Väljaandja: Riigikohtu üldkogu Akti liik: otsus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 14.04.2011 Avaldamismärge: RT I, 21.04.2011, 17 Ain Kirsi määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2010. a määrusele Konekesko Eesti AS hagis FIE Ain Kirsi vastu põhivõla, leppetrahvi ja viiviste summas 2 746 833.44 krooni ning alates 11. detsembrist 2009. a lisanduva viivise väljamõistmiseks ja Ain Kirsi vastuhagis kahju hüvitamiseks summas 2 700 000 krooni RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel   Kohtuasja number 3-2-1-60-10 Otsuse kuupäev 14. aprill 2011. a Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu Kohtuasi Konekesko Eesti AS hagi Ain Kirsi vastu 2 746 833 krooni 44 sendi ning viivise saamiseks. Ain Kirsi vastuhagi 2 700 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend    Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-130 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ain Kirsi määruskaebus Asja läbivaatamine 11. jaanuaril 2011. a kirjalikus menetluses   RESOLUTSIOON 1. Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkt 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-130 osas, milles Ain Kirsi menetlusabi taotlus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks jäeti rahuldamata. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. 3. Määruskaebus osaliselt rahuldada. 4. Tagastada AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le 15. aprillil 2010 Ain Kirsi määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni (25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti).   ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Konekesko Eesti AS (endise ärinimega Kesko Agro Eesti Aktsiaselts) (hageja) esitas 3. jaanuaril 2006 Pärnu Maakohtule Ain Kirsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 209 270 krooni 97 senti. Menetluse käigus suurendas hageja nõuet. 10. detsembril 2009 esitatud nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 2 746 833 krooni 44 senti ja viivise alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni. Hageja nõudis poolte 17. jaanuaril 2005 sõlmitud müügilepingu alusel 2 664 391 krooni 84 sendi (sh põhivõlg 1 392 594 krooni 20 senti, leppetrahv 209 189 krooni 13 senti ja viivis 1 060 608 krooni 51 senti), poolte 20. mail 2005 sõlmitud teenustöölepingu alusel 33 327 krooni 40 sendi (sh põhivõlg 16 992 krooni, leppetrahv 3398 krooni 40 senti ja viivis 12 937 krooni) ja 12. septembrist 2005 kuni 19. detsembrini 2005 kostjale esitatud müügiarvete alusel 49 114 krooni 20 sendi väljamõistmist. Hageja palus mõista kostjalt välja ka alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni müügilepingu ja teenustöölepingu põhivõlalt viivise, mille määraks päevas on 0,05% põhivõla summast. 2. Kostja esitas 28. augustil 2007 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista talle tekitatud kahju eest hüvitise 2 700 000 krooni. 3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2010. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 746 833 krooni 44 senti ja alates 11. detsembrist 2009 kuni müügilepingust ja teenustöölepingust tuleneva põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,05% põhivõla summast, ning jättis vastuhagi rahuldamata. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kostja palus, et talle antaks menetlusabi ja ta vabastataks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest.   Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2010. a määrusega kostja menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis kostjale tähtaja 220 000 krooni riigilõivu tasumiseks. 6. Ringkonnakohus leidis, et kostja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna menetlus on seotud kostja majandustegevusega. Äriregistri andmetel on kostja füüsilisest isikust ettevõtja, kelle põhitegevuseks on teravilja- (v.a riis) ja kaunviljakasvatus ning õlitaimeseemnete kasvatus. Tsiviilasja materjalist nähtub, et hageja nõue tuleneb kostjaga sõlmitud lepingutest, millega hageja müüs kostjale erinevaid tarvikuid, osutas külvitööteenust ja andis kostjale kui ettevõtjale laenu ning kostja müüs hagejale teravilja ja õlikultuure. Nii on pooltel majanduslikult ühtne õigussuhe ja pooled on sõlminud lepinguid ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Kostja vastuhagi aluseks on hagejaga sõlmitud lepingud, mille kohaselt hageja pidi tagama kostja tegevuseks vajalike vahendite olemasolu (traktori, külvivilja seemne ja väetise müügi, kombaini rendi ja kuivati ehitamise) ning ostma saadud vilja. Kostjale tekkis väidetavalt kahju seetõttu, et hageja andis talle üle mittetöötava traktori, kombaini ja kuivati ning ei kõrvaldanud nende puudusi õigel ajal, mistõttu ei saanud kostja saaki koguda. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et poolte sõlmitud lepingute majanduslikuks eesmärgiks oli, et kostja toodab hageja kaasabil põllumajandussaadusi ning võõrandab saagi hagejale. Seega on asjas esitatud materjalidega tõendatud, et vaidlus on seotud kostja majandustegevusega ega puuduta tema neid õigusi, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu on menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lõike 2 punkti 3 kohaselt välistatud.   Menetlus Riigikohtus 7. Ain Kirsi esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uus määrus, millega kostja menetlusabi taotlus rahuldada. 8. Kostja leidis, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 kohaldamata, kuna see on vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 15. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu 27. jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ (direktiiv), millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, artikli 6 lõikega 3, mis jätab menetlusabi taotluse lahendajale kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas asja tähtsus taotlejale ja asja laad õigustavad taotluse rahuldamist. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 kohtule kaalutlusõigust aga ei jäta. 9. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 rikub ka PS § 15 lõikest 1 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele. Väga suurte riigilõivude tõttu on oluliselt piiratud kohtusse pöördumise võimalus. Samas on kehtestatud mõningad võimalused riigilõivust vabaneda ka isikutele, kes seda majanduslikul põhjusel vajavad. Kui sellisel isikul ei ole võimalik riigilõivu tasumise kohustusest vabaneda, ei saa ta oma õigust tõhusale õiguskaitsele realiseerida. Kuna PS § 15 lõikes 1 sisaldub seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramist õigustada üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega. Riigikogu õiguskomisjoni 23. novembri 2004 istungi protokollist võib järeldada, et TsMS § 182 sõnastus on üle võetud riigi õigusabi seadusest (RÕS). Riigi õigusabi seaduse seletuskirjas on põhjendatud abi andmise piiramist vähese avaliku huviga. Kostja leiab, et vähene avalik huvi ei õigusta TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 sätestatud piirangut. Seega ei ole riive eesmärk legitiimne. Samuti ei ole riive proportsionaalne, kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei jäta kohtule kaalutlusruumi isiku abivajaduse hindamiseks. 10. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 rikub ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks majandustegevusega hõivatud füüsilisi isikuid kohtlema halvemini kui majandustegevusega mittehõivatud füüsilisi isikuid. 11. Konekesko Eesti AS vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 12. Hageja leidis, et direktiivi preambuli punkti 17 ja artikli 6 punkti 3 kohaselt võivad liikmesriigid jätta taotluse sisulisel otsustamisel rahuldamata need tasuta õigusabi taotlused, milles esitatud nõue tuleneb otseselt taotleja tegevusalast või kutsetegevusest. Seega ei ole TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 direktiiviga vastuolus. 13. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole ka põhiseadusega vastuolus. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid koheldakse nende majandus- ja kutsetegevusega seotud menetlustes võrdselt. Nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel on oma majandus- või kutsetegevusega seotud menetlustes võimalik menetlusabi saada, kui on välja kuulutatud isiku pankrot. 14. Kostja on ajavahemikul 14. detsembrist 2009 kuni 18 veebruarini 2010 võõrandanud viis talle kuulunud kinnistut oma abikaasale ja ühe kinnistu OÜ-le Uuesepa. Seega on kostja muutnud end ise varatuks. Samuti ei ole kostja menetlusabi taotluses märkinud tema abikaasa kinnistuid. TsMS § 186 lõike 1 kohaselt arvestatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit hinnates ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Kostja on võimeline riigilõivu tasuma, kuna tema abikaasale kuulub viis kinnistut kogupindalaga 175,81 hektarit. 15. Tsiviilkolleegium andis 9. juuni 2010. a määrusega praeguse kohtuasja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kes andis tsiviilasja 20. oktoobri 2010. a määrusega TsMS § 19 lõike 4 punkti 3 ja § 690 lõike 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lõike 3 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.   TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 16. Tsiviilkolleegium leidis, et väide TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 vastuolust direktiiviga ei ole põhjendatud, kuna direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi piiriüleste vaidluste suhtes. Direktiivi artikli 2 lõike 1 järgi on vaidlus piiriülene siis, kui direktiivi raames tasuta õigusabi taotleva poole alaline asu- või elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus otsust tuleb täita. Praeguses asjas ei ole tegemist direktiivi mõttes piiriülese vaidlusega, seega ei ole kostja menetlusabi taotlus direktiivi reguleerimisalas. 17. Samas leidis kolleegium, et vajalik on kontrollida TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust. Tegemist on asjassepuutuva normiga, kuna sellest sättest tuleneb absoluutne keeld anda füüsilisele isikule menetlusabi, kui ta taotleb seda menetluses, mis on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Kohtul ei ole sellisel juhul võimalik hinnata taotleja menetlusabi vajadust muude kriteeriumide järgi. Seega ei ole selle sätte kehtivuse korral võimalik kostja menetlusabi taotlust teistmoodi lahendada, kui ringkonnakohus seda tegi, ning kostja määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. 18. Tsiviilkolleegiumi arvates võib menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lõike 5 järgse põhiõiguse – kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule – teostamiseks. Sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lõikes 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigus. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st PS § 12 lõike 1 esimese lause rikkumisest.   MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 19. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole vastuolus põhiseadusega: piirang on legitiimne ja proportsionaalne. Põhiseaduses sätestatud vabaduspõhiõigust ei ole rikutud, sest võrdseid koheldakse võrdselt: majandus- ja kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitseks võimaldatakse füüsilistele isikutele menetlusabi; kui aga menetlusabi taotletakse üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud asjades, siis sellist võimalust pole. 20. Vaidlustatava normi eesmärgiks on riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete ühtlustamine. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 piirang on loogilises seoses RÕS § 7 lõike 1 punktis 1 sätestatuga, ei oleks põhjendatud kohtule menetlusabi osas kaalutlusõiguse andmine olukorras, kus RÕS § 7 lõike 1 punkt 7 riigi õigusabi andmist ei võimalda. Riigi õigusabi ja menetlusabi on mõlemad sisuliselt sama asja erinevad tahud, mis esimesel juhul väljamaksete, teisel juhul vähem laekumise kaudu mõjutavad riigieelarvet. 21. Riigi õigusabi andmine seab riigieelarvest väljamakstava ressursi piiratuse tõttu seadusandja paratamatult valikute ette, mis ei võimalda kõigile isikutele ühetaolist riigi õigusabi anda. Eelistada tuleb füüsilisi isikuid, kes õigusabi kulude kandmise tõttu satuksid toimetulekuraskustesse. Avalik huvi on suurem füüsilise isiku toimetuleku tagamise vastu, tema majandus- ja kutsetegevus on selles kontekstis sekundaarne ning avalik huvi selle vastu väiksem. Sarnasest loogikast tuleks lähtuda ka menetlusabi andmisel, mis vähem laekumise kaudu samuti mõjutab riigieelarvet. Seetõttu on ettenähtud piirang, et menetlusabi ei anta nn äriasjades, kui see ei puuduta füüsilise isiku muid, st majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, mille all peetakse silmas eeskätt lihtsat toimetulekut ja õigust saada riigilt abi puuduse korral PS § 28 lõike 2 tähenduses. 22. Riigikogu põhiseaduskomisjon arvas, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole iseenesest vastuolus PS § 15 lõikega 1 ja § 24 lõikega 5, kuid vastuolu võib tekkida koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja riigilõivu seaduse sätetega, mis määravad riigilõivu summa kujunemise ja suuruse, kuna nende summade suurus võib saada isikutele kohtusse pöördumisel ülemääraseks takistuseks. PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust ei ole rikutud, sest võrdseid koheldakse võrdselt. Majandus- ja kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitseks võimaldatakse füüsilistele isikutele menetlusabi, kui aga menetlusabi taotletakse üksnes majandus- või kutsetegevusega seotud asjades, seda ei võimaldata. 23. Riigil on õigus otsustada ise, kellele ta annab menetlusabi. Kehtiva õiguse kohaselt on riik eelistanud menetluskulude katmisel toetada isikuid, kes menetluskulude kandmise tõttu satuksid toimetulekuraskustesse, st riik toetab füüsilisi isikuid, et tagada neile toimetulek. See on põhjus, miks riik ei ole võimaldanud äriühingutele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele menetlusabi andmist, v.a kui on tegemist pankrotivõlgnikega. 24. A. Kirsi jäi määruskaebuses ja 20. septembril 2010 täiendavates avaldustes märgitud seisukohtade juurde ja palus hinnangut sellele, kas TsMS § 186 lõige 1 on osas, mis puudutab taotleja majandusliku seisundi hindamisel ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekute arvestamist, kooskõlas põhiseaduse §-st 32 tuleneva põhiõigusega omandi puutumatusele. A. Kirsi oli seisukohal, et menetlus puudutab otseselt tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi, sest tulenevalt äriseadustikust vastutab füüsilisest isikust ettevõtja kogu enda isikliku varaga, sh ka enda majandus- või kutsetegevusega mitteseotud varaga, millest tulenevalt võib määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmine jätta ta ilma igasugusest, sh nii enda isiklikust kui ka perekonnale kuuluvast ja pereelu korraldamiseks vajalikust varast. Lisaks oli A. Kirsi seisukohal, et tema suhtes menetlusabi taotluse lahendamisel ei saa arvestada vara, mis ei kuulu määruskaebuse esitajale. Abikaasa lahusvara ja sissetulekute arvestamine määruskaebuse esitajale menetlusabi andmisel on illusoorne, sest tegelikult ei ole määruskaebuse esitajal võimalik nõuda abikaasalt viimasele kuuluva (sh ka tema majandustegevuse korraldamiseks vajaliku) vara müümist. Õiguskorras puudub norm, millele tuginedes saaks määruskaebuse esitaja nõuda temaga koos elavatelt perekonnaliikmetelt enda lahusvara arvel tema eest menetluskulude kandmist. Juhul kui perekonnaliige sellega ei nõustu, puudub määruskaebuse esitajal seadusest tulenev alus enda vastava nõude maksmapanekuks kohtu kaudu. Perekonnaliikmel on õigus esitada vastuväide, et tema varalise sfääri kahjustamine tema tahte vastaselt kolmanda isiku (praegusel juhul määruskaebuse esitaja) kohustuste täitmiseks rikub tema põhiseadusega garanteeritud omandipõhiõigust ning kohtuvõimul lasub PS §-st 14 tulenev kohustus tagada perekonnaliikmele tema omandipõhiõiguse lünkadeta kaitse. 25. Konekesko Eesti AS üldkogule arvamust ei esitanud. 26. Õiguskantsler leidis, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on ebaproportsionaalne ja seetõttu PS § 24 lõikega 5 ning §-ga 11 vastuolus. Menetlusabi andmise piirangu eesmärgiks on seejuures anda menetlusabi üksnes avaliku huvi tagamise vajadusel, st õigusemõistmisele juurdepääsu tegelik võimaldamine vähekindlustatud isikutele ning seeläbi kodanikkonna usalduse suurendamine kehtiva õiguskorra ja õigusemõistmise süsteemi vastu. 27. Kuna PS § 24 lõige 5 on seadusereservatsioonita põhiõigus osas, mis puudutab materiaalõiguslikke tingimusi, siis saab materiaalõiguslike piirangute õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Osas, mis puudutab PS § 24 lõike 5 lauseosa „seaduses sätestatud korras”, ei pruugi olla tegemist seadusereservatsioonita õigusega. Riigikohtu seisukohast (Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 21) tuleneb, et edasikaebeõiguse juures tuleb eristada tingimuslikke (materiaalseid) ja menetluslikke norme ning seadusereservatsioonita on vaid esimesed. Õiguskantsler pidas vajalikuks Riigikohtu ühest ja selget seisukohta PS § 24 lõike 5 lauseosa „seaduses sätestatud korras” määratlemisel kas seadusereservatsioonita või -reservatsiooniga põhiõigusena. 28. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 ja § 183 lõikest 1 võib järeldada, et seadusandja tahteks on olnud võimaldada menetlusabi üldjuhul inimestele nende majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitsmiseks; võimaldada juriidilistele isikutele menetlusabi ainult erandlikel juhtudel, st ainult juhul, kui tegemist on avaliku huvi kaitsmisega või poolte õiguste tagamisega pankrotimenetluses. Üldjuhul peaks juriidiline isik majandama oma tegevust viisil, mis võimaldab osalemist õiguskäibes, sh arvestama riigilõivu tasumisega kui paratamatu osaga oma majandustegevuse kuludest. Menetlusabi andmise piirangud viitavad lisaks ettevõtjat normaalselt majandama ja toime tulema (sh vastutama) mõjutamisele ka menetlusökonoomiale, riigile lisatulude leidmisele ning ühiskondliku (maksumaksjate) raha kasutamisele avalikust (mitte eraõigusliku isiku majandus-) huvist lähtuvalt. 29. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on proportsionaalsuskontrolli tähenduses sobiv. Seadusandjal võib olla võimalik leida menetlusökonoomia saavutamiseks TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikutele menetlusabi välistamise regulatsioonile alternatiive, mis tagavad lõppeesmärgina kohtusse pöördumise tõhusamalt (riigilõivu määra langetamine, menetlusabi tasumine osamaksetena vms). 30. Õiguskantsler leidis, et füüsilisest isikust ettevõtja normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa suur osa oma varast, võtta suurt laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et argument, et juriidilisel isikul peaksid olema vahendid riigilõivude maksmiseks, on puhtalt hüpoteetiline (Paykar Yev Haghtanak Ltd vs. Armeenia, taotlus nr 21638/03, punkt 49). 31. Õiguskantsleri arvates juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtjal ei ole võimalik apellatsioonkaebuse hinna alusel arvutatud 220 000 krooni suurust riigilõivu tegelikult tasuda, jäävad TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 sisalduva menetlusabi saamise riivet õigustavad põhjused praegusel juhtumil riivatud põhiõigusele alla, mistõttu on avaliku võimu abinõu põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 ei ole mõõdukas. 32. Õiguskantsleri hinnangul on TsMS § 182 lõike 2 punkt 3, mis kohtleb füüsilist isikut ja füüsilisest isikust ettevõtjat menetlusabi saamisel erinevalt, kooskõlas PS § 12 lõikega 1. Seejuures erineb füüsilisest isikust ettevõtjaks mitteolev füüsiline isik füüsilisest isikust ettevõtjaks olevast isikust olemuse ja tegevuse eesmärgi poolest. Nagu juriidilise isiku nii ka füüsilisest isikust ettevõtja puhul võib kehtida eeldus, et ta saab oma põhisissetuleku ettevõtlusest ja peab seega kandma äririski sellega seotud küsimustes. Muudel füüsilistel isikutel sellist riski olla ei pruugi. Seadusandja tahteks on olnud võimaldada menetlusabi inimeste majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õiguste kaitsmiseks. 33. Justiitsminister avaldas seisukoha, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on kooskõlas PS §-st 15 tuleneva kohtusse pöördumise õiguse ning § 24 lõikest 5 tuleneva õigusega kaevata isiku suhtes tehtud kohtuotsus seaduses sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule, samuti PS § 12 lõike 1 järgse võrdsuspõhiõigusega. 34. Põhiseadus sätestab riigi kohustuse tagada isikute õigus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus ei ole absoluutne ja see võib olla piiratud mitmete tingimustega, sh kohtulõivuga. Eelkõige eesmärgil kompenseerida riigile menetluse toimetamisega tekkivaid kulusid, on riik kehtestanud riigilõivud. Sotsiaalsetest kaalutlustest ja kohtuliku õiguskaitse tagamise põhimõttest lähtuvalt on riik neile, kel majanduslikest raskustest tulenevalt ei ole võimalik oma õigusi kaitsta, ja juhul, kui avalik huvi menetluse toimumise vastu on piisavalt suur, ette näinud menetlusabi. Ressursside piiratusest ning menetluse efektiivsuse tagamise vajadusest tulenevalt ei ole menetlusabi võimalik anda kõigile isikutele piiramatul kujul ega võimaldada riigilõivudeta kohtumenetlust. 35. Abivajajate ringi määramisel on paika pandud nt vara ja sissetuleku piir, mille ületamisel tuleb isikul menetluskulud ise kanda. Kohustus tasuda osal juhtudel menetlusega seotud kulud kohe ise ilma võimaluseta nende maksmist ajatada või saada nendest vabastust tekitab justiitsministri hinnangul olukorra, kus isikud kaaluvad kohtusse pöördumise olulisust ja oma eduväljavaateid. Riigilõivude näol kohtusse pöördumise õiguse piiramisel on legitiimne eesmärk. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud alused riigi menetlusabi määramiseks on ettenähtud ühiskonna liikmetele nende õiguste tagamiseks, mitte kohtusse pöördumise õiguse piiramiseks. 36. Kuna ettevõtlusega kaasneb suurem majanduslik ja õiguslik risk, milleks ettevõtja peab valmis olema, puudub justiitsministri arvates mõistlik põhjus, miks riik peaks tavapärast ettevõtlusriski menetlusabi andmisega maandama ja eelistama seejuures füüsilisest isikust ettevõtjaid äriühingutele. Seega võib menetlusabi andmise välistamisel füüsilistele isikutele, kes tegutsevad üksnes oma majandus- ja kutsehuvidega seotud vaidlustes, tõmmata paralleele menetlusabi andmise piirangutega juriidilistele isikutele. Üldjuhul juriidilistele isikutele menetlusabi ei anta, erandiks on kindlatele tingimustele vastavad mitteärilistel eesmärkidel loodud ja tegutsevad ühingud ning pankrotivõlgnikud. Pankroti puhul oleks teoreetiliselt võimalik menetlusabi saada ka majandus- ja kutsetegevusega seotud vaidluses osaleval füüsilisel isikul. TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 kirjeldatud füüsiliste isikute tegevus on iseseisev (erinevalt palgatööst) ning see on suunatud ettevõtlusele või vähemalt ettevõtlusele väga sarnasele tegevusele (nt loovisikud või mõningaid ameteid vabakutseliselt pidavad isikud, nagu notarid või vandetõlgid). Iseseisvas majandus- ja kutsetegevuses toimivad füüsilised isikud on oma tegevuses vähem kaitset väärivad kui füüsilised isikud muudes olukordades - nt tarbijate, töötajate või majandus- ja kutsetegevuse väliseid huve kaitsvate isikutena. Sellised isikud peavad oma tegevuses arvesse võtma seda, et kasumile orienteeritud sihipärase tegevusega kaasnevad paratamatult suuremad majanduslikud, aga ka õiguslikud riskid. Selliselt tegutsevatelt isikutelt on võimalik eeldada suuremat professionaalsust ja ettenägelikkust ning korraldades oma tegevust professionaalselt, on neil võimalik nende riskide maandamiseks astuda erinevaid samme, sh sõlmida nt kindlustusleping võimalike õigusvaidluste pidamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. 37. Rahandusminister loobus võimalusest esitada üldkogule oma arvamus, leides, et TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 õiguslikku analüüsi on täitevvõimu nimel pädevaim andma Justiitsministeerium, kes normide sõnastused ette valmistas ning kelle pädevuses on neis küsimustes õigusalaseid selgitusi anda.   ASJASSEPUUTUV SÄTE 38. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 39, 308; RT I 2010, 38, 231) § 182 lõike 2 punkt 3 sätestab: „§ 182. Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud [...] (2) Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui: [...] 3) menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. [RT I 2008, 59, 330 - jõust. 01.01.2009]”   ÜLDKOGU SEISUKOHT 39. Üldkogu hindab TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust, leides selleks esmalt sätte asjassepuutuvuse (I) ning teiseks riivatava põhiõiguse (II), mille järel üldkogu annab hinnangu TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 proportsionaalsusele (III). Seejärel lahendab üldkogu A. Kirsi määruskaebuse ja avaldab arvamust hagihinna määramise kohta (IV).   I 40. Piirava või kohustava normi asjassepuutuvust on Riigikohus sisustanud järgmiselt: „Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral.” (Alates Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest üldkogu asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15.) Menetlusnormide asjassepuutuvusel tuleb lähtuda ka sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks (Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 19). 41. Kohtuasjas tuleb lahendada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus keeldus kostja A. Kirsile menetlusabi andmast, leides, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 välistab selle. Seega on see asjassepuutuv norm, mille põhiseaduspärasusest ja kehtivusest oleneb Riigikohtu otsuse tulemus, st kas tühistada või jätta jõusse ringkonnakohtu määrus. TsMS § 697 kohaselt võib määruskaebus tugineda üksnes asjaolule, et ringkonnakohus on määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi või rikkunud määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. 42. TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 on sätestatud keeld anda menetlusabi füüsilisele isikule, kes taotleb seda enda majandus- või kutsetegevusega seotud menetluses, mis ei puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Seega juhul, kui see säte on põhiseaduspärane, on ringkonnakohus õigesti jätnud kostja menetlusabi taotluse kaalumata ja ka määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Kui TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 oleks põhiseadusega vastuolus, tuleks ringkonnakohtu määrus tühistada, kuivõrd ringkonnakohus on põhjendanud menetlusabi andmata jätmist üksnes selle sättega ning ei ole hinnanud ega tuvastanud muid menetlusabi andmist välistavaid asjaolusid. Seega, kui ringkonnakohtu määrusest jätta välja viide TsMS § 182 lõike 2 punktile 3, oleks ringkonnakohtu määrus sisuliselt põhjendusteta, mis on TsMS § 669 lõike 1 punkti 5 kohaselt oluline menetlusõiguse normi rikkumine. 43. Eelduseks, et säte saaks olla asjassepuutuv, on see, et praegune menetlus ei puuduta kostja A. Kirsi majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 järgi ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on seega säte, mis ei võimalda kaaluda menetlusabi andmist sättes nimetatud füüsilisele isikule. Praeguses asjas on ringkonnakohus leidnud, et nii hagis kui ka vastuhagis esitatud nõuded põhinevad poolte lepingutel, mille kostja sõlmis oma majandustegevuses füüsilisest isikust ettevõtjana (vt tegevuse sisu kohta ülal otsuse punktis 6). Selle ringkonnakohtu järeldusega üldkogu nõustub, kostja ei ole seda määruskaebuses ka vaidlustanud. Seega on täidetud TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 kohaldamise esimene eeldus. Menetlus on seotud taotleja majandustegevusega. Kuna praegune hagimenetlus puudutab menetlusabi taotleja majandustegevusega seotud õigusi ning kostja majandustegevusega mitteseotud nõudeid esitatud ei ole ja neid seega lahendada ei tule, on täidetud ka normi kohaldamise teine eeldus. 44. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on seega asja lahendamisel asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause mõttes. Tulenevalt kohtuasja asjaoludest kontrollib üldkogu TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseaduspärasust osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.   II 45. Maakohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sisalduvat õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata (edasikaebeõigus). PS § 24 lõige 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07, punkt 18). 46. Isikuliselt kaitsealalt on PS § 24 lõige 5 kõigi ja igaühe õigus. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 25 tulenevalt ei ole füüsilisest isikust ettevõtja eraõiguslik juriidiline isik, saab ta oma tsiviilprotsessiõigusi teostada füüsilise isikuna (Riigikohtu 28. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-06, punkt 10). PS § 24 lõike 5 esemelise kaitseala alla paigutub eelkõige õigus esimeses astmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. 47. Kaitseala riive on selle iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Põhiseaduse § 24 lõike 5 järgse põhiõiguse puhul riivab kaebeõigust esmajoones apellatsioonkaebuselt suure riigilõivu ettenägemine. Lõivu tasumiseks menetlusabi võimaluse ettenägemine seaduses avardab kaebeõiguse kasutamise võimalust. Küll riivab PS § 24 lõike 5 järgset põhiõigust riigilõivu tasumisest menetlusabi korras osalise või täieliku vabastamise võimaluse puudumine ehk praegusel juhul füüsilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmine siis, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi.   III 48. TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Säte on Riigikogus vastu võetud nõutava häälteenamusega ja kahtlusteta mõistetav. 49. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolliks tuleb määrata kontrollitava sättega tekitatud PS § 24 lõike 5 kaitseala riive lubatavad eesmärgid ja hinnata füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud kohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmata jätmise kui vahendi proportsionaalsust nende eesmärkide suhtes. 50. Täpsemaid selgitusi ega sisulisi põhjendusi TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 sisalduva füüsilistele isikutele menetlusabi andmise piirangu kohta vaid nende majandustegevusega seotud menetluses seaduseelnõu menetlusdokumentidest ei leia. Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu 208 SE seletuskirja kohaselt on menetlusabi andmisel „[e]esmärgiks [...] tagada õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ka isikutel, kellel puuduvad selleks endal rahalised vahendid”. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu teise lugemise seletuskirja järgi seati § 182 lõike 2 punkti 3 piirang riigi õigusabi seaduse sätteid arvestades ning selle eesmärgiks on viimaste ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete ühtlustamine. Riigi õigusabi seaduse eelnõu 249 SE seletuskirjast tulenevalt antakse riigi õigusabi eelkõige juhtudel, kui on olemas avalik huvi asja vastu. 51. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi mitteandmisel tuleb vaid enda majandustegevuse tõttu menetluses osaleval füüsilisel isikul tasuda ise riigilõiv. Riigilõivumäär kehtestatakse riigilõivuseaduse (RLS) § 4 lõike 1 järgi lähtuvalt toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte). Seega on riigilõivu eesmärgiks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine (vt Riigikohtu 22. detsembri 2000. a otsust üldkogu asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 24). Lisaks tuleneb RLS § 4 lõikest 2 ka võimalus toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist lähtuvalt kehtestada riigilõivumäära kulupõhimõttest erinevalt. Riigilõivu regulatsiooni kehtestamise materjalidest nähtub riigilõivu eesmärkidena eelkõige vajadus tagada, et tsiviilkohtumenetluse kulud kannaks menetlusosalised, ja menetlusökonoomia. 52. Nagu Riigikohtu üldkogu leidis 12. aprilli 2011. a otsuses üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 38), sisaldub PS § 24 lõikes 5 lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. 53. Riigikohus leidis samas üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 45), et apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimsed eesmärgid on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ja menetlusökonoomia. Üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 54) leiti ka, et menetlusabi võimaldamine soodustab omakorda edasikaebeõigust, kuna riik on selle võimaluse ette näinud vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele. Selle eesmärgiks on võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õigusi kohtumenetluses kaitsta. Menetlusabi andmise võimaluse puudumine aga kannab üldkogu arvates üldjoontes sama eesmärki apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemisega: tagada riigieelarvevahendite säästlik avalikke huve arvestav kasutamine ehk sisuliselt menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtt ja menetlusökonoomia. 54. Üldkogu hinnangul on menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte, mille järgi kantakse tsiviilkohtumenetluses hagimenetluses vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel, st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima, põhiseaduse tähenduses legitiimne eesmärk (vt ka otsust üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45). Üldkogu arvates on legitiimseks eesmärgiks ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul (vt ka Riigikohtu 15. detsembri 2009. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23). Vaid majandustegevusega seotud menetluses füüsilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi mitteandmise ehk mittesoodustamise tagajärjeks on riigilõivu õigel ajal tasumise kohustus. TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 toodud piirang saab tänu riigilõivu täies ulatuses maksmise kohustusele aidata menetlusökonoomiale seejuures kaasa eelkõige kahel viisil: vähendades kohtuasjade hulka üldiselt ja vähendades menetlusabi taotluste hulka ning kiirendades nende menetlemist. 55. Üldkogu hinnangul on regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise, sobivaks abinõuks nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Füüsilise isiku võimatus saada vaid majandustegevusega seotud menetluses apellatsioonkaebuse esitamiseks riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi vähendab kergekäeliste apellatsioonkaebuste esitamist ja menetluslike õiguste suure piiratuse korral on tsiviilasjade lahendamisel tõenäoline säästlikum ja kiirem kohtusüsteem. Samuti tagab vältimatu apellatsioonkaebuselt riigilõivu maksmise kohustus tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste osavõtu õigusemõistmise kulutuste kandmisest. 56. Üldkogu arvates on regulatsioon, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise, ka vajalikuks abinõuks menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Isikut vähem koormavaks, kuid menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eemärkidel sama efektiivseks abinõuks ei oleks võimalus laiendada menetlusabi andmise võimalust TsMS § 182 lõike 2 punktis 3 nimetatud füüsilistele isikutele. Õiguskantsler on nimetanud teoreetilise alternatiivina ka täielikku või osalist riigilõivust vabastamise võimalust (arvamuse punktis 107), mis ei tagaks menetlusökonoomiat ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet sama hästi kui praegu kehtiv säte. Menetlusökonoomia ei oleks paremini tagatud ka riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamisel. Menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks menetlusabi taotluste menetlemise osas võiks olla sama efektiivne abinõu ka riigilõivude vähendamine. Samas kahjustaks see menetlusökonoomia eesmärki teiselt poolt, vähendades kaitset põhjendamatute kaebuste eest. Küll ei ole menetlusabi andmise välistamine menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi saavutamisel vajalikuks abinõuks, kuna sama tulemuse annab riigilõivu osamaksetena tasumise võimaldamine, mis oleks isikut vähem koormav. 57. Üldkogu arvates ei saa regulatsiooni, mis välistab füüsilisele isikule ainult majandustegevusega seotud menetluses apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise, aga pidada menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks mõõdukaks abinõuks. 58. Riigilõivudega on piiratud edasikaebeõigust (PS § 24 lõige 5) menetlusökonoomia ning menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks. Menetlusabi võimaldamine omakorda soodustab edasikaebeõigust, kuna riik on kehtestanud menetlusabi regulatsiooni vastukaaluks riigilõivude kehtestamisest tulenevale edasikaebeõiguse riivele, et võimaldada eelkõige puudust kannatavatele isikutele juurdepääs kohtumenetlusele ja seeläbi oma õiguste kaitse kohtumenetluses. Menetlusabi ei võimaldata igale isikule ja samaväärses ulatuses, vaid riik on loonud kriteeriumid, millele isik peab menetlusabi saamiseks vastama (vt TsMS § 181 ning § 182 piirangud). 59. TsMS § 182 lõike 2 punktist 3 tuleneva menetlusabi andmise piirangu tõttu ei ole füüsilisel isikul, kes soovib esitada apellatsioonkaebust ainult oma majandustegevusega seotud vaidluses, kuid kellel ei ole raha riigilõivu tasumiseks, võimalik realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust. Tegemist on väga intensiivse riivega, mis sisuliselt välistab eespool toodud olukorras selle põhiõiguse realiseerimise. Suurem menetlusökonoomia seisneb selles, et apellatsioonkaebust esitada sooviv isik esitab väiksema tõenäosusega menetlusabi taotluse, kuna selle taotluse rahuldamine on sisuliselt välistatud, ning taotluse esitamise korral saab kohus selle ilma muid asjaolusid kaalumata rahuldamata jätta. Samuti vähendab see ringkonnakohtute töökoormust ja võimaldab seega teisi asju kiiremini lahendada. 60. TsMS § 182 lõike 2 punkti 3 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi aga kahjustada põhiseaduslikku edasikaebeõigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia eesmärgiga põhjendatav. Eeltoodud menetlusökonoomia suurenemise kaalukust vähendab see, kui ökonoomia saavutatakse tõenäoliselt eduka kaebuse menetlemata jätmise arvel. Nimelt on TsMS § 181 lõike 1 punkti 2 kohaselt menetlusabi andmise üheks tingimuseks see, et on piisav alus eeldada kavatsetava menetluses osalemise edukust. 61. Üldkogu arvates tuleb olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge ning riigilõivu tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda samas summas kui hagiavalduselt (TsMS § 137 lõige 1), vältimatult võimaldada menetlusabi andmist ka apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumisest vabastamiseks ainult enda majandus- või kutsetegevuse tõttu menetluses osalevatele füüsilistele isikutele. Sellist veendumust toetab Riigikohtu otsus üldkogu asjas nr 3-2-1-62-10 (punkt 58), kus tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku keeld anda menetlusabi TsMS § 183 lõike 1 esimeses lauses märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule tsiviilkohtumenetluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. Tulenevalt menetlusabi eesmärgist on sellises olukorras põhiseaduspärane laiendada apellatsioonimenetluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi saamise võimalust ka füüsilisele isikule, kes taotleb seda menetluses, mis on seotud vaid tema majandus- või kutsetegevusega. 62. Eelneva põhjal tunnistab üldkogu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi andmise füüsilisele isikule, kui menetlus on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. 63. Tsiviilkolleegium püstitas ka küsimuse menetlusabi andmisel majandus- ja kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st PS § 12 lõike 1 võimalikust rikkumisest. Praegu ei ole seda enam vaja kontrollida.   IV 64. Ringkonnakohus põhjendas kostjale menetlusabi andmata jätmist üksnes sellega, et TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 välistab kostjale menetlusabi andmise. Kuna TsMS § 182 lõike 2 punkt 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab ainult füüsilise isiku majandustegevusega seotud kohtumenetluses viimasele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise, ei oleks ringkonnakohus tohtinud seda sätet asja lahendamisel kohaldada. Seega on kostja määruskaebus põhjendatud ja TsMS § 701 lõike 3 esimese lause alusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud TsMS § 181 lõigete 1-3 ja § 182 lõike 2 punktide 1-2 alusel kaebuse perspektiivikust ega menetlusabi taotleja majanduslikku seisu, ei ole üldkogul võimalik kostja menetlusabi taotlust ise lahendada. Seetõttu tuleb kostja menetlusabi taotlus saata TsMS § 701 lõike 3 teise lause alusel samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. 65. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lõike 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja on teatanud, et kautsjon tagastataks AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le (endise ärinimega osaühing advokaadibüroo Järve, Otti & Laretei). 66. Üldkogu märgib, et ringkonnakohus on valesti määranud apellatsioonkaebuse hinna. Hageja esitas hagi 3. jaanuaril 2006. TsMS § 137 lõike 1 kohaselt on apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lõige 4, mille kohaselt otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas, jõustus 1. jaanuarist 2009. TsMS § 137 lõiget 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, punkt 10). Kuna hagi on esitatud enne TsMS § 137 lõike 4 jõustumist, ei oleks ringkonnakohus tohtinud põhinõudest väiksemat viivisenõuet hagihinna arvutamisel arvestada.   Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu