Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Vangistusseaduse § 94 lõike 5 põhiseaduspärasuse kontroll

Vastu võetud 11.06.2019

RIIGIKOHUS
ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number	5-18-8
Otsuse kuupäev	11. juuni 2019
Kohtukoosseis	Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Ants Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Heiki Loot, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi	Vangistusseaduse § 94 lõike 5 põhiseaduspärasuse kontroll
Menetluse alus	Tallinna Halduskohtu 2. novembri 2018. a otsus haldusasjas nr 3-18-1388
Asja läbivaatamine	Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada vangistusseaduse § 94 lõige 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt, omistades otsuse tagasiulatuva mõju kaebajale praeguses asjas, samuti isikutele, kes käesoleva otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. G. (kaebaja) peeti 3. juunil 2017 kinni kahtlustatuna selles, et ta pani Viimsis asuvas kinosaalis toime sugulise iseloomuga teo alla 14-aastase lapse suhtes, ning selles, et ta varem seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toime pannud isikuna pani samas toime sugulise iseloomuga teo arusaamisvõimetu 9-aastase lapse suhtes. Kaebaja vahistati 5. juunil 2017 Harju Maakohtu määrusega, mille kohaselt oli vahistamise aluseks uute seksuaalkuritegude toimepanemise oht. 7. juulil 2017 esitas prokuratuur kaebajale süüdistuse karistusseadustiku (KarS) § 145 lõike 2 ning KarS § 141 lõike 2 punktide 1 ja 6 järgi. Süüdistuse kohaselt oli kaebaja lisaks eelnimetatule toime pannud veel kaks sugulise iseloomuga tegu alla 14-aastase lapse suhtes, mõlemad Tallinna liinibussis.

2. 10. juulil 2017 andis Harju Maakohus kaebaja süüdistuses KarS § 141 lõike 2 punktide 1 ja 6 ning KarS § 145 lõike 2 järgi lühimenetluses kohtu alla ja jättis tõkendina määratud vahistamise muutmata. Kohus otsustas tõkendi üle istungit korraldamata, kuna taotlust selle muutmiseks või tühistamiseks ei esitatud. Harju Maakohus mõistis kaebaja 12. oktoobri 2017. a otsusega KarS § 141 lõike 2 punktide 1 ja 6 ning KarS § 145 lõike 2 järgi süüdi ning määras talle ärakandmisele kuuluvaks karistuseks neli aastat vangistust. Tõkend (vahistamine) jäeti muutmata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. märtsi 2018. a otsusega Harju Maakohtu otsuse muutmata.

3. 18. aprillil 2018 esitas kaebaja Tallinna Vanglale (vangla) taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks enda nelja-aastase poja ja perega. Vangla jättis 17. mai 2018. a kirjaga kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas kirja peale vaide, mille vangla jättis 22. juuni 2018. a vaideotsusega rahuldamata. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vanglat tema pikaajalise kokkusaamise taotlust uuesti läbi vaatama ning taotles põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 2. novembri 2018. a otsusega kaebuse. Halduskohus tühistas Tallinna Vangla 15. mai 2018. a kirja ja 22. juuni 2018. a vaideotsuse ning kohustas vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Seejuures tunnistas kohus põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks vangistusseaduse (VangS) § 94 lõike 5.

5. Tallinna Halduskohus edastas oma otsuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks. Taotlus registreeriti Riigikohtus 2. novembril 2018 kohtuasjana nr 5-18-8.

6. 9. novembril 2018 tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas nr 1-17-6580 otsuse, millega mõistis kaebaja õigeks ning tühistas ka tema suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise. Kaebaja viibis vahi all kokku 524 päeva ehk ligikaudu ühe aasta ja viis kuud.

7. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 20. veebruari 2019. a määrusega kohtuasja lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

8. VangS § 94 lõige 5 on vastuolus põhiseadusega, kuna kaebaja juhtumi puhul viib selle ilma kaalutlusõiguseta kohaldamine tema perekonnaelu põhjendamatu riiveni.

9. VangS § 94 lõige 5 on asjassepuutuv norm põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise mõttes põhjendustel, mille Riigikohus esitas asjas nr 3-4-1-2-16.

10. VangS § 94 lõikes 5 sätestatud absoluutne keeld riivab PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust. Riigikohus on seda seisukohta asjas nr 3-4-1-2-16 tehtud otsuses põhjendanud. Kaebaja poeg, ema ja õde moodustavad perekonna lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise õiguse kontekstis. Perekonnasuhte olemasolu kinnitavad ka lühiajalised kokkusaamised ja telefonikõned eelnimetatud pereliikmetega.

11. Nagu Riigikohus asjas nr 3-4-1-2-16 tehtud otsuses leidis, tuleb VangS § 94 lõikes 5 sätestatud keelu põhiseaduspärasust kontrollida kaebajast lähtuvalt. Ennekõike tuleb arvesse võtta kaebaja vahi all viibimise kestust kui tema põhiõiguste riive intensiivsuse põhilist mõjutajat ning süüdistust, mille menetlemise tagamiseks on vaidlusalust tõkendit kohaldatud.

12. Kaebaja olukord erineb aga eelviidatud asjas kaebajateks olnud isikute olukorrast, sest viimaseid süüdistati kuritegeliku ühendusega seotud kuritegudes. Põhjendused, mille Riigikohus esitas kohtuasjas nr 3-4-1-2-16 legitimeerimaks absoluutset piirangut (kokkuvõtvalt kuritegeliku ühenduse toimimisega seotud ohud õigusemõistmisele), ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Kaebaja suhtes kohaldub pikaajalise kokkusaamise keeld üksnes seetõttu, et ta on vahistatu. Tema puhul ei rakendatud kriminaalmenetluses – ei kohtueelses ega kohtumenetluses – pikaajalise kokkusaamise keeldu ega ühtegi teist piirangut. Praegune asi erineb asjast nr 3-4-1-2-16 ka selle poolest, et kaebaja vahistuse põhjendatust pole kontrollitud määruskaebe korras ega kohtu alla andmisel. Ehkki kaebaja vahistus on olnud lühem kui asjas nr 3-4-1-2-16 või Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia käsitletud juhtumite puhul, on siiski tegu pikaajalise vahistusega. Lisaks ei tulene kaebaja vahistuse pikkus mitte tema kuritegude laadist ja raskusest, vaid kohtumenetlusest, mis on jätkunud, sest kaebaja on teostanud PS § 24 lõikes 5 sätestatud kaebeõigust.

13. Kuigi kaebajale on vahistuse ajal võimaldatud lühiajaliselt kokku saada poja, ema ja õega ning tal on olnud õigus teha telefonikõnesid, on peaaegu ühe aasta ja viie kuu pikkust vahistust arvestades tegemist väga piiratud suhtlemisega. Pikaajalise kokkusaamise eesmärgiks on edendada tundeelu ja tihendada emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel. Seda ei saa vangla võimaldatud suhtlusviisid asendada.

14. Kriminaalmenetluses kehtib ultima ratio põhimõte ning isikule piirangute kohaldamine peab olema võimalikult minimaalne. See tähendab, et isiku suhtes kohaldatavad piirangud ei tohi olla ulatuslikumad, kui see on kriminaalmenetluse huvides vajalik. VangS § 94 lõikega 5 on aga seadusandja sätestanud, et isiku vahistamisega kaasneb automaatselt pikaajalise kokkusaamise keeld ehk seda ei ole vaja kaaluda. Ehkki Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 8 ei taga pikaajalise kokkusaamise õigust, tuleb vahistatud isikut enne süüdimõistvat kohtuotsust käsitada süütuna ning talle kohaldatavad piirangud ei tohi olla universaalsed, vaid peavad olema seotud konkreetsete asjaoludega.

15. Praeguses asjas ei otsusta kohus selle üle, kas kaebajal on tegelikult võimalik pojaga kokku saada. See küsimus kerkib alles siis, kui kaebajal tekib selleks õiguslik võimalus.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

16. Riigikogu nimel esitasid arvamused põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon.

17. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul on VangS § 94 lõige 5 formaalselt põhiseaduspärane. VangS on vastu võtnud selleks pädev organ ettenähtud menetluskorda ja vorminõudeid järgides. Vaidlust ei ole sätte õigusselguse üle.

18. VangS asjassepuutuv norm on ka materiaalselt põhiseaduspärane. VangS § 94 lõikes 5 sätestatud vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeld lähtub eesmärgist vältida olukorda, kus vahistatu saaks kahjustada kriminaalmenetlust. Selline eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus. Sellise soodustuse nagu pikaajaline kokkusaamine kohaldamata jätmine aitab vähendada kriminaalmenetluse kahjustamise riski ja on normi eesmärki arvestades sobiv. Regulatsioon on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik, sest muid sama tõhusaid ja isikut vähem koormavaid meetmeid selle saavutamiseks pole.

19. Kõne alla võib tulla võimalus reguleerida vahistatute pikaajalisi kokkusaamisi sarnaselt vahi alla võtmisega ja anda sellise otsuse langetamise õigus näiteks kohtule, kuid selline regulatsioon oleks põhjendatud üksnes juhul, kui vahistamist kohaldatakse vaid kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise vältimiseks ning käimasoleva kriminaalmenetluse kahjustamine uute kuritegude toimepanemise kaudu on välistatud. Kõnealuses asjas võib kehtivat regulatsiooni pidada põhjendatuks ja vajalikuks.

20. Piirang vastab PS § 26 teises lauses sätestatud reservatsioonile ja on sellega kooskõlas, sest eelkõige on selle eesmärgiks vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja kuritegude toimepanemist. Kuriteod rikuvad õigusrahu ja kuritegude tõkestamine aitab seda tagada. Kuna õigusrahu tagamine on piisavalt kaalukas eesmärk, et piirata ka seadusereservatsioonita põhiõigust, on põhjendatud ka PS § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse piiramine. VangS § 94 lõikest 5 tulenev era- ja perekonnaelu riive ei kaalu üles eesmärki vältida võimalikku kriminaalmenetluse kahjustamist.

21. Vahistatute perekonnaelu riivet, mis on tingitud sellest, et neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi, tuleb vaadata koos vahi alla võtmise regulatsiooniga. Vahi alla võtmine on tõkend, mida kohaldatakse vaid kõige äärmuslikumatel juhtudel, tõkendi valimisel tuleb arvestada kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, aga ka näiteks süüdistatava või süüdimõistetu isikut ja perekonnaseisu. Tõkendi intensiivsust leevendavad selle kontrollimeetmed. Samuti aitavad vahistatute sotsiaalsete sidemete katkemist vältida muud vanglavälise suhtlemise meetmed. Ka EIÕK artiklist 8 ei tulene pikaajalise kokkusaamise õigust.

22. Riigikogu õiguskomisjon möönab, et seadusandja võiks kaaluda, kas vahi all viibivate isikute suhtes kehtivat pikaajaliste kokkusaamiste absoluutset keeldu saaks leevendada ja kas kohtutele võiks anda sellekohase kaalutlusõiguse. Siiski leiab komisjon, et praeguses asjas pole selliseid varem käsitlemata asjaolusid, mis annaksid aluse VangS § 94 lõike 5 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks. Seaduse muutmine üksikjuhtumi põhjal ei ole hea praktika.

Õiguskantsler

23. VangS § 94 lõige 5 on vastuolus PS §-dega 26 ja 27 ning EIÕK artikliga 8, kuna kehtestab ilma kaalumisõiguseta jäiga pikaajaliste kokkusaamiste keelu kõigile vahistatutele. Säte ei arvesta vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid, kulgu ega neist lähtuvat tegelikku tarvidust piirata vahistatu suhtlust oma perekonna ja lähedastega. Selline eranditeta automaatne piirang ei arvesta ka inimese vahi all viibimise kestust ega sellega kaasnevat perekonnaelu põhiõiguse aja jooksul suurenevat riivet.

24. Õiguskantsler osutab, et tema arvamus toetub argumentidele, mille esitas Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve asjades nr 3-4-1-2-16 ja nr 3-4-1-4-16. Need olid kokkuvõtlikult järgmised.

25. Seadusandja on VangS § 94 lõikes 5 sõnaselgelt pikaajalised kokkusaamised välistanud. Säte on selles küsimuses ammendavaks regulatsiooniks ja asjassepuutuv, mistõttu on taotlus lubatav. Kui asuda seisukohale, et pikaajalised kokkusaamised on keelatud hoolimata VangS § 94 lõike 5 kehtetuks tunnistamisest, tuleb asjassepuutuvaks lugeda kogu VangS § 94, mis vahistatule pikaajalist kokkusaamist ette ei näe.

26. VangS § 94 lõige 5 riivab ennekõike vahistatu PS §-st 26 tulenevat õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, samuti PS § 27 lõikest 1 tulenevat õigust riigi positiivsele tegevusele. Lisaks piirab VangS § 94 lõige 5 ka vahistatu lähedaste õigusi, eriti alaealise vahistatu õigust suhelda oma vanematega või lapse õigust suhelda oma vahistatust vanemaga.

27. Vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärk on tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Vahistatu võimalikud katsed menetlejat eksiteele viia ja nõnda kriminaalmenetlussüsteemi koormata pärsivad ka menetlusökonoomiat. Ausa ja tõhusa kriminaalmenetluse ning õigusemõistmise mõjutamise vältimine on suunatud avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmisele, kuritegude tõkestamisele ja kurjategijate tabamisele. Seega on VangS § 94 lõikes 5 sätestatud piirangu eesmärgid nii PS §-s 26 kui ka § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste piiramiseks legitiimsed.

28. Vahistatute puhul, kelle kuritegu või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust lubamatult mõjutada (nt kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestada tunnistajaid), on VangS § 94 lõikes 5 sätestatu ilmselt proportsionaalne piirang. Samas on ka vahistatuid, kelle vabaduse piiramine on PS § 20 lõike 2 punkti 3 alusel (ikka veel) vajalik, kuid kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on ebaproportsionaalne. Näiteks võib vahistamise ainsaks põhjuseks olla isiku kavatsus pakku minna ning kahtlust, et ta paneks toime uusi kuritegusid, ei ole. Samuti võib vabadus olla võetud isikult, kes ei suuda hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, kuid need ei ole kuidagi seotud õigusemõistmisega (selliseks isikuks on nt nn roolijoodik), mistõttu on vajadus piirata tema perekondlikku suhtlemist väga küsitav.

29. Võimalus kriminaalmenetlust mõjutada väheneb märgatavalt, kui mõjutatav isik on oma tõendusliku panuse (eelkõige tunnistajana) juba kohtumenetluses andnud ja kriminaalmenetlus on jõudnud kohtuvaidluseni. Sellisel juhul pole enam võimalik tõendeid moonutada. Ehkki isikut on endiselt vaja pidada vahi all näiteks selleks, et ta ei saaks pakku minna, on kriminaalmenetluse mõjutamise oht selgelt vähenenud, samas kui isiku põhiõiguse riive on muutunud väga intensiivseks.

30. EIK leidis 2013. aastal asjas Varnas vs. Leedu ning 2015. aastal asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia, et riik ei saa tugineda üksnes seadusesättele, mis keelab vahistatule pikaajalise kokkusaamise, vaid peab põhjendama, miks selline keeld on igal konkreetsel juhul vajalik. Mõlemas asjas soovis avaldaja kohtuda abikaasaga, kes ei olnud seotud avaldaja süüteoga, mistõttu leidis kohus, et puudus põhjendatud kahtlus kriminaalmenetluse mõjutamises. Neis asjades viitas EIK ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) dokumendile, mille kohaselt peavad vanglavälise suhtlemise piirangud olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või julgeoleku kaalutlusega, olema ajaliselt piiratud ja proportsionaalsed ning erandiks, mitte reegliks.

31. Vahistatule Eesti vanglates lubatud vanglavälise suhtlemise võimalused ei kompenseeri pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist. Praktika näitab, et ka eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vahistatule pigem harva.

32. VangS § 94 lõike 5 imperatiivne ja jäik sõnastus ei võimalda arvestada menetluse huvidega konkreetsel ajal ega asjaoluga, et vahi all viibimise põhjuseks ei pruugi olla oht kriminaalmenetlusele. Seega, kui vahistatu puhul pole ohtu, et ta võiks kahjustada kriminaalmenetlust või sooritada õigusemõistmisevastase kuriteo, riivatakse tema PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõigusi ebaproportsionaalselt.

Justiitsminister

33. Kui hinnata abstraktselt sätte kooskõla põhiseadusega ning EIK praktikaga, ei saa üheselt väita, et VangS § 94 lõige 5 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab vahi all olevale isikule pikaajalise kokkusaamise võimaluse ilma kaalutlusõiguseta.

34. VangS § 94 lõige 5 on asjassepuutuv norm Tallinna Halduskohtu esitatud põhjendustel. Pole asjaolusid, mis viitaksid, et VangS § 94 lõige 5 ei ole formaalselt põhiseaduspärane. Vangla on praegusel juhul käitunud kooskõlas VangS § 94 lõikega 5.

35. Kuigi EIK on 2013. aastal asjas Varnas vs. Leedu ning 2015. aastal asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia leidnud, et vahistatule pikaajalisest kokkusaamistest abikaasaga keeldumine normi alusel, mis ei võimaldanud mingisugust kaalutlusõigust, oli vastuolus EIÕK artikliga 8 koosmõjus artikliga 14, jõudis Riigikohus hilisemas asjas nr 3-4-1-2-16 järeldusele, et konkreetsel juhul oli VangS § 94 lõige 5 põhiseaduspärane.

36. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise piiramise eesmärgiks on õigusemõistmise huvide tagamine, st eelkõige kuritegude jätkuva toimepanemise vältimine ning kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise takistamine. Need on PS §-s 26 sätestatud õiguse piiramise legitiimsed eesmärgid. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelamine on nende saavutamiseks sobiv abinõu.

37. Seaduse järgi on vahistamise aluseks oht, et isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime kuritegusid. Seega ei saa kõigi vahistatute puhul ilmselt eeldada, et oht õigusemõistmisele realiseerub pikaajalise kokkusaamise kaudu. Selline tõenäosus on suurem juhul, kui isik on vahistatud põhjendusega, et ta võib kuritegude toimepanemist jätkata. Kui isik on vahistatud seetõttu, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda, ei ole selle ohu realiseerumine pikaajalisel kokkusaamisel tõenäoline. Seega võib mõnel juhul olla tegemist ebaproportsionaalse abinõuga osas, kus vahistatul välistatakse ilma kaalutlusõigust teostamata pikaajalise kokkusaamise võimalus.

38. Samas teostatakse kaalutlusõigust isiku vahistamisel, mh arvestatakse ka vahistatu perekonnaelu riive mõõdukust, ning vahistatuse põhjendatust kontrollitakse perioodiliselt. Seega võimaldab vahistamise regulatsioon kaaluda vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsionaalsust kriminaalmenetluse käigus, nagu leidis ka Riigikohus kohtuasjas nr 3-4-1-2-16.

39. Justiitsminister märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistis 9. novembri 2018. a otsusega kaebaja õigeks ning tühistas kaebaja suhtes tõkendina kohaldatud vahistamise. Seega on VangS § 94 lõike 5 põhiseaduspärasuse kontrolli ajaks piirang kaebaja suhtes lõppenud.

Tallinna Vangla

40. VangS § 94 lõige 5 kujutab endast PS §-ga 26 kooskõlas olevat põhiõiguse proportsionaalset riivet. Ka Riigikohus on varem sätte põhiseaduspärasust hinnates leidnud, et vahistatute puhul pole võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärke mõne isikut vähem koormava, kuid sama efektiivse abinõuga. Samuti on Riigikohus leidnud, et vahistuse põhjendatuse kontroll võimaldab kaaluda perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsionaalsust kriminaalasja menetlemise käigus.

41. Vahistatuid ja süüdimõistetuid ei saa võtta võrreldavate gruppidena riive põhiseaduspärasuse hindamisel. Vahistatutele seatud piirangute kehtestamine on õigustatud vahistamise kohaldamise eesmärgiga, milleks on tagada kriminaalmenetluse läbiviimine.

42. Vangla võimaldab vahistatutel lähedastega nii kokku saada kui ka muul viisil suhelda, mis aitab perekonnasidemeid säilitada. Ka EIK on korduvalt rõhutanud, et kinnipeetava õigus perekonnaga suhelda, piirangute ulatus ja määr on jäetud riikide diskretsiooniks.

43. Pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on sobiv abinõu vältimaks kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist. Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise tulemusena suhelda oma perekonna vahendusel võimalike tunnistajatega. Põhiseaduse § 22 kohaselt ei tohi aga kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seega, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutab oma lähedase abi kriminaalmenetluse takistamiseks, ei ole seaduse järgi võimalik viimati nimetatut sundida seda uurijale, prokurörile ja kohtule tunnistama.

44. Kohus peab juba vahistust kohaldades arvestama vahistatava perekonnaelu võimalikku riivet. Lisaks on vahi all pidamist võimalik vaidlustada ning ka menetleja ise peab selle põhjendatust kontrollima. Kui kohtu hinnangul on vahi all pidamine muutunud ebaproportsionaalseks, tuleb see lõpetada, vajaduse korral asendada mõne muu tõkendiga. Kui kohus leiab, et vahi all pidamine on endiselt põhjendatud, siis arvestab ta seejuures ka tagajärjega, et vahistatu võimalusi perekonnaga kokku saada piiratakse. Sellist regulatsiooni tuleb pidada perekonnaelu puutumatuse seisukohalt mõõdukaks.

45. Õigeks tuleb pidada seda, et VangS § 94 lõikes 5 pole vanglateenistusele antud kaalumisõigust. Vanglateenistus, mis üldjuhul ei vii läbi kriminaalmenetlust, ei saaks võrdseid gruppe kohelda võrdselt.

46. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. Otsus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seaduses pole kaalutlusõigust sätestatud. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni, kui regulatsioon on proportsionaalne. Vahistatu huvi kergemate kinnipidamistingimuste vastu ja eeluurimise huvide omavaheline sobitamine on raske ülesanne.

47. Kaebaja vabanes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse alusel vanglast 9. novembril 2018 ning piirang on tema suhtes lõppenud. Seega ei mõjuta VangS § 94 lõikes 5 sätestatu praegu kaebaja õigusi ega vabadusi. Arvestades kaebaja menetluses esitatud nõuet ning muutunud õiguslikku olukorda, ei saaks kohus kaebaja nõuet (tühistada vangla 15. mai 2018. a kiri ning 22. juuni 2018. a vaideotsus ning kohustada vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks) rahuldada. Kaebus on muutunud ainetuks.

48. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-2-16 tehtud otsuses rõhutanud, et lõplik hinnang selle kohta, kas isik kujutab ohtu kriminaalmenetlusele, tuleb anda kriminaalkohtumenetluses ning sellekohast kaalutlusõigust ei tohiks anda vanglale. Seega oli kaebajal võimalik esitada asjassepuutuvate õigusnormide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlus PS § 15 lõike 1 teise lause järgi kriminaalasjas tõkendi määranud kohtule. Tallina Vangla teada ei ole kaebaja sellist taotlust esitanud.

Kaebaja

49. Ehkki kaebaja suhtleb pärast Riigikohtu õigeksmõistvat otsust ja vahi alt vabanemist oma perekonnaga edasi, ei ole pikaajalise kokkusaamise piiranguga kahjustatud peresuhteid võimalik lõpuni parandada. Kui piirangut poleks olnud, saanuks kaebaja ühe aasta ja viie kuu jooksul vähemalt kolmel korral pikaajalise kokkusaamise õigust kasutada.

VAIDLUSALUNE SÄTE

50. Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376… RT I, 09.03.2018, 19) § 94 lõige 5:

„(5) Vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.
[RT I, 20.12.2012, 3 - jõust. 01.01.2013]”.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

51. Üldkogu hindab kõigepealt Tallinna Halduskohtu taotluse lubatavust ning piiritleb normikontrolli esialgse ulatuse (I). Seejärel määrab üldkogu kindlaks riivatava põhiõiguse ja annab hinnangu riive põhiseaduspärasusele praeguse juhtumi asjaolude valguses (II). Pärast seda käsitleb üldkogu normikontrolli ulatuse küsimust täiendavalt ning lahendab Tallinna Halduskohtu taotluse (III).

52. Tegemist on kolmanda korraga, kus Riigikohtul tuleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses anda konkreetse normikontrolli raames hinnang vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu vastavusele põhiseadusele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, edaspidi ka 2011. aasta otsus; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-2-16, edaspidi ka 2016. aasta otsus). Mõlemas viidatud asjas asus kolleegiumi enamus kokkuvõtlikult seisukohale, et kontrollitav säte ei olnud põhiseadusega vastuolus. Rakendades põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2016. a otsuses kasutatud kriteeriume vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, asus ka Riigikohtu halduskolleegium 31. oktoobri 2017. a otsuses asjas nr 3-14-51567/55 seisukohale, et VangS § 94 lõige 5 oli konkreetse juhtumi asjaolude valguses põhiseaduspärane.

I

53. Põhiseaduse § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

54. Vangistusseaduse § 90 lõike 1 järgi kohaldatakse eelvangistuse kandmisele sama seaduse 1., 2. ja 7. peatüki sätteid eelvangistuse täideviimist reguleerivas peatükis sätestatud erisustega. See tähendab, et VangS § 94 lõike 5 kehtetuse korral tuleb vahistatute suhtes kohaldada VangS § 25, mis näeb ette kinnipeetava pikaajalised kokkusaamised. Halduskohus, hinnates vangla keeldumist võimaldada kaebajale pikaajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega, pidanuks VangS § 94 lõike 5 kehtetuse korral seega otsustama teisiti kui selle kehtivuse korral. Seetõttu oli VangS § 94 lõige 5 kohtuasja lahendamisel Tallinna Halduskohtus otsustava tähtsusega ning on praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv.

55. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus 2011. aasta kohtuasjas seisukohale, et olukorras, kus vangistusseadus jättis vahistatute pikaajalise kokkusaamise sõnaselgelt nimetamata, tulenes vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld VangS § 94 lõikest 1, mille järgi lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada kolmandate isikute kaudu (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 35). Arvestades, et Riigikogu täiendas 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega VangS § 94 lõikega 5, mille kohaselt ei kohaldata vahistatutele VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist, ei saa pärast VangS § 94 lõike 5 kehtetuks tunnistamist vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeldu üldkogu meelest enam tuletada ka VangS § 94 lõikest 1. Pärast Riigikogu eespool nimetatud seadusemuudatust tuleneb vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld VangS § 94 lõikest 5 ning kui see tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, pole õiguskorras normi, mis välistaks vahistatu pikaajalised kokkusaamised.

56. Sätet ei muuda üldkogu hinnangul asjassepuutumatuks ka see, et kaebaja vabanes 9. novembril 2018 asjas nr 1-17-6580 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega vahi alt, mistõttu ei saaks halduskohus kaebaja esitatud nõuet rahuldada. Kaebuse nõude muutmist ning menetluse lõpetamist halduskohtumenetluses reguleerib halduskohtumenetluse seadustik. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses on säte asjassepuutuv, kui asja lahendav kohus pidi seda kohaldama, ning see tingimus on praegusel juhul täidetud (vt käesoleva otsuse punkt 54).

57. Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve, saab üldkogu konkreetse normikontrolli raames kontrollida asjassepuutuva sätte põhiseadusele vastavust ennekõike konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal ehk hinnates seda, kas konkreetse kaebaja puhul on seadusandja tema vaidlusalust põhiõigust proportsionaalselt piiranud (vt koos edasiste viidetega põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punktid 84–85). Viidatud asjas piiritles põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjassepuutuva normi VangS § 94 lõikega 5 osas, milles see keelas kokkusaamise oma faktilise abikaasaga vahistatutele, keda süüdistatakse kuritegeliku ühendusega seotud kuritegudes. Praeguses asjas on üldkogu hinnangul kohaldatav VangS § 94 lõikes 5 sisalduv norm, mis ei luba alaealise seksuaalse enesemääramise vastastes kuritegudes süüdistatavale vahistatule võimaldada pikaajalist kokkusaamist tema nelja ja poole aastase lapse, ema ja täisealise õega. Üldkogu kontrollibki kõigepealt selle normi põhiseaduspärasust.

II

58. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on varasemates vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeldu käsitlevates lahendites leidnud, et selline keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis tähendab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 43; viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 93). Üldkogu ei näe põhjust sellest seisukohast taganeda. Vahistatu saab tugineda põhiseaduslikule õigusele hoida perekondlikke suhteid ka talle kohaldatud tõkendi tingimustes ja seadusandja peab vahistatu perekonnapõhiõiguse piiramist põhjendama. Ehkki seadusandja võib vahistatu õigust suhelda oma perekonnaga piirata muu hulgas pikaajaliseks kokkusaamiseks õigust omavate pereliikmete ringi kindlaksmääramisega, tuleb sellise piirangu kontrollimiseks põhiõiguse kaitseala üldkogu meelest määratleda laialt. Praegusel juhul tähendab see, et vahistatu peresuhted tema lapse, ema ja õega on vahistatute pikaajalise kokkusaamise kontekstis PS § 26 kaitsealas.

59. Pole kahtlust, et pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab negatiivselt vahistatute õigust hoida peresuhteid ehk riivab nende PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele, mis aga ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Üldkogu ei kahtle VangS § 94 lõike 5 formaalses põhiseaduspärasuses.

60. Ka riive eesmärgi määratlemisel tuleb jääda Riigikohtu varasemates sellesisulistes lahendites väljendatu juurde. PS §-s 26 sätestatu on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata selles loetletud eesmärkidel ehk tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki. See eesmärk on PS § 26 teises lauses loetletud perekonnapõhiõiguse piirangu legitiimsetest eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud (nii viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 50; viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 97).

61. Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Pikaajalise praktika kohaselt kontrollib kohus piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.

62. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Seega on vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld sobiv vahend kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks, kui nimetatud eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada. Üldkogu arvates ei saa välistada, et vahistatu pikaajaline järelevalveta koosolemine oma pereliikmega võib soodustada kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist. Nimelt on kahtlustataval või süüdistataval võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus kallutada kokkusaajat pöörduma kas ise või teiste isikute vahendusel tunnistajate või kannatanute poole, et mõjutada viimaseid andma valeütlusi või takistada nende ilmumist, samuti paremini korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist (nii ka viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69; viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 100).

63. Küll kahtleb üldkogu, kas vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld enda alaealise lapsega, kes ei ole samas kriminaalasjas kannatanu ega tunnistaja, saab põhimõtteliselt aidata saavutada eesmärki vältida kriminaalmenetluse lubamatut mõjutamist. Üldkogu ei suuda välja mõelda eluliselt usutavat olukorda, kus vahistatu saaks oma nelja ja poole aastase lapse kaudu pikaajalise kokkusaamise võimalust kasutades kriminaalmenetlust lubamatult mõjutada. Seega leiab üldkogu, et pikaajalise kokkusaamise keelamine nelja ja poole aastase lapsega ei ole vahistatu perekonnapõhiõiguse piiranguga taotletava kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks sobiv ja on seetõttu põhiseadusvastane.

64. Üldkogu möönab, et vahistatu perekonnapõhiõiguse piiramiseks alaealise perekonnaliikmega pikaajalise järelevalveta kokkusaamise keeluga võib eksisteerida mõni muu legitiimne eesmärk, mille saavutamiseks on vahend ka sobiv. Näiteks võib selliseks legitiimseks eesmärgiks olla alaealise õiguste ja vabaduste kaitse. Üldkogu märgib aga, et praegusel juhul on see eesmärk saavutatav teiste meetmetega. Näiteks on VangS § 25 lõike 1¹ punktis 4 sätestatud, et pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Seetõttu kontrollib üldkogu pikaajalise kokkusaamise keelu kui vahistatu perekonnapõhiõiguse piiramise vahendi vajalikkust ja kitsamas mõttes proportsionaalsust järgnevalt üksnes kaebaja täisealise õe ja ema suhtes.

65. Põhiõiguse piirang on vajalik, kui piirangu eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Üldkogu hinnangul ei ole vahistatute puhul võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärke mõne teise vähemalt sama efektiivse abinõuga, mis ühtlasi isikut vähem koormaks. Üldkogu arvates ei teeniks pikaajalise kokkusaamise võimaldamine kui perekonnasuhete hoidmise instrument oma eesmärki, kui allutada see piirangutele, nagu vanglaametniku pidev juuresolek või vestluse pealtkuulamine, mis peaksid kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise välistama. Pikaajalise kokkusaamise kui perekonnapõhiõiguse realiseerimise vormi mõte seisneb selle võimaldamises ilma pideva järelevalveta, mistõttu vahend on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

66. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Kaaludes, kas seadusandja eesmärk vältida kriminaalmenetluse lubamatut mõjutamist on praegusel juhul piisavalt kaalukas, et õigustada kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet sellise vahendiga nagu pikaajalise kokkusaamise keeld ema ja täisealise õega, võtab üldkogu Riigikohtu senisele praktikale tuginedes ennekõike arvesse kaebajale süüks arvatud teo raskust ja laadi ning vahistuse pikkust ja seda tinginud tegureid.

67. Kaebaja viibis vahi all süüdistatuna KarS § 145 lõike 2 ning KarS § 141 lõike 2 punktide 1 ja 6 järgi selles, et ta pani toime seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid alaealiste suhtes Tallinna liinibussis ja Viimsi kinosaalis. Tema süüteod seisnesid peamiselt selles, et ta hõõrus jalaga kannatanute säärepiirkonda. Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistis kaebaja 9. novembril 2018 asjas nr 1-17-6580 tehtud otsusega neis tegudes õigeks põhjendusel, et need ei küüni oma raskusastmelt KarS §-de 141 ja 145 toimealasse, olles karistusseadustiku kehtivas redaktsioonis käsitatavad seksuaalse ahistamisena KarS § 153¹ lõike 1 järgi, s.o väärteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-17-6580, punkt 18). Seetõttu erineb kaebaja olukord oluliselt kaebajate olukorrast asjas, mis oli Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2016. aasta otsuse esemeks. Kuna tolles asjas süüdistati kaebajaid kuritegeliku ühendusega seotud kuritegudes, ei ole põhjendused (kokkuvõtvalt kuritegeliku ühenduse toimimisega seotud ohud õigusemõistmisele), millega kolleegium piirangut õigustas, praeguses vaidluses asjakohased.

68. Ehkki kriminaalmenetluse mõjutamise oht ei ole ka asjassepuutuva kriminaalasja asjaolusid arvestades täiesti olematu, ei ole selle ohu kõrvaldamist taotlev meede kaebajale süüks pandavate tegude raskust ja laadi arvestades üldkogu hinnangul piiranguna mõõdupärane. EIK, kelle EIÕK-i kui Eestile kohustusliku välislepingu kohaldamise praktikat tuleb põhiseaduse tõlgendamisel arvestada, on leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keelamisel peab kriminaalmenetluse ebasoodsas suunas mõjutamise suhtes esinema põhjendatud kahtlus. Selline kahtlus tuleb kõne alla ennekõike siis, kui kokkusaaja on süüteoga kuidagi seotud, olles näiteks selle kaasosaline või tunnistaja (vt nt EIK 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10: Costel Gaciu vs. Rumeenia, punkt 60). Praegusel juhul sellist kahtlust tekkinud ei ole.

69. Normi põhiseadusvastasuse poolt räägib ka see, et kaebaja suhtes ei rakendatud kriminaalmenetluses – ei kohtueelses ega kohtumenetluses – ühtegi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 143¹ lõikes 1 nimetatud lisapiirangut. Ehkki üldkogu möönab, et kuivõrd pikaajalised kokkusaamised toimuvad VangS § 25 lõike 2 kohaselt ilma pideva järelevalveta, on nende raames võimalike uute kuritegude planeerimine või ka sooritamine ehk tõenäolisem kui lühiajalisel kokkusaamisel, mis VangS § 24 lõike 1 järgi toimub järelevalve all (nii ka Riigikohtu halduskolleegiumi viidatud otsus asjas nr 3-14-51567/55, punkt 27), annab lisapiirangute kehtestamata jätmine alust arvata, et ka kriminaalasja menetleja hinnangul polnud tõenäosus, et vahistatu võib menetlust kahjustada, kuigi suur. Seda järeldust toetab tõik, et vahistamismääruse kohaselt oli kaebaja vahistamise aluseks uute seksuaalkuritegude, mitte õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemise oht. Ka ei tinginud kaebaja vahistuse pikkust mitte kriminaalasja eriline keerukus ja mahukus (kaebaja anti kohtu alla juba ca üks kuu pärast vahistamist), vaid asjaolu, et kaebaja vaidlustas apellatsioonis ja kassatsioonis tema kohta tehtud kohtulahendid.

70. Kaebaja viibis seega vahi all ligikaudu aasta ja viis kuud valdavalt oma põhiseadusliku edasikaebeõiguse kasutamise tõttu, ilma et tema vahistamise aluseks oleks olnud õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemise oht või esinenuksid asjaolud, mis andnuks alust pidada nende kuritegude sooritamist pikaajalise kokkusaamise kaudu pereliikmetega tõenäoliseks. Samuti tuleb osutada, et PS § 22 järgi peab isikut seni, kuni tema kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, käsitama süütuna. Seetõttu leiab üldkogu, et kaebaja suhtes rakendatud pikaajalise kokkusaamise keeld ema ja täisealise õega ei olnud tema perekonnapõhiõiguse mõõdukas piirang.

III

71. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 2016. aasta lahendis, et ehkki ta ei saa välistada, et VangS § 94 lõike 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude puhul viia vahistatu perekonnapõhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni, ei ole Riigikohtu pädevuses muuta konkreetse normikontrolli menetluses vahistamise ja sellega seotud vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste väljakujunenud süsteemi selliste konkreetsete juhtumite asjaolude pinnalt, mis regulatsiooni põhiseadusvastasust ei kinnita (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 136). Praegusel juhul on üldkogu konkreetse normikontrolli menetluses viinud läbi VangS § 94 lõike 5 põhiseaduspärasuse kontrolli konkreetse juhtumi asjaolude pinnalt, mis regulatsiooni osalist põhiseadusvastasust kinnitavad. Lisaks on praegune kaasus juba neljas kohtuasi (vt täpsemalt käesoleva otsuse punkt 52), mida lahendades on astmekohtud kahelnud VangS § 94 lõike 5 vastavuses põhiseadusele.

72. Arvestades otsuse eelmises punktis sedastatut ning ennetamaks samasisulisi vaidlusi ja tagamaks selle kaudu isikute põhiõiguste parema kaitse, hoides ühtlasi kokku kohtute ja menetlusosaliste aega ja kulusid, leiab üldkogu, et praegusel juhul ei saa piirduda VangS § 94 lõike 5 põhiseaduspärasuse kontrolliga üksnes kitsalt kaebaja olukorda iseloomustavate tunnuste ulatuses, vaid sätte põhiseaduspärasust tuleb vaagida tervikuna (vrd Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 2-15-17249/49, punkt 63). Ka menetlusosalised on Riigikohtule esitatud arvamustes hinnanud VangS § 94 lõike 5 põhiseaduspärasust laiemalt kui konkreetsele kaebajale kohalduvas osas (vt käesoleva otsuse punktid 19, 22 ja 23–32).

73. Nagu otsuse eelmisest osast nähtub, sattub VangS § 94 lõike 5 kohaldamisalasse ka juhtumeid, kus vahistatu perekonnapõhiõiguse piirang on põhiseadusvastane. Sellise olukorra on üldkogu hinnangul tekitanud seadusandja langetatud valik kehtestada VangS § 94 lõige 5 selliselt, et vahistamise automaatseks järelmiks on vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste absoluutne keeld. Selline regulatsioon ei arvesta üldkogu hinnangul olukorraga, kus vahistuse kohaldamine isiku suhtes võib olla õigustatud, aga põhiseaduspärane ei ole sellega vältimatult seotud pikaajalise kokkusaamise keeld.

74. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi varasemate asjakohaste lahendite kohaselt tagab vahistatu perekonnapõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kriminaalasja menetleja võimalus kaaluda selle proportsionaalsust vahistatuse põhjendatuse kontrolli raames – juhul, kui isiku vahi all pidamine oleks või muutuks kaasneva perekonnapõhiõiguse riive tõttu ülemäära intensiivseks, tuleks vahi all pidamine lõpetada või asendada see vajaduse korral mõne muu, kergema tõkendiga (nii põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viidatud otsused asjas nr 3-4-1-9-10, punktid 65–66 ning asjas nr 3-4-1-2-16, punktid 109–111).

75. Üldkogu ei nõustu selle mõttekäiguga. Kuna kriminaalasja menetlejal lasub lisaks isikute põhiõiguste kaitsmise kohustusele ka kohustus kaitsta avalikku huvi, on alust arvata, et kohtupraktikas hinnataks sellisel kaalumisel avalikku huvi isiku vahi all viibimise vastu alati säärasena, mis kaalub üles vahistamise kui tõkendiga automaatselt seotud perekonnaelu riive. Niisuguse juhtumiga võib üldkogu arvates olla tegu ka praegu, kus kriminaalasja menetleja võis küll kaaluda isiku perekonnapõhiõiguse riivet, kuid selle tulemusel leida, et riive kaalub üles avalik huvi uute seksuaalkuritegude toimepanemise vältimise vastu. Üldkogu arvates ei ole põhjendatud kriminaalasja menetlejalt nõuda, et juhul, kui isiku vahi all viibimine on muutunud ebaproportsionaalseks tema perekonnapõhiõiguse riive muutumise tõttu ülemäära intensiivseks, tuleb ta rikkumise vältimiseks vahi alt vabastada (nii ka riigikohtunike E. Kergandbergi ja S. Laose eriarvamus asjas nr 3-4-1-2-16 tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viidatud otsuse kohta, viies lõik). Kui nii toimida, võib küll olla tagatud isiku perekonnapõhiõiguse kaitse, ent tõkendi kohaldamise eesmärk võib jääda saavutamata.

76. Üldkogu arvates ei ole millegagi põhjendatud ühtede põhiseaduslike väärtuste automaatne kaitsmine teiste põhiseaduslike väärtuste arvel olukorras, kus võimalik oleks kaitsta mõlemaid. Teisisõnu oleks üldkogu meelest võimalik kehtestada regulatsioon, mis aitaks saavutada pikaajalise kokkusaamise keeluga taotletavat eesmärki – kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimist – vahistatu perekonnapõhiõigust ülemäära riivamata ka ilma, et sellega seataks ohtu vahistuse kui tõkendi eesmärkide saavutamine. Näiteks oleksid ohud kriminaalmenetlusele, mis võivad vahistatu pikaajalise kokkusaamise õigusega kaasneda, välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik kas juba vahistamismääruse tegemisel, selle pikendamisel või põhjendatuse kontrollil eraldi otsustada vahistatu pikaajalise kokkusaamise õiguse üle (vt ka riigikohtunik J. Põllu eriarvamus asjas nr 3-4-1-9-10 tehtud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse kohta, punkt 1). Sellisel juhul seotaks isiku perekonnapõhiõiguse piiramise kontroll lahti isiku vabaduspõhiõiguse piiramise kontrollist.

77. Ka EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei tohi riik vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmisel tugineda ainuüksi keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline piirang konkreetse vahistatu puhul vajalik ja õigustatud (vt EIK 13. detsembri 2011. a otsus asjas nr 31827/02: Laduna vs. Slovakkia, punktid 62–66; EIK 9. juuli 2013. a otsus asjas nr 42615/06: Varnas vs. Leedu, punktid 119–120 ja 23. juuni 2015. a otsus asjas nr 39633/10: Costel Gaciu vs. Rumeenia, punktid 59–60). Asjas Laduna vs. Slovakkia sedastas EIK, et tõhusa kohtueelse menetluse eesmärki on võimalik saavutada ka muude meetmetega kui pikaajalise kokkusaamise üldine keeld. Näiteks oleks selliseks meetmeks vahistuse eri kategooriate kehtestamine või spetsiifilised piirangud, mida nõuavad konkreetse juhtumi asjaolud, kuid mis ei mõjuta kõiki vahistatud isikuid (EIK viidatud otsus asjas Laduna vs. Slovakkia, punkt 66).

78. Eeltoodud põhjustel leiab üldkogu, et VangS § 94 lõige 5, mis ei võimalda hinnata vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeldu lahus tema suhtes kohaldatud tõkendi kontrollist, on põhiseadusega vastuolus, kuna piirab ebaproportsionaalselt mõnede vahistatute õigust PS §-st 26 tulenevale perekonnaelu puutumatusele.

79. Üldkogu tunnistab VangS § 94 lõike 5 kehtetuks edasiulatuvalt. Üldkogu omistab otsuse tagasiulatuva mõju kaebajale praeguses asjas, samuti isikutele, kes käesoleva otsuse jõustumise ajaks on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist.

80. Üldkogu rõhutab, et VangS § 94 lõike 5 kehtetuks tunnistamisel vahistatutele VangS § 90 lõike 1 alusel tekkiv pikaajalise kokkusaamise õigus ei ole piiramatu. KrMS § 143¹ lõike 1 punkti 1 kohaselt võib prokuratuur või kohus kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise õigust määrusega piirata või täielikult keelata, kui on piisav alus oletada, et vahistuses viibiv kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Samuti saab kinnipidamisasutus VangS § 25 lõike 1¹ alusel endist viisi keelduda pikaajalise kokkusaamise luba andmast, kui kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu, või kui on alust kahelda kokkusaaja maines.

81. Samuti rõhutab üldkogu seadusandja vabadust põhiseaduspärase regulatsiooni kujundamisel. Kuigi Tallinna Halduskohus tunnistas haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus olevaks VangS § 94 lõike 5 kaalutlusõiguse puudumise tõttu, märgib üldkogu siiski, nõustudes ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2016. aasta otsuses sedastatuga, et vanglateenistusel ei pruugi olla küllaldast teavet hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punktid 113–116; sama ka viidatud otsus nr 3-14-51567/55, punkt 31). Ehkki seadusandja avar otsustusruum kriminaalpoliitika kujundamisel hõlmab põhimõtteliselt ka võimalust valida, milline organ on kompetentseim isiku perekonnapõhiõiguse ja kriminaalmenetluse huvide vahelisi potentsiaalseid konflikte lahendama, räägib nende vaidluste kriminaalmenetluse raames lahendada jätmise kasuks ka isikute võrdse kohtlemise argument (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 117).

82. Ka nõustub üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumiga selles, et põhiseadus ei välista mõnedele vahistatute gruppidele pikaajalise kokkusaamise keelu sätestamist seadusega (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punktid 118–119). Samuti võib seadusandja luua regulatsiooni, mis annab menetlejale õiguse kaaluda vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist alles siis, kui tema vahi all viibimise kestus on ületanud mingi seadusandja täpsustatud määra, kehtestades kuni selle aja täitumiseni pikaajalise kokkusaamise keelu (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-2-16, punkt 132).

Villu Kõve, Velmar Brett, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Ants Kull, Saale Laos, Viive Ligi, Heiki Loot, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu

 

Riigikohtunik Hannes Kirise eriarvamus 

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus 

Riigikohtunike Peeter Jerofejevi, Henn Jõksi, Villu Kõve, Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus