Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduslikkuse kontroll

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number	3-4-1-19-11
Otsuse kuupäev	1. november 2011
Kohtukoosseis	Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Henn Jõks ja Harri Salmann
Kohtuasi	Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi
Menetluse alus	Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2011. aasta kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-10-34393
Asja läbivaatamine	Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Mägi esitas 15. juulil 2010 kohtusse hagi Raivo Mereranna vastu OÜ Noktett, OÜ Rehviexpress ja OÜ Rehviekspert osade väärtuse vähenemisest tekkinud 48 819 999 krooni suuruse kahju eest hüvitise ja viiviste saamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja menetlusabi taotluse enda vabastamiseks riigilõivu ja kautsjoni tasumisest.

2. Harju Maakohus rahuldas 23. augusti 2010. aasta määrusega A. Mäe menetlusabi taotluse osaliselt, vabastades ta hagi esitamisel 1 460 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest, ja määras, et tasuda tuleb 4599 krooni 97 senti riigilõivu.

3. Koos vastusega hagiavaldusele esitas kostja vastuväite hagi menetlusse võtmise kohta ja menetlusabi tühistamise taotluse. Kostja esitas taotluse, et kohus kohustaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 196 lõike 1 punkti 3 alusel hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise 625 864 krooni (40 000 eurot).

4. Harju Maakohus tühistas 2. märtsi 2011. aasta määrusega oma 23. augusti 2010. aasta määruse punkti 3, millega A. Mägi vabastati 1 460 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Maakohus kohustas hagejat tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest täiendavalt riigilõivu 93 311 eurot 1 senti. Maakohus leidis, et hageja vabastamine menetlusabi andmise korras olulises osas riigilõivu tasumisest oli ekslik ega olnud kooskõlas menetlusabi saamise tingimustega, kuna menetlus on seotud otseselt ainult hageja majandustegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Samuti võivat hagi osutuda vähemalt osaliselt (2006. aasta tehingute osas) aegumise motiivil edutuks.

Maakohus keeldus A. Mäele menetlusabi ja riigi õigusabi andmisest. Kohus kohustas A. Mäge tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena 40 000 eurot.

5. Hageja palus Harju Maakohtule esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määrus täies ulatuses ja jätta jõusse Harju Maakohtu 23. augusti 2010. aasta määrus, millega rahuldati osaliselt A. Mäe menetlusabi taotlus, rahuldada hageja taotlus menetlusabi korras riigi õigusabi saamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning jätta rahuldamata R. Mereranna taotlus saada menetluskulude katteks tagatis.

6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lõike 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. juuni 2011. aasta kohtumäärusega kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 osas, milles see välistab hagiavalduselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 2. märtsi 2011. aasta määruse osas, milles maakohus keeldus A. Mäele menetlusabi andmisest ja kohustas teda tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest täiendavalt riigilõivu 93 311 eurot 1 senti, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata osas, milles maakohus keeldus A. Mäele riigi õigusabi andmisest ja kohustas teda tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena 40 000 eurot, pikendades samas tagatise tasumiseks antud tähtaega 30 päevani alates kohtumääruse kättesaamisest.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kohtumäärus jõudis Riigikohtusse 21. juunil 2011.

 

TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

9. Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega maakohus tühistas menetlusabi andmise hagejale ja keeldus A. Mäele menetlusabi andmast, leides, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 välistab selle. Tegemist on asjassepuutuva sättega.

Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge, tuleks vältimatult võimaldada menetlusabi ka riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele. Ringkonnakohtu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses hagiavalduselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, pidada mõõdukaks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Seega takistab TsMS § 183 lõike 2 punkt 3 ebaproportsionaalselt isikute juurdepääsu õigusemõistmisele. Lisaks võib ringkonnakohtu arvates püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st põhiseaduse (PS) § 12 lõike 1 esimese lause rikkumisest.

9.1. Maakohus viitab määruses ka asjaolule, et hagi võib osutuda vähemalt osaliselt (2006. aasta tehingute osas) aegumise motiivil edutuks, kuid sel alusel ei ole maakohus keeldunud menetlusabi andmisest. Ka ringkonnakohtu arvates ei ole võimalik praeguses menetlusstaadiumis kõiki asjaolusid analüüsimata otsustada nõude aegumise üle ja sel alusel välistada menetluses osalemise edukus.

9.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegune vaidlus tuleneb üksnes menetlusabi taotleja majandustegevusest ega puuduta tema majandustegevusega mitteseotud õigusi. Isik tegeleb majandustegevusega, kui ta tegeleb ettevõtlusega. Raha paigutamine äriühingu osadesse ja selle kaudu äriühingu eduka tegutsemise korral tulu teenimine on ringkonnakohtu arvates isiku ettevõtlus. Osade väärtuse languse näol on tegemist puhtmajandusliku kahjuga, mis ei puuduta hageja muid, majandustegevusega mitteseotud õigusi. Asjaolu, et kostja tegevus põhjustas kahju hageja omandile, ei tähenda, et vaidlus puudutaks seetõttu ka hageja ettevõtlusega mitteseotud õigusi. Kuna osad on praegu hageja omand, mida hageja kasutab ettevõtluses, on ka selle omandi kahjustamine seotud ettevõtlusega.

9.3. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus keeldus A. Mäele riigi õigusabi andmisest. Riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui vaidlus on seotud taotleja ettevõtlusega ega kahjusta tema ettevõtlusega mitteseotud õigusi. Kuivõrd menetlus on seotud hageja majandustegevusega ega puuduta tema majandustegevusega mitteseotud õigusi, puudub võimalus anda hagejale riigi õigusabi. Riigi õigusabi andmata jätmine ei välista hagejal kohtusse pöördumist. Ei ole põhjust arvata, et isik, kes osaleb ettevõtluses selliste panustega, et nõuab kaasosanikult 48 miljoni krooni hüvitamist, ei oleks võimeline oma nõuet kohtu ette tooma ja vajaks selleks riigi õigusabi.

9.4. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määrusega osas, milles kohustati A. Mäge tasuma 30 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest kostja menetluskulude katteks tagatisena 40 000 eurot. TsMS § 196 lõike 1 punkti 3 kohaselt võib kohus kostja taotlusel kohustada hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude katteks tagatise, kui hageja majandusliku seisundi tõttu või muul põhjusel on kostja eeldatavate menetluskulude sissenõudmine ilmselt raskendatud. Hageja on esitanud kostja vastu väga suure rahalise nõude, mis toob kostjale kaasa ka suurte menetluskulude tekkimise. Arvestades kirjeldust, mille hageja ise enda majanduslikule olukorrale andis, on ilmne, et menetluskulude sissenõudmine hagejalt saab olema raskendatud, kuna hagejal ei ole legaalset vara, millele kohtutäitur saaks sissenõuet pöörata. Maakohus jättis õigesti kohaldamata TsMS § 196 lõike 21, mille kohaselt, kui tagatise nõudmise eeldused on täidetud, võib kohus jätta tagatise siiski täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle tasumise osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi läbi vaatamata jätmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed hagejale. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väiteid, mille kohaselt on hageja aastatel 2006–2010 müünud või tasuta ära andnud oma vara kümnete miljonite kroonide väärtuses. Seega võib eeldada, et hagejal on endal kõrvale pandud või on lähedastelt isikutelt võimalik saada vahendeid, mille arvel tagatist tasuda. Ka ei ole hageja tõendanud hagi läbi vaatamata jätmisega seotud raskeid tagajärgi. Ettevõtluses raha kaotamine on tavapärane äririsk, mida ei saa iseenesest pidada raskeks tagajärjeks TsMS § 196 lõike 2¹ tähenduses.

Kohtuasja uuel läbivaatamisel peab maakohus kontrollima ja andma hinnangu kostja esile toodud asjaoludele, mille kohaselt hageja on menetlusabi taotlemisel esitanud ebatäielikke ja valeandmeid, ning vajadusel nõudma hagejalt täiendavate andmete esitamist.

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see välistab PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse realiseerimise, tuleks analoogia korras pidada TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 tulenevat hagiavalduselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise võimaluse piirangut füüsilise isiku majandus- ja kutsetegevusega seotud õiguste kaitsel kohtusse pöördumisel samuti ülemääraseks riiveks ja vastuolus olevaks PS § 15 lõikega 1.

Riigikogu õiguskomisjoni arvates ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 vastuolus põhiseadusega. Seadusandja eelistab ressursi piiratuse tõttu menetlusabi andmisel isikuid, kes õigusabi kulude kandmise tõttu satuksid toimetulekuraskustesse (vrd PS § 28 lõikest 2 tuleneva õigusega saada puuduse korral riigi abi). Menetlusabi andmine mõjutab vähemlaekumise kaudu riigieelarvet. Õiguskomisjon leiab, et füüsilistele isikutele majandus- ja kutsetegevusega seotud õiguste kaitsel menetlusabi andmise piirang on loogilises seoses riigi õigusabi regulatsiooniga: need peavad lähtuma sarnastest põhimõtetest ning oleks põhjendamatu anda kohtule menetlusabi osas kaalutlusõigus, samas kui riigi õigusabi seaduse § 7 lõike 1 punkt 7 riigi õigusabi andmist ei võimalda.

10.1. PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust piiravad menetlusabi andmata jätmisest enam kehtivad riigilõivumäärad, mis võivad õiguskomisjoni hinnangul olla praegu tsiviilkohtumenetluses ebaproportsionaalselt kõrged.

10.2. Riigikogu kumbki komisjon ei näe menetlusabi andmata jätmisel vastuolu PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega, kuna võrdselt koheldakse nii majandus- ja kutsetegevusega seotud vaidlustes olevaid isikuid menetlusabi mitteandmisel kui ka majandus- ja kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitseks menetlusabi võimaldamisel.

 

Andres Mägi

11. Andres Mägi nõustub Riigikohtule saadetud kirjas Tallinna Ringkonnakohtu arvamuse ja argumentidega.

 

Raivo Mererand

12. Raivo Mereranna arvates ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 asjassepuutuv norm, kuna kohus ei pidanud seda tsiviilasja menetluses kohtuotsuseni jõudmiseks kohaldama. Menetlusabi andmata jätmiseks oli seaduslik alus.

Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 20. juuni 2011. aasta kohtumääruse punktis 35, et hageja on menetlusabi taotledes varjanud andmeid vara kohta ning et võib eeldada, et hagejal on kõrvale pandud vahendeid, mille arvel tagatist tasuda. Ringkonnakohus oleks pidanud seega Harju Maakohtu määruse seaduslikkuse kontrollimisel tuginema TsMS § 189 lõike 1 punktile 1, kuna menetlusabi saaja oli menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid ja tal on menetluskulude tasumiseks TsMS § 181 lõike 1 punkti 1 mõttes piisavalt varalisi vahendeid. Seega oleks ringkonnakohus pidanud jätma maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ja muutma vaid määruse põhjendusi.

 

Õiguskantsler

13. Õiguskantsler leiab, et konkreetse normikontrolli raames riigilõivu suurust (1 464 599 krooni 97 senti (93 884 eurot 60 senti)) arvestades on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3, mis välistab mis tahes menetlusabi andmise füüsilisele isikule juhul, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, ebaproportsionaalne ja seetõttu vastuolus PS §-dega 15 ja 11.

13.1. Õiguskantsleri arvates võib riigilõivude kehtestamise eesmärkidena nimetada nii menetlusökonoomiat kui ka riigieelarvele täiendavate tulude leidmist (menetluskulusid kattes), kuid PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtu poole pöördumise õiguse riive õigustamisel on põhiseaduslikku järku õigusväärtusena legitiimne üksnes menetlusökonoomia.

13.2. Õiguskantsleri arvates on kohtuvõimu funktsioon õigusrahu tagamine, mis on ühtlasi ka üks riigi tuumikfunktsioonidest. Õigusrahu on õigusriigis üks igale isikule algselt ja põhiliselt riigi tagatavatest hüvedest. Menetlusabi on üks võimalus tagada õigusemõistmisele tegelik juurdepääs. Kui seadusandja on seadnud eesmärgi, et kohtumenetlus oleks tõhus ja ökonoomne, mille juures on samal ajal tagatud kodanikkonna usaldus kehtiva õiguskorra ja õigusemõistmise süsteemi vastu, siis ei tohi ülemäära kõrged riigilõivud ilma menetlusabi võimaluseta viimast moonutada. Kui seadusandja on seadnud eesmärgiks liigsete ja pahatahtlike või ilmselt põhjendamatute kaebuste vältimise, siis ei tohi see endaga kaasa tuua olukorda, kus kohtusse pöördutakse ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukord, kus loobutakse oma õiguste kaitsmisest ülemäära kõrge riigilõivu tõttu ilma menetlusabi saamise võimaluseta, on õigusriigile lubamatu.

Juhul, kui kohtusse pöördujal ei ole tegelikult võimalik riigilõivu tasuda ning menetlusabi saada, jääb tema kohtutee pooleli ning talle PS § 15 lõike 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigus kasutamata. Sellisel juhul on riigilõiv koos menetlusabi saamise piiranguga menetlust väljasuretav.

13.3. Arvestades üldist majanduslangust, mõjutab riigilõivu tasumise kohustus majandustegevust intensiivselt. Õiguskantsleri hinnangul peab kohtuvõim pakkuma iseäranis just majanduslanguse ajal ühiskonnale suuremat kaitset ning kindlustama üldist õigusrahu. Praeguses kohtuasjas on riigilõiv osakapitalist 37 korda ning aktsiakapitalist 3,7 korda suurem. Õiguskantsler leiab, et sellises suuruses riigilõivu nõudmist ilma menetlusabi saamise võimaluseta võib pidada kohtumenetlust väljasuretavaks. Õiguskantsleri arvates ei tohiks riigilõiv üldiselt olla nn keskmise Eesti ettevõtja või füüsilise isiku jaoks märkimisväärne. Riigilõiv on olemuslikult piirang, mitte aga takistus kohtusse pöördumisel. Õiguskantsler leiab, et seetõttu võib põhiprobleem seisneda riigilõivu suuruses.

 

Justiitsminister

14. Justiitsministri hinnangul on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega kooskõlas.

14.1. Menetlusabi on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev sotsiaalabi meede, tagamaks puudust kannatavatele isikutele juurdepääsu kohtumenetlusele. TsMS-s ettenähtud alused riigi menetlusabi määramiseks on seega mõeldud osale ühiskonna liikmetele nende õiguste tagamiseks, mitte kohtusse pöördumise õiguse piiramiseks. Menetlusabi andmise piirangud on kehtestatud menetlusökonoomia tagamiseks ning need on vajalikud õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormuse vältimiseks. Riik saab hüvesid pakkuda vaid sellises ulatuses, milleks tal jätkub vahendeid.

14.2. Justiitsminister leiab, et ettevõtluses tegev isik peab oma tegevuses võtma arvesse seda, et kasumile orienteeritud sihipärase tegevusega kaasnevad paratamatult suuremad majanduslikud, aga ka õiguslikud riskid. Lisaks tuleb konkreetse normikontrolli raames hinnata normi põhiseadusele vastavust, sh mõõdukust, arvestades kohtuasja asjaolusid.

14.3. Menetlusabi andmise regulatsioon on tihedalt seotud riigilõivude määradega ning lõivud mõjutavad kogu menetlusabi süsteemi dünaamikat. Justiitsminister möönab, et vaidlusaluses asjas on tsiviilasja hinna alusel hagiavalduselt tasumisele kuuluva riigilõivu määr kõrge, kuid jääb siiski alla ebaproportsionaalselt koormava summa. Lõivumäärale lisaks tuleb arvestada ka nõude suurust (48 mln krooni), millega kohut koormatakse. Lõivumäära sõltuvusse seadmine nõutava hüvitise suurusest aitab tagada, et nõutav hüvitise summa rajaneb kahju adekvaatsel ja läbimõeldud arvestusel, leiab justiitsminister. Justiitsministri hinnangul on riigilõivu kõrgema määra rakendamine enam põhjendatud varalise hüve saamisele suunatud kaebuste puhul kui kaebuste puhul, mille eesmärgiks ei ole varaliste hüvede suurendamine.

14.4. Justiitsministri arvates ei saa TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduslikkuse hindamisel tõmmata paralleele Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 ja 14. aprilli 2011. aasta otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, kuna viidatud lahendid on tehtud, hinnates edasikaebeõiguse võimalusi olukorras, kus riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda sama palju kui hagiavalduselt.

14.5. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on kooskõlas PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, kuna omavahel saab võrrelda füüsilisest isikust ettevõtjaid ja teisi kasumi teenimisele orienteeritud ettevõtjaid ning nende erinev kohtlemine tsiviilkohtumenetluses menetlusabi võimaldamisel poleks õigustatud.

 

TALLINNA RINGKONNAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

15. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 39, 308; RT I, 21.04.2011, 17) § 182 lõike 2 punkt 3 sätestab:

„§ 182. Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud

[…]

(2) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui:
[…]
3) menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.
[RT I, 21.04.2011, 17 – jõust. 14.04.2011 Riigikohtu üldkogu otsus tunnistab tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.]“

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause mõttes. Riigikohtu praktika kohaselt on säte otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Menetlusnormide asjassepuutuvusel tuleb lähtuda ka sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10, punkt 19).

17. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 20. juuni 2011. aasta kohtumääruses A. Mäe esitatud määruskaebuse alusel küsimust, kas hageja A. Mäel on õigus saada menetlusabi riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on vaidluse all seega menetlusabi saamise võimalus. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on säte, mis ei võimalda kaaluda menetlusabi andmist füüsilisele isikule, kui isik taotleb seda menetluses, mis on seotud majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Sätte põhiseaduspärasusest sõltub see, kas maakohus saab kaaluda A. Mäele menetlusabi andmist. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasuse korral puudub alus anda menetlusabi füüsilisele isikule, kelle kohtuvaidlus on seotud vaid tema majandus- või kutsetegevusega. Sätte kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui selle kehtivuse korral. Sel juhul puuduks kõnealune piirang füüsilisele isikule menetlusabi andmisel ning lähtuda tuleks TsMS § 181 menetlusabi andmise üldistest tingimustest.

18. Eelduseks, et säte saaks olla asjassepuutuv, on asjaolu, et praegune menetlus ei puuduta A. Mäe majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Tallinna Ringkonnakohus on selles kohtuasjas 20. juuni 2011. aasta kohtumääruse punktis 29 nõustunud Harju Maakohtu järeldusega, et praegune menetlus puudutab vaid A. Mäe majandustegevusega seotud õigusi. Lähtudes ringkonnakohtu hinnangust faktilistele asjaoludele, tegeleb A. Mägi majandustegevusega ettevõtluse vormis, mistõttu menetlus on seotud tema majandustegevusega ja see ei puuduta tema majandustegevusega mitteseotud õigusi. Kolleegium ei revideeri põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses seda tõenditel rajanevat ringkonnakohtu järeldust. Seega on TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 kohaldamise eeldused täidetud.

19. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on seetõttu asja lahendamisel asjassepuutuv säte. Tulenevalt kohtuasja asjaoludest kontrollib kolleegium TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

20. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 31. märtsil 2011 kohtuasjas nr 3-4-1-19-10 tehtud otsuse punktides 25–28 leidnud, et kohus saab hinnata isiku majanduslikku võimekust alles pärast seda, kui on kindlaks määranud normi kohaldamise tingimused. Küsimus A. Mäe tegelikust majanduslikust seisundist leiab seega vastuse maakohtus, kuhu ringkonnakohus kohtuasja menetlusabi määramise küsimuse lahendamiseks tagasi saatis. Seda, et isiku tegeliku majandusliku seisundi kindlakstegemine ei ole menetlusabi andmist takistava sätte põhiseaduslikkuse kaalumisel eelduseks, sedastati ka Riigikohtu üldkogu otsustes kohtuasjades nr 3-2-1-62-10 (punkt 35) ja nr 3-2-1-60-10 (punkt 64).

21. Järgnevalt analüüsib kolleegium TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 materiaalset põhiseaduspärasust. Säte on formaalselt põhiseaduspärane.

22. Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas esitas A. Mägi maakohtusse hagi osade väärtuse vähenemisest tekkinud kahju eest hüvitise ja viiviste saamiseks. Seega kasutas ta PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtuasjas nr 3-3-1-38-00, punkt 15). Põhiseaduse §-des 13–15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16).

23. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Riigilõivu suurus ja menetlusabi moodustavad ühtse terviku (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 52) ja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine ehk praegusel juhul füüsilistele isikutele kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmine siis, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, piirab ligipääsu kohtusse (vrd Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 39). Seega on menetlusabi saamise õigus osa kohtusse pöördumise õigusest ja menetlusabi andmise tingimused riivavad kohtusse pöördumise õigust (PS § 15 lõike 1 esimene lause). Isik saab kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tasub riigilõivu, või siis, kui talle võimaldatakse menetlusabi kas riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise, riigilõivu määra vähendamise või riigilõivu tasumise ajatamise teel.

24. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 45), et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Samu põhimõtteid saab kolleegiumi arvates pidada ka kohtusse pöördumisel tasutava riigilõivu põhiseaduslikeks eesmärkideks. Menetlusabi võimaldamine soodustab kolleegiumi arvates üldisemalt kohtusse pöördumist, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele. Menetlusabi eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 54). Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab kolleegiumi arvates üldjoontes sama eesmärki kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia.

25. Riigikohus leidis üldkogu asjas nr 3-2-1-60-10 (punkt 54), et füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmise eesmärkideks on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Praeguses kohtuasjas saavad PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise õiguse piiramise põhjusteks olla teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-88-07, punkt 43).

26. Menetlusökonoomia on põhiseaduslikku järku õigusväärtus (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 9). Kolleegiumi hinnangul on seega menetlusabi andmise piiramise legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Oluline on kaalutlus välistada liigsete ja pahatahtlike kaebustega kohtusse pöördumist, mis oleks koormav nii teis(t)ele menetlusosalis(t)ele, kohtule kui ka riigieelarvele. Vaid majandustegevusega seotud menetluses füüsilisele isikule kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata jätmise ehk mittesoodustamise tagajärjeks on riigilõivu ette tasumise kohustus. TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 toodud piirang saab tänu riigilõivu täies ulatuses maksmise kohustusele aidata menetlusökonoomiale seejuures kaasa eelkõige kahel viisil: vähendades kohtuasjade hulka üldiselt ja vähendades menetlusabi taotluste hulka.

27. Riigieelarvevahendite säästliku avalikke huve arvestava kasutamise huvides on kolleegiumi arvates PS § 15 lõike 1 esimese lause riive legitiimne eesmärk ka menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte, mille järgi kantakse tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45).

28. Kolleegiumi arvates on füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise välistamine sobiv abinõu menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi täitmiseks. Menetlusabi saamise võimatus vähendab kergekäeliste hagide esitamist ja menetluslike õiguste suurema piiratuse korral on tsiviilasjade lahendamisel tõenäoline säästlikum ja kiirem kohtusüsteem. Menetlusabi andmise piiramine aitab vältida kohtu töökoormuse suurenemist hagide ja menetlusabi taotluste läbivaatamisel ning soodustab vastaspoole õiguste kaitset kergekäeliselt alustatud menetluse eest. Samuti soodustab see kohtusse pöördumisel ette ja täies ulatuses riigilõivu tasumist ehk riigieelarvest õigusemõistmise toimimiseks ettenähtud vahenditele lisatulude saamist.

29. Regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, on kolleegiumi arvates menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ka vajalikuks abinõuks. Menetlusökonoomiat soodustaks ka riigilõivu määra vähendamine, kuna see tooks kaasa menetlusabi taotluste arvu vähenemise. Samas väheneks kaitse põhjendamatute hagide eest ja seega suureneks kohtute töökoormus. Isikut vähem koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada menetlusabi andmise võimalust TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud füüsilistele isikutele. Õiguskantsler on nimetanud täielikku või osalist riigilõivust vabastamise võimalust (arvamuse punkt 35), mis ei tagaks menetlusökonoomiat ega menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõttu sama hästi kui praegu kehtiv säte, kuna see suurendaks menetlusabi saajate ringi ning ühtlasi kohtute tööd. Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka TsMS § 180 lõike 1 punktis 2 sisalduva võimalusega tasuda riigilõiv osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Ka selle abinõu korral suureneks menetlusabi saajate ring ja kohtute töö. Teisalt täidaks see abinõu menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise eesmärgi.

Küll ei ole aga menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10 punkt 56).

30. Kolleegiumi arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise, aga pidada menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks mõõdukaks abinõuks.

31. Riigikohtu üldkogu leidis kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et ka siis, kui riigilõiv on objektiivselt põhiseaduspärane, ei pruugi selle tasumine olla hagejale subjektiivselt majanduslikult võimalik. Seetõttu tuleb kontrollida, kas hagejale menetlusabi andmise mittevõimaldamine lõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastamiseks on põhiseaduspärane (punkt 52). Riigikohtu üldkogu leidis samas kohtuasjas, et on seadusandja otsustada, milline riigilõivu-menetlusabi süsteem luua ja milline tasakaalupunkt valida, kuid seadusandja peab seejuures tagama tegeliku võimaluse edasikaebeõiguse kasutamiseks (punkt 57.2).

32. Kolleegium leiab, et punktis 31 öeldu kehtib ka kohtusse pöördumise õiguse tagamise vajaduse kohta. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sisalduv kohtusse pöördumise õigus on üks olulisematest põhiõigustest. Tegemist on õigusriigi keskse põhimõttega, mis tagab demokraatia eksisteerimise. Kohtusse pöördumise õigus tagab kontrolli seadusandliku ja täitevvõimu tegevuse üle. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise õiguse olemasolu on ka eelduseks PS § 24 lõikes 5 sisalduva edasikaebeõiguse realiseerimiseks. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega. Samas on menetlusökonoomia olulise kaaluga põhiseaduslik väärtus ja eesmärk, tagamaks isikute õiguskaitse ning õigusemõistmise toimumise mõistliku aja jooksul.

33. Riigilõivudega on piiratud kohtusse pöördumise õigust menetlusökonoomia ning menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks. Menetlusabi võimaldamine omakorda soodustab kohtusse pöördumist, kuna riik on kehtestanud menetlusabi regulatsiooni vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale kohtusse pöördumise õiguse riivele, et võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õiguste kaitse kohtumenetluses. Menetlusabi ei võimaldata igale isikule ja samaväärses ulatuses, vaid riik on loonud kriteeriumid, millele isik peab menetlusabi saamiseks vastama (TsMS § 181 ning § 182 piirangud).

34. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 tuleneva menetlusabi andmise piirangu tõttu ei ole füüsilisel isikul, kes soovib esitada hagi ainult oma majandustegevusega seotud vaidluses, kuid kellel ei ole raha riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenevat õigust. Tegemist on väga intensiivse riivega, mis sisuliselt välistab toodud olukorras selle põhiõiguse realiseerimise (vt ka Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, punkt 59).

35. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi aga kahjustada põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia eesmärgiga põhjendatav. Eeltoodud menetlusökonoomia suurenemise kaalukust vähendab see, kui ökonoomia saavutatakse ka tõenäoliselt eduka kaebuse menetlemata jätmise arvel. Nimelt on TsMS § 181 lõike 1 punkti 2 kohaselt menetlusabi andmise üheks tingimuseks asjaolu, et on piisav alus eeldada kavatsetava menetluses osalemise edukust. „Kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või ilmselt põhjendamatuid apellatsioonkaebusi, ei tohiks seadusandja luua lõivude kehtestamisega olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades.“ (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.1.). Kolleegium leiab, et üldkogu viidatud seisukoht kehtib veelgi enam juhul, kui kohtus hindab menetlusabi andmisel hagi menetlusse võtmise staadiumis selle võimalikku edukust. Menetluses osalemise edukuse hindamise kriteeriumid hagi esitamisel kohtusse on paratamatult n-ö leebemad kui apellatsioonkaebuse esitamisel, sest hagi esitamisel ei ole hagi veel kohtulikult menetletud, samas kui apellatsioonkaebuse esitamisel on hagi juba kohtulikult menetletud ja kohtu seisukoht esimese astme kohtu lahendi näol olemas.

36. Abinõu mõõdukuse osas on kolleegiumi arvates vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, punkt 48.3). Praegune kohtuasi lahendatakse õigusruumis, kus kehtivad endiselt riigilõivumäärad, mida viidatud üldkogu otsuses nimetati „Euroopa mastaabis erakordseteks“ (punkt 48.3).

37. Praeguse kohtuasja puhul on hagihinnaks 48 819 999 krooni ning sellelt arvutatud riigilõivu määraks 1 464 599 krooni 97 senti (93 884 eurot 60 senti). Õiguskantsler järeldab, et kohtusse pöördumisel tasuda tulev riigilõiv on praegu osakapitalist 37 korda ning aktsiakapitalist 3,7 korda suurem, ning leiab, et sellises suuruses riigilõivu nõudmist ilma menetlusabi saamise võimaluseta võib pidada kohtumenetlust väljasuretavaks. Riigikohtu üldkogu leidis võrdluseks kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, et ringkonnakohtusse pöörduva eraõigusliku juriidilise isiku 300 000 krooni suurune riigilõiv on sedavõrd suur, et võib takistada ka enda majandushuvides tegutsevat äriühingut ebaproportsionaalselt oma õiguse teostamiseks edasikaebeõigust kasutamast, ning et kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud ja ka põhimõtteliselt üldkogu otsuse tegemise ajal 12. aprillil 2011 kehtinud lõivusüsteemi arvestades oli apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi saamise võimaluse puudumine TsMS § 183 lõike 1 esimeses lauses märgitud kriteeriumitele mittevastavate Eesti eraõiguslike juriidiliste isikute jaoks ebamõõdukas ja lubamatu (punkt 57.4). Samuti leidis Riigikohtu üldkogu kohtuasjas nr 3-2-1-60-10, et olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), tuleb vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele (punkt 61). Selles asjas oli tsiviilasja hinnaks 2 700 000 krooni ja sellelt arvutatud riigilõiv 220 000 krooni.

38. Ettevõtlusega tegelevate füüsiliste isikute puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu määrade puhul otsustavaks tegelikku võimatust kohtusse pöördumise õigust realiseerida. Argument, et ettevõtlusega tegeleval füüsilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, on puhtalt hüpoteetiline.

39. Tulenevalt menetlusabi eesmärgist tasakaalustada riigilõivude mõju ning kohtusse ligipääsu tagamise vajadusest on sellises olukorras põhiseaduspärane laiendada riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi saamise võimalust ka füüsilisele isikule, kes taotleb seda esimeses kohtuastmes menetluses, mis on seotud vaid tema majandus- või kutsetegevusega. Kui menetlusabi saamise võimatus sunnib isikut valima, kas tasuda riigilõiv täies ulatuses või selle võimatuse korral loobuda oma õiguste edasisest kaitsmisest, on tegemist põhiseadusvastase olukorraga. Liiga kõrge riigilõivu ja menetlusabi saamise võimatuse tõttu oma kohtusse pöördumise põhiõiguse kasutamisest loobumine ei ole omane õigusriigile. Seejuures ei ole kolleegiumi arvates nõutud, et füüsilisele isikule menetlus- ning riigi õigusabi andmise alused oleksid identsed. Kohtusse pöördumise õiguse tagamiseks menetlusabi andmise võimaluse ettenägemine ei piira riigi suuremat vabadust otsustada, millest lähtudes riigi õigusabi anda.

40. Eelneva põhjal tunnistab kolleegium PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.

41. Maakohus põhjendas hagejale menetlusabi andmata jätmist sellega, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 välistab menetlusabi andmise. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab ainult füüsilise isiku majandustegevusega seotud kohtumenetluses viimasele kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, ei oleks maakohus tohtinud seda sätet asja lahendamisel kohaldada. Maakohtul tuleb menetlusabi andmise otsustamisel hinnata TsMS § 181 lõigete 1–3 ja § 182 lõike 2 punktide 1–2 alusel kaebuse perspektiivikust ja menetlusabi taotleja majanduslikku seisu.

 

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Henn Jõks, Harri Salmann