Teksti suurus:

Relvaseaduse § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseaduslikkuse kontroll

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:14.12.2010
Avaldamismärge:RT I, 27.12.2010, 7

Relvaseaduse § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseaduslikkuse kontroll

Vastu võetud 14.12.2010

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

 

Kohtuasja number

3-4-1-10-10

Otsuse kuupäev

14. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Harri Salmann

Kohtuasi

Relvaseaduse § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2010. aasta otsus haldusasjas nr 3-10-1603

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

Tunnistada relvaseaduse § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu 26. mai 2010. aasta otsusest nr 3-1-1-22-10 nähtuvalt tunnistati Villu Reiljan süüdi karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. Lõuna Prefektuuri prefekt tunnistas 26. mai 2010. aasta otsusega V. Reiljanile antud relvaload kehtetuks. Sama otsusega kohustati teda relvalubasid, talle kuuluvaid relvi (üks püstol ja kolm jahipüssi) ning laskemoona prefektuurile üle andma. V. Reiljan andis nimetatu üle otsuses märgitud tähtajal.

2. V. Reiljan esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri 26. mai 2010. aasta otsuse tühistamiseks.

3. Tartu Halduskohus rahuldas V. Reiljani kaebuse 5. oktoobri 2010. aasta otsusega haldusasjas nr 3-10-1603 ja tühistas Lõuna Prefektuuri otsuse. Kohus tunnistas relvaseaduse (RelvS) § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis need sätted kohaldamata osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega. Sellega algatas halduskohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Taotlus saabus Riigikohtusse 7. oktoobril 2010.

 

TARTU HALDUSKOHTU OTSUS

4. Tartu Halduskohus leidis otsuses, et vaidlustatud relvaseaduse sätted on vastuolus PS §-s 11 nimetatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust.

5. Relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab vaba eneseteostuse õigust. Halduskohus tõi Riigikohtu 6. oktoobri 2000. aasta otsuse nr 3-4-1-9-00 punktile 12 viidates välja, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva, kuid see on hõlmatud PS § 19 lõikega 1. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (tulenevalt Riigikohtu 11. oktoobri 2001. aasta otsuse nr 3-4-1-7-01 punktist 13 ja 26. märtsi 2009. aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktist 22). Jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Samuti viitas halduskohus Riigikohtu 26. märtsi 2009. aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktile 24, mille järgi turvalisuse tagamine ei eelda küll alati relva kasutamist, kuid siiski on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Halduskohus asus seisukohale, et relvaga on võimalik jahti pidada üksnes relvaloa olemasolul ning relvaloa puudumine välistab relvaga jahipidamise.

6. Halduskohus nõustus kaebuse esitaja seisukohtadega, et kehtestatud piirang relvaloa kehtetuks tunnistamise näol on eesmärgi (ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele) saavutamiseks sobiv ja et abinõu võib pidada vajalikuks.

7. V. Reiljani relvaloa kohustuslikus korras kehtetuks tunnistamine on ebamõõdukas. Inimese elu ja tervis on olulisemad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on minimaalne või puudub sootuks. Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus otsuse nr 3-4-1-16-08 punktis 34. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid ega karistatu isikuomadusi. Puudub mõistlik alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva omama, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et teda kriminaalkorras karistati. Võimalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ilma kriminaalkorras karistatu isikut ja kuriteo asjaolusid arvestamata on põhjendatud juhul, kui isikule on määratud tegelik vangistus. Kuna vaidlustatud otsus võtab kaebuse esitajalt täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ning turvalisuse tagamiseks, piirab see intensiivselt kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Seetõttu peab haldusorganil, kelle pädevusse kuulub relvaloa kehtetuks tunnistamine, olema õigus ja võimalus kaaluda kuriteo asjaolusid ja karistatu isikuomadusi. Kohtu arvates ei ole relvaloa kohustuslik kehtetuks tunnistamine, lähtudes ainuüksi kriminaalkorras karistamise faktist, teiste inimeste elu ja tervise kaitsmise eesmärgil rakendatav mõõdukas abinõu.

8. Lõuna Prefektuuri otsuse aluseks olev RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 ei võimalda kriminaalkorras karistatud isiku nimele väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamisel seaduse rakendajale põhjendamatult kaalutlusõigust. Halduskohus leidis PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet rõhutades, et regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse vaid juhul, kui seadusandja on erandi kehtestamisel ise selle proportsionaalsust kaalunud. Kohtu arvates ei ole seadusandja relvaseaduse nimetatud sätete sõnastamisel nende mõtteks pidanud seda, et tuleb eristada kriminaalkorras karistatud isikuid väärteomenetluse korras karistatud isikutest ja kriminaalkorras kahtlustatavaks või süüdistatavaks tunnistatud isikutest ning mitte lubada kriminaalkorras karistatud isikutel omada relvasoetamisluba või relvaluba ühelgi juhul, olenemata toimepandust või karistatu isikuomadustest.

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

 

Riigikogu

9. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on RelvS § 43 lõige 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 vastuolus PS §-ga 11, kuna ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikuga ja temale süüks pandud asjaoludega.

10. Relvaseaduse vaidlusalune regulatsioon on ebamõõdukas. Selle järgi peab prefektuur kuriteost sõltumata tunnistama kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks. Need relvaseaduse sätted piiravad isiku vaba eneseteostuse õigust. Piirangu eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse, kuna isik, kes on kriminaalkorras karistatud, võib kehtivat relvaluba omades kujutada endast põhimõttelist ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Piirang on väga intensiivne, kuna võtab isikult, kes on kriminaalkorras karistatud, igal juhul jahipidamise võimaluse ning seda vaatamata sellele, millise kuriteo isik on toime pannud, ning arvestamata tema isikuomadusi. Karistusseadustik sisaldab mitmeid kuriteokoosseise (nt intellektuaalse omandi vastased kuriteod), mis ei ole seotud inimese elu ja tervisega, ning nende kuriteokoosseisude puhul ei pruugi isiku vaba eneseteostuse piirang olla mõõdukas. Isiku eneseteostuse piirang võiks olla mõõdukas siis, kui isik oleks kriminaalkorras karistatud elu ja tervise vastu suunatud kuriteo eest.

11. Riigikohus tunnistas 26. märtsi 2009. aasta otsusega nr 3-4-1-16-08 osaliselt kehtetuks RelvS § 43 lõike 1 punkti 2. Praeguse juhtumi asjaolud sarnanevad Riigikohtu lahendis viidatud asjaoludele. Vahe seisneb selles, et ühes olukorras on isik veel kahtlustatava või süüdistatava staatuses, praeguses olukorras on isik juba kohtus kuriteos süüdi mõistetud. Ka siin peaks olema analoogselt eelmise olukorraga isiku vaba eneseteostuse piirang mõõdukas, st piirangu kehtestamisel peaks arvestama kuriteo liigi ja raskuse ning süüdimõistetu isikuga.

12. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 19, kuid erinevad tõlgendusvõimalused piirangu mõõdukuse hindamisel võivad viia ka teistsuguse tulemuseni.

13. RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 ei pea koos käsitlema, kuna tegemist on erinevate õiguslike olukordadega. RelvS § 36 lõike 1 punkti 6 tuleb vaadata koostoimes § 36 lõikega 2. isiku vabadusõiguse piirang ei ole absoluutne, sest on seotud karistuse kandmisega ja karistusandmete kustutamisega ettenähtud tähtaja jooksul.

14. Kriminaalkorras karistatud isiku soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamine aitab ennetada võimalikust tulirelvade õigusvastasest kasutamisest tulenevat ohtu inimeste elule ja tervisele. Kriminaalkorras karistatud isikud on näidanud üles ükskõiksust õiguskorra vastu, mistõttu püütakse vältida olukorda, et need isikud omandavad ja valdavad tulirelvi. Tulirelv on suurema ohu allikas ja isiku teod ei pruugi alati olla õiguspärased.

15. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 varasema redaktsiooni kehtetuks tunnistamine osas, milles see ei võimaldanud politseiasutusel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega relvaloa kehtivuse peatamisel, on erinev õiguslik regulatsioon RelvS § 43 lõike 3 punktist 2. Viimase sätte puhul on riik juba andnud hinnangu isikule ja tema teole, karistades teda kuriteo toimepanemise eest kriminaalkorras.

16. Õiguskomisjon juhib tähelepanu RelvS § 43 lõikele 31, mille alusel võib politseiasutus soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

17. Tulirelva saamise tingimuste leevendamine mõjutab edaspidist relvapoliitika kujundamist, mida on vaja põhjalikumalt analüüsida.

 

V. Reiljan

18. V. Reiljan leiab, et RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on osas, milles need sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega, vastuolus PS §-ga 11.

19. Need relvaseaduse sätted piiravad PS § 19 lõikest 1 tulenevat õigust pidada relvaga jahti ja tagada enda, oma lähedaste ning oma vara turvalisus. V. Reiljan on kauaaegne jahimees. Jahiseaduse (JahiS) § 38 lõikele 1 tuginedes on relvaga võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. V. Reiljanile väljastatud relvalubade kehtetuks tunnistamine võttis temalt võimaluse relvaga jahti pidada ning sellega piirab riigivõim intensiivselt tema vaba eneseteostuse õigust. Lisaks leiab V. Reiljan, et kõnealused relvaseaduse sätted piiravad õigust tagada relvaga turvalisust. Siinjuures tugineb V. Reiljan RelvS § 28 lõike 1 punktile 3, mille järgi on enese ja vara kaitse eesmärgil lubatud relva soetada. Püstoli soetas V. Reiljan just nimetatud eesmärgil. Püstoli kohta väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamine võttis V. Reiljanilt võimaluse tagada relvaga turvalisust ning seega piirab riigivõim intensiivselt V. Reiljani vaba eneseteostuse õigust.

20. Kõnealused relvaseaduse sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Relva omamise piirangute legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige vajadus ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Asjakohastes relvaseaduse sätetes sisalduv vaba eneseteostuse õiguse piirang saab seega olla PS §-ga 11 kooskõlas ainult juhul, kui põhiõiguse piirang on põhjendatav vajadusega ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele.

21. V. Reiljan on seisukohal, et abinõu ei ole teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks mõõdukas. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab kaitstavaid õigushüvesid (st teiste isikute elu ja tervist), kuna sellest iseenesest ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid ega karistatu isikuomadusi. Kriminaalkorras karistatud isikut ja isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid arvesse võttes võib ilmneda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. V. Reiljani arvates on ilmne, et kuritegude ohtlikkus inimeste elule ja tervisele on erinev. V. Reiljan nõustub, et relvaloa andmata jätmine ja kehtetuks tunnistamine on osa kuritegude puhul eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (nt süüdimõistmisel elu või tervise vastase kuriteo eest või muu kuriteo eest, mille toimepanemiseks kasutati relva). Riigikohus tunnistas otsusega nr 3-4-1-16-08 RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 osaliselt kehtetuks. Sarnaselt selle otsusega ei kaasne ka ainuüksi isiku kriminaalkorras karistamisega relva kuritarvitamise ohtu ning puudub igasugune mõistlik alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva omama, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et teda kriminaalkorras karistati. V. Reiljan märgib, et tema süüdimõistmisest aususe kohustuse rikkumise eest ei tulene, et ta kujutaks teiste isikute elule või tervisele vähimatki ohtu.

 

Lõuna Prefektuur

22. Lõuna Prefektuur on seisukohal, et vaidlusalused relvaseaduse sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.

23. Seadusandja ei ole ise põhjendatult pidanud vajalikuks anda vaidlusaluste sätete rakendamisel menetlejale kaalutlusõigust. Lõuna Prefektuuri arvates on seadusandja selle sätte sõnastamisel kaalumist kasutanud, mida kinnitab selle sätte sõnastuse erinevus võrreldes varasemaga. Lõuna Prefektuuri arvates ei muuda see, et isikut ei ole karistatud elu või tervise vastu suunatud või relva väärkasutusega seotud teo eest, olematuks fakti, et isik on olulisel määral rikkunud kehtestatud õiguskorda. Õiguskorra rikkumine sellisel määral, mis on endaga kaasa toonud kriminaalkaristuse, muudab igal juhul ebausaldusväärseks isiku, keda riik varem on soetamisloa ja relvaloa väljaandmisega usaldanud soetama ja omama tulirelva. Lõuna Prefektuuri arvates ei saa riik pärast isiku karistamist kriminaalkorras (ka aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo eest) enam seda isikut täielikult usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi.

 

Õiguskantsler

24. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt on RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 vastuolus PS § 19 lõikega 1 osas, milles need sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel mitte ühelgi juhul arvestada kriminaalkorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega.

25. Mõõdukust hinnates tuleb piirangu eesmärgi tähtsuse puhul arvestada ka seda, kui tõenäoline on kaitstavate õigushüvede (teiste isikute elu ja tervis) kahjustamine. See tõenäosus aga sõltub relva võimaliku kasutaja isikust. Ei ole üheselt tuvastatav, kas alati sel juhul, kui isikut karistatakse kriminaalkorras, aitab tema relvaloa kehtetuks tunnistamine kaasa teiste isikute elu ja tervise kaitsele. Ohu tõenäosus on aga suurem siis, kui kuriteo toime pannud isik on juba olnud vägivaldne või muul viisil teistele ohtlik (nt käidelnud relvi ebaseaduslikult või olnud seotud organiseeritud kuritegevusega). Riigikohus on 26. märtsi 2009. aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktis 34 leidnud, et „inimese elu ja tervis on olulisimad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on minimaalne või puudub sootuks”. Samas on Riigikohus 11. oktoobri 2001. aasta otsuse nr 3-4-1-7-01 punktis 24 märkinud, et „[otsus] mitte kunagi anda relvaluba mõne ohtliku tahtliku kuriteo (nt terrorism, tahtliku tapmise) eest karistatud isikule võib olla põhjendatud”. Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et V. Reiljan oleks kuriteo toime pannud relva kasutades või oleks loonud ohu teise inimese elule või tervisele.

 

Justiitsminister

26. Justiitsministri hinnangul on relvaseaduse vaidlusalused sätted vastuolus põhiseadusega ja regulatsioon sisaldab vaba eneseteostuse õiguse ebaproportsionaalset piirangut.

27. Piirang ei ole mõõdukas, sest need relvaseaduse sätted ei arvesta kriminaalkorras karistatu isikuomadustega, tema toime pandud kuriteo raskusastet ning laadi ja kuriteo ohtlikkust. Piirangut ettenägev seadus peaks neid asjaolusid arvesse võtma. Pole võimalik väita, et ükskõik millise kuriteo eest kriminaalkorras karistatus annaks automaatselt aluse pidada tõenäoliseks, et see isik paneb relva kasutades toime edasisi õigusvastaseid tegusid. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamisega võib eelkõige olla seostatav tahtlikult toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Mõõdukuse hindamisel on oluline ka relvaseaduse ja karistusseadustiku § 51 võrdlus. Selle karistusseadustiku sätte järgi võib kohus võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona omamise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteos. Lisakaristuse kohaldamise võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena. Erinevalt relvaseaduses kehtestatust ei ole nimetatud kõiki kuritegusid.

 

Siseminister

28. Siseminister märgib, et seadusega kehtestatud piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgiga ja vaidlusalused relvaseaduse sätted ei ole vastuolus põhiseadusega.

29. Ainuüksi kaalutlusõiguse puudumine ei tähenda vastuolu põhiseadusega. Seadusandja on pidanud iga kuritegu sellise tõsidusastmega hälbimiseks kehtestatud reeglistest, mis annab sellise teo toimepanija isikuomadustele piisava hinnangu, otsustamaks, et ta ei sobi tulirelva omama. Ei ole põhjust arvata, et need otsused piirangud kehtestada on langetatud kergekäeliselt ning põhiseaduslikke väärtusi kaalumata. Oht inimeste elule ja tervisele ei tähenda pelgalt tulirelvaga sooritatavat rünnet isiku elu ja tervise vastu, vaid võib tähendada ka tulirelva sattumist isikute kätte, kellel ei ole õigust relva vallata. Samuti hõlmab see tulirelva hooletust käitlemisest ja kasutamisest tekkivat ohtu. Kuriteod võivad olla erineva ohtlikkusega, ja ka kuritegusid toimepannud isikud seetõttu erinevate isiksuseomaduste ja ohtlikkusega, kuid neil on üks ühine joon – kuritegu on ühiskonnas eriliselt taunitav tegu, ning selle teo toimepanemine näitab isiku suhtumist õiguskorda ja/või suutmatust järgida kehtestatud reegleid. Isik, kellele on antud õigus tulirelva vallata ja omada peab olema suuteline järgima selleks ettenähtud reegleid.

30. Piirangu mõõdukuse kohta leiab siseminister, et piiranguga kaasnevat ei saa lugeda sellise intensiivsusega sekkumiseks, mis kaaluks üles eesmärgi kaitsta inimeste elu ja tervist tulirelvade sihiliku või hooletu väärkasutuse eest. Tulirelva omamise piirang ei võimalda isikul tegutseda tulirelvadega seotud elualadel või kasutada tulirelva oma turvalisuse tagamiseks, kuid samas ei ole tulirelvade kasutamise õigus eelduseks kuigi suurele hulgale eneseteostusviisidele.

31. Siseministri arvates ei pruugi kaalutlusõiguse võimaldamine tagada isikute võrdset kohtlemist ning seaduse ühetaolist kohaldamist. See tähendaks, et relvaloa võib omandada ka isik, kelle puhul politsei ei pea seda õigustatuks, kuid kes on selle loa välja võidelnud kohtuvaidluses menetluslikele vigadele apelleerides. Seega suureneb oht, et relvad satuvad isikute kätte, kes ei suuda nende ühiskonnale ohutut käitlemist tagada. Siseminister ei näe vajadust Eesti relvapoliitika leevendamise ja kurjategijatele relvalubade väljastamise kaalumise järele. Peab arvestama ka mõjuga, mis kaasneks relvaseaduses nimetatud sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel varasemate relvalubade andmisest keeldumise otsustele ja relvalubade kehtetuks tunnistamistele.

 

TARTU HALDUSKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

32. Relvaseaduse (RT I 2001, 65, 377; 2010, 43, 256) § 43 lõike 3 punkt 2 sätestab:

„§ 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine

[---]
(3) Soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiasutus tunnistab loa kehtetuks, kui:
[---]

2) loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu;”

 

33. Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 6 sätestab:

"§ 36. Füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud

(1) Soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes:
[---]

6) on kriminaalkorras karistatud;”.

 

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Esmalt uurib kolleegium, kas RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on asjassepuutuvad sätted (I) ja kas need piiravad vaba eneseteostuse õigust (II). Seejärel hindab kolleegium, kas need relvaseaduse sätted on formaalselt põhiseaduspärased ja sekkuvad ebaproportsionaalselt vaba eneseteostuse õigusesse (III). Lõpuks selgitab kolleegium otsuse jõustumise tagajärgi (IV).

 

I

35. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

36. Riigikohus tunnistas V. Reiljani 26. mai 2010. aasta otsusega nr 3-1-1-22-10 süüdi karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos, mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 viitab ühe alternatiivina sama seaduse § 36 lõike 1 punktile 6, mis oli V. Reiljani relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks Lõuna Prefektuuris. Alternatiivseid õiguslikke tagajärgi need sätted oma koostoimes ette ei näe. RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 põhiseadusele vastavuse korral oleks kohus pidanud kaebuse rahuldamata jätma ehk otsustama teisiti kui nende põhiseadusele mittevastavuse korral. Need relvaseaduse sätted olid seega koostoimes kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuvad sätted, sest just need normid kohustasid Lõuna Prefektuuri V. Reiljani relvaluba kehtetuks tunnistama.

37. Kolleegium märgib, et praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja läbivaatamine on Riigikohtu pädevuses vaatamata sellele, et asjassepuutuvad sätted on seotud EL-i õigusega. Nimelt on RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 osaliselt kehtestatud selleks, et võtta üle Euroopa Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/51/EÜ (direktiiv 91/477) artikliga 5.

Direktiivi 91/477 artiklist 5 tuleneb liikmesriigi kohustus lubada tulirelvi omada ja vallata üksnes selles sättes toodud tingimustele vastavatel isikutel. Muu hulgas sätestab artikli 5 punkt b tingimuse, et isik ei tohi tõenäoliselt ohustada ennast, avalikku korda ega avalikku julgeolekut, kusjuures varasem süüdimõistmine tahtliku vägivaldse kuriteo eest loetakse niisuguse ohu näitajaks. Direktiivi 91/477 artikkel 5 sätestab, et liikmesriigid võivad tulirelva valdamise loa tühistada, kui mõnda loa andmise tingimust enam ei täideta. Direktiivi 91/477 artikkel 3 sätestab, et liikmesriigid võivad oma õigusaktidega vastu võtta direktiivis sätestatust rangemaid eeskirju, kui liikmesriikide elanikele artikli 12 lõikega 2 antud õigustest ei tulene teisiti. Direktiivi 91/477 artikli 12 lõige 2 ei puuduta praeguse kohtuasja asjaolusid.

38. Riigikohtul ei ole üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti Euroopa Liidu õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt RKPJK 26. juuni 2008. aasta määrus asjas nr 3-4-1-5-08, punktid 30 ja 36).

Kolleegiumi hinnangul jätab direktiiv 91/477 liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. Kuigi direktiivi 91/477 artiklid 5 ja 3 ei välista võimalust tunnistada kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba kehtetuks asjassepuutuvates sätetes toodud viisil, selgitab kolleegium allpool, miks see ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega.

39. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 seotust EL‑i õigusega ja nende sätete vastavust eelmises punktis viidatud direktiivile oleks pidanud kontrollima põhivaidlust lahendanud halduskohus (vt eespool viidatud määrus asjas nr 3-4-1-5-08, punktid 31 ja 42). Direktiiviga 91/477 liikmesriigile jäetud otsustusvabadust arvestades on aga ilmne, et asjassepuutuvad sätted ei ole selle direktiiviga vastuolus. Riigikohtul ei ole seetõttu mõistlik jätta halduskohtu taotlust läbi vaatamata üksnes sel põhjusel, et põhivaidlust lahendanud kohus ei kontrollinud sätete seotust EL-i õigusega ega nende vastavust direktiivile 91/477.

 

II

40. Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 12; RKPJK 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13; RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 22). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt RKÜK 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13).

41. Relvaga on võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. JahiS § 38 lõige 1 sätestab, et kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kellel ei ole relvaluba. JahiS § 38 lõige 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab relvaluba jahil kaasas olema.

42. Jahti võib pidada ainult kindlate seaduses nimetatud relvadega. JahiS § 39 lõike 1 punktid 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv.

43. RelvS § 29 lõikega 3 on seadusandja pidanud vajalikuks eristada jahitulirelvana kasutatavaid püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. V. Reiljani vaba eneseteostuse õigust, mille kohaselt on tal õigus relvaga jahti pidada, saab seega piirata vaid kolme jahipüssi relvaloa kehtetuks tunnistamine. Püstoli relvaloa kehtetuks tunnistamine ei saa piirata relvaga jahipidamise õigust, mis on hõlmatud vaba eneseteostuse õigusega.

44. Turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, kuid relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 24). Tulenevalt RelvS § 28 lõike 1 punktist 4 võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel. V. Reiljan on turvalisuse tagamiseks soetanud püstoli. Ka jahipüsside kasutamine turvalisuse tagamise eesmärgil ei ole keelatud. Seega saab V. Reiljani vaba eneseteostuse õigust, mille kohaselt on tal õigus relvaga turvalisust tagada, piirata nii püstoli relvaloa kui ka kolme jahipüssi relvaloa kehtetuks tunnistamine.

45. Pärast relvalubade kehtetuks tunnistamist asjassepuutuvate sätete alusel pidi V. Reiljan relvad politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga turvalisust tagada. Seetõttu piiravad need sätted V. Reiljani PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust.

 

III

46. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusesse ei tähenda veel iseenesest selle õiguse rikkumist. Põhiõigust piirav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).

47. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 8). Kolleegiumi hinnangul vastab asjassepuutuv regulatsioon formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

48. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusnorm on kehtestatud põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks ja on selle saavutamiseks proportsionaalne.

49. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on varem leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamise legitiimne eesmärk võib olla inimeste elu ja tervise kaitsmine (RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 33). Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadusest tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega (Riigikohtu üldkogu 25. veebruari 2004. aasta otsus asjas nr 3-3-1-60-03, punkt 21). Kolleegium asub seisukohale, et ka kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on lubatud, et tagada inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi julgeolek ja avalik kord. Nimetatud eesmärgid ei ole põhiseadusega vastuolus. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võib olla õigustatud ka muude asjaoludega.

50. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, punkt 16).

51. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt RKPJK 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

52. Kuriteo eest süüdi mõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv abinõu, sest sellega on võimalik saavutada teiste isikute elu ning tervise kaitsmine ja riigi julgeoleku ning avaliku korra tagamine. Kui isik on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, siis võib ta olla ohtlik ja saaks relva kasutada uute kuritegude toimepanemiseks. See võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine tähendab RelvS § 44 kohaselt seda, et isik peab relvaloa ning soetamisloa ja relva andma üle politseiasutusele ja ta ei saa seetõttu relva kasutades põhjustada ohtu nimetatud õigushüvedele.

53. Piirang on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik. Kolleegiumi hinnangul ei ole relvaloa kehtivuse peatamisele muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et kuriteo toimepannud isik ei ohusta relvaga teiste isikute elu, tervist, riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kolleegium kaalus relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisest leebema vahendina loa kehtivuse peatamist kuni kuriteo eest karistatud isiku karistusandmete kustutamiseni karistusregistri seaduse kohaselt. Kolleegium leiab siiski, et relvaloa või soetamisloa peatamine ei ole eesmärkide saavutamiseks sama tõhus kui loa kehtetuks tunnistamine. Loa kehtivuse peatamise korral tuleks luba pärast karistusandmete kustutamist automaatselt tagastada. Varem kriminaalkorras karistatud isiku puhul on aga vajalik ka pärast karistusandmete kustutamist uuesti veenduda, et isik sobib relva käitlema.

54. Kolleegium leiab, et kuriteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole mõõdukas.

55. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (vt RKPJK 17. märtsi 1999. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-99, punkt 13). Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda.

56. Eelnimetatud asjassepuutuvate normidega põhjustatud piirang on väga intensiivne. Soetamisloa ja relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab iga kuriteo eest karistatud isiku vaba eneseteostust viisil, mis võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu.

57. Erinevalt kahtlustatavast või süüdistatavast on kriminaalkorras karistatud isiku teole ja tema isikule juba hinnang antud. Kolleegium nõustub Lõuna Prefektuuriga, et kuriteo toimepannud isik on olulisel määral rikkunud kehtivat õiguskorda. Kolleegium nõustub ka siseministriga, et kuritegu on ühiskonnas eriliselt taunitav tegu, ja selle teo toimepanemine näitab kas isiku suhtumist õiguskorda või suutmatust järgida kehtivaid reegleid. Selle kinnituseks on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

58. Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Samas nõustub kolleegium Tartu Halduskohtu seisukohaga, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata.

59. Kolleegium on seisukohal, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Kolleegiumi arvates ei saa igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ka tõenäosus, et kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba kehtetuks.

60. Riigikohus on varem leidnud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 17). Kolleegium leiab, et ka relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo asjaoludega. Kolleegium soovib aga rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks.

61. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjas leidis Tartu Halduskohus, et kriminaalkorras karistatud isikut ja kuriteo asjaolusid arvestades ei olnud relvaloa kehtetuks tunnistamine teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks proportsionaalne vahend. Selles kriminaalasjas mõisteti isik süüdi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Tegemist ei olnud isikuvastase kuriteoga. Selle teo toimepanemisel ei kasutanud isik relva.

62. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kriminaalkorras karistatud isiku relva soetamise loa või relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et kriminaalkorras karistatud isik ei tarvitse loa kehtetuks tunnistamisega kaitstavaid õigushüvesid kahjustada.

63. Lähtudes eelnevast, tunnistab kolleegium RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 vastuolus olevaks PS § 19 lõikega 1 ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

64. Kolleegium lisab, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele.

65. Kolleegium märgib, et eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 60). Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.

 

IV

66. Käesoleva otsuse jõustumine ei too endaga kaasa seda, et politseiasutuste otsused karistatud isikute soetamislubade ja relvalubade kehtetuks tunnistamise kohta muutuvad automaatselt kehtetuks. Kriminaalkorras karistatud isikul, kelle relvaluba on tunnistatud kehtetuks, on võimalus taotleda selle haldusakti kehtetuks tunnistamist, juhindudes haldusmenetluse seaduses ettenähtud haldusakti kehtetuks tunnistamise ja menetluse uuendamise sätetest.

67. Kolleegium selgitab, et politseiasutustel tuleb seni, kuni seadusandja ei ole relvaseaduse regulatsiooni muutnud, lähtuda kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel käesolevast otsusest ja RelvS § 43 lõikest 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

 

Märt Rask, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Harri Salmann