Teksti suurus:

3-1-1-92-06 Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a kohtuotsus Tiit Kaasik'u karistamises korruptsioonivastase seaduse § 26^3 järgi

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:25.01.2007
Avaldamismärge:RT III 2007, 4, 28

3-1-1-92-06 Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a kohtuotsus Tiit Kaasik'u karistamises korruptsioonivastase seaduse § 26^3 järgi

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-92-06
Otsuse kuupäev 25. jaanuar 2007
Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu
Kohtuasi Väärteoasi Tiit Kaasik’u karistamises korruptsioonivastase seaduse § 263 järgi
Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsus väärteoasjas nr 4-06-176
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tiit Kaasiku kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld, kassatsioon
Asja läbivaatamine 28. november 2006
Istungil osalenud isikud Tiit Kaasiku kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld

Resolutsioon

1. Tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks korruptsioonivastase seaduse § 19 lõige 2 punkt 6 osas, milles see säte keelab korruptsioonivastase seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige sellises riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsus.

3. Lõpetada väärteomenetlus Tiit Kaasiku suhtes väärteomenetluse seadustiku § 29 lõige 1 punkti 1 alusel.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Tiit Kaasiku kasuks välja 5900 (viis tuhat üheksasada) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kaitsepolitseiameti 29. detsembri 2005. a kiirmenetluse otsusega karistati Tiit Kaasikut korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 263 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut summas 600 krooni. T. Kaasikut karistati järgmise teo toimepanemise eest.

T. Kaasik töötas Saare Maakohtu haldusdirektorina. Vastavalt kohtute seaduse § 7 lg-le 1 on Saare Maakohus riigi ametiasutus ja selles töötamine on avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 2 lg 2 p 4 kohaselt käsitatav avaliku teenistusena. Maakohtu haldusdirektorina oli T. Kaasik riigiametnik ATS § 6 mõttes. Lähtudes esimese ja teise astme kohtu haldusdirektori ametijuhendis ette nähtud ülesannetest, oli T. Kaasik ametiisik KVS § 4 lg 1 tähenduses.

6. juunil 2005 kuulutati välja konkurss juhataja leidmiseks OÜ-le Kuressaare Bussijaam, mille osanikeks on MTÜ Saaremaa Omavalitsuste Liit ja Kuressaare linn. T. Kaasik võttis konkursist osa ja võitis selle. 31. juulist 2005 vabastati T. Kaasik tema enda algatusel avalikust teenistusest ja sama aasta 1. augustil asus ta tööle OÜ Kuressaare Bussijaam juhatajana. Alates 1. augustist 2005 nimetati T. Kaasik OÜ Kuressaare Bussijaam juhatuse liikmeks. Äriregistrisse tehti sellesisuline kanne 19. augustil 2005.

Kuna T. Kaasik asus kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhtorgani liikmeks vähem kui kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist, rikkus ta KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud toimingu- ja tegevuspiirangu nõudeid, pannes sel viisil toime KVS §-s 263 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemise ajana fikseeris kohtuväline menetleja perioodi 1. august 2005 kuni praegune aeg (s.o 29. detsember 2005).

2. T. Kaasik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuses leiti, et karistusotsuses on KVS § 19 lg 2 p 6 tõlgendamisel piirdutud grammatilis-formaalse lähenemisega ega ole arvestatud KVS § 25 lg-s 1 sätestatud huvide konflikti mõiste olemust. Veel leidis kaebaja, et kui kohtuväline menetleja tõlgendas KVS § 19 lg 2 p 6 õigesti, riivab see säte ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) §-s 29 ette nähtud tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadust.

3. Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja T. Kaasiku kaebus rahuldamata.

Maakohus märkis, et KVS § 19 lg 1 kohaselt käsitatakse töökoha- ja tegevuspiiranguna piirangut tegutseda avalikus teenistuses olles ettevõtjana, töötada kohakaasluskorras ja oma lähisugulase või -hõimlasega otseses alluvusvahekorras. Samas on seadusandja korruptsioonivastase seaduse kolmandas peatükis formaalsete tunnuste alusel eraldi välja toonud rea tegusid, mis on keelatud, lähtudes abstraktsest korruptsiooniohtlikkusest. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 kirjeldatud teo on seadusandja tunnistanud korruptsiooniohtlikuks sõltumata sellise teo tagajärgedest.

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Kaasiku kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld, kes taotleb maakohtu ja kohtuvälise menetleja otsuste tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Samuti taotleb kassaator T. Kaasiku poolt kaitsjale makstud 5900 krooni hüvitamist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määrusega anti väärteoasi väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 169 lg 2 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Kolleegium nõustus maakohtu seisukohaga, et T. Kaasiku töökohavahetus oli vastuolus KVS § 19 lg 2 p 6 nõuetega ning et see vastab KVS §-s 263 sätestatud väärteokoosseisule. Samas tekkis kriminaalkolleegiumil kahtlus, kas põhiseadusega on kooskõlas KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

Menetlusosaliste põhjendused

6. T. Kaasiku kaitsja arvates tuleb selleks, et kohaldada KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangut, muu hulgas tuvastada, milline KVS § 25 lg-s 1 kirjeldatud tunnustele vastav huvide konflikt võib tulla kõne alla riigiametnikust kohtu haldusdirektori tööleasumisel kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu OÜ Kuressaare Bussijaam juhatajaks. Saare Maakohtul ja OÜ-l Kuressaare Bussijaam puudub majanduslik puutumus. T. Kaasiku otsused maakohtu haldusdirektorina ei mõjutanud kuidagi OÜ Kuressaare Bussijaam tegevust, samuti ei mõjuta T. Kaasiku otsused äriühingu juhatajana 1. jaanuarist 2006 iseseisva kohtuasutusena likvideeritud Saare Maakohtu tegevust. T. Kaasikul ei ole huvide konflikti.

Kui nõustuda maakohtu tõlgendusega KVS § 19 lg 2 p-le 6, on selles sättes ette nähtud keeld kassaatori hinnangul ülemäärane, riivates ebaproportsionaalselt PS §-s 29 ette nähtud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Samuti on kaitsja seisukohal, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 ette nähtud piirang rikub üldist võrdsuspõhiõigust (PS § 12 lg 1 esimene lause), kuna see piirang laieneb üksnes KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikutele, kuid ei puuduta KVS § 4 lg 2 p-des 1–16 nimetatud ametiisikuid ega neid ametiisikuid, kes asuvad pärast avalikust teenistusest lahkumist riigi või kohaliku omavalitsuse osaluseta äriühingu juht- või järelevalveorgani liikmeks.

7. Kaitsepolitseiamet leiab, et tema kui täidesaatva riigivõimu asutuse pädevuses ei ole seaduse põhiseaduspärasuse küsimuses seisukohta võtta.

8. Riigikogu nimel Riigikohtule arvamuse esitanud põhiseaduskomisjon on seisukohal, et asjassepuutuvaks sätteks on KVS § 19 lg 2 p 6, mitte KVS § 263. Arvamuses märgitakse, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirang on ebaproportsionaalne ja seega vastuolus PS §-ga 11 osas, mis ei võimalda hinnata korruptsiooniohtlikku suhet ja avalikust teenistusest lahkunud isiku endise ametikoha seost tema uue ametikohaga.

Põhiseaduskomisjon tõdeb, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirang on absoluutne ega võimalda kaaluda, kas endisel ametiisikul on korruptsiooniohtlik suhe riigi- või omavalitsuse osalusega äriühinguga või mitte. Samas leitakse arvamuses, et KVS § 19 lg 2 p 6 koostoimes §-ga 263 tuleks tõlgendada selliselt, et KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud keeld laieneks ainult isikutele, kes olid oma endise ametiseisundi kaudu puutumuses äriühingu tegevusega.

9. Õiguskantsler leiab, et KVS § 19 lg 2 p 6 on põhiseadusega vastuolus osas, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

Õiguskantsler on seisukohal, et KVS § 19 lg 2 p 6 piirab PS § 29 lg-st 1 tulenevat põhiõigust, mille kaitseala hõlmab nii töökoha valikut kui ka selle valiku muutmist. Põhiseaduse § 32 lg-s 1, §-s 17 ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguste riive tuleb praegusel juhul kõne alla siis, kui pidada KVS § 19 lg 2 p-s 6 nimetatud piirangut PS § 29 lg 1 esimese lausega kooskõlas olevaks. Õiguskantsleri hinnangul on KVS § 19 lg 2 p-s 6 ette nähtud piirang korruptsiooni vältimiseks sobiv ja vajalik, kuid sellest tulenev riive PS § 29 lg-s 1 sätestatud põhiõigusele ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määruses märgitud osas mõõdukas.

Arvamuses leitakse, et Riigikohus saab tunnistada KVS § 19 lg 2 p 6 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Samas võib Riigikohus anda KVS § 19 lg 2 p-le 6 põhiseadusega konformse tõlgenduse, mille kohaselt ei laiene töökoha- ja tegevuspiirangud juhtudele, millega konkreetset korruptsiooniohtu ei kaasne. Konkreetse korruptsiooniohu mõiste aitavad seejuures avada KVS § 5 lg 1, mis sätestab korruptiivse teo mõiste, ja KVS § 25 lg 1, mis määratleb huvide konflikti.

10. Justiitsminister nõustub, et KVS § 19 lg 2 p 6 võib olla ebaproportsionaalne ja isiku õigusi ebamõistlikult piirav osas, milles keelatakse ametiisikul pärast avalikust teenistusest lahkumist astuda juht- või järelevalveorganisse äriühingus, mille üle järelevalvamine või millega seotud otsuste või toimingute tegemine ei kuulunud selle ametiisiku pädevusse. Kirjeldatud juhul ei teki isikul üldjuhul huvide konflikti ning formaalse piirangu kehtestamine ei ole põhiseadusega kooskõlas.

11. Riigikohtu üldkogu istungil taotles menetlusaluse isiku kaitsja KVS § 19 lg 2 p 6 kehtetuks tunnistamist ja kassatsiooni rahuldamist.

Asjassepuutuvad sätted

12. Korruptsioonivastane seadus (RT I 1999, 16, 276; 2004, 71, 504) sätestab:
«[…]

§ 3. Ametikoht ja ametiseisund
[…]

(2) Ametiseisund on ametikohast tulenev ametiisiku õiguspädevus vastu võtta teistele isikutele kohustuslikke otsuseid, teha toiminguid, osaleda riigi- või munitsipaalvara erastamise, võõrandamise või kasutusse andmise otsuste tegemisel ning kohustus täita oma ametialaseid kohustusi ausalt ja õiguspäraselt.
[…]

§ 4. Ametiisik

(1) Käesoleva seaduse järgi on ametiisik § 3 lõikes 2 sätestatud ametiseisundit omav riigi- või kohaliku omavalitsuse ametnik, samuti tema ülesandeid täitev koosseisuväline teenistuja.
[…]

§ 19. Töökoha- ja tegevuspiirangu mõiste
[…]

(2) Käesoleva seaduse paragrahv 4 lõikes 1 nimetatud ametiisikutel on keelatud:
[…]
6) olla riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liige kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist.
[…]

§ 263. Seadusega kehtestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumine

Seadusega kehtestatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangute rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.»

Üldkogu seisukoht

13. Esmalt käsitleb üldkogu küsimust, kas KVS § 19 lg 2 p 6 on võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamata tõlgendada nii, et see ei laieneks juhtudele, mil konkreetne korruptsioonioht puudub (I). Seejärel määratleb üldkogu, milline säte on käesolevas kohtuasjas asjassepuutuv põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses (II), ja annab hinnangu selle sätte põhiseaduslikkusele (III). Lõpuks võtab üldkogu seisukoha T. Kaasiku kaitsja kassatsioonis esitatud taotluste põhjendatuse kohta (IV).

I.

14. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et T. Kaasikust sai kohaliku omavalitsuse (Kuressaare linn) osalusega OÜ Kuressaare Bussijaam juhatuse liige järgmisel päeval pärast seda, kui ta oli lahkunud KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisiku tunnustele vastavalt Saare Maakohtu haldusdirektori ametikohalt. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2006. a määruse järeldusega, et T. Kaasiku töökohavahetus oli vastuolus KVS § 19 lg 2 p 6 nõuetega ning vastab KVS §-s 263 sätestatud väärteokoosseisule. Üldkogu ei jaga kassatsioonis ja Riigikogu ning õiguskantsleri arvamustes alternatiivselt väljendatud seisukohta, et KVS § 19 lg 2 p 6 on võimalik põhiseadusevastaseks tunnistamata tõlgendada nii, et see ei laieneks juhtudele, mil konkreetne korruptsioonioht puudub.

15. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 on seadusandja näinud ette formaalset laadi absoluutse piirangu, mis ei võimalda kaaluda, kas endise ametiisiku saamine riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liikmeks põhjustab konkreetse korruptsiooniohu või mitte. Selline järeldus tuleneb esmalt korruptsioonivastase seaduse 3. ja 4. peatükis sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute üldmõistete (KVS § 19 lg 1 ja § 21 lg 1) kõrval kehtestatud üksikpiirangute üldisest eesmärgist keelata täielikult teatud suhted ja käitumisviisid, mis tüüpiliselt võivad tuua kaasa korruptsiooniohu. Seda seisukohta toetab ka töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute kujunemislugu. Kehtiva korruptsioonivastase seaduse eelnõu teisel lugemisel Riigikogus märkis eelnõu algatanud Vabariigi Valitsuse esindaja muu hulgas järgmist: «Üldreegel on see, et igasugune korruptiivne tegevus on keelatud, karistatav jne. Nüüd on küsimus selles, et teatud juhtudel antakse expressis verbis need juhud, kus see on kindlasti. Need juhud, mis on formaliseeritavad, on antud teatud kriteeriumide järgi. Ja mis formaliseeritavad ei ole, need tuleb üksikjuhtudena anda üldreegli järel.» (Korruptsioonivastase seaduse eelnõu (254 SE) teine lugemine. VIII Riigikogu stenogramm, 9. oktoober 1996 – http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms /1996/10/t96100904.html.)

16. Seda, et KVS § 19 lg 2 p 6 ei võimalda konkreetse korruptsiooniohu hindamist, kinnitab seegi, et neil juhtudel, mil seadusandja on pidanud vajalikuks seada mingi töökoha- ja tegevuspiirangu kohaldamise sõltuvusse reaalse korruptsiooniohu olemasolu kohta tehtavast kaalutlusotsusest, on kaalutlusotsuse tegemine seaduses otsesõnu ette nähtud. Nii on see näiteks KVS § 19 lg 2 p-s 1 ja § 19 lg 3 esimeses lauses ette nähtud töökoha- ja tegevuspiirangute puhul. Erilist tähelepanu väärivad siinkohal KVS § 20 lõiked 2 ja 3, mille kohaselt võib korruptsiooniohu puudumisel töökoha- ja tegevuspiirangutest erandeid teha üksnes Vabariigi Valitsuse või kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud loetelus nimetatud ametikohtadel töötavatele ametiisikutele ministri või kohaliku omavalitsuse täitevorgani põhistatud otsuse alusel. Selline erandite tegemise võimalus kehtib aga vaid KVS § 19 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud piirangute puhul. Korruptsioonivastane seadus ei näe ette võimalust teha erandeid KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangust. Seega on KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatu näol tegemist absoluutse keeluga.

17. Üldkogu ei soostu seisukohaga, et KVS § 19 lg 2 p 6 kohaldamise üle otsustamisel on võimalik lähtuda KVS § 25 lg-s 1 sätestatud huvide konflikti mõistest. Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg-s 1 kirjeldatud huvide konflikt on iseseisev toimingupiirangu alaliik ega ole käsitatav üldnormina, mis reguleeriks teiste korruptsioonivastases seaduses sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute kohaldamise tingimusi. Seega ei saa huvide konflikti tuvastatust seada korruptsioonivastase seaduse 3. peatükis sätestatud töökoha- ja tegevuspiirangute (sh KVS § 19 lg 2 p 6) rakendumise eelduseks. Näiteks on ametiisikul tulenevalt KVS § 19 lg 2 p-st 2 keelatud olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige (v.a riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku esindajana) ka juhul, kui tema poolt ametiisikuna tehtavad otsustused ei mõjuta oluliselt selle äriühingu majandushuve (s.t puudub huvide konflikt KVS § 25 lg 1 mõttes).

II.

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Vastavalt Riigikohtu väljakujunenud praktikale on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05 – RT III 2005, 39, 379, p 16; 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 – RT III 2005, 24, 248, p 25). Seejuures saab asjassepuutuvaks lugeda üksnes isiku suhtes kohaldatud normi, mis tegelikult reguleerib vaatlusalust suhet või olukorda (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-4-1-8-06 – RT III 2006, 40, 337, p 17).

19. Maakohus karistas T. Kaasikut KVS § 263 järgi KVS § 19 lg 2 p 6 rikkumise eest. Nagu üldkogu käesoleva otsuse punktis 14 leidis, oli T. Kaasiku asumine OÜ Kuressaare Bussijaam juhatuse liikmeks tõepoolest vastuolus KVS § 19 lg 2 p-s 6 kehtestatud töökoha- ja tegevuspiiranguga, mille rikkumine on KVS § 263 kohaselt väärtegu.

20. Üldkogu märgib, et menetletava väärteoasja lahendust mõjutaks nii KVS §-s 263 sätestatud viitelise väärteokoosseisu kui ka seda koosseisu sisustava KVS § 19 lg 2 p 6 põhiseadusvastasus, sest ükskõik kumma sätte kehtetuse korral langeks ära õiguslik alus T. Kaasiku karistamiseks. Kuna KVS §-s 263 sätestatud viitelise väärteokoosseisu moodustab seaduses nimetatud töökoha-, tegevus- või toimingupiirangu rikkumine, on kõnealuse väärteokoosseisu kohaldamise esimeseks eelduseks konkreetsel juhul rikutud piirangu kehtivus. Seega tuleb T. Kaasiku karistamise põhiseaduspärasuse hindamisel esmalt kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas piirang, mille rikkumise eest karistust kohaldati (KVS § 19 lg 2 p 6). Üksnes siis, kui piirang osutub põhiseadusega kooskõlas olevaks, on järgnevalt vaja kontrollida, kas põhiseaduspärane on ka selle – iseenesest põhiseadusliku – piirangu rikkumise väärteokorras karistatavaks tunnistamine KVS §-s 263.

21. Ei KVS § 19 lg 2 p 6 ega § 263 saa käesolevas kohtuasjas olla asjassepuutuvaks sätteks tervikuna, vaid üksnes osas, millest sõltub T. Kaasiku väärteoasja lahendamine. T. Kaasikule süüksarvatud rikkumine seisnes selles, et ta asus järgmisel päeval pärast Saare Maakohtu haldusdirektori ametikohalt lahkumist Kuressaare linna osalusega OÜ Kuressaare Bussijaam juhatuse liikmeks. Nähtuvalt «Esimese ja teise astme kohtu haldusdirektori ametijuhendist» oli T. Kaasiku ametiseisundist tulenev õiguspädevus piiratud Saare Maakohtu administratiivse juhtimisega. T. Kaasiku töövaldkond konkreetselt ja Saare Maakohtu pädevus üldiselt ei olnud puutumuses Kuressaare linna tegevusega oma äriosaluste haldamisel. T. Kaasiku kui Saare Maakohtu haldusdirektori õiguspädevus ei hõlmanud OÜ Kuressaare Bussijaam tegevust otseselt mõjutavate otsustuste tegemist või järelevalvet selle äriühingu üle. Seega on väärteoasja lahendamise seisukohalt oluline hinnata KVS § 19 lg 2 p 6 põhiseaduspärasust (ja vajadusel KVS § 263 põhiseaduspärasust) üksnes selles osas, mis puudutab endisi KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikuid, kes asuvad vähem kui kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi- või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevus ei ole puutumuses ametiisiku kunagise ametiseisundiga.

22. Eeltoodu põhjal asub üldkogu seisukohale, et vaadeldavas väärteoasjas tuleb anda asjassepuutuva normina esmalt hinnang KVS § 19 lg 2 p 6 sellele osale, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses. Toodud normi põhiseaduspärasuse korral on vaja hinnata, kas põhiseadusega on kooskõlas KVS § 263 see osa, mis võimaldab KVS § 19 lg 2 p 6 rikkumise eest karistada endisi korruptsioonivastase seaduse § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikuid, kes on kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist asunud juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses.

III.

23. Põhiseaduse § 29 lg 1 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Sama lõike teine lause näeb ette, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.

24. Põhiseaduse § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab ka teenistust juriidilise isiku organi liikmena. Seejuures ei ole vaadeldava põhiõiguse kaitseala aspektist oluline, kas isik alles soovib asuda juriidilise isiku organi liikmeks või on ta seda juba teinud. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 – RT III 2005, 24, 248, p-d 67-69).

25. Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud keeld olla kolm aastat pärast avalikust teenistusest lahkumist riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liige riivab PS § 29 lg 1 esimese lausega tagatud õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta, välistades isiku võimaluse leida rakendust teatud liiki äriühingute juhtkonnas.

26. Üldkogu hinnangul on KVS § 19 lg 2 p-st 6 tulenev tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabaduse riive formaalselt põhiseaduspärane. Asudes kontrollima vaadeldava põhiõiguse riive materiaalset põhiseaduslikkust, tuleb esmalt leida riive legitiimne eesmärk. Kuna tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, võib selle piiramist õigustada iga eesmärk, mis on kooskõlas põhiseadusest tuleneva väärtuskorraga.

27. Korruptsioonivastase seaduse § 2 p-st 2 järeldub, et korruptsioonivastase seaduse 3. peatükis sätestatud töökoha- ja tegevuspiirangute (sh KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatud piirangu) eesmärk on korruptsiooni vältimine. Kuna KVS § 19 lg 2 p-s 6 toodud piirang ei eelda igal üksikjuhul konkreetse korruptsiooniohu tuvastamist, tuleb selle sätte eesmärgiks pidada üldise ehk abstraktse korruptsiooniohu vähendamist.

28. Arvestades, et korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumist, on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on korruptsiooni vältimise kui põhiõiguste piiramise eesmärgi kohta märkinud, et piirang, mille eesmärgiks on avaliku korra kaitse ja kuriteo tõkestamine, on legitiimne (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 24. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-10-02 – RT III 2003, 2, 16, p 30).

29. Järgnevalt kontrollib üldkogu, kas tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabaduse riive, mis tuleneb KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuvast osast (vt käesoleva otsuse punkti 22), vastab PS §-s 11 paika pandud üldistele põhiõiguste kitsendamise piiridele. Teisisõnu otsib üldkogu vastust küsimusele, kas KVS § 19 lg 2 p-s 6 endiste KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikute suhtes kehtestatud keeld olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, on proportsionaalne.

30. Põhiõiguse piirang on proportsionaalne, kui abinõu on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ning mõõdukas. Ilmselgelt ebasobiva või mittevajaliku abinõu korral on proportsionaalsuse kontrollimine järgmistel astmetel tarbetu. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-2-1-143-03 – RT III 2004, 18, 211, p 20.)

31. Asudes kontrollima asjassepuutuva normi sobivust, meenutab üldkogu esmalt, et PS § 11 mõttes sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p 30.)

32. Üldkogu hinnangul ei aita endise avalikust teenistujast ametiisiku suhtes kehtestatud keeld asuda juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevusega tema endine ametiseisund puutumuses ei olnud, mingil viisil kaasa kõnealuse piirangu eesmärgi saavutamisele, s.o abstraktse korruptsiooniohu vähendamisele (vt käesoleva otsuse punkti 27).

33. Abstraktsest korruptsiooniohust on võimalik rääkida olukorras, kus isiku puhul on täheldatav mõni omadus või suhe, mis võib üldisele kogemusele tuginedes tekitada isikus soovi juhinduda oma tegevuses tervikuna või mõne üksikotsustuse langetamisel kriteeriumitest, mis ei lähtu täiel määral isiku töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest. Nimetatud olukorraga on tegemist näiteks siis, kui ametiisiku poolt ametiseisundi raames tehtavad otsustused mõjutavad tema enda või lähedaste majandushuve või kui ametiisik peab kontrollima oma lähisugulasest või -hõimlasest alluva tööd, samuti juhul, kui ametiisik teeb otsustusi, millest sõltub tema enda tegevuse edukus mõnes tulevikus täidetavas rollis.

34. Olukord, kus KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul oleks õigus asuda kohe pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liikmeks tema senise ametiseisundiga puutuvust mitteomavas riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, ei saa iseenesest tekitada isikus soovi irduda kas avalikus teenistuses olles või äriühingut juhtides oma töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest. Seetõttu ei soodusta KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuvast osast tulenev piirang selle kehtestamise eesmärgi – abstraktse korruptsiooniohu vähendamise – saavutamist. Järelikult on tegemist PS § 11 mõttes ebasobiva abinõuga.

35. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2, asub üldkogu seisukohale, et KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, riivab ebaproportsionaalselt PS § 29 lg-ga 1 tagatud õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning tuleb seetõttu tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

36. Kuna üldkogu tuvastas KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuva osa põhiseadusvastasuse, puudub tulenevalt käesoleva otsuse punktist 20 alus kontrollida KVS § 263 põhiseaduslikkust. Samuti pole vajadust hinnata, kas KVS § 19 lg 2 p 6 asjassepuutuv osa võib lisaks KVS § 29 lg-le 1 olla vastuolus veel mõne põhiseaduse sättega.

IV.

37. Kuna üldkogu tunnistas KVS § 19 lg 2 p 6 otsuse punktis 35 nimetatud osas kehtetuks, ei vasta T. Kaasikule süüksarvatud tegu enam KVS §-s 263 sätestatud väärteo objektiivsele koosseisule. Seetõttu tuleb T. Kaasiku suhtes tehtud kohtuotsus tühistada ja väärteomenetlus T. Kaasiku suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

38. Lisaks T. Kaasiku suhtes väärteomenetluse lõpetamisele taotleb kassaator T. Kaasiku poolt kaitsjale makstud 5900 krooni hüvitamist.

39. Väärteomenetluse seadustiku § 23 näeb ette, et väärteomenetluse lõpetamise korral sama seadustiku § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Üldkogu leiab, et 5900 krooni tasumine on olnud asja keerukusele vastava õigusabi tagamiseks vajalik ja põhjendatud, mistõttu tuleb kassaatori taotlus T. Kaasikule kaitsjatasu hüvitamiseks täies ulatuses rahuldada. Kaitsjatasu hüvitis tuleb välja mõista riigieelarve vahenditest, kuna kohtuväline menetleja on riigiasutus. Kaitsjatasu hüvitise väljamõistmisel arvestab üldkogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senist praktikat, mille kohaselt võib hüvitise välja mõista ka kohtuotsusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-15-06 – RT III 2006, 17, 158).

40. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 14 lg-st 3 ja VTMS § 174 p-st 4, tühistab Riigikohtu üldkogu Pärnu Maakohtu 30. märtsi 2006. a otsuse ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse T. Kaasiku teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Võttes aluseks VTMS § 23, mõistab üldkogu Eesti Vabariigilt T. Kaasiku kasuks välja 5900 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

 

Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST Peeter JEROFEJEV
Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS
Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE
Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Priit PIKAMÄE
Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU