Teksti suurus:

Tee ohutuse määramise tingimused ja nõuded tee ohutuse määramisele

Väljaandja:Majandus- ja taristuminister
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst-terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.07.2015
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:04.09.2016
Avaldamismärge:RT I, 28.06.2015, 1

Tee ohutuse määramise tingimused ja nõuded tee ohutuse määramisele1

Vastu võetud 25.06.2015 nr 70

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 102 lõike 2 punkti 3 alusel.

1. peatükk Üldsätted 

§ 1.  Tee ohutuse määramise kohustuslikkus ja sisu

 (1) Tee ohutuse määramine on kohustuslik Eestis asuvatel üleeuroopalisse teedevõrku kuuluvatel teedel (edaspidi teedevõrk).

 (2) Tee ohutuse määramise käigus toimub suure õnnetuste arvuga teelõikude ohutustaseme määramine ja teedevõrgu ohutustaseme määramine.

 (3) Suure õnnetuste arvuga teelõikude ohutustaseme määramine on selliste teedevõrgu osade kindlaksmääramine ja analüüsimine, kus on toimunud surmaga lõppenud õnnetusi ning mis on olnud ümber ehitamata kasutusel rohkem kui kolm aastat.

 (4) Teedevõrgu ohutustaseme määramine on olemasoleva teedevõrgu osade kindlaksmääramine, analüüsimine ja liigitamine vastavalt nende ohutuse parandamise ning õnnetustega kaasnevate kulude vähendamise potentsiaalile. Eesmärgiks on määrata toimunud liiklusõnnetuste statistika alusel prioriteetsed teelõigud ja ristmikud, mille suhtes kavandab käesoleva määruse § 2 lõikes 1 nimetatud pädev asutus parandusmeetmeid ja nende rakendamist, eelistades kõrgeima kulutõhususega meetmeid.

§ 2.  Tee ohutuse määramise korraldamine

 (1) Tee ohutuse määramist korraldab Maanteeamet riigiteedel ja valla- või linnavalitsus kohalikel teedel (edaspidi pädev asutus).

 (2) Suure õnnetuste arvuga teelõikude ohutustaseme määramine ja teedevõrgu ohutustaseme määramine viiakse läbi teedevõrgu kasutamise ülevaatuse alusel vähemalt iga kolme aasta tagant.

 (3) Suure õnnetuste arvuga teelõikude ohutustaseme määramise ja teedevõrgu ohutustaseme määramise tulemusel prioriteetseteks peetavate teelõikude kohapealseks hindamiseks moodustatakse pädeva asutuse poolt ekspertrühm. Eksperdirühmas peab olema vähemalt üks pädev isik, kelle kvalifikatsioon on tõendatud liiklusohutuse auditeerimise tegevusalal.

 (4) Prioriteetsed teelõigud ja ristmikud on teedevõrgu osad, kus proportsionaalselt liiklusvooga on kõige suuremad võimalused liiklusõnnetuste arvu vähendamiseks võrreldes tehtavate kulutustega.

§ 3.  Pädeva asutuse ülesanded tee ohutuse määramisel

 (1) Pädeva asutuse ülesandeks on tagada suure õnnetuste arvuga teelõikude suhtes parandusmeetmete rakendamine. Eelistatakse käesoleva määruse § 4 lõike 3 punktis 5 osutatud meetmeid, eelistades kõrgeima kulutõhususega meetmeid.

 (2) Pädeva asutuse ülesandeks on tagada asjakohaste tähiste paigaldamine liiklejate hoiatamiseks teede lõikudel, kus teostatakse parandustöid ja mis võivad ohustada liiklejate turvalisust, kooskõlas liiklusseaduse § 71 lõike 4 alusel liikluskorraldusele kehtestatud nõuetega.

 (3) Pädeva asutuse ülesandeks on tagada, et liiklejaid teavitatakse suure õnnetuste arvuga teelõikudest asjakohaste meetmete abil. Kui pädev asutus otsustab kasutada tähiseid, tuleb muuhulgas järgida Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni sätteid.

2. peatükk Tee ohutuse määramise üldnõuded 

§ 4.  Tee ohutuse määramisel arvesse võetavad asjaolud ja pädeva asutuse tegevused

 (1) Suure õnnetuste arvuga teelõikude kindlaksmääramisel võetakse arvesse kuni viimasel viiel aastal esinenud surmajuhtumiga lõppenud õnnetuste arvu käesoleva määruse §-s 6 sätestatud ühtsete omadustega homogeense teelõigu kohta ja ristmiku korral selliste õnnetuste arvu ristmiku kohta.

 (2) Teedevõrgu ohutustaseme määramisel analüüsitavate teelõikude kindlaksmääramisel võetakse arvesse teelõikude potentsiaali vähendada õnnetustega kaasnevaid kulusid. Teelõike analüüsitakse ja need liigitatakse vastavalt ohutusega seotud teguritele nagu õnnetuste kontsentratsioon, liiklusmaht ja liikluse liik. Teedevõrgu ohutustaseme määramise tulemusel koostatakse prioriteetsete teelõikude loetelu, kus infrastruktuuri parandamine peaks osutuma eriti tulemuslikuks.

 (3) Tee ohutuse määramisel hindab ekspertrühm kohapeal järgmist:
 1) teelõigu üldisi andmeid;
 2) varasemaid aruandeid sama teelõigu kohta;
 3) liiklusõnnetuste akte;
 4) õnnetuste, surmajuhtumite ja raskelt vigastatute arvu kolme viimase aasta jooksul;
 5) võimalike liiklejate teavitamise viise ja parandusmeetmete kogumit nagu näiteks püsivate teeäärsete takistuste eemaldamine või kaitsmine; nähtavuse parandamine erinevates ilmastiku- ja valgustustingimustes; teepiirete ohutuse parandamine; teemärgistuse (sealhulgas künnised), liiklusmärkide ja -signaalide arusaadavuse, nähtavuse, loetavuse ja asendi parandamine; kaitse langevate kivide, maalihete ja laviinide eest; tee katte haarde ja kareduse parandamine; teepiirete süsteemi ümberehitamine; eraldusriba kaitse paigaldamine või parandamine; möödasõidu paigutuse muutmine; ristmike, sealhulgas raudteeülesõidukoht ümberehitamine; suunamismärgistuse muutmine; maantee laiuse muutmine; kindlustatud teepeenra lisamine; jalakäijatele ja jalgratturitele liiklusvõimaluste loomine või parandamine; liikluskorraldus- ja kontrollsüsteemi paigaldamine; haavatavamatele liiklejatele põhjustatavate võimalike ohtude vähendamine; tee vastavusse viimine kaasaegsete projekteerimisnormidega; tee katte taastamine või vahetamine; arukate liiklusmärkide kasutamine; arukate transpordisüsteemide ja telemaatikateenuste parandamine koostalitluse, hädaolukordade ja tähistuse jaoks.

§ 5.  Pädeva asutuse tegevused tee ohutuse määramisel

 (1) Pädeva asutuse tegevused tee ohutustaseme määramisel on järgmised:
 1) teedevõrgu jaotamine homogeenseteks lõikudeks ja ristmikeks;
 2) homogeensete teelõikude ja ristmike ohutustaseme määramine;
 3) ekspertrühma määramine prioriteetseteks peetavate teelõikude kohapealseks hindamiseks;
 4) valitud meetmete mõju eelhinnang;
 5) teelõikude ja ristmike pingerea koostamine;
 6) ettepanekute tegemine liiklejatele teavitamise viisiks ning parandusemeetmete rakendamiseks;
 7) meetmete mõju järelhinnang.

 (2) Tee ohutustaseme määramine vormistatakse pädeva asutuse aruandena.

3. peatükk Tee ohutuse määramise metoodika 

§ 6.  Teedevõrgu jagamine homogeenseteks teelõikudeks

 (1) Tee ohutustaseme määramisel jagatakse teedevõrk homogeenseteks teelõikudeks, kusjuures homogeense teelõigu otspunktid valitakse lähtuvalt järgnevatest kriteeriumidest:
 1) homogeenne teelõik ei ole reeglina lühem kui 500 meetrit;
 2) homogeense teelõigu algus- ja lõpp-punktiks on ristmik või tee alguspunkt, kui ristmik puudub;
 3) ristmikuks, mis lõpetab homogeense teelõigu, loetakse selline teede lõikumise koht, kus on täidetud vähemalt üks järgnevatest nõuetest: ristuvad riigiteed; riigitee ristub kohaliku maanteega, kui viimase summaarne ristmikule suubuvate harude aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus on suurem kui 10% riigitee ristmikule suubuvate harude aasta keskmisest ööpäevasest liiklussagedusest;
 4) ristteid ei loeta reeglina homogeense teelõigu alg või lõpp-punktiks, isegi kui nad vastavad ülejäänud kriteeriumidele;
 5) homogeense teelõigu algus- ja lõpp-punktiks on koht teel, kus: läbivate (otseliikluse) sõiduradade arv kummaski sõidusuunas eraldi ei muutu, kusjuures sõiduraja hulka ei loeta pöörderadu ning aeglustus- või kiirendusradu, kui need viivad ristumisele, mida kontrollitakse liiklussageduse kriteeriumi juures, bussipeatuse taskuid jms tee-elemente; sõiduraja laius muutub sel määral, mis võimaldab liiklemist mitmes sõidureas, kuigi vastav teekattemärgistus puudub või ületab 5 meetrit; teelõigu ulatuses ei muutu aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus enam kui 20% võrra või ei ületa 300 autot ööpäevas; selle ulatuses kehtib sarnane kiiruspiirang, kusjuures arvesse võetakse vaid alalised või sesoonsed kiiruspiirangud; teelõigul muutub tolmuvaba katend kruusateeks; teelõigul muutub oluliselt liikluskeskkond.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud liikluskeskkonna olulist muutumist hinnatakse visuaalselt ja kogemuslikult. On soovitav eraldada tiheasutusega piirkonnad, hõreasutusega piirkonnad ja väheasustatud või asustamata piirkonnad, arvestades seejuures rakendatud kiiruspiirangut. Liikluskeskkonna muutumise piiriks loetakse üldjuhul ka asulat tähistava liiklusmärgi mõjupiirkonda.

 (3) Kui homogeensel teelõigul või ristmikul on arvutuslikul valikperioodil toimunud olulisi liikluskorralduse alaseid ümberkorraldusi, mis võisid mõjutada liiklusõnnetuste arvu nimetatud teelõigul või ristmikul, siis käsitletakse neid teelõike või ristmikke kui erijuhtumit ja neid analüüsitakse eraldi.

§ 7.  Homogeensete teelõikude ja ristmike ohutustaseme määramine

 (1) Teelõikude ja ristmike ohutustaseme kindlaksmääramisel arvutuslikul valikperioodil võetakse arvesse eelmise kolme kuni viie aasta jooksul registreeritud surma või inimvigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv.

 (2) Igale homogeensele teelõigule arvutatakse tema ohutustase.

 (3) Kui homogeense teelõigu osas on olemas informatsioon kergete ja raskete vigastustega liiklusõnnetuste kohta, leitakse selle teelõigu ohutustase Rt järgmise valemiga:

 (4) Kui homogeense teelõigu osas ei ole olemas jaotust kergete ja raskete vigastustega liiklusõnnetuste vahel, leitakse selle teelõigu ohutustase Rt järgmise valemiga:

 (5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud valemites toodud sümbolite ja tähtede tähendused on järgmised:
 1) Rt on homogeense teelõigu ohutustase (liiklusõnnetust 1 miljoni autokilomeetri kohta);
 2) Lh on x aasta jooksul registreeritud hukkumisega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval teelõigul;
 3) Lkv on x aasta jooksul registreeritud kerge vigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval teelõigul;
 4) Lrv on x aasta jooksul registreeritud raske vigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval teelõigul;
 5) Lv on x aasta jooksul registreeritud inimvigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval teelõigul;
 6) x on aastate arv (x = 3…5);
 7) k1 on kergete vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 8) k2 on raskete vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 9) k on vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 10) d on uuritava homogeense teelõigu pikkus (km);
 11) A on x aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus (autot ööpäevas) uuritaval teelõigul.

 (6) Ohutustase arvutatakse iga ristmiku kohta eraldi.

 (7) Kui ristmiku osas on olemas informatsioon kergete ja raskete vigastustega liiklusõnnetuste kohta, leitakse selle ristmiku ohutustase Rr järgmise valemiga:

 (8) Kui ristmiku osas ei ole olemas jaotust kergete ja raskete vigastustega liiklusõnnetuste vahel, leitakse selle ristmiku ohutustase Rr järgmise valemiga:

 (9) Käesoleva paragrahvi lõigetes 7 ja 8 sätestatud valemites toodud sümbolite ja tähtede tähendused on järgmised:
 1) Rr on homogeense teelõigu ohutustase (liiklusõnnetust 1 miljoni autokilomeetri kohta);
 2) Lh on x aasta jooksul registreeritud hukkumisega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval ristmikul;
 3) Lkv on x aasta jooksul registreeritud kerge vigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval ristmikul;
 4) Lrv on x aasta jooksul registreeritud kerge vigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval ristmikul;
 5) Lv on x aasta jooksul registreeritud inimvigastusega lõppenud liiklusõnnetuste arv uuritaval ristmikul;
 6) x on aastate arv (x = 3…5);
 7) k1 on kergete vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 8) k2 on raskete vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 9) k on vigastustega liiklusõnnetuste redutseerimiskoefitsient;
 10) A on x aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus ristmikul (autot ööpäevas).

 (10) Registreeritud inimkahjuga liiklusõnnetused redutseeritakse surmaga lõppenud liiklusõnnetuseks. Käesolevas paragrahvis sätestatud valemites olevate redutseerimiskoefitsientide (k1, k2 või k) määramisel võetakse arvesse liiklusõnnetuste kahjumäära.

 (11) Lähtuvalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/96/EÜ maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta (ELT L 319, 29.11.2008, lk 59–67) artiklist 7 on pädeval asutusel kohustus arvutada oma riigi territooriumil surmaga lõppenud liiklusõnnetuse ja raske vigastusega lõppenud liiklusõnnetuse keskmine kahju ühiskonnale ning neid määrasid uuendada vähemalt üks kord iga viie aasta järel.

 (12) Prioriteetseteks teelõikudeks ja ristmikeks loetakse need teelõigud ja ristmikud, mis kuuluvad kümne kõige suurema ohutustaseme väärtusega teelõigu või ristmiku hulka.

4. peatükk Meetmete eel- ja järelhinnang ning pingerea koostamine 

§ 8.  Valitud meetmete mõju eelhinnang

 (1) Prioriteetsete teelõikude ja ristmike jaoks valitud meetmete kohta tuleb koostada nende meetmete rakendamise mõju eelhinnang.

 (2) Eelhinnangus esitatakse kulutasuvuse analüüs. Kulutasuvuse analüüs peab määrama kindlaks, kas meetme investeerimise maksumus ületab oodatava tulu või mitte, kusjuures arvesse võetakse mitte üksnes liiklusohutuslikke tagajärgi, vaid ka keskkonnamõjusid, ummikukulusid ja muud sellist. Kulutasuvuse analüüsis tuleb võrrelda alati vähemalt kaht olukorda – olukorda, kus valitud meetmeid ei rakendata, ja olukorda, kus valitud meetmed rakendatakse.

§ 9.  Teelõikude ja ristmike pingerea koostamine

 (1) Prioriteetsete teelõikude ja ristmike jaoks valitud meetmete mõju eelhinnangu alusel koostab pädev asutus nende teelõikude ja ristmike ohtlikkuse pingerea.

 (2) Pingerea koostamise aluseks on valitud meetmete mõju eelhinnangus esitatud tasuvusanalüüsi tulemus.

 (3) Pingerida tuleb koostada teelõikude ja ristmike kaupa.

§ 10.  Rakendatud meetmete mõju järelhinnang

 (1) Valitud ja rakendatud meetmete osas viib pädev asutus mõistliku aja jooksul pärast parandusmeetmete rakendamist läbi meetmete mõju järelhinnangu, mille peamiseks eesmärgiks on hinnata rakendatud meetmete mõju liiklusele.

 (2) Meetmete mõju hindamisel võrreldakse tee ohutust enne ja pärast nende meetmete rakendamist.

§ 11.  Määruse jõustumine

  Käesolev määrus jõustub 2015. aasta 1. juulil.


1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/96/EÜ maanteede infrastruktuuri ohutuse korraldamise kohta (ELT L 319, 29.11.2008, lk 59–67).

Kristen Michal
Majandus- ja taristuminister

Merike Saks
Kantsler