Teksti suurus:

Kohtute seaduse § 132.5 põhiseaduspärasuse kontroll

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.03.2021
Avaldamismärge:RT I, 17.03.2021, 2

Kohtute seaduse § 132.5 põhiseaduspärasuse kontroll

Vastu võetud 16.03.2021

RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

5-20-7

Otsuse kuupäev

16. märts 2021

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Heiki Loot, Kaupo Paal ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Kohtute seaduse § 1325 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 30. oktoobri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-2111

Menetlusosalised

X
Sotsiaalkindlustusamet
Riigikogu
Õiguskantsler
Vabariigi Valitsus

Asja läbivaatamine   

Kirjalik menetlus


RESOLUTSIOON

Tunnistada kohtute seaduse § 1325 kehtetuks osas, milles see välistab pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku toitjakaotuspensioni määramise ja maksmise.


ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (edaspidi kaebaja) oli alates 1959. aastast abielus Y-ga, kes oli Eesti NSV Ülemkohtu ning seejärel Eesti Vabariigi Ülemkohtu kohtunik 1. jaanuarist 1978 kuni 30. septembrini 1993. Alates 1. septembrist 1994 määrati Y-le kohtuniku pension kohtuniku staatuse seaduse (KSS) § 33 alusel.

§ 33. Kohtuniku pension
(1) Kohtunikule kindlustatakse riiklik pension käesolevas seaduses sätestatud eranditega.
(2) Pensionile jäänud kohtuniku pensioni suurus on 75% tema viimasest ametipalgast ning viimase muutmisel arvutatakse kohtuniku pension ümber.
(3) Kohtuniku õigus käesoleva paragrahvi 2. lõikes tähendatud pensionile tekib pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist. Pärast 5-aastast kohtunikuna töötamist tekib sama õigus ka neil, kes vähemalt 10 aastat on töötanud ametikohtadel, mis käesoleva seaduse paragrahvi 3 7. lõike kohaselt loetakse võrdseks töötamisega kohtuniku ametikohal. Muudel juhtudel saab kohtunik pensioni üldalustel.

2. Alates 25. oktoobrist 1996 kehtestas Riigikogu KSS § 33 uues sõnastuses. Sätestati nii kohtuniku vanaduspension, kohtuniku invaliidsuspension kui ka kohtuniku ülalpidamisel olnud töövõimetu perekonnaliikme õigus saada kohtuniku surma korral toitjakaotuspensioni (KSS § 33 lõige 5). KSS §-s 33 sätestatud pensioniõigused laiendati ka 1. jaanuaril 1992 ametis olnud kohtunikele (KSS § 44).

§ 33. Kohtuniku pension
[---]
(5) Kohtuniku surma korral makstakse igale tema ülalpidamisel olnud töövõimetule perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni 30% toitja viimasest kohtuniku ametipalgast, kuid kõigile ülalpeetavatele kokku mitte üle 75% vanadus- või invaliidsuspensioni määrast, millele toitjal olnuks surma hetkel õigus käesolevas paragrahvis ettenähtud alustel, samuti kui toitja sai käesoleva paragrahvi alusel vanadus- või invaliidsuspensioni.
[---]

§ 44. Käesoleva seaduse paragrahvis 33 sätestatud kohtuniku pension laieneb isikutele, kes 1992. aasta 1. jaanuaril töötasid kohtunikena.

3. 2002. aastal tunnistas Riigikogu KSS-i kehtetuks, jõustades 29. juulist kohtute seaduse (KS), mille §-des 77–81 reguleeris erinevaid kohtunikupensioni liike (sh kohtuniku vanaduspension, kohtuniku väljateenitud aastate pension ja kohtuniku töövõimetuspension). KS §-s 81 sätestati kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension, mida makstakse kohtuniku surma korral tema perekonnaliikmele, kellel on selle saamiseks õigus. Kuna KS-is sätestamata juhtudel kohaldati kohtunikupensionile riiklike pensionide kohta sätestatut (KS § 77 lõike 5 esimene lause), määras toitjakaotuspensioni õigusega perekonnaliikmed kindlaks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20.

§ 81. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension
Kohtuniku surma korral makstakse toitjakaotuspensionile õigust omavale perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni 30% kohtuniku viimasest ametipalgast, kuid kokku mitte rohkem kui 70% kohtuniku viimasest ametipalgast.

4. 12. detsembril 2012 võttis Riigikogu vastu ning 1. juulil 2013 jõustus Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seadus, millega tunnistati KS §-d 77–82 kehtetuks. KS-i täiendati §-ga 1325 (edaspidi vana redaktsioon – v.r), mille punkt 1 andis enne 1. juulit 2013 pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele õiguse saada toitjakaotuspensioni üksnes juhul, kui perekonnaliikmel oli tekkinud õigus toitjakaotuspensionile enne 1. juulit 2013. Pärast 1. juulit 2013 sai kohtuniku perekonnaliikmel tekkida toitjakaotuspensioni õigus üksnes siis, kui 1. juulil 2013 ametis olnud kohtunik suri kohtunikuna ametis olemise ajal (KS § 1325 (v.r) punkt 2). Toitjakaotuspensioni maksmise aluseid reguleeris edaspidi KS § 1326 lõige 4 koostoimes riikliku pensionikindlustuse seadusega (KS § 1327 lõige 1).

§ 1325. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile
Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on toitjakaotuspensionile õigust omaval perekonnaliikmel, kui:
1) kohtunik oli kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja enne 2013. aasta 1. juulit ning õigus toitjakaotuspensionile on tekkinud enne 2013. aasta 1. juulit;
2) sureb kohtunikuna töötamise ajal 2013. aasta 1. juulil ametis olnud kohtunik.

§ 1326. Kohtunikupensioni suurus
[---]
(4) Kohtuniku surma korral makstakse toitjakaotuspensionile õigust omavale perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni 30% kohtuniku viimasest ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse, kuid kokku mitte rohkem kui 70% kohtuniku viimasest ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 22. oktoobri 2015. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-21-15 KS § 1325 (v.r) kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud määrata kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kui kohtunikupensionile jäänud isik suri või sureb pärast 30. juunit 2013. Koostoimes Riigikohtu otsusega andis KS § 1325 (v.r) õiguse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määrata ka nendele kohtuniku ametipensionile jäänud isikute RPKS §-s 20 nimetatud perekonnaliikmetele, kelle toitja suri või sureb pärast 30. juunit 2013 (vt otsuse punkt 72).

6. 19. novembril 2014 võttis Riigikogu vastu töövõimetoetuse seaduse (TVTS) ning 25. novembril 2015 töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, millega kehtestati alates 1. juulist 2016 KS § 1325 uues sõnastuses ning tunnistati KS § 1326 lõige 4 kehtetuks. Pärast nimetatud kuupäeva määratakse ja makstakse kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni üksnes juhul, kui õigus seda saada tekkis enne 1. juulit 2016, ning kohtute seaduse redaktsiooni alusel, mis kehtis nimetatud kuupäevani.

§ 1325. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile
Kohtuniku perekonnaliikmele, kellel on õigus kohtuniku toitjakaotuspensionile tekkinud enne 2016. aasta 1. juulit, määratakse ja makstakse see lähtudes kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud käesoleva seaduse redaktsioonist.

7. Y suri 1. septembril 2019. Kaebaja esitas 17. septembril 2019 Sotsiaalkindlustusametile avalduse, milles palus määrata talle kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension.

8. Sotsiaalkindlustusamet jättis avalduse 17. septembril 2019 otsusega nr 08155 rahuldamata, kuna KS § 1325 järgi ei ole kaebajal õigust kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile. Sotsiaalkindlustusamet ei määranud kaebajale toitjakaotuspensioni ka RPKS § 20 alusel, kuna see oleks olnud väiksem kaebaja vanaduspensionist (518 eurot).

9. Kaebaja esitas 12. novembril 2019 Tallinna Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti otsuse tühistamist ja ameti kohustamist määrata kaebajale alates 17. septembrist 2019 kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension 30% ulatuses Riigikohtu liikme ametipalgast. Kaebaja palus KS § 1325 vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-dega 10 ja 12 kohaldamata jätta.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse 30. oktoobri 2020. a otsusega, tühistas Sotsiaalkindlustusameti otsuse ja kohustas ametit määrama kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni alates 17. septembrist 2019. Halduskohus jättis KS § 1325 – osas, milles see ei võimalda määrata pärast 31. detsembrit 1991 ja enne 2. juulit 2013 ametis olnud ning pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri pärast 30. juunit 2016 – kohaldamata ja tunnistas põhiseadusvastaseks. Tallinna Halduskohus saatis otsuse 30. oktoobril 2020 Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamiseks.


TALLINNA HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohtuasjas ei vaieldud selle üle, et kaebaja vastas RPKS §-s 20 sätestatud tingimustele toitjakaotuspensioni saamiseks. Kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise välistas aga KS § 1325, mistõttu oli see asja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuv norm. Kuna kaebaja abikaasa viimane pension oli 3315 eurot, arvestatuna ametipalgalt 4420 eurot, oleks kaebajal enne 1. juulit 2016 kehtinud reeglite järgi olnud õigus saada 1326 euro (30% Y viimase pensioni arvutamise aluseks olevast ametipalgast) suurust kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni.

12. Kaebajal ja tema abikaasal oli õigus loota, et ligikaudu 20 aastat kehtinud kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni reeglid jäävad nende suhtes kehtima. Nad said arvestada, et ei pea võtma lisameetmeid tagamaks perekonnaliikmete toimetulek pärast Y surma, sest seadusandja on neile lubanud tavalisest oluliselt suurema toitjakaotuspensioni, mis tagaks kaebajale kohtuniku perekonnaliikmena varasemaga ligilähedase elustandardi. Kuna KS § 1325 kehtestamisega võeti kaebajalt riigi antud subjektiivne õigus ära, riivab säte kaebaja omandiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega.

13. Säte riivab ka kaebaja võrdsuspõhiõigust. Teda koheldakse halvemini võrreldes isikutega, kellel tekkis õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile enne 1. juulit 2016. Eelkõige on kaebajaga võrreldavas olukorras isikud, kelle toitja oli ametis pärast 31. detsembrit 1991 ja enne 1. juulit 2013, kuid suri pensionil olles enne 1. juulit 2016. Kaebajat eristab nimetatud isikutest üksnes ülalpidajaks olnud kohtuniku surma hetk – kas enne või pärast 1. juulit 2016. Riive on ulatuslik, kuna kaebaja pension on 2,56 korda väiksem, kui oleks olnud juhul, kui toitja oleks surnud enne 1. juulit 2016.

14. Halduskohus pidas sätte eesmärgiks halduskoormuse vähendamist, töövõime reformi tegemist ja riigi rahaliste vahendite säästmist töövõimetusskeemi jätkusuutlikkuse tagamiseks, mida kohus pidas legitiimseteks. Need ei õigusta aga ebavõrdset kohtlemist omandipõhiõigusse sekkumisel ja õiguspärase ootuse rikkumist. Võrreldavaid isikuid koheldakse erinevalt juhusliku ja üldjuhul tahtest sõltumatu tunnuse (toitja surma hetk) alusel. Arvestades kaebaja ja tema abikaasa vanust abikaasa pensionile jäämise ajal (vastavalt 57 ja 59 aastat), ei pidanud nad oma tuleviku kindlustamiseks tegema lisavalikuid, samuti polnud neil võimalust rohkem pensioni koguda (nt kohustusliku kogumispensioni abil). Õiguste riive intensiivsust suurendavad kohtunikule kehtestatud ametikitsendused ja ametivanuse piir (KSS § 4, § 7 lõige 2, § 26 punkt 3, KS § 49, § 991). Sättest tulenev riigi raha sääst on väike, kuna hüvitise saajaid on vähe. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 49 sätestatud ühekordsed hüvitised ei korva toitjakaotuse eriskeemi kadumist.


MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Kaebaja

15. Vaidlustatud säte on põhiseadusega vastuolus halduskohtu otsuses esitatud põhjustel.

Riigikogu

16. Riigikogu sotsiaalkomisjon leidis, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna rikub omandiõigust ning erinev kohtlemine ei ole põhjendatud. Kaebaja õiguste piiramisest tulenev mõju riigieelarvele on väike.

17. TVTS-i laiem eesmärk oli korrastada ametnike hüvesid, viies need samadele alustele. Kaotati ka kohtuniku perekonnaliikme kohtute seadusest tulenev õigus saada toitjakaotuspensioni, kui kohtunik sureb pärast 1. juulit 2016. See ei riku õiguspärase ootuse põhimõtet, sest keegi ei saa eeldada, et igasugune õigusnorm ning sellest tulenevad õigused jäävad kehtima tähtajatult. Seadusandjal on avar kaalutlusruum sotsiaalpoliitika kujundamisel, kuid kedagi ei jäeta abita. Kui kohtunik sureb pärast 1. juulit 2016, makstakse perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel. Muudatus ei tulnud kellelegi ootamatult, sest seadus võeti vastu 2014. aastal.

Õiguskantsler

18. KS § 1325 oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv, kuna sätte varasem redaktsioon koostoimes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalves tehtud otsusega asjas nr 3-4-1-21-15 oleks võimaldanud maksta kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni. Säte tuleb asjassepuutuvaks lugeda üksnes osas, mis ei võimalda määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni juhul, kui sureb 1. juulil 2016 juba kohtunikupensionile jäänud kohtunik. Võrdlusest tuleb välja jätta olukorrad, kus pärast 1. juulit 2016 (k.a) sureb ametis olev kohtunik, sest tema pereliikmed on teistsuguses olukorras. Ametis olevatel kohtunikel ja nende pereliikmetel on eeldatavalt rohkem aega ja võimalusi, et tagada tulevikuks enda ja lähedaste heaolu.

19. Säte on formaalselt põhiseaduspärane ega riku õiguspärase ootuse põhimõtet, kuigi piirab seda intensiivselt. Kuigi muudatuse Riigi Teatajas avaldamise (13. detsembril 2014) ja kaebaja abikaasa surma vahele jäi peaaegu viis aastat, oli kaebaja abikaasa pensionile jäänud juba ammu enne muudatuse tegemist. Ei kohtunikult ega tema abikaasalt ei saanud oodata samme, mis oleksid ilma toitjakaotuspensionita taganud kohtuniku abikaasale senisele elustandardile lähedase elustandardi säilitamise.

20. Ei õiguspärase ootuse põhimõte ega kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni seos kohtuniku sõltumatuse tagamisega ei nõua aga kohtuniku perekonnaliikmele õigust säilitada harjumuspärane elustandard elu lõpuni (õiguspärase ootuse tähtajatult ja täies suuruses tagamine). Kaitse määr ei peaks olenema sellest, kui palju juhtub olema temaga sarnases olukorras olevaid teisi inimesi, kuna see võib tekitada ebavõrdse kohtlemise. Õiguspärast ootust ei saa jätta kaitseta üksnes seetõttu, et sellele tuginevaid inimesi on palju, ega kaitsta ulatuslikumalt olukorras, kus sellele tuginevaid inimesi on vähe. Kui kohelda võrdselt kõiki sarnaseid eripensioni lubaduse olukordi ja sealjuures tagada õiguspärase ootuse kaitse kõigi puhul tähtajatult täies ulatuses, siis võib mõju riigieelarvele olla suur.

21. Eripensionisüsteemi ümberkorraldamiseks on kaalukad põhjused. Vanemaealiste osakaal rahvastikus kasvab ja koormus pensionisüsteemile suureneb, mistõttu peab Riigikogul olema võimalus mõjutada eelmiste koosseisude antud lubadusi. Paljud inimesed peavad pärast perekonnaliikme surma tõdema, et vähenenud sissetulekut arvestades tuleb kulutusi vähendada (sh võib olla vajalik kolida väiksemale elamispinnale).

22. KS § 1325 rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi pärast 1. juulit 2016 ei saa enam tekkida õigust nõuda kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, jätkatakse selle tähtajatult ja täies ulatuses maksmist neile, kellel oli õigus toitjakaotuspensionile tekkinud enne muudatuse jõustumist. See on kooskõlas vajadusega luua õiguspärast ootust arvestav üleminek. Inimesel, kellele on eripension juba määratud, on ka suurem õiguspärane ootus kui inimesel, kellele eripensioni veel määratud ei ole. Siiski ei ole mõõdukas kohelda sedavõrd erinevalt pensionile jäänud kohtuniku perekonnaliikmeid olenevalt üksnes sellest, kas kohtunik suri enne või pärast 1. juulit 2016. Ühel juhul kaitstakse õiguspärast ootust täies ulatuses, teisel juhul õiguspärast ootust ei arvestata üldse. Võrdset kohtlemist võib seadusandja tagada ka soodustusi kõigi jaoks ühtmoodi ja paindlikult vähendades või pärast pikka üleminekuaega kaotades.

23. Riigikogu ei ole kohustatud toitja kaotuse korral eripensioniõigust andma, kui üldised sotsiaalsed garantiid vastavad PS § 28 lõikes 2 nõutavale sotsiaalsele miinimumile. Kui Riigikogu sellise soodustuse siiski ette näeb, tuleb tagada riigiteenijate võrdne kohtlemine ning seejuures tuleb eripensione käsitleda terviklikult. Kohtuniku surma korral pereliikmele eri(toitjakaotus)pensioni määramist õigustab ühelt poolt vajadus tagada kohtuniku sõltumatus (PS § 146 ja § 147 lõige 4), teisalt kohtunikule legaalse kõrvalteenistuse saamisele seatud piirangud (PS § 147 lõige 3 ja KS § 49).

24. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole kooskõlas see, et Riigikogu on lõpetanud alates 1. juulist 2016 surevate kohtunike perekonnaliikmetele eripensioni määramise, aga jätkab selle määramist teiste riigiteenijate perekonnaliikmetele. Riiklikust toitjakaotuspensionist oluliselt soodsamaid eri(toitjakaotus)pensione määratakse jätkuvalt ning toitja surma ajast sõltumata Ülemnõukogu XII koosseisu ja VII, VIII ning IX Riigikogu liikme perekonnaliikmele (Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse §-d 18 ja 19), presidendi perekonnaliikmele, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe perekonnaliikmele (Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse § 10 ja § 17) ja teenistusülesannete täitmisel hukkunud kaitseväelase perekonnaliikmele (kaitseväeteenistuse seaduse § 210). KS § 113 lõige 2 näeb ette rahvakohtuniku ülalpidamisel olnud töövõimetu perekonnaliikme riikliku toitjakaotuspensioni 20% suurendamise juhul, kui rahvakohtunik sureb oma kohustuste täitmise ajal kuritegeliku ründe tagajärjel, kuid kohtuniku perekonnaliikmele ei ole sellist õigust ette nähtud.

Vabariigi Valitsus

25. Vabariigi Valitsuse nimel esitas arvamuse justiitsminister kooskõlastatult sotsiaalministriga.

26. KS § 1325 on asjassepuutuv säte ning võib olla põhiseadusega vastuolus osas, milles ei võimalda määrata pärast 31. detsembrit 1991 ametis olnud ja enne 2. juulit 2013 pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kui toitja suri või sureb pärast 30. juunit 2016. Kuna esimest korda sätestati kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension 1996. aastal ning seejärel ka 2002. aastal, võis kaebajal olla tekkinud õigustatud ootus, et talle määratakse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension, mis on suurem talle RPKS-i alusel makstavast vanaduspensionist.

27. Vaidlusaluse sätte jõustumise ajaks oli olemas Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-21-15 ning seda oleks tulnud seaduseelnõu menetlemisel arvesse võtta. TVTS-i eelnõu seletuskirjast ei nähtu, miks koheldakse omandi- ja võrdsuspõhiõigusse sekkumisel halvemini neid kohtunike perekonnaliikmeid, kelle toitja suri pärast 30. juunit 2016. ATS § 49 sätestab hüvitise üksnes juhuks, kui ametnik hukkub või sureb teenistusülesannete täitmisel. Sarnases olukorras inimeste erinevat kohtlemist ei saa õigustada juhuslik asjaolu, milleks on kohtuniku surma hetk, ning samuti see, kas isiku surm haiguse tagajärjel saabub töötamise ajal või pärast pensionile jäämist.


PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

28. Kohtute seaduse § 1325 (alates 1. juulist 2016 kehtivas sõnastuses):

§ 1325. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension
Kohtuniku perekonnaliikmele, kellel on õigus kohtuniku toitjakaotuspensionile tekkinud enne 2016. aasta 1. juulit, määratakse ja makstakse see lähtudes kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud käesoleva seaduse redaktsioonist.
[RT I, 17.12.2015, 1 - jõust. 01.07.2016]”


KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

29. Kolleegium leiab, et Tallinna Halduskohtu taotlus KS § 1325 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks on lubatav (I) ning vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus, kuna riivab omandipõhiõigust (II ja III) põhiseadusvastaselt (IV).

I

30. Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusvastaseks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1 ja § 14 lõige 2). Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19).

31. Haldusasjas oli vaidluse all Sotsiaalkindlustusameti otsuse õiguspärasus, millega keelduti kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramisest. Kaebaja soovis otsuse tühistamist ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamist andma uus haldusakt, millega talle määratakse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension.

32. Halduskohtus ei vaieldud selle üle, et kaebaja vastas tingimustele, mis on RPKS §-s 20 sätestatud toitjakaotuspensioni maksmise eeldustena (vt RPKS § 20 lõige 1 ja lõike 2 punkt 4) ning millele pidi vastama ka kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni taotlev isik. Kaebaja oli toitja lesk, kes oli jõudnud vanaduspensioniikka ning olnud toitjaga abielus rohkem kui ühe aasta. Sotsiaalkindlustusametil puudus õiguslik alus määrata kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension, kuna KS § 1325 välistas hüvitise määramise juhul, kui selle aluseks olev faktiline sündmus (kohtuniku surm) toimus pärast 1. juulit 2016. Kaebaja kohtunikust abikaasa suri 2019. aastal.

33. Halduskohus sai kaebuse rahuldada üksnes juhul, kui jättis vaidlusaluse säte kohaldamata. Sellisel juhul kohaldusid kaebaja taotluse lahendamisel KS § 1326 lõige 4 ning § 1325 (v.r) punkt 1 koostoimes Riigikohtu 22. oktoobri 2015. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-21-15, millest tulenevalt määratakse enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspension sõltumata kohtuniku surma ajast. Nimetatud sätted tunnistati küll alates 1. juulist 2016 kehtetuks, kuid neid kohaldatakse endiselt kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmisel, kui õigus hüvitist saada tekkis enne 1. juulit 2016 (KS § 1325).

34. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kolleegium seisukohal, et KS § 1325 oli haldusasja lahendamisel asjassepuutuv ja Tallinna Halduskohtu otsuses esitatud taotlus kontrollida sätte põhiseaduspärasust on lubatav.

II

35. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on seaduse alusel tekkinud avalik-õiguslik varaline positsioon, mida kaitseb PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigus. Seda õigust puudutavate reeglite muutmisel tuleb arvestada ka isikute õiguspärast ootust (PS § 10) ja selle õiguse seotust kohtunike sõltumatuse tagatistega (PS § 147 lõige 4).

36. Põhiseadus kaitseb igaühe õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lõike 2 esimene lause). Omandipõhiõiguse riive on selle põhiõiguse kaitsealasse kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, punkt 57). Kohustades riiki igaühe omandit võrdselt kaitsma, sätestab PS § 32 lõike 1 esimene lause ka erilise võrdsuspõhiõiguse, mille kohaldamisel taandub PS §-s 12 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus.

37. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded, sealhulgas õigus pensionile kui avalik-õiguslik varaline positsioon (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punkt 88; vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 36).

38. Avalik-õiguslik varaline õigus tekib seaduse (või muu õigusakti) alusel ja seisneb isiku õiguses oodata, et riik teeks õigusaktis lubatud rahas mõõdetava soorituse. Kui õigusakt seab riigi soorituse eeltingimuseks isiku enda varasema soorituse (nt tööle asumine, tööstaaž), tekib isikul varaline õigus juba siis, kui ta asub õigusaktis sätestatud tingimusi täitma. Isiku varaline positsioon on seejuures seda kaalukam, mida rohkem õigusaktis sätestatud tingimusi ta on täitnud. Avalik-õiguslikku varalist õigust riivatakse siis, kui lubatud sooritust ei tehta või tehakse lubatust väiksemas suuruses.

39. Avalik-õigusliku varalise õiguse kaalu võib suurendada isikul tekkinud õiguspärane ootus, mis on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud, sh täitnud õigusaktis sätestatud tingimusi, mis on seatud soorituse eelduseks. Õiguspärane ootus ehk usalduskaitse põhimõte, mis on osa PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest, annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ja keelab riigil käituda sõnamurdlikult. „Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele” (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punkt 90).

40. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on üks kohtunikupensioni (kohtuniku ametipensioni) liike, mis oli seaduses sätestatud alates 25. oktoobrist 1996 kuni 1. juulini 2016 (alguses KSS § 33 lõikes 5, seejärel KS §-s 81 ning viimaks KS § 1326 lõikes 4; vt eespool otsuse punktid 2–6).

41. Selle pensioni eesmärgiks oli tagada kohtuniku surma korral sissetulek tema perekonnaliikmele, kellel puudus või oli vähenenud võime endale ise ülalpidamist teenida (vanuse tõttu või muudel põhjustel; vt RPKS § 20 lõige 2). Toitjakaotuspension asendas perekonnaliikmele seni ülalpidamist andnud kohtuniku palka või pensioni, tagades seeläbi talle harjumuspärase elustandardiga lähedase elustandardi (vt viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 50). Selle pensioni määramist taotleb isik eelduslikult siis, kui see oleks suurem, kui oleks olnud mõni teine hüvitis, millele isikul samuti õigus oli (eelkõige RPKS-i alusel makstavad pensionid – vanaduspension, rahvapension, toitjakaotuspension).

42. Kuna tegemist on kohtuniku ametipensioniga, ei kuulu kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension PS § 28 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse, mis tagab õiguse saada riigilt abi toitja kaotuse korral (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 35).

43. Koos teiste kohtunikupensioni liikidega oli kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oluline osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mille kaugemaks eesmärgiks on tagada õigusemõistmise sõltumatus ja erapooletus (PS § 147 lõige 4 ja § 146). Kohtute sõltumatus on väga kaalukas põhiseaduslik väärtus, kuna see on vältimatult vajalik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks (§ 15 lõige 1) ja seeläbi põhiseaduse aluspõhimõtteks oleva õigusriigi põhimõtte (PS § 10) elluviimiseks (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-59-09, punktid 32 ja 34). Kohtuniku ametipensionide eesmärk on tagada sõltumatust mh seeläbi, et nad tasakaalustavad kohtunikule kehtestatud ulatuslikke ametipiiranguid, eelkõige keeldu saada legaalset kõrvalteenistust (PS § 147 lõige 3, KS § 49, alguses KSS § 4), samuti ametivanuse ülempiiri (KS § 991, alguses KSS § 7 lõige 2 ja § 26 punkt 3) (viidatud otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 50 ja 61–62).

44. Kolleegium leiab, et põhiseaduslikult kaitstav avalik-õiguslik varaline positsioon – rahaliselt hinnatav ooteõigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile – tekib kohtuniku ametisse nimetamisel. Kolleegium osutab, et vaidlusaluses sättes – KS §-s 1325 – kasutatakse terminit „õiguse tekkimine” teistsuguses tähenduses, pidades silmas õigust nõuda pensioni väljamaksmist ehk kõnealuse varalise positsiooni sissenõutavaks muutumise hetke (vt sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 16, mis räägib hüvitise õiguse tekkimisest).

45. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õigus ei sõltunud sellest, kas kohtunik suri ametis või pensionil olles. Ametis oleva kohtuniku surma korral ei mänginud rolli, kui palju oli kohtunikul pensioniõiguslikku staaži. Pensioneerunud kohtuniku surma korral ei sõltunud toitjakaotuspensioni õigus sellest, millist kohtunikupensioni oli kohtunikule makstud (kohtuniku vanaduspension, väljateenitud aastate pension, kohtuniku töövõimetuspension). Toitjakaotuspensioni suurus arvutati kõigil juhtudel kohtuniku viimase ametipalga järgi (pension oli 30% ametipalgast, kuid mitte rohkem kui 70% sellest kõigile perekonnaliikmetele kokku (KS § 81, § 1326 lõige 4)).

46. Seetõttu oli kohtunik asunud ametisse nimetamisega täitma eeldusi selleks, et tema surma korral oleks riigil kohustus teha sooritus tema perekonnaliikmele – maksta toitjakaotuspensioni (perioodilist rahalist hüvitist SÜS-i tähenduses). Omandipõhiõigusega kaitstud varalise positsiooni teke ei sõltu sellest, kas toitjakaotuspensioni õigus on muutunud sissenõutavaks (SÜS § 16 tähenduses), ega sellest, kas õigus muutus sissenõutavaks kohtuniku ametis või pensionil oleku ajal.

47. Tulenevalt kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kehtestamisest kohtuniku staatuse seaduses, tekkis pensioni õigus kõigil alates 25. oktoobrist 1996 (k.a) ametis olnud või ametisse nimetatud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel. Seda õigust laiendati tagasiulatuvalt ka kõigile kohtunikele, kes olid ametis 1. jaanuaril 1992 (KSS § 44) (sh kaebaja abikaasa). Alates 29. juulist 2002 tulenes samasisuline õigus kohtute seadusest, mistõttu tekkis toitjakaotuspensioni õigus ka kõigil kohtunikel, kes nimetati ametisse või olid ametis sellest kuupäevast alates.

48. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õigus ei tekkinud alates 2. juulist 2013 (k.a) ametisse nimetatud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel, kuna neile kohtunikele kehtestas seadusandja teistsugused sotsiaalsed tagatised – muudeti palgaarvestust ja pensioniõigusi arvestati edaspidi RPKS-i alusel (vt Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (279 SE, Riigikogu XII koosseis) teise lugemise seletuskirja). Seega ei andnud riik alates 2. juulist 2013 (k.a) ametisse nimetatud kohtunikele ja nende perekonnaliikmetele lubadust maksta kohtuniku surma korral perekonnaliikmetele toitjakaotuspensioni kohtute seaduse alusel.

49. Seega tekkis toitjakaotuspensioni õigus kõigil 1. jaanuarist 1992 kuni 1. juulini 2013 (k.a) ametis olnud kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel.

III

50. KS § 1325 riivab enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ning nende perekonnaliikmete omandipõhiõigust (sh õigust omandi võrdsele kaitsele) intensiivselt.

51. KS § 1325 võtab pärast 1. juulit 2016 (k.a) surnud kohtuniku perekonnaliikmelt õiguse nõuda, et riik täidaks avalik-õiguslikust varalisest positsioonist tuleneva kohustuse ja maksaks talle toitjakaotuspensioni. Seega välistatakse sellest kuupäevast alates täielikult isiku õigus nõuda riigilt sooritust.

52. Riive intensiivsus konkreetse isiku jaoks sõltub aga sellest, kui palju on tema sissetulek kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmata jätmise tõttu väiksem ehk kui palju nimetatud pension tema sissetulekut suurendaks. See sõltub aga eelkõige asjaolust, millistele teistele hüvitistele isikul õigus oleks. Sotsiaalkindlustusameti andmetel on kõnealune pension enamasti määratud kohtuniku lapsele või lesele.

53. Vanaduspensionieas lese puhul tuleb üldjuhul kõne alla tema enda vanaduspensioni suurus ehk küsimus sellest, kui palju see on väiksem kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionist. Näitlikult võib välja tuua võrdluse keskmise vanaduspensioni ja esimese astme kohtu kohtunike palkade ning sellelt arvutatava võimaliku toitjakaotuspensioni vahel. Alates 1. aprillist 2020 on keskmine (44-aastase staažiga) vanaduspension 528 eurot. Maa- ja halduskohtu kohtuniku ametipalk alates 1. aprillist 2020 on 4330,15 eurot (kõrgemate riigiteenistujate indekseeritud kõrgeim palgamäär 6661,77 eurot korrutatuna koefitsiendiga 0,65; vt kõrgemate riigiteenistujate ametipalkade seaduse § 2 ja § 3 lõige 16), millest 30% on 1299,05 eurot. Seega võib öelda, et keskmine vanaduspension on rohkem kui poole väiksem esimese astme kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionist. Kõrgema astme kohtu kohtuniku puhul võib see vahe olla veelgi suurem. Haldusasja kaebaja vanaduspension oli kohtuvaidluse ajal 518 eurot, kuid halduskohtu arvutuste kohaselt oleks kaebajal olnud õigus 1326 euro suurusele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile.

54. Omandipõhiõiguse riive muudab intensiivsemaks asjaolu, et kohtunikel ja nende perekonnaliikmetel oli tekkinud õiguspärane ootus, et kohtuniku surma korral maksab riik perekonnaliikmele seaduses sätestatud tingimustel toitjakaotuspensioni. Toitjakaotuspensioni õigus oli seaduses sätestatud väga pikka aega ning paljudel puudutatud isikutel tekkis toitjakaotuspensioni õigus juba aastaid enne seda, kui seadusandja võttis 2014. aastal vastu vaidlusalust sätet sisaldava seaduse. Seetõttu võib pidada mõistlikuks kohtunike ja nende perekonnaliikmete ootust, et seadusandja ei muuda nende olukorda tagantjärele ebasoodsamaks.

55. Välistades riigi kohustuse maksta pärast seaduses kindlaks määratud tähtpäeva kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, kohtleb vaidlusalune säte enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike ja nende pereliikmete omandit ka ebavõrdselt.

56. Kuigi kõigi enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensioni õigus tekkis samal ajavahemikul (1. jaanuar 1992 – 1. juuli 2013) ning üldjoontes samal õiguslikul alusel ja tingimustel (KSS § 33 lõige 5, KS § 81), oli osal isikutel võimalik nõuda riigilt sellest õigusest tulenevalt varalise soorituse tegemist, teistel aga mitte. Erinevat kohtlemist ei seotud seejuures kõnealuse varalise õiguse sisuliste tunnustega, vaid üksnes õiguse sissenõutavaks muutumise aja ehk toitja surma hetkega.

IV

57. PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega, seades tingimuseks, et piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt tähendab see, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).

58. Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused.

59. PS § 32 lõike 2 teine lause lubab sama paragrahvi lõike 1 esimeses lauses tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust seadusega kitsendada. Omandipõhiõigus on seetõttu lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, punkt 37).

60. Vaidlusaluse sätte kehtestamise menetlusest Riigikogus (vt töövõimetoetuse seaduse eelnõu, 678 SE, Riigikogu XII koosseis; töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, 84 SE, Riigikogu XIII koosseis) ei nähtu sätte eesmärki.

61. Kui Riigikohus hindas 2015. aastal KS § 1325 (v.r) põhiseadusele vastavust, pidas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium põhiõiguste riive legitiimseteks eesmärkideks seadusandja soovi teha ametipensionide reform, tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ning tõsta ennaktempos kohtunike palka (vt viidatud lahend asjas nr 3-4-1-21-15, punktid 38–40). Need eesmärgid olid sisuliselt tuletatavad KS § 1325 (v.r) kehtestamise menetlusest Riigikogus (vt Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu, 279 SE).

62. Kolleegiumi hinnangul saab vaidlusalust sätet, mis välistab kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni maksmise, pidada üheks osaks ameti- või eripensionide reformist, mida seadusandja alustas 2013. aastal. Täpsemalt on sätte eesmärgiks siiski seadusandja soov vähendada seeläbi riigi kulutusi kohtunike ametipensionidele (vt viidatud eelnõu 279 SE, seletuskiri teise lugemise juurde, lk 2). Riigikohus on korduvalt leidnud, et riigi kulutuste vähendamine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15, punkt 57).

63. Eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks on vaidlusalune säte sobiv ja vajalik. Välistades kohustuse maksta kohtuniku perekonnaliikmele toitjakaotuspensioni, on riigi kulutused kohtuniku ametipensionile väiksemad, kui oleksid olnud sätte kehtestamata jätmisel, ning vähem koormavad abinõud selle eesmärgi saavutamiseks puuduvad.

64. Kuigi pole teada, kui paljudel juhtudel riik peaks vaidlusalust kohustust täitma, ei saa olemasolevate andmete põhjal pidada võimalikke kulutusi väga suureks, seda hoolimata asjaolust, et KS § 1325 riivab paljude kohtunike omandipõhiõigust.

65. Kohtunikke, kes olid ametis enne 2. juulit 2013, on praegu ligikaudu 300, neist 122 kohtunikku on 1. jaanuari 2021. a seisuga pensionil. Kuigi see on suur osa kõigist kohtunikest, realiseeruks riigi kohustus maksta kohtuniku surma korral toitjakaotuspensioni tõenäoliselt suhteliselt harva. Riigikohtule esitatud Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt on alates 2000. aastast makstud kõnealust pensioni kokku 9 inimesele (8 kohtuniku surma tõttu, 4 neist suri ametis ja 4 pensionil olles). Pensioni maksmise kestus (ühele inimesele) oli keskmiselt 5 aastat ja 8 kuud (kõige pikem 12 aastat, kõige lühem 1 aasta). Pensioni keskmine suurus ühes kuus oli kõnealusel ajavahemikul 985 eurot.

66. Hinnates seda, kui palju võimaldab kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmata jätmine riigil kulusid vähendada, tuleb arvestada ka seda, et perekonnaliikmel on tõenäoliselt õigus saada ka mõnda teist hüvitist, mille maksmise toitjakaotuspension välistaks. See tähendab, et toitjakaotuspensioni maksmata jätmine võimaldab säästa üksnes nende hüvitiste (nt toitjakaotuspensioni ja vanaduspensioni) vahe.

67. Kolleegium leiab, et kuigi vaidlustatav säte aitab riigil saavutada mõningase kulude kokkuhoiu, ei saa seda iseenesest legitiimset eesmärki pidada piisavalt kaalukaks, et õigustada sättest tulenevat intensiivset omandipõhiõiguse (koostoimes õiguspärase ootusega) riivet, millega kaasneb ka isikute omandi ebavõrdne kohtlemine. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on osa kohtuniku sõltumatuse tagatistest, mida õigusriigis ei saa ilma eriti kaalukate põhjusteta vähendada.

68. Eeltoodust lähtudes ja PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tuginedes tunnistab kolleegium KS § 1325 kehtetuks osas, milles see välistab pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja enne 2013. aasta 2. juulit ametis olnud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise ja maksmise. KS § 1325 koostoimes käesoleva otsusega annab pärast 31. detsembrit 1991 ja enne 2. juulit 2013 ametis olnud kohtunike (sh kohtunikud, kelle teenistussuhe jätkus pärast viimasena nimetatud kuupäeva) perekonnaliikmetele õiguse sellele, et neile määratakse ja makstakse kohtuniku toitjakaotuspensioni KS § 1325 (v.r) alusel.


(allkirjastatud digitaalselt)

Villu Kõve, Velmar Brett, Heiki Loot, Kaupo Paal, Ivo Pilving

/otsingu_soovitused.json