Teksti suurus:

Liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise kord

Väljaandja:Sotsiaalminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:20.01.2014
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.09.2014
Avaldamismärge:RT I, 17.01.2014, 14

Liiklusõnnetusega seotud mittevaralise kahju hindamise kord

Vastu võetud 31.05.2004 nr 69
RTL 2004, 78, 1264
jõustumine 19.06.2004

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

VastuvõtmineAvaldamineJõustumine
13.10.2010RT I 2010, 76, 58501.01.2011
13.01.2014RT I, 17.01.2014, 520.01.2014

Määrus kehtestatakse «Liikluskindlustuse seaduse» § 33 lõike 2 alusel.

§ 1.   Vigastuste liigitamine

  (1) Vigastused liigitatakse funktsioonihäirete sügavuse, ravi ja töövõime kaotuse kestvuse järgi kuude raskusastmesse: kerged, keskmise raskusega kergemad ja keskmise raskusega raskemad, rasked, väga rasked ja eriti rasked vigastused.

  (2) Kerged vigastused on: väike lõike-, põrutus-, muljumis- või rebimishaav, mis ei vaja kirurgilist korrastust; põrutus. Kerged vigastused paranevad ühe kuni kahe nädalaga püsivaid kahjustusi jätmata, vigastused ei vaja haiglaravi ning põhjustavad kuni kaks nädalat kestva töövõimetuse.

  (3) Keskmise raskusega kergemad vigastused on: üksik lõike-, põrutus-, muljumis- või löögihaav, mis vajab kirurgilist korrastust; liigesekapsli vigastus; liigese nikastus ja venitus; väikese liigese nihestus; üksik luumurd, mis paraneb tüsistusteta ja ei vaja ortopeedilist operatiivset ravi; lühiajalise teadvusekaoga ajuvigastus, mis paraneb jääknähtudeta; kuulmekile purunemine; silmavigastus, millest ei jää püsivat nägemiskahjustust; 1–5 hamba kaotus ja teised sama raskusastmega vigastused. Keskmise raskusega kergemate vigastuste puhul on vajalik haiglaravi kuni üks nädal, vigastused põhjustavad kuni kaks kuud kestva töövõimetuse ning ei põhjusta pärast paranemist püsivaid vaevusi.

  (4) Keskmise raskusega raskemad vigastused on: pikkade toruluude murd või murrud, mis võivad vajada ortopeedilist operatiivset ravi, kuid paranevad tüsistusteta; suure liigese nihestus koos sidemete vigastusega, mis jätab püsiva funktsioonihäire; näokolju luude murd või murrud; ühe sõrme täielik või osaline kaotus; roiete hulgimurrud, mis põhjustavad veririnna tekkimise, kuid millega ei kaasne kopsuvigastust ega pikaajalist hingamispuudulikkust; kirurgilist ravi vajanud kõhukoopaelundite vigastus, mis paranes tüsistusteta; ajuvigastus, millest on jäänud kerge püsiva kahjustuse jääknähud; kaelapiirkonna vigastus, mis põhjustab mitmeid kuid kestva haigestumise ja töövõimetuse; silmavigastus, mis põhjustab ühe silma nägemisteravuse languse kuni 0,1-ni, kui teise silma nägemisteravus on säilinud, ja teised sama raskusastmega vigastused. Keskmise raskusega raskemate vigastuste puhul on vajalik haiglaravi üks kuni kaheksa nädalat, vigastused põhjustavad kaks kuni seitse kuud kestva töövõimetuse ning võivad põhjustada pärast paranemist väheste vaevustega funktsioonihäireid.

  (5) Rasked vigastused on: aeglustunud paranemisega luumurd; luumurd, millega kaasneb närvide või veresoonte vigastus; liigese nihestusmurd; luumurd, mis on tüsistunud mädapõletikuga; luumurru tagajärjel tekkinud liigesjäikus ja liigesepurustus; lülisamba kaela-, rinna- või nimmelüli raske murd, millega ei kaasne närvivigastust; roiete hulgimurrud, millega kaasneb veriõhkrind või kopsude muljumisvigastus; kirurgilist ravi vajavad rindkere või kõhukoopa elundite vigastuse tüsistused (soolesulgus, vigastusest tingitud kusejuha läbimatus); vahelihase rebend; rasked näokolju luude hulgimurrud; jäsemete hulgimurrud või liittraumad, mis haaravad ka teisi organsüsteeme; ühe silma või selle nägemisvõime kaotus; silmavigastused, mis põhjustavad nägemisteravuse languse jääkväärtusega ühes silmas 0,2-ni ja teises silmas 0,3-ni; mitme sõrme või varba osaline või täielik kaotus; II–III raskusastme ulatuslik põletusvigastus, hingamisteede põletus; kõikide hammaste kaotus ja teised sama raskusastmega vigastused. Raskete vigastuste puhul on vajalik kolm kuni üheksa nädalat kestev haiglaravi intensiivravi üksuses, vigastused põhjustavad seitse kuni kaksteist kuud kestva töövõimetuse ning võivad põhjustada pärast paranemist olulisi funktsioonihäireid.

  (6) Väga rasked vigastused on: jäseme kaotus; liigeseproteesimist nõudvad liigese vigastused; luumurrud, millega kaasnevad ulatuslikud närvide ja veresoonte vigastused; õla- ja nimmepiirkonna närvipõimikute vigastusest tingitud jääv tunde- ja funktsioonihäire; rindkere hulgivigastus (vahelihase rebendiga kaasnev kopsu rebend, südamepaunasisene verejooks ja südame muljumisvigastus); rindkere lahtine vigastus; hingetoru vigastuse järgne ahenemine; lülisamba kaela-, rinna- ja nimmelüli murd, millega kaasneb osaline seljaaju või sellest lähtuva närvipõimiku kahjustus; keskmise raskusega ja rasked ajuvigastused; peaaju, kehatüve, jäsemete rasked hulgivigastused ja vigastuste kombinatsioonid, mis vajavad mitmeid valu ja vaeva põhjustavaid kirurgilisi operatsioone; jääv soole- või kusejuha uuris; suguelundite vigastuse järgne sigimisvõimetus ja suguühtevõime kaotus; silmavigastused, mis põhjustavad mõlema silma nägemisteravuse languse kuni 0,2-ni; täielik kurtus; vigastusest tekkinud inetuks tegevad ja tähelepanu äratavad näo moonded ja puuded, nagu näiteks kõrva puudumine, nina või selle osa kaotus või moonded, ja teised sama raskusastmega vigastused. Väga raskete vigastuste puhul on vajalik üle üheksa nädala kestev haiglaravi, vigastused põhjustavad üle ühe aasta kestva töövõimetuse, kuid mitte täieliku töövõimetuse, ning põhjustavad pärast paranemist märkimisväärseid, püsivat laadi vaevusi ja funktsioonihäireid.

  (7) Eriti rasked vigastused on: eriti rasked ajuvigastused, mis põhjustavad traumaatilist nõdrameelsust või muu raske püsiva vaimse puude; jäsemete kaotus; vigastused, mis põhjustavad pidevat tugevat valu ja vaeva; ajuvigastused, mis põhjustavad püsiva jäsemete halvatuse; pimedaksjäämine ja teised sama raskusastmega vigastused. Eriti raskete vigastuste puhul on vajalik pikaajaline haiglaravi või pidev õendusabi, vigastused põhjustavad täieliku töövõimetuse, mille tõttu kannatanu vajab pidevalt kõrvalabi.
[RT I, 17.01.2014, 5 - jõust. 20.01.2014]

§ 2.   Mittevaralise kahju hüvitamisnormid

  (1) Paragrahvi 1 lõikes 2 nimetatud kergete vigastustega seotud mittevaralist kahju ei hüvitata.

  (2) Paragrahvi 1 lõikes 3 nimetatud keskmise raskusega kergemate vigastustega seotud mittevaralise kahju puhul makstakse hüvitist 130 eurot.
[RT I 2010, 76, 585 - jõust. 01.01.2011]

  (3) Paragrahvi 1 lõikes 4 nimetatud keskmise raskusega raskemate vigastustega seotud mittevaralise kahju puhul makstakse hüvitist 260 eurot.
[RT I 2010, 76, 585 - jõust. 01.01.2011]

  (4) Paragrahvi 1 lõikes 5 nimetatud raskete vigastustega seotud mittevaralise kahju puhul makstakse hüvitist 390 eurot.
[RT I 2010, 76, 585 - jõust. 01.01.2011]

  (5) Paragrahvi 1 lõikes 6 nimetatud väga raskete vigastustega seotud mittevaralise kahju puhul makstakse hüvitist 520 eurot.
[RT I 2010, 76, 585 - jõust. 01.01.2011]

  (6) Paragrahvi 1 lõikes 7 nimetatud eriti raskete vigastustega seotud mittevaralise kahju puhul makstakse hüvitist 640 eurot.
[RT I 2010, 76, 585 - jõust. 01.01.2011]

§ 3.   Määruse kehtetuks tunnistamine

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

/otsingu_soovitused.json