Kohtute seaduse § 132^5 põhiseaduslikkuse kontroll
Vastu võetud 22.10.2015
R I I G I K O H U S
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number |
3-4-1-21-15 |
Otsuse kuupäev |
22. oktoober 2015 |
Kohtukoosseis |
Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Ivo Pilving ja Jüri Põld |
Kohtuasi |
Kohtute seaduse § 1325 põhiseaduslikkuse kontroll |
Menetluse alus |
Tallinna Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-14-52695 |
Asja läbivaatamine |
Kirjalik menetlus |
RESOLUTSIOON
Tunnistada põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks kohtute seaduse § 1325 osas, milles see ei võimalda määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunikupensionile jäänud isik suri või sureb pärast 30. juunit 2013.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Riigikogu võttis 12. detsembril 2012 vastu Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse (muutmise seadus), mille § 3 punktiga 4 täiendati kohtute seadust (KS) §-ga 1325, mis sätestab:
„Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on toitjakaotuspensionile õigust omaval perekonnaliikmel, kui:
1) kohtunik oli kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja enne 2013. aasta 1. juulit ning õigus toitjakaotuspensionile on tekkinud enne 2013. aasta 1. juulit;
2) sureb kohtunikuna töötamise ajal 2013. aasta 1. juulil ametis olnud kohtunik.”
Muudatus jõustus 1. juulil 2013.
2. Helle Nuuma esitas 13. juunil 2014 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse, milles palus määrata talle kui kohtuniku lesele toitjakaotuspension.
3. SKA jättis 8. oktoobri 2014. a otsusega nr 00633 H. Nuuma avalduse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole H. Nuumal õigust kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile, kuna ei ole täidetud KS §-s 1325 sätestatud tingimused.
Otsuses viidatud H. Nuuma omakäelise selgituse kohaselt on avaldaja kinnitanud, et tema abikaasa Poigo Nuuma sai vanaduspensioni KS § 78 lg 3 alusel ning avaldaja palub pärast abikaasa surma (5. märtsil 2014) määrata endale osa P. Nuuma vanaduspensionist.
4. H. Nuuma esitas 5. novembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sotsiaalkindlustusameti 8. oktoobri 2014. a otsuse nr 00633 tühistamist ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamist määrata kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension (30% ulatuses esimese astme kohtuniku ametipalgast) alates 13. juunist 2014.
TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS
5. Tallinna Halduskohus tunnistas 21. aprilli 2015. a otsusega põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata KS § 1325 p 1 ja muutmise seaduse § 4 lg 4 osas, milles need ei võimalda määrata pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri pärast 30. juunit 2013 (resolutsiooni punkt 2); tühistas Sotsiaalkindlustusameti 8. oktoobri 2014. a otsuse nr 00633 ja kohustas Sotsiaalkindlustusametit määrama H. Nuumale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni alates 13. juunist 2014 (resolutsiooni punkt 3).
6. Kaebaja eesmärgiks on saada toitjakaotuspensionit, mis oleks suurem talle seni makstavast vanaduspensionist. H. Nuumale makstav vanaduspension on 365 eurot 58 senti kuus. Toitjakaotuspension riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) järgi arvestatuna oleks 256 eurot 38 senti kuus. Kui pidada võimalikuks kaebajale kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramist, oleks see 1014 eurot.
7. Kaebajal ei tekkinud õigust toitjakaotuspensionile enne 1. juulit 2013, kuna tema abikaasa suri hiljem. Kaebaja abikaasa ei olnud 1. juulil 2013 kohtunikuna ametis, vaid sai sel ajal kohtuniku vanaduspensionit.
8. Lese õigus saada toitjakaotuspensionit ei sõltu sellest, kas ta oli toitja ülalpidamisel või mitte. Toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks on RPKS § 20 lg 2 p 4 järgi toitja lesk, kes on püsivalt töövõimetu või vanaduspensionieas ja kelle abielu toitjaga oli kestnud vähemalt ühe aasta. Kaebaja on need tingimused täitnud (abielu kestis 16. augustist 1958 – 5. märtsini 2014).
9. Muutunud pensioniregulatsiooni puhul, mis kitsendab pensionisaajate ringi või õigusi, on omandipõhiõigus tihedalt põimunud põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. Kohtunikuameti eluaegsuse põhimõttest tulenevalt on ka pensioneerunud (vanaduspensioni saav) kohtunik endiselt kohtunik. Kaebaja abikaasa teenistus kohtunikuna lõppes pensioneerumise tõttu 1. oktoobrist 1997. Sellele eelnes kohtunikukarjäär alates 1960. aastast. 23. septembril 1991 vastu võetud kohtuniku staatuse seadus andis kaebajale ja tema abikaasale teadmise kohtunikupensioni olemasolust ning 25. juunil 1996 jõustunud seadusemuudatused tekitasid neis kindlustunde, et juhul, kui sureb endine kohtunik, kellele on määratud kohtuniku vanaduspension, on tema lesel võimalik saada kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionit. Kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension aitab tagada kohtuniku sõltumatust, sest kindlustab kohtuniku ülalpeetava ja vähekindlustatud perekonnaliikme heaolu.
10. Kaebajat on halvemini koheldud võrreldes nende isikutega, kellel on tekkinud õigus toitjakaotuspensionile enne 1. juulit 2013 (toitja on surnud enne 1. juulit 2013). Samuti on kaebajat halvemini koheldud võrreldes nende isikutega, kelle toitja oli kohtunikuna ametis 1. juulil 2013 ning suri pärast seda kuupäeva. Pikka aega töötanud ja seejärel kohtuniku vanaduspensionit saanud kohtuniku lesena on kaebajat koheldud halvemini võrreldes eelnimetatud isikutega, sest ta on ilma jäetud võimalusest kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni saada.
11. Justiitsministeeriumi vastusest kohtule nähtub, et muudatuse eesmärgiks oli riigi raha kokkuhoid, seejuures kohtunike palgatõusu võimaldamiseks. Riigi kulutuste vähendamine on põhiseadusega kooskõlas olev eesmärk nii PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kui ka §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega riiveks.
12. Võrdlusgruppidesse kuuluvate isikute erinev kohtlemine sõltub toitja surma ajast ja toitja ametisolekust. Kaebaja puhul tähendab selline juhuslikkusel põhinev ebavõrdne kohtlemine 2,77 korda väiksemat pensionit. Eristuse kriteeriumi juhuslikkust ja erineva kohtlemise ulatust arvestades ei ole selline erinev kohtlemine proportsionaalne. Kaebaja oli abikaasa pensioneerumise ajal 60-aastane ning tema abikaasa 65-aastane.
13. Ebaproportsionaalselt on riivatud õiguspärase ootuse põhimõtet koostoimes omandipõhiõigusega. Tegemist on ulatusliku omandipõhiõiguse riivega, kuna kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oleks 277% kaebaja praegusest vanaduspensionist. Kogu kohtusüsteemi eelarvest on oodatav kokkuhoid alla 0,8%. Kui eesmärk on olnud riigi raha kokkuhoid eripensionite kaotamise abil, jääb arusaamatuks, miks peaks olema ametis olevate kohtunike perekonnaliikmete õiguspärane ootus paremini kaitstud kui juba pensioneerunud kohtunike perekonnaliikmete oma. Kaebaja usaldus regulatsiooni kehtima jäämise vastu ja lootus toitjakaotuspensionit saada oli pikaajalisem kui nt nende kohtunike perekonnaliikmetel, kes on ametisse asunud vahetult enne 1. juulit 2013 ja kellele on otsustatud säilitada õigus toitjakaotuspensionile kohtute seaduse järgi (seda küll juhul, kui toitja sureb ametis oleku ajal).
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
Helle Nuuma
14. Tallinna Halduskohtu otsus on põhjendatud ning vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus.
Sotsiaalkindlustusamet
15. Eripensionid ei haaku Eesti pensionisüsteemiga. Euroopa Komisjon on korduvalt juhtinud tähelepanu isikute ebavõrdsele kohtlemisele pensioniskeemides ning sellele, et Eestis on hulk pensioniskeeme, kust saadav pension on suurem, kui selle saaja on sinna panustanud. Eesmärk on erisüsteemide kaotamine ja nende ühtlustamine. Kaebajal ei tekkinud pärast 1. juulit 2013 õiguspärast ootust, et kohtunikuna töötanud abikaasa surma korral tekib tal õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile.
Riigikogu
16. Põhiseaduskomisjoni enamus leidis, et eristuse kriteeriumi juhuslikkuse ja erineva kohtlemise ulatuse tõttu ei pruugi KS §-st 1325 tulenev omandipõhiõiguse riive ja erinev kohtlemine olla proportsionaalne ning nimetatud säte võib seetõttu olla põhiseadusega vastuolus.
17. Kaebajal oli õiguspärane ootus saada töövõimetuse korral kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionit. Kaebajaga võrreldavas olukorras on sellised endiste kohtunike töövõimetud perekonnaliikmed (eelkõige vanaduspensionieas lesed), kelle toitjaks olid kohtunikud, kes olid pärast 1991. aasta 31. detsembrit kohtunikuametis, pensioneerusid kaebaja abikaasaga samal või sellele lähedasel ajal, kuid surid enne 2013. aasta 1. juulit. Nende ja kaebaja ühisosaks on see, et mõlemasse gruppi kuuluvate isikute toitjad on töötanud kohtunikuna ja täitnud kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni saamise tingimused. Erinevus seisneb üksnes selles, et kaebaja puhul on toitja surnud pärast 2013. aasta 1. juulit. Kuna kaebaja pension on väiksem, koheldakse teda halvemini kui võrreldavat gruppi ning järelikult on tegu võrdsuspõhiõiguse riivega.
18. Muudatuse eesmärgiks on riigi raha säästlik kasutamine, mis on legitiimne eesmärk nii võrdsuspõhiõiguse kui ka omandipõhiõiguse riiveks (sh koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega).
19. Kaebaja pension erineb võrdlusgrupi pensionist umbes 2,77 korda. Samas oli 2013. aastal kogu kohtusüsteemi eelarve sääst 0,8%. Seetõttu ei pruugi omandiõiguse riive olla praegusel juhul eesmärgi suhtes proportsionaalne.
Justiitsministeerium
20. Vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas.
21. Kaebajaga sarnases olukorras olevad isikud on teiste kohtunikust toitjate perekonnaliikmed, kelle kohtunikust toitja oli kohtunikuametis pärast 31. detsembrit 1991 ja enne 1. juulit 2013, kuid kes suri/sureb pärast 1. juulit 2013, st õigus toitjakaotuspensionile tekib pärast 1. juulit 2013. RPKS § 20 lõike 1 kohaselt on õigus toitjakaotuspensionile toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Seega koheldakse neid isikute gruppe võrdselt. Kaebajat ei saa võrrelda isikutega, kes said toitjakaotuspensioni varem kehtinud regulatsiooni kohaselt, ehk nendega, kellele kohaldus toitjakaotuspensioni maksmine ilma lisatingimusteta.
22. Muudatuste eesmärk pikemas perspektiivis on kõigi Eestis kehtivate eripensionide kaotamine.
23. Arutelu tulemusel Eesti Kohtunike Ühinguga leiti, et olukorras, kus on kasvanud kohtuasjade arv, ühiskond ootab kiiremat kohtumenetlust ning kohtuniku töö on muutunud oluliselt pingelisemaks, on tähtis, et kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus jõustuks kohtunikke puudutavas osas 1. juulil 2013. Eesti Kohtunike Ühinguga jõuti kokkuleppele, et seadus saab kohtunikke puudutavas osas jõustuda varem, kui reformitakse kohtunike eripensionisüsteemi. Ühtlasi lepiti kokku, et õigust kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile ei teki juhul, kui isik ei tööta 1. juuli 2013. a seisuga kohtunikuna ning ta sureb pärast nimetatud kuupäeva. Sellisel juhul ei ole tegemist kohtunikuna töötamise ajal toitja kaotamise juhtumiga.
Õiguskantsler
24. Kohtunik ja tema perekonnaliige on saanud seni arvestada, et nad ei pea võtma täiendavaid meetmeid perekonnaliikmete toimetuleku tagamiseks kohtuniku surma puhuks, sest seadusandja on neile lubanud tavalisest oluliselt suurema toitjakaotuspensioni. Kui seda ei oleks lubatud, siis oleks kohtunik ja tema perekonnaliige astunud samme lisasissetuleku tagamiseks. Kohtunik ja tema perekonnaliige on võinud jätta need sammud astumata, tuginedes tavalisest kõrgema toitjakaotuspensioni lubadusele. Kui toitjakaotuspensioni määramise aluseid muudetakse pärast kohtuniku pensionile jäämist selliselt, et kohtuniku perekonnaliige kohtuniku surma järel enam kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni ei saa, on pensionile jäänud kohtunikul piiratud võimalused perekonnaliikmete toimetuleku parandamiseks enda surma puhul. Iseäranis piiratud on võimalused siis, kui kohtunik sureb muudatuse jõustumisega samal või sellele lähedasel ajal ning ka tema perekonnaliige on juba pensionär, kes ei saa enda toimetulekut parandada näiteks II või III pensionisamba kaudu. Kohtuniku ülalpidamisel olnud perekonnaliige ei jää pärast tavalisest soodsama toitjakaotuspensioni kaotamist siiski sissetuleku ja elatusvahenditeta. Arvestades ülekaalukat vajadust korraldada ümber eripensionisüsteem ja seadusandja kaalumisruumi selliste sotsiaaltoetuste maksmisel, mis ei ole vajalikud PS § 28 lõikest 2 tuleneva elatusmiinimumi nõude täitmiseks, tuleb õiguspärase ootuse riivet pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks.
25. Kohtuniku perekonnaliiget, kelle ülalpidajaks olnud kohtunik jäi pensionile enne 1. juulit 2013 ja suri sel kuupäeval või hiljem, tuleb tema võrdsuspõhiõiguse rikkumise selgitamiseks võrrelda kohtuniku perekonnaliikmega, kelle ülalpidajaks olnud kohtunik:
1) jäi pensionile ja suri enne 1. juulit 2013;
2) oli 1. juulil 2013 teenistuses ja suri või sureb pärast seda kuupäeva.
26. Võrreldavate gruppide erineva kohtlemise eesmärk on raha otstarbekas kasutamine ja kohtuniku ülalpidamisel olnud pereliikmete hüvede võrdsustamine teiste toitjakaotuspensionitega.
27. Ainus erinevus võrreldavate gruppide vahel on ülalpidajaks olnud kohtuniku surma aeg (kas enne või pärast muudatuse jõustumist). Mõõdukaks ei saa pidada sisuliselt sarnases olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist sel määral, et üks grupp saab peaaegu kolm korda väiksemat sissetulekut üksnes seetõttu, et neid ülal pidanud kohtunik suri mõned päevad hiljem. Kuigi seadusandjal on lai kaalutlusruum sotsiaalsüsteemi (ümber)kujundamisel, peab üleminekul võimaluse korral vältima nõnda suuri eristusi. Eriti olukorras, kus seadusandja saavutab oma legitiimse eesmärgi ka juhul, kui pensioni suuruse muutumine on sujuvam ja toob seega kaasa oluliselt mõõdukama erineva kohtlemise. Põhiseadus nõuab sujuvamat üleminekut. Seetõttu on kontrollitavad normid praegusel juhul võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus.
28. Kui Riigikohus tunnistab nimetatud normid põhiseadusega vastuolus olevaks, siis peaks kaaluma, millised tagajärjed sellele anda. Võimalik oleks anda seadusandjale mõistlik tähtaeg, mille jooksul lahenduse jõustamata jätmisel jõustuks Riigikohtu otsus ka kõigi kaebajaga samasse võrreldavasse gruppi kuuluvate isikute suhtes.
ASJASSEPUUTUV SÄTE
29. Kohtute seaduse § 1325 „Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile”:
„Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensionile on toitjakaotuspensionile õigust omaval perekonnaliikmel, kui:
1) kohtunik oli kohtunikuametis pärast 1991. aasta 31. detsembrit ja enne 2013. aasta 1. juulit ning õigus toitjakaotuspensionile on tekkinud enne 2013. aasta 1. juulit;
2) sureb kohtunikuna töötamise ajal 2013. aasta 1. juulil ametis olnud kohtunik.”
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
I
30. Halduskohus tunnistas kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 2 põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata KS § 1325 p 1 ja muutmise seaduse § 4 lg 4 osas, milles need ei võimalda määrata pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri pärast 30. juunit 2013.
31. KS § 1325 on üks muudatustest, mis jõustus kohtute seaduses 1. juulist 2013. Nende muudatustega (KS §-d 1321 kuni § 1325) ei nähtud enam ette kohtuniku vanadus-, töövõimetus- ja väljateenitud aastate pensioni määramist isikutele, kes astusid kohtunikuametisse pärast 1. juulit 2013. Samuti ei nähtud ette kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramist isikutele, kelle toitja suri kohtunikupensioni saava isikuna pärast 30. juunit 2013, sõltumata sellest, kas toitja jäi pensionile enne 1. juulit 2013 või hiljem. Õigus kohtuniku vanadus-, töövõimetus- ja väljateenitud aastate pensioni määramisele säilis isikutel, kes olid kohtunikuametis enne 1. juulit 2013 või 1. juulil 2013. Õigus kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramisele säilis ka isikutel, kelle toitja oli 1. juulil 2013 kohtunikuametis, kuid suri või sureb kohtunikuna töötamise ajal.
32. Praeguse kohtuvaidluse alustas enne 1. juulit 2013 kohtuniku vanaduspensionile jäänud kohtuniku lesk, kelle abikaasa suri pärast 30. juunit 2013. KS § 1325 on praeguses asjas kahtlusteta asjassepuutuv osas, milles säte välistab kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise lesele, kelle abikaasa jäi kohtuniku vanaduspensionile enne 1. juulit 2013 ja suri pärast 30. juunit 2013 kohtuniku vanaduspensioni saamise ajal. Võimalik oleks näha asjassepuutuvana siiski vaid KS § 1325 lg 1 ja seda üksnes eelmises lauses nimetatud isikute osas. Kolleegium ei pea aga õigeks piiritleda KS § 1325 asjassepuutuvust nii kitsalt. Ka teised RPKS §-s 20 loetletud perekonnaliikmed, näiteks püsivalt töövõimetu eakas vanem või alaealine laps, ei vääri väiksemat kaitset kui kohtuniku vanaduspensioni saamise ajal surnud kohtuniku lesk. Samasuguses materiaalses sõltuvussuhtes oma toitjast on ka kohtuniku töövõimetuspensioni ja kohtuniku väljateenitud aastate pensioni saamise ajal surnud isiku RPKS §-s 20 loetletud perekonnaliikmed. Samuti ei ole asja lahendamisel õige piirduda perekonnaliikmetega, kelle kohtunikust toitja jäi pensionile enne 1. juulit 2013. Mõistlik on käsitleda ka perekonnaliikmeid, kelle toitja töötas 1. juulil 2013 kohtunikuna ning suri või sureb pärast seda kuupäeva kohtunikupensioni saamise ajal. Nimelt pole pensionärina surnud kohtunike perekonnaliikmete võrdse kohtlemise vaatenurgast olulist vahet sellel, millise perekonnaliikmega on tegemist, samuti sellel, millist liiki kohtunikupensioni saamise ajal toitja sureb ning kas toitja jäi kohtunikupensionile enne 1. juulit 2013 või hiljem. Seepärast, samuti ka põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse tagamiseks, loeb kolleegium asjassepuutuvaks KS § 1325 tervikuna osas, milles see ei võimalda määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni perekonnaliikmele, kelle toitja suri või sureb kohtuniku ametipensioni saamise ajal pärast 30. juunit 2013 (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, punktid 39 ja 40; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p-d 34–39; Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-79-13, punktid 18–22).
33. Halduskohus pidas osaliselt asjassepuutuvaks ka muutmise seaduse § 4 lg-t 4. Kolleegium on seisukohal, et see säte ei ole asjassepuutuv, sest sellega määrati üksnes kindlaks muutmise seaduse üksikute sätete jõustumise aeg. Samuti ei pea kolleegium asjassepuutuvaks muutmise seaduse § 3 lg-t 5, millega kohtute seadust täiendati §-ga 1325 ja jäeti sellest seadusest välja kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni käsitlev § 81. Muutmise seaduse § 3 lg 5 ei oma praeguses asjas iseseisvat regulatiivset toimet ja sellest ei sõltu kohtuasja lahendus.
II
34. Kolleegium määrab kindlaks KS §-ga 1325 riivatud põhiõigused.
35. Kolleegium on seisukohal, et põhiseaduse § 28 ei taga õigust nõuda ametipensionide (riigi kui avalik-õigusliku tööandja pensionide) kehtestamist. Tegemist ei ole vajaduspõhise abiga, mille osutamine on PS § 28 kaitsealas. Seda õigust ei taga ka põhiseaduse teised sätted. Õigus ametipensionile, ka kohtuniku ametipensionile on seadusandja kehtestatud õigus, s.o subjektiivne õigus, mille kehtestamist põhiseadus ei nõua.
36. Riigikohus on varem (otsus asjas nr 3-4-1-1-14, punktid 105 ja 109) kohtuniku ametipensioni paigutanud omandipõhiõiguse, õiguspärase ootuse ja võrdsuspõhiõiguse kaitsealasse. Kolleegium on seisukohal, et ka kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension on omandipõhiõiguse, õiguspärase ootuse ja võrdsuspõhiõiguse kaitsealas.
III
37. Kolleegium selgitab välja, kas vaidlusalusel regulatsioonil on legitiimne eesmärk.
38. Vaidlusalust regulatsiooni on vaadeldud ametipensionide reformi ühe osana. Kolleegium on seisukohal, et iseenesest on eesmärk reformida ametipensione legitiimne.
39. Vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamise eesmärgina on nähtud ka vajadust ennaktempos tõsta kohtunike palku olukorras, kus paljud konkursid kohtuniku ametikohtade täitmiseks on luhtunud. Nimelt põhjendati kohtunike palga tõstmist 1. juulist 2013 just sellega, et raha kohtunike palga tõstmiseks saadakse kohtunike pensionisüsteemi ümberkorraldamise arvel. Kolleegium on seisukohal, et see eesmärk on legitiimne.
40. Vaidlusaluse regulatsiooni üheks eesmärgiks on peetud ka pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamist. Ka see eesmärk on legitiimne.
41. Kolleegium lähtub edasisel analüüsil sellest, et KS §-l 1325 on kolm eesmärki: ametipensionide reformimine, riigi rahaliste vahendite ümberpaigutamine kohtunike palga tõstmiseks ja riigi rahaliste vahendite ümberpaigutamine pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks.
IV
42. Kolleegium kontrollib, kas kohtuniku perekonnaliikme ilmajätmine talle kohtute seaduse varem kehtinud redaktsiooni §-ga 81 tagatud õigusest on kooskõlas omandipõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega.
43. Kohtute seaduse varasema redaktsiooni § 81 tagas kohtuniku surma korral tema perekonnaliikmele õiguse toitjakaotuspensioni määramisele kohtute seaduse järgi ka siis, kui kohtunik suri ajal, mil ta sai kohtuniku ametipensioni. Kuna KS §-ga 1325 võeti pärast 30. juunit 2013 pensioneerunud kohtunike perekonnaliikmetelt riigi antud subjektiivne õigus ära, siis on riivatud ka õiguspärase ootuse põhimõtet.
44. Kõigepealt peab kolleegium vajalikuks välja selgitada, kas vaidlusalust regulatsiooni õigustab eesmärk reformida ametipensione. Justiitsminister põhjendab pikka aega aktuaalsena olnud eripensionide (ametipensionide) reformi sellega, et need pensionid ei haaku Eesti pensionisüsteemiga.
Kolleegium selle põhjendusega ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et kohtunike ametipensionid nagu ka eraõigusliku tööandja tööandjapensionid ühtivad riikliku pensionikindlustuse seadusega sätestatud Eesti pensionisüsteemiga. Esimesi rahastatakse lisaks RPKS §-s 56 sätestatud allikatele riigieelarves ametipensionideks ette nähtud rahalistest vahenditest (vt ka käesoleva otsuse punkt 61). Teisi rahastatakse lisaks RPKS §-s 56 sätestatud allikatele eraõigusliku tööandja rahalistest vahenditest. Kohtunikud, nagu ka teised isikud, kes saavad riigilt ametipensioni või eraõiguslikult tööandjalt tööandjapensioni, võivad pensionisammastega ühineda samasugustel alustel kui isikud, kes ei saa riigi ametipensioni või eraõigusliku tööandja tööandjapensioni.
Ka leiab kolleegium, et vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist ei ole õige põhjendada rohkem kui kaks aastat tagasi Riigikogu eelmise koosseisu volituste ajal poolelijäänud reformiga. Näiteks säilitab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse § 18 selle seadusega ettenähtud toitjakaotuspensioni perekonnaliikmele, sõltumata toitja surma ajast; prokuratuuriseaduse §-d 25 ja 26 võimaldavad ametipensione määrata ka ametis olevatele prokuröridele, kes lähevad pensionile näiteks täna.
45. Teiseks peab kolleegium vajalikuks välja selgitada, kas vaidlusalust regulatsiooni õigustab eesmärk tõsta ennaktempos kohtunike palku olukorras, kus konkursid kohtuniku ametikohtade täitmiseks sageli luhtusid.
Kohtunike ametipalk on sätestatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega, mis kohtunike suhtes jõustus 1. juulil 2013. Tegemist oli kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega (KRAPS) ette nähtud palgatõusuga, mille jõustumise ajaks oli KRAPS § 19 algse, 16. detsembril 2009 vastu võetud redaktsiooniga kavandatud Riigikogu XII koosseisu volituste alguspäev. Riigikogu XII koosseisu volituste alguspäevaks oli 27. märts 2011. Ettenähtud ajal jõustus see seadus ainult Riigikogu liikmete jaoks. Kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses nimetatud ülejäänud isikute, välja arvatud Riigikogu liikmed ja kohtunikud, suhtes jõustus seadus 1. jaanuaril 2014 (KRAPS § 19).
Kolleegiumi arvates ei õigusta eesmärk tõsta kohtunike palku kuus kuud enne sama seaduse järgi palka saavate teiste isikute palkade tõstmist aastatepikkuse mõjuga tagajärge, mis seisneb selles, et kohtunike perekonnaliikmed, kelle toitja suri või sureb pärast 30. juunit 2013 pensionärina, kaotavad õiguse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramisele.
Ka konkursi korras kohtunike ametikohtade täitmist pole täielikult saavutatud – konkursid esimese astme kohtuniku ametikohtade täitmiseks luhtuvad endiselt sageli. Kolleegium märgib, et 2014. aastast on teiste riigiametnike palgad suurenenud, kohtunike ja kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduses nimetatud ülejäänud isikute palgad jäävad aga vähemalt Riigikogu järgmise koosseisu ametisse astumiseni seotuks KRAPS § 2 lg-s 1 sätestatud juba 1. jaanuarist 2012 jõustuma pidanud palgamääraga (KRAPS § 4). Kuna kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega sätestatud palku indekseeritakse KRAPS § 2 lg-s 2 tehtud ebaõnnestunud viite tõttu igal aastal ülespoole või allapoole 1. jaanuarist 2012 jõustuma pidanud palgamäärast lähtuvalt, mitte aga eelmisel kalendriaastal indekseeritud palgast lähtuvalt, siis väheneb selle seaduse alusel palka saavate isikute reaalpalk.
46. Järgnevalt hindab kolleegium KS § 1325 kooskõla õiguspärase ootusega (punktid 47–64).
47. Vaidlusaluse regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamisel ei saa arvestada ainult seda, et see on kehtestatud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, millal ja mis eesmärgil olid kehtestatud sellele eelnevad regulatsioonid ja milline oli nende regulatsioonide eeldatav mõju toona ametis olnud kohtunike ja nende perekonnaliikmete käitumisele, samuti kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni maksmise eeldatavat mõju pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele.
48. Seadusandja on kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni sarnase õigusliku regulatsiooni kehtestanud kahel korral ja sellest loobunud alates 1. juulist 2013. Esimest korda sätestati kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension 25. septembril 1996 vastu võetud kohtuniku staatuse seaduse muutmise seaduse §-ga 2. Seejärel ka 19. juunil 2002 vastu võetud KS §-ga 81.
Riigikogu kahe koosseisu (VIII ja IX koosseisu) kahe seaduse kaudu antud ja kahe järgneva koosseisu (X ja XI koosseisu) poolt aktsepteeritud õiguspärane ootus on kolleegiumi arvates tõsist kaitset väärt. Seaduse adressaatidel ei olnud mingit põhjust kahelda seadusandja lubaduses, oodata teistsugust regulatsiooni ja sättida selle järgi oma valikuid ja käitumist. Sagedasti ei olnud neil teistsuguse pensionisüsteemiga liitumine ka vanuse tõttu võimalik (vt käesoleva otsuse punkt 56).
49. Kolleegium märgib, et seaduseelnõu 279 SE II, millega vaidlusalust regulatsiooni kavandati, seletuskirjas oldi seisukohal, et riigile kui tööandjale on eripensionid edasilükatud rahaline kohustus. Selline seisukoht tähendab, et kohtunike palk on eelnõu algatajate arvates olnud väiksem, kui seda eeldaks olukord juristide tööturul, ning valik kohtunikuameti kasuks võis olla sageli tehtud lootuses kompensatsioonina saada tavapensionist suuremat riigi kui tööandja pensioni.
50. Kolleegium näeb kuni 1. juulini 2013 kehtinud regulatsiooni (KS §-d 77 kuni 81) eesmärki tagada kohtunikule ja tema perekonnaliikmele perekondadele vastavalt kohtuniku palga ja pensioniga tagatud harjumuspärase elustandardiga lähedane elustandard, et kindlustada kohtunike sõltumatus olukorras, kus kohtunikele, erinevalt paljudest teistest riigiametnikest, kehtisid ja kehtivad muidu iseenesest legaalse kõrvalteenistuse saamiseks väga intensiivsed seadusega sätestatud ametialased kitsendused (vt käesoleva otsuse punkt 61) ning ametivanuse piir (vt käesoleva otsuse punkt 62). Riikliku pensionikindlustuse seadusega sätestatud toitjakaotuspensionil sellist eesmärki ei ole.
51. Kolleegium on seisukohal, et kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni puhul tuleb eristada kahesugust õiguspärast ootust. Esiteks, kohtuniku õiguspärast ootust, et tema surma korral ka pärast pensionile jäämist on tema perekonnale tagatud harjumuspärase elustandardiga ligilähedane elustandard. Sellisest lootusest lähtuvalt on isik kohtuniku ametisse astumisel ja ka hiljem teinud oma valikud. Teiseks, kohtuniku perekonnaliikme õiguspärane ootus, et tema senisele elustandardile lähedane elustandard on tagatud ka siis, kui tema toitja sureb pensionärina. See õiguspärane ootus on tuletatud kohtuniku enda õiguspärasest ootusest. Ka kohtuniku perekonnaliige sätib enda käitumist kohtuniku õiguspärase ootuse järgi – kui kohtunikul polnud põhjust otsida lisasissetulekuid pensionipõlveks, siis eelduslikult polnud sellist põhjust ka tema perekonnaliikmel.
Praeguses vaidluses on kaitstav pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikme õiguspärane ootus, sest tema on praegusel juhul õiguse subjektiks.
Halduskohtu otsusest nähtuvalt oli kaebaja abikaasa vanaduspension 2535 eurot, kaebaja vanaduspension 365 eurot 58 senti ning kaebajale määratav kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspension oleks 1014 eurot. Seega tagaks kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramine kaebajale ligilähedase elustandardi, mis tal oli enne abikaasa surma.
52. Järgnevalt analüüsib kolleegium, eitamata riigi õigust korraldada ametipensionide reformi, seda, kas praegusel juhul murrab riigi rahaliste vahendite ümberjagamine pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks pensioneerunud kohtuniku perekonnaliikme õiguspärase ootuse kohtuniku perekonnaliikmele seadusega lubatud toitjakaotuspensioni määramisele, kui kohtute seaduse alusel pensioneerunud kohtunik suri või sureb pärast 30. juunit 2013.
53. Kolleegiumi arvates ei riivaks vaidlusalune regulatsioon õiguspärast ootust nii intensiivselt, kui toitjal oleks olnud võimalus ja vajadus muul viisil tagada perekonnaliikmele harjumuspärase elustandardiga ligilähedane elustandard. Võimalus tagada senise elustandardiga ligilähedane elustandard menetlusosaliste näidatud vahenditega aga puudub (vt käesoleva otsuse punktid 54–59).
54. Praeguse asja menetlemisel on kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni kaotamise kompensatsioonina selgelt nimetatud võimalust liituda pensionisüsteemi nn teise ja kolmanda sambaga.
55. 1. mail 2004 jõustunud kogumispensionide seaduse (KoPS) § 66 lg 1 järgi laieneb kohustuslik kogumispensionide süsteem (nn teine pensionisammas) kohustuslikus korras isikutele, kes on sündinud 1983. a 1. jaanuaril ja hiljem. Varem sündinud isikutel oli sama seadusega sätestatud tingimustel võimalik vabatahtlikult teise pensionisambaga ühineda.
KoPS § 66 lg-s 2 sätestatakse: „Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikutel on õigus maksta kohustusliku kogumispensioni makset ja omandada kohustusliku pensionifondi osakuid, kui nad on esitanud valikuavalduse hiljemalt:
1) 2002. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1942–1956;
2) 2003. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1957–1961;
3) 2004. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1962–1964;
4) 2005. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1965–1967;
5) 2006. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1968–1970;
6) 2007. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1971–1973;
7) 2008. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1974–1976;
8) 2009. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1977–1979;
9) 2010. aasta 31. oktoobril – isikud, kes on sündinud aastatel 1980–1982.”
56. KoPS § 66 lg 2 p-st 9 tuleneb, et isikutel, kes on sündinud enne 1982. aastat, puudub alates 2010. aasta 31. oktoobrist võimalus vabatahtlikult liituda teise pensionisambaga. Kuna kohtunikele on KS §-st 47 tulenevate nõuetega sisuliselt kehtestatud vanusetsensus, siis puudus enne 1. juulit 2013 ametis olnud, samuti 1. juulil 2013 ametis olnud kohtunikel juba mitu aastat enne seda kuupäeva isegi hüpoteetiline võimalus liituda teise pensionisambaga. Ajal, mil selline liitumine oli veel võimalik, polnud enne 1983. aastat sündinud kohtunikel aga tänu kohtuniku staatuse seadusega ja kohtute seaduse varasemate redaktsioonidega kehtestatud lubadustele selliseks liitumiseks vajadust.
57. Kuna kohtunikel ei olnud enne vaidlusaluse regulatsiooni jõustumist eeldatavasti stiimulit liituda teise pensionisambaga, siis saab sellest sambast tulenev pension ka sellega pärast 1. juulit 2013 liitumise korral olla väga tagasihoidliku suurusega. Perekonnaliikmete õiguslikke võimalusi saada toitja surma korral teisest sambast toitja kogutud pensioni on aga ka ajaliselt vägagi piiratud. See õigus piirdub garantiiperioodiga. Kogumispensionide seaduse § 48 lg 1 võimaldab teise pensionisambaga ühinenud isikul sõlmida garantiiperioodiga pensionikindlustuse lepingu, mille järgi tehakse soodustatud isikule pensionimakseid, kui kindlustusvõtja sureb garantiiperioodi jooksul. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et soodustatud isikule tehakse pensionimakseid garantiiperioodi lõpuni. Seega võib perekonnaliikmel jääda teise pensionisamba eelduslikult tagasihoidliku suurusega pension toitja surma korral ka saamata. Mida pikem on garantiiperiood, seda väiksem on teisest pensionisambast iga kuu tehtav väljamakse.
58. Kaebaja abikaasal, kes läks vanaduspensionile 1997. aastal, ei olnud vanuse tõttu üldse võimalik liituda teise pensionisambaga. Ka 1937. a-l sündinud kaebajal ei olnud vanuse tõttu võimalik sellega liituda.
59. Põhimõtteliselt on enne 1983. a sündinud isikutel võimalik liituda 1. mail 2004 jõustunud kogumispensionide seadusega sätestatud nn kolmanda, vabatahtliku pensionisambaga. Pensionikindlustuse kolmanda sambaga polnud kaebajal ega tema abikaasal riigi antud lubaduse tõttu põhjust liituda, samuti polnud see vanuse tõttu mõistlik.
60. Olukorras, kus kohtunikul või tema perekonnaliikmel ei olnud vanuse tõttu võimalik või riigi pikka aega antud lubaduste tõttu vaja liituda pensionisammastega, mõjutab vaidlusalune regulatsioon kohtunikust materiaalses sõltuvuses olnud ja sageli majanduslikult kaitsetuid perekonnaliikmeid, eriti töövõimetuid eakaid vanemaid ja alaealisi lapsi väga intensiivselt. Riiklikud ja omavalitsuslikud muud toetussüsteemid ei ole mõeldud sellises olukorras tekkinud sissetuleku vähenemise kompenseerimiseks, vaid üksnes minimaalse elustandardi kindlustamiseks.
61. Riive intensiivsust suurendavad kohtunikule seadusega kehtestatud ametialased kitsendused, mis kohtunikuametis oleku ajal vähendavad oluliselt võimalusi saada muid sissetulekuid peale kohtunikupalga. Need ametialased kitsendused olid sätestatud kohtuniku staatuse seaduse §-s 4 ja on praegu sätestatud KS §-s 49.
62. Samuti suurendab riive intensiivsust kohtuniku jaoks kehtestatud ametivanuse piir, mille täitumisel kohtunik tema tahtest sõltumatult vabastatakse ametist. Ametivanuse piir ja selle täitumise tagajärg oli sätestatud kohtuniku staatuse seaduse § 7 lg-s 2 ja § 26 p-s 3 ning on praegu sätestatud KS §-s 991.
63. Vaidlusaluse regulatsiooni eesmärgina on nähtud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamist. Kolleegium on seisukohal, et KS § 1325 on küll seotud pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisega, kuid seonduvalt kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramisega on selle sätte mõju pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele marginaalne.
Kuni 1. juulini 2013 kehtinud KS § 77 lg 5 ja praegu kehtiva § 1327 lg 3 järgi makstakse kohtunikupensioni see osa, mis ületab riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel arvutatava pensioni, riigieelarvest Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu eelarve kaudu. Need sätted ei tähenda seda, et kohtunike ametipensionid ja nende perekonnaliikmete toitjakaotuspensionid ei saa mõjutada pensionisüsteemi jätkusuutlikkust. RPKS §-st 56 tulenevalt ei piirdu riikliku pensionikindlustuse tulud sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osaga, vaid nende hulka võivad kuuluda ka riigieelarvest saadavad muud vahendid. Viimati nimetatud vahendeid ka kasutatakse. Seaduseelnõu SE 41 SE I seletuskiri ütleb: „Juba täna ei kata sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa (20%) riigi kohustust pensionide maksmisel (defitsiit ca 400 miljonit eurot). Puudujääk säilib ka tulevikus. Sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa vähendamine suurendaks puudujääki veelgi.” Ehkki see seletuskiri oli koostatud aastal 2015, iseloomustavad selles esitatud andmed kolleegiumi arvates ka mõne aasta tagust olukorda.
Menetlusosalised ei ole esitanud väiteid ega andmeid selle kohta, et seadusandja valitud vahend (KS § 1325), millega ei võimaldatud määrata kohtuniku ametipensionile jäänud kohtuniku perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri või sureb pärast 30. juunit 2013, oli tingitud kaalukast avalikust huvist. Näiteks ei väidetud, et selline muudatus oli riigi majandusliku olukorra tõttu pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks vältimatu. Sellele, et valitud vahend ei olnud sel eesmärgil majanduslikult vältimatu, viitab kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni saavate isikute väike hulk ja riigieelarveliste asutuste palgafondi tuntav suurendamine 1. jaanuarist 2014, s.o kuus kuud pärast vaidlusaluse regulatsiooni jõustumist.
Kolleegium arvab, et vaidlusaluse regulatsiooni pikaajaline mõju riigieelarvele ja pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele saab olla eelduslikult marginaalne, kui võtta arvesse kohtute seadusega ette nähtud vanadus- ja toitjakaotuspensioni erinevat suurust ning vanaduspensionil olnud perekonnaliikme enda kindlustuspensioni proportsiooni toitjakaotuspensionist. Kaude kinnitab seda asjaolu, et õigus palju suuremaid kulutusi nõudva kohtuniku ametipensioni määramisele säilitati 1. juulil 2013 ja varem ametis olnud kohtunikele endile, võttes arvesse viimaste õiguspärast ootust. Samuti säilis ametipensionide määramine näiteks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmetele ja prokuröridele. Kohtunike perekonnaliikmetele makstavale toitjakaotuspensionile kuluva raha eelduslikult marginaalset suurust kinnitavad Sotsiaalkindlustusametilt saadud andmed, mille järgi 10. septembri 2015. a seisuga sai kohtuniku vanaduspensioni ja väljateenitud aastate pensioni 81 isikut, kohtuniku töövõimetuspensioni üks isik ning kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni neli isikut. Kolleegium eeldab, et kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni saavate isikute arv ei saa olla väga suur ka siis, kui seda pensioni saab määrata ka pärast 30. juunit 2013 pensionärina surnud kohtuniku perekonnaliikmele.
64. Kolleegium on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et KS § 1325 riivab ebaproportsionaalselt pensionärina surnud kohtuniku perekonnaliikme omandiõigust koostoimes õiguspärase ootusega osas, milles see säte välistab kohtunikupensionile jäänud isiku, kes suri või sureb pärast 30. juunit 2013, perekonnaliikmele kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramise.
65. Kolleegium käsitleb järgnevalt (punktid 66-68)vaidlusaluse regulatsiooni kooskõla võrdsuspõhiõigusega.
66. Kolleegium vaatleb ühtse grupina perekonnaliikmeid, kelle toitja oli pärast 31. detsembrit 1991 ja enne 1. juulit 2013 ametis olnud kohtunik, kes suri või sureb kohtunikupensioni saava isikuna pärast 30. juunit 2013, ja perekonnaliikmeid, kelle toitja oli 1. juulil 2013 ametis olev kohtunik, kuid suri või sureb kohtunikupensioni saava isikuna. Neid gruppe eristab see, et esimesse gruppi kuuluvate isikute toitja ei olnud 1. juulil 2013 enam kohtunikuametis. Kuid ühtse grupina saab neid gruppe kolleegiumi arvates käsitada seepärast, et nendele isikutele ei saa määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni. Samuti õigustab nende ühtse grupina vaatlemist see, et eespool tunnustas kolleegium mõlema grupi omandiõigust, mis on kaitstud õiguspärase ootusega (vt käesoleva otsuse punktid 32, 42 ja 43), ja leidis, et rikutud on nende omandiõigust koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega (vt käesoleva otsuse punkti 64).
67. Kolleegium võrdleb seda ühtset gruppi, millesse kuuluvatele isikutele ei saa määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, nende perekonnaliikmetega, kelle toitja suri kohtuniku ametipensioni saava isikuna enne 1. juulit 2013 (vt käesoleva otsuse punkt 68), ja perekonnaliikmetega, kelle toitja oli 1. juulil 2013 kohtunikuametis ja suri või sureb kohtunikuametis oleku ajal (vt käesoleva otsuse punkt 69).
68. Kolleegium ei leia mõistlikku põhjendust, miks omandipõhiõigusesse sekkumisel koheldakse halvemini käesoleva otsuse punktis 66 nimetatud perekonnaliikmeid võrreldes nende perekonnaliikmetega, kelle toitja suri kohtunikupensioni saava isikuna enne 1. juulit 2013. Erinevat kohtlemist ei saa kolleegiumi arvates õigustada juhusliku asjaoluga. Praegusel juhul on juhuslikuks asjaoluks see, kes pensionile jäänud kohtunik sureb enne või pärast 30. juunit 2013.
69. Samuti ei mõista kolleegium, miks omandipõhiõigusesse sekkumisel koheldakse käesoleva otsuse punktis 66 nimetatud perekonnaliiget halvemini nendest perekonnaliikmetest, kelle toitja oli 1. juulil 2013 kohtunikuametis ja sureb kohtunikuametis olemise ajal. Viimati nimetatud isikutel tekib õigus toitjakaotuspensionile, esimesena nimetatud isikul seda õigust aga ei teki. Kolleegium märgib, et see, kas isiku surm haiguse tagajärjel saabub töötamise ajal või sama haiguse tagajärjel pärast pensionile jäämist, on juhuslik asjaolu.
70. Kolleegium on seisukohal, et KS § 1325 ei ole kooskõlas võrdsuspõhiõigusega osas, milles ei võimalda määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni isikule, kelle toitja suri kohtuniku ametipensioni saava isikuna.
V
71. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et KS § 1325 riivab omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt.
72. Kolleegium tunnistab, tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-le 2, põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks KS § 1325 osas, milles see säte ei võimalda kohtuniku ametipensionile jäänud kohtuniku perekonnaliikmele määrata kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni, kui kohtunik suri või sureb pärast 30. juunit 2013. KS § 1325 koostoimes käesoleva otsusega annab õiguse kohtuniku perekonnaliikme toitjakaotuspensioni määramisele ka nendele kohtuniku ametipensionile jäänud isikute RPKS §-s 20 nimetatud perekonnaliikmele, kelle toitja suri või sureb pärast 30. juunit 2013.
Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld