Teksti suurus:

Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooni plahvatusohtlikke sõjajäänuseid käsitlev protokoll

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:18.06.2007
Avaldamismärge:RT II 2006, 25, 68

Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooni plahvatusohtlikke sõjajäänuseid käsitlev protokoll

Vastu võetud 28.11.2003

Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsiooni plahvatusohtlikke sõjajäänuseid käsitleva protokolliga ühinemise seadus

Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Ülemäärase kahjustava või purustava toimega tavarelvade kasutamise keelustamise ja piiramise konventsioon


Mitteametlik tõlge

PLAHVATUSOHTLIKKE SÕJAJÄÄNUSEID KÄSITLEV PROTOKOLL
(V protokoll)

Osalisriigid,

tunnistades keerulisi konfliktijärgseid humanitaarprobleeme, mida on põhjustanud plahvatusohtlikud sõjajäänused;

olles teadlikud vajadusest sõlmida protokoll konfliktijärgsete üldist laadi taastamismeetmete kohta, et miinimumini vähendada plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevaid riske ja mõjusid;

ja soovides rakendada üldpreventiivseid abinõusid vabatahtlike ettevõtmiste kaudu, mis tõstavad laskemoona vastupidavust ja mida on täpsustatud tehnilises lisas, ning seega miinimumini vähendades plahvatusohtlike sõjajäänuste esinemissagedust,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Üldsätted ja kohaldamisala

1. Osalisriigid lepivad kooskõlas ÜRO põhikirja ja nende suhtes kohaldatava relvakonflikte käsitleva rahvusvahelise õigusega kokku protokollis sätestatud kohustuste täitmises nii individuaalselt kui ka koostöös teiste osalisriikidega, et konflikti järel vähendada miinimumini plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevaid riske ja mõjusid.

2. Protokolli kohaldatakse plahvatusohtlikele sõjajäänustele osalisriikide maismaa-alal ja nende sisevetes.

3. Protokolli kohaldatakse olukordades, mis tulenevad konventsiooni 21. detsembril 2001 muudetud artikli 1 lõigetes 1 kuni 6 nimetatud konfliktidest.

4. Artikleid 3, 4, 5 ja 8 kohaldatakse plahvatusohtlikele sõjajäänustele, välja arvatud artikli 2 lõikes 5 määratletud senistele plahvatusohtlikele sõjajäänustele.

Artikkel 2. Mõisted

Protokollis kasutatakse järgmisi mõisteid.

1. Lahingumoon – tavaline laskemoon, mis sisaldab lõhkeaineid, välja arvatud miinid, püünismiinid ja muud seadeldised, mis on määratletud konventsiooni 3. mail 1996 muudetud II protokollis.

2. Lõhkemata lahingumoon – lahingumoon, mis on olnud süütelaenguga, sütikuga varustatud, lahinguks valmis seatud või muul viisil ette valmistatud relvakonfliktis kasutamiseks ja kasutusel olnud. See võib olla välja tulistatud, maandatud, välja lennutatud või välja paisatud ja oleks pidanud lõhkema, kuid ei teinud seda.

3. Mahajäetud lahingumoon – lahingumoon, mida ei ole kasutatud relvakonfliktis, mille üks relvakonflikti osalistest on jätnud maha või minema visanud ja mis enam ei ole selle osalise kontrolli all, kes selle maha jättis või minema viskas. Mahajäetud lahingumoon võib olla või mitte olla süütelaenguga, sütikuga varustatud, lahinguks valmis seatud või muul viisil kasutamiseks ette valmistatud.

4. Plahvatusohtlikud sõjajäänused – lõhkemata lahingumoon ja mahajäetud lahingumoon.

5. Senised plahvatusohtlikud sõjajäänused – lõhkemata lahingumoon ja mahajäetud lahingumoon, mis olid olemas enne protokolli jõustumist selle osalise suhtes, kelle territooriumil need paiknevad.

Artikkel 3. Plahvatusohtlike sõjajäänuste kahjutustamine, kõrvaldamine või hävitamine

1. Osalisriik ja relvakonflikti osaline kannab oma kontrolli all oleval territooriumil käesolevas artiklis kindlaks määratud vastutust plahvatusohtlike sõjajäänuste eest. Kui plahvatusohtlikeks sõjajäänusteks muutunud lahingumoona kasutaja ei kontrolli territooriumi, peab ta pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist nii palju kui võimalik osutama tehnilist, rahalist, materiaalset, inim- ja muud abi kas kahepoolselt või kokkulepitud kolmanda isiku kaudu, kaasa arvatud ÜRO ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaudu, et võimaldada plahvatusohtlike sõjajäänuste märgistamist ja kahjutustamist, kõrvaldamist või hävitamist.

2. Pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist ja niipea kui võimalik märgistab ja kahjutustab, kõrvaldab või hävitab osalisriik ja relvakonflikti osaline plahvatusohtlikud sõjajäänused oma kontrolli all oleval kahjustatud territooriumil. Kui plahvatusohtlikest sõjajäänustest kahjustatud territoorium kujutab lõike 3 kohaselt suurt humanitaarriski, tuleb kahjutustamine, kõrvaldamine või hävitamine seal läbi viia esmajärjekorras.

3. Pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist ja niipea kui võimalik võtab osalisriik ja relvakonflikti osaline tarvitusele järgmised abinõud oma kontrolli all olevatel kahjustatud territooriumidel, et vähendada riske, mida endast kujutavad plahvatusohtlikud sõjajäänused:
a) vaatab üle ja hindab ohud, mida endast kujutavad plahvatusohtlikud sõjajäänused;
b) hindab ja seab tähtsuse järjekorda vajadused ja otstarbekuse märgistamisel ja kahjutustamisel, kõrvaldamisel või hävitamisel;
c) märgistab ja kahjutustab, kõrvaldab või hävitab plahvatusohtlikud sõjajäänused;
d) astub samme nende tegevuste elluviimiseks vajalike vahendite koondamiseks.

4. Ülaltoodud tegevusi läbi viies võtavad osalisriigid ja relvakonflikti osalised arvesse rahvusvahelisi standardeid, kaasa arvatud miinivastase tegevuse rahvusvahelisi standardeid.

5. Osalisriigid teevad vajaduse korral koostööd nii omavahel kui ka teiste riikidega ning asjaomaste piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonide ja vabaühendustega, et tagada tehniline, rahaline, materiaalne ning inim- ja muu abi, kaasa arvatud selliste ühisoperatsioonide sobivas olukorras läbiviimisel, mis on vajalikud käesoleva artikli nõuete täitmiseks.

Artikkel 4. Andmete salvestamine, säilitamine ja edastamine

1. Osalisriigid ja relvakonflikti osalised salvestavad ja säilitavad nii palju kui võimalik andmeid lahingumoona kasutamise või lahingumoona mahajätmise kohta, et võimaldada plahvatusohtlike sõjajäänuste kiiret märgistamist ja kahjutustamist, kõrvaldamist või hävitamist, riskikoolitust ning olulise teabe andmist territooriumi kontrollivale poolele ja tsiviilelanikele kontrollitaval territooriumil.

2. Osalisriigid ja relvakonflikti osalised, kes on kasutanud või maha jätnud lahingumoona, mis võib olla muutunud plahvatusohtlikeks sõjajäänusteks, teevad andmed selle kohta nii palju kui võimalik kooskõlas oma õiguspäraste julgeolekuhuvidega kohe pärast aktiivse sõjategevuse lõppu kättesaadavaks kahjustatud piirkonda kontrollivale relvakonflikti osalisele või osalistele, kas kahepoolselt või kokkulepitud kolmanda isiku, kaasa arvatud ÜRO kaudu, või nõudmise korral muudele asjaomastele organisatsioonidele, kelle suhtes andmeid andev pool võib olla kindel, et need võtaksid enda kanda riskikoolituse ja plahvatusohtlike sõjajäänuste märgistamise ning kahjutustamise, kõrvaldamise või hävitamise kahjustatud territooriumil.

3. Selliste andmete salvestamisel, säilitamisel ja edastamisel peaksid osalisriigid juhinduma tehnilise lisa 1. osast.

Artikkel 5. Muud ettevaatusabinõud tsiviilelanikkonna, üksikute tsiviilelanike ja tsiviilobjektide kaitsmiseks plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevate riskide ja mõjude eest

Osalisriigid ja relvakonflikti osalised võtavad tarvitusele kõik võimalikud ettevaatusabinõud nende kontrolli all oleval territooriumil, kus paiknevad plahvatusohtlikud sõjajäänused, et kaitsta tsiviilelanikkonda, üksikuid tsiviilelanikke ja tsiviilobjekte plahvatusohtlike sõjajäänuste põhjustatud riskide ja tagajärgede eest. Võimalikud ettevaatusabinõud on need abinõud, mis on otstarbekad ja võimalikud, võttes arvesse kõiki sel ajal valitsevaid asjaolusid, kaasa arvatud humanitaar- ja militaarkaalutlusi. Ettevaatusabinõud võivad hõlmata hoiatusi, tsiviilelanikkonna riskikoolitust, plahvatusohtlikest sõjajäänustest kahjustatud territooriumi märgistamist, piirdega ümbritsemist ja järelevalvet tehnilise lisa 2. osa kohaselt.

Artikkel 6. Humanitaarmissioone ja -organisatsioone plahvatusohtlike sõjajäänuste mõjude eest kaitsvad sätted

1. Osalisriik ja relvakonflikti osaline:
a) kaitseb nii palju kui võimalik plahvatusohtlike sõjajäänuste mõjude eest humanitaarmissioone ja -organisatsioone, kes tegutsevad või asuvad tegutsema selle osalisriigi või relvakonflikti osalise kontrolli all oleval territooriumil tema nõusolekul;
b) annab humanitaarmissiooni või -organisatsiooni taotluse alusel võimalikult palju teavet talle teada olevate plahvatusohtlike sõjajäänuste asukoha kohta sellel territooriumil, kus taotlust esitav humanitaarmissioon või -organisatsioon tegutsema asub või tegutseb.

2. Artikkel ei piira suuremat kaitset tagava kehtiva rahvusvahelise humanitaarõiguse, muude rahvusvaheliste dokumentide ega ÜRO julgeolekunõukogu otsuste kohaldamist.

Artikkel 7. Abi seniste plahvatusohtlike sõjajäänuste korral

1. Osalisriikidel on õigus vajaduse korral taotleda ja vastu võtta abi teistelt osalisriikidelt, kolmandatelt riikidelt ning asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja institutsioonidelt, et tegeleda senistest plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevate probleemidega.

2. Vajaduse ja võimaluse korral osutab osalisriik abi senistest plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevate probleemidega tegelemisel. Abistamisel võtavad osalisriigid arvesse nii käesoleva protokolli humanitaareesmärke kui ka rahvusvahelisi standardeid, kaasa arvatud miinivastase tegevuse rahvusvahelisi standardeid.

Artikkel 8. Koostöö ja abi

1. Osalisriik osutab võimaluse korral abi plahvatusohtlike sõjajäänuste märgistamisel ja kahjutustamisel, kõrvaldamisel või hävitamisel, tsiviilelanikkonna riskikoolitusel ja sellega seotud toimingutes, muu hulgas ÜRO, muude asjaomaste rahvusvaheliste, piirkondlike ja riigisiseste organisatsioonide ning institutsioonide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, Punase Risti ja Punase Poolkuu rahvuslike seltside ja nende rahvusvahelise föderatsiooni ning vabaühenduste kaudu või kahepoolsel alusel.

2. Osalisriik osutab võimaluse korral abi plahvatusohtlike sõjajäänuste ohvrite hooldamisel ja rehabiliteerimisel ning sotsiaalsel ja majanduslikul reintegreerimisel. Sellist abi võib muu hulgas anda ÜRO, asjaomaste rahvusvaheliste, piirkondlike ja riigisiseste organisatsioonide ning institutsioonide, Rahvusvahelise Punase Risti Komitee, Punase Risti ja Punase Poolkuu rahvuslike seltside ja nende rahvusvahelise föderatsiooni ning vabaühenduste kaudu või kahepoolsel alusel.

3. Osalisriik annab võimaluse korral panuse ÜRO usaldusfondidesse, samuti teistesse asjaomastesse usaldusfondidesse, et hõlbustada käesoleva protokolli alusel abistamist.

4. Osalisriigil on õigus nii palju kui võimalik osaleda varustuse ja materjali ning teadusliku ja muu kui relvi käsitleva tehnoloogilise teabe vahetuses, mis on vajalik protokolli rakendamiseks. Osalisriigid kohustuvad riigisiseste õigusaktidega kooskõlas nendele vahetustele kaasa aitama ning jätma kehtestamata põhjendamata piirangud varustuse ja sellega seotud tehnoloogilise teabe edastamisele, kui neid kasutatakse humanitaareesmärkidel.

5. Osalisriik kohustub edastama teavet ÜRO süsteemis loodud miinivastase tegevuse andmebaasi, eriti andmeid mitmesuguste sõjajäänuste kahjutustamise meetodite ja tehnoloogiate, ekspertide nimekirja, sõjajäänuste kahjutustamise ekspertasutuste või riiklike kontaktasutuste kohta ja vabatahtlikkuse alusel tehnilisi andmeid lahingumoona vastavate tüüpide kohta.

6. Asjaomasel teabel põhinevaid abitaotlusi võivad osalisriigid esitada ÜROle, teistele organisatsioonidele ja riikidele. Taotlusi võib esitada ÜRO peasekretärile, kes edastab need kõigile osalisriikidele ja asjaomastele rahvusvahelistele organisatsioonidele ning vabaühendustele.

7. ÜRO peasekretär võib ÜROle esitatud taotluse korral oma käsutuses olevate vahendite piires astuda asjakohaseid samme olukorra hindamiseks ning koostöös taotleva osalisriigi ja teiste osalisriikidega artiklis 3 kindlaks määratud vastutusel soovitada asjakohase abi osutamist. Peasekretär võib ka teatada osalisriikidele igast sellisest hindamisest, samuti taotletava abi liigist ja ulatusest, kaasa arvatud ÜRO süsteemis moodustatud usaldusfondidest antavatest võimalikest toetustest.

Artikkel 9. Üldpreventiivsed abinõud

1. Pidades silmas erinevaid olukordi ja suutlikkust, julgustatakse osalisriike tarvitusele võtma plahvatusohtlike sõjajäänuste esinemissageduse minimeerimiseks üldpreventiivseid abinõusid, mis sisaldaksid tehnilise lisa 3. osas nimetatud abinõusid, kuid ei pea ainult nendega piirduma.

2. Osalisriigid võivad vabatahtlikkuse alusel vahetada teavet lõikes 1 nimetatud abinõude rakendamiseks ja edendamiseks.

Artikkel 10. Osalisriikide nõupidamised

1. Osalisriigid kohustuvad üksteisega nõu pidama ja tegema koostööd kõigis selle protokolliga seotud küsimustes. Sel eesmärgil kutsutakse kokku osalisriikide konverents, nii nagu on selles omavahel kokku leppinud osalisriikide enamus, kuid mitte vähem kui kaheksateist neist.

2. Osalisriikide konverentsi töö hõlmab:
a) protokolli staatuse ja toimimise läbivaatamist;
b) protokolli riigisisese rakendamisega seotud küsimuste arutamist, kaasa arvatud riiklikku aruandlust või iga-aastast ajakohastamist;
c) ülevaatekonverentside ettevalmistamist.

3. Osalisriikide konverentsi kulud katavad osalisriigid ja konverentsist osa võtvad kolmandad riigid kooskõlas ÜRO asjakohaselt kohandatud hindamisskaalaga.

Artikkel 11. Vastavus

1. Osalisriik nõuab, et tema relvajõud ning asjaomased ministeeriumid ja muud asutused kehtestaksid protokolliga kooskõlas olevad suunised ja töökorra ning et nende personal saaks asjakohast väljaõpet.

2. Osalisriigid kohustuvad üksteisega nõu pidama ja koostööd tegema kahepoolselt, ÜRO peasekretäri kaudu ning muude asjaomaste rahvusvaheliste kanalite kaudu, et lahendada probleemid, mis võivad üles kerkida käesoleva protokolli tõlgendamisel ja kohaldamisel.

TEHNILINE LISA

Tehniline lisa sisaldab tegevusviise artiklites 4, 5 ja 9 seatud eesmärkide saavutamiseks. Tehnilist lisa kohaldavad osalisriigid vabatahtlikkuse alusel.

1. Andmete salvestamine, säilitamine ja väljastamine lõhkemata lahingumoona (LLM) ja mahajäetud lahingumoona (MLM) kohta

(a) Andmete salvestamine: lahingumoona kohta, millest võib olla saanud LLM, peaks riik püüdma nii hoolikalt kui võimalik salvestada järgmisi andmeid:
(i) lahingumoona kasutamisel sihtmärgiks olnud piirkondade asukoht;
(ii) punktis i viidatud piirkondades kasutatud lahingumoona ligikaudne hulk;
(iii) punktis i viidatud piirkondades kasutatud lahingumoona tüüp ja iseloom;
(iv) teadaoleva ja arvatava LLM üldine asukoht.
Kui riik on pidanud operatsioonide käigus lahingumoona maha jätma, peaks ta püüdma jätta MLM ohutul ja turvalisel viisil ning salvestama andmed selle lahingumoona kohta järgmiselt:
(v) MLM asukoht;
(vi) MLM ligikaudne hulk konkreetses kohas;
(vii) MLM tüübid konkreetses kohas.

(b) Andmete säilitamine: kooskõlas lõikega a salvestatud andmed peab riik säilitama viisil, mis võimaldaks nende leidmist ja järgnevat väljastamist lõike c kohaselt.

(c) Andmete väljastamine: andmed, mida riik on salvestanud ja säilitanud kooskõlas lõigetega a ja b, tuleks, arvesse võttes andmeid andva riigi julgeolekuhuve ja muid kohustusi, väljastada kooskõlas järgnevate sätetega:
(i) Sisu:
LLM kohta peaksid väljastatud andmed sisaldama üksikasju järgneva kohta:
(1) teadaoleva ja arvatava LLM üldine asukoht;
(2) sihtmärgiks olnud piirkondades kasutatud lahingumoona tüübid ja ligikaudne hulk;
(3) lahingumoona, kaasa arvatud selle värvi, mõõtmete ja kuju ning muude oluliste märgistuste tuvastamise meetod;
(4) lahingumoona ohutu kõrvaldamise meetod.
MLM kohta väljastatud andmed peaksid sisaldama üksikasju järgneva kohta:
(5) MLM asukoht;
(6) MLM ligikaudne hulk konkreetses kohas;
(7) MLM tüübid konkreetses kohas;
(8) MLM, kaasa arvatud selle värvi, mõõtmete ja kuju tuvastamise meetod;
(9) andmed MLM tüübi ja pakendamismeetodi kohta;
(10) valmisoleku seisund;
(11) MLM piirkonnas teadaolevate püünismiinide asukoht ja iseloom.
(ii) Vastuvõtja: andmed tuleks väljastada kahjustatud territooriumi kontrollivale konflikti osalisele või osalistele ja nendele pooltele või institutsioonidele, kelle puhul andmeid väljastav konflikti osaline on nõus, et nad on praegu või tulevikus kaasatud kahjustatud alal LLM või MLM kahjutustamisesse ja tsiviilelanikkonna koolitusse LLM või MLM riskide kohta.
(iii) Andmete väljastamise moodus: riik peaks võimaluse korral kasutama rahvusvaheliselt või kohalikult kehtestatud sobivaid andmete väljastamise mooduseid, nagu näiteks UNMASi, IMSMA ja muude ekspertasutuste kaudu.
(iv) Ajastus: andmed tuleks väljastada niipea kui võimalik, võttes arvesse selliseid asjaolusid nagu käimasolevad sõjalised ja humanitaaroperatsioonid kahjustatud aladel, andmete kättesaadavus ja usaldusväärsus ning asjakohased julgeolekuküsimused.

2. Hoiatused, riskikoolitus, märgistamine, piirdega ümbritsemine ja järelevalve

Põhimõisted

(a) Hoiatused on tsiviilelanikkonnale antud täpne hoiatav teave, mis on mõeldud kahjustatud territooriumidel plahvatusohtlikest sõjajäänustest põhjustatud ohtude minimeerimiseks.

(b) Tsiviilelanikkonna riskikoolitus peaks sisaldama riskikoolitusprogramme, mis lihtsustaks teabevahetust kahjustatud kogukondade, riigiasutuste ja humanitaarorganisatsioonide vahel, nii et kahjustatud kogukonnad oleksid teavitatud plahvatusohtlikest sõjajäänustest tulenevast ohust. Riskikoolitusprogrammid on tavaliselt pikaajalised.

Parima tegevusviisi osad hoiatuste ja riskikoolituse puhul

(c) Kõik hoiatuste ja riskikoolituse programmid peaksid võimaluse korral arvesse võtma valitsevaid riiklikke ja rahvusvahelisi standardeid, kaasa arvatud miinivastase tegevuse rahvusvahelisi standardeid.

(d) Hoiatusi ja riskikoolitust tuleks anda mõjustatud tsiviilelanikkonnale, mis hõlmab plahvatusohtlikke sõjajäänuseid sisaldavatel aladel või nende ümber elavaid ning selliseid alasid läbivaid tsiviilelanikke.

(e) Hoiatusi tuleks anda niipea kui võimalik sõltuvalt olukorrast ja kättesaadavast teabest. Riskikoolitusprogramm peaks asendama hoiatuste programmi niipea kui võimalik. Hoiatusi ja riskikoolitust tuleks mõjustatud kogukondadele alati anda võimalikult varakult.

(f) Konflikti osalised peaksid kaasama kolmandaid isikuid, näiteks rahvusvahelisi organisatsioone ja vabaühendusi, kui neil ei ole vahendeid ega oskusi tõhusa riskikoolituse andmiseks.

(g) Konflikti osalised peaksid võimaluse korral hoolt kandma hoiatuste ja riskikoolituse jaoks mõeldud lisavahendite eest. See võiks sisaldada logistilise toetuse pakkumist, riskikoolituse materjalide ettevalmistamist, rahalist toetust ja üldist kaardistatud teavet.

Plahvatusohtlikest sõjajäänustest kahjustatud ala märgistamine, piirdega ümbritsemine ja järelevalve

(h) Võimaluse korral ning mis tahes ajal konflikti vältel ja pärast seda peaksid konflikti osalised nii kiiresti ja nii palju kui võimalik tagama, et plahvatusohtlikke sõjajäänuseid sisaldavad alad märgistataks, ümbritsetaks piirdega ja nende järele valvataks, et tõhusalt tagada tsiviilelanike eraldamine kooskõlas järgmiste sätetega.

(i) Oletatavate ohtlike alade märgistuses tuleks kasutada hoiatusmärke, mis põhinevad kahjustatud kogukonnas tunnustatud märgistamismeetoditel. Märgid ja muud ohtliku ala piirimärgistused peaksid olema võimalikult kaugele nähtavad, loetavad, püsivad ja vastupidavad keskkonnamõjude suhtes ning nad peaksid selgelt tähistama, milline märgistatud piiri külg arvatakse plahvatusohtlike sõjajäänustega kahjustatud ala sisse ja milline külg arvatakse olevat ohutu.

(j) Tuleks kindlaks määrata asjakohane institutsioon, kes hakkab vastutama alaliste ja ajutiste märgistussüsteemide järelevalve ja korrashoiu eest, olles lülitatud riiklikesse ja kohalikesse riskikoolituse programmidesse.

3. Üldpreventiivsed abinõud

Riigid, kes toodavad või soetavad lahingumoona, peaksid võimalikult suures ulatuses ja vastavalt vajadusele püüdma tagada, et lahingumoona kasutusaja jooksul rakendataks järgmisi abinõusid ja peetaks neist kinni.

(a) Lahingumoona valmistamise korraldamine
(i) Tootmisprotsessid peaksid olema kavandatud nii, et saavutada lahingumoona suurimat vastupidavust.
(ii) Tootmisprotsessid peaksid olema allutatud sertifitseeritud kvaliteedikontrolli meetmetele.
(iii) Lahingumoona tootmise vältel tuleks rakendada rahvusvaheliselt tunnustatud sertifitseeritud kvaliteedi tagamise standardeid.
(iv) Vastuvõtukatsetamine tuleks läbi viia polügoonikatsetuse kaudu rea tingimuste juures või muude kehtestatud menetluste kaudu.
(v) Tuleks nõuda kõrge vastupidavuse standardeid lahingumoonaga tehtavate tehingute ja selle edastamise vältel.

(b) Lahingumoona hoidmine

Et tagada lahingumoona võimalikult parem pikaajaline vastupidavus, julgustatakse riike selle ladustamise, transpordi, väliladustamise ja käsitsemise kohta rakendama parimate tegevusviiside norme ja töökorda järgnevate juhiste kohaselt.
(i) Lahingumoona tuleks vajaduse korral ladustada turvalistes ehitistes või vastavates konteinerites, mis vajaduse korral kaitsevad lahingumoona ja selle komponente kontrollitud atmosfääris.
(ii) Riik peaks lahingumoona tootmisrajatiste, ladustamisrajatiste ning tegevusvälja vahel edasi-tagasi transportima viisil, mis minimeerib lahingumoona kahjustamise.
(iii) Riik peaks vajaduse korral kasutama lahingumoona varude soetamisel ja transportimisel asjaomaseid konteinereid ja kontrollitud keskkonda.
(iv) Plahvatuste ohtu tuleks varudes minimeerida, kasutades selleks sobivat ladustamissüsteemi.
(v) Riigid peaksid rakendama lahingumoona arvestuse, jälgimise ja katsetamise menetlust, mis peaks sisaldama andmeid iga lahingumoona numbri, sarja või partii tootmiskuupäeva kohta ja andmeid selle kohta, kus lahingumoon on olnud, millistes tingimustes seda on ladustatud ja milliste keskkonnategurite mõju all see on olnud.
(vi) Perioodiliselt peaks varutud lahingumoon läbima polügoonikatsetuse, tagamaks, et lahingumoon toimib nii nagu vaja.
(vii) Varutud lahingumoona komplektide koostisosad peaksid vajaduse korral läbima laboratoorse katsetamise, tagamaks, et lahingumoon toimib nii nagu vaja.
(viii) Vajaduse korral tuleks arvestuse, jälgimise ja katsetamise menetlusega saadud teabe tulemusena astuda asjakohaseid samme, sealhulgas anda lahingumoona säilivusajaga seotud korraldusi, et säilitada varutud lahingumoona vastupidavus.

(c) Väljaõpe

Lahingumoona käsitsemisel, transportimisel ja kasutamisel kaasatud personali korralik väljaõpe on oluliseks teguriks tema kavandatud vastupidavuse tagamisel. Seetõttu peaksid riigid vastu võtma ja toetama sobivaid väljaõppeprogramme, tagamaks, et personal oleks lahingumoonaga tegelemiseks korralikult välja õpetatud.

(d) Edastamine

Riik, kavandades lahingumoona edastamist teisele riigile, kel eelnevalt sellist tüüpi lahingumoona ei ole olnud, peaks püüdma tagada, et vastuvõttev riik on suuteline seda lahingumoona õigesti ladustama, hoidma ja kasutama.

(e) Tootmine tulevikus

Riik peaks läbi vaatama toodetava või soetatava lahingumoona vastupidavuse parandamise viisid ja meetodid, et saavutada võimalikult kõrge vastupidavus.


PROTOCOL ON EXPLOSIVE REMNANTS OF WAR

The High Contracting Parties,

Recognising the serious post-conflict humanitarian problems caused by explosive remnants of war,

Conscious of the need to conclude a Protocol on post-conflict remedial measures of a generic nature in order to minimise the risks and effects of explosive remnants of war,

And willing to address generic preventive measures, through voluntary best practices specified in a Technical Annex for improving the reliability of munitions, and therefore minimising the occurrence of explosive remnants of war,

Have agreed as follows:

Article 1. General provision and scope of application

1. In conformity with the Charter of the United Nations and of the rules of the international law of armed conflict applicable to them, High Contracting Parties agree to comply with the obligations specified in this Protocol, both individually and in co-operation with other High Contracting Parties, to minimise the risks and effects of explosive remnants of war in post-conflict situations.

2. This Protocol shall apply to explosive remnants of war on the land territory including internal waters of High Contracting Parties.

3. This Protocol shall apply to situations resulting from conflicts referred to in Article 1, paragraphs 1 to 6, of the Convention, as amended on 21 December 2001.

4. Articles 3, 4, 5 and 8 of this Protocol apply to explosive remnants of war other than existing explosive remnants of war as defined in Article 2, paragraph 5 of this Protocol.

Article 2. Definitions

For the purpose of this Protocol,

1. Explosive ordnance means conventional munitions containing explosives, with the exception of mines, booby traps and other devices as defined in Protocol II of this Convention as amended on 3 May 1996.

2. Unexploded ordnance means explosive ordnance that has been primed, fused, armed, or otherwise prepared for use and used in an armed conflict. It may have been fired, dropped, launched or projected and should have exploded but failed to do so.

3. Abandoned explosive ordnance means explosive ordnance that has not been used during an armed conflict, that has been left behind or dumped by a party to an armed conflict, and which is no longer under control of the party that left it behind or dumped it. Abandoned explosive ordnance may or may not have been primed, fused, armed or otherwise prepared for use.

4. Explosive remnants of war means unexploded ordnance and abandoned explosive ordnance.

5. Existing explosive remnants of war means unexploded ordnance and abandoned explosive ordnance that existed prior to the entry into force of this Protocol for the High Contracting Party on whose territory it exists.

Article 3. Clearance, removal or destruction of explosive remnants of war

1. Each High Contracting Party and party to an armed conflict shall bear the responsibilities set out in this Article with respect to all explosive remnants of war in territory under its control. In cases where a user of explosive ordnance which has become explosive remnants of war, does not exercise control of the territory, the user shall, after the cessation of active hostilities, provide where feasible, inter alia technical, financial, material or human resources assistance, bilaterally or through a mutually agreed third party, including inter alia through the United Nations system or other relevant organisations, to facilitate the marking and clearance, removal or destruction of such explosive remnants of war.

2. After the cessation of active hostilities and as soon as feasible, each High Contracting Party and party to an armed conflict shall mark and clear, remove or destroy explosive remnants of war in affected territories under its control. Areas affected by explosive remnants of war which are assessed pursuant to paragraph 3 of this Article as posing a serious humanitarian risk shall be accorded priority status for clearance, removal or destruction.

3. After the cessation of active hostilities and as soon as feasible, each High Contracting Party and party to an armed conflict shall take the following measures in affected territories under its control, to reduce the risks posed by explosive remnants of war:
(a) survey and assess the threat posed by explosive remnants of war;
(b) assess and prioritise needs and practicability in terms of marking and clearance, removal or destruction;
(c) mark and clear, remove or destroy explosive remnants of war;
(d) take steps to mobilise resources to carry out these activities.

4. In conducting the above activities High Contracting Parties and parties to an armed conflict shall take into account international standards, including the International Mine Action Standards.

5. High Contracting Parties shall co-operate, where appropriate, both among themselves and with other states, relevant regional and international organisations and non-governmental organisations on the provision of inter alia technical, financial, material and human resources assistance including, in appropriate circumstances, the undertaking of joint operations necessary to fulfil the provisions of this Article.

Article 4. Recording, retaining and transmission of information

1. High Contracting Parties and parties to an armed conflict shall to the maximum extent possible and as far as practicable record and retain information on the use of explosive ordnance or abandonment of explosive ordnance, to facilitate the rapid marking and clearance, removal or destruction of explosive remnants of war, risk education and the provision of relevant information to the party in control of the territory and to civilian populations in that territory.

2. High Contracting Parties and parties to an armed conflict which have used or abandoned explosive ordnance which may have become explosive remnants of war shall, without delay after the cessation of active hostilities and as far as practicable, subject to these parties’ legitimate security interests, make available such information to the party or parties in control of the affected area, bilaterally or through a mutually agreed third party including inter alia the United Nations or, upon request, to other relevant organisations which the party providing the information is satisfied are or will be undertaking risk education and the marking and clearance, removal or destruction of explosive remnants of war in the affected area.

3. In recording, retaining and transmitting such information, the High Contracting Parties should have regard to Part 1 of the Technical Annex.

Article 5. Other precautions for the protection of the civilian population, individual civilians and civilian objects from the risks and effects of explosive remnants of war

1. High Contracting Parties and parties to an armed conflict shall take all feasible precautions in the territory under their control affected by explosive remnants of war to protect the civilian population, individual civilians and civilian objects from the risks and effects of explosive remnants of war. Feasible precautions are those precautions which are practicable or practicably possible, taking into account all circumstances ruling at the time, including humanitarian and military considerations. These precautions may include warnings, risk education to the civilian population, marking, fencing and monitoring of territory affected by explosive remnants of war, as set out in Part 2 of the Technical Annex.

Article 6. Provisions for the protection of humanitarian missions and organisations from the effects of explosive remnants of war

1. Each High Contracting Party and party to an armed conflict shall:
(a) Protect, as far as feasible, from the effects of explosive remnants of war, humanitarian missions and organisations that are or will be operating in the area under the control of the High Contracting Party or party to an armed conflict and with that party’s consent.
(b) Upon request by such a humanitarian mission or organisation, provide, as far as feasible, information on the location of all explosive remnants of war that it is aware of in territory where the requesting humanitarian mission or organisation will operate or is operating.

2. The provisions of this Article are without prejudice to existing International Humanitarian Law or other international instruments as applicable or decisions by the Security Council of the United Nations which provide for a higher level of protection.

Article 7. Assistance with respect to existing explosive remnants of war

1. Each High Contracting Party has the right to seek and receive assistance, where appropriate, from other High Contracting Parties, from states non-party and relevant international organisations and institutions in dealing with the problems posed by existing explosive remnants of war.

2. Each High Contracting Party in a position to do so shall provide assistance in dealing with the problems posed by existing explosive remnants of war, as necessary and feasible. In so doing, High Contracting Parties shall also take into account the humanitarian objectives of this Protocol, as well as international standards including the International Mine Action Standards.

Article 8. Co-operation and assistance

1. Each High Contracting Party in a position to do so shall provide assistance for the marking and clearance, removal or destruction of explosive remnants of war, and for risk education to civilian populations and related activities inter alia through the United Nations system, other relevant international, regional or national organisations or institutions, the International Committee of the Red Cross, national Red Cross and Red Crescent societies and their International Federation, non-governmental organisations, or on a bilateral basis.

2. Each High Contracting Party in a position to do so shall provide assistance for the care and rehabilitation and social and economic reintegration of victims of explosive remnants of war. Such assistance may be provided inter alia through the United Nations system, relevant international, regional or national organisations or institutions, the International Committee of the Red Cross, national Red Cross and Red Crescent societies and their International Federation, non-governmental organisations, or on a bilateral basis.

3. Each High Contracting Party in a position to do so shall contribute to trust funds within the United Nations system, as well as other relevant trust funds, to facilitate the provision of assistance under this Protocol.

4. Each High Contracting Party shall have the right to participate in the fullest possible exchange of equipment, material and scientific and technological information other than weapons related technology, necessary for the implementation of this Protocol. High Contracting Parties undertake to facilitate such exchanges in accordance with national legislation and shall not impose undue restrictions on the provision of clearance equipment and related technological information for humanitarian purposes.

5. Each High Contracting Party undertakes to provide information to the relevant databases on mine action established within the United Nations system, especially information concerning various means and technologies of clearance of explosive remnants of war, lists of experts, expert agencies or national points of contact on clearance of explosive remnants of war and, on a voluntary basis, technical information on relevant types of explosive ordnance.

6. High Contracting Parties may submit requests for assistance substantiated by relevant information to the United Nations, to other appropriate bodies or to other states. These requests may be submitted to the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit them to all High Contracting Parties and to relevant international organisations and non-governmental organisations.

7. In the case of requests to the United Nations, the Secretary-General of the United Nations, within the resources available to the Secretary-General of the United Nations, may take appropriate steps to assess the situation and in co-operation with the requesting High Contracting Party and other High Contracting Parties with responsibility as set out in Article 3 above, recommend the appropriate provision of assistance. The Secretary-General may also report to High Contracting Parties on any such assessment as well as on the type and scope of assistance required, including possible contributions from the trust funds established within the United Nations system.

Article 9. Generic preventive measures

1. Bearing in mind the different situations and capacities, each High Contracting Party is encouraged to take generic preventive measures aimed at minimising the occurrence of explosive remnants of war, including, but not limited to, those referred to in part 3 of the Technical Annex.

2. Each High Contracting Party may, on a voluntary basis, exchange information related to efforts to promote and establish best practices in respect of paragraph 1 of this Article.

Article 10. Consultations of High Contracting Parties

1. The High Contracting Parties undertake to consult and co-operate with each other on all issues related to the operation of this Protocol. For this purpose, a Conference of High Contracting Parties shall be held as agreed to by a majority, but no less than eighteen High Contracting Parties.

2. The work of the conferences of High Contracting Parties shall include:
(a) review of the status and operation of this Protocol;
(b) consideration of matters pertaining to national implementation of this Protocol, including national reporting or updating on an annual basis.
(c) preparation for review conferences.

3. The costs of the Conference of High Contracting Parties shall be borne by the High Contracting Parties and States not parties participating in the Conference, in accordance with the United Nations scale of assessment adjusted appropriately.

Article 11. Compliance

1. Each High Contracting Party shall require that its armed forces and relevant agencies or departments issue appropriate instructions and operating procedures and that its personnel receive training consistent with the relevant provisions of this Protocol.

2. The High Contracting Parties undertake to consult each other and to co-operate with each other bilaterally, through the Secretary-General of the United Nations or through other appropriate international procedures, to resolve any problems that may arise with regard to the interpretation and application of the provisions of this Protocol.

TECHNICAL ANNEX

This Technical Annex contains suggested best practice for achieving the objectives contained in Articles 4, 5 and 9 of this Protocol. This Technical Annex will be implemented by High Contracting Parties on a voluntary basis.

1. Recording, storage and release of information for Unexploded Ordnance (UXO) and Abandoned Explosive Ordnance (AXO)

(a) Recording of information: Regarding explosive ordnance which may have become UXO a State should endeavour to record the following information as accurately as possible:
(i) the location of areas targeted using explosive ordnance;
(ii) the approximate number of explosive ordnance used in the areas under (i);
(iii) the type and nature of explosive ordnance used in areas under (i);
(iv) the general location of known and probable UXO;
Where a State has been obliged to abandon explosive ordnance in the course of operations, it should endeavour to leave AXO in a safe and secure manner and record information on this ordnance as follows:
(v) the location of AXO;
(vi) the approximate amount of AXO at each specific site;
(vii) the types of AXO at each specific site.

(b) Storage of information: Where a State has recorded information in accordance with paragraph (a), it should be stored in such a manner as to allow for its retrieval and subsequent release in accordance with paragraph (c).

(c) Release of information: Information recorded and stored by a State in accordance with paragraphs (a) and (b) should, taking into account the security interests and other obligations of the State providing the information, be released in accordance with the following provisions:
(i) Content:
On UXO the released information should contain details on:
(1) the general location of known and probable UXO;
(2) the types and approximate number of explosive ordnance used in the targeted areas;
(3) the method of identifying the explosive ordnance including colour, size and shape and other relevant markings;
(4) the method for safe disposal of the explosive ordnance.
On AXO the released information should contain details on:
(5) the location of the AXO;
(6) the approximate number of AXO at each specific site;
(7) the types of AXO at each specific site;
(8) the method of identifying the AXO, including colour, size and shape;
(9) information on type and methods of packing for AXO;
(10) state of readiness;
(11) the location and nature of any booby traps known to be present in the area of AXO.
(ii) Recipient: The information should be released to the party or parties in control of the affected territory and to those persons or institutions that the releasing State is satisfied are, or will be, involved in UXO or AXO clearance in the affected area, in the education of the civilian population on the risks of UXO or AXO.
(iii) Mechanism: A State should, where feasible, make use of those mechanisms established internationally or locally for the release of information, such as through UNMAS, IMSMA, and other expert agencies, as considered appropriate by the releasing State.
(iv) Timing: The information should be released as soon as possible, taking into account such matters as any ongoing military and humanitarian operations in the affected areas, the availability and reliability of information and relevant security issues.

2. Warnings, risk education, marking, fencing and monitoring

Key terms

(a) Warnings are the punctual provision of cautionary information to the civilian population, intended to minimise risks caused by explosive remnants of war in affected territories.

(b) Risk education to the civilian population should consist of risk education programmes to facilitate information exchange between affected communities, government authorities and humanitarian organisations so that affected communities are informed about the threat from explosive remnants of war. Risk education programmes are usually a long term activity.

Best practice elements of warnings and risk education

(c) All programmes of warnings and risk education should, where possible, take into account prevailing national and international standards, including the International Mine Action Standards.

(d) Warnings and risk education should be provided to the affected civilian population which comprises civilians living in or around areas containing explosive remnants of war and civilians who transit such areas.

(e) Warnings should be given, as soon as possible, depending on the context and the information available. A risk education programme should replace a warnings programme as soon as possible. Warnings and risk education always should be provided to the affected communities at the earliest possible time.

(f) Parties to a conflict should employ third parties such as international organisations and non-governmental organisations when they do not have the resources and skills to deliver efficient risk education.

(g) Parties to a conflict should, if possible, provide additional resources for warnings and risk education. Such items might include: provision of logistical support, production of risk education materials, financial support and general cartographic information.

Marking, fencing, and monitoring of an explosive remnants of war affected area

(h) When possible, at any time during the course of a conflict and thereafter, where explosive remnants of war exist the parties to a conflict should, at the earliest possible time and to the maximum extent possible, ensure that areas containing explosive remnants of war are marked, fenced and monitored so as to ensure the effective exclusion of civilians, in accordance with the following provisions.

(i) Warning signs based on methods of marking recognised by the affected community should be utilised in the marking of suspected hazardous areas. Signs and other hazardous area boundary markers should as far as possible be visible, legible, durable and resistant to environmental effects and should clearly identify which side of the marked boundary is considered to be within the explosive remnants of war affected area and which side is considered to be safe.

(j) An appropriate structure should be put in place with responsibility for the monitoring and maintenance of permanent and temporary marking systems, integrated with national and local risk education programmes.

3. Generic preventive measures

States producing or procuring explosive ordnance should to the extent possible and as appropriate endeavour to ensure that the following measures are implemented and respected during the life-cycle of explosive ordnance.

(a) Munitions manufacturing management
(i) Production processes should be designed to achieve the greatest reliability of munitions.
(ii) Production processes should be subject to certified quality control measures.
(iii) During the production of explosive ordnance, certified quality assurance standards that are internationally recognised should be applied.
(iv) Acceptance testing should be conducted through live-fire testing over a range of conditions or through other validated procedures.
(v) High reliability standards should be required in the course of explosive ordnance transactions and transfers.

(b) Munitions management

In order to ensure the best possible long-term reliability of explosive ordnance, States are encouraged to apply best practice norms and operating procedures with respect to its storage, transport, field storage, and handling in accordance with the following guidance.
(i) Explosive ordnance, where necessary, should be stored in secure facilities or appropriate containers that protect the explosive ordnance and its components in a controlled atmosphere, if necessary.
(ii) A State should transport explosive ordnance to and from production facilities, storage facilities and the field in a manner that minimises damage to the explosive ordnance.
(iii) Appropriate containers and controlled environments, where necessary, should be used by a State when stockpiling and transporting explosive ordnance.
(iv) The risk of explosions in stockpiles should be minimised by the use of appropriate stockpile arrangements.
(v) States should apply appropriate explosive ordnance logging, tracking and testing procedures, which should include information on the date of manufacture of each number, lot or batch of explosive ordnance, and information on where the explosive ordnance has been, under what conditions it has been stored, and to what environmental factors it has been exposed.
(vi) Periodically, stockpiled explosive ordnance should undergo, where appropriate, live-firing testing to ensure that munitions function as desired.
(vii) Sub-assemblies of stockpiled explosive ordnance should, where appropriate, undergo laboratory testing to ensure that munitions function as desired.
(viii) Where necessary, appropriate action, including adjustment to the expected shelf-life of ordnance, should be taken as a result of information acquired by logging, tracking and testing procedures, in order to maintain the reliability of stockpiled explosive ordnance.

(c) Training

The proper training of all personnel involved in the handling, transporting and use of explosive ordnance is an important factor in seeking to ensure its reliable operation as intended. States should therefore adopt and maintain suitable training programmes to ensure that personnel are properly trained with regard to the munitions with which they will be required to deal.

(d) Transfer

A State planning to transfer explosive ordnance to another State that did not previously possess that type of explosive ordnance should endeavour to ensure that the receiving State has the capability to store, maintain and use that explosive ordnance correctly.

(e) Future production

A State should examine ways and means of improving the reliability of explosive ordnance that it intends to produce or procure, with a view to achieving the highest possible reliability.

/otsingu_soovitused.json