Teksti suurus:

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 säte, mis näeb ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:14.04.2011
Avaldamismärge:RT I, 11.05.2011, 17

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 säte, mis näeb ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

 

Kohtuasja number

3-4-1-1-11

Otsuse kuupäev

14. aprill 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 säte, mis näeb ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-08-2722

Asja läbivaatamine   

Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid põhiseaduse vastased osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kulle Kurrel esitas 25. jaanuaril 2008 Harju Maakohtusse hagi Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) vastu tehingute tühisuse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Menetluse käigus täpsustas hageja oma kinnistusraamatusse kannete tegemisega seotud nõuet ja palus tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 391101 teise jakku tehtud kannete parandamiseks selliselt, et omanikuna kantaks sinna Eesti Vabariik või hageja või mõlemad. 1. novembri 2010. aasta otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Otsuse sissejuhatuses märkis maakohus, et tsiviilasja hind on 27 000 000 krooni.

 

2. Hageja esitas 1. detsembril 2010 apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses ning taotles hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja riigilõivu 40 000 krooni.

 

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. detsembri 2010. aasta määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas apellanti tasuma apellatsioonkaebuselt täiendavalt riigilõivu 770 000 krooni. Kohtumääruse kohaselt määras maakohus tsiviilasja hinnaks 27 000 000 krooni, millelt tuleb riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt tasuda lõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 1 500 000 krooni. Kuna apellant oli tasunud üksnes 40 000 krooni riigilõivu tasuda tuleva 810 000 krooni asemel, kohustati teda puudujäävat lõivu tasuma 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Ringkonnakohtu määruse peale esitas K. Kurrel määruskaebuse, kuid Riigikohus keeldus 12. jaanuari 2011. aasta määrusega määruskaebust menetlusse võtmast.

 

4. Apellant esitas 20. detsembril 2010 ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, paludes vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuselt nii kaebuse esitamisel kui ka otsuse tegemisel.

Taotluse kohaselt võttis maakohus hagiavalduse menetlusse 40 000 krooni suuruse riigilõivuga. Seejuures juhindus maakohus RLS lisast 2 "Riigilõivu täismäärad kinnistusraamatu ja abieluvararegistri toimingute eest (kroonides)". Ringkonnakohus määras apellandile üheksateist korda suurema riigilõivu. Nii vastuolulist seadusetõlgendust ei osanud apellant ette näha ning sellise lõivu tasumiseks ei ole apellandil vara ja võimalusi. Taotlusele lisas apellant majandusliku seisundi teatise. Selle kohaselt on apellant kaugsõiduautojuht, kelle keskmine netosissetulek on 9772 krooni 39 senti kuus (töölepingujärgne tasu 15 000 krooni). Apellandi ülalpidamisel on abikaasa. Taotlejale kuulub teatise kohaselt mitmeid kinnistuid: Tallinnas Lossi 23 asuv kinnistu suurusega 3830 m2 ja väärtusega 780 500 krooni, mis on ühtlasi apellandi elukohaks (ehitusaasta 1896, rahuldav seisukord); Tallinnas Kadaka tee 90c asuv 44 094 m2 suurune sihtotstarbeta hoonestamata maa väärtusega 970 100 krooni; Tallinnas Lossi 23a asuv 1685 m2 suurune hoonestamata maa väärtusega 426 500 krooni; Tallinnas Mäealuse 1b asuv 1234 m2 suurune sihtotstarbeta maa väärtusega 76 500 krooni; Tallinnas Mäepealse 2a asuv 1383 m2 suurune sihtotstarbeta hoonestamata maa väärtusega 85 700 krooni; Tallinnas Mäepealse 9 asuv 19 811 m2 suurune sihtotstarbeta hoonestamata maa väärtusega 1 307 500 krooni; Sauel Kütise 15-7 asuv elukoht väärtusega 700 000 krooni (ehitusaasta 1987, seisukord rahuldav), sellel hüpoteek SEB Panga kasuks 340 000 krooni. Apellandil on pangakontodel raha ca 17 000 krooni. Tal on fondiplaan Swedbankis 10 804 krooni ja e‑osakud Swedbanki Ida-Euroopa aktsiafondis väärtusega 28 418 krooni. Oma kulutuste kohta teatas apellant, et perekonna vältimatud püsikulutused on 17 954 krooni (sealhulgas kohustused panga vastu, vara kindlustuskulud, maamaks). Kinnistusraamatu andmetel kuulub apellandile lisaks eespool loetletutele veel ka Tallinnas Lossi 24a asuv kinnistu.

 

5. Vastuseks ringkonnakohtu järelepärimisele selgitas apellant, et ei pea võimalikuks oma kinnistuid riigilõivu tasumiseks vajaliku raha saamiseks rahaks teha, sest see ei oleks õiglane. Apellandi esindaja advokaat A. Hallmägi teatas, et kordab oma Riigikohtule esitatud määruskaebuses avaldatud seisukohta selle kohta, et ta peab põhiseaduse vastaseks RLS lisa 1 lauset, mille kohaselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Riigilõivu sellisel määral on apellandile laostav mõju ega võimalda tal teostada oma põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. Esindaja palus jätta viidatud sätte kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega (PS).

 

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis K. Kurreli menetlusabi taotluse rahuldamata ning võttis apellatsioonkaebuse menetlusse. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisa 1 sätte, mis nägi ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Ringkonnakohtu otsus jõudis Riigikohtusse 2. veebruaril 2011.

 

7. Kohus leidis, et tsiviilasja hinna üle ei vaielda, ning luges selleks 27 000 000 krooni ehk 1 725 614 eurot 50 senti. Kohus leidis samuti, et apellatsioonkaebuse esitamise ajal, 1. detsembril 2010 kehtinud riigilõivu täismäärad avalduse esitamise eest tsiviilkohtumenetluses (kroonides) sisaldusid kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisas 1. Sellest tulenevalt oli vaidlusaluses asjas riigilõivu suuruseks 810 000 krooni, mis vastab 51 768 eurole 44 sendile. Kohus tuvastas, et apellandile kuulub kaheksa kinnistut, mille koguväärtuseks on apellandi hinnangul ligi 4,5 miljonit krooni. Üks kinnistutest on koormatud hüpoteegiga ja üks on apellandi elukohaks. Kohus leidis, et apellandi majanduslik seisund võimaldaks riigilõivu tasuda ja täidetud ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lõike 1 punktis 1 sätestatud eeldus menetlusabi andmiseks.

 

8. Ringkonnakohus asus seisukohale, et RLS lisa 1 sättest, mis näeb ette tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni riigilõivu maksmise 3% asja hinnast, kuid mitte üle 1 500 000 krooni, tuleneb sedavõrd suur riigilõiv, et see takistab isikuid oma õiguste teostamiseks kohtusse pöördumast, ning see ei ole põhiseadusega kooskõlas ja tuleb jätta kohaldamata. Lõivu sätestamise eesmärgiks olev menetlusökonoomia on küll legitiimne, kuid riigilõiv, mille apellant peab tasuma, on ebaproportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgi suhtes. Ebamõistlikult suure riigilõivuga saavutatakse õigustamatu eesmärk, kui välistatakse suurte nõuetega kohtuvaidlused. Kui apellant peab vaidlusaluses asjas tehingute kehtivuse üle peetavas vaidluses tasuma riigilõivuks 810 000 krooni, siis on tema võimalust oma õigust kohtus kaitsta ebaproportsionaalselt kitsendatud olenemata sellest, kas konkreetsel isikul oleks õigus riigilõivu tasumisel menetlusabi saada, sest sedavõrd suure lõivu nõudmine ei ole juba iseenesest eesmärgipärane ja avaldab isikule suurt majanduslikku survet kohtusse pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks, seda enam üldteada oleva üldise majanduslanguse ja vaesumise taustal. Õigustamatu oleks eeldada, et vaidlusega kahe kohtuastme läbimiseks peaks isik arvestama riigilõivuga 1 620 000 krooni, mis moodustab umbes 36% kogu tema vara maksumusest, olgu siis vaidluse sisu milline tahes.

 

9. Kohus märkis, et riigilõivu eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine. Vaidlusaluse ulatuseni tõsteti riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadusega, mille eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi riigilõivude tõstmise eesmärgi kohta. Justiitsminister on põhjendanud 16. mai 2008. aasta kirjas Riigikogu õiguskomisjonile riigilõivu 2-3 korda tõstmise vajadust sellega, et katta tsiviilkohtumenetluse üldisi tegevuskulusid ning et avaliku teenuse pakkumise eest on kuludele vastava kompensatsiooni küsimine põhjendatud. Kirjast ei nähtunud, et oleks analüüsitud konkreetse toimingu tegemisega kaasnevaid kulusid ega seost kavandatud riigilõivumäära ja konkreetse suure hinnaga tsiviilasja kohtumenetlusele riigi poolt kulutatavate summade vahel. Samuti ei olnud analüüsitud riigilõivu kordades tõstmise mõju riigi tegelikele kuludele, mis kaasnevad kordades suureneva riigi menetlusabi taotluste hulga menetlemisega, ega kohtumenetluse aja pikenemist. Kohus leidis, et PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigusega ei ole kooskõlas tõsta riigilõivumäärad tasemeni, mis oluliselt piirab isikute võimalust kohtusse pöörduda, isegi kui see on ajendatud vajadusest katta kulusid, mida riik teeb kohtumenetlusele.

 

10. Ringkonnakohus leidis, et riigilõivu suuruse ebaproportsionaalsust ei mõjutaks see, kui isikul oleks võimalik menetlusabi saada, sest vaidluse kaotamise korral tuleks tal hiljem riigilõiv riigile hüvitada (TsMS § 190 lõiked 4 ja 5). Menetluskulude riigi tuludesse tasumisest vabastamise aluseks TsMS § 190 lõike 7 järgi saab olla üksnes mõjuv põhjus. Selliseks põhjuseks ei saa aga iseenesest olla asjaolu, et seaduses sätestatud riigilõivumäärad on liiga kõrged. Samal põhjusel ei pidanud kohus kohaldatavaks TsMS § 181 lõiget 31, mille kohaselt võib juhul, kui menetlusabi taotluse läbivaatamisel ilmneb, et taotleja majandusliku seisundi tõttu puudub alus talle menetlusabi anda, kuid kohus leiab, et tasumisele kuuluva riigilõivu korraga tasumine takistab konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades ebamõistlikult isiku õigust pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, kohus menetlusabi korras määrata, et hagiavalduselt või apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv tasutakse osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Osamaksetena tasumise võimalus ei muuda ebaproportsionaalselt suurt riigilõivu proportsionaalsemaks.

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu arvamus

11. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates võivad kõrged lõivumäärad olla vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, kuna kõrged riigilõivud võivad osutuda ülemääraseks takistuseks kohtusse pöördumisel, arvestades seejuures riigilõivude suurust, eriti suurematelt nõuetelt, mida tuleb tasuda nii esimeses kui ka teises kohtuastmes, ning menetlusabi saamise piiratust paljudel juhtudel. Kahes kohtuastmes kokku tasumisele kuuluv riigilõiv 1 620 000 krooni piirab ebaproportsionaalselt igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitsmiseks kohtusse. Lisaks võib n-ö laenupõhine menetlusabi kohtumenetluses olla iseenesest põhiseadusega vastuolus.

 

12. Riigikogu rahanduskomisjon leiab, et riigilõivud peavad olema kehtestatud lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte), arvestades erandit, kui toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest, kehtestatakse lõivumäär kulupõhimõttest erinevalt. Menetlusökonoomia eesmärgiga ebaproportsionaalsed kõrged lõivumäärad takistavad isikuid oma õiguste teostamiseks kohtusse pöördumast. Riigilõivu arvestati ka varem hagihinna suuruselt. Majandusolukorda arvestades tuleb põhjalikumalt analüüsida, millised oleksid tsiviilkohtu­menetluses optimaalsed riigilõivud.

 

Kulle Kurreli arvamus

13. K. Kurrel on esindaja advokaat A. Hallmägi kaudu seisukohal, et RLS lisa 1 lause: "Tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni" on põhiseadusega vastuolus. K. Kurrelil ei ole sellise lõivu tasumiseks ei vara ega võimalusi. Praeguses vaidluses ei ole tegemist tavalise võlanõudega, vaid omandireformist tuleneva nõudega, kus soovitakse esivanematele kuulunud maa tagastamist. Riigilõivu seesugusel määral tasumisel on menetlusosalisele laostav mõju ja sellele ei ole mingit seletust ega õigustust. Oleks mõeldamatu, et isik peaks oma kohtusse pöördumise õiguse realiseerimiseks vajaliku riigilõivu tasumiseks enne müüma oma vara, võtma laenu vms. Riigilõivu selline suurus ei võimalda teostada tema põhiseaduslikku kohtusse pöördumise õigust. K. Kurrel märgib, et hagi esitamise ajal, kuni 1. septembrini 2009 nägi nimetatud lause ette 1,5-protsendise riigilõivumäära. K. Kurrel on seisukohal, et RLS § 56 lõiget 19 ei saa praegusel juhul käsitleda lahus RLS lisast 1, kuna RLS § 56 lõige 19 ei sätesta riigilõivu määrasid, mida tuleks kohaldada apellatsioonkaebuse esitamisel, vaid need tulenevad lisast 1.

 

Eesti Vabariigi (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) ning Tallinna Tehnikaülikooli arvamus

14. Advokaat K. Laus esitas Eesti Vabariigi ja Tallinna Tehnikaülikooli arvamuse, mille kohaselt on praeguses vaidluses 810 000 krooni suurune riigilõiv proportsionaalne menetlusökonoomia eesmärgiga ja seega põhiseadusega kooskõlas. Kostjad eeldavad, et seadusandja põhjendused RLS lisas 1 sätestatud määrade kehtestamisel on olnud seaduslikud. Kehtestatud riigilõiv ei piira ebaproportsionaalselt isiku PS §-st 15 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigilõivu tasumise võimatuse korral on tõhus õiguskaitse tagatud menetlusabi andmise kaudu.

 

15. Praeguses asjas on hageja kohustatud maksma riigilõivu seadusega ette nähtud kõige madalama täismäära protsendina. Summa suurus on õigustatud, arvestades vaidluse mahtu, keerukust ja hageja taotletava vara väärtust.

 

Õiguskantsleri arvamus

16. Õiguskantsler leiab, et RLS § 56 lõige 19, mille kohaselt tuleb tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, on vastuolus PS § 24 lõikega 5 ning §-ga 11 osas, milles näeb apellatsioonkaebuselt hagihinnaga 27 000 000 krooni ette 810 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse. RLS lisa 1 ei pea õiguskantsler asjassepuutuvaks normiks, mistõttu ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve lubatav.

 

17. Õiguskantsler toob välja, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on põhivaidluseks riigilõivu tasumise kohustuse suurus. Praeguse vaidluse esemeks ei ole vaidluse lahendamine esimese astme kohtus, vaid apellatsiooniastmes, ja seal nõutava riigilõivu suurus. Kuigi seadusandja on võtnud apellatsiooniastmes nõutava riigilõivu määra arvutamise aluseks hagi või muu avalduse riigilõivu määra esimeses kohtuastmes, sõltub apellatsiooniastmes nõutav konkreetne riigilõiv RLS § 56 lõike 19 sisust. Selle sätte kehtetuse korral puuduks kohtul võimalus nõuda riigilõivu tasumist, kuna RLS § 2 ei võimalda kasutada analoogiat või muud võimalust lünga ületamiseks. Kuigi RLS lisa 1 ei ole asjassepuutuv, tuleb selle sisu siiski praeguse kohtuasja puhul silmas pidada.

 

18. Konkreetne normikontroll on põhjendatud juhul, kui RLS § 56 lõige 19 on põhiseadusega vastuolus osas, mille kohaselt on tsiviilasja hinna puhul 27 000 000 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu määr 810 000 krooni.

 

19. Õiguskantsleri hinnangul on maakohtu otsuse vaidlustamise näol ringkonnakohtus tegemist PS § 24 lõikes 5 sisalduva põhiõigusega isiku suhtes tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohustus tasuda riigilõivu mõjutab ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab edasikaebeõiguse, ja järelikult riivab selle õiguse kaitseala.

 

20. Õiguskantsler leiab, et PS § 24 lõike 5 absoluutse õiguse tõhusale õigusemõistmisele riivet õigustab üksnes menetlusökonoomia eesmärk. Riigilõivuga välditakse liigseid ja pahatahtlikke kaebusi. Menetlusökonoomia on PS XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Õiguskantsleri arvates ei saa olla legitiimne eesmärk leida riigieelarvesse lisatulusid, piiramaks PS § 24 lõikes 5 sisalduvat põhiõigust, kuna tegemist ei ole põhiseaduslikku järku õigusväärtusega.

 

21. Õiguskantsleri arvates ei anna olemasolevad andmed ühest vastust asjassepuutuva normi sobivuse või mittesobivuse kohta. Esmapilgul tundub suur lõiv menetlusökonoomiat tagav – mida enam on piiratud isiku menetluslikud õigused kohtusse pöördumisel, seda tõhusam on õiguskaitsesüsteem kõigi tsiviilasjade lahendamisel. Kuna asjassepuutuv regulatsioon koostoimes RLS lisaga 1 on kehtinud üle kahe aasta, tutvus õiguskantsler Justiitsministeeriumi menetlusstatistikaga esimese ja teise astme kohtute kohta ja järeldas, et apellatsiooniastmesse edasi kaevatud asjade osakaal on pidevalt suurenenud. Lisaks tuleb arvestada, et juhul kui kohtute töökoormus menetlusabi taotluste läbivaatamise tõttu suureneb, võib riigilõivude tõstmine menetlusökonoomiat koguni vähendada. Seega ei saa järeldada, nagu oleks riigilõivu tõstmine soodustanud menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist.

 

22. Õiguskantsler leidis, et seadusandjal võib olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks ringkonnakohtus 810 000-kroonise riigilõivu tasumise kohustuse asemel tõhusaid alternatiive. Õiguskantsler tõstatas piirangu vajalikkuse osas küsimuse, kas inimese kaalutlus otsus ringkonnakohtus vaidlustada on erinev, kui tasutav riigilõivu on 27 000 000-kroonise tsiviilasja puhul 10, 25, 50, 75 vm protsent esimeses kohtuastmes nõutud riigilõivu suurusest. Õiguskantsleri hinnangul ei pruugi isiku kaalutlus erineda alates piirist, mil riigilõivu suurus ületab mõistliku piiri.

Vähem piirava meetmena võiks kaaluda menetlusabi saamise võimaluste suurendamist, kuid menetlusabi taotluse esitamine ja menetlemine pikendab kohtumenetlust. Seetõttu ei saa seda käsitada sama tõhusa ja samaväärselt õiguseid tagava alternatiivina. Lisaks võib kaaluda, kas hagi hind peab olema edasikaebamisel riigilõivu määramise aluseks ning kas suurte ja väikeste hagisummade puhul peab juurdepääs kohtule olema samal määral tagatud.

 

23. Õiguskantsler leiab, et apellatsioonkaebuse esitamisel nõutav riigilõivu summa 810 000 krooni tsiviilasja hinna puhul 27 000 000 krooni on vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või ilmselt põhjendamatuid kaebusi, ei tohi luua olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine.

 

24. Õiguskantsleri hinnangul on kohtuvõimu funktsioon õigusrahu tagamine, mis on ühtlasi üheks riigi tuumikfunktsiooniks. Õigusrahu on õigusriigis igale isikule üks algselt ja põhiliselt riigi tagatavatest hüvedest.

 

25. Õiguskantsler peab 810 000 krooni summaks, mida enamikul isikutest ei ole majanduslikel põhjustel üldse võimalik tasuda. Praegusel juhul on tegemist füüsilisest isikust hageja esitatud apellatsioonkaebusega ning riigilõivu teist korda tasumise kohustusega. Kui apellant peab tasuma riigilõivuks 810 000 krooni, siis on tema võimalust oma õigust kohtus kaitsta ebaproportsionaalselt kitsendatud olenemata sellest, kas tal on õigus menetlusabi saada. Sedavõrd suure lõivu nõudmine ei ole juba iseenesest eesmärgipärane ja avaldab isikule suurt majanduslikku survet kohtusse pöördumisest või kaebuse esitamisest loobumiseks.

 

26. Õiguskantsler viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, milles on leitud, et kui hageja on liiga kõrge lõivu tõttu kaudselt sunnitud hagist loobuma, siis on ta ilma jäetud õigusest õiglasele kohtumõistmisele. Samuti viitab õiguskantsler EIK lahendile, mille kohaselt keskmise aastapalga suurune riigilõiv on liiga kõrge.

 

27. Õiguskantsleri arvates on füüsilise isiku normaalne ja vaba eneseteostus moonutatud, kui tal tuleb oma õiguste kaitsmiseks kohtus ka tsiviilasjade puhul enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa oma varast. 810 000‑kroonise lõivuga saavutatakse sääst menetlusökonoomias sellega, et väga suurel osal nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel ei ole tegelikult võimalust oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta. Sellisel juhul kaalub õigus pöörduda kohtusse menetlusökonoomia üles.

 

Justiitsministri arvamus

28. Justiitsministri hinnangul on RLS lisa 1 säte, mis näeb ette, et tsiviilasjalt hinnaga üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni, põhiseadusega kooskõlas.

 

29. Justiitsminister toob välja, et PS § 15 lõike 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigilõivu tasumise kohustus riivab seda põhiõigust. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, mida saab piirata teiste põhiõiguste ja põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Üheks selliseks piiranguks on riigilõivude kehtestamine. Riigilõivu kehtestamise eesmärgiks on menetlusökonoomia tagamine, mis on põhiseaduse XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtus. Menetlusökonoomia peab tagama kohtusüsteemi suutlikkuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Isik peaks enne kohtusse pöördumist põhjalikult kaaluma ressursimahuka kohtumenetluse alustamist. Riigilõivu üheks eesmärgiks on riigi tehtavate kulutuste hüvitamine, praegusel juhul kohtupidamisele.

 

30. Justiitsminister selgitab, et 2009. aasta 1. jaanuarist RLS lisas 1 kehtestatud riigilõivumääradega sooviti muuta riigilõivumäärad tsiviilasjade kui eraõiguslike vaidluste lahendamisel võimalikult kulupõhiseks. Kõrged riigilõivumäärad on tingitud kohtumõistmise kuludest. Tsiviilkohtumenetlus pakub õiguskaitset ja õigusrahu omavahel kokkuleppele mittejõudnud poolte vahel, mistõttu on põhjendatud, et sellise vaidluse kulud kannavad vaidlevad pooled, mitte kõik maksumaksjad. Praegu katavad riigilõivud ca 90% tegelikest tsiviilkohtumenetluse kuludest. Juhtudel, kui isik ei suuda oma majandusliku olukorra tõttu menetluskulusid, sh riigilõivu tasuda, on ette nähtud menetlusabi andmise süsteem.

 

31. Justiitsminister viitab sellele, et konkreetse normikontrolli raames saab hinnata normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. 810 000 krooni suuruse riigilõivu hindamisel tuleb arvestada seda, et nõue on 27 000 000 krooni. Üldjuhul on suurte nõuete menetlemisele kuluv ressurss kordades suurem kui väiksemate nõuete menetlemisel. Riigilõivumäär võib absoluutsummana vaadates tunduda suur, kuid arvestades nõude ulatust, ei ole riigilõiv enam nii kõrge. Apellandile kuulub kaheksa kinnistut koguväärtusega 4,5 miljonit krooni, lisaks muud vara, seega võib tema majanduslikku seisundit pidada selliseks, mis võimaldab tal riigilõivu tasuda. Ka arvestades üksnes koormamata kinnistuid, mis ei ole isiku elukohaks, ületab nende väärtus tasumisele kuuluvat riigilõivu mitu korda. Justiitsminister tugineb Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb isiku majandusliku seisukorra hindamisel arvestada nii likviidset kui ka mittelikviidset vara.

 

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

32. Riigilõivuseaduse lisa 1 lause (redaktsioonis 01.01.2009–31.12.2010):

„Tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.”

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

33. Kolleegium hindab esmalt põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral.

 

34. K. Kurrel esitas ringkonnakohtule 1. detsembril 2010 apellatsioonkaebuse tsiviilasjas, mille hind oli 27 000 000 krooni. Sel ajal kehtinud RLS § 56 lõike 19 järgi tuli tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS § 56 lõike 1 järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Lisa 1 tabeli lõpus olnud lause nägi ette, et tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Seega tuli K. Kurrelil RLS § 56 lõigete 1 ja 19 ja lisa 1 viidatud lause alusel tasuda riigilõivu. Juhul kui need sätted oleksid põhiseadusega vastuolus ja kehtetud, peaks kohus riigilõivu tasumise kohta teisiti otsustama kui nende põhiseaduspärasuse korral. Seega on need sätted asjassepuutuvad. See tähendab, et kolleegium loeb asjassepuutuvaks ringkonnakohtu poolt asjassepuutuvaks peetud sätte koosmõjus RLS § 56 lõigetega 1 ja 19 osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu suuruses 3% asja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

 

35. Seega on lisaks asjassepuutuvateks säteteks RLS § 56 lõiked 1 ja 19 (kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis):

„§ 56. Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine

(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana.

[---]

(19) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.”

 

36. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lõikes 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus kõigi ja igaühe õigus. Seega on ka K. Kurrel selle sättega kaitstavaks isikuks. Põhiseaduse § 24 lõike 5 esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine. Edasikaebeõigust riivab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine. Järelikult on praegusel juhul riigilõivu tasumise kohustusega riivatud K. Kurreli PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust.

 

37. Põhiõiguse riive ei tähenda veel põhiõiguse rikkumist. Riive on õigustatud, kui selleks on olemas legitiimne eesmärk ja meede on proportsionaalne eesmärgi suhtes.

Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. aasta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, et PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (otsuse punkt 38). See tähendab, et seda õigust võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

 

38. Üldkogu asus 12. aprilli 2011. aasta otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 seisukohale, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu kehtestamisel on põhiseaduse järgi lubatavaks eesmärgiks, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte). Samuti pidas üldkogu selles otsuses riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomiat, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (otsuse punkt 45).

 

39. Selleks, et valitud meede oleks proportsionaalne eesmärgi suhtes, peab see olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

 

40. Riigikohtu üldkogu võttis ülal viidatud otsuses asjas nr 3-2-1-62-10 seisukoha, et üle 10 000 000-kroonise tsiviilasja hinnast kolme portsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise nõude kehtestamine on sobiv ja vajalik abinõu nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte kui ka menetlusökonoomia tagamiseks (otsuse punktid 46 ja 47). Kõrge riigilõiv hoiab ära kergekäeliselt apellatsioonkaebuste esitamise ja menetlusosalised katavad tasutud riigilõivuga õigusemõistmise kulutusi.

 

41. Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-62-10, et üle 10 000 000-kroonise asja hinnast kolme protsendi, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks (otsuse punkt 48 jj). Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusmõistmise kulutuste kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine – kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda.

 

42. Kolleegium on seisukohal, et praeguses menetluses puuduvad asjaolud, mille tõttu peaks otsustama teisiti, kui otsustas Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-62-10. Seega leiab kolleegium, et RLS § 56 lõiked 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) on nende koostoimes põhiseaduse vastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni oli ette nähtud riigilõivu tasumine summas 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Kuna need sätted on kehtetuks tunnistatud 1. jaanuaril 2011 jõustunud uue riigilõivuseadusega, ei ole sätteid enam võimalik ega vajalik põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistada.

 

43. Kolleegium märgib, et ülalviidatud tsiviilasja nr 3-2-1-62-10 oli Riigikohtu üldkogule üle andnud tsiviilkolleegium, mistõttu üldkogu lahendas määruskaebuse raames ka riigilõivu suuruse küsimuse. Seejuures asus üldkogu seisukohale, et RLS lisa 1 viimase lause kehtetuse korral tuleb lähtuvalt lähima regulatsiooni põhimõttest kohaldada RLS lisa 1 tabelijärgset maksimumlõivu 300 000 krooni (19 173 eurot ja 49 senti) (otsuse punkt 51).

 

Märt Rask, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Ott Järvesaar, Lea Kivi



/otsingu_soovitused.json