Teksti suurus:

Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed

Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed - sisukord
Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:määrus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.01.2017
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.09.2019
Avaldamismärge:RT I, 16.12.2016, 6

Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed1

Vastu võetud 29.11.2012 nr 99
RT I, 04.12.2012, 1
jõustumine 01.01.2013

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
06.06.2013RT I, 13.06.2013, 116.06.2013
09.12.2016RT I, 16.12.2016, 201.01.2017

Määrus kehtestatakse veeseaduse § 24 lõike 2 alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Määruse reguleerimisala ja eesmärk

  (1) Määrusega kehtestatakse:
  1) nõuded reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta;
  2) punktis 1 nimetatud nõuete täitmise kontrollimise meetmed;
  3) reostusnäitajate piirmäärad (edaspidi piirväärtused).

  (2) Määrust ei kohaldata heitvee laevalt merre juhtimisele.

  (3) Heit- ja sademevee suublasse juhtimisel tuleb tagada, et vee- ja veega seotud maismaaökosüsteemide seisund ei halveneks.

§ 2.  Reovee puhastamine ja nõuded heitvee kohta

  (1) Reovett puhastatakse üldjuhul mehaaniliselt, bioloogiliselt, keemiliselt ja füüsikalis-keemiliselt või nende puhastusviisidega kombineeritult.

  (2) Reostusnäitajate piirväärtus on käesolevas määruses sätestatud maksimaalne lubatud reoaine sisaldus vees, mille ületamise korral loetakse vesi üle kahjutuspiiri rikutuks.

  (3) Reovee puhastusaste on käesolevas määruses sätestatud reoainete reoveepuhastis kõrvaldamise määr, mida väljendatakse protsentides.

  (4) Reovee mehaaniline puhastamine ehk primaarne puhastamine on reoveest reoainete kõrvaldamine, mille korral reovee puhastusaste peab olema biokeemilise hapnikutarbe poolest suurem 20%-st või sellega võrdne ja heljuvaine (heljumi ehk hõljuvaine) sisalduse poolest suurem 50%-st või sellega võrdne.

  (5) Reovee bioloogiline puhastamine ehk sekundaarne puhastamine on reoveest reoainete kõrvaldamine bioloogiliste protsesside toimel, mille tulemusel heitvesi vastab vähemalt lisas 1 esitatud heitvee reostusnäitajate piirväärtustele biokeemilise hapnikutarbe, heljuvaine ja keemilise hapnikutarbe osas.

  (6) Reovee süvapuhastamine ehk tertsiaarne puhastamine on reovee puhastusviis, mille tulemusel heitvesi vastab vähemalt lisas 1 esitatud heitvee reostusnäitajate piirväärtustele.

  (7) Nõuded reovee puhastamise kohta sõltuvad reovee liigist (tööstus-, prügila- või muu reovesi), reoveekogumisala reostuskoormusest ja suubla seisundist.

§ 3.  Reostusallika reostuskoormus

  (1) Reostusallika reostuskoormust väljendatakse inimekvivalentides (edaspidi ie) ja arvutatakse aasta kestel reostusallika suurima nädalakeskmise reoainehulga alusel.

  (2) Biokeemiline hapnikutarve (edaspidi BHT7) on milligrammides väljendatud hapnikuhulk, mis kulub mikroobidel ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul.

  (21) Keemilise hapnikutarbe (KHTCr) analüüsimiseks kasutatakse Eesti standardit EVS-ISO 15705 või meetodit, mis annab samaväärseid tulemusi.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

  (22) Keemiline hapnikutarve (KHTCr) käesoleva määruse tähenduses on veeproovi töötlemisel dikromaadiga kindlates tingimustes kulunud ekvivalentne hapnikumass mahuühiku kohta.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

  (3) Reoveepuhasti või muu reostusallika rajamisel või rekonstrueerimisel määrab esialgse reostuskoormuse vee erikasutusloa või muu veeheidet reguleeriva loa andja (edaspidi loa andja) projekteeritud reostuskoormuse alusel kuni reoveepuhasti häälestamise lõpuni või vee erikasutusloas või muus veeheidet reguleerivas loas (edaspidi luba) määratud tähtpäevani. Pärast esialgse reostuskoormuse määramist peab loa omaja määrama tegeliku reostuskoormuse vastavalt lõikes 4 sätestatule.

  (4) Reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus määratakse loa taotleja korraldatud veeproovide analüüsi ja vooluhulga mõõtmise tulemuste alusel.

  (5) Reoveepuhastil või muul reostusallikal, mille reostuskoormus on 2000 ie või rohkem, määratakse reostuskoormus üks kord aastas.

  (6) Reoveepuhastil või muul reostusallikal, mille reostuskoormus on alla 2000 ie, määratakse reostuskoormus üks kord viie aasta jooksul või siis, kui toimub oluline muudatus reoveepuhasti või muu reostusallika töös.

  (7) Reoveepuhastil või muul reostusallikal, mille reostuskoormus on alla 50 ie, määratakse reostuskoormus loa andja nõudmisel või siis, kui toimub oluline muudatus reoveepuhasti või muu reostusallika töös.

  (8) Reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormuse määramiseks peab reoveepuhastisse sisenevast reoveest võtma seitse keskmistatud veeproovi ühe nädala kestel ja mõõtma vooluhulka vastavalt veeseaduse § 121 lõike 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele loas määratud aegadel.

  (9) Reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormuse määramisel vastavalt lõikele 8 ei lähe arvesse proovid, mis on võetud vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal.

2. peatükk Nõuded heit- ja sademevee veekogusse või pinnasesse juhtimise kohta 

§ 4.  Veekogusse või pinnasesse juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed

  (1) Veekogusse või pinnasesse juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 1 esitatud piirväärtustele või reovee puhastusastmetele.

  (2) Lisas 1 kehtestatud nõuded tekstiili-, keemia-, tselluloosi-, puidu- ja toiduainetööstuse ettevõtte heitvee keemilise hapnikutarbe (edaspidi KHT), keemia-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtte või prügila heitvee üldfosfori, naftatööstuse ettevõtte heitvee naftasaaduste ja keemiatööstuse ettevõtte või prügila heitvee üldlämmastiku sisalduse kohta kehtivad ainult asula ühiskanalisatsioonist eraldi asetseva heitveelaskme kaudu suublasse juhitava heitvee jaoks.

  (3) Loaga määratud heitvee reostusnäitajate piirväärtused või reovee puhastusastmed sõltuvad reovee liigist, reoveekogumisala reostuskoormusest ja suubla seisundist.

  (4) Loaga määratakse reovee puhastusastmed vaid juhul, kui reostusnäitajate piirväärtused ei ole saavutatavad tavapärase biokeemilise puhastuse tulemusena ning lisatehnoloogiate rakendamine tooks kaasa ülemääraseid kulutusi.

  (5) Heitvee suublasse juhtimise kohta nõuete määramisel on loa andjal õigus veeseaduse § 24 lõigetes 5 ja 6 sätestatut arvestades määrata suubla seisundist sõltuvalt rangemaid heitvee reostusnäitajate piirväärtusi või reovee puhastusastmeid, kui on esitatud lisas 1.

  (6) Kui reostusallika reostuskoormust ei ole võimalik § 3 lõike 1 kohaselt inimekvivalentides väljendada, määrab loa andja heitvee reostusnäitajate piirväärtused või reovee puhastusastmed arvestusega, et ärajuhitav heitvesi ei põhjustaks suubla seisundi halvenemist.

  (7) Kui puudub reoveekogumisala veeseaduse tähenduses, lähtutakse heitvee reostusnäitajate piirväärtuste või reovee puhastusastmete määramisel reoveekogumisala reostuskoormuse asemel reoveepuhasti reostuskoormusest ning reoveepuhasti reostuskoormuse puudumisel reostusallika reostuskoormusest.

§ 5.  Nõuded heit- ja sademevee veekogusse juhtimise kohta

  (1) Karstijärve juhitava heitvee reostusnäitajad peavad vastama lisas 1 esitatud reostusnäitajate piirväärtustele või reovee puhastusastmetele, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille reostuskoormus on üle 100 000 ie. Karstijärve juhitav heitvesi ei tohi sisaldada üle 0,1 mg/l nitriteid ja üle 45 mg/l nitraate.

  (2) Loas võib määrata ka karstijärve juhitavas heitvees sisalduvate kolibakterite arvu piirväärtuse.

  (3) Sademeveekanalisatsioonist tohib sademeveelaskme kaudu veekogusse juhtida sademevett, mille reostusnäitajad ei ületa lisas 1 sätestatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille reostuskoormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. Naftasaaduste sisaldus sademevees ei tohi ületada 5 mg/l.

  (4) Kui sademevee reostusnäitajad ei vasta lõikes 3 nimetatud reostusnäitajate ning muude reostusnäitajate poolest kehtestatud piirväärtustele, käsitletakse sademevett saastatud sademeveena, mis vajab enne suublasse juhtimist puhastamist.

  (5) Sademeveelask ei tohi:
  1) seisuveekogu korral asuda lähemal kui 200 meetrit supelranna või supluskoha välispiirist;
  2) vooluveekogu korral asuda lähemal kui 200 meetrit supelranna või supluskoha välispiirist ülesvoolu ja lähemal kui 50 m supelranna või supluskoha välispiirist allavoolu.

  (6) Ühisvoolsest kanalisatsioonist tohib sademevett vihmavalingu ajal ülevoolude kaudu suublasse juhtida koos reoveega vahekorras vähemalt neli ühele. Ühisvoolse kanalisatsiooni ülevoolud peavad olema projekteeritud nii, et need hakkavad tööle vaid siis, kui suublasse juhitavas heitvees sisaldub üks osa reovett ja vähemalt neli osa sademevett. Reovee ja sademevee vooluhulkade suhtarv määratakse ehitusprojektiga arvutuslikult.

  (7) Ülevoolude kaudu suublasse juhitava sademevee ja reovee segu suhtes ei kohaldata lisas 1 esitatud nõudeid.

  (8) Heit- ja sademevee juhtimiseks maaparandussüsteemi on vajalik Põllumajandusameti kooskõlastus vastavalt maaparandusseadusele.

§ 6.  Nõuded heit- ja sademevee pinnasesse juhtimise kohta

  (1) Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine on käesoleva määruse tähenduses heit- ja sademevee hajutatult pinnasesse immutamine.

  (2) Sademevee reostusnäitajad ei tohi pinnasesse juhtimisel ületada lisas 1 esitatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis on kehtestatud reoveekogumisala kohta, mille reostuskoormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. Naftasaaduste sisaldus sademevees ei tohi ületada 5 mg/l.

  (3) Sademevee juhtimine pinnasesse peab vastama § 5 lõigetes 3, 4 ja 6–8 esitatud nõuetele ning olema kooskõlas §-s 7 sätestatud erisustega.

  (4) Heit- ja sademevee immutussügavus peab olema aasta ringi vähemalt 1,2 m ülalpool põhjavee kõrgeimat taset ning jääma 1,2 m kõrgemale aluspõhja kivimitest.

  (5) Kui heitvee juhtimine kaugel asuvasse veekogusse ei ole majanduslikult põhjendatud ning põhjavee seisundi halvenemise ohtu ei ole, võib heitvett juhtida pinnasesse, arvestades veeseaduse § 241 lõigetes 8 ja 9 sätestatud erisusi, järgmistes kogustes:
  1) kuni 50 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist;
  2) kuni 5 m3 ööpäevas kaitstud, suhteliselt kaitstud ja keskmiselt kaitstud põhjaveega aladel, kasutades vähemalt reovee mehaanilist puhastamist;
  3) kuni 5 m3 ööpäevas nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee mehaanilist puhastamist juhul, kui puhastatakse ainult olmereovett, välja arvatud vesikäimlast pärit reovesi;
  4) kuni 10 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee bioloogilist puhastamist;
  5) 10–50 m3 ööpäevas kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel pärast reovee süvapuhastust, mille tulemusel heitvesi vastab nõuetele, mis on lisas 1 esitatud reoveekogumisala kohta, mille reostuskoormus ületab 100 000 ie.

  (6) Lõike 5 punktis 5 sätestatud juhul ei tohi pinnasesse juhitav heitvesi sisaldada üle 0,1 mg/l nitriteid ja üle 45 mg/l nitraate. Loas võib määrata pinnasesse juhitavas heitvees sisalduvate kolibakterite arvu piirväärtuse.

§ 7.  Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine veehaarde läheduses

  (1) Heit- ja sademevee pinnasesse juhtimine ei ole lubatud veehaarde sanitaarkaitsealal või hooldusalal ja lähemal kui 50 m sanitaarkaitseala või hooldusala välispiirist ning lähemal kui 50 m veehaardest, millel puudub sanitaarkaitseala või hooldusala, või joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust.

  (2) Omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus ja selle määramise kriteeriumid on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001. a määruse nr 171 „Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded” §-s 7.

§ 8.  Nõuded ohtlikku ainet sisaldava heit- ja sademevee veekogusse või pinnasesse juhtimise kohta

  (1) Lisas 3 nimetatud ohtlikke aineid ei tohi leiduda veekogusse või pinnasesse juhitavas heit- ja sademevees või ei tohi nende ainete sisaldus veekogusse või pinnasesse juhitavas heit- ja sademevees ületada samas lisas esitatud piirväärtusi, välja arvatud naftasaaduste ning ühe- ja kahealuseliste fenoolide sisalduse osas.

  (2) Vase, tsingi, baariumi ja nende ühendite ning fluoriidide puhul võib loa andja isiku põhjendatud taotluse korral ohtlikule ainele heitvee piirväärtuse seadmisel lähtuda võetava vee looduslikust foonist, suurendades fooni võrra loasse määratavat piirväärtust. Erand märgitakse keskkonnaloas kui ainele kehtestatud piirväärtus.

  (3) Ohtliku aine puudumise tuvastamiseks rakendatakse lisas 3 esitatud aine mõõteprintsiipi näitaja analüüsimisel uuritavas maatriksis.

  (4) Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimisel ei tohi naftasaaduste ning ühe- ja kahealuseliste fenoolide sisaldus heitvees ületada lisas 1 sätestatud piirväärtusi või reovee puhastusastmeid ning sademevee veekogusse või pinnasesse juhtimisel ei tohi naftasaaduste sisaldus sademevees ületada § 5 lõikes 3 sätestatud piirväärtust.

  (5) Kui vesi juhitakse tagasi samasse veekogusse, kust see võeti, ning veekasutuse käigus ei lisandu vette täiendavaid ohtlikke aineid, siis sellist tegevust ei loeta ohtlike ainete keskkonda juhtimiseks.

  (6) Lõikes 1 sätestatud ohtlike ainete piirväärtusi võib ületada või aine mitteleidumise nõude võib jätta järgimata heit- ja sademevee juhtimisel veekogusse, kui loa omaja või taotleja esitab vastavasisulise taotluse loa andjale ning kui täidetakse kõik järgmised tingimused:
  1) loa omaja või taotleja tõendab, et nõuete kohene täitmine ei ole sotsiaal-majanduslikel põhjustel võimalik;
  2) loa omaja või taotleja esitab loa andjale ettepaneku ohtliku aine või ainete segunemispiirkonna kohta, sealhulgas kirjeldab selle määramise metoodikat ja märgib segunemispiirkonna paiknemise kaardil;
  3) loa omaja või taotleja koostab nõuete täitmiseks tegevuskava projekti ja esitab selle loa andjale;
  4) loa omaja või taotleja tagab ja tõendab regulaarse seirega, et heit- ja sademevee veekogusse juhtimine ei põhjusta veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist väljaspool segunemispiirkonda, välja arvatud juhul, kui veekogus ületatakse ohtliku aine sisalduse piirväärtus fooni tõttu.

  (7) Loa andja kinnitab segunemispiirkonna kirjelduse ja kaardi ning tegevuskava loa lisana või esitab põhjendused nende kinnitamata jätmise kohta loamenetluse tähtaja jooksul.

  (8) Loa omaja tegutseb loa andja kinnitatud tegevuskava järgi, välja arvatud lõikes 9 sätestatud juhul.

  (9) Kui loa omaja või taotleja rakendab tööstusheite seaduse mõistes parimat võimalikku tehnikat, siis otsustab tegevuskava koostamise vajaduse loa andja, arvestades loa omaja või taotleja põhjendatud selgitusi lõike 6 punkti 3 suhtes erandi kohaldamiseks.

  (10) Heit- või sademevee juhtimisel pinnasesse võib lõikes 1 sätestatud ohtlike ainete piirväärtusi ületada või aine mitteleidumise nõude jätta järgimata, kui on täidetud lõike 6 punktides 1 ja 3 ning lõikes 8 sätestatud tingimused.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

§ 9.  Ohtliku aine segunemispiirkond ja nõuded selle määramise kohta

  (1) Käesoleva paragrahvi nõuded kehtivad ainult § 8 lõikes 6 sätestatud juhul.

  (2) Ohtliku aine segunemispiirkond on heite keskkonda laskmise kohaga piirnev veekogu osa, milles mittenõuetekohase heit- või sademevee tõttu võib veekogus olev vesi ületada veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust, kui see ei mõjuta ülejäänud pinnaveekogu vastavust mainitud piirväärtusele.

  (3) Ohtliku aine segunemispiirkonna keskpunkt on heitvee või sademevee väljalask ja välispiir on väljalasule lähim proovivõtupunkt, milles mitte üheski veest võetud proovis ei või ohtliku aine sisaldus ületada veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust.

  (4) Vooluveekogus soovituslik segunemispiirkonna ulatus on väljalasust 10-kordne vooluveekogu laius või 1 km, olenevalt sellest, kumb on väiksem, kuid mis ei ületa 10% terve veekogu pikkusest.

  (5) Rannikumeres ja seisuveekogus soovituslik segunemispiirkonna ulatus on mahuga 2000 m3 väljalasu ümbruses.

  (6) Segunemispiirkonna määramisel võib aluseks võtta lõigetes 4 ja 5 sätestatud soovitusliku segunemispiirkonna ulatuse või määrata sellest väiksema segunemispiirkonna. Mõlemal juhul tuleb veeproovide tulemuste alusel tagada, et ohtlikku ainet sisaldav heide ei põhjusta veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist segunemispiirkonnast väljaspool.

  (7) Segunemispiirkonna võib määrata soovituslikust segunemispiirkonnast suuremana, juhul kui vahetult soovitusliku segunemispiirkonna piirist väljaspool ületatakse veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtust. Sellisel juhul tuleb segunemispiirkonna ulatust vähendada lõikes 4 või 5 sätestatud ulatuseni vastavalt §-s 91 nimetatud tegevuskavale.

  (8) Lõikes 7 sätestatud segunemispiirkond tuleb veeproovide tulemuste alusel määrata, arvestades, et ohtlikku ainet sisaldava heide ei põhjusta veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtuse ületamist segunemispiirkonnast väljaspool.

  (9) Kui suublaks olevas veekogu vees on veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud ohtliku aine pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtus fooni tõttu ületatud, siis määratakse segunemispiirkond lõikes 4 või 5 esitatud ulatusega.

  (10) Kui mitme ohtliku aine korral ületatakse ohtliku aine heite piirväärtus või tuvastatakse leidumine heit- või sademevees ja on vaja määrata mitme ohtliku aine segunemispiirkond, siis määratakse kõigi ohtlike ainete kohta üks ühine segunemispiirkond lähtuvalt kõige suurema ulatusega segunemispiirkonnast.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

§ 91.  Tegevuskava

  (1) Paragrahvi 8 lõikes 1 sätestatud nõuete täitmiseks koostab loa taotleja või loa omanik tegevuskava projekti kuueks aastaks nende ainete kohta, mida lisa 3 kohaselt heitvees leiduda ei või, ja kaheteistkümneks aastaks nende ainete kohta, millele on lisa 3 kohaselt kehtestatud konkreetne numbriline piirväärtus.

  (2) Tegevuskava projekt peab sisaldama järgmisi loa omaja või taotleja tegevuste kirjeldusi:
  1) lepinguliste klientide poolt temale kuuluvasse või hallatavasse kanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete tuvastamine ja nende sisalduse määramine ning nende ainete sisalduse vähendamine või ainete keskkonda juhtimise lõpetamine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat;
  2) reoveepuhastusprotsessi käigus lisanduvate ohtlike ainete sisalduse vähendamine või nende lisamise lõpetamine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat;
  3) reoveepuhastusprotsessi tehnoloogilise lahenduse muutmine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat;
  4) heite väljalasu juures ohtlikke aineid sisaldava heite tõhus hajutamine või kiire segunemise soodustamine või heitega seotud vooluhulkade ja ohtlike ainete sisalduse dünaamika muutmine, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat;
  5) segunemispiirkonna seireplaan tegevuskava kestel.

  (3) Segunemispiirkonna seireplaan sisaldab andmeid selle kohta, milliste ajavahemike järel ja millistest kohtadest veeproove tuleb võtta, et tõendada segunemispiirkonna ulatuse vähenemist.

  (4) Tegevuskava kohast segunemispiirkonna seiret tuleb teha vahetult väljaspool segunemispiirkonna välispiiri, kui segunemispiirkond on määratud vastavalt § 9 lõikele 6. Kui segunemispiirkond on määratud vastavalt § 9 lõikele 7, siis tuleb seiret teha ka vahemikus, mis jääb soovitusliku ja tegeliku segunemispiirkonna vahele.

  (5) Kui segunemispiirkond on moodustatud baariumi, tsingi, fluoriidi või vase suure sisalduse tõttu heitvees või sademevees ja koheseks heite vähendamiseks puuduvad loa omajal sotsiaal-majanduslikult põhjendatud meetmed, võib loa andja otsusel tegevuskava sisu piirduda segunemispiirkonna seirega.

  (6) Loa omaja esitab loa andjale ülevaate tegevuskava täitmisest tegevuskava tähtaja lõppemisel ja iga kolme aasta tagant tegevuskava täitmise seisust, ning vajaduse korral ettepaneku tegevuskava muutmiseks või ettepaneku segunemispiirkonna ulatuse vähendamiseks, kui ei ole saavutatud vastavus § 8 lõikes 1 sätestatud nõuetele.

  (7) Segunemispiirkonna ulatuse vähendamata jätmine on põhjendatud juhul, kui segunemispiirkond on määratud § 9 lõike 6 kohaselt või loa omaja tõendab, et tegevuskavas kavandatu elluviimisest hoolimata ei ole segunemispiirkonna ulatus muutunud või kui veekogus ületatakse ohtliku aine veeseaduse § 265 lõike 10 alusel kehtestatud pinnavee keskkonna kvaliteedi piirväärtus fooni tõttu.

  (8) Kui tegevuskava tähtaja jooksul ei ole täidetud § 8 lõikes 1 sätestatud nõuded ja loa omaja tõendab, et ta on ellu viinud kõik tegevuskavas kavandatud toimingud ning kasutab ohtlike ainete eemaldamiseks reoveest teada olevat parimat võimalikku tehnikat, siis koostatakse uus tegevuskava käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

3. peatükk Heit- ja sademevee veekogusse või pinnasesse juhtimise nõuete täitmise kontrollimise meetmed 

§ 10.  Nõuded reoveest, heitveest ja sademeveest proovide võtmise ja analüüsimise kohta

  (1) Heitvee ja sademevee reostusnäitajate ning ohtlike ainete sisalduse ja heitvee pH määramiseks peab vee erikasutaja tagama loaga määratud kohtadest proovide võtmise ning korraldama proovide analüüsi.

  (2) Esinduslikke proove peab olema võimalik võtta reoveepuhastisse sisenevast reoveest ja suublasse juhitavast heitveest.

  (3) Alla 5 m3 heitvee ööpäevas pinnasesse juhtimisel peab olema võimalik võtta esinduslikke proove üksnes reoveepuhastisse sisenevast reoveest.

  (4) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on 2000 ie või suurem, peavad proovid olema keskmistatud proportsioonis vooluhulgaga või keskmistatud ajaliselt 24-tunnise proovikogumisajaga.

  (5) Kui reostusallika reostuskoormust ei ole võimalik väljendada inimekvivalentides või kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on alla 2000 ie, määratakse proovide võtmise nõuded loaga.

  (6) Proovi võtmisel tuleb tagada proovi esinduslikkus ning proovi võtmine peab vastama veeseaduse § 121 lõike 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele.

  (7) Biotiikide väljavoolus heitvee KHT, BHT7 ja heljuvaine sisalduse analüüsimiseks võetud proove filtreeritakse eeltöötlemise käigus läbi filtri, mille ava läbimõõt on 100 µm. Heljumi kontsentratsioon filtreerimata heitveeproovis ei tohi ületada 150 mg/l.

  (8) Sademeveeproov tuleb võtta vooluhulgaga proportsionaalse või ajas keskmistatud proovina. Esimene osaproov tuleb võtta 30 minuti jooksul pärast sademevee äravoolu algust ning jätkata osaproovide võtmist vähemalt iga 30 minuti järel ja vähemalt kahe tunni jooksul või kuni sademete lakkamiseni.

  (9) Loa raames tehtava sademevee omaseire proov võib olla punktproov, mis on võetud 30 minuti jooksul pärast sademevee äravoolu algust.

  (10) Sademevee vooluhulk on soovituslik arvutada standardis EVS 848:2003 „Ühiskanalisatsioonivõrk” või muus samaväärses standardis sätestatud metoodika alusel, kui õigusaktiga ei ole sätestatud teisiti.

§ 11.  Proovivõtu sagedus 2000 ie ja suurema reostuskoormusega reoveepuhasti ja muu reostusallika heitvee ja reovee reostusnäitajate, välja arvatud ohtlike ainete sisalduse, määramiseks ning puhastusastmete väljaselgitamiseks

  (1) Heitveest proovivõtu sagedus, välja arvatud proovivõtt ohtlike ainete sisalduse määramiseks, peab olema vähemalt:
  1) 12 proovi aastas, kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on 2000–49 999 ie;
  2) 24 proovi aastas, kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on suurem kui 49 999 ie.

  (2) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on 2000–9999 ie ja kui esimesel aastal loa andmise päevast arvates kõik 12 heitvee proovi vastavad käesolevas määruses sätestatud reostusnäitajate piirväärtustele, võib edaspidi võtta neli proovi aastas. Kui neljast võetud heitvee proovist kas või ühe proovi näitajad on suuremad käesolevas määruses sätestatud reostusnäitajate piirväärtustest, peab järgmisel aastal võtma 12 proovi.

  (3) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on üle 2000 ie, peab vee erikasutaja iga-aastase reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormuse määramise ajal välja selgitama reovee puhastusastme.

  (4) Reovee puhastusastme väljaselgitamiseks tuleb võtta proovid ühel ajal nii reoveepuhastisse või muusse reostusallikasse sisenevast reoveest kui ka sealt väljuvast heitveest. Puhastusastet tuleb hinnata üks kord aastas ühe reovee ja ühe heitvee keskmistatud proovi alusel.

§ 12.  Proovivõtu sagedus ohtlike ainete sisalduse väljaselgitamiseks, sademevee ja alla 2000 ie reostuskoormusega reoveepuhasti ning muu reostusallika heitvee ja reovee reostusnäitajate määramiseks ning puhastusastmete väljaselgitamiseks

  (1) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on alla 2000 ie või kui hinnatakse ohtlike ainete sisaldust, määratakse loas heitvee proovivõtu sagedus.

  (2) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on alla 2000 ie, peab vee erikasutaja reovee puhastusastme väljaselgitamiseks võtma proovi reoveepuhastisse või muusse reostusallikasse sisenevast reoveest. Võetud proov võib olla punktproov. Proov tuleb võtta üks kord aastas.

  (3) Kui reoveepuhasti või muu reostusallika reostuskoormus on alla 50 ie, peab vee erikasutaja reovee puhastusastme väljaselgitamiseks võtma loa andja nõudmisel proovi reoveepuhastisse või muusse reostusallikasse sisenevast reoveest. Võetud proov võib olla punktproov.

  (4) Reovee puhastusastme väljaselgitamiseks tuleb võtta proovid ühel ajal nii reoveepuhastisse või muusse reostusallikasse sisenevast reoveest kui ka sealt väljuvast heitveest.

  (5) Proovivõtu sagedus ja koht sademevee reostusnäitajate määramiseks täpsustatakse loas. Sademevee proove tuleb võtta vähemalt üks kord aastas, kuid loas ei tohi määrata, et proovivõtt peaks toimuma sagedamini kui üks kord kvartalis.

  (6) Reostusnäitajate ja ohtlike ainete sisalduse määramiseks sademevees ei võeta proovi vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

§ 13.  Suubla seire

  (1) Loa omaja teeb loas märgitud heitvee reostusnäitajate seiret heitvee suublas heitvee väljalaskme mõju piirkonnas loas nõutud kohtades ja sagedusega.

  (2) Lõigetes 3 ja 4 nimetatud nõuded kehtivad ainult § 8 lõikes 4 sätestatud juhul.

  (3) Loa omaja mõõdab loas märgitud ohtliku aine, välja arvatud naftasaaduste ning ühe- ja kahealuseliste fenoolide, sisaldust suublas loas määratud kohtades.

  (4) Ohtliku aine, välja arvatud naftasaaduste ning ühe- ja kahealuseliste fenoolide, sisaldust mõõdetakse loas määratud sagedusega kuni § 8 lõike 4 punktis 4 nimetatud tegevuskava lõpuni. Loa andja võib määrata mõõtmiste sageduse kuni 12 korrani aastas, kui see on majanduslikult, tehniliste teadmiste või eksperdiarvamusega põhjendatud.

§ 14.  Heitvee käesoleva määruse nõuetele vastavuse hindamine aruandluse tarbeks

  (1) Heitvee kvaliteedi vastavust käesoleva määruse nõuetele hindab esitatud andmete alusel aruandluse tarbeks vähemalt üks kord aastas Keskkonnaagentuur.
[RT I, 13.06.2013, 1 - jõust. 16.06.2013]

  (2) Heitvesi loetakse käesoleva määruse nõuetele vastavaks, kui aasta jooksul ei ole olnud proove, mille BHT7, KHT ja heljuvaine sisaldus ületavad lisa 1 kohaseid piirväärtusi rohkem, kui lisas 2 esitatud tabeli järgi on lubatud.

  (3) Tulenevalt lõikest 2 ei tohi BHT7 ja KHT väärtus olla proovis üle kahe korra suurem lisas 1 sätestatud piirväärtusest. Kui proovi BHT7 ja KHT väärtused ületavad lisas 1 sätestatud piirväärtusi üle kahe korra, loetakse heitvesi käesoleva määruse nõuetele mittevastavaks.

  (4) Kui heljuvaine sisaldus proovis ületab lisa 1 kohast piirväärtust üle 2,5 korra, loetakse heitvesi käesoleva määruse nõuetele mittevastavaks.

  (5) Üldfosfori ja üldlämmastiku sisaldust arvutatakse aasta jooksul võetud proovide keskmisena, mis peab vastama lisas 1 kehtestatud heitvee piirväärtustele.

  (6) Heitvee reostusnäitajate käesoleva määruse nõuetele vastavuse hindamisel ei lähe arvesse vihmavalingu või muude erakorraliste ilmastikuolude, näiteks lume kiire sulamise ajal võetud proovid.

4. peatükk Rakendussätted 

§ 15.  Määruse rakendamine

  (1) Kõik enne käesoleva määruse jõustumist antud load kehtivad loas esitatud tingimustel kuni loa kehtivuse lõpuni, kuid mitte kauem kui 1. jaanuarini 2015. a, välja arvatud üldfosfori sisaldus, mille puhul üle 10 000 ie suurustel reoveekogumisaladel kehtivad lisas 1 nimetatud üldfosfori sisalduse piirväärtused.

  (2) Heitvee üldfosfori sisalduse piirväärtus 2000–9999 ie suurustel reoveekogumisaladel on kuni 31. detsembrini 2018. a 1,5 mg/l.

  (3) Reoveekogumisaladel suurusega 300–1999 ie hindab kuni 31. detsembrini 2018. a heitvee üldfosfori sisalduse piirväärtuse määramise vajalikkust ja vajaduse korral määrab selle vastavalt § 4 lõikele 3 loa andja.

  (4) Paragrahvi 5 lõikes 8 sätestatud Põllumajandusameti kooskõlastuse nõuet ei kohaldata kanalisatsiooniehitistele, mis on rajatud enne 1. jaanuari 2013. a.

  (5) Keskkonnaamet peab enne 1. jaanuari 2017. a antud keskkonnaload viima vastavusse lisas 3 sätestatud piirväärtustega hiljemalt 31. märtsiks 2017. a.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

  (6) Paragrahvi 8 lõikes 2 ja muude lisas 3 sätestatud heit- ja sademevee piirväärtuse määramise erisuste kohaldamiseks esitab isik vastavasisulise taotluse loa andjale. Erisuse kohaldamise korral ei rakendu lõikes 5 nimetatud tähtaeg ning muudatus jõustub loa andja otsuse tegemisest arvates.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

  (7) Käesoleva määruse kuni 31. detsembrini 2016. a kehtinud § 8 lõike 4 (RT I, 04.12.2012, 1) kohaseid tingimusi vee erikasutusloas võib loa andja muuta loa omaja vastavasisulise taotluse alusel. Sellisel juhul ei rakendu lõikes 5 nimetatud tähtaeg ning muudatus jõustub loa andja otsuse tegemisest arvates.
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

§ 16.  Määruse kehtetuks tunnistamine

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

§ 17.  Määruse jõustumine

  Määrus jõustub 1. jaanuaril 2013. a.


1 Nõukogu direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta (EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40–52), muudetud direktiiviga 98/15/EÜ (EÜT L 67, 7.3.1998, lk 29–30);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1–73), muudetud direktiiviga 2009/31/EÜ (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114–135);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/11/EÜ teatavate ühenduse veekeskkonda lastavate ohtlike ainete põhjustatava saaste kohta (ELT L 64, 4.3.2006, lk 52–59);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/419/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (ELT L 348, 24.12.2008, lk 84–97).

Lisa 1 Heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

Lisa 2 Määruse nõuetele vastavuse kontrollimisele eelnenud aasta jooksul võetud proovide arv ja nõudeid mitterahuldavate proovide lubatud arv

Lisa 3 Veekogusse või pinnasesse juhitava heit- ja sademevee ohtlike ainete sisalduse piirväärtused
[RT I, 16.12.2016, 2 - jõust. 01.01.2017]

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json