Väljaandja: Riigikohtu üldkogu Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 12.04.2011 Avaldamismärge: RT I, 21.04.2011, 16 AS WIPESTREX GRUPP määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2010. a määrusele AS WIPESTREX GRUPP hagis Eesti Vabariigi vastu 31 500 000 krooni ja viivise saamiseks RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel   Kohtuasja number 3-2-1-62-10 Otsuse kuupäev Tartu, 12. aprill 2011. a Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi AS-i WIPESTREX GRUPP hagi Eesti Vabariigi vastu 31 500 000 krooni ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-42181 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik    AS-i WIPESTREX GRUPP määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus    Hageja AS WIPESTREX GRUPP (registrikood 10490620), esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Andres Suik Riigikogu (õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni kaudu) Õiguskantsler Justiitsminister Rahandusminister Asja läbivaatamise kuupäev 11. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus   RESOLUTSIOON 1. Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes olid vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. 2. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lg 1 esimene lause osas, milles see välistab tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. 3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-42181 ning saata asi AS-i WIPESTREX GRUPP menetlusabi taotluse lahendamiseks ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule. 4. Määrata AS-i WIPESTREX GRUPP apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni). 5. Rahuldada määruskaebus osaliselt. 6. Tagastada OÜ-le Maria Mägi Advokaadibüroo (varasem ärinimi OÜ Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid) (konto nr 221039155226, Swedbank AS) AS-i WIPESTREX GRUPP eest 5. aprillil 2010 tasutud kautsjon 400 krooni (25 eurot 56 senti).   ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AS WIPESTREX GRUPP (hageja) esitas 24. augustil 2009 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 31 500 000 krooni põhivõlana ja 9 802 109 krooni 59 senti viivisena. Lisaks palus hageja mõista kostjalt alates 25. augustist 2009 välja viivise võlaõigusseaduse § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. 2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. 3. Harju Maakohus jättis 12. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus tema enda kanda, kostja menetluskulud hageja kanda. 4. Hageja esitas 12. märtsil 2010 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. 5. Riigilõivu hageja apellatsioonkaebuselt ei tasunud, vaid esitas 12. märtsil 2010 ringkonnakohtule taotluse jätta seadus kohaldamata, sest riigilõivu määr on vastuolus põhiseadusega (PS). Alternatiivselt esitas hageja menetlusabi andmise taotluse ja taotluse jätta seadus kohaldamata, sest menetlusabi andmise piirangud on vastuolus põhiseadusega. Taotluse järgi on riigilõivu nõutud määras tasumise kohustus vastuolus põhiseadusega, kuna piirab PS §-s 15 sätestatud põhiõigust. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv 945 000 krooni ei ole mõõdukas ja takistab hagejal põhjendamatult oma põhiseadusliku õiguse teostamist. Hageja on juba tasunud ebamõistlikus määras riigilõivu. Alternatiivse taotluse järgi palus hageja ennast apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Hageja möönis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 piirab äriühingule menetlusabi andmist, kuid leidis, et ka nimetatud säte on vastuolus põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust. Sel põhjusel palus hageja jätta TsMS §-st 183 tulenevad piirangud kohaldamata.   Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2010. a määrusega hageja taotlused rahuldamata ja kohustas teda tasuma riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis, et seadusega sätestatud riigilõivu tasumise kohustus apellatsioonkaebuse esitamisel, selle suurus ega menetlusabi andmise piirangud ei ole vastuolus põhiseadusega. Praeguses asjas on tsiviilasja hinnaks 31 500 000 krooni. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär kolm protsenti tsiviilasja hinnast. Seega tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Eduka kohtumenetluse korral mõistetakse tasutud riigilõiv kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja. Lisaks saab hageja eduka apellatsioonimenetluse korral hagi rahuldamisel märkimisväärselt suure rahalise hüve. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja põhiseaduslikke õigusi. Ka TsMS § 183 ei ole põhiseadusega vastuolus ja selle kohaldamata jätmiseks puudub alus. Seadusandja on eeldanud, et tegutseval äriühingul on oma eesmärkide saavutamiseks raha, sh seadusega sätestatud suuruses riigilõivu tasumiseks soovitud menetlustoimingu tegemise eest. Kuna hageja ei vasta TsMS §-s 183 toodud tingimustele, tuleb tema menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. Hagejale anti riigilõivu tasumiseks 15 päeva (resolutsiooni järgi 30 päeva) kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohus hoiatas ka hagejat, et riigilõivu tasumata jätmise korral keeldub kohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (TsMS § 637 lg 1 p 3).   Menetlus Riigikohtus 7. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata. Kui Riigikohus leiab, et apellatsioonkaebuselt 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine on kooskõlas põhiseadusega, palub hageja anda talle menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise teel, jättes põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata TsMS §-st 183 tulenevad menetlusabi andmise piirangud. 8. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. 9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtukoosseis andis 9. juuni 2010. a määrusega asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. 10. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis andis asja 19. oktoobri 2010. a määrusega TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel omakorda läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.   TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHAD SEADUSE KOHALDAMISEL JA TÕSTATATUD KÜSIMUSED 11. Tsiviilkolleegium leidis 19. oktoobri 2010. a määruses, et ringkonnakohtu määrus on vaidlustatav osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus, ja osas, milles määrati asja hinnaks apellatsioonimenetluses 31 500 000 krooni. Määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Kaebust osaliselt läbi vaatamata siiski ei jäetud, kuna üldkogu võib leida võimaluse kontrollida ka tasumisele kuuluva riigilõivu suurust. Hageja määruskaebust ei ole võimalik kehtiva õiguse alusel rahuldada. Ringkonnakohus määras asja hinnaks õigesti vähemalt 31 500 000 krooni. Sellelt tuleb TsMS § 139 lg 2 p 3 ning RLS § 56 lg-te 1 ja 19 ja seaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Kuna hageja ei vasta TsMS § 183 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele, st hageja ei ole pankrotis ega ole ka mittetulundusühing või sihtasutus, puudub võimalus anda talle menetlusabi. Kontrollida tuleb eelkõige TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust, mis võimaldab menetlusabi anda üksnes mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ja sedagi vaid oluliste lisatingimuste täitmisel. TsMS § 183 lg 1 kui asjassepuutuva normi põhiseadusega vastuolu ja kehtetuse korral osas, milles see välistab äriühingule menetlusabi andmise, saaks kaaluda hagejale menetlusabi andmist tema soovitud viisil ja seega ka määruskaebuse rahuldada. Vajadusel on nii TsMS § 181 lg 1 p 1 kui ka §-e 182 ja 186 mõttekohaselt rakendades võimalik menetlusabi andmiseks vajalikud kriteeriumid kohtupraktikas luua, kuni seadusandja reegleid täpsustab. Majanduslikku seisundit saaks ringkonnakohus kontrollida juhul, kui üldkogu tunnistab menetlusabi saamise piirangu kehtetuks ja annab vähemalt üldised kriteeriumid, millest lähtudes ringkonnakohus peab hageja taotluse lahendama. Tsiviilkolleegiumil on esmajoones kahtlus, et kaalumisõiguseta menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule ja sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Lisaks võib püstitada küsimuse äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest mittetulundusühingute ja sihtasutustega võrreldes, samuti juriidiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest. Tsiviilkolleegium ei välistanud, et tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust saaks erandlikult kontrollida koos tsiviilasja hinnaga, kui hinna ja lõivu sätete koostoimes võib regulatsioon olla põhiseadusvastane. Lisaks ei pruugi kaebeõiguse puudumine lõivu tasuma kohustava määruse peale olla kooskõlas põhiseadusega, kui see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus menetluses kui üksnes kaebuse tagastamise või lõivu tagastamata jätmise peale kaevates. Nii püstitas tsiviilkolleegium küsimuse, kas asja lahendamisel saab kontrollida ka nende sätete põhiseaduspärasust, mis koostoimes näevad ette, et hageja peab apellatsioonkaebuselt maksma riigilõivu 945 000 krooni. Nendeks säteteks on kolleegiumi arvates TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ja § 137 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1 nende koostoimes. Ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tasumise kohustus võib olla lubamatu piirang nii PS § 24 lg-s 5 kui ka § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel.   MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Hageja arvates ei ole ringkonnakohtu määruse põhjendused piisavad ega veenvad. Ainus sisuline väide on see, et hagi rahuldamise korral saab hageja märkimisväärselt suure varalise hüve. Määrusest ei nähtu, kuidas kohtu järeldus põhjendab põhiseadusest tuleneva õiguskaitse kättesaadavuse õiguse piiramist. Asjassepuutuvad sätted on TsMS § 124 lg 1, § 137 lg 1, § 139 lg 2 p 3 ja § 147 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1. Need sätted tuleb PS §-de 15 ja 152 alusel jätta kohaldamata. Kuigi riigilõivumäärade mittekulupõhine kehtestamine on legitiimne, ei ole see mõõdukas järgmistel põhjustel: • hageja on hagi esitamisel juba tasunud 945 000 krooni riigilõivu (võttes selleks laenu), mis ületab enam kui 200 korda kuu töötasu alammäära; • hageja majanduslik olukord ei võimalda tasuda veel 945 000 krooni; • tsiviilasja materjalid ei ole märkimisväärselt mahukad. Ringkonnakohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud ka menetlusabi taotluse osas. TsMS § 183 on põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda hinnata hageja suutlikkust riigilõiv tasuda, vaid on kehtestanud absoluutsed piirangud. Ringkonnakohus on leidnud, et seadusandja eeldab äriühingu suutlikkust tasuda riigilõivu. Eeldus ei saa aga olla absoluutne. Samuti ei ole riigilõivu tasumine praegusel juhul seotud laiemas mõttes äriühingu eesmärkide saavutamisega (kaupade või teenuste müük ja sellelt tulu saamine), vaid oma õiguste kaitsmisega. Hageja ei taotle saamata jäänud tulu, vaid kostja tegevuse tulemusena hageja vara vähenemise hüvitamist. 13. Kostja arvates on ringkonnakohtu määrus põhjendatud. Vaidlusalused sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Menetlusökonoomiale vastav riigilõivumäärade kulupõhimõtte väline suurenemine sõltuvalt hagi hinna suurenemisest kaitseb teisi menetlusosalisi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses nr 3-4-1-25-09 kirjeldatud „liigsete” ja „pahatahtlike” kaebuste eest. Ringkonnakohus on oma määruses piisavalt põhjendanud, miks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus ei ole praegusel juhul põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus on osutanud mh märkimisväärselt suurele rahalisele hüvele, mida hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise korral saaks. Seetõttu ei saa apellatsioonkaebuselt tasutavat riigilõivu pidada ebaproportsionaalselt kõrgeks. Samuti mõistetaks hageja jaoks eduka kohtumenetluse korral tasutud riigilõiv kostjalt täies ulatuses välja. Kostja äriühinguna, kes pakkus kinnistu enampakkumisel selle eest kahes erinevas pakkumises vastavalt 420 000 000 krooni ja 380 000 000 krooni ning esitas pakkumise tagatiseks pangagarantii summas 31 500 000 krooni, ei saa väita, et 945 000 krooni suurune riigilõiv oleks vaidluse asjaolusid, hageja majandusolukorda ja hageja nõude suurust arvestades ebaproportsionaalselt suur. Nõutav riigilõiv on mõõdukas, sest hageja majanduslik olukord võimaldab selle tasumist hageja ärisuhetega seotud kohtuvaidluses. Hageja majandus- ja finantsolukord on hea, tal on nt väga kõrge omakapital, hea kasumlikkus, heal tasemel võlakordaja, väga hea puhasrentaablus jne. Kuna hageja on suuteline nõutava riigilõivu tasuma, ei ole taotlus kontrollida menetlusabi andmist puudutavate tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete põhiseadusele vastavust asjassepuutuv. Küsimus menetlusabist ja menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasusest saaks tekkida, kui oleks tuvastatud, et hageja vajab riigi abi menetluskulude kandmiseks. Kuna nõutav riigilõiv ei takista hagejal oma väidetavate põhiseaduslike õiguste teostamist, ei teki küsimust ka vaidlusaluste sätete vastuolust põhiseadusega. 14. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et TsMS § 183 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega. Õiguskomisjoni selgituse järgi sõnastati TsMS § 183 lg 1 kehtivasse seadusse Justiitsministeeriumi ettepanekul enne Vabariigi Valitsuse algatatud TsMS-i eelnõu (208 SE) teist lugemist riigi õigusabi seaduse (RÕS) analoogse regulatsiooni alusel. RÕS-i alusel õigusabi andmine ja TsMS-i alusel menetlusabi andmine peavad lähtuma sarnastest põhimõtetest, nagu see praegu ka on. TsMS § 183 lg 1 kohtu kaalutlusõiguseta piirang on vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja paratamatult valikute ette. Juriidilistele isikutele võimaldatakse menetlusabi vaid ülekaalukat avalikku huvi puudutavates menetlustes paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimise eesmärgil. Asjades, kus ülekaalukas avalik huvi puudub, koheldakse kõiki juriidilisi isikuid võrdselt: kellelgi ei ole menetlusabi saamise õigust. Õiguskomisjon toonitas siiski, et eriti tsiviilkohtumenetluses on vaja riigilõivumäärasid põhjalikult analüüsida ja kindlasti ka korrigeerida, ning möönis, et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv lõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg-s 5 ja § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Praeguses asjas ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku riigilõivu tasumist reguleerivad sätted ega RLS § 56 lg-d 1 ja 19 aga probleemsed, muuta on vaja RLS-i lisa 1. 15. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ja § 137 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1, 19 ja lisa 1 ning TsMS § 183 lg 1 asjassepuutuvad normid, mis võivad koostoimes olla vastuolus põhiseadusega. Riigilõivu kehtestamine on sobiv ja vajalik, kuna see aitab vältida liigsete ja pahatahtlike hagide esitamist ja on oluline tõhusa kohtumenetluse tagamisel. Arvestades kahes kohtuastmes tasumisele kuuluva riigilõivu suurust ja äriühingutel menetlusabi saamise võimatust, ei pruugi ülalnimetatud normid koostoimes aga olla kooskõlas PS § 24 lg-ga 5 ja § 15 lg-ga 1, kuna võivad osutuda kohtusse pöördumisel ülemääraseks takistuseks. Riigilõivu suurust arvestamata ei ole TsMS § 183 lg 1 eraldivõetuna põhiseadusega vastuolus, kuna riik võib otsustada, kellele ta menetlusabi annab. Arvestades riigi piiratud ressursse, eelistatakse isikuid, kes menetluskulude kandmise tõttu satuks toimetulekuraskustesse. Vastuolu PS § 12 lg 1 järgse võrdsuspõhiõigusega ei ole. 16. Õiguskantsler leidis, et TsMS § 183 lg 1 ei ole asjassepuutuv säte, ning et RLS § 56 lg 19 on vastuolus PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles näeb apellatsioonkaebuselt hagihinnaga 31 500 000 krooni ette 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustuse. 16.1. Õiguskantsleri arvates ei ole asjassepuutuvad TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ega § 137 lg 1, samuti RLS § 56 lg 1, kuna need ei ole iseseisvad piiravad või kohustavad normid. Samuti ei ole asjassepuutuv RLS-i lisa 1, kuna hageja ei vaidlustanud RLS-i lisa 1 alusel arvutatud (ja maakohtus nõutava) riigilõivu määra vastavust põhiseadusele, vaid vaidluse esemeks on apellatsiooniastmes nõutava riigilõivu suurus, mis arvutatakse RLS § 56 lg 19 põhimõtte alusel. Asjassepuutuv ei ole ka TsMS § 183 lg 1, kuna välja ei ole selgitatud hageja majanduslikku seisundit ja tegelikku vajadust menetlusabi saada. Asjassepuutuv on RLS § 56 lg 19 osas, milles nõutakse 31 500 000 kroonise hinnaga tsiviilasja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 945 000 krooni. Kuigi TsMS § 139 lg 2 p 3 alusel tuleb tasuda riigilõiv apellatsioonkaebuselt, puuduks RLS § 56 lg 19 kehtetuse korral kohtul võimalus nõuda riigilõivu tasumist, kuna riigilõivuseadus ei võimalda kasutada analoogiat vm võimalust lünga ületamisel. 16.2. RLS § 56 lg 19 puhul on riivatud põhiõigusteks PS §-s 15 ja § 24 lg-s 5 sätestatud kõigi ja igaühe õigused. Seejuures võib PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust käsitada ka PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sisalduva kompleksse põhiõiguse - õigusliku konflikti kohtuliku lahendamise õiguse - allsüsteemina. Kohtusse pöördumise õigus kui põhiõigus peaks laienema ka juriidilistele isikutele. PS § 24 lg-t 5 tuleb tõlgendada viisil, et edasikaebeõigus hõlmab ka menetluses üksikküsimuste lahendamiseks tehtavaid kohtumääruseid, kuigi seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Põhiõiguste kaitseala ebasoodus mõjutamine seisneb selles, et RLS § 56 lg 19 järgi on apellatsioonkaebuse tsiviilasja hinna puhul 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni 59 senti (viivisenõue) riigilõivu määr kolm protsenti tsiviilasja hinnast ehk 945 000 krooni. See kohustus mõjutab ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab edasikaebeõiguse (loob rahalises kohustuses seisneva menetlusliku takistuse) ja järelikult riivab selle õiguse kaitseala. Osas, mis puudutab PS § 24 lg 5 lauseosa „seaduses sätestatud korras”, ei pruugi olla tegemist seadusereservatsioonita õigusega ning selle tähenduse kohta peaks Riigikohus võtma seisukoha. RLS 56 lg 19 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte võeti vastu 7. detsembril 2006 ja selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget. Sättega seotud RLS-i lisa 1 redaktsioon võeti Riigikogus 10. detsembril 2008 vastu eelnõu 194 SE koosseisus 59 poolthäälega. Riigilõivude kehtestamise eesmärkidena võib nimetada nii menetlusökonoomiat kui riigieelarvele lisatulude leidmist (tsiviilkohtumenetluse tasuvus, toimingust huvitatud isiku kohustus hüvitada riigi tehtavad kulutused), kuid PS § 24 lg 5 kohtu poole pöördumise õiguse riive õigustamisel on legitiimne üksnes menetlusökonoomia. Riigilõivu eesmärk lisatulude leidmiseks riigieelarvesse on mõistetav, kuid ei saa olla PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 materiaalõigusliku õiguse piiramise legitiimne eesmärk, sest see ei ole põhiseaduslikku järku väärtus. Üldjuhul peavad just riigieelarvelised kulutused katma kohtuasjade lahendamise kulud, sh personali- ja majandamiskulud. Olemasolevad andmed ei anna ühest vastust RLS § 56 lg 19 sobivuse või sobimatuse kohta. Väljatoodud andmetest ei saa teha järeldust, justkui oleks üldises plaanis riigilõivu tõstmine soodustanud menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist (liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimine). Küll on näha kaebuste arvu pidev suurenemine, sh ringkonnakohtusse edasikaevatavate lahendite osakaalu tõus. Kui kohtute töökoormus menetlusabi taotluste menetlemise tõttu suureneb, võib jõuda järelduseni, et riigilõivude tõstmine hoopis suurendab töökoormust. Seadusandjal võib olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks ringkonnakohtus 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustusele menetlusabi kõrval tõhusaid alternatiive. Seetõttu ei pruugi RLS § 56 lg 19 olla vajalik proportsionaalsuspõhimõtte tähenduses. Menetlusabi taotluse esitamine ja menetlemine pikendab kohtumenetluse aega ja kujutab endast täiendavat asjaajamist. Seetõttu ei saa menetlusabi võimalust käsitada sama tõhusa ja samaväärselt õiguseid tagava alternatiivina proportsionaalsuskontrolli vajalikkuse astme tähenduses. Kui seadusandja tahteks on võimaldada juurdepääsu kohtule erandkorras ka riigilõivumäärale mittevastava summaga, on seda võimalik teha kohtusse pöördujate õigusi enam tagaval viisil, nt lõivu vähendades. Seadusandja võiks kaaluda lisaks, kas just hagi suurus (hind) on argument, mida arvestada edasikaebamise võimaldamisel. Seadusandja saab lisaks kaaluda, kas juurdepääs kohtule tuleb tagada suurte hagisummade puhul samal määral väiksemate hagidega, st kaaluda, kas juhul, kui isiku jaoks on rahalises mõttes kaalul rohkem, peaks kaebeõigus olema tagatud erineval tasemel. Alternatiivina kõrgele riigilõivule võib menetlusökonoomia saavutada ka kohtunike arvu suurendamise kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisel nõutav RLS § 56 lg 19 alusel arvutatud riigilõiv 945 000 krooni tsiviilasja hinna puhul 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni 59 senti on vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Seadusandja ei tohiks luua lõivude kehtestamisega olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine, kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. 945 000 krooni on äärmiselt suur summa, mida ei ole enamikul isikutel majanduslikel põhjustel üldse võimalik tasuda. Juriidilise isiku normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa oma vara, võtta suur laen (nagu praegusel juhtumil) või riskida majandusraskustesse sattumisega. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) arvates on argument, et „juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks”, puhtalt hüpoteetiline (vt Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 49). Ka praegusel juhul ei tulenenud esimeses kohtuastmes riigilõivu tasumisele kulunud raha juriidilise isiku normaalsest majandustegevusest, vaid tegemist oli laenuga. 16.3. Õiguskantsler analüüsis ka TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust, lähtudes hüpoteetilisest eeldusest, et hagejal ei ole riigilõivu tasumiseks raha, st tal on vajadus saada menetlusabi. Menetlusabi saamise õigust tuleb käsitada osana kohtusse pöördumise ja madalama astme kohtu lahendi peale edasikaebe õigusest (PS § 24 lg 5). TsMS § 183 lg-s 1 sätestatud menetlusabi saamist välistav tingimus juriidilistele isikutele, kes ei vasta sättes nimetatud nõuetele, mõjutab ühtlasi ebasoodsalt üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, st riivab selle õiguse kaitseala. TsMS § 183 lg 1 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Riigikogu võttis sätte vastu 20. aprillil 2005 71 poolthäälega. Menetlusabi andmise eesmärk on õigusemõistmisele juurdepääsu tegelik võimaldamine vähekindlustatud isikutele, et suurendada seeläbi kodanikkonna usaldust kehtiva õiguskorra ja õigusemõistmise vastu. Menetlusabi piiramise eesmärki TsMS § 183 lg-s 1 sisalduval kujul seletuskirjade abil eraldi määrata ei ole võimalik. Järeldada võib, et seadusandja tahteks on olnud võimaldada menetlusabi üldjuhul füüsilistele isikutele ja ainult erandina juriidilistele isikutele, ning seda ainult juhul, kui tegemist on avaliku huvi kaitsmisega või poolte õiguste tagamisega pankrotimenetluses. Üldiselt peaks juriidiline isik majandama ennast viisil, mis võimaldab osaleda õiguskäibes, sh arvestama riigilõivu tasumisega kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. Menetlusabi andmise piirangud viitavad ka menetlusökonoomiale, riigile lisatulude leidmisele ja ühiskondliku (maksumaksjate) raha kasutamisele avalikest huvidest lähtuvalt. Juriidiliste isikute erineva kohtlemise eesmärgiks võib pidada avaliku huvi tagamist ehk tulundusliku ja mittetulundusliku tegevuse toetamise eristamist. Ka EIK on asunud seisukohale, et menetlusabi andmise regulatsioon, mis teeb vahet füüsiliste ja tulunduslike või mittetulunduslike juriidiliste isikute vahel, ei ole meelevaldne (VP Diffusion Sarl vs. Prantsusmaa, taotlus nr 14565/04). Piirangu eesmärgid on legitiimsed. Regulatsioon, mis ei võimalda menetlusabi saada kõikidel juriidilistel isikutel, on sobiv eesmärgi saavutamisel, kuna mõjutab juriidilist isikut iseseisvalt toime tulema ja vastutama, välistab kohtu töökoormuse suurenemise, mis on tingitud menetlusabi taotluste läbivaatamisest, ja soodustab vastaspoole õiguste kaitset kergekäeliselt alustatud menetluse eest. Samuti soodustab see kohtusse pöördumisel täies ulatuses riigilõivu tasumist ehk riigieelarvest õigusemõistmise toimimiseks ettenähtud vahenditele lisatulude saamist. Olemasolevad andmed ei anna siiski täit vastust TsMS § 183 lg 1 sobivuse või sobimatuse kohta. Kui kõrgemate riigilõivude leevendamiseks esitatud menetlusabi taotluste läbivaatamise tõttu kohtute töökoormus suureneb, võib jõuda järelduseni, et TsMS § 183 lg 1 menetlusökonoomiat kaasa ei too, vaid hoopis suurendab töökoormust. Seadusandjal võib olla eesmärkide saavutamiseks võimalik leida TsMS § 183 lg-s 1 nimetamata juriidilistele isikutele menetlusabi välistamise regulatsioonile alternatiive, mis tagavad lõppeesmärgina kohtusse pöördumise vähemalt sama tõhusalt (nt riigilõivu määra langetamine, sätte laiendamine muudele juriidilistele isikutele, riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamine). Seetõttu ei pruugi menetlusabi saamise piirangut ettenägev säte olla vajalik proportsionaalsuspõhimõtte tähenduses. Kui juriidilisel isikul ei ole võimalik 945 000 kroonist riigilõivu tegelikult tasuda, jäävad TsMS § 183 lg-s 1 sisalduvad menetlusabi saamise riivet õigustavad põhjused põhiõigusele alla, mistõttu on avaliku võimu abinõu põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud ehk ei ole mõõdukas. Juriidilise isiku normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa oma varast, võtta suur laen või riskida majandusraskustesse sattumisega. Kõikide asjaolude väljaselgitamiseta ei saa praegusel juhul siiski normi põhiseaduspärasust või -vastasust tuvastada. 17. Justiitsministri arvates ei ole vaidlusalused sätted põhiseadusega vastuolus. 17.1. Riigilõivude kehtestamine on riive PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Riigilõivud ja menetlusabi saamise piirangud on kehtestatud põhiseaduse XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslikku järku õigusväärtuse, menetlusökonoomia, tagamiseks. Kehtestatud piirangud on menetlusökonoomia tagamiseks sobivad ja vajalikud meetmed. Põhiõiguste riivet ei teki Riigikohtu osutatud hagihinna arvutamise normidest (TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 ja § 137 lg 1) eraldiseisvalt, vaid üksnes koostoimes TsMS § 139 lg 2 p-ga 3 (sellele normile Riigikohus ei osutanud) ning RLS-i sätete ja lisaga 1. Rahalise nõudega tsiviilasja hinna arvutamise reeglite loomisel on seadusandja lähtunud loogikast, et poolele olulisema ja suurema (rahalise) väärtusega hagi hind on kõrgem. Mida suurem on hageja nõue ja hagi rahuldamisel eeldatavalt saadav kasu, seda suuremad on üldjuhul hagihinnast lähtuvad kulud nõude menetlemiseks kohtus. Hagihinnast ei sõltu üksnes riigilõivu suurus, vaid ka nt menetluskulude kindlaksmääramise reeglite alusel hüvitamisele kuuluvad kulud esindajale. Kuivõrd tsiviilkohtumenetluses menetletakse poolte eraõiguslikest suhetest tekkinud vaidlusi, on kahtluseta põhjendatud asja menetlusliku väärtuse määramine sellest eeldatavalt saadava kasu järgi. Samas on riigilõiv väiksemate nõuete puhul proportsionaalselt kõrgem kui suuremate nõuete puhul. Riigilõivumäärade kehtestamisel on sellisest mudelist lähtutud seetõttu, et kohtumenetluse ressurss on piiratud ja põhjendatud ei oleks olukord, kus väikeste vaidluste tegeliku ressursi kulu katmine toimuks suuremate ja kõrgemalt lõivustatud vaidluste arvel. Kohtumenetluse efektiivsus ja vaidluste mõistliku aja jooksul lahendamine olulistes ja keerulisemates õigusvaidlustes ei tohiks olla ohustatud kergekäeliselt alustatud menetlustele kuluva ressursi tõttu. EIK on mitmetes lahendites leidnud, et kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude suurusele ei ole per se vastolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1. Samas tuleb sellise riigilõivu mõistlikkust hinnata iga üksiku kohtuasja asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda ja menetluse staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse (Kreuz vs. Poola, taotlus nr 28249/95, p 60; Teltronic-Catv vs. Poola, taotlus nr 48140/99, p 48; FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04, p 41). Riigilõivu määrad ei piira kohtusse pöördumise õigust ebaproportsionaalselt, vaid arvestavad vaidluse sisu ja eeldatavaid kulusid, mis tekivad kohtumenetluse käigus. Samuti välistab riigilõiv suurel määral pahatahtlikud vaidlused. Justiitsministeeriumi koostatud I ja II astme kohtute statistiliste menetlusandmete kohaselt oli 2008. a-l maakohtutes lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg 236 päeva. 2009. a-l oli sama näitaja 189 päeva. 2010. a I poolaasta kohta on keskmine tsiviilasjade menetlusaeg maakohtutes 180 päeva. Seega on lõivud täitnud oma menetlusökonoomilist eesmärki. Eduka kohtumenetluse korral saab hageja märkimisväärselt suure rahalise hüve ja tasutud riigilõiv mõistetakse kostjalt tema kasuks välja. Apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv ei ole ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja põhiseaduslikke õigusi. 17.2. Riigi menetlusabi võimaldamisega täidab riik PS §-dest 10 ja 28 tulenevat sotsiaalriigi põhimõttel rajanevat kohustust anda abi puudust kannatavatele inimestele. Sotsiaalsed põhiõigused rajanevad inimväärikuse põhimõttel, mis juriidilise isiku puhul puudub. Äriühingu õigussubjektsus, selle asutamine ja olemasolu on seotud piisava vara olemasoluga. Õiguskorras tunnustatakse juriidilise isiku olemasolu vaid siis, kui ta on suuteline omal jõul täitma enda eesmärke ja ülesandeid. Riigi kohustus PS § 31 järgse ettevõtlusvabaduse tagamisel ei ole anda äriühingule vahendeid kohtumenetluste pidamiseks, samuti ei ole riigil PS §-dest 10 ja 28 tulenevat kohustust anda äriühingule ainelisi vahendeid ärihuvides (tulu saamise eesmärgil) kohtuvaidluse pidamiseks puudust kannatavate isikute arvel. Üldiseks huviks ei piisa üldjuhul sellest, et esineb üldine huvi õige otsuse tegemise vastu. Samuti ei ole piisav, et otsuse tegemisel võidakse anda vastus üldist huvi pakkuvatele õiguslikele küsimustele. Otsus peab puudutama suurt osa rahvastikust või majanduselust või avaldama sotsiaalset mõju. Hageja omandis on vähemalt kinnistu, mille omandamiseks on ta tasunud 380 000 000 krooni, kuid ta oli valmis tasuma selle kinnistu omandamiseks ka 420 000 000 krooni. Äriühingul on võimalik kasutada nimetatud kinnistut tulu saamise eesmärgil (nt anda sealseid ruume rendile). Samuti ei nähtu esitatud asjaoludest ülekaalukas avalik huvi ja suurele hulgale ühiskonnaliikmetele vaidluse pidamata jätmise tõttu tekkiv eeldatav kahju. Isegi kui TsMS § 183 lg 1 piirang juriidilise isiku liigi kohta menetlusabi taotlemisel ei oleks põhiseaduspärane, oleks toodud asjaoludel menetlusabi andmise muude tingimuste täitmine selgelt kaheldav. Olenemata TsMS § 183 lg 1 piirangutest, võib juriidiline isik Riigikohtu tõlgenduse kohaselt (Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10) TsMS § 180 lg 1 p-st 2 tulenevalt taotleda menetlusabi riigilõivu ajatamisega. Seega võib sellist menetlusabi taotleda ka tulu saamise eesmärgil tegutsev äriühing oma majandustegevusest tulenevas vaidluses. Seadusandja eesmärk TsMS § 181 lg 31 lisamisel ei olnud aga menetlusabi taotlemiseks õigustatud isikute ringi laiendamine, sh selliselt, et menetlusabi saaks taotleda juriidiline isik, sõltumata selle liigist. 18. Rahandusminister leidis, et kuni ei ole kahtluse alla seatud kaebeõiguse puudumist määruse osas, millega kohustatakse hagejat riigilõivu tasuma, ei tule asjassepuutuvaks pidada TsMS § 124 lg 1 esimest lauset, § 133 lg-t 1 ja § 137 lg-t 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1. Kui nende põhiseaduspärasust saab siiski kontrollida, ei ole sätted praegustel asjaoludel ebaproportsionaalsed. Küll võib kaalumisõiguseta menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel olla PS § 24 lg 5 järgse õiguse ebaproportsionaalne piirang. 18.1. Kui ringkonnakohtu määrus ei ole riigilõivu osas vaidlustatav, ei ole kohane menetleda kohtuasja osas, mis ei kuulu edasikaebamisele, v.a juhul, kui kohus ei soovi samal ajal põhiseadusele vastavuse osas seada kahtluse alla edasikaebeõigust sätestava normi puudumist või leiab, et menetlusökonoomia kohaselt oleks otstarbekas lahendada käesolevas menetlusstaadiumis ka küsimus, kas hagejale seatud riigilõivu tasumise kohustus on proportsionaalne ega riku kaebeõigust. Riigilõivu suuruse hindamine võib osutuda ennatlikuks ja asjassepuutumatuks, kui põhiseaduse vastaseks tunnistatakse menetlusabi andmata jätmise regulatsioon, mis ei võimalda arvesse võtta aktsiaseltsi maksevõimelisust, ja ringkonnakohus leiab Riigikohtu suuniste alusel, et hageja on võimeline maksma 945 000 krooni lõivu. Enne riigilõivu määra põhiseaduspärasuse hindamist on põhjendatud kontrollida menetlusabi regulatsiooni vastavust põhiseadusele ja selle mittevastavuse korral hinnata hageja majanduslikku seisundit. Majandusliku seisundi hindamine on möödapääsmatu, kuna Riigikohus hindab normikontrolli raames normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Üldjuhul peab lõivu summa katma toiminguga kaasnevad kulud, kuid alati ei ole kulupõhisus põhjendatud. RLS § 4 lg 2 järgi võib toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt. Kohtumenetluses lõivu kehtestamine mõjutab alati ebasoodsalt üldist seadusereservatsioonita põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset (PS § 13, § 14, § 15 lg 1 ja § 24 lg 5). 2009. a-l jõustunud riigilõivuseaduse muudatusi põhjendati Riigikogus sellega, et kehtivad lõivumäärad on ebamõistlikult väikesed, vajalik on muuta tsiviilkohtumenetlus n-ö kulupõhiseks, riigilõivude suurendamine väldib liigseid ja pahatahtlikke kaebusi ja see on vajalik riigieelarvesse lisatulude saamiseks. Seega on riive legitiimne eesmärk kohtu menetlusökonoomia tagamine, menetluse kulupõhisus ja riigieelarvesse lisatulu saamise soov. Abinõu (riigilõiv määras 945 000 krooni) on sobiv ja vajalik. 945 000 krooni suurune lõiv tagab kohtumenetluse ökonoomia, katab tõenäoliselt kohtu kulud ja ilmselt jääb lõivust üle ka riigieelarve tulude suurendamiseks. Kõiki neid riive eesmärke ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga. Abinõu mõõdukuse hindamisel tuleb lisaks riigilõivu kehtestavate sätete eesmärkidele arvestada järgmiste asjaoludega: • hageja on traditsiooniline äriühing, mille põhieesmärk on saada majandustegevuse kaudu tulu; • hagi esitati hageja majandustegevuses osalemise järelmina; • hagi rahuldamisel suureneks hageja vara; • eraldi võetuna on riigilõiv 945 000 krooni suur, kuid tegu on vaid 3%-ga summast, mille väljamõistmist hageja taotleb; • riigilõiv 945 000 krooni on 0,225% hageja esialgsest pakkumisest kinnistu omandamiseks; • riigilõivu kehtestavad sätted näevad praegusel juhul ette minimaalse lõivu tsiviilasja hinnalt. Kuigi eelneva alusel saab 945 000 krooni suurust lõivu pidada objektiivselt mõistlikuks ja senises kohtumenetluses ei ole tõstatatud asjaolusid, mille järgi oleks lõiv ülemäära suur, ei tarvitse sellise lõivu maksmise kohustus olla osal juhtudel mõõdukas. Kuna menetlusabi andmisel isiku majandusliku olukorraga arvestamise eesmärgiks on ühtlasi vältida olukordi, kus kõrged menetluskulud saaksid takistuseks isiku õiguste tõhusale kaitsele, tagab menetlusabi andmise võimalus seeläbi igal konkreetsel juhul tasutava riigilõivu mõõdukuse. 18.2. TsMS § 183 lg 1 ei taga kõigil võimalikel juhtudel kaebeõiguse tõhusat teostamist ning võib olla vastuolus PS §-dega 13 ja 14, § 15 lg-ga 1 ja § 24 lg-ga 5. Vastuolu ei pruugi aga ilmneda selles kohtuasjas põhjusel, et hageja on majanduslikult võimeline maksma lõivu menetlusabita. Kaalumisõiguseta menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku lõivu tasumisel võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks. VAIDLUSALUSED SÄTTED 19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; 30.12.2010, 2) § 183 „Juriidilisele isikule ja pankrotivõlgnikule menetlusabi andmise piirangud” lg 1: „(1) Juriidilistest isikutest võib menetlusabi oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena. Muule välismaisele juriidilisele isikule antakse menetlusabi üksnes välislepingu alusel.” 20. Riigilõivu seaduse (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 „Hagiavalduse, avalduse ja kaebuse läbivaatamine” lg-d 1 ja 19: „(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. [...] (19) Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust.” „Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST TSIVIILKOHTUMENETLUSES (KROONIDES) [...] Tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.”   ÜLDKOGU SEISUKOHT 21. Kõigepealt käsitleb üldkogu kaebuse eset ja määrab asjassepuutuvad normid (I) ning seejärel riivatava põhiõiguse (II). Järgmisena annab üldkogu hinnangu tasumisele kuuluva riigilõivu määra põhiseaduspärasusele (III) ja eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata jätmise põhiseaduspärasusele (IV). Seejärel lahendab üldkogu määruskaebuse ja annab juhised eraõiguslike juriidiliste isikute menetlusabi taotluste lahendamiseks (V).   I. Kaebuse ese ja asjassepuutuvad normid 22. Hageja on palunud mõista kostjalt välja 31 500 000 krooni põhivõlana ja lisaks viivise. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Seejärel esitas hageja apellatsioonkaebuse, millelt ta riigilõivu ei maksnud, vaid palus menetleda kaebust lõivuta, jättes seejuures kohaldamata riigilõivu ette nägeva regulatsiooni või alternatiivselt hagejale menetlusabi andmist mittevõimaldava regulatsiooni. Ringkonnakohus hagejat lõivu maksmise kohustusest ei vabastanud ega andnud talle menetlusabi ning kohustas hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata või anda talle selles ulatuses menetlusabi. 23. Ringkonnakohtu määrus on TsMS § 191 lg 1 esimese lause järgi vaidlustatav osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus. 24. Seadus võimaldab juriidilisel isikul saada menetlusabi tsiviilkohtumenetluses üksnes erandlikult. Nii võib TsMS § 183 lg 1 esimese lause järgi menetlusabi taotleda üksnes mittetulundusühing või sihtasutus, mis on kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja või on sellega võrdsustatud ja taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks. Lisaks peavad menetlusabi andmiseks olema täidetud ka üldised eeldused, mh peavad isikul olema majanduslikud raskused menetluskulude katmisel (TsMS § 181 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 esimene lause) ja menetluses osalemine peab olema tõenäoliselt edukas (TsMS § 181 lg 1 p 2). Piiratud ulatuses võib menetlusabi TsMS § 183 lg 2 järgi saada pankrotivõlgnik. Üldkogu arvates tuleneb seadusest üheselt, et äriühingule, kes ei ole pankrotivõlgnik, ei ole menetlusabi saamise võimalust vähemalt riigilõivust osalise või täieliku vabastamise näol ette nähtud. Seega ei saa ka hageja seaduse järgi taotleda enda vabastamist apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tasumisest. Üldkogu saab aga kontrollida hagejale menetlusabi andmisest keeldumise põhiseaduspärasust. 25. Kohtu poolt algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks on kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (PSJKS § 14 lg 2 esimene lause). Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). 26. Seaduses puudub säte, mis otsesõnu keelaks just aktsiaseltsile või üldisemalt äriühingule menetlusabi andmise. Üldkogu arvates on sätteks, mis takistab hagejale praeguses menetluses soovitud menetlusabi andmist, TsMS § 183 lg 1 esimene lause, kuna see näeb ette, et juriidilistest isikutest antakse menetlusabi üksnes kindlatele kriteeriumitele vastavatele mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Üldkogu hinnangul ei ole kontrolliobjekti vaja hõlmata TsMS § 183 lg 1 teist lauset, mis piirab menetlusabi andmist välismaistele juriidilistele isikutele, ja § 183 lg-t 2, mis reguleerib menetlusabi andmist pankrotivõlgnikule. Kuna vaidluse all on menetlusabi mittevõimaldamine apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest (sh osaliseks) vabastamiseks, piirdub regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontroll sellega. Üldkogu arvates ei ole mõistlik kitsendada kontrolliobjekti aktsiaseltside ega äriühingutega. Kui menetlusabi peaksid põhiseaduse järgi saama äriühingud, kes taotlevad seda oma majanduslike eesmärkide realiseerimiseks tsiviilkohtumenetluses, peaks sama laienema ka teistele eraõiguslikele juriidilistele isikutele, nagu mittetulundusühingud (nt korteriühistud) ja sihtasutused, mis ei vasta TsMS § 183 lg 1 esimese lause kriteeriumitele. Selliselt piiritleb üldkogu kontrolliobjekti kõigi Eesti eraõiguslike juriidiliste isikutega, kes ei vasta TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses loetletud kriteeriumitele. 27. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2010. a määruse seisukohaga, et ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Määruskaebuse esitamine ringkonnakohtu määruse peale peab TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi olema seadusega lubatud, st seaduses peab sisalduma konkreetne norm, mis annab määruskaebuse esitamise õiguse. Määruse peale, millega kohus jätab menetlusosalise taotluse või kaebuse käiguta ja annab menetlusosalisele riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja, s.o tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (vt TsMS § 147 lg 1 kolmas lause, § 3401), menetlusosalise määruskaebuse esitamise õigust seaduses ette nähtud ei ole. 28. Kui menetlusosaline ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (samuti § 147 lg 1 kolmanda lause ja § 637 lg 1 p 3) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause ja apellatsioonkaebuse korral ka TsMS § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust. Kui menetlusosaline, kellelt nõutakse riigilõivu tasumist, lõivu suurusega ei nõustu, kuid maksab lõivu menetluse jätkumise huvides siiski ära, saab ta TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel nõuda enamtasutud riigilõivu tagastamist. Tagastamisest keeldumise korral on taotlejal selle peale TsMS § 150 lg 8 tingimustel ka määruskaebuse esitamise õigus. Määruskaebuse saab menetlusosaline TsMS § 136 lg 5 tingimustel esitada ka tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale. 29. Eelneva (vt otsuse p-d 27, 28) põhjal tuleks hageja määruskaebus osas, milles ta taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist 945 000 krooni tasumise kohustuse osas, jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel (nende koostoimes) läbi vaatamata. Seda kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr , p 8). Üldkogu leiab, et riigilõivu nõudmise määruse kui puuduse kõrvaldamise määruse peale määruskaebuse esitamise õiguse puudumine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus. Üldkogu arvates saab hageja määruskaebuse erandlikult ka selles osas siiski läbi vaadata. 30. Seadusandja on näinud menetlusosalisele ette kaebeõiguse määruse peale, millega keeldutakse talle menetlusabi andmast, ning üldkogu saab kontrollida menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasust (vt otsuse p-d 23, 24). Riigikohus on lugenud õigusselguse tagamise eesmärgil asjassepuutuvaks ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2007. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-14-07, p 12). Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-08, p 21). Seejuures on konkreetse normikontrolli eesmärk teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (Riigikohtu 28. mai 2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). Hindamaks apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust menetlusabi korras vabastamise regulatsiooni põhiseaduspärasust, tekib paratamatult küsimus, kas riigilõiv, mille tasumiseks menetlusabi taotletakse, on põhiseaduspärane. Ebamõistlik oleks esmalt kontrollida põhiseaduse aspektist, kas hageja peab saama menetlusabi 945 000 krooni tasumiseks, ja seejärel võimalikus teises menetluses, kas sellise lõivu nõudmine on üldse põhiseaduspärane, eriti kui hageja on nõutava lõivu põhiseaduspärasuse varem vaidlustanud. Üldkogu arvates on apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu ja selle tasumiseks menetlusabi välistav regulatsioon olemuslikult lahutamatult seotud. Seetõttu on erandlikult võimalik kontrollida ka hageja apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu määra kooskõla põhiseadusega. 31. Kuna kontrollida saab nõutava riigilõivu määra kooskõla põhiseadusega, saab erandlikult lahendada ka hageja määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale osas, milles hagejat kohustati tasuma riigilõivu 945 000 krooni. Seega tuleb kaevatav ringkonnakohtu määrus läbi vaadata tervikuna. Üldkogu rõhutab, et tunnustab riigilõivu nõudmise määruse peale kaebeõigust üksnes olukorras, kus kaevatud on lisaks menetlusabi andmisest keeldumise peale ning nii menetlusabi andmisest keeldumine kui ka tasumisele kuuluv lõivu määr võivad olla põhiseadusega vastuolus. Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust saab ringkonnakohus ise kontrollida lõivu nõudes. Korralises kaebemenetluses saab lõivu põhiseaduspärasust kontrollida üksnes kaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale kaevates (vt otsuse p 28). 32. Üldkogu nõustub tsiviilkolleegiumi määruses märgituga, et asja hind apellatsioonimenetluses on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ning § 137 lg 1 järgi vähemalt põhinõude summa 31 500 000 krooni. Hagiavalduse esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 1 järgi riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Riigilõivuseaduse lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Tsiviilasja hind (hagi hind) maakohtus oli 31 500 000 krooni. Sellelt tuli viidatud sätete järgi maakohtus tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Apellatsioonkaebuselt tuleb RLS § 56 lg 19 järgi maksta samuti riigilõivu 945 000 krooni. Seega tuleb hagejal maksta apellatsioonkaebuselt selle esitamise ajal kehtinud seaduse järgi riigilõivu 945 000 krooni, nagu leidis õigustatult ka ringkonnakohus. 33. Riigilõivu tasumise kohustuse põhiseaduspärasuse hindamisel on asjassepuutuvad sätted, millest tuleneb hagejale kohustus maksta apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Riigilõivu tasumise kohustus ei tulene iseenesest asja hinna määramise sätetest, kuna need ei näe eraldiseivalt ette lõivu maksmise kohustust ega lõivumäära, st üldkogu ei loe asjassepuutuvaks TsMS § 124 lg 1 esimest lauset, § 133 lg-t 1 ega § 137 lg-t 1. Konkreetset lõivu ei näe apellatsioonkaebuselt ette ka TsMS § 139 lg 2 p 3 ja lg 3. Konkreetse normikontrolli raames ei kontrolli üldkogu riigilõivude põhiseaduspärasust tervikuna ega hagiavalduselt maakohtus makstava riigilõivu suuruse põhiseaduspärasust. Apellatsioonkaebuselt asja hinnast sõltuva konkreetse riigilõivu maksmise kohustuse näevad ette RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause. Need sätted loebki kolleegium koostoimes asjassepuutuvaks osas, milles need nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast. Üldkogu ei pea põhjendatuks kontrollida üksnes 945 000 krooni suuruse lõivu tasumise põhiseaduspärasust 31 500 000 krooni suuruse hinnaga asja puhul. See oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse efektiivsuse põhimõttega, sest jätaks võimaluse vaielda eraldi iga riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause alla sattuva lõivu suuruse põhiseaduspärasuse üle, mida üldkogu ei pea mõistlikuks. Kontrolli ei takista ka riigilõivuseaduse lisa 1 viimase lause osa, mis piirab nõutava riigilõivu suuruse 1 500 000 krooniga. 34. Eelneva põhjal loeb üldkogu asjassepuutuvaks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sätte tingimustele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, ning sellega lahutamatult seotud regulatsioonina ka RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1 viimase lause nende koostoimes osas, milles need näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% asja hinnast. 35. Üldkogu leiab, et saab hagejale menetlusabi andmise regulatsiooni põhiseaduspärasust kontrollida hageja majanduslikku seisundit kindlaks tegemata. Seda põhjendab muu hulgas asjaolu, et tasumisele kuuluva riigilõivu põhiseaduspärasuse samaaegse kontrolli tõttu ei ole selge, millisest lõivust vabastamise eelduste täitmist hageja põhistama peaks. Seega lahendab üldkogu küsimuse, kas hagejale peab põhimõtteliselt olema avatud võimalus menetlusabi taotleda. Vastates sellele küsimusele jaatavalt, jätab üldkogu menetlusabi andmise eelduste täitmise ringkonnakohtu kontrollida.   II. Riivatav põhiõigus 36. Maakohtu otsuse vaidlustamine ringkonnakohtus on PS § 24 lg-s 5 sisalduva õiguse realiseerimine kaevata enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. Põhiseaduse § 24 lg 5 eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07, p 18). Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lg 5 järgne edasikaebeõigus kõigi ja igaühe õigus. Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks. PS § 24 lg 5 esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimese astme kohtus tehtud lahendi peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. 37. Õiguskantsler peab asja raames vajalikuks Riigikohtu selget seisukohavõttu PS § 24 lg 5 lauseosa „seaduses sätestatud korras” tähenduse määramisel. Riigikohtu üldkogul puudub senini PS § 24 lg 5 reservatsiooni kohta selge seisukoht. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on varem jätnud selles küsimuses seisukoha väljendamata (nt Riigikohtu 25. märtsi 2004. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-04, p 21) või leidnud, et PS § 24 lg 5 puhul on tegemist seadusereservatsioonita põhiõigusega, mis tähendab, et seda põhiõigust võib piirata mõne muu põhiseadusest tuleneva õiguse või väärtuse kaitseks ja piirang peab olema sätestatud seadusega (vt Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, p 21). 38. Üldkogu hinnangul sisaldub PS § 24 lg-s 5 siiski lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus. Põhiseadus, andes igaühele õiguse seadusega sätestatud korras tema kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata, näeb seega ette, et seadusega saab edasikaebeõigust piirata. Põhiseaduse § 24 lg 5 annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sättes väljendatud „seaduses sätestatud korda” ei ole edasikaebeõiguse puhul võimalik eristada seaduses sätestatud „juhtumist”, „alusest” vms ja üldkogu hinnangul ei ole õiguskantsleri pakutud PS § 24 lg 5 komplitseeritud tõlgendus veenev ega realiseeritav. Põhiseaduse § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt ka Riigikohtu 3. juuli 2008. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-10-08, p 10). 39. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, p 12). Põhiseaduse § 24 lg 5 järgse põhiõiguse puhul riivab kaebeõigust esmajoones apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. Kui lõivu tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise võimalust, riivab PS § 24 lg 5 järgset põhiõigust aga samuti menetlusabi korras riigilõivu tasumisest osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine.   III. Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivumäära põhiseaduspärasus 40. Alates 1. jaanuarist 2009 tõsteti tsiviilkohtumenetluse riigilõive oluliselt. Kui 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2008 tuli tsiviilasja hinna puhul kuni 10 000 000 krooni maksta riigilõivu nii hagi kui apellatsioonkaebuse esitamisel 157 750 krooni ja üle 11 500 000 krooni suuruse hinna puhul 1,5% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 750 000 krooni, siis alates 1. jaanuarist 2009 olid riigilõivud 10 000 000 krooni suuruse hinna puhul ligi kaks korda kõrgemad ehk 300 000 krooni ning üle 10 000 000-kroonise tsiviilasja hinna puhul 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. See tähendab kahekordset tõusu nii protsendi kui summa osas. Madalamaid lõive tõsteti proportsionaalselt veelgi rohkem. 41. Apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustuse (edaspidi ka vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus) ettenägevad sätted, st RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1, on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Sätted on Riigikogus vastu võetud nõutava häälteenamusega ja kahtlusteta mõistetavad. 42. Samuti ei ole üldkogul põhjust kahelda selles, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. 43. Küll tuleb kontrollida apellatsioonkaebuselt riigilõivu vaidlusaluses suuruses tasumise kohustuse materiaalset põhiseaduspärasust. Selleks tuleb määrata PS § 24 lg 5 kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata riigilõivu kui vahendi proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust (vt lähemalt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). 44. Üldkogu leidis eespool, et PS § 24 lg 5 näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega (vt otsuse p 38), st seda saab piirata seadusega igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud. Riigilõivumäär kehtestatakse RLS § 4 lg 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte). Seega on riigilõivu esmaseks eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 24). Lisaks tuleneb RLS § 4 lg-st 2 võimalus kehtestada riigilõivumäär toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt kulupõhimõttest erinevalt. Riigilõivu regulatsiooni kehtestamise materjalidest nähtub ja menetlusosalised on välja toonud riigilõivu regulatsiooni eesmärgina täiendavalt menetlusökonoomia. Sarnaselt on EIK määratlenud riigilõivu eesmärki kui teise poole õigustatud huvi kaitsmist võimalike korvamatute kohtukulude eest ning ka kohtusüsteemi kaitsmist koormavate kaebuste eest (FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04, p 48). Eelnõu 194 SE teisel lugemisel põhjendas Riigikogu õiguskomisjoni poolne ettekandja riigilõivude üldist 2-5 kordset tõstmist seniste ebamõistlikult väikeste riigilõivumääradega ja vajadusega muuta tsiviilkohtumenetlus n-ö kulupõhiseks, samuti liigsete ja pahatahtlike kaebuste vältimise ja riigieelarvele täiendavate tulude leidmise vajadusega (XI Riigikogu stenogramm, 3. detsember 2008). 45. Üldkogu arvates saab lugeda põhiseaduse järgi lubatavaks eesmärki, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 2009. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, p 23). Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. 46. Üldkogu hinnangul on vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus sobivaks abinõuks nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise nõude kehtestamine teenib kahtluseta menetlusökonoomia huve, kuna selline kõrge kohtusse pöördumise finantspiirang võib hoida ära kergekäeliselt esitatud apellatsioonkaebused ja menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tõenäoline tsiviilasjade lahendamisel säästlikum ja kiirem kohtusüsteem. Samuti tagab apellatsioonkaebuselt sellises määras riigilõivu tasumine ilmselgelt tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest. 47. Üldkogu hinnangul on vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustus ka vajalik abinõu nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Isikut vähem koormavaks, kuid mainitud eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks üldkogu hinnangul ei kohtunike arvu suurendamine ega võimalus laiendada riigi abi menetluskulude kandmiseks. 2008. aastal oli maakohtutes lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg 236 päeva, 2009. aastal oli vastav näitaja 189 päeva ning 2010. aasta I poolaastal 180 päeva, millest justiitsminister järeldas, et lõivud on täitnud oma menetlusökonoomilist eesmärki. Olemasolev statistika kohtusse pöördumiste kohta ei võimalda üldkogu hinnangul siiski tõsikindlalt väita, et tõstetud riigilõivudega oleks praktikas kaasnenud oluline menetlusökonoomia. Praeguste andmete kohaselt (Justiitsministeeriumi kodulehelt nähtuv menetlusstatistika 2007.-2010. a I poolaasta kohta) ei saa väita, et kohtusse pöördumiste arv või apellatsiooniastmesse edasi kaevatud asjade osakaal oleks märkimisväärselt vähenenud. Samas puudub eraldi statistika üle 10 000 000 krooni suuruse hagihinnaga apellatsiooniastmesse edasikaevatud tsiviilasjade kohta. Siinkohal möönab üldkogu, et majanduslanguse tõttu hüppeliselt suurenenud õigusvaidluste kohtusse ja eriti teise kohtuastmesse jõudmine on võinud olla kõrgete lõivude tõttu pärsitud, st et lõive tõstmata olnuks kohtuasjade arv ilmselt suurem. Samas on tõenäoliselt oluliselt suurenenud ka kohtute töökoormus erinevate menetlusabi taotluste ja neile esitatud kaebuste lahendamise, samuti menetluskulude (sh lõivude) vastaspoolelt väljamõistmise asjade vaidlustamise tõttu. 48. Üldkogu hinnangul ei saa vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustust aga pidada mõõdukaks abinõuks ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. 48.1. Üldkogu arvates kaalub kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Õiguskantsler on õigesti leidnud, et kui eesmärgiks on vältida liigseid ja pahatahtlikke või ilmselt põhjendamatuid apellatsioonkaebusi, ei tohiks seadusandja luua lõivude kehtestamisega olukorda, kus välistatakse ka kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Iga edasikaebe põhiõigust riivav abinõu vajab seega mõistlikku ja kaalukat põhjendust. 48.2. Abinõu kaalukuse ja mõistlikkuse aspektist ei saa luua ühest seost sellega, et mida suurem on hageja nõue ja hagi rahuldamisel eeldatavalt saadav kasu, seda suuremad on üldjuhul hagihinnast lähtuvad kulud sellise nõude menetlemiseks kohtus, nagu väidab justiitsminister. Riigilõiv on küll väiksemate nõuete puhul proportsionaalselt kõrgem kui suuremate nõuete puhul, kuid oletatavasti katab kõrgemate hagihindadega asjades riigilõiv küllaldaselt ja vahest isegi ületab vaidluste tegeliku ressursi kulu (vt ka rahandusministri arvamus). Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda (vt ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvamus), st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks (hagi rahuldamata jätmise korral) tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. 48.3. Abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas on vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. Eesti riigilõivude määrade puhul on oluline märkida, et Eestis on vähemalt rahaliste nõuete puhul Euroopa Liidu riikidest proportsionaalselt kõrgeimad kohtukulud, sh lõivud, moodustades ca 12,3% nõudest, võrrelduna nt Prantsusmaa 2,7, Soome 3,06, Leedu 6 või Läti 6,4%-ga nõudest (Maailmapanga raport Doing Business 2011, riikide raportite põhjal; http://www.doingbusiness.org/). Mõistlikku ja kaalukat põhjendust ka Euroopa mastaabis erakordsete riigilõivude kehtestamiseks seadusandja esile toonud ei ole. Ka Riigikogu õiguskomisjon leiab, et kehtivad riigilõivumäärad, eriti just tsiviilkohtumenetluses, vajavad põhjalikku analüüsimist ja kindlasti ka korrigeerimist, mööndes, et paljudel juhtudel võib tasumisele kuuluv riigilõivumäär olla oma suuruse tõttu ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg-s 5 ja ka § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Sarnaselt leidis rahandusminister, et riigilõivu suurus ei tohi olla väljasuretava iseloomuga. Praeguses kohtuasjas apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu määra saab üldkogu hinnangul pidada siinses regioonis ja majanduslikus olukorras selliseks, mida tuleb lugeda ebamõõdukaks edasikaebeõiguse piiranguks. 48.4. Kuna apellatsioonilõiv on tsiviilasjade hagimenetluses sama suur kui esimeses kohtuastmes tasutav lõiv, saab üldkogu edasikaebeõiguse riive mõõdukuse kaalumisel arvesse võtta ka EIK praktikat EIÕK kohaldamisel kohtule juurdepääsuõiguse kohta. EIK on selgitanud, et kohtusse pöördumise piirangud, mis on puhtalt rahalise iseloomuga ja ei puuduta hagi või kaebuse sisu või eeldatavat edu, peavad õigluse huvides saama erilise tähelepanu osaliseks (Paykar Yev Haghtanak LTD vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 45). Kuigi EIK on mitmes lahendis leidnud, et kohustus maksta riigilõivu vastavalt nõude suurusele ei ole iseenesest vastolus EIÕK art 6 lg-ga 1, tuleb sellise riigilõivu mõistlikkust (kas konkreetne riigilõivu summa on kohtu poole pöördumise õigust olemuslikult kahjustanud või mitte) hinnata iga üksiku kohtuasja asjaolude valguses, pidades silmas ka kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda ning menetluse staadiumi, milles riigilõivu tasumist nõutakse (Kreuz vs. Poola, taotlus nr 28249/95, p 60; Teltronic-Catv vs. Poola, taotlus nr 48140/99, p 48; FC Mretebi vs. Gruusia, taotlus nr 38736/04, p 41; Weissmann jt vs. Rumeenia, taotlus nr 63945/00, p 37, jt). Ka EIK on oma praktikas juhtinud tähelepanu sellele, et hagi esitamiseks nõutud liiga kõrge lõiv võib kaudselt sundida hageja hagist loobuma ning jätta hageja sellega ilma õigusest õiglasele kohtumõistmisele (Weissmann jt vs. Rumeenia, p-d 39-40). Ka on EIK öelnud, et argument, et juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, on puhtalt hüpoteetiline (Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, p 49). 49. Eelnevast lähtudes olid RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause koostoimes põhiseadusvastased ega kuulu kohaldamisele osas, milles apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni on ette nähtud tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Praeguses asjas puudub võimalus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevad normid kehtetuks, sest alates 1. jaanuarist 2011 kehtib uus riigilõivuseadus (RT I 2010, 21, 107). 50. Tulenevalt edasikaebeõiguse ebaproportsionaalse riive kindlakstegemisest ei pea üldkogu vajalikuks käsitleda võimalikke muude põhiõiguste, nagu ettevõtlusvabaduse (PS § 31) või omandiõiguse (PS § 32) riiveid. 51. Hindamaks menetlusabi regulatsiooni põhiseaduspärasust ja lahendamaks esitatud määruskaebuse, tuleb määrata kindlaks ka riigilõivu summa, mille hageja peab oma nõudelt tasuma (vt ka nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-07, p 32; üldkogu 14. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-07, p-d 43-45). Kohtul on seejuures konkreetse kohtuasja menetlemise raames, sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel, ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate menetlusnormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-14-10, p 12). Üldkogu määrab riigilõivuks, mille hageja peab apellatsioonkaebuselt tasuma, 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni). Selline summa vastab RLS lisa 1 tabeli viimasele reale, st tegemist on tabelijärgse maksimumlõivuga ja RLS lisa 1 viimasele lausele lähima (seaduse) regulatsiooniga. Üldkogu arvestab seejuures, et hageja on juba tasunud hagilt riigilõivu 945 000 krooni ja eelduslikult katab selline lõiv RLS § 4 lg 1 järgi nii kohtulahendi tegemisega kaasnevad kulud (riigilõivu kulupõhimõte) kui tagab ka menetlusökonoomia põhimõtte järgimise.   IV. Eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmata jätmise põhiseaduspärasus 52. Üldkogu leidis eespool (vt otsuse p 51), et hageja peab tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni). Olgugi et selline riigilõiv on objektiivselt põhiseaduspärane, ei pruugi ka selle tasumine olla hagejale subjektiivselt majanduslikult võimalik. Seetõttu tuleb kontrollida, kas hagejale menetlusabi andmise mittevõimaldamine lõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastamiseks on põhiseaduspärane. 53. Üldkogul ei ole põhjust kahelda, et menetlusabi andmise välistav TsMS § 183 lg 1 esimene lause on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte on Riigikogus vastuvõetud nõutava häälteenamusega ja kahtlusteta mõistetav. 54. Üldkogu leidis eespool, et PS § 24 lg 5 näol on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega (vt otsuse p 38), st seda saab piirata seadusega igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud. Samuti leidis üldkogu, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia (vt otsuse p 45). Menetlusabi võimaldamine soodustab iseenesest edasikaebeõigust, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele. Selle eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi kaitsta oma õigusi kohtumenetluses. Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab üldkogu arvates üldjoontes sama eesmärki apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. Üldkogu hinnangul on need eesmärgid eespool märgitut (vt otsuse p 45) arvestades legitiimsed. 55. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, sobivaks abinõuks nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Eraõigusliku juriidilise isiku võimatus saada apellatsioonkaebuse esitamiseks riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi vähendab kindlasti kergekäeliste apellatsioonkaebuste esitamist ja menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tõenäoline säästlikum ja kiirem kohtusüsteem tsiviilasjade lahendamisel. Samuti tagab vältimatu apellatsioonkaebuselt riigilõivu maksmise kohustus menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest. 56. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks ka vajalik abinõu menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Küll ei ole menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav. 57. Üldkogu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks pidada mõõdukaks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. 57.1. Kui hinnata eraõiguslikule juriidilisele isikule oma majandushuvide realiseerimiseks menetlusabi andmise välistamise põhiseaduspärasust lahus riigilõivude määradest, võib jõuda tulemuseni, et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise välistamine on mõõdukas edasikaebeõiguse riive. Põhimõtteliselt saab nõustuda justiitsministriga, et vähemalt äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga, nii et õiguskorras tunnustatakse äriühingu olemasolu põhimõtteliselt üksnes juhul, kui ta on suuteline oma eesmärke ja ülesandeid täitma omal jõul, mistõttu juriidiline isik peab teatavas mõttes võtma enda peale oma tegevusega seotud majandusriski, mis jääb ainuüksi tema enda kanda, sh ka kohtumenetluses. Samuti saab põhimõtteliselt nõustuda Riigikogu õiguskomisjoniga, kelle arvates on TsMS § 183 lg 1 kohtu kaalutlusõiguseta piirang vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja paratamatult valikute ette ega võimalda kõigile isikutele menetlusabi anda. Seega nõustub üldkogu, et iseenesest ei ole riigil kohustust anda majandustegevusega tegelevatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele kohtusse pöördumiseks menetlusabi. 57.2. Samas moodustavad riigilõivu tasumise kohustuse ettenägevad ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele menetlusabi andmist piiravad sätted ühtse regulatsiooni. Seadusandja peab tagama ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele tegeliku võimaluse PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks. On seadusandja otsustada, kas luua süsteem, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged (olles samas siiski põhiseaduspärased) ja avada lisaks eraõiguslikele juriidilistele isikutele avar võimalus saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi, või süsteem, kus edasikaebuselt tasutavad riigilõivud puuduvad või on suhteliselt madalad ning eraõiguslikud juriidilised isikud menetlusabi ei saa või saavad seda vaid piiratud juhtudel. Viimasel juhul oleks üldkogu arvates tänu juriidiliste isikute majandusseisu kontrolli ärajäämisele tagatud suurem menetlusökonoomia kui esimese variandi puhul. 57.3. Ka eraõiguslike juriidiliste isikute (sh äriühingute) puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu määrade puhul otsustavaks tegelikku võimatust edasikaebeõigust realiseerida. Kuigi äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga (asutamis- ja kapitalinõuded, pankrotiregulatsioon), tuleb tema edasikaebevõimalusi hinnates silmas pidada, et äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa ulatuslikult vara, võtta laenu suures ulatuses või riskida majandusraskustesse sattumisega. Ka EIK on asunud seisukohale, mille kohaselt on argument, et äriühingul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, puhtalt hüpoteetiline (vt Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, p 49). Samuti tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt (Euroopa Kohtu teise koja 22. detsembri 2010. a otsus kohtuasjas C-279/09 DEB Deutsche Energiehandels- und Beratungsgesellschaft mbH vs. Bundesrepublik Deutschland) Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet tõlgendada Euroopa Liidu õiguse kohaldamissfääris nii, et sellele tuginemine juriidiliste isikute poolt ei ole välistatud ning et selle põhimõtte kohaldamisel antud abi võib hõlmata eelkõige menetluskulude ettemakse tasumisest vabastamist ja/või advokaadi õigusabi. 57.4. TsMS § 183 lg 1 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada edasikaebeõigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia ja tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgiga põhjendatav. Üldkogu arvates tuleb olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge (vt otsuse p 48), vältimatult võimaldada menetlusabi vähemalt apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumiseks kõigile Eesti eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Kuigi 31 500 000 krooni suuruse hinnaga tsiviilasjalt 300 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest põhiseaduspärane, ei saa lugeda mõõdukaks, et selle summa maksmiseks ei ole hagejal põhimõtteliselt võimalik saada menetlusabi. Tegemist on sedavõrd suure riigilõivuga, et see võib takistada ka enda majandushuvides tegutsevat äriühingut ebaproportsionaalselt oma õiguste teostamiseks edasikaebeõigust kasutamast. Sellises olukorras oleks ebamõistlik hakata hindama TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust iga kaebajat ja tema majanduslikku seisundit ning tema poolt tasumisele kuuluvat lõivu arvestades. Seetõttu loeb üldkogu praegust lõivusüsteemi arvestades apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse täitmiseks menetlusabi saamise võimaluse puudumise Eesti eraõiguslike juriidiliste isikute jaoks ebamõõdukaks ja lubamatuks. 58. Eelneva põhjal tunnistab üldkogu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule. 59. Tsiviilkolleegium püstitas ka küsimuse PS § 12 lg 1 esimese lause võimalikust rikkumisest. Kuna üldkogu leidis, et regulatsioon on põhiseadusvastane PS § 24 lg 5 rikkumise tõttu, ei pea üldkogu vajalikuks seda kontrollida. Samuti ei pea üldkogu vajalikuks kontrollida regulatsiooni kooskõla põhiseadusega muude põhiõiguste (eelkõige ettevõtlusvabadus, omand) riivena.   V. Määruskaebuse lahendamine 60. Tulenevalt eelnevast tühistab üldkogu ringkonnakohtu määruse ja saadab asja tagasi samale ringkonnakohtule menetlusabi taotluse lahendamiseks ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks määrab üldkogu 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni) (vt otsuse p 51). 61. Üldkogu märgib, et n-ö puhtakujulise tsiviilasjana tuleks määruskaebus TsMS § 701 lg 2 alusel lahendada määrusega. Kuna lahendiga tunnistatakse sätted põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, tuleb asi siiski lahendada otsusega. Seejuures juhindub üldkogu PSJKS § 14 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1. 62. Järgmisena peab üldkogu vajalikuks analüüsida, millistel alustel ja korras tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel ja ka teistel kohtutel kuni seadusandja poolt regulatsiooni täpsustamiseni hinnata Eesti eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotlust apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus olulises osas sellekohased normid puuduvad, kuid üldkogu hinnangul on kas otse või analoogia alusel võimalik kohaldada mitmeid kehtivaid menetlusabi andmist reguleerivaid sätteid. 62.1. Eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmisel on võimalik kohaldada TsMS § 181, mille 1. lõike järgi on menetlusabi andmiseks vajalik kahe üldise eelduse üheaegne olemasolu. TsMS § 181 lg 1 p 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena. TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi antakse taotlejale abi siis, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. 62.2. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul tuleb menetlusabi andmisest keeldumise alusena kõne alla mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude. TsMS § 182 lg 2 p 2 sätestab seega kohustuse müüa riigilõivu tasumiseks vara, mida taotlejal otseselt muuks eesmärgiks vaja ei ole. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Tähtaeg peab arvestama menetlusabi andmise taotluse lahendamise aegset turusituatsiooni, st asja müümiseks tuleb anda piisav tähtaeg (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-10, p 11). Üldkogu peab eraõigusliku juriidilise isiku puhul võimalikuks analoogia alusel kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-s 2 sätestatud piirangut. Seega võib menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Juriidilise isiku kui õigusliku abstraktsiooni taga on osaluse või liikmesuse kaudu üldjuhul teised isikud, kes vähemalt äriühingute korral on juriidilist isikut puudutavas kohtumenetluses majanduslikult huvitatud selle kohtuvaidluse tulemustest. Majanduslikku huvi saab eelkõige eeldada äriühingu osanike ja aktsionäride puhul, aga ka nt korteriühistu liikmete korral. Ka EIK ei ole välistanud osanikelt täiendavate sissemaksete tegemise nõuet äriühingule määratud riigilõivu tasumiseks, kui nad oleksid selleks suutelised (vt Teltronic-Catv vs. Poola, 59). Nt ka Euroopa Kohtu teise koja otsuses kohtuasjas Deutsche Energiehandels- und Beratungsgesellschaft mbH vs. Bundesrepublik Deutschland leiti, et menetlusabi andmisel võib arvesse võtta ühingu osanike rahalist suutlikkust ja nende võimalust saada kokku hagi kohtusse esitamiseks vajalik summa. 62.3. Eraõigusliku juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel on vaja kaaluda menetlusabi andmata jätmise majanduslikke tagajärgi isiku jaoks. Normaalse ettevõtluskeskkonna loomine tähendab mh seda, et juriidiline isik ei pea riigilõivu tasumise kohustuse tõttu arvestama oma õiguste kohtuliku kaitse korral maksejõuetusse sattumise ohuga. See tähendab, et juriidilise isiku majandusliku seisundi hindamisel tuleb arvestada lisaks nt tema pangakontol olevale rahale või muule raskusteta müüdavale varale ka seda, millised on isiku kohustused kolmandate isikute ees. Sama kehtib ka juriidilise isiku võime kohta võtta riigilõivu tasumiseks laenu, st kui laenu võtmise tõttu väheneb oluliselt või lõpeb äriühingu krediidikõlblikkus igapäevase majandustegevuse korraldamiseks laenu abil, ei saa menetlusabi andmise otsustamisel viidata isiku võimalusele võtta riigilõivu tasumiseks laenu. Kohtumenetluse tarbeks riigilõivu maksmise kohustuse kehtestamine ei tohi vähemalt üldjuhul kaasa tuua juriidilise isiku lõpetamist, mis tooks omakorda kaasa nt tööpuuduse suurenemise ja muud negatiivsed majanduslikud tagajärjed. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel on võimalik TsMS § 185 lg 4 järgi lähtuda majandusaasta aruandest. Samuti on vajaduse korral võimalik lähtuda muudest aktuaalsetest raamatupidamisdokumentidest, mis tõendavad juriidilise isiku majanduslikku seisu menetlusabi taotluse esitamise aja seisuga. Menetlusabi taotleja peab asjakohased dokumendid esitama. 62.4. Üldkogu hinnangul on eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotluse lahendamisel võimalik mõne erandiga kohaldada sätteid, mis reguleerivad eelkõige füüsilise isiku menetlusabi taotluse lahendamist. Nii on kohaldatav nt TsMS § 184 menetlusabi taotluse esitamise ja menetlusabi andmise jätkuvuse kohta (v.a 5. lõikes sätestatud kohtu õigus küsida teavet menetlusabi saaja perekonnaliikmete majandusliku seisundi kohta). Menetlusabi taotluse sisule esitatavatest nõuetest on kohaldatavad TsMS § 185 lg-d 1, 4 ja 5. Samuti tuleb juriidilisel isikul esitada vabas vormis kokkuvõttev teatis oma majandusliku seisundi kohta, avaldades selle kohta kõik olulised andmed. Kohaldatavad on TsMS § 186 lg-d 5-8 (v.a perekonnaliikmeid puudutavad sätted) menetlusabi taotlejalt täiendavate andmete nõudmise ja andmete kontrollimise kohta. Samuti on võimalik kohaldada TsMS §-des 187-191 ettenähtud menetluslikke sätteid menetlusabi taotluse lahendamise, menetlusabi peatamise ja tühistamise, menetluskulude jaotuse ja määruskaebuse esitamise kohta. 63. Täiendavalt märgib üldkogu, et praegusel lahendil võib olla ulatuslik mõju. Seetõttu on üldkogu hinnangul vajalik kiire analüüsi tegemine riigilõivude regulatsiooni kohta tervikuna. Kehtivas riigilõivuseaduses ei ole lõive vähendatud. Vastupidi, alates 1. jaanuarist 2011 on RLS lisa 1 viimases lauses sätestatud riigilõivu maksimummäär veelgi oluliselt tõusnud, nii et nüüd on tsiviilasja hinna puhul üle 639 116,48 euro (10 000 000 krooni) riigilõivu täismäär 3 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 131 955,82 eurot (st kuni 2 064 659 krooni 93 senti). Seadusandja peaks tulevaste vaidluste vältimiseks ja kohtumenetluskulude normaliseerimiseks kiiremas korras üldiselt süstemaatiliselt alandama riigilõivu määrasid. 64. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.   Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu     Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-2-1-62-10, millega on ühinenud riigikohtunik Jüri Põld.   1. Ma ei ole nõus üldkogu otsuse resolutsiooni p-ga 1 ja üldkogu otsuse põhjendustega riigilõivuseaduse sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise osas, samuti üldkogu otsuse resolutsiooni p-ga 4, millega määrati hageja apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni). Leian, et hagejal ei olnud õigust esitada määruskaebust riigilõivu suuruse ja selle tasumist ettenägevate sätete põhiseaduspärasuse vaidlustamiseks ning et üldkogu otsusega põhiseaduse vastaseks tunnistatud riigilõivuseaduse sätted ei ole asjassepuutuvad. 2. Olen seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 lg 1 esimese lause põhiseadusele vastavuse hindamiseks ei olnud vaja tunnistada riigilõivu suurust ettenägevaid sätteid põhiseaduse vastaseks, sest üldkogu sai lahendada hageja taotluse tunnistada TsMS § 183 lg 1 esimene lause osaliselt põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks ka ilma hageja vaidlustatud riigilõivuseaduse sätete põhiseadusvastasuse tuvastamiseta. TsMS § 183 lg 1 esimese lause põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks piisanuks üldkogu konstateeringust, et riigilõiv on liiga suur ja seetõttu on menetlusabi andmata jätmine vastuolus põhiseadusega. Leian, et üldkogu otsusega riigilõivuseaduse põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätted ei olnud praegusel juhul asjassepuutuvateks säteteks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause järgi. Hageja oleks saanud taotleda temalt apellatsioonkaebuse esitamisel nõutud riigilõivu põhiseadusele vastavuse kontrollimist määruskaebemenetluses siis, kui ringkonnakohus oleks talle tagastanud apellatsioonkaebuse selle riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtajajaks tasumata jätmise tõttu. Samas, kuna üldkogu määras ise kindlaks hageja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva põhiseaduspärase riigilõivu suuruse, siis oli ennatlik tunnistada põhiseadusevastaseks ka menetlusabi mittevõimaldav menetlusseadustiku säte. 3. Hinnates oma otsuses vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustuse ja Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule tsiviilasjas apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse täitmiseks menetlusabi saamise võimaluse puudumise mõõdukust (vt üldkogu otsuse p-d 48 ja 57.4), oleks üldkogu pidanud arvestama ka TsMS § 181 lg-s 31 sätestatud võimalusega, et TsMS § 183 lg 1 esimese lause järgi riigi menetlusabi mittesaaval eraõiguslikul juriidilisel isikul on siiski õigus taotleda riigilõivu osamaksetena maksmist (vt Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9; 21. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, p 10; 31. märtsi 2011. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-10, p-d 35-39). Olen seisukohal, et TsMS § 181 lg-s 31 sätestatud riigi menetlusabi saamise võimaluse tõttu on eraõiguslikule juriidilisele isikule tagatud PS § 24 lg-st 5 tulenev põhiõigus ka suhteliselt suurte riigilõivude korral. 4. Leian, et üldkogu tunnistas oma otsuse resolutsiooni p-s 2 TsMS § 183 lg 1 esimese lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks asjassepuutuvust ületavas osas. Tulenevalt PSJKS § 14 lg 2 esimesest lausest oleks üldkogu pidanud tunnistama selle sätte põhiseaduse vastaseks ning kehtetuks üksnes osas, milles see välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt üldkogu otsuse resolutsiooni p-s 1 nimetatud suuruses riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. 5. Üldkogu otsuse p 57.2 järgi oleksid põhiseadusega kooskõlas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise piirangud juhul, kui edasikaebuselt tasutavad riigilõivud oleksid suhteliselt madalad. Samas otsuse punktis leidis üldkogu, et sellisel juhul oleks, tänu juriidiliste isikute majandusseisu kontrolli ärajäämisele, tagatud suurem menetlusökonoomia kui eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi võimaldamise korral suurte riigilõivude puhul. Sellest seisukohast lähtudes oleks üldkogu võinud kaaluda ka põhiseaduse vastase riigilõivu vähendamist määrani, mis oleks, arvestades praegust juhtumit, muutnud TsMS § 183 lg 1 esimesest lausest tuleneva PS § 24 lg 5 riive põhiseaduspäraseks.   Tambet Tampuu, Jüri Põld