Teksti suurus:

Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:27.04.2006
Avaldamismärge:RT II 2006, 19, 51

Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon

Vastu võetud 17.10.2003

Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni heakskiitmine

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Pariis, 17. oktoober 2003

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsiooni (edaspidi UNESCO) peakonverents, kogunenud oma 32. istungjärgul 29. septembrist 17. oktoobrini 2003. aastal Pariisis,

viidates inimõigusi käsitlevatele dokumentidele, eelkõige 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonile, 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile,

arvestades vaimse kultuuripärandi tähtsust kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagatisena, mida on rõhutatud UNESCO 1989. aasta traditsioonilise kultuuri ja folkloori kaitse soovituses, UNESCO 2001. aasta kultuurilise mitmekesisuse ülddeklaratsioonis ja kultuuriministrite kolmandal ümarlaual vastuvõetud 2002. aasta Istanbuli deklaratsioonis,

arvestades vaimse kultuuripärandi ning ainelise kultuuri- ja looduspärandi tihedat omavahelist seotust,

tunnistades, et üleilmastumine ja sotsiaalsed muutused loovad tingimusi kogukondadevaheliseks uuendatud dialoogiks, kuid, niisamuti kui sallimatus, tekitavad tõsise ohu, et vaimse kultuuripärandi seisund halveneb või pärand kaob ja hävib, eelkõige selle kaitseks vajalike vahendite puudumise tõttu,

olles teadlik ülemaailmsest soovist ja huvist kaitsta inimkonna vaimset kultuuripärandit,

tunnistades, et kogukondadel, eelkõige põlisrahva kogukondadel, rühmadel ja mõnel juhul üksikisikutel, on vaimse kultuuripärandi loomisel, kaitsmisel, hoidmisel ja taastamisel tähtis osa, kuna nii aidatakse rikastada kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust,

nentides UNESCO tegevuse kaugeleulatuvat mõju normatiivsete kultuuripärandi kaitse dokumentide, eelkõige 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooni kehtestamisel,

nentides lisaks, et ei ole ühtegi mitmepoolset siduvat vaimse kultuuripärandi kaitse dokumenti,

arvestades, et olemasolevaid kultuuri- ja looduspärandit käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid, soovitusi ja otsuseid tuleb tõhusalt täiendada ning lisada uusi vaimset kultuuripärandit käsitlevaid sätteid,

arvestades vajadust tõsta eeskätt noorte teadlikkust vaimse kultuuripärandi olulisusest ja selle kaitsest,

arvestades, et rahvusvaheline üldsus peaks koos käesoleva konventsiooni osalistega kaasa aitama sellise pärandi kaitsele koostöö ja vastastikuse abi vaimus,

meenutades UNESCO vaimset kultuuripärandit käsitlevaid programme, eelkõige inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste väljakuulutamist,

arvestades vaimse kultuuripärandi hindamatut rolli inimesi ühendamisel, mis tagab nende suhtlemise ja üksteise mõistmise,

I. ÜLDSÄTTED

Artikkel 1. Konventsiooni eesmärgid

Konventsiooni eesmärgid on:
a) kaitsta vaimset kultuuripärandit;
b) tagada austus asjaomaste kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu;
c) tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi ja selle hindamise tagamise olulisusest;
d) pakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi.

Artikkel 2. Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid.

1. Vaimne kultuuripärand – tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust. Konventsiooni kohaldamisel arvestatakse ainult sellise vaimse kultuuripärandiga, mis on kooskõlas inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste dokumentidega, kogukondade, rühmade ja üksikisikute vastastikuse austuse nõuetega ja säästva arengu nõuetega.

2. Lõikes 1 määratletud vaimne kultuuripärand väljendub muu hulgas järgmistes valdkondades:
a) suulised traditsioonid ja väljendusvormid, kaasa arvatud keel kui vaimse kultuuripärandi edasiandmise vahend;
b) esituskunstid;
c) kogukondlik tegevus, rituaalid ja pidulikud sündmused;
d) looduse ja universumiga seotud teadmised ja tavad;
e) traditsioonilised käsitööoskused.

3. Kaitse – meetmed, mis on ette nähtud vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamiseks, sealhulgas sellise pärandi eri aspektide identifitseerimiseks, dokumenteerimiseks, uurimiseks, säilitamiseks, kaitseks, edendamiseks, esiletõstmiseks, edasiandmiseks (eelkõige ametliku ja vabahariduse kaudu) ning taaselustamiseks.

4. Konventsiooniosalised – riigid, kelle suhtes konventsioon on jõustunud ja siduv.

5. Konventsiooni kohaldatakse mutatis mutandis artiklis 33 nimetatud territooriumide suhtes, mis on saanud konventsiooniosaliseks nimetatud artikli nõuete kohaselt. Selles ulatuses laieneb mõiste «konventsiooniosalised» ka neile territooriumidele.

Artikkel 3. Seos muude rahvusvaheliste dokumentidega

Ühtegi konventsiooni sätet ei tohiks tõlgendada nii, et see:
a) muudab 1972. aasta maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga hõlmatud maailma kultuuripärandi staatust või vähendab selle kaitstuse astet, kui pärandvaraga on vahetult seotud vaimse kultuuripärandi objekt, või
b) mõjutab konventsiooniosaliste õigusi ja kohustusi, mis tulenevad intellektuaalse omandi õigusi või bioloogilisi või ökoloogilisi varusid käsitlevast rahvusvahelisest dokumendist, mille osalised nad on.

II. KONVENTSIOONI ORGANID

Artikkel 4. Konventsiooniosaliste üldkogu

1. Moodustatakse konventsiooniosaliste üldkogu (edaspidi üldkogu). Üldkogu on konventsiooni volitatud organ.

2. Üldkogu koguneb korralisele istungjärgule üks kord kahe aasta jooksul. Üldkogu võib kokku tulla erakorralisele istungjärgule oma otsuse alusel või vaimse kultuuripärandi kaitse valitsustevahelise komitee või vähemalt ühe kolmandiku konventsiooniosaliste taotlusel.

3. Üldkogu võtab vastu oma töökorra.

Artikkel 5. Vaimse kultuuripärandi kaitse valitsustevaheline komitee

1. UNESCOs moodustatakse vaimse kultuuripärandi kaitse valitsustevaheline komitee (edaspidi komitee). See koosneb 18 konventsiooniosalise esindajatest, kes on valitud konventsiooniosaliste üldkogul pärast konventsiooni jõustumist artikli 34 kohaselt.

2. Kui konventsiooniosaliste riikide arv jõuab 50ni, siis komitee liikmesriikide arv tõuseb 24ni.

Artikkel 6. Komitee liikmesriikide valimine ja volituste tähtajad

1. Komitee liikmesriikide valimisel järgitakse tasakaalustatud geograafilise esindatuse ja rotatsiooni põhimõtteid.

2. Komitee liikmesriigid valitakse konventsiooniosaliste üldkogul neljaks aastaks.

3. Esimestel valimistel valitud komitee liikmesriikidest on pooltel volituste tähtaeg kaks aastat. Need riigid valitakse loosi teel esimestel valimistel.

4. Iga kahe aasta järel vahetab üldkogu pooled komitee liikmesriikidest välja.

5. Vabade kohtade täitmiseks valib komitee vajaliku arvu uusi komitee liikmesriike.

6. Komitee liikmesriike ei valita kaheks järjestikuseks tähtajaks.

7. Komitee liikmesriigid valivad oma esindajateks isikud, kes on pädevad vaimse kultuuripärandi eri valdkondades.

Artikkel 7. Komitee ülesanded

Ilma et see piiraks komiteele konventsiooniga antud muude eelisõiguste kohaldamist, on komitee ülesanded:
a) edendada konventsiooni eesmärkide saavutamist ning soodustada ja jälgida konventsiooni rakendamist;
b) suunata praktikat ja anda soovitusi vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmete kohta;
c) ette valmistada ja esitada üldkogule kinnitamiseks fondi vahendite kasutamise esialgne kava kooskõlas artikliga 25;
d) leida võimalusi vahendite suurendamiseks ja võtta selleks vajalikud meetmed kooskõlas artikliga 25;
e) ette valmistada ja esitada üldkogule kinnitamiseks suunised konventsiooni rakendamiseks;
f) kontrollida  artikli 29 kohaselt konventsiooniosaliste aruandeid ja teha neist üldkogu jaoks kokkuvõtteid;
g) vaadata läbi konventsiooniosaliste taotlused ja kooskõlas komitee kehtestatud ja üldkogu kinnitatud objektiivsete valikukriteeriumidega otsustada:
i) artiklites 16, 17 ja 18 nimetatud nimekirjadesse kandmine ja ettepanekute tegemine;
ii) rahvusvahelise abi andmine artikli 22 kohaselt.

Artikkel 8. Komitee töömeetodid

1. Komitee allub üldkogule. Komitee annab üldkogule aru oma tegevusest ja otsustest.

2. Komitee töökorra vastuvõtmiseks peab poolthääli olema vähemalt kaks kolmandikku.

3. Komitee võib moodustada ajutisi nõuandeorganeid, mida ta peab oma ülesannete täitmiseks vajalikuks.

4. Komitee võib eri küsimustes nõupidamiseks kutsuda oma koosolekutele avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke asutusi ning eraisikuid, kes on tunnistatud pädevaks vaimse kultuuripärandi eri valdkondades.

Artikkel 9. Nõuandvate organisatsioonide akrediteerimine

1. Komitee teeb üldkogule ettepaneku akrediteerida pädevaks tunnistatud vabaühendused vaimse kultuuripärandi valdkonnas komiteed nõustava organina.

2. Komitee teeb üldkogule ettepaneku sellise akrediteerimise kriteeriumide ja üksikasjade kohta.

Artikkel 10. Sekretariaat

1. Komiteed abistab UNESCO sekretariaat.

2. Sekretariaat valmistab ette üldkogu ja komitee dokumendid, nende koosolekute päevakorra kavad ning tagab nende otsuste rakendamise.

III. VAIMSE KULTUURIPÄRANDI RIIKLIK KAITSE

Artikkel 11. Konventsiooniosaliste ülesanded

Konventsiooniosaline:
a) võtab meetmeid, et tagada oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi kaitse;
b) teeb kindlaks ja määratleb kogukondade, rühmade ja asjaomaste vabaühenduste osavõtul artikli 2 lõikes 3 osutatud kaitsemeetmete võtmiseks oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi eri elemendid.

Artikkel 12. Nimistud

1. Selleks et tagada kultuuripärandi kindlakstegemine eesmärgiga seda kaitsta, koostab iga konventsiooniosaline oma oludest lähtudes ühe või mitu oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi nimistut. Nimistuid ajakohastatakse korrapäraselt.

2. Konventsiooniosaline annab artikli 29 kohaselt kindlate ajavahemike järel komiteele esitatud aruandega asjakohast teavet nimistute kohta.

Artikkel 13. Muud kaitsemeetmed

Selleks et tagada oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi kaitse, arendamine ja edendamine, seab konventsiooniosaline eesmärgiks:
a) vastu võtta üldine tegevuskava, mille eesmärk on edendada vaimse kultuuripärandi rolli ühiskonnas ja integreerida sellise pärandi kaitse arengukavadesse;
b) määrata või moodustada oma territooriumil leiduva vaimse kultuuripärandi kaitseks pädev asutus või asutused;
c) edendada teaduslikku, tehnilist ja kunstialast uurimist ning uurimismeetodeid vaimse kultuuripärandi ja eelkõige ohustatud vaimse kultuuripärandi tõhusa kaitsmise eesmärgil;
d) võtta asjakohaseid õiguslikke, tehnilisi, haldus-, majandus- ja finantsmeetmeid eesmärgiga:
i) aidata kaasa vaimse kultuuripärandi korralduse alast koolitust pakkuvate institutsioonide loomisele või tugevdamisele ning sellise pärandi edasiandmisele foorumite ja kohtade kaudu, mis on ette nähtud pärandi esitamiseks või väljendamiseks;
ii) tagada juurdepääs vaimsele kultuuripärandile, austades juurdepääsu suhtes kehtivaid tavasid;
iii) moodustada vaimse kultuuripärandi dokumendiasutused ja lihtsustada juurdepääsu nendele.

Artikkel 14. Haridus, teadlikkuse tõstmine ja suutlikkuse suurendamine

Konventsiooniosaline seab asjakohaste vahendite abil eesmärgiks:
a) tagada vaimse kultuuripärandi tunnustamist, austamist ja esiletõstmist ühiskonnas eelkõige:
i) üldsusele ja eeskätt noortele suunatud kasvatus- ja teavituskavade kaudu;
ii) asjaomastele kogukondadele ja rühmadele suunatud haridus- ja kutseõppeprogrammide kaudu;
iii) vaimse kultuuripärandi kaitse suutlikkuse suurendamisele suunatud tegevuse, eelkõige korralduse ja teadusuuringute kaudu, ja
iv) teadmiste edasiandmise mitteformaalsete kanalite kaudu;
b) teavitada üldsust pärandit ähvardavatest ohtudest ja konventsiooni kohaselt elluviidud tegevusest;
c) edendada vaimse kultuuripärandi avaldumiseks vajalike looduslike alade ja mälestiste kaitse alast haridust.

Artikkel 15. Kogukondade, rühmade ja üksikisikute osalemine

Vaimse kultuuripärandi kaitsemeetmete alusel seab iga konventsiooniosaline eesmärgiks tagada võimalikult laiaulatuslikku selliste kogukondade, rühmade ja vajaduse korral üksikisikute osalust, kes loovad, säilitavad ja annavad sellist pärandit edasi, ning kaasata neid aktiivselt pärandi korraldusse.

IV. VAIMSE KULTUURIPÄRANDI RAHVUSVAHELINE KAITSE

Artikkel 16. Inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri

1. Selleks et tagada vaimse kultuuripärandi parem nähtavus ja teadlikkus pärandi olulisusest ning soodustada kultuurilist mitmekesisust austavat dialoogi, koostab ja avaldab komitee asjaomaste konventsiooniosaliste ettepanekute alusel inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ning ajakohastab seda.

2. Komitee koostab ja saadab üldkogule kinnitamiseks esindusnimekirja koostamise, ajakohastamise ja avaldamise kriteeriumid.

Artikkel 17. Kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri

1. Selleks et võtta asjakohaseid kaitsemeetmeid, koostab ja avaldab komitee kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja, ajakohastab seda ning kannab sellise pärandi asjaomase konventsiooniosalise taotlusel nimekirja.

2. Komitee koostab ja esitab üldkogule kinnitamiseks nimekirja koostamise, ajakohastamise ja avaldamise kriteeriumid.

3. Äärmiselt kiireloomulistel juhtudel, mille objektiivsed kriteeriumid tuleb üldkogul komitee ettepanekul kinnitada, võib komitee kanda asjaomase pärandiobjekti lõikes 1 nimetatud nimekirja pärast asjaomase konventsiooniosalisega nõupidamist.

Artikkel 18. Programmid, projektid ja tegevus vaimse kultuuripärandi kaitseks

1. Konventsiooniosaliste esitatud ettepanekute alusel ning komitee kindlaksmääratud ja üldkogu kinnitatud kriteeriumide kohaselt valib ja edendab komitee korrapäraselt pärandi kaitseks riiklikke ja piirkondlikke programme, projekte ja tegevusi, mis komitee arvates kõige paremini kajastavad konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke, arvestades arengumaade erivajadusi.

2. Sel eesmärgil võtab komitee konventsiooniosalistelt vastu rahvusvahelise abi taotlused, tutvub nendega ja kinnitab need ettepanekute ettevalmistamiseks.

3. Lisaks projektide, programmide ja tegevuste elluviimisele levitab komitee häid tavasid, kasutades enda määratud vahendeid.

V. RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ JA ABI

Artikkel 19. Koostöö

1. Konventsiooni kohaldamisel hõlmab rahvusvaheline koostöö muu hulgas teabe ja kogemuste vahetamist, ühisettevõtmisi ning konventsiooniosalistele vaimse kultuuripärandi kaitsel abimehhanismide loomist.

2. Ilma et see piiraks riigi õigusakte, tavaõigust ja praktikat, tunnistavad konventsiooniosalised, et vaimse kultuuripärandi kaitse on inimkonna üldistes huvides ning sel eesmärgil kohustuvad nad tegema kahepoolset, piirkondlikku ja rahvusvahelist koostööd.

Artikkel 20. Rahvusvahelise abi eesmärgid

Rahvusvahelise abi eesmärgid võivad olla järgmised:
a) kaitsta pärandit, mis on kantud kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja;
b) koostada nimistuid artiklites 11 ja 12 määratletud tähenduses;
c) toetada programme, projekte ja tegevusi, mis on suunatud vaimse kultuuripärandi kaitsele ja mida viiakse ellu riiklikul ja piirkondlikul tasandil;
d) muud eesmärgid, mida komitee peab vajalikuks.

Artikkel 21. Rahvusvahelise abi vormid

Abi andmist komiteelt konventsiooniosalisele korraldatakse artiklis 7 ettenähtud suuniste ja artiklis 24 osutatud kokkuleppe kohaselt ning abi võib hõlmata:
a) kaitse eri aspekte käsitlevat uurimistööd;
b) ekspertide ja spetsialistide saatmist;
c) töötajate koolitamist;
d) normide ja muude meetmete väljatöötamist;
e) infrastruktuuri rajamist ja ülalpidamist;
f) seadmete ja oskusteabega varustamist;
g) tehnilise ja rahalise toetuse muid vorme, sealhulgas vajaduse korral madala intressiga laenude andmist ja annetuste tegemist.

Artikkel 22. Rahvusvahelise abi saamise tingimused

1. Komitee kehtestab rahvusvahelise abi taotluste läbivaatamise korra, täpsustab taotluses nõutava teabe, näiteks ettenähtud meetmed koos hinnangulise maksumusega.

2. Kriisiolukordades vaatab komitee abitaotlused läbi võimalikult kiiresti.

3. Otsuse tegemiseks korraldab komitee uuringud ja konsultatsioonid, mida ta peab vajalikuks.

Artikkel 23. Rahvusvahelise abi taotlused

1. Konventsiooniosaline võib komiteele esitada rahvusvahelise abi taotluse, et kaitsta oma territooriumil leiduvat vaimset kultuuripärandit.

2. Kaks või enam konventsiooniosalist võivad taotluse esitada ka ühiselt.

3. Taotlus sisaldab artikli 22 lõikes 1 ettenähtud teavet koos vajalike dokumentidega.

Artikkel 24. Abi saavate konventsiooniosaliste ülesanded

1. Rahvusvahelise abi andmist reguleeritakse abi saava konventsiooniosalise ja komitee kokkuleppega, mis peab olema kooskõlas konventsiooniga.

2. Üldjuhul kannab abi saav konventsiooniosaline oma vahendite piires osa nende kaitsemeetmete maksumusest, mille jaoks rahvusvahelist abi antakse.

3. Abi saav konventsiooniosaline esitab komiteele vaimse kultuuripärandi kaitseks antud abi kasutamise aruande.

VI. VAIMSE KULTUURIPÄRANDI FOND

Artikkel 25. Fondi olemus ja vahendid

1. Luuakse vaimse kultuuripärandi kaitse fond (edaspidi fond).

2. Fond koosneb sihtfondidest, mis on moodustatud UNESCO rahanduseeskirja kohaselt.

3. Fondi vahendid on:
a) konventsiooniosaliste sissemaksed;
b) UNESCO peakonverentsi poolt selleks eesmärgiks eraldatud raha;
c) sissemaksed, kingitused või pärandused:
i) teistelt riikidelt;
ii) Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni süsteemi kuuluvatelt organisatsioonidelt ja programmidelt, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Arenguprogrammilt, ja teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt;
iii) avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt asutustelt ja eraisikutelt;
d) fondi vahendite intressid;
e) korjandustel kogutud raha ja fondi kasuks organiseeritud ürituste tulu;
f) komitee koostatud fondi eeskirjas ettenähtud muud vahendid.

4. Komiteepoolne vahendite kasutamine otsustatakse üldkogu kehtestatud suuniste alusel.

5. Komitee võib võtta vastu eriprojektidega seotud sissemakseid ja muud abi üldisteks ja konkreetseteks eesmärkideks, tingimusel et komitee on need projektid kinnitanud.

6. Fondi tehtud sissemakseid ei või siduda poliitiliste, majanduslike ega muude tingimustega, mis on konventsiooni eesmärkidega vastuolus.

Artikkel 26. Konventsiooniosaliste sissemaksed fondi

1. Ilma et see piiraks täiendavaid vabatahtlikke sissemakseid, kohustuvad konventsiooniosalised tegema fondi vähemalt iga kahe aasta järel sissemakse, mille suuruse määrab üldkogu kindlaks ühtse protsendina, mis kehtib kõigi riikide suhtes. Üldkogu otsus võetakse vastu nende kohalolnud ja hääletanud konventsiooniosaliste häälteenamusega, kes ei ole teinud lõikes 2 osutatud deklaratsiooni. Mingil juhul ei tohi konventsiooniosalise sissemakse ületada 1 protsenti tema rahalisest toetusest UNESCO põhieelarvesse.

2. Konventsiooni artiklis 32 või artiklis 33 nimetatud riik võib deklareerida oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiule andes, et tema jaoks ei ole lõige 1 siduv.

3. Kui konventsiooniosaline soovib lõikes 2 osutatud deklaratsiooni tagasi võtta, teavitab ta sellest UNESCO peadirektorit. Deklaratsiooni tagasivõtmine ei jõustu riigi poolt maksmisele kuuluva rahalise sissemakse suhtes kuni kuupäevani, kui avatakse üldkogu järgmine istungjärk.

4. Võimaldamaks komiteel oma tegevust tõhusalt kavandada, teevad lõikes 2 osutatud deklaratsiooni esitanud konventsiooniosalised sissemakseid regulaarselt vähemalt iga kahe aasta järel ning sissemaksete summa peaks olema võimalikult sarnane summaga, mille nad oleksid võlgnenud, kui lõige 1 oleks nende suhtes siduv.

5. Konventsiooniosaline, kel on võlgnevusi oma kohustusliku või vabatahtliku sissemakse maksmisega jooksval aastal ning vahetult eelnenud kalendriaastal, ei saa olla komitee liige; see ei kehti esmakordsel valimisel. Sellise juba komitee liikmeks oleva riigi volituste kestus lõpeb artiklis 6 sätestatud valimiste ajal.

Artikkel 27. Täiendavad vabatahtlikud sissemaksed fondi

Konventsiooniosalised, kes soovivad lisaks artiklis 26 ettenähtud sissemaksetele teha vabatahtlikke sissemakseid, teatavad sellest võimalikult kiiresti komiteele, et komitee saaks vastavalt kavandada oma toiminguid.

Artikkel 28. Vahendite kogumise rahvusvahelised kampaaniad

Konventsiooniosalised toetavad võimaluste piires rahvusvahelisi vahendite kogumise kampaaniaid, mis on organiseeritud fondi kasuks UNESCO egiidi all.

VII. ARUANDED

Artikkel 29. Konventsiooniosaliste aruanded

Konventsiooniosalised esitavad komiteele selle määratud vormis ja ajal aruande õiguslike ja muude konventsiooni rakendamiseks võetud meetmete kohta.

Artikkel 30. Komitee aruanded

1. Oma tegevuse ja artiklis 29 nimetatud konventsiooniosaliste aruannete põhjal esitab komitee igal oma istungjärgul aruande üldkogule.

2. Aruanne edastatakse UNESCO peakonverentsile.

VIII. ÜLEMINEKUKLAUSEL

Artikkel 31. Seos inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste väljakuulutamisega

1. Komitee lisab inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja objektid, mis on enne konventsiooni jõustumist kuulutatud inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteosteks.

2. Selliste objektide lisamine inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja ei mõjuta tulevastele kannetele kehtestatud kriteeriume, mille kohta on otsus tehtud artikli 16 lõike 2 kohaselt.

3. Pärast konventsiooni jõustumist uusi meistriteoseid välja ei kuulutata.

IX. LÕPPSÄTTED

Artikkel 32. Ratifitseerimine või heakskiitmine

1. Konventsioon tuleb UNESCO liikmesriikidel ratifitseerida või heaks kiita oma põhiseadusest tuleneva menetluse kohaselt.

2. Ratifitseerimis- või heakskiitmiskirjad antakse hoiule UNESCO peadirektorile.

Artikkel 33. Ühinemine

1. Konventsioon on ühinemiseks avatud UNESCOsse mittekuuluvatele riikidele, keda UNESCO peakonverents on kutsunud konventsiooniga ühinema.

2. Konventsioon on ühinemiseks avatud territooriumidele, mille omavalitsuslikku staatust on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tunnustanud, kuid mis ei ole saavutanud täielikku iseseisvust peaassamblee resolutsiooni nr 1514 (XV) järgi, ja mis on pädevad konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, sealhulgas pädevad sõlmima nende küsimustega seotud lepinguid.

3. Ühinemiskiri antakse hoiule UNESCO peadirektorile.

Artikkel 34. Jõustumine

Konventsioon jõustub pärast kolme kuu möödumist kolmekümnenda ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast nende riikide suhtes, kes on oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja enne seda kuupäeva hoiule andnud. Teiste konventsiooniosaliste suhtes jõustub konventsioon pärast kolme kuu möödumist nende ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 35. Föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem

Konventsiooniosaliste suhtes, kellel on föderaalne või mitteunitaarne põhiseaduslik süsteem, kehtivad järgmised sätted:
a) konventsiooni sätete puhul, mille rakendamine kuulub seadusandliku föderaal- või keskvõimu pädevusse, on föderaal- ja keskvalitsuse kohustused samasugused nagu konventsiooniosalistel, kes ei ole föderaalriigid;
b) konventsiooni sätete puhul, mille rakendamine kuulub eraldi osariikide, liidumaade, provintside või kantonite jurisdiktsiooni alla, kes liitriigi põhiseadusest tuleneva süsteemi alusel ei ole kohustatud võtma seadusandlikke meetmeid, teatab föderaalvalitsus selliste osariikide, liidumaade, provintside või kantonite pädevatele asutustele neist sätetest koos soovitusega nende vastuvõtmiseks.

Artikkel 36. Denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida.

2. Denonsseerimisest teatatakse UNESCO peadirektorile hoiule antava kirjaliku dokumendiga.

3. Denonsseerimine jõustub kaheteistkümne kuu möödumisel denonsseerimiskirja kättesaamisest. Kuni taganemise jõustumise kuupäevani ei mõjuta see mingil viisil denonsseeriva konventsiooniosalise rahalisi kohustusi.

Artikkel 37. Hoiulevõtja ülesanded

UNESCO peadirektor kui konventsiooni hoiulevõtja teavitab organisatsiooni liikmesriike, artiklis 33 nimetatud organisatsiooni mittekuuluvaid riike ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni artiklites 32 ja 33 nimetatud ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade hoiulevõtmisest ning artiklis 36 sätestatud denonsseerimistest.

Artikkel 38. Muudatused

1. Konventsiooniosaline võib peadirektorile saadetud kirjaliku teatega teha ettepaneku konventsiooni muutmiseks. Peadirektor edastab nimetatud teate konventsiooniosalistele. Kui kuue kuu jooksul pärast teate edastamise kuupäeva vastavad vähemalt pooled konventsiooniosalised taotlusele pooldavalt, esitab peadirektor selle ettepaneku üldkogu järgmisel istungjärgul aruteluks ja võimalikuks vastuvõtmiseks.

2. Muudatused võetakse vastu kohalolnud ja hääletanud konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega.

3. Pärast vastuvõtmist esitatakse konventsiooni muudatused konventsiooniosalistele ratifitseerimiseks, heakskiitmiseks või nendega ühinemiseks.

4. Muudatused jõustuvad pärast kolme kuu möödumist päevast, mil kaks kolmandikku konventsiooniosalistest on lõikes 3 nimetatud kirja hoiule andnud, kuid ainult nende konventsiooniosaliste suhtes, kes on muudatused ratifitseerinud, heaks kiitnud või nendega ühinenud. Seejärel jõustub muudatus riigi suhtes, kes ratifitseerib või kiidab heaks muudatuse või ühineb sellega, pärast kolme kuu möödumist selle konventsiooniosalise ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise päevast.

5. Lõigetes 3 ja 4 esitatud korda ei kohaldata komitee liikmesriikide arvu käsitleva artikli 5 muudatuste suhtes. Need muudatused jõustuvad vastuvõtmisega samal ajal.

6. Riiki, kes saab konventsiooni osaliseks pärast muudatuste jõustumist lõike 4 kohaselt ja kes ei ole muud soovi väljendanud, käsitatakse:
a) muudetud konventsiooni osalisena ja
b) muutmata konventsiooni osalisena nende konventsiooniosaliste suhtes, kes ei ole end muudatustega sidunud.

Artikkel 39. Autentsed tekstid

Konventsioon on koostatud araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles, kõik kuus teksti on võrdselt autentsed.

Artikkel 40. Registreerimine

Konventsioon registreeritakse UNESCO peadirektori taotlusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis.

CONVENTION FOR THE SAFEGUARDING OF THE INTANGIBLE CULTURAL HERITAGE
Done at Paris, this third day of November 2003

The General Conference of the United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization hereinafter referred to as UNESCO, meeting in Paris, from 29 September to 17 October 2003, at its 32nd session,

Referring to existing international human rights instruments, in particular to the Universal Declaration on Human Rights of 1948, the International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights of 1966, and the International Covenant on Civil and Political Rights of 1966,

Considering the importance of the intangible cultural heritage as a mainspring of cultural diversity and a guarantee of sustainable development, as underscored in the UNESCO Recommendation on the Safeguarding of Traditional Culture and Folklore of 1989, in the UNESCO Universal Declaration on Cultural Diversity of 2001, and in the Istanbul Declaration of 2002 adopted by the Third Round Table of Ministers of Culture,

Considering the deep-seated interdependence between the intangible cultural heritage and the tangible cultural and natural heritage,

Recognizing that the processes of globalization and social transformation, alongside the conditions they create for renewed dialogue among communities, also give rise, as does the phenomenon of intolerance, to grave threats of deterioration, disappearance and destruction of the intangible cultural heritage, in particular owing to a lack of resources for safeguarding such heritage,

Being aware of the universal will and the common concern to safeguard the intangible cultural heritage of humanity,

Recognizing that communities, in particular indigenous communities, groups and, in some cases, individuals, play an important role in the production, safeguarding, maintenance and re-creation of the intangible cultural heritage, thus helping to enrich cultural diversity and human creativity,

Noting the far-reaching impact of the activities of UNESCO in establishing normative instruments for the protection of the cultural heritage, in particular the Convention for the Protection of the World Cultural and Natural Heritage of 1972,

Noting further that no binding multilateral instrument as yet exists for the safeguarding of the intangible cultural heritage,

Considering that existing international agreements, recommendations and resolutions concerning the cultural and natural heritage need to be effectively enriched and supplemented by means of new provisions relating to the intangible cultural heritage,

Considering the need to build greater awareness, especially among the younger generations, of the importance of the intangible cultural heritage and of its safeguarding,

Considering that the international community should contribute, together with the States Parties to this Convention, to the safeguarding of such heritage in a spirit of cooperation and mutual assistance,

Recalling UNESCO’s programmes relating to the intangible cultural heritage, in particular the Proclamation of Masterpieces of the Oral and Intangible Heritage of Humanity,

Considering the invaluable role of the intangible cultural heritage as a factor in bringing human beings closer together and ensuring exchange and understanding among them,

Adopts this Convention on this seventeenth day of October 2003.

I. GENERAL PROVISIONS

Article 1 – Purposes of the Convention

The purposes of this Convention are:
(a) to safeguard the intangible cultural heritage;
(b) to ensure respect for the intangible cultural heritage of the communities, groups and individuals concerned;
(c) to raise awareness at the local, national and international levels of the importance of the intangible cultural heritage, and of ensuring mutual appreciation thereof;
(d) to provide for international cooperation and assistance.

Article 2 – Definitions

For the purposes of this Convention,

1. The “intangible cultural heritage” means the practices, representations, expressions, knowledge, skills – as well as the instruments, objects, artefacts and cultural spaces associated therewith – that communities, groups and, in some cases, individuals recognize as part of their cultural heritage. This intangible cultural heritage, transmitted from generation to generation, is constantly recreated by communities and groups in response to their environment, their interaction with nature and their history, and provides them with a sense of identity and continuity, thus promoting respect for cultural diversity and human creativity. For the purposes of this Convention, consideration will be given solely to such intangible cultural heritage as is compatible with existing international human rights instruments, as well as with the requirements of mutual respect among communities, groups and individuals, and of sustainable development.

2. The “intangible cultural heritage”, as defined in paragraph 1 above, is manifested inter alia in the following domains:
(a) oral traditions and expressions, including language as a vehicle of the intangible cultural heritage;
(b) performing arts;
(c) social practices, rituals and festive events;
(d) knowledge and practices concerning nature and the universe;
(e) traditional craftsmanship.

3. “Safeguarding” means measures aimed at ensuring the viability of the intangible cultural heritage, including the identification, documentation, research, preservation, protection, promotion, enhancement, transmission, particularly through formal and non-formal education, as well as the revitalization of the various aspects of such heritage.

4. “States Parties” means States which are bound by this Convention and among which this Convention is in force.

5. This Convention applies mutatis mutandis to the territories referred to in Article 33 which become Parties to this Convention in accordance with the conditions set out in that Article. To that extent the expression “States Parties” also refers to such territories.

Article 3 – Relationship to other international instruments

Nothing in this Convention may be interpreted as:
(a) altering the status or diminishing the level of protection under the 1972 Convention concerning the Protection of the World Cultural and Natural Heritage of World Heritage properties with which an item of the intangible cultural heritage is directly associated; or
(b) affecting the rights and obligations of States Parties deriving from any international instrument relating to intellectual property rights or to the use of biological and ecological resources to which they are parties.

II. ORGANS OF THE CONVENTION

Article 4 – General Assembly of the States Parties

1. A General Assembly of the States Parties is hereby established, hereinafter referred to as “the General Assembly”. The General Assembly is the sovereign body of this Convention.

2. The General Assembly shall meet in ordinary session every two years. It may meet in extraordinary session if it so decides or at the request either of the Intergovernmental Committee for the Safeguarding of the Intangible Cultural Heritage or of at least one-third of the States Parties.

3. The General Assembly shall adopt its own Rules of Procedure.

Article 5 – Intergovernmental Committee for the Safeguarding of the Intangible Cultural Heritage

1. An Intergovernmental Committee for the Safeguarding of the Intangible Cultural Heritage, hereinafter referred to as « the Committee», is hereby established within UNESCO. It shall be composed of representatives of 18 States Parties, elected by the States Parties meeting in General Assembly, once this Convention enters into force in accordance with Article 34.

2. The number of States Members of the Committee shall be increased to 24 once the number of the States Parties to the Convention reaches 50.

Article 6 – Election and terms of office of States Members of the Committee

1. The election of States Members of the Committee shall obey the principles of equitable geographical representation and rotation.

2. States Members of the Committee shall be elected for a term of four years by States Parties to the Convention meeting in General Assembly.

3. However, the term of office of half of the States Members of the Committee elected at the first election is limited to two years. These States shall be chosen by lot at the first election.

4. Every two years, the General Assembly shall renew half of the States Members of the Committee.

5. It shall also elect as many States Members of the Committee as required to fill vacancies.

6. A State Member of the Committee may not be elected for two consecutive terms.

7. States Members of the Committee shall choose as their representatives persons who are qualified in the various fields of the intangible cultural heritage.

Article 7 – Functions of the Committee

Without prejudice to other prerogatives granted to it by this Convention, the functions of the Committee shall be to:
(a) promote the objectives of the Convention, and to encourage and monitor the implementation thereof;
(b) provide guidance on best practices and make recommendations on measures for the safeguarding of the intangible cultural heritage;
(c) prepare and submit to the General Assembly for approval a draft plan for the use of the resources of the Fund, in accordance with Article 25;
(d) seek means of increasing its resources, and to take the necessary measures to this end, in accordance with Article 25;
(e) prepare and submit to the General Assembly for approval operational directives for the implementation of this Convention;
(f) examine, in accordance with Article 29, the reports submitted by States Parties, and to summarize them for the General Assembly;
(g) examine requests submitted by States Parties, and to decide thereon, in accordance with objective selection criteria to be established by the Committee and approved by the General Assembly for:
(i) inscription on the lists and proposals mentioned under Articles 16, 17 and 18;
(ii) the granting of international assistance in accordance with Article 22.

Article 8 – Working methods of the Committee

1. The Committee shall be answerable to the General Assembly. It shall report to it on all its activities and decisions.

2. The Committee shall adopt its own Rules of Procedure by a two-thirds majority of its Members.

3. The Committee may establish, on a temporary basis, whatever ad hoc consultative bodies it deems necessary to carry out its task.

4. The Committee may invite to its meetings any public or private bodies, as well as private persons, with recognized competence in the various fields of the intangible cultural heritage, in order to consult them on specific matters.

Article 9 – Accreditation of advisory organizations

1. The Committee shall propose to the General Assembly the accreditation of non-governmental organizations with recognized competence in the field of the intangible cultural heritage to act in an advisory capacity to the Committee.

2. The Committee shall also propose to the General Assembly the criteria for and modalities of such accreditation.

Article 10 – The Secretariat

1. The Committee shall be assisted by the UNESCO Secretariat.

2. The Secretariat shall prepare the documentation of the General Assembly and of the Committee, as well as the draft agenda of their meetings, and shall ensure the implementation of their decisions.

III. SAFEGUARDING OF THE INTANGIBLE CULTURAL HERITAGE AT THE NATIONAL LEVEL

Article 11 – Role of States Parties

Each State Party shall:
(a) take the necessary measures to ensure the safeguarding of the intangible cultural heritage present in its territory;
(b) among the safeguarding measures referred to in Article 2, paragraph 3, identify and define the various elements of the intangible cultural heritage present in its territory, with the participation of communities, groups and relevant non-governmental organizations.

Article 12 – Inventories

1. To ensure identification with a view to safeguarding, each State Party shall draw up, in a manner geared to its own situation, one or more inventories of the intangible cultural heritage present in its territory. These inventories shall be regularly updated.

2. When each State Party periodically submits its report to the Committee, in accordance with Article 29, it shall provide relevant information on such inventories.

Article 13 – Other measures for safeguarding

To ensure the safeguarding, development and promotion of the intangible cultural heritage present in its territory, each State Party shall endeavour to:
(a) adopt a general policy aimed at promoting the function of the intangible cultural heritage in society, and at integrating the safeguarding of such heritage into planning programmes;
(b) designate or establish one or more competent bodies for the safeguarding of the intangible cultural heritage present in its territory;
(c) foster scientific, technical and artistic studies, as well as research methodologies, with a view to effective safeguarding of the intangible cultural heritage, in particular the intangible cultural heritage in danger;
(d) adopt appropriate legal, technical, administrative and financial measures aimed at:
(i) fostering the creation or strengthening of institutions for training in the management of the intangible cultural heritage and the transmission of such heritage through forums and spaces intended for the performance or expression thereof;
(ii) ensuring access to the intangible cultural heritage while respecting customary practices governing access to specific aspects of such heritage;
(iii) establishing documentation institutions for the intangible cultural heritage and facilitating access to them.

Article 14 – Education, awareness-raising and capacity-building

Each State Party shall endeavour, by all appropriate means, to:
(a) ensure recognition of, respect for, and enhancement of the intangible cultural heritage in society, in particular through:
(i) educational, awareness-raising and information programmes, aimed at the general public, in particular young people;
(ii) specific educational and training programmes within the communities and groups concerned;
(iii) capacity-building activities for the safeguarding of the intangible cultural heritage, in particular management and scientific research; and
(iv) non-formal means of transmitting knowledge;
(b) keep the public informed of the dangers threatening such heritage, and of the activities carried out in pursuance of this Convention;
(c) promote education for the protection of natural spaces and places of memory whose existence is necessary for expressing the intangible cultural heritage.

Article 15 – Participation of communities, groups and individuals

Within the framework of its safeguarding activities of the intangible cultural heritage, each State Party shall endeavour to ensure the widest possible participation of communities, groups and, where appropriate, individuals that create, maintain and transmit such heritage, and to involve them actively in its management.

IV. SAFEGUARDING OF THE INTANGIBLE CULTURAL HERITAGE AT THE INTERNATIONAL LEVEL

Article 16 – Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity

1. In order to ensure better visibility of the intangible cultural heritage and awareness of its significance, and to encourage dialogue which respects cultural diversity, the Committee, upon the proposal of the States Parties concerned, shall establish, keep up to date and publish a Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity.

2. The Committee shall draw up and submit to the General Assembly for approval the criteria for the establishment, updating and publication of this Representative List.

Article 17 – List of Intangible Cultural Heritage in Need of Urgent Safeguarding

1. With a view to taking appropriate safeguarding measures, the Committee shall establish, keep up to date and publish a List of Intangible Cultural Heritage in Need of Urgent Safeguarding, and shall inscribe such heritage on the List at the request of the State Party concerned.

2. The Committee shall draw up and submit to the General Assembly for approval the criteria for the establishment, updating and publication of this List.

3. In cases of extreme urgency – the objective criteria of which shall be approved by the General Assembly upon the proposal of the Committee – the Committee may inscribe an item of the heritage concerned on the List mentioned in paragraph 1, in consultation with the State Party concerned.

Article 18 – Programmes, projects and activities for the safeguarding of the intangible cultural heritage

1. On the basis of proposals submitted by States Parties, and in accordance with criteria to be defined by the Committee and approved by the General Assembly, the Committee shall periodically select and promote national, subregional and regional programmes, projects and activities for the safeguarding of the heritage which it considers best reflect the principles and objectives of this Convention, taking into account the special needs of developing countries.

2. To this end, it shall receive, examine and approve requests for international assistance from States Parties for the preparation of such proposals.

3. The Committee shall accompany the implementation of such projects, programmes and activities by disseminating best practices using means to be determined by it.

V. INTERNATIONAL COOPERATION AND ASSISTANCE

Article 19 – Cooperation

1. For the purposes of this Convention, international cooperation includes, inter alia, the exchange of information and experience, joint initiatives, and the establishment of a mechanism of assistance to States Parties in their efforts to safeguard the intangible cultural heritage.

2. Without prejudice to the provisions of their national legislation and customary law and practices, the States Parties recognize that the safeguarding of intangible cultural heritage is of general interest to humanity, and to that end undertake to cooperate at the bilateral, subregional, regional and international levels.

Article 20 – Purposes of international assistance

International assistance may be granted for the following purposes:
(a) the safeguarding of the heritage inscribed on the List of Intangible Cultural Heritage in Need of Urgent Safeguarding;
(b) the preparation of inventories in the sense of Articles 11 and 12;
(c) support for programmes, projects and activities carried out at the national, subregional and regional levels aimed at the safeguarding of the intangible cultural heritage;
(d) any other purpose the Committee may deem necessary.

Article 21 – Forms of international assistance

The assistance granted by the Committee to a State Party shall be governed by the operational directives foreseen in Article 7 and by the agreement referred to in Article 24, and may take the following forms:
(a) studies concerning various aspects of safeguarding;
(b) the provision of experts and practitioners;
(c) the training of all necessary staff;
(d) the elaboration of standard-setting and other measures;
(e) the creation and operation of infrastructures;
(f) the supply of equipment and know-how;
(g) other forms of financial and technical assistance, including, where appropriate, the granting of low-interest loans and donations.

Article 22 – Conditions governing international assistance

1. The Committee shall establish the procedure for examining requests for international assistance, and shall specify what information shall be included in the requests, such as the measures envisaged and the interventions required, together with an assessment of their cost.

2. In emergencies, requests for assistance shall be examined by the Committee as a matter of priority.

3. In order to reach a decision, the Committee shall undertake such studies and consultations as it deems necessary.

Article 23 – Requests for international assistance

1. Each State Party may submit to the Committee a request for international assistance for the safeguarding of the intangible cultural heritage present in its territory.

2. Such a request may also be jointly submitted by two or more States Parties.

3. The request shall include the information stipulated in Article 22, paragraph 1, together with the necessary documentation.

Article 24 – Role of beneficiary States Parties

1. In conformity with the provisions of this Convention, the international assistance granted shall be regulated by means of an agreement between the beneficiary State Party and the Committee.

2. As a general rule, the beneficiary State Party shall, within the limits of its resources, share the cost of the safeguarding measures for which international assistance is provided.

3. The beneficiary State Party shall submit to the Committee a report on the use made of the assistance provided for the safeguarding of the intangible cultural heritage.

VI. INTANGIBLE CULTURAL HERITAGE FUND

Article 25 – Nature and resources of the Fund

1. A “Fund for the Safeguarding of the Intangible Cultural Heritage”, hereinafter referred to as “the Fund”, is hereby established.

2. The Fund shall consist of funds-in-trust established in accordance with the Financial Regulations of UNESCO.

3. The resources of the Fund shall consist of:
(a) contributions made by States Parties;
(b) funds appropriated for this purpose by the General Conference of UNESCO;
(c) contributions, gifts or bequests which may be made by:
(i) other States;
(ii) organizations and programmes of the United Nations system, particularly the United Nations Development Programme, as well as other international organizations;
(iii) public or private bodies or individuals;
(d) any interest due on the resources of the Fund;
(e) funds raised through collections, and receipts from events organized for the benefit of the Fund;
(f) any other resources authorized by the Fund’s regulations, to be drawn up by the Committee.

4. The use of resources by the Committee shall be decided on the basis of guidelines laid down by the General Assembly.

5. The Committee may accept contributions and other forms of assistance for general and specific purposes relating to specific projects, provided that those projects have been approved by the Committee.

6. No political, economic or other conditions which are incompatible with the objectives of this Convention may be attached to contributions made to the Fund.

Article 26 – Contributions of States Parties to the Fund

1. Without prejudice to any supplementary voluntary contribution, the States Parties to this Convention undertake to pay into the Fund, at least every two years, a contribution, the amount of which, in the form of a uniform percentage applicable to all States, shall be determined by the General Assembly. This decision of the General Assembly shall be taken by a majority of the States Parties present and voting which have not made the declaration referred to in paragraph 2 of this Article. In no case shall the contribution of the State Party exceed 1% of its contribution to the regular budget of UNESCO.

2. However, each State referred to in Article 32 or in Article 33 of this Convention may declare, at the time of the deposit of its instruments of ratification, acceptance, approval or accession, that it shall not be bound by the provisions of paragraph 1 of this Article.

3. A State Party to this Convention which has made the declaration referred to in paragraph 2 of this Article shall endeavour to withdraw the said declaration by notifying the Director-General of UNESCO. However, the withdrawal of the declaration shall not take effect in regard to the contribution due by the State until the date on which the subsequent session of the General Assembly opens.

4. In order to enable the Committee to plan its operations effectively, the contributions of States Parties to this Convention which have made the declaration referred to in paragraph 2 of this Article shall be paid on a regular basis, at least every two years, and should be as close as possible to the contributions they would have owed if they had been bound by the provisions of paragraph 1 of this Article.

5. Any State Party to this Convention which is in arrears with the payment of its compulsory or voluntary contribution for the current year and the calendar year immediately preceding it shall not be eligible as a Member of the Committee; this provision shall not apply to the first election. The term of office of any such State which is already a Member of the Committee shall come to an end at the time of the elections provided for in Article 6 of this Convention.

Article 27 – Voluntary supplementary contributions to the Fund

States Parties wishing to provide voluntary contributions in addition to those foreseen under Article 26 shall inform the Committee, as soon as possible, so as to enable it to plan its operations accordingly.

Article 28 – International fund-raising campaigns

The States Parties shall, insofar as is possible, lend their support to international fund-raising campaigns organized for the benefit of the Fund under the auspices of UNESCO.

VII. REPORTS

Article 29 – Reports by the States Parties

The States Parties shall submit to the Committee, observing the forms and periodicity to be defined by the Committee, reports on the legislative, regulatory and other measures taken for the implementation of this Convention.

Article 30 – Reports by the Committee

1. On the basis of its activities and the reports by States Parties referred to in Article 29, the Committee shall submit a report to the General Assembly at each of its sessions.

2. The report shall be brought to the attention of the General Conference of UNESCO.

VIII. TRANSITIONAL CLAUSE

Article 31 – Relationship to the Proclamation of Masterpieces of the Oral and Intangible Heritage of Humanity

1. The Committee shall incorporate in the Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity the items proclaimed“Masterpieces of the Oral and Intangible Heritage of Humanity” before the entry into force of this Convention.

2. The incorporation of these items in the Representative List of the Intangible Cultural Heritage of Humanity shall in no way prejudge the criteria for future inscriptions decided upon in accordance with Article 16, paragraph 2.

3. No further Proclamation will be made after the entry into force of this Convention.

IX. FINAL CLAUSES

Article 32 – Ratification, acceptance or approval

1. This Convention shall be subject to ratification, acceptance or approval by States Members of UNESCO in accordance with their respective constitutional procedures.

2. The instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Director-General of UNESCO.

Article 33 – Accession

1. This Convention shall be open to accession by all States not Members of UNESCO that are invited by the General Conference of UNESCO to accede to it.

2. This Convention shall also be open to accession by territories which enjoy full internal self-government recognized as such by the United Nations, but have not attained full independence in accordance with General Assembly resolution 1514 (XV), and which have competence over the matters governed by this Convention, including the competence to enter into treaties in respect of such matters.

3. The instrument of accession shall be deposited with the Director-General of UNESCO.

Article 34 – Entry into force

This Convention shall enter into force three months after the date of the deposit of the thirtieth instrument of ratification, acceptance, approval or accession, but only with respect to those States that have deposited their respective instruments of ratification, acceptance, approval, or accession on or before that date. It shall enter into force with respect to any other State Party three months after the deposit of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

Article 35 – Federal or non-unitary constitutional systems

The following provisions shall apply to States Parties which have a federal or non-unitary constitutional system:
(a) with regard to the provisions of this Convention, the implementation of which comes under the legal jurisdiction of the federal or central legislative power, the obligations of the federal or central government shall be the same as for those States Parties which are not federal States;
(b) with regard to the provisions of this Convention, the implementation of which comes under the jurisdiction of individual constituent States, countries, provinces or cantons which are not obliged by the constitutional system of the federation to take legislative measures, the federal government shall inform the competent authorities of such States, countries, provinces or cantons of the said provisions, with its recommendation for their adoption.

Article 36 – Denunciation

1. Each State Party may denounce this Convention.

2. The denunciation shall be notified by an instrument in writing, deposited with the Director-Geeral of UNESCO.

3. The denunciation shall take effect twelve months after the receipt of the instrument of denunciation. It shall in no way affect the financial obligations of the denouncing State Party until the date on which the withdrawal takes effect.

Article 37 – Depositary functions

The Director-General of UNESCO, as the Depositary of this Convention, shall inform the States Members of the Organization, the States not Members of the Organization referred to in Article 33, as well as the United Nations, of the deposit of all the instruments of ratification, acceptance, approval or accession provided for in Articles 32 and 33, and of the denunciations provided for in Article 36.

Article 38 – Amendments

1. A State Party may, by written communication addressed to the Director-General, propose amendments to this Convention. The Director-General shall circulate such communication to all States Parties. If, within six months from the date of the circulation of the communication, not less than one half of the States Parties reply favourably to the request, the Director-General shall present such proposal to the next session of the General Assembly for discussion and possible adoption.

2. Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of States Parties present and voting.

3. Once adopted, amendments to this Convention shall be submitted for ratification, acceptance, approval or accession to the States Parties.

4. Amendments shall enter into force, but solely with respect to the States Parties that have ratified, accepted, approved or acceded to them, three months after the deposit of the instruments referred to in paragraph 3 of this Article by two-thirds of the States Parties. Thereafter, for each State Party that ratifies, accepts, approves or accedes to an amendment, the said amendment shall enter into force three months after the date of deposit by that State Party of its instrument of ratification, acceptance, approval or accession.

5. The procedure set out in paragraphs 3 and 4 shall not apply to amendments to Article 5 concerning the number of States Members of the Committee. These amendments shall enter into force at the time they are adopted.

6. A State which becomes a Party to this Convention after the entry into force of amendments in conformity with paragraph 4 of this Article shall, failing an expression of different intention, be considered:
(a) as a Party to this Convention as so amended; and
(b) as a Party to the unamended Convention in relation to any State Party not bound by the amendments.

Article 39 – Authoritative texts

This Convention has been drawn up in Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish, the six texts being equally authoritative.

Article 40 – Registration

In conformity with Article 102 of the Charter of the United Nations, this Convention shall be registered with the Secretariat of the United Nations at the request of the Director-General of UNESCO.

Done at Paris, this third day of November 2003, in two authentic copies bearing the signature of the President of the 32nd session of the General Conference and of the Director-General of UNESCO. These two copies shall be deposited in the archives of UNESCO. Certified true copies shall be delivered to all the States referred to in Articles 32 and 33, as well as to the United Nations.