Teksti suurus:

Töövõimetoetuse seaduse § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse kontroll

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:19.12.2017
Avaldamismärge:RT I, 21.12.2017, 46

Töövõimetoetuse seaduse § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse kontroll

Vastu võetud 19.12.2017

RIIGIKOHUS
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

5-17-13

Otsuse kuupäev

19. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Viive Ligi, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik

Kohtuasi

Töövõimetoetuse seaduse § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-600

Asja läbivaatamine    

Kirjalik menetlus


RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Halduskohtu taotlus osaliselt ja tunnistada põhiseadusvastaseks ning kehtetuks kohtute seaduse § 1322 lõige 21 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100-, 90- või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.

2. Ülejäänud osas jätta Tallinna Halduskohtu taotlus rahuldamata.


ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Indrek Saar nimetati kohtunikuks 2. augustil 1993. Eesti Töötukassa 9. detsembri 2016. a otsusega tuvastati I. Saare puuduv töövõime alates 5. detsembrist 2016. I. Saar vabastati kohtunikuametist alates 27. märtsist 2017 tervise tõttu ning 22. aprillil 2017 ta suri.

2. 19. jaanuaril 2017 I. Saare eestkostjaks määratud Reet Saar esitas 1. veebruaril 2017 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni määramiseks ning 8. veebruaril 2017 avalduse I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni või kohtuniku töövõimetuspensioni määramiseks.

3. SKA 20. veebruari 2017. a otsusega otsustati I. Saarele kohtuniku vanaduspensioni mitte määrata. Otsuse kohaselt ei olnud I. Saar veel kohtuniku vanaduspensioni määramiseks vajalikus eas ning ta oli endiselt Pärnu Maakohtu teenistuses. Samuti leiti otsuses, et kohtuniku töövõimetuspensioni määramine pole kohtute seaduse (KS) § 1324 lõike 1 kohaselt võimalik, kuna I. Saare püsivat töövõimetust ei tuvastatud enne 1. juulit 2016.

4. I. Saar esitas Tallinna Halduskohtule 15. märtsil 2017 kaebuse, milles taotles SKA otsuse tühistamist ning SKA kohustamist talle kohtuniku vanaduspensioni või töövõimetuspensioni määramiseks. Kaebaja leidis, et asja lahendamisel tuleb vastuolu tõttu põhiseadusega jätta kohaldamata töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 40 osas, millega muudeti KS § 1322 lõiget 1 ja § 1324 lõiget 1 ning tühistati enne kehtinud KS § 1322 lõige 2. Kaebaja oli seisukohal, et eelnimetatud normiga varem kehtinud kohtuniku vanaduspensioni ja kohtuniku töövõimetuspensioni kaotamine on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.


TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

5. Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2017. a otsuse punktiga 1 haldusasjas nr 3-17-600 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ning jäeti kohaldamata TVTS § 40 punkt 4 osas, millega tunnistati kehtetuks KS § 1322 lõige 2 osas, milles sellega nähti ette sõltumata vanusest õigus kohtuniku vanaduspensionile 100-protsendilise töövõimekaotusega isikule, kes oli enne 1. juulit 2013 ametis kohtunikuna ja kes oli seisuga 30. juuni 2016 töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat.

6. Ilma TVTS § 40 punkti 4 kehtestamiseta oleks I. Saarele olnud võimalik määrata KS § 1322 lõike 2 alusel kohtuniku vanaduspension. Seega on TVTS § 40 punkt 4 kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte, kuna selle normi kehtivuse korral ei saa kohus kaebaja taotlust talle kohtuniku vanaduspensioni määramiseks rahuldada.

7. Põhiseadus ei taga iseenesest õigust nõuda ametipensionide kehtestamist ega keela ka selliseid pensione ette nägevate normide kehtetuks tunnistamist. Kaebaja nõude põhjendatus ja omandipõhiõiguse riive sõltub sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus ennetähtaegsele kohtuniku vanaduspensionile või töövõimetuspensionile. Muutunud pensioniregulatsiooni puhul, mis kitsendab pensionisaajate ringi või õigusi, on omandipõhiõigus tihedalt läbi põimunud põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

8. Kuni 30. juunini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel makstava pensioni puhul oli tegemist n-ö kindlustusjuhtumi-pensioniga, kus pensioniõiguse tekkimise eelduseks oli esiteks 15-aastane teenistusstaaž ning teiseks töövõimetuse ilmnemine. I. Saarel täitus vajalik staaž juba 2008. aastal. Seega olid 1. juulil 2013, kui KS § 1322 jõustus, talle sellest normist tuleneva kindlustuskaitse eeldused täidetud ning ta võis end lugeda töövõimetuse vastu kindlustatuks. I. Saar sai korraldada oma elu sellele teadmisele tuginedes ega pidanud otsima muid võimalusi, mis kindlustaks talle varasemaga võrreldava elatustaseme töövõime kaotuse korral. I. Saare töövõimetuse aluseks olev sündmus leidis aset aprillis 2016, seega enne 1. juulist 2016 kehtiva regulatsiooni jõustumist. Ei olnud mõistlik eeldada, et ta asub kohe pärast haigestumist taotlema töövõimetuse kindlaksmääramist.

9. Vaidlusaluse regulatsiooni eesmärgina on nähtud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamist. Selline eesmärk on kohtu hinnangul iseenesest legitiimne. TVTS § 40 punkt 4 on küll seotud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisega, kuid kohtuniku ennetähtaegse vanaduspensioni määramise puhul on selle sätte mõju pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele marginaalne. Kõnealuste soodustuste kaotamisest tekkiv riigi rahaline kokkuhoid oleks väike. Samas on ilmne, et antud juhul on eripensioni kaotamise mõju konkreetse isiku jaoks väga suur, sest talle makstavate töövõimetusega seotud riiklike toetuste maht moodustab umbes kümnendiku sellest, millele tal oleks olnud õigus kohtuniku vanaduspensioni või kohtuniku töövõimetuspensioni määramist puudutavate normide kehtivuse korral.

10. I. Saar alustas kohtunikuna teenistust juba 1993. aastal, seega on ta olnud pikka aega kohtunikuametis teadmises, et kohtunikule on töövõime kaotuse korral kindlustatud ametihüvena tema ametipalga suurusest lähtuv sissetulek. Kaebajal oli kohtunikuna ametis oleku vältel kujunenud veendumus, et erinevate kohtunikuteenistust reguleerinud seaduste kehtivusajal on talle tagatud töövõime kaotuse korral abi, mille suurus on seotud tema kui kohtuniku ametipalgaga. Kaebaja ootust varasema sotsiaalse garantii kehtima jäämise suhtes tugevdas ka asjaolu, et alates 1. juulist 2013. a kehtivate ulatuslike muudatuste tegemisel kohtunike eripensionite regulatsioonis loodi selle muudatuse jõustumise ajal ametis olevatele kohtunikele kindlustunne, et nende puhul jääb eripensionite süsteem kehtima (1. juulil 2013. a jõustunud KS §-d 1322–1325).

11. Sündmus, mis põhjustas I. Saare töövõimetuse, leidis aset aprillis 2016, seega enne TVTS § 40 punkt 4 jõustumist 1. juulil 2016. Ei saa eeldada, et I. Saarel oleks olnud reaalselt võimalus saavutada eraõiguslike kindlustuslepingute alusel samaväärne kindlustuskaitse töövõimetuse kaotuse puhuks, nagu pakkus KS § 1322. Isegi kui see oleks olnud võimalik, oleks sellega kaasnenud arvestatav lisakulu. Alates 1. juulist 2013 võis I. Saar elada põhjendatult teadmisega, et tema ametiga kaasas käiva nn garantiide paketi hulka kuulub ka töövõimetuse korral tekkiv vanusest sõltumatu pensioniõigus ning ta ei pidanud sellest ajast peale arvestama lisakulutuste ega lisatoimingutega sarnase kindlustuskaitse saamiseks mujalt.

12. Kaebaja ametipalk pensioni määramise ajal oli 3437 eurot ja 46 senti, millest arvutatav pensioni suurus oleks olnud 2578 eurot ja 70 senti. I. Saarele määratud töövõimetoetuse suurus on 348 eurot ja 75 senti. Lisaks sai ta sotsiaaltoetust 53 eurot ja 70 senti kuus. Riigikohus on kohtunikupensioniga seoses (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punkt 103) pidanud suureks erinevuseks juba 17–23-protsendilist erinevust võrdlusgruppide saadava pensionide suuruse vahel. Kaebaja on sattunud juhusliku asjaolu (tema töövõimetuse põhjustanud haigestumise tekkimise aeg) tõttu ebasoodsamasse olukorda võrreldes isikutega, kelle haigestumine tekkis ja töövõimetuse protsent määrati kindlaks hetkel, mis satub kohtunikupensioni määramist võimaldava õigusliku regulatsiooni mõjualasse. TVTS § 40 punktiga 4 KS § 1322 lõiget 2 kehtetuks tunnistades on riik rikkunud kaebaja õiguspärast ootust. Pelgalt riigi raha kokkuhoid seda riivet ei õigusta. Pealegi on tegemist üksikjuhtumiga, mille mõju riigi rahalistele vahenditele on marginaalne.

13. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et TVTS § 40 punkt 4 riivab konkreetse juhtumi asjaoludel omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseadusvastaselt.


MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

14. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et vaidlustatud norm on põhiseadusega vastuolus.

15. KS-i 1. juulil 2016 jõustunud muudatused olid üks osa töövõimeskeemi reformist. Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on toetada vähenenud töövõimega inimeste töötamist ja tööle saamist ning tagada neile sissetulek. Eesmärk on ka vähenenud töövõimega inimeste tööturule tagasitoomine, neile sobiva töö leidmine ja säilitamine. Samuti on eesmärk ennetada töövõime kaotust ja motiveerida inimest säilinud töövõime ulatuses ühiskonnaelus aktiivne olema ning osutada abi tööandjale töökeskkonna parandamisel ning töövõime kaotusega inimese tööl hoidmisel ja tööle võtmisel. Need eesmärgid on legitiimsed ning tuleb hinnata nende kaalukust seoses käesolevas asjas riivatud kaebaja omandipõhiõiguse, õiguspärase ootuse ja võrdsuspõhiõigusega.

16. Samuti saab töövõimereformiga kehtestatud regulatsiooni pidada sobivaks ja vajalikuks, kuna see võimaldab eesmärke saavutada ning ei ole teada muid tõhusamaid meetmeid selle saavutamiseks.

17. Kaebaja omandipõhiõiguse riive oli käesolevas asjas intensiivne. Kui tema töövõime kaotus oleks tuvastatud enne 1. juulit 2016, oleks tal olnud õigus saada 7,4 korda kõrgemat pensioni. Võrreldavasse gruppi kuuluvate kohtunike puhul seisneb erinevus töövõime kaotuse tuvastamise ajas. Kaebaja on sattunud juhusliku asjaolu tõttu märkimisväärselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes isikutega, kelle töövõime kaotus tuvastati enne 1. juulit 2016. Kuigi seadusandjal on lai otsustus- ja kaalutlusõigus sotsiaalsüsteemi ümberkujundamisel, ei ole põhjendatud, kui üleminekul uuele süsteemile koheldakse sisuliselt sarnases olukorras isikuid ebaproportsionaalselt erinevalt üksnes juhusliku asjaolu tõttu.

18. Riigikogu põhiseaduskomisjon lisas oma arvamusele ka Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvamuse TVTS § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse kohta. Sotsiaalkomisjon leiab, et vaidlustatud regulatsioon on põhiseaduspärane. Töövõimereformiga tõmmati selged piirid, kes, mis kuupäevast ja mida taotleda saab. Uus olukord loodi neile, kellel tulevikus võib töövõimekadu tekkida. Neile, kes enne töövõimereformi ja töövõimetoetuse seaduse vastuvõtmist said juba vaidlusaluse sätte alusel pensioni, jätkatakse endise pensioni maksmist. Tehtud muudatus ei olnud kardinaalne, sest riik ei jätnud kedagi abita. Kaebajal oli õigus saada töövõimetoetust ja pensioniikka jõudes oleks tal olnud õigus saada kohtuniku vanaduspensioni. Järgitud on vacatio legis’e põhimõtet ehk seadus võeti vastu juba 19. novembril 2014, s.t. muudatus ei tulnud ootamatult. Kohtunikke koheldi võrdselt teistega, sest kogu riigis kaotati töövõimetuspensionid ja üleminek uuele süsteemile loodi kõigile.

Õiguskantsler

19. Õiguskantsler leiab, et vaidlusalune norm ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikogu kasutas kohtunikele tehtud soodustuste kaotamiseks talle põhiseadusega antud avarat kaalutlusruumi kooskõlas omandipõhiõigusega ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

20. Konkreetsel normikontrollil asjakohased õigusnormid on TVTS § 40 punkt 4 ja KS § 1322 lõige 21. Normikontroll on lubatav.

21. Kohtuniku eripension kaotati seoses TVTS-i kehtestamisega. Eesmärk polnud otsene rahaline kokkuhoid, vaid kärbe oli osa põhimõttelistest muudatustest, mis puudutasid ka teiste elualade töötajaid. Kohtunikele ette nähtud soodustuste vähendamisel tuleb muudatuse eesmärgina näha töövõimetoetuse seaduse üldisi eesmärke ehk vähenenud töövõimega inimeste senisest suuremat tööga hõivatust. Kohtunikel on pärast töövõimetoetuse seaduse jõustumist õigus taotleda töövõimetoetust sama seaduse alusel. Samas suurendati avaliku teenistuse seaduse kohaselt kohtunikele mõeldud hüvitist, mida makstakse teenistusülesannete täitmisest tulenenud tervisekahjustuse või surma korral (ATS §-s 49).

22. TVTS § 40 punktiga 4 kaotatud soodustus oli riigi vabatahtlikult makstav hüve, mille olemasolu põhiseadus ei nõua ning mille loomisel ja kaotamisel on Riigikogul avar kaalutlusruum. Kuigi muudatuse tegelik mõju (2578 euro ja 10 sendi suuruse pensioni asemel 348 euro ja 75 sendi suurune töövõimetoetus) võib olla märkimisväärne, ei muuda see normi põhiseadusvastaseks. Kohtunikel on õigus taotleda töövõimetoetust ning teenistusülesannete täitmisel saadud tervisekahjustuse korral hüvitist. Seadusemuudatustel oli kaalukas eesmärk. Nendele kohtunikele, kellel oli tekkinud õiguspärane ootus eripensioni suhtes, nähti KS § 1322 lõikes 21 ette rohkem kui 1,5-aastane üleminekuaeg ja -korraldus. Alates 19. novembrist 2014 oli teada, et 15-aastase staažiga kohtunikele makstakse täieliku töövõimetuse korral vanusest sõltumatut vanaduspensioni edaspidi vaid siis, kui nende töövõime kaotus oli tuvastatud RPKS alusel enne 2016. aasta 1. juulit. Seega jäeti kohtunikele muudatustega kohanemiseks piisavalt aega, et edaspidi töövõimetuse puhuks nt säästmise või investeerimise kaudu endale kindlustada riigi tagatavast parem äraelamine.

Justiitsminister

23. Justiitsminister on seisukohal, et TVTS § 40 punkt 4 on konkreetse kohtuasja asjaoludel põhiseadusega vastuolus, kuna rikuti õiguspärase ootuse põhimõtet.

24. Töövõimetuse aluseks olev sündmus leidis aset aprillis 2016, seega ajal, mil kehtis veel vana regulatsioon. Isiku töövõime kaotus tuvastati 9. detsembril 2016 ehk ajal, mil kehtis juba uus regulatsioon. Isikute puhul, kelle töövõime oli vähenenud enne kohtute seaduse § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist, kuid kelle töövõime kaotus oli tuvastatud pärast seaduse muudatust, eraldi rakendussätteid ette ei nähtud. Samuti ei ole mõistlik eeldada, et isik oleks kohe pärast haigestumist pidanud töövõimetoetust taotlema. Kui ta oleks seda taotlenud, oleks olukord teine. Tulenevalt sellest, et töövõimetuse põhjustanud sündmus leidis aset enne kehtiva regulatsiooni jõustumist ja isikul olid muud pensioni saamise eeldused täidetud, oli isikul õigustatud ootus sellel ajal kehtinud õigusaktide järgi väljateenitud töövõimetuskaitsele.

Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet

25. Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet loobusid vaidlustatud normi põhiseaduspärasusele hinnangu andmisest.

I. Saare volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Tamm

26. I. Saare volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Tamm leiab, et Tallinna Halduskohus on põhjendanud oma otsuses toodud seisukohti igakülgselt ja täiel määral, mistõttu otsus on õige.


VAIDLUSALUSED SÄTTED

27. Kohtute seaduse (RT I, 10.03.2015, 15) § 1322 lõige 2:

„(2) Õigus kohtuniku vanaduspensionile, sõltumata vanusest, on 100, 90 või 80%-lise töövõime kaotusega isikul, kes on:
1) olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja kes on 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat;
2) 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja kellel pensionile jäämise ajaks täitub käesoleva lõike punktis 1 sätestatud vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž.”, mis on tunnistatud kehtetuks töövõimetoetuse seaduse (RT I, 29.06.2017, 2) § 40 punktiga 4 ja

kohtute seaduse (RT I, 28.12.2016, 18) § 1322 lõige 21:

„(21) Kohtunikul, kellel on tuvastatud 100, 90 või 80 protsendiline püsiv töövõime kaotus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, on õigus taotleda kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse § 1322 lõike 2 alusel.“, mis on kehtestatud töövõimetoetuse seaduse (RT I, 29.06.2017, 2) § 40 punktiga 5.


KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

28. Kolleegium teeb esmalt kindlaks asjassepuutuvad õigusnormid (I), hindab, millised on nende normidega riivatud kaebaja põhiõigused ja põhiseaduse põhimõtted (II). Seejärel käsitleb kolleegium asjassepuutuvatest normidest tuleneva kaebaja õiguste riive põhiseaduspärasust (III).

I

29. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10).

30. Halduskohus on pidanud asjassepuutuvaks normiks TVTS § 40 punkti 4. Kolleegium nõustub, et nimetatud norm on haldusasja lahendamisel asjassepuutuv norm. Käesolevas asjas on põhiküsimuseks, kas kaebajal oli õigus saada kohtuniku vanaduspensioni. Kui TVTS § 40 punkti 4 ei oleks kehtestatud, kehtiks endiselt KS § 1322 lõige 2, millest punktist 1 lähtudes oleks tulnud I. Saarele tema 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime kaotuse puhul kohtuniku vanaduspension määrata, sest ta oli isik, kes oli olnud kohtunikuametis pärast 1991. a 31. detsembrit ja oli 2013. a 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat. Seega tuleks haldusasi TVTS § 40 punkti 4 põhiseaduspärasuse korral lahendada teisiti kui siis, kui see norm oleks põhiseadusvastane.

31. Kolleegiumi hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel piirduda aga üksnes TVTS § 40 punkti 4 kui asjassepuutuva normi käsitlemisega. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamisel lõi seadusandja KS § 1322 lõike 21, mis sätestab, et kohtunikul, kellel on tuvastatud 100-, 90- või 80-protsendiline püsiv töövõime kaotus riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel, on õigus taotleda kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud kohtute seaduse § 1322 lõike 2 alusel. Nimetatud norm täpsustab seega KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamisel tekkinud õiguslikku olukorda ja kehtestab pensioni saamise tingimused isikutele, kes vastasid küll KS § 1322 lõike 2 kehtivuse ajal kohtuniku vanaduspensioni saamise tingimustele, kuid taotlevad pensioni määramist alles pärast selle normi kehtetuks tunnistamist. Kõnealune säte kohaldub seega ka kaebaja suhtes, kes taotles SKA-lt endale vanaduspensioni määramist pärast KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist.

32. Kolleegiumi hinnangul on asjakohane TVTS § 40 punkti 4 ja KS § 1322 lõike 21 omavahelist seost ja koostoimet arvestades ning kaebaja õiguste kaitse ja põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse tagamiseks käsitleda ka KS § 1322 lõiget 21 käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuva normina. Ka õiguskantsler on oma arvamuses nimetanud asja lahendamisel asjassepuutuvaks normiks lisaks TVTS § 40 punktile 4 ka KS § 1322 lõiget 21.

II

33. Järgnevalt hindab kolleegium, milliseid kaebaja põhiõigusi asjassepuutuvad õigusnormid riivavad (riivasid) ja milliste põhiseaduse põhimõtetega võivad need olla vastuolus.

34. Riigikohus on varem paigutanud kohtuniku ametipensioni (vanaduspensioni) ja kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni õiguspärase ootuse, omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõiguse kaitsealasse (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punktid 105 ja 109; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 36). Ka halduskohus on väitnud TVTS § 40 punkti 4 vastuolu õiguspärase ootuse põhimõttega, omandipõhiõigusega ja võrdsuspõhiõigusega. Õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse kaitsealasse. PS §-st 10 tulenev õiguspärase ootuse põhimõte peab andma isikule kindluse kehtestatud õigusnormide püsimajäämise suhtes. Igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima ning seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik, riik ei tohi tegutseda sõnamurdlikult ka varem seadusega antud pensioni saamise õiguse äravõtmisel. PS § 12 lõikest 1 tulenev üldine võrdsuspõhiõigus kaitseb isikut ka tema põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise eest pensioniõiguse tekkimisel või pensioni maksmisel võrreldes muude sarnases olukorras olevate isikutega.

35. Kolleegium leiab, et ka käesoleva asja lahendamisel tuleb hinnata, kas seadusandja rikkus KS § 1322 lõikes 2 ette nähtud kohtunikupensioni eriliigi kaotamisega omandipõhiõigust ja võrdsuspõhiõigust koostoimes kaebaja õiguspärase ootusega pensioni saamisele.

36. Kohtuniku KS § 1322 lõikes 2 sätestatud pension ei ole riigi vajaduspõhine abi, mille andmine oleks PS § 28 kaitsealas. Õigust sellele pensionile ei taga ka põhiseaduse teised sätted. Õigus ametipensionile, ka kohtuniku vanaduspensionile, oli seadusandja poolt kohtunikule antud subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua.

III

37. Kolleegium käsitleb esmalt õiguspärase ootuse põhimõtte järgimist seadusandja poolt selle koostoimes kaebaja omandipõhiõigusega ja hindab seejärel kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasust.

38. Isiku õiguspärane ootus saab tugineda eelkõige sellisele riigipoolsele lubadusele, mille puhul isik saab mõistlikult loota, et seda ei muudeta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. aasta otsus asjas nr 3-3-1-33-06, punkt 19; 27. jaanuari 2010. aasta otsus asjas nr 3-3-1-79-09, punkt 15). Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, punkt 50).

39. Riigikohus on varem märkinud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei võta siiski parlamendilt õigust juba kehtivaid seadusi muuta ega põlista senist õiguslikku olukorda. Selline järeldus oleks vastuolus samuti PS §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega. Rahvas on kõrgeima võimu kandja (PS § 1), keda esindusdemokraatia tingimustes esindab perioodiliselt toimuvate valimiste teel volitatud Riigikogu. Seadusandja võib õigussuhteid muutunud olude järgi ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, punkt 14).

40. Samuti on Riigikohus leidnud, et põhiseadus ei kaitse isikut iga pettumuse eest, mis on tingitud talle soodsa regulatsiooni muutmisest, vaid keelab õigussuhete ümberkujundamisel kehtivat regulatsiooni usaldanud isikute ülemäärase kahjustamise (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, punktid 50 ja 69).

41. Eelnevast tulenevalt on õiguslikku regulatsiooni, mille kehtima jäämist kaitseb isiku õiguspärane ootus, võimalik põhiseaduspärasel viisil muuta, kui muudatustel on eesmärk, mis kaalub üles kaebaja õiguspärase ootuse regulatsiooni kehtima jäämiseks. Samuti peab uue regulatsiooni jõustumiseks olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada, ehk peab järgima vacatio legis’e põhimõtet (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-5-17, punktid 73 ja 74).

42. Kohtuniku viimase ametipalga suurusest sõltuv invaliidsuspension, mida maksti sõltumata isiku vanusest I ja II grupi invaliidile, kes oli vähemalt 15 aastat kohtunikuna töötanud, sätestati kohtuniku staatuse seaduses juba 1996. aastal. 2002. aastal jõustunud KS § 78 lõikes 2 nähti ette kohtuniku vanaduspension, mille saamise õigus tekkis 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime kaotuse korral pärast 15-aastast kohtunikuna töötamist ka juhul, kui kohtunik ei olnud jõudnud vanaduspensioniikka. Pensioni suurus oli KS § 78 lõike 3 kohaselt 75 protsenti tema viimasest ametipalgast. KS § 78 lõige 2 kehtis kuni 1. juulini 2013, mil jõustus kohtunike ametipensionide süsteemis ulatuslikke muudatusi teinud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seadus. Kuid ka selle seadusega ei kaotatud eelnimetatud kohtuniku vanaduspensioniikka jõudmisest sõltumatut vanaduspensioni, vaid määratleti uuel viisil selle saajate ring ja pensioni saamise muud tingimused. KS § 1322 lõike 2 kohaselt tekkis kohtunikul sõltumata vanusest õigus kohtuniku vanaduspensionile 100-, 90- või 80-protsendilise töövõime kaotuse korral, kui ta oli olnud kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja oli 2013. aasta 1. juuliks töötanud kohtunikuna vähemalt 15 aastat või oli 2013. aasta 1. juulil ametis kohtunikuna ja tal täitus pensionile jäämise ajaks kohtuniku vanaduspensioni saamiseks vajalik staaž. Kohtuniku vanaduspensioni määraks jäi KS § 1326 lõike 1 kohaselt endiselt 75 protsenti tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast.

43. KS § 1322 lõikega 2 ette nähtud kohtuniku vanaduspension kaotati 19. novembril 2014 vastu võetud ja 1. juulil 2016 jõustunud TVTS § 40 punktiga 4. Samal ajal jõustunud TVTS § 40 punktiga 5 kaotati ka KS § 1322 lõikega 4 ette nähtud kohtuniku töövõimetuspension.

44. I. Saar alustas kohtunikuna teenistust 1993. aastal, tal täitus KS § 1322 lõikes 2 sätestatud kohtunikuvanaduspensioni saamise eelduseks olev 15-aastane kohtunikutöö staaž juba 2008. aastal, ning ta võis sellest ajast alates lugeda end nii varem kehtinud KS § 78 lõike 2 kui ka 2013. a jõustunud KS § 1322 lõike 2 alusel töövõime kaotuse vastu kindlustatuks. Arvestades aastakümneid põhimõtteliselt samana kehtinud õiguslikku regulatsiooni, mis kindlustas kohtunikule tema 80 kuni 100 protsendilise töövõimetuse korral vanaduspensioni 75 protsendi ulatuses tema viimasest palgast, kohtunikuameti olemuslikku pikaajalisust ja seda, et I. Saarel olid vanaduspensioni saamise muud eeldused täidetud juba pikka aega enne TVTS § 40 lõike 4 jõustumist, leiab kolleegium, et kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus, et ta saab püsiva töövõimetuse tekkimisel kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 lõikes 2 sätestatud tingimustel.

45. Samuti riivati kaebaja omandiõigust TVTS § 40 lõike 4 kehtestamise tulemusel olulisel määral. Kaebaja vanaduspensioni suurus KS § 1322 lõike 2 järgi oleks olnud KS § 1326 lõikest 1 tulenevalt 75 protsenti tema viimasele ametikohale vastavast ametipalgast, mis kehtis päeval, millest alates pension määratakse. Kaebaja ametipalk pensioni määramise ajal oli 3437 eurot ja 46 senti, millest arvutatav pensioni suurus oleks olnud 2578 eurot ja 70 senti. Kaebajale määratud töövõimetoetuse suurus on 348 eurot ja 75 senti. Lisaks sai ta sotsiaaltoetust 53 eurot ja 70 senti kuus. Seega vähenes töövõimereformi tulemusel kaebajale puuduva töövõime korral makstav rahasumma mitu korda.

46. TVTS § 40 lõike 4 kehtestamine ja sellega KS § 1322 lõikes 2 sätestatud kohtuniku vanaduspensioni kaotamine toimus töövõimereformiga pensionikindlustuse süsteemis tehtud laiemate muudatuste raames. Kolleegium nõustub õiguskantsleri ja Riigikogu põhiseaduskomisjoniga, et nende muudatuste eesmärki ei saa võrdsustada üksnes avalike rahaliste vahendite kokkuhoiu saavutamise ja sellega riikliku pensionikindlustuse süsteemi jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgiga. Otsese rahalise toetuse andmine sooviti asendada ulatuslikumalt töövõime kaotusega isikule teenuste pakkumisega (vt TVTS-i eelnõu 678 SE seletuskiri, lk 13). Seadusandja järgis TVTS-i kehtestamisel juba varem oma tegevuse aluseks võetud sotsiaalpoliitilist põhimõtet, et kohtunikele ja muudele avalikele teenistujatele antud erilisi ametikohast sõltuvaid sotsiaalseid tagatisi kärbitakse ja ühtlustatakse neid teistele isikugruppidele ette nähtud tagatistega. Konkreetselt § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist põhjendati TVTS-i eelnõu seletuskirjas asjaoluga, et sisuliselt on selles paragrahvis ette nähtud vanaduspensioni puhul tegemist töövõimetuspensioniga ning et pensioni kaotamist kompenseeritakse kohtuniku teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse puhul avaliku teenistuse seaduse (ATS) alusel makstava hüvitise suurendamisega (TVTS-i eelnõu 678 SE seletuskiri, lk 43).

47. Seadusandja eelnimetatud eesmärgid on kolleegiumi hinnangul legitiimsed ja hõlmatud tema laia kaalutlusruumiga sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel ning pensioni- ja töövõimetuskindlustuse süsteemi ümberkujundamisel. Samuti on laiaulatusliku sotsiaalse reformi elluviimisel piiratud võimalus kaaluda ja ette näha selle mõju iga üksikisiku olukorrale.

48. Tuleb arvesse võtta, et kuigi kaebaja omandiõigust riivati TVTS § 40 punkti 4 kehtestamisega oluliselt, ei võetud kaebajalt talle varem lubatud sotsiaalset hüve täielikult, vaid asendati see töövõimetoetuse saamise võimalusega TVTS-i alusel.

49. Samuti leiab kolleegium, et riik ei andnud 1. juulil 2013 tehtud kohtunike ametipensionide süsteemi muudatustega isikutele õiguslikku lubadust, et kohtunike sotsiaalseid tagatisi tulevikus enam ei muudeta. Seadusandja on pidanud vajalikuks kohtunike ametipensionide süsteemi mitmeastmelist ümberkujundamist sõltuvalt laiema sotsiaalpoliitilise reformi kulgemise ajakavast ning ühitanud need kohtunike pensionisüsteemi muudatused, mis puudutasid olemuslikult kohtuniku töövõimetuspensioni (KS § 1322 lõikes 2 ja lõikes 4 ette nähtud muudatused), TVTS-i jõustamise ja töövõimereformiga.

50. Ei esinenud erandlikke asjaolusid, mis Riigikohtu varasemast praktikast tulenevalt oleksid võinud tugevdada kaebaja ootust senise õigusliku regulatsiooni kehtima jäämise suhtes. Kaebaja ei kuulunud isikute hulka, kes oleks juba asunud seadusega talle antud pensioniõigust realiseerima või omanud õiguspärast ootust soodustuse saamiseks tähtajaliselt kehtiva regulatsiooni alusel (vrd nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuari 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-24-11, punkt 49; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-27-13, punkt 69).

51. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist ette nägev TVTS § 40 lõige 4 võeti Riigikogu poolt vastu 19. novembril 2014 ja jõustus 1. juulil 2016. Seega jäi seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele rohkem kui pooleteise aasta pikkune ajavahemik. Kolleegiumi hinnangul ei saa seda lugeda selgelt liiga lühikeseks perioodiks, mille jooksul ei oleks kohtunikel, sh ka kaebajal, olnud võimalik õiguslike muudatuste mõju ette näha ja teha ettevalmistusi enda paremaks kindlustamiseks uues õiguslikus olustikus, nt eraõiguslike kindlustuslepingute sõlmimise teel enda kaitsmiseks sissetuleku vähenemise eest töövõimetuse tekkimisel. Muu hulgas tuleb arvestada kohtuniku õiguslikku asjatundlikkust ja keskmisest isikust eelduslikult paremat võimet õiguslike muudatuste tähendust mõista ning oma käitumist sellele vastavalt suunata.

52. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et TVTS-i kehtestamisel ei rikutud kaebaja omandipõhiõigust koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega. Asjassepuutuvate normide kehtestamisel oli seadusandjal avar kaalutlusruum ja kaalukas eesmärk. Seadusemuudatuse vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele jäi ajavahemik, mis võimaldas kaebajal juba enne muudatuste jõustumist astuda soovi korral samme oma sotsiaalse kaitstuse parandamiseks.

53. Järgnevalt hindab kolleegium, kas TVTS § 40 lõike 4 ja KS § 1322 lõike 21 kehtestamisega on rikutud kaebaja PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.

54. Kolleegiumi hinnangul ei riivanud ainuüksi TVTS § 40 lõike 4 kehtestamine ja selle tulemusel kohtuniku vanaduspensioni sätestava KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamine põhiseadusevastaselt kaebaja võrdsuspõhiõigust. KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamine tõi kaasa erineva kohtlemise üksnes nende kohtunike vahel, kellele kohtuniku vanaduspension oli määratud KS § 1322 lõike 2 kehtivuse ajal ja nende kohtunike vahel, kellele selle normi kehtivuse ajal kohtuniku vanaduspensioni ei olnud määratud. Kui esimesse gruppi kuuluvatel isikutel oli tekkinud ja säilis ka pärast KS § 1322 lõike 2 kehtetuks tunnistamist õigus saada kohtuniku vanaduspensioni, siis teise gruppi kuuluvatel isikutel seda õigust ei tekkinud. Selline erinev kohtlemine ei ole meelevaldne, vaid on põhjendatav eespool välja toodud töövõimereformi üldiste eesmärkidega. Seadusandjal ei oleks olnud võimalik reformi ellu viia ilma selle sisuks olevate õiguslike muudatuste jõustumiseks selge ajalise piiri tõmbamiseta, mis tõi omakorda kaasa erinevalt koheldavate isikute gruppide tekkimise.

55. Teistsugune on olukord kolleegiumi hinnangul aga KS § 1322 lõike 21 mõju hindamisel kaebaja üldisele võrdsuspõhiõigusele.

56. KS § 1322 lõike 21 kohaselt on kohtunikul, kellel on tuvastatud 100-, 90- või 80-protsendiline püsiv töövõime kaotus RPKS-i alusel, õigus taotleda kohtuniku vanaduspensioni kuni 2016. aasta 1. juulini kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel. Seega seadis nimetatud norm kaebaja kohtuniku vanaduspensioni taotlemise ja saamise võimaluse sõltuvusse tema töövõime kaotuse tuvastamisest RPKS-i alusel. Töövõime kaotuse tuvastamist reguleeris kuni 2017. a 1. jaanuarini kehtinud RPKS-i 3. peatükk. Sõltumata nimetatud peatüki kehtivusest, sätestas RPKS § 619 lõige 1, et ajavahemikul 1. juulist 2016 kuni 31. detsembrini 2016 oli RPKS-i alusel võimalik taotleda püsiva töövõime kaotuse tuvastamist üksnes isikutel, kes olid tunnistatud püsivalt töövõimetuks pärast 2010. aasta 1. juulit, või isikutel, kellele oli juba varem määratud riiklike elatusrahade seaduse alusel invaliidsusgrupp (n-ö korduvat töövõimetuse tuvastamist taotlevad isikud). Seevastu sellistele isikutele, kellel varem töövõimetust RPKS-i alusel või invaliidsusgruppi riiklike elatisrahade seaduse alusel tuvastatud ei olnud, tuli TVTS § 27 lõike 1 alusel 1. juulist 2016 kohaldada töövõime hindamist TVTS-i järgi ning RPKS-i alusel nende isikute töövõime kaotuse tuvastamine enam võimalik ei olnud. Seega ei olnud kohtunikul, kelle püsivat töövõimetust ei olnud tuvastatud hiljemalt 30. juunil 2016, võimalik KS § 1322 lõike 21 alusel kohtuniku vanaduspensioni taotleda. Kuna ka kaebaja puhul ei olnud tegemist töövõimetuse korduva tuvastamisega, ei olnud tal võimalik oma töövõimetuse tuvastamist RPKS-i alusel alates 1. juulist 2016 taotleda ja seega ka kohtuniku vanaduspensioni saamise eeldusi täita. Kaebajal ei olnud alates 1. juulist 2016 võimalik täita ka KS §-s 1324 sätestatud kohtuniku töövõimetuspensioni taotlemise tingimusi, sest 1. juulil 2016 jõustunud KS § 1324 lõige 1 võimaldab kohtuniku töövõimetuspensioni taotleda üksnes kohtunikul, kellel on tuvastatud püsiv töövõimekaotus RPKS-i alusel enne 2016. aasta 1. juulit.

57. Kaebajal oli võimalik alates 1. juulist 2016 taotleda üksnes oma töövõime hindamist TVTS-i alusel ja endale töövõimetoetuse määramist. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ongi Eesti Töötukassa kaebaja töövõimet hinnanud TVTS-i alusel ning Eesti Töötukassa 12. detsembri 2016. a otsusega nr TVT/16/004501 on määratud talle puuduva töövõime tõttu töövõimetoetus.

58. Haldusasja materjalidest nähtuvalt diagnoositi kaebaja töövõimetust põhjustanud haigus aprillis 2016, seega lühikest aega enne TVTS § 40 lõike 4 ja KS § 1322 lõike 21 jõustumist 1. juulil 2016. Kolleegium nõustub halduskohtu ja justiitsministriga, et kaebajalt ei olnud võimalik mõistlikult eeldada, et ta asuks seejärel kohe taotlema oma töövõime püsiva kaotuse tuvastamist RPKS-i alusel. Kaebaja töövõime kaotust ei olnud sel hetkel veel alust pidada püsivaks ja täielikuks. Hiljemalt 2016. a maikuust (vt ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt tsiviilasjas nr 2-17-447) halvenes kaebaja terviseseisund aga juba sellisel määral, et ta ei oleks olnud võimeline iseseisvalt oma töövõimetuse tuvastamise taotlemiseks samme astuma või muud isikut taotluse esitamiseks volitama. Isegi kui kaebaja oleks aegsasti asunud taotlema oma töövõimetuse tuvastamist, on kaheldav, kas töövõime puudumise tuvastamine RPKS-i alusel oleks olnud võimalik lõpule viia 30. juuniks 2016. Kolleegiumi hinnangul ei olnud võimalik ka eeldada, et kaebaja suhtes alustataks kohe menetlust talle eestkostja määramiseks ning kaebaja töövõimetuse tuvastamine hiljemalt 30. juuniks 2016 oleks olnud võimalik korraldada eestkostja taotluse alusel. Taotlus I. Saarele eestkostja määramiseks esitati Pärnu Maakohtule 11. jaanuaril 2017 ja eestkoste määrati alates 19. jaanuarist 2017.

59. Kolleegiumi hinnangul panevad KS § 1322 lõikest 21 tulenevad kohtuniku vanaduspensioni saamise tingimused koostoimes TVTS § 27 lõikega 1 ja RPKS § 619 lõikega 1 kaebaja põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda võrreldes isikutega, kes samuti olid täitnud 30. juuniks 2016 kohtuniku vanaduspensioni saamise tingimused KS § 1322 lõike 2 järgi ja kelle taotluse alusel tuvastati nende püsiv töövõimetus RPKS-i alusel hiljemalt 30. juunil 2016. Erinevalt neist isikutest kaebaja kohtuniku vanaduspensioni KS § 1322 lõikest 2 tulenevatel tingimustel taotleda ei saanud. Kuna kaebaja selline erinev kohtlemine oli tingitud üksnes tema töövõimetuse tekkimise aluseks oleva sündmuse toimumise ajast ja kaebaja terviseseisundist, mis ei võimaldanud tal õigel ajal püsiva töövõimetuse tuvastamist taotleda, on tegemist juhuslike asjaoludega, mis kaebaja ebavõrdset kohtlemist ei õigusta. Ka Riigikogu põhiseaduskomisjon on leidnud, et vaidlusaluse regulatsiooniga rikuti kaebaja üldist võrdsuspõhiõigust, sest ta on üksnes juhuslike asjaolude tõttu sattunud märkimisväärselt ebasoodsamasse olukorda võrreldes kohtunikega, kelle püsiv töövõime kaotus tuvastati enne 1. juulit 2016.

60. Kolleegiumi hinnangul oleks kaebaja võrdsuspõhiõiguse järgimine olnud tagatud juhul, kui KS § 1322 lõikes 2 sätestatud pensioni taotlemise õigus oleks seadusandja poolt seotud kohtunikul püsiva töövõimetuse tekkimisega enne 1. juulit 2016, mitte töövõimetuse tuvastamisega enne seda tähtpäeva, ning kohtunikul, kellel ei olnud objektiivselt võimalik esitada SKA-le taotlust, mille alusel tema töövõimetus oleks tuvastatud enne 1. juulit 2016, oleks olnud võimalik taotleda oma püsiva töövõimetuse tekkimise aja tuvastamist tagasiulatuvalt. Kolleegium märgib, et kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud RPKS § 16 lõige 8 iseenesest võimaldas tuvastada isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja ka tagasiulatuvalt, ent mitte enam kui kolm aastat püsiva töövõimetuse ekspertiisi taotlemise kuupäevast. RPKS-i alusel kaebaja töövõimetuse tuvastamiseks avalduse esitamist pärast 30. juunit 2016 takistasid aga RPKS § 619 lõige 1 ja TVTS § 27 lõige 1.

61. Tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KS § 1322 lõike 21 osas, milles see norm ei näe ette kohtuniku vanaduspensioni taotlemise õigust kuni 1. juulini 2016 kehtinud KS § 1322 lõike 2 alusel kohtunikule, kelle enne 1. juulit 2016 tekkinud 100, 90 või 80-protsendilist püsivat töövõime kaotust ei tuvastatud kohtuniku terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel enne 1. juulit 2016, ega võimalda kohtunikul püsiva töövõime kaotuse tekkimise aja tagasiulatuvat tuvastamist.


Priit Pikamäe, Viive Ligi, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik

 

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus 

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json