Teksti suurus:

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2006, 24, 63

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll

Vastu võetud 18.12.2002

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli ratifitseerimise seadus

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Protokolli osalisriigid,

kinnitades, et piinamine ning muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine on keelatud ning see loetakse inimõiguste tõsiseks rikkumiseks;

olles veendunud, et on vaja võtta lisameetmeid piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni (edaspidi konventsioon) eesmärkide saavutamiseks ning vabaduse kaotanud isikute kaitsmiseks piinamise ning muu julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu;

meenutades, et konventsiooni artiklid 2 ja 16 kohustavad osalisriike võtma tõhusaid meetmeid piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise juhtude ennetamiseks kõigil nende jurisdiktsiooni all olevatel territooriumidel;

tunnistades, et nimetatud artiklite rakendamine on esmajoones riikide kohustus ja et vabaduse kaotanud isikute kaitse tõhustamine ja nende inimõiguste täielik austamine on kõigi ühine kohustus ning et rahvusvahelised rakendusorganid täiendavad ja tugevdavad siseriiklikke meetmeid;

meenutades, et piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise tõhusaks ennetamiseks on vaja korraldada väljaõpet ning ühitada mitmesuguseid seadusandlikke, haldus-, kohtu- ja muid meetmeid;

meenutades, et inimõiguste maailmakonverentsil deklareeriti kindlalt, et eelkõige tuleb jõupingutused suunata piinamise ennetamisele, ning nõuti konventsiooni sellise fakultatiivse protokolli vastuvõtmist, mille eesmärk on luua kinnipidamiskohtade korrapärastel külastustel põhinev ennetussüsteem;

olles veendunud, et vabaduse kaotanud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu saab tõhustada kohtuväliste ennetusabinõudega, mis tuginevad kinnipidamiskohtade korrapärastele külastustele,

on kokku leppinud järgmises.

I osa
ÜLDPÕHIMÕTTED

Artikkel 1

Protokolli eesmärk on näha ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse, et ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist.

Artikkel 2

1. Luuakse piinamisvastasele komiteele alluv piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (edaspidi ennetamise alamkomitee), kes täidab protokollis ette nähtud ülesandeid.

2. Ennetamise alamkomitee järgib ÜRO põhikirja eesmärke ja põhimõtteid ning vabaduse kaotanud isikute kohtlemist reguleerivaid ÜRO norme.

3. Ennetamise alamkomitee juhindub ka konfidentsiaalsuse, erapooletuse, võrdse kohtlemise, universaalsuse ja objektiivsuse põhimõtetest.

4. Ennetamise alamkomitee ja osalisriigid teevad protokolli rakendamisel koostööd.

Artikkel 3

Piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamiseks loob või nimetab iga osalisriik vähemalt ühe külastusi tegeva riigisisese institutsiooni (edaspidi riigi ennetusasutus) või tagab selle olemasolu.

Artikkel 4

1. Osalisriik lubab artiklites 2 ja 3 nimetatud asutuste külastusi kooskõlas protokolliga tema jurisdiktsiooni ja kontrolli all olevatesse kohtadesse, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul (edaspidi kinnipidamiskohad). Külastuste eesmärk on vajaduse korral tõhustada nimetatud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu.

2. Protokollis tähendab «vabaduse võtmine» kohtu-, haldus- või muu ametiasutuse korraldusel isiku mis tahes vormis kinnipidamist, vangistust või paigutamist riiklikku või eraõiguslikku järelevalveasutusse, kust isikul ei ole lubatud oma tahte kohaselt lahkuda.

II osa
ENNETAMISE ALAMKOMITEE

Artikkel 5

1. Ennetamise alamkomiteesse kuulub kümme liiget. Pärast protokolli viiekümnendat ratifitseerimist või sellega ühinemist suureneb ennetamise alamkomitee liikmete arv kahekümne viieni.

2. Ennetamise alamkomitee liikmed valitakse kõrge moraaliga isikute seast, kellel on tõendatud töökogemus õigusemõistmise alal, eriti kriminaalõiguse vallas, vangla- või politseikorralduse alal või muus vabaduse kaotanud isikute kohtlemisega seotud valdkonnas.

3. Ennetamise alamkomitee koosseisus tuleb tagada liikmete õiglane geograafiline jaotus ning osalisriikide ühiskonnakorralduse erinevate vormide ja õigussüsteemide esindatus.

4. Ennetamise alamkomitee koosseisus tuleb tähelepanu pöörata ka soolisele tasakaalustatusele, järgides võrdsuse põhimõtet ja diskrimineerimise keeldu.

5. Ennetamise alamkomiteesse ei või kuuluda kaht sama osalisriigi kodanikku.

6. Ennetamise alamkomitee liikmed täidavad oma ülesandeid enda nimel, nad on sõltumatud ja erapooletud ning peavad olema kättesaadavad ennetamise alamkomitee ülesannete tõhusaks täitmiseks.

Artikkel 6

1. Osalisriik võib käesoleva artikli lõike 2 kohaselt esitada kuni kaks kandidaati, kellel on artiklis 5 ettenähtud omadused ja kes vastavad nimetatud artiklis esitatud nõuetele; osalisriik esitab üksikasjaliku teabe nende isikute kvalifikatsiooni kohta.

2. a) Esitatud kandidaatidel peab olema protokolli osalisriigi kodakondsus;
b) vähemalt ühel kahest kandidaadist peab olema teda nimetanud riigi kodakondsus;
c) kandidaadiks ei tohi esitada rohkem kui kahte sama osalisriigi kodanikku;
d) enne teise osalisriigi kodaniku nimetamist peab riik taotlema asjaomase osalisriigi nõusolekut.

3. ÜRO peasekretär saadab vähemalt viis kuud enne valimisteks määratud kohtumist osalisriikidele kirja, milles ta kutsub üles esitama kolme kuu jooksul oma kandidaate. Peasekretär esitab tähestikulises järjekorras nimekirja kandidaadiks esitatud isikutest, märkides ära neid esitanud osalisriigid.

Artikkel 7

1. Ennetamise alamkomitee liikmed valitakse järgmiselt:
a) esmajärjekorras võetakse arvesse protokolli artiklis 5 esitatud nõuete ja kriteeriumide täitmist;
b) esmavalimised toimuvad hiljemalt kuue kuu möödumisel protokolli jõustumisest;
c) osalisriigid valivad ennetamise alamkomitee liikmed salajasel hääletusel;
d) ennetamise alamkomitee liikmed valitakse kord kahe aasta tagant toimuval osalisriikide kohtumisel, mille kutsub kokku ÜRO peasekretär. Kvoorumi moodustab nendel kohtumistel kaks kolmandikku osalisriikidest ning ennetamise alamkomiteesse loetakse valituks isikud, kes on saanud suurima arvu hääli ning absoluutse enamuse kohalviibinud ja hääletanud osalisriikide esindajate häältest.

2. Kui valituks osutuvad kaks sama osalisriigi kodanikku, saab komitee liikmeks enim hääli saanud kandidaat. Kui kodanikud on saanud võrdse arvu hääli, kohaldatakse järgmist menetluskorda:
a) kui vaid ühe kandidaadi on esitanud osalisriik, mille kodanik see isik on, saab ennetamise alamkomitee liikmeks see kandidaat;
b) kui mõlemad kandidaadid on esitanud osalisriik, mille kodanikud nad on, korraldatakse alamkomitee liikmeks saamise otsustamiseks salajane hääletus;
c) kui kumbagi kandidaati pole esitanud osalisriik, mille kodanikud nad on, korraldatakse alamkomitee liikmeks saamise otsustamiseks salajane hääletus.

Artikkel 8

Kui ennetamise alamkomitee liige sureb või astub oma kohalt tagasi või ei saa muul põhjusel enam oma ülesandeid täita, määrab tema nimetanud osalisriik erinevate pädevusvaldkondade vahelise tasakaalu säilitamise vajadust arvesse võttes kuni osalisriikide järgmise kohtumiseni tema ülesandeid täitma mõne teise sobiva isiku, kellel on artiklis 5 ettenähtud omadused ja kes vastab selles artiklis esitatud nõuetele, tingimusel et osalisriikide enamik on kandidaadi heaks kiitnud. Kandidaat loetakse heaks kiidetuks, kui vähemalt pooled osalisriikidest ei ole kuue nädala jooksul pärast ÜRO peasekretärilt kandidaadi nimetamise kohta teate saamist teavitanud oma vastuseisust kandidaadi suhtes.

Artikkel 9

Ennetamise alamkomitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Nende kandidatuuri taasesitamise korral võib neid ühe korra tagasi valida. Esimestel valimistel valitud liikmetest pooltel lõpeb ametiaeg kahe aasta möödumisel; vahetult pärast esimesi valimisi selgitab artikli 7 lõike 1 punktis d nimetatud kohtumise juhataja loosi teel nende liikmete nimed.

Artikkel 10

1. Ennetamise alamkomitee valib oma ametiisikud kaheks aastaks. Neid võib tagasi valida.

2. Ennetamise alamkomitee kehtestab oma protseduurireeglid. Protseduurireeglitega nähakse ette, et:
a) kvoorumi moodustavad pooled liikmetest pluss üks;
b) ennetamise alamkomitee otsused tehakse kohalolevate liikmete häälteenamusega;
c) ennetamise alamkomitee istungid on kinnised.

3. ÜRO peasekretär kutsub kokku ennetamise alamkomitee esimese istungi. Pärast esimest istungit tuleb ennetamise alamkomitee kokku protseduurireeglites ettenähtud ajavahemiku tagant. Ennetamise alamkomitee ja piinamisvastase komitee istungjärgud toimuvad samal ajal vähemalt kord aastas.

III osa
ENNETAMISE ALAMKOMITEE VOLITUSED

Artikkel 11

Ennetamise alamkomitee:
a) külastab artiklis 4 nimetatud kohti ning teeb osalusriikidele ettepanekuid, mis käsitlevad vabaduse kaotanud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu;
b) riigi ennetusasutuste suhtes:
i) vajaduse korral nõustab ja abistab osalusriike riigi ennetusasutuste loomisel;
ii) hoiab riigi ennetusasutustega otse-, vajaduse korral konfidentsiaalseid kontakte ning pakub neile töövõime suurendamiseks väljaõpet ja tehnilist abi;
iii) nõustab ja abistab neid vajaduste ja selliste vahendite hindamisel, mis on vajalikud, et tõhustada vabaduse kaotanud isikute kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu;
iv) esitab osalusriikidele soovitusi ja tähelepanekuid, et suurendada riigi ennetusasutuste pädevust ja volitusi piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamisel;
c) teeb piinamise üldise ennetamise eesmärgil koostööd asjaomaste ÜRO asutuste ja institutsioonidega ning rahvusvaheliste, piirkondlike ja riigisiseste asutuste ja organisatsioonidega, kelle tegevus on suunatud kõigi inimeste tõhusamale kaitsele piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu.

Artikkel 12

Selleks, et võimaldada ennetamise alamkomiteel täita artiklis 11 ette nähtud ülesandeid, kohustuvad osalusriigid:
a) võtma ennetamise alamkomitee oma territooriumil vastu ning tagama talle juurdepääsu protokolli artiklis 4 kindlaksmääratud kinnipidamiskohtadesse;
b) esitama kogu asjakohase teabe, mida ennetamise alamkomitee võib nõuda, et teha kindlaks vajadused ning abinõud, mis tuleks tarvitusele võtta vabaduse kaotanud isikute kaitse tõhustamiseks piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu;
c) julgustama ja soodustama kontakte ennetamise alamkomitee ja riigi ennetusasutuste vahel;
d) tutvuma ennetamise alamkomitee soovitustega ning konsulteerima temaga rakendusmeetmete üle.

Artikkel 13

1. Ennetamise alamkomitee määrab kindlaks, esialgu loosi teel, osalusriikide regulaarsete külastuste kava, et täita artiklis 11 ette nähtud ülesandeid.

2. Pärast konsultatsioone teeb ennetamise alamkomitee oma kava osalusriikidele teatavaks, et need saaksid külastuste jaoks viivitamata vajalikke praktilisi ettevalmistusi teha.

3. Külastusest võtavad osa vähemalt kaks ennetamise alamkomitee liiget. Neid võivad vajaduse korral saata protokollis käsitletud valdkondades kutsealaste eriteadmiste ning kogemustega eksperdid, kes valitakse osalusriikide, ÜRO inimõiguste ülemkomissari büroo ja ÜRO rahvusvahelise kuriteoennetuskeskuse ettepanekute põhjal koostatud ekspertide nimekirjadest. Nimekirja ettevalmistamisel saavad asjaomased osalusriigid esitada maksimaalselt viis oma riigi eksperti. Asjaomane osalusriik võib esitada vastuväiteid eksperdi külastusel osalemise kohta, mille järel ennetamise alamkomitee pakub välja mõne teise eksperdi.

4. Vajaduse korral võib ennetamise alamkomitee teha ettepaneku korraldada pärast korralist külastust lühike järelkülastus.

Artikkel 14

1. Selleks, et võimaldada ennetamise alamkomiteel täita artiklis 11 ette nähtud ülesandeid, kohustuvad protokolli osalusriigid tagama komiteele:
a) piiramatu juurdepääsu kogu teabele, mis käsitleb artiklis 4 määratletud kinnipidamiskohtades viibivate vabaduse kaotanud isikute arvu ning kinnipidamiskohtade arvu ja asukohta;
b) piiramatu juurdepääsu kogu nimetatud isikute kohtlemist ning kinnipidamistingimusi käsitlevale teabele;
c) piiramatu juurdepääsu kõigisse kinnipidamiskohtadesse ning nende hoonetesse ja rajatistesse, välja arvatud lõikes 2 nimetatud juhud;
d) võimaluse vestelda tunnistajate juuresolekuta isiklikult või vajaduse korral tõlgi abil vabaduse kaotanud isikutega ning teiste isikutega, kes võivad ennetamise alamkomitee hinnangul anda asjakohast teavet;
e) vabaduse valida külastatavaid kohti ning isikuid, kellega vestelda.

2. Vastuväite kinnipidamiskoha külastamisele võib esitada vaid riigikaitse, avaliku julgeoleku, loodusõnnetuse või külastatavas kohas valitseva tõsise korratusega seotud edasilükkamatutel ja tungivatel põhjustel, mis ajutiselt takistavad sellist külastust. Osalusriik ei või hädaolukorra väljakuulutamist kasutada põhjusena külastusest keeldumiseks.

Artikkel 15

Ükski ametiasutus ega ametiisik ei või määrata, rakendada, lubada ega heaks kiita sanktsioone isiku või organisatsiooni vastu, kes on edastanud ennetamise alamkomiteele või komitee esindajatele teavet, olenemata sellest, kas teave on õige või vale, samuti ei tohi ühtegi isiku ega organisatsiooni õigusi seetõttu mingil muul viisil piirata.

Artikkel 16

1. Ennetamise alamkomitee edastab oma soovitused ja tähelepanekud osalusriigile ning vajaduse korral ka riigi ennetusasutusele konfidentsiaalselt.

2. Osalusriigi taotlusel avaldab ennetamise alamkomitee oma aruande ja asjaomase Osalusriigi kommentaarid. Kui nimetatud osalusriik avaldab osa aruandest, võib ennetamise alamkomitee avaldada aruande kas tervikuna või osaliselt. Isikuandmeid ei tohi avaldada ilma asjaomase isiku sõnaselge nõusolekuta.

3. Ennetamise alamkomitee esitab piinamisvastasele komiteele oma tegevuse kohta avaliku aastaaruande.

4. Kui osalusriik keeldub ennetamise alamkomiteega artiklite 12 ja 14 kohaselt koostööd tegemast või võtmast ennetamise alamkomitee soovituste alusel meetmeid olukorra parandamiseks, võib piinamisvastane komitee ennetamise alamkomitee taotlusel pärast seda, kui nimetatud osalusriigil on olnud võimalus esitada oma seisukohad, otsustada oma liikmete häälteenamusega teha asjakohane avalik teadaanne või avaldada ennetamise alamkomitee aruanne.

IV osa
RIIGI ENNETUSASUTUSED

Artikkel 17

Hiljemalt aasta pärast protokolli jõustumist, ratifitseerimist või sellega ühinemist nimetavad või loovad osalusriigid piinamise ennetamiseks riigi tasandil ühe või mitu sõltumatut riigi ennetusasutust või tagavad selle olemasolu. Protokolli eesmärkide täitmiseks võib riigi ennetusasutuseks nimetada detsentraliseeritud üksuste loodud asutusi, kui need on protokolliga kooskõlas.

Artikkel 18

1. Osalusriigid tagavad riigi ennetusasutuse sõltumatuse tema ülesannete täitmisel ning samuti selle personali sõltumatuse.

2. Osalusriigid võtavad meetmeid, et tagada riigi ennetusasutuse ekspertide nõuetekohane pädevus ja kutseteadmised. Osalusriigid püüdlevad soolise tasakaalustatuse ning riigi etniliste ja muude vähemusrühmade adekvaatse esindatuse poole.

3. Osalusriigid kohustuvad eraldama riigi ennetusasutuse toimimiseks vajalikud vahendid.

4. Riigi ennetusasutuste loomisel arvestavad osalusriigid võimalust mööda «Inimõiguste edendamise ja kaitse riiklike asutuste staatust reguleerivaid põhimõtteid».

Artikkel 19

Riigi ennetusasutustele peavad olema tagatud vähemalt järgmised õigused:
a) korrapäraselt kontrollida artiklis 4 määratletud kinnipidamiskohtades vabaduse kaotanud isikute kohtlemist, et vajaduse korral tõhustada nende kaitset piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastu;
b) esitada asjaomastele ametiasutustele soovitusi, mille eesmärk on parandada vabaduse kaotanud isikute kohtlemist ja kinnipidamistingimusi ning ennetada piinamist ning muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, arvestades ÜRO asjakohaseid norme;
c) teha õigusaktide ja nende eelnõude kohta ettepanekuid ja tähelepanekuid.

Artikkel 20

Selleks, et võimaldada riigi ennetusasutustel täita oma ülesandeid, kohustuvad protokolli osalusriigid tagama neile:
a) juurdepääsu kogu teabele, artiklis 4 määratletud kinnipidamiskohtades viibivate vabaduse kaotanud isikute arvu ning kinnipidamiskohtade arvu ja asukoha kohta;
b) juurdepääsu kogu nimetatud isikute kohtlemist ja kinnipidamistingimusi käsitlevale teabele;
c) juurdepääsu kõigisse kinnipidamiskohtadesse ning nende hoonetesse ja rajatistesse;
d) võimaluse vestelda ilma tunnistajate juuresolekuta kas isiklikult või vajaduse korral tõlgi abil vabaduse kaotanud isikutega ning teiste isikutega, kes võivad riigi ennetusasutuse hinnangul anda asjakohast teavet;
e) vabaduse valida külastatavaid kohti ning isikuid, kellega vestelda;
f) õiguse võtta ühendust ennetamise alamkomiteega, edastada talle teavet ning kohtuda komitee liikmetega.

Artikkel 21

1. Ükski ametiasutus ega ametiisik ei või määrata, rakendada, lubada ega heaks kiita sanktsioone isiku või organisatsiooni vastu, kes on edastanud riigi ennetusasutusele teavet, olenemata sellest, kas teave on õige või vale, samuti ei tohi ühtegi isiku ega organisatsiooni õigusi seetõttu mingil muul moel piirata.

2. Riigi ennetusasutuse kogutud konfidentsiaalne teave on kaitstud. Isikuandmeid ilma asjaomase isiku sõnaselge nõusolekuta ei avaldata.

Artikkel 22

Asjaomase Osalusriigi pädevad ametiasutused tutvuvad põhjalikult riigi ennetusasutuse soovitustega ning konsulteerivad temaga võimalike rakendusmeetmete üle.

Artikkel 23

Protokolli osalusriigid kohustuvad avaldama ja levitama riigi ennetusasutuste aastaaruandeid.

V osa
DEKLARATSIOON

Artikkel 24

1. Protokolli ratifitseerides võib osalusriik teha deklaratsiooni, millega lükkab edasi oma kohustuste täitmise protokolli III või IV osa alusel.

2. Edasilükkamine kehtib maksimaalselt kolm aastat. Osalusriigi põhjendatud taotluse alusel ning pärast ennetamise alamkomiteega konsulteerimist võib piinamisvastane komitee seda perioodi kahe aasta võrra pikendada.

VI osa
FINANTSSÄTTED

Artikkel 25

1. Ennetamise alamkomitee protokolli rakendamise kulutused kannab ÜRO.

2. ÜRO peasekretär tagab ennetamise alamkomiteele personali ja ruumid, mis on vajalikud komitee ülesannete tõhusaks täitmiseks käesoleva protokolli alusel.

Artikkel 26

1. Kooskõlas peaassamblee asjakohaste protseduurireeglitega luuakse ÜRO finantsmääruste ja -eeskirjade kohaselt hallatav erifond, et aidata rahastada ennetamise alamkomitee poolt Osalusriigi külastuse järel tehtud soovituste rakendamist ning riigi ennetusasutuse haridusprogramme.

2. Valitsused, valitsustevahelised ja valitsusvälised organisatsioonid ning teised era- ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud võivad erifondi vabatahtlike annetustega toetada.

VII osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 27

1. Protokoll on allakirjutamiseks avatud kõigile konventsioonile allakirjutanud riikidele.

2. Konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud riik peab protokolli ratifitseerima. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule ÜRO peasekretärile.

3. Protokoll on avatud ühinemiseks kõigile riikidele, kes on ratifitseerinud konventsiooni või sellega ühinenud.

4. Ühinemiseks tuleb ühinemiskiri anda hoiule ÜRO peasekretärile.

5. ÜRO peasekretär teatab kõigile protokollile allakirjutanud või sellega ühinenud riikidele igast ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest.

Artikkel 28

1. Protokoll jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui ÜRO peasekretärile antakse hoiule kahekümnes ratifitseerimis- või ühinemiskiri.

2. Kui riik ratifitseerib protokolli või ühineb sellega pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist ÜRO peasekretärile, jõustub protokoll tema suhtes ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmisest arvates kolmekümnendal päeval.

Artikkel 29

Protokolli kohaldatakse ilma piirangute ja eranditeta föderaalriikide kõigile osadele.

Artikkel 30

Protokolli suhtes ei saa teha reservatsioone.

Artikkel 31

Protokoll ei mõjuta osalusriikide kohustusi, mis tulenevad kinnipidamiskohtade külastusi reguleerivatest piirkondlikest konventsioonidest. Ennetamise alamkomiteed ning piirkondlike konventsioonide alusel loodud asutusi julgustatakse omavahel konsulteerima ja koostööd tegema, et vältida dubleerimist ning soodustada protokolli eesmärkide saavutamist.

Artikkel 32

Protokoll ei mõjuta osalusriikidele 12. augusti 1949. aasta neljast Genfi konventsioonist ning nende 8. juuni 1977. aasta lisaprotokollist tulenevaid kohustusi ega ühegi Osalusriigi võimalust lubada Rahvusvahelise Punase Risti Komiteel külastada kinnipidamiskohti rahvusvahelises humanitaarõiguses käsitlemata juhtudel.

Artikkel 33

1. Osalusriik võib protokolli igal ajal denonsseerida, teatades sellest kirjalikult ÜRO peasekretärile, kes teatab sellest teistele protokolli ja konventsiooni osalusriikidele. Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödumisel kuupäevast, mil ÜRO peasekretär on teate kätte saanud.

2. Denonsseerimine ei vabasta osalusriiki protokollist tulenevatest kohustustest enne denonsseerimise jõustumise kuupäeva kordasaadetud teo või valitsenud olukorra suhtes ega meetmete suhtes, mida ennetamise alamkomitee on otsustanud või võib otsustada võtta selle Osalusriigi suhtes, samuti ei mõjuta denonsseerimine mingil moel ühegi sellise juhtumiga edasist tegelemist, mis oli ennetamise alamkomitee tähelepanu all enne denonsseerimise jõustumist.

3. Pärast Osalusriigi denonsseerimise jõustumise kuupäeva ei alusta ennetamise alamkomitee selle Osalusriigi suhtes ühegi uue juhtumi uurimist.

Artikkel 34

1. Osalusriik võib teha protokolli muutmise ettepaneku, saates selle ÜRO peasekretärile. Peasekretär edastab muutmisettepaneku osalusriikidele koos taotlusega, et osalusriigid teataksid, kas nad toetavad ettepaneku arutamiseks ja hääletamiseks osalusriikide konverentsi kokkukutsumist. Kui vähemalt kolmandik osalusriike teatab nelja kuu jooksul teate laialisaatmisest, et nad pooldavad konverentsi kokkukutsumist, kutsub peasekretär ÜRO egiidi all konverentsi kokku. Konverentsil kohal olnud ja hääletanud osalusriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetud muudatused esitab ÜRO peasekretär osalusriikidele vastuvõtmiseks.

2. Lõike 1 alusel vastu võetud muudatus jõustub pärast seda, kui kaks kolmandikku protokolli osalusriikidest on selle oma siseriikliku menetluse kohaselt vastu võtnud.

3. Muudatused kehtivad need vastu võtnud osalusriikide suhtes; teiste osalusriikide suhtes kehtivad käesoleva protokolli sätted ning varem nende poolt vastu võetud muudatused.

Artikkel 35

Ennetamise alamkomitee ja riigi ennetusasutuse liikmetel on oma ülesannete sõltumatuks täitmiseks vajalikud eesõigused ja puutumatus. Ennetamise alamkomitee liikmetel on 13. veebruari 1946. aasta ÜRO privileegide ja immuniteetide konventsiooni artikli 6 lõikes 22 nimetatud eesõigused ja puutumatus, arvestades sama konventsiooni artikli 6 lõikes 23 toodud erisusi.

Artikkel 36

Ennetamise alamkomitee liikmed kohustuvad osalusriiki külastades käesoleva protokolli sätteid ja eesmärke ning oma eesõigusi ja puutumatust kahjustamata:
a) järgima külastatava riigi õigusakte;
b) hoiduma tegevusest, mis on vastuolus nende kohustuste erapooletu ja rahvusvahelise laadiga.

Artikkel 37

1. Käesolev protokoll, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsuse- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule ÜRO peasekretärile.

2. ÜRO peasekretär edastab protokolli tõestatud ärakirjad kõigile riikidele.

OPTIONAL PROTOCOL TO THE CONVENTION AGAINST TORTURE AND OTHER CRUEL, INHUMAN OR DEGRADING TREATMENT OR PUNISHMENT
PREAMBLE

The States Parties to the present Protocol,

Reaffirming that torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment are prohibited and constitute serious violations of human rights,

Convinced that further measures are necessary to achieve the purposes of the Convention against Torture and Other Cruel, Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (hereinafter referred to as the Convention) and to strengthen the protection of persons deprived of their liberty against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment,

Recalling that articles 2 and 16 of the Convention oblige each State Party to take effective measures to prevent acts of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment in any territory under its jurisdiction,

Recognizing that States have the primary responsibility for implementing those articles, that strengthening the protection of people deprived of their liberty and the full respect for their human rights is a common responsibility shared by all and that international implementing bodies complement and strengthen national measures,

Recalling that the effective prevention of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment requires education and a combination of various legislative, administrative, judicial and other measures,

Recalling also that the World Conference on Human Rights firmly declared that efforts to eradicate torture should first and foremost be concentrated on prevention and called for the adoption of an optional protocol to the Convention, intended to establish a preventive system of regular visits to places of detention,

Convinced that the protection of persons deprived of their liberty against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment can be strengthened by non-judicial means of a preventive nature, based on regular visits to places of detention,

Have agreed as follows:

Part I
GENERAL PRINCIPLES

Article 1

The objective of the present Protocol is to establish a system of regular visits undertaken by independent international and national bodies to places where people are deprived of their liberty, in order to prevent torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment.

Article 2

1. A Subcommittee on Prevention of Torture and Other Cruel, Inhuman or Degrading Treatment or Punishment of the Committee against Torture (hereinafter referred to as the Subcommittee on Prevention) shall be established and shall carry out the functions laid down in the present Protocol.

2. The Subcommittee on Prevention shall carry out its work within the framework of the Charter of the United Nations and shall be guided by the purposes and principles thereof, as well as the norms of the United Nations concerning the treatment of people deprived of their liberty.

3. Equally, the Subcommittee on Prevention shall be guided by the principles of confidentiality, impartiality, non-selectivity, universality and objectivity.

4. The Subcommittee on Prevention and the States Parties shall cooperate in the implementation of the present Protocol.

Article 3

Each State Party shall set up, designate or maintain at the domestic level one or several visiting bodies for the prevention of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment (hereinafter referred to as the national preventive mechanism).

Article 4

1. Each State Party shall allow visits, in accordance with the present Protocol, by the mechanisms referred to in articles 2 and 3 to any place under its jurisdiction and control where persons are or may be deprived of their liberty, either by virtue of an order given by a public authority or at its instigation or with its consent or acquiescence (hereinafter referred to as places of detention). These visits shall be undertaken with a view to strengthening, if necessary, the protection of these persons against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment.

2. For the purposes of the present Protocol, deprivation of liberty means any form of detention or imprisonment or the placement of a person in a public or private custodial setting which that person is not permitted to leave at will by order of any judicial, administrative or other authority.

Part II
SUBCOMMITTEE ON PREVENTION

Article 5

1. The Subcommittee on Prevention shall consist of ten members. After the fiftieth ratification of or accession to the present Protocol, the number of the members of the Subcommittee on Prevention shall increase to twenty-five.

2. The members of the Subcommittee on Prevention shall be chosen from among persons of high moral character, having proven professional experience in the field of the administration of justice, in particular criminal law, prison or police administration, or in the various fields relevant to the treatment of persons deprived of their liberty.

3. In the composition of the Subcommittee on Prevention due consideration shall be given to equitable geographic distribution and to the representation of different forms of civilization and legal systems of the States Parties.

4. In this composition consideration shall also be given to balanced gender representation on the basis of the principles of equality and non-discrimination.

5. No two members of the Subcommittee on Prevention may be nationals of the same State.

6. The members of the Subcommittee on Prevention shall serve in their individual capacity, shall be independent and impartial and shall be available to serve the Subcommittee on Prevention efficiently.

Article 6

1. Each State Party may nominate, in accordance with paragraph 2 of the present article, up to two candidates possessing the qualifications and meeting the requirements set out in article 5, and in doing so shall provide detailed information on the qualifications of the nominees.

2. (a) The nominees shall have the nationality of a State Party to the present Protocol;
(b) At least one of the two candidates shall have the nationality of the nominating State Party;
(c) No more than two nationals of a State Party shall be nominated;
(d) Before a State Party nominates a national of another State Party, it shall seek and obtain the consent of that State Party.

3. At least five months before the date of the meeting of the States Parties during which the elections will be held, the Secretary-General of the United Nations shall address a letter to the States Parties inviting them to submit their nominations within three months. The Secretary-General shall submit a list, in alphabetical order, of all persons thus nominated, indicating the States Parties that have nominated them.

Article 7

1. The members of the Subcommittee on Prevention shall be elected in the following manner:
(a) Primary consideration shall be given to the fulfilment of the requirements and criteria of article 5 of the present Protocol;
(b) The initial election shall be held no later than six months after the entry into force of the present Protocol;
(c) The States Parties shall elect the members of the Subcommittee on Prevention by secret ballot;
(d) Elections of the members of the Subcommittee on Prevention shall be held at biennial meetings of the States Parties convened by the Secretary-General of the United Nations. At those meetings, for which two thirds of the States Parties shall constitute a quorum, the persons elected to the Subcommittee on Prevention shall be those who obtain the largest number of votes and an absolute majority of the votes of the representatives of the States Parties present and voting.

2. If during the election process two nationals of a State Party have become eligible to serve as members of the Subcommittee on Prevention, the candidate receiving the higher number of votes shall serve as the member of the Subcommittee on Prevention. Where nationals have received the same number of votes, the following procedure applies:
(a) Where only one has been nominated by the State Party of which he or she is a national, that national shall serve as the member of the Subcommittee on Prevention;
(b) Where both candidates have been nominated by the State Party of which they are nationals, a separate vote by secret ballot shall be held to determine which national shall become the member;
(c) Where neither candidate has been nominated by the State Party of which he or she is a national, a separate vote by secret ballot shall be held to determine which candidate shall be the member.

Article 8

If a member of the Subcommittee on Prevention dies or resigns, or for any cause can no longer perform his or her duties, the State Party that nominated the member shall nominate another eligible person possessing the qualifications and meeting the requirements set out in article 5, taking into account the need for a proper balance among the various fields of competence, to serve until the next meeting of the States Parties, subject to the approval of the majority of the States Parties. The approval shall be considered given unless half or more of the States Parties respond negatively within six weeks after having been informed by the Secretary-General of the United Nations of the proposed appointment.

Article 9

The members of the Subcommittee on Prevention shall be elected for a term of four years. They shall be eligible for re-election once if renominated. The term of half the members elected at the first election shall expire at the end of two years; immediately after the first election the names of those members shall be chosen by lot by the Chairman of the meeting referred to in article 7, paragraph 1 (d).

Article 10

1. The Subcommittee on Prevention shall elect its officers for a term of two years. They may be re-elected.

2. The Subcommittee on Prevention shall establish its own rules of procedure. These rules shall provide, inter alia, that:
(a) Half the members plus one shall constitute a quorum;
(b) Decisions of the Subcommittee on Prevention shall be made by a majority vote of the members present;
(c) The Subcommittee on Prevention shall meet in camera.

3. The Secretary-General of the United Nations shall convene the initial meeting of the Subcommittee on Prevention. After its initial meeting, the Subcommittee on Prevention shall meet at such times as shall be provided by its rules of procedure. The Subcommittee on Prevention and the Committee against Torture shall hold their sessions simultaneously at least once a year.

Part III
MANDATE OF THE SUBCOMMITTEE ON PREVENTION

Article 11

The Subcommittee on Prevention shall:
(a) Visit the places referred to in article 4 and make recommendations to States Parties concerning the protection of persons deprived of their liberty against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment;
(b) In regard to the national preventive mechanisms:
(i) Advise and assist States Parties, when necessary, in their establishment;
(ii) Maintain direct, and if necessary confidential, contact with the national preventive mechanisms and offer them training and technical assistance with a view to strengthening their capacities;
(iii) Advise and assist them in the evaluation of the needs and the means necessary to strengthen the protection of persons deprived of their liberty against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment;
(iv) Make recommendations and observations to the States Parties with a view to strengthening the capacity and the mandate of the national preventive mechanisms for the prevention of torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment;
(c) Cooperate, for the prevention of torture in general, with the relevant United Nations organs and mechanisms as well as with the international, regional and national institutions or organizations working towards the strengthening of the protection of all persons against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment.

Article 12

In order to enable the Subcommittee on Prevention to comply with its mandate as laid down in article 11, the States Parties undertake:
(a) To receive the Subcommittee on Prevention in their territory and grant it access to the places of detention as defined in article 4 of the present Protocol;
(b) To provide all relevant information the Subcommittee on Prevention may request to evaluate the needs and measures that should be adopted to strengthen the protection of persons deprived of their liberty against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment;
(c) To encourage and facilitate contacts between the Subcommittee on Prevention and the national preventive mechanisms;
(d) To examine the recommendations of the Subcommittee on Prevention and enter into dialogue with it on possible implementation measures.

Article 13

1. The Subcommittee on Prevention shall establish, at first by lot, a programme of regular visits to the States Parties in order to fulfil its mandate as established in article 11.

2. After consultations, the Subcommittee on Prevention shall notify the States Parties of its programme in order that they may, without delay, make the necessary practical arrangements for the visits to be conducted.

3. The visits shall be conducted by at least two members of the Subcommittee on Prevention. These members may be accompanied, if needed, by experts of demonstrated professional experience and knowledge in the fields covered by the present Protocol who shall be selected from a roster of experts prepared on the basis of proposals made by the States Parties, the Office of the United Nations High Commissioner for Human Rights and the United Nations Centre for International Crime Prevention. In preparing the roster, the States Parties concerned shall propose no more than five national experts. The State Party concerned may oppose the inclusion of a specific expert in the visit, whereupon the Subcommittee on Prevention shall propose another expert.

4. If the Subcommittee on Prevention considers it appropriate, it may propose a short follow-up visit after a regular visit.

Article 14

1. In order to enable the Subcommittee on Prevention to fulfil its mandate, the States Parties to the present Protocol undertake to grant it:
(a) Unrestricted access to all information concerning the number of persons deprived of their liberty in places of detention as defined in article 4, as well as the number of places and their location;
(b) Unrestricted access to all information referring to the treatment of those persons as well as their conditions of detention;
(c) Subject to paragraph 2 below, unrestricted access to all places of detention and their installations and facilities;
(d) The opportunity to have private interviews with the persons deprived of their liberty without witnesses, either personally or with a translator if deemed necessary, as well as with any other person who the Subcommittee on Prevention believes may supply relevant information;
(e) The liberty to choose the places it wants to visit and the persons it wants to interview.

2. Objection to a visit to a particular place of detention may be made only on urgent and compelling grounds of national defence, public safety, natural disaster or serious disorder in the place to be visited that temporarily prevent the carrying out of such a visit. The existence of a declared state of emergency as such shall not be invoked by a State Party as a reason to object to a visit.

Article 15

No authority or official shall order, apply, permit or tolerate any sanction against any person or organization for having communicated to the Subcommittee on Prevention or to its delegates any information, whether true or false, and no such person or organization shall be otherwise prejudiced in any way.

Article 16

1. The Subcommittee on Prevention shall communicate its recommendations and observations confidentially to the State Party and, if relevant, to the national preventive mechanism.

2. The Subcommittee on Prevention shall publish its report, together with any comments of the State Party concerned, whenever requested to do so by that State Party. If the State Party makes part of the report public, the Subcommittee on Prevention may publish the report in whole or in part. However, no personal data shall be published without the express consent of the person concerned.

3. The Subcommittee on Prevention shall present a public annual report on its activities to the Committee against Torture.

4. If the State Party refuses to cooperate with the Subcommittee on Prevention according to articles 12 and 14, or to take steps to improve the situation in the light of the recommendations of the Subcommittee on Prevention, the Committee against Torture may, at the request of the Subcommittee on Prevention, decide, by a majority of its members, after the State Party has had an opportunity to make its views known, to make a public statement on the matter or to publish the report of the Subcommittee on Prevention.

Part IV
NATIONAL PREVENTIVE MECHANISMS

Article 17

Each State Party shall maintain, designate or establish, at the latest one year after the entry into force of the present Protocol or of its ratification or accession, one or several independent national preventive mechanisms for the prevention of torture at the domestic level. Mechanisms established by decentralized units may be designated as national preventive mechanisms for the purposes of the present Protocol if they are in conformity with its provisions.

Article 18

1. The States Parties shall guarantee the functional independence of the national preventive mechanisms as well as the independence of their personnel.

2. The States Parties shall take the necessary measures to ens ure that the experts of the national preventive mechanism have the required capabilities and professional knowledge. They shall strive for a gender balance and the adequate representation of ethnic and minority groups in the country.

3. The States Parties undertake to make available the necessary resources for the functioning of the national preventive mechanisms.

4. When establishing national preventive mechanisms, States Parties shall give due consideration to the Principles relating to the status of national institutions for the promotion and protection of human rights.

Article 19

The national preventive mechanisms shall be granted at a minimum the power:
(a) To regularly examine the treatment of the persons deprived of their liberty in places of detention as defined in article 4, with a view to strengthening, if necessary, their protection against torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment;
(b) To make recommendations to the relevant authorities with the aim of improving the treatment and the conditions of the persons deprived of their liberty and to prevent torture and other cruel, inhuman or degrading treatment or punishment, taking into consideration the relevant norms of the United Nations;
(c) To submit proposals and observations concerning existing or draft legislation.

Article 20

In order to enable the national preventive mechanisms to fulfil their mandate, the States Parties to the present Protocol undertake to grant them:
(a) Access to all information concerning the number of persons deprived of their liberty in places of detention as defined in article 4, as well as the number of places and their location;
(b) Access to all information referring to the treatment of those persons as well as their conditions of detention;
(c) Access to all places of detention and their installations and facilities;
(d) The opportunity to have private interviews with the persons deprived of their liberty without witnesses, either personally or with a translator if deemed necessary, as well as with any other person who the national preventive mechanism believes may supply relevant information;
(e) The liberty to choose the places they want to visit and the persons they want to interview;
(f) The right to have contacts with the Subcommittee on Prevention, to send it information and to meet with it.

Article 21

1. No authority or official shall order, apply, permit or tolerate any sanction against any person or organization for having communicated to the national preventive mechanism any information, whether true or false, and no such person or organization shall be otherwise prejudiced in any way.

2. Confidential information collected by the national preventive mechanism shall be privileged. No personal data shall be published without the express consent of the person concerned.

Article 22

The competent authorities of the State Party concerned shall examine the recommendations of the national preventive mechanism and enter into a dialogue with it on possible implementation measures.

Article 23

The States Parties to the present Protocol undertake to publish and disseminate the annual reports of the national preventive mechanisms.

Part V
DECLARATION

Article 24

1. Upon ratification, States Parties may make a declaration postponing the implementation of their obligations under either part III or part IV of the present Protocol.

2. This postponement shall be valid for a maximum of three years. After due representations made by the State Party and after consultation with the Subcommittee on Pre vention, the Committee against Torture may extend that period for an additional two years.

Part VI
FINANCIAL PROVISIONS

Article 25

1. The expenditure incurred by the Subcommittee on Prevention in the implementation of the present Protocol shall be borne by the United Nations.

2. The Secretary-General of the United Nations shall provide the necessary staff and facilities for the effective performance of the functions of the Subcommittee on Prevention under the present Protocol.

Article 26

1. A Special Fund shall be set up in accordance with the relevant procedures of the General Assembly, to be administered in accordance with the financial regulations and rules of the United Nations, to help finance the implementation of the recommendations made by the Subcommittee on Prevention after a visit to a State Party, as well as education programmes of the national preventive mechanisms.

2. The Special Fund may be financed through voluntary contributions made by Governments, intergovernmental and non-governmental organizations and other private or public entities.

Part VII
FINAL PROVISIONS

Article 27

1. The present Protocol is open for signature by any State that has signed the Convention.

2. The present Protocol is subject to ratification by any State that has ratified or acceded to the Convention. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

3. The present Protocol shall be open to accession by any State that has ratified or acceded to the Convention.

4. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary-General of the United Nations.

5. The Secretary-General of the United Nations shall inform all States that have signed the present Protocol or acceded to it of the deposit of each instrument of ratification or accession.

Article 28

1. The present Protocol shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit with the Secretary-General of the United Nations of the twentieth instrument of ratification or accession.

2. For each State ratifying the present Protocol or acceding to it after the deposit with the Secretary-General of the United Nations of the twentieth instrument of ratification or accession, the present Protocol shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit of its own instrument of ratification or accession.

Article 29

The provisions of the present Protocol shall extend to all parts of federal States without any limitations or exceptions.

Article 30

No reservations shall be made to the present Protocol.

Article 31

The provisions of the present Protocol shall not affect the obligations of States Parties under any regional convention instituting a system of visits to places of detention. The Subcommittee on Prevention and the bodies established under such regional conventions are encouraged to consult and cooperate with a view to avoiding duplication and promoting effectively the objectives of the present Protocol.

Article 32

The provisions of the present Protocol shall not affect the obligations of States Parties to the four Geneva Conventions of 12 August 1949 and the Additional Protocols thereto of 8 June 1977, nor the opportunity available to any State Party to authorize the International Committee of the Red Cross to visit places of detention in situations not covered by international humanitarian law.

Article 33

1. Any State Party may denounce the present Protocol at any time by written notification addressed to the Secretary-General of the United Nations, who shall thereafter inform the other States Parties to the present Protocol and the Convention. Denunciation shall take effect one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General.

2. Such a denunciation shall not have the effect of releasing the St ate Party from its obligations under the present Protocol in regard to any act or situation that may occur prior to the date on which the denunciation becomes effective, or to the actions that the Subcommittee on Prevention has decided or may decide to take with respect to the State Party concerned, nor shall denunciation prejudice in any way the continued consideration of any matter already under consideration by the Subcommittee on Prevention prior to the date on which the denunciation becomes effective.

3. Following the date on which the denunciation of the State Party becomes effective, the Subcommittee on Prevention shall not commence consideration of any new matter regarding that State.

Article 34

1. Any State Party to the present Protocol may propose an amendment and file it with the Secretary-General of the United Nations. The Secretary- General shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties to the present Protocol with a request that they notify him whether they favour a conference of States Parties for the purpose of considering and voting upon the proposal. In the event that within four months from the date of such communication at least one third of the States Parties favour such a conference, the Secretary-General shall convene the conference under the auspices of the United Nations. Any amendment adopted by a majority of two thirds of the States Parties present and voting at the conference shall be submitted by the Secretary-General of the United Nations to all States Parties for acceptance.

2. An amendment adopted in accordance with paragraph 1 of the present article shall come into force when it has been accepted by a two -thirds majority of the States Parties to the present Protocol in accordance with their respective constitutional processes.

3. When amendments come into force, they shall be binding on those States Parties that have accepted them, other States Parties still being bound by the provisions of the present Protocol and any earlier amendment that they have accepted.

Article 35

Members of the Subcommittee on Prevention and of the national preventive mechanisms shall be accorded such privileges and immunities as are necessary for the independent exercise of their functions. Members of the Subcommittee on Prevention shall be accorded the privileges and immunities specified in section 22 of the Convention on the Privileges and Immunities of the United Nations of 13 February 1946, subject to the provisions of section 23 of that Convention.

Article 36

When visiting a State Party, the members of the Subcommittee on Prevention shall, without prejudice to the provisions and purposes of the present Protocol and such privileges and immunities as they may enjoy:
(a) Respect the laws and regulations of the visited State;
(b) Refrain from any action or activity incompatible with the impartial and international nature of their duties.

Article 37

1. The present Protocol, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be de posited with the Secretary-General of the United Nations.

2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit certified copies of the present Protocol to all States.