with a view to working out mutually satisfactory adjustments to changes in the employment situation;
(b) study trends in the economic and employment situation, and in technical progress, and propose as appropriate, and in good time, such action by governments and by public and private undertakings as may safeguard within the framework of the general interest the employment security and opportunities of the workers;
(c) promote wider understanding of the economic background, of the reasons for changes in employment opportunities in specific occupations, industries or regions, and of the necessity of occupational and geographical mobility of manpower;
(d) strive to create a climate which, without prejudicing national sovereignty, economic independence or freedom of association, will encourage increased investment from both domestic and foreign sources, with positive effects on the economic growth of the country;
(e) provide or seek the provision of facilities such as training and retraining facilities, and related financial benefits;
(f) promote wage, benefit and price policies that are in harmony with the objectives of full employment, economic growth, improved standards of living and monetary stability, without endangering the legitimate objectives pursued by employers and workers and their organisations; and
(g) respect the principle of equality of opportunity and treatment in employment and occupation, taking account of the provisions of the Discrimination (Employment and Occupation) Convention and Recommendation, 1958.

(3) In consultation and co-operation as appropriate with workers’ organisations and/or representatives of workers at the level of the undertaking, and having regard to national economic and social conditions, measures should be taken by undertakings to counteract unemployment, to help workers find new jobs, to increase the number of jobs available and to minimise the consequences of unemployment; such measures may include –
(a) retraining for other jobs within the undertaking;
(b) transfers within the undertaking;
(c) careful examination of, and action to overcome, obstacles to increasing shift work;
(d) the earliest possible notice to workers whose employment is to be terminated, appropriate notification to public authorities, and some form of income protection for workers whose employment has been terminated, taking account of the provisions of the Termination of Employment Recommendation, 1963.

VI. International Action to Promote Employment Objectives

30. Members, with the assistance as appropriate of intergovernmental and other international organisations, should co-operate in international action to promote employment objectives, and should, in their internal economic policy, seek to avoid measures which have a detrimental effect on the employment situation and the general economic stability in other countries, including the developing countries.

31. Members should contribute to all efforts to expand international trade as a means of promoting economic growth and expansion of employment opportunities. In particular, they should take all possible measures to diminish unfavourable repercussions on the level of employment of fluctuations in the international terms of trade and of balance-of-payments and liquidity problems.

32. (1) Industrialised countries should, in their economic policies, including policies for economic co-operation and for expanding demand, take into account the need for increased employment in other countries, in particular in the developing countries.

(2) They should, as rapidly as their circumstances permit, take measures to accommodate increased imports of products, manufactured, processed and semi-processed as well as primary, that can be economically produced in developing countries, thus promoting mutual trade and increased employment in the production of exports.

33. International migration of workers for employment which is consistent with the economic needs of the countries of emigration and immigration, including migration from developing countries to industrialised countries, should be facilitated, taking account of the provisions of the Migration for Employment Convention and Recommendation (Revised), 1949, and the Equality of Treatment (Social Security) Convention, 1962.

34. (1) In international technical co-operation through multilateral and bilateral channels special attention should be paid to the need to develop active employment policies.

(2) To this end, such co-operation should include –
(a) advice in regard to employment policy and employment market organisation as essential elements in the field of general development planning and programming; and
(b) co-operation in the training of qualified local personnel, including technical personnel and management staff.

(3) Technical co-operation programmes relating to training should aim at providing the developing countries with suitable facilities for training within the country or region. They should also include adequate provision for the supply of equipment. As a complementary measure, facilities should also be provided for the training of nationals of developing countries in industrialised countries.

(4) Members should make all efforts to facilitate the release for suitable periods, both from governmental and non-governmental employment, of highly qualified experts in the various fields of employment policy for work in developing countries. Such efforts should include arrangements to make such release attractive to the experts concerned.

(5) In the preparation and implementation of technical co-operation programmes, the active participation of employers’ and workers’ organisations in the countries concerned should be sought.

35. Members should encourage the international exchange of technological processes with a view to increasing productivity and employment, by means such as licensing and other forms of industrial co-operation.

36. Foreign-owned undertakings should meet their staffing needs by employing and training local staff, including management and supervisory personnel.

37. Arrangements should be made, where appropriate on a regional basis, for periodical discussions and exchange of experience of employment policies, particularly employment policies in developing countries, with the assistance as appropriate of the International Labour Office.

VII. Suggestions Concerning Methods of Application

38. In applying the provisions of this Recommendation, each Member of the International Labour Organisation and the employers’ and workers’ organisations concerned should be guided, to the extent possible and desirable, by the suggestions concerning methods of application set forth in the Annex.

Annex

SUGGESTIONS CONCERNING METHODS OF APPLICATION

I. General and Selective Measures of Employment Policy

1. (1) Each Member should –
(a) make continuing studies of the size and distribution of the labour force and the nature and extent of unemployment and underemployment and trends therein, including, where possible, analyses of –
(i) the distribution of the labour force by age, sex, occupational group, qualifications, regions and economic sectors; probable future trends in each of these; and the effects of demographic factors, particularly in developing countries with rapid population growth, and of technological change on such trends;
(ii) the volume of productive employment currently available and likely to be available at different dates in the future in different economic sectors, regions and occupational groups, account being taken of projected changes in demand and productivity;
(b) make vigorous efforts, particularly through censuses and sample surveys, to improve the statistical data needed for such studies;
(c) undertake and promote the collection and analysis of current indicators of economic activity, and the study of trends in the evolution of new techniques in the different sectors of industry both at home and abroad, particularly as regards automation, with a view, inter alia, to distinguishing short-term fluctuations from longer-term structural changes;
(d) make short-term forecasts of employment, underemployment and unemployment sufficiently early and in sufficient detail to provide a basis for prompt action to prevent or remedy either unemployment or shortages of labour;
(e) undertake and promote studies of the methods and results of employment policies in other countries.

(2) Members should make efforts to provide those responsible for collective bargaining with information on the results of studies of the employment situation undertaken in the International Labour Office and elsewhere, including studies of the impact of automation.

2. Attainment of the social objectives of employment policy requires co-ordination of employment policy with other measures of economic and social policy, in particular measures affecting –
(a) investment, production and economic growth;
(b) the growth and distribution of incomes;
(c) social security;
(d) fiscal and monetary policies, including anti-inflationary and foreign exchange policies; and
(e) the promotion of freer movement of goods, capital and labour between countries.

3. With a view to promoting stability of production and employment, consideration should be given to the possibility of making more use of fiscal or quasi-fiscal measures designed to exert an automatic stabilising influence and to maintain a satisfactory level of consumer income and investment.

4. Measures designed to stabilise employment may further include –
(a) fiscal measures in respect of tax rates and investment expenditure;
(b) stimulation, or restraint, of economic activity by appropriate measures of monetary policy;
(c) increased, or reduced, expenditure on public works or other public investment of a fundamental nature, for example roads, railways, harbours, schools, training centres and hospitals; Members should plan during periods of high employment to have a number of useful but postponable public works projects ready to be put into operation in times of recession;
(d) measures of a more specific character, such as increased government orders to a particular branch of industry in which recession threatens to provoke a temporary decline in the level of activity.

5. Measures to even out seasonal fluctuations in employment may include –
(a) the application of new techniques to make it possible for work to be carried out under conditions in which it would have been impracticable without these techniques;
(b) the training of workers in seasonal occupations for complementary occupations;
(c) planning to counteract seasonal unemployment or underemployment; special attention should be given to the co-ordination of the activities of the different public authorities and private enterprises concerned with building and construction operations, so as to ensure continuity of activity to meet the employment needs of workers.

6. (1) The nature of the special difficulties which may be encountered as a result of structural changes by the categories of persons referred to in Paragraph 16 of the Recommendation should be ascertained by the competent authority and appropriate action recommended.

(2) Special measures should be taken to provide suitable work for these groups and to alleviate hardship.

(3) In cases where older or disabled workers face great difficulty in adjusting to structural changes, adequate benefits for such workers should be provided within the framework of the social security system, including, where appropriate, retirement benefits at an age below that normally prescribed.

7. (1) When structural changes affect large numbers of workers concentrated in a particular area and especially if the competitive strength of the area as a whole is impaired, Members should provide, and should, by the provision of effective incentives and consultation with the representatives of employers and workers, encourage individual enterprises to provide, additional employment in the area, based on comprehensive policies of regional development.

(2) Measures taken to this end may include –
(a) the diversification of existing undertakings or the promotion of new industries;
(b) public works or other public investment including the expansion or the setting up of public undertakings;
(c) information and advice to new industries as to conditions of establishment;
(d) measures to make the area more attractive to new industries, for example through the redevelopment or improvement of the infrastructure, or through the provision of special loan facilities, temporary subsidies or temporary tax concessions or of physical facilities such as industrial estates;
(e) preferential consideration in the allocation of government orders;
(f) appropriate efforts to discourage excessive industrial concentration.

(3) Such measures should have regard to the type of employment which different areas, by reason of their resources, access to markets and other economic factors, are best suited to provide.

(4) The boundaries of areas which are given special treatment should be defined after careful study of the probable repercussions on other, particularly neighbouring, areas.

II. Employment Problems Associated with Economic Underdevelopment

8. Measures to expand domestic saving and encourage the inflow of financial resources from other countries, with a view to increasing productive investment, may include –
(a) measures, consistent with the provisions of the Forced Labour Convention, 1930, and the Abolition of Forced Labour Convention, 1957, and taken within the framework of a system of adequate minimum labour standards and in consultation with employers and workers and their organisations, to use available labour, with a minimum complement of scarce resources, to increase the rate of capital formation;
(b) measures to guide savings and investment from unproductive uses to uses designed to promote economic development and employment;
(c) measures to expand savings –
(i) through the curtailment of non-essential consumption, with due regard to the need for maintaining adequate incentives; and
(ii) through savings schemes, including contributory social security schemes and small savings schemes;
(d) measures to develop local capital markets to facilitate the transformation of savings into productive investment;
(e) measures to encourage the reinvestment in the country of a reasonable part of the profits from foreign investments, as well as to recover and to prevent the outflow of national capital with a view to directing it to productive investment.

9. (1) Measures to expand employment by the encouragement of labour-intensive products and techniques may include –
(a) the promotion of labour-intensive methods of production by means of –
(i) work study to increase the efficiency of modern labour-intensive operations;
(ii) research and dissemination of information about labour-intensive techniques, particularly in public works and construction;
(b) tax concessions and preferential treatment in regard to import or other quotas to undertakings concerned;
(c) full exploration of the technical, economic and organisational possibilities of labour-intensive construction works, such as multi-purpose river valley development projects and the building of railways and highways.

(2) In determining whether a particular product or technique is labour- intensive, attention should be given to the proportions in which capital and labour are employed not merely in the final processes, but in all stages of production, including that of materials, power and other requirements; attention should be given also to the proportions in which increased availability of a product will generate increased demand for labour and capital respectively.

10. Institutional measures for the promotion of productive employment in the rural sector may, in addition to those provided for in Paragraph 27 of the Recommendation, include promotion of community development programmes, consistent with the provisions of the Forced Labour Convention, 1930, and the Abolition of Forced Labour Convention, 1957, to evoke the active participation of the persons concerned, and in particular of employers and workers and their organisations, in planning and carrying out local economic and social development projects, and to encourage the use in such projects of local manpower, materials and financial resources that might otherwise remain idle or unproductively used.

11. Means appropriate to local conditions for the fuller utilisation of local manpower in rural development may include –
(a) local capital-construction projects, particularly projects conducive to a quick increase in agricultural production, such as small and medium irrigation and drainage works, the construction of storage facilities and feeder roads and the development of local transport;
(b) land development and settlement;
(c) more labour-intensive methods of cultivation, expansion of animal husbandry and the diversification of agricultural production;
(d) the development of other productive activities, such as forestry and fishing;
(e) the promotion of rural social services such as education, housing and health services;
(f) the development of viable small-scale industries and handicrafts in rural areas, such as local processing of agricultural products and manufacture of simple consumers’ and producers’ goods needed in the area.

12. (1) In pursuance of Paragraph 5 of the Recommendation, and taking account of the provisions of the Vocational Training Recommendation, 1962, developing countries should endeavour to eradicate illiteracy and promote vocational training for workers in all sectors, as well as appropriate professional training for scientific, technical and managerial personnel.

(2) The necessity of training instructors and workers in order to carry out the improvement and modernisation of agriculture should be taken into account.