Tallinna Halduskohtu taotlus tunnistada põhiseadusevastaseks liiklusseaduse § 20² lg 7 ja Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrus nr 279
Vastu võetud 12.10.2011
RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
|
Kohtuasja number |
3-4-1-15-11 |
|
Otsuse kuupäev |
12. oktoober 2011 |
|
Kohtukoosseis |
Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi ja Jüri Põld |
|
Kohtuasi |
Swedbank Liising AS-i ja Tambet Toomela kaebus Tallinna Transpordiameti 19. septembri 2009. aasta ümberpaigutamise akti nr 075835 tühistamiseks |
|
Menetluse alus |
Tallinna Halduskohtu 23. mai 2011. aasta otsus haldusasjas nr 3-09-2352 |
|
Asja läbivaatamine |
Kirjalik menetlus |
RESOLUTSIOON
1. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olnuks kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse § 202 lõike 7 esimene lause.
2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olnuks kuni 30. juunini 2011 kehtinud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tambet Toomela parkis 19. septembril 2009. aastal Swedbank Liising AS-ile kuuluva sõiduauto Tallinnas Lootsi 7 kinnistule piirkonda, kuhu olid püstitatud sundteisaldamist lubavad liiklusmärgid. Tallinna Transpordiameti ametnik koostas teisaldusakti, mille järel OÜ Tavel Invest teisaldas sõiduki AS-i Ühisteenused hallatavasse parklasse Tallinnas Suurtüki 12. Samal päeval tasus kaebaja T. Toomela sõiduki valduse tagasisaamiseks AS-ile Ühisteenused Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määruse nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ (määruse) alusel määratud teisaldus- ja hoiukulud 420 krooni.
2. T. Toomela ja Swedbank Liising AS esitasid kaebuse Tallinna Transpordiameti 19. septembri 2009. aasta ümberpaigutamise akti nr KR075835 tühistamiseks ja T. Toomela ka selle tagasitäitmise kohaldamiseks. Tallinna Transpordiamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.
TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS
3. Tallinna Halduskohus rahuldas T. Toomela kaebuse täielikult alternatiivnõude osas ja Swedbank Liising AS-i kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks ja tühistades vaidlustatud akti osas, millega T. Toomelalt mõisteti välja teisaldus- ja hoiukulud 420 krooni. Ühtlasi jättis kohus kohaldamata ja tunnistas põhiseaduse vastaseks kuni 30. juunini 2011. aastal kehtinud redaktsioonis liiklusseaduse (LS) § 202 lõike 7 esimese lause ja sama ajani kehtinud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määruse nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“.
4. Kohus leidis, et LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määruse normid on asjassepuutuvad normid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 ning halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike 10 tähenduses. Õigusvastaselt teisaldus- ja hoiukulude hüvitamise nõudmine riivab kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust ja PS §-st 113 tulenevat põhiõigust, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. LS §-s 202 ja määruses sätestatud kohustus tasuda sõiduki teisaldus- ja hoiukulud on vaadeldav avalik-õigusliku rahalise kohustusena PS § 113 tähenduses. LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse põhiseaduspärasuse nõudele, kuna määruse aluseks olev volitusnorm ei ole kooskõlas seadusereservatsiooni põhimõttega. LS § 202 lõike 7 esimene lause ei sea Vabariigi Valitsusele mingeid piiranguid määrade kehtestamisel ega anna tasu arvestamise aluseid. Seetõttu on norm põhiseadusega vastuolus.
Tallinna Halduskohtu otsus saabus 23. mail 2011. aastal Riigikohtusse.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
Riigikogu
5. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.
PS § 113 kehtestab seadusereservatsiooni avalik-õiguslike maksete kehtestamiseks. Lisaks sätestab PS § 4 võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte. Rahalise kohustuse nimetus õigusaktis ei oma PS §-s 113 reguleeritud avalik-õigusliku kohustuse määramisel tähendust. Liiklusseaduse üldisest eesmärgist ja sõiduki teisaldamise alustest tuleneb, et sõidukid teisaldatakse avalikes huvides ning teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse eesmärk on riigi või kohaliku omavalitsuse avalikes huvides sooritatud toimingu kulude katmine. Seetõttu tuleb seda rahalist kohustust vaadelda kui avalik-õiguslikku tasu, täpsemalt riikliku lõivuna PS § 113 tähenduses.
LS § 202 lõike 7 esimene lause annab sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude kui rahalise kohustuse aluse ning delegeerib vastava kulu hüvitamise korra ja määrade kehtestamise Vabariigi Valitsusele. Delegatsiooninorm ei sisalda mingit diskretsiooni ulatust. Kuna LS § 202 lõige 7 sätestab sõiduki teisaldamis- ja hoiukulude tasumise kohustuse, aga ei määra kindlaks selle kohustuse nõutavaid elemente, on säte vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole seetõttu formaalselt põhiseaduspärane. LS § 202 lõike 7 esimese lause põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle normi alusel antud määrus.
6. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus olid põhiseadusvastased.
PS § 113 eesmärgiks on, et kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga. Sõiduki teisaldamise ja hoidmise kulude hüvitamine on avalik-õiguslik rahaline kohustus, sest seda tuleb maksta avalik-õiguslikus suhtes ehk haldustoimingu eest. Tasu avalik-õiguslikkust kinnitab ka asjaolu, et tasu määratakse õigusaktiga ning seda võib nõuda üksnes õigusaktis nimetatud isik.
Vabariigi Valitsus
7. Vabariigi Valitsus ei pidanud oma arvamuse esitamist vajalikuks olukorras, kus arvamuse esitasid ka kolm ministrit.
T. Toomela ja Swedbank Liising AS
8. T. Toomela ja Swedbank Liising AS-i hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.
T. Toomela ja Swedbank Liising AS leiavad, et vaidlustatud normid ei ole kohtuasjas asjassepuutuvad, kuna Tallinna Transpordiametil ei ole õiguslikku pädevust sõidukeid teisaldada. Kohus pidanuks teisaldusakti tühistama ja otsustama tagasitäitmise juba ameti pädevuse puudumise tõttu. Teisaldamise akt on haldusakt. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui selle on andnud pädev haldusorgan. Kohalikule omavalitsusele ei ole liiklusjärelevalveõigust ette nähtud.
LS § 201 ja § 202 on omavahel loogilises seoses seeläbi, et LS § 202 põhieesmärgiks on ette näha sõiduki suhtes võetavad meetmed puhuks, kui sõiduki juht on juhtimiselt kõrvaldatud, mis on tulenevalt LS § 201 lõikest 1 järelevalveõigusega ametiisiku otsus. Seda sõltumata asjaolust, et LS § 202 lõige 2 sätestab täiendavad asjaolud, mil võib sõiduki teisaldada. LS § 46 lõike 1 alusel on järelevalveõigusega ametiisikud politseiametnikud, abipolitseinikud ja piirivalveametnikud. Ka parkimine on liiklusseadusega reguleeritud liiklusõiguse instituudiks, mis tähendab, et parkimise järelevalvet võivad teha vaid liiklusjärelevalveõigusega ametiisikud.
Kohalikule omavalitsusele ei anna teisalduspädevust LS § 2 lõige 4, mille kohaselt korraldab omavalitsus liiklust ja tagab liiklusohutuse oma haldusterritooriumil. Tegemist on programmilise sättega nagu ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõige 1, mille kohta on Riigikohus võtnud seisukoha, et sellest ei tulene kohalikule omavalitsusele pädevust omandipõhiõigust piirata. Kohaliku omavalitsuse teisalduspädevus ei tulene ka LS § 7468 lõikest 3 tulenevast õigusest parkimisega seotud väärteoasju kohtuväliselt menetleda – valesti parkijate vastutusele võtmine on teist laadi pädevus kui põhiõiguste piiramine sõiduki teisaldamisega. Ka LS § 50 lõige 3, mis annab teeomanikule õiguse liiklust häirivalt või ohustavalt pargitud sõiduki ümber paigutada valvega hoiukohta, ei andnud praegusel juhul omavalitsusele teisaldamispädevust, kuna sõiduk teisaldati üksnes LS § 201 lõike 2 punkti 4, mitte punkti 1 alusel. LS § 501 lõike 3 teine lause reguleerib üksnes parkimisjärelevalve tegemise, parkimistasu maksmise kontrollimise ja viivistasu määramise üle andmist halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule ega ole pädevusnorm põhiõiguste piiramiseks.
Tallinna Transpordiamet
9. Tallinna Transpordiameti seisukoha järgi oli LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.
PS § 113 eesmärk on hõlmata kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tekivad avalik-õiguslike suhete realiseerimise käigus, mistõttu on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. Need kulud tuleb sätestada seadusega. Tallinna Transpordiameti hinnangul ei kaasne vaidlustatud sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamisega kohustust tagastada juba tasutud sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ja seal hoidmise ja valvamise kulud.
Õiguskantsler
10. Õiguskantsleri hinnangul olid LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusega vastuolus.
LS § 202 lõike 7 esimene lause ja määrus on asjassepuutuvad, kuna tasu, mille kaebaja pidi maksma sõiduki ümberpaigutamise akti alusel, on sätestatud määruse §-s 1, ning selle määruse kehtestamise aluseks on LS § 202 lõike 7 esimene lause. Nende normide põhiseaduspärasuse korral pidanuks Tallinna Halduskohus lahendama kaebuse teisiti.
PS §-st 113 tuleneb isiku subjektiivne õigus riigi vastu, mida võib nimetada üldiseks maksupõhiõiguseks ja mille kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Kuigi määruse § 2 lõige 1 näeb ette sõiduki hoiukohta toimetamise ning hoidmise ja valvamise eest tasumise ettevõtjale, on teisaldamiskulude tasumine osa avalik-õiguslikust suhtest. Seda seetõttu, et sõiduki teisaldamine kui haldusülesande täitmine tuleb tervikuna omistada teisaldamisakti teinud avaliku võimu kandjale, sõltumata ülesande täitmisel allhanke korras erafirmade abi kasutamisest. Seega on tegemist avalik-õigusliku tasuga PS § 113 mõttes. Seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi, ja määrus juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi. Kuna avalik-õigusliku tasu suurus on reguleeritud liiklusseaduse alusel antud määruses, mitte seaduses endas, riivavad vaidlusalused sätted PS §-s 113 sätestatud õigust.
Üksnes juhul, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, võib avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täitevvõimule olla lubatav. Sõiduki teisaldamise, valvega hoiukohas hoidmise ja valvamise kulude varieeruvast iseloomust tulenevalt võib olla õigustatud nende avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule. Selle eesmärgiks on tagada kiirem reageerimine muutuvatele turuoludele. LS § 202 lõike 7 esimene lause ei sisalda kulude alam- või ülemmäärasid ega anna muid juhiseid ega raame, millest lähtudes või mida arvestades peaks Vabariigi Valitsus avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi sätestama. Seega ei ole säte piisavalt määratletud ega täida PS §-st 113 tulenevaid nõudeid volitusnormile. Järelikult ei vasta LS § 202 lõike 7 esimene lause formaalse põhiseaduspärasuse tingimustele ja on seega põhiseadusega vastuolus.
Määrus on põhiseadusega vastuolus, kuna selle aluseks olev norm on põhiseaduse vastane.
Justiitsminister
11. Justiitsministri hinnangul on LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusvastased.
Vaidlustatud normid on asjassepuutuvad, sest nende põhiseadusvastasuse korral on kaebaja sõiduki teisaldamisega seotud tasude võtmine õigusvastane ja need tuleb tagastada. LS § 202 lõike 7 esimese lause alusel antud määrus riivab isiku omandipõhiõigust, samuti PS § 113.
Delegatsiooninormist tuleneb, et avalik-õigusliku järelevalvemeetme rakendamise kulud tuleb kanda haldusvälisel isikul. Seega on tegu avalik-õigusliku suhtega, milles käsitletav tasu kuulub PS § 113 kohaldamisalasse. Lisaks riivab tasu nõudmine PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. PS §-st 113 tulenevalt on täitevvõimul keelatud luua uut avalik-õiguslikku rahalist kohustust, PS § 32 näeb ette omandi valdamise, käsutamise ja kasutamise kitsenduste sätestamise seadusega. Volitusnormi kehtestamine oli praegusel juhul iseenesest lubatav, kuid volitusnormis tuleb sätestada määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. Täitevvõimu volitamisel peavad kõik kohustuse olulised elemendid olema sätestatud seaduses. Liiklusseadus ei näe ette tasude kujunemise põhimõtteid ning ülem- ega alammäärasid. Seetõttu on volitusnorm liialt üldine, et tagada PS §-st 113 tulenevalt põhimõtet, et tasu kohustuse ja selle oluliste komponentide kohta peab otsuse tegema seadusandja. Samuti ei vasta norm omandipõhiõiguse piirangutele kehtestatud põhimõtetele. Riivatud põhiõiguse seisukohalt oluliste küsimuste sätestamata jätmine on vastuolus olulisuse põhimõttega ja seega formaalselt põhiseaduse vastane.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister
12. Majandus- ja kommunikatsiooniministri arvates on LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus põhiseadusvastased.
Vabariigi Valitsuse määrusandlusõigus tuleneb PS § 87 lõikest 6, mille kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Üldjuhul on legaalsed spetsiaalse volitusnormi alusel antud intra legem määrused, milles täpsustatakse seaduste regulatsioone. Vaidlusaluses volitusnormis ei ole kulude kehtestamise korda ega määrasid reguleeritud, st seadusandja on jätnud täieliku otsustamispädevuse täitevvõimu organile. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused ning see on kooskõlas PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega. PS §-ga 113 vastuolus oleva volitusnormi alusel antud praeter legem määrused on vastuolus ka PS §-ga 3. Rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. LS § 202 lõike 7 esimene lause ja selle alusel kehtestatud määrus ei vasta formaalse põhiseaduspärasuse nõudele.
Rahandusminister
13. Rahandusministri hinnangul ei ole vaidlustatud normid vastuolus PS §-dega 32 ega 113.
Rahandusministeerium hindab vaidlustatud norme lihtsa seadusereservatsiooni põhimõtte järgimise aspektist PS §-des 32 ja 113 sätestatud õiguste piiramisel. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks võib lugeda avalike ülesannete täitmisel haldusvälistele isikutele õiguse üldakti alusel rahalise kohustuse panemist. LS § 501 lõikes 3 sätestatakse, et kohalik omavalitsus korraldab parkimist vaid oma territooriumi tasulise parkimise alal. Vaidlusaluse juhtumi asjaoludest selgub, et isiku sõiduk teisaldati LS § 202 lõike 2 punkti 4 alusel kinnistult, kuhu võis parkida OÜ L lubadega. Kuna kaasuses esitatud asjaolude alusel ei ole võimalik hinnata sõiduki teisaldamise otsustajal vastava pädevuse olemasolu, siis eeldab Rahandusministeerium, et teisaldatud sõiduk oli pargitud Tallinna tasulise parkimise alal, mitte eramaa tasulise parkimise alal. Avaliku ülesande täitmisega seotud kulu laekumise koht ei ole tasu avalik-õigusliku iseloomu tuvastamisel tähtis põhjusel, et tasu kehtestajal on võimalik valida, kas tasuda teenuse osutajale riigieelarvest või kohustada sõiduki valdajat otse tasu maksma. Valvamise tasu on seega avalik-õiguslik tasu PS § 113 tähenduses.
Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimine on lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. Uue liiklusseaduse § 92 lõikes 12 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel teisaldajale või hoidjale kulud hüvitatakse, st avalik-õigusliku tasu suuruse arvestamise alused. Varem kehtinud ja praegu kehtivad valvamise kulud on leitud samal viisil ja on sama suured, seega viidi liiklusseaduse volitusnorm kooskõlla volitusnormi alusel kehtestatud määrusega. Valvamise kulu on küll avalik-õiguslik tasu, kuid selle suuruse määravad eraõiguslikud isikud. Turusituatsiooni arvestamine tagab, et kohaldatav määr oleks isikuid võimalikult vähe koormav. Riigikogu kehtestab liiklusseaduses valvamise tasu arvestamise alused, kuid sisuliselt on see tegevus illusoorne ega mõjuta konkurentsitingimustes selguvat teenuse hinda.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 63 jaotab esemele tehtavad kultused vajalikeks, kasulikeks ja toreduslikeks. LS § 202 lõike 7 eesmärgipärasel tõlgendamisel on valitsuse diskretsioon piiratud vajalike kulutuste määrade kehtestamisega. Vajalikuks kulutuseks tuleb pidada ka ettevõtja mõistliku suurusega ärikasumit, kuna ettevõtjate eesmärk on eelduslikult kasumi saamine. Kehtinud valvamise tasud vastasid turusituatsioonile ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle antud diskretsiooni.
PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED
14. Kuni 30. juunini 2011. aastal kehtinud liiklusseaduse § 202 lõike 7 esimene lause:
„Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud hüvitab selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades.“
15. Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. aasta määrus nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“:
„Määrus kehtestatakse „Liiklusseaduse“ § 202 lõike 7 alusel.
§ 1. Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise määrad
„Liiklusseaduse“ § 202 lõigetes 1 ja 2 toodud juhtumitel sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise piirmäärad koos käibemaksuga on:
|
1) sõiduki, mille registrimass ei ületa 3500 kg või millel peale juhikoha ei ole rohkem kui kaheksa istekohta, hoiukohta toimetamine |
26 eurot; |
|
2) sõiduki, mille registrimass on üle 3500 kg või millel peale juhikoha on rohkem kui kaheksa istekohta, hoiukohta toimetamine |
42 eurot; |
|
3) punktides 1 või 2 nimetatud sõiduki toimetamine hoiukohta väljastpoolt asulat ja enam kui 20 km kauguselt |
128 eurot; |
|
4) sõiduki, mille registrimass ei ületa 3500 kg või millel peale juhikoha ei ole rohkem kui kaheksa istekohta, hoidmine ja valvamine |
1,28 eurot tunnis, kuid mitte üle 2,56 eurot ööpäeva eest; |
|
5) sõiduki, mille registrimass on üle 3500 kg või millel peale juhikoha on rohkem kui kaheksa istekohta, hoidmine ja valvamine |
1,28 eurot tunnis, kuid mitte üle 3,20 eurot ööpäeva eest; |
|
6) puksiirauto tellimine |
10 eurot. |
§ 2. Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamine
(1) Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise eest tasutakse sõidukit hoiukohta või politseiasutusse toimetanud või seal hoidnud ja valvanud ettevõtjale.
(2) Sõiduki juhile, omanikule või valdajale tagatakse võimalus tasuda lõikes 1 nimetatud ettevõtjale ööpäevaringselt.
(3) Paragrahvi 1 punktis 6 nimetatud puksiirauto tellimise kulud hüvitatakse vaid juhul, kui puksiirauto telliti, kuid sõidukit valvega hoiukohta või politseiasutusse ei toimetatud.
§ 3. [Käesolevast tekstist välja jäetud.]
§ 4. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. septembril 2002. a“
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16. Haldusmenetluse kaebajad väidavad, et kohalikul omavalitsusel puudus pädevus teisaldamist otsustada. Kui teisaldamise akti andnud organil puudus selleks pädevus ja akt on seetõttu tühine HMS § 63 lõike 2 punkti 3 alusel, siis ei oleks asjassepuutuv LS § 202 lõige 7 ning Riigikohus ei peaks lahendama praegust põhiseaduslikkuse järelevalve asja. Kuigi Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus põhikohtuasja, hindab kolleegium eeltoodud põhjendusel kohaliku omavalitsuse pädevust anda teisaldamisakt.
17. LS § 501 lõike 3 esimene ja teine lause sätestasid: „Kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule.“ Nimetatud paragrahv oli pealkirjastatud „Parkimistasu“ ja reguleeris lisaks parkimise järelevalvele tasulise parkimise ala kehtestamist, tasu maksmist, laekumist ja maksmisest teavitamist. Siiski tuleb eraldi välja selgitada, mida oli silmas peetud LS§ 501 lõike 3 teises lauses sätestatud iga määratluse all. Mõistet „parkimisjärelevalve teostamine“ tuleb sisustada nõnda, et see ei hõlmaks parkimistasu maksmise kontrollimist ega viivistasu määramist, kuna need on märgitud eraldi, ning et mõiste ei oleks sisutühi. Mõisted „parkimistasu maksmise kontrollimine“ ja „viivistasu määramine“ hõlmavad kõiki tegevusi, mis seostuvad spetsiifiliselt tasulise parkimisega. Seetõttu tuleb „parkimisjärelevalve teostamist“ mõista laiemalt kui üksnes tasulise parkimise kontrollimise kontekstis. Järelikult tulenes LS § 501 lõikest 3 kohaliku omavalitsuse pädevus oma territooriumil üldisemalt parkimise järelevalvet teha. Seega andis haldusakti pädev organ ja Riigikohus saab lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve asja.
18. LS § 202 lõike 7 esimese lause põhiseaduspärasuse hindamiseks peab see norm olema kohtuasjas asjassepuutuv, st asjas otsustava tähendusega. Isik oli kohustatud sõiduki teisaldamisel selle valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud tasuma LS § 202 lõike 7 esimese lause alusel. Selle normi põhiseadusvastasuse korral pidanuks kohus otsustama teisiti kui põhiseaduspärasuse korral. Järelikult on norm asjassepuutuv.
19. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, punkt 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega.
20. Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Praeguses asjas teisaldati sõiduk parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud.
21. Lähtuvalt eeltoodust leiab kolleegium, et sõiduki valvega hoiukohta toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud on avalik-õiguslikud. Seega kuulub nende tasumise kohustus PS § 113 kaitsealasse. Isiku kohustus tasuda sõiduki hoiukohta toimetamise, seal hoidmise ja valvamise kulud riivas isiku õigust sellele, et avalik-õiguslikud rahalised kohustused sätestatakse seadusega. Riive õigustamiseks peab see olema formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.
22. Norm on põhiseadusega formaalselt kooskõlas, kui see vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. PS § 113 nõuab, et avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse.
23. Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule.
24. LS § 202 lõike 7 esimene lause ega mõni muu norm ei sätestanud sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulude alam- ega ülemmäära, samuti mitte kulude arvestamise aluseid. Näiteks kehtivas liiklusseaduses on samad kulud määratletud otsekulu, kapitalikulu, proportsionaalse osa üldkuludest ja mõistliku ärikasumi kaudu (liiklusseaduse § 92 lõige 12). Kuna praeguseks kehtetu liiklusseadus ei näinud täitevvõimule ette piiranguid ega täpsemaid juhtnööre tasu suuruse kohta, oli seadusandja jätnud määramata diskretsiooni ulatuse. Seetõttu oli LS§ 202 lõike 7 esimene lause põhiseadusega formaalselt vastuolus.
Kuna norm oli põhiseadusega formaalselt vastuolus, puudub vajadus kontrollida selle materiaalset põhiseaduspärasust.
25. Volitusnormi põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus. Vaidlustatud määrus oli kehtestatud LS § 202 lõike 7 alusel. Järelikult oli määrus põhiseadusega vastuolus.
26. Lisaks märgib kolleegium, et kaheldav oli ka LS § 202 lõike 3 põhiseaduspärasus. Säte oli praeguses asjas asjassepuutuv, kuid seda ei vaidlustatud. LS § 202 lõikega 3 nähti ette andmed, mis tuli märkida teisaldamisakti. Seejuures ei olnud sätestatud kohustust märkida haldusakti andmise faktilisi asjaolusid, õiguslikku alust ega põhjendusi. Akti põhjendamise vajalikkust isiku põhiõiguste tagamise seisukohast on viimati hinnanud Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. aasta otsuses asjas nr 3-3-1-85-10 (punkt 26 jt), asudes selles, praegusele asjale mõneti sarnanevas asjas seisukohale, et piirang oli vastuolus PS §-ga 14. Kuna normi ei vaidlustatud ja isiku õigused on juba kaitstud LS§ 202 lõike 7 põhiseaduse vastaseks tunnistamisega, ei pea kolleegium vajalikuks täiendavalt LS§ 202 lõike 3 põhiseaduspärasust hinnata.
Märt Rask, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Jüri Põld
Facebook
Twitter