Teksti suurus:

Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika

Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika - sisukord
Väljaandja:Majandus- ja kommunikatsiooniminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:09.01.2013
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.06.2015
Avaldamismärge:RT I, 18.10.2012, 1

Hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika1

Vastu võetud 08.10.2012 nr 63

Määrus kehtestatakse ehitusseaduse § 3 lõike 73 alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1. Määruse reguleerimisala

  Määrusega kehtestatakse hoonete energiatõhususe arvutamise metoodika energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks.

§ 2. Terminid

 (1) Käesolevas määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses:
 1) oluline rekonstrueerimine – rekonstrueerimine, mille puhul on hoone piirdekonstruktsioonide muutmisega, kande- ja jäigastavate konstruktsioonide muutmise ja asendamisega või välispiirete ja tehnosüsteemide või nende osade muutmisega või tehnosüsteemi tervikliku asendamisega seotud kulud suuremad kui üks neljandik rekonstrueeritava hoonega samaväärse hoone keskmisest ehitusmaksumusest;
 2) tehnosüsteemid – küttesüsteem ja sooja tarbevee süsteem koos soojusallikatega, ventilatsioonisüsteem, jahutussüsteem, valgustus ning lokaalselt soojusenergiat või elektrit tootvad käesoleva määruse järgi energiaarvutuses arvestatavad süsteemid;
 3) hoone sisekliima tagamine – energia kasutamine ruumiõhu kvaliteedi tagamiseks, sealhulgas temperatuuri hoidmiseks, tõstmiseks või langetamiseks, vastavalt määruses sätestatud ventilatsiooni- ja ruumitemperatuuride nõuetele ning valgustamine vastavalt hoone standardkasutusele;
 4) köetav pind – sisekliima tagamisega ruumide netopind;
 5) energiavõrk – energia edastamise ja tarbijale jaotamise süsteem (näiteks elektrivõrk, kaugkütte- ja jahutusvõrk, gaasivõrk);
 6) vabasoojus – hoonesse sisenev päikesekiirgus, inimeste, valgustuse ja seadmete ning tehnosüsteemide soojuskaod;
 7) õhulekkearv – hoone välispiirete õhupidavust iseloomustav näitaja, mis on määratud õhulekketestiga 50 paskali (Pa) rõhkude erinevusel. Hoone keskmine õhulekkearv [m³/(h·m²)] antakse välispiirete ruutmeetri kohta. Välispiirete pindala arvutatakse sisemõõtude põhjal;
 8) ESEER – jahutusseadmete tootja poolt antud jahutusperioodi keskmine jahutustegur, mis on arvutatud vastavalt Euroopa standarditele, lähtudes tinglikust Euroopa keskmisest jahuti kasutusprofiilist ja -tingimustest, ning milles ei arvestata kondensaatori ventilaatorite ja pumpade elektritarvet;
 9) SEER – kuni 12 kW õhukonditsioneeride ja õhk-õhk soojuspumpade energiamärgises toodud jahutusperioodi keskmine jahutustegur, mis arvutatakse jahutusperioodi jahutuse netoenergiavajaduse suhtena elektrikasutusse standardtingimustel;
 10) SCOP – kuni 12 kW õhukonditsioneeride ja õhk-õhk soojuspumpade energiamärgises toodud aasta keskmine soojustegur, mis arvutatakse kütte netoenergiavajaduse suhtena elektrikasutusse standardtingimustel.

 (2) Käesolevas määruses kasutatakse energiatõhususe ja -arvutuse termineid järgmises tähenduses:
 1) energiaarvutuse baasaasta – sisekliima- ja energiaarvutuseks koostatud väliskliima andmete kogum, mis põhineb üle-eestilistel kliimaandmetel ajavahemikus 1970–2000 ja on koostatud vastavalt Eesti standardile EVS-EN ISO 15927–4:2005;
 2) eksporditud energia – hoones või kinnistul toodetud soojusenergia või elekter, mida ei kasutata hoones ja mis eksporditakse energiavõrkudesse;
 3) lokaalne taastuvenergia – hoones või kinnistul päikese-, tuule-, vee-, pinnase- või tuuleenergiast toodetud elekter või soojusenergia. Soojuspumpade puhul võetakse energiaallikast saadud taastuvenergia energiaarvutuses arvesse soojuspumba soojusteguriga;
 4) tarnitud energia – aastane elektrivõrkudest hangitud elektrienergia või kaugküttevõrkudest hangitud soojusenergia kilovatt-tundides (kWh/a) või kütuste tarnijatelt hangitud kütuste energiasisaldus kilovatt-tundides, millega kaetakse lokaalsest taastuvenergiast katmata jääv hoone summaarne aastane energiakasutus. Kinnistult hangitud kütused loetakse tarnitud energiaks;
 5) hoone summaarne energiakasutus (kWh/a) – hoone sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks vajalik tehnosüsteemide soojusenergia ja elektri kasutus arvestamata lokaalset taastuvenergiat (välja arvatud soojuspumbad). Hoone summaarne energiakasutus sisaldab kõiki tehnosüsteemide, sealhulgas soojusallikate ja lokaalse tootmise jaotussüsteemide kadusid ja energia muundamist (näiteks soojuspumba soojustegur, külmajaama jahutustegur, koostootmine, kütuseelement);
 6) primaarenergia – ühe kilovatt-tunni tarnitud energia tootmiseks vajalik esmane energiahulk taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest, mis sisaldab kõiki energiaallika ammutamise, energia tootmise, ülekande ja jaotamise kadusid;
 7) energiakandjate kaalumistegurid – tegurid, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju;
 8) erikasutus – aastane energiakasutus kilovatt-tundides hoone köetava pinna ruutmeetri kohta [kWh/(m²·a)];
 9) summaarne eksporditud energiate kaalutud erikasutus – energiakandjate lõikes arvutatud eksporditud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
 10) summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus – energiakandjate lõikes arvutatud tarnitud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
 11) hoone standardkasutus – hoone tavapärane kasutus energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamisel. Standardkasutuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse hoone kasutamise otstarvet, välis- ja sisekliimat, hoone ja tehnosüsteemide kasutusaega ning vabasoojust;
 12) energiatõhususarv [kWh/(m²·a)] – arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone standardkasutusel, millest arvatakse maha summaarne eksporditud energiate kaalutud erikasutus;
 13) seadmed – tehnosüsteemide koosseisu mittekuuluvad lõppkasutaja seadmed, näiteks kodumasinad, elektroonika, kontoriseadmed;
 14) kasutusprofiil – ruumi kasutusaste valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseralduse suhtena maksimaalsesse soojuseraldusse;
 15) välispiirde soojuserikadu [W/K] – välispiirde soojuskadu vattides, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad;
 16) välispiirete summaarne soojuserikadu köetava pinna ruutmeetri kohta [W/(m²·K)] – hoone köetava pinna ühe ruutmeetri soojuskadu läbi välispiirete, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad. Soojuserikadu moodustub summaarselt kõikidest välispiirete ja välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevatest soojuskadudest;
 17) netoenergiavajadus – sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ning valgustuse ja seadmete kasutamiseks vajalik soojus- ja elektrienergia ilma süsteemikadudeta ning energia muundamiseta. Netoenergiavajadus jaguneb: netoenergiavajadus ruumide kütteks, ruumide jahutamiseks, ventilatsiooniõhu soojendamiseks, ventilatsiooniõhu jahutamiseks, tarbevee soojendamiseks, valgustamiseks ja seadmete kasutamiseks;
 18) netoenergiavajadus ruumide kütteks – ruumide ruumitemperatuurini kütmiseks vajalik soojusenergia (soojushulk), arvestades vabasoojusi, välispiirete soojuskadusid, välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevaid soojuskadusid ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu soojenemist ruumitemperatuurini;
 19) netoenergiavajadus ruumide jahutamiseks – ruumide ruumitemperatuurini jahutamiseks vajalik soojusenergia, mis sisaldab nii ilmset kui varjatud soojust, arvestades vabasoojusi, välispiirete soojusläbivust, infiltratsiooni ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu temperatuuri;
 20) netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks – vee soojendamiseks vajalik soojusenergia;
 21) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks – ventilatsiooniõhu sissepuhketemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia, millest on maha arvatud soojustagastus; ilma soojustagastuseta ventilatsioonisüsteemides sissevõetava välisõhu välistemperatuurilt ruumitemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia;
 22) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu jahutamiseks – õhu jahutamiseks vajalik soojusenergia (soojushulk), mis sisaldab nii ilmset kui varjatud soojust;
 23) energiakasutus – soojus- või elektrienergia kasutus vaadeldavas süsteemipunktis. Energiakasutus arvutakse netoenergiavajadusest, võttes arvesse süsteemikaod ja energia muundumised. Tehnosüsteemi lõpp-punktis (üldjuhul liitumispunkt energiavõrguga) võrdub tehnosüsteemi energiakasutus tarnitud energia ja lokaalse taastuvenergia summaga;
 24) tarnitud ja eksporditud energia süsteemipiir – energiaarvutuses järgitav süsteemipiir, mis määrab arvessevõetavate energiavoogude omavahelised seosed (joonis 1).

  Joonis 1. Tarnitud ja eksporditud energia süsteemipiir

2. peatükk Energiatõhususe arvutuse lähteandmed 

§ 3. Energiaarvutus

 (1) Hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrolliks sooritatakse energiaarvutus hoone standardkasutusel, käesolevas määruses toodud välis- ja sisekliima, hoone ja tehnosüsteemide kasutus- ja käiduaegade, vabasoojuse ning hoone õhupidavuse lähteandmetega. Muud arvutuseks vajalikud lähteandmed võetakse hoone ehitusprojektist.

 (2) Energiaarvutuses ei eeldata hoonete detailset tsoonideks jagamist. Väikeelamuid ja ühe kasutusotstarbega hooneid võib arvutamisel käsitleda ühe tsoonina. Suuremad hooned jagatakse vastavalt kasutusotstarbele ja kasutusaegadele vajalikuks arvuks tsoonideks.

 (3) Käesolevas määruses kasutatakse ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määruses „Energiatõhususe miinimumnõuded” toodud hoonete kasutusotstarbeid.

§ 4. Väliskliima

  Energiaarvutus ja suvise ruumitemperatuuri kontroll sooritatakse sõltumata hoone asukohast Eesti energiaarvutuse baasaastaga. Baasaasta esindab kolme dekaadi (1970–2000) tüüpilist väliskliimat ja ei ole selle tõttu kasutatav küttevõimsuse vajaduse arvutamisel. Kui baasaastat kasutatakse jahutusvõimsuse vajaduse arvutamisel, siis tuleb arvestada, et tulemused ei kajasta tüüpilisest soojema suve jahutusvõimsusi.

§ 5. Sisekliima

 (1) Energiaarvutuses kasutatakse ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määruses „Energiatõhususe miinimumnõuded” toodud ruumitemperatuuride seadeid ja ventilatsiooni õhuvooluhulkasid.

 (2) Lihtsustatud, konstantse ruumitemperatuuriga arvutuse puhul kasutatakse ruumitemperatuuri seadeid ruumitemperatuurina (näiteks elamutes 21 °C kütmisel ja 27 °C jahutamisel). Dünaamilise arvutuse puhul kasutatakse antud väärtusi termostaadi kütte ja jahutuse temperatuuriseadetena. Ilma jahutussüsteemita hoonetes arvutatakse, kui palju suvised ruumitemperatuurid ületavad jahutuse temperatuuriseadet.

 (3) Väljaspool mitteelamu kasutusaega võetakse mitteelamu ventilatsiooni õhuvooluhulgaks ventilatsiooni kasutusaja välises režiimis 0,15 l/(sm²).

 (4) Nõudluspõhiste, muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemidele, mida juhitakse õhu kvaliteedi järgi (süsihappegaasi (CO2) või kombineeritult näiteks CO2 ja temperatuuri või niiskuse järgi), kasutatakse ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määruses „Energiatõhususe miinimumnõuded” toodud õhuvooluhulkasid ruumide maksimaalsete õhuvooluhulkadena. Kui muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi kasutatakse jahutuse eesmärgil, määratakse maksimaalne õhuvooluhulk vastavalt jahutusvajadusele. Minimaalne õhuvooluhulk ja ventilatsiooni juhtimisgraafik peab üldjuhul olema valitud selliselt, et ei ületata CO2 maksimaalset mahukontsentratsiooni 1000 miljondikku (ppm), mille juures on arvestatud välisõhu mahukontsentratsiooniks 400 miljondikku (ppm).

3. peatükk Hoone standardkasutus 

§ 6. Kasutusajad ja vabasoojus

 (1) Hoonete standardkasutus ja sellele vastav seadmete, valgustuse ja inimeste soojuseraldus on antud tabelis 1, kus on toodud hoone kasutustundide arv ööpäevas ja kasutuspäevade arv nädalas ning maksimaalsed valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseraldused hoone kasutusajal. Soojuseraldused ei sisalda tehnosüsteemide soojuseraldusi, mida arvutatakse tehnosüsteemide koosseisus käesoleva määruse 5. peatüki nõuete kohaselt.

  Tabel 1. Hoonete standardkasutus ja sellele vastavad maksimaalsed vabasoojused köetava pinna ruutmeetri kohta

Hoone kasutusotstarve
Kasutusaeg
Kasutus-
aste
Valgustusa
W/m²
Seadmed
W/m²
Inimesedb
W/m²
Inimesed
m²/inim.
Kellaaeg
h/24h
d/7d
Väikeelamu
00:00–00:00
24
7
0,6
8c
2,4d
2
42,5
Korterelamu
00:00–00:00
24
7
0,6
8c
3d
3
28,3
Büroohoone, raamatukogu ja teadushoone
07:00–18:00
11
5
0,55
12
12
5
17,0
Kaubandushoone ja terminal
07:00–21:00
14
7
0,55
20
1
5
17,0
Majutushoone
00:00–00:00
24
7
0,5
8
1
4
21,3
Toitlustus- ja teenindushoone
12:00–22:00
10
7
0,4
20
4
14
6,1
Avalik hoone
08:00–22:00
14
7
0,5
14
0
5
17,0
Haridushoonee
08:00–16:00
8
5
0,6f
15
8
14
5,4
Koolieelne lasteasutus
07:00–19:00
12
5
0,4
15
4
20
3,8
Tervishoiuhoone
00:00–00:00
24
7
0,6
9
4
8
10,6

a esitatud andmete puhul on eeldatud, et mitteelamutes kasutatakse päevavalguslampe või vastava efektiivsusega muid valgusteid.
Toodud soojuseraldused sisaldavad nii päevavalguslambi nimivõimsuse kui ka starteri võimsuse, mis on ligikaudu 25% nimivõimsusest.
b inimeste soojuseraldus sisaldab ainult ilmset soojust. Varjatud soojuse arvessevõtmiseks tuleb toodud väärtused jagada läbi teguriga 0,6.
c elamute valgustuse kasutusaste on 0,1
d elamute seadmete elektritarbimise saamiseks jagada soojuseraldus läbi teguriga 0,7
e v.a koolieelne lasteasutus
f arvestuslikul koolivaheajal 15. juuni kuni 15. august kasutusaste on 0,1 ja ventilatsioon vastab kasutusaja välisele režiimile

 (2) Kasutusaste on keskmine valgustuse ja seadmete kasutusaste ning inimeste kohalviibimine hoone kasutusaja jooksul. Maksimaalseid soojuseraldusi (kasutusaste = 1) kasutatakse suviste ruumitemperatuuride ja jahutusvõimsuse arvutuses, välja arvatud lõigetes 8 ja 9 toodud hoonete puhul. Energiaarvutuse jaoks korrutatakse maksimaalsed soojuseraldused kasutusastmega. Valgustuse või seadmete või inimeste aastane soojuseraldus Q [kWh/(m²·a)] arvutatakse järgmise valemiga:

kus k on kasutusaste;
P on soojuseraldus W/m²;
τd on hoone kasutustundide arv ööpäevas h;
τw on hoone kasutuspäevade arv nädalas d.

 (3) Valgustuse ja seadmete elektritarbimine võrdub energiaarvutuses valgustuse ja seadmete soojuseraldusega. Elamutes saadakse seadmete elektritarbimine seadmete soojuseralduse jagamisel teguriga 0,7.

 (4) Väiksemat valgustuse võimsust kui tabelis 1 võib kasutada juhul, kui säilitatakse sama valgustihedus ning selle kohta esitatakse eraldi tüüpruumide valgustiheduse arvutus energiaarvutuse lähteandmete osana. Ruumide valgustiheduse, -räiguse, -ühtluse, värviesituse üldindeksi ja muud valgustuse juhised on toodud standardis EVS-EN 12464-1.

 (5) Kui hoones on nõudluspõhine valgustuse juhtimine, arvutatakse valgustuse kasutustundide arv tabelis 1 toodud kasutusaegadega. Keskmise valgustusvõimsuse arvutamiseks kasutatav mudel peab olema ruumipõhine ja ruumide valgustus peab tagama kasutusotstarbele vastava valgustiheduse. Kui keskmise valgustusvõimsuse arvutus tehakse eraldi ruumitüüpidele, siis köetava pinna keskmine valgustusvõimsus saadakse tüüpruumide pindalade kaalutud keskmisena.

 (6) Ventilatsiooni vajaduse arvutamisel lähtutakse sellest, et ventilatsioon käivitub üks tund enne hoone kasutusaja algust ja lülitub kasutusaja välisesse režiimi üks tund pärast hoone kasutusaja lõppu (välja arvatud ööpäevaringse kasutusega hooned).

 (7) Elamute, büroohoonete, raamatukogude, teadushoonete, haridushoonete (välja arvatud koolieelsete lasteasutuste, muude haridushoonete) ja koolieelsete lasteasutuste dünaamilises energiaarvutuses kasutatakse tabelis 2 toodud hoonete detailseid kasutusprofiile.

  Tabel 2. Energiaarvutuse detailsed kasutusastmed

Kellaaeg
Elamu
valgustus
Elamu
seadmed
Elamu
inimesed
Büroohoone,
raamatukogu,
teadushoone
Haridushoone
Koolieelne
lasteasutus
00:00–01:00
0
0,5
1
0
0
0
01:00–02:00
0
0,5
1
0
0
0
02:00–03:00
0
0,5
1
0
0
0
03:00–04:00
0
0,5
1
0
0
0
04:00–05:00
0
0,5
1
0
0
0
05:00–06:00
0
0,5
1
0
0
0
06:00–07:00
0,15
0,5
0,5
0
0
0
07:00–08:00
0,15
0,7
0,5
0,2
0
0,4
08:00–09:00
0,15
0,7
0,5
0,6
0,6
0,8
09:00–10:00
0,15
0,5
0,1
0,6
0,6
0,8
10:00–11:00
0,05
0,5
0,1
0,7
0,6
0,3
11:00–12:00
0,05
0,6
0,1
0,7
0,4
0,3
12:00–13:00
0,05
0,6
0,1
0,4
0,3
0,8
13:00–14:00
0,05
0,6
0,2
0,6
0,6
0,1
14:00–15:00
0,05
0,6
0,2
0,7
0,6
0,1
15:00–16:00
0,05
0,5
0,2
0,7
0,3
0,4
16:00–17:00
0,2
0,5
0,5
0,6
0
0,3
17:00–18:00
0,2
0,7
0,5
0,2
0
0,3
18:00–19:00
0,2
0,7
0,5
0
0
0,3
19:00–20:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
20:00–21:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
21:00–22:00
0,2
0,8
0,8
0
0
0
22:00–23:00
0,15
0,6
1
0
0
0
23:00–00:00
0,15
0,6
1
0
0
0

 (8) Elamute ja avatud kontorite suvise ruumitemperatuuri kontroll tehakse tabelis 2 toodud hoonete detailsete energiaarvutuse kasutusprofiilidega.

 (9) Tubakontorite, nõupidamiste ruumide, klassiruumide ja koolieelsete lasteasutuste ruumide suvise ruumitemperatuuri kontroll ja jahutusvõimsuse dünaamiline arvutus tehakse tabelis 3 toodud ruumide detailsete kasutusprofiilidega. Klassiruumides ja nõupidamiste ruumides kasutatakse tabelis 4 toodud vabasoojusi. Muudes ruumides kasutatakse tabelis 1 toodud vabasoojusi.

  Tabel 3. Kasutusastmed suvise ruumitemperatuuri kontrolliks

Kellaaeg
Tuba-
kontor
Nõu-
pidamine
Klassi-
ruum
Koolieelse
lasteasutuse
mänguruum
Koolieelse
lasteasutuse
magamisruum
00:00–01:00
0
0
0
0
0
01:00–02:00
0
0
0
0
0
02:00–03:00
0
0
0
0
0
03:00–04:00
0
0
0
0
0
04:00–05:00
0
0
0
0
0
05:00–06:00
0
0
0
0
0
06:00–07:00
0
0
0
0
0
07:00–08:00
0
0
0
0,5
0,2
08:00–09:00
1
1
0,8
1
0,2
09:00–10:00
1
1
0,8
1
0,2
10:00–11:00
1
1
0,8
0,4
0,2
11:00–12:00
1
1
0,8
0,4
0,2
12:00–13:00
0
0
0,5
1
0,2
13:00–14:00
1
1
0,8
0,2
1
14:00–15:00
1
1
0,8
0,2
1
15:00–16:00
1
1
0,8
0,5
0,5
16:00–17:00
1
1
0
0,4
0,2
17:00–18:00
0
0
0
0,4
0,2
18:00–19:00
0
0
0
0,5
0,2
19:00–20:00
0
0
0
0
0
20:00–21:00
0
0
0
0
0
21:00–22:00
0
0
0
0
0
22:00–23:00
0
0
0
0
0
23:00–00:00
0
0
0
0
0

  Tabel 4. Vabasoojused suvise ruumitemperatuuri kontrolliks

Ruumi kasutusotstarve
Valgustus
W/m²
Seadmed
W/m²
Inimesed
W/m²
Inimesed
m²/inim.
Nõupidamiste ruum
15
50
25
3,4
Klassiruum
15
12
35
2,1
Arvutiklass
15
75
35
2,1

 (10) Dünaamilises arvutuses kasutatakse inimese kogusoojuseraldusena 125 W (ilmne soojus 85 W). Haridushoonetes, sealhulgas koolieelsetes lasteasutustes, kasutatakse laste kogusoojuseraldusena 110 W (ilmne soojus 75 W). Need suurused vastavad vastavalt 1,2 ja 1,0 soojuseraldusühikule (met) keha pindala 1,8 m² korral. Riietuse soojustakistusena arvestatakse talvel 1,1 clo ja suvel 0,6 clo. Vabasoojus inimestest arvutatakse köetava pinna ja tabelis 1 toodud inimeste vabasoojuse näitajate alusel.

§ 7. Sooja vee tarbimine

  Sooja tarbevee erikuluna kasutatakse tabelis 5 toodud andmeid, mis on antud liitrites köetava pinna ruutmeetri kohta aastas. Sooja ja külma vee temperatuuride vaheks loetakse 50 °C.

  Tabel 5. Sooja tarbevee erikulu ja netoenergiavajadus köetava pinna ruutmeetri kohta

Hoone kasutusotstarve
Sooja vee erikulu
l/(m²·a)
Netoenergiavajadus
kWh/(m²·a)
Väikeelamu
430
25
Korterelamu
520
30
Büroohoone, raamatukogu ja teadushoone
100
6
Kaubandushoone ja terminal
65
4
Majutushoone
520
30
Toitlustus- ja teenindushoone
400
23
Avalik hoone
340
20
Haridushoone (v.a koolieelne lasteasutus)
180
10
Koolieelne lasteasutus
460
27
Tervishoiuhoone
520
30

§ 8. Ahjud, kaminad ja kerised

 (1) Ahjusid ja kaminaid kombineeritud küttesüsteemide osana võib energiaarvutuses arvesse võtta, kui kaminad on soojust salvestavad ja varustatud põlemisõhukanaliga välisõhu saamiseks. Soojust mittesalvestavaid otsese lõõriga ja põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid kaminaid energiaarvutuses arvesse ei võeta. Põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid ahjusid arvesse ei võeta. Põhikütteseadmena kasutatavad ahjud võetakse arvesse ka ilma põlemisõhukanalita.

 (2) Arvesse võetavate ahjude ja kaminate soojusväljastuse arvutamisel lähtutakse sellest, et nende kütmine toimub üks kord ööpäevas.

 (3) Puuküttel kerist ei võeta energiaarvutuses arvesse. Väikeelamu ja korteri elekterküttel kerise aastaseks elektritarbeks arvestatakse 500 kWh. Elekterküttel kerise soojusväljastust ei võeta arvesse vabasoojusena.

§ 9. Hoonete õhupidavus

  Kui hoone õhupidavust ei ole mõõdetud või muul viisil tõendatud, tehakse energiaarvutus tabelis 6 toodud hoone õhulekkearvu baasväärtusega. Juhul kui projekteeritud õhulekkearv on suurem kui tabeli 6 baasväärtus, kasutatakse projekteeritud väärtust. Kui õhupidavus on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13829 või on tõendatud maja tarnija poolt, kasutatakse energiaarvutuses vastavalt mõõdetud või tõendatud väärtust.

  Tabel 6. Hoone õhulekkearvu baasväärtused välispiirete ruutmeetri kohta


Kasutusotstarve
Õhulekkearvu baasväärtus m³/(h·m²)
Uus hoone,
oluline rekonstrueerimine
Rekonstrueerimine,
olemasolev hoone
Väikeelamu
6
9
Muud hooned
3
6

4. peatükk Netoenergiavajaduste ja suviste ruumitemperatuuride arvutus 

1. jagu Netoenergiavajaduste arvutus 

§ 10. Netoenergiavajaduste ja suvise ruumitemperatuuri arvutuse põhimõtted

 (1) Netoenergiavajaduste arvutus järgib standardi EVS-EN ISO 13790 põhimõtteid, mida rakendatakse vastavalt käesolevale paragrahvile.

 (2) Ruumide kütte netoenergiavajaduse arvutamisel võetakse arvesse infiltratsiooniõhu soojendamise vajadust ning ventilatsiooniõhu soojenemist ruumis sissepuhketemperatuurilt ruumitemperatuurini.

 (3) Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse koos ventilatsioonisüsteemi soojustagastusega. Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus hõlmab ventilatsiooniõhu soojendamist enne ja/või pärast soojustagastit või ilma soojustagastuseta ventilatsioonisüsteemides sissevõetava välisõhu soojenemist ruumis välistemperatuurist ruumitemperatuurini.

 (4) Vabasoojus arvutatakse vastavalt §-s 6 toodud nõuetele. Klaaspindade kaudu hoonesse tuleva päikesekiirguse arvutamisel võetakse arvesse erinevad päikesekaitselahendused (näiteks päikesekaitseklaasid, seesmised ja välimised ribikardinad, restid, markiisid) vastavalt projektlahendusele ning ümbritsevate objektide ja hoone enda osade poolt tekitatud varjud klaaspindadele.

 (5) Tarbevee soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt §-le 7.

 (6) Suviste ruumitemperatuuride ja ruumide jahutuse netoenergiavajaduse arvutused teostakse §-s 6 toodud lähteandmetega. Ruumide tuulutamist akende kaudu ei võeta mitteelamute arvutuses arvesse. Elamute puhul võetakse akende kaudu tuulutamisel arvesse vaid tuulutusakna avamisi tuulutusasendisse ning ruumi- ja välisõhu temperatuurivahest tekkivat õhuvahetust (aknad suletakse, kui temperatuur langeb kütte seadeni). Ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määruses „Energiatõhususe miinimumnõuded” toodud suvise ruumitemperatuurinõude kontrollimisel võetakse arvesse, et kraadtundide nõue kehtib hoone kasutusaja perioodil ning väljaspool kasutusaega võib ruumitemperatuur olla kõrgem, kuid seda ei võeta arvesse.

2. jagu Välispiirete soojuskadude arvutus 

§ 11. Välispiirete soojuskadude arvutuse alused

 (1) Soojuskadude arvutamisel arvestatakse välispiirete pindalad sisemõõtudega (välisseinte või katuslae ja põranda sisepindade vahelised mõõdud koos ruumide ning kandvate ja mittekandvate vaheseintega). Soojuskadude arvutamisel ruumide kaupa arvestatakse välispiirete pindalad vaheseinte ja -lagede telgmõõtudega.

 (2) Välispiirete (välisseinte, põrandate ja katuste) soojuskaod arvutatakse vastavalt välispiirdeosa soojusläbivusele ja sisemõõtudega arvutatud pindalale. Korrapärased külmasillad (näiteks jäigastussidemed, müüriankrud) võetakse arvesse soojusläbivuse väärtuses. Mittekorrapäraste külmasildade (näiteks välissein-välissein, välissein-vahelagi, põrand-välissein, katuslagi-välissein, akna seinakinnituse sõlm) soojuskaod võetakse eraldi arvesse geomeetriliste joon- ja punktkülmasildade soojusläbivusega.
Vajaduse korral teisendatakse eelnimetatud viisil arvutatud välispiirde summaarne soojuserikadu (soojuskadu vattides temperatuuride erinevusel üks kraad) keskmiseks välispiirde soojusläbivuseks, jagades välispiirde summaarse soojuserikao vastavalt kasutatava arvutustarkvara reeglitele määratud välispiirde pindalaga.

 (3) Välispiirete soojusläbivustena kasutatakse ehitusprojekti andmeid. Materjalide arvutuslikud soojuserijuhtivused on soovitatav määrata vastavalt standardile EVS-EN ISO 10456:2008 ning homogeensete ja mittehomogeensete materjalikihtide soojustakistused vastavalt standarditele EVS-EN ISO 6946 ja EVS 908-1.

 (4) Hoone soojuskaod pinnasesse arvutatakse dünaamilise ühemõõtmelise arvutusega, milles võetakse arvesse vähemalt ühemeetrine kiht soojust akumuleerivat pinnast, mille all on konstantne temperatuur 7 °C, või dünaamilise kolmemõõtmelise arvutusega või kasutades põranda aluse maa temperatuurile tabeliväärtusi või vastavalt standardile EVS-EN ISO 13370. Pinnase omadusteks võib täpsemate andmete puudumisel võtta dreenitud pinnasele soojuserijuhtivuseks 1,4 W/(m·K) ja erisoojuseks 1,5 MJ/(m³·K), dreenimata pinnasele soojuserijuhtivuseks 2,0 W/(m·K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m³·K) ning homogeensele kivimile soojuserijuhtivuseks 3,0 W/(m·K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m³·K).

§ 12. Külmasildade arvutus

 (1) Külmasildade soojusläbivuse väärtustena kasutatakse ehitusprojekti andmeid. Külmasildade soojusläbivused on soovitatav arvutada detailse või lihtsustatud arvutusega vastavate standardite järgi (näiteks EVS-EN ISO 10211, EVS-EN ISO 10077, EVS-EN ISO 14683, ISO 15099) või kasutatakse külmasildade soojusläbivustena materjali- või ehitustootja andmeid. Täpsemate andemete puudumisel võib elamutel kasutada tabelis 7 toodud väärtusi.

  Tabel 7. Välispiirete geomeetriliste joonkülmasildade soojusläbivused

 
Joonkülmasilla soojusläbivus Ψ, W/(m·K)
Uus
hoone
Oluliselt
rekonst-
rueeritav
hoone
Rekonst-
rueeritav
hoone
Olemasolev
hoone
Välisseina välisnurk
0,2
0,3
0,5
1,0
Välisseina sisenurk
–0,1 
–0,2 
–0,2 
0,3
Välisseina ja siseseina liitekoht
0,1
0,1
0,2
0,9
Välisseina ja vahelae liitekoht
0,1
0,2
0,3
0,8
Katuse ja välisseina liitekoht
0,2
0,2
0,4
0,4
Põrand-pinnase ja välisseina liitekoht
0,3
0,3
0,4
0,4
Alt tuulutatud põranda ja välisseina liitekoht
0,3
0,3
0,4
0,4
Akna liitumine välisseinaga
(aken soojustuse kihis, raam kaetud
soojustusega min. 40% soojustuse paksusest)
0,1
0,1
0,2
0,2
Akna liitumine välisseinaga
(aken kandekonstruktsiooni kihis)
0,2
0,3
0,4
0,5
Rõdu liitumine välisseinaga
0,3
0,5
0,6
0,8

 (2) Välispiirdeosa külmasildade soojusläbivus ΔΨ (W/K) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Ψj on joonkülmasilla soojusläbivus W/(m·K);
lj on joonkülmasilla pikkus m;
χp on punktkülmasilla soojusläbivus W/K;
np on samasuguste punktkülmasildade arv välispiirdeosas.

 (3) Akna soojusläbivusena Ua (W/(m²·K)) kasutatakse tootja andmeid. Andmete puudumisel arvestatakse soojusläbivused detailse arvutusega vastavalt standarditele (näiteks EVS-EN ISO 10077 või EVS-EN ISO 15099) või lihtsustatud järgmise valemiga:

kus Uk on klaasiosa soojusläbivus W/(m²·K);
Ak on klaasiosa pindala m²;
Ur on lengi- ja raamiosa soojusläbivus W/(m²·K);
Ar on lengi- ja raamiosa pindala m²;
Ψk on klaasiserva (nähtava klaasinguserva suurim perimeeter) joonkülmasilla soojusläbivus W/(m·K);
lk on klaasiserva perimeetri pikkus m.

 (4) Klaasi- ja raamiosa soojusläbivustena ning klaasiserva joonkülmasilla arvudena kasutatakse tootja andmeid. Täpsemate andmete puudumisel võetakse raamiosa soojusläbivuseks plastakendel 1,6 W/(m²·K); 70 mm lengi- ja raamipaksusega puitakendel 1,7 W/(m²·K); 110–130 mm lengi- ja raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,7 W/(m²·K); 130 mm lengi- ja 170 mm raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,1 W/(m²·K); soojuskatkestusega metallprofiilidel 4,0 W/(m²·K); soojuskatkestuseta metallprofiilidel 7,0 W/(m²·K).

 (5) Puitakende lengi- ja raamiosa soojustakistuse võib arvutada homogeense materjalikihi soojustakistusena keskmise lengi- ja raamipaksusega, mis kahemõõtmelise soojusjuhtivuse arvesse võtmiseks korrutatakse läbi teguriga 0,7.

 (6) Täpsemate andmete puudumisel võetakse klaasiserva joonkülmasillaks plast- ja puitakendel 0,06, soojuskatkestusega metallprofiilidel 0,08, soojuskatkestuseta metallprofiilidel 0,02.

3. jagu Infiltratsioon 

§ 13. Infiltratsiooni õhuvooluhulga määramine

 (1) Infiltratsiooni õhuvooluhulk qi (l/s) arvutatakse valemiga:

kus q50 on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m³/(h·m²), mis saadakse vastavalt määruse §-le 9;
A on hoone välispiirete (sealhulgas põrandate) pindala m²;
x on tegur, mis on ühekorruselistele hoonetele 35, kahekorruselistele hoonetele 24 ning kolme- ja neljakorruselistele hoonetele 20, viie- ja enamakorruselistele hoonetele 15, kusjuures korruse kõrgusena on arvestatud 3 meetrit;
3,6 on tegur, mis teisendab õhuvooluhulga m³/h ühikust l/s ühikuks.

 (2) Kui ventilatsiooniõhu väljatõmme on suurem sissepuhkest, siis võib infiltratsiooni õhuvooluhulga arvutada järgneva valemiga:

kus q50 on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m³/(h·m²), mis saadakse vastavalt määruse §-le 9;
A on hoone välispiirete pindala m²;
qv on väljatõmbe õhuvooluhulk l/s;
qs on sissepuhke õhuvooluhulk l/s.

 (3) Lõigetes 1 ja 2 toodud valemite samaaegsel kasutamisel võetakse infiltratsiooni õhuvooluhulgaks tulemus sellest valemist, mis annab väiksema õhuvooluhulga.

5. peatükk Tehnosüsteemide energiakasutuse arvutusreeglid 

1. jagu Küttesüsteemid 

§ 14. Küttesüsteemi arvutuse põhimõtted

 (1) Küttesüsteemi arvutuse koosseisus arvutatakse ruumide kütte, ventilatsiooniõhu ja tarbevee soojendamise energiakasutus. Energiakasutus (kWh/a) arvutatakse, lähtudes vastavast netoenergiavajadusest. Soojusenergia- ja elektrienergiakasutust ei summeerita, vaid neid käsitletakse eraldiseisvalt tarnitavate energiate kasutuse arvutamise võimaldamiseks.

 (2) Küttesüsteemi elektri- ja soojusenergiakasutus arvutatakse vastavalt küttesüsteemi kasutegurile (soojuspumpsüsteemides soojustegurile) ja abiseadmete elektritarbimisele. Küttesüsteemi kasuteguriga võetakse arvesse kaod soojusallikas (näiteks katla või kaugkütte soojusvaheti kaod), samuti soojuse jaotamisel ja väljastamisel ning ruumitemperatuuri reguleerimise ebatäpsusest tulenevad kaod. Küttesüsteemi energiakasutus saadakse netoenergiavajaduse jagamisel küttesüsteemi kasuteguriga. Küttesüsteemide kasutegur saadakse soojusallika kasuteguri ja soojuse jaotamise ja väljastamise kasuteguri korrutisena. Soojuspumpsüsteemides kasutatakse soojusallika kasuteguri asemel soojustegurit. Soojusallika kasutegur arvutatakse tootja andmetest või kasutatakse tabelis 8 toodud andmeid. Soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur ja abiseadmete elektritarbimine arvutatakse simulatsioonarvutusega või kasutatakse tabelis 9 toodud andmeid. Kui radiaatorid on ilma termostaatideta, siis vähendatakse tabelis 9 toodud kasutegureid 0,1 ühiku võrra.

  Tabel 8. Soojusallika kasutegurid kütuse tarbimisaine alumise kütteväärtuse alusel

Soojusallikas
Kasutegur
Kaugkütte soojussõlm
1,0
Õli- või gaasikatel
0,85
Õli, kondensatsioonkatel
0,90
Gaas, kondensatsioonkatel
0,95
Pelletikatel
0,85
Muu tahkekütuse katel
0,75
Elekterküttega katel
1,0
Ahjud
0,6

  Tabel 9. Soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegurid ning abiseadmete elektritarbimine

Hoone tüüp
Kütteviis
Kasutegur
Veeküttesüsteemide
ringluspumba
elektritarbimine1,
kWh/(m²·a)
Väikeelamu
Radiaatorid
0,97
1
 
Põrandküte, plaat pinnasel või alt tuulutatud põrand
0,85
2
 
Põrandküte vahelaes
1,0
2
 
Lagiküte katuslaes
0,90
2
 
Lagiküte vahelaes
1,0
2
Muu hoone
Radiaatorid
0,97
0,5
 
Põrandküte, plaat pinnasel või alt tuulutatud põrand
0,85
1
 
Põrandküte vahelaes
1,0
1

1 elektritarbimine köetava pinna m² kohta, elektriradiaatoritele, -kaablitele ja elektrilisele laeküttele ning soojuspumpsüsteemidele 0 kWh/(m²·a)

 (3) Energiaarvutuses ei võeta vabasoojusena arvesse küttesüsteemi kadusid ja abiseadmete elektritarbimist. Küttesüsteemi kasutegurist tulenevad kaod ei ole utiliseeritavad.

§ 15. Soojuspumpsüsteemidega küttesüsteemide arvutus

 (1) Soojuspumpsüsteemide arvutus põhineb soojusteguril, mis näitab mitu kWh soojusenergiat saadakse soojuspumbaga ühest kWh elektrienergiast.

 (2) Soojuspumba töötamine kombineeritud küttesüsteemi osana võetakse arvutuses arvesse, kui osa küttevajaduse tipuvõimsustest kaetakse muu soojusallikaga (näiteks elektrilise küttekehaga või õli- või gaasikatlaga). Vee- või pinnaseenergiast soojusenergiat tootvad maasoojuspumbad võivad katta kas kogu küttevõimsuse vajaduse või teatud osa sellest. Muud soojuspumbad on alati kombineeritud küttesüsteemi osaks.

§ 16. Soojuspumpsüsteemidega kombineeritud küttesüsteemide arvutus

 (1) Kombineeritud küttesüsteemides arvutatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia, lähtudes soojuspumba soojuslikust võimsusest, hetkelisest võimsusvajadusest ja seda vähendavast vabasoojuse võimsusest vastavalt §-le 6. Hetkeline võimsusvajadus (mis käesoleva lõike mõistes ei ole soojuspumpsüsteemi dimensioneerimiseks kasutatav võimsusvajadus) sõltub ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte osas välistemperatuurist.

 (2) Küttesüsteemi soojusliku võimsuse vajadused arvutatakse tunni kaupa. Soojuspumbaga toodetud soojusenergia (kWh/a) on nende tundide võimsusvajaduste summa, mille puhul soojuspumba võimsus on suurem või võrdne võimsusvajadusega (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale). Arvutuses võetakse arvesse välisõhusoojuspumpade maksimaalse võimsuse vähenemine tulenevalt välistemperatuuri langusest ning tehakse arvutus vastavate temperatuurivahemike kaupa.

 (3) Muu soojusallikaga toodetud soojusenergia (kWh/a) moodustub soojuspumba poolt katmata võimsusvajadustest ja see arvutatakse võimsusvajaduse ja soojuspumba võimsuse vahe summana (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale, võttes arvesse, et soojuspumba võimsus on väiksem küttesüsteemi võimsusvajadusest või võrdne sellega). Muu soojusallika energiakasutus arvutatakse § 14 lõikes 2 toodud nõuetest lähtudes.

 (4) Soojuspumpsüsteemi elektrienergiakasutuse arvutamiseks jagatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia soojuspumpsüsteemi kütteperioodi keskmise soojusteguriga, milles on võetud arvesse kõikide ringluspumpade ja küttesüsteemiga seotud võimalike abiseadmete elektritarbimine ning soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur vastavalt §-le 14. Soojustegur määratakse tabelis 10 toodud väärtuste või tootja poolt antud andmete põhjal tehtud arvutuse alusel, milles arvestatakse soojuspumba töötamist osavõimsustel ja erinevatel välistemperatuuridel. Kui kasutatakse tabelites 9 ja 10 toodud andmeid, siis soojuspumpsüsteemi keskmine soojustegur saadakse tabeli 10 soojusteguri ja tabeli 9 kasuteguri korrutisena.

  Tabel 10. Soojuspumpade kütteperioodi ja tarbevee soojendamise keskmised soojustegurid1


Soojuspumba tüüp
Kütteperioodi
keskmine
soojustegur2
Soojustegurid
erinevatel välistemperatuuridel, °C, ja osavõimsustel, %
–15 °C/100%
–7 °C/100%;
2 °C/50%;
7 °C/50%
Maasoojuspump, 35 °C/28 °C
3,6
 
 
 
 
Maasoojuspump, 40 °C/33 °C
3,4
 
 
 
 
Maasoojuspump, 45 °C/35 °C
3,2
 
 
 
 
Maasoojuspump, 50 °C/35 °C
3,0
 
 
 
 
Maasoojuspump, tarbevee soojendamine
2,7
 
 
 
 
Väljatõmbeõhu soojuspump3
3,0
 
 
 
 
Õhk-õhk soojuspump4
2,0
2,4
3,0
4,0
Õhk-vesi soojuspump, 40 °C/33 °C4
1,7
2,1
2,7
3,5
Õhk-vesi soojuspump, tarbevee soojendamine
2,0
 
 
 
 

1 soojustegurid sisaldavad kompressori, ringluspumpade ja abiseadmete elektritarbimist
2 tarbevee soojendamise puhul aasta keskmine soojustegur
3 väljatõmbeõhu temperatuuride vahe on 21–5=16 °C ja osa soojuspumba võimsusest kasutatakse tarbevee soojendamiseks
4 soojuspumba võimsus ja soojustegur sõltuvad oluliselt välistemperatuurist

 (5) Välisõhust soojust ülekandvate soojuspumpade puhul tehakse elektrienergiakasutuse arvutus eraldi vastavatele välistemperatuurivahemikele. Kuni 12 kW õhk-õhk soojuspumpadele võib teha elektrienergiakasutuse arvutuse aasta keskmise soojusteguriga, millena kasutakse seadme energiamärgises toodud kõige külmema kliima SCOP arvu. SCOP arv eeldab, et õhk-õhk soojuspump on dimensioneeritud –7 °C välistemperatuurile vastavale võimsusele.

2. jagu Ventilatsioonisüsteemid 

§ 17. Ventilatsioonisüsteemide õhuvooluhulkade arvestamine

 (1) Hoone ventilatsioonisüsteemi välisõhu vooluhulgana kasutatakse energiaarvutuses ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määrusele „Energiatõhususe miinimumnõuded” vastavalt arvutatud õhuvooluhulka. Soojustagastus ja ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutus arvutatakse projektikohaste ventilatsiooniseadmetega eelmises lauses kirjeldatud õhuvooluhulgal (projektikohased ventilatsiooniseadmed võimaldavad sellele õhuhulgale vastavat tootlikkust). Arvutuses võetakse arvesse võimalik sissepuhke ja väljatõmbe õhuvooluhulkade erinevus nii sama ventilatsiooniseadme lõikes kui ka eraldiseisvate ventilaatorite puhul. Väljatõmbe ja sissepuhke õhuvooluhulkade vahe moodustab sissepuhkest suurema väljatõmbe korral täiendava välisõhu sissevõtu ilma soojustagastuseta.

 (2) Erinevate kasutusaegadega ventilatsiooniseadmete energiakasutus arvutatakse eraldiseisvalt. Sama kasutusajaga ventilatsiooniseadmete õhuvooluhulgad üldjuhul summeeritakse.

 (3) Infiltratsiooni õhuvooluhulk ei kuulu ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkade arvutuse koosseisu ja see arvutatakse eraldiseisvalt vastavalt §-le 13, kus väljatõmbe ja sissepuhke võimaliku vahe võib võtta arvesse infiltratsiooni õhuhulga valemis.

§ 18. Soojustagastuse arvutus

 (1) Ventilatsiooni soojustagastus arvutatakse samaaegselt ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte netoenergiavajaduse arvutamisega.

 (2) Soojustagastuse arvutamisel lähtutakse soojusvaheti temperatuuri suhtarvust (soojeneva õhuvoolu temperatuuride vahe enne ja pärast soojusvahetit jagatud maksimaalse temperatuuride vahega üle soojusvaheti), sissepuhkeõhu temperatuurist ja soojusvaheti jäätumise piiramisest. Kui tootja andmed ei ole teada, kasutatakse järgmisi suhtarve:
 1) ristivoolu plaatsoojusvahetitele 0,6;
 2) vastuvoolu plaatsoojusvahetitele 0,7;
 3) rootorsoojusvahetitele 0,7;
 4) vahesoojuskandjaga soojusvahetile 0,4.

 (3) Soojusvaheti jäätumise vältimiseks piiratakse üldjuhul heitõhu (ventilatsiooniseadmest väljuva õhu) minimaalset temperatuuri temperatuurisuhte vähendamise teel madalatel välisõhutemperatuuridel. Täpsemate andmete puudumisel piiratakse heitõhu miinimumtemperatuuri järgmiselt:
 1) elamutes +5 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja 0 °C-ni rootorsoojusvaheti või niiskustagastusega plaatsoojusvaheti korral;
 2) ilma niisutuse ja ilma erilise niiskustoodanguta muudes hoonetes, mis ei ole elamud, 0 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja –5 °C-ni rootorsoojusvaheti korral.

 (4) Soojusvaheti jäätumise vältimise tõttu lisanduv võimsus- ja energiavajadus võetakse ventilatsioonisüsteemi arvutuses arvesse.

 (5) Ruumide ülekuumenemise vältimiseks valitakse sissepuhke õhu temperatuur ruumi temperatuurist madalam. Püsiva sissepuhketemperatuuriga süsteemides on sissepuhketemperatuur üldjuhul 18 °C. Sissepuhkeõhu soojenemine ruumis kuni ruumitemperatuurini arvutatakse ruumide kütte netoenergiavajaduse arvutuse koosseisus.

§ 19. Ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Ventilatsioonisüsteemi elektrikasutus moodustub peamiselt ventilaatorite ja nende juhtimisseadmete ning vähemal määral pumpade ja muude abiseadmete elektritarbimisest. Elektrikasutuse efektiivsust hinnatakse ventilatsioonisüsteemi elektrilise erivõimsuse järgi arvutuslikul õhuvooluhulgal. Erivõimsus on süsteemi summaarse võimsuse ja õhuvooluhulga (sissepuhke või väljatõmbe õhuvooluhulk, valitakse suurim) suhtarv [(kW/(m³/s)].

 (2) Suuremates ventilatsiooniseadmetes (õhuvooluhulk üle 0,25 m³/s) arvutatakse elektritarbimine igale ventilaatorile eraldi. Ventilaatori elektritarbimine Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Pv on ventilaatori elektrivõimsus kW;
τd on seadme käidutundide arv ööpäevas arvutuslikul õhuvooluhulgal h;
τw on seadme käidupäevade arv nädalas arvutuslikul õhuvooluhulgal d;
t on arvutusperioodi pikkus 8760 h.

 (3) Ventilaatori elektrivõimsus Pv (W) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Δpv on ventilaatori rõhutõus Pa;
on ventilaatori õhuvooluhulk m³/s;
ηft on ventilaatori summaarne kasutegur, mis arvestab ventilaatori kasutegurit, rihmülekande kasutegurit, mootori kasutegurit ja võimalikku pöörlemiskiiruse reguleerimise kasutegurit.

 (4) Ventilaatori summaarse kasutegurina kasutatakse tootja andmeid või tabelis 11 toodud väärtusi.

  Tabel 11. Ventilaatori summaarne kasutegur ηft

Õhuhulk m³/s
ηft
<0,25
0,20
0,25–0,5
0,35
0,5–1
0,40
1–5
0,45
>5
0,50

§ 20. Ventilaatori rõhutõusu arvutus

 (1) Ventilaatori rõhutõus Δpv (Pa) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Δpm on ventilatsiooniseadme rõhulang Pa;
Δpt on torustiku rõhulang Pa.

 (2) Ventilatsiooniseadme rõhulang Δpm sisaldab ventilatsiooniseadmekomponentide summaarset rõhulangu ning rõhulangu ventilaatori ja ventilatsiooniseadme ühenduspunktis. Filtrite rõhulanguna kasutatakse keskmist kasutusaegset rõhulangu, mis arvutatakse, liites algrõhulangule kolmandiku lõpp- ja algrõhulangude vahest.

 (3) Torustiku rõhulang Δpt on torustiku ja lõppelementide summaarne rõhulang, mis sisaldab nii enne kui pärast ventilatsiooniseadet paikneva torustiku rõhulange.

 (4) Kui rõhulangude ehitusprojekti andmed puuduvad, siis arvutatakse rõhulangud, kasutades tabelis 12 toodud andmeid.

  Tabel 12. Ventilatsiooniseadme ja torustiku osade rõhulangud süsteemidele, mille õhuhulk on ≥0,25 m³/s. Madalale, normaalsele ja kõrgele rõhulangule vastavad ligikaudsed ventilatsiooniseadme komponentide otsapinna kiirused on vastavalt 1,5; 2 ja 2,5 m/s.

Komponent
Rõhulang Pa
Sissepuhe
Madal
Normaalne
Kõrge
Kütteelement
40
80
120
Jahutuselement
60
100
140
Soojustagasti
100
150
200
Jämefilter
30
60
100
Peenfilter
70
100
200
Mürasummuti
30
50
80
Ventilatsiooniseadme ja torustiku liide
20
50
70
Torustik:
 
 
 
– muutumatu õhuhulgaga
100
200
300
– muutuva õhuhulgaga
200
300
400
Lõppelement
50
50
100
Väljatõmme
Madal
Normaalne
Kõrge
Soojustagasti
100
150
200
Filter
50
100
150
Mürasummuti
30
50
80
Ventilatsiooniseadme ja torustiku liide
20
50
70
Torustik:
 
 
 
– muutumatu õhuhulgaga
100
200
300
– muutuva õhuhulgaga
200
300
400
Lõppelement
20
30
50

 (5) Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemide lihtsustatud arvutuses eeldatakse, et torustiku rõhulang püsib muutumatuna. Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulang Δpv (Pa) arvutakse järgmise valemiga:

kus Δpt on torustiku ja lõppelemendi rõhulang Pa;
Δpm on ventilatsiooniseadme rõhulang Pa;
xp on muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulangutegur, xp = 0,65.

§ 21. Ventilatsioonisüsteemi abiseadmed

 (1) Vahesoojuskandjaga soojustagasti pumba elektrivõimsus Phr (kW) arvutatakse järgmise valemiga:

kus on vahesoojuskandja mahuvool m³/s;
ηp on pumba kasutegur;
Δpr on soojusvaheti vedelikuosa rõhulang kPa (kilopaskalites);
Δpp on soojuskandjavedeliku torustiku rõhulang kPa;
Δpv on reguleerventiili rõhulang kPa.

 (2) Vahesoojuskandjaga soojustagasti torustiku rõhulanguna võib kasutada hinnangulist rõhulangu väärtust 0,2 kPa/m. Soojustagasti vedelikosa rõhulangud on vahemikus 60 kPa (madal), 100 kPa (normaalne) ja 150 kPa (kõrge). Kolmeteeventiili (vahesoojuskandja reguleerventiili) rõhulanguna võib võtta 40% kogu süsteemi rõhulangust (kaasa arvatud ventiili rõhulang). Kui süsteemi reguleeritakse pumba pöörlemiskiirust muutes, siis on regureelventiili rõhulang Δpp = 0 kPa.

 (3) Pumba kasuteguri ηp väärtuseks võib võtta 0,3.

§ 22. Väikeelamute ja korterite ventilatsiooniseadmete elektrienergiakasutus

 (1) Väikeste ventilatsiooniseadmete, mille õhuvooluhulk on alla 0,25 m³/s, elektrienergiakasutus Ev (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

kus Pvs on ventilatsiooniseadme elektrivõimsus arvutuslikul õhuvooluhulgal kW;
tvsn on ventilatsiooniseadme aastane töötamisaeg arvutuslikul õhuvooluhulgal (üldjuhul on tvsn väärtuseks 8760 h, välja arvatud vajaduse järgi juhitavate süsteemide korral);
xp on torustiku rõhulangutegur.

 (2) Ventilatsiooniseadme elektrivõimsusena Pvs kasutatakse ventilatsiooniseadmele tootja poolt arvutuslikule õhuvooluhulgale vastavat väärtust, mis on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13141-7.

 (3) Torustiku rõhulangutegur xp määratakse määruse tabelis 13 toodud andmete alusel.

  Tabel 13. Torustiku rõhulangutegur xp

Rõhulangutegur
Torustiku rõhulangutase
Sissepuhketorustiku
rõhulang
Madal
35 Pa
Normaalne
50 Pa
Kõrge
100 Pa
xp
0,8
1,0
1,2

3. jagu Jahutussüsteem 

§ 23. Jahutussüsteemi energiakasutuse arvutus

 (1) Jahutussüsteemi energiakasutus koosneb jahutusenergia tootmiseks vajalikust energiast ning energia jaotamiseks ja väljastamiseks vajalike abiseadmete elektrienergiast.

 (2) Jahutusperioodi energiakasutus jahutamiseks Qj (kWh/a) koos kondenseerumiskadudega ning jahutusenergia jaotamise ja väljastamise soojuskadudega arvutatakse jahutuse netoenergiavajaduse põhjal järgmiselt:

kus Qje on ventilatsiooniseadmete jahutuselementide netoenergiavajadus kWh/a;
Qrs on ruumiseadmete netoenergiavajadus kWh/a;
βje on ventilatsiooniseadmete jahutuselementidega seostuvate soojuskadude tegur;
βrs on jahutusenergia ruumiseadmetesse jaotamise ja väljastamise soojuskadude tegur.

§ 24. Ühe jahutusprotsessiga jahutussüsteemi arvutus

 (1) Kompressormasinaga jahutussüsteemi puhul arvutatakse jahutusperioodil jahutussüsteemi tarnitud elektrienergia EQ (kWh/a) järgmise valemiga:

kus Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondenseerumis- ja soojuskadudega kWh/a;
Ea on abiseadmete elektrienergia kasutus kWh/a;
ε on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur.

 (2) Absorbtsioonjahutuse tarnitud soojusenergia Qjt (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga, millele lisandub abiseadmete elektrikasutus Ea:

kus ε on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur;
Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondenseerumis- ja soojuskadudega kWh/a.

 (3) Jahutusperioodi jahutustegur ε arvutatakse seadme tootja poolt vastavalt EVS-EN 14511-2 ja EVS-EN 14825 antud täis- ja osakoormuse väärtusest või seadme tootja poolt antud ESEER väärtusest või kasutatakse tabelis 14 toodud väärtusi. ESEER-i väärtusest jahutusteguri arvutamisel võetakse arvesse, et ESEER lähtub kompressori mooduli võimsusest ja ei sisalda kondensaatori ventilaatorite ja pumpade elektrit, mille võrra jahutustegur muutub ESEER-i väärtusest väiksemaks.

  Tabel 14. Jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegurid

Jahutusenergia tootmisviis
ε
Kompressor-külmamasin
3,5
Vabajahutus, vedelikjahuti
5
Vabajahutus, maakontuur (horisontaalne)
30
Absorbtsioonjahutus
0,7

 (4) Süsteemikaod määratakse simulatsioonarvutusega või kasutatakse tabelis 15 toodud väärtusi. Kui jahutuselemendi netoenergiavajaduse arvutuses on kondenseerumine arvesse võetud, siis kasutatakse kondenseerumiskadudeta tegurit βje. Kui kondenseerumist arvesse ei ole võetud, siis kasutatakse kondenseerumiskadudega tegurit βjek.

  Tabel 15. Jahutuse kondenseerumiskadude ning jahutusenergia jaotamise ja väljastamise soojuskadude tegurid

Jahutusvee pealevoolu temperatuur
βje
βjek
βrs
  7 °C
0,3
0,6
0,2
10 °C
0,2
0,5
0,15
15 °C
0,1
0,2
0,1
18 °C
0,0
0,0
0,0

 (5) SPLIT ja VRV seadmete (lokaalsed eraldiseisva jahuti ja kondensaatoriga seadmed) βje ja βrs tegurid loetakse võrdseks nulliga, kuna soojuskaod on võetud arvesse jahutusteguris.

 (6) Kuni 12 kW konditsioneeridele ja õhk-õhk soojuspumpadele (SPLIT ja VRV seadmetele) võib kasutada jahutusperioodi jahutustegurina seadme energiamärgises toodud SEER arvu. Nende seadmete puhul võib arvestada kondenseerumiskadusid lähtudes tabelis 15 toodud +7 °C jahutusvee pealevoolu temperatuuri andmetest.

§ 25. Vabajahutusega jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

  Kui hoones kasutatav jahutusenergia toodetakse vabajahutuse ja kompressorjahutusmasinaga, arvutatakse jahutusperioodil jahutussüsteemi tarnitud elektrienergia järgmise valemiga:

kus α1 on tootmisprotsessis 1 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa;
α2 on tootmisprotsessis 2 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa (α1 + α2 = 1,0);
ε1 on tootmisprotsessi 1 jahutusperioodi jahutustegur;
ε2 on tootmisprotsessi 2 jahutusperioodi jahutustegur;
Qj on jahutusperioodi jahutusenergiakasutus koos kondenseerumis- ja soojuskadudega kWh/a;
Ea on abiseadmete elektrienergia kasutus kWh/a.

§ 26. Jahutussüsteemi abiseadmete elektrienergia kasutuse arvutus

 (1) Elektrienergiat tarbivate abiseadmete (näiteks jahutussüsteemi pumbad, ventilaatorkonvektorite ventilaatorid ja muud abiseadmed) elektrienergia kasutus Ea (kWh/a) arvutatakse täpsema arvutuse läbiviimise võimatuse puhul valemiga:

kus βa on süsteemi jahutusperioodi abiseadmete elektritarbimistegur;
Qj on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a.

 (2) Elektritarbimisteguri väärtusena võib kasutada järgmisi väärtusi:
 1) vesisüsteem, jahutustalad 0,05;
 2) vesisüsteem, ventilaatorkonvektorid 0,08;
 3) muutuva õhuhulgaga õhusüsteem (VAV) 0,05;
 4) SPLIT ja VRV seadmed 0 (abiseadmed on võetud arvesse jahutusteguris).

4. jagu Lokaalse taastuvenergia süsteemid 

§ 27. Päikeseenergia kasutamine soojusenergia tootmiseks

 (1) Päikesekollektoritega toodetud soojusenergia ja ringluspumba elektrienergiakasutus arvutatakse kas asjakohase tarkvaraga või lõikes 2 toodud valemiga. Tarkvara peab võimaldama kasutada Eesti energiaarvutuste baasaasta kliima parameetreid, võtta arvesse sõltuvalt kollektori suunatusest, kaldenurgast ja tekkivatest varjudest kollektori pinnale langevat päikese kiirgusvoogu, võtta arvesse kollektori ja süsteemi soojuskadusid, võtta arvesse salvestuspaagi laadimise iseärasusi ja hoone soojuskasutust ning lähtuda seadme tootja poolt antud tehnilistest parameetritest.

 (2) Täpsemate andmete puudumisel võib kasutada kollektorist saadava sooja tarbevee soojuse arvutamiseks valemit:

kus Qkol on päikesekollektorist saadav aastane soojatarbevee soojus kWh/a;
210 on kollektori poolt toodetud soojusenergia kollektori aktiivpindala kohta kWh/(m²·a);
Akol on kollektori aktiivpindala, millele ei teki varje m²;
kik on tegur, mis arvestab kollektori suunatust ilmakaarte suhtes (kik väärtused on toodud tabelis 16);
knurk on tegur, mis arvestab kollektori kaldenurka horisondi suhtes (knurk väärtused on toodud tabelis 17).

  Tabel 16. Kollektori või paneeli suunatuse tegur, kik

Suunatus
kik
Kagu/lõuna/edel
1,0
Ida/lääs
0,8
Loe/põhi/kirre
0,6

  Tabel 17. Kollektori või paneeli kaldenurga tegur, knurk

Kaldenurk
knurk
<30°
1
30–70°
1,2
>70°
1

 (3) Lõikes 2 toodud valemiga arvutades on maksimaalne päikesekollektorist saadav tarbevee soojusenergia 50% aastasest sooja tarbevee energiakasutusest. Seda ületavat osa ei võeta energiaarvutuses arvesse.

 (4) Täpsemate andmete puudumisel võib päikesekollektori ringluspumba elektrikasutuse arvutada valemiga:

kus Ekol.pum on päikesekollektori ringluspumba aastane elektrikasutus kWh/a;
Akol on kollektori aktiivpindala, millele ei teki varje m²;
tkol.pump on kollektori ringluspumba töötundide arv aastas h.
Täpsemate andmete puudumisel võib võtta ringluspumba töötundide arvuks tkol.pump 2000 h/a.

§ 28. Päikseenergia kasutamine elektrienergia tootmiseks

 (1) Päikesepaneelidega toodetud aastane elektrienergia arvutatakse valemiga:

kus Epan on päikesepaneelidega toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Qpäike on päikesepaneelide pinnale, millele ei teki varje, tulev aastane päikeseenergia kWh/a;
Pmax on päikesepaneelide maksimaalne võimsus standardtingimustel kW(Iref = 1 kW/m², temperatuur 25 °C);
kkas on tegur, mis arvestab päikesepaneeli kasutustingimusi;
Iref on standardkiirgus 1 kW/m².

 (2) Päikesepaneelide pinnale tulev aastane päikeseenergia arvutatakse valemiga:

kus 960 on horisontaalpinnale tulev aastane päikesekiirgus kWh/(m²·a);
kik on tegur, mis arvestab päikesepaneelide suunatust ilmakaarte suhtes (kik väärtused on toodud tabelis 16);
knurk on tegur, mis arvestab päikesepaneelide kaldenurka horisondi suhtes (knurk väärtused on toodud tabelis 17).

 (3) Päikesepaneeli maksimaalne võimsus standardtingimustel Pmax sõltub paneeli tüübist ja saadakse lähtudes tootja andmetest. Kasutustingimuste tegur kkas võtab arvesse päiksepaneeli ümbritseva keskkonna iseärasused (temperatuur, paneeli paigaldus) ja kaod vahelduvvooluks muundamisel. Täpsemate andmete puudumisel võib kasutada tabelis 18 toodud väärtusi.

  Tabel 18. Päikesepaneeli kasutustegur, kkas

Paneeli paigaldusviis
kkas
Tuulutuseta
0,7
Mõõduka tuulutusega
0,75
Intensiivse tuulutusega
0,8

§ 29. Tuulest toodetud elektrienergia

 (1) Tuulest toodetud elektrienergia arvutamisel tuleb lähtuda tuulegeneraatori paigalduskoha tuule andmetest, võttes arvesse generaatori kasuteguri ja tiiviku mõõtmed. Energiaarvutuste baasaasta andmeid ei saa kasutada tuulest toodetud energia arvutamiseks.

 (2) Tuulegeneraatori poolt aastas toodetud elektrienergia arvutatakse valemiga:

kus Etuul on generaatori poolt toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Atiivik on tiiviku pöörlemisel moodustuv pindala õhuvoolu suhtes m²;
vi on tuule kiirus, mil tuulegeneraator toodab elektrit m/s;
vmin on väikseim tuule kiirus, mil tuulegeneraator toodab elektrit m/s;
vmax on suurim tuule kiirus, mil tuulegeneraator toodab elektrit m/s;
ρ on õhu tihedus 1,2 kg/m³;
ηgen,i on tuule kiirusele vi vastav tuulegeneraatori summaarne kasutegur, mis saadakse generaatori tootja andmetest;
ti on tuule kiirusele vi vastav generaatori töötundide arv h.

 (3) Tuulegeneraatori poolt aastas toodetud elektrienergia võib arvutada ka lihtsustatud valemiga:

kus Etuul on generaatori poolt toodetud aastane elektrienergia kWh/a;
Atiivik on tiiviku pöörlemisel moodustuv pindala õhuvoolule suhtes m²;
vk on aasta keskmine tuule kiirus m/s;
ρ on õhu tihedus 1,2 kg/m³;
ηk.gen on tuulegeneraatori aasta keskmine summaarne kasutegur, mis saadakse generaatori tootja andmetest;
B on tegur, mis arvestab generaatori töötamise aja tuule kiiruse jaotust aasta lõikes (täpsemate andmete puudumisel 1,5);
t on generaatori töötundide arv aastas h.

6. peatükk Nõuded energiaarvutuse tulemuste esitamisele 

§ 30. Nõuded arvutustulemuste esitamisele

 (1) Energiaarvutuses kasutatud lähteandmed esitatakse määruse lisas 1 toodud kujul. Väikeelamu lihtsustatud energiatõhususarvu piirväärtuse tõendamise puhul esitakse lähteandmed ja arvutustulemused määruse lisas 2 toodud kujul.

 (2) Energiaarvutuse tulemused esitatakse määruse lisas 3 toodud kujul. Tarnitud ja eksporditud energiakasutuse kokkuvõte esitatakse kõikide hoone energiavarustuseks kasutatud energiakandjate (elekter, kaugküte ja/või erinevad kütused) lõikes vastavalt tehnosüsteemide arvutuse tulemustele.

 (3) Tehnosüsteemide arvutuse tulemused kantakse määruse lisa 3 summaarse energiakasutuse tabelisse. Ventilatsioonisüsteemi, valgustuse, seadmete ja üldjuhul ka jahutussüsteemi energiakasutus koosneb ainult elektrienergiast, mis koos küttesüsteemi elektrienergiakasutusega kantakse elektri veeru vastavatele väljadele. Küttesüsteemi soojusenergiakasutus esitatakse vastavalt küttesüsteemi energiavarustuslahendusele soojus- või elektrienergia veerus jaotatuna ruumide küttele, ventilatsiooniõhu soojendamisele ja tarbevee soojendamisele. Lokaalne taastuvenergia, elektrivõrku eksporditud elekter ja kaugküttevõrku peale- või tagasivoolu eksporditud soojus esitatakse lokaalse taastuv- ja eksporditud energia tabelis.

 (4) Hangitud kütuste kogused arvutatakse tarnitud soojusenergia ja kütuse alumise kütteväärtuse korrutisena. Tarbimisaine alumise kütteväärtusena kasutatakse tarnija andmeid või määruse lisas 4 toodud andmeid.

 (5) Energiakandjate kaalumistegurid on toodud ehitusseaduse § 3 lõike 72 alusel kehtestatud määruses „Energiatõhususe miinimumnõuded”. Kaalutud energiakasutus arvutatakse tarnitud ja eksporditud energia vahe ja kaalumisteguri korrutisena.

 (6) Energiatõhususarv ETA arvutatakse, jagades summaarse kaalutud tarnitud energiakasutuse ja summaarse kaalutud eksporditud energiakasutuse vahe köetava pinna ruutmeetrite arvuga:

kus ETA on energiatõhususarv kWh/(m²·a);
Etar,i on energiakandjaga i tarnitud energia kWh/a;
Eeks,i on energiakandjaga i eksporditud energia kWh/a;
fi on energiakandja i kaalumistegur;
Aneto on köetav pind, m².

  Tarnitud ja eksporditud energia tulemuste esitamisel arvestatakse, et energiakandja lõikes kehtib valem:

kus Esum,i on energiakandjale i vastav hoone summaarne energiakasutus kWh/a;
Elok,i on energiakandjale i vastav lokaalne taastuvenergia kWh/a.

 (7) Suvise ruumitemperatuuri kontrolli tulemused kõikide arvutatud tüüpruumide kohta esitatakse määruse lisas 5 toodud kujul. Elamute kohta ei ole temperatuuri kestuskõvera esitamine kohustuslik. Kui väikeelamutele ei sooritata suvise temperatuurikontrolli arvutust, esitatakse tüüpruumide temperatuurikontrolli vabastust tõendavad andmed määruse lisas 6 toodud kujul.

 (8) Tulemuste esitamisel on määruse lisades 1–3 ja 5–6 toodud vormides varjutatud ridade ja veergude täitmine kohustuslik.

7. peatükk Rakendussätted 

§ 31. Määruse rakendamine

 (1) Kui ehitusloa taotlus on esitatud enne 9. jaanuarit 2013. a, kuid ehitusluba väljastatakse pärast nimetatud kuupäeva, siis käesoleva määruse nõudeid ei kohaldata.

 (2) Määrus jõustub 9. jaanuaril 2013. a.


1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (EÜT L 1, 4.01.2003, lk 65–71), muudetud direktiiviga 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.06.2010, lk 13–35)

Juhan Parts
Minister

Marika Priske
Kantsler

Lisa 1 Energiaarvutuse lähteandmete esitamine

Lisa 2 Energiaarvutuse lähteandmete esitamine väikeelamu lihtsustatud energiatõhususarvu piirväärtuse tõendamise puhul

Lisa 3 Energiaarvutuse tulemuste esitamine

Lisa 4 Kütuste tarbimisaine alumised kütteväärtused

Lisa 5 Suvise ruumitemperatuuri kontrolli tulemuste esitamine

Lisa 6 Väikeelamute tüüpruumide andmed