Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava
Vastu võetud 25.01.2002 nr 56
RT I 2002, 20, 116
jõustumine 01.09.2002
Muudetud järgmise Vabariigi Valitsuse määrusega (vastuvõtmise aeg, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):
11. 06. 2002 nr 186 (RT I 2002, 51, 317) 23. 06. 2002
10.09.2004 nr 296 (RT I 2004, 67, 468) 19.09.2004
16.03.2006 nr 78 (RT I 2006, 13, 106) 24.03.2006
7.06.2007 nr 170 (RT I 2007, 40, 294) 16.06.2007
Määrus kehtestatakse «Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse» § 3 lõike 2 alusel.
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Määruse ülesanne
(1) Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (edaspidi riiklik õppekava) määrab kindlaks põhikooli ja gümnaasiumi (edaspidi kool) õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, riikliku õppekava põhimõtted, omandatavad pädevused, õppekorralduse alused, kohustuslikud õppeained ja tunnijaotusplaani, nõuded kooliastmete ja kooli lõpetamiseks ning kooliõppekava ülesehituse ja koostamise põhimõtted, olenemata kooli õiguslikust seisundist.
(2) Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava.
(3) Riikliku õppekava alusel määratletakse kutseõppeasutuste õppekavade kohustuslik üldhariduslik sisu.
§ 2. Riikliku õppekava ülesehitus
(1) Riiklik õppekava koosneb üldosast, ainekavadest ja läbivatest teemadest.
(2) Üldosas esitatakse:
1) riikliku õppekava lähtealus;
2)
kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid;
3) riikliku õppekava
põhimõtted;
4) pädevuste kujundamine;
5) õpetuse
integratsiooni alused;
6) kohustuslikud õppeained;
7) õppe-
ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste hindamise alused;
8)
õppe- ja kasvatuskorralduse alused;
9) kooliastmete
õppekorraldus ja üldpädevused;
10) kooliõppekava
koostamise alused;
11) kooliõppekava ülesehitus.
(3) Ainekavades esitatakse õppe-eesmärgid, õppetegevus, õppesisu ja nõutavad õpitulemused (ainepädevus) kooliastmeti.
(4) Ainekavad on järgmised:
1) eesti keel (eesti õppekeelega
põhikoolile) (lisa 1);
2) eesti keel (eesti õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 2);
3) kirjandus (eesti õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 3);
4) vene keel (vene õppekeelega
põhikoolile) (lisa 4);
5) vene keel (vene õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 5);
6) kirjandus (vene õppekeelega
gümnaasiumile) (lisa 6);
7) eesti keel (vene või muu
õppekeelega koolile) (lisa 7);
8) võõrkeel (lisa 8);
9)
matemaatika (lisa 9);
10) loodusõpetus (lisa 10);
11)
geograafia (lisa 11);
12) bioloogia (lisa 12);
13) keemia (lisa
13);
14) füüsika (lisa 14);
15) ajalugu (lisa 15);
16)
inimeseõpetus (lisa 16);
17) ühiskonnaõpetus (lisa 17);
18)
muusika (lisa 18);
19) kunst (lisa 19);
20) kehaline kasvatus
(lisa 20);
21) tööõpetus (lisa 21).
(5) Läbiva teema kohta esitatakse õppe-eesmärgid ja kujundatavad pädevused kooliastmeti (lisa 22).
(6) Kooliastmed on järgmised:
1) I kooliaste – 1.–3. klass;
2)
II kooliaste – 4.–6. klass;
3) III kooliaste – 7.–9.
klass;
4) gümnaasium – 10.–12. klass.
2. peatükk
ÜLDOSA
§ 3. Riikliku õppekava lähtealus
(1) Riikliku õppekava koostamisel ja arendamisel lähtutakse õigusaktidest, hariduspoliitilistest dokumentidest, teadusuuringutest, Eesti ja rahvusvahelistest koolikogemustest, rahvusvaheliste organisatsioonide hariduspoliitilistest dokumentidest ning soovitustest.
(2) Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.
(3) Riikliku õppekava õppe- ja kasvatuseesmärkide määratlemisel on
peetud silmas järgmist:
1) inimese areng selle terviklikkuses
on kooli kõrgeim siht ja väärtus;
2) muutuvas
maailmas erinevate maailmakäsitustega kokku puutudes määratleb inimene
end, võtab endale vastutuse oma elukäigu kujundamise eest;
3)
kõige tähtsam on õppida õppima, sest kiiresti teisenevas maailmas
vananevad teadmised kiiresti;
4) soov areneda ja õppida, võime
analüüsida omaenese ja teiste kogemusi, koostööoskused,
käitumiskultuur ning eetilisus loovad eeldused elus toimetulekuks ning
muutuvas maailmas orienteerumiseks;
5) elukestev õpe võimaldab
üksikisikul ja ühiskonnal väärikalt toime tulla kiiretest ja
vastuolulistest arengutest tulenevate väljakutsetega;
6)
üldhariduslik õpe toetab kodanikuühiskonna arengut.
§ 4. Kooli õppe- ja kasvatuseesmärgid
Kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärk on isiksuse kujunemine, kes:
1)
suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, austab nende vabadust ja
väärikust;
2) soovib ja oskab teha konstruktiivset
koostööd;
3) toetab aktiivselt ühiskonna demokraatlikku
arengut;
4) austab ja järgib seadusi, on teadlik oma
kodanikukohustustest ja -vastutusest;
5) tunneb end oma rahva
liikmena, kodanikuna, tunneb end seotuna Euroopa ja kogu inimkonnaga;
6)
tunneb ja austab oma rahva kultuuri, omab ettekujutust ja teadmisi
maailma eri rahvaste kultuuridest, suhtub neisse eelarvamustevabalt
ning lugupidavalt;
7) hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda
ning loodusressursse säästes;
8) usaldab ennast, on
väärikas ja enesekriitiline;
9) tunneb end vastutavana
oma elukäigu eest;
10) juhindub oma valikutes ja tegudes
eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine,
vabadus, õiglus, ausus, vastutus;
11) on tundlik esteetiliste
väärtuste suhtes, kujundab oma ilumeelt;
12) väärtustab
terveid eluviise, arendab oma vaimu ja keha;
13) mõtleb
süsteemselt, loovalt ja kriitiliselt, on avatud enesearendamisele;
14)
püüab mõista asjade tähendust, nähtuste põhjusi ja seoseid, on
motiveeritud õppima ja oskab õppida;
15) tuleb toime
muutuvas õpi-, elu- ja töökeskkonnas;
16) mõistab
töö vajalikkust inimeste ja ühiskonna arengus; on valmis otsima endale
sobivat tööd.
§ 5. Riikliku õppekava põhimõtted
Riikliku ja kooliõppekava koostamisel, piirkondliku koostöö
kujundamisel, kooli ja klassi tasandil õpetust kavandades ja tegelikus
õppeprotsessis lähtutakse järgmistest põhimõtetest:
1)
luuakse tingimused kõigi õpilaste ja iga õpilase arengu toetamiseks
ning kaasatakse õpilane ja lapsevanem (eestkostja, hooldaja), õpilase
õpiteed puudutavate küsimuste arutamisse ja selle üle otsustamisse;
2)
kehtestatakse üldised nõuded kõigile õpilastele, õpetust varieeritakse
õpilaste erinevatest võimetest ja haridusvajadustest lähtuvalt;
3)
tähtsustatakse õpilase õpihuvi hoidmine ja toetamine;
4)
õppesisus on esindatud inimkonna, Euroopa, Eesti, sh Eestis elavate
rahvusvähemuste kultuur;
5) õppe- ja kasvatusprotsess pakub
mitmekesiseid õpikogemusi, õpetus on süsteemne ja terviklik, õpetuslik
ja kasvatuslik aspekt on tasakaalustatud;
6) õppimisel-õpetamisel
on keskne probleemide tõstatamine ja lahendamine, küsimuste esitamine
ja neile vastuste leidmine; teadmisi käsitatakse ajas arenevate ja
muutuvatena;
7) õppekava on avatud pidevaks edasiarendamiseks ja
korrigeerimiseks vastavalt muutustele ühiskonnas ja teadustes.
§ 6. Pädevuste kujundamine
(1) Pädevus on teadmistel, oskustel ja väärtustel põhinev suutlikkus teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida.
(2) Riiklik õppekava taotleb õpilastel üldpädevuste, õppeainepädevuste ja valdkonnapädevuste kujundamist.
(3) Kooliõppekava ning õppe- ja kasvatusprotsessi kaudu loob kool tingimused riiklikus õppekavas määratud pädevuste saavutamiseks.
§ 7. Üldpädevus
(1) Riiklik õppekava taotleb õpilastel järgmiste üldpädevuste
kujunemist:
1) õpipädevus – suutlikkus tõhusaid õpistrateegiaid
ning sobivat õpistiili kasutades juhtida oma õpitegevust: end
õppimisele häälestada, motiveerida, otsida vajalikku teavet, omada
ülevaadet oma teadmistest, suhestada oma teadmine teiste inimeste
looduga ja luua uus teadmine, seirata ja hinnata oma mõtte- ja
õpitegevust;
2) tegevuspädevus – suutlikkus näha probleeme ja
neid lahendada, oma tegevusi kavandada, seada tegevuseesmärke ja näha
ette oodatavaid tulemusi, valida tegevusvahendeid, tegutseda, hinnata
oma tegevuste tulemusi; koostööoskused;
3) väärtuspädevus
– suutlikkus tajuda oma seotust teiste inimestega, oma ja muude
rahvaste kultuuriga, loodusega, inimese looduga, hinnata inimsuhteid
ja tegevusi üldkehtivate moraalinormide seisukohalt;
4)
enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast,
mõtestada oma tegevusi ja käitumist ühiskonnas, kujundada end
isiksusena.
(2) Üldpädevused täpsustatakse riiklikus õppekavas kooliastmeti.
§ 8. Õppeainepädevus
Õppeainepädevus kujuneb saavutatud õpitulemuste alusel. Taotletavad õppeainepädevused määratletakse ainekavas kooliastmeti.
§ 9. Valdkonnapädevus
(1) Üldpädevuste ja õppeainepädevuste ning õpetuse integratsiooni tulemusena kujunevad õpilasel ulatuslikumad valdkonnapädevused.
(2) Kooli ülesandeks on toetada järgmiste valdkonnapädevuste
kujunemist:
1) looduspädevus – suutlikkus orienteeruda elus- ja
eluta looduse nähtustes, nendega seonduvates seaduspärasustes,
loodusteaduslikes teadmistes ja mõtteviisides; loodushoidlik
ellusuhtumine. Looduspädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena
loodusõpetus, geograafia, bioloogia, keemia, füüsika, läbiv teema Keskkond
ja säästev areng ;
2) sotsiaalne pädevus – suutlikkus
orienteeruda ühiskonnaelus; kaasaja ning mineviku ühiskondlike
nähtuste ja arengute mõistmine, valmisolek toetada demokraatlikke
muudatusi ühiskonnas. Sotsiaalse pädevuse kujunemisel tähtsustuvad
õppeainetena ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus,
kirjandus, kunst, muusika; läbivad teemad Keskkond ja säästev
areng, Turvalisus ning Tööalane karjäär ja selle kujundamine;
3)
refleksiooni- ja interaktsioonipädevus – suutlikkus mõista ja hinnata
iseennast ja inimestevahelisi suhteid vastavalt kultuurinormidele,
valida sobivat käitumisviisi, järgida terveid eluviise, lahendada
iseendaga, oma vaimse ja füüsilise tervisega seonduvaid ja inimsuhetes
tekkivaid probleeme. Refleksiooni- ja interaktsioonipädevuse
kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena inimeseõpetus, kehaline
kasvatus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, filosoofia, kirjandus, geograafia,
bioloogia, läbivad teemad Turvalisus ningTööalane
karjäär ja selle kujundamine ;
4) kommunikatiivne
pädevus – suutlikkus keele vahendusel mõista, talletada, edastada,
vahetada, tõlgendada ja luua tekste. Kõige laiemalt tähendab
kommunikatiivne pädevus suutlikkust suhelda erinevates situatsioonides
ning teemadel suulises ja kirjalikus vormis. Pädevuse kujunemisel
tähtsustuvad õppeainetena eesti (vene) keel, kirjandus, võõrkeeled;
kõik õppeained oma mõistestiku ja tekstidega, läbiv teema Infotehnoloogia
ja meedia;
5) tehnoloogiapädevus – suutlikkus mõista
tehnoloogia arengust tingitud muutusi inimeste töö- ja eluviisis,
toimida kaasaja kõrgtehnoloogilises maailmas, olla säästlik
ressursside kasutaja. Pädevuse kujunemisel tähtsustuvad õppeainetena
tööõpetus, loodusained, matemaatika, ajalugu, ühiskonnaõpetus, läbivad
teemad Keskkond ja säästev areng, Tööalane karjäär ja selle
kujundamine ningInfotehnoloogia ning meedia;
6)
kultuuripädevus – suutlikkus orienteeruda kultuuris, nautida
kunstiloomingut, kasutada kunstivahendeid loominguliseks
eneseväljenduseks ja -teostuseks. Kultuuripädevuse kujunemisel
tähtsustuvad õppeainetena kirjandus, eesti (vene) keel, võõrkeeled,
ajalugu, muusika, kunst, tööõpetus, kehaline kasvatus, läbiv teema Infotehnoloogia
ning meedia ;
7) matemaatikapädevus – suutlikkus opereerida mis
tahes objektidega sel viisil, et vaadeldakse nendevahelisi suhteid ja
nende mudeleid formaliseeritult. Matemaatikapädevuse kujunemisel
tähtsustuvad õppeainetena matemaatika, loodusõpetus, füüsika, keemia,
läbiv teema Infotehnoloogia ning meedia.
§ 10. Õpetuse integratsiooni alused
(1) Õpetuse integratsioon toetab õpilase üld- ja valdkonnapädevuste kujunemist. Õpetuse integratsioon saavutatakse läbivate teemade, temaatiliste rõhuasetuste, õppeülesannete ja -viiside abil.
(2) Õpetuse integratsioon eeldab kokkulepitud õppekorralduse ja hindamispõhimõtete järgimist, õpetajatevahelist koostööd pädevuste konkretiseerimisel, õpetuse eesmärkide püstitamisel, õppesituatsioonide loomisel ja eri ainetele ühiste probleemide ja mõistestiku määratlemisel.
(3) Läbivad teemad puudutavad õpilase isiksuse ja sotsiaalse arengu seisukohalt olulisi eluvaldkondi, mida ükski õppeaine eraldi ei käsitle.
(4) Õppekava kohustuslikud läbivad teemad on:
1) keskkond
ja säästev areng;
2) tööalane karjäär ja selle
kujundamine;
3) infotehnoloogia ning meedia;
4) turvalisus.
(5) Temaatilised rõhuasetused on kooliastmeti erinevad, arvestades õpilase elukogemusi. Lähtutakse mina/meie suhtest ümbritsevaga: kodu, kodupaiga ja seal elavate inimestega, paikkonnaga, Eesti, Euroopa, maailmaga.
§ 11. Kohustuslikud õppeained ja valikõppeained
(1) Põhikooli ja gümnaasiumi õppeained jagunevad kohustuslikeks õppeaineteks ja valikõppeaineteks.
(2) Kool kujundab oma õppesuuna valikainete, valikkursuste ja mõne õppeaine süvaõppe kaudu, arvestades oma võimalusi ja õpilaste soove. Koolil võib olla mitu õppesuunda.
(3) Valikainete ja -kursuste kavad koostab kool.
(4) Põhikooli kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel,
alates 7. klassist – eesti keel ja kirjandus;
2) vene keel,
alates 7. klassist – vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis);
3)
eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis);
4)
A-võõrkeel;
5) B-võõrkeel;
6) matemaatika;
7)
loodusõpetus;
8) geograafia;
9) bioloogia;
10) keemia;
11)
füüsika;
12) ajalugu;
13) inimeseõpetus;
14)
ühiskonnaõpetus;
15) muusika;
16) kunst;
17)
kehaline kasvatus;
18) tööõpetus.
(41) Muusika eelkutseõppega üldhariduskooli III kooliastmes võib tööõpetuse asemel õpetada eelkutseõppe eriala õppeaineid.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
(5) A-võõrkeel on esimene õpitav võõrkeel, mille õpe algab I kooliastmes. B-võõrkeele õpe algab II kooliastmes. Vene või muu õppekeelega koolis loetakse A-võõrkeeleks eesti keel.
(6) A- ja B-võõrkeelena õpitakse inglise, vene, saksa või prantsuse keelt. A- ja B-võõrkeeled valib kool, arvestades kooli võimalusi ja õpilaste soove.
(61) Välisriigist tulnud õpilane võib õppida B-võõrkeelena lõikes 6 nimetamata võõrkeelt, kui kool koostab vastava ainekava ja tagab õppimiseks vajalikud tingimused.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
(7) Gümnaasiumi kohustuslikud õppeained on:
1) eesti keel;
2)
vene keel (vene õppekeelega koolis);
3) kirjandus;
4) eesti
keel (vene või muu õppekeelega koolis);
5) A-võõrkeel;
6)
B-võõrkeel;
7) matemaatika;
8) geograafia;
9)
bioloogia;
10) keemia;
11) füüsika;
12) ajalugu;
13)
inimeseõpetus;
14) ühiskonnaõpetus;
15) muusika;
16)
kunst;
17) kehaline kasvatus.
(8) Välisriigist tulnud õpilane, kes õpib eesti õppekeelega koolis, võib õppida eesti keelt vene või muu õppekeelega kooli eesti keele ainekava järgi, kui tema emakeel ei ole eesti keel.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
§ 12. Õppe- ja kasvatusprotsessi kujundamise ning õpitulemuste hindamise alused
(1) Õppimine on elukestev protsess, mille teadvustatus ning eesmärgistatus sõltub õppija east ja individuaalsest eripärast. Õppimine toimub mängu ja matkimise, vaatluse ja mõtestamise, elamuse ja kogemuse, harjutamise ja katsetamise, meeldejätmise ja loomise kaudu. Elukestva õppimise kui elustiili kujundamiseks on oluline õppija sisemine motivatsioon.
(2) Õppe- ja kasvatusprotsess on eesmärgistatud, arusaamisega õppimine ja seda suunav, nõustav, analüüsiv ning hindav õpetamine ja kasvatamine nende tegevuste vastastikustes seostes.
(3) Õpilased võtavad võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, kavandamisest ja hindamisest.
(4) Õppimine võib toimuda reaalses või virtuaalses keskkonnas.
(5) Õppe- ja kasvatusprotsessi käigus õpivad õpilased:
1)
olemasolevaid teadmisi ja oskusi kasutama, seoseid nägema;
2)
küsima, teada saama, uusi teadmisi ja oskusi omandama;
3)
tegutsema; oma intellekti, fantaasiat, emotsioone kasutama; looma,
konstrueerima, katsetama;
4) ennast arendama, õppimist õppima;
5)
õppima üksi või koos teistega, jälgides ja hinnates enda ja kaaslaste
tegevust;
6) probleeme lahendama, valikuid tegema, otsustama
väidete õigsuse üle, vaidlema, argumenteerima, kaitsma oma seisukohti;
7)
oma mõttetegevust ja õppimist jälgima ning juhtima.
(6) Õpitulemuste hindamine on osa õppe- ja kasvatusprotsessist. Hinnatakse nõutavate õpitulemuste saavutatust, teadmiste ja oskuste omandatust. Õpilane peab teadma, mida ja millal hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.
(7) Hindamise põhieesmärgid on:
1) motiveerida õpilasi
sihikindlalt õppima;
2) suunata õpilase enesehinnangu
kujunemist;
3) suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja arengu
toetamisel;
4) anda õpilasele, õpetajale, kooli juhtkonnale,
lapsevanemale (eestkostjale, hooldajale) teavet õpilase õpiedukusest.
§ 13. Õppe- ja kasvatuskorralduse alused
(1) Õppe- ja kasvatuskorralduse põhivorm on õppetund. Õppetunnid toimuvad koolis või väljaspool kooli ekskursiooni või õppekäiguna.
(2) Õpilaste väikseim lubatud nädalakoormus gümnaasiumiastmes on
32 tundi. Õpilaste suurim lubatud nädalakoormus põhikooli klassides on:
1)
1. klass – 20 õppetundi;
2) 2. klass – 23 õppetundi;
3)
3. ja 4. klass – 25 õppetundi;
4) 5. klass – 28
õppetundi;
5) 6. ja 7. klass – 30 õppetundi;
6)
8. klass – 32 õppetundi;
7) 9. klass – 34 õppetundi.
(3) Õppe- ja kasvatustegevus võib olla korraldatud mitmel eri viisil:
1)
traditsiooniline korraldus (kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta
vältel);
2) perioodõpe (aineõpetus keskendatakse teatud
õppeperioodile);
3) klassideta kursusõpe (õpitakse valitud
õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades, kursuste
järjestuse määrab aineloogika, mõnel juhul valib kursuste järjestuse
õpilane);
4) üldõpetuslik õpe (keskendutakse teatud teemadele,
traditsioonilisi ainetunde ei eristata).
(4) Ainetundide (kursuste, teemade vms) jaotus klassiti määratakse kooliõppekavas.
(5) Õppe- ja kasvatuseesmärkide täitmist toetab õppekeskkond, kus:
1)
õpilaste, õpetajate, kooli juhtkonna ja lastevanemate (eestkostjate,
hooldajate) omavahelised suhted põhinevad lugupidamisel ning
demokraatial;
2) on olemas õppekava elluviimiseks vajalikud
õppevahendid ja -materjalid;
3) järgitakse tervisekaitse- ja
ohutusnõudeid;
4) luuakse tingimused õpilase ja õpetaja
arenguks;
5) on esteetiliselt kujundatud otstarbeka sisustusega
ruumid.
§ 14. I kooliastme tunnijaotusplaan
(1) I kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel |
19; |
|
|
2) vene keel (vene õppekeelega koolis) |
19; |
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis) |
6; |
|
|
4) A-võõrkeel |
3; |
|
|
5) matemaatika |
10; |
|
|
6) loodusõpetus |
3; |
|
|
7) inimeseõpetus |
3; |
|
|
8) muusika |
6; |
|
|
9) kunst ja tööõpetus |
9; |
|
|
10) kehaline kasvatus |
8 |
. |
(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
§ 15. Õppetegevus I kooliastmel
(1) I kooliastmel (1.–3. klassis) on temaatiline rõhuasetus KODU/MEIE suhtel lapse MINAGA, MINA/MEIE/KODU suhetel PAIKKONNAGA.
(2) 1. klassis on õpetuse põhitaotluseks orienteerumine mängult õppimisele ja õpilase rolli sisseelamine. I kooliastme üldpädevusnõuete keskmes on koolis edukaks õppimiseks vajalikud alusoskused.
(3) Õppetöö korraldamise aluseks võib I kooliastmes olla üldõpetuslik tööviis, mis kajastub ka kooliõppekavas ja õpetaja töökavas. Sõltuvalt õpilaste ettevalmistusest võib kasutada ka aineõpetuslikku tööviisi või üld- ja aineõpetuse kombineeritud varianti. 3. klassi lõpul minnakse sujuvalt üle aineõpetusele.
(4) Laste koolivalmidus ja võimed on erinevad, seetõttu varieeritakse õppeülesandeid ja nende täitmiseks kuluvat aega. Lapsi ergutatakse küsima ja avastama. Õppeprotsessi käigus kujundatakse lapsel esmased õpiharjumused ja -oskused, sh oma aja jaotamine ja õpiülesande juures püsimine.
(5) Väärtuskasvatuses kasutatakse ülesandeid, kus on vaja järgida käitumisreegleid, teha väärtushinnangutel põhinevaid otsustusi või järeldusi.
(6) Õpetaja olulisim ülesanne on iga lapse eneseusu ja õpimotivatsiooni toetamine.
§ 16. I kooliastmel taotletavad üldpädevused
I kooliastme lõpuks õpilane:
1) suhtub endasse
positiivselt;
2) on viisakas, täidab lubadusi;
3) suhtub
hoolivalt asjadesse, sest teab, et need on loodud inimeste tööga;
4)
käitub loodust hoidvalt;
5) hoiab puhtust ja korda, hoolitseb
oma välimuse ja tervise eest, tahab olla terve;
6) tahab olla
aus ja õiglane, mõistab oma-võõras-ühine
tähendust;
7) mõistab, et inimeste soovid ja võimalused on
erinevad, tunnustab kaaslaste õigust olla erinev;
8) teab, et
kedagi ei tohi naeruvääristada, kiusata ega narrida;
9)
hindab oma perekonda, klassi ja kooli, oskab olla hea kaaslane;
10)
tunneb ja austab oma kodupaika, kodumaad, riiki, Eesti riikluse
sümboleid ja nendega seostuvaid käitumisreegleid; teab oma rahvuslikku
kuuluvust, suhtub oma rahvusesse lugupidavalt;
11) tahab õppida,
tunneb rõõmu teadasaamisest ja oskamisest;
12) oskab ilu
märgata ja hinnata;
13) hindab loovust, tunneb rõõmu
liikumisest, loovast eneseväljendusest ja tegevusest;
14)
püüab konflikte rahumeelselt lahendada;
15) oskab
sihipäraselt vaadelda, erinevusi ja sarnasusi märgata ning kirjeldada;
oskab esemeid, nähtusi võrrelda, ühe-kahe tunnuse alusel rühmitada,
lugeda lihtsat plaani, tabelit, diagrammi, kaarti;
16) oskab
ohutult liigelda, vältida ohtlikke olukordi, ohuolukorras abi kutsuda;
teab, kuhu oma murega pöörduda;
17) oskab käivitada ja
kasutada lihtsamaid arvutiprogramme;
18) oskab õppida üksi ja koos
teistega, paaris ja rühmas; oskab kaaslast kuulata, teda tunnustada;
19)
oskab koostada päevakava ja seda järgida, oskab jaotada aega õppimise,
harrastustegevuse, koduste kohustuste ja puhkamise vahel;
20) oskab
end häälestada õppeülesandega toimetulemisele, oma tegevusi
õppeülesande täitmisel mõtestada.
§ 17. II kooliastme tunnijaotusplaan
(1) II kooliastmel on kohustuslike nädalatunde arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel |
15; |
|
|
2) vene keel (vene õppekeelega koolis) |
15; |
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis) |
12; |
|
|
4) A-võõrkeel |
9; |
|
|
5) B-võõrkeel |
3; |
|
|
6) matemaatika |
13; |
|
|
7) loodusõpetus |
7; |
|
|
8) ajalugu |
3; |
|
|
9) inimeseõpetus |
2; |
|
|
10) ühiskonnaõpetus |
1; |
|
|
11) muusika |
4; |
|
|
12) kunst |
3; |
|
|
13) kehaline kasvatus |
8; |
|
|
14) tööõpetus |
5. |
|
(2) Eesti õppekeelega koolis 10 ning vene või muu õppekeelega koolis 7 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
§ 18. Õppetegevus II kooliastmel
(1) II kooliastmel (4.–6. klassis) on õppekavaterviku kujundamise alus MINA/MEIE/KODU suhetes EESTIGA.
(2) II kooliastmel jõuab õpilane murdeikka. Et õppida tasakaalustama oma erinevaid rolle, vajab II kooliastme õpilane õppeülesandeid, mis võimaldavad rollikonflikte läbi mängida ja neile lahendusi otsida. Paaris ja rühmas täidetavate õppeülesannete puhul luuakse situatsioone, kus on võimalik pälvida ka kaaslaste tunnustust.
(3) II kooliastmel on eriti oluline toetada õpimotivatsiooni. Õppeülesandena on kohane osalusrõõmu pakkuv selgelt vormistatud tulemustega töö, mida on võimalik tutvustada koolis ja väljaspool kooli.
(4) Endiselt on tähtsal kohal õpioskuste kujunemine; kasutatakse ülesandeid, mille eesmärgiks on õppima õppimise teadvustamine iseendale ja kaaslastele.
(5) Väärtuskasvatuses on tähtsal kohal väärtuste selginemist ja ideaalide kujunemist soodustavate õppesituatsioonide loomine.
(6) Õpetaja olulisim ülesanne on õppeprotsessi eesmärgiteadlik suunamine, õpilaste õpitahte ja õpihuvi toetamine.
§ 19. II kooliastmel taotletavad üldpädevused
II kooliastme lõpuks õpilane:
1) teab oma tugevaid ja
nõrku külgi, püüab selgusele jõuda oma huvides ja püüdlustes;
2)
on leidnud endale sobiva harrastuse, omab üldist ettekujutust
töömaailmast;
3) peab kinni kokkulepetest, on
usaldusväärne, tunneb vastutust oma tegude eest;
4) on
seaduskuulekas, järgib ühiselu norme;
5) tunnustab
inimeste, vaadete ja olukordade erinevusi, mõistab kompromisside
vajalikkust;
6) suhtub inimestesse eelarvamusteta; seisab iseenese
ja teiste väärikuse eest, hoidub vägivallast;
7)
hindab harmoonilisi inimsuhteid, mõistab oma rolli pereliikmena,
sõbrana, kaaslasena, õpilasena; püüab leida lahendusi kodus, koolis ja
sõpruskonnas tekkinud probleemidele;
8) tunnetab end oma
rahvuse liikmena, oma riigi kodanikuna;
9) suhtub lugupidavalt
teistesse rahvastesse ja nende kultuuridesse;
10) väärtustab
kunstiloomingut, soovib end kunstivahendite abil väljendada;
11)
väärtustab tervislikke eluviise, on teadlik tervist kahjustavatest
teguritest ja sõltuvusainete ohtlikkusest;
12) väärtustab
säästvat eluviisi;
13) oskab teha koostööd, täidab rühmas
erinevaid rolle;
14) tunnustab ja aitab kaaslasi, hindab enese ja
kaaslaste töö tulemusi;
15) oskab leida vastuseid oma
küsimustele, hankida vajalikku teavet erinevatest allikatest, teavet
tõlgendada, kasutada, edastada;
16) oskab teha vahet faktil ja
arvamusel, tunneb ja kasutab lihtsamaid põhjus-tagajärg-,
eesmärk-vahend-seoseid nähtuste kirjeldamisel ja
seletamisel;
17) oskab kasutada arvutit ja Internetti
suhtlusvahendina, oskab arvuti abil vormistada tekste;
18) oskab
keskenduda õppeülesannete täitmisele, tunneb õpivõtteid, oskab neid
kasutada vastavalt õppeülesande iseärasustele;
19)
oskab oma tegevust kavandada ja hinnata, oma eksimusi näha ja
tunnistada, oma tegevust korrigeerida;
20) oskab oma arvamust
väljendada, põhjendada ja kaitsta.
§ 20. III kooliastme tunnijaotusplaan
(1) III kooliastmel on kohustuslike nädalatundide arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel ja kirjandus |
12; |
|
|
2) vene keel ja kirjandus (vene õppekeelega koolis) |
12; |
|
|
3) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis) |
12; |
|
|
4) A-võõrkeel |
9; |
|
|
5) B-võõrkeel |
9; |
|
|
6) matemaatika |
13; |
|
|
7) loodusõpetus |
2; |
|
|
8) geograafia |
5; |
|
|
9) bioloogia |
5; |
|
|
10) keemia |
4; |
|
|
11) füüsika |
4; |
|
|
12) ajalugu |
6; |
|
|
13) inimeseõpetus |
1; |
|
|
14) ühiskonnaõpetus |
2; |
|
|
15) muusika |
3; |
|
|
16) kunst |
3; |
|
|
17) kehaline kasvatus |
6; |
|
|
18) tööõpetus |
5. |
|
(2) Eesti õppekeelega koolis 7 ning vene või muu õppekeelega koolis 4 nädalatunni kasutamine määratakse kooliõppekavas.
(3) Kooliõppekavas võib õppe diferentseerimiseks, kooli ja paikkondliku eripära arvestamiseks ning eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 5 nädalatunni kasutamise erinevalt § 20 lõikes 1 sätestatust, vähendamata seejuures ühe õppeaine nädalatundide arvu enam kui ühe tunni võrra ning minemata vastuollu õpilase suurima lubatud nädalakoormusega.
[RT I 2004, 67, 468 – jõust. 19.09.2004]
§ 21. Õppetegevus III kooliastmel
(1) III kooliastmel (7.–9. klassis) on temaatiline rõhuasetus MINA suhetel ÜMBRITSEVATE INIMESTE, eriti EAKAASLASTEGA, ning MINA suhetel MAAILMAGA.
(2) III kooliastme lõpuks peab õpilane määratlema oma edasise õpitee. Seetõttu asetuvad tähtsale kohale õppeülesanded, mis võimaldavad õpilastel oma valikuid teadvustada, mõista otsuste tagajärgi oma elutee seisukohalt. On oluline, et õpilane mõistaks hariduse ja tööturu seoseid. Selleks saab kasutada ka kutse-eelsele õppele orienteeritud valikaineid, projekte, ekskursioone.
(3) Õpipädevuse seisukohalt on olulised õppeülesanded, mis võimaldavad kasutada erinevaid õpistrateegiad, neid teadvustada. Endiselt on tähtsad projektülesanded; lisanduma peaksid lihtsamad uurimisülesanded, kus õpilane otsib iseseisvalt informatsiooni, analüüsib ja üldistab seda.
(4) Õpimotivatsiooni languse vältimiseks peaksid õpilased lahendama huvikohaseid individuaalseid õpiülesandeid. Õpimotivatsiooni toetab koostöö rühmas ja kaaslaste ning õpetaja tunnustus edukalt täidetud ülesande puhul.
(5) Väärtuskasvatuses asetub tähtsale kohale kodaniku kasvatamine, mis toetab ühiskonnas toimetulekut.
(6) Õpetaja olulisemateks ülesanneteks on toetada õpilase arengut, ainealaste teadmiste omandamist, iseseisva töö oskuste kujunemist, õpitahte tugevnemist ja eneseusu suurenemist, mõjutada väärtushinnanguid.
§ 22. III kooliastmel taotletavad üldpädevused
Põhikooli lõpuks õpilane:
1) on adekvaatse
enesehinnanguga, tunneb oma võimeid, huvisid, kavandab neist lähtuvalt
oma õpitee, arvestades ka tööturu suundumusi;
2) on
avatud enesearendusele;
3) on oma riigi lojaalne kodanik, omab
põhiteadmisi ühiskonnast ning riiklusest, nende toimimisest,
kodanikuõigustest ja -kohustustest; teab, et seaduste mittetundmine ei
vabanda õiguserikkumist;
4) austab väärikust ja inimõigusi,
hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista;
5) väärtustab
maailma kultuurilist mitmekesisust, oma rahvust ja kultuuri teiste
rahvuste ning kultuuride seas;
6) väärtustab kultuuri ja inimese
loovust, oskab hinnata kunsti ja soovib end kunstivahendite abil
väljendada;
7) väärtustab säästvat eluviisi; oskab näha
inimtegevuse mõju loodusele;
8) väärtustab terveid eluviise,
hoolitseb oma vaimse ja füüsilise tervise eest;
9) oskab
õppida: seada õppimise eesmärke, valida ja kasutada sobivaid
õpivõtteid, hinnata oma õpitegevust;
10) oskab näha
põhiseoseid looduses, looduse, inimtegevuse ja tehnoloogia seoseid;
11)
tunneb tähtsamaid sotsiaalse manipuleerimise viise, mõistab
meediatekstidele kriitilise lähenemise vajalikkust;
12) oskab
nähtusi, olukordi ja probleeme analüüsida ja üldistada, selle tulemusi
oma tegevuse kavandamisel, valikute tegemisel ja hindamisel rakendada;
13)
püüab teha teadlikke valikuid, näha ette valiku tagajärgi;
14)
oskab üldjoontes kavandada ühistegevuse eesmärke ja eesmärkideni
jõudmiseks vajalikke tegevusi, jaotada tööülesandeid, koostada ajakava;
15)
oskab iseseisvalt kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina, on
omandanud põhikoolilõpetaja tehnoloogiaalased pädevused;
16)
oskab suhelda, arvestades olukordi ja suhtluspartnereid, rühmas
arutleda;
17) oskab oma arvamust kujundada, põhjendada, kaitsta,
vajadusel muuta;
18) oskab kasutada eri märgisüsteeme
informatsiooni vastuvõtmiseks, talletamiseks, tõlgendamiseks,
edastamiseks ja loomiseks;
19) tunneb uurimistöö ja
arendusprojektide koostamise algtõdesid ja oskab neid vajadusel
rakendada.
§ 23. Gümnaasiumi kohustuslikud kursused
(1) Gümnaasiumis on kohustuslike kursuste arv õppeaineti alljärgnev:
|
1) eesti keel |
6; |
|
|
2) kirjandus |
6; |
|
|
3) vene keel (vene õppekeelega koolis) |
3; |
|
|
4) kirjandus (vene õppekeelega koolis) |
9; |
|
|
5) eesti keel (vene või muu õppekeelega koolis) |
9; |
|
|
6) A-võõrkeel |
6; |
|
|
7) B-võõrkeel |
6; |
|
|
8) matemaatika |
9; |
|
|
9) geograafia |
3; |
|
|
10) bioloogia |
4; |
|
|
11) keemia |
4; |
|
|
12) füüsika |
6; |
|
|
13) ajalugu |
7; |
|
|
14) inimeseõpetus |
1; |
|
|
15) ühiskonnaõpetus |
2; |
|
|
16) muusika |
3; |
|
|
17) kunst |
3; |
|
|
18) kehaline kasvatus |
6. |
|
(2) Kui õpilased omandavad nõutavad põhiteadmised ja -oskused, võib muusika eelkutseõppega kooli gümnaasiumiastme õppekavas muusika eelkutseõppeks määrata täiendavalt kuni 12 kursust erinevalt lõikes 1 sätestatust, vähendamata ühe õppeaine kursuste arvu enam kui poole võrra.
[RT I 2006, 13, 106 – jõust. 24.03.2006]
§ 24. Õppetegevus gümnaasiumis
(1) Gümnaasiumis (10.–12. klass) on õppekavaterviku kujundamise alus MINA suhted ÜMBRITSEVATE INIMESTE, PAIKKONNA, EESTI, EUROOPA ja MAAILMAGA.
(2) Õppeülesannete koostamisel ergutatakse maailmavaatelisi otsinguid, kasutades diskussioone, ajurünnakuid jmt, mis loovad võimalusi oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmiseks. Kohased on uurimuslikud ülesanded, mille lahendamisel kasutatakse lihtsamaid teaduslikke meetodeid. Koostatakse spetsiaalseid õppeülesandeid, mis sunnivad õpilast otsima informatsiooni mis tahes teabeallikast, sh võõrkeeles.
(3) Kursuste süsteem võimaldab kasutada õpetamist erivanuselistes rühmades. Õpilase seisukohalt tähendab see individuaalõppekava koostamist, kujunemist iseseisvaks õppijaks.
(4) Väärtuskasvatuses pööratakse suurt tähelepanu inimese ja looduse, inimese ja ühiskonna ning inimese ja kultuuri vahelistele suhetele.
(5) Õpetaja olulisemaks ülesandeks on toetada ja suunata õpilast iseseisva töö oskuste arendamisel, mõjutada väärtushinnangute kujunemist ja toetada eneseusku.
§ 25. Gümnaasiumis taotletavad üldpädevused
Gümnaasiumi lõpetades õpilane:
1) suudab hinnata oma
taotlusi, arvestades oma võimeid ning võimalusi;
2) on
teadlik erinevatest töövaldkondadest, tööturu suundumustest; oskab
hankida teavet edasiõppimise ja tööleidmise võimaluste kohta; kavandab
oma karjääri;
3) on seaduskuulekas, käitub väärikalt,
järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi;
4) on
kujundanud oma kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise
ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis;
5)
vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest,
austab teiste inimeste ja iseenda vabadust, on suveräänne isiksus;
6)
teab globaalprobleeme, oma kaasvastutust nende lahendamise eest; oskab
vältida ja vähendada keskkonda kahjustavat tegevust;
7)
elab tervislikult, oskab hoida, vajadusel taastada oma vaimset ja
füüsilist vormi;
8) saab aru, et inimelu on püha;
9)
hindab kultuuri, omab ettekujutust euroopaliku kultuuri
põhivaldkondadest ja -perioodidest;
10) väärtustab oma
rahvuskultuuri, näeb seda euroopa ja teiste rahvaste kultuuri
kontekstis;
11) soovib end kunstivahendite abil väljendada;
12)
väärtustab säästva ja jätkusuutliku arengu ideed, omab väljakujunenud
loodusteaduslikku maailmapilti;
13) oskab ette näha võimalikku edu
ja ebaedu, konflikte vältida ja lahendada; käituda tolerantselt;
14)
oskab vastu seista sotsiaalsele manipuleerimisele;
15) oskab
kasutada erinevaid õpistrateegiaid;
16) oskab valida ja
kasutada eri märgisüsteeme informatsiooni vastuvõtmiseks,
talletamiseks, tõlgendamiseks, edastamiseks, loomiseks ja vahetamiseks;
17)
mõtleb kriitiliselt, oskab oma mõtte- ja tegevuskäiku analüüsida ning
hinnata; kasutab kriitilist mõtlemist mis tahes seisukoha üle
otsustamisel;
18) oskab argumenteeritult väidelda;
19)
oskab koostada uurimistööd ja projekti, neid esitleda;
20)
oskab kasutada arvutit õppimis- ja töövahendina ning oma töötulemuste
esitlusvahendina.
§ 26. Kooliõppekava koostamise alused
(1) Kooliõppekava on kooli õppe- ja kasvatustegevuse alusdokument.
(2) Kooliõppekava koostamisel lähtutakse riiklikust õppekavast ja koolikollektiivi kokkuleppest kooli õppesuundade ja eripära kohta, arvestades piirkondlikke vajadusi, lastevanemate (eestkostjate, hooldajate) ja õpilaste soove ning vaimseid ja materiaalseid ressursse.
(3) Kooliõppekava vormi otsustab kool.
(4) Kooliõppekava koostamine ja arendamine eeldab õpilaste ja õpetajate; õpetajate ja juhtkonna, kooli hoolekogu; kooli ja lastevanemate (eestkostjate, hooldajate), kooli omaniku, teiste õppeasutuste ja organisatsioonide koostööd riikliku õppekava üldosa mõtestamisel ja ainekavade koostamisel.
(5) Kooliõppekava koostamises ja arendamises kasutatakse erinevaid töövorme. Selles töös osalevad kõik pedagoogid.
(6) Kooliõppekava koostamise ja arendamise demokraatliku korralduse eest vastutab kooli direktor.
(7) Kooliõppekava ülesanne on toetada kõigi õpilaste integreerumist Eesti ühiskonnas, arvestades nende erivajadusi, päritolumaa kultuuritraditsioone ning õpilaste rahvuslikku identiteeti.
(8) Õpetaja koostab kooliõppekava üldosa ja ainekava alusel igal õppeaastal töökava kõikidele klassidele, kus ta õpetab. Klassi töökavas täpsustatakse kooli ainekavas esitatut, arvestades konkreetseid õpilasi, kasutatavat õppekirjandust ja -materjale ning õpetajatevahelist koostööd.
§ 27. Kooliõppekava ülesehitus
(1) Kooliõppekavas on üldosa ja ainekavad. Mitme õppekeelega koolis on üks kooliõppekava.
(2) Kooliõppekava üldosa aluseks on järgmised kokkulepped:
1)
kooli õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja põhimõtted;
2)
õppesuun(a)d;
3) läbivad teemad, nende käsitlemise põhimõtted;
4)
traditsioonilise aineõppe, perioodõppe või klassideta kursusõppe
rakendamine;
5) kooli tunnijaotusplaan klassiti;
6) valikainete
(valikkursuste) loendid ja valimise põhimõtted;
7) vene
või muu õppekeelega koolis/klassis eesti keeles õpetatavad ained;
8)
ülekooliliste, koolidevaheliste projektide kavandamise põhimõtted;
9)
hindamise korraldus;
10) nõuded õpetaja töökavale;
11)
õpilaste nõustamine, õpiabi osutamine;
12)
kooliõppekava uuendamise ja täiendamise kord.
(3) Igal õppesuunal on oma ainekavad, välja arvatud sama sisu ja mahuga õppeainete kavad, mis on ühised.
(4) Ainekavades esitatakse klassiti:
1) aine õppe-eesmärgid;
2)
õppesisu, sh õppekava läbivate teemade käsitlemine,
integratsioonivõimalused teiste õppeainetega, ainealased,
ainetevahelised, klassidevahelised, ülekoolilised projektid ning
pikemaajalised koolidevahelised projektid;
3) õpitulemused;
4)
kasutatav õppekirjandus ja õppevahendid.
(5) Gümnaasiumi ainekavad koostatakse kursustena. Kursuse pikkus on 35 tundi.
3. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
§ 28. Kooliõppekavade määrusega vastavusse viimine
(1) Kooliõppekavad viiakse määrusega vastavusse hiljemalt 1. septembriks 2002. a.
(2) Määruse §-dega 6-9, 16, 19, 22 ja 25 ning lisaga 22 viiakse kooliõppekavad vastavusse hiljemalt 1. septembriks 2004. a.
[RT I 2002, 51, 317 – jõust. 23.06.2002]
§ 281. Eestikeelse õppe alustamine eesti keelest erineva õppekeelega kooli gümnaasiumiastmel
(1) Alates 2007/2008. õppeaastast alustatakse eesti keelest erineva õppekeelega koolide gümnaasiumiastme 10. klassides eestikeelset õpet õppeaine «kirjandus» eesti kirjanduse kursuse ulatuses.
(2) Kool võib täiendavalt lõikes 1 nimetatud ainele viia eestikeelset õpet läbi ka teistes õppeainetes.
(3) Eesti keelest erineva õppekeelega kool võib mõjuvatel põhjustel alustada eestikeelset õpet eesti kirjanduse kursuse asemel ka muus, lõikes 1 nimetamata kohustuslikus õppeaines. Loa eestikeelse õppe alustamiseks eesti kirjanduse kursuse asemel muus õppeaines annab Haridus- ja Teadusministeerium kooli direktori taotluse alusel, mis on esitatud hiljemalt 1. juuliks 2007. a.
(4) Lõikes 3 nimetatud taotluses märgitakse:
1) mõjuvad
põhjused, mis takistavad eestikeelsele õppele ülemineku alustamist
õppeaine «kirjandus» eesti kirjanduse ulatuses alates 2007/2008.
õppeaastast;
2) meetmed, mida kool võtab kasutusele eesti
kirjanduse kursuse läbiviimiseks eestikeelsena alates 2008/2009.
õppeaastast;
3) õppeaine, milles kool alustab eestikeelse õppe
läbiviimist 2007/2008. õppeaastal.
[RT I 2007, 40, 294 – jõust. 16.06.2007]
§ 29. [Käesolevast tekstist välja jäetud]
§ 30. [käesolevast tekstist välja jäetud]
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
EESTI KEEL
(EESTI ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel põhikoolis
1.1. Eesti keelel kui emakeelel ja/või õppekeelel on eriline koht õppekavas. Eesti keele hea valdamine loob eeldused eesti kultuuri tundmaõppimiseks ja väärtustamiseks ning hõlbustab teiste õppeainete õppimist. Ühiskondlikul tasandil on eesti keelel eriline tähtsus rahvuskeelena: eesti keel kannab eesti kultuuri, oma keel ja kultuur on rahvuse säilimise ja kestmise eeldus. Emakeel on inimese mõtlemise ja tunnetuse vahend, samuti peamine eneseväljenduse ja vahetu suhtlemise vahend.
1.2. Inimese suhtlemisel ümbritseva maailmaga on kesksel kohal teabevahetus, sealhulgas nii teiste inimeste arusaamade ja suhtumiste tunnetamine kui ka oma hinnangute ja suhtumiste väljendamine. Teabevahetuse ja inimsuhtlemise kandjateks üldisemas mõttes on suulised, kirjalikud ja pildilised tekstid. Oma elus puutub inimene kokku mitmesuguste tekstidega, argivestlusest ja tarbetekstist meediani, keerukast teabetekstist väljendusrikka kunstiteoseni. Seetõttu on oskused, mis võimaldavad erinevaid tekste mõista ja luua, inimesele ümbritseva maailmaga suhtlemiseks hädavajalikud. Nende oskuste arendamine on eesti keele õpetuse kõige laiem eesmärk.
1.3. Õppeaine avar eesmärgiseade tingib õppeaine eesmärkide taotlemise mitme õppevaldkonna kaudu. Keelekasutust ning oskust tekste mõista ja luua arendatakse eesti keele õpetuses kolme õppevaldkonna – õigekeelsusõpetuse, tekstiõpetuse ja kirjandusõpetuse kaudu. Õppeaine eesmärkide saavutamise eelduseks on kolme õppevaldkonna integratsioon ja harmooniline koostoime õppeprotsessis.
1.4. Õigekeelsusõpetuse eesmärk on anda põhiline õigekeelsusoskus ning ülevaade eesti keele ehitusest. Keeleküsimuste käsitlus on rakendusliku iseloomuga, hõlmab samavõrd õigekeelsust kui ka sõnavara rikastust. Õpetuse ülesandeks on teadvustada ka keele varieerumist ja keelendite kasutusvõimalusi.
1.5. Kirjandusõpetusel on oluline roll õpilaste maailmapildi, esteetiliste ja eetiliste tõekspidamiste ning loovuse kujunemisel. Erinevatest ajastutest ja kultuurikontekstist pärinevate kirjandusteoste lugemine kui kunstilise tunnetuse protsess, mis tugineb lugeja fantaasiale, eeldab kaasaloomist ja kaasaelamist. Kirjandusteoste lugemisel saadud elamusest lähtuv ja kirjandusteadmiste omandamisega seostatud käsitlus koolis võimaldab õpilasel saada täielikuma ning sügavama ettekujutuse elust ja inimsuhetest, avardab tema tunde- ja mõttemaailma, arendab lugejaoskusi ning süvendab kirjandushuvi. Käsitletav kirjandus on autorite valikult avar, žanriliselt ja temaatiliselt mitmekülgne, eri ajastuid ja paikkondlikku eripära (nt murdetekstid) ning õpilase eakohaseid huve arvestav, annab õpilasele mõtlemisainet ja eneseväljendusajendeid. Kirjanduse lugemine ning kirjandusteadmised toetavad teiste kunstiainete, ajaloo ja sotsiaalainete õpet, samuti võõrkeelte õppimist.
1.6. Õigekeelsusõpetus ja kirjandusõpetus tegelevad mõlemad tekstidega, aga teevad seda erinevast aspektist. Neid valdkondi seob tekstiõpetus, mille abil õpilane omandab ülevaate mitmesuguste funktsioonidega tekstidest. Tekstiõpetus kujundab oskust mitmesugustes tekstides orienteeruda, neis sisalduvat teavet ja erisuguseid arvamusi kriitiliselt hinnata ning vajalikke valikuid teha. Õpitakse koostama ka uusi tekste, see võib olla loetu-kuuldu ümber struktureerimine, refereerimine, kommenteerimine, arvustamine või isiklike seisukohtade väljendamine, arvestades vestluspartnerit-lugejat ning situatsiooni. Õpilane mõistab, et kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine on sõnumivahetus, teadasaamine ja teadaandmine. Ta õpib teadlikult jälgima ja arendama oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust. Õpilasest kujuneb aktiivne raamatukogu ja muude teabeallikate kasutaja.
1.7. Õppevaldkondade koostoime tulemusena areneb õpilase mõtlemisvõime ja oskus õppida: omandatakse olulisi kuulamis-, kõnelemis-, lugemis- ja kirjutamisstrateegiaid, kujuneb soov ja oskus oma mõtteid väljendada.
1.8. Esimesel ja teisel kooliastmel käsitletakse aine õppevaldkondi integreeritult, tundides arendatakse kõiki osaoskusi. Õpilase õpitulemusi hinnatakse ühe kokkuvõtva hindega nii õppeveerandite kui ka õppeaasta lõpul.
1.9. Kolmandas kooliastmes on õppeaine nimetus eesti keel ja kirjandus, sest sel kooliastmel tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja kirjandusõpetuse roll. Õpetust jätkatakse integreeritult. Aine õpitulemusi hinnatakse veerandi lõpul ühe kokkuvõtva hindega või hinnatakse igal veerandil kolme õppevaldkonna – õigekeelsus, tekstiõpetus ja kirjandusõpetus – õpitulemusi eraldi. Õppeaine kokkuvõttev veerandihinne ja aastahinne on kolmes õppevaldkonnas saavutatud õpitulemuste koondhinne.
1.10. Eesti keel nagu teisedki ained pakub õpilasele valikuvõimalusi, mis suurenevad klassist klassi (lektüür, projektid, valikkursused, ühiskursused teiste ainetega). Kooliõppekava koostamisel on soovitatav arvestada paikkonna eripära, lülitada ainekavasse kodukoha kirjandus- ja kultuurielu teemasid.
2. Õppe-eesmärgid
Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
•austab
eesti keelt kui rahvuskultuuri kandjat;
•arendab kriitilist
mõtlemist ja analüüsioskust;
•väärtustab head
keeleoskust eneseväljendus- ja suhtlusvahendina;
•arendab oma
suulist ja kirjalikku väljendusoskust, omandab õigekirjaoskuse;
•õpib
mõtestatult lugema ja kirjutama eri liiki tekste;
•loeb
eakohast väärtkirjandust, kujundab selle kaudu oma kõlbelisi
tõekspidamisi, rikastab oma mõttemaailma;
•arendab
kirjanduse mõistmist, kujutlusvõimet, loovust ja kunstimaitset;
•huvitub
ilukirjandusest ja paikkonna kultuurist;
•õpib hankima teavet
erinevatest allikatest; harjub kasutama sõnaraamatuid ja käsiraamatuid.
2. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastmes on eesti keele õpetamine suunatud suulise ja kirjaliku kõne arendamisele.
1.2. Kuulamine:
•heli, sõna, lause, pikema teksti nautiv,
tähelepanelik, kriitiline kuulamine;
•õpetaja ja kaaslase
kuulamine ja kuuldule asjakohane reageerimine;
•ettelugemise ja
jutustamise kuulamine;
•kuuldu mõistmine: sõna, lause, teksti sisu;
•häälikute
ja häälikupikkuste eristamine.
1.3. Kõnelemine:
•õige ja selge hääldus;
•hääle
tugevuse kohandamine olukorrale;
•küsimuste esitamine ja neile
vastamine;
•kõnelemine mitmesuguses olukorras: palumine, küsimine,
selgitamine, keeldumine, vabandamine, tänamine; kaupluses, tänaval,
klassis, koolis; täiskasvanuga, sõbraga; telefonitsi;
•jutustamine
loetu, kuulatu, sündmuse ja läbielatu põhjal; raamatu, filmi ja
teatrietenduse põhjal; pildi ja pildiseeria, küsimuste ja tugisõnade
järgi;
•oma arvamuse avaldamine; luuletuse, dialoogi,
proosakatkendi esitamine.
1.4. Lugemine:
•lugema õppimine;
•häälega lugemine:
õigsus, sobiv intonatsioon, oma lugemisvea parandamine;
•ositi
lugemine;
•endamisi lugemine;
•oma ja võõra käekirjalise
teksti lugemine klassitahvlilt ja vihikust;
•jutustava, kirjeldava,
tarbe-, teabe- ja sõnamängulise teksti lugemine;
•loetu
mõistmine: sõna, lause, teksti sisu; loetu kava;
•tekstide
eristamine: muinasjutt, jutustus, luuletus, vanasõna, mõistatus, kiri;
•tegelaste
iseloomustamine;
•loole alguse ja lõpu mõtlemine;
•luuletuse
sisu avamine õpetaja abiga, riimuvate sõnade leidmine;
•huvipakkuva
raamatu leidmine kooli või kodukoha raamatukogust.
1.5. Kirjutamine:
•kirjutama õppimine;
•tähtede
kirjutamine ja seostamine;
•sõna ja lause kirjutamine; lause
laiendamine ja sidumine tekstiks;
•tahvlile, vihikusse ja
õpilaspäevikusse kirjutamine;
•tahvlilt ja õpikust
ärakirjutamine; etteütlemise järgi kirjutamine;
•oma
kirjutamisvea parandamine;
•tarbeteksti kirjutamine, teabeteksti
kasutamine;
•tekstilähedane ümberjutustus;
•loovtöö
pildi, pildiseeria, küsimuste, tugisõnade või kava toel;
•sündmusest,
isikust ja loomast kirjutamine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Häälik – silp – sõna – lause – jutt. Täis- ja kaashäälikud. Tähed ja tähestik. Häälikupikkuse ja häälikuühendi märkimine kirjas. k, p, t sõna alguses ning s-i ja h kõrval; i ja j õigekiri (v.a võõrsõnad ja tegijanimi); h sõna alguses; g, b, d tuntumate võõrsõnade alguses. Suur algustäht lause alguses, inimese- ja loomanimedes, tuntumates kohanimedes. Väike algustäht õppeainete, kuude, nädalapäevade ja ilmakaarte nimetustes. Silbitamine ja poolitamine. Liitsõna. Nimi-, omadus-, ase- ja tegusõna. Küsivad asesõnad.Ainsus ja mitmus. Käändsõnavormide moodustus küsimuste alusel. Mitmuse nimetava ja sse-lõpulise sisseütleva, kaasaütleva ja ilmaütleva käände lõpu õigekirjutus. Olevik ja minevik. Jaatav ja eitav kõne. Pöördelõppude õigekirjutus. Asesõnade erandlik õigekirjutus. Väit-, küsi- ja hüüdlause. Lause lõpumärgid. Koma et, sest, aga, kuid, siis ees. Koma loetelus. Sidesõnad, mis ei nõua koma. Sõnavara: vastandsõna, lähedase tähendusega sõna. Sõnatähenduste täpsustamine. Õiged tähekujud, proportsioonid, ühtlane kirjarida, käekirja loetavus, kirjatöö välimus.
2.2. Tekstiõpetus
Argitekst: suuline keelekasutus, kõnetus- ja viisakusväljendid. Tarbetekst: teade, kutse, kiri, kava, õnnitlus, retsept. Teabetekst: tööjuhend, sõnastik, raamatu sisukord, õpikutekst, teatmeteose tekst. Meediatekst: ajalehe, ajakirja tekst. Teksti kompositsioon: pealkiri, loo alustus, sisu, lõpetus. Tekstiloome: kutse, õnnitlus, teade, jutustus, ümberjutustus, kirjeldus. Mõisted: teade, kutse, kiri, õnnitlus, ajaleht, lugu, sõnastik, sisukord.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Folkloorne lastelaul. Muinasjutt. Muistend. Mõistatus. Vanasõna. Jutustus. Luuletus. Näidend. Piltjutt. Mõisted: autor, pealkiri, tegelane, kunstnik, kahekõne.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Julius Oro, Ernst Enno, Feliks Kotta, Ellen Niit, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo Mänd, Jaan Rannap, Iko Maran, Lehte Hainsalu, Leelo Tungal, Astrid Reinla, Andrus Kivirähk, Henno Käo või teised; Astrid Lindgren, Tove Jansson, vennad Grimmid, Hannu Mäkelä , Charles Perrault, Joel Chandler Harris, Elwin Brooks White, Annie M. G. Schmidt, Eduard Uspenski või teised.
2.3.3. I kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•loeb õpitud teksti selgelt, ladusalt,
õigesti ja sobiva intonatsiooniga;
•mõistab häälega ja
endamisi lugedes teksti sisu, oskab vastata teemakohastele küsimustele;
•oskab
töötada tekstiga eakohaste juhiste alusel;
•oskab
eristada väidet, küsimust, palvet, käsku, keeldu;
•oskab
leida lähedase ja vastandtähendusega sõnu;
•tunneb
ära jutustuse, luuletuse, näidendi; muinasjutu, mõistatuse, vanasõna;
kirja;
•on lugenud vähemalt 12 eesti ja väliskirjaniku teost; oskab
loetud teostest kõnelda;
•oskab loetust jutustada;
•oskab
luuletust peast esitada;
•oskab kuuldu, vaadeldu ja loetu kohta
arvamust avaldada;
•oskab kuulata eakohast teksti ja toimida saadud
sõnumi kohaselt;
•oskab küsimuste toel arusaadavalt edasi anda
õppeteksti, lugemispala, pildiraamatu, filmi, teatrietenduse sisu;
•oskab
koostada suulist ja kirjalikku juttu pildiseeria, tugisõnade ja
küsimuste abil; mõelda jutule algust ja lõppu;
•oskab
kõnes ja kirjas kasutada terviklauseid;
•oskab koostada
kutset, õnnitlust;
•oskab arusaadavalt jutustada läbielatud
sündmustest;
•oskab end arusaadavalt väljendada
suhtlusolukordades: palumine, küsimine, selgitamine, keeldumine,
vabandamine, tänamine;
•eristab häälikut ja tähte, täis- ja
kaashäälikut, häälikuühendit, silpi, sõna, liitsõna, lauset;
•oskab
kirjutada omasõnade algusse k, p, t, tuntumate
võõrsõnade algusse g, b, d;
•oskab täis- ja
suluta kaashäälikuid õigesti kirjas märkida;
•teab
peast tähestikku ja oskab kasutada lihtsamat sõnastikku;
•oskab
kirjas õigesti märkida käändsõna mitmuse nimetava lõppu ja tegusõna
pöördelõppe;
•oskab kirjas õigesti märkida ainsuse
sisseütleva, ilmaütleva ja kaasaütleva käände lõppu;
•oskab
piiritleda lauset ja panna lauselõpumärke;
•oskab asesõnu
õigesti kirjutada;
•oskab kasutada suurt algustähte lause
alguses, inimese- ja loomanimedes ning tuntumates kohanimedes;
•oskab
kirjutada etteütlemise järgi ja kontrollida kirjutatut näidise järgi;
•kasutab
kirjutades õigeid tähekujusid ja seoseid, kirjutab loetava käekirjaga;
•oskab
tahvlilt ja õpikust ära kirjutada;
•oskab teksti
korrektselt paberile paigutada.
3. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel taotletakse, et õpilasel kujuneks teadlik suhtumine oma kõnesse ja teiste kuulamisse, oskus suhelda paindlikult, arvestades vestluspartnereid ja suhtlusolukordi. Lugemis- ja kirjutamisõpetus on orienteeritud lugemis- ja kirjutamisprotsessi mõistmisele ning tekstide koostamiseks vajalike oskuste omandamisele (kavandamine, eesmärgistamine, vormistamine jne). Tähtsal kohal on tekstitaju – neutraalse ja kujundliku keelekasutuse eristamine, nende otstarbe mõistmine jne. Õpilase keeleteadmisi avardatakse, kuid need jäävad rakenduslikeks.
1.2. Kuulamine:
•vahetu suulise esinemise kuulamine;
•ettelugemise
ja jutustamise kuulamine;
•vestluse, arvamusavalduse, sõnavõtu
kuulamine paaris ja rühmas;
•proosa-, luule-, draama-,
meediateksti kuulamine;
•olulise teabe leidmine ja eristamine
ebaolulisest, saadud teabe kasutamine;
•kuulatu meeldejätmine,
kuulatu üle arutlemine; esituse eakohane hindamine;
•suulise
tööjuhendi järgimine.
1.3. Kõnelemine:
•kõnelemine mitmesugustes olukordades:
sõbraga, täiskasvanuga, tuttavaga, võõraga; paaris, rühmas;
•vestluse
alustamine, jätkamine ja lõpetamine;
•vestluspartnerite
ja suhtlusolukorra arvestamine;
•jutustamine loetud või kuulatud
teksti põhjal, pildist, sündmusest, nähtusest;
•tekstilähedane
ja kokkuvõtlik jutustamine;
•loetu ja kuuldu üle arutlemine;
•pildi,
eseme, sündmuse kirjeldamine, võrdlemine;
•elamuse,
kujutluse väljendamine;
•rolli esitamine;
•luuletuse,
dialoogi või proosakatkendi mõtestatud esitamine.
1.4. Lugemine:
•häälega lugemine: mõtestatus, selgus, sobiv
intonatsioon; ettelugemine;
•ositi lugemine;
•oma lugemise
jälgimine;
•fakti ja arvamuse eristamine;
•endamisi
lugemine: eesmärgipärasus, mõtestatus, valikulisus;
•iseseisev
töö tekstiga: küsimuste esitamine, neile vastamine, kirjaliku
tööjuhendi järgimine;
•proosa-, luule-, draama-,
meedia-, tarbe- ja teabeteksti lugemine;
•kirjandusliikide
eristamine;
•teema, tegevuse koha ja aja määratlemine, tegelaste
kirjeldamine ja iseloomustamine;
•luuletuse teema määratlemine,
meeleolu kirjeldamine;
•juhendi lugemine ja selles sisalduva teabe
mõistmine;
•tekstis numbriga väljendatud arvude ning õpitud
lühendite lugemine ja seostamine kaastekstiga;
•tabeli
lugemine ja mõistmine;
•teemakohase materjali leidmine
teatmeteosest, raamatukogust;
•raamatu sisukorras orienteerumine.
1.5. Kirjutamine:
•jutustava, kirjeldava, iseloomustava, võrdleva
ja arvamusteksti kirjutamine;
•dialoogi, juhendi, kuulutuse,
reklaami kirjutamine;
•kirja kirjutamine; ümbriku vormistamine;
•elamuse,
fantaasia põhjal kirjutamine;
•teksti põhjal kirjutamine:
alguse või lõpu lisamine, laiendatud ja jutustaja isikut või tegevuse
aega muutev ümberjutustus;
•teksti eesmärgistamine,
kavandamine, eeltöö kirjutamine, viimistlemine, vormistamine;
•käekirja
loetavus, töö välimus; oma teksti kontrollimine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Tähestikuline järjestamine. Helilised ja helitud häälikud. Hääliku pikkuse ja kaashäälikuühendi märkimine kirjas koos kõrvalekalletega põhireeglitest. i ja j, sõnaalgulise h õigekirjutus. b, d, g, f, š , ž tuntumatesvõõrsõnades. Suur ja väike algustäht koha- ja isikunimedes, ajalehtede, ajakirjade ja teoste pealkirjades; keelte ja rahvuste nimetuste, tähtpäevade kirjutamisel, ajaloosündmuste märkimisel. Liitsõna õigekirjutus. Sõnade poolitamine. Käändsõna kokku- ja lahkukirjutamise põhijuhtumid: nimisõna ja nimisõna, omadussõna ja nimisõna; kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine. Pöördsõna lahkukirjutamine muudest sõnadest. Arvsõna kokku- ja lahkukirjutamine. Arvsõna ja kuupäeva märkimine. Tavalühendid. Käändsõnad. Käänete kasutusvõimalusi. Käändsõna veakriitilisi vorme. Ühildumine. Omadussõna võrdlemine. Pöördsõna. Pöördsõnavormide (aegade, tegumoodide ja kõneviiside, käändeliste vormide) kasutamise võimalusi. Lihtlause ja liitlause. Osalausete piir ja selle tähistamise võimalused. Kirjavahemärkide kasutamine loetelus ja liitlauses järjestikuse asetusega osalausete puhul. Sidesõna ning siduv ase- ja määrsõna osalausete alguses. Otsekõne ja selle kirjavahemärgid. Ütte kirjavahemärgid. Sõnavara: eakohased võõrsõnad, sünonüümid, antonüümid, fraseologismid. Sagedasemate võõrsõnade tähendus. Sõnade mitmetähenduslikkus. Sõnaraamatu kasutamine: sõna tähendus ja õigekirjutus.
2.2. Tekstiõpetus
Teksti adressaat ja eesmärk suulises ja kirjalikus suhtluses. Vestlus, arvamusavaldus, teabe edastamine. Tarbetekst: kiri, lühisõnum, juhend. Tarbeteksti kasutamine. Teabetekst: aimetekst, teatmeteose tekst, tabel. Teabeteksti kasutamine. Meediatekst: uudis, kuulutus, reklaam, tele- ja raadiotekst. Meediateksti kasutamine. Teksti peamõte. Teksti kompositsioon. Teksti kavandamine. Tekstiloome: kiri, sõnum, iseloomustus, jutt, kirjeldus, arvamus, dialoog, kuulutus, reklaam. Mõisted: arvamus, kirjeldus, iseloomustus, fakt, juhend, teatmeteos, tabel, kuulutus.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Ilukirjanduse eripära. Kujundiline keel. Tõepärasus ja fantaasia. Ilukirjandus ja teised kunstiliigid. Filmikunst. Rahvalaul, rahvajutt, rahvaluule lühivormid. Proosa: ajalooline jutustus, seiklusjutt, kriminaaljutt, fantaasiajutt, loomajutt; humoresk, anekdoot, naljand. Luule: luuletus, valm. Draama: näidend. Õpilaste omalooming. Mõisted: rahvalaul; muinasjutt, muistend, kõnekäänd, naljand; jutustus, seiklusjutt; luuletus, valm; riim; kujund; võrdlus, kordus, teema, näidend, vaatus; film, seriaal.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Jaik, Richard Roht, Oskar Luts, Jüri Parijõgi, Jaan Rannap, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Aino Pervik, Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Leelo Tungal, Janno Põldma, Tiia Toomet või teised; Astrid Lindgren, Mark Twain, Hans Christian Andersen, Aleksei Tolstoi, Lev Tolstoi, Jules Verne, Hugh Lofting, Rudyard Kipling, Gerald Durrell, Daniel Defoe, Selma Lagerlöf, Ferenc Molnįr, Frances Hodgson Burnett, Jack London, John Ronald Reuel Tolkien, Lewis Carroll, Alan Alexander Milne või teised.
2.3.3. II kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•oskab kirjas õigesti märkida
häälikupikkust, i ja j, sõnaalgulist h
;
•oskab rakendada kaashäälikuühendi põhireegleid;
•oskab
sõnu poolitada;
•oskab nimisõna kokku- ja lahkukirjutust
tüüpjuhtumeil;
•oskab kasutada suurt algustähte nimedes,
teoste ja perioodiliste väljaannete pealkirjades, ajaloosündmuste
märkimisel;
•oskab kasutada tavalühendeid;
•teab
või oskab vajadusel sõnastikust leida oma- ja võõrsõnade tähendust ja
õigekirjutust;
•oskab leida sünonüüme ja neid tekstis korduste
vältimiseks kasutada;
•tunneb tekstist ära nimi-, omadus-,
arv-, ase- ning tegusõnad; oskab õigesti kasutada käände- ja
pöördevorme, ainsust ja mitmust, olevikku ja minevikku;
•oskab
kasutada omadussõnade keskvõrret ja kõige
-ülivõrret;
•oskab moodustada ja kirjavahemärgistada
lihtlauseid, sh koondlauseid ja lihtsamaid liitlauseid;
•oskab
siduvaid sõnu õigesti lauses kasutada;
•oskab otsekõnet
ja ütet kirjavahemärgistada;
•oskab jutustada ja
kirjutada sündmusest; kirjeldada; väljendada oma arvamust; edastada
teavet selgelt ja ühemõtteliselt; eristada tõepärast fantaasiast;
•oskab
koostada kirja; vormistada ümbrikku;
•oskab vestlust alustada,
kaasvestlejat kuulata ja keskustelu sobivalt jätkata;
•oskab
loetust ja kuuldust olulist leida, seda oma sõnadega edasi anda ning
saadud teavet kasutada;
•oskab tekstiga iseseisvalt töötada:
esitada teksti kohta küsimusi, küsimustele teksti põhjal vastata;
•oskab
lugemispala kavastada;
•oskab teksti ette lugeda, jutustada
tekstilähedaselt ja kokkuvõtlikult;
•oskab pildi põhjal
jutustada ja pilti kirjeldada;
•oskab lihtsa tabeli sisu sõnadega
kokku võtta;
•eristab uudist ja reklaami;
•oskab
nimetada vähemalt 12 eesti ja väliskirjanikku, on igaühelt lugenud
vähemalt ühe teose;
•teab muinasjutu, muistendi,
kõnekäänu, valmi, seiklusjutu iseloomulikke jooni;
•oskab
eristada kirjandusliike: proosa, luule, draama;
•oskab sõnastada
luuletuse teemat, kirjeldada meeleolu;
•oskab esitada luuletust või
proosakatkendit; esineda dialoogis;
•vormistab kirjalikud tööd
korrektselt;
•oskab leida raamatukogust soovitud raamatut.
4. peatükk
EESTI KEELE JA KIRJANDUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel saab õpilane ettekujutuse keelest kui suhtlusvahendist ja arenevast süsteemist.
1.2. Keeleteadmiste omandamisel on peamine keelekasutuse, mitte analüüsi aspekt. Tähtis on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused ja mõistetaks keele variatiivsust. Grammatilise süsteemiga rööbiti käsitletakse õigekirja- ja keelehooldeküsimusi. Lauseõpetuses on olulisim lausemoodustus, mida vaadeldakse tihedas seoses tekstimoodustusega. Lauseanalüüs on minimaalne, mõisteid selgitatakse lihtsate tüüplausete põhjal. Vormiõpetuses on oluline tähenduskülg, vormide stiiliväärtus ning nende kasutamine. Sõnavaratöös juhitakse tähelepanu sünonüümikale, sõnade stiiliväärtusele, mitmetähenduslikkusele, väljenduse täpsusele. Õpilasel kujundatakse harjumus kasutada keelekäsiraamatuid koolis ja kodus. Õpilane tutvub olulisemaga eesti keele ajaloost, teadvustab murrete olemasolu.
1.3. Kirjandusõpetus keskendub kunstilise teksti mõistmisele ja tõlgendamisele. Sellega seoses käsitletakse ka kirjandusteooria põhimõisteid. Ilukirjandusteoste lugemine põhineb õpetaja-õpilase valikul. Ilukirjandusteoste valikul peetakse silmas ka paikkonna kultuuriloolist eripära (murre, ajalooline taust vm) ja sealt pärit autoreid. Lugemiseks ja tunnis käsitlemiseks valitakse teoseid, mis esindavad erižanreid, ajastuid, kirjandusvoole ja on temaatikalt õpilasele huvitavad.
1.4. Õpilase väljendus- ja esinemisoskuse arendamiseks luuakse reaalseid kõnesituatsioone, õpitakse suuliselt ettekantava teksti koostamist, kõne ja ettekande abivahendite kasutamist. Kirjalike tekstide koostamisel on rõhk looval žanripärasel eneseväljendusel, kuid õpitakse ka tarbetekstide koostamist.
1.5. Kuulamine:
•proosa-, luule-, draama-, meediateksti kuulamine;
•loengu,
ettekande, sõnavõtu kuulamine;
•olulise teabe,
probleemide leidmine, märkmete, kokkuvõtte tegemine;
•kuuldu
üle arutlemine, esituse hindamine, oma hinnangu põhjendamine.
1.6. Kõnelemine:
•suulise eneseväljenduse sõnavara ja stiili
eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
•kõnesituatsioonis
ja diskussioonis osalemine;
•oma arvamuse esitamine ja põhjendamine;
•kõne
ja ettekande abi- ja näitvahendite kasutamine;
•küsimuste
esitamine, ümbersõnastamine, vastamine;
•tarbe- ja
teabetekstis sisalduva info suuline edastamine;
•kunstiteose
meeleolust ja kujunditest kõnelemine;
•teksti analüüsimine ja
tõlgendamine;
•kõne, ettekande, luuletuse, proosa- või
draamakatkendi esitamine.
1.7. Lugemine:
•proosa-, luule-, draama-, meedia-, tarbe- ja
teabeteksti lugemine ja analüüs;
•tekstist peamõtte,
probleemide leidmine, tegelaste iseloomustamine, kirjeldamine,
võrdlemine, aja ja koha määratlemine, miljöö kirjeldamine, hinnangute
andmine; märkmete ja kokkuvõtte tegemine;
•fakti ja
arvamuse eristamine.
1.8. Kirjutamine:
•kirjaliku eneseväljenduse sõnavara ja stiili
eripära arvestamine, partneri ea ja olukorra ametlikkuse arvestamine;
•tarbe-,
teabe-, meediateksti koostamine ja vormistamine;
•jutustava,
kirjeldava, arutleva, hinnangulise teksti, referaadi, projekti
koostamine: teemakohase info kogumine, süstematiseerimine, teksti
liigendamine, sidususe arvestamine, sõnastuse ja õigekeelsuse
kontrollimine, viimistlemine, refereerimine, tsiteerimine, allikate
viitamine ja allikaloetelu koostamine.
2. Õppesisu
2.1. Õigekeelsus
Kirjakeel ja kõnekeel. Murre; kodumurre. Ülevaade keele muutumisest ja arendamisest. Olulisemad õigehääldusjuhised. Võõrsõna õigekirjutuse põhilised erijooned. Suur ja väike algustäht asutuste, ettevõtete, organisatsioonide nimedes ja nimetustes. Sõna kokku- ja lahkukirjutamine olenevalt tähendus- ja vormipõhimõttest. Lühendid ja lühendamine. Sõnaliigid: käändsõna, pöördsõna, muutumatu sõna, nende kasutamine ja ülesanded lauses. Sõnavorm. Tüvi, liide, tunnus, lõpp. Tüvemuutuste ja astmevahelduse lühiülevaade. Käänete funktsioonid. Soovitatavad i-mitmuse vormid. Veaohtlikud rektsioonijuhud. Võrdlemine. Soovitatavad i-ülivõrde vormid. Tegusõna käändelised vormid ja nende kasutamine lauses. Määrsõna. Kaassõna. Nende kasutamine lauses. Lause tähendusosad ja lauseliikmed. Peamised sõnajärjemallid, nende kasutamine info liigendamiseks. Lihtlause ja lauselühend, nende kasutamine sõnastuse rikastamisel. Lisandi kasutamine. Liitlause: rind- ja põimlause. Otse- ja kaudkõne. Ülevaade kirjavahemärkide tarvitamisest. Sõnamoodustus, selle kasutamine sõnastuse rikastamiseks. Sõnavara: sünonüümid, homonüümid, antonüümid, paronüümid; termin ja mõiste. Olulisemad keelekäsiraamatud. Õigekeelsussõnaraamat ja selles sisalduv info.
2.2. Tekstiõpetus
Suulise ja kirjaliku keelekasutuse eripära. Suulise teksti ülesehitus. Diktsioon, kõne valjus ja selgus. Kõne, lühiettekanne, diskussioon. Tarbetekst: avaldus, elulookirjeldus, e-kiri, ametikiri. Tarbeteksti eesmärk ja eripära. Teabetekst: artikkel, arvustus, referaat, ülevaade, kokkuvõte, ideeskeem. Teabeteksti eesmärk ja eripära. Meediatekst: juhtkiri, arvamus, intervjuu, reportaaž; tele- ja raadiotekstid; veebilehekülg. Meediateksti eesmärk ja eripära. Teksti vastavus teemale ja eesmärgile. Teksti kompositsioon: sissejuhatus, arendus, lõpetus; kujundid; teksti sidusus, vormistus, esitus. Tekstiloome: lugu, kirjeldus, arutlus; avaldus, elulookirjeldus, referaat, kõne, lühiettekanne, kokkuvõte, uudis. Teksti arvutitöötlus: pealkirjade märkimine, lõikude eraldamine, sõnavahe jätmine pärast kirjavahemärke, kuupäeva õige vormistus, tiitellehe šrifti valik. Mõisted: kõne, ettekanne;avaldus, elulookirjeldus; uudis, juhtkiri, intervjuu, reportaaž; kokkuvõte.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Kirjandusvoolud ja -žanrid. Romantism ja realism, nende tunnused ja tuntumad esindajad. Ilukirjanduse ja teiste kunstiliikide vahelised seosed. Paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumad esindajad. Kirjandusteose adressaat, teema, idee, süžee, karakter, kompositsioon, kõnekujundid, stiil, illustratsioonid. Rahvaluule. Eepika: müüt, legend, eepos; romaan, novell, miniatuur; reisikiri; memuaar; ulmekirjandus. Lüürika: vabavärss, sonett, ballaad. Dramaatika: tragöödia, komöödia, draama. Filmistsenaarium. Õpilaste omalooming. Mõisted: kirjandusvool, romantism, realism; eepika, lüürika, dramaatika; žanr, eepos, romaan; komöödia, tragöödia, draama, stsenaarium; teema, idee, süžee; karakter; kompositsioon, dialoog, stseen, stiil; algriim, epiteet, isikustamine, metafoor.
2.3.2. Loetavad ja tunnis käsitletavad kirjanduse eri liike ja žanreid esindavad tekstid valitakse eesti ja väliskirjanike loomingust: Lydia Koidula, Friedrich Robert Faehlmann, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eduard Bornhöhe, Eduard Vilde, Anton Hansen Tammsaare, August Kitzberg, August Gailit, Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul, Mati Unt, Helga Nõu, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Enn Vetemaa, Madis Kõiv või teised. Näiteid eesti kirjanike luulest: Kristjan Jaak Peterson, Lydia Koidula, Ernst Enno, Juhan Liiv, Gustav Suits, Villem Grünthal-Ridala, Marie Under, Hendrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Betti Alver, Hando Runnel, Juhan Viiding, Debora Vaarandi, Doris Kareva, Viivi Luik või teised; Aleksandr Puškin, Anton Tšehhov, George Byron, Victor Hugo, Alexandre Dumas, Walter Scott, Charles Dickens, Alan Marshall, Antoine de Saint-Exupéry, Charlotte Brontė, Edgar Allan Poe, Herbert George Wells, Agatha Christie või teised.
2.3.3. III kooliastmel loeb õpilane tervikuna vähemalt 12 ilukirjandusteost.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•oskab rakendada häälikuõigekirja
reegleid, õigesti kasutada suurt ja väikest algustähte, sõnu kokku ja
lahku kirjutada;
•oskab õigesti kasutada käändeid ning pöördsõna
käändelisi ja pöördelisi vorme;
•oskab
kirjavahemärgistada koondlauset; rind- ja põimlauset (v.a keerulised
segaliitlaused); lihtsamat lauselühendit; otse- ja kaudkõnet;
•oskab
levinumaid eestikeelseid lühendeid tekstis lugeda ja kirjas kasutada;
•tunneb
üldjoontes eesti keele grammatilist ehitust;
•oskab
kõnelemisel ja kirjutamisel valida sobivaid keelevahendeid vastavalt
suhtluseesmärkidele;
•oskab leida õigekeelsussõnaraamatust
vajalikku teavet sõnade tähenduse, õigekirjutuse, vormimoodustuse,
kasutusvaldkonna kohta;
•oskab leida kuuldust ja loetust olulist
teavet, tuua välja probleeme, teha kokkuvõtet;
•oskab
teksti liigendada;
•teab eri liiki tekstide eripära ja eesmärke;
•oskab
eristada põhilisi ajakirjandusžanreid: uudis, juhtkiri, arvamus,
kuulutus, reklaam;
•oskab eristada fakti ja arvamust;
•oskab
kirjutada lugu, kirjeldust, lihtsamat arutlust; uudist; avaldust,
elulookirjeldust, referaati;
•oskab koostada kõnet või
lühiettekannet ning seda esitada;
•oskab suulises ja
kirjalikus suhtlemises arvestada partneri iga, tutvusastet, olukorra
ametlikkust;
•teab kirjanduse põhimõisteid: eepika, lüürika,
dramaatika; eepos, jutustus, romaan, luuletus, näidend; komöödia,
tragöödia, draama; teema, karakter, dialoog; kompositsioon, stiil;
•teab
rahvaluule liike, oskab eristada rahvaluulet ilukirjandusest;
•teab
romantismi ja realismi mõistet, nende tunnuseid ning tuntumaid
esindajaid;
•teab tuntumaid eesti ja väliskirjanikke, on lugenud
vähemalt 12 ilukirjandusteost;
•oskab lühidalt tutvustada 2–3
pikemat proosa- või draamateost, määratleda teemat, iseloomustada
nende tegelasi, teose üle arutleda;
•oskab interpreteerida ja
esitada luuletust;
•tunneb tekstist ära olulisemad kujundid:
algriimi, võrdluse, isikustamise, metafoori, korduse;
•teab
paikkonna kirjanduse ja kultuuriloo tuntumaid esindajaid, oskab
nendest rääkida.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
EESTI KEEL
(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumiklassides liigendub eesti keele ainekava kursusteks.
Eri kursused käsitlevad üht või teist aspekti süvemalt,
abstraheeritumalt, luues silla pragmaatiliselt emakeelekasutuselt
filoloogilise käsitluse suunas. Gümnaasiumi eesti keele ainekava
sisaldab 6 kohustuslikku kursust:
1) teksti- ja kõneõpetus (2–3
kursust);
2) eesti keele struktuur (1–2 kursust);
3)
õigekeelsus (2 kursust).
1.2. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ning teksti- ja kõneõpetuse ja eesti keele struktuuri õpetuse maht (täpne kursuste arv) fikseeritakse kooliõppekavas. Üldjuhul peaks eesti keele struktuuri kursus eelnema õigekeelsuse kursusele, sest õigekeelsuse õpetamisel kasutatakse eesti keele struktuuri kursuses omandatud mõisteid. Võimalik on neid kursusi ka paralleelselt õpetada.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
eesti kirjakeele;
•teadvustab eesti keele süsteemi ja eripära;
•arendab
loovat ja kriitilist mõtlemist;
•arendab suulist ja kirjalikku
väljendusoskust.
3. Õppetegevus
Gümnaasiumis omandab õpilane keelekursuste kaudu teadmised keelesüsteemist ja eesti keele struktuuri eripärast. Keelekursused aitavad lahti mõtestada keele olemust ning tõstavad esile grammatikaõpetuse tunnetusliku külje; rakendusülesannete raskuspunkt kandub õigekeelsuselt sõnastuse korrektsusele ja individuaalstiili saavutamisele. Taotluseks on, et õpilane mõistaks keelehoolde vajalikkust ja väärtustaks korrektset keelekasutust. Kõne- ja tekstiõpetuses käsitletakse suulise ja kirjaliku teksti erinevusi, õpitakse tundma ja koostama erisuguseid tekste. Arendatakse loovat ja argumenteeritud suulist ning kirjalikku eneseväljendust. Soovitatav on keelekursuste sisuline integreerimine kirjanduse õpetamisega, eeskätt poeetika käsitlemisel.
2. peatükk
TEKSTI- JA KÕNEÕPETUS
1. Õppesisu
1.1. KÕNE- JA KIRJAKEEL. Teksti liigid. Suuline ja kirjalik tekst. Pilttekst. Sümbolid ja nende tähendus.
1.2. LUGEMINE KUI PROTSESS. Lugemisstiilid: kommunikatiivne, loov, õpilugemine.
1.3. TEKSTI ARENDUSTÜÜBID. Kirjeldus, jutustus, arutlus, argumenteerimine, informeerimine, veenmine, manipuleerimine, tundeväljendus.
1.4. TEKSTILOOME. Teema valik, teksti adressaat, materjali kogumine, mustand, struktureerimine, viimistlemine, toimetamine, avaldamine, arvustamine. Kõne ettevalmistamise erijooned. Igapäevasuhtlus. Vestlus. Ümarlauavestlus, arutlusring ehk paneel. Olmekõned: tervitus-, õnnitlus-, sünnipäeva- ja tänukõne. Informeerivad kõned: ettekanne, informatsioon, loeng. Veenmiskõned: poliitiline kõne, kihutuskõne. Alustekstist lähtuv kirjutamine.
1.5. TEKSTI ÜLESEHITUS. Teema ja põhiväide. Pealkiri. Sissejuhatus. Teema arendus. Lõpetus. Tekstistrateegia. Teksti liigendamine. Lõik. Sidusus. Kõne ülesehituse erijooned. Kõne osad: kõnetamine, alustus, arendus, lõpetus. Kõne näitlikustamine: esemed, fotod, joonistus, illustratsioon, teabegraafika, tekst, film, etendus, heliteosed. Tehniliste vahendite valik. Sõnastus. Stiil. Suulise ja kirjaliku stiili erinevused. Funktsionaalstiil ja isikustiil. Kujundlikkus. Slängi ja murdesõnade kasutamine ja väärtus.
1.6. MEEDIATEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Elektroonilise teksti olemus ja eripära. Uudis. Olemuslugu. Intervjuu. Arvustus. Reportaaž. Reklaam. Teema, probleem, kontekst, ülesehitus.
1.7. TARBETEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Avaldus. Elulookirjeldus (CV). Kiri. Apellatsioon. Volikiri. Protokoll. Kohustuslikud rekvisiidid. Tarbekirjade vormistamise põhinõuded.
1.8. TEADUSTEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Uurimistöö: etapid, ülesehitus ja vormistamine. Refereerimine. Tsitaat. Allikaviide. Suuline ja kirjalik referaat. Konspekteerimine. Olulise markeerimine tekstis, märgid ja märkused serval, olulisima leidmine, alapealkirjad.
1.9. KIRJANDI OLEMUS JA ERIPÄRA. Essee olemus ja eripära. Kirjaliku teksti vormistus.
1.10. SUULINE TEKST. Suulise teksti vormistus. Sõna-sõnalt üleskirjutatud kõne esitamine, tugisõnadele toetuv kõnelemine, peast kõnelemine. Kõneleja välimus, kehahoid, silmavaade, miimika, žestid. Ilmekas esitus: artikulatsioon, intonatsioon, tempo, paus, rõhk. Esinemine. Esinemishirm, selle põhjused, võimalik vältimine.
2. Õpitulemused
Õpilane:
•mõistab korrektse suulise ja kirjaliku
eneseväljenduse vajalikkust;
•teab tekstitüüpide põhitunnuseid
ja ülesehitusprintsiipe;
•oskab koguda ja kasutada infot eri
tekstide loomiseks;
•oskab valida eesmärgist lähtuvat kõnelemis-,
lugemis- ja kirjutamisstiili;
•oskab argumenteeritult väljendada
oma seisukohti ja neid kaitsta kõnes ja kirjas;
•oskab esineda
olmekõnega ja järgida publiku ees esinemise nõudeid;
•oskab
kirjutada tarbekirju, kirjandit ja uurimust.
3. peatükk
EESTI KEELE STRUKTUUR
1. Õppesisu
1.1. KEELE OLEMUS. Keelemärk, sünonüümia, homonüümia, polüseemia.
1.2. FONEETIKA. Fonoloogia. Häälik ja foneem. Vokaalide ja konsonantide liigitus. Eesti keele häälikusüsteemi põhijooned. Silp, rõhk ja välde. Palatalisatsioon. Eesti keele fonotaktika põhijooned.
1.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigid. Muutuvad ja muutumatud sõnad. Sõnaliigi piiritlemine. Morfeem. Vormimoodustuse vahendid: tüveteisendused ja aglutinatsioon. Astmevaheldus ja teised tüveteisendused. Käändsõna vormimoodustus. Pöördsõna vormimoodustus, käändelised ja pöördelised vormid.
1.4. SÕNAMOODUSTUS. Sõnade tuletamine ja liitmine. Tuletusliited, tuletiste tähendus. Liitsõnamoodustuse mallid. Liitsõna tähendus.
1.5. SÜNTAKS. Lauseliikmed ja fraasid. Tegusõna ja öeldis. Verbirektsioon. Eitus. Subjekti ja objekti funktsioon ja tunnused. Määrus. Täiend. Liht- ja liitlause. Liitlause liigid. Lauselühendid ja nende funktsioonid. Eesti keele sõnajärg.
1.6. MAAILMA KEELELINE MITMEKESISUS. Keelkonnad. Eesti keel kui soomeugri keel. Soomeugri keeled ja indoeuroopa keeled, nende struktuurilised erinevused. Keeletüpoloogia. Keelte sarnastumise ja eristumise põhjused. Eesti keele areng ja eesti kirjakeele kujunemine. Murded.
2. Õpitulemused
Õpilane:
•teab keelest rääkimiseks vajalikke mõisteid;
•teab
keele struktuuri üldiselt ja eesti keele struktuuri eripära;
•teab
üldjoontes eesti keele fonoloogilist, morfoloogilist ja süntaktilist
analüüsi;
•teab soomeugri ja indoeuroopa keelkonna
tähtsamaid keeli;
•oskab keelenähtusi võrrelda ja nende üle
arutleda.
4. peatükk
ÕIGEKEELSUS
1. Õppesisu
1.1. ÕIGEHÄÄLDUS. Eesti häälduse omapära. Veaohtlikud üksikjuhtumid.Võõrnimehääldus.
1.2. ÕIGEKIRJA PÕHIMÕTTED. Obligatoorne ja fakultatiivne ortograafiareeglistikus.
1.3. VÕÕRSÕNAD. Võõrsõnade foneetilised ja ortograafilised erijooned. Veaohtlikud õigekirjajuhtumid. Tsitaatsõnade ja võõrnimede kirjutamine, tsitaatsõna- ja võõrnimetuletise õigekiri. Võõrsõnapoolituse tavad ja iseärasused.
1.4. ALGUSTÄHE ORTOGRAAFIA. Asutuste nimed ja nimetused, kaubaartiklid, pealkirjad, kohanimed. Jutumärgid pealkirjades, nimede esiletoojana tekstis; nimi täiendina.
1.5. NIMEDE KIRJUTUS. Ees- ja perekonnanime kooskasutus: järjestus, hääldus, nende sotsiaalne tähendus. Nimetarvitus dokumentides, nimede käänamine, ülakoma kasutamine. Nimetuletiste õigekiri.
1.6. LÜHENDID. Lühendamise vajalikkus ja põhimõtted, lühendikasutuse sobivus tekstis. Lühendite lugemine ja õigekiri. Kirjavahemärgid lühendeis. Lühendikäänete ja -tuletiste õigekiri.
1.7. SÕNAVORMISTIK LAUSES. Käändsõnade väär- ja ületarvitus. Kääneteväärtarvitus. Rööpkeelendid: tähendusvarjundid, stiiliväärtus, vormi sobivus lausesse, pahakõla vältimine. Arvude märkimine kirjas. Raskemate asesõnade käänamine; asesõnade vaheldamise ja piiritlemise vajalikkus. Muutumatute sõnade väärtarvitus. Stampverbid. Ajakategooria väljendusvõimalused ja väärtarvitus. Verbiaegade ühildamatus sõnastusveana. Eituse ja passiivi õige kasutamine.
1.8. SÕNADE KOKKU- JA LAHKUKIRJUTUS. Sõnaühendi ja liitsõnatuletise vahekord. Samatähenduslikud sõnaühendid ja liitsõnad. Ühendituletised, ühend- ja väljendverbid, muutumatud sõnad, motiveeritud ning kinnistäiendid kokku- ja lahkukirjutuse objektina.
1.9. SÕNAJÄRG. Eesti lause põhitüübid ja nende sõnajärg. Sagedaste sõnade rektsioon. Täiendid lauses: eestäiendite järjekord, järeltäiendi käänamine ja interpunktsioon. Lisand, tema asend, ühildumine ja interpunktsioon; lisandite hulk ja valik tekstis. Lauselühendid ja nende õigekeelsus. Lauseehituse taunitav võõrapärasus. Fraaside ühemõtteline ühendamine.
1.10. KEELENDITE VALIK. Omasõna-võõrsõna, lausetarind sõltuvalt keelekasutusolukorrast – suuline või kirjalik väljendus, erinev suhtluspartner, ametlik või argipöördumine. Keele-etikett. Stampkeelendite, toortõlke ja tarbetute mugandite vältimise vajalikkus.
2. Õpitulemused
Õpilane:
•valdab eesti kirjakeelt;
•mõistab
keelehoolde vajalikkust ja väärtustab korrektset keelekasutust;
•teab
emakeele sõnavara ja grammatikavahendite stiiliväärtust;
•oskab
valida väljendusvahendeid vastavalt eesmärgile ja suhtlusolukorrale;
•oskab
kasutada õigekeelsusallikaid.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED EESTI KEELES
Gümnaasiumi lõpetaja valdab eesti kirjakeelt ja väärtustab korrektset
keelekasutust:
•teab keele põhimõisteid, süsteemi ja eesti keele
struktuurilisi iseärasusi;
•teab suulise ja kirjaliku kõne
erinevusi;
•teab eri tekstide tunnuseid ja ülesehitusprintsiipe;
•oskab
leida, korrastada ning kasutada teavet suuliste ja kirjalike tekstide
koostamisel;
•oskab ennast loovalt ja argumenteeritult väljendada;
•oskab
valida väljendusvahendeid vastavalt suhtlusolukorrale;
•oskab
kasutada keelekäsiraamatuid tekstide koostamisel ja korrigeerimisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
KIRJANDUS
(EESTI ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. Kirjandus gümnaasiumis
1.1. Kirjanduse ainekava sisaldab gümnaasiumiastmes 6 kohustuslikku kursust. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi.
1.2. Parema ülevaatlikkuse saamiseks on kirjanduse ainekavas poeetika, maailmakirjandus ja eesti kirjandus eraldi grupeeritud. Kirjanduse loendi ajalooline esitus ei ole kursuste koostamisel siduv. Kirjandus- või vooluloolisuse kõrval võib õpetuses rakendada ka liigi, žanri, karakteri, keeleruumi (sh murdekeele) või geograafilisuse põhimõtet või muud temaatilist ülesehitust, täiendada diakroonilist vaatlust sünkroonilisega. Kirjanduse loendi rohked alternatiivid võimaldavad paindlikku lähenemist, õpilaste ja õpetaja omapära arvestamist.
1.3. Õppeaja jooksul on õpilasel kohustuslik lugeda vähemalt 20 ilukirjandusteost, mille valikule ainekavas viidatakse suurtähtedega.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane väärtustaks
ilukirjandust kui
•kunsti;
•esteetiliste ja eetiliste
tõekspidamiste kujundajat;
•tunde- ja mõttemaailma ning
keelekasutuse olulist rikastajat;
•loovuse arendajat;
•kogemuste
vahendajat, ühiskonda integreerijat ja minapildi avardajat;
•rahvus-
ja maailmakultuuri tähtsat osa.
3. Õppetegevus
Kirjanduse kui kunsti õpetusel tähtsustub kujunditehniline analüüs. Teosed vahelduvad, kujundlikkuse mudelid püsivad. Kujundikeele mõistmine on kunstiga suhtlemise, valdamine – kunsti loomise eelduseks. Õpetuses on soovitatav järgida eri kirjandusteaduslikke meetodeid lähilugemisest võrdlev-ajaloolise meetodini. Teose tähenduse ja poeetika avamine toimub eelistatult intertekstuaalsel taustal. Tavapärast biobibliograafilist või kultuuriloolist käsitlust täiendab stilistiline, lingvistiline, semiootiline või narratoloogiline lähenemine. Vältida tuleb ühekülgsust või liialdusi, näiteks tegelashinnangulise analüüsiga. Ilukirjandus on olemuselt mitmetähenduslik suhtlus, samuti on selle mõistmine mitmuslik, dialoogiline. Soovitatav on kirjanduse õpetamise sisuline integreerimine teksti- ja kõneõpetusega, eeskätt poeetika käsitlemisel. Seoseid teiste õppeainetega võimaldab (süva)psühholoogiline, soo-uurimuslik või sotsioloogiline kirjanduskäsitlus; tõlgendust rikastab mütopoeetiline, hermeneutiline, strukturalistlik, poststrukturalistlik või muu uurimisparadigma. Meetodikomplekti valik on individuaalne. Kirjanduse õpetamisel kasutatakse originaaltekste (resp tõlkeid) või nende katkeid, mitte mugandusi.
4. Õppesisu
4.1. Poeetika
4.1.1. ILUKIRJANDUSLIKU TEKSTI OLEMUS JA ERIPÄRA. Ilukirjanduslikud stiilid. Kujundlik keelekasutus. Kõla-, kõne- ja lausekujundid. Metafoor. Kirjanduse žanrid, põhi- ja segaliigid.
4.1.2. LÜÜRIKA. Lüüriline eneseväljendus, temaatika; vormid, riim, värsisüsteemid ja -mõõdud. Luuletus. Lüroeepika.
4.1.3. DRAMAATIKA. Dialoog; sündmus, karakter, kompositsioon. Tragöödia, komöödia, draama. Dramatiseering, stsenaarium.
4.1.4. EEPIKA. Kirjeldus, alltekst; tegelane, vaatepunkt, süžee. Teose aja- ja elulooline taust. Eepos. Romaani ja novelližanri kujunemine. Jutustus, lühivormid. Essee.
4.2. Maailmakirjandus
4.2.1. ANTIIK-, KESK- JA RENESSANSIAEG. Antiikmütoloogia. Näiteid «Iliasest» või «Odüsseiast». Näiteid eepostest. Antiiklüürika näiteid. Antiikteater. Antiiktragöödia näiteid. Piibel: tegelasi ja tekstinäiteid. Renessansi iseloomustus. Boccaccio 2–3 novelli. SHAKESPEARE’i üks näidend. Cervantes Saavedra «Don Quijote» (katkendeid).
4.2.2. KLASSITSISM, VALGUSTUS JA ROMANTISM. Klassitsismi iseloomustus. Moličre’i üks näidend. Valgustuse iseloomustus. Näiteid Voltaire’i või Rousseau’ teostest. Näiteid Goethe loomingust. «FAUST» (I osa, katkendeid II osast). Romantismi iseloomustus. HUGO või MÉRIMÉE või SANDI või SCOTTI või C. või E. BRONTĖ üks proosateos. Byroni või Shelley või Heine luule. Näiteid Puškini või Lermontovi loomingust. «JEVGENI ONEGIN».
4.2.3. REALISM, MODERNISM JA POSTMODERNISM. Realismi ja modernismi iseloomustus. STENDHALI või BALZACI või FLAUBERT’i üks romaan. DOSTOJEVSKI või TOLSTOI üks romaan. TŠEHHOVI 1–2 novelli ja üks näidend. T. Manni võ i Woolfi või Borgese või Singeri või Salingeri üks proosateos. FITZGERALDI või REMARQUE’i või HEMINGWAY või VONNEGUTI või GARCĶA MARQUEZE üks romaan. WILDE’i või HESSE või KAFKA üks proosateos. BULGAKOVI või NABOKOVI üks romaan. Üks proosateos Skandinaavia kirjandusest. Modernistlik luule. Näiteid 3–4 autori loomingust: Baudelaire, Mallarmé, Verlaine, Rimbaud, Verhaeren, Apollinaire; Whitman; Rilke; Blok, Ahmatova, Majakovski, Jessenin; Garcia Lorca; Tagore; Leino; Eliot, Thomas. Modernistlik ja absurditeater. Näiteid 2–3 autori loomingust: Ibsen, Maeterlinck, Pirandello, Brecht, Beckett, Ionesco, Williams, Albee. Postmodernismi iseloomustus. Idamaade kirjanduse näiteid. Üks MAAILMAKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.
4.3. Eesti kirjandus
4.3.1. EESTI KIRJANDUSE TEKE JA ARENG. Petersoni luule. Faehlmanni tegevus. Kunstmüüdid. Kreutzwaldi tegevus. «Eesti rahva ennemuistsed jutud» (1–2 muinasjuttu). «Kalevipoeg». Koidula tegevus. Luule. Kitzbergi üks jutustus. Vilde üks proosateos ja näidend. Juhan Liivi looming. Luule.
4.3.2. EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDI I POOLEL. «Noor-Eesti» kirjanduse, keele ja kunsti uuendajana. Suitsu luule. Tuglase tegevus. Tuglase 3–4 novelli. Enno ja Ridala luule näiteid. «Siuru» ja «Tarapita». Underi luule. Visnapuu luule näiteid. Adsoni või Barbaruse või Adamsoni luule näiteid. TAMMSAARE üks proosateos. «TÕDE JA ÕIGUS» (1–2 osa). Tammsaare või Raudsepa üks näidend. GAILITI või MÄLGU üks romaan. Gailiti või Vallaku 1–2 novelli. Elulähedusliikumine. Sütiste luule näiteid. «Arbujad». Alveri luule. Talviku või Masingu või Kangro luule näiteid. RISTIKIVI üks proosateos.
4.3.3. EESTI KIRJANDUS 1940–2000. Näiteid 2–3 autori luulest: Vihalemm, Lepik, Laaban, I. Grünthal, Kolk. Näiteid 2–3 autori loomingust: Jakobson, Leberecht; Hint, Merilaas, Sang, Vaarandi, Smuul. P. KRUSTENI või KANGRO või MÄGI või UIBOPUU või HELBEMÄE või VIIRLAIU üks proosateos. 50.– 60. aastate poeetikauuendus. Näiteid 3–4 autori luulest: Kross, Alliksaar, Laht, Kaalep, Niit; Ehin, Kaplinski, P.-E. Rummo, Luik. H. NÕU või VALTONI või TRAADI või VAHINGU või UNDI üks proosateos. Näiteid Krossi või Meri proosast. KROSSI üks romaan. Kõivu või Vetemaa või Kruusvalli üks näidend. Näiteid 2–3 autori loomingust: Ivask, Laaman, Runnel, Isotamm, Üdi/Viiding, Kareva. KAUGVERI või BATURINI või LUIGE või SAADI või MUTI või ÕNNEPALU üks proosateos. Sajandivahetuse postmodernistlikke suundumusi. Näiteid 2–3 autori loomingust. Üks UUDISKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.
3. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•mõistab ilukirjanduse väärtust ja
hindab kujundlikku mõtlemist ning keelekasutust;
•on lugenud
vähemalt 20 ilukirjandusteost;
•teab kirjanduse igast etapist
vähemalt üht teost põhjalikumalt;
•teab kirjanduse
žanreid ja poeetika põhimõisteid;
•oskab loetut
suhestada aja, koha ning teiste tekstidega;
•oskab analüüsida
kirjandusteose kujundikeelt, sisu ja vormi;
•oskab loetu kohta oma
mõtteid ja arvamusi avaldada.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
VENE KEEL
(VENE ÕPPEKEELEGA PÕHIKOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Vene keel põhikoolis
1.1. Keel on inimeste peamine suhtlusvahend. Üldhariduskoolis on keel samaaegselt nii õppimise eesmärk kui ka vahend, õppetegevuse alus. Emakeelel on üldharidussüsteemis eriline koht rolli tõttu, mida ta täidab lapse isiksuse arengus.
1.2. Keel kui suhtlusvahend kujundab mõistete ja kategooriate võrgustiku, arendab mälu, abstraktset mõtlemist.
1.3. Vene keele õppimine võimaldab õpilastel omandatud keeleteadmiste alusel oma keelekasutust mõtestada, oma keelepädevust teadlikult täiustada, arendada kommunikatiivseid oskusi kui isiksuse eneseväljenduse ja eneseregulatsiooni vahendeid.
1.4. Mõtlemine, mälu, emotsioonid kujunevad inimesel ümbritseva maailma tegevusliku omandamise protsessis. Inimtegevuse üks olulisi liike, mis kindlustab inimestevahelise suhtluse, on kõnetegevus. Kõnetegevuse liigid on kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine.
1.5. Vene keele õppimise protsessis omandab õpilane keelelise suhtluse oskused ja vilumused, õpib oma mõtteid ja tundeid väljendama, kuuldut ja loetut analüüsima, informatsiooni üldistama.
1.6. Vene keele kui suhtlusvahendi omandamine oma rahvuskultuuri kontekstis kasvatab lapses austust oma keele, kultuuri vastu, loob teiste rahvaste kultuuriväärtuste tunnetamise ja mõistmise eeldused.
1.7. Lapse keelelist arengut kindlustades loob kool tema intellektuaalse, emotsionaalse, kõlbelise arengu eeldused, aga kujundab ka keelelist isiksust, kes suudab end realiseerida muukeelses sotsiaalkultuurilises keskkonnas.
1.8. Väärika, tolerantse keelelise isiksuse areng on mõeldav vaid keele ja kirjanduse tihedas vastastikuses toimes. Kirjandus ja folkloor kannavad endas keelevorme, mis on õpilase keelekasutusoskuse seisukohalt tingimata vajalikud, sisaldavad vaimseid, kõlbelisi ja esteetilisi väärtusi, mis kujundavad isiksust.
1.9. Õpilaste kommunikatiivsete pädevuste kujunemine eeldab erinevate tasandite keelenähtuste uurimist tekstis tähenduse, struktuuri ja rolli seisukohalt. Nende nähtuste kõnes kasutamise oskust on võimalik kujundada, osutades leksikaalsete, süntaktiliste ja morfoloogiliste vahendite funktsioonidele tekstides. Järelikult võib teksti kaudu läheneda mis tahes kooliprogrammi osale. Keel elab ja funktsioneerib kõnes ning kõne produkt on tekst.
1.10. Vene keele õpetuse orientatsioon õpilaste aktiivse kommunikatiivse keeleoskuse kujundamisele eeldab vene keele tundide ning klassi- ja koolivälise tegevuse kõigi võimaluste ärakasutamist, et korraldada õppetegevust, mis kindlustab lugemise, kirjutamise, kuulamise ja kõnelemise õppe.
1.11. Vene keele õpetuse osad on:
1) keeleteadmised;
2)
kirjandusteadmised;
3) kommunikatiivsed oskused (teadmised ja
oskused kõigis keeletegevuse valdkondades: kuulamine, kõnelemine,
lugemine, kirjutamine).
1.12. Keeleteadmised on keele teadliku kasutamise peamine alus. Siia kuuluvad teadmised keele süsteemist, keele variatiivsusest, suulisest ja kirjalikust keelest, tekstilingvistika funktsionaalsest süsteemist jne. Keeleteadmistel on tunnetuslik väärtus, nad on kirjaoskuse ja kommunikatiivse pädevuse alus.
1.13. Ilukirjandus peegeldab inimsuhete mitmekesisust, võimaldab kaasaelamist, arendab kujundlikku mõtlemist ja keeletunnet. Ilukirjanduse lugemine võimaldab tunnetada emakeele mitmekesisust ja rikkust. Kirjanduse efektiivne omandamine eeldab pideva tähelepanu omistamist keelele tema kunstilises funktsioonis.
1.14. Kommunikatiivsed oskused:
•lugemine algab üksikute sõnade,
lausete ja lühitekstide ladusast silphaaval valjusti lugemisest;
lugemisoskuse täiustudes tekib soov lugeda erinevaid tekste, loetu üle
arutada. Sel viisil areneb tekstide analüüsimise ja oma arvamuse
väljendamise oskus;
•kirjutamine on lugemisega tihedalt
seotud. Kirjutamisoskuse arendamine algab häälikute ja tähtede
vastavuse omandamisest. Esmase kirjaoskuse omandamisega areneb oma
mõtete kirjaliku väljendamise oskus, oskus luua erinevat liiki ja
erinevas stiilis tekste;
•kuulamisel arenevad teksti mõistmise ja
analüüsi oskused, areneb mälu ja mõtlemine. Õpilased õpivad kuuldud
teksti vastu võtma, määratlema neis sisalduva info tähenduslikkust,
väljendama oma suhtumist sellesse;
•kõnelemine arendab
dialoogilise ja monoloogilise kõne oskusi. Kõnelemise õppimine toimub
nii loomulikes kui õppesituatsioonides. Kõnelemise kaudu areneb
kõnekultuur, täiustuvad keelelise suhtluse oskused.
1.15. Vene keele tundides osutatakse suurt tähelepanu aktiivõppe
meetoditele, mida iseloomustab:
•suhtumine õpilasse kui endaga
võrdsesse;
•suhtumine teadmistesse kui iseseisva mõtlemise
tulemisse, mitte kui valmis tõdedesse; tunnis luuakse olukorrad, mis
võimaldavad õpilasel kriitilise mõtlemise toel iseseisvalt uusi
teadmisi ja oskusi omandada;
•loovülesannete iseseisev lahendamine;
•arvamuste,
lähenemiste paljusus, austav suhtumine teiste arvamusse.
1.16. Õpilaste keelekultuuri kujundamine toimub kõigi aineõpetajate
ühiste jõupingutuste toel. Õpilaste keelelise tegevuse mis tahes
suulise või kirjaliku tulemi puhul tuleb hinnata:
•sisu;
•ülesehituse
loogilisust;
•keelelist vormistust.
1.17. Vene keele kursuste õppimise tulemusel kujunevad õpilasel:
•keelepädevus
(teadmised keelesüsteemist tervikuna ja selle ü ksikutest osadest);
•
õigekirja- ja interpunktsioonipädevus;
•tekstuaalne
pädevus (teadmised keelevahendite valikust, et luua teatud teksti);
•kommunikatiivne
pädevus (suhtluspädevus).
2. Õppe-eesmärgid
2.1. Vene keele õpetamise peaeesmärk põhikoolis on omandada keelesüsteem, mis võimaldab täisväärtuslikku, vaba keelelist suhtlust kõikides eluvaldkondades. See eesmärk on saavutatav konkreetsete ülesannete lahendamise teel.
2.2. Põhikooli aineõpetus taotleb, et õpilane:
•omandab
vajalikud sügavad ja kindlad teadmised keelest ja kõnest;
•omandab
peamised oskused ja vilumused, mis kindlustavad kirjakeele normide
valdamise nii kõnes kui ka kirjas;
•mõtestab omandatud
teadmiste põhjal oma keelekasutust ning täiustab teadlikult oma
keelepädevust (kõne grammatilise ülesehituse, väljendusvahendite
täiustamine, eesmärgipärane tegevus vene kirjakeele normide
omandamiseks);
•suhtub vene keelesse kui vene rahva rahvuslikku
väärtusse ja vaimukultuuri olulisimasse osasse lugupidavalt ja loovalt.
2.3. Keelesüsteemi tundmaõppimisel põhikoolis on vaja silmas pidada kõiki keelelise tegevuse liike.
2. peatükk
VENE KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Teadmiste omandamise ja oskuste kujunemise eelduseks on lapse võime end tunnetada kuulajana, lugejana, kõnelejana ja kirjutajana. Õppetegevuses peab laps omandama õpioskused. On väga oluline, et õpilasel mis tahes ülesannet täites tekiks ettekujutus sellest, kuidas ta midagi teeb, kas ta oskab seda teha, kas on toimunud edasiminek, võrreldes varem sooritatud ülesandega ja teiste õpilastega. Laps peab täpselt aru saama, mis eesmärgil, mille jaoks ta üht või teist ülesannet täidab. Lapseni peab jõudma teadmine, et kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine võimaldavad infovahetust, annavad võimaluse infot saada ja teistele edastada.
1.2. Loomingulistes kirjalikes töödes on olulisel kohal sisu. Kirjatehnika omandab laps järk-järgult, kasutades spetsiaalseid harjutusi. Lapse loovuse arengus on oluline koht joonistamisel, seetõttu on joonistamisele vaja tähelepanu pöörata nii lugemise kui ka kirjutamise tundides.
1.3. Esimesed kirjalikud tööd võiksid olla kommentaarid joonistustele, illustratsioonidele (pealkirjastamine, joonistatud esemete nimetamine jms). Kirjalikke töid tehes võib õpilane jäljendada tekste, mida ta varem luges. Need tekstid võivad olla stilistiliselt erinevad, erinevast tekstiliigist, omada suhtluses erinevaid eesmärke.
1.4. Järk-järgult hakkab laps mõistma, et kirjutamine on tegevus, mille eesmärk on info edastamine inimesele, kes on kirjutajast kaugel, kirjutaja ise aga soovib adressaadiga suhelda. Kirjutaja peab mõistma, et kirjutatu peab adressaadile arusaadav olema. Ebapiisav kirjutamisoskus õppimise algstaadiumis ei tohi olla esimeste kirjatööde tegemisel takistuseks. Tänu jäljendamisele omandatakse joonistatud tähed kiiresti. Kirjutatud tähtede sujuva ühendamise võib õpilane saavutada 1. klassi teisel poolaastal või 2. klassi alguses. Õigekirja õppimine seostub lugemise ja iseseisva tekstiloomega. Sel etapil hinnatakse õpitulemusi kommunikatiivsete oskuste põhjal.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevus. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui suhtlusvahend. Suuline ja kirjalik kõne. Suhtlussituatsioon: adressaat, suhtluseesmärk. Kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine kui kõnetegevuse liigid. Kõneetikett.
2.1.2. TEKST. Teema, peamõte, pealkiri. Lõik kui teksti üksus. Teksti ülesehitus. Kõnestiilid. Teaduslik stiil, publitsistlik stiil, argistiil. Ilukirjanduse keel. Kirjeldus (inimene, loom, koht, aastaajad). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv). Erinevate tekstiliikide ühendamine eri stiilis tekstides.
2.2. Õigekeelsus
2.2.1. FONEETIKA. Ortoeepia. Häälikud, rõhk, intonatsioon. Häälikute tähendusi eristav funktsioon. Täis- ja kaashäälikud. Silp. Sõna- ja loogiline rõhk. Leksika. Sõna, tema leksikaalne tähendus. Otsene ja kaudne tähendus. Sünonüümid. Antonüümid. Homonüümid.
2.2.2. KIRI JA ORTOGRAAFIA. Sõna koostis. Tähestik. Täis- ja kaashäälikute märkimine kirjas. Tähtede Е, Ё, Ю, Я häälikuline tähendus. Tähtede Ь, Ъ funktsioonid. Suur- ja väiketähed. Täishäälikute õigekiri sisihäälikute järel. Ьkasutamine, eraldavate Ьja Ъkasutamine. Kontrollitavate ja mittekontrollitavate täis- ja kaashäälikute õigekiri sõnatüvedes. Suur- ja väiketähtede õigekiri. Eesliidete õigekiri. Sõnaosad: tüvi, eesliide, järelliide, lõpp. Sõna tähendusosad. Ühetüvelised sõnad. Sõnaosade määratlemine ja kirjutamine samatüvelistele sõnadele toetudes.
2.2.3. MORFOLOOGIA. Sõnaliigi mõiste. Iseseisvad sõnad ja abisõnad. Sõna grammatiline ja leksikaalne tähendus. Nimisõna. Sugu, arv, kääne. Nimisõnade käänamine. Omadussõna. Omadussõnade muutumine soo, arvu ja käände põhjal. Nimi- ja omadussõnade käändelõpud. Tegusõna. Tegevusnimi. Aeg, isik, arv. Tegusõnade pööramine. Enamkasutatavate tegusõnade isikulõpud. HE õigekirjutus koos tegusõnaga. Asesõna. Isikulised asesõnad. Isik ja arv. Käänamine. Eessõnad, nende kirjutamine sõnast eraldi.
2.2.4. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühend. Põhisõna ja laiend sõnaühendis. Lause. Lause pea- ja kõrvalliikmed. Lause rinnastatud liikmed. Väit-, küsi-, käsk- ja hüüdlause lõpumärk, rinnastatud lauseliikmete eraldamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Rahvaluuleteosed, lastekirjanduse klassika hulka kuuluvad vene, eesti ja välisautorite teosed. Tekstide temaatika: perekond, kodukant, sõbrad, loomad, aastaajad, eakaaslaste elu, seiklused, ajalugu.
2.3.2. Kirjandusteadmised. Rahvaluuležanrid: muinasjutt, mõistatus, vanasõna, kõnekäänd, nali, mäng. Elementaarne ettekujutus jutustusest, valmist, luuletusest, populaarteaduslikust artiklist. Esmane ettekujutus kirjandusteose ülesehitusest, tema peamõttest, kangelasest, sündmustest. Ilukirjandusteose kujundlik keel. Tähtsamad andmed lastekirjanduse klassikute kohta seoses õpitava kirjandusteosega. Ettekujutus raamatu elementidest: kaas, köide, tiitelleht, sisukord, eesleht, eessõna, annotatsioon, illustratsioon. Esmased teadmised kataloogist. Ettekujutus perioodikast (lasteajalehed, -ajakirjad).
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•orienteerub õpitud keele- ja
tekstilingvistika mõistetes; järgib kõnes ja kirjas õpitud
kirjakeelenorme (ortograafia-, interpunktsiooni-, leksikaalseid,
ortoeepia-, morfoloogianorme); tunneb sõna- ja lausepiiri;
•kirjutab
veatult ära käsikirjalist ja trükitud teksti;
•kuulab
ja loeb teksti, saab aru teksti mõttest;
•analüüsib teksti:
määratleb teksti teema, peamõtte, eristab õpitud tekstiliike ja
kõnestiile; leiab tekstist sõnad, mis iseloomustavad kangelast, tema
käitumist, ümbritsevat keskkonda, toob esile sündmused, määratleb
nende järgnevuse, annab oma hinnangu;
•koostab suulisi ja
kirjalikke tekste taastavalt (ümberjutustus) ning loovalt
(omaloominguline tekst lähtuvalt suhtlusolukorrast);
•kontrollib
ja parandab oma tekste õpetaja abiga;
•järgib kõneetiketti.
2. peatükk
VENE KEELE AINEKAVAD 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel on kõige tähtsam suuline ja kirjalik suhtlus. Produktiivne suhtlemine eeldab vastavaid tingimusi: õhkkond klassis peab olema usaldav, vaba, mis soodustab suhtlust, diskussiooni. Suhtlusõpetuse lähtepunktiks on jutustus, oma arvamuse vaba väljendamine, loominguline fantaseerimine. Suhtluskunsti õpetavad vestlused, mis peavad lõppema kokkuvõtte tegemisega diskuteeritavatest probleemidest.
1.2. Õpilastele tuleb tutvustada ka intervjueerimistehnikat. Nende harjutuste üheks peamiseks eesmärgiks on vilumuste kujundamine suhtluseks igapäevaolukordades.
1.3. Õpilased koostavad tekste lähtuvalt suhtlusolukorrast. Nad õpivad valima sobivaid keeleväljendeid, otsustavad lausete tekstiks ühendamise viisi ja vahendid, viivad läbi lingvistilisi eksperimente jne. Sel viisil kujuneb õpilastel teadlik suhtumine oma keelekasutusse ning kaaslase kuulamise oskus.
1.4. Eelmise kooliastmega võrreldes tunnetatakse sügavamalt kõnelemise ja kuulamise seost suhtlemisega.
1.5. Lugemine ja kirjutamine on eesmärgipäraselt seotud õpilaste praktilise õppetöö ja isiklike vajadustega. Lugemise ja kirjutamise õppimine on suunatud lugemise ja kirjutamise protsessi mõistmisele, tekstide analüüsiks ja kõrvutamiseks vajalike oskuste kujundamisele.
1.6. Tähtsa koha omandab teksti viimistlemise oskus. Vähem tähtis pole ka teksti adekvaatse vastuvõtu oskus.
1.7. Sel kooliastmel suureneb kirjaliku teksti tähtsus. Kuid kirjalike tööde hindamisel ei tohi õigekiri olla ainus kriteerium. Hirm vigade ees ei tohi pärssida loomingulist lähenemist oma tekstile; ei tohi alla suruda õpilase eneseväljenduspürgimusi.
1.8. Eelmise kooliastmega võrreldes on õpilastel rohkem lugemiskogemusi. Kirjandusõpetuses on esiplaanil tekstide mõistmine, loomingulise kujutlusvõime arendamine. Õpilaste vaatevälja ilmuvad keerukama sisu, mitmekesisema temaatikaga, eri žanrites süžeelt dünaamilised ning vormilt eredad vene, eesti ja maailmakirjanduse teosed.
1.9. Analüütilise tegevuse käigus kujuneb õpilastel kontekstilise taju kultuur, sündmuste loogika, keele väljendusvahendite eripära ja rolli mõistmine. Hinnatakse kommunikatiivsete oskuste omandatust.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil. Kõnesituatsioon. Kõne liigid: suuline ja kirjalik kõne, monoloogiline ja dialoogiline kõne. Kõnetegevuse liigid: kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutamine. Kõnekultuur. Õige kõne kui kirjakeele valdamise esimene aste. Kõneetikett.
2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte. Lausete tekstiks seostamise peamised viisid. Lõik – teksti peamine üksus. Lõigu ülesehitus (algus, keskosa, lõpp). Teksti koostamise põhimõtted.
2.1.3. KÕNE STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil (kasutamine, suhtluseesmärk, sõnavara). Erinevate stiilide kasutamine ilukirjanduses. Tekstiliigid. Kirjeldus (ümbritseva keskkonna, inimese, looma välimus ja seisund). Jutustamine (kujundlik ja informeeriv). Kombineeritud tekst.
2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised. Õigekeelsus
2.2.1. ÜLDISED TEADMISED KEELEST. Keele funktsioon ühiskonnas. Vene keele koht teiste maailma keelte hulgas. Keel – tähtsaim suhtlusvahend.
2.2.2. FONEETIKA. Ortoeepia. Kiri. Ortograafia. Keele häälikud ja nende iseloomustus: täishäälikud (rõhulised, rõhuta) ja kaashäälikud (tugevad, pehmed; helilised, helitud). Silp. Sõnade poolitamine. Intonatsioon ja selle peamised elemendid (loogiline rõhk, paus, tempo, meloodia). Vene keele häälikute hääldamise peamised reeglid. Häälikute märkimine kirjas. Tähestik. Kaas- ja täishäälikute õigekiri tüves; eesliidete õigekiri; järelliidete ja lõppude õigekiri iseseisvates sõnades. Abisõnade õigekiri.
2.2.3. LEKSIKA JA FRASEOLOOGIA. Sõna kui keele keskne üksus. Sõnade tähendus. Homonüümid. Sünonüümid. Antonüümid. Paronüümid. Fraseologismid. Sõnade ja fraseologismide stilistiline iseloomustus. Leksikaalsete vahendite kasutamine keele väljenduslikkuse suurendamiseks (troobid).
2.2.4. SÕNA OSAD. Sõna tähendust kandvad osad (morfeemid). Morfeemide roll vormi-, mõiste- ja sõnamoodustuses. Sõnamoodustuse stilistilised võimalused.
2.2.5. MORFOLOOGIA. Sõnade leksikaalne ja grammatiline tähendus. Sõnaliigid vene keeles.
2.2.6. ISESEISVAD SÕNAD:
•nimisõnad, nende üldiseloomustus.
Üld- ja pärisnimed. Elus- ja eluta olendeid tähistavad nimisõnad. Sugu
ja arv. Kääne ja käändkond. Ebareeglipäraselt käänduvad nimisõnad.
Muutumatud nimisõnad. Nimisõnade õigekirjutus;
•tegusõnad,
nende üldiseloomustus. Infinitiivid. Refleksiivid. Tegusõnade liigid.
Kindel kõneviis. Tegusõna olevik, minevik ja tulevik. Isik ja arv.
Pööramine. Kaudne ja käskiv kõneviis. Umbisikuline tegumood.
Tegusõnade liited. Tegusõnade õigekirjutus;
•omadussõnad,
nende üldiseloomustus. Omadussõnade liigendumine tähenduse järgi.
Täielikud ja vaegomadussõnad. Omadussõnade käänamine. Omadussõnade
võrdlusastmed. Omadussõnaliited. Liitomadussõnad. Omadussõnade
õigekirjutus;
•arvsõnad, nende üldiseloomustus. Liht-, liit-
ja ühendarvsõnad. Põhiarvsõnad, järgarvsõnad, kogunimed. Murdarvude
väljendamine;
•määrsõnad, nende üldiseloomustus. Määrsõnade
võrdlemine. Määrsõnaliited. Määrsõnade õigekirjutus;
•asesõnad,
nende üldiseloomustus. Asesõna ja teised lauseliikmed. Asesõnade
liigid ja nende iseärasused. Asesõnade õigekirjutus;
•kesksõnad,
nende üldiseloomustus. Aktiivne ja passiivne kesksõna. Kesksõnaliited.
Kesksõnaline tarind. Kesksõnade õigekirjutus;
•gerundiivid,
nende üldiseloomustus. Liited gerundiivides. Gerundiivtarind.
Gerundiivide õigekirjutus.
2.2.7. ABISÕNAD: eessõnade, sidesõnade, partiklite, hüüdsõnade üldiseloomustus, liigid ja õigekirjutus.
2.2.8. SÜNTAKS JA INTERPUNKTSIOON. Sõnaühendi mõiste. Lause kui peamine mõtete väljendamise vahend. Predikatsioon kui lause peamine tunnus. Liht- ja liitlause, laiendatud ja mittelaiendatud lause. Lausete liigitamine suhtluseesmärgi ja emotsionaalse tonaalsuse järgi. Lause pea- ja kõrvalliikmed. Rinnastatud liikmetega, kesksõnalise ja gerundiivtarindiga, üttega, kiilsõnaga lause. Otse- ja kaudkõne. Peamised kirjavahemärgid liht- ja liitlauses. Otse- ja kaudkõne kirjavahemärgistamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Tähelepanu keskmes on valitud ilukirjandusteosed. Osaga neist tuleb tutvuda süvemalt, teised on klassis iseseisvaks lugemiseks ja läbiarutamiseks.
2.3.2. Süvemaks tutvumiseks on vene klassikaline kirjandus erinevates žanrites, mis moodustab lugemise kullafondi. Kõrvuti sellega loetakse noorukite huvidele vastavaid põnevasüžeelisi raamatuid 20. sajandi kirjandusest, kus kangelane on konfliktsituatsioonis eetilise valiku ees, kus avaneb tema iseloom, ellusuhtumine. Aruteluks pakutavad probleemid puudutavad võlga, au, südametunnistust, headust, õiglust, sõprust, suhteid perekonnas, armastust, suhtumist loodusesse. Siia kuuluvad ka eesti ja välisautorite teosed.
2.3.3. Klassis lugemiseks ja arutamiseks valitakse teosed, mis täiendavad pilti õpitavast autorist, teemadest, probleemidest, ilukirjanduse žanritest. Need omandatakse teksti detailse analüüsita.
2.3.4. Klassiväliseks lugemiseks valivad õpilased teosed ise, kasutatakse abistavat õppevara. Kindlasti tuleb õpilastel tutvuda teostega, mida ainekavas soovitatakse tekstianalüüsiks, ning ka lugemiseks ja aruteluks soovitatud kirjandusega.
2.3.5. Lugemise käigus omandavad õpilased praktiliselt üldised
teadmised, mis puudutavad ilukirjandusteose struktuuri, kirjandusliike
ja -žanreid. Siia kuuluvad:
•üldmõisted: kirjandus kui elu
peegeldaja; inimene kui kirjanduse peamine kujutamisobjekt;
•teadmised
kirjandusliikidest: eepos, draama, lüürika;
•teadmised
kirjandusžanritest: muinasjutt, mõistatus, vanasõna, kõnekäänd,
bõliina, rahvalaul, pajatus, legend, müüt, jutustus, novell, luuletus,
ballaad, poeem, näidend-muinasjutt, olukirjeldus;
•teadmised
ulme-, seiklus-, detektiivromaanist.
2.3.6. II kooliastmel süvenevad õpilaste teadmised kirjanike biograafiast. Kirjandusajaloolised teadmised on sel kooliastmel minimaalsed. Siia kuuluvad elementaarsed teadmised õpitavate teoste autoritest, kasutatakse memuaare; kirjandusajaloolised ning ajaloolist olustikku puudutavad teadmised seoses õpitava teosega, teadmised ajastust, mil õpitav teos kirjutati. See kõik aitab kaasa teose tajumisele ajastu kontekstis.
2.3.7. Ilukirjandusteose sisu ja struktuuriga seotud teadmised
grupeeritakse juhtivate teemade ümber:
•kirjanduskangelase
iseloomustus (käitumine, portree, kõne, autori iseloomustus,
kunstiline detail);
•kangelane ja asjaolud;
•süžee
(kirjandusteose aluseks olevad sündmused);
•kirjandusteose
kompositsioon ja selle aspektid (episood, tegelaste süsteem, detailide
montaaž: portree-, maastiku-, interjööridetailid);
•teksti
liigendus;
•kõnekujundid (epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
•algteadmised
kirjandusteose teemast ja ideest;
•huumor ja satiir kui
autoripositsiooni väljendamise vahendid (iroonia, grotesk);
•fantastika
roll elutõe ja inimsuhete kujutamisel;
•proosa- ja värsskõne
(rütm, riim, värsimõõt, stroof, alliteratsioon, assonants).
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•orienteerub õpitud keelemõistetes;
•oskab
teha sõnade foneetilist, morfeemi- ja morfoloogilist analüüsi; oskab
elementaartasemel teha sõnaühendi ja lause süntaktilist analüüsi;
•järgib
õpitu piires suulises ja kirjalikus kõnes vene kirjakeele norme
(ortograafia- ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksikaalseid ja
morfoloogianorme);
•oskab hinnata iseenda ja teiste kõnet
(sealhulgas kirjandusteose keelt) sõnavara stilistiliste võimaluste ja
fraseologismide kasutamise vaatepunktist;
•orienteerub õpitud
tekstiteoreetilistes mõistetes;
•valdab eri stiilides
tundmatute tekstide valjusti ja endamisi lugemise tehnikat;
•mõistab
suulise ja kirjaliku teksti sisu;
•eristab suulises ja kirjalikus
tekstis olulist ja ebaolulist teavet;
•oskab teksti analüüsida:
määratleda teksti stiili ja liiki; teemat ja peamõtet; lausete
tekstiks seostamise peamisi viise ja vahendeid; eristab tekstistiilide
ja -liikide iseärasusi;
•iseloomustab kangelast tegude ja
suhete põhjal teiste inimestega;
•selgitab kõnekujundite
tähendust (epiteet, võrdlus, isikustamine, metafoor);
•toob
esile ilukirjanduslike kirjelduste rolli (portree, maastik, interjöör);
•koostab
suulisi ja kirjalikke tekste taastavalt (ümberjutustus erineva
detailsuse astmega) ja loovalt (ilukirjanduskeelt kasutav
kõnesituatsiooni arvestav tekst; kirjeldav ja jutustav kirjand;
kirjand ilukirjandusteose põhjal);
•valdab kõneetiketti,
kasutab kõnes viisakusvormeleid;
•oskab kasutada
sõnaraamatuid, raamatukogu katalooge.
4. peatükk
VENE KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpilased omandavad aina enam suhtlusoskusi. Keeleteadmised kindlustavad õpilaste kommunikatiivse pädevuse. Tundides luuakse reaalseid kõneolukordi, mille vältel esinevad õpilased mitmesugustes rollides: diskussiooni juhina, osalejana, diskussioonist kokkuvõtte tegijana, oponendina jne.
1.2. Loengute, dispuutide, õpilaste kirjalike vastuste kõrval kasutatakse õppeseminare, -konverentse, teematunde.
1.3. Selles eas tunnevad õpilased huvi inimeste sisemaailma vastu, huvituvad enesetunnetusest, kunstniku isikust, kirjandusprotsessist, kunstiteose interpretatsioonist.
1.4. Lugemine võib olla kiire või põhjalik, eriline kaal on lugemise väljendusrikkusel. Väljendusrikas lugemine ei jää ainult esteetilise ja emotsionaalse tunnetuse vahendiks, vaid ka teose analüüsi- ja hindamisvahendiks.
1.5. Tähtis töövaldkond on töö tekstiga omandatud kirjandusteaduslikke mõisteid kasutades.
1.6. Õpilased arendavad eetika ja esteetika problemaatika eristamise ja adekvaatse interpreteerimise oskust isiksuse tasandil.
1.7. Õpilased kirjutavad ümberjutustusi, milles sisalduvad arutluse elemendid, arvamusi loetu, nähtu, kogetu kohta, lühikirjandeid, jõukohasel teemal publitsistlikke kirjutisi, koostavad stsenaariume, instseneeringuid, olukirjeldusi, huvitavate inimeste portreesid, katsetavad oma loomeandi mitmes žanris (mõistatus, muinasjutt, jutustus, valm, luuletus).
1.8. Sel kooliastmel hinnatakse emakeeleoskust järgmiste kriteeriumide
põhjal:
•kommunikatiivsed oskused;
•keeleteadmised ja
õigekiri;
•kirjandusteadmised.
2. Õppesisu
2.1. Kõnetegevused. Kommunikatiivsed oskused
2.1.1. KÕNE. Kõne kui keelevahendite kasutamine suhtluseesmärgil; tema eriliigid. Kõnesituatsioon. Kõne kui protsess (kõnetegevus) ja kõnetegevuse produkt (tekst). Kõnetegevuse liigid. Kõnekultuur. Õige kõnelemine kui kirjakeele valdamise esimene aste. Kommunikatiivse eesmärgiga väljendusrikas kõne kui kirjakeele valdamise teine aste.
2.1.2. TEKST. Teksti peamised karakteristikud: teema ja peamõte. Mikroteema (mõtte avamise loogika). Teksti aktuaalne liigendus (antud ja uus). Mõtte edastamise viisid tekstis (ahel- ja paralleelne seos). Lausete tekstiks seostamise viisid. Tervikteksti kompositsioon ja lõigu ehitus.
2.1.3. STIILID. Teaduslik, ametlik, publitsistlik, argistiil. Ilukirjandusstiil. Eri stiilide kasutamine ilukirjanduses. Esteetilise efekti saavutamise vahendid ilukirjandustekstis.
2.1.4. TEKSTILIIGID. Jutustus, kirjeldus, arutlus. Teksti tüüpfragmentide koostamine: inimese, ümbritseva keskkonna iseloomu ja seisundi kirjeldamine; kujundlik ja informatiivne jutustamine; arutlus: tõendid, selgitus, mõtisklus. Kirjandusžanrid.
2.2. Keele süsteem. Keeleteadmised
2.2.1. ÜLDISED KEELETEADMISED. Keel kui arenev nähtus. Keel ja rahva ajalugu. Vene keele seos teiste maailma keeltega.
2.2.2. SÜNTAKS. Sõnaühend ja lause kui süntaksi peamised elemendid.
2.2.3. SÕNAÜHEND. Sõnaühendi grammatiline seos. Alistusseos: ühildumine, sõltumine, külgnemine. Sõnaühendi liigid põhisõna järgi. Sõnaühendite sünonüümia.
2.2.4. LAUSE:
•lause kui teksti peamine üksus; alus ja öeldis –
lause pealiikmed; aluse ja öeldise tüübid; lause pealiikmete
väljendamise võimalused; tegusõnaline liht- ja liitöeldis
sünonüümidena;
•lause kõrvalliikmed: täiend, lisand,
sihitis, määrus, nende väljendamise viisid; täiend ja lisand kui
sünonüümid;
•lihtlause: ühe- ja kaheliikmeline,
laiendatud ja laiendamata, täielik ja mittetäielik lause;
üheliikmelise ja mittetäieliku lause stilistilised erisused; ühe- ja
kaheliikmeliste lausete sünonüümia; lause ja lausung; väit-, küsi- ja
käsklause; hüüdlause; lausungi vormistamise vahendid (intonatsioon,
loogiline rõhk, sõnajärg, kirjavahemärgid); neutraalse ja
inversioonilise sõnajärje stilistilised funktsioonid;
•tarinditega
laused: üte, kiilsõnad, kiillaused, lauselaiendid lauses; rinnastatud
liikmetega laused, nende stilistilised iseärasused; sidendite
sünonüümia, nende stilistiline värving rinnastusseosega lausetes;
eraldatud kõrvalliikmega laused, nende stilistilised erisused;
•liitlause:
kahe või enama öeldise olemasolu kui liitlause alus; sidenditega ja
sidenditeta liitlaused; liit- ja lihtlausete sünonüümia; teise isiku
kõne edastamise viisid: otse- ja kaudkõne; otse- ja kaudkõne
stilistilised funktsioonid;
•interpunktsioon: kirjavahemärgid
lihtlauses, tarinditega laiendatud lihtlauses ja liitlauses; otse- ja
kaudkõne kirjavahemärgid; tsitaadi kirjavahemärgistamine.
2.3. Kirjandus
2.3.1. Sel kooliastmel loetakse erinevate ajajärkude vene, eesti ja väliskirjanduse klassikat ajaloolises kontekstis, omandatakse mõned biograafilised andmed kirjanike kohta.
2.3.2. Loetakse:
•teoseid vanavene kirjandusest («Vladimir
Monomahhi õpetused» või «Jutustus Peetrist ja Fevroniast» jt);
•18.
sajandi teoseid (Lomonossov, Deržavin, Fonvizin, Krõlov);
•vene
klassikat 19.–20. sajandist, sealhulgas Puškini ja Lermontovi poeeme,
proosat ja luulet, Gogoli näidendeid ja jutustusi, Turgenevi jutustusi
ja novelle, Nekrassovi, Feti, Tjuttševi, A.K. Tolstoi, Maikovi luulet,
Saltõkov-Štšedrini muinasjutte, Dostojevski jutustusi ja
romaanifragmente, L. Tolstoi, Tšehhovi, Andrejevi, Gorki, Kuprini,
Nabokovi jt jutustusi ja novelle;
•19. sajandi lõpu, 20. sajandi
alguse poeesiat;
•valitud teoseid kaasaegsetelt vene kirjanikelt;
•valitud
teoseid eesti klassikast, kaasaegsete eesti kirjanike teoseid;
•mõningaid
välisautorite teoseid (Shakespeare, Schiller, Hugo jt).
2.3.3. Lugedes omandavad õpilased ettekujutuse:
•teosest kui
kunstilisest tervikust (ideeline ja temaatiline alus, süžee,
kompositsioon, kangelaste ja olukordade vastastikune seos, kangelaste
areng, tegelaste iseloomustamise viisid, kõnekujundite kasutamine);
•kirjandusžanrite
eripärast (ettekujutus jutustusest, novellist, romaanist, tragöödiast,
komöödiast);
•elutõe ja kirjandusliku väljamõeldise
vahekorrast, autoripositsiooni väljendamise võimalustest;
•kunstilisest
kujundist.
2.3.4. Lisaks saavad õpilased teavet kirjanikest; teoste loomingulisest ajaloost, kirjanduse muutumisest ajas, tema sisu ja vormi rikkusest, ühiskondlikust tähtsusest.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•orienteerub õpitud keelemõistetes;
•valdab
foneetilist, morfeemi-, morfoloogilist ja süntaktilist analüüsi;
•kasutab
kõnes ja kirjas põhikoolis õpitud vene kirjakeele norme (ortograafia-
ja interpunktsiooni-; ortoeepia-, leksika-, morfoloogia- ja
süntaksinorme);
•oskab hinnata enda ja teiste keelekasutust
(sealhulgas ilukirjandusteose keelt) keelevahendite kasutamise
seisukohalt, arvestades kommunikatiivset eesmärki ja kunstilist
väljenduslikkust;
•oskab kasutada sõnaraamatuid ja raamatukogu
katalooge;
•orienteerub õpitud tekstiteoreetilistes mõistetes;
•mõistab
suulist ja kirjalikku teksti, nii selgesti väljendatud mõtet kui ka
allteksti;
•eristab suulises ja kirjalikus tekstis olulist ja
vähemolulist informatsiooni;
•oskab teksti analüüsida:
määratleb tekstistiili ja -liigi, teema ja mikroteema, teksti peamõtte
ja kõrvalideed; tunneb sõnade tekstiks ühendamise viise ja võimalusi;
eristab tekstistiilide keelelisi iseärasusi;
•koostab
erinevaid suulisi ja kirjalikke tekste (ümberjutustus erineva
detailsuse astmega, suhtlusolukorda arvestav keele väljendusvahendeid
kasutav tekst, mis arvestab kirjakeele norme; kirjeldav ja jutustav
kirjand; uurimuslik kirjutis; lüüriline mõtisklus; filosoofiline
arutlus);
•valdab keeleetiketti.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
VENE KEEL
(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Vene keel gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi vene keele ainekavas on kolm kohustuslikku
keelekursust:
•keel kui märkide süsteem ja suhtlusvahend;
•keele
stilistilised võimalused;
•vene keele funktsionaalne
stilistika.
1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste struktuur ja nende õppimise järjekord määratakse kooliõppekavas.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi vene keele õpetus taotleb, et õpilane:
•süstematiseerib
ja süvendab oma lingvistilisi teadmisi, tunnetab süvemalt keele kui
suhtlusvahendi ja mõtete väljendaja rolli ühiskonna sotsiaalses ja
kultuurielus;
•omandab ettekujutuse keele funktsionaalstiilidest;
•õpib
kriitiliselt suhtuma oma keelekasutusse;
•kujundab välja oma
individuaalse väljendusmaneeri;
•püüdleb oma oskuste
täiustamisele kõikides keeletegevuse liikides.
3. Õppetegevus
3.1. Õppetegevused on suunatud suhtluses loominguliselt aktiivse keelekasutaja kujundamisele. Kursuste õppimise käigus süvenevad märgatavalt õpilaste lingvistilised teadmised, samaaegselt täiustuvad nende keeletegevused, kommunikatiivsed pädevused. See tuleneb suurendatud tähelepanust keeleüksuste funktsionaalsele tähendusele, kõne stilistilistele, kujundlikele võimalustele.
3.2. Keelesüsteemi ja tema funktsioneerimise vaatlemine vastastikustes seostes toimub peamiselt ilukirjandus- ja publitsistlike tekstide analüüsi käigus. Selline lähenemine stimuleerib õpilaste tekstiloomet, kus peetakse silmas suhtluseesmärki ning keelevahendeid kasutatakse teadlikult valides, korrektselt. Lisaks luuakse eeldused keele- ja kirjanduskursuste integratsiooniks. Õppetegevustes on omal kohal ka põhikoolis õpitu kordamine, et täiustada õigekirjaoskust.
2. peatükk
KEEL KUI MÄRKIDE SÜSTEEM JA SUHTLUSVAHEND
1. Õppesisu
1.1. KEELE FUNKTSIOONID JA NENDE VÄLJENDAMINE. Keele ja mõtlemise seosed. Keele universaalsus. Inimkeele erinevus loomade suhtlusvahendist. Keele eelised võrreldes mittekeeleliste suhtlusvahenditega (žestid, signaalid, sümbolid jne). Kunstlikud keeled.
1.2. KEELE AVALDUMISVORMID. Kõne ja kiri. Kirja tekkimine ja areng. Tähtkiri. Tähestikud (kreeka, ladina, kirillitsa).
1.3. KEELE VARIATIIVSUS. Hääldusvariandid. Grammatiliste vormide ja süntaktiliste konstruktsioonide variatiivsus. Keelemuutused, nende põhjused. Keele ja kultuuri vastastikune seos.
1.4. MAAILMA KEELED. Keelkonnad, keelerühmad. Keel, murded, murrakud. Indoeuroopa, turgi, soomeugri keelkond. Germaani, romaani, slaavi keeled.
1.5. VENE KEEL KUI SLAAVI KEEL. Sugulaskeeled. Vene dialektid.
2. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•omab ettekujutust keele peamistest
funktsioonidest, tema universaalsusest ja variatiivsusest,
avaldumisvormidest;
•oskab tekste analüüsida ja iseloomustada
lähtuvalt nende funktsioonist ja kasutamisolukorrast;
•omab
ettekujutust keelkondadest ja keelerühmadest, vene keele asendist
teiste slaavi keelte hulgas, vene murretest;
•teab vene keele
tekkimise ajalugu.
3. peatükk
KEELE STIILILISED VÕIMALUSED
1. Õppesisu
1.1. KEELE HÄÄLIKUSÜSTEEMI VAHENDID. Keele häälikud ja nende kasutamine kõnes. Hääldusstiilid. Rõhu stilistiline kasutamine. Kõne heakõla. Kõlaefekt. Intonatsioon ja rütm. Rõhk ja rütm poeetikas.
1.2. KEELE LEKSIKAAL-FRASEOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõna stilistiline iseloomustus. Polüseemia. Homonüümid, antonüümid, sünonüümid. Paronüümid. Piiratud kasutusega leksika kasutamine kõnes (oskussõnavara, žargoon, eksotismid, barbarismid, murdesõnavara). Vananenud sõnavara (arhaismid, historismid). Uudissõnad. Fraseologismide kasutamine kõnes. Sõnakasutuse täpsus. Troobid (epiteet, võrdlus, metafoor, metonüümia, isikustamine, hüperbool, parafraas). Sõnamoodustuse kasutamine stilistika eesmärkidel. Sõna emotsionaal-ekspressiivse varjundi ja kasutussfääri muutmine sõnamoodustusvahendite abil.
1.3. KEELE MORFOLOOGILISED VAHENDID, nende kasutamine kõnes. Sõnamoodustusvahendite kasutamine stilistilistel kaalutlustel. Nimisõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade kasutamine kõnes. Omadussõnade võrdlusastmed. Omadussõnade ja nimisõna kõrvalkäänete sünonüümid. Arvsõnavormide kasutamine. Asesõnavormide kasutamine. Tegusõnavormide kasutamine, sh gerundiiv- ja kesksõnaliste tarindite kasutamine. Määrsõnade, eessõnade, sidesõnade, abisõnade kasutamine.
1.4. KEELE SÜNTAKTILISED VAHENDID, nende kasutamine. Sõnajärje stilistiline kasutamine. Erinevate lihtlausetüüpide stilistilised funktsioonid (ühe- ja kaheliikmelised, täielikud ja mittetäielikud laused). Erinevate öeldisevormide stilistiline kasutamine. Aluse ja öeldise ning täiendi ja põhisõna ühildumise stilistilised võimalused. Rinnastatud lauseliikmete stilistiline roll. Kiilsõnade ja -lausete stilistilised võimalused. Liht- ja liitlausete ühendamise sünonüümid. Liitlause osade tähendusvarjundid sõltuvalt seosest. Eraldatud ja mitteeraldatud lauseliikmete semantiline roll. Sisemonoloogi ja autorikõne stilistiline roll. Periood. Stilistilised kujundid (inversioon, parallelism, anafoor, epifoor, ellips, antitees, gradatsioon, kordus, retooriline küsimus, küsimus jt).
1.5. ORTOGRAAFIA JA INTERPUNKTSIOON kui info täpse kirjaliku edastamise vahendid.
2. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•omab ettekujutust vene keele
väljendusvahenditest;
•oskab erinevates suhtlusolukordades
kasutada keele väljendusvahendeid;
•oskab analüüsida
ilukirjandusteose keelt.
4. peatükk
VENE KEELE FUNKTSIONAALNE STILISTIKA
1. Õppesisu
1.1. ÜLDTEOREETILISED TEADMISED. Retoorika võtted, adressaadi tähelepanu köitmine, adressaadi aktiveerimine. Teesi-antiteesi–meetod. Fundamentaalne argumenteerimine, blokkide võte, küsimus-vastus–argumentatsioon.
1.2. TEKSTI UNIVERSAALSED KARAKTERISTIKUD. Teksti struktuuriline, kommunikatiivne ja keeleline sidusus. Sidususe rikkumise mitmesugused vormid. Sidususe keelelised ja kompositsioonilised vahendid.
1.3. ÜLDSTILISTIKA. Funktsionaalstiilide kriteeriumid. Stiilide klassifitseerimine kasutussfääri, suhtluseesmärgi ja kõnesituatsiooni eripära põhjal. Individuaalstiil. Neutraalne ja stilistiliselt markeeritud tekst. Ametliku ja mitteametliku stiili keeleerinevused.
1.4. ERINEVATES FUNKTSIONAALSTIILIDES TEKSTID:
•ametlik stiil.
Suuliste ja kirjalike ametlike tekstide koostamise eripära;
•publitsistlik
stiil. Tekstide koostamise eripära ühiskondlik-poliitilise tegevuse
sfääris. Autorižanrid ja autori suhtes neutraalsed žanrid;
•teadusstiil.
Klassikaline teadustekst ja teadusteksti uued vormid. Teadusstiili
žanrid. Neutraalne ja ekspressiivne teadustekst. Teadusstiili
kooližanrid;
•ilukirjandusstiil. Ilukirjandusstiil suhetes
teiste kirjakeele stiilidega. Ilukirjanduskeele võtete valiku sõltuvus
liigist ja žanrist. Ilukirjanduslike võtete diapasoon tänapäeva vene
kirjanduses. Stiliseerimine, parodeerimine jt autorikõne asendamise
vormid. Polüfooniline autorikõne. Ilukirjanduslikele tekstidele omaste
keele estetiseerimise võtete ülekandmine teistesse kirjakeele
funktsionaalstiilidesse.
1.5. TEKSTIDE LOOGILISED TÜÜBID. Monoloogilised tekstid (loogilised tüübid): kirjeldus, arutlus, jutustus, segatüübid. Kirjelduse liigid ja žanrid, nende kompositsioonilised ja keeletunnused. Jutustuse liigid ja žanrid. Keelevahendite kasutamine eri tüüpi jutustustes. Arutluse liigid: arutluse mõiste, vastandamine, tõestamine, kummutamine.
1.6. DIALOOGILISED JA POLÜLOOGILISED TEKSTID:
•dialoogilise
teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned;
küsimus-vastus-dialoog; vastuste ja küsimuste klassifitseerimine
motiivide ja struktuuri põhjal. Pariteetne dialoog kui üks tähtsamaid
suhtlusvorme. Otsuste vastuvõtmise mehhanism. Argumenteeritud dialoog.
Palve esitamine. Keeldumise motiveerimine. Telefonikõneluste kultuur.
Ametlik kirjavahetus kui dialoogi vorm. Infovahetus faksi abil;
•polüloogilise
teksti keelelised ja kompositsioonilised erijooned. Ametlike vestluste
ettevalmistamine ja läbiviimine. Nõupidamine kui polüloogi vorm.
Ajurünnaku iseärasused. Diskussiooni läbiviimine, resümee. Vestluse
tulemuste analüüs ja hindamine.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI LÕPETAJA ÕPITULEMUSED
Gümnaasiumi lõpetaja:
•valdab peamisi retoorikavõtteid,
suudab neid tekstis eristada ja kasutada, tunneb ära kaasvestleja
kasutatud retoorikavõtted ja oskab neile reageerida;
•teab oma
kõnetüübi tugevaid ja nõrku külgi, tunnetab selle täiustamise
perspektiive, oskab koostada pikaajalist korrektsiooniprogrammi,
hinnata selle tulemusi ja koostada edasise iseseisva töö plaani;
•oskab
koostada loogiliselt tüübilt erinevaid tekste, varieerida teksti
algust ja lõppu vastavalt suhtluseesmärgile ja olukorrale;
•oskab
koostada stilistiliselt neutraalseid või markeeritud ametlikus ja
mitteametlikus stiilis tekste, arvestades suhtlusolukorda;
•oskab
määrata tänapäeva publitsistlike tekstide žanreid, analüüsida nende
kompositsiooni ja keelevahendite kasutamist;
•oskab koostada
monoloogilisi tekste ametliku stiili teatud žanrites (tarbekirjade
koostamine);
•omab ilukirjanduslike proosa- ja luuletekstide
analüüsi kogemusi;
•mõistab polüfoonia olemust
ilukirjandustekstis;
•teab dialoogilise teksti ülesehituse
iseärasusi;
•oskab läbi viia küsimus-vastus-dialoogi,
arvestades küsimuste ja vastuste struktuuri ja motiive;
•oskab
läbi viia pariteetset dialoogi, formuleerida kompromisslahendusi;
•suudab
osaleda argumenteeritud dialoogis, esitada palvet ja motiveerida
keeldumist;
•oskab pidada ametlikku kirjavahetust posti või faksi
abil;
•oskab planeerida ja läbi viia ametlikku vestlust ning selles
osaleda;
•oskab analüüsida vestluse kulgu ja hinnata selle tulemusi.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
KIRJANDUS
(VENE ÕPPEKEELEGA GÜMNAASIUMILE)
1. Kirjandus gümnaasiumis
1.1. Kirjanduse ainekava koosneb 9 kursusest.
•antiikkirjandus.
Keskaeg. Renessanss. Klassitsism. Romantism. (3 kursust);
•19.
sajandi kirjandus (3 kursust);
•20. sajandi kirjandusprotsessid (2
kursust);
•eesti kirjandus.
1.2. Kõikide kursuste maht on 35 tundi. Kursuste õppimise järjekorra, nende struktuuri määratleb kooliõppekava.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kirjandusõpetus taotleb, et õpilane:
•loeb,
õpib tundma vene, eesti ja maailmakirjanduse teoseid;
•hakkab
mõistma kirjanike vaimseid otsinguid;
•omandab küllaldase
arusaama kirjandusprotsessidest, kirjanduse ja ajastu vahekorrast,
kirjanduse ja inimese vaimsete otsingute seostest; hakkab tundma
vajadust sõnakunsti järele;
•omandab iseseisvalt
ilukirjandus- ja eetilised väärtused;
•arendab oma
esteetilist maitset; lugejakultuuri, loomingulisi võimeid;
•suhtub
kirjandusse lugupidavalt, tunnustades seda rahva vaimse kultuuri
allika ja tähtsaima osana, rahvusliku rikkusena, suhtluse erivormina;
•täiustab
keele ja kirjanduse integreeritud õpetuse kaudu oma kommunikatiivseid
oskusi.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumis õpitakse kirjandust kirjandusajaloolisest vaatepunktist. Vene kirjandust vaadeldakse nii rahvuskirjandusena kui ka Euroopa ja maailmakirjanduse osana. Eesti kirjandust õpitakse eraldi kursuses.
3.2. Õpilased loevad originaaltekste õpetaja juhendamisel ja iseseisvalt, toovad esile teema, probleemid, kunstilise idee, poeetika iseärasused. Kirjandusteose ja poeetika tähenduse avamine toimub peamiselt intertekstuaalsel tasandil.
3.3. Sel kooliastmel süveneb kirjanduse tunnetamine sõnakunstina. Kirjanduse tundmaõppimine ei piirdu biograafiliste ja ajaloolis-kultuuriliste andmetega. Õpilased saavad teadmisi ilukirjandusteksti stilistikast ja semiootikast, teevad teksti lingvistilist ja kunstilist analüüsi. Üldistatakse kirjandusteoreetilisi teadmisi, need saavad peamisteks kirjandusteose autori meisterlikkuse mõistmisel. Erilise koha omandab kõrvutav analüüs. Alles jääb teose tegelaste käitumisele hinnangu andmine, kuid see pole domineeriv.
3.4. Kirjandust loovad isiksused, see adresseeritakse isiksusele ja seda kasutavad isiksused. Ta on mõeldud kaasaelamiseks, dialoogiks; kirjandus võimaldab mitmeid vaatepunkte, mitmeid käsitusi, seetõttu peavad kirjanduse õpetamise meetodid olema tema olemusega adekvaatsed. Õpetaja, kel on õpilase ja kirjanduse suhetes vahendajaroll, stimuleerib loomingulist suhtumist kirjandusse, mõjutab aktiivselt tegutsema kirjandusteose väärtuste omandamisel. Õppeprotsessis peavad olema loodud optimaalsed tingimused nii õpetajate kui ka õpilaste iseseisvuse ning loominguliste võimaluste arenguks. Eelistatakse vorme, meetodeid, võtteid, mis soodustavad initsiatiivi arengut, huvi kunsti ja raamatu vastu. Ühendada võib frontaalse, rühma- ja individuaalse töö klassis ja väljaspool klassi. Suur osakaal on õpilaste loomingulistel töödel eri žanrites – need kirjalikud ja suulised tööd kujundavad õpilastes tähelepanuvõimet, tähelepanu sõna vastu, korrektset ja väljendusrikast keelekasutust.
3.5. Ilukirjandusteose tundmaõppimisel võib ühendada suuremahulise teose mõnede peatükkide tekstuaalse analüüsi teiste peatükkide üldülevaatega; õpilaste iseseisva töö tulemuste analüüsiga kokkuvõtvas tunnis. See võib olla dispuudi, seminari, konverentsi või muus vormis. Otstarbekas on eneseharimisplaanid välja töötada õpilaste ettevalmistust ja huve arvestades.
4. Õppesisu
4.1. Antiikkirjandus. Keskaja kirjandus. Renessanss. Klassitsism. Romantism
4.1.1. ANTIIKKIRJANDUS. Antiikühiskond ja selle kultuur. Vanakreeka mütoloogia. Homeros. «Ilias» või «Odüsseia». Vanakreeka lüürika (Alkaios, Sappho, Anakreon, Theokritos jt). Vanakreeka draama. Antiikteater. Aischylose «Aheldatud Prometheus». Aristophanes. Komöödia «Pilved». Vanarooma lüürika (Catullus, Horatius, Quintilianus jt).
4.1.2. KESKAJA KIRJANDUS. Keskaja kultuur. «Niebelungide laul» (fragmente). «Tristan ja Isolde». Keskaja lüürika. Vanavene kirjandus. «Jutustus möödunud aegadest» (ülevaade). Legendid, õpetused, apokrüüfid (valikul). «Lugu Igori sõjaretkest». Keskajast renessanssi. Dante «Jumalik komöödia».
4.1.3. RENESSANSI KIRJANDUS. Renessansi inimeseideaal. Petrarca. Sonetid. Boccaccio. «Decameron». Shakespeare. Sonetid. Tragöödia «Hamlet». Cervantes. «Don Quijote» (fragmente). Vene renessanss. Avvakum. «Ülempreester Avvakumi elulugu».
4.1.4. KLASSITSISMI KIRJANDUS. Valgustusaeg. Klassitsismi ideoloogilised ja esteetilised alused. Corneille. «Cid». Moličre. «Kodanlasest aadlimees» või «Tartuffe». Goethe. «Faust» (I osa). 18. sajand vene kirjanduses. Vene ühiskonnaelu ja kultuur. Lomonossov. Luulelooming. Deržavin. Lüürika. Sentimentalism kui kirjandussuund. Karamzin. «Vaene Liisa».
4.1.5. ROMANTISMI KIRJANDUS. Eelromantism. Romantismi esteetika ja filosoofia. Romantismiaja inimene. Euroopa romantismi erijooned. Hoffmann. «Kuldpott». Heine. Luulelooming. Scott. Lüürika. Ajalooline romaan (1 valikul). Byron. Lüürika. Poeem «Childe Haroldi palveränd». Hugo. Lüürika. Romaan «Jumalaema kirik Pariisis». Alfred de Vigni. Lüürika (valikul).
4.1.6. ROMANTISMILT REALISMILE. Vene romantikute maailmavaade, esteetika. Realismi sünd. Žukovski. Lüürika. Rõlejev. Luuletused. Duumad (valikul). Puškini aja poeedid. (Batjuškov või Baratõnski). Gribojedov. «Häda mõistuse pärast». Puškin. Elu ja looming. Lüürika. «Jevgeni Onegin». Poeem «Vaskratsanik». Proosa. Lermontov. Elu ja looming. Lüürika. Romaan «Meie aja kangelane».
4.2. 19. sajandi kirjandus
4.2.1. EUROOPA REALISM. Peamised arengutendentsid. Realismi tekke ajalugu. Esteetika printsiibid. Balzac. Romaanitsükkel «Inimlik komöödia» (ülevaade). Dickens. Jutustused, romaanid (1–2 valiku järgi). Flaubert. «Madame Bovary».
4.2.2. 19. SAJANDI TEISE POOLE VENE KIRJANDUS. Peamised ajaloo- ja kultuurisündmused Venemaal. Kirjanduse ülevaade, selle peamised arengutendentsid. Gogol. Elu ja looming. Poeem «Surnud hinged» (1. köide) (ülevaade fragmentide analüüsiga). Turgenev. Elu ja looming. Romaan «Isad ja pojad». Poleemika romaani üle. Tjuttšev. Lüürika (valiku järgi). Fet. Lüürika (valiku järgi). A. Tolstoi. Luuletused, ballaadid, bõliinad, poeemid (valikul). N. Nekrassov. Lüürika (valikul). Saltõkov-Štšedrin. «Ühe linna ajalugu» (fragmente). Dostojevski. Elu ja looming. Kirjaniku maailmavaade. «Kuritöö ja karistus». L. Tolstoi. Elu ja looming. Kirjaniku filosoofiliste, moraalsete ja esteetiliste vaadete areng. Romaan-epopöa «Sõda ja rahu». (Probleemide ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). Tšehhov. Elu ja looming. «Ionõtš», «Inimene vutlaris», «Karusmarjad». «Kirsiaed» või «Kolm õde».
4.3. 20. sajandi kirjandusprotsessid
4.3.1. KIRJANDUSPROTSESSID VENEMAAL 20. SAJANDI ALGUSKÜMNENDITEL. Perioodi ühiskondlik ja kultuurielu. Gorki. «Põhjas». Bunin. «Hämarad alleed».
4.3.2. UUED ILMINGUD REALISMIS. Modernism. 19. sajandi lõpu, 20. sajandi alguse poeesia. (Baudelaire, Whitman, Verlaine, Mallarmé, Verhaeren, Apollinaire, Rilke). (2–3 poeedi luuletused valikul).
4.3.3. VENE POEESIA «HÕBEAEG». Poeesia ühised kriteeriumid ja poeetide esteetiline kreedo. Brjussovi, Bloki, Gumiljovi, Mandelšta mi, Belõi, Hodassevitši, Severjanini, Jessenini jt luule (2–3 autori looming valikul). Ahmatova. «Reekviem». Majakovski. «Pilv pükstes».
4.3.4. VENE EMIGRANTIDE KIRJANDUS. Nabokov. Romaan «Kutse hukkamisele».
4.3.5. VENE KULTUURIELU 20.–30. AASTATEL. Kunstiliste otsingute mitmekesisus selle aja vene kirjanduses. Paljude kirjanike traagiline saatus. Selle epohhi olulisemate kirjandusteoste peamine temaatika. Platonov. «Auk» (ülevaade üksikute fragmentide analüüsiga). Šolohhov. «Vaikne Don» (ülevaade üksiku te fragmentide analüüsiga). A. Tolstoi. «Peeter I». Bulgakov. «Meister ja Margarita». Tsvetajeva. Lüürika (valikul).
4.3.6. 40.–70. AASTATE VENE KIRJANDUS. Ülevaade II maailmasõja aegsest kirjandusest. Pasternak. Lüürika (valikul). Romaan «Doktor Živago» (ülevaade fragmentide analüüsiga).
4.3.7. 80.–90. AASTATE KIRJANDUS. Solženitsõn. «Üks päev Ivan Denissovitši elus». Brodski. Lüürika (valikul). Vladimov. «Minu vaene Ruslan».
4.3.8. TÄNAPÄEVA VENE KIRJANDUS. Ülevaade 1–2 teose lugemisega.
4.3.9. SÕJAEELNE JA -JÄRGNE VÄLISKIRJANDUS. 2–3 teose arutelu. Hemingway või Remarque. Romaanid (1–2 valikul). Salinger. «Kuristik rukkis»). Kafka «Metamorfoos». Camus. «Võõras».
4.4. Eesti kirjandus
4.4.1. EESTI KIRJANDUSE LÄTTED. Peterson kui eesti kirjanduse alusepanija. Eesti rahvusliku kirjanduse teke (1830.–1890. aastad) (ülevaade). Kreutzwald – kirjanik ja valgustaja. Eepos «Kalevipoeg». Koostamise lugu, Faehlmanni roll, peamised motiivid, tähendus. «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Koidula kui esimene rahvuspoeet ja romantiline müüt.
4.4.2. EESTI KIRJANDUS SAJANDIVAHETUSEL. Liiv. Lüürika. «Vari». Kitzberg. «Libahunt». Vilde. Jutustused. «Mäeküla piimamees». Modernism eesti kirjanduses (Noor-Eesti poeedid Suits, Grünthal-Ridala, Enno). Tuglase tegevus kirjaniku ja kirjanduse organisaatorina. Novellid.
4.4.3. EESTI KIRJANDUS 1918–1940. Poeetilised otsingud (Alle, Visnapuu, Under). Rühma «Arbujad» tegevus. Talviku, Alveri, Sanga jt luule. Gailit. «Toomas Nipernaadi». Tammsaare. «Põrgupõhja uus Vanapagan».
4.4.4. EESTI KIRJANDUS 1940–1960 (ülevaade). Ristikivi looming (valikul). Lepiku poeesia.
4.4.5. EESTI KIRJANDUS 1960–2000. Poeesia uuendamine (Ehini, Viidingu, P.-E. Rummo, Kaplinski looming). Runneli looming. J. Krossi ajalooline proosa. «Neli monoloogi Püha Jüri asjus». «Michelsoni immatrikuleerimine». «Keisri hull» (valikul). Jutustused (valikul). 60. aastate põlvkonna prosaistide looming (Valton, Saluri, Unt, Vetemaa). Ülevaade tänapäeva eesti kirjandusest. Vene-eesti kirjandussidemed.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•omab ettekujutust
kirjandusprotsessist ning vene, välis- ja eesti kirjanduse
tähtsamatest perioodidest;
•omab ettekujutust suurimate
kirjanike elust ja loomingust, nende parimate teoste loomise ajaloost,
ajastust, mida nad oma teostes kajastasid;
•oskab hinnata oluliste
kirjandusteoste tähendust tänapäeval;
•omab
ettekujutust vene kriitika hinnangust reale kirjandusteostele;
•teab
peamisi kirjandussuundi (klassitsism, romantism, realism, modernism);
•teab
vene, eesti ja väliskirjanduse peamisi etappe;
•teab peamisi
kirjandusvoolusid ja nende peamiste esindajate teoseid;
•teab
kuulsaid vene kirjanikke ja poeete, nende teoseid;
•oskab
kirjandusteost analüüsida, kasutades õpitud kirjandusteooria mõisteid
(kunstiline kujund, kirjandusliik, maailma kunstilise tunnetamise
iseärasused, autoripositsioon jne);
•oskab analüüsida loetud
tekste mitmest aspektist (eesmärk, adressaat, kompositsioon,
tekstitüüp, keel, stiil);
•oskab analüüsida
ilukirjandusteoseid vastava epohhi kirjandusprotsessi kontekstis;
•oskab
väljendada ja põhjendada oma mõtteid loetu, nähtu, kuuldu kohta;
•oskab
koguda ja süstematiseerida materjali, kasutada seda suuliste ja
kirjalike tekstide koostamiseks;
•oskab valida väljendusvahendeid
lähtuvalt suhtlussituatsioonist ja -eesmärgist;
•oskab
vestelda, arutleda, väidelda, esineda auditooriumi ees;
•oskab
kasutada teatmekirjandust tekstide koostamisel ja nende
korrigeerimisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
EESTI KEEL
(VENE VÕI MUU ÕPPEKEELEGA KOOLILE)
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Eesti keel vene või muu õppekeelega koolis
1.1. Eesti keele õpetusega vene õppekeelega üldhariduskoolis taotletakse, et gümnaasiumi lõpuks saavutab õpilane keeleoskuse taseme, mis võimaldab tal keelekeskkonnas iseseisvalt toimida ning haridusteed eestikeelses õppeasutuses jätkata. Keeleõpe avardab ning rikastab õpilase mina- ja maailmapilti, kujundab identiteeti, arendab isiksuse omadusi ning kujundab üldisi ning ainespetsiifilisi õpioskusi.
1.2. Eesmärgi saavutamisel on oluline õpilase tahe oma keeleoskust pidevalt arendada. Eesti keele õppimise käigus omandab õpilane keeleoskusega rööbiti teadmisi Eesti kultuurist ja riigist; suhestub ümbritseva elu- ja kultuurikeskkonnaga. Saadud teadmised ja vahetu osalemine ühiskonnaelus ning kultuuris on eelduseks isiksuse kergeks ja komplikatsioonideta adapteerumiseks Eesti ühiskonda. Samas annab reaalse keelekeskkonna olemasolu võimaluse õpetada eesti keelt ka tunniväliselt, tegelikus keelekeskkonnas.
1.3. Eesti keele õppimisel puutub õpilane kokku emakeelest erineva tähestiku, hääldusaluste ja väljendusvahenditega. Ta mõistab, et sama õppesisu on võimalik väljendada nii emakeele kui ka eesti keele vahenditega.
1.4. Põhikooli eesti keele õpetuses eelneb suuline kõne alati kirjalikule kõnele. Soovitatav on järgmine järjekord: kuulamine – > kõnelemine – > lugemine – > kirjutamine. Gümnaasiumis on eesti keele õpetamisel kasutusel ka teised kombinatsioonid.
1.5. Eesti keelt õpitakse kommunikatiivse tunnetustegevuse käigus.
Õpetamise sisuks on motiveeritud situatsioonülesanded, mis grupeeruvad
järgmiste kõnefunktsioonide ümber:
•tunnetuslik-kommunikatiivsed:
väljendada teadmisi, edastada infot; küsida teavet, selgitusi, nõu;
anda teavet, selgitusi, nõu; vahendada teavet; kirjeldada nähtut,
loetut, kuulatut, kogetut; interpreteerida nähtut, loetut, kuulatut;
tutvustada isikut, nähtut, loetut; esitada mitmesuguseid andmeid
suuliselt ja kirjalikult;
•regulatiiv-kommunikatiivsed: teha
ettepanekuid ühistegevuseks; ärgitada midagi tegema; pöörduda
taotluse, soovi, palve või ettepanekuga kellegi poole; anda
korraldusi; pakkuda kellelegi midagi; reageerida ettepanekule,
korraldusele, kutsele nõustumise, keeldumise, omapoolse ettepanekuga;
•tundmuslik-kommunikatiivsed:
avaldada rõõmu, vaimustust, kurbust; laita, kiita; väljendada
sümpaatiat, antipaatiat; teha komplimente; väljendada rahulolu või
rahulolematust; innustada; lohutada, avaldada kaastunnet, rahustada;
•kõneetikett:
tutvuda, tutvustada; kõnetada tuttavat, võõrast; esitleda ennast ja
teisi; tänada ja paluda; õnnitleda; vabandada; pöörduda telefonitsi
kellegi poole; pöörduda kirjalikult tuttava või ametiisiku poole;
vastata tuttavale või ametiisikule.
1.6. Kõne- ja situatsioonülesannetega taotletakse kõigi kõne osaoskuste – kuulamise, kõnelemise, lugemise, kirjutamise arendamist. Õpilane saab tundides teavet suulisest ja kirjalikust tekstist (kuulamine, lugemine) ning teadmiste, mõtete, suhtumiste jm väljendamisest õpitavas keeles (dialoog, monoloog, kiri, teade jm).
1.7. Õpetamisel kasutatav tekstimaterjal (ilukirjanduslikud, aime-, tarbe- ja meediatekstid, pildid, kaardid, skeemid, filmid) võimaldab õpilasel saada tervikliku pildi Eestimaast, tema ühiskonnaelust ja kultuurist.
1.8. Õppimisel-õpetamisel eristatakse konkreetse teema raames järgmisi
etappe:
•retseptiivne kõnetegevus: keelematerjali (häälduse,
sõnavara, grammatika, õigekeelsusjuhiste) omandamine ja esmane
kinnistamine tinglike kõneharjutuste abil;
•reproduktiivne
kõnetegevus: õpitud sõnade, sõnaühendite ja väljendite ühendamine
seotud kõneks. Sel perioodil on õppekõne sisu antud ja harjutamine
toimub kindlates või osaliselt piiritletud raamides. Peatähelepanu on
suunatud automatiseeritud kõnevilumuste kujundamisele;
•produktiivne
(loominguline) kõne ehk suhtlemine. Sel etapil arendatakse õpilaste
võimet suhelda reaalsetes suhtlusolukordades vastavalt kõne eesmärgile.
2. Õppe-eesmärgid
Eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
•saavutab
keeleoskuse taseme, mis võimaldab erinevates olukordas eesti keeles
suhelda ning oma keeleoskust iseseisvalt täiendada;
•omandab
olulisemad õigekeelsusjuhised ja rakendab neid teadlikult kõnes ja
kirjas;
•teadvustab Eesti kultuuriruumi tundmise vajadust; huvitub
Eesti kultuurist;
•arendab tundlikkust suhtlemise mitteverbaalsete
aspektide suhtes;
•arendab oskust väljendada enese ja rühma
seisukohti;
•õpib kirjutama isiklikku kirja ja lühikest tarbekirja
ning esitama oma mõtteid lühikirjandis;
•õpib hankima
vajalikku teavet sõnaraamatutest, käsiraamatutest ja muudest
eestikeelsetest infoallikatest;
•õpib iseseisvalt lahendama
ülesandeid ja korraldama oma õpitegevust;
•õpib koostöös
teistega lahendama ülesandeid ja olema sealjuures viisakas, siiras,
abivalmis ja teisi austav, kuulama tähelepanelikult ja esitama
vajadusel täpsustavaid küsimusi, vältima agressiivsust, hindama enda
ja teiste panust.
2. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. Eesti keele õppimine algab suulise kursusega, mis 1. klassis kestab üldjuhul 1–2 kuud. Õpilane õpib kuulamise järgi eristama eesti keelt teistest keeltest, tunnetab artikulatsioonibaasi, matkib kuuldud häälikuid, häälikuühendeid, sõnu ja lühikesi lauseid. Hääldusharjutusteks kasutatakse eesti pärisnimesid, kohanimesid, salme jt eakohaseid tekste. Õpilane suhtleb lihtsates suhtlusolukordades (nt lühidialoog, keelemäng, laulumäng).
1.2. Suulisele kursusele järgneb põhikursus, mille raames kujundatakse õpilase oskust eestikeelset kõnet kuulata, ise kõneleda, lugeda ja kirjutada. Sel kooliastmel kasutatakse keeleõppes palju praktilist tegevust ja mängu. Tähelepanu keskmes on häälega lugemine ja loetu põhjal küsimustele vastamine, vestlemine, jutustamine. Õpilane kirjutab lihtsamaid tekste (tähtpäevakaart, sünnipäevakutse jm). Omandab esmased teadmised Eestist, rahvussümboolikast ja rahvakalendri tähtpäevadest.
1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane holofraasidena praktilise tegevuse ja mängu kaudu põhisõnavara piires. Sõnavara ja grammatikat ei harjutata kontekstist lahus.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Enda ja teiste inimeste välimus, perekond, perekonnaliikmed, sünnipäevad. Kodu: asukoht, mööbel, kodus olevad esemed.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Isikuandmed, elukoht, aadress, telefoninumber, kool, klass. Liiklusvahendid ja koolitee. Kodu- ja metsloomade, lindude nimetused, nende välimus. Puude ja lillede nimetused. Aastaajad ja ilm. Värvide nimetused.
2.1.3. MINA JA OLME. Kauplused: suhtlemine müüjaga, ostmine-maksmine. Riietusesemed. Söögikorrad, söögid-joogid, toiduained. Nädalapäevad, kuud, kuupäevad. Kellaaeg, täis-, pool- ja veerandtund. Arvude loetlemine 100 piires, rahaühikud.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kool ja klassiruum, seal leiduvad esemed. Õppeainete nimetused, koolitundide tegevused. Koolitarbed. Päeva- ja tunniplaan. Elukutsete ja tegevuste nimetamine.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Mängukaaslased, sõbrad, nende iseloom. Mängud, mängujuhendid. Tegelasi lasteraamatutest ja -saadetest. Puhkepäevade ja koolivaheaja tegevused.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Inimese kehaosad. Enda välimuse ja tervise eest hoolitsemine.
2.1.7. MINA JA KULTUUR. Eesti üldandmed. Rahvussümboolika: rahvuslind, -lill, -puu. Kadri- ja mardipäev, jõulud, sõbrapäev, emadepäev, jaanipäev.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Õpilased omandavad eesti keele hääldust kontekstis jäljendamise teel. Eraldi tähelepanu pööratakse lühikese ja pika hääliku eristamisele ning raskemate häälikute ( e, õ, ä, ö, ü) hääldamisele. Esimeselkooliastmel ei käsitleta eraldi II ja III välte erisust ja poolhelilise g, b, d hääldamist.
2.2.2. SÕNAVARA. Sõnavara omandatakse kontekstis, seejuures muutuvatel sõnadel alati kaks tüvevarianti.
2.2.3. KÄÄNDSÕNA. Käänete kasutus ainsuses ja mitmuses, käändsõnade lõpud;käändevormid küsimuste vastustena (omandatakse kontekstis).
2.2.4. OMADUSSÕNA. Omadussõna ühildumine nimisõnaga (omandatakse kontekstis).
2.2.5. ARVSÕNA. Põhiarvsõnad saja piires; järgarvsõnad (1–31), arvsõnad 1–10 kõigis käänetes (kasutatakse kontekstis).
2.2.6. ASESÕNA. Isikulised ja enesekohased asesõnad, näitavad ( see, need), küsivad asesõnad.
2.2.7. MÄÄRSÕNA. Kohta (siin, seal , kus ), aega (siis, millal), viisi (nii,kuidas ), põhjust (miks, sest), hulka (palju, vähe , mitu), intensiivsust (väga) näitavad määrsõnad.
2.2.8. KAASSÕNA. alla, all, alt, peale, peal, pealt, juurde, juures,juurest , ette , ees, eest, taha, taga, tagant , üle , kõrval, mööda, ääres, väljas , vastu, vahel , sees, läbi, ümber , koos, ilma , otsas. (Omandataksesõnavara kaudu.)
2.2.9. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade lõpud, pöördevormid olevikus ja minevikus; jaatav ja eitav kõne; käskiva kõneviisi 2. pööre, tegevusnimed (omandatakse kontekstis).
2.2.10. LAUSEÕPETUS. Jaatav ja eitav lihtlause; väit-, küsi-, käsk- ja hüüdlause; lause lõpumärgid.
2.2.11. SÕNAMOODUSTUS. Liitsõnad.
2.2.12. ÕIGEKIRI. Eesti tähestik, joonis- ja kirjatähed. Tähtede ühendamine. Hääliku ja tähe vaheline seos. Sõnade ja lausete kirjutamine. Algustähe õigekiri.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja teab I kooliastme ainekavas esitatud temaatika piires sõnu, sealjuures muutuvatel sõnadel ka kaht põhilist tüvevarianti.
3.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
•arusaadava hääldusega selgelt
lugeda;
•moodustada küsimusi, neile vastata ning toimida saadud
sõnumi kohaselt;
•anda teavet enda ja kaaslaste kohta õpitud
sõnavara piires;
•loetu, kuulatu, nähtu põhjal küsimustele
vastata;
•jõukohast õpitud teksti ümber jutustada;
•pildi
järgi jutustada;
•nimetada ja kirjeldada esemeid, olendeid ja
nähtusi;
•teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
•moodustada
lauset, kasutades lause lõpumärke ja suurt algustähte;
•koostada
suulist ja kirjalikku teksti õpitud sõnavara piires, kasutades õpitud
käänd- ja pöördsõnade õigeid muutevorme;
•kirjutada
tähtpäevakaarti, kutset.
3. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpilane osaleb vahetus eestikeelses suhtluses. Kasutab oma kõnes pikemaid ja sisukamaid lauseid; valib keelevahendeid vastavalt vestluspartnerile ja suhtlusolukorrale. Sel kooliastmel suureneb endamisi lugemise osakaal. Taotluseks on, et õpilane loeks ja kuulaks ka õppetööst vabal ajal eesti laste- ja noorsookirjanduse tervikteoseid ja tekstikatkeid, jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste (teade, kuulutus, juhend, TV- ja raadiosaated, ajakirjandus jm). Loetu ja kuulatu kaudu õpib õpilane eestikeelsest kontekstist tuletama sõnade ja väljendite tähendust. Suureneb loova kirjutamise osatähtsus, et areneks keelevahendite kasutamise oskus ja vormitunnetus.
1.2. Õpilasel tuleks kujundada harjumus kasutada sõnaraamatuid ja teisi teatmeteoseid, et täiendada teadmisi või enda keelekasutust kontrollida. Selles eas areneb õpilase sõnavara kiiresti. Saavutamaks sõnakasutuskindlust, pööratakse tähelepanu sõnade tähendusele, julgustatakse õpilasi tähendusi küsima.
1.3. Sel kooliastmel teadvustab õpilane oma kodukoha eripära, õpib sellest eesti keeles jutustama. Õpilase teadmised Eestist laienevad.
1.4. Keeleteadmised omandab õpilane praktilise tegevuse ja konteksti kaudu. Õpilase põhisõnavara laieneb keelevahendeid kasutades (liitsõnad, tuletised, ühend- ja väljendverbid). Õigekirjale asetatakse suuremat rõhku kui eelmises astmes, kuid veahirm ei tohi õpilase eneseväljendustahet ja kirjutamisjulgust pidurdada.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Pere argipäev, pere rõõmsad ja kurvad sündmused. Lähemad ja kaugemad sugulased. Kodu: ruumid, majapidamistarbed, kodumasinad.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti kaart. Paikkonna loodus. Metsasaadused. Linnud, loomad ja kalad. Käitumine looduses ja linnas. Aastaaegade erisused.
2.1.3. MINA JA OLME. Liiklemine ja liiklus. Tee küsimine ja juhatamine. Kauplused ja söögikohad: info küsimine, kaubavalik, menüü.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Õppeainete eelistused. Õppimise edu ja ebaedu põhjused. Koolipäeva kirjeldus. Õpilase õigused ja kohustused. Vanemate töö, töökohad. Elukutsete nimetused ja nendega seotud tegevused. Maa- ja linnatööd.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Koolivaheaeg. Koolipeod ja klassiõhtud. Huvialad. Lemmiktegelased raamatutest, filmidest. Lasteajalehed, -ajakirjad. Kinos, teatris ja kontserdil. Perepuhkus. Spordialad ja sportlikud tegevused.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervislikud eluviisid. Polikliinik: info küsimine, suhtlemine arstiga.
2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Käitumistavad, suhted teiste inimestega. Sõprus. Head ja halvad teod.
2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna vaatamisväärsused ja kultuuritegelased. Raamatukogu. Jutte ja luuletusi eesti lastekirjandusest. Näiteid vanasõnadest, mõistatustest, kõnekäändudest. Riigipühad ja tähtpäevad. Eesti lipp, vapp, hümn. Eesti president.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Võõr- ja laensõnade hääldamine; häälduse erinevusi eesti ja vene keeles.
2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine käänete moodustamisel, käänete kasutus.
2.2.3. OMADUSSÕNA lauses täiendi ja öeldistäitena, ühildumine. Kesk- ja ülivõrre. Põhi- ja järgarvsõnade kasutus (100–1000). Enesekohased, näitavad, vastastikused, umbmäärased asesõnad, asesõnade kasutus.
2.2.4. PÖÖRDSÕNA. Tüvevariantide kasutamine aegade ja kõneviiside moodustamisel. Minevik, käskiv ja tingiv kõneviis; umbisikulise tegumoe kasutus; tegevusnimede kasutus, ühend- ja väljendverbid. Sagedasemate tegusõnade rektsioon.
2.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Tähtsamad tuletusliited ja tuletiste tähendus.
2.2.6. LAUSEÕPETUS. Lihtlause laiendamine; sidesõnaga liitlause, sõnajärg lauses.
2.2.7. ÕIGEKIRI. Lühikeste ja pikkade täis- ja kaashäälikute, k, p, t õigekiri, liitsõnade õigekiri, koma sidesõnade et, sest, aga, kui ees; otsekõne kirjavahemärgid; sõnade poolitamine.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja teab:
•sõnu II kooliastme ainekavas
esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos põhiliste
tüvevariantidega;
•eesti lastekirjanikke, on eesti keeles
lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast lasteraamatut;
•Eesti
riigi sümboleid.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
•korrigeerida oma hääldust;
•õpitud
teksti selgelt, veatult, õige hääldusega lugeda;
•jutustada
kuulatust ja nähtust; kirjeldada sündmusi, asju ja nähtusi;
•edastada
kuulatud tekstist lühiteate, eakohaste TV- ja raadiosaadete sisu;
•kirjutada
loovtööd, kaarti, lühiteadet, rakendades õpitud õigekirjajuhiseid;
•tuletada
konteksti põhjal sõnade ja väljendite tähendusi;
•suhelda
olmesituatsioonides, avaldada arvamust ja väljendada emotsioone;
•vestlust
alustada, arendada ja lõpetada, arvestades adressaati ja
suhtlusolukorda;
•jutustada paikkonna vaatamisväärsustest ja
sündmustest;
•kasutada sõna- ja keelekäsiraamatuid.
5. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Sel kooliastmel on tähelepanu keskmes lugemise ja kirjutamise eesmärgid ja nende realiseerimise võimalused. Õpilane õpib lisaks harjumuspärasele tööle õppevahenditega kasutama mitmesuguseid teatmeteoseid, lugema adapteerimata ilukirjandus-, teabe-, tarbe- ja meediatekste. Õpilane õpib andma suulisi ja kirjalikke hinnanguid nähtule, loetule, kuulatule, kogetule. Kirjutamisel keskendutakse eri tekstiliikide otstarbele (loovtöö, avaldus, CV, kiri, teade, reklaam jm) ja kirjutatu õigekeelsusele. Igapäevaeluks vajalikud suhtlusoskused hõlmavad peale olmesuhtluse ka suhtlust eri tüüpi asutustes. Suhtlusolukordades ja rollimängudes õpib õpilane käituma ja rääkima vastavalt sotsiaalsele rollile.
1.2. Sel kooliastmel keskendutakse Eesti eripärale: loodus, kliima, kultuurilugu. Senisest enam pakutakse õpilasele aktiivset osavõttu eesti kultuurielust: korraldatakse eestikeelseid klassiväliseid üritusi, käiakse teatris, kontserdil, muuseumis jm.
1.3. Keeleteadmisi omandab õpilane süsteemselt. Peatähelepanu on iseseisval keelekasutusel ja keele seaduspärasuste mõistmisel. Tähtis on, et selgeks saaksid tüüpilised keelenähtused. Õpilase sõnavara laieneb temaatiliselt.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA JA PEREKOND. Isikutõendamine: päritolu, ankeetandmed. Pere igapäevaelu: eelarve, naabrid. Kodused tööd ja töövahendid. Olmetehnika kasutamine. Perekonnatraditsioonid, küllakutsed. Tänukõne.
2.1.2. MINA JA ELUKESKKOND. Eesti ja naaberriigid. Eesti kliima iseärasused. Eesti geograafiline kaart, taimeriik, kaitsealad. Kodukoha eluolu. Linna ja maa elulaadi võrdlus, eelistused.
2.1.3. MINA JA OLME. Transpordivahendite kasutusvõimalused. Teenindusasutused ja teenindusvormid. Suhtlemine teenindusasutustes. Kasutusjuhendid, sildid, viidad, teated, plangid. Reklaam.
2.1.4. MINA JA TÖÖ. Kooli roll ühiskonnas. Õppimise vajalikkus karjääri kujundamisel. Õppeasutused, sisseastumistingimused. Tulevikuplaanid: elukutsesobivus, valikueelistuse põhjendamine. Elulookirjeldus (CV), avaldus.
2.1.5. MINA JA PUHKUS. Reisimine, unelmate reisid. Reisiks valmistumine: reisikuulutused, reisimarsruudi koostamine. Eesti looduskaunid kohad. Kultuuriharrastused – teatrietendus, film, kontsert, näitus, disko. Meedia: ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio, arvuti. Sportimisvõimalused ja spordiüritused kodukohas. Lemmiksportlased.
2.1.6. MINA JA TERVIS. Tervise eest hoolitsemine. Õnnetusjuhtumid. Häda- ja esmaabi. Terved eluviisid.
2.1.7. MINA JA INIMESED MINU ÜMBER. Inimestevahelised suhted. Ajaveetmine sõprade, klassikaaslaste ja tuttavatega. Nõuanded kaaslastele. Kiri. Riietus ja mood.
2.1.8. MINA JA KULTUUR. Paikkonna kultuurielu. Eesti kultuuriloo tähtsamad objektid, sündmused ja olulisemad kultuuritegelased. Katkeid noorsookirjandusest. Näiteid muinasjuttudest, muistenditest, naljanditest, legendidest.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. HÄÄLDUS. Pea- ja kõrvalrõhk.
2.2.2. KÄÄNDSÕNA. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süsteemne käsitlus ja käänete funktsioonid. Omastav ja osastav kääne koos sihilise verbiga õpitud sõnadest. Ühildumine.
2.2.3. PÖÖRDSÕNA. Pöördsõnade süsteemne käsitlus, kõneviisid, kesksõnad;tegumoed, pöördsõnade käändelised vormid. Rektsioon.
2.2.4. SÕNAMOODUSTUS. Tuletusliidete tähendus ja kasutus, fraseologismid.
2.2.5. LAUSEÕPETUS. Liitlause ja lauselühendi kasutamine. Sõnajärg. Otsekõne.
2.2.6. ÕIGEKIRI. Kokkukirjutuse, algustähe, isikunimede, enamkasutatavate lühendite õigekiri; kirjavahemärgid lauses.
3. Õpitulemused
3.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•sõnu III kooliastme
ainekavas esitatud temaatika piires, kusjuures muutuvaid sõnu koos
põhiliste tüvevariantidega;
•2–3 noorsookirjanikku, on
eesti keeles lugenud 2–3 eakohast ja keeleliselt jõukohast
proosateksti;
•Eesti kultuuriloo tähtsamaid objekte, sündmusi ja
2–3 kultuuritegelast.
3.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•lugeda ja kuulata
eestikeelset teabe-, tarbe-, meedia- ja ilukirjandusteksti;
•lauseehitust
muutes mõtet ümber sõnastada;
•kirjutada
tarbeteksti, loovtööd, kirja, kasutades õpitud sõnavara ja rakendades
teadlikult õigekirjajuhiseid;
•teha kirjalikke märkmeid loetud
või kuulatud teksti kohta;
•suhelda igapäevastes
suhtlusolukordades, arvestades adressaati, vestlusteemat ja kohta;
•koostada
ja esitada kõnet;
•jutustada paikkonna ja Eesti eluolust ning
huviväärsustest;
•leida vajalikku teavet teatmeteosest ja
keelekäsiraamatust.
4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi
4.1. Kuulamine. Õpilane:
•mõistab dialoogi või monoloogi
vormis esitatud kõnet;
•mõistab meedias edastatavat teavet;
•eristab
kuulatud teabe-, tarbe- ja meediatekstis detaile ja fakte.
4.2. Kõnelemine. Õpilane:
•tuleb toime igapäevastes
suhtlusolukordades, kasutades sobivat stiili;
•edastab kirjaliku ja
suulise teksti sisu;
•kasutab ainekava temaatikaga seonduvat
sõnavara, fraseologisme;
•jutustab teksti ja süžeelise
pildi(seeria) järgi;
•kirjeldab nähtut, loetut, kogetut;
•teeb
kokkuvõtet kuulatust, loetust, nähtust;
•kasutab põhilisi
eesti keele grammatilisi struktuure.
4.3. Lugemine. Õpilane:
•järgib valjusti lugemisel
hääldusnõudeid;
•loeb eesmärgipäraselt, mõistab
loetu sisu;
•loeb tundmatut teksti ja saab sellest sõnaraamatu abil
aru;
•leiab teavet teatest, juhisest, kuulutusest; sildilt, viidalt;
•eristab
olulist teavet ebaolulisest;
•eristab muutevorme ja sõnadevahelisi
seoseid.
4.4. Kirjutamine. Õpilane:
•kirjutab sidusalt, loogiliselt ja
arusaadavalt tarbeteksti, kirja, loovtööd;
•kirjutab
kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
•kasutab
omandatud sõnavara keeleliselt õigesti;
•kasutab
keelekäsiraamatut.
6. peatükk
EESTI KEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Eesti keel vene või muu õppekeelega gümnaasiumis
1.1. Eesti keele õpetus gümnaasiumis toetab mitmekülgse isiksuse kujunemiseks ja ühiskonnas toimetulemiseks vajaliku keelekasutuse, mõtlemis-, analüüsi- ja üldistamisoskuse arendamist.
1.2. Gümnaasiumi eesti keele ainekava liigendub 9 kohustuslikuks kursuseks. Ühe kursuse maht on 35 õppetundi. Kursuste järjestus ja maht fikseeritakse kooliõppekavas.
1.3. Ainekava temaatikat – olme, inimsuhted, haridus ja töö, meedia, elukeskkond, riik ja ühiskond, vaba aeg – käsitletakse 7 või 8 kursuse raames.
1.4. Kultuuriloo õpetamiseks on kavandatud 2 kursust, kuid seda võib õpetada ka 35-tunnise kursusena.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi eesti keele õpetusega taotletakse, et õpilane:
•saavutab
keeleoskuse taseme, mis võimaldab keelekeskkonnas iseseisvalt ja
enesekindlalt hakkama saada, eestikeelses õppeasutuses õpinguid
jätkata ning eestikeelses keskkonnas tööle asuda;
•orienteerub
eesti kultuuris ja sotsiaalsfääris;
•teadvustab end Eesti
ühiskonna täisväärtusliku liikmena.
3. Õppetegevus
3.1. Sel kooliastmel on oluline arvestada õpilase elukogemust, isiksuse arengut ja sõnavara tunduvat laienemist. Keeletunnis on põhirõhk väitlusel, intervjueerimisel, rollimängudel. Õpilane koostab ja esitab ettekandeid, aruandeid, kokkuvõtteid, selgitusi, ametikirju. Tunduvalt suureneb õpilase iseseisva lugemise maht.
3.2. Ainekava sisaldab konkreetseid suhtlusülesandeid kõigis kõne osaoskustes. Töövõtted peaksid arendama õpilase kommunikatiivset keelekasutust; mõtlemise paindlikkust ja oskust näha probleeme teiste inimeste pilgu läbi; aitama õpilasel põhjendada oma seisukohti, nõustuda või vastu vaielda.
3.3. Keeleteadmiste õpetamise raskuspunkt on õigekirja omandamisel, sõnastuse korrektsusel ja individuaalstiili saavutamisel. Grammatikat õpetatakse praktilise keelekasutuse nõuetest lähtudes, mitte teoreetiliselt. Taotluseks on, et õpilane arendaks loovat, argumenteeritud ja korrektset suulist ja kirjalikku eneseväljendust.
4. Õppesisu
4.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
4.1.1. OLME. Suhtlemine ameti- ja õppeasutustes, teenindusettevõtetes. Pangatoimingud. Telefonietikett. Toidud ja toiduained, riided, jalatsid. Maitse- ja ostmiseelistused. Kaupade hinnakirjad. Kodu- ja kontoritarbed; nende kasutusjuhendid. Tarbijaõigused. Transpordivahendite eelistused ja liiklusprobleemid.
4.1.2. INIMSUHTED. Perekond ja kodu: suhted perekonnas, kodukultuur. Põlvkondadevahelised suhted. Armastus ja abielu: noor perekond, lapse sünd ja kasvatamine. Koduväline suhtlemine.
4.1.3. HARIDUS JA TÖÖ. Eesti haridussüsteem ja koolitüübid, oma kooli ajalugu. Eriala omandamine ja edasiõppimisvõimalused. Ametieelistused ja kutsesobivus.
4.1.4. MEEDIA. Eestikeelsed televisiooni-, raadiosaated, ajalehed ja ajakirjad. Reklaam. Vaatamis-, kuulamis- ja lugemiseelistused. Õpilane infoühiskonnas.
4.1.5. ELUKESKKOND. Loodushoid ja loodussäästlik tarbimine. Tervis. Tervislikud eluviisid. Halvad harjumused, nendest hoidumine. Kriisikeskus.
4.1.6. RIIK JA ÜHISKOND. Päevapoliitika. Rahvuslikud hoiakud. Usk ja uskumused. Regionaalsed iseärasused Eestis.
4.1.7. VABA AEG. Puhkuse vajalikkus. Stressorid. Puhkamisvõimalused Eestis ja välismaal. Sportimisvõimalused ja spordiüritused. Kultuuri- ja meelelahutusüritused. Filmi- ja teatrirepertuaar, lemmikfilm ja -näidend, lemmiknäitlejad. Lugemiseelistused.
4.1.8. KULTUURILUGU:
•ärkamisaegne kultuurielu: rahvusliku
kirjanduse ja kunsti sünd, kutselise teatri ja laulupidude
traditsiooni algus;
•20. sajandi I poole kultuurielu: näiteid
kirjandusest, ajakirjandusest, kunstist, muusikast, teadusest;
•20.
sajandi II poole kultuurielu: näiteid proosast ja luulest; eesti
kirjandus filmilinal, 2–3 muusikategelase ja kunstniku loomingu
tutvustus; eestikeelse kultuurisaate, teatrietenduse arutelu;
•eesti
keel ja teised keeled. Eesti keel kui soomeugri keel. Struktuurilised
erinevused eesti ja vene keeles;
•eesti kirjakeele kujunemine: 2–3
keeleteadlase tegevuse tutvustus. Õigekeelsussõnaraamatu koostamise
printsiibid ja kasutamine;
•kultuuride vahelised seosed:
tõlkekirjandus.
4.2. Keeleteadmised
4.2.1. HÄÄLDUS. Vajaduse korral häälduse korrigeerimine: rõhk, palatalisatsioon, intonatsioon.
4.2.2. KÄÄNDSÕNAD. Nimi-, omadus-, arv- ja asesõnade süvendatud käsitlus; nimede ja võõrsõnade käänamine; omadussõna võrdlusastmed.
4.2.3. PÖÖRDSÕNAD. Pöördsõna muutmine oleviku ja mineviku liht- ja liitaegades, eitavas ja jaatavas kõnes, kindlas, käskivas, tingivas ja kaudses kõneviisis; infinitiivide süvendatud käsitlus; rektsioon, umbisikulise tegumoe oleviku ja mineviku süvendatud käsitlus; ühend- ja väljendverbide süvendatud käsitlus.
4.2.4. MUUTUMATUD SÕNAD. Määr-, kaas- ja sidesõnad.
4.2.5. SÕNAMOODUSTUS. Sõnavara rikastamise allikad.
4.2.6. LAUSEÕPETUS. Liitlause süvendatud käsitlus, lisand, üte, lauselühend; ühildumine, sõnajärg, kaudkõne. Kõne- ja kirjakeele stiilierinevused.
4.2.7. ÕIGEKIRI. Omandatud sõnavara, nimede ja nimetuste, liidete õigekiri, vene ja võõrnimede õigekiri; sõnade kokkukirjutamine; kirjavahemärgid lauses; kirjalike tekstide vormistamine.
3. Õpitulemused
3.1. Gümnaasiumi lõpetaja kasutab eesti keelt ühiskonnaelust teabe hankimisel ja vahendamisel.
3.2. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
•eesti keele
õigekeelsusjuhiseid;
•Eesti kultuuritegelasi, on lugenud eesti
luulet ja 2– 3 proosateost;
•Eesti ühiskonnale iseloomulikke
käitumis- ja suhtlemisnorme.
3.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
•väljendada oma
teadmisi, mõtteid, arvamusi, seisukohti kõnes ja kirjas;
•eestikeelsele
teabele tuginedes laiendada iseseisvalt oma teadmisi ja hankida teavet
Eestis ja mujal maailmas toimuva kohta;
•kasutada keelekäsiraamatut
ning enesekindla suhtlejana iseseisvalt arendada oma eesti keele
oskust.
4. Konkretiseeritud õpitulemused kõne osaoskuste järgi
4.1. Kuulamine. Õpilane:
•mõistab dialoogi või monoloogi
vormis esitatud kõnet;
•mõistab meedias edastatavat teavet;
•eristab
kuulatud teadus-, tarbe-, aime- ja meediatekstis, lühiloengus detaile
ja fakte.
4.2. Kõnelemine. Õpilane:
•teab kõne- ja kirjakeele
stiilierinevusi;
•tuleb sobivat stiili kasutades toime igapäevastes
ja ametlikes suhtlusolukordades;
•arutleb probleemide üle, avaldab
arvamust ja kaitseb oma seisukohti;
•kasutab omandatud sõnavara,
grammatiliselt õigeid mitmekesiseid keelestruktuure;
•kasutab
ainekava temaatikaga seonduvat sõnavara, fraseologisme;
•edastab
kirjaliku ja suulise teksti sisu;
•jutustab loetud ja kuulatud
teksti ning pildi(seeria) järgi;
•teeb kokkuvõtet kuulatust,
loetust, kogetust; oskab esitada kõnet.
4.3. Lugemine. Õpilane:
•loeb eesmärgipäraselt, mõistab loetu
sisu;
•eristab teadus-, meedia-, aime- ja ilukirjandustekstis
olulist teavet ebaolulisest;
•leiab teavet teatest, juhisest,
eeskirjast, seadusest, kuulutusest;
•loeb tundmatut teksti
sõnaraamatu abil.
4.4. Kirjutamine. Õpilane:
•teab kirjaliku teksti vorminõudeid;
•kasutab
omandatud sõnavara, grammatiliselt õigeid ja mitmesuguseid keelemalle;
•kirjutab
sidusalt, loogiliselt ja arusaadavalt tarbe- ja teadusteksti, loovtööd;
•kirjutab
lühikonspekti, kokkuvõtet suulise ja kirjaliku teksti põhjal;
•kasutab
õigekeelsussõnaraamatut ja keelekäsiraamatut.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
VÕÕRKEEL
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Võõrkeel põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Eesti kultuuri ja majanduse areng on võimalik vaid tihedas infovahetuses maailmakultuuri ja -majandusega. Avardunud reisimis-, töötamis- ja suhtlemisvõimaluste tõttu on pea kõigil inimestel vaja ja võimalik kasutada võõrkeeli. Erinevate võõrkeelte valdamine loob tingimused rahvusvaheliseks koostööks; see näitab ka rahva kultuuritaset ja haritust.
1.2. Võõrkeeleõpetus annab õpilastele keeleoskuse, mis võimaldab autentses keelekeskkonnas iseseisvalt toimida, õppida tundma erinevaid keeli kõnelevaid rahvaid ja nende kultuure; oma ja võõra võrdlemine aitab erinevusi mõista ja aktsepteerida.
1.3. Võõrkeelte abil on võimalik hankida informatsiooni, mis pole emakeeles kättesaadav. Võõrkeele omandamisega saab õpilane täiendava juurdepääsu erinevatele teadmisallikaile (nt teatmeteosed, võõrkeelne kirjandus, Internet jne), mis omakorda toetab õpinguid teistes ainetsüklites.
1.4. Võõrkeeleõpetuse üks olulisemaid ülesandeid on sisendada õpilasele eneseusku, kindlustunnet, kujundada võõrkeelte edasiseks õppimiseks vajalikke oskusi ja vilumusi.
1.5. Gümnaasiumi lõpuks peaks õpilane olema omandanud vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja tööalasel suhtlemisel (Euroopa Nõukogu B2 e «iseseisva suhtlemise tase»). Ka teise võõrkeele omandamise tase peaks jõudma lähedale A-võõrkeele omandamise tasemele. Gümnaasiumiastmes on õpilastel võimalus valida kolmas (C) võõrkeel.
1.6. Kool otsustab oma reaalsetest võimalustest lähtuvalt, millist keelt õpetada A-, B- või C-võõrkeelena.
1.7. Võõrkeelte õpet võib vastavalt kooli eripärale integreerida mõne teise aine õppega. Võõrkeeles võib olla mõni tunni osa, tund, aineosa võ i ka terve kursus.
1.8. Võõrkeele ainekava koostamisel arvestab õpetaja teadmistega, mida õpilane saab õpitava keele maa ja kultuuri kohta teiste õppeainete kaudu, ning täiendab teiste ainete kursusi oma aine spetsiifiliste vahenditega.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
•saavutab
A-keeles keeleoskuse taseme, mis võimaldab selles keeles igapäevastes
situatsioonides suhelda; lugeda ja mõista eakohaseid võõrkeelseid
originaaltekste (Euroopa Nõukogu B1 tase);
•huvitub võõrkeelte
õppimisest ja nende kaudu silmaringi laiendamisest;
•omandab
oskused edaspidiseks võõrkeelte õppimiseks ja oma keeleoskuse pidevaks
täiendamiseks;
•huvitub õpitavat keelt kõnelevatest maadest ja
nende kultuurist;
•omandab erinevad lugemis- ja kuulamisstrateegiad;
•arendab
lugemise kaudu iseseisva mõtlemise ja analüüsi võimet;
•arendab
oskust väljendada enese ja rühma seisukohti;
•õpib
hankima vajalikku teavet (ka teiste õppeainete jaoks) võõrkeelsetest
teatmeteostest, sõnaraamatutest, Internetist ja muudest infoallikatest.
2. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Võõrkeeleõpetus I kooliastmes annab lapsele mitmekülgseks arenemiseks lisavõimaluse, soodustab lapse positiivset häälestatust võõrkeelte suhtes, toetab tema üldist arengut ning arendab seetõttu tema emotsionaalseid, sotsiaalseid, kognitiivseid, loome- ja keelevõimeid.
1.2. Esimese võõrkeele õppimise kogemused võivad määrata suhtumise võõrkeelte õppimisse üldse. Võõrkeeleõpetuse sisu tuleneb lastekultuurist, ümbritsevast keskkonnast. Eriti I kooliastmes on tähtis, et võõrkeeleõpetuse sisu vastaks laste huvidele, oleks orienteeritud lapsele, mõjutaks ta tunde- ja mõttemaailma, fantaasiat, loovust. Ka I koolialgastme võõrkeeleõpetuses on tähtsal kohal ainetevahelised seosed, võõrkeeleõpetuse kaudu avardatakse emakeeles loodud maailmapilti.
1.3. Õppimine ja õpetamine peab haarama lapse kõiki meeli, aitama suunata lapse arengut tervikuna, arvestades tema individuaalseid iseärasusi. Õppematerjali sisu, töömeetodite ja -võtete ning positiivse suhtlemise kaudu tundides tuleb ergutada lapse loomulikku teadmishimu, huvi võõrkeele õppimise, silmaringi laiendamise, õpitavat võõrkeelt kõnelevate maade ja nende kultuuri vastu.
1.4. Keeleõpetuse eesmärk on õpetada kasutama keelt loomulikes suhtlusolukordades, seepärast loob õpetaja klassis võimalikult loomuliku keelekeskkonna. Kommunikatiivse suunitluse teenistuses on temaatika, sõnavara, õppemeetodid ja -vormid. Keeleõpetaja peab arvestama, et 8–9-aastaste laste psüühilised võimed on vanemate õpilaste võimetest erinevad. Selleealisi iseloomustab mehaaniline mälu, kergesti hajuv tähelepanu, konkreetne esemeline maailm, suur liikumis- ja suhtlemisvajadus ning tegutsemissoov.
1.5. Kuulamine ja rääkimine on sellel etapil esmatähtsad. Kuulamisoskuse arendamiseks kasutab õpetaja võimalikult vähe emakeelt. Õpilasi õpetatakse aktiivselt kuulama, eristama üksikuid sõnu, sõnagruppe, lauseid ja seoseid nende vahel, aga ka hääletooni, intonatsiooni osa teksti mõistmisel. Kuulamisoskuse kujundamine on vahetult seotud matkimise ja järelerääkimisega ning artikulatsiooniaparaadi arendamisega. Eriti oluliseks tuleb pidada õigete hääldusaluste omandamist. Hea häälduse saavutamine eeldab sihikindlat harjutamist ka järgnevates klassides.
1.6. Võõrkeele õpetamist on soovitatav alustada suulise eelkursusega, et arendada lapse kuulamisoskust. Laps peab õppima uut keelt kõla järgi eristama, sõnas häälikuid eristama, kuid ka kõneleja miimika ja žestide järgi kõne sisu prognoosima.
1.7. Õpilase mina on väga tugev motiveerija. Võõrkeeleõpetuses saab selleks kasutada rollimänge, dramatiseeringuid, rütmi- ja liisusalme, sõnamänge.
1.8. Kõnelemisoskuse arendamiseks õpetame õpilasi kompensatoorseid strateegiaid kasutama: üleküsimine, uuesti alustamine, mitteverbaalsed väljendusvahendid: žestid, miimika, imiteerimine.
1.9. Eriti õppimise algetapil on olulised sõnalised positiivsed hinnangud: hinnatakse ainult positiivseid tulemusi. Õpiedukuse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse tervikarengut: väljendusoskust, loovust, sotsiaalset ja keelelist arengut. Lause keeleline õigsus ei ole seejuures esmatähtis.
1.10. I kooliastmes peab hindama kõike, mida on omandatud: järele hääldamist, sõnatähenduse taipamist, vaatlus-, vestlus-, lugemisoskust, õigesti ja ilusa käekirjaga tehtud harjutust jne.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter, aed, õu.
2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud, taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.
2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid, tee küsimine ja juhatamine.
2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained, õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.
2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika, raamatud, reisimine, pühad.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja kuulamisel:
•tunneb õpitava keele
teiste hulgast ära;
•saab aru õpetaja antud korraldustest ja
reageerib nendele adekvaatselt;
•saab aru lihtsatest, temale
tuttavatest sõnadest, lühitekstidest ja lauludest.
3.2. 3. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
•tervitada ja
hüvasti jätta;
•ennast ja oma kaaslast tutvustada, küsida
kaaslase nime;
•paluda ja tänada;
•soovida õnne
sünnipäevaks;
•ütelda oma vanust ja numbreid 1–20;
•ütelda
oma ja küsida sõbra aadressi ning telefoninumbrit;
•nimetada
päevaaegu, nädalapäevi, kuude nimetusi ja kellaaega (täistunde);
•häälida
oma nime;
•õpitud sõnavara piires rääkida kodust, perekonnast,
sõbrast, oskustest, koolitarvetest;
•õpitud keelendeid
kasutades end igapäevastes olukordades arusaadavaks teha.
3.3. 3. klassi lõpetaja lugemisel:
•saab aru kirjalikest
lühitööjuhenditest;
•saab aru tuttava sõnavaraga
lühitekstidest;
•oskab õige intonatsiooni, rõhu ja rütmiga
lugeda õpitud dialooge, lühijutte ja luuletusi.
3.4. 3. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
•kirjutada enda ja
oma lähimate kaaslaste nime;
•juhendamisel lõpetada lauseid ja
fraase;
•teha veatut ärakirja õpikust ja tahvlilt;
•õigesti
kirjutada harjutuste, mõistatuste, ristsõnade jt ülesannete
lahendamiseks vajalikke sõnu.
3. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Jätkuvalt kasutatakse suulise eelnevuse printsiipi: see, mida laps hakkab lugema ja kirjutama, omandatakse eelnevalt suulises kõnes. Kompleksselt arendatakse kõiki osaoskusi.
1.2. Õpimotivatsiooni säilitamiseks ja tulemuslikumaks õppimiseks kasutatakse erinevaid töömeetodeid (paaris- ja rühmatöö, projekt, rollimäng, intervjueerimine, dramatiseering jms) ning meediavahendeid (video, arvuti).
1.3. Esimese võõrkeele õppimise käigus õpitakse tundma õpistrateegiaid, mis aitavad edaspidi iseseisvalt töötada, kujunevad eeldused teiste võõrkeelte kiiremaks õppimiseks. Kuulamis- ja lugemisstrateegiate arendamine, töö sõnavaraga, sõnaraamatutega, kuid ka mälu- ja kognitiivsete strateegiate tundmaõppimine, aitavad õpilasel keelelist infot kiiremini ja kindlamalt meelde jätta.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: nimi, vanus, välimus, kehaosad, riietus, lemmiktegevused.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: pereliikmed, sugulased, aadress, maja, korter, aed, õu.
2.1.3. SÕBRAD: nimi, vanus, elukoht, välimus, ühised tegevused.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: aastaajad ja ilm; loomad, linnud, taimed; Eesti asukoht, keel, pealinn, sümbolid;
2.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: keel, pealinn, tähtsamad pühad.
2.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: söögikorrad, liiklus ja liiklusvahendid, tee küsimine ja juhatamine.
2.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: koolipäev, sõbrad, õpetajad, õppeained, õpioskused, kooliruumid, õppevahendid, koolivaheajad, ametid.
2.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: huvialad, mängud, sport, muusika, raamatud, reisimine, pühad.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. Inglise keel:
•nimisõna: ainsus ja mitmus, ainsuslikud ja
mitmuslikud sõnad, erandlik mitmus ( man/men, tooth/teeth),
aluse ja öeldise ühildumine, omastav kääne;
•artikkel:
umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; enamkasutatavad
väljendid artiklitega ja ilma;
•omadussõna: omadussõna
ühildumine nimisõnaga, võrdlusastmed, omadussõnade võrdlemine (as…as,
not as…as, more…than ); tarindid too + adjective janot
+ adjective +enough;
•arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja
järgarvud, lihtmurrud (pool ja veerand), osa tervikust (2 out
of 10); kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus;
•asesõna:
isikulised asesõnad ja omastavad asesõnad (omadussõnalised vormid my,
your jt), näitavad asesõnad this, that, these, those,
küsivad asesõnad, umbmäärased asesõnad some,
any, no ja nende liitvormid;
•tegusõna: põhitegusõna ja
abitegusõna ( be, have, do), modaaltegusõna (can,
must = have to, may), enamkasutatavad reeglipärased ja
ebareeglipärased tegusõnad;
•tegusõna vormistik: üldajad (
Present, Past and Future Simple), kestvad ajad (Present and
Past Progressive), täisminevik (Present Perfect),
käskiv kõneviis; tarindid to + infinitive, going to +
infinitive, want to + verb (I want to help my mum), tingiv
kõneviis (First Conditional); kaudne kõneviis (saatelause
on olevikus);
•määrsõna: sagedusmäärsõnad always,
never, ever, sometimes, again, once, twice, three times;
järjestavad määrsõnad first, next, then,
finally, before, after, later, so; määrsõnad liitega -
ly (quickly, suddenly ); ebareeglipärased määrsõnad (
fast);
•sidesõna: and, but, that, or, when;
•eessõna:
enamkasutatavad eessõnad (in, on, at, in front of, behind,
with, over, under, to, by, up, down, from, past, after, before, next to);
eessõnalised väljendid ( interested in, good/bad at,
depend on, at the top/bottom, next to, in the middle);
•lauseõpetus:
lihtlaused, sõnajärg jaatavas, eitavas ja küsivas lauses,
lühivastused; siduvad laused ( relative clauses: animals
which/that are free; people who…);
•sõnatuletus:
liitsõnad, arvsõna tuletusliited -teen ja -ty,
nimisõna tuletusliited -er ja -or, määrsõna
tuletusliide -ly;
•tähestik: tähtede nimed ja sõnade
häälimine (spelling );
•õigekiri: suur ja väike
täht, nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna võrdlusastmed, verbi vormid;
kirjavahemärgid: punkt, küsimärk, hüüumärk, ülakoma.
2.2.2. Saksa keel:
•nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus;
nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ);
•artikkel:
umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine (nullartikkel);
artikli kasutamise tähtsamad juhud;
•omadussõna täiendina
(ühildumine nimisõnaga) ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm);
võrdlusastmed;
•arvsõnad ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud,
kellaaeg, kuupäev, aasta; pikkus, kaal, kaugus;
•asesõna:
isikulised asesõnad ( ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie
) ja nende käänamine ( Nominativ, Akkusativ, Dativ);
omastavad asesõnad: mein, dein, sein, ihr, unser, euer, ihr
(3.P.Pl.); Ihr), nende kasutamine ja käänamine (
Nominativ, Akkusativ ); näitavad asesõnad (dieser,
diese, dieses); umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad
(man, niemand; etwas; nichts; alles); küsivad asesõnad, siduvad
asesõnad (Nominativ, Akkusativ);
•tegusõna:
põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden
); modaaltegusõnad (können, müssen, wollen, dürfen, sollen,
mögen ), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga, mögen
põhiverbina; enesekohased tegusõnad; tegusõnad lahutatavate ja
lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi
aktiivis: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad verbid;
ajavormide ( Präsens, Präteritum, Perfekt)
moodustamine (abiverbide haben/sein kasutamine perfekti
moodustamisel) ja kasutamine;
•käskiv kõneviis (
Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
•kasutatavamate
tegusõnade rektsioon;
•määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja
viisi väljendavad määrsõnad;
•eessõna: eessõnad
daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter,
vor, zwischen), daativiga (aus, bei, mit, nach, seit, von, zu);
akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um );
•sidesõnad:
rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (
und, oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (dass,
als, wenn, weil); siduvad asesõnad (der, die, das);
•lauseõpetus:
lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise
pöördelise vormi (finite Verbform) asukoha järgi:
verb teisel, esimesel ja viimasel kohal;
•liitlause; rindlaused
sidesõnadega und, oder, aber, doch, denn, deshalb ;
põimlaused sidesõnaga weil;
•sõnatuletus:
liitsõnade moodustamine; ees- ja järelliited; tegusõnade eesliited;
tähtsamad nimi- ja omadussõnade järelliited (prefiksid ja sufiksid);
arvsõnade tuletusliited;
•tähestik;
•õigekiri:
suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma
loetelus ja liitlauses.
2.2.3. Vene keel:
•nimisõna: ainsus, mitmus; nais-, mees-,
kesksugu; ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad; pärisnimed ja kohanimed;
käänded. Р.п.: нет Димы, пенала; у Саши; из книги; околo дома; Д. п.:
дай Нине; Серёже 5 лет; помогать маме;подарок/письмо другу; В. п.:
купим куклу; смoтрю телевизор; люблю маму; Тв. п.: играть с кошкой, с
братом; бутербрoд с сыром; П. п.: кататься на лыжах; учиться в школе;
песня о ёлочке;
•omadussõna:
ainsus, mitmus; mees-, nais-, kesksugu; ühildumine nimisõnadega arvus,
soos, käändes; võrdlusastmed;
•arvsõna: põhi- ja
järgarvud; ühildumine nimisõnadega год/лет, час, рубль, крона;
•asesõna:
ühildumine nimisõnadega; isikulised asesõnad (я, меня, мне); omastavad
asesõnad (м ой, твой, его, наш, ваш, их); näitavad asesõnad (то, этот,
тот); eitavad asesõnad (никто, ничто); küsivad asesõnad (кто, что,
чей, где, когда, куда);
•tegusõna:
pöörded, tegevusnimi; ainsus, mitmus; olevik, minevik, liht- ja
liittulevik; lõpetamata/lõpetatud tegevus; käskiv kõneviis;
liikumisverbid (nt идти, ходить, ехать, ездить, бегать, бежать);
•määrsõna:
ajamäärsõnad (когда, никогда, давно); kohamäärsõnad (тут, там, здесь,
близко, далеко, высoко); viisimäärsõnad (бысmро, хорошо, здoрово,
плохо);
•eessõna: в, на, из, у, к, о;
•sidesõna:
sagedamini kasutatavad sidesõnad (и, а, что);
•tähestik;
•hääldamine
ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige
artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine):
kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja sisisevad
häälikud ж, ш, ч, ц, щ, с, з; helilised/helitud,
peenendatud/peenendamata kaashäälikud; märgi ъ kasutamine (koht ja
eesmärk); täishäälikud е, ё, ю, я; rõhulised ja rõhuta täishäälikud;
ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja rõhuta silbid, sõna-
ja lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja
küsilauses (küsisõnaga ja ilma);
•kirjavahemärgid:
punkt, koma, küsi- ja hüüumärk.
2.2.4. Prantsuse keel:
•nimisõna: sõnade naissoo- ja meessoovormi
ning mitmuse moodustamine (põhireegel);
•artikkel: määrav ja
umbmäärane artikkel ainsuses ja mitmuses; elideerunud ja
kontraheerunud artikkel; osaartikkel du, de la ;
•omadussõna:
omadussõna naissoo- ja meessoovormi üldjuhud ning peamised erandid: beau
(bel), belle (nouveau), nouvel, nouvelle jt; mitmuse moodustamine
(põhireegel); näitav omadussõna ce, cet, cette, ces
; omastav omadussõna mon, ma, mes, ton, ta, tes jt;
omadussõna võrdlusastmed (reeglipärased ja ebareeglipärased vormid);
•arvsõna:
põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aastaarv;
•asesõna:
isikulise asesõna rõhuta ja rõhulised vormid je -
moi, tu - toi jt; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (
le; lui) ning nende kasutamise põhireegel; umbisikulised
asesõnad väljendites, näiteks il y a, il pleut, ēa va
; umbisikuline asesõna on;
•tegusõna: I, II, III rühma
enamkasutatavate tegusõnade pööramine olevikus, minevikus (
passé composé, imparfait, passé immédiat) ja
tulevikus (futur simple, futur immédiat); käskiv kõneviis;
enesekohased tegusõnad; oleviku kesksõna ( participe
présent );
•eessõna: enamkasutatavad eessõnad devant,
derrič re, sur, sous jt;
•määrsõna: määrsõna
võrdlusastmete moodustamise põhimõte (vite, plus
vite, le plus vite); hulgamääruslikud sõnad peu
de, beaucoup de, plus de ;
•lauseõpetus: liht- ja liitlause;
jutustav lause, eitav lause, küsilause (kas- küsimuse
esitamine, inversiooniga ja inversioonita küsimus);
•õigekiri:
etteütluse kirjutamine õpitud teksti järgi.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja kuulamisel:
•saab aru õpitud sõnavara
ulatuses tekstidest, lauludest, samuti passiivset sõnavara
sisaldavatest tekstidest;
•mõistab konteksti abil neis esinevaid
üksikuid tundmatuid sõnu;
•oskab eristada kuulatavast
tekstist vajalikku informatsiooni;
•eristab selgelt kuni kolme
vestluses osaleva inimese kõnet.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab kõnelemisel:
•vestelda ja
vastata küsimustele õpitud temaatika piires;
•õpitud
sõnavara piires rääkida igapäevastest tegevustest ja harrastustest;
•võrrelda
oma perekonda sõbra perekonnaga, oma koolielu teiste omaga;
•küsitleda
oma kaaslast ja saadud infot edasi anda;
•väljendada ja põhjendada
oma arvamust;
•kasutada õpitud fraase õige intonatsiooniga;
•
kirjeldada pilte;
• hääldada kõiki võõrhäälikuid korrektselt.
3.3. 6. klassi lõpetaja lugemisel:
•oskab leida tekstist
olulist;
•saab aru kuni 2% tundmatuid sõnu sisaldavatest
lühitekstidest, kasutades piltide, konteksti või sõnaraamatu abi;
•on
tuttav erinevate lugemisstrateegiatega.
3.4. 6. klassi lõpetaja oskab kirjutamisel:
•täita aadressi ja
isiklikke andmeid nõudvat ankeeti;
•eeskuju järgi kirjutada
küllakutset, õnnitlus- ja tänukaarti;
•kirjutada
sõbrale kirja ja elektronkirja, kasutades õpitud keelendeid;
•lõpetada
lauseid ja fraase;
•kirjutada lühijutukesi;
•kirjutada
õpitud teksti põhjal etteütlust ja seda parandada.
4. peatükk
VÕÕRKEELTE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Kõigi osaoskuste kompleksne arendamine on õpetaja jaoks primaarne. Õpimotivatsiooni arendamiseks ja säilitamiseks kasutab õpetaja erinevaid metoodilisi võtteid, nt paaris- ja rühmatööd, intervjueerimist, rollimänge. Oluline on, et õpilased omandaksid võõrkeele õppimiseks vajalikud õpistrateegiad, et jõuda iseseisva õppimiseni. Taotluseks on, et õpilane loeks ja kuulaks ka õppetööst vabal ajal võõrkeelset (adapteeritud) laste- ja noorsookirjandust, jõukohaseid teabe-, tarbe- ja meediatekste (TV- ja raadiosaated, ajakirjandus, Internet jm). Loetu ja kuulatu kaudu õpib õpilane kontekstist tuletama sõnade ja väljendite tähendust.
1.2. Kuulamisoskuse arendamiseks õpitakse kasutama erinevaid kuulamisstrateegiaid, olulise eristamist ebaolulisest ning mõtteliste seoste loomist. Oluline on varem õpitu rakendamine.
1.3. Lugemisoskuse arendamiseks õpitakse ära tundma erinevaid tekstiliike ja neis teatud laadi informatsiooni eeldama. Õpitakse kasutama erinevaid lugemisstrateegiaid (globaalne, selektiivne, detailne lugemine).
1.4. Kõnelemisoskuse arendamisel tegeldakse pidevalt õige intonatsiooni ja häälduse arendamisega, harjutatakse vestlus- ja sidusa teksti esitamise oskust ning selleks vajalikke strateegiad.
1.5. Kirjutamisoskuse arendamine algab elementaarsetest ülesannetest (lünkade täitmine, sõnastikust õige sõna leidmine ja kirjutamine jms). Kirjutamisoskus eeldab teatud sõnavara ja keelestruktuuride valdamist, samas ka kirjaliku tekstiloome põhietappide (teksti kirjutamine, kavandamine ja viimistlemine) õpetamist.
2. Õppesisu
2.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
2.1.1. MINA: iseloom, huvid, võimed, oskused, harjumused, tervis.
2.1.2. PEREKOND JA KODU: suhted perekonnas, ühistegevused, taskuraha.
2.1.3. SÕBRAD: erinevad iseloomud; suhted sõpradega: sõnapidamine, sõprus, ausus, usaldus, konfliktid ja nende lahendamine.
2.1.4. KESKKOND, KODUKOHT, EESTI: ilmastik, keskkonnasõbralik käitumine; kodukoht, kultuuritavad ja -kombed; Eestimaa loodus ja vaatamisväärsused.
2.1.5. MAAILM: Euroopa maad: riigi nimi, pealinn, rahvused, keeled.
2.1.6. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: sümbolid, kultuuritavad, kombed.
2.1.7. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: kodused majapidamistööd; söömine kodus ja väljaspool kodu; liiklemine.
2.1.8. ÕPPIMINE JA TÖÖ: kool ja klass, õpioskused, edasiõppimine, kutsevalik, tulevane töö.
2.1.9. HARRASTUSED JA KULTUUR: kino, teater, ilukirjandus, kollektsioneerimine; meedia: televisioon, raadio, ajakirjandus, Internet.
2.2. Keeleteadmised
2.2.1. Inglise keel:
•nimisõna: erandlik mitmus, omastav kääne,
ainsuslikud ja mitmuslikud sõnad;
•artikkel: umbmäärane ja
määrav artikkel, artikli puudumine, enamkasutatavad väljendid
artiklitega ja ilma, artikli kasutamine isikunimede ja geograafiliste
nimedega;
•omadussõna: omadussõnade võrdlemine (võrdlusastmed,
tarindid not…enough to, too…to),
omadussõnade kasutamine rahvusest ja kodakondsusest rääkides;
•arvsõna:
põhi- ja järgarvud, kuupäevad, aastaarvud, telefoninumbrid, protsent;
sidesõna and arvsõnades; arvsõna 0 erinev
lugemine;
•asesõna: enesekohased asesõnad; siduvad asesõnad that,
who, whom, whose, which; omastavate asesõnade absoluutvormid mine,
yours; rõhutavad ja siduvad asesõnad; much/many,
little/few ; asesõnad one, each other, none of them, all
of them, some of them ;
•tegusõna: reeglipärased ja
ebareeglipärased tegusõnad; ajavormid Present Simple,
Past Simple, Future Simple, Present Progressive, Past Progressive,
Present Perfect, Past Perfect, modaalverbid can, may, must =
have to, should, would; kaudne kõneviis, aegade ühildumine, Future
in the Past ; passiiv: Present Simple, Past Simple; käskiv
kõneviis; tarind to + infinitiiv, -ing- vorm
(Gerund);
•määrsõna: moodustamine, võrdlemine, määrsõnad ilma
lõputa -ly;
•sidesõna: if, because,
therefore, after, before, until, as soon as, both…and, (n)either…(n)or
;
•eessõna: ajamäärustes kasutatavad eessõnad at,
after, before, between, in, on, for, until/till, since, from…to/till,
by, past; kohamäärustes esinevad eessõnad in,
at, on, up, under, above, behind, in front of, between, to, into,
towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite,
round, next to/beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by,
on, in, with, without; enamkasutatavad eessõnalised väljendid look
at, wait for, take part in jt;
•lauseõpetus: sõnajärg jaatavas,
küsivas ja eitavas lauses; lühivastused; aja- ja sagedusmäärsõnade
ning viisi- ja kohamääruste asetus lauses; it ja there
lause algul;
•sõnatuletus: ees- ja järelliited un-,
dis-, re-, im-, -able, -(t)ion, -ly, -iful, -less;
•õigekiri:
suur ja väike algustäht; nimisõna mitmuse lõpud, omadussõna
võrdlusastmed; arvsõnad; määrsõnad; kirjavahemärgid: punkt, küsimärk,
hüüumärk, ülakoma.
2.2.2. Saksa keel:
•nimisõna: õpitud nimisõnade ainsus ja mitmus;
nimisõna käänamine (Nominativ, Akkusativ, Dativ,
Genitiv);
•artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel,
nullartikkel (artikli puudumine) pärisnimede ees; artikli kasutamise
tähtsamad juhud;
•omadussõna täiendina (ühildumine nimisõnaga)
ja öeldistäitena (muutumatu tüvevorm), võrdlusastmed; omadussõna
käänamine määrava artikliga (Akkusativ, Dativ);
•arvsõnad
ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud; kellaaeg, kuupäev, aasta, pikkus,
kaal, kaugus; protsendid;
•asesõna: isikulised asesõnad (
ich, du, er, sie, es, wir, ihr, sie, Sie) ja nende käänamine (
Nominativ, Akkusativ, Dativ); omastavad asesõnad ( mein,
dein , sein, ihr, unser, euer, ihr (3.P.Pl.); Ihr),
nende kasutamine ja käänamine (kõigis käänetes); näitavad asesõnad (
dieser, diese, dieses); umbisikuline asesõna es;
umbmäärased asesõnad (einer, keiner, man,
niemand, etwas, nichts, alles); küsivad asesõnad; siduv asesõna der,
die, das ( Nominativ, Akkusativ);
•tegusõna:
põhitegusõnad ja abitegusõnad (haben, sein, werden);
modaaltegusõnad ( können, müssen, wollen, dürfen, sollen, mögen
), nende põhitähendused ja kasutamine infinitiiviga; mögen
põhiverbina; enesekohased tegusõnad, tegusõnad lahutatavate ja
lahutamatute eesliidetega; tegusõna pööramine kindla kõneviisi
aktiivis: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad;
ajavormide ( Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futurum)
moodustamine (abiverbide haben/sein kasutamine perfekti
moodustamisel) ja kasutamine; Passiv, Präsens, Präteritum
;
•konjunktiivi kasutamine soovlausetes ( Konditional I);
•käskiv
kõneviis (Imperativ): moodustamine ja kasutamine;
•kasutatavamate
tegusõnade rektsioon;
•määrsõna: tähtsamad kohta, aega ja
viisi väljendavad määrsõnad;
•eessõna: eessõnad
daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über, unter,
vor, zwischen); daativiga ( aus, bei, mit, nach, seit, von, zu);
akusatiiviga (durch, für, gegen, ohne, um);
•sidesõna:
rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (
und, oder, aber, doch, denn, deshalb); alistavad sidesõnad (dass,
als, wenn, weil);
•lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja
küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (
finite Verbform) asukoha järgi: verb teisel, esimesel ja viimasel
kohal; liitlause; rindlaused sidesõnadega und, oder, aber,
doch, denn deshalb; põimlaused sidesõnadega weil,
dass, als, wenn;
•sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; ees- ja
järelliited (prefiksid ja sufiksid); arvsõnade tuletusliited;
•tähestik;
•õigekiri:
suur ja väike algustäht; punkt, küsi- ja hüüumärk lause lõpus, punkt
järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses.
2.2.3. Vene keel:
•nimisõna: käänamine ainsuses ja mitmuses:
meessoost nimisõnad (дом, слон; папа; дядя; конь, день; мяч; музей);
naissoost nimisõnad (мама, тетя, тетрадь; семья; экскурсия); kesksoost
nimisõnad (окно; поле; белье; знание). Eessõna + nimisõna käändeline
vorm;
•omadussõna: kvantitatiivsed, objektiivsed ja omastavad
omadussõnad; käänamine ainsuses ja mitmuses: meessoost omadussõnad
(простой, красивый, летний); naissoost omadussõnad (красивая; летняя);
kesksoost omadussõnad (красивое; летнее); omadussõna lühivorm (mees-,
nais-, kesksugu; mitmus); ühildumine nimisõnadega soos, arvus ja
käändes; võrdlusastmed (lihtsamad vormid);
•arvsõna
ja mõõtühikud: põhiarvud, järgarvud; arvsõnade käänamine
(enamkasutatavad käänded); kellaaeg, kuupäev, pikkus, kaal; maksumus;
järgarvude ühildumine nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
•asesõna:
isikulised asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses); omastavad
asesõnad (ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes); näitavad
asesõnad (käänamine ainsuses ja mitmuses, ühildumine nimisõnadega
soos, arvus, käändes); eitavad ja küsivad asesõnad (enamkasutatavad
vormid);
•tegusõna: enesekohased tegusõnad; rektsioon; eesliited;
tegusõnade pööramine ainsuses ja mitmuses: enamkasutatavad I ja II
pöördkonna tegusõnad; enamkasutatavad liikumist näitavad tegusõnad
(eesliidetega ja ilma): идти/ходить, ехать/ездить, бежать/бегать,
летать/лететь, плыть/плавать, нести/носить;
•ajavormid:
olevik, minevik, liit- ja lihttulevik. Minevik: lõpetamata tegevus: a)
tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt вчера я смотрел
телевизор); b) tegevuse protsessi väljendamine (nt этот дом строился
целый год); c) korduv tegevus (nt летом я каждый день загорала);
lõpetatud tegevus: a) tegevuse tulemus (nt купили магнитофон); b)
tegevus, mis on viidud lõpuni (nt я дописала письмо); minevikus
tegusõnade ühildumine nimisõnadega soos ja arvus. Liittulevik:
lõpetamata tegevus: a) korduv tegevus (nt я буду ходить сюда часто);
tõsiasja nentimine, olenemata lõpptulemusest (nt я буду читать книгу).
Lihttulevik: lõpetatud tegevus: a) tegevus, mis kindlasti viiakse
lõpuni (nt я допишу письмо); b) tegevus, mis kindlasti toimub (nt я
пойду к врачу завтра); c) järjepidev tegevus (nt сначала я выучу
уроки, а потом пойду в кино). Käskiv kõneviis. Aluse ja öeldise
ühildumine;
•määrsõna: koha-, aja-, määra- ja viisimäärsõnad;
määrsõnadevõrdlusastmed;
•eessõna: в, на, с,
из, у, о, для, за, к, вокруг, недалеко от, напротив, без, через,
около, по (гулять по городу);
•sidesõna:
üldkasutatavad sidesõnad liht- ja liitlauses;
•lauseõpetus:
lihtlaused, liitlaused;
•sõnatuletus: nimi-, omadus-, määr- ja
tegusõnade enamkasutatavad tuletusliited;
•tähestik;
•hääldamine
ja õigekiri: vene keele häälikute ja häälikuühendite õige
artikulatsioon ja märkimine kirjas (tähe ja hääliku ühteviimine):
kergesti segiminevad tähed р, п, и, в, с, х; susisevad ja sisisevad ж,
ш, ч, ц, щ, с, з; helilised/helitud, peenendatud/peenendamata
kaashäälikud; helilised kaashäälikud sõna lõpus ja helitu ees; helitud
kaashäälikud helilise ees; märkide ь ja ъ kasutamine (koht ja
eesmärk); täishäälikud е, ё, ю, я; rõhulised ja rõhuta täishäälikud;
ж-, ш-, ц-, ч-, щ-ga algavad silbid; rõhulised ja rõhuta silbid, sõna-
ja lauserõhud; intonatsioon jaatavas (jutustavas), eitavas ja
küsilauses (küsisõnaga ja ilma); suur ja väike algustäht; käänd- ja
pöördsõnade lõpud; eesliidete ja eessõnade õigekiri; enamkasutatavate
arv- ja asesõnade õigekiri; kirjavahemärgid liht- ja liitlauses.
2.2.4. Prantsuse keel:
•nimisõna: kordamine; nimisõnade soo
määramine (järelliite, lõpusilbi või sõna tähenduse kaudu); sõnade
ainsus ja mitmus;
•artikkel: artikli kasutamine; terviku ja osa
märkimine artikliga; artikli puudumine ja ärajätmine;
•omadussõna:
tüüpiliste naissoo- ja meessoovormide määramine, mitmuse moodustamine;
tüvemuutusega omadussõnade võrdlusastmed bon,
meilleur, -e, le meilleur, la meilleure jt;
•arvsõna: kordamine;
•asesõna:
omastav asesõna (pronom possessif) le mien, la mienne,
le tien, la tienne jt; näitav asesõna ( pronom
démonstratif) celui, celle, ceux, celles ja nende
liitvormid; neutraalne asesõna ce, cela, ceci ;
umbmäärased asesõnad (pronom indéfini) tout,
toute, tous, toutes, personne, rien, quelque chose; siduvad
asesõnad (pronom relatif) qui, que, dont, duquel
jt; asesõna sihitise ja sihitismäärusena (complément
d’objet direct, indirect) süvendatult (je te la
donne, il le lui montre etc ), neutraalne le (je le lui dis,
elle me l’a promis jt); küsivad asesõnad (pronom
interrogatif ) qui? qui est-ce qui? que? qu’est-ce qui? quoi?
jt, liitvormid lequel? lesquels? laquelle? lesquelles?;
määrsõnalised asesõnad en, y ja nende
kasutamisjuhud;
•tegusõna: tingiv kõneviis (
conditionnel), enneminevik (plus-que-parfait), kahtlev
kõneviis olevikus ja minevikus (subjonctif présent et passé
), lihtminevik (passé simple) äratundmise tasemel;
ülevaade õpitud ajavormidest; küsimuse moodustamine;
•eessõna:
ą, de, en, pour, par, dans kasutamine;
•määrsõna: liht-
ja liitmäärsõnad bien, mal, demain, hier, loin, prčs etc;
ment -liitelised määrsõnatuletised, nende moodustamine ja
kasutus lauses;
•sõnatuletus: ees- ja järelliited;
•lauseõpetus:
küsimuse moodustamine; rõhutavad laused c’est...qui /
que..., ce sont...qui / que...; käsklaused (sh enesekohaste
tegusõnadega); tingimuslaused.
3. Õpitulemused
3.1. Kuulamisel mõistab põhikooli lõpetaja kuuldu sisu, kasutades vastavalt kuulamisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või detailset kuulamist.
3.2. Kõnelemisel põhikooli lõpetaja:
•oskab esitada
lihtsat seotud teksti käsitletud temaatika piires loetu, kuuldu või
kogetu edasiandmiseks järgmises vormis: teade, kokkuvõte,
lühireferaat, (ümber)jutustus, (pildi, ruumi, isiku-) kirjeldus;
•osaleb
vestluses, mis võib toimuda suunatud vestluse, suhtlussituatsiooni,
rollimängu, intervjuu vormis.
3.3. Lugemisel mõistab põhikooli lõpetaja loetu sisu, kasutades vastavalt lugemisülesandele või vajadusele globaalset, selektiivset või detailset lugemist.
3.4. Kirjutamisel oskab põhikooli lõpetaja kirjutada lihtsat seotud teksti: isiklik kiri, õnnitlus-, tervitus-, tänukaart, küllakutse, teade, lihtne tarbekiri, (kirjeldav, jutustav) lühiessee; lühireferaat.
6. peatükk
VÕÕRKEELE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi võõrkeeleõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
vähemalt ühe võõrkeele tasemel, mis on vajalik era- ja tööalaseks
suhtluseks (iseseisva suhtlemise tase, Euroopa Nõukogu B2 tase);
•huvitub
võõrkeelte õppimisest, on võimeline enesetäiendamiseks võõrkeeltes;
•suudab
omandatud keeleoskust iseseisvalt edasi arendada ja teisi võõrkeeli
juurde õppida;
•kasutab, täiendab ja arendab omandatud
õpiviise ja -võtteid;
•omandab lugemisvilumuse, mõistab
ja oskab tõlgendada erinevaid tekste (ilukirjanduslik,
populaarteaduslik jne), oskab kasutada seletavat sõnaraamatut;
•julgeb
ja oskab suhelda õpitavates võõrkeeltes;
•suudab aru
saada erinevate inimeste võõrkeelsest kõnest ja vestlusest;
•oskab
ennast kirjalikult väljendada õpitud temaatika piires;
•tunneb
õpitavate keelte maade kultuurile iseloomulikke käitumis- ja
suhtlusnorme, nende kasutamist kõnes ja kirjas;
•tunneb huvi
õpitavate keelte maade kultuuri ja kirjanduse vastu.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumiõpilane on omandanud vajalikud õpioskused iseseisvaks tööks ja jätkab nende täiendamist. Gümnaasiumiastmes suureneb õpilase individuaalsete õppeülesannete osakaal, sealhulgas lisandub tunniväline lugemine.
2.2. Põhikooliastmes omandatud töövõtetele (rühma-, paaristöö, rollimängud, intervjuud, projektid) lisanduvad uurimuslikud õppeülesanded, mis suunavad õpilase otsima informatsiooni erinevatest võõrkeelsetest teabeallikatest, sh Internetist.
3. Õppesisu
3.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad
3.1.1. MINA: mina isiksusena teiste seas, eripära, võimed, eelistused, tugevused ja nõrkused.
3.1.2. PEREKOND JA KODU: abielu ja perekond, rollid perekonnas, õigused ja kohustused, kodu ja kasvatus, perekonna eelarve.
3.1.3. SÕBRAD: sõpruskonnavälised suhted; sotsiaalsed probleemid.
3.1.4. KESKKOND, EESTI, MAAILM: loodus ja looduskaitse, loodusrikkused, kliima, maa ja linn, urbaniseerumine; Eesti valitsemiskord, majandus, kultuuritavad, rahvusvahelised suhted.
3.1.5. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: valitsemiskord, kultuur, rahvusvahelised suhted.
3.1.6. IGAPÄEVASED TEGEVUSED: tervislikud eluviisid, toitumine, suhtlemine teeninduses, abiandmine õnnetuses.
3.1.7. ÕPPIMINE JA TÖÖ: haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja õpitava keele maades, õpioskused ja eksamitehnikad; töö ja tööpuudus, tehnika areng.
3.1.8. HARRASTUSED JA KULTUUR: spordialad, looming, kultuuritegelased, reklaam ja selle roll, infoühiskond ja selle probleemid.
3.2. Keeleteadmised
3.2.1. Inglise keel:
•nimisõna: liigid, üld- ja pärisnimede
kasutamine, loendatavad ja loendamatud nimisõnad, liitnimisõnad,
nimisõnalised fraasid ja nende kasutamine; abstraktsed nimisõnad;
omastav kääne, kahekordne omastav kääne a friend
of theirs; ainsuse ja mitmuse kasutamise erijuhud all, every,
whole, none of jt;
•artikkel: artikli kasutamine üld- ja
pärisnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega; artikli
asendajad; erandid; artikli puudumine; väljendid umbmäärase artikliga,
määrava artikliga, ilma artiklita;
•omadussõna: -ing-,
-ed-lõpulised (kesksõnalised) omadussõnad; täiend- ja
öeldistäiteline omadussõna; omastavad ja näitavad omadussõnad;
liitomadussõnad; omadussõna tegusõna järel; so
ja such, enough ja too kasutamine; sõnajärg mitme
täiendsõna puhul; võrdlusvormid (not) as...as, not
enough to..., too...to; the + omadussõna the elderly;
eritüvelised võrdlusastmed; little + loendatav /
loendamatu nimisõna; omadussõna + to -infinitiiv / that
osalause : I’m happy to see them again / He was happy that they
were coming to the party;
•arvsõna: lihtmurrud, kümnendmurrud,
aritmeetilised põhitehted, erinevad mõõtühikud;
•asesõna:
umbmäärased asesõnad some, any, no, many, much, a
few, a lot of, one, every, each, all, both, another, (the)
other(s)either, neither ; umbisikulised asesõnad it, there
;
•tegusõna: kõneviisid; aktiiv ja passiiv: aktiivi ajavormid Present
Perfect Progressive, Past Perfect Progressive, Future Perfect,
passiivi ajavormid Present Progressive, Present Perfect, Past
Progressive, Past Perfect, Future Simple;
•tegusõna tüübid,
põhivormid; modaalverbid can, could, may, might, must /have
to, mustn’t, ought to, shall, should, will, would, need, needn’t, used
to + infinitiiv ja nende kasutus; tingimuslaused (Conditional
I, II, III); ajamääruslaused; tegusõna mittepöördelised vormid:
tegevusnimi ja konstruktsioonid (sihitis infinitiiviga, for-tarind
infinitiiviga); gerundium (-ing-vorm) tegusõnade ja eessõnade
järel, aluse ja sihitisena; oleviku ja mineviku kesksõna (
the Participle), konstruktsioonid: sihitis kesksõnaga ja iseseisev
kesksõnaline tarind; aegade ühildumine kaudses kõnes;
•määrsõna:
määrsõna liigid, funktsioonid, struktuur; määrsõna koht lauses;
mitmetähenduslikud määrsõnad badly, rather,
right, shortly, so, still; kahe erineva vormiga määrsõnad loud/loudly,
quick/quickly, cheap/cheaply jt; omadussõnadega vormilt
ühtelangevad määrsõnad fast, hard, late,
little, long, loud, much, right, well jt; eessõnadega vormilt
ühtelangevad määrsõnad about, along, but, by,
off, round, since jt; partiklitega ühtelangevad määrsõnad about,
along, away, by, down, in, off, on, out, over, through, up jt;
sidesõnadega ühtelangevad määrsõnad after,
before, but, since, when, where;
• eessõna: ajamäärustes
esinevad eessõnad after, before, between, in, on, for, until,
till since, from...to /till, by; kohamäärustes esinevad eessõnad in,
at, on, up, near, under, above, behind, in front of, between, to,
into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through,
opposite, round, next to /beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by,
on, in, with, without; eessõnalised fraasid at the
beginning of, by means of jt; nimi- ja omadussõnad, mis nõuavad
enda ees teatud eessõna by car, for sale, at last jt;
nimi-, omadus- ja tegusõnad, mis nõuavad enda järel teatud eessõna advice
on, afraid of, belong to;
•lauseõpetus: kõrvallaused; fraaside
ja lausete ühendamine; it ja there lause algul;
teksti seostamine tervikuks (cohesion); idioomid keeles;
•sidesõna:
siduvad sidesõnad as well as, besides, moreover, not
only...but also; vastandavad sidesõnad however,
nevertheless, only, still, yet; põhjuslik sidesõna for;
järelduslikud sidesõnad consequently, then, therefore;
alus-, sihitis- ja öeldistäitelauseid alustavad sidesõnad that,
if, whether, who, whose, what, which, whoever, whatever, whichever,
how, when, where, why, however, whenever, wherever;
ajamääruslauseid alustavad sidesõnad as, when,
after, before, since, until/till, whenever, while, as long as, all the
time, by the time; viisimäärust alustavad sidesõnad how,
however, the way; võrdlusmääruslauseid alustavad sidesõnad as
if, like; kordav sidesõna the...the;
otstarbemääruslauseid alustavad sidesõ nad in order
+ to + infinitiiv; põhjusmääruslauseid alustavad sidesõnad since,
now ; tagajärjemääruslauseid alustav sidesõna so;
tingimusmääruslauseid alustavad sidesõnad even if,
in case, once, providing, on condition, supposing;
mööndusmääruslauseid alustavad sidesõnad although,
even if; piiramist ja varutingimust väljendavaid määruslauseid
alustav sidesõna except that;
•sõnatuletus:
sõnade liitmine; ees- ja järelliited; tähtsamad nimisõnu tuletavad
järelliited - er/-or, -ist, -ics,- ism, -ion/-ation, -ing,
-ness, -let, -ment, -ee, -dom, -ence/-ance, -ess, -hood, -ity, -ship,
-th; tähtsamad omadussõnu tuletavad järelliited -able,
-al, -ed, -en, -ent/-ant, -ful, -ic, -ish, -ive, -less, -ous, -ly, -y,
-ward; tähtsamad omadussõnu tuletavad eesliited anti-,
non-, post-, pre-, un-, in- (im-, il-, ir-) ; tähtsamad tegusõnu
tuletavad järelliited -ate, -en, -fy/-ify ; tähtsamad
tegusõ nu tuletavad eesliited co-, counter-, de-, dis-, ex-,
fore-, inter-, mis-, over-, out-, pre-, re-, sub-, trans-, un-, under-;
•õigekiri:
lühivormid; sõnade kokku- ja lahkukirjutamise põhijuhud; liidetega
vormid; sõnade poolitamine; koma kasutamise põhijuhud.
3.2.2. Saksa keel:
•nimisõna soo määramine
(rakendamine/aktiivselt); nimisõna mitmuse moodustamise tüübid,
homonüümsete nimisõnade mitmus (passiivselt); ainult ainsuses või
mitmuses kasutatavad nimisõnad; nimisõna käändkonnad (aktiivselt);
•artikkel:
umbmäärane ja määrav artikkel, artikli puudumine; artikli kasutamine
üldnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega, geograafiliste
ja isikunimedega (aktiivselt);
•omadussõna öeldistäite ja
täiendina; võrdlusastmed; als ja wie
kasutamine; omadussõna substantiveerimine; kää namine (aktiivselt);
•
arvsõnad ja mõõtühikud (aktiivselt);
•asesõna:
isikuliste, omastavate, näitavate (dieser, jener, der) ja
siduvate ( der, die, das) asesõnade käänamine (
Nominativ, Akkusativ, Dativ) ja kasutamine; umbisikuline asesõna es
kindlates väljendites; umbmäärased asesõnad man
, jeder, jemand, niemand, etwas, nichts, alle(s) (aktiivselt);
•tegusõna:
reeglipäraste ja ebareeglipäraste tegusõnade põhivormid, enesekohaste
tegusõnade pööramine indikatiivi aktiivi kõigis ajavormides
(aktiivselt); modaaltegusõnade tähendus, kasutamine infinitiiviga ja
põhiverbina (aktiivselt); modaalverb + infinitiiv – perfekti
moodustamine (passiivselt);
•indikatiivi aktiivi ajavormide
Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I
moodustamine ja kasutamine (aktiivselt);
•käskiv kõneviis:
moodustamine ja kasutamine (aktiivselt);
•konjunktiivi aktiivi
vormide Präsens, Präteritum ja Konditional I moodustamine;
konjunktiivi kasutamine soovide ja võimalikkuse väljendamiseks,
viisakates küsimustes, irreaalsetes tingimus- ja võrdluslausetes
(aktiivselt);
•passiiv: Vorgangspassiv, Zustandspassiv
(Präsens, Präteritum ) (aktiivselt); von ja durch
kasutamine kolmeliikmelises isikulises passiivis (passiivselt);
•infinitiivi
kasutamine partikliga zu ja ilma; infinitiivkonstruktsioonid um...zu,
ohne...zu, haben...zu, sein...zu ; infinitiivi substantiveerimine
(aktiivselt);
•kesksõnad Partizip I ja Partizip
II (passiivselt);
•tegusõnade rektsioon (aktiivselt);
•eessõna:
eessõnad daativi ja akusatiiviga ( an, auf, hinter, in, neben,
über, unter, vor, zwischen); eessõnad daativiga (aus,
außer, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit, von, zu;
eessõnad akusatiiviga (bis, durch, für, ohne, um, gegen,
wider, entlang ); eessõnad genitiiviga (außerhalb,
innerhalb, trotz, während, wegen (aktiivselt); ( anhand,
anläßlich, anstelle, aufgrundseitensdiesseits, jenseits, oberhalb,
unterhalb, statt) (passiivselt);
•määrsõna: koha-, aja-,
viisi-, hulga- ja põhjusmäärsõnad; määrsõnadevõrdlusastmed;
•lauseõpetus:
lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lauseliikmed (alus,
öeldis, sihitis, määrus, täiend); lausemudelid öeldise pöördelise
vormi asukoha järgi; verb esimesel, teisel ja viimasel kohal;
liitlause: rindlause ja rinnastavad sidesõnad und,
sowohl...als auch, entweder...oder, sonst, aber, doch, sondern,
dagegen, denn, nämlich, deshalb, deswegen, darum, also
(aktiivselt); nicht nur…sondern auch, weder…noch
(passiivselt); alistavad sidesõnad dass, als, wenn, weil
(aktiivselt);
•modaalsed abisõnad hoffentlich,
leider, vielleicht, wahrscheinlich (aktiivselt);
•sõnatuletus:
liitsõnade moodustamine (liitnimisõnad, liittegusõnad,
liitomadussõnad); nimisõnade järelliited (-er, -ler,
-ner, -ung, -schaft, -heit, -keit); omadussõnade järelliited (-ig,
-lich, -(i)sch, -bar, -los, -sam); nimi- ja omadussõnade eesliited
( Un-, Miss-, un-); tegusõnade lahutamatud eesliited (be-,
ge-, ent-, emp-, er-, ver-, zer-, miss-); tegusõnade lahutatavad
eesliited (ab-, an-, auf-, aus-, bei-, mit-, nach-, vor-, da(r)-,
ein-, fort-, her-, hin-, los-, weg-, zurück) (aktiivselt);
tegusõnade lahutatavad või lahutamatud eesliited (durch-,
über-, um-, unter-) (passiivselt);
•õigekiri: suur ja
väike algustäht; punkt, koma, küsi- ja hüüumärk lause lõpus; koma
loetelus ja lihtlauses (aktiivselt).
3.2.3. Vene keel:
•nimisõna: eessõna + nimisõna käändeline vorm;
pärisnimede käänamine (у Пяйви, с Андресом);
•omadussõna:
ühildumine nimisõnadega soos, arvus, käändes; võrdlusastmed.
Omadussõna öeldistäitena;
•arvsõnad ja mõõtühikud:
arvsõnade käänamine; aasta, kaugus, pindala. Järgarvude ühildumine
nimisõnadega soos, käändes ja arvus;
•asesõna:
asesõnade käänamine;
•tegusõna: sihilised ja sihitud
tegusõnad. Liikumisverbidвезти/возить, вести/водить eesliidetega ja
ilma. Tegusõnade ajavormid. Tähenduslikult lähedaste tegusõnade
rektsioon (nt понимать – что? разбираться – в чем?). Tingiv kõneviis.
Enamkasutatavad tegusõnavormid (говорящий, видевший, читаемый,
проигранный; думая, заметив, написана);
•eessõna:
несмотря на …, за (за какой срок?), в связи с …, из-за, в течение,
между, с …по, с …до, от … до. Eessõnade sünonüümika;
•sidesõnad:
и, да, но; так как, потому что, если, ни …, ни; а также и; как … так
и; не …, а; не только …, но и …;
•lausemoodustus:
ühilduv ja mitteühilduv täiend, üte, liitöeldis ja kesksõna
lihtlauses; liitlause (rind- ja põimlause), kõrvallause (alus-,
sihitis- ja määruslause);
•sõnatuletus: liitsõnade
moodustamine; liited, tunnused;
•õigekiri: käänd- ja pöörsõnade
lõpud. Eesliidete ja eessõnade õigekiri. Enamkasutatavate arv- ja
asesõnade õigekiri. Pärisnimede translitereerimine (Пеэтер, Сааремаа,
Эльва, Египет, Отепяэ);
•praktiline
stilistika ja keelendid: sünonüümid, antonüümid, viited; subjektiivse
hinnangu andmise keelelised vahendid; suhtumist, eesmärki, seisundit
väljendavad keelendid; kõne-, teadusliku, publitsistika- ja ametikeele
stilistilised iseärasused; isikulised ja umbisikulised tarindid
(ученые доказали, что…; учеными доказано, что…); enamkasutatavad
ühiskondlik-poliitilised, üldteaduslikud, meditsiini-, spordi-,
psühholoogia-, sotsioloogia- ja loodusterminid.
3.2.4. Prantsuse keel:
•nimisõna: ebareeglipäraste naissoo- ja
meessoovormide ning mitmuse moodustamine;
•artikkel: artiklisüsteem
prantsuse keeles, artikli kasutamine;
•omadussõna: ebareeglipäraste
naissoo- ja meessoovormide ning mitmuse moodustamine; umbmäärased
omadussõnad (adjectif indéfini) tout, toute,
chaque, autre, mźme, nul, nulle jt;
•asesõna: kogu asesõna
kordamine; umbmäärased asesõnad ( pronom indéfini
) nul, autre, chacun, -e, personne, rien, tout, toute etc;
enesekohane asesõna (pronom réfléchi ) soi;
•tegusõna:
aktiiv ja passiiv; aegade ühildumine; ajavormid passé simple,
passé antérieur, futur antérieur; gerundium e des-vorm
(gérondif), oleviku ja mineviku kesksõna (participe
présent et passé ); tegusõnaline omadussõna (adjectif
verbal); mineviku kesksõna ühildumine (accord du
participe passé); kahtlev kõneviis (subjonctif),
kõneviiside kasutus ( emploi des modes); tegusõna
rektsioon e ühildumine sihitisega;
•eessõna: kordamine;
kindlat eessõna (ą, de, par, pour ) nõudvad tegusõnad;
•määrsõna:
määrsõnade tuletamine omadussõnast.
4. Õpitulemused
4.1. Kuulamisel gümnaasiumi lõpetaja:
•mõistab erinevate
kõnelejate olmeteksti ja telefoni teel edastatud teateid eeldusel, et
need on lähedased standardkeelele;
•suudab jälgida raadio- ja
TV-uudiseid ja -teateid, et saada vajalikku infot;
•oskab eristada
selgelt väljendatud tooni ja suhtumist, panna tähele rõhuasetusi ja
mõttefraase;
•oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust
konteksti abil temale tuntud elementide kaudu;
•teab oma emakeeles
enamkasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid
teadmisi kasutada võõrkeelset teksti kuulates;
•suudab
eristada kuuldu detaile ja järjestada sündmusi;
•suudab
jälgida lühiloengut (5–10 min) ning eristada sellest olulist infot.
4.2. Kõnelemisel gümnaasiumi lõpetaja:
•kasutab
vastavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rütmi ja rõhku;
•oskab
vestelda põhitemaatika ulatuses ning esitada ja põhjendada oma vaateid
ja seisukohti;
•tunneb suhtlusetiketti ja oskab seda kasutada;
•oskab
suhelda võõrkeeles nii vahetult kui ka telefoni teel;
•oskab
vahetada infot, esitada küsimusi ja väljendada oma mõtteid
ühiskondlike probleemide ja sündmuste kohta;
•oskab
vestluses vajadusel kasutada kompensatsioonistrateegiaid.
4.3. Lugemisel gümnaasiumi lõpetaja:
•suudab lugeda
funktsionaalstiililt erinevaid tekste, nende hulgas mitmesuguseid
kasutamisjuhiseid;
•suudab määratleda teksti peaideed (mis on kas
välja öeldud või millele on vihjatud) ja autori eesmärke;
•oskab
leida tekstist vajalikku või huvipakkuvat infot;
•oskab teksti
mõistmiseks kasutada pealkirju, illustratsioone, jooniseid, skeeme,
erinevaid kirjapilte;
•oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust
konteksti abil temale tuntud elementide kaudu (liitsõna
üksikkomponendid ja sõnaliited);
•teab oma emakeeles
kasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi
kasutada võõrkeelset teksti lugedes;
•oskab leida õpitava
võõrkeele vahendusel infot erinevatest allikatest, seda valida ja
kasutada;
•oskab kasutada eriliigilisi sõnaraamatuid ja
teatmeteoseid.
4.4. Kirjutamisel gümnaasiumi lõpetaja:
• os kab
kirjutada teateid, ametlikke ja mitteametlikke kirju;
•oskab loetu
ja kuuldu põhjal märkmeid teha, olulist kokku võtta;
•oskab
täita ankeete ja vastata küsimustikele;
•oskab kirjutada
elulookirjeldust (CV);
•oskab kirjutada kirjeldavaid, analüüsivaid
ja arutlevaid kirjandeid, referaate ja lühiartikleid ajalehele;
•tunneb
õigekirja ja lausemärgistusi, vajadusel oskab neid kontrollida
teatmeteoste abil;
•oskab liigendada ja vormistada erinevaid tekste.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
XI OSA. MATEMAATIKA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Matemaatika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Matemaatika ainekava sisu on määratud matemaatika tähenduse ja funktsioonidega kultuuris ja ühiskonnas. Matemaatikaõpetuse oluline funktsioon üldhariduskoolis on matemaatikateaduse arengu eelduste tagamine.
1.2. Matemaatika ei teeni üksnes iseenese huve. Loogika kui matemaatika põhiline tulemusteni jõudmise viis on saanud tähtsaks vahendiks ka paljudes teistes teadustes, inimtegevuses tervikuna. Inimese täisväärtuslik areng ja toimetulek kaasaegses ühiskonnas ei ole mõeldav loogilise mõtlemise kultuurita. Oskus olukordi loogiliselt analüüsida, jõuda antud faktidest loogiliste arutluste kaudu järeldusteni, eristada olulist ebaolulisest, tõestatut mittetõestatust, oskus järjestada, klassifitseerida, püstitada hüpoteese, neid tõestada või ümber lükata, oskus kasutada analoogiaid – kõike seda ja veel palju muud omandab inimene eeskätt matemaatikaga tegeldes. Siit tuleneb matemaatikaõpetuse teine oluline funktsioon: õpilaste mõtlemisvõime arendamine, loova ja arenguvõimelise isiksuse kujundamine.
1.3. Matemaatika toetab teisi teadusi mitte ainult korrektse mõtlemistehnoloogia, vaid ka keele ja meetoditega. See avaldub eriti uurimisobjekti modelleerimisel ja saadud mudeli analüüsimisel. Järelikult peab matemaatikaõpetus täitma ka teatavat metodoloogilis-kommunikatiivset funktsiooni, tagama nii keele kui ka meetodi, mis võimaldavad teistes õppeainetes normaalselt edasi jõuda.
1.4. Osa matemaatika tulemustest ja keelest on sedavõrd juurdunud igapäevaellu, et neid valdamata on inimesel mõeldamatu ühiskonnas toime tulla. Seetõttu peab matemaatikaõpetus täitma ka praktilis-rakenduslikku funktsiooni.
1.5. Matemaatikaõpetuse üheks funktsiooniks on õpilase isiksuse arendamine. Matemaatika õppimine arendab püsivust, sihikindlust, kriitilist mõtlemist, loomingulist aktiivsust. Matemaatikaõpetus avab matemaatika seesmise harmoonia, võimaldab tunnetada loogilise mõttekäigu ilu ja elegantsust, soodustab geomeetriliste vormide tajumist. Matemaatika õppimisel kujunevad mitmed vaimse töö oskused ja vilumused: töö planeerimine, ratsionaalsete töövõtete otsing, tulemuste kriitiline hindamine, lühike ning selge väljendusviis jne.
1.6. Matemaatika funktsioonidest õppekavas tulenevad aineõpetuse ülesanded. Matemaatikaõpetuse üks peamisi ülesandeid on arendada õpilaste intuitsioonil ja loogilisel mõtlemisel rajanevat loovust.
1.7. Nii intuitsioon, loogiline mõtlemine kui ka loovus rakenduvad vaid teatava teadmiste, oskuste ja vilumuste süsteemi olemasolul. Seega, matemaatikaõpetuse teine ülesanne on varustada õpilased küllaldase hulga matemaatika-alaste teadmiste, oskuste ja vilumustega. Mõlemad ülesanded eeldavad õpilase seesmist valmidust tegelda ainega. Loovuse arenguks soodsaima pinnase loob olukord, kus õpilane tajub seda valmidust kui omaenese vaba tahet, s.o, kui temas on tekitatud huvi.
1.8. Matemaatika õpetamise kolmas ülesanne ongi äratada ja säilitada huvi matemaatika vastu, luua positiivne suhtumine matemaatikaga tegelemisse ja tagada ühtlasi matemaatikas andekate õpilaste võimete takistamatu areng. See tähendab, et matemaatikat esitatakse üha avarduva ja avatud rakendusliku ainena.
1.9. Matemaatikaõpetuse ülesanded konkretiseeritakse ainekavas
kooliastmeti õpetuse eesmärkide, õppesisu ja õpitulemuste kaudu.
Matemaatika õppematerjali võib tinglikult liigitada alljärgnevalt:
•mõisted;
siia kuuluvad koolimatemaatikas esinevad mõisted ning sümbolid nende
tähistamiseks;
•omadused ja seosed; õpitakse tundma mõistete
definitsioonidest järelduvaid omadusi ning mõistetevahelisi seoseid,
sageli valemi või teoreemina;
•reeglid (eeskirjad) ja valemid;
siia kuuluvad mitmesugused algoritmid, mida tuleb täita, et jõuda
vajaliku resultaadini. Reeglid kujunevad üldistusena konkreetsete
näidete analüüsist, tulenevad definitsioonidest või valemitest;
•protseduurid;
mõistete, omaduste, seoste ning algoritmide teadmine ei tähenda veel
seda, et õpitut osatakse rakendada. Oskused kujunevad tegevuses.
Protseduuride all tuleb mõista tegevust, milles toimub algoritmide
praktiline rakendamine. Selle käigus kasutatakse mõisteid, omadusi,
seoseid ning valemeid. Nii kujunevad oskused ja vilumused.
1.10. Õpilased erinevad oma võimete ning õpimotivatsiooni poolest. Seepärast ei ole kõik õpilased ühtemoodi edukad. Osale õpilastest on matemaatika õppimine raske. Eesmärki aitab saavutada sihikindel töö õppematerjaliga.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•saab
ettekujutuse matemaatika kohast inimtegevuses;
•õpib ümbritseva
maailma esemeid ja nähtusi struktureerima (järjestama, võrdlema,
rühmitama, loendama, mõõtma jne);
•õpib arvutama
peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
•omandab esmase ruumikujutluse;
•õpib
tundma põhilisi tasandilisi ja ruumilisi kujundeid ning oskab
rakendada õpitut praktikas;
•õpib üldistama ja loogiliselt
arutlema;
•õpib reaalsuse situatsioone matemaatiliselt kirjeldama,
analüüsima, lahendama ning tulemusi interpreteerima;
•arendab
oma matemaatilisi võimeid, intuitsiooni ja leidlikkust;
•hakkab
objektiivselt hindama oma matemaatilisi teadmisi ja huve ning arvestab
neid edasise tegevuse kavandamisel;
•tunneb rõõmu matemaatikaga
tegelemisest.
3. Õppetegevus
3.1. Matemaatika õppimisega on koolis haaratud kõik õpilased esimesest kaheteistkümnenda klassini. Algkooli esimeses klassis tugineb matemaatika õppimine arvude tundmisele ja loendamisoskusele, mis on omandatud enne kooli. Samas on esimesel kooliastmel teemati tugev seos loodus- ja inimeseõpetusega, kus sageli esinevad analoogilised alateemad või samad mõisted, nt aja arvutamine kella ja kalendri abil. Veelgi tihedam on nende ainekavade seos teisel kooliastmel ning õpetaja peab sellega arvestama. Matemaatikas on igal kooliastmel õpitav tugevasti seotud eelneval kooliastmel õpituga, seetõttu on oluline õppida matemaatikat pidevalt, lünki jätmata. Ainekava ja õpikute seisukohalt, kuid loomulikult ka õpetamise seisukohalt tähendab see nii kogu koolimatemaatika kursuse kui ka iga kooliastme ja klassi kursuse loogilist järjepidavat ülesehitust.
3.2. Õpitegevus peab olema suunatud õpilase kui isiksuse mitmekülgsele arengule, arvestama õpilase individuaalseid iseärasusi ja võimeid, unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö kujundamise vajadust. Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja vormid, rühmatöö, probleemõpe, projektides osalemine jne. Need on ka tegevused, mille käigus süveneb ja areneb õpilase üldine õpimotivatsioon, mis omakorda tagab matemaatikahuvi säilimise ja arengu.
3.3. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö. Peale tahteliste omaduste arengu tagab see parema arusaamise matemaatikast kui ainest, matemaatika tähtsusest teistes ainetes, matemaatika rollist igasuguses praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev töö matemaatikas mitmesuguste ülesannete lahendamise kaudu, kaasa arvatud avatud ja probleemülesanded. Viimati nimetatute lahendamine nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid need ülesanded on seda väärt, et igas õppeveerandis/tsüklis lahendada vähemalt üks selline ülesanne. Iseseisva töö oskusi ja harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest teabe otsimisega, matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide koostamisega jne. Põhikooli matemaatika tundides on tarvis sobivate teemade juures teha laboratoorseid töid või katseid, et avastada ise mõnd matemaatilist lihtsat tõde, saada kinnitust õpitud teooriale või selleks, et koguda lähteandmeid praktiliste ülesannete lahendamiseks.
2. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUD. Arv kui loendamise tulemus. Seosed suurem, väiksem, võrdne . Võrratus ja võrdus. Arvude järjestamine. Arv 0. Järgarv. Arvude ehitus kümnendsüsteemis: arvu järk, järguühik, järkarv, järguühiku kordne, arvu esitamine järkarvude ja järguühikute kordsete summana, arvu klass, ühe- ja mitmekohalised arvud. Paarisarvud ja paaritud arvud. Arvude liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine 10 000 piires. Liitmise ja lahutamise ning korrutamise ja jagamise vahelised seosed. Võrratuse põhjendamine liitmise abil. Tehete omadused. Liitmise ja korrutamise põhiülesannete õppimine kindla meeldejätmise eesmärgil. Peast ja kirjaliku arvutamise algoritmid. Avaldis. Sulgude kasutamine avaldises. Tehete järjekord. Avaldise väärtus. Tutvumine murdudega 1/2, 1/3, 1/4 ja 1/5. Arvust osa ning osa järgi arvu leidmine. Täht arvu tähisena. Tähe arvväärtuse leidmine võrdustes.
1.2. SUURUSED. Suurus kui mõõtmise tulemus. Pikkuste mõõtmine. Pikkusühikud millimeeter, sentimeeter, detsimeeter, meeter, kilomeeter. Pikkusühikutevahelised seosed. Massi mõõtmine. Massiühikud gramm, kilogramm, tsentner, tonn. Massiühikutevahelised seosed. Mahumõõt liiter. Väärtuste mõõtmine. Kroon ja sent. Käibivad rahatähed ja mündid. Ajamõõdud sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand . Ajaühikutevahelised seosed. Aja arvutamine kella ja kalendri abil. Temperatuuri mõõtmine: termomeeter, selle skaala. Nimega arvude liitmine ja lahutamine (peast ja kirjalikult). Ühe- ja kahetehteliste tekstülesannete koostamine, analüüsimine ja lahendamine.
1.3. GEOMEETRILISED KUJUNDID. Punkt, sirge, sirglõik. Lõigu pikkus. Antud pikkusega sirglõigu joonestamine. Murdjoon, selle pikkus. Kolmnurk, nelinurk, nende tipud, küljed ja nurgad. Täisnurk. Ristkülik ja ruut. Võrdkülgne kolmnurk, selle ümbermõõdu arvutamine ning joonestamine sirkli ja joonlaua abil. Viisnurk. Kuusnurk. Ringjoon ja ring. Ringjoone joonestamine sirkliga. Risttahukas, kuup, kera, silinder, koonus, püramiid, nende vaatlemine ning leidmine ümbruses ja piltidelt. Kuubi ja püramiidi mudeli valmistamine pinnalaotuse kokkukleepimise teel. Ülesandeid tükeldusvõrdsuse kohta tasapinnal ja ruumis.
2. Õpitulemused
2.1. 3. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
•nelja aritmeetilise
tehte komponentide ja resultaatide nimetusi;
•naturaalarvude
järjestust 1-st 10 000-ni;
•naturaalarvude ehitust
kümnendsüsteemis;
•tehete järjekorda avaldises;
•õpitud
mõõtühikuid ja nendevahelisi seoseid;
•kella ja
kalendrit;
•lihtsamaid tasandilisi ja ruumilisi kujundeid (ring,
kolmnurk, nelinurk, ruut, ristkülik, viisnurk, kuusnurk, kera, kuup,
silinder, koonus);
•peast korrutustabelit.
2.2. 3. klassi lõpetaja oskab:
•lugeda ja kirjutada
naturaalarve 10 000-ni;
•määrata arvu asukohta naturaalarvude seas;
•võrrelda
arve;
•peast liita, lahutada, korrutada ja jagada arve 100 piires;
•kirjalikult
liita ja lahutada neljakohalisi arve;
•liita ja lahutada
ühenimelisi arve;
•määrata tehete järjekorda avaldistes;
•leida
võrdustes tähe arvväärtust proovimise teel ning andmete ja otsitava
vaheliste seoste kaudu;
•leida võrratustes tähe arvvä ärtust
proovimise teel;
• koostada ühetehtelisi tekstülesandeid;
•analüüsida
ja lahendada ühe- ja kahetehtelisi tekstülesandeid;
•joonlauda
või sirklit kasutades joonestada etteantud pikkusega sirglõiku,
joonestada kolmnurka, nelinurka ja ringjoont;
•võrrelda sirglõike
mõõtmise teel ja arvutada murdjoone pikkust.
3. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUTAMINE JA MÕÕTMINE. Naturaalarvud. Harilikud murrud, tehted nendega. Kümnendmurrud, tehted nendega. Arvu ruudu ja kuubi mõisted. Kindel arvutusoskus peast, kirjalikult ja taskuarvuti abil. Arvuteooria alged: jaguvustunnused, algarvud, kordarvud, suurim ühistegur, vähim ühiskordne. Protsentarvutus. Mõõtmine ja mõõtühikud (osaliselt kordamine): pikkus, pindala, ruumala, aeg, kiirus, mass, nurk, rahalised väärtused. Ülesannete lahendamine (ka õpilaste kogutud andmetega), milles kajastuvad lihtsamad majandus- ja rahandusküsimused nagu ost ja müük, hoiused, intress. Geomeetriliste kujundite ümbermõõdu, pindala ja ruumala arvutamine. Peamiselt ülesannete kaudu mõnede statistika ja tõenäosusteooria alaste esmaste mõistetega tutvumine: arvandmete kogumine ja süstematiseerimine, sagedustabel, andmete kujutamine diagrammina, aritmeetiline keskmine, kõige sagedamini esinev väärtus, suhteline sagedus, juhuslikkus, tõenäosus. Probleemülesannete lahendamine. Negatiivsed arvud, arvtelg. Arvu absoluutväärtus. Ristkoordinaadid tasandil. Lihtsamad empiirilised graafikud.
1.2. GEOMEETRIA. Tasandigeomeetria mõisted (osaliselt kordamine): punkt, sirge, kiir, lõik; nurk, nurkade mõõtmine ja võrdlemine, nurkade liigitamine; kahe sirge vastastikune asend tasandil; kõrvunurgad, tippnurgad, kolmnurk, kolmnurkade liigitamine, kolmnurga nurkade summa, kolmnurkade võrdsuse tunnused; ristkülik, ruut, ring, ringjoon; ristküliku, kolmnurga ja ringi pindala; ristküliku ja kolmnurga ümbermõõt, ringjoone pikkus. Sektordiagramm. Sirkli, joonlaua, nurklaua ja malli käsitsemine geomeetrilistes konstruktsioonides. Ruumilised kujundid: risttahukas, kuup, kolmnurkne püstprisma, nende pindala ja ruumala. Rakendusliku sisuga geomeetriaülesannete lahendamine. Probleemülesannete lahendamine.
1.3. ALGEBRA. Täht arvu tähisena. Muutuja. Valem. Aritmeetiliste tehete omaduste avaldamine tähelise sümboolika abil. Võrrandi mõiste. Lihtsamate võrrandite lahendamine tehte andmete ja tulemuse vaheliste seoste põhjal. Lihtsamate tähtavaldiste koostamine ning nende väärtuste arvutamine. Probleemülesannete lahendamine.
1.4. LOOGIKA. Mõiste, defineerimine, liigitamine, põhjendamine. Eriomadused, üldomadused; mõni, kõik, ei ükski jm.
2. Õpitulemused
2.1. 6. klassi lõpetaja teab ja tunneb:
•arvude
kümnendsüsteemi, naturaalarve, kümnendmurde ja harilikke murde;
•tehete
järjekorda;
•hariliku murru põhiomadust ja taandamist;
•protsendi
mõistet;
•aritmeetiliste tehete andmete ja tulemuse vahelisi
seoseid;
•ainekavaga määratud mõõtühikuid ning nendevahelisi
seoseid;
•arvtelge ja ristkoordinaadistikku tasandil;
•kolmnurga
sisenurkade summat, kolmnurkade võrdsuse tunnuseid;
2.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
•naturaalarve ning kümnendmurde
lugeda, kirjutada ja järjestada;
•arvutada peast, kirjalikult
ja taskuarvutil naturaalarvudega ja kümnendmurdudega ning rakendada
neid arvutusoskusi tekstülesannete lahendamisel;
•lihtsustada
avaldisi ning arvutada lihtsamate tähtavaldiste väärtusi;
•laiendada
ja taandada harilikku murdu;
•arvutada lihtsamate harilike
murdudega, teisendada kümnendmurde harilikeks murdudeks ja vastupidi;
•leida
ja kasutada arvu pöördarvu;
•lahendada protsentülesannete
põhitüüpe;
•kasutada aritmeetiliste tehete andmete
ja resultaadi vahelisi seoseid lihtsamate võrrandite lahendamisel;
•ülesannete
lahendamisel kasutada mõõtühikutevahelisi seoseid;
•määrata
punkti asukohta koordinaattasandil ja lugeda koordinaattasandil asuva
punkti koordinaate;
•tabeli andmete järgi kujutada lihtsamaid
seoseid graafiliselt;
•graafiku järgi nähtust kirjeldada (nt
aeg–temperatuuri graafik);
•kolmnurki liigitada;
•rakendada
ülesannete lahendamisel kolmnurga nurkade omadust ja kolmnurga
võrdsuse tunnuseid;
•arvutada ristküliku, ruudu ja kolmnurga
ümbermõõtu ning pindala, ringi pindala ja ringjoone pikkust,
risttahuka ning kuubi ruumala;
•käsitseda sirklit, joonlauda,
nurklauda ja malli lihtsamates geomeetrilistes konstruktsioonides:
lõigu ja nurga poolitamine, antud sirgele ristsirge joonestamine,
antud sirgega paralleelse sirge konstrueerimine, kolmnurga
konstrueerimine kolmel põhijuhul; mõõta nurga suurust ja konstrueerida
antud suurusega nurka;
•koostada statistiliste andmete
sagedustabeleid, joonestada diagramme;
•diagramme kirjeldada ja
tõlgendada; leida kõige sagedamini esinevat väärtust ning arvutada
aritmeetilist keskmist.
4. peatükk
MATEMAATIKA AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppesisu
1.1. ARVUTAMINE. Aritmeetilised tehted ratsionaalarvudega, astendamine täisarvulise astendajaga. Ruutjuur. Ruutvõrrandi lahendite omadused. Ligikaudsed arvud. Negatiivse astendajaga aste. Arvu standardkuju. Ülesanded protsentidele, ka majandusülesanded. Statistilise kogumi karakteristikud: aritmeetiline keskmine, mood, mediaan, keskmine hälve. Sündmuse tõenäosuse mõiste, selle arvutamine lihtsamatel juhtudel. Geomeetriliste kujundite pindalade ja ruumalade arvutamine. Probleemülesannete lahendamine.
1.2. ALGEBRA JA FUNKTSIOONID. Arvutamise abivalemid: (a ± b) 2 = a2 ± 2ab + b2; (a + b)(a – b) = a 2 – b2. Summa ja vahe kuubi, kuupide summa ning vahe valemid . Täis- ja murdavaldiste samasusteisendused. Lineaarvõrrand. Suuruste avaldamine võrdusest. Ruutvõrrand. Ruutkolmliikme lahutamine tegureiks. Murdvõrrand. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandisüsteemid. Võrrandite rakendamine tekstülesannete lahendamisel. Ühe tundmatuga lineaarvõrratus. Funktsioonid y = ax; y = a : x; y = ax + b; y = ax 2 + bx + c; nende graafikud ja omadused.
1.3. GEOMEETRIA. Tasandilised kujundid. Hulknurgad (kolmnurk, rööpkülik, trapets, korrapärane hulknurk). Ring ja ringjoon. Kesknurk. Piirdenurk, Thalese teoreem. Ringjoone puutuja. Kolmnurga ning korrapärase hulknurga sise- ja ümberringjooned. Sirgete paralleelsuse tunnused. Kolmnurga ja trapetsi kesklõik. Kolmnurga mediaanide omadus. Kiirteteoreem ja selle järeldus. Kolmnurkade sarnasuse tunnused. Hulknurkade sarnasus. Teoreemid sarnaste hulknurkade ümbermõõtudest ja pindaladest. Maa-alade plaanistamine. Pythagorase teoreem. Teravnurga trigonomeetrilised funktsioonid. Trigonomeetria põhiseosed. Täisnurkse kolmnurga lahendamine. Ruumilised kujundid. Püströöptahukas, püstprisma, püramiid, silinder, koonus, kera. Nende kujundite pindalad ja ruumalad. Rakendusliku sisuga ülesannete lahendamine. Probleemülesannete lahendamine.
1.4. LOOGIKA. Deduktiivse teooria põhimõisted: definitsioon, algmõiste, aksioom, teoreem, eeldus, väide, pöördteoreem, järeldamine, tõestamine. Nende mõistete kasutamine teoreetiliste palade õppimisel ja ülesannete lahendamisel.
2. Õpitulemused
2.1. Põhikooli lõpetaja teab ja tunneb:
•ratsionaalarve;
•võrranditega
tehtavaid teisendusi; lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning
ruutvõrrandi lahendivalemeid ja lahendite omadusi;
•lineaarvõrratust
ja lineaarvõrratuse lubatavaid teisendusi;
•negatiivse
astendajaga astme mõistet;
•arvutamise abivalemeid;
•lihtsamaid
funktsionaalseid seoseid (lineaarne, võrdeline, pöördvõrdeline ja
ruutsõltuvus) ja nende graafikuid;
•statistiliste andmete
esitusviise ja arvkarakteristikute arvutamise eeskirju;
•sündmuse
tõenäosuse mõistet;
•ainekavakohaseid tasandilisi ja
ruumilisi kujundeid, nendevahelisi seoseid ja omadusi, pindala
(ruumala) arvutamise eeskirju;
•loogilise arutelu olemust ja
loogilise arutelu esmaseid meetodeid;
•matemaatika keelt ja selle
kasutamist.
2.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•arvutada
ratsionaalarvudega peast, kirjalikult ja taskuarvutil;
•teisendada
lihtsamaid ratsionaalavaldisi;
•lahendada ja ülesande andmete järgi
koostada lineaar- ja ruutvõrrandeid, lihtsamaid murdvõrrandeid ja kahe
tundmatuga lineaarvõrrandisüsteeme;
•lahendada ühe
tundmatuga lineaarvõrratusi;
•joonestada ainekavaga määratud
funktsioonide graafikuid ning lugeda graafikult funktsiooni omadusi;
•korrastada
ja töödelda lihtsamaid statistilisi andmeid ning tõlgendada arvutatud
karakteristikuid;
• leida lihtsamatel juhtudel sündmuse
tõenäosust;
•lahendada täisnurkseid kolmnurki;
•arvutada
ainekavaga määratud tasandiliste kujundite ümbermõõtu ja pindala ning
ruumiliste kehade pindala ja ruumala;
•defineerida ja liigitada
ainekavaga määratud mõisteid.
2.3. Põhikooli lõpetaja saab aru ainekavakohastest loogilistest arutlustest (tõestustest) ning mõistab nende vajadust, oskab omandatud teadmiste piires teha antud eeldustest loogilisi järeldusi ning väiteid põhjendada.
5. peatükk
GÜMNAASIUMI MATEMAATIKA AINEKAVA ÜLDALUSED
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•mõistab
matemaatika olemust ning matemaatika otstarvet ja tähtsust
inimtegevuses ning kultuuri arengus;
•omandab ainekavaga
fikseeritud matemaatilised faktiteadmised ja meetodid ning oskab neid
kasutada mitmesuguste ülesannete lahendamisel;
•arendab
loogilist mõtlemist, arutlusoskust ja ruumikujutlust;
•õpib
mõistma ja eristama funktsionaalseid ja stohhastilisi protsesse ning
vastavaid seoseid;
•omandab täpse, lühida ja argumenteeritud
väljendusoskuse koos matemaatiliste sümbolite kasutamisega;
•mõistab
oma mina matemaatiliste võimete seisukohalt ning juhindub
edaspidi sellest;
•omandab ainekavaga määratud pädevused;
•õpib
tundma avastamis- ja loomisrõõmu.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumis võib õpilane valida kahe erineva matemaatikakursuse vahel. Need on kitsas ja lai matemaatikakursus, mis erinevad oma mahult ja käsitluse sügavuselt. Kõigile kohustuslik on kitsas matemaatikakursus, mis koosneb kaheksast ainekursusest ja 20-tunnilisest kordavast osast.
2.2. Lisaks kahele ainekava põhivariandile on mitmeid erinevaid vahepealseid variante, mis saadakse mõnede laia matemaatikakursuse teemade lisamise teel kitsale matemaatikakursusele. Igal koolil on võimalik lülitada õppekavva veel matemaatika valikkursusi.
2.3. Gümnaasiumis tugineb matemaatika õppimine ja õpetamine põhikoolis õpitule. Õppetegevus peab seejuures olema suunatud õpilase kui isiksuse mitmekülgsele arengule, mis arvestab õpilase individuaalseid iseärasusi ja võimeid, unustamata seejuures kollektiivse meeskonnatöö tähtsust ja kujundamise vajadust. Selleks sobivad mitmed aktiivõppe meetodid ja vormid, rühmatöö, probleemõpe, projektides osalemine, ühised referaadid jne.
2.4. Õppetegevuses tuleb arvestada, et oluline on õpilase iseseisev töö. See tagab parema arusaamise matemaatikast kui ainest, matemaatika tähtsusest teistes ainetes/teadustes, matemaatika rollist igasuguses praktikas. Põhiliselt toimub iseseisev töö matemaatikas mitmesuguste ülesannete lahendamise kaudu, kaasa arvatud avatud ja probleemülesanded. Viimati nimetatute lahendamine nõuab küll tavalisest rohkem aega, kuid need ülesanded on seda väärt, et õppeveerandis/tsüklis lahendada vähemalt üks selline ülesanne. Gümnaasiumi osas on sellel sageli teadusliku uurimustöö iseloom, mis arendab loovust ja mõtlemisoskust, kuid ka kriitilist meelt ja analüüsioskust. Iseseisva töö oskusi ja harjumusi omandatakse ka erinevatest allikatest teabe otsimisega, matemaatika või matemaatika ajaloo kohta referaatide koostamisega jne.
2.5. Õppeprotsessis on matemaatika mõistete ja seoste ning nende rakendamise oskuste omandamise kõrval oluline rõhutada matemaatikas kui teaduses kasutatavaid meetodeid, millega tutvutakse juba koolis. Neist kõige kasutatavam on koordinaatide meetod. Võimsaks vahendiks gümnaasiumis on ka funktsiooni tuletis.
6. peatükk
REAALARVUD, VÕRRANDID JA VÕRRATUSED
1. Õppesisu
Arvuhulgad N, Z ja Q, nende omadused. Irratsionaalarvud ja reaalarvud. Piirkonnad arvteljel. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste lihtsustamine. Astme mõiste üldistamine: täisarvulise ja ratsionaalarvulise astendajaga aste. Arvu n-es juur. Tehted astmete ja võrdsete juurijatega juurtega. Lineaar-, ruut- ja murdvõrrandid, nendeks taanduvad võrrandid. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate ruutvõrrandite süsteem. Lineaar-, ruut- ja murdvõrratused. Ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteem. Tekstülesannete lahendamine.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•ratsionaal-, irratsionaal- ja
reaalarve;
•arvu astendamise ja juurimise tehteid;
•mõisteid
võrrand, võrdus, samasus ja võrratus;
•võrrandite ja
võrratuste lubatavaid teisendusi;
•võrrandi ja võrratuse
lahendite mõisteid.
2.2. Õpilane oskab:
•sooritada tehteid astmete ja juurtega,
teisendades viimased murrulise astendajaga astmeteks;
•teisendada
lihtsamaid ratsionaal- ja juuravaldisi;
•lahendada ühe tundmatuga
lineaar-, ruut- ja murdvõrrandeid ning nendeks taanduvaid võrrandeid;
•lahendada
kahe tundmatuga lineaarvõrrandite ja lihtsamate ruutvõrrandite
süsteeme;
•lahendada lineaar-, ruut- ja murdvõrratusi;
•lahendada
ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme.
7. peatükk
TRIGONOMEETRIA
1. Õppesisu
Nurga mõiste üldistamine, radiaanmõõt. Ringjoone kaare pikkus ja sektori pindala. Mis tahes nurga trigonomeetrilised funktsioonid (sin α, cos α, tan α), nende väärtused mõnede nurkade korral. Trigonomeetrilised funktsioonid negatiivsest nurgast. Taandamisvalemid nurkade 180ŗ ja 360ŗ korral. Nurkade summa ja vahe siinus, koosinus ja tangens. Kahekordse nurga siinus, koosinus ja tangens. Kolmnurga pindala valemid. Siinus- ja koosinusteoreem. Kolmnurga lahendamine.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•nurga kraadi- ja radiaanmõõtu;
•mis
tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi definitsioone;
•trigonomeetria
põhiseoseid;
•trigonomeetria valemeid kahe nurga summa ja vahe
ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja tangensi jaoks;
•kolmnurga
pindala valemeid, siinus- ja koosinusteoreemi.
2.2. Õpilane oskab:
•kasutada taandamisvalemeid;
•kasutada
kahe nurga summa ja vahe ning kahekordse nurga siinuse, koosinuse ja
tangensi valemeid;
•teisendada trigonomeetrilisi avaldisi,
kasutades õpitud valemeid;
•lahendada kolmnurki;
•arvutada
kolmnurga, rööpküliku ja hulknurga pindala;
•arvutada
ringjoone kaare pikkust ja sektori pindala.
8. peatükk
VEKTOR TASANDIL. JOONE VÕRRAND
1. Õppesisu
Vektori mõiste. Vektorite võrdsus. Vektori koordinaadid. Vektori pikkus. Nullvektor. Ühikvektor. Vastandvektor. Vektorite liitmine, lahutamine ja arvuga korrutamine (geomeetriliselt ja koordinaatkujul). Vektori projektsioonid koordinaattelgedel. Vektori komponendid. Kahe vektori skalaarkorrutis. Kahe vektori ristseis. Joone võrrandi mõiste. Sirge võrrandi erikujud (tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, punkti ja sihivektoriga, punkti ja tõusuga määratud sirge). Sirge üldvõrrand. Kahe sirge vastastikused asendid tasandil. Nurk kahe sirge vahel. Ringjoone võrrand. Parabooli võrrand. Joonte lõikumisülesanne.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•koordinaatide meetodit;
•vektori
mõistet ja tehteid vektoritega;
•vektori koordinaate;
•vektorite
ristseisu ja kolineaarsuse tunnust;
•joone võrrandi mõistet;
•sirget,
ringjoont ja parabooli ning nende võrrandeid;
•sirgete
vastastikuseid asendeid tasandil.
2.2. Õpilane oskab:
•sooritada tehteid vektoritega nii
geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul;
•kasutada koordinaatide
meetodit ülesannete lahendamisel;
•koostada sirge võrrandit,
kui sirge on määratud punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe
punktiga, punkti ja sihivektoriga;
•koostada ringjoone ja parabooli
võrrandit;
•joonestada sirgeid, ringjooni ja paraboole nende
võrrandite järgi;
•leida kahe joone lõikepunkte.
9. peatükk
FUNKTSIOONID
1. Õppesisu
Arvjada mõiste, jada üldliige. Arvjada piirväärtus. Aritmeetiline jada. Geomeetriline jada. Hääbuv geomeetriline jada. Vastavad üldliikme ja summa valemid. Ringjoone pikkus ja ringi pindala piirväärtusena. Arv e. Võrdeline ja pöördvõrdeline seos. Lineaar- ja ruutfunktsioon. Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni määramis- ja muutumispiirkond. Funktsiooni esitusviisid. Naturaalarvulise astendajaga astmefunktsioonid (y = x2k, y = x2k+1). Paaris- ja paaritu funktsioon. Negatiivse astendajaga astmefunktsioonid (y = x-1. y = x-2). Pöördfunktsioon. Funktsioonid Funktsiooni nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni graafiku maksimum- ja miinimumpunktid.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•arvjada mõistet, aritmeetilise
ja geomeetrilise jada mõisteid, aritmeetilise ja geomeetrilise jada
üldliikme ja n esimese liikme summa valemit;
•hääbuva
geomeetrilise jada summa valemit;
•jada piirväärtuse olemust ja
tähist;
•funktsiooni mõistet, üldtähist ja funktsiooni käigu
uurimisega seonduvaid mõisteid;
•pöördfunktsiooni mõistet;
•paaris-
ja paaritu funktsiooni mõistet;
•ainekavaga fikseeritud
funktsioone, nende graafikuid ja peamisi omadusi.
2.2. Õpilane oskab:
•lahendada aritmeetilise ja geomeetrilise
jada ülesandeid;
•kirjeldada graafikuga antud suvalist
funktsiooni õpitud omaduste piires;
•skitseerida ainekavaga
fikseeritud funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
•leida
lihtsamate funktsioonide korral pöördfunktsiooni.
10. peatükk
FUNKTSIOONID II
1. Õppesisu
Reaalarvulise astendajaga aste. Liitprotsendiline kasvamine ja kahanemine. Eksponentfunktsioon (y = ax, y = 10x , y = ex). Arvu logaritm. Avaldiste logaritmimine ja potentseerimine. Logaritmfunktsioon (y = logax, y = log x, y = ln x). Logaritm- ja eksponentvõrrandid. Siinus-, koosinus- ja tangensfunktsioon. Perioodilised funktsioonid. Mõisted arcsin m, arccos m ja arctan m. Trigonomeetrilised põhivõrrandid.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•reaalarvulise astendajaga astme
mõistet;
•liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemust
ning vastavaid valemeid;
•arvu logaritmi ning selle omadusi;
•perioodilise
funktsiooni mõistet;
•ainekavaga fikseeritud funktsioone,
nende graafikuid ja peamisi omadusi.
2.2. Õpilane oskab:
•lahendada ülesandeid liitprotsendilisele
kasvamisele ja kahanemisele;
•skitseerida ainekavaga fikseeritud
funktsioonide graafikuid ja kirjeldada neid;
•logaritmida ja
potentseerida lihtsamaid avaldisi;
•lahendada lihtsamaid eksponent-
ja logaritmvõrrandeid ning trigonomeetrilisi põhivõrrandeid;
•lahendada
lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrratusi, kasutades vastavate
funktsioonide omadusi.
11. peatükk
FUNKTSIOONI PIIRVÄÄRTUS JA TULETIS
1. Õppesisu
Funktsiooni piirväärtus ja pidevus. Funktsiooni piirväärtuse arvutamine lihtsamatel juhtudel. Hetkkiirus. Funktsiooni tuletise mõiste. Funktsioonide y = xn ( n on ratsionaalarv), y = ax , y = ex, y = log ax, y = ln x, y = sin x, y = cos x, y = tan x tuletised. Tuletiste tabel. Funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Lihtsamate funktsioonide tuletise leidmine. Joone puutuja tõus, puutuja võrrand. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid, ekstreemumülesanded. Funktsiooni uurimise ülesande lihtsamad juhud.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•funktsiooni piirväärtuse ja
tuletise mõistet ning tuletise geomeetrilist ja füüsikalist tähendust;
•funktsiooni
graafiku puutuja mõistet;
•funktsiooni positiivsus- ja
negatiivsuspiirkonna mõistet;
•funktsiooni kasvamise ja
kahanemise tunnuseid;
•funktsiooni ekstreemumkoha ja -punkti
mõistet ning funktsiooni ekstreemumkoha leidmise eeskirja.
2.2. Õpilane oskab:
•leida ainekavaga määratud funktsioonide
ning nende summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletisi;
•leida
funktsiooni nullkohti ning positiivsus- ja negatiivsuspiirkondi;
•leida
funktsiooni kasvamis- ja kahanemisvahemikke;
•leida funktsiooni
graafiku maksimum- ja miinimumpunkte ning lahendada lihtsamaid
ekstreemumülesandeid;
•arvutada funktsiooni piirväärtust
lihtsamatel juhtudel;
•uurida lihtsamaid funktsioone ja skitseerida
nende graafikuid.
•leida funktsiooni graafiku puutuja võrrandit
antud punktis.
12. peatükk
TÕENÄOSUSTEOORIA JA KIRJELDAV STATISTIKA
1. Õppesisu
Sündmuste liigid. Suhteline sagedus, statistiline tõenäosus. Klassikaline tõ enäosus. Kombinatoorika liitmis- ja korrutamislause. Permutatsioonid, kombinatsioonid ja nende omadused. Üksteist välistavad sündmused, tõenäosuste liitmisvalem. Sõltuvad ja sõltumatud sündmused, tõenäosuste korrutamisvalem. Tinglik tõenäosus. Geomeetriline tõenäosus. Empiiriliste andmete esitamine, jaotuse arvkarakteristikud. Juhuslik suurus, selle jaotus (tõenäosusfunktsioon). Keskväärtus, tõenäoseim väärtus ja standardhälve. Ühtlane jaotus ja binoomjaotus. Normaaljaotus (jutustavalt).
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•juhusliku, kindla ja võimatu
sündmuse mõistet;
•sündmuse tõenäosuse mõistet;
•geomeetrilise
tõenäosuse mõistet;
•kombinatoorika liitmis- ja
korrutamislauset, permutatsioone ja kombinatsioone ning vastavaid
valemeid;
•juhusliku suuruse jaotuse olemust ja ainekavas nimetatud
jaotuse arvkarakteristikuid;
•ühtlase jaotuse olemust;
•Pascali
kolmnurka;
•binoomjaotuse olemust ning Bernoulli valemit.
2.2. Õpilane oskab:
•arvutada sündmuse tõenäosust (ka
geomeetrilist);
•kasutada kombinatoorika lauseid ja valemeid
ülesannete lahendamisel;
•kasutada tõenäosuse liitmis- ja
korrutamisvalemeid ülesannete lahendamisel;
•arvutada
juhusliku suuruse jaotuse ainekavas nimetatud arvkarakteristikuid ning
teha nendest järeldusi jaotuse või uuritava probleemi kohta;
•lahendada
ülesandeid ühtlasele ja binoomjaotusele.
13. peatükk
STEREOMEETRIA
1. Õppesisu
Ristkoordinaadid ruumis. Punkti koordinaadid. Kahe punkti vaheline kaugus. Sirge ja tasand ruumis. Sirgete vastastikused asendid ruumis. Nurk sirgete vahel. Sirge ja tasandi vastastikused asendid ruumis. Sirge ja tasandi vaheline nurk. Kolme ristsirge teoreem. Kahe tasandi vastastikused asendid ruumis. Kahetahuline nurk. Paralleel-, rist- ja kaldprojektsioon. Hulktahukate liike. Korrapärased hulktahukad. Prisma ja püramiid, nende täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera, nende täispindala ja ruumala. Ülesanded hulktahukate ja pöördkehade kohta.
2. Õpitulemused
2.1. Õpilane teab ja tunneb:
•punkti koordinaate ruumis;
•sirgete
ja tasandite vastastikuseid asendeid ruumis;
•kahetahulise nurga,
kahe sirge ning sirge ja tasandi vahelise nurga mõisteid;
•õpitud
teoreeme sirgete ja tasandite kohta ruumis;
•erinevate tahk- ja
pöördkehade liike, nende täispindala ja ruumala arvutamise valemeid.
2.2. Õpilane oskab:
•arvutada koordinaatidega antud kahe
punkti vahelist kaugust ruumis;
•lahendada ülesandeid sirgete ja
tasandite vastastikusele asendile ruumis;
•kujutada tasandil
ruumilisi kujundeid ja nende tasandilisi lõikeid;
•arvutada
lihtsamate lõigete pindala;
•arvutada ainekavas nõutud kehade
pindala ja ruumala;
•rakendada trigonomeetria valemeid ja
planimeetria-alaseid teadmisi stereomeetria ülesannete lahendamisel.
14. peatükk
KORDAMINE
1. Õppesisu
Gümnaasiumi matemaatika kursuse kordamine. Üldistavad kokkuvõtted, terviku kujundamine koolimatemaatikast, seoste rõhutamine teiste õppeainetega.
2. Gümnaasiumi lõpetaja õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•oskab arvutada peast, kirjalikult
või arvutusvahendite abil, oskab kriitiliselt hinnata arvutustulemusi;
•oskab
teisendada algebralisi avaldisi;
•oskab lahendada ainekavaga
fikseeritud võrrandeid ja võrrandisüsteeme ning võrratusi ja
võrratussüsteeme;
•oskab kasutada õpitud mõõtühikuid ja
seoseid nende vahel;
•tunneb ainekavaga fikseeritud ruumilisi
kujundeid, oskab neid ja nende tasandilisi lõikeid joonisel kujutada;
•oskab
arvutada ainekavaga fikseeritud kehade pindala ja ruumala ning kehade
tasandiliste lõigete pindala;
•tunneb ainekavaga fikseeritud
trigonomeetrilisi seoseid, oskab neid rakendada avaldiste
lihtsustamisel, geomeetria ja stereomeetria ülesannete lahendamisel;
•tunneb
ainekavaga fikseeritud funktsionaalseid seoseid ja oskab neid kasutada;
•tunneb
ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid;
•oskab kirjeldada
graafikuga esitatud funktsiooni omadusi;
•oskab uurida lihtsamaid
tundmatuid funktsioone;
•tunneb ainekavaga määratud
tõenäosusteooria ja matemaatilise statistika mõisteid;
•oskab
rakendada tõenäosusteoorias õpitut ülesannete ja reaalsuse probleemide
lahendamisel;
•oskab koostada tabeleid ja diagramme ning neid
analüüsida;
•oskab kasutada arvutusvahendeid,
käsiraamatuid, teatmeteoseid, tabeleid, kaasaegseid
infotehnoloogiavahendeid;
•oskab esemeid ja nähtusi
klassifitseerida ühe või mitme tunnuse põhjal;
•saab
aru defineerimise vajalikkusest ja oskab ainekavaga fikseeritud
mõisteid defineerida;
•oskab liikuda mõttekäikudes üldiselt
üksikule ja vastupidi;
•saab aru väidete tõestamise
vajalikkusest ja oskab teoreeme teadmiste piires tõestada;
•oskab
esitada matemaatiliste sümbolite keeles väljendatud teksti tavakeeles;
•oskab
matemaatiliselt kirjeldada ülesannetes esitatud situatsioone ja
probleeme ning neid lahendada;
•oskab prognoosida ja analüüsida
lahendustulemusi;
•oskab kasutada matemaatilisi teadmisi teistes
õppeainetes ja igapäevaelus;
•mõistab matemaatikat kui
inimkultuuri osa ja saab aru matemaatika rollist tsivilisatsiooni
arengus.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
LOODUSÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Loodusõpetus põhikoolis
1.1. Loodusõpetus kujundab baasteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia, keemia) õppimiseks ja paneb aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele.
1.2. Loodusõpetus on seotud teiste õppeainetega, aidates kaasa mitmesuguste pädevuste arendamisele. Loodusõpetuses areneb kirjutamise, lugemise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus. Pannakse alus informatsiooni töötlemisele: vaatlus-, mõõtmistulemuste esitamine aruandes, info edastamine verbaalselt ja graafiliselt, kolmandas kooliastmes ka analüütiliselt. Loodusõpetuses õpitakse mõõtma, teavet kvantitatiivselt esitama, kvantitatiivselt esitatud andmeid analüüsima ja tõlgendama. Nii pannakse alus looduslike objektide ja nendevaheliste suhete formaliseeritult kirjeldamise oskusele.
1.3. Loodusõpetus võimaldab arendada kriitilist ja loovat mõtlemist: õpitakse identifitseerima ja märkama elus- ja eluta looduse probleeme; esitama küsimusi, andmeid analüüsima, andmetest järeldusi tegema, tulemusi sünteesima; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi. Loodusõpetus arendab ökoloogilist pädevust: õpitakse mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika kui looduskeskkonnale mõjuvate faktorite toimet, areneb valmisolek ja võime kaitsta looduskeskkonda. Loodusõpetuses on olulisel kohal elukeskkonda säästvate väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine.
1.4. Loodusõpetuse õppimise käigus kujuneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, muutuste ahel põhjustab keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi. Millisel määral inimese tegevus mõjutab loodusprotsesse soovitud suunas, sõltub sellest, kuivõrd tunnetatakse põhjuslikkuse ahelaid ja milline on prognoosimisvõime. Põhjuslikkuse ahelate kindlakstegemine toimub loodusteadusliku meetodi kaudu.
1.5. Loodusõpetus pakub mitmesuguseid võimalusi kunstiliseks tegevuseks. Loodusõpetuslikel eesmärkidel võib kasutada ka muusikaõpetusele ning kehalisele kasvatusele iseloomulikke töövõtteid.
1.6. Õpikeskkond loodusõpetuses on aktiivne. Seletav-tõlgendavat meetodit rakendatakse vaid juhtudel, kui see on möödapääsmatu. Õpikeskkonda iseloomustab suunatus avastamisele: sooritatakse uurimuslikku laadi praktilisi töid ja projekttöid, lahendatakse probleeme (probleemõpe).
1.7. Olulist tähelepanu pööratakse õpimotivatsiooni kujundamisele. Kasutatakse erinevaid õppeprotsessi aktiviseerivaid meetodeid (ajurünnakut, rollimängu, ekskursiooni jne) ja kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid. Õpilaste aktiivne tegevus aitab äratada ja säilitada huvi eluta ja eluslooduse vastu. Õpimotivatsiooni suurendamiseks kavandatakse loodusõpetuse õppeprotsessis intellektuaalse, käelise ja emotsionaalse tegevuse koostoime.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Loodusõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•omandab
teadmisi looduslikest objektidest ja nähtustest;
•mõistab
elusa ja eluta looduse seoseid;
•omandab teadmisi erinevatest
looduslikest süsteemidest, nende struktuurist ja vastastikmõjudest;
•õpib
tundma levinumaid Eesti elukooslusi ja bioloogilisi liike;
•omandab
teadmisi energia saamisest, muundumisest ja kasutamisest;
•teab
Eesti põhilisi pinnavorme ja omab ettekujutust nende tekkimisest;
•teab
Eesti loodusvarasid, nende paiknemist ja kasutamist;
•saab
ettekujutuse Eesti haldusjaotusest;
•tunneb loodus- ja
keskkonnakaitse põhiprintsiipe ja nende rakendusi;
•saab
ettekujutuse aine organiseerituse erinevatest tasemetest;
•saab
ettekujutuse mudelite tähtsusest looduse tundmaõppimisel;
•oskab
vaadelda loodusobjekte ja väljendada vaadeldavat oma sõnadega;
•oskab
püstitada hüpoteese ja kontrollida neid katseandmete põhjal;
•oskab
mõõta;
•oskab esitada vaatlus- ja mõõtmistulemusi
tabelina, graafikuna;
•oskab võrrelda ja võrdlemistulemuste põhjal
objekte rühmitada, järjestada;
•oskab esitada
loodusteaduslikke küsimusi ja hankida loodusteaduslikku infot;
•oskab
lugeda, mõtestada ja luua lihtsat loodusteaduslikku teksti;
•oskab
looduses käituda, huvitub loodusest ja looduse uurimisest;
•õpib
läbi viima katseid ennast ja teisi ohustamata;
•väärtustab
loodusteaduslikke teadmisi ja tajub vajadust õppida loodusõpetust;
•suhtub
vastutustundlikult oma elukeskkonda ja väärtustab säästvat tarbimist;
•väärtustab
terveid eluviise.
2. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Loodusteadusliku hariduse süstemaatiline omandamine üldhariduskoolis algab loodusõpetuse õppimisest. Loodusõpetus on integreeritud õppeaine, milles loodust käsitletakse kui tervikut ega lahutata osadeks loodusteaduste valdkondade järgi. Selline lähenemine vastab põhikooli noorema astme õpilaste maailmakäsitusele, võimaldab vältida loodusteaduslike teadmiste killustatust ja kujundada õpilastel tunnetusoskusi.
1.2. Õpitakse tundma põhiliselt lähiümbrust. Tunnetuse lähtepunktiks on õpilaste praktilised kogemused ja igapäevaelu nähtused.
1.3. Õppeprotsessi planeerimisel lähtutakse järgmisest:
•orienteerumine
õpilasele. Loodusõpetuse sisu peab olema jõukohane. Sisu valiku
olulisteks kriteeriumideks on õpilaste huvid, kogemused, võimed.
Õpitav väärtustub õpilase silmis, kui see seondub tema enda ja tema
ümbrusega. Õpetaja loob aktiivsust soodustava õpikeskkonna ja suunab
õppeprotsessi;
•teaduslikkus. Põhikooli nooremas astmes ei ole
võimalik kasutada rangeid teaduslikke definitsioone, vaid tuleb
piirduda lihtsamate mõistete seletamisega. Põhikooli noorema astme
õpilastele on jõukohased vaid empiirilised uurimismeetodid ja
lihtsamad teadusliku mõtlemise menetlused;
•orienteerumine
looduse vahetule kogemisele. Loodusõpetuse õppimisel on õpilaste
peamisteks tunnetusobjektideks looduse objektid, nähtused ja
protsessid ning nendevahelised seosed. Väga oluline on õpilaste
praktiline tegevus looduse objektidega või nende mudelitega;
•orienteerumine
tegevusele. Loodusõpetuse õpetamise eesmärgid on saavutatavad vaid
õpilaste aktiivse õpitegevuse tulemusena. Õppeprotsess peab suurendama
õpilaste iseseisvust ja loovust, samuti kujundama kollektiivse töö
oskusi;
•probleemsus. Teadmiste ja oskuste omandamisel ning
loovvõimete kujundamisel on oluline probleemide lahendamine.
1.4. Esimeses kooliastmes alustatakse funktsionaalse lugemisoskuse arendamisega. Õpetuse eesmärkide saavutamiseks kasutatakse peamiselt vaatlust, kirjeldamist, mõõtmist, võrdlemist, järjestamist, vestlust, mängu. Loodusõpetuse peamisteks õppevormideks on õpetaja esitus, iseseisev ja rühmatöö, katse, õppekäik, ekskursioon. Õppetööd saab mitmekesistada infotehnoloogilisi võimalusi kasutades. Õpilastes tuleb arendada kodu-uurimuslikku huvi. Koduümbruse loodust õpitakse tundma õppekäikude ja ekskursioonide kaudu. Oluline on pöörata tähelepanu koduümbruse keskkonnaprobleemidele. Õpilastes tuleb arendada säästvat ja kokkuhoidlikku suhtumist ümbritseva suhtes. Klassivälise tegevuse raames võib korraldada õppepäevi looduses, osaleda erinevates projektides.
1.5. Õpilaste tundeelu arendamisel on olulised loodusõpetuse tundides saadud kogemused looduse ilust, samuti looduses liikumise oskus ja positiivsed emotsioonid.
1.6. Kooliastme lõpuks peab jõudma loodusnähtuste lihtsama kirjeldamise juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Peab kujunema koostööoskus ja samas ka iseseisva töötamise oskus.
1.7. Õpilane peab oskama loodust märgata, looduses käituda, väärtustama elukeskkonda ning terveid eluviise.
1.8. Esimese kooliastme õpitulemusi hinnatakse selle vanuseastme üldiste hindamispõhimõtete järgi.
2. Õppesisu
2.1. INIMESE MEELED JA AVASTAMINE. Elus ja eluta. Asjad ja materjalid. Vedelikud ja tahked ained.
2.2. AASTAAJAD. Aastaaegade vaheldumine looduses seoses soojuse ja valguse muutustega. Taimed, loomad ja seened erinevatel aastaaegadel.
2.3. MINU KODUKOHT EESTIS. Tutvumine plaanide, kaartide ja piltidega. Koolitee kujutamine plaanil. Kodukoha loodus, taimed ja loomad. Tutvumine kodu(kooli)ümbrusega õppekäikudel.
2.4. ORGANISMID JA ELUPAIGAD. Maismaataimed ja -loomad. Mitmekesisus. Välisehitus. Toitumine ja kasvamine. Veetaimed ja -loomad, erinevus maismaaorganismidest. Toataimed ja koduloomad. Organismide nõuded elukeskkonnale.
2.5. INIMENE. Välisehitus. Inimese toiduvajadused ja tervislik toitumine. Hügieen kui tervist hoidev tegevus. Inimese seosed loodusega erinevates elupaikades (linnas, maal).
2.6. VÕRDLEMINE JA MÕÕTMINE. Massi, pikkuse ja temperatuuri mõõtmine.
2.7. ILMASTIKUNÄHTUSED. Soe ja külm ilm. Ilmamuutuste põhjustajad (õhutemperatuur, õhu liikumine ja vee ringlemine).
2.8. ORGANISMIDE RÜHMAD JA KOOSELU. Taimed. Loomad. Seened. Mikroorganismid. Kooslus. Liik. Toiduahelad.
2.9. LIIKUMINE. Liikumise tunnused. Jõud liikumise põhjusena (katseliselt). Liiklusohutus.
2.10. ELEKTER JA MAGNETISM. Vooluringi koostamine ja uurimine (patarei, juhtmed, lüliti ja lamp). Elektrijuhid ja mitteelektrijuhid. Elektri kasutamine ja säästmine. Ohutusnõuded. Magnetnähtused. Kompass. Tutvumine magnetitega praktiliste katsete kaudu.
2.11. KAART. Kaardi legend. Ilmakaared ja nende määramine kaardil ja looduses. Eesti kaart: olulisemad kõrgustikud, tasandikud, madalikud, saared, poolsaared, lahed, järved, jõed ja asulad Eesti kaardil.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•eristab elusat ja elutut;
•tunneb
õpitud bioloogilisi liike (levinuimaid taimi, loomi ja seeni);
•teab
õpitud bioloogiliste liikide eluavaldusi, eluviise ja elupaiku;
•oskab
tuua näiteid erinevate organismide omavahelistest seostest looduses;
•oskab
nimetada, rühmitada ja kirjeldada kodukoha elusa ja eluta looduse
objekte;
•märkab ja oskab kirjeldada aastaajalisi muutusi looduses;
•oskab
teha lihtsamaid loodusvaatlusi;
•oskab käsitseda tavalisemaid
elektririistu ennast ja teisi ohustamata;
•teab, et inimene muudab
oma tegevusega loodust ning peab seetõttu olema vastutustundlik;
•teab,
milline on tervist hoidev käitumine;
•oskab kasutada plaani ja
kaarti, tunneb plaani lihtsamaid leppemärke;
•oskab näidata
kodukoha asukohta Eesti kaardil;
•teab ja oskab näidata Eesti
kaardilt tähtsamaid kõrgustikke, madalikke, suuremaid saari,
poolsaari, lahtesid, järvi, jõgesid;
•tunneb koduümbruse
loodust;
•oskab joonistada mõõtkavata plaani oma kooliteest;
•teab
ilmakaarte määramise viise ja oskab neid kasutada;
•oskab
kasutada kompassi põhiilmakaarte määramiseks.
4. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Teises kooliastmes jätkub õpilaste loodusteadusliku maailmapildi süstemaatiline kujundamine. Eesmärgiks on arendada isikuid, kes väärtustavad teadmisi ja õppimist kui elukestvat protsessi. Tuginetakse I kooliastmest saadud teadmistele, oskustele ja hoiakutele. Õppeprotsessi planeerimisel juhindutakse samadest eesmärkidest mis eelmiseski kooliastmes.
1.2. Õppetegevuses kasutatakse vaatlemist, võrdlemist, küsimuste esitamist, mõõtmist, hüpoteeside püstitamist, katseid hüpoteeside kontrollimiseks, vestlust jne. Olulist osa etendavad hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus.
1.3. Õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusateks vahenditeks on probleemõpe ja uurimuslik õpe. Kujundada tuleb uurimistöö oskusi ja vilumusi, kasutada rühmatööd, projektõpet ning arendada diskussioone.
1.4. Lisaks koduümbruse keskkonnaprobleemidele käsitletakse Eesti keskkonnaprobleeme. Kujundatakse jätkuvalt keskkonda säästvaid hoiakuid ja väärtushinnanguid. Oluline on arendada õpilaste soovi osaleda keskkonnaprobleemide ennetamises ja lahendamises.
1.5. Kriitilise ja loova mõtlemise arendamiseks õpitakse identifitseerima, märkama elus ja eluta looduse probleeme, õpitakse esitama küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi, sünteesima tulemusi; arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi; õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ning prognoosima erinevate lahendusviiside ja otsustuste tagajärgi.
1.6. Õpetatakse informatsiooni leidma, korrastama ja kriitiliselt hindama. Nõutud õpitulemuste saavutamiseks korraldatakse lisaks klassitunnile katseid, välitöid, õppekäike, ekskursioone.
1.7. Õppeprotsessi tuleb mitmekesistada interaktiivsete õppematerjalidega ja kasutada infotehnoloogilis-kommunikatiivseid võimalusi. Õpilasi tuleb suunata lugema loodusteaduslikku kirjandust, vaatama loodusteaduslikke televisioonisaateid, videofilme, kasutama interaktiivseid õppematerjale jne. Klassivälise tegevuse raames on soovitatav osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides, simulatsioonimängudes.
1.8. Hinnatakse teadmisi, mõistmist, rakendusoskusi, analüüsi- ja sünteesioskusi, samuti õpilaste võimet ise otsuseid teha.
2. Õppesisu
2.1. MAAILMARUUM. Tähistaevas. Päike – Maa energiaallikas . Päikesesüsteem. Raskusjõud.
2.2. MAA. Maa kerakujulisus. Gloobus. Maa kujutamine kaartidel. Mandrid ja maailmajaod. Maailmameri ja selle osad. Maailma kaart (sealhulgas ka poliitiline kaart).
2.3. MAA EHITUS. Kivimid ja kivistised. Maavarad. Vulkaanid ja maavärinad.
2.4. ELU MAAL. Organismide mitmekesisus: ainu- ja hulkraksed organismid. Organismide eluavaldused: toitumine ja hingamine. Elu areng Maal.
2.5. INIMENE. Inimese ehitus: rakk, elundid ja elundkonnad. Elundkondade ülesanded. Organismi terviklikkus. Inimese põlvnemine. Inimese võ rdlus loomadega. Taimed, loomad, seened ja mikroorganismid inimese kasutuses.
2.6. ÕHK. Õhu koostis. Õhu omadused. Õhu soojuspaisumine. Soojusülekanne õhu kaudu. Õhu liikumine ja tuul. Atmosfäär –Maa kaitsekiht. Hapniku tähtsus looduslikes protsessides: hingamine ja põlemine. Õhk elukeskkonnana. Õhu tähtsus organismidele. Organismide levik õhu kaudu. Saastunud õhu ohtlikkus ja õhu saastumise vältimine.
2.7. VESI. Vee omadused. Märgumine ja mittemärgumine. Vee soojenemine ja jahtumine. Vee olekud ja nende muutumine. Ainete segunemine ja lahustumine. Õhuniiskus. Vee ringkäik looduses. Sademed ja nende tekkimine. Sademete tähtsus looduses. Vee jaotumine Maal. Põhjavesi. Vesi elukeskkonnana. Taimede ja loomade kohastumine eluks vees. Reostunud vee ohtlikkus ja vee puhastamine.
2.8. MULD. Mulla koostis. Mulla tekkimine. Vee liikumine mullas. Muld elukeskkonnana. Mullaorganismid. Mulla osa taimede elus. Organismide elu mullas suvel ja talvel. Inimtegevuse mõju mullale. Mulla reostumise ja hävimise ohtlikkus. Mulla kaitse.
2.9. TAASTUVAD JA TAASTUMATUD LOODUSVARAD. Päikeseenergia: tuule-, vee-, kütuste energia. Eesti loodusvarad: maa, mullad, veed, metsad, taimed, loomad, maavarad, klimaatilised tingimused. Eesti tähtsamad maavarad, nende paiknemine ja kasutus. Kaevanduste ja karjääride kasutamisega seotud keskkonnaprobleemid. Inimese mõju keskkonnale. Looduskeskkonna muutumine inimtegevuse tulemusena . Tehiskeskkond. Kodukoha keskkonnaprobleemid. Jätkusuutlik areng.
2.10. EESTI ASEND. Piirid ja suurus. Naaberriigid. Eesti maakonnad.
2.11. ASULAD. Maa-asulad ja sealne keskkond. Linnad ja linnakeskkond. Linn kui ökosüsteem. Keskkond ja tervis.
2.12. EESTI PINNAMOOD. Pinnamood ja pinnavormid. Pinnamoe kujutamine ja lugemine kaardil. Absoluutne ja suhteline kõrgus. Suurpinnavormid: kõrgustik, madalik, tasandik, Põhja-Eesti paekallas. Mandrijää osa Eesti pinnamoe kujunemises.
2.13. EESTI ILMASTIK. Ilm, ilmastik, kliima. Ilmaelemendid: temperatuur, õhurõhk, tuul, sademed. Ilmavaatlusjaamad ja ilmaennustused. Läänemere mõju Eesti kliimale, Lääne- ja Ida-Eesti kliimaerinevused. Kliima mõju elusloodusele. Ilma mõju inimtegevusele.
2.14. AED ELUKESKKONNANA. Viljapuu- ja juurviljaaed, iluaed, park. Loodus- ja tehiskeskkonna vahekord. Aiataimed.
2.15. PÕLD ELUKESKKONNANA. Põllustatud alad. Põldude tekkelugu. Mulla viljakus. Keemilise tõrje mõju loodusele. Mahepõllundus.
2.16. NIIT ELUKESKKONNANA. Looduslikud ja inimtekkelised niidud. Erinevad niidutüübid. Elutingimused ja organismidevahelised suhted niidul. Tavalisemad taimed ja loomad. Toiduahelad, toiduvõrgustik. Niitude kaitse.
2.17. METS ELUKESKKONNANA. Eesti metsad. Metsarinded. Nõmme-, palu-, laane- ja salumets, nende bioloogiline ja majanduslik iseloomustus. Metsade tähtsus ja kasutamine. Inimmõju metsale. Metsade kaitse.
2.18. SOO ELUKESKKONNANA. Soode teke ja levik. Soode areng – madalsoo ja raba. Soo kui veekogu. Elutingimused soos. Soode elustik. Organismidevahelised suhted. Toiduahelad. Soode tähtsus ja kasutamine. Soode kaitse.
2.19. JÄRV ELUKESKKONNANA. Järvevee omadused. Toitainete sisaldus järvede vees. Järvede üldiseloomustus. Elutingimused järves. Elustik. Toiduahelad. Eesti järved. Järvede tähtsus, kasutamine ja kaitse.
2.20. JÕGI ELUKESKKONNANA. Jõevee omadused. Vee voolamine jões. Elutingimused jões. Elustik. Toiduahelad. Jõgede üldiseloomustus. Eesti jõed. Jõgede tähtsus ja kaitse.
2.21. LÄÄNEMERI ELUKESKKONNANA. Suuremad lahed, väinad, saared, poolsaared. Rannik. Ranniku pinnavormid. Elutingimused Läänemeres. Mere, ranniku ja saarte elustik. Organismide omavahelised suhted meres ja kaldaaladel. Toiduahelad. Mere mõju inimtegevusele ja ranna-asustuse kujunemisele. Läänemere reostumine ja kaitse.
2.22. LOODUSKAITSE EESTIS.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•omab lihtsustatud tõest ettekujutust
Päikesesüsteemist ja oskab selgitada Päikese tähtsust loodusele;
•tunneb
Maa ehitust;
•oskab nimetada mandreid ja ookeane, näidata neid
maailmakaardil ning gloobusel;
•oskab näidata Eestit gloobusel ja
maailmakaardil, oskab kasutada Eesti kaarti ja atlast;
•teab ja
oskab näidata Eesti kaardilt tähtsamaid suurpinnavorme, veekogusid,
linnu;
•teab tähtsamaid Eesti loodusvarasid ja nende
kasutamisvõimalusi;
•oskab selgitada Eesti kliima põhijooni;
•oskab
nimetada eluks vajalikke tingimusi;
•omab ülevaadet organismide
eluavaldustest ja mitmekesisusest;
•omab ülevaadet inimese
ehitusest ja talitlusest;
•eristab erinevaid elukeskkondi;
•teab
peamisi Eesti elukooslusi; oskab nimetada erinevate koosluste
tüüpilisi liike ja teab nendevahelisi seoseid;
•teab
inimese kasutatavaid energialiike;
•teab, millist rolli etendavad
õhk ja vesi organismide elus;
•oskab seletada veeringet ja
teab vee tähtsust looduses;
•teab, kuidas õhk mõjutab
ilmastiku kujunemist, oskab seda põhjendada õhu omadustega;
•teab,
kuidas vesi mõjutab ilmastiku kujunemist, oskab seda põhjendada vee
omadustega;
•tunneb mulla kui elukeskkonna omadusi;
•oskab
tuua näiteid inimtegevuse mõjust keskkonnale;
•oskab
märgata õhu, vee ja mulla saastumist ja teab, kuidas neid kaitstakse
saastamise eest;
•tunneb kodukoha ja Eesti keskkonnaprobleeme, on
motiveeritud osalema eakohastes keskkonnakaitselistes üritustes;
•oskab
analüüsida lihtsamat loodusteaduslikku teksti, teha järeldusi ja
vormistada referaati;
•oskab teha vaatlusi ja lihtsamaid katseid;
•mõistab
loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
•väärtustab
säästvat eluviisi.
5. peatükk
LOODUSÕPETUSE AINEKAVA 7. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. 7. klassi loodusõpetuse kursuses käsitletakse põhiliselt eluta looduse nähtusi ja valmistatakse õpilasi ette füüsika ja keemia süstemaatiliste kursuste õppimiseks. Õpilastes kujundatakse ettekujutus nähtustest ja objektidest, mis kuuluvad füüsika ja keemia ühisesse ainevaldkonda. Keskseteks ainealasteks mõisteteks on aine, aatom, liikumine ja energia . Keskne üldmõiste on mudel.
1.2. Õpilased omandavad teadmisi füüsika ja keemia keelest. Pannakse alus füüsika ja keemia keele kasutamisele lihtsamate nähtuste ja objektide kirjeldamisel. Arenevad lihtsamate mõõtmisvahenditega mõõtmise oskus ja oskus korraldada katseid ohutult, samuti mitmed üldpädevustega seotud oskused. Õppeprotsess kavandatakse selliselt, et säiliks ja areneks positiivne hoiak looduse ja selle uurimise suhtes.
1.3. Õppeprotsessis domineerib uurimuslik tegevus, mis on peamiselt eksperimentaalne, kuid aineloogikast tulenevalt ka teoreetiline. Avastusprotsessi suunatakse peamiselt probleemide püstitamise ja tööjuhendite abil. Õpikut kasutatakse probleemide lahendamiseks vajaliku info leidmiseks ja õpitu kordamiseks. Õpetaja juhendab ja korrigeerib õpitegevust. Õpilased töötavad põhiliselt paaris, kuid raskemate probleemide lahendamine toimub suuremates rühmades. Probleemide nägemiseks ja identifitseerimiseks korraldatakse ajurünnakuid. Kasutatakse projekttöid.
1.4. Hindamisel lähtutakse õpilase võimest rakendada omandatud teadmisi ja oskusi nähtuste kirjeldamisel ja seletamisel.
2. Õppesisu
2.1. AINED. Aineosakesed: molekul ja aatom. Molekulivalem. Liht- ja liitaine. Puhas aine. Ainete segu. Lahus. Ainete puhastamine. Organismidele mürgised ja kahjulikud ained. Loodushoid.
2.2. LIIKUMINE. Mehaaniline liikumine. Trajektoor. Kiirus. Aineosakeste liikumine.
2.3. VASTASTIKMÕJU. Keha kiiruse muutumine. Jõud. Raskusjõud. Elastsusjõud. Hõõrdejõud. Jõudude tasakaal. Elastne põrge. Aineosakeste vastastikmõju.
2.4. AINE EHITUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise mudelid. Aine oleku muutus. Soojuspaisumine. Temperatuur. Aineosakeste põrked. Gaasi rõhk. Aine tihedus.
2.5. AATOMI EHITUS. Aatomi mudel. Aatomituuma mudel.
2.6. AINETE MUUNDUMINE. Iooni tekkimine. Iooniline side. Keemiline reaktsioon.
2.7. MEHAANILINE ENERGIA. Mehaaniline töö ja energia. Kineetiline ja potentsiaalne energia, nende määramine.
2.8. ENERGIA SOOJUSNÄHTUSTES. Siseenergia. Keha soojenemine ja jahtumine. Soojushulk, selle määramine. Soojusnähtused aine agregaatoleku muutumisel.
2.9. KEEMILISE SIDEME ENERGIA. Põlemine, kütuse kütteväärtus. Toitaine energeetiline väärtus. Fotosüntees.
2.10. AATOMITUUMA ENERGIA.
3. Õpitulemused
7. klassi lõpetaja:
•omab ettekujutust kehade liikumisest ja
vastastikmõjust;
•omab ettekujutust aine ehitusest;
•omab
ettekujutust aine olekutest makro- ja mikrotasandil ning olekute
muutustest energeetilisest aspektist;
•omab ettekujutust aatomi
ehitusest;
•omab ettekujutust ainete keemilisest koostisest ja
selle muutumisest;
•omab ettekujutust energiast, selle muundumisest
ja kandumisest ühelt kehalt teisele;
•teab vesiniku, hapniku,
lämmastiku ja süsiniku sümboleid; hapniku, süsihappegaasi ja vee
molekulivalemeid;
•teeb aine molekulivalemit kasutades kindlaks
aine koostise, kui aines on üksnes vesinik, hapnik, lämmastik, süsinik;
•kirjeldab
etteantud reaktsioonivõrrandi abil järgmisi nähtusi: põlemine,
«leegita» põlemine, fotosüntees.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
GEOGRAAFIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Geograafia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Geograafia õpetamisega antakse õpilastele arusaamine looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest, nende ruumilisest levikust ning vastastikustest seostest. Seega on geograafia tugevalt integratiivne õppeaine. Ühendades loodusteadusliku (loodusgeograafia) ja sotsiaalse (inimgeograafia) poole, on ta sillaks loodus- ja sotsiaalainete vahel.
1.2. Nähtuste ruumilise leviku käsitlemiseks on oluline kartograafia. Kartograafiliste teadmiste ja oskuste omandamine on geograafia lahutamatu osa, kuigi kaardi kasutamise oskust on vaja ka teistes õppeainetes.
1.3. Geograafial on tihedad seosed paljude teiste õppeainetega. Geograafia õppimiseks on vaja teatud tasemel eelteadmisi matemaatikast, füüsikast, keemiast, bioloogiast, geoloogiast, ajaloost, sotsioloogiast ja majandusteadusest.
1.4. Geograafia kui iseseisva aine õpetamist alustatakse 7. klassis, kuid vajalikud eelteadmised peab andma algkooli loodus- ning inimese- ja ühiskonnaõpetus. Geograafiakursused on üles ehitatud temaatilisel printsiibil, mis tähendab, et käsitletakse vaid kõige olulisemaid looduses ja ühiskonnas toimuvaid nähtusi ja protsesse ning nendevahelisi seoseid, mida illustreeritakse konkreetsete ja kõige ilmekamate näidetega maailma erinevatest piirkondadest. Erinevalt varasemast regionaalgeograafiast on kaasaegne kooligeograafia jaotunud selgelt loodus- ja inimgeograafiaks. Põhikooli geograafiakursust alustatakse loodusgeograafia teemadega ja hiljem käsitletakse inimgeograafiat, kusjuures looduse ja inimtegevuse vastastikuseid seoseid rõhutatakse läbi kogu geograafiakursuse. Eesti loodus- ja inimgeograafiat õpitakse iseseisva kursusena.
1.5. Geograafia on väga tihedalt seotud igapäevaeluga. Igapäevastest maailma ja kodumaa sündmustest arusaamine eeldab geograafilist määratlemist – koha fikseerimist, kus midagi toimub. Oma maa ja rahva ning looduse arengulugu nõuab geograafilist mõtestatust, mille loogiliseks jätkuks on kodukoha tänapäevaolukorra ja arenguprobleemide mõistmine. Eestimaa geograafia õppimine annab olulise panuse õpilaste identiteedi kujunemisele, kodumaa looduse, kultuuri ja traditsioonide väärtustamisele ning hoidmisele. Maailma looduse ja rahvastiku teemade käsitlemine on aluseks mõistvale ja tolerantsele suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse.
1.6. Geograafiaõpetusega rõhutatakse inimese ja looduse vahelistest seostest arusaamist ning süvendatakse õpilaste keskkonnateadmisi nii kohalikul kui ka globaaltasandil; need loovad aluse jätkusuutliku arengu idee omaksvõtmisele.
1.7. Geograafia õppimise käigus areneb õpilaste kaardilugemisoskus. Kaasaegne geograafiaõpetus võimaldab infotehnoloogia laialdast kasutamist, annab ettekujutuse suurte andmehulkade sidumisest kaardiga, nende vajalikkusest ja rakendamisvõimalustest erinevates eluvaldkondades.
2. peatükk
GEOGRAAFIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•saab
üldise ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja
protsessidest ning nendevahelistest olulisematest seostest;
•õpib
ruumiliselt mõtlema ja omandab geograafia põhisõnavara;
•teab
ja hoiab Eesti loodusväärtusi, väärtustab Eesti kultuuri ja
traditsioone;
•õpib hindama inimtegevuse võimalusi ja tegevuse
tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
•saab aru
jätkusuutliku arengu vajadusest;
•mõistab ja suhtub
tolerantselt teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse;
•õpib
kasutama kaarte, pilte, andmetabeleid, diagramme, et hankida,
töödelda, analüüsida ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
•õpib
lihtsate vahenditega mõõdistamist ja vaatluste tegemist;
•õpib
leidma geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutama kaasaegseid
infotehnoloogiavõimalusi teabe hankimiseks, korrastamiseks ja
esitamiseks;
•oskab kasutada geograafiatunnis omandatud teadmisi
igapäevaelus toimetulekuks.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli geograafiakursus toetub tugevalt nii loodus- kui ka inimese- ja ühiskonnaõpetuses omandatud algteadmistele ja oskustele, mis on vajalikud loodus- ja inimgeograafia süsteemseks õppimiseks. Geograafia õpetamisega süvendatakse õpilaste teadmisi ja arusaamist loodusest ja ühiskonnast ning arendatakse edasi varem omandatud õpioskusi ning väärtushinnanguid.
2.2. Geograafia õppimise käigus arenevad eelkõige loodus- ja sotsiaalne pädevus. Õppeprotsessis peaksid ülekaalus olema õpilaste iseseisval ja koostööl põhinevad õpitegevused. Õpetajal on enamasti aktiivset õppekeskkonda loov ning õpimotivatsiooni tõstev roll, kus olulisel kohal on infotehnoloogia kasutamine. Konkreetsete õpitegevuste juures on õpetaja suunaja ja juhendaja.
2.3. Geograafia õppimisel on olulisel kohal õpilaste pidev ja mitmekülgne töö kaartidega. Erinevate kaartidega töötades areneb õpilaste ruumiline maailmapilt ja arusaamine nähtuste vahelistest seostest, mis on igapäevaelus vajalik eeltingimus ruumiga seotud info vastuvõtmisel, sellest arusaamisel ja interpreteerimisel. Analüüsi ja sünteesi oskusi arendab õpilaste iseseisev töö erinevate andmete, diagrammide, tabelite, piltide ja tekstidega.
2.4. Geograafia õppimisel on oluline roll täita välitöödel, sh ekskursioonidel, matkadel, õppekäikudel, mida tuleks läbi viia nii loodusobjektidega tutvumiseks, loodusnähtuste jälgimiseks ja neist arusaamiseks kui ka linnakeskkonnas sotsiaalsete nähtuste ning inimese ja looduse vastastikuste seoste paremaks mõistmiseks. Välitööde käigus õpivad õpilased vaatlusi sooritama, kasutama lihtsaid mõõtmisvahendeid, probleeme nägema ja küsimusi esitama, kaardi järgi maastikul orienteeruma ja ise lihtsaid kaartskeeme koostama, vaatlusandmeid töötlema ja järeldusi tegema.
2.5. Referaatide ja lühikeste uurimistööde koostamise käigus õpivad õpilased erinevatest allikatest teavet otsima, seda süstematiseerima ja kujundlikult ning korrektselt esitama, seejuures ka infotehnoloogiat kasutama. Uurimistööde esitamine arendab õpilaste suulist väljendusoskust ning esinemisjulgust. Referaatide ja uurimistööde temaatika valikuga on võimalik suunata õpilasi oma koduümbrusega põhjalikumalt tutvuma, aidata tugevdada kodukoha identiteeti.
2.6. Mitmesugused rühmatöö ja projektõppe vormid võimaldavad õpitud teadmiste rakendamist uues olukorras. Geograafias on neid õppemeetodeid soovitatav kasutada erinevate piirkondade (mandrite, regioonide, riikide jne) tundmaõppimiseks või õpitava teemavaldkonna mitmekülgsemaks ja sügavamaks käsitlemiseks. Rühmatöö käigus arenevad õpilaste töö organiseerimise oskused, väärtustub koostöö ja vastutuse osa ühises õppeprotsessis. Rühmasisesed arutelud ja diskussioonid arendavad õpilaste kriitilist ja loovat mõtlemist.
2.7. Põhikooli geograafiaõpetusega peaksid õpilased saama esmase seostatud ettekujutuse looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning olulisematest ruumilistest seostest.
2.8. Hindamisel peetakse oluliseks võrdlemise, analüüsi, küsimuste esitamise ja lihtsamate seoste leidmise oskust. Õpitulemuste kontrollimisel oleks soovitatav kasutada suulist ja kirjalikku küsitlust, koostada ülesandeid kaartide, piltide, diagrammide ja meediatekstide alusel, hinnata praktilisi töid, referaate ning uurimistöid.
3. Õppesisu
3.1. Geograafia algkursus
3.1.1. KAARDIÕPETUS. Maakera kuju ja suurus. Üldgeograafilised ja temaatilised kaardid. Suundade määramine, asimuut. Mõõtkava liigid ja erineva mõõtkavaga kaardid. Kartograafilised kujutusviisid. Geograafilised koordinaadid ja nende määramine. Kaardivõrk. Ajavööndid, kohalik ja vööndiaeg.
3.1.2. MAA SISEEHITUS JA ARENG. Maa vanus. Maa siseehitus. Laamtektoonika. Vulkaaniline tegevus. Maavärinad, murrangud. Kurrutused. Kivimite teke: tard-, sette- ja moondekivimid. Kivistised. Setete ja mulla teke.
3.1.3. PINNAMOOD. Pinnavormid. Maismaa pinnamoe suurjaotus: mandrid ja ookeanid. Mäestikud, tasandikud (kiltmaad, lauskmaad, madalikud, alamikud). Pinnamoe kujutamine kaardil. Ookeani põhjareljeef: keskmäestikud, mandrilava, mandrinõlv, süvikud. Pinnamoodi kujundavad välistegurid. Murenemine, vooluvee, tuule, põhjavee, liustike, mere ja inimtegevuse osa pinnamoe kujunemisel.
3.1.4. KLIIMA. Atmosfääri ehitus. Kliima ja seda kujundavad tegurid. Maale saabuva päikesekiirguse sõltuvus geograafilisest laiusest. Aastaajad. Üldine õhuringlus: passaadid, läänetuuled. Ookeani mõju kliimale, mandriline ja mereline kliima. Pinnamoe mõju kliimale, kõrgusvööndilisus. Põhi- ja vahekliimavöötmed. Kliimakaart ja kliimadiagramm. Inimtegevuse mõju kliimale.
3.1.5. VEESTIK. Maailmameri ja selle osad. Maailmamere vee soolsus, temperatuur, jääolud. Hoovused maailmameres. Tõus ja mõõn. Siseveekogud. Jõed, jõgede toitumine, veetaseme muutused, üleujutused. Järved. Liustikud: mägi- ja mandriliustikud. Tehisveekogud. Vee kasutamine ja kaitse.
3.2. Maailma loodus- ja ühiskonnageograafia
3.2.1. LOODUSKOMPONENTIDE VASTASTIKUSED SEOSED. Kliima, vee, pinnamoe, mullastiku, taimestiku, loomastiku ja inimtegevuse vastastikused seosed.
3.2.2. LOODUSVÖÖNDID. Loodusvööndite paiknemise seaduspärasused. Ekvatoriaalsed vihmametsad. Savannid. Kõrbed. Vahemerelised metsad. Parasvöötme rohtlad. Parasvöötme okas- ja lehtmetsad. Tundra. Jäävöönd. Kõrgusvööndilisus.
3.2.3. RAHVASTIK. Maailma rahvastik. Rahvastiku paiknemine ja tihedus. Rahvastikuandmete kujutamine kaardil. Looduslike, majanduslike ja ajalooliste tegurite mõju rahvastiku paiknemisele. Arenenud ja arengumaad. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive arenenud ja arengumaades. Ränne ja selle põhjused. Linnastumine ja sellega kaasnevad probleemid. Eri rahvaste ja riikide roll maailmapildi avardumises. Eestist pärit maadeavastajad. Maailmajaod. Geograafilised uuringud tänapäeval.
3.3. Eesti loodus- ja inimgeograafia
3.3.1. LOODUS JA LOODUSVARAD. Eesti loodusgeograafiline asend, piirid ja suurus. Eesti põhikaart. Ristkoordinaadid. Geoloogiline ehitus: aluskord, pealiskord, pinnakate. Maavarad, nende teke ja kasutamine. Pinnamood ja selle kujunemine. Erineva tekkega pinnavormid. Kliimat kujundavad tegurid. Eesti-sisesed kliimaerinevused. Läänemeri. Rannikumeri ja ranniku tüübid. Jõed, jõgede toitumine ja veerežiim. Järved, järvenõgude teke ja järvede kinnikasvamine. Põhjavesi. Veekogude kasutamine ja kaitse. Sood ja nende areng. Mullastik ja taimkate. Inimtegevus ja selle mõju loodusele. Kaitsealad ja kaitstavad objektid.
3.3.2. RAHVASTIK JA ASUSTUS. Eesti rahvaarv ja selle muutumine muinasajast tänapäevani. Rahvastiku andmeallikad. Sündimus, suremus, loomulik iive. Ränded eri ajaperioodidel. Rahvuslik koosseis, selle ajalooline kujunemine. Rahvastiku soolis-vanuseline koosseis ja rahvastiku vananemine. Rahvastiku tihedus ja paiknemine. Eesti asustussüsteemi ja haldusjaotuse kujunemine. Eriilmelised asulad.
3.3.3. SISSEJUHATUS MAJANDUSGEOGRAAFIASSE. Eesti majandus- ja poliitgeograafiline asend. Majanduse arengut mõjutavad tegurid: kapital, tööjõud ja selle iseärasused, loodusvarad. Majanduse struktuur, harud ja nende rühmad. Spetsialiseerumine ja geograafiline tööjaotus. Ettevõtete paigutust mõjutavad tegurid. Majanduskaardid.
3.3.4. EESTI MAJANDUS. Energiamajanduse olemus ja tähtsus. Energiavarade liigid. Põlevkivi ja turbatööstus. Elektri- ja soojusenergia tootmine. Alternatiivenergia kasutamise võimalused. Metsamajandus ja metsatööstus. Metsade kasutamine. Metsavarad ja nende hindamine. Metsatööstuse harud. Puidu ja puidutoodete eksport. Põllumajandus ja toiduainetööstus. Põllumajanduse looduslikud ja sotsiaal-majanduslikud arengueeldused. Põllumajanduse spetsialiseerumine. Seosed toiduainetööstusega. Masinatööstus ja kergetööstus. Veondus. Veonduse liigid . Teedevõrk ja sadamad. Eesti-sisesed veod. Transiitveondus ja logistika. Eesti osalemine rahvusvahelistes vedudes. Teenindus. Teenuste mõiste ja tähtsus. Äri- ja sotsiaalteenused. Välismajandussidemed. Väliskaubanduse struktuur ja geograafia.
3.4. Euroopa
3.4.1. Euroopa asend ja piiritlemine. Euroopa loodus ja loodusvarad: pinnamood, maavarad, kliima, veestik, mullad ja taimkate.
3.4.2. Euroopa rahvastik ja asustus. Euroopa poliitiline kaart. Euroopa Liit. Euroopa regioonide looduslik, sotsiaalne ja kultuuriline omapära.
4. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•omab ettekujutust Maa siseehitusest
ja maakoore ehitusest, sh laamade liikumisest ja sellega seotud
nähtustest;
•oskab tuua näiteid erinevatest kivimitest ja
setetest ning selgitada nende tekkimist;
•oskab nimetada maismaa
pinnavorme ja iseloomustada nende kujunemist, erinevust väliskuju ja
üldkõrguse järgi;
•oskab selgitada välisjõudude mõju
pinnamoele ning tuua vastavaid näiteid;
•teab tähtsamaid
kliimat kujundavaid tegureid;
•oskab iseloomustada kliimavöötmete
kliimat;
•oskab tuua näiteid inimtegevuse mõjust kliimale;
•teab
vee jaotumist Maal, erinevaid veekogusid ja nende veerežiimi ning
veetaseme muutumise peamisi põhjuseid;
•oskab selgitada
liustike tekkepõhjusi, mandri ja mägiliustike erinevust ning tuua
näiteid nende levikust;
•teab peamiste loodusvööndite (jää- ja
külmakõrb, tundra, parasvöötme mets, parasvöötme rohtla, vahemerelised
alad, lähistroopilised metsad, kõrbed, savannid, vihmametsad) levikut
ja oskab neid iseloomustada (kliima, mullatekke tingimused, tüüpilised
taimed ja loomad);
•oskab seletada looduse ja inimtegevuse
vastasmõju ning nimetada peamisi keskkonnaprobleeme erinevates
loodusvööndites;
•oskab selgitada kõrgusvööndilisuse
kujunemist ja tuua vastavaid näiteid;
•teab maailma tihedamini
ja hõredamini asustatud alasid, oskab kaardi abil iseloomustada
rahvastiku paiknemist ja analüüsida seda mõjutanud tegureid;
•teab
riigi või selle osa rahvaarvu mõjutavaid tegureid;
•teab
eri rahvaste ja riikide rolli geograafilise maailmapildi avardumises;
•oskab
analüüsida Eesti loodus-, majandus- ja poliitgeograafilist asendit;
•mõistab
geograafilisest asendist tulenevaid tegureid Eesti majanduse ja
sotsiaalelu korraldamisel;
•oskab üldjoontes iseloomustada Eesti
geoloogilist ehitust, pinnamoodi, kliimat, veestikku, mullastikku ja
taimestikku, selgitada nendevahelisi seoseid;
•teab Eestis
leiduvaid maavarasid, nende kasutamisvõimalusi ja kasutamisega
seonduvaid probleeme;
•oskab iseloomustada Eesti rahvastiku ja
asustuse peamisi arengujooni;
•teab ja oskab analüüsida olulisemaid
Eesti majandust mõjutavaid tegureid;
•oskab analüüsida Eesti
peamiste majandusharude arengueeldusi ja praegust olukorda;
•teab
peamisi Eesti välismajandussidemeid;
•oskab iseloomustada oma
koduasulat sotsiaal-majanduslikust aspektist;
•oskab kasutada
kaarte ja teisi geograafiliste nähtuste esitusviise ning tehnikaid, et
hankida, töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
•oskab
analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha järeldusi neil
esitatud nähtuste sisu ja arengusuundade kohta;
•oskab teha
looduses lihtsate vahenditega mõõtmisi ja vaatlusi.
3. peatükk
GEOGRAAFIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•saab
aru looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest
ning nendevahelistest seostest;
•oskab hinnata inimtegevuse
võimalusi ja tegevuse tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;
•on
teadlik kohalikest, regionaalsetest ja globaalsetest
keskkonnaprobleemidest;
•väärtustab jätkusuutlikku arengut;
•saab
aru maailmamajanduse kui süsteemi talitlemisest, teab Eesti kohta
selles;
•oskab kasutada kaarte, pilte, diagramme, et hankida,
töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud teavet;
•oskab
leida geograafiateavet erinevatest allikatest, kasutada
infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks, korrastamiseks ja
esitamiseks;
•oskab teavet kriitiliselt hinnata ja oma seisukohta
põhjendada;
•oskab kasutada geograafiatunnis omandatud
teadmisi ja oskusi igapäevaelus toimetulekuks.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumis jätkub loodus- ja inimgeograafia teemade käsitlemine, kuid nüüd juba põhjalikumalt ja maailma tasandil. Kuna inimgeograafia kursus toetub väga tugevalt majandusõpetusele ning seostub tihedalt ajaloo-, kodaniku- ja ühiskonnaõpetusega, siis eeldab see nende ainete integreeritud käsitlemist ja õiget järjestamist kooliõppekavas. Gümnaasiumi loodusgeograafia kursuses on tugev rõhuasetus keskkonnaproblemaatikal, mis eeldab põhjalikke eelteadmisi füüsikast, keemiast ja bioloogiast. Selleks et geograafia saaks anda õpilastele maailmast üldistava tervikpildi, on nimetatud kursusi soovitatav õpetada gümnaasiumi lõpuklassides.
2.2. Gümnaasiumis peaks geograafia õpetamisel kasutama varasemast enam õpilaste iseseisval tööl põhinevaid õppemeetodeid: arutlust, diskussioone, rolli- ja otsustusmänge, probleemülesannete lahendamist, referaatide ja uurimistööde koostamist jne. Õppetegevus peaks olema suunatud arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomise ja järelduste tegemise oskuse kujundamisele; põhjendatud isikliku suhtumise, iseseisva mõtlemise ja otsuste tegemise oskuse kujundamisele.
3. Õppesisu
3.1. Üldmaateadus
3.1.1. TEADUSLIK MEETOD kui mõtlemisviis. Erinevad teaduslikud uurimismeetodid. Teaduse ja tehnoloogia areng. Teaduse kitsaskohad. Murrangulised loodusteaduslikud avastused teadusajaloos.
3.1.2. KAASAEGSED UURIMISMEETODID GEOGRAAFIAS. Arvutikaardid. Andmete graafilised esitusviisid. Geoinfosüsteemid ja nende rakendused. Koha määramise meetodid ja nende rakendused.
3.1.3. EVOLUTSIOON JA KESKKOND. Maa teke ja areng. Geoloogiline ajaskaala. Geoloogiliste ja bioloogiliste protsesside kulgemise kiirus. Inimese teke ja areng. Rahvaarvu kasv ja inimtegevuse mõju keskkonnale. Ressursid ja jätkusuutlik areng.
3.1.4. MAA KUI SÜSTEEM. Süsteemi mõiste. Erinevad süsteemid. Maa sfäärid kui süsteemid: litosfäär, pedosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär, biosfäär. Aine ja energiaringed Maa süsteemides. Maa süsteemide vahelised seosed.
3.1.5. MAA ENERGIASÜSTEEM. Maakera energiabilanss: päikeseenergia, Maa siseenergia, gravitatsioonienergia. Energia liigid ja nende avaldumine looduses. Inimeste energiatarve.
3.1.6. LITOSFÄÄR. Litosfääri koostis. Laamtektoonika. Kivimite ringe. Erinevad kivimid ja maagid kui maavarad. Kaevanduste mõju keskkonnale. Vulkanism ja selle tagajärjed. Ohu vähendamine ja vältimine. Maavärinad ja nende tagajärjed. Maavärinate tugevuse mõõtmine. Ohu vähendamine ja vältimine. Maalihked. Gravitatsiooni, vee ja seismilisuse osa maalihetes.
3.1.7. PEDOSFÄÄR. Murenemine: füüsikaline (rabenemine) ja keemiline (porsumine) murenemine. Mullaprofiilid ja mulla tekkeprotsessid. Mullaviljakuse vähenemine (vee ja tuule erosioon, kõrbestumine). Muld kui ressurss. Muldade kaitse.
3.1.8. ATMOSFÄÄR. Atmosfääri koostis ja ehitus. Kiirgusbilanss. Õhutsirkulatsioon. Tsüklonid ja antitsüklonid. Tormid. Maa ja mere mõju õhutsirkulatsioonile. Õhuniiskus ja sademete globaalne jaotus. Inimese mõju atmosfääri koostisele. Happevihmad. Sudu. Osooniaugud. Kasvuhooneefekt. Õhu saastumine, seire ja rahvusvahelised lepped.
3.1.9. HÜDROSFÄÄR. Vee jaotumine ja vee ringe Maal. Jõed. Veerežiim ja äravool. Kliima mõju äravoolule. Üleujutused ja nende kahjustused. Voolusäng ja sellega seotud protsessid. Lammid ja settetasandikud. Põhjavesi. Põhjavee kujunemine, filtratsioon. Põhjavee kasutamine ja kaitse. Põhjavee alanemine ja reostumine. Merevee omadused ja vee liikumine ookeanis. Soolsus, temperatuur ja tihedus. Meretaseme kõikumised. Rannikute erosioon. Tormikahjustused, üleujutused. Ookeanide reostumine. Rahvusvahelised lepped maailmamere ja selle elustiku kasutamisel.
3.1.10. BIOSFÄÄR. Energiavoog biosfääris ja selle osades. Taimetoitained ja primaarproduktsioon. Metsa, rohumaa, põllu ja veekogude energiasüsteemid ja produktiivsus.
3.1.11. MAA SÜSTEEMIDE VAHELISED SEOSED. Inimtegevuse ja Maa süsteemide vastastikmõju. Maastikuline mitmekesisus. Keskkonnamuutused ja seire. Keskkonnatehnoloogia.
3.2. Maailma ühiskonnageograafia
3.2.1. MAAILMAMAJANDUSE JA MAAILMA POLIITILISE KAARDI KUJUNEMINE. Kaasaegse maailma poliitiline kaart. Riikide arengutaseme näitajad. Kõrgeltarenenud Põhjariigid ja arengumaad. Maailmamajanduse ja maailma poliitilise kaardi kujunemine. Agraarühiskonnast infoühiskonnani. Iseseisev ja sõltuv industrialiseerumine. Koloniaalsüsteemi lagunemine ja murrang maailma poliitilisel kaardil.
3.2.2. MAAILMA RAHVASTIK JA RAHVASTIKUPROTSESSID. Maailma rahvaarv ja selle muutumine. Sündimus, suremus ja iive maailma erinevates regioonides. Demograafiline üleminek. Rahvastikupoliitika. Ränded, nende põhjused. Rahvusvahelised ränded. Rahvastiku paiknemine. Linnastumine. Linnastumise kulg maailmas. Keskkonnaprobleemid suurlinnades. Usundid. Peamised tsivilisatsioonid.
3.2.3. MAJANDUSSEKTORITE GEOGRAAFIA. Kaasaegsed muutused maailmamajanduses. Majanduse üldine struktuur ja selle arengud. Üleminek kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Majanduse globaliseerumine. Rahvusvahelised firmad ja majandusorganisatsioonid.
3.2.4. PÕLLUMAJANDUS JA TOIDUAINETÖÖSTUS. Põllumajanduse looduslikud arengueeldused. Maailma agrokliimavöötmed. Põllumajandusliku tootmise vormid ja nende levik maailmas. Regioonide põllumajandus. Peamiste põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise ja kaubanduse geograafia. Põllumajandusega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Maailma rahvastiku toiduprobleemid.
3.2.5. KALANDUS. Kalavarud. Kalanduse vormid ja nende levik. Maailma kalapüügi ja kalasaadustega kauplemise geograafia. Maailmamere keskkonnaprobleemid.
3.2.6. METSAMAJANDUS JA METSATÖÖSTUS. Maailma metsatüübid ja metsavarud. Metsade majandamise põhimõtted. Maailma eri regioonide metsamajandus ja metsatööstus. Metsade hävimine ja selle peamised põhjused. Metsade kaitse.
3.2.7. ENERGIAMAJANDUS. Kaasaegse energiamajanduse struktuur. Alternatiivenergia kasutusvõimalused erinevates loodusvööndites, sellega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Nafta ja maagaasi tootmine, transport ja töötlemine. Tahkete kütuste kaevandamine ja kasutamine. Fossiilsete kütuste kasutamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Elektroenergeetika. Regioonide energiamajandus.
3.2.8. METALLURGIA. Metallurgia areng ja metallurgiaettevõtete paiknemine tänapäeval. Metallide tootmise geograafia.
3.2.9. MASINATÖÖSTUS. Masinatööstuse jagunemine vanadeks, uuteks ja uusimateks harudeks. Vanade masinaehitusharude paigutuse põhijooned. Fordistlik tootmiskorraldus uutes harudes ja selle mõju masinatööstuse globaliseerumisele. Uute ja uusimate harude paigutuse põhijooned.
3.2.10. KERGETÖÖSTUS. Kergetööstuse koosseis ja areng. Kergetööstuse paiknemist mõjutavad tegurid. Tootmise geograafia ja maailmamajanduslikud sidemed.
3.2.11. TRANSPORT JA SIDE. Transpordiliigid ja vedude järgud. Logistika. Regioonide veondus. Rahvusvahelised veoteenused. Side ja infosüsteemid.
3.2.12. TEENUSED. Teenuste osatähtsuse kasv. Teenuste struktuur. Äri-, sotsiaal- ja teadusteenused. Puhkemajandus ja selle geograafia.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•saab aru looduses ja ühiskonnas
toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning teab nende ruumilist
levikut;
•oskab analüüsida ja leida seoseid looduses ja ühiskonnas
toimuvate nähtuste ja protsesside vahel;
•oskab selgitada
looduskatastroofide – maavärinate, vulkaanide, tormide, üleujutuste ja
maalihete tekkepõhjusi, teab nende peamisi esinemisalasid ning oskab
analüüsida võimalikke tagajärgi;
•mõistab
maailmamajandust kujundanud ja praegu toimivaid protsesse ning selle
tulemusena tekkinud majandusharude paiknemist maailmas;
•oskab
üldjoontes selgitada majanduse struktuuri omapära erinevates
ühiskondades (juhtivaid majandusharusid ja nende vahekorda);
•oskab
selgitada poliitilise kaardi omapära erinevatel ajalooperioodidel;
•teab
muutusi loodusressursside tähtsustamises, kasutamises ja jaotumises;
•mõistab
maailmas toimuvaid rahvastiku- ja kultuuriprotsesse;
•oskab
iseloomustada demograafilise ülemineku etappe;
•teab sündimust
ja suremust mõjutavaid tegureid;
•teab peamisi rände põhjusi
ja nende suundi ning mõju teistele ühiskonnaprotsessidele;
•oskab
seletada peamisi muutusi rahvastiku hõives;
•mõistab asulate
kujunemisprotsesse, talitlemist ja asulate omavahelisi seoseid;
•teab
linnastumisega kaasnevaid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme;
•väärtustab
maailma looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust;
•oskab kasutada
kaarte ja infotehnoloogiavahendeid teabe hankimiseks, korrastamiseks
ja esitamiseks (arvutikaardid, Internet, CD jne);
•oskab analüüsida
tabeleid, graafikuid ja diagramme, teha järeldusi neil esitatud
nähtuste arengusuundadest;
•oskab rakendada geograafiateadmisi
ökoloogia-, demograafia- ja poliitilistes diskussioonides;
•mõistab
looduse ja ühiskonna vastastikmõjusid kohalikul, regionaalsel ja
globaalsel tasandil, saab aru säästliku arengu vajadusest;
•oskab
kasutada geograafiateadmisi igapäevaelus ja tulevikukavade tegemisel.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
BIOLOOGIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Bioloogia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Bioloogial on oluline koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Bioloogia õppimise kaudu kujunevad õpilastel loodusalased ja mitmed teised elutähtsad pädevused, omandatakse püsivad positiivsed hoiakud kõige elava suhtes, väärtustatakse säästev ja vastutustundlik eluviis. Areneb igapäevase eluga seonduvate bioloogiaprobleemide lahendamise ja kompetentsete otsuste tegemise oskus, mis ühtlasi suurendab õpilaste toimetulekut looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas. Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud integreerituna teistes õppeainetes omandatuga on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.
1.2. Koolibioloogia õpetuslikeks eesmärkideks on eluslooduse, organismide mitmekesisuse, nende ehituse ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse põhiprintsiipidest ülevaate saamine, bioloogia haruteadustes kasutatavate põhimõistete omandamine ning inimese eripära ja tervislike eluviiside tutvustamine. Õpitakse tundma bioloogiale omaseid teaduslikke meetodeid, millega seostub vajaliku info hankimine ja selle tõepärasuse hindamine.
1.3. Õpiprotsess lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete mitmekülgsest arendamisest. Kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes, mis muu hulgas väljendub teadlikult vastutustundlikus ja säästvas suhtumises oma elukeskkonda ning eetiliste, moraalsete ja esteetiliste aspektide arvestamises igapäevaelu probleemide lahendamisel.
1.4. Õppeprotsess on õpilasekeskne, erinevate koostöövormide arendamisel arvestatakse õpilaste ealisi ja individuaalseid iseärasusi. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppetegevuse üheks rõhuasetuseks on teadusliku meetodi omandamine ning selle rakendamine looduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast tulenevate probleemide lahendamisel. Õpilased saavad ülevaate kaasaja bioloogia põhilistest saavutustest, seaduspärasustest, teooriatest ning tulevikusuundumustest, see abistab neid ühtlasi tulevases elukutsevalikus. Õppeprotsessi käigus omandatakse erinevate, sh elektrooniliste teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva teabe tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad neil erinevaid loodusnähtusi kirjeldada, selgitada ja prognoosida.
1.5. Õppeprotsessis pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise õpimotivatsiooni kujunemisele. Selle tõstmiseks kasutatakse mitmekesiseid aktiivõppe meetodeid, vorme ja võtteid: probleem- ja projektõpet, rollimänge, diskussioone, dispuute, ajurünnakuid, mõistekaartide koostamist, õppekäike, ekskursioone jne. Arvestataval kohal on referaatide ja suuliste ning stendiettekannete koostamine. Õppeprotsessi kõigis etappides kasutatakse kaasaegseid infotehnoloogiavahendeid.
1.6. Bioloogiateadmiste omandamisel on oluline koht praktilistel, sh uurimuslikel töödel, mille käigus õpilased omandavad probleemide püstitamise, hüpoteeside formuleerimise ja katsete või vaatluste planeerimise ning nende läbiviimise oskused. Viimane seostub töövahendite korrektse kasutamisega ning otstarbeka uurimis- ja vaatlusmetoodika valikuga. Tähtsal kohal on saadud tulemuste analüüsi ning nende kirjaliku ja suulise kokkuvõtliku esituse oskus.
2. peatükk
BIOLOOGIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli bioloogiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•tunneb
huvi ja austust eluslooduse vastu;
•saab aru bioloogia õppimise
vajadusest;
•omandab teadmisi eluslooduse objektidest ja nähtustest
ning seal toimuvatest protsessidest;
•teab elusa ja eluta looduse
vastastikuseid seoseid;
•omandab põhilisi teadmisi bioloogia
põhiseisukohtadest ja -teooriatest;
•omandab teadmisi
erinevatest organismidest, nende ehitusest ja talitlusest;
•omandab
teadmisi ökosüsteemidest ja neid asustavatest liikidest;
•omandab
teadmisi loodus- ja keskkonnakaitse põhiprintsiipidest ja nende
rakendustest;
•oskab vaadelda ja kirjeldada bioloogilisi objekte ja
kasutada lihtsamaid uurimismeetodeid;
•oskab kasutada bioloogias
õpitut tavaelu probleemide lahendamisel;
•oskab kasutada
erinevaid allikaid bioloogiateabe otsimiseks, neid kriitiliselt
hinnata;
•oskab kasutada omandatud teadmisi otsustuste tegemisel ja
hinnangute andmisel;
•oskab näha loodusega seotud probleeme ja
esitada nende sisulisi lahendusi;
•väärtustab bioloogilist
mitmekesisust;
•väärtustab tervislikke eluviise;
•suhtub
vastutustundlikult elukeskkonda.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli bioloogiaõpetus põhineb loodusõpetusest saadud teadmistel, oskustel ja hoiakutel ning jätkab ja täpsustab eluslooduse tundmaõppimist. Bioloogia õppimise seisukohalt on eriti olulised varem omandatud õpioskused, sh oskused teha lihtsamaid loodusvaatlusi ja väljendada looduse kohta oma tähelepanekuid.
2.2. Õpitakse tundma bioloogiateaduse uurimisobjekte, -meetodeid ja -tulemusi. Lähtutakse eakohasuse ja individualiseerituse printsiipidest.
2.3. 7. klassis algab bioloogia süstemaatiline õppimine. Põhikoolis on selle käsitlus suures osas kognitivistlik. Õpilaste tundeelu arendamisel on olulised bioloogiatundides saadud kogemused looduse ilust, samuti looduses käitumise oskused ja positiivsed emotsioonid. Olulist osa etendavad hinnangulis-emotsionaalne ja praktiline tegevus, kus vaatlustel ja katsetel on suur osakaal.
2.4. Et eesmärgiks on arendada isiksust, kes väärtustab teadmisi ja õppimist kui elukestvat protsessi, on õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise tõhusaks vahendiks probleemolukordade loomine ja lahendamine.
2.5. Õpilastes tuleb kujundada uurimistöö oskusi ja vilumusi, kasutada tunnis rühmatööd, kompleksprobleemide (ka ainepiire ületatavate) lahendamiseks projektõpet, arendada diskussioone ja teisi aktiivõppe meetodeid. On oluline, et õpilastel areneks kriitiline ja loov mõtlemine, et õpitakse märkama elus ja eluta looduse probleeme, esitama küsimusi, analüüsima andmeid, tegema järeldusi ja andma argumenteeritud hinnanguid. Arendatakse loogilise, abstraktse ja kujundliku mõtlemise oskusi, õpitakse leidma probleemidele alternatiivseid lahendusi ja prognoosima erinevate lahendusviiside ning otsuste tagajärgi.
2.6. Hinnatakse teadmisi, nende rakendamist, analüüsi- ja sünteesioskust ning põhjendatud hinnangute andmist.
2.7. Bioloogia õppimise käigus kujundatakse eelkõige looduspädevusi, kuid arendatakse ka kommunikatiivseid, sotsiaalseid, refleksiooni- jm pädevusi. Õpetajal on enamasti aktiivset õppekeskkonda loov ja õpimotivatsiooni tõstev roll. Õppeprotsessis kasutatakse kaasaegseid innfotehnoloogiavahendeid, olulisel kohal on õpilaste iseseisev töö ja koostööl põhinev õpe. Õpilasi suunatakse lugema loodusteaduslikku kirjandust, vaatama loodusteaduslikke telesaateid, videofilme. Bioloogia õpetamisel on oluline laiendada õpikeskkonda: korraldada õppekäike, ekskursioone, osaleda kohalikes ja rahvusvahelistes projektides.
3. Õppesisu
3.1. ELU TUNNUSED. Eluslooduse liigitus. Organismi peamised eluavaldused.
3.2. SELGROOGSED LOOMAD. Kalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate välis- ja siseehitus ning kohastumine elukeskkonnaga. Sigimine ja areng. Selgroogsete mitmekesisus ja inimese koht loomariigis. Loomade osa ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.
3.3. TAIMED. Õistaimed. Taimeorganid, nende ülesanded. Ülevaade taimerakust. Põhilised taimekoed. Õistaimede paljunemine ja levimisviisid. Paljasseemnetaimede, sõnajalgtaimede, sammaltaimede ehitus ja eripära. Kõrgemate taimede mitmekesisus, nende osa ökosüsteemides ja tähtsus inimese elus.
3.4. MIKROSKOOPILINE MAAILM. Taime- ja loomaraku ehituse võrdlus. Viirused. Viirused kui rakuparasiidid. Bakterid kui eeltuumsed organismid. Bakterite ehituse ja talitluse iseärasused. Bakterite osa looduses ja tähtsus inimese elus. Algloomad, nende ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Algloomade osa looduses ja tähtsus inimese elus.
3.5. SEENED, VETIKAD, SAMBLIKUD. Seente mitmekesisus, nende ehituslikud iseärasused ja paljunemine. Seente osa looduses ja tähtsus inimese elus. Vetikad. Ainu- ja hulkraksed vetikad, nende paljunemine. Vetikate osa looduses ja tähtsus inimese elus. Samblikud. Samblike ehituslikud iseärasused, paljunemine. Samblike osa looduses ja tähtsus inimese elus.
3.6. SELGROOTUD LOOMAD. Käsnade, ainuõõssete, usside, limuste, lülijalgsete ja okasnahksete üldiseloomustus, nende sigimine ja areng, mitmekesisus. Selgrootute loomade osa looduses ning tähtsus inimese elus. Selgroogsete ja selgrootute loomade võrdlus.
3.7. ORGANISMIDE KOOSELU. Ökosüsteem. Populatsioon, liik ja kooslus. Toiduahelad ja toiduvõrgustik. Organismide aine- ja energiavahetuse iseärasused. Auto- ja heterotroofsed organismid. Organismide kooseluvormid ja vastastikused suhted. Inimtegevuse mõju ökosüsteemidele. Biosfäär. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Looduskaitse Eestis. Globaalprobleemid. Säästev areng.
3.8. INIMESE EHITUSE ÜLDPLAAN. Raku, koe, elundi, elundkonna, organismi tasandid.
3.9. INIMESE ELUNDKONNAD. Nahk. Tugi- ja liikumiselundkond, veri ja vereringeelundkond, hingamiselundkond, seedeelundkond, erituselundkond, närvisüsteem ja meeleelundid, sisenõrenäärmed, immuunsüsteem ning suguelundkond. Inimese elundkondade ehituse ja talitluse põhijooned. Inimese areng viljastumisest surmani. Inimorganism kui tervik.
3.10. PÄRILIKKUS. Pärilikkuse alused: DNA, geenid, kromosoomid. Soo määramine. Pärilik muutlikkus, selle seos paljunemisviisidega. Mittepärilik muutlikkus. Muudetud pärilikkusega organismid. Pärilikud ja mittepärilikud haigused.
3.11. ELUSLOODUSE EVOLUTSIOON. Ülevaade eluslooduse süsteemist. Pärilik muutlikkus evolutsiooni materjalina. Olelusvõitlus ja looduslik valik. Liigitekke mehhanismid. Inimese bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•elu peamisi tunnuseid ja
organisatsioonitasemeid;
•raku üldist ehitust ja talitlust;
•organismide
ehitust, peamisi talitluslikke protsesse ja elutegevuse iseärasusi;
•tuntumaid
organismirühmi, nendevahelisi seoseid, sarnasusi ja erinevusi;
•erinevate
organismirühmade kasutamist ja mõjutamist;
•inimese
elundkondade ehituse ja talitluse põhijooni;
•inimese
individuaalse arengu etappe;
•pärilikkuse aluseid;
•eluslooduse
evolutsiooni põhimehhanisme;
•organismide ja keskkonna
vastastikuseid seoseid;
•säästliku eluviisi põhimõtteid;
•loodus-
ja keskkonnakaitse põhimõtteid;
•määrajate
kasutamisvõimalusi.
4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•eristada elusat elutust;
•ära
tunda õpitud bioloogilisi liike ja neid omavahel võrrelda;
•joonistelt
ära tunda organismide elundeid ja elundkondi;
•selgitada
organismide ehituse ja talitluse vahelisi seoseid;
•selgitada
seoseid organismide ja keskkonna vahel;
•selgitada bioloogilise
mitmekesisuse tähtsust;
•selgitada ja arvestada seoseid
inimtegevuse ja looduslike protsesside vahel;
•järgida tervisliku
ja säästliku eluviisi põhimõtteid;
•rakendada
bioloogiatundides omandatud teadmisi ja seostada neid teistest
teabeallikatest saadutega;
•kasutada luupi, mikroskoopi jt
bioloogias enamkasutatavaid vahendeid;
•planeerida ja teha
lihtsamaid bioloogilisi katseid;
•teha vaatlusi, vormistada
tulemusi ja esitada neid suuliselt ja kirjalikult;
•orienteeruda
õpikutes ja teatmeteostes, töötada teksti ja joonistega;
•leida
vajalikku bioloogiateavet kirjandusest ja Internetist;
•prognoosida
oma tegevuse mõju loodusele.
3. peatükk
BIOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
tervikliku loodusteadusliku maailmapildi;
•saab aru bioloogia osast
loodusteadustes, selle üldisest ja erilisest tähendusest;
•omandab
positiivse hoiaku bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse
suhtes;
•oskab hinnata elusloodusega seonduvaid eetilisi,
moraalseid ja esteetilisi aspekte;
•saab aru eluslooduse
mitmekesisuse vormidest ja nende säilitamise tähtsusest;
•teab
loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid ja probleeme;
•tunneb
austust eluslooduse vastu ja suhtub vastutustundlikult looduskeskkonda;
•väärtustab
bioloogilist mitmekesisust;
•oskab rakendada teadusliku uurimise
meetodeid lihtsamate loodusteaduslike probleemide lahendamisel;
•süvendab
teadmisi bioloogia põhiteooriatest ja üldistest seaduspärasustest,
saab aru nende rakenduslikest väärtustest;
•oskab
kasutada bioloogias omandatud teadmisi igapäevase eluga seonduvate
probleemide lahendamisel;
•oskab bioloogias õpitut kasutada
loodusnähtuste kirjeldamisel, selgitamisel ja prognoosimisel;
•kasutab
bioloogiateabe hankimiseks ja võrdlemiseks erinevaid allikaid, oskab
hinnata nende tõepärasust;
•mõistab seoseid looduslike ja
ühiskondlike protsesside vahel;
•orienteerub bioloogiateadmisi
ja -oskusi nõudvates elukutsetes.
2. Õppetegevus
2.1. Bioloogia õpetamisega gümnaasiumis süvendatakse põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste loodusteadusliku maailmapildi avardumist, mis tugineb senisest enam bioloogia haruteaduste põhilistele teooriatele, üldistele seaduspärasustele ja nende rakenduslikele aspektidele. Õpilaste teoreetilised teadmised kinnistuvad õpilasekeskses individualiseeritud õppetegevuses. Õpilased omandavad iseseisva töö oskused erinevate teabeallikatega ning suudavad hinnata nendes esitatud teabe tõepärasust. Seejuures kasutatakse infotehnoloogiavahendeid.
2.2. Õpilased omandavad praktiliste tööde läbiviimise käigus bioloogias ja teistes loodusteadustes kasutatavaid uurimismeetodeid, neid rakendatakse vaatluste ja eksperimentide läbiviimisel. Seejuures arvestatakse ohutustehnika nõudeid. Õpitakse sõnastama teaduslikke bioloogiaprobleeme ja nende alusel hüpoteese püstitama. Viimaste kontrollimiseks planeerivad õpilased reaalselt teostatavaid praktilisi töid ning õpivad saadud tulemusi vormistama, analüüsima ja nendest järeldusi tegema. Olulisel kohal on uurimistöö vormistamise ning selle kirjaliku ja suulise esitamise oskused.
2.3. Bioloogia õpetamisel on soovitatav laiendada õppekeskkonda: korraldada õppekäike, ekskursioone, osaleda mitmesugustes projektides, kasutada infotehnoloogiavahendeid. Faktiteadmiste omandamise kõrval pööratakse õppeprotsessis tähelepanu õpilaste mõtlemisvõime arendamisele. Selleks kombineeritakse oskuslikult erinevaid tunnimetoodikaid, kasutatakse mitmekülgseid teadmiste kontrolli meetodeid. Klassi-, rühma- ja individuaaltöö käigus õpitakse tekstides, piltidel, joonistel ja graafikutel esitatud informatsiooni analüüsima, sünteesima ning argumenteeritud hinnanguid andma. Õpilased õpivad hinnangute andmisel ja otsuste langetamisel arvestama kaasaja teaduse seisukohti, normatiivdokumente, majanduslikke kaalutlusi, aga ka moraali ja eetika seisukohti.
2.4. Bioloogia õpetamisel pööratakse tähelepanu nüüdisaja bioloogiateaduse põhitulemustele ning arengusuundadele. Olulisel kohal on nende rakendusteaduslikud väljundid igapäevases elus. Koos sellega antakse õpilastele võimalikult terviklik pilt kaasaja bioloogia haruteadustest ning nende seostest teiste loodusteadustega. Õpilased saavad ülevaate bioloogiateadustega tegelevatest Eesti õppe- ja teadusasutustest ning nendes edasiõppimise võimalustest. Sellega arendatakse õpilaste karjääriteadlikkust.
3. Õppesisu
3.1. I kursus
3.1.1. ELU OLEMUS. Elu tunnused. Eluslooduse organiseerituse tasemed. Teadusliku uurimise meetodite rakendamine.
3.1.2. ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS. Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid organismides. Orgaanilised ühendid: süsivesikud, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped, nende ülesanded.
3.1.3. RAKK. Rakuteooria. Eukarüootse raku ehitus ja talitlus. Looma-, taime- ja seeneraku eripära. Ainu- ja hulkraksus. Eeltuumse raku ehitus. Bakterite ehitus ja paljunemine, nende osa looduses ja inimtegevuses.
3.2. II kursus
3.2.1. ORGANISMIDE AINE- JA ENERGIAVAHETUS. Organismide aine- ja energiavahetuse põhijooned. Raku metabolism ja organismi üldine ainevahetus. Fotosüntees ja selle tähtsus. Organismide varustamine energiaga.
3.2.2. ORGANISMIDE PALJUNEMINE JA ARENG. Rakkude jagunemine. Interfaas ja mitoos. Meioos. Organismide suguline ja mittesuguline paljunemine. Loomade paljunemise, kasvu ja arengu eripära. Inimese sugurakkude areng. Inimese viljastumine, embrüonaalne ja sünnijärgne areng. Taimede paljunemise ja arengu iseärasused.
3.2.3. PÄRILIKKUS. Molekulaarbioloogilised põhiprotsessid: replikatsioon, transkriptsioon ja translatsioon. Geenide avaldumine ja selle regulatsioon. Viiruste mitmekesisus ja tähtsus, nende paljunemine DNA viiruse näitel. Mendeli seadused. Soo määramise geneetiline mehhanism erinevatel organismirühmadel. Inimesel esinevad geneetilised puuded. Geneetika ülesanded. Pärilik ja mittepärilik muutlikkus, nende vormid.
3.3. III kursus
3.3.1. RAKENDUSBIOLOOGIA. Bioloogia seos teiste teadustega. Erinevate organismide biotehnoloogilisi rakendusi. Biotehnoloogia ja sellega kaasnevad eetilised probleemid. Geenitehnoloogia, selle arengusuunad. Bioloogia osa meditsiinis.
3.3.2. INIMENE. Inimorganismi üldiseloomustus. Inimese põhilised elutalitlused, nende neuraalne ja humoraalne regulatsioon. Kõrgem närvitalitlus. Inimene kui tervikorganism.
3.4. IV kursus
3.4.1. ORGANISMIDE KOOSEKSISTEERIMINE. Peamised ökoloogilised tegurid. Organismidevahelised suhted. Populatsioon. Ökosüsteemid: iseloomustus, energiavoog, aineringe ja ajalised muutused. Biosfääri iseloomustus ja selle muutused. Bioloogiline mitmekesisus. Keskkonnakaitse regionaal- ja globaal-probleemid. Looduskaitse ja keskkonnapoliitika.
3.4.2. ELU PÄRITOLU. Elu päritolu ja esialgne areng. Elu areng Maal. Evolutsiooni tõendid. Eluslooduse süstemaatika erinevad käsitlused. Evolutsiooni geneetilised alused. Looduslik valik ja selle vormid. Mikro- ja makroevolutsioonilised protsessid. Inimese evolutsioon.
4. Õpitulemused
4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
•põhilisi elu tunnuseid
ja eluslooduse organiseerituse tasemeid;
•organismides esinevaid
peamisi keemilisi ühendeid ja nende funktsioone;
•rakkude
ehitust ja talitlust erinevates organismides;
•ainevahetuslikke
põhiprotsesse ja nende osa organismide elutegevuses;
•pärilikkuse
seaduspärasusi ja nende molekulaarseid aluseid;
•erinevate
organismide paljunemise ja arengu peamisi seaduspärasusi;
•inimese
põhilisi elutalitlusi ja nende regulatsioonimehhanisme;
•inimese
kõrgema närvitalitluse iseärasusi;
•bioloogia
rakendusteaduslikke külgi;
•organismidevahelisi suhteid ja
seoseid keskkonnaga;
•ökosüsteemide ja biosfääri struktuuri ja neis
toimuvaid aineringeid;
•loodus- ja keskkonnakaitse probleeme;
•elutekke
hüpoteese;
•looduses esinevaid mikro- ja makroevolutsioonilisi
protsesse;
•eluslooduse süsteemse käsitluse võimalusi;
•inimese
evolutsiooni põhiseisukohti;
•bioloogiateadmisi ja -oskusi
nõudvaid elukutseid.
4.2. Gümnaasiumi lõpetaja saab aru:
•bioloogiateaduste
üldisest kohast ja eripärast loodusteaduste süsteemis;
•elusa
ja eluta looduse erinevustest ning nendevahelistest seostest;
•eluslooduse
organiseerituse ja uurimise tasemetest;
•organismides esinevate
põhiliste keemiliste ühendite funktsioonidest;
•erinevate
rakutüüpide ehituslikust ja talitluslikust eripärast;
•organismide
aine- ja energiavahetuse omavahelistest seostest;
•molekulaarbioloogiliste
põhiprotsesside omavahelistest seostest ja nende mõjust organismide
elutegevusele;
•pärilikkuse seaduspärasuste statistilisest
iseloomust ja rakendusvõimalustest;
•erinevate
organismirühmade tähtsusest ökosüsteemides ja inimtegevuses;
•ökosüsteemides
toimuvatest protsessidest;
•organismide paljunemise ja arengu
üldistest ja erilistest seaduspärasustest;
•inimese
elundkondade talitluste regulatsioonimehhanismidest;
•bioloogiateaduste
rakendusvõimalustest igapäevaelus;
•organismide
kooseksisteerimise põhilistest seaduspärasustest;
•loodus-
ja keskkonnakaitse põhiprobleemidest;
•loodusliku
mitmekesisuse erinevatest avaldumisvormidest ja nende kaitse
tähtsusest;
•evolutsiooniliste protsesside olemusest;
•inimese
evolutsiooni võimalikest suundadest;
•inimpopulatsioonide
muutumise dünaamikast.
4.3. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
•kasutada
bioloogiateadmisi igapäevases elus esinevate probleemide lahendamisel
ja otsuste tegemisel;
•langetada bioloogia valdkonnas põhjendatud
otsuseid, arvestades seejuures teaduslikke, õiguslikke, majanduslikke,
eetilisi, moraalseid ja esteetilisi aspekte;
•rakendada
bioloogiaprobleemide lahendamisel teaduslikke meetodeid;
•planeerida,
läbi viia ja vormistada bioloogiateadmisi nõudvaid vaatlusi ja
eksperimente;
•kasutada erinevaid teatmeteoseid ja Internetti
bioloogiateabe hankimisel ja selle tõesuse hindamisel;
•selgitada
ja analüüsida jooniste, tabelite ja graafikute kujul esitatud
bioloogiateavet;
•esitada kirjalikus ja suulises vormis
eksperimendi või vaatluse tulemusi;
•selgitada ehituse ja
talitluse vahelisi seoseid raku ja organismi tasemel;
•põhjendada
pärilikkuse põhilisi seaduspärasusi, kasutades teadmisi
molekulaarbioloogiast;
•lahendada ja vormistada geneetikaülesandeid;
•selgitada
ja analüüsida erinevates ökosüsteemides esinevaid seaduspärasusi;
•analüüsida
erinevaid elu tekke hüpoteese;
•selgitada liikide tekke,
muutumise ja väljasuremise mehhanisme.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
KEEMIA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Keemia põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Õppimine keemias nagu ka teistes loodusteadustes on protsess, mille käigus õpilane konstrueerib olemasolevale kogemusele toetudes uue teadmise, süvenevad teadmiste rakendamise oskused, kujunevad väärtushinnangud ning suhtumised.
1.2. Koolikeemia teaduslik komponent sisaldab teadmisi ja arusaamu keemilistest nähtustest ja keemia seaduspärasustest. Protsessuaalne komponent arendab oskust hankida uusi teadmisi, neid analüüsida, süstematiseerida ja rakendada nii tuntud kui ka uues olukorras. Ideeline komponent kujundab väärtushinnanguid ning suhtumist keemia osasse meid ümbritsevas maailmas, arendab oskust näha ja hinnata oma otsustuste või tegevuse võimalikke tagajärgi.
1.3. Keemial koos teiste loodusteadustega on oluline tähtsus mitte ainult ainealaste, vaid ka üldpädevuste kujundamisel ja arendamisel. Seejuures on keemial oma spetsiifika vastavalt keemia kohale ja rollile loodusteaduste süsteemis.
1.4. Keemia õppimine arendab õpilaste oskust kirjeldada vaatluste tulemusi, lugeda ja mõista keemiateksti, lahti mõtestada ja kasutada keemia märksüsteemi (keemia keelt), esitada keemiateavet erinevates koodides – verbaalselt, diagrammide ja graafikutena, mudelitena, valemite kujul – seega kujundab ja arendab õpilaste kommunikatiivset pädevust. Vajadus kasutada matemaatika- ja füüsikateadmisi ning -oskusi keemiaprobleemide kirjeldamisel ja lahendamisel, mõista nähtustevahelisi kvantitatiivseid seoseid, analüüsida ja tõlgendada keemia arvutusülesannete tulemusi ning hinnata nende tõepärasust kujundab ja arendab õpilaste matemaatikapädevust.
1.5. Keemia õppimine kujundab õpilaste tehnoloogilis-tehnilist pädevust, arendades õpilaste oskust kasutada laboris ja argielus vajalikke katsevahendeid ning reaktiive, töötada ohutult, hinnata reaktiivide ja meid ümbritsevas tehiskeskkonnas kasutatavate materjalide ohtlikkust inimeste tervisele ja looduskeskkonna seisundile, mõista keemiatööstuse ja energeetika probleeme, hankida teavet ja kasutada seda praktilises tegevuses. Vajadus mõista protsesside dünaamikat ning tasakaalu ja rakendada neid arusaamu ka looduses ning ühiskonnas toimuvate protsesside analüüsimisel ning võimalike tagajärgede hindamisel arendab õpilaste loomingulise ja kriitilise mõtlemise oskust. Samuti arendab keemiaõpe oskust mõista tervete eluviiside ja tervisliku toitumise tähtsust organismis toimuvate keemiliste protsesside tasakaalu seisukohalt, mõista puhta looduskeskkonna ja tervise vahelisi seoseid.
1.6. Keemial on oluline roll isiksuse arendamisel. Keemia õppimine arendab loogilist mõtlemist, analüüsi- ja üldistamisoskust, põhjuslike seoste mõistmist, loomingulist aktiivsust ja praktilise töö oskusi, annab aluse looduse ja ühiskonnaga seotud probleemide mõistmisele ja väärtushinnangute kujunemisele. Vastutustunnet ja austust looduse vastu, teiste inimeste ja ühiskonna suhtes, oskust näha ja hinnata oma otsustuste ja tegevuse otseseid ja kaudseid tagajärgi, oskust teha koostööd – kõiki neid väärtus- ja sotsiaalseid pädevusi kujundatakse õpilastes keemiaõppe käigus.
1.7. Vajalike pädevuste saavutamisel on oluline tähtsus õpimotivatsiooni kujundamisel, mitmesuguste probleem- ja aktiivõppe meetodite kasutamisel, süstemaatiliste tööharjumuste kujundamisel, keemiaõpingute väärtustamisel. Vajalik on keemiaprobleemide käsitlemine integreeritult teiste loodusteadustega, kasutades teistes loodusteadustes omandatud oskusi ja teadmisi.
2. peatükk
KEEMIA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
lihtsa, kuid tervikliku ettekujutuse keemiast kui loodusteadusest;
•õpib
tundma keemia põhimõisteid ja seaduspärasusi;
•hakkab
mõistma maailma terviklikkust: keemiliste nähtuste füüsikalist olemust
ja looduslike protsesside keemilist tagapõhja;
•õpib seostama
keemiateadmisi teistes loodusteadustes omandatuga;
•õpib nägema ja
mõistma keemilisi nähtusi kodus, looduses ja ümbritsevas elus ning
tehnikas;
•õpib aru saama keemia keelest, ainete koostise ja
keemiliste reaktsioonide väljendamisest valemite ja
reaktsioonivõrranditega;
•õpib mõistma ja koostama
keemiateksti, selgitama mõistete ja seaduspärasuste sisu;
•arendab
loogilise mõtlemise, analüüsi ja järelduste tegemise oskust;
•õpib
mõistma keemiliste nähtuste vahelisi loogilisi seoseid ja
kvantitatiivseid seaduspärasusi;
•õpib tegema lihtsamaid
arvutusi ainete valemite ja keemiliste reaktsioonide võrrandite
alusel, protsentarvutusi ainete ja lahuste koostise alusel;
•õpib
tegema vaatlusi, kirjeldama ja süstematiseerima nende tulemusi,
eristades olulist ebaolulisest;
•õpib püstitama hüpoteese ja neid
lihtsamate katsete abil kontrollima;
•omandab teadmised, oskused ja
vilumused lihtsamate keemiakatsete tegemiseks, säilitades ohutuse;
•õpib
väärtustama säästlikku suhtumist elukeskkonda;
•saab
aru keemiateadmiste vajalikkusest.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli keemiaõpetus tugineb loodusõpetuses, eriti 7. klassi loodusõpetuses omandatud teadmistele ja oskustele. Õpitakse tundma olulisemaid keemilisi objekte, nähtusi ja seaduspärasusi ning lihtsamaid uurimismeetodeid. Teoreetilisi küsimusi käsitletakse maksimaalse lihtsusega, kuid mitte vastuolus teadusliku tõega.
2.2. Õppetegevused on suunatud keemiast lihtsa, kuid tervikliku ettekujutuse loomisele ning loodusteadusliku maailmapildi kujundamisele.
2.3. Eesmärgiks on keemia põhimõistete ja seaduspärasuste sisuline omandamine, käsitledes valemeid ja reaktsioonivõrrandeid kui vahendeid keemiliste nähtuste üleskirjutamiseks, mitte omaette eesmärgina. Õppematerjali käsitlus on valdavalt induktiivne, peab arvestama õpilase arengu taset, kasutama õpilasele arusaadavaid mudeleid, eelkõige aatomite ja molekulide ehituse selgitamisel. Võimalikult palju tuleb kasutada näitmaterjali. Õppematerjali selgitamisel ja näidete valikul tuleb eelistada Eesti loodusvarade, tööstuse ja keskkonnaga seonduvat.
2.4. Õppetegevusega arendatakse õpilaste huvi keemia vastu, arusaamist keemiateadmiste vajalikkusest, oskust lugeda ja mõista keemiateksti ning märksüsteemi (valemeid ja reaktsioonivõrrandeid), selgitada õpitud mõistete ja seaduspärasuste sisu, teha nende põhjal järeldusi. Õpilasi tuleb suunata kasutama teatmeteoseid, sobiva raskusega täiendavat keemiakirjandust, infotehnoloogiavahendeid.
2.5. Olulisel kohal põhikooli keemiaõpetuses on vaatlused ja katsed. Katsed esitatakse uurimisülesannetena, mitte kindla eeskirja järgi tehtavate tööoperatsioonidena. Eelnevalt püstitatakse tööhüpotees, koos õpilastega arutatakse läbi uurimisviis ja katse läbiviimiseks vajalikud tingimused, pöörates seejuures erilist tähelepanu ohutusele. Katsetulemused peavad olema õpilasele mõistetavad, aitama õppematerjali sisu lahti mõtestada ja kinnistada. Katsete käigus õpitakse vaatlema ja kirjeldama keemilisi nähtusi ning objekte, eristama olulist ebaolulisest, vormistama ja analüüsima saadud katsetulemusi ning nende alusel hindama püstitatud tööhüpoteesi õigsust. Katsete tegemisel omandavad õpilased vajalikud tööoskused ja -võtted, saavad iseseisva ja rühmatöö kogemusi.
2.6. Kuigi põhikooli keemias ei ole arvutusülesanded omaette eesmärk, on nende lahendamine vajalik selleks, et süvendada õpilaste arusaama keemiaprobleemidest ja arendada loogilise mõtlemise oskust. Arvutusülesannete lahendamise käigus omandavad õpilased keemiliste suurustega opereerimise põhimõtted, mõistavad sügavamalt keemiliste nähtuste vahelisi kvantitatiivseid seoseid ning õpivad arvutustulemuste põhjal järeldusi tegema. Arvutusülesannete lahendamine arendab õpilaste oskust rakendada oma matemaatikapädevust konkreetsete loodusteaduslike probleemide lahendamisel. Põhikooli keemiaülesannete lahendamine arendab eriti protsentarvutuse põhimõtete ja võrdelise sõltuvuse rakendamise oskust. Oluline on arendada ja kinnistada oskust hinnata lahenduskäigu õigsust ning ligikaudselt ka saadud tulemuste reaalsusele vastavust.
2.7. Keemiaõpetuse oluliseks eesmärgiks on õpilaste isiksuse arendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse mitmekesiseid didaktikameetodeid, mis arendavad õpilaste aktiivsust, iseseisvust, töökust, vastutustunnet ja suhtlusoskust. Keemia õpetamisel arendatakse õpilaste kriitilise mõtlemise võimet, loovust, oskust esteetiliselt ja eetiliselt väärtustada elukeskkonda, hinnata oma tegevuse tagajärgi ning teha nende alusel eetilisi otsuseid. Õpetatakse märkama ja teadvustama keemiaga seotud probleeme looduses ja tehnikas, mõistma looduses valitsevaid seaduspärasusi ning loodusliku tasakaalu rikkumisest tulenevaid tagajärgi.
2.8. Koostöös teiste loodusteadustega arendatakse loodusteaduslikku mõtteviisi, integreerides keemias omandatud teadmisi ja arusaamu teistes loodusteadustes omandatuga.
3. Õppesisu
3.1. MILLEGA TEGELEB KEEMIA. Ained, nende omadused. Keemilised reaktsioonid. Lahused. Segude lahutamine koostisosadeks. Lahuste protsendiline koostis. Tähtsamad laborivahendid. Ohutusnõuded laboris.
3.2. AATOMI EHITUS. KEEMILISTE ELEMENTIDE PERIOODILISUSSÜSTEEM. Planetaarne aatomimudel. Keemilised elemendid. Perioodilisustabeli ehitus. Tabeli seos aatomite elektronstruktuuriga (väliskihi elektronide ja elektronkihtide arvuga).
3.3. MOLEKULID. LIHT- JA LIITAINED. Ettekujutus keemilisest sidemest. Molekulmass. Metallid ja mittemetallid, liht- ja liitained. Aine keemiline valem. Ühinemisreaktsioon. Reaktsioonivõrrand.
3.4. HAPNIK. OKSIIDID. VESINIK. Hapnik. Oksüdatsiooniaste. Oksiidid. Vesinik. Oksüdeerija ja redutseerija. Hapnik oksüdeerijana reageerimisel lihtainetega. Redoksreaktsioonid. Arvutused reaktsioonivõrrandi järgi (aatomite ja molekulide arvu põhjal).
3.5. KEEMILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. Happed, nende koostis ja omadusi. Happelised oksiidid. Aluste koostis ja omadusi. Leelised. Aluselised oksiidid. Neutralisatsioonireaktsioon. Lahuste pH-astmiku esmatutvustus. Ohutusnõuded hapete ja leeliste kasutamisel. Soolad, nende koostis, saamisvõimalusi.
3.6. ÜLEVAADE TÄHTSAMATEST METALLIDEST. Alumiinium ja raud, nende omadused, sulamid, kasutamine. Raua tootmine ja korrosioon (roostetamine). Elementide metalliliste omaduste muutus perioodilisustabelis. Metallide füüsikaliste omaduste võrdlus. Metallid redutseerijana; jaotus aktiivseteks, keskmise aktiivsusega ja väheaktiivseteks metallideks. Lühiülevaade tähtsamatest metallidest (Na, Ca, Sn, Pb, Cu, Ag, Au, Zn, Hg). Metallid argielus.
3.7. AINE HULK JA MASS. Mool kui ainehulga põhiühik. Molaarmass. Moolarvutused. Arvutusi reaktsioonivõrrandite põhjal.
3.8. SÜSINIK JA SÜSINIKUÜHENDID. Süsinik lihtainena. Süsinikuühendite äärmuslikud vormid: oksiidid ja süsivesinikud. Süsinikuühendite paljusus. Ettekujutus molekulide ruumilisest ehitusest. Struktuurivalemid. Süsinikuaatomi erinevad esinemisvormid molekulides. Alkoholide ja karboksüülhapete tähtsamad esindajad. Eluks olulised süsinikuühendid (sahhariidid, rasvad, valgud), nende roll organismis. Süsinikuühendid kütusena.
3.9. LAHUSED. Ainete lahustumise protsess, soojusefekt ainete lahustumisel. Ainete lahustuvus, selle sõltuvus tingimustest. Lahuste koostise arvutused (massiprotsendi alusel, arvestades ka lahuse tihedust). Vee karedus. Tõelised lahused ja pihussüsteemid.
3.10. KEEMIA ARGIELUS. Looduslikud ja tehismaterjalid. Kiudained. Tarbekeemia saadusi. Ohutusnõuded kemikaalide kasutamisel. Keemia ja elukeskkond. Elukeskkonna reostusallikaid.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•ainet iseloomustavaid
füüsikalisi omadusi;
•keemilise reaktsiooni
esilekutsumiseks vajalikke tingimusi: ainete kontakt, kuumutamine,
süütamine;
•põhilisi ohutusnõudeid kemikaalide
kasutamisel ja laboritöödel;
•tähtsamaid laborivahendeid
(katseklaas, keeduklaas, kolb, põleti, lehter, uhmer, statiiv);
•põhilisi
mõisteid: keemiline reaktsioon, keemiline element, aatom, ioon,
molekul, keemiline side, lihtaine, liitaine, metall, mittemetall,
oksiid, hape, alus, sool, indikaator, redoksreaktsioon, redutseerija,
oksüdeerija, lahus, korrosioon, põlemine, süsivesinik, alkohol,
karboksüülhape, polümeer, mool, molaarmass, lahuse massiprotsent;
•tähtsamate
keemiliste elementide tähiseid ja nimetusi (~20);
•metallide
iseloomulikke füüsikalisi omadusi (hea elektri- ja soojusjuhtivus,
läige, plastilisus);
•aatomi ehituse seoseid elemendi
asukohaga perioodilisustabelis (mida näitab järjenumber, perioodi
number, rühma number).
4.2. Põhikooli lõpetaja mõistab:
•keemiliste
nähtuste füüsikalist olemust ja looduses toimuvate protsesside
keemilist tagapõhja;
•füüsikaliste ja keemiliste nähtuste
erinevust;
•ohutusnõuete järgimise vajalikkust.
4.3. Põhikooli lõpetaja oskab:
•seostada keemilise
elemendi asukohta perioodilisustabelis elemendi aatomi ehitusega
(A-rühmades);
•iseloomustada elementide omaduste muutumist
perioodilisustabelis (perioodides ja A-rühmades), võrrelda
metalliliste ja mittemetalliliste elementide aatomi ehitust ja omadusi;
•tunda
ära reaktsiooni toimumist iseloomulike tunnuste järgi;
•tunda
ära valemi järgi oksiide, happeid, aluseid ja soolasid;
•nimetada
oksiide, happeid, hüdroksiide ja sooli, koostada nende valemeid;
•koostada
reaktsioonivõrrandeid: lihtaine + O2 , happeline või
aluseline oksiid + vesi, hape + metall, hape + alus;
•määrata
valemi põhjal oksüdatsiooniastmeid, tunda ära redoksreaktsioone, leida
oksüdeerijat ja redutseerijat (eespool loetletud reaktsioonitüüpide
korral);
•koostada struktuurivalemeid etteantud aatomite (C, H, O)
järgi, eristada struktuurivalemi põhjal süsivesinikke, alkohole ja
karboksüülhappeid, koostada süsivesinike (täieliku) põlemise
reaktsioonide võrrandeid;
•sooritada arvutusi aine hulga,
massi ja gaasi ruumala seoste abil; arvutusi reaktsioonivõrrandite
põhjal; arvutusi lahuste massiprotsendi alusel;
•ohutult
töötada keemialaboris ja kasutada kemikaale;
•kirjeldada
ja selgitada katseid;
•selgitada tähtsamate keemiliste ainete ja
protsesside rakendusi tööstuses, põllumajanduses ja argielus (O
2, Fe, Al, H2 O, CO2, SiO2,
CaO, HCl,H 2SO4, NaOH, Ca(OH)2, NaCl,
CaCO3, CH 4, C2H5OH,CH3COOH);
•iseloomustada
peamisi keemilise saaste allikaid ja nende mõju keskkonnale
(happesademed, osoonikihi lagunemine, kasvuhooneefekt, üleväetamine).
3. peatükk
KEEMIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Keemia gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi keemia ainekava koosneb neljast kursusest, neist kaks on üldise ja anorgaanilise keemia ning kaks orgaanilise keemia kursused. Ainekavas esitatud jaotus kursusteks ja teemade järjestus ei ole kohustuslik. Õppematerjali täpse jaotuse kursusteks ja teemade järjestuse otsustab õpetaja kooli ainekava koostamisel, arvestades kooli suundumusi, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega ning õpilaste teadmiste taset. Gümnaasiumis nagu põhikooliski kuuluvad põhimaterjali juurde lahutamatu osana arvutusülesanded ning näit- ja õpilaskatsed.
1.2. Lisaks kohustuslikele kursustele võib kool õpilastele pakkuda ühe või mitu valikkursust.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
alused nüüdisaegse tervikliku loodusteadusliku maailmapildi
kujundamiseks;
•laiendab ja süvendab põhikoolis omandatud teadmisi
ja arusaamu keemia põhilistest mõistetest ja seaduspärasustest;
•mõistab
sügavamalt keemiliste protsesside olemust ning nende tähtsust
looduses, ühiskonnas ja argielus;
•laiendab ja süvendab
teadmisi keemia keelest ja mõistete süsteemist, õpib neid kasutama
keemiliste objektide ja nähtuste kirjeldamiseks ja seletamiseks;
•õpib
rakendama omandatud teadmisi ja arusaamu probleemide lahendamisel
uudses olukorras;
•õpib kasutama erinevaid teabeallikaid
keemiateabe hankimiseks;
•arendab oma loogilise mõtlemise võimet,
analüüsi- ning järelduste tegemise oskust;
•laiendab
ja süvendab oma oskust lahendada keemia probleem- ning
arvutusülesandeid;
•õpib tundma ja kasutama lihtsamaid keemia
uurimismeetodeid;
•süvendab oma eksperimentaalse töö oskusi, oskab
säästlikult ja ohutult kasutada keemilisi reaktiive nii keemialaboris
kui ka argielus;
•õpib arusaamise ja vastutustundega suhtuma oma
tegevuse võimalikesse tagajärgedesse;
•mõistab keemia
seost nüüdisaegse tehnoloogiaga ja keskkonnaprobleemidega, keemia
integratsiooni teiste loodusteadustega;
•oskab näha ja väärtustada
protsessidevahelist tasakaalu looduses ja ühiskonnas, mõista selle
säilitamise vajalikkust;
•oskab hinnata keemia praktilise
rakendamise positiivseid ja negatiivseid tulemeid ning nendega seotud
eetilisi probleeme;
•tunneb huvi keemia ja teiste loodusteaduste
vastu, mõistab keemia osatähtsust ühiskonna majandus- ja kultuurielus.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumi keemiaõpetus süvendab põhikoolis omandatud teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste keemia-alase ja üldise loodusteadusliku maailmapildi avardumist. Võrreldes põhikooliga käsitletakse keemilisi objekte ja nähtusi sügavamalt, täpsemalt ja süsteemsemalt, suuremat tähelepanu pööratakse seoste loomisele erinevate nähtuste ja seaduspärasuste vahel. Õppeprotsessis lisandub induktiivsele käsitlusele ka deduktiivne käsitlus. Õpitakse õpitu põhjal järeldusi tegema, erinevaid nähtusi seostama, õpitud seaduspärasusi uudsetes olukordades rakendama. Õppetegevus on suunatud õpilaste mõtlemisvõime arendamisele.
3.2. Keemia õpetamisel tuleb rõhutada keemia seoseid teiste loodusteadustega, seoseid looduses (sealhulgas inimeses endas) toimuvate protsessidega, samuti inimese suhteid looduslike ja tehismaterjalidega. Õpetatakse mitmekesist teavet analüüsima ning sünteesima, andma selle põhjal põhjendatud hinnanguid, langetama kompetentseid ja eetilisi otsuseid.
3.3. Orgaanilise keemia kursuste teljeks on kaasaegse struktuuriteooria ning orgaaniliste ühendite reaktsioonide üldistatud käsitlus (elektroonne käsitlus vabade radikaalide, elektrofiilide ja nukleofiilide tasandil). See vähendab oluliselt tuima päheõppimist ning võimaldab nähtustest sisuliselt aru saada ja väheste põhieelduste alusel paljusid asjaolusid iseseisvalt tuletada. Orgaanilise keemia kursuste põhieesmärk on anda oskus käsitleda suvalisi (õpitu raames) tundmatuid struktuure, otsustada nende kõige olulisemate omaduste üle ning ennustada nende võimalikke keemilisi muundumisi, samuti anda oskus otsida uut teavet ning seda õpituga süsteemselt siduda. Oskus reprodutseerida tüüpreaktsioonide võrrandeid, loetleda aineklasside esindajaid ja nende kasutusalasid on väiksema tähtsusega.
3.4. Kursuste põhieesmärgi saavutamine on võimalik siis, kui materjali traditsiooniline esitamine ja reprodutseerimine jäetakse tagaplaanile ning põhiliseks muutub struktuuride ja molekulimudelite vaatlemine, uurimine ja konstrueerimine ning ülesannete ja probleemide lahendamine ja analüüs. Tuleb julgelt suunata õpilasi töötama tundmatute, küllalt keeruliste struktuuridega (neid pähe õppimata), kujundada struktuuride oluliste tsentrite leidmise ja nendega õpitud reaktsioonivõrrandite kirjutamise vilumust. Suur tähtsus on õpilaste iseseisval tööl probleemide lahendamisel ja üldistavate lühireferaatide kirjutamisel. Faktilise materjaliga tutvumiseks tuleb õpilasi suunata populaarteaduslikku kirjandust kasutama (ka võõrkeeltes).
3.5. Väga oluliseks tuleb pidada näitkatsete ja laboratoorsete tööde tegemist. Need peavad olema õpilastele mõistetavad, võimalust mööda uurimuslikud ning teenima õpetamise põhieesmärkide saavutamist. Gümnaasiumi laboratoorsed tööd on põhikooliga võrreldes sisukamad ja keerulisemad, nõuavad suuremat iseseisvust ning eksperimentaalse töö oskusi. Lisaks tavalistele laboritöödele on soovitatav anda õpilastele mahukamaid eksperimentaalse tööga seotud probleemülesandeid, mis eeldavad vastava kirjanduse läbitöötamist, hüpoteesi püstitamist, katsete planeerimist, katsetulemuste vormistamist ja nende põhjal järelduste tegemist. Selliseid töid on soovitatav anda rühmatööna, jaotades konkreetsed tööülesanded õpilaste vahel. See arendab õpilaste iseseisvust, koostööoskust ja vastutustunnet.
3.6. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse tähelepanu eelkõige ülesannete sisu ja lahenduskäigu mõistmisele ning tulemuste analüüsile, mitte rutiinsele tüüpülesannete matemaatiliste algoritmide äraõppimisele.
3.7. Suurt tähelepanu pööratakse õpilaste iseseisva töö oskuste arendamisele, oskusele kasutada erinevaid teabeallikaid, eristada olulist ebaolulisest. Nõutavate õpitulemuste saavutamiseks peab õpetajal olema võimalus kasutada nüüdisaegseid infotehnoloogiavahendeid ning viia osa ainetunde läbi arvutiklassis.
4. Õppesisu
4.1. Üldine ja anorgaaniline keemia I
4.1.1. AINE EHITUS:
•aatomi elektronkatte ehitus (kihid ja
alakihid). Aatomorbitaalid (s, p, d), elektronvalem ja ruutskeem
(1.–4. perioodi elementidel). Aatomiehituse seos keemilise elemendi
asukohaga perioodilisustabelis. Elementide metalliliste ja
mittemetalliliste omaduste (elektronegatiivsuse) muutus
perioodilisustabelis (A-rühmades). Keemiliste elementide tüüpiliste
oksüdatsiooniastmete seos aatomiehitusega, tüüpühendite valemid;
•keemilise
sideme energeetiline põhjendus. Ekso- ja endotermilised reaktsioonid.
Mittepolaarne ja polaarne kovalentne side. Osalaeng. Iooniline side.
Vesinikside. Metalliline side. Ainete omaduste sõltuvus keemilise
sideme tüübist. Molekulidevaheliste jõudude ja keemilise sideme
tugevuse võrdlus.
4.1.2. ANORGAANILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSED:
•oksiidid,
happed, alused ja soolad, nende nomenklatuur, keemilised omadused ja
saamisviisid. Elektrolüüdid ja mitteelektrolüüdid. Tugevad ja nõrgad
elektrolüüdid. Lahuse happelisuse (aluselisuse) iseloomustamine pH
abil (kvalitatiivselt);
•mittepöörduv (lõpunikulgev) ja pöörduv
reaktsioon; keemiline tasakaal elektrolüütide lahustes.
Ioonidevahelised reaktsioonid lahustes, nende lõpunikulgemise
tingimused. Soolade hüdrolüüs (reaktsioonivõrrandeid nõudmata).
4.2. Üldine ja anorgaaniline keemia II
4.2.1. METALLID, NENDE TÄHTSAMAD OMADUSED JA ÜHENDID:
•metallide
võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, keemiline aktiivsus, A- ja
B-rühmade metallide erinevused). Metallid redutseerijana; metallide
keemilised omadused (reageerimine mittemetallidega, veega, lahjendatud
hapetega, soolalahustega). Keemilise reaktsiooni kiirus, seda
mõjutavad tegurid. Metalliühendid, nende levik looduses;
•metallid
praktikas. Metallide saamine maagist. Elektrolüüsi põhimõte ja
kasutusalad. Keemiline vooluallikas (tööpõhimõte,
reaktsioonivõrrandeid nõudmata). Keskkonna saastumine
raskmetalliühenditega, selle ohtlikkus.
4.2.2. MITTEMETALLID JA NENDE TÄHTSAMAD ÜHENDID:
•mittemetallide
võrdlev iseloomustus (aatomi ehitus, füüsikalised omadused,
redoksomadused). Allotroopia. Lämmastikhape ning kontsentreeritud
väävelhape kui tugevad oksüdeerijad, nende iseärasused reageerimisel
metallidega. Reaktsioonivõrrandite tasakaalustamine elektronbilansi
meetodil. Keemilise reaktsiooni tasakaalu nihkumine (Le Chatelier’
printsiip);
•lühiülevaade tähtsamatest mittemetallidest ja nende
ühenditest (halogeenid, väävel, lämmastik, fosfor, räni).
Mittemetallilised elemendid looduses. Mittemetallide ühenditega seotud
keskkonnaprobleemid.
4.2.3. ARVUTUSÜLESANDED (sobivate teemade juures). Arvutused reaktsioonivõrrandite järgi lisandite, lahuste koostise, saagise, kao ja ühe lähteaine ülehulga arvestamisega. Lahuste koostise arvutused lahuste lahjendamisel ja segamisel (ka lahuste tiheduse arvestamisega ja kristallhüdraatide korral).
4.3. Orgaaniline keemia I
4.3.1. SISSEJUHATUS. ALKAANID. Süsiniku aatomi ehitus ja valentsmudelid. Süsinikahel, isomeeria, struktuurivalemid, nomenklatuur. Süsinikuühendite omaduste ja struktuuri vaheline seos. Orgaaniliste ainete oksüdeerumine. Radikaalmehhanismiga reaktsioonid. Alkaanid olmes ja tehnikas.
4.3.2. POLAARSE ÜKSIKSIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (HALOGEENID, ALKOHOLID,
AMIINID):
•asendusrühm. Polaarne side, osalaengud, polaarse sideme
katkemine. Nukleofiil, elektrofiil. Reaktsiooni mehhanismi analüüs.
Nukleofiilne asendusreaktsioon. Halogeenühenditega seotud
keskkonnaprobleemid;
•alkoholide struktuur ja omadused.
Funktsionaalrühm. Struktuuri- ja asendiisomeeria. Alkohol kui hape.
Vesinikside. Eetrite määratlemine;
•alküülamiinide
struktuur ja omadused. Amiin kui alus.
4.3.3. MITTEPOLAARSE KORDSE SIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (ALKEENID,
ALKÜÜNID, AREENID):
•küllastumatuse mõiste. Alkeenid ja
alküünid. Kaksiksideme nukleofiilsus. Elektrofiilne liitumine
kaksiksidemele;
•areenid. Aromaatsus. Areenide asendusreaktsioonid.
Fenoolid, nende erinevus alkoholidest. Delokalisatsioon. Aromaatsete
ühendite keskkonnaohtlikkus.
4.4. Orgaaniline keemia II
KARBONÜÜLÜHENDID JA KARBOKSÜÜLÜHENDID:
•aldehüüdide
ja ketoonide struktuur. Polaarne kaksikside, selle reaktsioonid.
Aldehüüdide redoksomadused. Sahhariidide mõiste ja liigitus,
bioloogiline tähtsus;
•karboksüülhapete struktuur, omadused ja
liigid. Funktsionaalderivaadid – estrid ja amiidid. Estrite hüdrolüüs.
Rasvad, nende bioloogiline tähtsus. Aminohapped. Valgud, nende
bioloogiline tähtsus.
•POLÜMEERID. Polümeeride keemia
põhimõtted. Polümerisatsioon ja polükondensatsioon.
•ÜLDISTAV
OSA. Orgaaniliste ühendite klassifitseerimine ja nende nomenklatuurid.
Struktuuriteooria põhimõtete formuleerimine. Happed ja alused.
Katalüüs.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•oskab iseloomustada elemendi
aatomi ehitust elektronvalemi ja ruutskeemi abil;
•oskab seletada
ja põhjendada keemiliste elementide ja nende ühendite omaduste
perioodilist sõltuvust aatomi tuumalaengust (esimese 4 perioodi
ulatuses);
•oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite
omadusi, lähtudes vastavate keemiliste elementide asukohast
perioodilisustabelis ning koostada tüüpühendite (oksiidid,
vesinikuühendid, happed, hüdroksiidid) valemeid;
•mõistab,
et molekulide teke aatomitest ja kristallide teke ioonidest on
aineosakeste üleminek püsivamasse olekusse; oskab selgitada keemilise
sideme teket ja iseloomustada osakestevaheliste sidemete mõju aine
omadustele;
•teab keemilise reaktsiooni olulisi tunnuseid ja oskab
neid seletada;
•oskab käsitleda keemilisi reaktsioone
energeetilisel tasandil;
•mõistab, et keemilised reaktsioonid ei
tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda tasakaal
vastassuunaliste reaktsioonide vahel, oskab iseloomustada
välistegurite mõju keemilisele tasakaalule;
•tunneb
põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise
reaktsiooni kiirendamise võimalusi;
•oskab koostada võrrandeid
anorgaaniliste ainete põhiklasside keemiliste omaduste ja saamise
kohta (ka ioonilisel kujul), otsustada reaktsiooni toimumise üle;
•oskab
eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, iseloomustada nende
tugevust, selgitada hüdratatsiooniteooriast lähtudes ioone sisaldavate
lahuste teket;
•oskab hinnata lahuse keskkonda (happe, aluse,
oksiidi või soola korral);
•oskab eristada redoksreaktsioone
mitteredoksreaktsioonidest, teha kindlaks oksüdeerija ja redutseerija
ning tasakaalustada redoksreaktsioonide võrrandeid elektronbilansi
meetodil;
•oskab lahendada arvutusülesandeid: massiprotsendi
arvutused (ka lahuste lahjendamisel ja segamisel, tiheduse
arvestamisega, kristallhüdraatidega), moolarvutused, arvutused
reaktsioonivõrrandite alusel (arvestades saagist, kadu, lisandeid,
ülehulka);
•oskab kujutada molekuli struktuuri (klassikaline
ja lihtsustatud struktuurivalem, molekuli graafiline kujutis);
•tunneb
orgaaniliste ainete funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid
(alkaanid, halogeeniühendid, alkoholid, eetrid, amiinid, alkeenid,
alküünid, aldehüüdid, ketoonid, karboksüülhapped, estrid, areenid);
•oskab
õpitud aineklasside raamides anda nimetusi IUPACi nomenklatuuri järgi
ning konstrueerida nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid;
•teab
struktuuri ja omaduste vastavust;
•mõistab süsinikuühendite
reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja
elektrofiilide tasandil;
•oskab ennustada ainete happelis-aluselisi
omadusi ja keemilist käitumist ning koostada vastavaid võrrandeid
õpitud reaktsioonitüüpide raamides;
•oskab ennustada
ainete olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur,
lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites;
•oskab etteantud
monomeeri põhjal koostada polümeeri struktuuri ja vastupidi;
•mõistab
ja oskab selgitada orgaaniliste ainete osa eluslooduses, tööstuses ja
olmes;
•oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate
koolis õpitud ainete keemilist alust, võimalikku keskkonnaohtlikkust
ja toksilisust;
•oskab leida informatsiooni ainete ja materjalide
omaduste, saamise ja kasutamise kohta;
•oskab teha järeldusi,
üldistusi, valikuid ja otsustusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta
ja analüüsida temale uut keemiateavet (ka graafiliste andmete põhjal);
•tunneb
põhilisi laboratoorse töö võtteid ja oskab neid kasutada praktiliste
ülesannete lahendamisel;
•on tuttav Eesti maavarade,
keemiatööstuse ja keskkonnaprobleemidega.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
FÜÜSIKA
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
1. Füüsika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Koolifüüsikat käsitletakse kolmekomponendilise süsteemina, mis koosneb teaduslikust, protsessuaalsest ja ideelisest komponendist. Teaduslik komponent kindlustab füüsikateadmised, protsessuaalne komponent füüsikale omase teadmiste hankimise viisi ja teadmiste rakendamise oskused nii tuntud kui ka uues olukorras, ideeline komponent kujundab väärtushinnanguid.
1.2. Füüsika õppimine toimub aktiivses, teatud juhtudel interaktiivses õppekeskkonnas. Suhteliselt väheaktiivset seletav-tõlgendavat meetodit rakendatakse vaid juhtudel, kui see on vältimatu. Füüsikaõpet iseloomustab suunatud avastamine: sooritatakse uurimuslikku laadi praktilisi töid, lahendatakse probleeme ja tehakse mitmesugused projekttöid. Õppimine füüsikas on õpilase jaoks tähenduslik, st õpilane tajub õpitava vajalikkust ja kasulikkust. Õpilased teevad koostööd, töötatakse rühmas, tehakse meeskonnatööd. Kasutatakse ajurünnakut, rollimängu, ekskursiooni, välitööd, küsimuste moodustamist teksti põhjal, diskussiooni ja teisi õpitegevust aktiviseerivaid meetodeid, vorme ja võtteid.
1.3. Loodusteaduse meetodi kasutamine võimaldab kujundada teaduslikku suhtumist ümbritsevasse maailma. Nähtuste eksperimentaalne uurimine, probleemolukordade loomine ja nende lahendamine on tõhusad uudishimu äratamise ja õpilaste tunnetusliku aktiivsuse tõstmise vahendid. Katsete, sh mõtteliste katsete sooritamine ning teoreetilised arutlused eeldavad probleemide teadvustamist, hüpoteeside püstitamist, hüpoteeside kontrollimist, vajalike katsete, arutluste jm planeerimist, katseandmete salvestamist ja töötlemist, katsetulemuste põhjal järelduste tegemist ning nende seostamist juba olemas olevate teadmistega, tehtud tööle hinnangu andmist jne. Selline tegevus aitab kaasa mõtlemisprotsesside – võrdlemine, liigitamine, klassifitseerimine, analüüs, süntees jne – arenemisele. Sel viisil kujuneb ka praegusaegses teabetulvas vajalik skeptiline suhtumine teabesse.
1.4. Füüsika õpitegevustele annab mõtte väärtustav tegevus, mis seob selle isiksuse emotsionaalse sfääriga ning võimaldab esteetilisi elamusi. Õpitegevuste loomingulisus ja vabadus aitavad kaasa tunnetuses peituvate esteetiliste väärtuste kasutamisele. Jõukohaste õpiülesannete täitmisega kaasnev eduelamus loob soodsa keskkonna teadmiste omandamiseks. Füüsikaõppe väärtustamise seisukohalt on oluline, et õpilased tajuksid omandatavate teadmiste ja oskuste kasulikkust ning vajalikkust nüüdisaegse tehnologiseeritud infoühiskonna eluliselt tähtsate kü simuste lahendamisel.
1.5. Füüsikateadmiste ja -oskuste abil saab loodusnähtusi seletada ainult teatud aspektist. Mingi nähtuse seletus on täielikum, kui kasutame ka teistes loodusteaduslikes ainetes omandatud teadmisi ja oskusi. Sageli piirdub füüsika osa keeruliste nähtuste seletamisel vaid kõige üldisemate printsiipide sõnastamisega. Just selliste integreeritud probleemide lahendamisel saab näidata, et füüsika ei ole asi iseeneses, et füüsikas omandatu abil on võimalik nähtusi seletada ja probleeme lahendada.
1.6. Oluline on füüsika seostamine tehnika ja tehnoloogiaga, sh keskkonnatehnoloogiaga. Füüsikateadmised võimaldavad avada tehniliste seadmete tööprintsiipe ja tehnoloogiate aluseid. Siinkohal on sobiv käsitleda füüsika osa globaalprobleemidele lahenduste leidmisel. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt aitab lahendada mitmeid inimkonna ette kerkinud probleeme, kuid võib kaasa tuua ka konflikte loodusega ning uute palju keerulisemate probleemide tekke. Inimkonna eksisteerimiseks on oluline, et uute tehnoloogiate arendamisel ja juurutamisel suudaksid kaasa rääkida võimalikult paljud inimesed.
1.7. Füüsikas õpitavale tähenduslikkuse loomiseks pakutakse õpiülesandeid ja probleeme, millega õpilased puutuvad kokku igapäevaelus ning mille lahendamisel ei piirduta ainult momendil käsitletava teemaga. Projektõppe kasutamine loob sisemise integratsiooni teiste õppeainetega, kuna probleemi lahendamine eeldab laialdaste teadmiste ja oskuste kasutamist.
1.8. Et avada füüsika sotsiaalset rolli, on soovitatav õpilastele tutvustada füüsikaideede ajaloolist arengut ning mõju elukeskkonnale, väljapaistvate füüsikute elu ja panust kultuurilukku, kõnelda teadusliku tunnetuse loomingulisest iseloomust ning tunnetusprotsessi esteetilisest väärtusest. Selline käsitlus võimaldab esile tuua põhjusi, mis ärgitasid teadlasi probleeme valima ning nende lahendamise teid; näidata teadust kui teatud inimeste tööd ning teadlaste seost ühiskonna ja kultuuriga; näidata rahvuste ja riikide piire ületanud ja üldkultuurilise tähenduse omandanud ideid ja printsiipe, mille juured on füüsikas.
2. peatükk
FÜÜSIKA AINEKAVA PÕHIKOOLILE
1. Õppe-eesmärgid
Põhikooli füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane
:
• omandab füüsikast lähtuvalt teadmisi loodus- ja
tehisobjektidest ning nende muutustest;
•omandab teadmisi füüsika
keelest ja mõistete süsteemist; teaduslikust meetodist ja mudeli
tähtsusest loodusobjektide uurimisel;
•õpib tundma
füüsikateadmiste rakendusvõimalusi füüsikas jt õppeainetes, tehnikas,
olmes ja loodushoius; lokaalseid ja regionaalseid tehnilisi seadmeid
ning tehnoloogiaid füüsikalisest aspektist;
•mõistab
isiksuse osa füüsika arengus;
•väärtustab füüsikateadmisi
seoses erinevate elukutsetega;
•õpib lugema ja mõtestama lihtsat
loodusteaduslikku teksti, sellest ning teatmeteostest füüsikateavet
leidma;
•õpib füüsikalisi nähtusi ja objekte kirjeldama, seletama
ja ennustama, füüsika-alast teksti looma;
•märkab looduse
ja olmega seotud probleeme, mida saab seletada ja lahendada
füüsikateadmiste abil.
2. Õppetegevus
2.1. Põhikooli füüsikakursus annab tervikliku ettekujutuse füüsikast kui loodusteadusest, kuigi haarab vaid minimaalse füüsikaliste nähtuste ringi. Põhimõistete ja seaduspärasustega tutvutakse valdavalt vaatluste ning katsete teel. Kursuses domineerib fenomenoloogiline lähenemine füüsikalistele nähtustele. Matemaatilist aparatuuri rakendatakse minimaalselt – vaid põhiliste seoste ja seaduste käsitlemisel. Valitsev on induktiivne käsitlus. Põhitähelepanu pööratakse vaatluste ja lihtsamate katsete korraldamisele. Õpitakse olulist eristama, seda füüsika keeles esitama, järeldusi tegema. Laboritööd korraldatakse kas mingi nähtusega tutvumiseks, selle kvalitatiivseks analüüsiks või siis lihtsamate mõõtmisoskuste kujundamiseks koos mõõtmistulemuste esitamisega tabeli või graafikuna.
2.2. Olulise tähendusega on füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamine, seletamine ja ennustamine. Enamasti kasutatakse ainult kvalitatiivseid seoseid ja seaduspärasusi. Seletust alustatakse nähtuse või objekti kirjeldamisest, eristatakse olulised tunnused. Järgnevalt leitakse seadus või seaduspärasus ning sõnastatakse tingimused, millest selgub, et nähtuse või objekti seletamiseks sobib just antud seadus või seaduspärasus.
2.3. Kuigi arvutusülesannete lahendamine pole põhikoolis omaette eesmärk, on nende lahendamine vajalik selleks, et õpilased tutvuksid füüsikaliste suurustega opereerimise algoritmidega. Tähelepanu pööratakse ülesande tingimuste adekvaatsele kirjeldamisele füüsika keeles, tehetele mõõtühikutega ja vastuse reaalsuse kontrollimisele. Õpitakse vormistama ka ülesande lahenduskäiku.
2.4. Koostöös bioloogia, geograafia ja keemiaga arendatakse loodusteaduslikku mõtlemisviisi. Areneb arusaam, et igal nähtusel on põhjus ja igasugune muutus looduses kutsub esile teisi muutusi, mis võivad põhjustada keskkonnas soovitud või soovimatuid tagajärgi. Füüsikat õppides areneb õpilastel lugemise, kirjutamise, teksti mõistmise ning suulise ja kirjaliku teksti loomise oskus. Arendatakse edasi mõõtmis- ning infotöötlusoskusi. Õppetegevuses areneb õpilaste kriitiline ja loov mõtlemine: õpitakse märkama ja teadvustama füüsika ainevaldkonnaga seotud probleeme elus ja eluta looduses; küsimusi esitama, vaatlusi ja mõõtmisi korraldama, mõõtmistulemusi analüüsima ja sellest järeldusi tegema, tulemusi tõlgendama, sünteesima; õpitakse probleemidele alternatiivseid lahendusi leidma ning erinevate lahendusviiside ja otsuste tagajärgi prognoosima. Õppides mõistma looduse kui süsteemi funktsioneerimise lihtsamaid seaduspärasusi ning inimese ja tehnika mõju looduskeskkonnale, areneb õpilastel tehnoloogilis-tehniline pädevus.
3. Õppesisu
3.1. VALGUSÕPETUS. Valgusallikas. Valguse levimine: valguskiir, sirgjoonelise levimise seadus. Vari. Valguse peegeldumine: langemis- ning peegeldumisnurk, mattpind, tasapeegel. Valguse murdumine: murdumisnurk, valguse murdumise seaduspärasus. Lääts: kumerlääts, nõguslääts, fookus, fookuskaugus, läätse optiline tugevus. Kujutis: tõeline kujutis, näiv kujutis. Prillid. Silm. Valguse spekter.
3.2. MEHAANIKA. Kehade ja ainete omadused: mõõtmine, mass, tihedus, ühikute eesliited: kilo-, detsi-, senti-, milli-. Mehaaniline liikumine: trajektoor, teepikkus, ühtlane liikumine, mitteühtlane liikumine, kiirus, keskmine kiirus, punkti koordinaadid tasanditel (s, o, t). Vastastikmõju seaduspärasus. Võnkliikumine: võnkumine, amplituud, periood, sagedus. Kehade vastastikmõju: rõhk, elastsusjõud, hõõrdejõud. Mehaaniline töö ja energia: töö, võimsus, energia, energia jäävuse seadus, lihtmehhanism. Ujumine: üleslükkejõud, ujumise seaduspärasus. Heli: heli, heli kiirus, võnkesageduse ja heli kõrguse seos.
3.3. SOOJUSÕPETUS. Gaasi, vedeliku ja tahkise ehituse mudelid: soojusliikumine, siseenergia, aineosakeste kiiruse ja temperatuuri seos, termomeeter. Soojusülekanne: soojusjuhtivus, konvektsioon, soojuskiirgus, soojushulk, keha soojenemiseks kuluv soojushulk, kalorimeeter, termos; soojusülekande suund; soojusbilansi võrrand. Aine agregaatoleku muutused: sulamine ja tahkumine, sulamissoojus, aurumine ja kondenseerumine, keemissoojus.
3.4. ELEKTRIÕPETUS. Elektriline vastastikmõju: elektrilaeng, elementaarlaeng, elektroskoop, elektriväli, juht, isolaator. Elektrivool: elektrivool metallis, vabad laengukandjad, elektrivoolu toimed, voolutugevus, ampermeeter. Suletud vooluring: vooluallikas, vooluring, pinge, voltmeeter, Ohmi seadus, elektritakistus, reostaat; pinge ja voolutugevuse seos jada- ja rööpühendusel. Elektrivoolu töö ja võimsus, elektrisoojendusriist. Elektriohutus. Magnetnähtused: püsimagnetid, magnetnõel, magnetväli, elektromagnet.
3.5. AATOMI- JA UNIVERSUMIÕPETUS. Aine ehitus: molekul, molekulide-vahelised tõmbe- ja tõukejõud; ühe ja sama aine molekulide eristamatus. Aatom: elektron, prooton, neutron, aatomituum. Valguse teke: Bohri aatom, valguse kiirgumine ja neeldumine portsjonite (kvantide) kaupa. Tuumareaktsioon: tuumajõud, radioaktiivne lagunemine, siseenergia vabanemine tuumareaktsioonis. Looduskaitse. Astronoomilised uurimismeetodid. Galaktika, täht. Päikesesüsteem: planeet, kaaslane, komeet, meteoor. Aastaaegade vaheldumine. Kuu faaside teke.
4. Õpitulemused
4.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•füüsikaliste nähtuste
iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste
nähtustega, nähtuste kasutamist praktikas;
•füüsikamõisteid,
sh füüsikalisi suurusi, nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab;
suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega, mõõtühikuid,
mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
•seoste
sõnastust, seost väljendavat valemit, seose õigsust kinnitavaid
katseid, seose kasutamist praktikas;
•mudelite tunnuseid, mudeli ja
tegelikkuse vahekorda, rakendusvaldkonda ja -piire;
•mõõteriistade
ja seadmete otstarvet, töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja
reegleid, ohutusnõudeid;
•keskkonna- ja energiasäästu
vajalikkust.
4.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•vaadelda nähtusi füüsika
seisukohalt;
•kasutada mõisteid ja seoseid loodus- ja
tehnikanähtuste kirjeldamisel, seletamisel ja ennustamisel;
•leida
teatmeteostest füüsikateavet;
•lahendada arvutus- ja
graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seoseid;
•kasutada
füüsikaliste suuruste tabeleid;
•koostada skeemi järgi
katseseadet;
•kasutada mõõteriistu;
•ohutult
läbi viia lihtsamaid katseid;
•töödelda mõõtmistulemusi ja
teha katsetulemuste põhjal järeldusi.
3. peatükk
FÜÜSIKA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õpetuse eesmärgid
Gümnaasiumi füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
alused nüüdisaegse põhjuslik-tõenäosusliku füüsikalise maailmapildi
kujunemiseks;
•süvendab ja laiendab teadmisi füüsika keelest ja
mõistete süsteemist ning õpib neid kasutama füüsikaliste nähtuste ja
objektide kirjeldamiseks, seletamiseks ning ennustamiseks;
•teadvustab
teaduslike mõistete kujundamise viise ja meetodeid ning rakendab neid
uute teadmiste omandamisel;
•arendab kriitilist mõtlemist;
•süvendab
vaatlus- ja eksperimenteerimisoskusi;
•süvendab mõõtmisvahendite
kasutamise oskusi;
•mõistab füüsika seost tehnika ja nüüdisaegse
tehnoloogiaga ning integratsiooni teiste teadustega;
•säilitab
positiivse hoiaku füüsika kui õppeaine ja kultuurifenomeni suhtes;
•tutvub
ideede «draamadega» ja isiksuse osaga füüsika arengus;
•mõistab
füüsika humanitaarset külge;
•teadvustab vajadust
käsitseda tehnilisi ja tehnoloogilisi seadmeid ennast ja neid säästes;
•kujundab
füüsikateadmiste ja -oskuste alusel elu ja elukeskkonna säilimiseks
vajalikud väärtushinnangud, tegutseb loodust säästvalt.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumi füüsikaõpe on süstemaatiline. Põhikooliga võrreldes õpitakse liikumisvorme ja vastastikmõjude põhjusi täpsemalt tundma, otsitakse seoseid erinevate liikumisvormide vahel. Õppematerjali esitusel lisandub induktiivsele käsitlusele deduktiivne. See loob võimalusi mõtte-eksperimentideks, teoreetilisteks arutlusteks ja arvutusteks. Nähtuste kvantitatiivsele seletusele eelneb üldjuhul kvalitatiivne.
2.2. Laboritööde sooritamisel suureneb õpilaste iseseisvus. Nähakse ette tööhüpoteeside püstitamist, eksperimendi planeerimist, eksperimendi võimalikult korrektset läbiviimist, tulemuste registreerimist ja järelduste tegemist. Tutvutakse mõõtemääramatuse hindamisega.
2.3. Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse ülesande sisu ja tulemuste analüüsile suuremat tähelepanu kui põhikoolis. Ülesandeid õpitakse lahendama üldkujul, st omandatakse teatud tüüpi, mitte üksikülesannete lahendamise juhiseid. Tutvutakse suurusjärguliste hinnangute andmisega.
3. Õppesisu
3.1. Mehaanika
3.1.1. Mehaaniline liikumine: ühtlane sirgjooneline liikumine, ühtlaselt muutuv liikumine, punktmass, taustsüsteem, nihe, hetkkiirus, kiirendus, liikumise suhtelisus, liikumisvõrrand . Kehade vastastikmõju: mass, jõud, jõu liigid, impulss, Newtoni I seadus, Newtoni II seadus, Newtoni III seadus, gravitatsiooniseadus, impulsi jäävuse seadus, reaktiivliikumine. Mehaaniline töö, mehaaniline energia, mehaanilise energia jäävuse seadus.
3.1.2. Perioodilised liikumised. Ringliikumine: nurkkiirus, kesktõmbekiirendus, joonkiiruse ja nurkkiiruse seos. Võnkumine: amplituud, hälve, periood. Laine: ristlaine, pikilaine, laine levimiskiiruse ja lainepikkuse seos.
3.2. Soojusõpetus
3.2.1. Ideaalne gaas, selle olek ja oleku muutumine, siseenergia: molekul, mikroparameeter, makroparameeter, soojusliikumine, siseenergia, temperatuur, soojushulk, gaasi rõhk, ideaalse gaasi olekuvõrrand, rõhu ja absoluutse temperatuuri seos. Termodünaamika I printsiip. Termodünaamika II printsiip. Pööratav ja mittepööratav protsess, entroopia.
3.2.2. Soojusmasin, soojusmasina kasutegur. Aine agregaatolek ja selle muutumine. Vedelik. Tahkis. Pindpinevus. Difusioon.
3.3. Elektromagnetism
3.3.1. Elektromagnetiline vastastikmõju. Elektrilaeng, elektrilaengu jäävuse seadus, punktlaeng, Coulomb’i seadus. Elektriväli: elektrivälja tugevus, töö elektriväljas, potentsiaalide vahe ja pinge. Elektrimahtuvus, kondensaator. Elektrivool: voolutugevus, elektritakistus, elektrivoolu töö ja võimsus. Vooluallikas, vooluallika elektromotoorjõud. Vooluring: Ohmi seadus vooluringi osa ja koguvooluringi kohta, juhtide jada- ja rööpühenduse seadused, multimeeter.
3.3.2. Magnetväli: magnetinduktsioon, Ampere’i seadus, Lorentzi jõud. Elektromagnetiline induktsioon: induktsiooni seadus, eneseinduktsiooni nähtus, pooli induktiivsus. Elektromagnetvõnkumine, Thomsoni valem. Elektromagnetlaine. Vahelduvvool. Elektrienergia ülekanne.
3.4. Optika
Valgus kui laine: elektromagnetlainete skaala, lainefront, lainepikkus, sagedus, periood, faas. Valguse difraktsioon. Valguse koherentsus ja interferents. Valguse murdumine, murdumisseadus, murdumisnäitaja. Valguse dispersioon: spektrid, spektraalanalüüs, spektroskoop. Fotoefekt: footon, footoni energia ja sageduse seos, Einsteini valem fotoefekti kohta. Valguse kiirgumine ja neeldumine: joonspekter, pidevspekter, kiirgusspekter, neeldumisspekter. Valguse dualistlik käsitlus.
3.5. Aine struktuur
3.5.1. Aatomifüüsika: Bohri aatomimudel: peakvantarv, energianivoo, Bohri postulaadid. Kvantmehaanika teke ja põhiideed. Kaasaegne aatomimudel. Energiatasemed tahkises: metall, pooljuht, dielektrik.
3.5.2. Tuumafüüsika: prooton, neutron, laenguarv, massiarv, keemiline element, isotoop, radioaktiivsus, poolestusaeg. Tuumaprotsessid: tuumade lõhustumine, seoseenergia, massidefekt, tuumade süntees, tuumaenergeetika, tuumapomm, kiirguskaitse, dosimeeter. Elementaarosakesed.
3.6. Kosmoloogia. Nüüdisaegne maailmapilt
3.6.1. Tähistaevas: tähtkuju, taevakaart. Päikesesüsteem: planeet, planeedi kaaslane, asteroid, komeet, meteoor, varjutused. Tähed ja tähesüsteemid. Galaktikate teke ja evolutsioon. Suur Pauk.
3.6.2. Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng. Mateeria põhivormid: aine ja väli. Vastastikmõjude liigid: gravitatsiooniline, nõrk, elektromagnetiline, tugev. Jäävusseadused: laengu, massi ja energia jäävus. Põhiprintsiibid: potentsiaalse energia miinimumi, entroopia kasvu, superpositsiooni, määramatuse ja relatiivsuse printsiip. Põhjuslikkus ja tõenäosuslikkus. Eksperimendi tähtsus. Mudel ja teooria, nende rakenduspiirid. Relatiivsusteooria alused. Füüsikaline maailmapilt ja pseudoteadused.
4. Õpitulemused
4.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
•füüsikaliste nähtuste
iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise tingimusi, seost teiste
nähtustega; nähtusi selgitavaid teaduslikke teooriaid, nähtuste
kasutamist praktikas;
•füüsikamõisteid, sh füüsikalisi suurusi,
nähtusi või omadusi, mida mõiste iseloomustab; suuruste seoseid teiste
füüsikaliste suurustega; mõõtühikuid, mõõtmisviise ja mõõtmisvahendeid;
•seaduste
või seaduspärasuste sõnastust, seadust väljendavat valemit, nende
õigsust kinnitavaid katseid, kasutamist praktikas ja seaduse
rakendatavust;
•teooria eksperimentaalset põhjendust; põhimõisteid,
-seisukohti, -seadusi; põhilisi järeldusi, praktilist kasutamist ja
rakendatavust;
•mõõteriistade, mehhanismide, masinate otstarvet,
töötamispõhimõtet, kasutamise näiteid ja reegleid, ohutusnõudeid;
•erinevust
klassikalise ja kvantmehaanilise füüsikalise maailmapildi vahel;
•keskkonna-
ja energiasäästu vajalikkust;
•füüsika osa ühiskonna ja
kultuuri arengus, tema osa rahvuskultuuris.
4.2. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
•vaadelda nähtusi
füüsika seisukohalt;
•kasutada mõisteid, seadusi ja
teooriaid loodus- ja tehnikanähtuste seletamisel;
•eristada
teaduslikku ja pseudoteaduslikku maailmakäsitust;
•lahendada
arvutus- ja graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seadusi ja
valemeid, vormistada lahendusi;
•leida infot teatmeteostest ja
füüsikaliste suuruste tabelitest;
•planeerida katset;
•koostada
skeemi järgi katseseadet;
•kasutada mõõteriistu;
•ohutult
läbi viia lihtsamaid katseid;
•töödelda mõõtmistulemusi ja
teha katsetulemuste põhjal järeldusi;
•hinnata
mõõtemääramatust;
•lahendada probleemülesandeid.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
AJALUGU
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Ajalugu põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Üldhariduskooli ajalooõpetus on kontsentriline. Põhikoolis õpitakse maailma (eelkõige Euroopa) ja Eesti ajalugu vanimast ajast kuni tänapäevani. Gümnaasiumis käsitletakse Eesti ajalugu vanimast perioodist kuni kaasajani, maailma ajalugu muinasajast kuni tänapäevani.
1.2. Ajalooõpetuse dimensioonid on kronoloogiline, poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.
1.3. Õppekava üks põhinõudeid on õpilase arendamine. Valmis teadmiste vahendamine on asjakohane ülevaateteemade puhul. Peamine on aga õppimine, kus õppija peab õpikuteksti, ajalehe või ajakirja artikli, algallika või muu materjali põhjal looma endale ise ajaloopildi, tegema järeldusi, väljendama oma arvamust ühe või teise ajaloosündmuse või nähtuse kohta. Ajalooprobleemide lahendamise käigus tekivad uued oskused, rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriline identiteet, sallivus ja pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse, avardub õpilase isiklik maailm.
1.4. Taolisest põhimõttest lähtuva õpetuse puhul ei saa ajaloo õppimine koolis olla entsüklopeediline, vaid eksemplaarne, s.o ajaloomaterjaliga tutvutakse valikuliselt. Sealjuures tuleb vältida eksemplaarse lähenemise suurimat puudust – ajaloolise aja mõiste hülgamist – ja realiseerida kronoloogiline dimensioon kronoloogilis-temaatilise printsiibina. Sel puhul saab rääkida ajalooteadmisest mitte kui lihtsalt faktikogust, vaid kui protsessist. Mitmekesiste ülesannete lahendamise käigus arenevad õpioskused, ajalooline mõtlemine, kujutlusvõime, rikastub ajalooteadvus.
1.5. Ajaloo õpetamisel rakendatakse orienteeruvat ja detailset käsitlust. Orienteeruva käsitlusega avatakse ajalooliste seoste süsteem, asetatakse sündmused põhilisse kronoloogilisse struktuuri ning tehakse üldistusi. Detailselt vaadeldakse mõningaid olulisemaid sündmusi selles struktuuris.
1.6. Tähtis on silla loomine mineviku ja kaasaja ajaloosündmuste ja -nähtuste vahel, arusaama kujundamine, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, kriisikollete olemust, samuti paljusid Eesti ajalooga seotud probleeme. Ajalooallikatega töötades otsitakse kõigepealt vastuseid küsimustele kes, mis, millal, kuidas, seejärel jõutakse järk-järgult küsimuseni miks. Õpilased kogevad, kui keeruline on otsustada ühe või teise sündmuse põhjuste üle. Seetõttu on väga oluline selgitada mõisteid põhjus-tagajärg, sarnasus-erinevus, muutus-järjepidevus.
1.7. Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end kellegi teise olukorda, vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Ajalootundides peaks õpilastele tutvustatama ka erinevaid ajalookäsitusi ühtki neist peale surumata. Õpilastes peab kujundama kriitilist suhtumist erinevatesse mõtteviisidesse. Otstarbekas on võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist erinevates õpikutes ja raamatutes. See aitab mõista, et ajaloo kirjutamine on ikka sõltunud ajast ja ajaloolaste seisukohtadest.
1.8. Ajaloopilt, mida igaüks endaga kaasas kannab, ei kujune üksnes koolis. Ajaloopildi kujunemisele aitavad kaasa ekskursioonid ja õppekäigud ning kokkupuude ajaloo- ja ilukirjandusega, teatri ja kinoga, erinevate inimeste ja paikadega. Selle kogemuse ühendamisel koolis õpituga kujunebki õpilasel järk-järgult välja ainult temale omane ajaloopilt.
1.9. Õpilaste maailmapilti rikastab ainetevaheline integratsioon, lähedaste teemade käsitlemine erinevatest aspektidest lähtuvalt.
1.10. Ajaloo õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade ajalooõpetuse eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust, ja kasutada saadud teavet õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks.
1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid peaksid olema mitmekesised, sisaldama suulist ja kirjalikku küsitlust, tööd kaartidega, allikmaterjaliga, piltidega, pikaajaliste projektide, referaatide ja uurimistööde koostamist, arutluse kirjutamist.
1.12. Arutluse hindamisel tuleb arvestada teemast arusaamist ja selle avamist; töö loogilist ülesehitust (sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte); oma seisukoha esitamist ja selle põhjendamist konkreetsete näidetega; seoste loomise ja järelduste tegemise oskust. Hindeskaala valib õpetaja vastavalt õpilaste vanuseastmele ja ülesande keerukusele.
1.13. Allikaülesandeid hinnatakse lähtuvalt vastuse kvaliteedist
(lihtsast loendamisest kuni analüüsini). Allikaülesande hindamisel on
aluseks järgmised tasemed:
•(rahuldav): teksti alusel loendi
või seisukoha esitamine ja kirjeldamine;
•(hea):
iseloomustamine ja võrdlemine;
•(väga hea): analüüs, isiklik
hinnang ning selle põhjendamine.
1.14. Üksikfaktide tundmisele tuleb eelistada olulisemate ajaloosündmuste ja nähtuste analüüsi nõudvaid ülesandeid, ajalooõpetusega kujundatud oskusi. Projektülesande ja iseseisvate uurimistööde hindamisel tuleb jälgida ka töö valmimise protsessi (probleemi püstitamine, andmete kogumine, selekteerimine, analüüsimine, töö vormistamine, klassis ettekandmine), mitte ainult lõpptulemust. Hindamisprotsessis on oluline õpilase enesehinnang ja selle arenemine, mis tõstab vastutust õppimise suhtes. Hindamine peab olema paindlik, arvestama õpilase individuaalsust, erinevaid kursusi ja nende raskusastet.
1.15. Kokkuvõttev hinne peab kujunema erinevate osaoskuste hindamisest (näiteks: eneseväljendus- ja analüüsioskus, materjali reprodutseerimine, arutluste kirjutamine, töö allikmaterjaliga jne).
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
•hakkab
tundma huvi mineviku vastu, õpib tundma ajaloo põhimõisteid;
•õpib
tundma oma kodukoha ajalugu, Eesti ajalugu süstemaatiliselt, Euroopa
ja maailma ajalugu nii ülevaatlikult kui ka vastavat ajastut kõige
enam iseloomustavate sündmuste ja protsesside kaudu;
•hakkab
aru saama kaasaja sündmustest, mõistab mineviku ja kaasaja seost;
•tunneb
ja oskab kasutada erinevaid õpivõtteid, tekstiliike ja infokanaleid;
•õpib
leidma, omandama, üldistama, tõlgendama, hindama, talletama, kasutama
ja edastama ajalooteavet, oskab seda kriitiliselt hinnata;
•õpib
eristama ajaloofakti tõlgendusest ja arvamusest, oskab näha ja
sõnastada probleeme, esitada neist lähtuvalt küsimusi ja pakkuda
lahendusteid;
•hakkab tunnustama inimeste, vaadete ja olukordade
erinevusi, õpib oma arvamust kujundama ja põhjendama, oma tegevust
analüüsima ja hindama, oma eksimusi nägema ja korrigeerima;
•õpib
mõistma põhjuse-tagajärje, sarnasuse-erinevuse, järjepidevuse ja
tõenduse olemust ajaloosündmuste ja -protsesside analüüsimisel;
•määratleb
end oma rahvuse liikmena.
2. peatükk
AJALOO AINEKAVA 5.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Ajalugu on omaette õppeainena kavas alates 5. klassist. Algkursuses lähenetakse ainele, lähtudes õpilasest kui ajaloos osalejast. Tema eluajal on toimunud juba mitmesuguseid sündmusi isiklikus elus, Eestis ja maailmas. Õppetegevuses on kesksel kohal vestlus ja mänguline tegevus, toetutakse varasematele teadmistele. Õpilastelt võib küsida, missuguseid sündmusi nad ise meenutada suudavad. Esimeseks ülesandeks sobib nt koduloolisele ainele tugineva lühijutu või omaenese ajaloo (eluloo) koostamine vanematelt ja vanavanematelt saadava informatsiooni vahendusel. Õpilased peaksid hakkama mõistma, et ajalugu ongi tegelikult «igaühe lugu». Läbi õppetegevuse tutvuvad õpilased ajaloo põhimõistetega ja omandavad mitmesuguseid oskusi: küsimuste esitamine, informatsiooni hankimine, suuline ja kirjalik eneseväljendus. Arenevad koostööoskus ja kujutlusvõime.
1.2. Teemavaliku aluseks 5. klassis peaks olema õpilaste ajaloohuvi äratamine. Süstemaatiliste teadmiste, oskuste kujundamist 5. klassi ajalookursus eesmärgiks ei sea. Samu põhimõtteid peaks jälgima ka õpilaste hindamisel. Seega ei tohi kontrollida enamat kui ühte õpitud teemat korraga.
1.3. 6. klassis algab süstemaatiline ajalooõpe. Õppetegevustes toetutakse õpilaste varasematele kogemustele. Eelkõige juhindutakse sellest, et üleminek 5. klassist 6. klassi ei oleks liiga järsk. Valdavaks meetodiks sobib algul samuti vestlus. Oluline on ajalooliste kujutluste loomine, koostööoskuse ja iseseisva töö oskuse kujundamine. Seejärel on sobiv minna üle nõudlikumale metoodikale: küsimuste esitamine tekstide kohta, kavastamine, jutukeste koostamine, probleemsituatsioonide loomine, ajaloosündmuste ja -protsesside lihtsam analüüs, empaatia kujundamine ülesannete kaudu. Kursuse lõpuks peaks õpilane tundma muinas- ja vanaaja kõige olulisemat kultuuripanust ja eristama ühiskonna arenemise põhietappe.
2. Õppesisu
2.1. Ajaloo algkursus
Ajaloo algkursus hõlmab peatükke maailma ja Eesti ajaloost vanimast ajast tänapäevani. Vastust võiks otsida küsimustele mis on ajalugu, kuidas on toimunud areng, mis on ajalooallikad, kust on võimalik leida informatsiooni mineviku kohta, mida tähendab ajaarvamine ajaloos. Tutvustada valikuliselt mõningaid kultuurisaavutusi, tehnika arengut, huvitavaid sündmusi ja ajaloo suurkujusid.
2.2. Muinas- ja vana-aja ajalugu
2.2.1. MUINASAEG. Muinasaja arengujärgud ja nende üldiseloomustus. Eesti ala vanim asustus. Eesti nooremal kiviajal ja varasel metalliajal.
2.2.2. VANA-AEG. Vana-aja sisu ja üldiseloomustus:
•Vana-Ida:
Vana-Egiptus. Sumerid. Mesopotaamia. Iisraeli ja Juuda riik. Vana-Ida
kõrgkultuuride põhijooned.
•Vana-Kreeka: vanim
kõrgkultuur Euroopas. Kreeka linnriigid. Kreeka-Pärsia sõjad. Ateena
õitseng. Vana-Kreeka kultuuri põhijooned. Hellenism.
•Vana-Rooma:
Rooma riigi tekkimine. Rooma vabariik. Rooma keisririik. Eluolu ja
kultuur. Kristluse tekkimine ja levik. Rooma impeeriumi nõrgenemine ja
kokkuvarisemine. Eesti Rooma rauaajal.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•oskab kasutada aja mõistega seonduvaid
sõnu ja fraase: aeg, muinasaeg, vana-aeg, sajand, aastatuhat, eKr, pKr;
•tunneb
mõnda olulist sündmust kodukoha ja Eesti ajaloost, seostab neid
omavahel;
•tunneb ühiskonna üldist arengut muinas- ja vana-ajal,
toob ajajärkude iseloomustamiseks näiteid;
•mõistab
vana-aja kultuuripärandi tähtsust inimkonna ajaloos, esitab näiteid
erinevatest kultuurivaldkondadest;
•mõistab, et ajaloosündmustel ja
-nähtustel on põhjused ja tagajärjed, loob lihtsamaid seoseid (nt
kirjeldab mõnda sündmust);
•teab, et mineviku kohta saab
teavet ajalooallikatest, mõistab ajalooallika tähtsust, oskab töötada
lihtsamate allikatega;
•püüab vaadelda maailma minevikus elanud
inimeste pilgu läbi, aru saada nende inimeste elulaadist ja
tegevusmotiividest;
•väljendab oma teadmisi nii suuliselt kui ka
kirjalikult, oskab koostada kava, kasutab ajalookaarti.
3. peatükk
AJALOO AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. 7.–9. klassis jätkub maailma ja Eesti ajaloo õppimine. Eesti ajalugu õpetatakse integreerituna maailma ajaloo kursusesse. Ainekavas eraldi välja toodud Eesti ajaloo teemasid käsitletakse põhjalikult ja süsteemselt. Võimalusel tõmmatakse maailma ajaloo teemade käsitlemisel paralleele Eesti ajalooga.
1.2. Tegemist on suurt ajalooperioodi hõlmavate keerukate sündmuste ja protsessidega. Seetõttu on eriti oluline õppetegevuste eakohane organiseerimine ja varem omandatuga arvestamine, et õpilastel ei kaoks huvi ajaloo vastu. Tähelepanu tuleks pöörata õpioskuste kujundamisele ja oma õpistiili leidmisele. Õppetegevustes kasutatakse mitmekesiseid töövõtteid (nt vestlus, diskussioonid, märksõnade leidmine, ajastust kronoloogilise raamistiku loomine – ajajoon, skeemide ja plaanide koostamine, rolli- ja otsustusmängud jne). Võimalusel viiakse õpilasi «ajaloo juurde»: korraldatakse õppekäike ja ekskursioone, õppetunde muuseumides ja arhiivis. Õpetatakse informatsiooni leidma ja korrastama, kriitiliselt hindama. Positiivne on õpilastes kodu-uurimusliku huvi õhutamine. Kooliastme lõpuks jõutakse ühiskonna arengu kirjeldamise juurest lihtsamate seoste loomise ja järelduste tegemiseni. Õpilased õpivad probleeme nägema ja neile lahendusteid otsima, järeldusi tegema ning arutlema. Areneb eneseanalüüsi ja koostööoskus.
1.3. Põhikoolis hinnatakse sündmuste, nähtuste järjestamist, lihtsamate mõistete kasutamist ajaloolises kontekstis; lihtsamate seoste loomist, võrdlemist ja üldistamist, oskust kasutada kronoloogilist raamistikku ja iseloomustada ajalooperioodi; sarnasuste ja erinevuste leidmist ning kirjeldamist; erinevate seisukohtade esitamist; küsimuste esitamise, teabe korrastamise ja süstematiseerimise oskust (kava); oskust asetada end ajaloolisesse situatsiooni.
2. Õppesisu
2.1. Kesk- ja varauusaja ajalugu
2.1.1. MAAILM KESKAJAL (476–1492):
•keskaja koht maailma
ajaloos. Keskaja üldiseloomustus;
•kirik keskajal. Euroopa
rahvaste ristiusustamine. Kiriku osa keskaegses kultuuris;
•Frangi
riik;
•araablased. Araabia kultuur ja selle tähendus Euroopale;
•Bütsantsi
keisririik. Bütsantsi kultuuri ja teaduse saavutused;
•Põhja-Euroopa.
Skandinaavlaste eluviis ja ühiskond;
•keskaja riiklus Saksamaa
ja Inglismaa näitel;
•ristisõjad. Esimene ristisõda.
Vaimulikud rüütliordud;
•keskaegne ühiskond Prantsusmaa
näitel. Läänikorralduse üldiseloomustus. Feodaalide ja talurahva
eluolu. Rüütlikultuur. Saja-aastane sõda;
•linnad ja
kaubandus Hansa näitel;
•keskaja kultuur. Ülikoolid ja teadus.
Keskaegse inimese maailmapilt. Romaani ja gooti stiil. Renessanss;
•Eesti
ajalugu ristiusustamisest reformatsioonini. Muistne vabadusvõitlus.
Jüriöö ülestõus. Eluolu. Linnade areng.
2.1.2. MAAILM VARAUUSAJAL (1492–1600):
•suured maadeavastused;
•reformatsioon
ja vastureformatsioon;
•Eesti 16. sajandil. Eluolu. Vaimuelu ja
kultuur.
2.2. Uusaja ajalugu
2.2.1. MAAILM AASTAIL 1600–1815:
•absolutismiajastu Euroopas
Prantsusmaa näitel;
•barokkajastu;
•parlamentarism
Inglismaal;
•valgustatud absolutism Preisimaa ja Venemaa näitel;
•Eesti
Rootsi ja Vene riigi koosseisus. Muudatused majanduses ja poliitikas.
Vaimuelu ja kultuur;
•USA iseseisvumine;
•Suur Prantsuse
revolutsioon. Napoleoni sõjad.
2.2.2. MAAILM AASTAIL 1815–1918:
•kapitalismi areng;
•rahvuslus
19. sajandil Saksamaa näitel;
•koloniaalimpeeriumid Inglismaa
näitel;
•Eesti 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Ärkamisaeg
ja rahvuslik liikumine;
•Esimene maailmasõda;
•kultuur
19. sajandil ja 20. sajandi algul.
2.3. Lähiajalugu
2.3.1. MAAILM KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
•rahvusvaheline olukord.
Maailmamajandus. Demokraatia ja diktatuurid 1920.–1930. aastail.
Kultuur ja eluolu 20. sajandi I poolel;
•Eesti Vabariik: majandus,
sise- ja välispoliitika, kultuur.
2.3.2. TEINE MAAILMASÕDA. Eesti Teise maailmasõja ajal.
2.3.3. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
•külm sõda.
Arenenud tööstusriigid USA ja Saksamaa LV näitel. Kommunistlikud
riigid NSV Liidu näitel. Eesti Nõukogude okupatsiooni all. Rahvaste
vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine;
•kommunistliku
süsteemi kokkuvarisemine. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Maailm
1990. aastail;
•kultuur ja eluolu 20. sajandi teisel poolel.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•on omandanud maailma ajaloo
põhietappide kronoloogilise raamistiku, suudab asetada sinna uut
informatsiooni, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
•mõistab
eri ajastute ajaloo kultuuripanust, iseloomustab tähtsamaid
ajaloosündmusi, isikuid, kultuurinähtusi;
•teab Eesti
ühiskonna arengujärke, oskab neid suhestada kodukoha, naabermaade ja
Euroopa ning maailma ajalooga, teab tähtsamaid ajaloosündmusi;
•oskab
leida ajaloosündmuste ja -nähtuste sarnasusi ja erinevusi, põhjusi ja
tagajärgi;
•saab aru, et ajaloosündmusi võib alati mitmeti
tõlgendada;
•töötab mitmesuguste ajalooallikatega,
kommenteerib ja hindab neid;
•põhjendab oma seisukohti nii
suuliselt kui ka kirjalikult, oskab anda hinnangut, osaleb
diskussioonis;
•töötab kaardiga, suudab ise koostada lihtsamaid
skeeme ja andmekaarte;
•oskab koostada ajalooalast referaati ja
lühiuurimust;
•oskab end asetada minevikus elanud inimese
olukorda.
4. peatükk
AJALOO AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Gümnaasiumi õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi ajalooõpetusega taotletakse, et õpilane:
•õpib
ennast suhestama kodukoha, Eestimaa, Euroopa ja maailmaga;
•õpib
ajalooteavet leidma, tõlgendama, üldistama, hindama, talletama ja
edastama;
•õpib mõistma ja hindama kaasaja sündmusi Eestis ja
maailmas ajaloolises taustsüsteemis;
•õpib fakte ja nähtusi
seostama, tunnetama ajalookäigu terviklikkust;
•mõistab
tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb vastutust nende
lahendamise eest;
•õpib analüüsima ja hindama ajaloosündmusi ja
-protsesse;
•õpib osalema diskussioonis, kaitsma argumenteeritult
oma seisukohta, väitlema;
•õpib ajalooallikast
tõendusmaterjali leidma sündmuse, probleemi, küsimuse vms kohta ja
otsustama selle usaldusväärsuse üle;
•õpib kasutama
erinevaid teabeallikaid eesmärgipäraselt ja kriitiliselt;
•õpib
kriitiliselt analüüsima massiteavet.
2. Õppetegevused
2.1. Gümnaasiumiastmes vaadeldakse Eesti ja maailma ajalugu teise kontsentrina. Eesti ajaloo kursuses on oluline vaadelda Läänemeremaade mõju Eesti ajaloole. Õpetaja valib gümnaasiumiastmes kursuste õpetamise järjekorra.
2.2. Gümnaasiumis peab õpetus olema probleemikeskne, et vältida põhikoolis õpitu pelka kordamist. Õppetegevustes kasutatakse erinevaid võtteid, sh neid, mis olid soovituslikud juba põhikoolis (nt vestlus, diskussioon, õpetaja jutustus, töö allikmaterjaliga, rolli- ja otsustusmäng, referaatide ja uurimistööde koostamine, arutluste kirjutamine jne). Õppetegevustes suunatakse arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomisele ja järelduste tegemisele, isikliku suhtumise kujundamisele ja sellele argumenteeritud põhjenduste leidmisele. Kriitilise mõtlemise kujundamiseks on soovitatav käsitleda erinevaid õppematerjale, mis annavad ajaloosündmusele hinnangu erinevast seisukohast lähtuvalt. Tähelepanuta ei tohi jätta teabe leidmise ja kriitilise hindamise oskust. Väga oluline on õpilaste ajaloolist mõtlemist, empaatiavõimet ja iseseisvate otsustuste tegemise oskust arendavate probleemsituatsioonide loomine.
2.3. Gümnaasiumis hinnatakse analüüsi- ning seoste leidmise ja loomise oskust; kronoloogia tundmist, muutustele ja järjepidevusele hinnangu andmist; oskust analüüsida suhteid ja seoseid inimeste, sündmuste ja muutuste vahel ühiskonnas; oskust analüüsida ja hinnata erinevaid seisukohti ja tõlgendusi seoses vastavate ajalooperioodidega; allikatele hinnangu andmise, võrdlemise ja kokkuvõtvate järelduste tegemise ning iseseisvale põhjendatud järeldusele jõudmise oskust; konkreetsetele näidetele tugineva loogilise ülesehitusega analüüsiva isiklikku hinnangut sisaldava arutluse kirjutamise oskust.
3. Õppesisu
3.1. Eesti ajalugu
3.1.1. MUINASAEG. Tähtsamad arheoloogilised kultuurid. Suhted naaberrahvastega. Eesti ühiskond muinasaja lõpul. Muinasusund ja ristiusu levik. Muistne vabadusvõitlus.
3.1.2. KESKAEG. Vana-Liivimaa riigid. Jüriöö ülestõus. Eesti rahvastik, linnad. Kirik ja kultuur. Reformatsioon ja selle tagajärjed.
3.1.3. SÕDADE AEG. Liivi sõda. Eesti kolme kuninga valduses. Kultuur.
3.1.4. ROOTSI AEG. Uus halduskord. Eesti rahvastik, majanduslik areng. Vaimuelu ja kultuur. Põhjasõda.
3.1.5. VENE AEG. Balti erikord. 19. sajandi talurahvaseadused. Kultuur 18. sajandil – 19. sajandi I poolel.
3.1.6. ÄRKAMISAEG JA RAHVUSLIK LIIKUMINE. Venestusaeg. Eesti sajandivahetusel. Kultuur 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul.
3.1.7. EESTI VABARIIK 1918–1940. Eesti iseseisvumine. Vabadussõda. Eesti Vabariigi majandus, sise- ja välispoliitika. Kultuur.
3.1.8. EESTI RIIK JA RAHVAS II MAAILMASÕJAS.
3.1.9. EESTI NSV: ühiskond, majandus, rahvastik, kultuur, vastupanu võõrvõimule, pagulus.
3.1.10. EESTI TAASISESEISVUMINE.
3.2. Maailma ajalugu: inimene, ühiskond, kultuur
3.2.1. ESIAEG JA VANA-AEG. Tsivilisatsiooni tekkimine:
•Vana-Ida.
Lähis-Ida rahvad ja riigid.
•Vana-Kreeka. Hellenism.
•Vana-Rooma.
3.2.2. KESKAEG JA VARAUUSAEG. Keskaja tähtsus maailma ajaloos:
•Üleminek
antiikajast keskaega. Suur rahvasterändamine. Ristiusk ja kirik.
Araablaste vallutused ja kultuur.
•Läänikord. Linnad. Kolmas seisus.
•Suured
maadeavastused. Renessanss. Reformatsioon.
3.2.3. UUSAEG:
•Euroopa uue aja koidikul. Inimene, ühiskond,
kultuur «vana korra» ajal (1600–1789). Rahvusvahelised suhted.
•Suur
Prantsuse revolutsioon, selle mõju ühiskonnale ja kultuurile.
Napoleoni sõdade ajastu. Valgustus.
•Maailm 19. sajandil.
Kapitalistlik ühiskond ja kodanlik elulaad. Rahvuslik liikumine.
Rahvusriikide tekkimine Saksamaa ja Itaalia näitel. Rahvusvahelised
suhted. Poliitilised õpetused ja majandusteooriad.
Industriaalühiskond. Koloniaalpoliitika.
•Kultuur 18. sajandi
lõpul ja 19. sajandil.
3.3. Lähiajalugu
3.3.1. MAAILM XX SAJANDI ALGUL. Esimene maailmasõda. 1917. aasta revolutsioon Venemaal.
3.3.2. MAAILM SÕDADEVAHELISEL AJAJÄRGUL. Rahvusvahelised suhted. Majandus. Demokraatia ja diktatuurid. Kultuur ja elu-olu.
3.3.3. TEINE MAAILMASÕDA.
3.3.4. MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA:
•Külm sõda.
Ameerika Ühendriigid. Euroopa;
•NSV Liit ja kommunistlik
süsteem. Baltimaad Nõukogude Liidu okupatsiooni all;
•rahvaste
vabadusliikumine ja koloniaalimpeeriumide lagunemine. Islamimaailm.
3.3.5. MAAILM XX SAJANDI LÕPUL. Kommunistliku süsteemi lagunemine. Balti riikide taasiseseisvumine. Kultuur ja elu-olu.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•oskab rekonstrueerida minevikus
elanud inimeste elu, vaadelda maailma nende pilgu läbi;
•oskab
leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja kriitiliselt hinnata
erinevaid ajalooallikaid ja seisukohti;
•oskab analüüsida
massiteavet;
•oskab esitada teabetöötluse tulemusi suuliselt,
visuaalselt, kirjalikult; koostada teese ja uurimusi, kirjutada
ajalooteemalisi arutlusi; osaleda ajaloodiskussioonides, töötada
kaardiga;
•mõistab ja teab ajalooliste ajastute põhisisu ning
vaimulaadi;
•tunneb maailma olulisemaid kultuurisaavutusi, mõistab
kultuuri järjepidevust;
•tunneb Eesti ajalugu ja selle seoseid
teiste Läänemeremaade ning Euroopa ja maailma ajalooga;
•mõistab
ühiskonnas toimunud muutusi, ajaloolise arengu järjepidevust.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
INIMESEÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Inimeseõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Inimeseõpetuse eesmärk on eelkõige õpilase tervikliku isiksuse, üldinimlike väärtuste ja sotsiaalse kompetentsuse arendamine.
1.2. Inimeseõpetuse ainete õpetus on isiksusekeskne, rõhuasetusega väärtuskasvatusel. Õpetuses liigutakse tervikliku mina poole ning situatiivselt vahetu ümbruse tajumiselt ühiskonna sotsiaalsele tunnetusele. Väärtustatakse sotsiaalselt efektiivseid käitumisoskusi, positiivse minapildi kujunemist, tolerantsust ning üldinimlikke väärtusnorme.
1.3. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel on olulised nii teadmiste-oskuste kujundamine kui ka õpilaste kõlbelis-väärtuseline areng. Väärtuskasvatus ja hoiakute kujundamine peavad toimuma demokraatlikus ja üksteist mõistvas koostööõhkkonnas ning olema suunatud positiivsele mõtlemisele oma toimetulekuvõimaluste üle.
1.4. Inimeseõpetus on kontsentriline õppeaine, selle põhiteemasid käsitletakse igal järgneval kooliastmel uuest vaatenurgast, arvestades vanuseastmele olulisi probleeme. Inimeseõpetuse eesmärgiks I kooliastmes on õpilase mina-pildi kujundamine ning enese suhestamine pere, kodu ning ühiskonnaga. II kooliastmes on kaks inimeseõpetuse kursust, mille raames käsitletakse tervise ja suhtlemise problemaatikat. III kooliastme inimeseõpetuse kursus käsitleb murdeealise probleeme. Gümnaasiumis on üks kohustuslik inimeseõpetuse kursus, vastavalt kooli valikule kas perekonnaõpetus või psühholoogia.
1.5. Inimeseõpetuse ainete õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade ainetes püstitatud eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust ning saadud teabe kasutamine õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks. Inimeseõpetuse ainetes võib hinnata õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, aga mitte hoiakuid.
1.6. Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised, sisaldama nii suulist kui ka kirjalikku küsitlust, praktilisi ülesandeid ja tegevusi.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Inimeseõpetusega taotletakse, et õpilane:
•õpib tundma ja
teadvustama oma mina, oskab anda hinnangut oma tegevusele;
•õpib
tundma oma keha ja oskab selle eest hoolitseda;
•oskab hoida
puhtust ja korda;
•teadvustab ennastkahjustava käitumise kahjulikku
mõju organismile, teab ja oskab määratleda uimastitega seotud riske
ning oskab langetada otsuseid uimastitega seotud olukordades;
•õpib
probleeme ja olukordi hindama teiste inimeste seisukohalt,
aktsepteerib inimeste erinevusi, on tolerantne;
•õpib teistega
arvestama, on koostöövõimeline, peab kinni kokkulepetest, vastutab oma
tegude eest; on valmis suhtlema;
•õpib tundma ja järgib
üldkehtivaid käitumisnorme ja -reegleid; tuleb oma emotsioonidega
toime kaaslasi häirimata;
•hakkab väärtustama perekonda, kodu
ja kodumaad;
•mõistab murdeeast tulenevaid võimalusi ja ohte,
iseenda otsustavat osa oma tuleviku kujundamises;
•mõistab
seksuaalsuse olemust ja sellega kaasnevat vastutust;
•tajub
enesekasvatuse vajalikkust ja võimalusi, oskab rakendada
enesekasvatuse võtteid;
•õpib oma tegevusi planeerima.
2. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastme teemade valikul on lähtutud printsiibist lähemalt kaugemale. I kooliastmes on otstarbekas alustada emotsionaalsel tasandil isamaalist kasvatust; inimestevaheliste erinevuste käsitlemist väärtuste, mitte puudustena; tervislike eluviiside väärtustamist ja sellega seonduvaid konkreetseid harjumusi. Seega juhatab õpetus I kooliastmes sisse nii inimese- kui ka ühiskonnaõpetuse algtõdedesse. Tutvustatakse põhimõisteid ja õpitakse neid kasutama.
1.2. Õppetegevused muutuvad põhikooli kolme kooliastme jooksul lihtsamatest komplitseeritumateks, ent peavad aine objektist lähtuvalt olema õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama õpitava vajalikkusest. I kooliastmel on otstarbekas kõnelda ajast ja lubadustest kinnipidamisest, kuulamisoskusest. Eakohane on vestlus, millega selgitatakse välja õpilaste teadmised käsitletavas küsimuses, julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste käsitlemisel on kõige otstarbekam õpetaja jutustus. Õpetaja saab õpilase mõttetööd juhtida vestluse ja vestlema ärgitavate tekstide abil (jutustades lugusid tegelikust elust või suunates õpilasi lugema, samuti meenutades vajalikke situatsioone lapse kogemustest või kirjandusest). Sel kombel saab lapse ette tuua probleemülesanded, millele vastuste otsimine võib toimuda individuaalselt, rühmatööna või ühises arutluses. Loovtööd, eriti joonistamine käsitletaval teemal (nt ennast, perekonda, kodu, sõpru jne) aitavad probleemidesse süveneda. Soovitatav on kaasa haarata ka lapsevanemaid (eestkostjaid, hooldajaid). Koduülesannetena võib õpilastel paluda esitada küsimusi vanematele või isegi vanavanematele. Inimeseõpetuse ainete õpetamisel kasutatakse aktiivõppe meetodeid: rühmatööd, arutlusi, samuti praktilisi õppusi ja õppekäike. Soovitatav on kasutada rollimänge, eriti suhtlemis- ja käitumisoskuste harjutamiseks. Kogu ainekäsitlus on võimalikult elulähedane.
2. Õppesisu
2.1. MINA. Mina erinevused ja sarnasused teiste inimestega. Igaühe individuaalsus ja väärtuslikkus. Eneseteadvus ja enesehinnang. Lapse õigused, kohustused ja kaitse.
2.2. MINU KEHA. Keha eest hoolitsemine. Terve ja haige inimene. Tervislik eluviis. Isiklik hügieen. Ohud tervisele. Abi saamise võimalused. Esmaabi. Liikumine ja tervis. Kahjulikud harjumused.
2.3. MINA JA MEIE:
•minu ja teiste vajadused. Sõbrad ja sõpruse
hoidmine. Üksteise eest hoolitsemine ja teiste aitamine. Sallivus.
Oskus panna end teise olukorda. Oma vigade ja süü tunnistamine.
Vabandamine. Leppimine. Ausus ja õiglus vastukaaluks ebaõiglusele,
kaebamisele ja tagakiusamisele. Hakkamasaamine kiusamise ja
vägivallaga. Muredest rääkimine ja oma tunnete väljendamine. Abi
otsimise ja leidmise võimalused;
•minu hea ja halb käitumine,
õige ja vale käitumine. Käitumine, selle mõju ja tagajärjed.
Käitumisreeglid. Käitumisnormide tähendus ja vajalikkus koolis, kodus
ja väljaspool kodu;
•mäng ja töö. Õppimine. Meeskonnatöö
tähtsus ja reeglid: tähelepanelikkus, teistega arvestamine, tööjaotus,
kohusetunne, jagatud vastutus. Keeldumine kahjulikust/kahjustavast
ühistegevusest.
2.4. MINA JA MINU PERE. Vanemad, õed, vennad. Vanavanemad ja teised sugulased. Sugupuu. Pereliikmete rollid. Abivalmidus, kohuse- ja vastutustunne. Pereliikmetega arvestamine. Pereliikmete lahkumine ja lein. Uus pereliige. Vanemate töö. Kodused tööd. Kodu traditsioonid. Koduümbrus. Naabrid ja naabruskond. Kodutus. Lastekodu.
2.5. INIMENE JA TEAVE, AEG JA ASJAD:
•teave ja teabeallikad, nende
kasutamine. Reklaami eesmärk ja mõju;
•aja planeerimine,
oma tegevuse kavandamine, täpsus, lubadused, vastutus. Hinnangu
andmine oma tegevusele;
•minu oma, tema oma, meie oma. Asja väärtus
ja hind. Suhtumine asjadesse ja teiste töösse. Raha. Raha teenimine,
hoidmine, kulutamine, laenamine. Arvestamine teiste inimeste
vajadustega. Kulutuste planeerimine.
2.6. MINA JA TURVALISUS:
•ohud: tuleohutus, looduslikud ohud ja
ohtlikud ained ning abi kutsumine. Võõras ümbrus ja võõraga
kaasaminek. Ahistamise probleem;
•liiklusreeglid. Politsei. Laste
usaldustelefon. Turvakodu. Sotsiaalne hädaabi.
2.7. EESTIMAA MEIE KODUNA. Küla. Vald. Linn. Maakond. Riik ja selle kaitse. Seadused kui ühiskonnaelu reeglid. Eesti Vabariigi ja kodukoha sümbolid. Riigikogu. Valitsus. President. Eestimaa rikkus: loodus, inimesed, kultuur, haridus. Elukutsed. Kodukoha ja Eesti riigi tuntud inimesed. Tavad, pühad ja kombed. Eesti vähemusrahvused. Naaberriigid. Meie välismaal ja teised meie hulgas. Sallivus erinevate kultuuride ja rahvuste suhtes.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•teab, kuidas hoida tervist;
•teab,
mis on ennastkahjustav käitumine;
•oskab ohuolukorras abi
kutsuda;
•teab, mis on perekond, kodu, kodukoht, kodumaa, riik;
•teab
kodukoha ja Eesti riigi tuntud inimesi;
•tunneb Eesti riigi
sümboleid ja lähemaid naaberriike;
•teab kõlbelise
käitumise norme ja käitumisreegleid;
•oskab suhelda ja
käituda, teistega arvestada;
•teab, mis on ausus, õiglus,
kohustused ja vastutustunne;
•oskab teha koostööd, suhelda ja
teistega arvestada;
•oskab anda hinnangut oma tegevusele;
•oskab
planeerida oma aega ja tegevusi;
•oskab hinnata asjade ja raha
väärtust;
•teab, et inimesed, nende arvamused, hinnangud
ja väärtused on erinevad;
•mõistab oma õigust jääda
eriarvamusele ja keelduda ühistegevusest, kui see on ennastkahjustava
iseloomuga;
•oskab leida vajalikku infot erinevatest
teabeallikatest.
3. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. II kooliastmel on inimeseõpetuse sisuks tervisekasvatus ning sotsiaalse kompetentsuse arendamine. See on vanus, mil laps vajab abi oma arenguliste muutustega toimetulekuks. Samas on sobiv aeg võtta kokku ja teadvustada I kooliastmes omandatud inimese tervist puudutav teave.
1.2. II kooliastmes võib õpilastele anda ülesande koostada õpimappe ja teha uurimistöid. Õppekäikudel eelnevate juhendite alusel kogutud materjali läbitöötamine ja arutelu aitavad käsitletavatesse teemadesse süveneda ja muudavad õpetuse elulähedasemaks. Võib ära kasutada õpilaste varasemat lugemust, samas suunata neid lugema kirjandust, kust käsitletava teema kohta midagi mõtlemapanevat leiab.
1.3. Eriti olulised on inimeseõpetuse õpetamisel aktiivõppe meetodid: rühmatööd, rollimängud (nt konfliktide lahendamine, «ei» ütlemine jne), diskussioonid, arutlused. Võib kasutada ka vanemate või muude oluliste inimeste intervjueerimist, mis aitab tajuda sugupõlvede järjepidevust.
2. Õppesisu
2.1. Tervisekasvatus
2.1.1. TERVIS. Tervise olemus. Tervist mõjutavad tegurid. Tervise hindamine.
2.1.2. TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi komponendid. Päevakava. Keha puhtus. Karastamine.
2.1.3. VAIMNE TERVIS. Vaimse tervise komponendid. Positiivne mõtlemine.
2.1.4. TERVISLIK TOITUMINE. Minu toiduvalik ja mis seda mõjutab. Tervisliku toitumise põhimõtted. Minu tervislik päevamenüü.
2.1.5. KEHALINE AKTIIVSUS. Kehalise aktiivsuse vormid. Kehaline aktiivsus tervise tugevdajana. Tervistava kehalise aktiivsuse põhimõtted. Enesetestimine. Sobiva spordiala valik. Tippsport.
2.1.6. SOOLINE ARENG. Küpsemine. Kehaline areng ja muutused suhetes vastassugupoolega. Seksuaalsus.
2.1.7. UIMASTID. Uimastite liigitus, üldiseloomustus ja mõju organismile. Käitumine uimastitega seotud situatsioonides.
2.1.8. ÕNNETUSJUHTUMID. Õnnetusjuhtude vältimine. Ohutu käitumine koolis, kodus, tänaval ja õues.
2.1.9. ESMAABI. Esmaabi põhimõtted ja oskused tegutsemiseks. Esmaabi erinevates olukordades. Koduapteek.
2.1.10. HAIGUSED. Enamlevinud haigused ja nende ennetamine. Nakkuslikud ja mittenakkuslikud haigused. Allergia. Vaktsineerimine. Sugulisel teel levivad haigused. AIDS. Meditsiiniabi. Sinu kui abisaaja õigused ja kohustused.
2.1.11. KESKKOND JA TERVIS. Tervislik elukeskkond. Füüsilised ja psühhosotsiaalsed tingimused tervise tagamiseks.
2.2. Suhtlemisõpetus
2.2.1. INIMENE SOTSIAALSETES SUHETES. Vajadused. Vajaduste hierarhia. Inimene sotsiaalsetes suhetes kaasinimestega. Väärtused ja väärtuste hierarhia. Hariduse omandamine kui väärtus. Kõlblusnormid.
2.2.2. SUHTLEMINE TEISTEGA. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine. Suhtlemisakt. Aktiivne kuulamine. Tunnete väljendamine. Eneseavamine inimestevahelistes suhetes.
2.2.3. SUHTLEMINE ISEENDAGA. Mina-pilt. Enesehinnang. Eneseanalüüs. Oma väärtuste selgitamine ja väärtusorientatsiooni kujunemine. Konfliktid iseendaga.
2.2.4. ENESEKEHTESTAMINE JA ENESEKONTROLL. «Ei» ütlemine. Agressiivne, ennastkehtestav ja alistuv käitumine. Teistest hooliv käitumine vastukaaluks agressiivsele käitumisele. Vabandamine ja süüteo ülestunnistamine. Enesekontroll ja enesepiiramine.
2.2.5. KONFLIKTID. Konfliktide olemus ja põhjused. Efektiivsed ja ebaefektiivsed konfliktide lahendamise teed. Kriitikaga hakkamasaamine. Läbirääkimiste pidamine.
2.2.6. KRIIS. Kriisi olemus. Põhjused. Kriisi kulg. Reaktsioonid ja käitumine kriisiolukorras. Šokiseisund ja sellega hakkamasaamine. Kriisiabi. Nõustamisabi võrgustik. Psühholoogilise nõustamise võimalused noortele.
2.2.7. SOTSIAALNE KOMPETENTSUS. Üksteise aitamine, jagamine, koostöö ja hoolitsemine. Efektiivsed ja ebaefektiivsed sotsiaalsed oskused. Sõprus. Empaatia. Vastutus. Eakaaslaste mõju. Konformsus ja sõltumatus. Sõltumatu inimese sõltuvus teistest inimestest. Toetus ja abi teistelt inimestelt.
2.2.8. PROBLEEMIDE LAHENDAMINE. Erinevate alternatiivsete käitumisviiside leidmine probleemide lahendamisel. Tagajärgedest mõtlemine. Vahend-eesmärk-mõtlemine. Sotsiaalsete dilemmade lahendamine.
2.2.9. ERINEVUSTE AKTSEPTEERIMINE. Sallivus enda ja teiste vastu. Individuaalsed erinevused. Erivajadustega inimesed. Soolised erinevused. Erinevused multikultuurilises ühiskonnas.
2.2.10. POSITIIVNE MÕTLEMINE. Positiivne mina -pilt. Terviklik mina.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•teab inimese murdeeas toimuvaid muutusi;
•teab,
mis on tervis, ja oskab järgida tervislikku eluviisi (tervise
ohutegurid, traumade vältimine, hädaabi teenused), oskab anda esmaabi;
•teab
erinevaid terviseriske ja uimastite kahjulikku mõju inimorganismile;
•teab
olulist seksuaalelust ja suguhaigustest;
•teab efektiivseid
suhtlemis- ja käitumisviise;
•teab konfliktide võimalikke
põhjusi;
•oskab ennast väärtustada, oma võimeid ja käitumist
hinnata;
•mõistab, et inimesed on erinevad, oskab teistega
arvestada ja teeb koostööd;
•austab kõlbelisi väärtusi ja
üldinimlikke põhimõtteid.
4. peatükk
INIMESEÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Isiksuse arengu seaduspärasusi arvestades on III kooliastmel eriti oluline inimese identiteedi, enesekasvatuse ja kõlbeliste normidega seostuv. Sel perioodil vajab õpilane iseendaga tegelemise võimalust, soovib rääkida iseendast ja oma probleemidest, väärtustab iseennast isiksusena. Samas vajab murdeealine teadmisi tervislikust eluviisist ja ohtudest tervisele, mida rakendada igapäevases käitumises.
1.2. Õpilastele on soovitatav anda senisest enam iseseisvat tööd, arvestada õpilaste individuaalseid iseärasusi, nende tugevaid ja nõrku külgi ning probleeme. Tehtud töödest kokkuvõtete tegemiseks on soovitatav kasutada rühmatööd, lasta õpilastel üheskoos probleemsituatsioonidele ja kõlbelistele dilemmadele vastuseid otsida. Selles vanuses õpilane on oma isiksusest väga huvitatud, seega sobivad hästi mitmesugused testid ja ankeedid (tuleb olla ettevaatlik tulemuste interpreteerimisel, murdeealised kalduvad liiga kergesti tegema laiaulatuslikke üldistusi). Kasutatavad on uurimuslikku laadi projektid, õpimapid, võib-olla ka raamatute vms kirjutamine, illustreerimine ja retsenseerimine.
1.3. Mida vanemate õpilastega on tegemist, seda enam võib toetuda nende lugemusele ja elulistele tähelepanekutele. Vestlus ja diskussioonid ühendavad III kooliastmes nagu eelmisteski kõiki muid meetodeid. Inimeseõpetuse õpetaja mõistvus ja sallivus kõikide õpilaste suhtes on seega eriti oluline. Demokraatliku ja sõbraliku õhkkonna puhul on arutluste kasutegur suurem, samas on võimalik ka rollimängude ulatuslikum kasutamine ja kommenteerimine.
2. Õppesisu
2.1. INIMESE ELUKAAR JA MURDEEA KOHT SELLES. Areng ja kasvamine. Inimese elukaar ja selle perioodid. Murde- ja noorukiiga. Inimese võimalused ise oma eluteed kujundada. Enesekasvatuse alused ja probleemid.
2.2. INIMENE JA TEMA SOTSIAALNE KÄITUMINE. Erinevad grupid ja indiviidi osa nendes. Kooselu normid ja seadused. Juhtimine, võim ja autoriteet grupis.
2.3. INIMENE JA TEMA TERVISLIK ELUVIIS. Tervisliku eluviisi sisu ja vormid. Tervisliku eluviisi kujundamine. Tervist tugevdavad ja kahjustavad tegurid. Välise mina aktsepteerimine tervikliku mina aspektina. Ohud ja probleemid seoses füüsilise minaga.
2.4. TERVISEOHUD. Erinevad uimastid ja nende tarvitamisest tulenevad tervise-, sotsiaalsed ja juriidilised riskid. Uimastiseotuse olemus. Sõltuvus. Käitumine ja otsuste langetamine uimastitega seotud olukordades. Abi saamise võimalused.
2.5. HAAVUV, HAAVAV JA HAAVATAV MURDEEALINE. Suhtlemise ABC. Suhtlemise tasemed. Suhtlemine eakaaslastega ja sõpradega. Konfliktid suhetes. Sallivus suhetes. Stressiga toimetulek.
2.6. TÜTARLAPSEST NEIUKS, POISIST NOORMEHEKS. Varajane ja hiline küpsemine – igaühel oma tempo. Nooruki põhimured küpsemisperioodil. Neiu, keda noormehed hindavad, ja noormees, keda neiud hindavad. Seksuaalhuvi tärkamine ja ilmnemine. Vabadus valida. Vastutus seksuaalsuhetes. Pereplaneerimine.
2.7. UUED SUHTED PEREKONNAGA. Murdeealise õigused ja kohustused. Arusaamatused ja konfliktid kodus. Konfliktide ennetamine ja lahendamine. Sõltumatus, selle olemus.
2.8. ESIMESED KIINDUMUSED. Kiindumussuhete olemus. Noorukite kiindumussuhted. Käimine. Lahkumineku tragöödia.
2.9. ÕNN. Toimetulek iseenda ja oma eluga õnne eeldusena.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•oskab hinnata oma võimeid, võimalusi
ja rolle;
•mõistab, et inimesed on erinevad;
•tunneb
kooselu norme ja seadusi, tunnetab oma kohta teiste hulgas;
•mõistab
üldinimlike kõlblusnormide tähtsust ja tähendust inimühiskonnas;
•teab,
missugused muudatused toimuvad murdeeas, mõistab murdeea eripära
teiste eluperioodide seas;
•teab, kuidas toimub suguline küpsemine,
olulist seksuaalelust ja raseduse vältimise võimalusi;
•tunneb
peamisi tervist tugevdavaid ja kahjustavaid tegureid ning
terviseriske, stressiga toimetuleku võimalusi, oskab oma tervislikku
seisundit jälgida ja hinnata.
5. peatükk
PSÜHHOLOOGIA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Psühholoogia õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•hakkab
huvi tundma psühholoogia kui sotsiaalteaduse vastu;
•õpib
tundma põhilisi psühholoogilisi seaduspärasusi ja mehhanisme;
•omandab
valmiduse kasutada psühholoogiateadmisi enda ja teiste inimeste
mõistmiseks ning oma õpingute organiseerimiseks;
•õpib
psühholoogiateadmisi rakendama reaalsete ja eluliste probleemide
lahendamisel.
2. Õppetegevus
2.1. Kogu põhikooli vältel on õpilastel erinevate õppeainete raames olnud võimalik omandada oma isiksusega toimetulekuks vajalikke psühholoogiateadmisi. Gümnaasiumi süstemaatiline psühholoogiakursus loob terviku, mõtestades seni omandatut kõrgemal tasemel.
2.2. Kursuses ei keskenduta valmis tõdedele, õppimine peab olema aktiivset mõtlemist ärgitav, aitama kõigutada ja kummutada ühiskonnas kehtivaid stereotüüpe (nt soo, elukutsete, rahvuste jm kohta).
2.3. Psühholoogiat ei ole võimalik õpetada ilma selgitamata ja mõistmata, kuidas tulemused ja järeldused on saadud. Õpetamisel sobib kasutada katseid, mis võimaldavad õpilasel ise avastada ja taasleida psühholoogia olulisemaid seaduspärasusi. Psühholoogiat õpetades võib tekkida oht, et õpilased näevad testides omaette eesmärki, mis annab neile isiksuse kohta valmis teavet. Testimise käigus on oluline õpetaja ja õpilase interaktsioon ning õpetajapoolse tagasiside paindlik kasutamine mitte ainult psühholoogilistel, vaid ka kasvatuslikel eesmärkidel.
2.4. Psühholoogia õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid.
3. Õppesisu
3.1. PSÜÜHIKA ARENG. Psüühika areng loomariigis. Loomade käitumine. Etioloogia: keerulised käitumise vormid. Õppimine. Loomade kommunikatsioon. Loomade mõtlemine.
3.2. PSÜÜHIKA ARENG. Kultuuri osa psüühika arengus. Inimkeele osa psüühika arengus. Inimkeel ja teised märgisüsteemid. Sotsiaalne, keeleline ja sensoorne isolatsioon. Kultuuri ja bioloogia koostöö. Teadvuse areng.
3.3. PSÜÜHIKA JA AJU. Närvisüsteemi ehitus. Psüühiliste protsesside lokaliseerumine ajus.
3.4. TUNNETUS. Taju kui ümbritsevast keskkonnast mudeli loomine. Inimesele tajutav ja tajumatu osa ümbritsevast maailmast. Intensiivsuse kokkusurumine. Värvuste tajumine. Tajutava maailma stabiilsus. Ajaline mõõde tajus. Liikumise ja visuaalsete sündmuste tajumine. Keeruliste objektide tajumine.
3.5. MÄLU. Lühiajaline sensoorne mälu. Peamised mäluprotsessid. Lühiajaline verbaalne mälu. Inimese töömälu. Õppimine ja unustamine. Episoodiline ja semantiline mälu. Mäluvead.
3.6. MÕTLEMINE. Vaimsed kujutlused. Mõtlemise areng. Ülesannete lahendamine. Mõtlemise ühikud ja nende maht. Järeldamine ja otsuste tegemine. Loominguline mõtlemine.
3.7. TEGEVUSE REGULATSIOON. Motivatsioon. Emotsioonid. Aktivatsioon.
3.8. INIMESTEVAHELISED ERINEVUSED. Vaimsed võimed. Isiksuse omadused. Psühhopatoloogia.
3.9. TEADUS JA ELUKUTSE. Psühholoogia kui teaduse kujunemise peamised etapid. Psühholoogia tänapäeval. Psühholoogia kui elukutse. Psühholoogia rakendused.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•tunneb põhilisi käitumise ja
psüühiliste protsesside seaduspärasusi;
•tunneb
olulisemaid meetodeid, mille abil tekib psühholoogiline teadmine;
•tunneb
inimese vaimse arengu peamisi tegureid;
•teab tunnetuse, mälu,
mõtlemise ja tegevuse regulatsiooni põhilist olemust;
•tunneb
igapäevases elus kasutusel olevaid psühholoogiaga seotud mõisteid ja
kontseptsioone;
•oskab valida oma õpistiili vastavalt õpieesmärgile
ja -situatsioonile;
•oskab näha oma tegevuse regulatsiooni aluseid;
•mõistab
inimestevaheliste erinevuste päritolu ja individuaalsust-unikaalsust.
6. peatükk
PEREKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Perekonnaõpetuse õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•väärtustab
perekonda, tunnetab lähedastest inimsuhetest tulenevat vastutust;
•tunnetab
sõpruse, armastuse ja koostöö osa inimsuhetes, suudab analüüsida,
aktsepteerida ja valitseda oma tundeid;
•on võimeline planeerima ja
teostama pikemaajalisi ühistegevusi, tegutsema vastavalt vajadusele
erinevates rollides, juhtima või alluma;
•elab tervislikult,
hoidub teadlikult ennast ja kaasinimesi kahjustavast käitumisest;
•oskab
väärtustada vanemlust, tunneb vanemlusest tulenevat individuaalset ja
ühiskondlikku vastutust;
•tunneb lapse arengu põhilisi
seaduspärasusi, on valmis omandama kasvatamiseks vajalikke teadmisi ja
oskusi;
•tunnetab iseennast ja oma rolli nii kasvuperekonna kui ka
tulevase perekonna liikmena.
2. Õppetegevus
2.1. Perekonnaõpetuses keskendutakse inimsuhete ja perekonnaelu psühholoogiale ning eetikale. Noored vajavad teadmisi ka perekonnaõigusest ja perekonna rollist ühiskonnas. Perekonnaõpetuse õpetamisel on kasulik toetuda õpilase psühholoogiateadmistele, seega on juhul, kui kool valib nii psüholoogia kui ka perekonnaõpetuse kursuse, soovitatav läbida esimesena psühholoogiakursus.
2.2. Perekonnaõpetuse õpetamisel on eriti olulised aktiivõppe meetodid: rühmatööd, rollimängud, diskussioonid, arutlused, samuti praktilised õppused ja õppekäigud ning ulatuslikumad uurimistööd. Noorukiealistele on eakohased mitmesugused testid ja küsimustikud, kus õpetaja roll tulemuste interpreteerijana on eriti oluline. Diskussioonide ja arutluste aluseks tuleks võtta tänapäeva aktuaalsed probleemid, sotsiaalsed konfliktid ja vastuolud, samuti demograafilised andmed, mille alusel õpilased saaksid lahendada probleemülesandeid ja dilemmasid. Kasutatavad on mitmesugused mängulised võtted. Eriti hästi sobivad perekonnaõpetuse tundidesse rollimängud, sest rollimängus läbielatu jõuab paremini õpilaseni. Soovitatav on kasutada ka ulatuslikumaid referaate ja uurimistöid, õpilased võivad teha küsitlusi, analüüsida ja võrrelda saadud vastuseid.
2.3. Perekonnaõpetuses hinnatakse õpilase teadmisi ja nende rakendamise oskust, mitte seisukohti ega hoiakuid – tuleb aktsepteerida õpilase isiklikku arvamust. Üldsuse seisukohalt mitteaktsepteeritavate seisukohtade üle võib vaielda, kuid nad ei tohi mõjutada hinnet.
3. Õppesisu
3.1. PEREKOND. Perekonna olemus ja ajalugu. Kaasaegne perekond ja perevormide paljusus. Familistlik ja individualistlik perekäsitus. Perekonna funktsioonid indiviidi ja ühiskonna seisukohalt. Perekonna tähtsus inimese jaoks erinevatel eluperioodidel. Perekond kui kõige pikemaaegsete, elu läbivate inimsuhete looja ja anoomia eest kaitsev institutsioon.
3.2. NOORTE SUHTED. Kiindumussuhete teke ja areng. Armastus, armastuse liigid ja komponendid. Enese sidumine ja vastutus lähedastes inimsuhetes. Püsisuhete kujunemine ja promiskuiteet. Sotsiaalne küpsus ja abieluküpsus.
3.3. ABIELU. Abielu/vabaabielu, muud kooselu vormid. Abielu eesmärgid ja abieluga seotud lootused. Abielust tulenevad õigused ja kohustused. Abielu müüdid ja abieluline kohanemine. Traditsiooniline ja egalitaarne abielu. Abielulise rahulolu muutumine elu jooksul. Mehe ja naise tarbed, erinevused ja rollid abielus. Abikaasade suhted. Seksuaalelu ja seda mõjutavad tegurid. Ekstramaritaalne seks.
3.4. PEREKONNAELU. Perekonna arenguperioodid. Armastus abielus. Lahkhelid, nende põhjused ja lahendused. Pereliikmete vaheline kommunikatsioon. Tülitsemine. Armukadedus. Avatud ja suletud perekond. Kodu kui elukeskkond. Perekonna majanduselu. Rahaprobleemid, laenud ja võlad. Uimastite kahjulik mõju peresuhetele. Kaassõltuvus. Uimastisõltuvuse ravi. Perekonnaseadus.
3.5. VANEMLUS. Perekonna planeerimine. Rasedus ja sellega seonduvad probleemid abielus. Lapse sünd. Vanemaks kasvamine. Bioloogiline, sotsiaalne, juriidiline ja psühholoogiline vanemlus. Emadus, isadus. Lastetus. Adopteerimine.
3.6. LAPSED JA LASTE KASVAMINE PEREKONNAS. Lapse arengu tegurid ja arenguperioodid. Lapsevanema (eestkostja, hooldaja) osa lapse arengu erinevatel perioodidel. Kiindumussuhte kujunemine ja tähtsus lapse normaalseks arenguks. Lapse põhitarvete täitmine ja perekonna osa selles. Lapsevanemate (eestkostjate, hooldajate) hoiakute ja uskumuste mõju lapse arengule. Vanemate funktsioonid. Üksikema(-isa) lapse kasvatajana. Kaugisa(-ema) roll ja võimalused.
3.7. PEREKONNA OSA INIMESE ELUS. Ebaõnnestunud abielu. Lahutuse-eelse perioodi ja lahutuse mõju perekonnaliikmetele. Elu lahutuse eel, ajal ja järel, perekonnaliikmete võimalused sel ajal abi saada. Uuspere, laste probleemid seoses vanemate elumuutustega. Generatsioonide vahelised sidemed. Abielu hoidmine. Õnnestunud perekonnaelu.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•teab abielu ja perekonna eri
vormide osa üksikisiku ja ühiskonna elus;
•oskab näha
perekonnaelu psühholoogilisi, eetilisi ja praktilisi probleeme,
ennustada ja lahendada konflikte perekonnaelus;
•oskab planeerida
perekonna majanduselu;
•teab lapse arengu põhilisi seaduspärasusi;
•tunneb
lapse arengu põhiküsimusi ja lapsevanema (eestkostja, hooldaja) rolli
lapse kasvatamisel;
•teadvustab soostereotüübid ning meeste ja
naiste vahelised erinevused;
•mõistab oma vastustust iseenda,
partneri ja tulevaste laste ees.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
ÜHISKONNAÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Ühiskonnaõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane hakkaks ühiskonnas toimuvat nägema ja mõistma ning omandaks oskuse ja valmiduse ühiskonnaellu sekkuda. Sellest tulenevalt rõhutatakse ühiskonnaõpetuses senisest enam aine praktilist kallakut.
1.2. Ühiskonnaõpetus on õppeaine, mis aitab õpilasel kujuneda ennast teostavaks, kaasinimesi arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ühiskonnaliikmeks. Aine vahendusel kujundatakse õpilase sotsiaalseid pädevusi, rõhutatakse demokraatia põhimõtete väärtustamist, tolerantsust, ühiskonnaelu eetilisust ja kodumaa-armastuse põhimõtet.
1.3. Ühiskonnaõpetus on kontsentriline õppeaine, millel on poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede dimensioon.
1.4. Kogu ainetsükli vältel rõhutatakse vajadust kujundada õpilastel:
•ühiskondlike
protsesside toimemehhanismide mõistmine;
•hoiak, et
ühiskonnaelu puudutavates küsimustes isikliku argumenteeritud
seisukoha omamine on vajalik;
•ühiskonnaelus osalemise oskused ja
valmidus, kodanikuosaluse tähenduse ja vajalikkuse mõistmine.
1.5. Taotluseks on õpilase enesemääratluse kujundamine, teadlike ja motiveeritud valikute tegemise valmidus.
1.6. Õppesisu ja -meetodite valikul arvestab ühiskonnaõpetus eakohasuse printsiipi, Eesti ühiskonna arengut, rahvusvahelisi printsiipe, spetsiifilisi integratsiooniküsimusi ning nende lahendamise riiklikke prioriteete.
1.7. Eesmärkide saavutamisel nähakse ühiskonnaõpetuse kui
pedagoogilise protsessi komponentidena:
•teadmiste vahendamist
poliitilistest ja majandusteooriatest, -süsteemidest, -struktuuridest
ning protsessidest, inimestevahelisest suhtlemisest, rahvusvahelisest
elust;
•demokraatlike tõekspidamiste kujundamist, nagu õiglus,
võrdsus, vastutustunne, vabadus, mitmekesisus, tolerantsus ja
privaatsus;
•intellektuaalsete oskuste kujundamist: oskus koguda
teavet, õppida, langetada otsuseid, vaadelda probleeme ja olukordi
erinevatelt positsioonidelt;
•osalusoskuste kujundamist: omandatud
teadmisi, tõekspidamisi ja mõtlemisoskust kasutatakse selleks, et olla
kootöövõimeline, määratleda enda kuuluvus mingisse rühma, olla
kompromissivõimeline ja salliv, tulla toime erinevates
elusituatsioonides;
•kodanikuosaluseks valmisoleku kujundamist:
informeeritus ümbritsevas elus toimuvast, oma seisukoha kujundamine,
oskus ja tahe olukorrale vastavalt käituda.
1.8. Ühiskonnaõpetuse protsess ja resultaat ongi see, et iga õpilane jõuab kodanikuosaluseni, toetudes teadmistel ja isiklikel tõekspidamistel rajanevatele intellektuaalsetele ja osalusoskustele. Õpetaja ülesanne on õppetöö vastav metoodiline ja didaktiline korraldamine.
1.9. Ühiskonnaõpetust õpetatakse põhikooli kahes kooliastmes. I kooliastmes on ühiskonnaõpetuse teemad integreeritud inimeseõpetusse, mille üldeesmärgiks on ühiskonna kui inimeste elukorralduse vormi ja elukeskkonna tutvustamine. II kooliastmes esineb ühiskonnaõpetus iseseisva õppeainena. Õpilased omandavad isiklikele kogemustele toetudes ning peamiselt kodukoha näiteil ühiskonna-alased alusteadmised, neil kujundatakse kõige elementaarsemad sotsiaalsed oskused. III kooliastmel integreerib ühiskonnaõpetus lisaks spetsiifilisele ainesisule teiste õppeainete (eeskätt ajaloo, inimeseõpetuse, geograafia ja kirjanduse) vahendusel omandatud vastavaid teadmisi, hoiakuid ja oskusi ning sünteesib II kooliastmel õpitut, lähtudes esmajoones Eesti Vabariigist.
1.10. Gümnaasiumiastmes kujundatakse õpilases ühiskonnaõpetuse kursuse kaudu arusaama kaasaja maailmast tervikuna ning selles toimuvatest poliitilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest ja muudest ühiskonnaellu kuuluvatest ning seda kujundavatest protsessidest. Aine erinevate sisuplokkide õppimist gümnaasiumiastmel toetab terve rida teisi õppeaineid – lisaks traditsioonilistele lähedalt seotud õppeainetele näiteks ka reaal- ja loodusained ning oskusained. Ühiskonnaõpetus saab oma sisu kaudu muuta kogu koolis seni õpitu seotud ning mõtestatud tervikuks ja aidata õpilasel end adekvaatselt määratleda ning oma tulevikku kavandada.
1.11. Õpitulemuste kontrollimise vormid ühiskonnaõpetuses on mitmekesised, alates lihtsaimast tunnikontrollist kuni keerukama projektides osalemise hindamiseni. Õpitulemuste kontrollimisega taotletakse tagasisidet õppeprotsessi tulemuslikkusest ning teadmiste omandamise, demokraatlike tõekspidamiste kujunemise, intellektuaalsete ja osalusoskuste ning kodanikuosaluse väljakujundamise käigust ja saavutatud tasemest. Iga saavutuse jälgimiseks ja hindamiseks on palju võimalusi. Aine sisu ja õppemeetodite mitmekesisuse tõttu peab kontrollimeetodite valikul tingimata arvestama õpilaste vanust ja igaühe individuaalseid võimeid ning valmidusi.
1.12. Kõigil vanuseastmetel on keskseteks kontrollimise vormideks suuline arutlus ning osalemine diskussioonis, mis annavad teavet tundideks valmistumisest ning õpilaste individuaalsest ainealasest arengust. Jooksval hindamisel on alates II kooliastmest otstarbeks rakendada kirjalikku kontrolli (nt lühiteste), millega jälgitakse terminoloogia, faktoloogia, põhikontseptsioonide jms omandatust. Alates III kooliastmest sobivad kokkuvõtlikuks hindamiseks kirjalikud arutlused, mille kaudu selgub, kas omandatud teadmised on süsteemsed ja relevantsed ning kas õppija oskab teadmistega õigesti opereerida.
1.13. Aine pakub rikkalikult võimalusi mitmekesiseks tööks erinevate allikatega (nt pildid, skeemid, tabelid, tekstid) ja üksikjuhtumite analüüsiga (case study). Nii saab hinnata mitmeid intellektuaalseid oskusi. Kontrollida võib nt antud õppeülesande täitmise korraldust, metoodikat, kiirust, ulatust ja kvaliteeti. Vanuseastmele vastavalt võib allikatega töötades anda lihtsaid ülesandeid mõne fakti või väite leidmiseks, vaadeldu/loetu lihtsaks ümberjutustamiseks või keerukamaks analüüsimiseks, ühte laadi teabe tõlkimiseks teise vormi (nt illustratsiooni põhjal jutu kirjutamine või tekstis leiduvate andmete kandmine tabelisse).
1.14. Kõigil vanuseastmetel on üheks õpitulemuseks eespool nimetatud osalusoskused, mis ilmnevad hä sti paari s- või rühmatöös ning vanematel kooliastmetel projektide elluviimises. Kõrgeimaks saavutuseks, mida ühiskonnaõpetusega taotletakse, on kodanikuosaluse julguse ja võime väljakujundamine. See kujuneb järk-järgult ning on erinevatel kooliastmetel eakohaselt hinnatav kui protsess. Näiteks, milline on õpilase tunnis osalemise üldine aktiivsus, tema initsiatiivikus. Gümnaasiumiõpilase puhul on kodanikuosaluse ideaaliks õpilase omaalgatuslik huvitumine mõnest ühiskonnaelu probleemist, oskus seda analüüsida ja hinnata (vajadusel iseseisvalt teavet juurde hankides), selle suhtes argumenteeritud seisukohta kujundada, suutlikkus seda teistele selgitada, vajadusel oma seisukohta kaitsta, oskus astuda ühiskonnaliikmena vajalikke praktilisi samme.
1.15. Osalusoskuste kontrollimine ja ühiskonnaõpetuse õpitulemuste hindamine on keerukad. Õpetaja kasutab siin vaatlust ja analüüsi, seda toetavad kaasõpilaste hinnangud. Väga delikaatne on demokraatlike tõekspidamiste küsimus, siin esinevaid puudujääke ei saa korrigeerida õpilaste lihtsa ümberõpetamisega. Tõekspidamisi, mida ühiskond ei aktsepteeri, on võimalik muuta vaid õpilast individuaalse ning süstemaatilise töö käigus delikaatselt suunates.
1.16. Hindamisel eristatakse kolme saavutustasandit:
•omandatud
ainealased teadmised;
•omandatud sotsiaalsed oskused;
•aktiivne
ja vastutustundeline kodanikuosalus.
1.17. Ainealaste teadmiste ja oskuste hindamine toimub traditsiooniliselt. Ülesannete puhul, mille täitmisega kontrollitakse teadmisi ja intellektuaalseid oskusi, ei kompenseeri väga head teadmised nõrku oskusi ja vastupidi. Sel juhul ei saa saavutust tervikuna hinnata kõrgemalt kui «rahuldavaks». Mitmeelemendiliste ülesannete puhul on aga soovitatav hinnata iga elementi eraldi. Osalusoskuste hindamise puhul on hindamiskriteeriumid keerukamad kui teadmiste ja intellektuaalsete oskuste hindamise puhul. Nende hindamine on kahekordselt relatiivse iseloomuga, sest arvestada tuleb nii klassi üldise tasemega ja igaühe tulemusega sellel foonil kui ka iga konkreetse õppija isikliku arenguga. Hindamine peab lisaks tagasisidele õpilase õpitulemuste ja saavutuste kohta olema tema jaoks ka motiveeriv ja innustav, seda eriti osalusoskuste puhul. Kokkuvõtva hinde aluseks on kooliastme lõpus esitatud õpitulemused.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•väärtustab
demokraatia põhimõtteid ning inim- ja kodanikuõigusi;
•õpib
tundma riiki ning selle toimimist;
•õpib tundma inimese ja
ühiskonna vastastikuseid suhteid;
•õpib tundma Eesti Vabariigi
riiklik-poliitilist korraldust,
•õpib tundma Eesti Vabariigi
põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust», «Inimõiguste
ülddeklaratsiooni», «Lapse õiguste konventsiooni»;
•omandab
teadmisi ühiskonna valitsemisest;
•omandab majandusliku
mõtlemise alused, oskuse toimida turumajanduse tingimustes;
•teadvustab
seaduste vajalikkuse inimeste ühiselu ja tegevuse korraldamisel ning
nende täitmise tähtsuse;
•teadvustab õiguste ja
kohustuste vastastikuse seose ning vastutustunde vajalikkuse;
•omandab
oskuse koguda vajalikku teavet ning seda süstematiseerida ja hinnata;
•omandab
ühiskonna-alase kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuse alused;
•õpib
langetama põhjendatud otsuseid;
•kujundab oma poliitilist
kultuuri ning omandab aineõpetuse kaudu tutvustatavaid sotsiaalse
käitumise oskusi;
•omandab ainealase terminoloogia ning oskuse
sellega opereerida;
•suudab end eakohaselt ühiskonnaliikmena
identifitseerida ning väärtustab Eesti kodakondsust.
2. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Mitmeid teemasid on õpilased esimesel kooliastmel juba õppinud. Nüüd asutakse varem omandatut järgmises kontsentris keerukamates seostes ning ainespetsiifilisemalt õppima.
1.2. Ühiskonnaõpetusega taotletakse mitte niivõrd teoreetiliste teadmiste edastamist, kuivõrd õppimist läbi praktilise tegevuse ning oskuste kujundamist. Seetõttu peab õppemeetodite ja -tegevuste valik vastama eesmärgile. Õppetegevused peavad aine objektist lähtuvalt olema õpilase jaoks mõistetavad ja tähenduslikud – toetama arusaama õpitava vajalikkusest. Algul on otstarbekas praktiseerida ühisvaatlust: näiteks vaadelda ajast kinnipidamist, kuulamisoskust, lubadustest kinnipidamist. Vaatlustulemuste üle saab arutleda. Eakohane on vestlus, millega selgitatakse välja õpilaste teadmisi käsitletavas küsimuses, julgustatakse neid sõna võtma, kujundatakse kaaslaste eesmärgistatud jälgimise ning üksteisega arvestamise oskust. Keerukamate küsimuste käsitlusel on otstarbekaim õpetaja jutustus. Õppesisu pakub palju võimalusi praktiliseks tutvumiseks – õppekäike, kaasatoodud esemete tundmaõppimist, inimestega kohtumist, dokumentide ja mitmesuguste allikatega tutvumist. Lihtsamad vaatlused ning tutvumiskäigud asenduvad põhjalikumalt ette valmistatud tegevustega, mis võimaldavad hilisemat analüüsi (nt külastatud töökoha või nähtud ameti kirjeldamine ja hindamine, tarbijakaitsealase situatsiooni arutelu, ajaleheartikli hindamine jms). Õpetaja valikul alustatakse tutvumist seadusaktide tekstidega – nt «Lapse õiguste konventsiooniga», Eesti Vabariigi põhiseaduse lihtsamate sissejuhatavate paragrahvidega. Suure väärtusega on jõukohased rühmatööd ja rollimängud. Nagu nt reeglite koostamine, huvitava ühiskonna-alase raadio- või telesaate režii koostamine. Mõnel korral õppeaastas tuleks praktiliselt läbi teha lihtsamaid tegevuslikke ülesandeid nagu demokraatlik valimisprotseduur, lavastada rollimänge.
2. Õppesisu
2.1. KELLEST KOOSNEB ÜHISKOND. Lapsed ja täiskasvanud. Mehed ja naised. Erinevatest rahvustest inimesed. Erinevate huvide ja vajadustega inimesed. Õigus erineda. Tolerantsus. Kuidas ühiskond muutub ja täieneb – demograafilised protsessid. Milline on meie (Eesti) ühiskonna kujunemislugu ja tänane koosseis? Eesti ühiskonna mitmekultuurilisus. Inimese identiteet. Rahvas, isamaa ja kodumaa. Rahvussümboolika ja riiklik sümboolika. Kohalikud kogukonnad.
2.2. DEMOKRAATLIK ÜHISKONNAKORRALDUS – ühisotsustamine ja konsensus. Kompromiss. Kodanikualgatus ja organisatsioonid. Erakond. Valimislubadused ja nende täitmine. Demokraatlikud valimised. Valijad ja valitavad. Rahvaesindajad. Valla/linnavolikogu ning Riigikogu peamised ülesanded. Vallavanem, linnapea, peaminister, Eesti riigipea.
2.3. INIMESTE TEGUTSEMISE PEAMISED RESSURSID. Ideed, aeg ja raha kui inimeste tegutsemise peamised ressursid. Ideed, nende tekkimine ja väärtus. Ideede realiseerimine. Huvi. Oskused. Koostöö. Kohuse- ja vastutustunne. Aeg kui piiratud ressurss, selle otstarbekas kasutamine: tegevuste ratsionaalne korraldamine ja vaba aja kasutamine. Täpsus. Raha kui piiratud ressurss, selle teenimine ja kulutamine. Laenamine. Täpsus ja ausus rahaasjus.
2.4. INIMESED JA SEADUSED. Seadused kui inimeste tegutsemise raamid. Põhiseadus. Inimõigused. Lapse õigused ja kohustused. Inimeste ühetaolisus seaduste ees. Kuidas seadused inimesi kaitsevad. Kohus.
2.5. INIMENE JA TEAVE. Informatsiooni vajalikkus. Infoallikad, nende omadused ja kasutamine. Teave kui väärtus. Arvuti kui teabeallikas ja -kandja. Raamatukogu. Teatmeteosed ja andmebaasid. Fakt ja arvamus. Reklaam.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•teab, kellest koosneb ühiskond, millest
tulenevad inimeste ühis- ja erihuvid;
•teab, mis on seadused
ja miks neid tuleb täita;
•teab, kuidas olla tolerantne;
•mõistab,
mis on kohuse- ja vastutustunne; ausus, õiglus, vabadus; vägivald;
•saab
aru, milles seisneb inimeste erinevus, millised on inimeste
erivajadused;
•tunneb vastutust oma tegude eest;
•oskab
hinnata ressursse, nende puudulikkust või piisavust, koostada
lihtsamaid plaane;
•oskab hankida infot ja seda kasutada.
3. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Õpetajad peaksid III kooliastmes pöörama tähelepanu meie ühiskonna integratsiooniproblemaatikale ning soodustama aineõ petuse kaudu Eesti elanikkonna sotsiaalse adaptatsiooni protsessi. Kes on Eesti ühiskonna liikmed; mida tähendab Eestis elades olla Eesti kodanik, mida mõne teise riigi kodanik; mida tähendab tänases Eestis mõiste isamaa jms – kõik need on meie riikluse arengu käigus üles kerkinud või teisenenud küsimused, millele lähenemine nõuab pedagoogilist takti ja kodanikupositsiooni.
1.2. III kooliastme ühiskonnaõpetuse õppesisusse kuulub selliseid spetsiifilisi küsimusi, mille omandamist teised õppeained ei toeta. Näiteks, sügavuti tuleks käsitleda ainekavas nimetatud õigusakte, nagu Eesti Vabariigi põhiseadus.
1.3. Õppetegevustest on soovitatav töö erinevate allikatega. Allikad on keerukamad kui II kooliastmel: majandusstatistika, ajaleheartiklid, tööõiguse alased aktid ja dokumendid jne. On soovitatav anda lahendamiseks probleemülesandeid ning situatsioonikirjeldusi – nt võib hinnata olukordi, määramaks kindlaks, kas tegemist on demokraatliku või ebademokraatliku juhtumiga, kas mingis situatsioonis on kellegi õigusi rikutud jms. Paljutki eespool nimetatust saab teha rühmatööna ning vormistada projektidena. Rohkem kui varasemates klassides saab õpilasi juhatada õpitava temaatikaga seotud klassiväliste tegevuste ning allikate juurde, nagu telesaadete iseseisev vaatamine, ürituste omal käel külastamine jms. Hiljem oleks soovitatav kuuldu/kogetu põhjal arutelusid korraldada. Ühiskonnaõpetuse kursus pakub sellel kooliastmel häid eesmärgistatud võimalusi külastada Riigikogu ja teisi õpitavaid riiklikke või omavalitsusstruktuure, Euroopa Liidu infopunkte, keskraamatukogusid ja muid infopanku. Jõukohased on kohtumised, kus õpilased ise on ettevalmistajateks, korraldajateks ja küsitlejateks. Õpetaja peaks leidma võimalusi õppetöös arvuti kasutamiseks – dokumendi- ja andmeotsingul, tööde vormistamisel, virtuaalse side pidamisel.
1.4. Ainekava läbimisel on otstarbekas pöörata tähelepanu õpitava paremale kinnistamisele ja sügavamale mõistmisele eespool nimetatud praktiliste tegevuste kaudu. Rohkem on aega näiteks rollimängude korraldamiseks.
1.5. Ühiskonnaõpetuse ainet on võimalik toetada mitmesuguste valikkursustega: inimõigused, majandusõpetus, rahvusvahelised organisatsioonid, karjääri planeerimine vms.
2. Õppesisu
2.1. ÜHISKOND KUI INIMESTE OLEMASOLU VIIS. Ühiskonnaelu valdkonnad. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Varanduslik kihistumine. Inimeste huvide mitmekesisus ja selle avaldumisvormid. Normide osast ühiskonnasuhetes. Õigus ja õiglus. Õigus- ja moraalinormid. Sotsiaalsed normid ja väärtused. Milline on Eesti ühiskond?
2.2. RIIGI MÕISTE JA FUNKTSIOONID. Eesti riiklik korraldus. Riigi mõiste ja funktsioonid. Eesti Vabariigi põhiseadus Eesti riigivormist ja -korrast. Rahvas, elanikud ja kodanikud. Riigikogu. Saadikute õigused ja kohustused. Vabariigi President. Vabariigi Valitsus. Kohalik omavalitsus. Eesti Vabariigi õigus- ja korrakaitseorganid. Kodanikukaitse. Eesti riigikaitse struktuur ja funktsioonid. Eesti Vabariik rahvusvahelistes organisatsioonides.
2.3. KODANIKUÜHISKOND. Kodanikukultuur. Kodanikualgatus. Mittetulundus-ühingud. Kohalikud kogukonnad. Naabrivalve. Käitumine kriisiolukorras.
2.4. RAHVAS, PÕHISEADUS JA DEMOKRAATIA. Õigusriik. Inimõigused. Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiõigused, vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses. Usk ja usuvabadus. Sõltumatu ajakirjandus. Õigus avalikule teabele. Informatsiooni kättesaadavus.
2.5. ÜKSIKISIK, RIIK JA ÕIGUS. Seadus ja seaduskuulekus. «Kodakondsuse seadus». Igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste ühetaolisuse printsiip. Demokraatliku kohtupidamise põhimõtted.
2.6. RIIK JA MAJANDUS. Majandusringlus. Turumajandus. Ettevõtlus. Konkurents ja riigi roll majanduses. Riigieelarve. Maksud, nende otstarve. Ühishüved ja sotsiaalne turvalisus. Raha ja pangandus, väärtpaberid. Eesti majandusliku arengu võimalused. Eesti tööturg ja tööturupoliitika.
2.7. INDIVIID JA MAJANDUS. Rikkus ja vaesus. Peremajandus. Karjääri ja toimetuleku planeerimine. Konkurents tööturul. Tööseadusandlus. Tarbijakaitse ja tarbijakäitumine.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•tunneb ühiskonnaelu põhivaldkondi ja
nende omavahelist seotust;
•tunneb Eesti Vabariigi põhiseadust ja
«Kodakondsuse seadust», poliitilist ja administratiivset korraldust,
õigusloome- ja õiguskaitsesüsteemi;
•tunneb
inimõigusi ja kodanikuõigusi;
•oskab seaduslike
vahenditega kaitsta enda ja teiste õigusi ja huve;
•teab,
millised on riigi majanduselu üldised printsiibid, isikliku
majandamise võimalused ja põhimõtted, oskab käituda tööjõuturul;
•saab
aru, et ühiskonna ressursid on piiratud, mõistab soovide ja võimaluste
erinevust;
•oskab hinnata oma ühiskonnaelus osalemise võimet ja
võimalusi, oskab hankida selleks vajalikku teavet;
•oskab
suhelda riigi- ja kohalike asutustega, vormistada nõuetekohaselt
dokumente;
•oskab kaitsta enda kui tarbija õigusi ja huve.
4. peatükk
ÜHISKONNAÕPETUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•oskab
ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtusi seostada, tunnetab süsteemi;
•mõistab
Eestis ja rahvusvahelises elus toimuvaid protsesse ning oskab näha
seoseid;
•oskab end määratleda, suhestades end Eesti, Euroopa ja
maailmaga;
•mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb end
vastutavana nendele lahenduste leidmisel;
•tunneb ühiskonna- ja
poliitikateaduste terminoloogiat;
•tunneb mõningaid
ühiskonnateooriaid;
•kasutab teabe hankimisel eesmärgipäraselt
erinevaid allikaid;
•oskab leida, tõlgendada, üldistada, hinnata,
talletada ja edastada ühiskonda puudutavat teavet;
•suhtub
kriitiliselt massiteabesse;
•on suuteline osalema diskussioonis,
oskab oma seisukohta kaitsta, väidelda;
•mõistab enda kui
ühiskonnaliikme rolli ja valdab vastavaid käitumisoskusi;
•tunneb
Eesti Vabariigi põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust» ning teisi
olulisi õigusakte.
2. Õppetegevus
2.1. Gümnaasiumiõpilastel on piisavalt teadmisi ja vilumusi intellektuaalsete ja osalusoskuste alal, mis võimaldab neil uut õppesisu suhteliselt iseseisvalt omandada, õpetaja on peamiselt suunaja, konsultant ning hindaja.
2.2. Gümnaasiumi ühiskonnaõpetus ei eelda niivõrd uute õppemeetodite rakendamist, kuivõrd seni omandatud teadmiste süvendamist ja oskuste arendamist. Otstarbekas oleks õppetööd kavandada koos õpilastega, et õpitav vastaks võimalikult rohkem konkreetsete õpilaste argumenteeritud huvidele ja vajadustele.
2.3. Õppeprotsessis oleks õige rühmatöö ja teiste kollektiivsete töövormide kõrval anda õppijaile senisest enam individuaalseid (sh suuremamahulisi ning pikemaajalisi) tööülesandeid, mille täitmisel saab õpilane enda suutlikkuse, teadmiste ja oskuste kohta objektiivset tagasisidet.
2.4. Õppetöös peaks õpikule lisaks kasutatama mitmekesist lisamaterjali, oluline on sellega töötamise oskuse (nt refereerimine ja viitamine) kujundamine.
3. Õppesisu
3.1. NÜÜDISÜHISKOND. Ühiskonna mõiste. Võim majanduses, riigis ja inimsuhetes. Võimu tunnused ja teostamise meetodid. Avalik ja erasektor. Riigi mõiste. Tsiviilühiskond. Majandussfäär. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid. Heaoluriik. Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus.
3.2. ÜHISKONNA VALITSEMINE. Osalus- ja elitaardemokraatia. Sotsiaalsed liikumised ja erakonnad. Poliitilised ideoloogiad. Valimised: funktsioonid, erinevad valimissüsteemid, valimiskäitumine, valimiste tulemused. Kõrgeim seadusandlik võim. Kõrgeim täidesaatev võim. Bürokraatia. Korruptsioon. Riigipea. Kohtuvõim. Võimude lahusus. Opositsioon. Kohalik omavalitsus.
3.3. ÜHISKONNA MAJANDAMINE. Ühiskonna majandusressursid. Riik ja majandus. Majandusarengu planeerimine liberaalses ühiskonnas – majanduspoliitika. Majanduse regulatsioon seaduste, maksu- ja rahapoliitika ning turumehhanismide abil. Makromajanduse põhinäitajad. Välismajanduspoliitika. Euroopa Liidu fiskaalpoliitika ja ühisturg.
3.4. INDIVIID ÜHISKONNAS. Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus. Majanduslik aktiivsus ja heaolu. Ühishüved. Sotsiaalne turvalisus: sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi. Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal. Sotsiaalsed rollid. Indiviid ja riik. Eesti Vabariigi olulisemad õigusaktid (õpetaja valikul). Inimõigused. Kodakondsus. Kodanikuõigused ja -kohustused. Riigi- ja kodanikukaitse.
3.5. KAASAJA MAAILMA MITMEPALGELISUS. Maailma rassiline, rahvuslik ja religioosne mitmekesisus. Maailma mitmekultuurilisus. Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused. Globaalprobleemid: rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalsed probleemid. Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine. Infotehnoloogia mõju maailma arengule.
3.6. RAHVUSVAHELINE SUHTLEMINE. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja viisid. Tähtsamad maailma- ja regionaalorganisatsioonid. Euroopa integratsioon. Eesti riigi rahvusvaheline asend.
4. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•tunneb kaasaja ühiskonna
kujunemise põhijooni, kaasaja ühiskonna struktuuri ning
korralduspõhimõtteid;
•omab ülevaadet kaasaegse majanduse
toimemehhanismidest;
•teab olulisi rahvusvahelisi organisatsioone;
•oskab
iseloomustada riikidevahelise poliitilise, majandusliku ja
kultuurilise suhtlemise põhimõtteid, nüüdisaegseid sotsiaalpoliitilisi
süsteeme, kaasaja maailma põhiprobleeme ja arengutendentse;
•tunneb
demokraatia reegleid, inim- ja kodanikuõigusi, Eesti Vabariigi
põhiseadust ja «Kodakondsuse seadust» ning teisi olulisemaid õigusakte;
•oskab
adekvaatselt määratleda oma kohta ja võimalusi kaasaja maailmas,
töötada ja elada turumajanduslikus ühiskonnas, osaleda ühiskonnaelus,
kaitsta oma huve ja õigusi;
•oskab koguda massimeediast
sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet, seda kriitiliselt
hinnata, süstematiseerida ja kasutada.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
MUUSIKA
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Muusika põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Muusikaõpetusel on tähtis osa õpilase tundemaailma rikastamisel ja tasakaalustatud isiksuse arendamisel, muusikakultuurilise aluse rajamisel ning tervikliku maailmapildi kujunemisel, sotsiaal-kultuuriliste hinnangukriteeriumide ja muusikalise maitse kujundamisel.
1.2. Muusikaõpetuse oluliseks üleandeks on rahvuslike kultuuritraditsioonide säilitamine ja edasikandmine. Selles on oluline koht koorilaulu ja pillimängu edendamisel ning kaasaja muusika tutvustamisel.
1.3. Muusikaõpetuse ülesanded on muusikahuvi äratamine ja muusikakogemuse rikastamine; aktiivse ja emotsionaalse muusikataju, muusikalise kirjaoskuse, muusika teadliku kuulamise oskuse, muusikalise kujutlusvõime, mälu, tähelepanu, rütmitunde ja koordinatsiooni arendamine ning esitamisoskuse kujundamine. Muusikaõpetaja ülesanne on õpetada muusikat võimalikult mitmekesiselt vastu võtma, seda väärtustama ja ennast loovalt väljendama. Musitseerimises lähtutakse eakohasusest ja õpilaste muusikalisest võimekusest.
1.4. Muusikaõpetuse põhitegevused on laulmine, pillimäng, muusika kuulamine, liikumine, muusikalise kirjaoskuse arendamine ja muusikaloo käsitlemine.
1.5. Muusikaõpetus üldhariduskoolis lähtub R. Pätsi ja H. Kaljuste didaktilis-metoodilistest printsiipidest, milles on ühendatud Z. Kodaly meetod ning C. Orffi muusikaõpetuse süsteem.
1.6. 1.–3. klassis on muusikaõpetuse keskmes musitseerimisrõõmu tekitamine. Häälekujunduslikus töös on tähelepanu keskmes õigele hingamisele toetuv loomulik ülehäälne laulmine. Olulisel kohal on õpilaste muusikaliste võimete, muusika kuulamise oskuse ja loovuse arendamine.
1.7. 4.–6. klassis on peatähelepanu suunatud õpilase motivatsiooni, huvitatuse ja hinnangulise suhtumise kujundamisele. Vokaalsete võimete arendamisel pööratakse tähelepanu hääle kõlavusele, ilmekusele ning hääle individuaalsetele omadustele (tämber, diapasoon). Arendatakse mitmehäälset laulmist, iseseisva musitseerimise oskust, loovust ja improvisatsioonivõimet. Õpilaste muusikalist maailmapilti avardatakse erinevate maade rahvalaulude, muusikapalade ja tantsude kaudu.
1.8. 7.–9. klassis on musitseerimise aluseks eakohane laulurepertuaar ja pillimäng. Muusikalisi teadmisi ja oskusi rakendatakse musitseerimisel, muusikavormide ja -žanrite tundmaõppimisel.
1.9. Gümnaasiumis on tähelepanu keskmes laulmine ja tutvumine muusikalise kultuuripärandiga. Arendatakse analüütilist mõtlemist ning kujundatakse valmisolek muusikat kuulata, mõista ja hinnata.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•arendab
vokaalseid võimeid;
•arendab loovust, algatusvõimet ja
katsetamisjulgust;
•arendab improvisatsioonivõimet laulmise,
rütmilise tegevuse ja pillimängu kaudu;
•musitseerib
aktiivselt;
•omandab muusikalise kirjaoskuse põhialused;
•arendab
muusikalist mõtlemist ja eneseväljendusoskust;
•arendab
muusikalist analüüsivõimet, muusikaliste väljendusvahendite kasutamise
oskust praktilises musitseerimises ja muusika kuulamisel;
•oskab
muusikale hinnangut anda ning oma arvamust põhjendada.
2. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Algõpetuse põhieesmärgiks on aktiivse musitseerimise kaudu muusika vastu huvi äratamine. Muusikatund peab kujunema oodatud sündmuseks, mis pakub õpilastele positiivseid elamusi. Selles eas on oluline õpetaja positiivne suuline hinnang õpilase muusikalistele tegevustele. Hindamine muusikaõpetuses peab kajastama ja toetama iga õpilase individuaalsete muusikaliste võimete arengut.
1.2. Oluline koht meie muusikatraditsioonide säilitamisel ja edasiviimisel on koorilaulul ning pillimängul. Sellele pannakse alus 1.–3. klassis, kus moodustatakse mudilaskoor. Poistele luuakse võimalus laulda mudilas- või poistekooris. Vastavalt võimalustele tegeldakse vokaal- ja instrumentaalansamblite ning solistidega.
1.3. Laulmisel on tähelepanu a capella ühislaulmisel. Lisaks ühehäälsele laulmisele lauldakse ka kaanoneid.
1.4. Pillimängus tutvutakse erinevate rütmi- (k.a kehapill) ja meloodiapillidega. Muusikahuvi süvendatakse rütmilise liikumise (liikumismängud, mängulaulud, lihtsad tantsud) kaudu.
1.5. Rütmilis-meloodiliste improvisatsioonide abil arendatakse muusikalist mõtlemist ja loovust.
1.6. Muusikalise kirjaoskuse põhialused omandatakse muusikalise tegevuse kaudu.
1.7. Muusika kuulamisega kujundatakse muusikalist maitset; muusikaliste kujundite kaudu õpetatakse tunnetama ja mõistma ümbritsevat maailma, elavalt sekkuma muusika loomisse ja positiivselt suhtuma muusikakultuuri.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Muusikalisele fraasile toetuv vaba ja loomulik hingamine laulmisel: õige kehahoid, huulte aktiivne rakendamine kõla, diktsiooni selguse ja ilmekuse saavutamiseks. Kõlalise puhtuse ja emotsionaalsuse taotlemine ühehäälsel laulmisel. Laulude esitamine liikumise ja kujundlike liigutustega. Lastelaulud. Kaanonid. Eesti ja teiste rahvaste rahvalaulud.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
•meetrum. Pulsi tunnetamine, rõhulised
ja rõhuta helid. Kahe- ja kolmeosalise taktimõõdu tundmaõppimine
kuulmise järgi, takti viipamine. Laulurütmi, rütmiharjutuste ja
kaasmängude mängimine kuulmise ja noodi järgi 2- ja 3-osalises
taktimõõdus. Taktijoone, lõpumärkide, kordamismärgi, fermaadi
kasutamine;
•rütm. Pikk ja lühike heli muusikas. Kõnerütmile toetuv
töö ettevalmistusena helivältuste suhete tundmaõppimiseks. Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ning nende kasutamine
laulurütmis, rütmiharjutustes, laulu rütmisaadetes ning
rütmiimprovisatsioonides;
•meloodia. Kõrged ja madalad helid,
nende võrdlemine kuulmise järgi ning kujutamine visuaalselt. Meloodia
liikumise suundade jälgimine ja iseloomustamine laulmisel ja muusika
kuulamisel. Heliastmete So, Mi, Ra, Jo, Le, Jo1, Ra1, So1, Na, Di
tundmaõppimine noodi järgi. Jo-võtme tundmaõppimine ja kasutamine
praktilises musitseerimises. Jo- ja Ra-lõpuline astmerida; pool- ja
tervetoon. Õpitud heliastmete ja rütmivormide kasutamine laulmisel,
pillimängus, rütmilis-meloodiliste improvisatsioonide loomisel.
Mõistete piano (p), forte (f) ja märkide
(valjenedes), > (kahanedes) tundmine ja kasutamine musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Laulude ja instrumentaalsete karakterpalade kuulamine. Muusikapala meeleolu ja karakteri kirjeldamine muusikalisi väljendusvahendeidmeloodia, rütm, tempo, dünaamika, tämber kasutades. Mõistete vokaal- jainstrumentaalmuusika ning keel-, puhk- ja löökpillid tutvustamine. Muusikažanrite marss, polka, valss tundmaõppimine. Mõistete luuletaja, helilooja, solist, ansambel, koor, koorijuht, dirigent, orkester tundmaõppimine.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•laulab vaba ja loomuliku hingamise, õige
kehahoiu, selge diktsiooniga ning ilmekalt;
•on omandanud
ühislauluvara: Eesti hümn (Fr. Pacius), «Emakesele» (M. Härma), «Mu
koduke» (A. Kiiss), «Rongisõit» (G. Ernesaks), «Tiliseb, tiliseb
aisakell» (L. Wirkhaus), eesti laste- ja rahvalaule: «Kes elab metsa
sees», «Lapsed, tuppa», «Teele, teele, kurekesed», «Ketramas»,
«Kevadel», «Mutionu pidu», «Sokukene», «Tiiu, talutütrekene»,
«Kaera-Jaan», 2 oma maakonna rahvalaulu;
•tunneb 2- ja
3-osalist taktimõõtu kuulmise ja noodi järgi;
•oskab
kasutada taktijoont, lõpumärke, kordusmärki ja märke , >;
•tunneb
rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
rütmiimprovisatsioonide loomisel;
•teab JO-võtme tähendust ja
astmeid Jo, Le, Mi, Na, So, Ra, Di, Jo1, Ra1, So1, oskab neid kasutada
laulmises ja pillimängus;
•oskab kasutada musitseerimisel
märke p, f, , >;
•oskab kirjeldada muusikateose meeleolu ja
karakterit;
•eristab vokaal- ja instrumentaalmuusikat ning muusikat
keel-, puhk- ja löökpillide esituses;
•eristab
muusikažanre marss, polka, valss, oskab neid iseloomustada;
•teab
mõistete luuletaja, helilooja, solist, ansambel, koorijuht,
dirigent, orkester tähendust.
3. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Selles vanuseastmes on põhieesmärgiks eale iseloomuliku erilise aktiivsuse suunamine muusikalisse tegevusse. Individuaalsete õpiülesannete lahendamise kõrval on otstarbekas kasutada ka rühmatööd. Hinnatakse õpilase muusikalise tegevuse aktiivsust, muusikalisi teadmisi ja oskusi ning laulmist. Õpilastele, kelle laululised võimed on tagasihoidlikud, antakse võimetekohaseid ülesandeid, mida ka hinnatakse.
1.2. Selle vanuseastme õpilased kaasatakse lastekoori, poisid – poistekoori. Jätkatakse tööd vokaal- ja instrumentaalansamblitega, solistide ja võimaluse korral orkestritega.
1.3. Laulmisel jätkatakse tööd õpilase hääle igakülgse arendamisega. Tegeldakse võimetekohase kahehäälse laulmisega. Süvendatakse pillimänguoskust. Liikumistegevuse põhirõhk asetatakse ringmängudele ja tantsudele. Improvisatsiooni kaudu arendatakse iseseisvat muusikalist mõtlemist ja loovust. Jätkuvalt süvendatakse muusikalist kirjaoskust. Muusika kuulamisel arendatakse muusikalist analüüsivõimet ja võrdlusoskust.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Hääle kõlavuse ja väljenduslikkuse arendamine fraseerimisel, kõlaühtluse ja pehme tooni saavutamine, vältides forsseerimist. Laulude ilmekas ettekanne. Hääle individuaalsete omaduste (tämber, diapasoon) kujundamine. Harmooniataju arendamine : kaanonid ja lihtsad kahehäälsed laulud.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
•meetrum. 4-osalise taktimõõdu
tundmaõppimine kuulmise ja noodi järgi. Kaheksandik-taktimõõdu
tundmaõppimine seoses laulude õppimisega. Eeltakti tundmaõppimine.
Vahelduva taktimõõdu tundmaõppimine;
•rütm.
Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ja nende kasutamine laulurütmis,
rütmiharjutustes, laulu rütmisaadetes ja rütmiimprovisatsioonides.
Pide tähenduse tundmaõppimine;
•meloodia ja helilaad.
Helilaadilise mõtlemise arendamine. Duur-, moll-helirida ja helilaad,
kolmkõlad. Harmooniline ja meloodiline moll-helirida. Viiulivõtme
tähendus. Klaviatuur ja oktav. Absoluutsete helikõrguste c, d, e, f,
g, a, h tundmaõppimine noodijoonestikul ja klaviatuuril ning nende
seostamine relatiivsete astmetega. Helistikud C-a, G-e, F-d; märgid diees,
bemoll, bekaar. Dünaamika- ja agoogikamärkide pp, ff, mp, mf, cresc.,
dim., a tempo ning mõiste da capo al fine tähenduse
mõistmine ja kasutamine musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Võrdlusoskuse, muusikalise analüüsivõime arendamine. Seoste loomine ja leidmine kirjanduse, kunsti ja tänapäevaga. 2- ja 3-osaline muusikaline vorm õpitud lauludes ja kuulatud muusikas. Hääleliigid: mõisted sopran, alt, tenor, bariton, bass; eesti ja kodukoha tuntumad lauljad. Kooriliigid: mudilas-, laste-, poiste, nais-, mees-, segakoor; kodukoha ja eesti tuntumad koorid ja dirigendid. Pillirühmade tutvustamine ja tutvumine karakteersemate pillide tämbri ja kõlaga. Eesti ja kodukoha rahvalaulud, -laulikud, -tantsud, -pillid, -ansamblid ja -orkestrid. Euroopa rahvaste muusika tutvustamine.
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•laulab võimetekohaselt ja hääle
individuaalseid omadusi arvestavalt;
•on omandanud ühislauluvara:
Eesti hümn (Fr. Pacius), «Eesti lipp» (E. Võrk), «Kas tunned maad» (J.
Berat), «Kungla rahvas» (K. A. Hermann), «Mu isamaa armas» (rahvalik
laul), «Ärkamise aeg» (R. Eespere), «Jaan läeb jaanitulele» (eesti
rahvalaul), «Oh sa, õnnistav» (koraal, sitsiilia rahvalaul), «Püha öö»
(F. X. Gruber), kaanon «Nooditähestik» (W. A. Mozart) ja 2 kaanonit
ning 3 eesti rahvalaulu õpetaja valikul;
•tunneb taktimõõte
2/4, 3/4, 4/4 kuulmise ja noodi järgi;
•tunneb
neljandik-taktimõõdus kuulmise ja noodi järgi rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
rütmiimprovisatsioonide loomisel;
•teab kaheksandik-taktimõõdu
tähendust;
•laulab astmenimedega lihtsaid laule ja harjutusi;
•teab
mõisteid duur- ja moll-helilaad ning eristab neid
kuulmise järgi;
•teab viiulivõtme tähendust ja oskab seda
noodijoonestikule märkida;
•teab tähtnimetuste c, d, e, f, g,
a, h asukohta noodijoonestikul ning klaviatuuril;
•teab helistikke
C-a, G-e, F-d;
•teab dieesi, bemolli ja bekaari tähendust;
•kasutab
muusika analüüsimisel õpitud muusikamõisteid ja -teadmisi;
•tunneb
2- ja 3-osalist lihtvormi;
•teab erinevaid hääleliike: sopran, alt,
tenor, bass; teab kodukoha ja eesti tuntud lauljaid;
•teab
erinevaid kooriliike: mudilas-, laste-, poiste, nais-, mees-,
segakoor; teab kodukoha ja eesti tuntud koore;
•oskab iseloomustada
eesti rahvamuusikat: rahvalaule, -tantse, -pille ja -ansambleid; teab
oma kodukoha ja eesti tuntumaid rahvamuusika esitajaid.
4. peatükk
AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Põhikooli lõpuklassides on tähelepanu keskpunktis iseseisva muusikalise mõtlemise süvendamine ja väärtushinnangute kujundamine. Õpiülesannete lahendamiseks sobivad individuaalne ning rühmatöö, aga ka projektide koostamine ja läbiviimine. Hindamisel on olulisel kohal omandatud muusikateadmiste ja -oskuste loov ning praktiline rakendamisoskus.
1.2. Muusikaliselt võimekad õpilased kaasatakse koolikooridesse. Jätkatakse tööd vokaal- ja instrumentaalansamblite ning solistidega, võimaluse korral ka orkestritega.
1.3. Laulmisel pööratakse tähelepanu hääle individuaalsete omaduste arendamisele. Häälemurde iga arvestavalt rakendatakse võimetekohast mitmehäälsust. Pillimängus rakendatakse rütmilis-meloodilisi improvisatsioone ning innustatakse õpilasi looma iseseisvaid muusikalisi kompositsioone. Praktilise muusikalise tegevuse kaudu omandatakse uusi teadmisi muusikalises kirjaoskuses. Muusikalises liikumistegevuses lähtutakse eale omasest liikumis- ja tantsuhuvist. ˇanrilisest mitmekesisusest lähtuvalt arendatakse muusika teadliku kuulamise oskust. Muusikaloos tutvutakse maailma rahvaste muusikaga.
2. Õppesisu
2.1. LAULMINE JA HÄÄLE ARENDAMINE. Väljendusrikas laulmine ja kõlaühtlus; hääle individuaalsete omaduste (tämber, diapasoon) kujundamine. Laulmine ja häälehoid häälemurde perioodil. Harmooniataju arendamine kaanonite ja lihtsate mitmehäälsete laulude kaudu.
2.2. MUUSIKALINE KIRJAOSKUS:
•meetrum ja rütm. Rütmivormide
tundmaõppimine neljandik-taktimõõdus ja nende kasutamine harjutustes,
rütmiimprovisatsioonides ja instrumentaalsetes kaasmängudes;
•meloodia
ja helilaad. Helistike D-h, B-g tundmaõppimine. Intervalli ja akordi
mõiste tutvustamine. Bassivõtme tutvustamine seoses lauludega.
Muusikalise lauseehituse tundmaõppimine (motiiv, fraas, lause,
periood) seoses laulude õppimisega. Agoogikamärkide ritenuto
(rit.), accelerando (accel.), allegro, moderato, andante,
adagio, largo ning artikulatsioonimärkide staccato, legato
tähenduse mõistmine ja kasutamine musitseerimisel.
2.3. MUUSIKA KUULAMINE. Teadliku muusika kuulamise arendamine. Sümfoonia-, puhkpilli-, keelpilliorkester. Pillid ja pillirühmad: keel-, puu-, vask- ja löökpillid. Eesti ja maailma tuntumad orkestrid, dirigendid, interpreedid. Homofoonilise ja polüfoonilise mitmehäälsuse tundmaõppimine seoses muusikavormide ja -žanritega. Tutvumine muusikavormide ja -žanritega: variatsioonid, rondo, fuuga, sonaat-allegro; missa, prelüüd ja fuuga, sonaat, sümfoonia, kontsert, keelpillikvartett, süit, avamäng, oratoorium, kantaat, ooper, operett, muusikal, ballett. Väljapaistvamad heliloojad muusikaajaloos seoses muusikavormide ja -žanrite tundmaõppimisega. Tutvumine populaarmuusika stiilidega; maailma, eesti ja kodukoha tuntumad ansamblid, orkestrid, solistid.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•laulab vastavalt vokaalsetele
võimetele vabalt ja emotsionaalselt;
•oskab kasutada häält
häälemurdeperioodil;
•on omandanud ühislauluvara: Eesti
hümn (Fr. Pacius), «Hoia, Jumal, Eestit» (J. Aavik), «Kaunimad laulud»
(Fr. Saebelmann), «Mu isamaa on minu arm» (G. Ernesaks), «Mu kodu» (U.
Naissoo), «Põhjamaa» (Ü. Vinter), «Valged Jõulud» (I. Berlin),
kaanonid «Dona nobis pacem», «Viva la musica» ja 3 eesti rahvalaulu
õpetaja valikul;
•eristab lauludes ja kuulatud muusikas 2/4,
3/4, 4/4 taktimõõtu;
•tunneb kuulmise ja noodi järgi
rütmivorme
ning oskab neid kasutada rütmiülesannete lahendamisel ja
instrumentaalsete kaasmängude loomisel;
•oskab määrata
kuulmise järgi laulu, muusikapala helilaadi;
•tunneb
helistikke C-a, G-e, D-h, F-d, B-g;
•teab intervalli ja akordi
mõistet;
•teab agoogikamärkide rit., accel.,
allegro, moderato, andante adagio, largo ning
artikulatsioonimärkide staccato, legato tähendust, oskab
neid kasutada musitseerimisel ja muusika iseloomustamisel;
•kasutab
muusika analüüsimisel muusikatermineid;
•teab, eristab ja
oskab iseloomustada hääle- ja kooriliike; teab kodukoha, eesti ja
maailma tuntumaid lauljaid, kodukoha ja eesti tuntud koore ja
dirigente;
•teab, eristab ja oskab iseloomustada keel-, puu-,
vask-, löök- ja klahvpille;
•teab, eristab ja oskab
iseloomustada sümfoonia-, puhkpilli-, keelpilli- ja džässorkestrit;
teab kodukoha, eesti ja maailma tuntumaid orkestreid ja dirigente;
•eristab
homofoonilist ja polüfoonilist muusikat;
•on tutvunud
muusikavormide ja -žanritega: variatsioonid, rondo, fuuga
sonaat-allegro, missa, prelüüd ja fuuga, sonaat, sümfoonia, kontsert,
keelpillikvartett, süit, avamäng, kantaat, ooper, oratoorium, operett,
muusikal, ballett;
•külastab kontserte ja muusikalavastusi ning
kasutab omandatud teadmisi ja oskusi muusika analüüsimisel.
5. peatükk
MUUSIKA AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Muusika gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi muusikaõpetuse koostisosad on muusikaloo käsitlemine ja muusika kuulamine, laulmine ja pillimäng.
1.2. Muusikalugu käsitletakse stiilide, kõlastruktuuride ja vormide mitmekesisuses integreeritult kultuuri arenguloo, tähtsamate ajaloosündmuste, kunsti ja kirjandusega. Süstemaatiliselt õpitakse tundma ja väärtustama maailma ja eesti muusikapärandit; kujundatakse arusaam muusikast kui rahvaste vahelisest suhtlemiskeelest.
1.3. Laulmisel süvendatakse huvi ühislaulmise vastu; lähtutakse eri ajastute, erinevate stiilide ja rahvaste ning kaasaegsest laulurepertuaarist.
1.4. Pillimängu rakendatakse laulude saadetes, aga ka iseseisvates muusikalistes kompositsioonides.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•hindab
muusikat kui kultuuriväärtust indiviidi ja ühiskonna arengus;
•kujundab
valmisoleku ühiseks muusikategevuseks;
•kujundab tervikpildi
kultuuri arengust ning oskab mõista ja hinnata erinevaid kultuure;
•oskab
muusikat kriitiliselt ja valivalt kuulata ning hinnata;
•omandab
teadmisi muusikaajaloost tuntud heliloojate loomingu kaudu;
•rakendab
põhikoolis omandatud muusikateadmisi ja -oskusi muusika analüüsimisel
ja musitseerimisel;
•rikastab tundeelu muusikaelamuste kaudu:
külastab kontserte ja muusikalavastusi, oskab neid analüüsida, oma
seisukohti põhjendada ja argumenteerida.
3. Õppetegevus
3.1. Jätkub tasakaalustatud isiksuse kujundamine kõigi muusikaliste tegevuste kaudu: laulmine, pillimäng, liikumine, muusikaline kirjaoskus, muusika kuulamine, muusikalugu. Olulisel kohal on ühislaulmine, kus laulude valikul arvestatakse eakohasust ja õpilaste huve ning seostatust muusikalooga. Õpilasi kaasatakse noortekooride tegevusse: sega-, nais- või meeskoori. Jätkatakse tööd vokaalselt võimekate õpilastega. Vastavalt võimalustele tegeldakse instrumentaalmuusikaga – ansamblite ja orkestritega.
3.2. Muusikalugu käsitletakse integreeritult teiste õppeainete ja kultuurivaldkondadega (kunst, kirjandus, filosoofia, teater jne). Eesti muusika käsitlemisel on oluline seoste leidmine Euroopa muusika- ja kultuurilooga. Muusika kuulamisel lähtutakse ajastule, stiilile ja heliloojale iseloomulikematest teostest.
3.3. Õpiülesannete lahendamisel rakendatakse individuaalset ning rühmatööd: referaat, kontserdi-, teatrietenduse arvustus-analüüs, uurimistöö, essee jms. Olulisel kohal on üldkultuurilised vestlused ning diskussioonid meedia pakutava üle (TV programmid, video, raadio, ajakirjandus, Internet jms). Tähtsustub õpetaja roll õpilaste muusikaharrastuste suunamisel ja leidmisel, tulevase kontserdi- ja muusikalavastuste külastaja kujundamisel.
4. Õppesisu
4.1. I kursus
4.1.1. MUUSIKA TEKE JA OLEMUS. Vanad kultuurrahvad ja muusika. Vanakreeka ja -rooma muusika. Varakristlik muusika.
4.1.2. KESKAEG. Kristlus kui Lääne-Euroopa kultuuri arengu tugevaim mõjutegur. Vaimuliku muusika areng. Gregooriuse koraal. Polüfoonilise mitmehäälsuse teke. Organum. Motett. Rändlaulikud, rüütlipoeesia, pillid.
4.1.3. RENESSANSS. Humanism, protestantism, vastureformatsioon ja muusika. Missa. Ilmalik laul ja seltskonnamuusika. Madrigal. Homofoonilise mitmehäälsuse teke. Protestantlik koraal. Heliloojad Palestrina, Orlandus Lassus. Desprez’. Instrumentaalmuusika teke.
4.1.4. BAROKK. Uue stiili kujunemine – ülevaade ajastust. Ooperi teke. Oratoorium (kantaat, passioon). Instrumentaalmuusika (fuuga, klaviir, trio, orkester – concerto grosso, soolokontsert, süit). Monteverdi. Vivaldi. Bach. Händel.
4.1.5. KLASSITSISM. Valgustusajastu iseloomustus. Instrumentaalmuusika areng – ansamblid, orkestrid, klaver. Sonaat vormi ja žanrina. Sümfoonia. Kontsert. Keelpillikvartett. Ooperi areng. Viini klassikud – Haydn, Mozart, Beethoven.
4.2. II kursus
4.2.1. ROMANTISM. Romantismi ideed ja rahvuslus. Instrumentaalmuusika osatähtsus – orkestrid, klaver. Programmilise muusika teke. Sümfooniline poeem. Soololaul. Miniatuursed žanrid: etüüd, prelüüd, nokturn, tantsud. Lavamuusika (ooper, operett, ballett). Juhtivad muusikamaad ja heliloojad. Schubert, Schumann, Berlioz, Chopin, Liszt, Brahms. Verdi, Wagner, Rimski-Korsakov, Mussorgski, Tšaikovski, Sibelius, Grieg.
4.2.2. 20. SAJANDI MUUSIKA. Rahvuslik muusika. Varane Stravinski, Sibelius, Bartok. Hilisromantism. R. Strauss. Mahler. Impressionism. Debussy. Ravel. Ekspressionism. Skrjabin. Schönberg.
4.3. III kursus
4.3.1. 20. SAJANDI MUUSIKA. Neoklassitsism. Stravinski. Orff. Britten. Prokofjev. Šostakovitš. Sümfooniline jazz. Gershwin. Avangardism. Webern. Cage. Boulez. Postmodernism. Penderecki. Ligeti. Pärt.
4.3.2. EESTI MUUSIKA. Rahvalooming. Regivärsiline rahvalaul. Uuem rahvalaul. Laulupidude traditsiooni algus. Kunileid, Saebelmann, Thomson, Hermann. Esimesed professionaalid: Härma, Läte, Türnpu, Tobias, A. Kapp, Süda, Lüdig. Rahvusliku koorimuusika rajajad Saar, Kreek. Rahvusliku instrumentaalmuusika rajajad Eller, Tubin. Rahvusliku lavamuusika rajajad E. Aav, Tubin, Tamberg, E. Kapp. Eesti modernism 1956–1970. Heliloojad Ernesaks, Tormis, Pärt, Mägi, Tamberg, Rääts, Sumera, Kangro, Tüür, Eespere, Sisask.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•laulab vastavalt vokaalsetele
võimetele;
•kasutab põhikoolis omandatud muusikateadmisi ja
-oskusi praktilises musitseerimises ja muusikateoste analüüsimisel;
•oskab
määratleda, iseloomustada ja võrrelda eri ajastute muusikat;
•teab
ajastute tuntumaid heliloojaid ja nende teoseid;
•oskab suhestada
eesti muusikat maailma muusikalooga;
•teab olulisi muusikatermineid
ja oskab neid kasutada;
•oskab koostada referaate ja uurimistöid
muusikast, neid ette kanda ja illustreerida;
•oskab hinnata
heatasemelist professionaalselt muusikat.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
KUNST
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Kunstiõpetus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Kunstiõpetusele on üldhariduse kontekstis eriomane õpilase visuaalse ja taktiilse meele arendamine, ta on tihedalt seotud teiste õppeainetega (muusika, ajalugu, kirjandus, loodusained jt). Kunstiõpetuses ergutatakse õpilase kujutlusvõimet ja loovust, tasakaalustatakse emotsioone ja kujundatakse maitseotsustusi ning huvi kunstikultuuri vastu. Kõigile jõukohaste praktiliste tööülesannete kaudu kinnistatakse õpitavat ja kasvatatakse kunstihuvi. Ergutamaks võimalikult paljude õpilaste loomingulist tegevust, tuleks kõigis kooliastmetes korraldada õpilastööde väljapanekuid.
1.2. Põhikooli kunstiõpetuses on peamine praktiline tegevus, töine sisseelamine loominguprotsessi mitmesuguste tehnikate vahendusel ja sealjuures algupärase eneseväljenduse säilitamine. Õpitakse ohutuid ja otstarbekaid töövõtteid, materjali säästlikku kasutamist ning kunstialaseid mõisteid, hakkavad kujunema väärtushinnangud. Põhikooli lõpetajal on üldine ettekujutus kunsti- ja tehnikakeelest ning ta on suuteline ise valima, mida ta sellest praktiliselt või teoreetiliselt tundma õppida soovib. Õppeülesanded lahendatakse loovtöödena.
1.3. 1.–3. klassis on esikohal lapse loomingulise algatusvõime areng ja leidurivaistu kujunemine, kuid oluline on ka käeliste oskuste ja vilumuste treenimine. 4.–9. klassi kunstiõpetus on juba oma olemuselt integratiivne, sisaldades elemente kujutavast ja kujundavast kunstist, arhitektuurist ja disainist, käsitööst ja rahvakunstist, kunsti- ja kultuuriajaloost, foto-, kino- ja videoõpetusest.
1.4. Gümnaasiumi kunstiõpetuses õpetatakse süstemaatiliselt tundma ja väärtustama maailma ja eesti kunstipärandit ning püütakse tunnetada kunstiobjekte kui rahvuslikke või rahvusvahelisi kultuuriväljundeid.
1.5. Äratatakse huvi kunsti analüüsimise ja hindamise vastu, ergutatakse mineviku ja nüüdiskunsti vastandamist kitšile ning suunat akse heale maitsele vastavate eelistuste kujundamist, millest peaks lähtuma ka kunstiobjektide kaitse.
1.6. Gümnaasiumis on kolm kohustuslikku kunstikursust, millele lisaks võib kool valida valikkursusi. Viimaseid võivad õpetaja ja õpilased ise koostada sõltuvalt õpilaste huvidest ja kooli võimalustest.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•õpib
tundma ja kasutama kunstikeelt;
•arendab oma vaatlusoskust ja
kompimismeelt;
•arendab kujundilist mõtlemist ja kujutlusvõimet;
•omandab
loovtegevuse kogemusi, arendab loovust ja fantaasiat;
•õpib
kasutama kujutavate ja kujundavate kunstide väljendusvahendeid;
•omandab
teadmisi kunstiliikidest ja stiilidest;
•õpib vaatama ja hindama
kunstiteoseid, kujundab oma kunstimaitset.
2. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Tehakse enamasti lühiajalisi praktilisi ülesandeid (ca 45 min), mis sisaldavad mingi töövõtte, tehnika või loovülesande lahendamist ning millele võib tunni lõpus anda vähemalt suulise hinnangu. Valmistatakse ruumilisi töid (konstrueerimine, voolimine, kujustamine), maalitakse ja joonistatakse – lähtutakse ainekesksest arendamisloogikast (vertikaalne suundumus).
1.2. Arvestatakse selles eas lapsele omast põhitegevusele kaasnevat sünkretistlikku lähet (horisontaalne suundumus) – lapsele meeldib tööd tehes seletusi anda, etelda ja laulda. Tuleks leida võimalusi ka lastepäraste happeningi -laadsete ürituste korraldamiseks.
1.3. Tehakse töid, mis oma olemuselt laiendavad aineõpetuse sisu, nt kokkupuuted disainiõpetusega, etnograafilise ja rakendusliku käsitööga (horisontaalne suundumus).
1.4. Mõningaid õppeülesandeid on kasulik teha vähemalt paari- või enamatunniliste tsüklitena, et paremini tehnikat kinnistada (näiteks voolimine), kusjuures selle tsükli sees võiksid vajadusel vahelduda figuraalse ja abstraktse ning ruumilise ja tasapinnalise iseloomuga tööd.
1.5. Tööülesannete järjestamisel arvestatakse põhimõtet keerulisemalt kujutamiselt lihtsamale. Lapsed võivad skulptuuri tehes või maalides vahetu eneseväljendusena luua keerulisi kompositsioone, mis vaatajat oma juhusliku naiivsusega lummavad, häirivad või hoopis arusaamatuks jäävad; õpetaja ülesanne on seda isikupärast eneseväljendust suunata.
1.6. Inimese- ja loomafiguuride kujutamise juhendamisel kasutab õpetaja võimalikult palju mitmesuguseid näitvahendeid või teeb ise tahvlile dünaamilisi visandeid, skeemide kasutamist ja nende ettenäitamist välditakse.
1.7. Õppeülesannete järjestamisel lähtutakse põhimõttest ruumiliselt tasapinnalisele: nt, voolime looma ja alles siis teeme temast joonise.
1.8. Maalimisel kasutatakse veega lahustuvaid kattevärve (guašš , tempera), mis võimaldavad värvide segamist koos valge värvi kasutamisega ja mitmekihilist maalimist.
1.9. Illustreeritud kunstivestlustes arvestatakse põhimõtet lähemalt kaugemale (kõigepealt tutvutakse kodukoha arhitektuuri ja kunstnikega), mida käsitletakse osana praktilise töö tunnist.
1.10. Selles vanuseastmes, kus tehakse lühiajalisi ülesandeid, tuleks anda igale lapsele tema töö eest suuline ja võimalikult positiivne hinnang. Tunni lõpul analüüsitakse valikuliselt mõningaid õpilastöid, kuulatakse ka klassikaaslaste arvamusi.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Inimese kujutamine: täisfiguur eest- ja külgvaates liikumises, portree eestvaates. Eluslooduse (loomad, linnud, putukad jne iseloomulikus asendis ja liikumises), eluta looduse (kivid, vesi jne) ja tehisvormide (ehitised, sõidukid jne) kujutamine joone ja silueti abil. Tutvumine geomeetriliste põhivormidega seoses igapäevaesemetega (ruumiliselt voolimisel ja meisterdamisel ning tasapinnaliselt joonistamisel ja maalimisel figuuride ülesehitamise ühe võttena).
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Kuuevärviring: põhivärvid (kollane, punane, sinine) ja nende segamisel saadavad II astme värvid (oranž, roheline, violett). Helestamine ja tumestamine ning külmad ja soojad toonid. Meeleolu väljendamine värvidega. Pildi pinna organiseerimine (kujutatava suuruse ja paberiformaadi erinevad suhted). Pea- ja kõrvalelemendid ning taust. Pildi üksikosade tasakaal. Rütm, rühmitamine ning osaline kattumine. Ribaornament. Suuruse vähenemine kauguses.
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Meisterdamine, lähtudes otstarbest, materjalist, tehnoloogiast ja ilumõistest (mänguasjad, nukuteatri elemendid, liiklusvahendeid ja agregaate meenutavad lelud, pakendid, ruumikaunistused, maketid jne looduslikest ja tehismaterjalidest). Rütmiharjutused ja mängud kirjaelementide ja tähtedega (joonistatult, maalitult, rebitult, volditult). Tööd joonlaua ja sirkliga.
2.4. VESTLUSED KUNSTIST. Kunst (arhitektuur, skulptuur, maal, graafika) ümbritsevas keskkonnas. Oma kodulinna/asula, kodumaja/korteri, toa, suvekodu, aia/pargi kujundus. Tarbevormi kuju ja funktsioonid. Raamatukujundus. Kujundamine teatris. Multifilmid. Kaaslaste tööde analüüs, tolerantne suhtumine kaasõpilaste töödesse.
2.5. TEHNIKAD JA MATERJALID:
•skulptuur. Voolimine savist või muust
pehmest materjalist. Erinevate tekstuuride loomine. Meisterdamine
loodus- ja tehismaterjalist (pakendid, plastid, traat jne). Voltimine:
karbid, loomad, inimesed jne;
•maal. Kattevärvidega (guašš jt)
maalimine spontaanselt ja läbimõeldult. Maalilise pinna saamine
kriidi- ja õlipastellidega. Töötamine värvi- ja viltpliiatsitega.
Kollaaž rebituna värvipaberitest ja/või makulatuurist;
•graafika.
Joonistamine pliiatsi ja viltpliiatsitega. Punkti ja joone kasutamine
faktuuri loomiseks. Paljundusgraafika: natuur-, papi- ja
materjalitrükk guašši või temperaga.
3. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja:
•oskab kasutada ohutult töömaterjale,
-vahendeid ja kunstitehnikaid loominguliseks eneseväljenduseks;
•oskab
valmistada mahulisi figuure ning mänguasju voolimis- ja muudest
materjalidest;
•oskab kujutada liikuvaid figuure;
•peab
silmas pildi kompositsioonireegleid;
•oskab luua ja kasutada
lihtsamaid faktuure;
•oskab teha kollaaži ja voltida paberit;
•oskab
kunstiteoseid lihtsas vormis kirjeldada ja oma eelistusi põhjendada;
•väärtustab
enda töödest erinevaid lahendusi;
•märkab
kujunduselemente ümbritsevas keskkonnas.
3. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Arendatakse edasi ja täiendatakse I kooliastmel läbitud kunstipedagoogilisi suundumusi. Sünkretistlikku lähet arendatakse edasi happening’i-laadsete etenduste kaudu, mida valmistatakse ette õppetunnis ja esitatakse mingil kooliüritusel. Leitakse võimalusi erinevate graafikatehnikate (ühekordsete ja paljundustehnikate) kasutamiseks ning täiendavaks tundmaõppimiseks ka väljaspool kooli. Külastatakse võimaluste piires kunstinäitusi, kunstnike ateljeesid ja töökodasid. Rõhutatakse kunstivestluste osa praktilise töö tundides ja seostatakse seda vastavalt võimalustele ajalootundides läbitava esi- ja vana-aja käsitlemisega, vältides otsest illustratiivsust praktiliste ülesannete valikul. Rõhutatakse läbitava ajastu kunsti olemuse tundmaõppimist ja rakendamist loovülesannetes.
1.2. Kuna õpilases hakkab kujunema kriitiline suhtumine oma töösse, kombineeritakse tööülesandeid nii, et need oleksid omasemad kord ühele, kord teisele küpsemisetapile ning erineva väljenduslaadi ning kalduvustega õpilastele – vahelduvad figuraalsed ja abstraktse iseloomuga kompositsioonide tsüklid ning arhitektoonikalahendid. Võimaluste piires eelistatakse õpilase tööle suuliste hinnangute andmist ja võimalikult positiivse üldhindega hindamist õppeveerandi lõpus.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Inimese kujutamine: täisfiguuri ja näo proportsioonid. Miimika. Erinevas eas inimeste kujutamine. Inimene tegevuses. Inimese, looduse ja tehisvormide suhe. Visandamine natuurist. Vaikelu. Varju tekkimine. Langev vari.
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Värvide segamise elementaartabel. Ühe värvi erinevad toonid (nt kollakas-, sinakas-, pruunikasroheline). Koloriit. Piiratud arvu värvidega maalimine (ka monokroomselt). Akromaatilised ja kromaatilised värvid. Kolmanda astme värvide saamine (oranž+sinine, roheline+punane, violett+kollane). Kujutatava lõikumine pildiservaga. Sümmeetria ja asümmeetria. Dünaamiline ja staatiline kompositsioon. Pildi dominant. Kompositsiooni tasakaal. Piiratud ja piiramata pinnad. Plaanilisus pildi pinnal. Õhu(värvi)perspektiiv. Pöörd- ja kandiliste kehade kujutamine ruumiliselt.
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Keskkonna kujundamine sise- ja välisruumis (stend, klassiruum, oma tuba, mänguväljak jne). Kombinatoorika geomeetrilistest elementidest ruumis ja tasapinnal. Tööd joonlaua ja sirkliga (ornament, pinnalaotus pakendi või maketi jaoks). Teksti kujundamine (nt seoses emakeele loovtöödega). Kirjaoptika. Initsiaal. Fantaasiakiri. Tarbegraafiline kiri (nt pakend, etikett jne).
2.4. VESTLUSED KUNSTIST. Kunstiliigid (arhitektuur, skulptuur, maal, graafika, tarbekunst). Koomiks. Rahvakunst. Kunsti väljendusvahendid (punkt, joon, pind, värv jne). Kunstimõisteid (originaal, koopia, reproduktsioon, autoritiraaž jne). Ainetevahelised (ajalugu, kirjandus, muusika, teater, film, televisioon, reklaam) seosed. Kunstimälestised.
2.5. TEHNIKAD JA MATERJALID:
•skulptuur. Skulptuuride
modelleerimine savist ja lõikamine pehmetest materjalidest (vahtplast
jne). Reljeef;
•maal. Maalimine kattevärvide ja akvarellidega. Tööd
kriidi- ja õlipastellidega, värvi- ja viltpliiatsitega. Kollaaž
värvipaberist ja/või makulatuurist;
•graafika.
Joonistamine grafiit-, vilt- ja pastapliiatsiga. Paljundusgraafika:
kõrgtrükk (nt papi-, materjali-, linooltrükk).
3. Õpitulemused
6. klassi lõpetaja:
•omab ettekujutust visuaalse kunsti
liikidest ning nende väljendusvahenditest;
•tunneb ainekavas
kasutatavaid visuaalse kunsti mõisteid ja oskab neid kõnes kasutada;
•oskab
kasutada ainekavas loetletud töömaterjale ja -vahendeid;
•oskab
valikuliselt kasutada tehnikaid ja kujutamisviise loominguliseks
eneseväljenduseks;
•tunneb abstraktsele vormi- ja
värviõpetusele omaseid väljendusvõimalusi ning lihtsamaid
kompositsioonivõtteid, oskab neid kasutada kujundamisülesannete
lahendamisel ruumis ja tasapinnal;
•tunneb keraamilise voolimise ja
kujundamise võtteid;
•tunneb kõrgtrüki olemust.
4. peatükk
KUNSTI AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. Arendatakse edasi ja täiendatakse II kooliastmel läbitud ülesandeid, tööülesannete puhul arvestatakse juba peaaegu täisealistele omaseid kunstipedagoogilisi suundumusi.
1.2. Kattevärvide kõrval võetakse kasutusele ka akvarellvärvid nii spontaanselt valmistatavate tööde tegemiseks kui ka koloreerimiseks. Pikemaajaliste kompositsioonide tegemisel lähtutakse õnnestunumast visandlikust kavandist.
1.3. Ruumilist kujutlusvõimet arendatakse projektsiooni- ja arhitektuurialaste joonestamisülesannete kaudu – joonestamisalased eskiisid ja joonised pliiatsiga. Ajalootundides läbitavate kunstinähtuste atraktiivsem osa seostatakse valikuliselt praktilise loomingulise tööülesande lahendamisega. Nii palju kui võimalik tutvutakse kunstisündmustega muuseumis ja arvuti abil.
1.4. Kuna selles eas on õpilased eriti tundlikud hinnangute ja hinnete suhtes, tuleks hinnata õpilasi väga läbikaalutult ja delikaatselt, mitte pärssides nende huvi kunstitegevuse suhtes.
2. Õppesisu
2.1. KUJUTAMIS- JA VORMIÕPETUS. Istuv figuur otsevaates. Poolprofiil. Karakteri kujutamine. Karikatuur ja sarž. Inimese, loodus- ja tehisvormide stiliseerimine, deformeerimine (nt 20. sajandi kunsti põhjal). Esemete modelleerimine valguse-varjuga (valgus, läige, langev ja omavari, täis- ja poolvari, refleks).
2.2. VÄRVI-, KOMPOSITSIOONI- JA PERSPEKTIIVIÕPETUS. Värvide kontrastid, vastastikused mõjud, kooskõlad ja tasakaal. Värvimodulatsioon. Värvide optiline segunemine. Kompositsiooniskeemid. Kuldlõige. Kadreerimine (ka foto- ja videokunstis). Abstraktne kompositsioon (geomeetriline ja vabakompositsioon). Erinev vaatepunkt (konna- ja linnuperspektiiv). Joonperspektiiv ühe ja kahe koondpunktiga. Ruumiillusioonid (nt op-kunst).
2.3. DISAIN JA KIRJAÕPETUS. Märk ja sümbol (peremärk, firmamärk, piktogramm, eksliibris). Groteski- ja laisulekirja võtted sule- või markeriga. Arvutikirjad. Kirjaoptika. Kombinatoorika tasapinnal ja ruumis mitmesugustest materjalidest (paber, papp, traat jne). Moodul.
2.4. JOONESTAMISE ALGTEADMISED. Jooniste vormistamise nõuded. Projekteerimine ja selle liigid (ristprojektsioon). Kolmvaade. Piltkujutis.
2.5. VESTLUSED KUNSTIST. Kunsti liigid ja žanrid. Karikatuur. Grafiti. Reklaam. Tegevuskunst (happening, performance). Kunsti areng keskajast 20. sajandi lõpuni. Kunsti piiride avardumine. Virtuaalse kunsti väljendusvahendid. Inspiratsiooniallikad ja looming. Kitši olemus. Mõisted värv ja värvus. Õppeainetevahelised seosed (nt füüsika, matemaatika, muusika, kirjandus, ajalugu, kunst). Ergonoomika tähtsus disainis. Eesti rahvakunsti seosed põhjamaade, soome-ugri rahvaste ja maailma etnograafilise kunstiga. Massikunst: foto, film, video, reklaam. Restaureerimine ja renoveerimine.
2.6. TEHNIKAD JA MATERJALID:
•skulptuur. Modelleerimine ja
konstrueerimine mitmesugustest pehmetest kalgastuvatest ja tahketest
materjalidest (nt papjee-mašee, plastid, papp, puit, traat jne).
Installatsioon;
• maal. Maalimine spontaanselt ja kavandi alusel.
Assamblaaž;
•graafika. Joonistamine söe, tušši ja värviga,
sule ja pintsliga. Mono- ja diatüüpia. Paljundusgraafika: lame- ja
sügavtrükk vastavalt võimalusele.
3. Õpitulemused
Põhikooli lõpetaja:
•tunneb põhikooli ainekavas olevaid
visuaalse kunsti põhimõisteid ning oskab neid kasutada kõnes ja kirjas;
•oskab
kasutada kõiki põhikooli ainekavas olevaid töömaterjale, -vahendeid,
-tehnikaid ning kujutamise ja kujundamise viise kunstiliseks
eneseväljendamiseks;
•tunneb vormi-, värvi-, kompositsiooni-,
perspektiivi- ja kirjaõpetuse lihtsamaid reegleid;
•omab
algteadmisi joonestusgraafikast ja lihtsamate jooniste lugemisest;
•oskab
üldjoontes eristada visuaalse kunsti arenguetappe;
•väärtustab
rahvakunsti;
•eristab kõrgkultuuri massikultuuri nähtustest.
5. peatükk
KUNSTI AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Kunstiõpetus gümnaasiumis
1.1. Gümnaasiumi kunstiõpetuses õpitakse tundma kunstikultuuri arengut kunstiajaloolisest aspektist, arendatakse kunstiteostesse empaatilise sisseelamise võimet, äratatakse huvi pidevalt uueneva kunsti vastu.
1.2. Äratatakse huvi kunsti ning selle analüüsimise ja hindamise vastu. Suunatakse heale maitsele vastavate eelistuste kujunemist.
1.3. Kunstiretseptsiooniõpetuses õpitut kinnistatakse praktiliste valikülesannete kaudu, mis tutvustavad erinevaid kujutamise ja kujundamise tehnikaid ning kompositsiooni seaduspärasusi.
2. Õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kunstiõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
teadmisi kunstiliikidest ja nende arenguloost;
•õpib tundma
visuaalsete kunstide väljendusvahendeid;
•õpib vaatama ja
hindama kunstiteoseid, kujundab kunstimaitset;
•edendab loovust,
algatusvõimet ja katsetamisjulgust;
•arendab kujundilist,
ruumilist ja abstraktset mõtlemist ning kujutlusvõimet.
3. Õppetegevus
3.1. Gümnaasiumi kunstikursustes tutvutakse mitmete kultuuripiirkondade kunstiväärtustega nende ajaloolises arengus, analüüsitakse kunsti olemust, õpitut kinnistavad õpilaste praktilised loovtööd.
3.2. Õppetöös tuleks kasutada mitmekesiseid töövõtteid (vestlused, diskussioonid, märksõnade väljakirjutamine, ajastust kronoloogilise raamistiku loomine, referaatide ja uurimustööde koostamine, arvamuste ja esseede kirjutamine). Tuleks leida võimalusi viia õpilasi kokku originaalteostega, korraldada õppekäike ja ekskursioone, õppetunde muuseumides. Õpilased võivad kirjutada näituste arvustusi ja arutleda kunstikriitikute artiklite üle, arendamaks oskust rääkida kunstist.
3.3. Kogemustega kunstiõpetaja võib eirata kronoloogilist lähenemisviisi ja valida muu õpilastele sobiva ja kunsti olemust süvitsi lahtimõtestava õpetamisviisi.
3.4. Visanditele jm praktilistele töödele, mis kinnistavad ja mõtestavad lahti ajastu kunstiväljundeid, tuleks leida sobiv kujutamis- või kujundamistehnika, et arendada edasi põhikoolis õpitut. Kursuste lõpus toodud praktiliste ülesannete näited on soovituslikud, juhendaja võib oma õpetamisloogikat ja kooli võimalusi arvestades need sobivamatega asendada. Igal kursusel tuleks teha 6–8 loova iseloomuga praktilist tööd.
4. Õppesisu
4.1. I kursus
4.1.1. KUNSTIKULTUURI ARENGULUGU.
4.1.2. SISSEJUHATUS. Kultuuri ja kunsti mõiste. Kunsti osa ühiskonnas. Kunst ja religioon. Kunstiliigid (arhitektuur, skulptuur, maal, graafika, tarbekunst, disain jne).
4.1.3. ESIAJA KUNST. Kunsti tekkimise versioonid. Megaliitsed ehitised, koopamaalid, skulptuur.
4.1.4. IDAMAADE KUNST. Kunst Mesopotaamias. Kunst Vana-Egiptuses: ehituskunst (püramiidid, templid), kujutav kunst (inimese kujutamine).
4.1.5. ANTIIKAJA KUNST. Egeuse kunst. Kunst Vana-Kreekas: ehituskunst, skulptuur, vaasimaal. Etruski kunst. Kunst Vana-Roomas: ehituskunst, skulptuur, maal.
4.1.6. VARAKRISTLIK KUNST. Kristliku sümboolika tekkimine ja mõju kunstile.
4.1.7. BÜTSANTSI KUNST.
4.1.8. KUNST VANA-VENES. Sarnasus ja erinevus Bütsantsist. Kremlid, kirikud, ikoonid.
4.1.9. KESKAJA KUNST. Rahvaste rändamisaja kunst ja viikingite tarbekunst. Ristiusu mõju kunstile. Romaani stiil: kirikud, kindlused, reljeefid. Gooti stiil: katedraalid, erinevused regiooniti, kirikute skulpturaalsed kaunistused, vitraaž, tahvelmaal. Tarbekunst. Raamatukujundus. Keskaja kunst Eestis.
4.1.10. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS.
Valdavalt visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•kiviaja
koopamaali kujutamisviis;
•muistse Egiptuse kanoniseeritud figuurid
voolituna ja/või ajastu koloriit fresko kavandina;
•antiikse
Kreeta ja Kreeka figuraalne ja/või geomeetriline vaasiornament;
•antiikse
Rooma fresko koloriit (Pompeji);
•varakristliku ja/või Bütsantsi
aja ikooni kompositsioon;
•viikingite kasutatud ornamentidega
puiduvool ja/või relvade kujundamine;
•romaani ja/või gooti
stiilis arhitektuursed konstruktsioonid ja/või vitraaž;
•gooti
kiri (mingis kompositsioonis).
4.2. II kursus
4.2.1. RENESSANSS. Humanistlik maailmavaade. Ehituskunst (palazzod, kirikud). Vara- (uuendused ruumi kujutamisel), kõrg- (Itaalias, Saksamaal ja Madalmaades) ja hilisrenessanss. (van Eyck, Michelangelo, Leonardo, Raffael, Dürer, Bosch). Trükikunsti leiutamine. Renessansskunsti näited Eestis.
4.2.2. BAROKK. ROKOKOO. Absolutismi ja religiooni mõju kunstile. Ehituskunst (kirikud, lossid, pargid). Kujutav kunst (valgus ja vari, dünaamika). Sisekujundus. (Bernini, Rubens, Rembrandt, Vermeer van Delft, Velazques, Watteau). Barokk ja rokokoo Eestis.
4.2.3. KLASSITSISM. Antiikpärandi ja valgustusaja mõju. Ehituskunst Prantsusmaal ja Venemaal. Kujutav kunst (David, Ingres). Sisekujundus. Akademism. Klassitsism Eestis (mõisad).
4.2.4. ROMANTISM. Ehituskunst (historitsism, eklektika). Kujutav kunst Prantsusmaal ja Saksamaal (Delacroix, C. D. Friedrich, Goya).
4.2.5. REALISM. Ühiskonnakriitika. Realism Prantsusmaal (barbisoonlased), Venemaal (peredvižnikud), Saksamaal (biedermeier).
4.2.6. EESTI RAHVAKULTUUR JA RAHVAKUNST. Rahvapärane ehituskunst, sisustus, tarbeesemed, rahvarõivad. Rahvakunsti kogumine. Eesti Rahva Muuseum.
4.2.7. BALTI-SAKSA KUNST EESTIS. EESTI RAHVUSLIKU KUNSTI SÜND (Köler, Weizenberg, Adamson).
4.2.8. KAUGETE MAADE JA PRIMITIIVRAHVASTE KUNSTIKEELED.
4.2.9. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS.
Valdavalt visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•Sandro
Botticelli maalidest lähtuv värvivalik;
•kolmnurksena
ülesehitatud figuurikompositsioon lähtuvalt Leonardo da Vinci ja/või
Raffaeli maalidest ja/või joonperspektiivi kasutamine;
•liikuvatest
figuuridest kompositsioon ajendatuna Michelangelo töödest;
•Madalmaade
talupoegade dünaamiline kujutamine suhteliselt realistlikes ja/või
fantastilistes kompositsioonides ajendatuna Pieter Bruegheli ja/või
Hieronymus Boschi väljenduslaadist;
•joone väljenduslikkus
graafikalahendis Albrecht Düreri laadis;
•El Grecole omane
rõhutatult väljenduslik kujutamislaad maalis ja/või Francesco Goya
graafikast mõjustatud visandid mingis estampgraafika tehnikas
valmistatavale tööle;
•Peter Paul Rubensi
figuurikompositsioonide liikumissuunad ja dünaamika;
•Rembrandti
koloriidist ja müstilisest valguse-varju kasutamisest tuletuv
värvilahend ja/või koloriidianalüüs;
•skemaatilised
visandid prantsuse pargikujundusest, rokokoostiilis ruumikujunduse
elemendid ja/võ i Thomas Gainsborough maalide koloriidianalüüs ja/või
maastikuvisandid;
•klassitsislikule kunstile omased
pliiatsivisandid kipsi järgi ja/või värviliste varjude kasutamine
natüürmordis lähtuvalt romantismiajast;
•eesti
ja/või teiste soomeugrilaste rahvuslik ornamentika ja selle
rakendamine nüüdisaegse tekstiili kujundamisel (Anu Raud, Mall Antson);
•islami
kunsti õitseaja ornamentika kasutamine;
•Hiina ja/või Jaapani
tuššijoonistest ajendatu d lähenemisviisi kasutamine;
•rituaalmaski
kujundamine lähtuvalt Aafrika või Lõunamere saarte primitiivsest
kunstist.
4.3. III kursus
4.3.1. SISSEJUHATUS. 20. sajandi kunstikultuuri mõjutanud tegurid. Kunsti ja kunstnike rolli muutumine.
4.3.2. IMPRESSIONISM. Fotograafia leiutamise ja arengu mõju kunstile. Sõltumatu kunsti areng Prantsusmaal. (Manet, Monet, Renoir, Degas, Rodin). Neoimpressionism.
4.3.3. POSTIMPRESSIONISM. Alus 20. sajandi erinevatele arenguliinidele (van Gogh, Cézanne, Gauguin, Toulouse-Lautrec).
4.3.4. 19.-20. SAJANDI VAHETUSE KUNSTISUUNAD. Sümbolism, rahvusromantism. Juugend.
4.3.5. 20. SAJANDI KUNST. Fovism. Ekspressionism (Die Brücke, Der Blaue Reiter). Kubism. Futurism. Abstraktsionism. Dadaism. Sürrealism. Naivism. Pop-kunst. Op-kunst ja kineetiline kunst. Hüperrealism. Minimalism. Kontseptualism. Kehakunst (body-art). Land-art . Performance. Installatsioon. Arvutigraafika. Grafiti. Laserkunst. (Matisse, Picasso, Kandinsky, Malevitš, Pollock, Dali, Magritte, Warhol, Vasarely).
4.3.6. ARHITEKTUUR 20. SAJANDIL. Funktsionalism («Bauhaus»). Orgaaniline arhitektuur. High tech. Dekonstruktivism.
4.3.7. EESTI KUNST 20. SAJANDI ALGUSES. Sajandi alguse ehituskunst (teatrihooned), kujutav kunst (Laikmaa, Kr. Raud, Triik, Mägi).
4.3.8. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1918–1940. Kunstiharidus (kunstikool «Pallas»). Arhitektuur. Skulptuur. Maal. Tarbekunst. (Johanson, Koort, Vabbe, Wiiralt, Adamson-Eric jt).
4.3.9. EESTI KUNST 1940–1991. Kunstnike emigreerumine ja represseerimine. «Sulast» skepsise ja müütideni. Tüüpprojektid ja unikaalehitised. Kujutav kunst. Graafikatriennaalid.
4.3.10. EESTI TARBEKUNST JA DISAIN. Tekstiili- ja moekunst. Keraamika ja klaasikunst. Nahkehistöö. Tarbegraafika. Metallehistöö. Disain ja ruumikujundus.
4.3.11. 1990. AASTATE KUNST EESTIS.
4.3.12. NÜÜDISKUNSTI UUSIMAD AVALDUSED.
4.3.13. PRAKTILISED LOOVTÖÖD LÄBITUD MATERJALI KINNISTAMISEKS.
Valdavalt visandliku iseloomuga ülesanded, mille aluseks on näiteks:
•maastikuvisand
(vabas looduses) impressionistlikus või postimpressionistlikus laadis;
•töö
Signaci või Seurat’ või Konrad Mägi eeskujul;
•Kandinsky
kompositsiooni analüüs;
•geomeetria pildivälja
organiseerimise vahendina;
•op-kunstile ja/või minimalismile omane
lahend;
•kineetiline konstruktsioon Calderi eeskujul;
•Jackson
Pollocki laadis tegevusmaal pritsimistehnikas ja selle edasiarendamine;
•happeningi
ja/või installatsiooni korraldamine kooli üritusel;
•kavandid
eesti tarbekunsti või disaini alal.
5. Õpitulemused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•teab olulisemaid kunstimõisteid ja
oskab neid kasutada kõnes ja kirjas;
•oskab määratleda
visuaalse kunstikultuuri arenguloo perioode, stiile ja kunstivoole
ning teab silmapaistvamaid esindajaid;
•omab ülevaadet
kunstigeograafiast;
•oskab analüüsida kunstiteoseid
väljendusvahendite alusel;
•oskab suhestada eesti
kunstinäiteid maailma visuaalse kultuurilooga;
•oskab hinnata
heatasemelist kunsti;
•oskab oma kunstiloomingus käsitseda
töövahendeid, tehnikaid ja materjale;
•tunneb huvi
kunstikultuuri väärtuste säilitamise ja kaitsmise vastu.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
KEHALINE KASVATUS
1. peatükk
ÜLDOSA
1. Kehaline kasvatus põhikoolis ja gümnaasiumis
1.1. Kehaline kasvatuse vahendusel omandab õpilane kehaliseks aktiivsuseks vajalikud teadmised ja oskused. Aktiivse tegevuse käigus kujundatakse motivatsioon elukestvaks (tervise-)treeninguks, arusaam, et terveolek (kehaline ja vaimne heaolu) sõltub regulaarsest ja eesmärgistatud tegelemisest kehaliste harjutustega. Kehalist aktiivsust väärtustavat suhtumist/käitumist toetab kehakultuuri (nii tervise- kui ka võistlusspordi) käsitlemine (ka ajaloolises aspektis) ühiskonna lahutamatu osana.
1.2. Kehalise kasvatuse tundides ning tunni- ja koolivälises sporditöös on võimalik toetada õpilaste tunnetuslikku, esteetilist, eetilist ja sotsiaalset arengut. Lisaks kehaliste harjutuste sooritamise oskusele ja tervist tugevdava treeningu alastele teadmistele õpivad õpilased nägema liikumise-liigutuste ilu, kogema/kontrollima erinevaid emotsioone, tegema koostööd, austama kaaslasi ja seadusi/reegleid.
1.3. Kehalise kasvatuse keskseks ülesandeks on õpilase kehalise ja motoorse arengu toetamine. Tundides õpitakse ennekõike niisuguseid harjutusi/spordialasid, mida õpilased saavad kasutada oma vaba aja liikumisharrastustes. Järjekindla harjutamise käigus täiustuvad liigutusoskused ja paraneb kehatunnetus, saavutatakse liigutuste dünaamilisus, graatsilisus ja kergus. Oluline koht kehalise kasvatuse tundides on rühti kujundavatel/korrigeerivatel harjutustel.
1.4. Liikumine/treenimine looduses ei toimu kehalise kasvatuse tundides ainult tervist tugevdavatel (karastavad, pingeid maandavad) eesmärkidel. Õpilased saavad siin integreeritult omandada uusi teadmisi ja kogemusi, õppida loodust väärtustavat ja hoidvat, keskkonnateadlikku käitumist. Koostöös kohaliku omavalitsusega seisab kool hea ujumisõpetuse korraldamise eest.
1.5. Kehalise kasvatuse tundides saavad õpilased teavet ning kogemusi kehaliste harjutuste ohutu sooritamise kohta – õpitakse käituma nii, et mitte kahjustada teisi või iseennast; käitumist ohuolukordades ja õnnetusjuhtumi korral. Hügieeninõuete järjekindel täitmine võimaldab vähendada terviseriske ja kujundada tervise seisukohalt olulisi harjumusi.
1.6. Kooli juhtkonnal ja õpetajatel lasub vastutus õpilassõbralike ja ohutute harjutuspaikade loomise/tagamise eest nii kehalise kasvatuse tundide kui ka klassiväliste spordiürituste tarbeks. Õpilastele tuleks võimaldada tunniväliseid (spordisektsioonid, huviringid või iseseisvalt) harjutamisvõimalusi, suunama õpilasi treeningurühmadesse ja spordiklubidesse.
1.7. 1.–3. klassis kujundatakse õpilastel oskus ja harjumus kontrollida oma kehaasendeid ja liigutusi. Õpetatavad harjutused (kõnd, jooks, hüpped, visked, ronimine, roomamine) on nende oskuste kujunemise teenistuses.
1.8. 4.–6. klassi lapsi iseloomustab suur liikumisaktiivsus. See on parim aeg kehaliste harjutuste tehnika õppimiseks, samas on see ka tahteomaduste (sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus, kannatlikkus, enesevalitsemine, iseseisvus, algatusvõime) kujunemise aeg, kehaline kasvatus saab siin palju kaasa aidata. Õpilastele tutvustatakse spordieetika nõudeid: aus võistlus; vastase, kohtunike, vaatajate austamine; võistlusmäärustikest kinnipidamine; spordirituaalide sooritamine; pealtvaatajate käitumine võistluste ajal.
1.9. 7.–9. klassis innustatakse õpilasi sobivate õppemeetoditega oma kehalisi võimeid arendama ning meelisharrastustega tegelema, arvestades õpilaste huve ja eeldusi.
1.10. Gümnaasiumis on pearõhk iseseisva harjutamise oskuse kujundamisel ja meelisspordiala väljakujundamisel.
2. Põhikooli õppe-eesmärgid
Põhikooli kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
motivatsiooni, huvi ja teadmised iseseisvaks liikumisharrastuseks;
•on
terve ja hea rühiga;
•arendab mitmekülgselt oma kehalisi
võimeid ja liigutusoskusi;
•omandab eluks vajalikud oskused ja
teadmised tervislikust eluviisist;
•arendab tahteomadusi, kujundab
eetilisi (eeskätt spordieetika) ja esteetilisi tõekspidamisi;
•omandab
suhtlemisoskuse ja koostööharjumused.
2. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. I kooliastmes õpitavad harjutused põhinevad lapse igapäevaelu liikumisviisidel, liigutustel ja asenditel ning vahendite käsitsemisega seotud tegevustel. Fundamentaalsete liikumiste/liigutuste kindel omandamine harjutamise teel loob aluse üldisele tegevuslikule meisterlikkusele, aga ka spordialade algtõdede omandamisele. Õigete liigutusvilumuste, aga ka hea rühi kujunemiseks on vaja, et õpilased omandaksid oma kehaasendi ja liigutuste kontrollimise oskuse.
1.2. Algklassides luuakse esmane ettekujutus õigetest jooksu-, viske- ja lihtsamatest hüppeliigutustest. See on soodsaim iga osavuse (sh liigutuskoordinatsioon), samuti reaktsiooni- ja liigutuste kiiruse (sageduse) arendamiseks ning ujumise õppimiseks. Õpilaste loovuse arengut saab toetada loovliikumise mitmesuguste võtetega.
1.3. On tähtis, et õpilased omandaksid kehalise kasvatuse tundides tegutsemise ja käitumise oskused, harjuksid täitma ohutus- ning hügieeninõudeid kehaliste harjutustega tegelemisel. Õpilaste liikumissoovi ja -rõõmu tekkimiseks ning säilimiseks on olulised soodus õppekeskkond ja õpetaja tunnustus.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE:
•põhiasendid ja -liikumised.
Matkimisharjutused, vabaharjutused, tasakaaluharjutused, harjutused
vahenditega. Keha harmooniline arendamine ja rühi kujundamine. Rivi-,
korraharjutused ja kujundliikumised. Tervitamine rivis. Rivistumine
ühte viirgu, kolonni. Põhiseisang. Joondumine. Pöörded paigal.
Liikumise alustamine ja lõpetamine. Harvenemine, koondumine,
ümberrivistumine. Kõnd, kõnniharjutused. Erinevad kõnni vormid kindla
rütmi ja muusika järgi. Matkivad kõnniharjutused. Hüplemisharjutused.
Hüplemisharjutuste kombinatsioonid. Koordinatsioonihüplemised.
Hüplemine hüpitsa ja hoonööriga;
•ronimine,
roomamine, ripped, segaripped, toengud, segatoengud. Väikeinventari ja
mattide kandmine ja paigaldamine. Akrobaatilised harjutused. Veeremine
ja veered. Tirel ette. Poolspagaat. Turiseis. Kaarsild selililamangust
(abistamisega). Tasakaaluharjutused.
2.2. RÜTMIKA JA LIIKUMINE. Põhivõimlemine muusika või rütmivahendite saatel. Liikumisimprovisatsioon ja muusikalised mängud. Tantsu- ja laulumängud. Tantsud ja tantsusammud. Kõnni-, jooksu-, galopp-, polka- ja hüpaksammude kombinatsioonid. Eesti rahvatantsud.
2.3. JOOKS, JOOKSUHARJUTUSED. Õige jooksuasend ja -liigutused. Jooksu alustamine ja lõpetamine. Pendelteatejooks. Püstilähe. Kiirendusjooks. Kestvusjooks. Süstikjooks (pidurdusjooks).
2.4. HÜPPED, HÜPPEHARJUTUSED. Sügavushüpped. Hoojooksult hüpped. Takistustest ülehüpped. Paigalt kaugushüpe.
2.5. VISKED, VISKEHARJUTUSED. Pallikäsitsemisharjutused. Palli hoie, viskeliigutus, püüdmine, veeretamine, põrgatamine. Palli veeretamine ja vedamine jalaga. Märki- ja kaugusvisked . Liikumismängud ja sportmängudeks ettevalmistavad mängud.
2.6. SUUSATAMINE. Ohutusnõuded. Suusavarustuse transport, hooldus. Kukkumine ja tõusmine suuskadel. Libisamm. Vahelduvtõukeline 2-sammuline sõiduviis. Pöörded paigal. Astepööre laskumisel. Trepp-, käär- ja astesammtõus. Laskumine põhi- ja madalasendis.
2.7. UJUMISE ALGÕPETUS (24 tundi). Ohutusnõuded ja kord basseinides ja ujumispaikades. Hügieeninõuded. Veega kohanemise harjutused. Rinnuli- ja seliliujumine.
3. Õpitulemused
3.1. 3. klassi lõpetaja oskab:
•riietuda vastavalt olukorrale
ja täita hügieeninõudeid;
•tõsta, kanda ja
paigaldada spordivahendeid;
•täita ohutusnõudeid kehaliste
harjutuste sooritamisel ja käituda õnnetusjuhtumite korral;
•täita
rivi- ja korraharjutusi tunni organisatsioonilise külje tagamiseks;
•sooritada
lihtsaid võimlemisharjutusi kindla rütmi järgi, improviseerida ja
tantsida rahvatantse;
•sooritada erinevaid kõnni-, jooksu-, hüppe-
ja viskeharjutusi;
•sooritada hüplemisharjutusi hüpitsaga;
•mängida
liikumismänge ja rahvastepalli (erinevate variantidega);
•ujuda.
3.2. 3. klassi lõpetaja suudab:
•suusatada 2 km;
•joosta
rahulikus tempos 3–4 min.
3. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA 4.–6. KLASSILE
1. Õppetegevus
1.1. II kooliastme õpilasi iseloomustab tahe liikuda ja õppida, kogeda erinevaid tegevusi ja harjutusi. See on parim aeg motoorsete tegevuste omandamiseks (kehaliste harjutuste tehnika õppimiseks), aga ka kehalise võimekuse (osavus, kiirus, üldine vastupidavus) arendamiseks. Liigutusoskuste kontrollharjutused ja kehaliste võimete testid, mis pakuvad õppimise tulemuslikkuse kohta väärtuslikku infot nii õpilasele kui ka õpetajale, peaksid näitama edasise tegevuse suunda.
1.2. Kehalise ja motoorse arengu seisukohalt on väga tähtis õpilaste endi aktiivsus – oma oskuste-võimete taseme teadmine ja soov end arendada loovad eeldused regulaarsele harjutamisele/treenimisele. Kehalise kasvatuse õpetaja peaks õpilasi sportima innustama, neid vastavate teadmiste-oskustega varustama.
1.3. II kooliastmes suunatakse ning toetatakse õpilaste tahteomaduste (sihikindlus, otsustavus, julgus, visadus, püsivus jne) kujunemist. Õpilased peavad teadma ausa mängu ( fair play) põhimõtteid, spordieetika nõudeid ja neid järgima.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE. Põhiasendid ja liikumised. Vabaharjutused ja harjutused vahenditega. Jõu- ja venitusharjutused. Lõdvestusharjutused. Lühikesed harjutustekombinatsioonid. Riviharjutused, kujundliikumised. Loendamine. Pöörded. Ümberrivistumine viirust ja kolonnist. Kujundliikumised erinevate liikumisviiside kasutamisega. Kõnd, jooks, hüplemine, hüppamine. Mitmesugused kõnni-, jooksu- ja hüplemisharjutuste seosed. Vabahüpped ühe jala tõukelt. Hüplemisharjutused hüpitsa ja hoonööriga paigal ja liikudes. T: hüpitsa ringitamine ja kaheksa. Ripped, toengud, ronimine, kandmine. Riistastiku kandmine. P: käte kõverdamine toenglamangus ja rippes; T: käte kõverdamine ripplamangus. Ronimine. Kandmine ranneseongus ja seljas. P: harjutused madalkangil. Harjutused eri kõrgusega rööbaspuudel. P: hooglemine rööbaspuudel toengus, harkiste ja mahahüpe.
2.2. AKROBAATIKA. Kaarsild selili lamangust. Hüppetirel ette. Tirel taha. Kätelseis (abistamisega). Tiritamm. Tasakaal. Kõnni- ja hüplemisharjutused, tantsusammud ja takistuste ületamine poomil. Toenghüpped. Hoojooksult hüpe toengkägarasse vahendile. Sirutusmahahüpe. Harkhüpe.
2.3. RÜTMIKA. Põhivõimlemine rütmivahenditega ja muusika saatel. Rütmiimprovisatsioonid. Liikumisimprovisatsioonid. Koordinatsiooniharjutused. Tantsu- ja laulumängud. Tants ja tantsusammud. Algteadmised tantsukultuurist. Seltskonnatantsude põhisammud. Eesti rahvatantsud.
2.4. KERGEJÕUSTIK. Jooks. Jooks erinevatest lähteasenditest. Soojendusharjutused. Määrustepärane pendelteatejooks. Tõkkejooksu tutvustavad harjutused. Hüpped. Kaugushüpe (sammhüpe). Kõrgushüpe (üleastumishüpe). Hoojooksu mõõtmine.Visked. Pallivise paigalt ja kolmelt sammult. Kuulitõuget tutvustavad harjutused topispalliga. Õpitud alade võistlusmäärustikud.
2.5. SPORTMÄNGUD. Jalgpall. Paigaloleva palli söötmine ja löömine. Veereva palli peatamine. Löök pöia siseküljega. Palli vedamine. Liikuva palli löömine. Langeva palli surmamine. Korvpall. Kehaasend ja liikumistehnika. Pallihoie. Põrgatamine ja söötmine. Pöörded. Pealevisked paigalt ja liikumiselt. Algteadmised individuaalsest kaitsemängust. Minikorvpall. Võistlusmäärustikud.
2.6. SUUSATAMINE. Paaristõukeline sammuta sõiduviis. Paaristõukeline ühesammuline sõiduviis. Pooluisusamm ja keppide tõuketa uisusammsõiduviis. Uisusammpööre. Ebatasasuste ületamine. Poolkäärtõus. Põikilaskumine. Sahkpidurdus. Pidurdus ja pööre poolsaha abil. Pidurdus laskumisel ennetava kukkumisega. Ohutusnõuded. Võistlusmäärustikud. Suusavarustuse hooldamine ja suuskade määrimine. Õppepaikade rajamine.
3. Õpitulemused
3.1. 6. klassi lõpetaja teab:
•õpitud spordialade oskussõnu;
•ohutus-
ja hügieeninõudeid;
•olümpiamängudest ja ausa mängu
põhimõtetest.
3.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
•jälgida oma kehaasendit ja
liigutusi;
•õpetaja juhendamisel arendada oma kehalisi võimeid;
•mängida
liikumismänge ja lihtsustatud reeglitega sportmänge;
•sooritada
toenghüppeid, lihtsamaid akrobaatika- ja rakendusharjutusi ning ronida;
•teha
kehakooli harjutusi muusika saatel;
•valida liikumiskiirust;
•osaleda
pendelteatejooksus;
•sooritada palliviset paigalt;
•suusatada
vahelduval maastikul, kasutades sobivaid sõidu- ja tõusuviise;
•kasutada
lihtsamaid esmaabivõtteid enese abistamiseks.
3.3. 6. klassi lõpetaja suudab:
•joosta jõukohases ühtlases
tempos T: 2 km, P: 2,5 km;
•hüpelda hüpitsaga 1–1,5 min sobivas
tempos;
•ujuda 25 m.
4. peatükk
AINEKAVA 7.–9. KLASSILE
1. Õppetegevused
1.1. III kooliastmes on vaja õpilasi innustada oma kehalisi võimeid arendama ja liigutusoskusi täiustama. Murdeea kasvuhüpe võib põhjustada häireid liigutuste koordinatsioonis. Motoorsete testide tulemused ja nende dünaamika aitavad õpilastel oma kasvamist-arenemist jälgida, oskusi-võimeid kaaslaste omadega võrrelda. Õpetaja kohuseks on kehaliste harjutuste otstarbeka valiku ja sobiva töökorraldusega toetada õpilaste positiivse enesehinnangu kujunemist, aidata murdeealistel ületada (võimalikke) konflikte oma kehalise mina ja kaaslastega.
1.2. Iseseisvale harjutamisele loovad aluse kehalise kasvatuse tundides omandatud oskused ja teadmised. Sportliku tegevuse ohutuse tagamise huvides on vajalik enesejulgestamise ja kaaslase abistamise võtete (kindlasti ka kaaslaste austamise) õppimine. Regulaarne tegelemine kehaliste harjutustega annab õpilasele oma liigutuste kontrollimise, tegevuste analüüsi ja emotsioonide valitsemise oskused.
2. Õppesisu
2.1. VÕIMLEMINE. Põhiasendid ja liikumised. Oskussõnade tundmine ja kasutamine. Harjutuste kombinatsioonide koostamine ja esitamine muusika saatel. Iluvõimlemise elemendid ja vahendid. Riviharjutused. Kujundliikumised. Ümberpööre sammuliikumiselt. Jagunemine ja liitumine. Lahknemine ja ühinemine. Ristlemine. Ripped, toengud, ronimine, kandmine. Ronimine köiel. Ronimine jalgade abita. Kandmine: tuletõrjevõte T: erikõrgusega rööbaspuud. Hooga tireltõus. P: rööbaspuud. Küünarvarstoengust hoogtõus harkistesse ja toengusse. Õlgadel seis, tirel ette harkistesse. Toengus hooglemiselt mahahüpe tahahoolt. P: madal kang – käärhöör ette; kõrge kang – tireltõus rippest (abistamisega).
2.2. AKROBAATIKA. Ratas kõrvale. Kolmiktirel. Kätelseis. P: kätelseisust tirel ette. Hoojooksult hüppetirel. T: tasakaal. Tasakaaluharjutustest kombinatsioonide koostamine. Toenghüpped. Kägarhüpe, nurkhüpe külghoojooksult. T: harjutused vahenditega. Iluvõimlemise harjutused palli ja rõngaga.
2.3. RÜTMIKA JA TANTS. Harjutuskomplekside koostamine ning esitamine. Teadmised tantsukultuurist ja kommetest. Seltskonnatantsude põhisammude täiustamine. Valss, perekonnavalss.
2.4. KERGEJÕUSTIK. Soojendus. Ohutustehnika ja võistlusmäärustikud. Jooksud. Madallähe. Kurvijooksu tehnika. Täpsusjooksud. Tõkkejooks. Ringteatejooks. Hüpped. Kaugus- ja kõrgushüppe hoojooksu määramine. Kolmikhüppe tutvustamine. Visked, tõuked, heited. Pallivise hoojooksult. Heitealade tutvustamine. P: kuulitõuge paigalt ja hooga.
2.5. SPORTMÄNGUD. Võrkpall. Liikumisviisid ja asendid. Söödud ja pallingud. P: Ründelöök. Mängutaktika. Võistlusmäärustikud. Mäng lihtsustatud reeglitega. Korvpall. Petteliigutused. Söötmine ja püüdmine liikumiselt. Kaitsemäng. Lihtsamad koostöövormid. Läbimurded paigalt ja liikumiselt. P: hüppevise. T: ühe käega ülaltvise tugiasendist. Võistlusmäärustikud. Mäng lihtsustatud reeglitega.
2.6. SUUSATAMINE. Võistlusalad. Võistlusmäärustikud. Ohutusnõuded ja kord suusamatkal, teatesuusatamisel ja suusavõistlustel. Suuskade hooldamine. Paaristõukeline kahesammuline sõiduviis. Libisamm tõusuviis. Sahkpööre. Paaristõukeline kahesammuline uisusammsõiduviis. Triivpidurdus. Poolsahkparalleelpööre. Üleminek ühelt sõiduviisilt teisele. Lihtsa slaalomiraja läbimine.
2.7. ORIENTEERUMINE. Kaart ja kompass. Plaani lugemine. Kaardil orienteerimine. Kaardi ja maastiku võrdlemine, asukoha määramine, lihtsama tee valik. Orienteerumistehnika.
3. Õpitulemused
3.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•kehaliste harjutustega
tegelemise põhimõtteid;
•ohutusnõudeid, hügieeninõudeid
ja karastamise võtteid sportimisel;
•õpitud spordialade
võistlusmäärustikke ja oskussõnu;
•olümpiamängudest
ja rahvusvahelistest suurvõistlustest, Eesti ja maailma parimatest
sportlastest.
3.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•arendada oma kehalisi
võimeid, valida üldarendavaid harjutusi erinevatele lihasrühmadele;
•tegelda
iseseisvalt õpitud spordialadega, valida soojendusharjutusi, treenida,
võistelda ja lõdvestuda;
•abistada ja julgestada
harjutuste sooritamisel;
•iseseisvalt võimelda, koostada harjutuste
kombinatsioone;
•sooritada akrobaatika ja riistvõimlemise
põhiharjutusi;
•mängida võistlusmäärustike kohaselt üht
sportmängu ning teisi õpitud sportmänge lihtsustatud reeglite järgi;
•läbida
orienteerumise õpperada;
•suusatada sobivat sõidutehnikat
kasutades;
•joosta erinevaid distantse, hüpata kõrgust ja kaugust
ning sooritada hüppeid ja viskeid;
•kasutada
enesekontrollivõtteid;
•anda esmaabi.
3.3. Põhikooli lõpetaja suudab:
•joosta ja suusatada
ühtlases tempos T: 2–3 km, P: 4–5 km;
•P: ronida 3
m köiel, sooritada tireltõusu.
5. peatükk
KEHALISE KASVATUSE AINEKAVA GÜMNAASIUMILE
1. Kehaline kasvatus gümnaasiumis
Gümnaasiumi ainekavasse kuuluvad põhispordialad (kokku vähemalt 35 tundi õppeaastas): võimlemine, kergejõustik, sportmängud, orienteerumine, suusatamine.
Lähtudes kohalikest tingimustest, traditsioonidest ja spordiala harrastamise võimalustest, võib õpetada ka teisi spordialasid. Gümnaasiumi kehalise kasvatuse pearõhk on kehaliste võimete arendamisel ja iseseisva harjutamise oskuste kujundamisel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noormeeste kehaliste võimete treenimisele, valmistades neid ette riigikaitseks.
2. Gümnaasiumi õppe-eesmärgid
Gümnaasiumi kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
aktiivse eluhoiaku ja tervislikud eluviisid;
•kujuneb teadlikuks
kehakultuuriharrastajaks;
•õpib tundma ja kasutama sportliku
treeningu põhimõtteid ja valitud spordiala harjutamismetoodikat;
•omandab
igapäevaeluks vajalikke oskusi (ohutustehnika, ratsionaalsed
tööasendid, elementaarsed enesekaitsevõtted, esmaabi- ja
enesekontrollivõtted, harjutused ravi ja profülaktika eesmärgil);
•käsitab
kehakultuuri ja sporti kultuuri osana.
3. Õppetegevus
Gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundides täiustatakse kehaliste harjutuste sooritamise oskust, rõhutatakse soolisi iseärasusi – naiselikku plastilisust ja graatsiat ning mehelikku tugevust ja vastupidavust. Õpilased omandavad iseseisvaks liikumisharrastuseks vajalikke täiendavaid teadmisi. Kehakultuuri vaadeldakse kultuuri ühe valdkonnana, süvendatakse arusaamu tervislikust eluviisist, rõhutatakse liikumise ja kehaliste harjutuste regulaarse ja elukestva kasutamise vajalikkust. Koolis saadud spordiürituste organiseerimise kogemused võimaldavad süvendada huvi võistlusspordi vastu, laiendada õpilaste vaba aja harrastuste ringi. Huvi oma kehalise ja motoorse arengu taseme vastu ning oskus seda jälgida ja analüüsida võimaldab õpilastel teadlikult kavandada-korraldada oma tervisetreeningut, parandada sihipäraselt oma kehalist võimekust ka pärast gümnaasiumi lõpetamist.
4. Õppesisu
4.1. TEOREETILISED TEADMISED ISESEISVAKS SPORTIMISEKS. Sportlik ettevalmistus ja treening. Sportliku treeningu põhimõtted, harjutamismeetodid. Kehaliste koormuste planeerimine, harjutamise maht ning intensiivsus. Iseseisvaks sportimiseks vajalikud teadmised erinevatel rahvaspordialadel. Kehaliste harjutuste mõju organismile. Arstlik kontroll ja enesekontroll. Pulsi- ja vererõhunäitajad puhkeseisundis, tööl ja taastumisprotsessis. Kehakultuur ja sport ühiskonnas. Rahvusvahelised ja kohalikud võistlused. Tuntud tippsportlased.
4.2. VÕIMLEMINE. P: Koordinatsiooniharjutuste, võimlemiskomplekside ja lühikeste kavade koostamine ja esitamine. Rakendus-, riist- ja atleetvõimlemine. Akrobaatika. T: Naisvõimlemine. Aeroobika. Tantsuline võimlemine. Liikumisimprovisatsioonid.
4.3. KERGEJÕUSTIK. Jooks. Harjutuspaiga valik. Harjutamise metoodika, koormused. Jooksutempo määramine. Võistluseelne soojendus. Võistlustaktika. Erinevate distantside jooksmine. Hüpped. Hüppetehnika täiustamine ja kehaliste võimete arendamine. Heited. Heitealade tutvustamine, valitud heitealade tehnika täiustamine. Koolisiseste kergejõustikuvõistluste planeerimine, korraldamine, osavõtt, kohtunikutegevus.
4.4. SPORTMÄNGUD. Valitud sportmängude tehnika ja taktika täiustamine. Võistlusmäärustikud ja kohtuniku tegevus. Tutvumine erinevate ainekavaväliste sportmängudega.
4.5. SUUSATAMINE. Suusatamistehnika erinevates maastikutingimustes. Vajalikud teadmised iseseisvaks harjutamiseks. Harjutamisplaan ja -metoodika. Varustus, toitumine ja esmaabi suusamatkal. Koormuste määramise võimalused.
4.6. ORIENTEERUMINE. Harjutamismetoodika, võistlustaktika. Kaardilugemine. Rajaläbimise analüüs.
4.7. ENESEKAITSE. Hädakaitse, hädaseisund. Konfliktsituatsiooni lahendamine. Võitlusdistantsid, liikumine. Vabanemine haardest. Kukkumistehnika, heited. Löögitehnika. Kaitsetehnika. Valuvõtted. Enesekaitse relvastatud vastase vastu. Ründaja kinnipidamine ja transportimine. Erivahendid. Enesekaitsekombinatsioonid. Õigusaktid.
5. Õpitulemused
5.1. Gümnaasiumi lõpetaja teab:
•kehaliste harjutuste
mõju organismile;
•iseseisva harjutamise ja sportliku
treeningu põhimõtteid ja harjutamise metoodikat jooksmises,
suusatamises, orienteerumises, võimlemises jt valitud spordialadel;
•kehaliste
koormuste planeerimist ja lihtsamaid enesekontrolli võimalusi (teste);
•Eesti
parimaid sportlasi; olulisemat olümpiamängude ajaloost,
rahvusvahelisest spordiliikumisest ja eestlaste esinemist
olümpiamängudel; olümpismi põhimõtteid.
5.2. Gümnaasiumi lõpetaja oskab:
•iseseisvalt treenida
meelisspordialadel;
•organiseerida võistlusi, olla kohtunik;
•analüüsida
enda ja kaaslaste tegevust ning parandada oma tulemusi;
•kasutada
kehalisi harjutusi psüühiliste pingete leevendamiseks;
•mängida
võistlusmäärustike kohaselt üht sportmängu;
•T:
koostada võimlemisharjutuste kompleksi ja esitada seda muusika saatel;
•tantsida
valssi;
•kasutada elementaarseid enesekaitsevõtteid;
•orienteeruda
maastikul;
•ujuda ja anda esmaabi uppujale;
•anda esmaabi
traumade ja õnnetusjuhtumite korral.
5.3. Gümnaasiumi lõpetaja suudab:
•suusatada T: 3 km, P:
5 km;
•joosta ühtlases tempos T: 3 km, P: 5 km.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
TÖÖÕPETUS
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Tööõpetus põhikoolis
1.1. Tööõpetuse üldeesmärk on õpilase kui isiksuse võimalikult mitmekülgne arendamine ning tema ettevalmistamine iseseisvaks eluks. Ainekava ülesehitus võimaldab õpilastel kogeda praktilises õppeprotsessis loovat kriitilist suhtumist, seejuures arvestatakse nii rahvuslikke traditsioone kui ka kaasaegse töömaailma nõudeid. Õpilane õpib mõtlema, lahendusi otsima, katsetama, teadmisi analüüsima ning oskusi kohandama, et oma originaalseid ideid praktiliselt ellu viia, kasutades oskuslikult tänapäevaseid materjale, tööriistu ning vahendeid. Eesmärgiks on ka õpilaste kommunikatiivsete, matemaatika-, sotsiaalsete ning tehnoloogilis-tehniliste pädevuste arendamine. Õppeaine vahendusel luuakse õpilasele positiivses õpikeskkonnas nägemus tuleviku ühiskonna vajadustest, edasiõppimis- ja karjäärivõimalustest.
1.2. Tööõpetuse põhikooli ainekava koosneb neljast erinevast ainekavast: käsitööõpetus 1.–3. klassile, käsitöö, kodundus ning töö- ja tehnoloogiaõpetus 4.–9. klassile. Vanuseastmest ning sisulisest erinevusest tulenevalt on eraldi esitatud ka ainekavade eesmärgid, õppetegevused ning õpitulemused.
2. peatükk
KÄSITÖÖ AINEKAVA 1.–3. KLASSILE
1. Õppe-eesmärgid
Käsitööõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
teadmisi mitmesuguste materjalide ja töövahendite kohta, oskab neid
oma töös säästlikult kasutada;
•õpib valima ja
õigesti kasutama lihtsamaid töövõtteid materjalide töötlemisel;
•õpib
töötama suulise ja kirjaliku juhendamise abil, vajadusel kasutama
abivahendina jooniseid;
•omandab iseseisva mõtlemise, otsustamise,
töötamise oskuse, õpib oma tööd kriitiliselt hindama;
•õpib
oma tööd kavandama, endale võetud tööülesandeid täitma;
•õpib
töötama üksi ja kollektiivselt, vastutama enda ning kaaslaste eest;
•õpib
kodus ja koolis korda ja puhtust hoidma, täitma isikliku hügieeni
nõudeid;
•õpib väärtustama oma kodukoha, Eesti ning teiste
rahvaste kultuuritraditsioone;
•omandab harjumuse lähtuda oma töös
esteetilistest normidest ning tõekspidamistest.
2. Õppetegevus
2.1. 1.–3. klassi käsitööõpetus on poistele ja tüdrukutele ühine. Õpilased omandavad teadmisi erinevatest materjalidest, oskuse käsitseda lihtsamaid tööriistu ja kasutada esmaseid õiged töövõtteid. Arendatakse õpilaste fantaasiat, loovust, planeerimis- ja mõtlemisoskust ning käelist vilumust, õpetatakse enese eest hoolitsema ja viisakalt käituma. Töötades õpib laps ilu nägema ja ise looma.
2.2. Õppetöö toimub integreeritult kunstiõpetusega, sest ainekavade teemad osaliselt kattuvad. Ainekava koostamisel arvestab õpetaja ka teistes ainetes õpitavaga. Tööülesannete valikul seatakse eesmärk arendada laste vaimseid ja füüsilisi võimeid: motoorikat, tähelepanu, silmamõõtu, ruumitaju, kujutlusvõimet jne. Oluline eesmärk on õpilaste iseseisvuse kasvatamine. Kujundatakse oma töö kavandamise oskust nii üksi kui ka rühmas töötades. Hindamisel on esmatähtis õpilase loov lähenemine ülesandele, tema käeline areng.
3. Õppesisu
3.1. PABERI- JA KARTONGITÖÖD. Paberi rebimine, lõikamine, voltimine. Mõõtmine, märkimine, šabloonide kasutamine. Liimimine. Paberitööde kaunistamine. Värvimise erivõtted. Modelleerimine ja konstrueerimine paberist, kartongist ja papist; nende kasutamine koos teiste materjalidega.
3.2. VOOLIMINE. Materjali ettevalmistamine voolimiseks. Savi rullimine ja veeretamine pihkude vahel. Kumer- ja õõnesvormide voolimine. Savitükist väiksemate osade väljavajutamine. Ümarplastikas teostatud figuuridele väikeste detailide lisamine. Reljeefse ornamendi voolimine. Liikumisasendis figuuride voolimine.
3.3. MEISTERDAMINE. Aplikatsioonitööd ja meisterdamine looduslikust materjalist. Pisiesemete kasutamine meisterdamiseks, neist mänguasjade, mudelite, makettide konstrueerimine. Detailide erinevad ühendamisviisid.
3.4. PUNUMINE. Punutud suveniiride ja esemete valmistamine. Punutud paelad ja nöörid: kolmeharuline palmik, näpunöör, keerunöör, ristinöör jne. Lihtsa piltvaiba kavandamine ja punumine.
3.5. PUUTÖÖD. Saagimine, vestmine, liimimine, naelutamine. Tööde viimistlemine: lihvimine, värvimine. Lihtsate mänguasjade ja dekoratiivesemete kavandamine ja valmistamine.
3.6. METALLITÖÖD. Traadi tükeldamine, painutamine. Õhukese pleki voolimine. Tööde viimistlemine: lihvimine, lakkimine. Lihtsate dekoratiivesemete ja ehete kavandamine, valmistamine.
3.7. ÕMBLEMINE. Nõela niiditamine. Niidi kinnitamine riidesse õmblemise ja tikkimise alustamisel ja lõpetamisel. Niidi lõikamine ja jätkamine. Pistete õmblemine. Eel-, tikk-, üleloomispiste. Rist- ja sämppiste. Lihtõmblus ja ühekordne palistus. Töö käeshoidmine õmblemisel. Riide lõikamine: riideserva tasandamine, kujundite väljalõikamine. Lõike paigutamine riidele. Pehme mänguasja kavandamine ja õmblemine. Nööbi õmblemine. Lihtsa tikkimistöö kavandamine ja kaunistuspistete kasutamine.
3.8. LÕNGATÖÖD JA HEEGELDAMINE. Heegelnõela hoidmine töötamisel. Alg-, ahel- ja kinnissilmus. Edasi-tagasi ridade heegeldamine, töö lõpetamine. Lihtsa heegeldustöö kavandamine, teostamine. Tuti ja tupsu valmistamine. Narmaste sõlmimine. Lõngaj ä ätmetest stiliseeritud nukkude valmistamine.
3.9. IGAPÄEVAELUS VAJALIKUD TEADMISED JA OSKUSED. Ruumide korrastamine ja kaunistamine tähtpäevade puhul. Riiete ning jalatsite hooldamine. Isiklik hügieen. Laua katmine, kaunistamine ja koristamine. Lihtsate võileibade valmistamine, joogi pakkumine. Käitumisnormid.
4. Õpitulemused
3. klassi lõpetaja oskab:
•eristada erinevaid materjale
(paber, tekstiil, plastmass, puit, metall);
•käsitseda ja hooldada
lihtsamaid tööriistu (käärid, nuga, nõel, naaskel, haamer);
•kasutada
õigesti lihtsamaid töövõtteid materjalide töötlemisel;
•kavandada
ja teostada töid;
•töötada iseseisvalt lihtsate tööjuhendite
järgi;
•hinnata oma tööd esteetilisest ja praktilisest küljest;
•hoida
korras oma õppevahendeid ja töökohta;
•hoida korras
rõivaid ja jalanõusid;
•teha lihtsamaid korrastustöid;
•katta
lauda;
•käituda viisakalt söögilauas, kodus ja väljaspool kodu.
3. peatükk
KÄSITÖÖ AINEKAVA 4.–9. KLASSILE
1. Õppe-eesmärgid
Käsitööõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
vajalikud oskused eluks, tööks ja harrastusteks;
•õpib
kavandama ja teostama oma ideid, endale ülesandeid võtma ning neid
loovalt lahendama;
•õpib tundma ning õigesti ja säästlikult
kasutama erinevaid materjale, töö- ja tehnilisi vahendeid;
•omandab
erialase terminoloogia ja elementaarse tehnilise kirjaoskuse;
•õpib
töötama teksti ja tööjooniste toel; hankima teavet erinevatest
allikatest, saadud teavet analüüsima ja oma oskuste arendamiseks
kohandama;
•omandab õiged tehnoloogilised võtted materjalide
töötlemiseks; arvestab töötamisel töötervishoiu ja ohutustehnika
nõudeid;
•arendab loovust ja esteetilist maitset, õpib hindama
loomingulise eneseteostuse võimalusi, mida pakub käeline tegevus;
•õpib
vää rtustama ja hoidma rahvuskultuuri, elama ühtses kultuuriruumis
teiste rahvastega;
•õpib töötama üksi ning koos teistega, hindama
tööks vajalikke isiksuse omadusi: vastutustunnet, täpsust, püsivust,
kriitilist meelt;
•õpib hindama tööd, töö tegijat ning iseennast
teatud kutse omandamise seisukohalt.
2. Õppetegevus
2.1. Käsitöö õpetamise põhieesmärk on õpilase kui isiksuse võimalikult mitmekülgne arendamine ning tema ettevalmistamine iseseisvaks eluks. Käeline tegevus pakub igas vanuses inimesele loomingulise eneseteostuse võimalusi. 4.–9. klassi käsitöös on suund esemelis-tehnoloogilisele tööle. Igas klassis on ette nähtud tekstiilitööd ja kodundus. Teemade käsitlemiseks kuluvate tundide arvu, nende jaotuse klassiti ning järjestuse määrab õpetaja, sidudes kooli käsitöö ainekava teistes ainetes õpitavaga.
2.2. Käsitöö ainekava sisaldab kohustuslikele lisaks valikteemasid, mille hulgast õpetaja ja õpilased koos valivad igal aastal ühe teema, et mitmekesistada õpilaste käsitööoskusi, muuta ainet loovamaks ning lähendada seda tarbekunstile.
2.3. Õmblemine on soovitatav planeerida igale õppeaastale. Tööõpetuse, käsitöö ja kodunduse tundide läbiviimiseks jaotuvad õpilased klassis kahte rühma soolisust arvestamata. Kokkuleppel võivad tööõpetuse ja käsitöö-kodunduse õpetaja õpilasrühmi vahetada nii, et käsitöö ja kodunduse ainekava rühma õpilased õpivad tööõpetuse õpetaja juhendamisel valitud tehnilist teemaplokki ning samal ajal tööõpetuse rühma õpilased õpivad käsitöö ja kodunduse õpetaja juhendamisel kodumajanduse, puhastus-, korrastus- ning toitlustamisteemasid.
2.4. Käsitöö on oskusõppeaine. Seetõttu tuleb enamik tundide ajast sisustada õpilaste praktilise tööga. Õpilastel arendatakse käelisi oskusi ja vilumust, õpetatakse tööd tegema ja tegijat hindama. Iga teema alguses tutvustab õpetaja teemaga seotud töö- ja tuleohutus- ning hügieeninõudeid ning tagab nende täitmise. Oluline on, et õpilased õpivad tööd kavandama, materjale ning töövahendeid valima ja kasutama, tööjuhendite ja jooniste järgi töötama, vajadusel erinevaid teabeallikaid kasutama; omandavad terminoloogia, tehnoloogia ja majandusliku mõtlemise.
2.5. Kasutatakse mitmesuguseid õppevorme ja -meetodeid. Hinnatakse teadmisi, loovust, teadmiste rakendamise oskust iseseisvas praktilises töös ja valminud tarbeeseme terviklikkust. Hinnangu andmisel on oluline arvestada õpilase arengut.
3. Õppesisu
3.1. Kohustuslikud teemad
3.1.1. ÕMBLEMINE. Õmblusmasina niiditamine, niidi poolimine. Õmblemise alustamine ja lõpetamine. Masina reguleerimine, lisaseadmete kasutamine. Nõela vahetamine. Erinevate materjalide kasutamine ja hooldamine. Abimaterjalide ja furnituuride kasutamine. Kanga kuumniiske töötlemine. Lihtõmblus. Äärestamine. Palistused. Kandid. Krookimine. Sissevõtted. Tasku. Vööjoone töötlemine. Tõmblukk-kinnis. Hõlma, krae ja varrukate töötlemine. Nööpauk. Nööbi, haagi, truki õmblemine. Mõõtude võtmine. Lõikelehe kasutamine, lõigete kohandamine. Rõivastumiskunst. Kanga ettevalmistamine väljalõikamiseks. Lõike paigutamine riidele. Traageldamine. Eseme õmblemise tehnoloogiline järjekord. Proovimine. Viimistlemine.
3.1.2. SILMUSKUDUMINE. Silmuste loomine. Parem- ja pahempidine silmus. Ääresilmused. Kudumi lõpetamine. Koekirja lugemine. Silmuste kahandamine ja kasvatamine. Ringselt kudumine. Nupulise, pitsilise ja palmikkoe kudumine, kirjamine. Silmuste arvestamine. Kudumite kavandamine ja tööjärjekorra planeerimine. Kinda, soki ja valikeseme kudumine. Kudumi viimistlemine, hooldamine, parandamine. Kudumid Eesti rahvakunstis.
3.1.3. HEEGELDAMINE. Põhisilmused ja tuletatud silmused. Skeemi järgi heegeldamine. Edasi-tagasi heegeldamine. Ringheegeldamine. Võrgulised pinnad. Silmuste kasvatamine, kahandamine. Motiivide heegeldamine ja ühendamine. Heegeldusäärised. Ääre- ja vahepitsid. Heegeldustöö viimistlemine. Heegeldamine Eesti rahvakunstis.
3.1.4. TIKKIMINE. Tarbe- ja kaunistuspisted. Üherealised ja kaherealised pisted. Pinnakattepisted. Lihtpilu. Tikand. Alusmaterjali valik ja ettevalmistamine, tikandi kavandamine. Mustri kandmine riidele. Niidi kinnitamine tikkimisel. Töö viimistlemine. Tikand eesti rahvakunstis. Sümbolid ja märgid rahvakunstis.
3.2. Valikteemad
3.2.1. TEKSTIILESEME KAVANDAMINE. Kavandamise erinevad graafilised võimalused ja stiilid. Värvusõpetus. Moe ja isikupära arvestamine kavandamisel. Kopeerimine ja originaallooming.
3.2.2. LAPITÖÖ. Erinevad lapitöö tehnikad (ruutudest, kolmnurkadest, ribadest, plokkidest). Palkmajatehnika. Konnakarbi muster. Vanaema lilleaed. «Hull» lapitöö. Töö kavandamine. Tükkide ühendamine, töö kaunistamine, teppimine, viimistlemine ja hooldamine.
3.2.3. LOOMINGULINE TEKSTIILITÖÖ. Joonistuse kasutamine kavandina, töö tehnoloogia väljatöötamine ja teostamine. Kangatükkidest kollaaž. Käsitsipistete ja õmblusmasina kasutamine. Niidigraafika. Kangaste ja trikotaažiga eksperimenteerimine, kortsutamine, venitamine, värvimine, käristamine, harutamine, töötlemine mitmesuguste liimide ja lakkidega.
3.2.4. LAPIMAAL. Erinevate tehnikate sidumine: tikkepisted, tikandid, heegeldamine, kudumine, õmblemine, aplikatsioon, pitside valmistamine, maalimine, vormimine liimi abil, tüllikihtide vahele kompositsioonide loomine jne.
3.2.5. PEHMED MÄNGUASJAD. Mänguasja kavandamine, lõigete koostamine. Lõigete paigutamine riidele, väljalõikamine. Kaarjad ja nurksed õmblused. Näo ilmestamine. Lisadetailide kinnitamine. Mänguasja täistoppimine, viimistlemine ja hooldamine.
3.2.6. PILUTIKAND. Ühesuunaline pilu, pistepilu, keerdpilu, sõlmpilu, põimpilu, mähkpistepilu. Kombineeritud pilu, pilupalistus. Kahesuunaline ehk võrkpilu. Toleedotikand. Hardangertikand. Pilutikand eesti rahvakunstis. Pilutikandi viimistlemine, esemete hooldamine.
3.2.7. LILLTIKAND. Tikand eesti rahvakunstis. Alusmaterjali ettevalmistamine tikkimiseks, töö kavandamine. Mustri kandmine riidele. Mähkpiste, madalpiste, varspiste, sõlmpisted, aedpiste. Lehtede, lilleõite, marjade ja viljade tikkimine. Lilltikandi viimistlemine.
3.2.8. APLIKATSIOONTIKAND. Töö kavandamine. Šabloonide kasutamine, motiivide kandmine riidele. Aplikatsioonide kinnitamise viisid: õmblemine käsitsi ning masinaga, tikkimine, pilutamine, liimimine, kile sulatamine jne. Reljeefne aplikatsioon. Töö viimistlemine.
3.2.9. BATIKA. Kavandamine. Kangale erinevate kujundite moodustamine. Kanga ettevalmistamine värvimiseks: kägardamine, voltimine, rullimine, sõlmimine, sidumine, mustri tikkimine. Värvimine. Eseme lõppviimistlus.
3.2.10. SIIDIMAAL. Siidimaali tehnikad. Batika: kraklee, kraapimistehnika. Gutatehnika: kontuurtehnika, graafiline gutatehnika, värvilised gutad. Akvarellitehnika. Väljapesutehnika. Soolatehnika. Krunditud siidile maalimine (šablooni- ja pritsimistehnika). Suhkrusiirupi tehnika. Paksendatud siidivärviga maalimine ehk monotüüpia. Plisseetehnika. Plaaditehnika. Vigade parandamine ja viimistlemine.
3.2.11. NÖÖRID JA PAELAD. Materjali kulu arvestamine. Punutud paelad. Labaselt põimitud paelad: poolkalasabaline, täiskalasabaline, rombiline. Toimselt põimitud paelad. Kaaruspaelad. Korrutatud nöörid (1-, 2-, 3-värvilised). Palmitsetud, tahulised ja ümarad paelad (3-, 4-, 5-, 6-harulised jne). Näpunöörid. Heegeldatud paelad. Kootud paelad. Pitspael. Paelte otste töötlemise võimalused.
3.2.12. KÕLAVÖÖD. Materjali kulu arvestamine. Kõlavöö tehnoloogiad: piki- ja põikitriibulised, ruudulised, täpilised, kolmnurkade ja rombidega, kalasabalised, narmastega, silmuselised, õõnsad, poolõõnsad, kahepoolsed, risti-rombikirjalised, õhukesed, paksud, palmikutega, kirjakõladega kootud toimsed jne. Töö viimistlemine.
3.2.13. RAAMIL KUDUMINE. Gobelään. Töö kavandamine. Materjali kulu arvestamine. Erinevad põimetehnikad: pindpõimed, gobeläänpõimed, kaaspõime, pärlpõime, pilupõime, korjatud kirjad, naastpõime, villpõime, rüiu, ristpõime, vars- ja ahelpõimed. Lisandite (looduslik materjal) kasutamine. Kudumi ühtlase laiuse hoidmine töö käigus. Kudumi lõpetamine ja raamilt eemaldamine. Viimistlemine.
3.2.14. KANGAKUDUMINE. Tarbetekstiilid Eesti rahvakunstis. Materjalide kulu arvutamine. Koematerjali ettevalmistamine: värvimine, lõikamine, ühendamine. Käärimine, kangapalmik. Kanga ülesajamine. Labane kangas, koerips, poppana, toimne kangas, põimkangad: pindpõime, rüiu. Kanga telgedelt mahavõtmine. Viimistlemine.
3.2.15. PITSID. Hargipits. Hargiriba heegeldamine, äärestamine, hargiribade ühendamine. Ringsete motiivide valmistamine. Iiripitsi motiivide heegeldamine. Reljeefsuse saavutamine. Põhjavõrgustikud. Motiivide ühendamine võrgustikuga. Sõlmpits. Materjali kulu arvutamine. Nööride kinnitamine alusele. Põhisõlmed ja erisõlmed. Süstikpits. Algtöövõtted. Ühesüstikupitsid ja kahesüstikupitsid. Pitsi ühendamine riidega. Päikesepits. Eeltööd kartongist alusega. Kiireniitide nõelumine. Südamiku põimimine. Välisserva tikkimine. Motiivide kaunistamine. Fileepits. Eeltööd fileenõelaga. Abisilmus. Fileesilmus. Otsefilee. Ringfilee. Diagonaalfilee. Fileevõrgu kaunistamine. Niplispits. Eeltööd pulkade ja padjaga. Täis-, lina-, võrgulöök. Äärelöök, palmik, silmus, ämblikud, mandel. Niidi jätkamine. Heegelnõelaga ühendamine. Pitside hooldamine.
3.2.16. KLAASIMAAL. Töö kavandamine. Klaasi ettevalmistamine maalimiseks. Maalimine klaasipindadele ja ümarvormidele. Kontuurimine: gutad, tinateibid. Geelide kasutamine. Tööde vormistamine ja raamimine.
3.2.17. VILTIMINE. Tasapinna viltimine. Kavandamine. Ümara väikeeseme viltimine (nõelapadi, pall, mänguasi). Ruumilise eseme viltimine (müts, sussid, kindad, vildikud, käpiknukk).
3.2.18. PABERI VALMISTAMINE. Rebimine, leotamine, mikserdamine, pabermassi lahuse valmistamine, lisandite kasutamine, pabermassi kogumine raamile. Erinevate faktuuride saamine.
3.2.19. KINGITUSTE TEGEMINE. Kingituse kujundamine ja kaunistamine. Erikujuliste kingituste pakkimine. Karpide valmistamine.
3.2.20. LILLESEADE. Materjali kogumine, ettevalmistamine. Oasis. Lillede kuivatamine. Kuivlilleseade. Kimp. Pärg. Roosipall. Vabaseaded.
3.2.21. KODU KUJUNDAMINE. Mööbli paigutamine. Värvid ruumis. Kunst kodus. Kodutekstiilid, nende kavandamine ja õmblemine. Erinevate tehnikate kasutamine kodutekstiilide kaunistamisel.
4. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
4.1. 6. klassi lõpetaja teab:
•ohutustehnika nõudeid erinevate
töövõtete rakendamisel;
•heegeldamise ja kudumise
tingmärke;
•õpitud tööliikide juures kasutatud materjalide
omadusi.
4.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
•kavandada ja valmistada
lihtsaid esemeid;
•töötada iseseisvalt tööjuhendite ja jooniste
järgi;
•heegeldada ja kududa põhisilmuseid;
•tikkida
ühe- ja kaherealisi pisteid;
•määrata koe- ja lõimelõnga
suunda;
•käsitseda õmblusmasinat ja sellega õmmelda;
•õmmelda
lihtõmblust ja palistust;
•viimistleda erinevates tehnikates
töid.
5. Põhikooli lõpetaja õpitulemused
5.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•kaasaegseid käsitöö- ja
õmblusmaterjale ning nende omadusi;
•tänapäeval kasutatavate
käsitöövahendite otstarvet ja kasutusvõimalusi;
•eesti
rahvuslikke käsitööliike;
•õmblusmasina lisaseadmete
otstarvet ja kasutusalasid.
5.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•heegeldada skeemi järgi;
•kududa
kindaid ja sokke;
•kududa kirjalist pinda ja erinevaid koekirju
tingmärkide järgi;
•tikkida ühesuunalist pilu, madal- ja
mähkpistet;
•võtta lõikelehelt lõiget ja seda kohandada;
•kujundada
ja õmmelda endale rõivaid;
•kasutada ainealast kirjandust;
•kavandada
iseseisvalt käsitööeset, valida selle valmistamiseks sobivaid
materjale, töövahendeid ja tehnoloogiat.
4. peatükk
KODUNDUSE AINEKAVA
1. Õppe-eesmärgid
Kodunduse õpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
tervisliku toitumise põhimõtted;
•õpib tundma erinevaid
toiduaineid, nende toiteväärtust, maitseomadusi ja kasutamise
võimalusi;
•omandab toiduainete töötlemise (toiduvalmistamise)
põhiviisid, arvestades seejuures hügieeni, töötervishoiu ning
ohutustehnika nõudeid;
•õpib tundma säästliku majandamise
põhimõtteid;
•arendab tarbija- ja keskkonnateadlikkust;
•omandab
oskusi töötada kodutehnikaga ja kasutada korrastustöödel sobivaid
hooldusvahendeid;
•omandab üldtunnustatud etiketinormid.
2. Õppetegevus
2.1. Kodunduse tundides omandavad õpilased teadmisi toitumisest ja toitlustamisest, kodu kujundamisest ja korrashoiust, rõivaste hooldamisest ja käitumise alustest; neid valmistatakse ette säästlikult majandavateks teadlikeks tarbijateks.
2.2. Toitumisõpetuse teoreetiline osa seostatakse praktilise tegevusega. Õpilastele tutvustatakse rahvuslikke toitumistavasid ja toitumise nüüdisaegseid põhimõtteid. Kodumasinate ja korrastusvahendite õpetamisel lähtutakse nüüdisaegsest tehnoloogiast.
2.3. Lisaks tavapärasele praktilisele tegevusele pööratakse tähelepanu ka õpilaste iseseisvale uurimistööle (referaatide, ettekannete, projektide koostamine). Õppeköögis töötades järgitakse üldkehtivaid hügieeni-, töö- ja tuleohutusnõudeid.
2.4. Hindamisel arvestatakse teoreetiliste teadmiste omandamist (ka uurimistöö tulemusi), praktilist tööd õppeköögis (hügieeninõuete järgimine, töövahendite kasutamine, toiduainete töötlemisel õigete võtete kasutamine), valminud toidu serveerimise oskust, selle maitseomadusi.
3. Õppesisu 4.–6. klassile
3.1. TOITUMINE. Toiduained ja toitained. Toiteväärtus. Teravili ja teraviljasaadused. Piim ja piimasaadused. Muna kui toiduaine. Aedvili kui toiduaine. Konservid ja pooltooted. Toitumisrežiim.
3.2. TOIDUVALMISTAMINE. Eeltöötlemata toiduainete ettevalmistamine ja serveerimine (leiva- ja piimatooted, aedviljad, kala- ja lihatooted, konservid). Võileibade valmistamine. Toor- ja segasalatid. Salatikastmed. Toidud kuumutamata kohupiimast. Keetmata magustoidud. Joogid.
3.3. ETIKETT. Lauakatmise põhinõuded. Käitumine lauas.
3.4. HÜGIEEN. Isikliku hügieeni nõuded, esteetilisus toiduvalmistamisel ja serveerimisel.
3.5. KODU KORRASHOID. Puhastus- ja korrastustööde abivahendid. Töö kavandamine ja korraldamine.
3.6. MAJANDUS. Energia säästlik kasutamine (vesi, elekter, soojus). Majapidamisjääkide loodussõbralik kasutamine. Kokkuhoiu võimalused ja kulude analüüs.
4. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
4.1. 6. klassi lõpetaja teab:
•tervisliku toitumise
põhialuseid;
•toiteväärtuse mõistet;
•enamkasutatavaid
toiduaineid;
•isikliku hügieeni nõudeid ja esmaseid hügieeninõudeid
köögis töötamisel;
•enamkasutatavaid kodukeemia
vahendeid;
•jäätmekäitluse põhialuseid.
4.2. 6. klassi lõpetaja oskab:
•valmistada eri liiki võileibu,
toor- ja segasalateid;
•valida sobivaid maitseaineid;
•katta
lauda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks, klassiõhtuks;
•koristada
lauda ja pesta nõusid;
•korrastada ruume ja kasutada sobivaid
töövahendeid.
5. Õppesisu 7.–9. klassile
5.1. TOITUMINE. Kala kui toiduaine. Liha kui toiduaine. Toitainete kadu kuumtöötlemisel. Toiduainete riknemise põhjused. Toiduainete säilitamine. Toitumise põhireeglid. Toitainete tasakaalustamine toidus. Toiteväärtuse arvestamine menüü koostamisel.
5.2. TOIDU VALMISTAMINE. Kaasaegsed köögiseadmed. Kuumtöötlemise põhiviisid. Köögiviljatoidud. Piima- ja teraviljatoidud. Munatoidud. Lihatoidud. Kalatoidud. Kuumtöödeldud järelroad puuviljadest ja marjadest. Lihtsad taignatooted. Kuumad joogid.
5.3. ETIKETT. Koosviibimiste korraldamine. Etiketinõuded peolauas.
5.4. HÜGIEEN. Mikroorganismid toidus. Toidumürgitused ja nendest hoidumise võimalused. Hügieeninõuded toiduainete säilitamisel.
5.5. KODU KORRASHOID. Ruumide kujundamine ja kaunistamine. Kodumasinad. Suurpuhastus ruumides. Toataimede hooldamine.
5.6. MAJANDUS. Tarbijainformatsioon. Kulude planeerimine erijuhtudeks (peod, tähtpäevad jm). Teadlik ja säästlik majandamine.
6. Põhikooli lõpetaja õpitulemused
6.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•põhitoiduaineid;
•toiduainete
tasakaalustamise võimalusi toidus;
•toiduainete kuumtöötlemise
põhiviise;
•toiduainete riknemise põhjusi;
•etiketinõudeid
peolauas;
•säästliku majandamise võimalusi.
6.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•valmistada kuumtöödeldud
toite põhitoiduainetest;
•koostada menüüd;
•teha
toidulaua kalkulatsioone;
•kujundada ja kaunistada ruume.
5. peatükk
TÖÖ- JA TEHNOLOOGIAÕPETUSE AINEKAVA
1. Töö- ja tehnoloogiaõpetus põhikoolis
1.1. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse põhisisuks on rahvusliku kogemuse, innovaatika ja kaasaegse tehnoloogia seostamine õpilaste mõtestatud loova praktilise tegevusega. Õpilasele luuakse võimalused oma maa rahvuskultuuri mõistmiseks, säilitamiseks ja arendamiseks. Tundides omandatakse esmased teadmised ja praktilised oskused rahvuslike töötraditsioonide ning tänapäeva tehnika ja tehnoloogia valdkonnas.
1.2. Töö- ja tehnoloogiaõpetus on integratiivne õppeaine, mis loob soodsad võimalused erinevates õppeainetes omandatu loovaks rakendamiseks. Töö- ja tehnoloogiaõpe võimaldab mõista ja kriitiliselt hinnata tehnika ja tehnoloogia arengut ning selle osa ühiskonna arengus, kujundada nägemust tulevikuühiskonnast ja inimese rollist kiirelt muutuvas tehnoloogiamaailmas.
1.3. Areneva tehnoloogia ja muutuva tööturu tingimustes ei saa kaasaja nõudeile vastav töö- ja tehnoloogiaharidus olla kitsalt spetsialiseeritud. Õpilased peavad saama laia mitmekülgse ettevalmistuse, st baashariduse, mis loob võimaluse oma mõtte- ja praktilist tegevust kvalitatiivselt uuel tasandil analüüsida, kohandada ja arendada.
1.4. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava koostamisel on silmas peetud:
•teema
olulisust tänapäeva tehnika ja rahvatraditsioonide seisukohalt;
•vajadust
tutvustada uudseid tehnoloogiaid, käsitööriistu ja seadmeid, anda
õpilasele tehnilise kirjaoskusega seotud teadmisi ja oskusi;
•vajadust
seostada õpilaste praktilised tööd tehnilist taipu, loovust ja
väärtushinnanguid arendavate ülesannetega;
•seisukohta,
et tööeseme valik määrab suuresti ära aine sisu ja õpetamise
järjekorra, või ka vastupidi, seejuures arvestatakse tööliigi
tehnoloogia järjepidevusega;
•vajadust rakendada õppetöös
erinevaid õppevorme (eriti rühmatööd ja projektõpet) ja õppekäike;
•vajalike
töövahendite, materjalide ja õppebaasi olemasolu;
•töötervishoidu
ja tööohutust.
1.5. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava koosneb kuuest läbivast teemaplokist, mis sisaldavad töö- ja tehnoloogiaõpetuse üldaluseid, mis tahes praktilise töö valdkonnas vajalikku alusteavet. Need puudutavad tehnika ajalugu, tehnilist kirjaoskust, kujustamist ja tehnikaloomingut, materjalide töötlemist, katteviimistlust ja elektrikäsitööriistade käsitsemist.
1.6. Lisaks läbivatele teemaplokkidele loetleb ainekava tööliike. Kooliõppekavas koostatakse töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava kooli võimalusi arvestades, kool valib oma võimaluste kohased tööliigid ning seostab need sobivate läbivate teemaplokkidega.
1.7. Õppeaine nimetus töö- ja tehnoloogiaõpetus väljendab aine tänapäevast suunitlust: õppeaine vahendusel on õpilastel võimalik mõista kiirelt arenevat tehnoloogiamaailma. Põhikooli II astmes seondub aine sisu rohkem nimetuse esimese poolega. Tehnoloogiaõpetust käsitletakse eelkõige põhikooli III astme viimastes klassides, kus õpilased saavad traditsioonilisele tööõpetusele lisaks teadmisi tehnoloogia arengust kogu maailmas ja enda võimalustest selle protsessi kujundamises osaleda.
1.8. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ja käsitöötundide läbiviimiseks jagatakse õpilased soolisust arvestamata kahte rühma, seejuures arvestatakse nii õpilaste kui ka lastevanemate soove. Kokkuleppel ja õpilaste huvi korral võivad töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning käsitöö ja kodunduse aineõpetajad mõnikord õpilasrühmi vahetada.
2. Õppe-eesmärgid
Töö- ja tehnoloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:
•omandab
tehnoloogia vallas loova mõtlemise, oskuse õpitut uutes olukordades
kasutada;
•omandab oskuse kavandada ja teostada oma tehnoloogilisi
ideid keskkonda säästvalt, arvestades esteetilisi ja eetilisi
väärtusi, kvaliteeti ning otstarbekust;
•kogeb
eneseteostust sensomotoorse tunnetuse ja tehnilise tegevuse kaudu,
tugevdab usku oma võimetesse, arendab ettevõtlikkust ja
innovaatilisust;
•õpib valima ja töötlema mitmesuguseid materjale,
kasutades sobivaid töövahendeid, olema töötades säästlik ja teadlik
tarbija;
•õpib töötama üksi ja rühmas, oma töö eest vastutama;
•õpib
tundma ja rakendama ratsionaalseid töövõtteid, kasutama ergonoomilisi
tööriistu, juhinduma praktilises tegevuses töötervishoiu ja tööohutuse
nõuetest;
•väärtustab, hoiab ja arendab rahvuslikku käsitöö-
ja tehnikakultuuri, tunneb vastutust kultuuritraditsioonide säilimise
eest;
•arendab tehnilist taipu, omandab üldtehnilisi teadmisi,
elementaarse kirjaoskuse ja orienteerumisvõime tänapäeva
tehnoloogiamaailmas, hindab kriitiliselt tootmisprotsessi ning tööeset
(tööobjekti);
•õpib mõistma igapäevanähtuste olemust,
omandab säästliku majandamise põhimõtted;
•omandab
positiivse kogemuse tööprotsessist, kasvatab lugupidamist enda ja
teiste töö vastu;
•tutvub kutseõppe võimalustega,
kujundab valmisoleku elada ja töötada tänases ja tuleviku kiirelt
muutuvas tehnoloogiamaailmas.
3. Õppetegevus
3.1. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse üks eesmärke on pakkuda õpilastele eneseteostusvõimalust käelises tegevuses ja tutvustada erinevate materjalide töötlemise kaasaegseid tehnoloogiaid, seetõttu peaks ühe õppeaasta ainekavas olema 4–5 tööliiki.
3.2. Et kindlustada võimetekohane ja hea töötulemus, peab õpilasel olema võimalus töövahendeid ja tehnoloogiat valida. Eriti olulised on õpilaste endi loomingulised ideed ja lahendused, nende katsetamine ja rakendamine leiutamisprotsessis.
3.3. Arvestades töö- ja tehnoloogiaõpetuse eripära, peaks praktiline tegevus hõlmama ligikaudu 2/3 õppeajast. Sellist suhet pole tarvis järgida igas õppetunnis (paaristunnis). Uue tööliigi või teema käsitlemisel kulub suurem osa tunnist teooriaküsimuste ja töövõtete käsitlemisele. Tundides, kus tegeldakse töömahukate esemete valmistamisega, pühendatakse valdav osa ajast praktilisele tööle.
3.4. Hindamisel on olulised nii õpetaja suuline kui ka kirjalik
hinnang. Töö- ja tehnoloogiaõpetuses õpitakse valdavalt konkreetse
toote valmistamise käigus. Hinnatakse:
•tööeseme kavandamist
(originaalsust, iseseisvust, kavandi rakendusvõimalusi, materjali- ja
töövahendite valiku otstarbekust, toote tehnoloogilist
valmistamisviisi, tööjoonise tehnilist korrektsust jt);
•tööeseme
valmistamist (koostööoskust, iseseisvust töö teostamisel, materjalide
ja töövahendite kasutamise oskust, kirjalike ja infotehnoloogiliste
vahendite kasutamise oskust, teoreetilisi teadmisi ja nende
rakendamise oskust, ohutustehnika reeglite järgimist jm);
•töö
tulemust (kavandi õnnestumist, toote viimistlust, esteetilist
väärtust, töö õigeaegset valmimist jm), üksikute tehnoloogiate
sooritamist.
3.5. Hindamisel võetakse arvesse ka õpilase hoiakuid (püüdlikkust, suhtumist õppeainesse, õpilase abivalmidust teiste õpilaste suhtes, töökoja sisekorraeeskirjade täitmist, töökust, järjekindlust, tähelepanelikkust jm) ning osalemist aineolümpiaadidel, -konkurssidel. Õpilaste teadmiste, tehnilise nutikuse ja loovuse hindamisel kasutatakse ka teste, probleemülesandeid, võistlusmänge, projekte jms. Õpilaste teadmiste ja oskuste arvestuslikuks hindamiseks põhikooli lõpul on soovitav õpilastel teostada lõputöö.
4. Õppesisu 4.–9. klassile
4.1. TEHNIKA LÄBI AEGADE. Ratas kui inimkonna pöördeline leiutis. Vesiratas ja tuuleveski. Jalgratas. Paber ja trükitehnika. Aja mõõtmine ja kellad. Mõõtühikute süsteemid läbi aegade. Lihtmehhanismid – kang, plokk, tali. Veesõidukid. Sõjatehnika enne püssirohu leiutamist. Soojuse muundumine tööks aurumasinas. Püssirohi ja tulirelvad. Elektrienergia kui kaasaegse tehnika alus. Elektrigeneraatorid ja elektrimootorid. Sisepõlemismootorid – otto-, diisel- ja vankelmootorid. Pooljuhid ja elektronlambid. Transistorid. Laserid. Mikroprotsessorid. Aatomienergia plussid ja miinused. Automaadid ja robotid. Heli- ja sidetehnika eilne ja tänane päev.
4.2. TEHNILINE KIRJAOSKUS. Ruumilise eseme kujutamine tasandil. Koordinaatteljestik. Ristprojektsioon ja piltkujutis. Vaated. Kaks- ja kolmvaade. Geomeetriliste kehade kujutamine kaks- ja kolmvaates. Pinnalaotuse joonestamine ruumilisest detailist. Jooned ja nende tähendus joonisel. Mõõtkava. Mõõtmete kandmine tehnilisele joonisele. Eskiis lihtsast tehnilisest detailist. Lihtsa mõõtmestatud tehnilise joonise lugemine. Skeem kui joonise eriliik. Leppelisused ja lihtsustused tehnilistel joonistel. Ristlõiked ja lõiked. Joonistel kasutatavad sõnad ja tingtähised. Keermete kujutamine joonistel ja keerme liigi tähistamine. Koostejoonise tegemise ja lugemise põhimõtted. Lihtsa koostejoonise lugemine. Tingtähised ehitusjoonisel, joonise lugemine. Asendiplaan. Topograafilised tingmärgid. Jooniste valmistamine arvuti abil.
4.3. KUJUSTAMINE JA TEHNIKALOOMING. Disain ja tehnikaesteetika. Tehnikaloomingu koht inimkonna arenguloos. Kunsti- ja tehnikaloomingu seosed ja iseärasused. Maitse ja mood. Ajaloolised stiilid ehitiste ja esemete kujundamisel. Kompositsioon. Frontaalsus, mahulisus, ruumilisus, kontrast, staatilisus, dünaamilisus, sümmeetria, proportsioonid, rütm. Disaini seaduspärasuste arvestamine lihtsate esemete kavandamisel. Konstrueerimise põhietapid. Tehnilist taipu arendavate ülesannete lahendamine: koosteülesanded, tükeldusülesanded, sõlmimisülesanded, jätkamisülesanded. Lihtsa tööeseme kavandamine etteantud materjalist, etteantud otstarbeks või enda valikul. Tööeseme viimistlusviisi ja kaunistuse kavandamine. Numbrid, tähed, piktogrammid. Värvusõpetus. Värvuste vastastikune mõju. Värvide segustamine. Ornamentika.
4.4. MATERJALIDE TÖÖTLEMINE. Materjalide töötlemise tehnoloogia alase teabe hankimise võimalused tänapäeva teabelevist. Tutvumine enam levinud kaasaegsete konstruktsioonimaterjalidega. Valitud tööliigile sobivate/vajalike materjalide omadustega tutvumine, materjalide otstarbekas valik. Antud tööliigile iseloomulike töövahenditega ja nende kasutamise võimalustega tutvumine. Moodsad töötlustehnoloogiad ja tehnoloogilised masinad. Arvutitehnoloogia ja materjalide töötlemise tehnoloogia ühildumise võimalused. Tervisekaitse- ja tööohutusnõuded seoses tehnoloogiliste protsessidega, ohutute töövõtete omandamine. Materjalide töötlemisviisid ja -režiimid. Optimaalse töötlustehnoloogia valik ja kavandamine. Elementide liitevõimalused ja ühendusvõtete kasutamine. Kaasaegsed tehnoloogilised võimalused materjalide töötlemisel ja detailide ühendamisel.
4.5. KATTEVIIMISTLUS. Pinnakatte tähtsus ja ülesanded materjalide omaduste säilitamisel ja välisilme muutmisel. Kaitsekihi valik sõltuvalt materjalist ja eseme kasutuskeskkonnast. Ajaloolised kattematerjalid tõrv, värnits ja tökat. Puidu toonimiseks kasutatavad viimistlusmaterjalid: peitsid, konservandid ja kemikaalid. Läbipaistvad pinnakatted: puiduõlid, vahamastiksid, polituurid ja lakid. Laki koostisosad: looduslik või sünteetiline vaik, lahusti, täiteaine. Lakkide liigitus lahustite järgi: piiritus-, nitro-, õli-, pentaftaal- ja polüesterlakid. Pindade ettevalmistamine toonimiseks ja lakkimiseks. Lakkimine pintsli, tampooni ja püstolpihustiga. Tööohutusnõuded lakkimisel. Värvide koostisosad: värvimuld, lahusti, sideaine, plastifikaator. Värvide liigitus: vesiemulsioon-, nitro-, õli- ja sünteetilised värvid. Värvimine pintsli-, rulli- ja püstolpihustiga ning aerosoolballooniga. Kaasaegsed pinnakatted-pulbervärvid ja nende kasutamise tehnoloogia.
4.6. ELEKTRIKÄSITÖÖRIISTAD. Elektritrelli ehitus ja tööpõhimõte. Elektritrelli ümberlülitamine löökpuurimisele, pöörlemissuuna muutmine. Akutrelli iseärasused ja kasutamine. Trelli juures kasutatavad tööriistad – puurid, lõikurid, kruvitsad. Tikksaag: ehitus ja käsitsemine. Elektrihöövel: ehitus ja käsitsemine. Elektrifrees: ehitus ja käsitsemine. Lõikeriistade kinnitamine elektrifreesi töövõllile. Freeside tüübid ja kasutusalad. Lamellifrees. Tapifrees. Elektrilised lihvimisseadmed: ehitus ja käsitsemine. Lihvpaberi valik ja tööpinnale kinnitamine. Lihvimise tehnoloogia. Elektrifööni ehitus ja kasutusala. Kuumuse valik fööniga töötamisel. Föönile kinnitatavad otsikud. Ketaslõikuri ehitus ja tööpõhimõte. Abrasiivketaste kinnitamine lõikuri töövõllile. Ketaslõikuriga töötamine. Elektrilised plekikäärid – ehitus ja käsitsemine. Plekikääride terade vahetamine ja teritamine. Tööohutusnõuded elektrikäsitööriistadega töötamisel.
4.7. TÖÖLIIGID: puidu vormimine, puitliited, puidutreimine; puitehistööd, puitesemete restaureerimine; traadi- ja plekitööd, metalli masintöötlemine, metallehistööd; keevitamine; elektrotehnilised tööd; elektroonika; mehaanika; pneumaatika; automaatika; sepatööd; vitspunumine; plastitööd; ehtekunst; keraamika; nahkehistööd; klaasitööd; köitetööd; velo-mototööd; lennu- ja raketimudelism, laevamudelism.
5. 6. klassi lõpetaja õpitulemused
5.1. 6. klassi lõpetaja teab:
•ruumiliste esemete tasapinnal
kujutamise viise;
•tehnilistel joonistel kasutatavate joonte
tähendust;
•energia kasutusalasid ajaloos ja tänapäeval;
•ratta
kasutusalasid olmes ja tehnikas;
•puurpingi ja treipingi ehitust,
tööpõhimõtet ja tööohutusnõudeid;
•õpitud
tööliikide juures kasutatavaid materjale ja nende omadusi;
•õpitud
tööliikide juures kasutatavaid põhilisi töövahendeid ja
tööohutusnõudeid;
•eesti rahvuslikke käsitööliike.
5.2. 6. klassi lõpetaja suudab:
•eristada ristprojektsioonis
kujutatud lihtsa tehnilise detaili kuju ja mõõtmeid;
•määrata
kindlaks tööjärjekorda lihtsa tööeseme valmistamisel;
•kasutada
erinevaid mõõtmis- ja märkimisvahendeid;
•käsitseda
ohutult õpitud tööliikide juures kasutatavaid põhilisi tööriistu;
•hinnata
objektiivselt tehtu kvaliteeti;
•lahendada lihtsaid õpitud
materjalide töötlemisega seotud rakendusülesandeid.
6. Põhikooli lõpetaja õpitulemused töö- ja tehnoloogiaõpetuses
6.1. Põhikooli lõpetaja teab:
•tehnikaajaloo pöördelisi
leiutisi, tehnoloogilise maailma suundumusi ja oma rolli tuleviku
töömaailmas;
•seoseid looduse, tehnika ja
rakendusülesannete vahel;
•tehnoloogia osa inimkonna kultuuri
arengus, sh rahvuskultuuris;
•tarbeesemete kujustamise põhimõtteid
ja tootedisaini kaasaegseid suundi;
•tänapäeval kasutatavaid
konstruktsioonimaterjale ja nende omadusi;
•põhiliste tänapäeval
kasutatavate käsi- ja elektriliste töövahendite otstarvet ja
kasutusvõimalusi;
•nüüdistehnika kasutusvõimalusi, olmes
kasutatavate elektriseadmete tööpõhimõtet ning ohutut käsitsemist;
•isikukaitsevahendite
kasutamise korda ja ohutustehnika nõudeid seoses õpitud töövõtetega.
6.2. Põhikooli lõpetaja oskab:
•lugeda töö- ja
koostejoonist ning lihtsaid tehnilisi skeeme;
•teha tööjoonist ja
eskiisi lihtsast tehnilisest detailist;
•valida antud ülesande
täitmiseks sobivat ja jõukohast arvutiprogrammi;
•leida
vajalikku teavet ainealasest kirjandusest ja Internetist, seda
kasutada;
•genereerida ideid, neid olme- ja tarbeesemete
valmistamisel loovalt kasutada;
•lahendada probleemülesandeid,
leida neile alternatiivseid lahendeid;
•valitud (ühis)tegevusi
põhjendada, analüüsida ja anda neile hinnangut;
•valida
tööeseme valmistamiseks vajaminevaid materjale ja töövahendeid;
•kavandada
iseseisvalt tööeseme valmistamise tehnoloogilist käiku ja valmistada
esteetiliselt kujundatud eset;
•valmistada töö hõlbustamiseks
vajalikke tehnoloogilisi tarvikuid;
•kasutada õigesti ja ohutult
puurpinki, treipinki, terituspinki ja lihtsamaid elektrilisi
töövahendeid;
•tarbida materjale ja energiat ressursse ja
keskkonda säästvalt.
|
Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56
«Põhikooli jagümnaasiumi riiklik õppekava» |
LÄBIVAD TEEMAD
1. peatükk
ÜLDALUSED
1. Läbivad teemad õppekavas
1.1. Läbivate teemade õpetamise eesmärk on kujundada teadmisi, oskusi, hoiakuid, väärtushinnanguid ja käitumisnorme valdkondades, millel on kokkupuutepunkte paljude õppeainetega.
1.2. Läbivad teemad on:
•keskkond ja säästev areng;
•tööalane
karjäär ja selle kujundamine;
•infotehnoloogia ja
meediaõpetus;
•turvalisus.
1.3. Läbivate teemade õpetus realiseerub kogu kooli tegevuse kaudu: ainekavade, kooli mikrokliima, juhtimise ja majandamise kaudu. Õpetajal on õpimotivatsiooni loov, hoiakuid kujundav ning ea- ja jõukohast õppekeskkonda loov roll. Eelistatud on õppevormide mitmekesisus, õppimine kogemuse kaudu: rühmatööd, projektid, ekskursioonid, arutelud, individuaalsed ülesanded, kodutööd, loovülesanded jne. Õpetaja isiklik eeskuju hoiakute ning töö- ja suhtlemisoskuste osas omab määravat tähtsust.
1.4. Keskkonda ja säästvat arengut käsitletakse kolmest aspektist: looduskeskkond, sotsiaalne keskkond, sh majanduskeskkond ja kultuurikeskkond. Teema õpetamisega seatakse eesmärk kujundada õpilaste keskkonnateadlikkust, kasvatada keskkonnahoidlikku tarbijat. Kujundatakse pädevusi elada pidevalt muutuvas keskkonnas nii, et ka järgmistel põlvkondadel säilib võimalus kasutada ressursse. Arendatakse õpilaste sotsiaalseid oskusi demokraatlikus ühiskonnas toimetulekuks.
1.5. Kutsesuunitlustöö eesmärgiks koolis on aidata õpilastel omandada teadmisi iseendast, töömaailmast, elukutsetest ja õppimisvõimalustest ning kujundada hoiakuid ja toimetulekuoskusi, mis soodustavad kaasaegsesse töömaailma sisenemist, karjääriotsuste tegemist ning eneseteostust. Karjääri planeerimist vaadeldakse elukestva muutuste, õppimise ja otsustamise protsessina.
1.6. Infotehnoloogia kasutamise oskus on üks põhilisi töö tõhustamise vahendeid, sellest on saanud kaasaegse infoühiskonna oluline kirjaoskus, mille riigi arengu ja kodanike sotsiaalse mobiilsuse tagamiseks peavad omandama kõik õpilased. Kool võib õpetada informaatikat ka eraldi õppeainena, kuid see ei asenda infotehnoloogiat ainekavu läbiva teemana.
1.7. Meediaõpetusega antakse tervikpilt meediaga seotud põhitõdedest, kujundatakse pädevused meedias orienteerumiseks. Kasvatatakse kriitilist meediatarbijat, kes ei lase ennast manipuleerida ning kel on vajadus ja harjumus endale meediast vajalikku teavet hankida. Meediaõpetust läbiva teemana õpitakse III kooliastmes ja gümnaasiumis.
1.8. Turvalisuse teema on suunatud ohu ennetamisele ning hädaolukordades õige käitumise kujundamisele. Ohuna käsitatakse nii looduskeskkonnast kui ka inimeste, sh inimese enda väärast käitumisest tulenevaid ohtusid. Kujundatavad pädevused puudutavad õnnetuste ennetamist, uimastipreventsiooni ja liiklust ning käitumist nende valdkondade probleemidega kokkupuutel.
2. peatükk
KESKKOND JA SÄÄSTEV ARENG
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema keskkond ja säästev areng
õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•omandab teadmisi
loodusest kui terviklikust süsteemist ja inimese, kultuuri ning
sotsiaalse keskkonna vastastikustest seostest, nende sõltuvusest
looduslikest eeldustest ja kohalikest tingimustest;
•teadvustab
inimese sõltuvuse loodusvaradest ja -ressurssidest;
•teadvustab
keskkonna- ja globaalprobleeme, on keskkonnaküsimustega tegelemisel
vastutustundlik;
•teadvustab sotsiaalse keskkonna mitmetahulisust;
•mõistab
ja hindab keskkonda säästvat eluviisi;
•omandab keskkonda
hoidvad väärtushinnangud ja käitumisnormid, osaleb
keskkonnaettevõtmistes.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
•tunneb huvi looduse vastu;
•suhtub
loodusesse ja kaasinimestesse austusega;
•oskab näha inimtegevuse
mõju loodusele, teadvustab end tarbijana;
•hoiab oma kodukoha
loodust ja ehitisi;
•tunneb oma koduümbruse keskkonnaprobleeme,
püüab toimida keskkonda hoidvalt ning vältida enda ja teiste tervise
kahjustamist.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
•omab teadmisi loodusest kui
osasüsteemide tervikust;
•teab loodusvarade ja energia säästva
kasutamise vajadusest;
•tunneb kodukoha ja Eesti
keskkonnaprobleeme, teab keskkonnast tingitud tervisehäireid ja nende
ennetamise võimalusi;
•oskab hinnata enda ja teiste keskkonda
mõjutavat tegevust ja käitumist, näeb inimestevaheliste suhete osa
sotsiaalse keskkonna kujundamises;
•oskab hinnata oma vee- ja
elektritarbimist, korrigeerib oma käitumis- ja tarbimisharjumusi
keskkonnahoidlikel eesmärkidel;
•esitab ja põhjendab oma
keskkonda puudutavaid seisukohti;
•on motiveeritud osalema kooli
keskkonnaettevõtmistes;
•suhtub austusega teistesse
kultuurikeskkondadesse;
•väärtustab säästvat tarbimisviisi.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
•väärtustab looduslikku
mitmekesisust;
•oskab hinnata keskkonna esteetilist väärtust;
•tunneb
loodus- ja keskkonnakaitse aluseid;
•mõistab inimese ja keskkonna
vahelisi seoseid;
•mõistab, et looduskeskkond on inimühiskonna
arengu alus;
•oskab hinnata inimtegevuse võimalusi ja tagajärgi
erinevates looduslikes tingimustes, eelistab keskkonnasõbralikke
tooteid ja materjale;
•omab teadmisi kohalikest, regionaalsetest ja
globaalsetest keskkonnaprobleemidest;
•oskab kujundada arvamust
keskkonnatemaatika kohta, seda põhjendada, keskkonnaprobleemide üle
arutleda ja väidelda;
•kasutab keskkonda puudutavat teavet
kriitiliselt ja loovalt;
•tunneb oma kodanikuõigusi ja -kohustusi
ning piiranguid keskkonnaküsimustega tegelemisel;
•toimib
keskkonda, sh sotsiaalset keskkonda säästvalt, oskab vältida ja
vähendada keskkonda kahjustavat tegevust.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
•väärtustab mitmekesist
looduslikku, sotsiaalset ja kultuurikeskkonda;
•mõistab säästva,
jätkusuutliku arengu ideed;
•mõistab looduslike ja
ühiskondlike protsesside vahelisi seoseid;
•omab teadmisi
lokaalsetest, regionaalsetest ja globaalsetest keskkonna- ja
sotsiaalprobleemidest, nende tekke sotsiaal-majanduslikest ja
kultuurilistest põhjustest;
•omab teadmisi kohalike,
rahvuslike ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööst keskkonna-
ja sotsiaalprobleemide ennetamisel ja lahendamisel;
•omab teadmisi
keskkonnaalastest rahvusvahelistest konventsioonidest;
•tegutseb
seadusi ja keskkonnapoliitikat arvestavalt;
•oskab ajalist
perspektiivi arvestades hinnata inimtegevuse mõju elukeskkonna
seisundile; mõistab oma vastutust ressursside säästva kasutajana;
•suhtub
vastutustundlikult oma elukeskkonda, oskab kujundada ja vajadusel
taastada tervislikku elukeskkonda;
•oskab vajadusel tegelda
keskkonnaprobleemidega kodanikualgatuse korras;
•mõtleb
keskkonnaprobleemide lahendamisel kriitiliselt ja loovalt, mõistab, et
keskkonnaprobleemidesse suhtutakse erinevalt, püüab leida konsensust
erinevate seisukohtade vahel;
•mõistab ettevõtluse rolli
globaalmajanduses ja ettevõtete vastutust keskkonna- ja sotsiaalsete
probleemide lahendamise eest.
3. peatükk
TÖÖALANE KARJÄÄR JA SELLE KUJUNDAMINE
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema tööalane karjäär ja selle kujundamine
õpetamisega taotletakse, et õpilane:
•tutvub erinevate
ametite/elukutsetega, saab teavet muutustest töömaailmas ning nendest
lähtuvatest tulevikuprognoosidest;
•teadvustab oma huvid,
võimed, oskused, mis võimaldab adekvaatse enesehinnangu kujunemist
ning konkreetsete karjääriplaanide tegemist;
•arendab oma
õpioskusi, suhtlemisoskusi, meeskonna- ja infotööoskusi jm, et
kujundada valmisolek töömaailma sisenemiseks, elukestvaks õppimiseks
ning karjääriotsuste tegemiseks.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
•mõistab töö tähtsust;
•mõistab
töö ja elukutse seoseid;
•teab isa ja ema (hooldajate,
pereliikmete) ameteid;
•teab kodukohas esinevaid ameteid ning
mõistab nende tähtsust;
•oskab kasutada raha lihtsamates
tehingutes ning teab raha ja töötasu seoseid;
•suudab
järgida koostegutsemise reegleid;
•osaleb oma klassi
kutsesuunitlusalastes ettevõtmistes.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
•on õppinud tundma erinevaid
elukutseid;
•mõistab erinevate elukutsete vajalikkust ühiskonnale;
•mõistab
teadmiste ja hariduse seost elukutsetega;
•tegeleb oma huvide ja
võimete uurimisega;
•mõistab suhtlemis- ja koostööoskuste
vajalikkust.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
•on kujundamas realistlikku
pilti iseendast (huvid, võimed, isiksuseomadused, väärtushinnangud,
oskused);
•oskab hinnata oma eeldusi, soove ja võimalusi
karjäärivalikute tegemisel;
•tunneb huvi haridustee
jätkamise võimaluste vastu, oskab selle kohta infot koguda,
süstematiseerida ja analüüsida;
•omab teadmisi
kohaliku tööturu kohta;
•mõistab hariduse, elukutsete ja
ametite vahelisi seoseid;
•mõistab ameti ja eluviisi vahelisi
seoseid;
•mõistab töömaailma muutumise ja eluaegse õppimise
kontseptsiooni;
•oskab karjääriotsuste tegemisel näha alternatiive.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
•mõistab muutuva töömaailma
kontseptsiooni;
•jälgib kohaliku ja rahvusvahelise tööturu
tendentse;
•mõistab tööturul toimuva seotust sotsiaalsete,
poliitiliste ja majandusprotsessidega;
•tunneb huvi erinevate
elukutse jaoks vajalike omaduste ja oskuste ning nende kujundamise
viiside vastu;
•oskab leida huvipakkuvat infot elukutsete, ametite
ja haridusvõimaluste kohta;
•oskab teha esialgseid pikema- ja
lühemaajalisi karjääriplaane, analüüsides oma isiksuse omadusi ning
oskusi, väärtushinnanguid ja edukriteeriume;
•oskab tööd
otsida ja tööjõuturul konkureerida, on huvitunud nende oskuste
edasiarendamisest (CV koostamine, info leidmine vabade töökohtade
kohta, käitumine tööintervjuul jne);
•omab esmaseid
teadmisi tööseadusandlusest (tööleping, töötaja õigused ja kohustused,
töölepingu lõpetamine jne);
•oskab vajadusel abi
saamiseks spetsialisti poole pöörduda (kutsenõustaja, psühholoog, arst
jne);
•mõistab oma osa ja vastutust karjääriotsuste tegemisel.
4. peatükk
INFOTEHNOLOOGIA
1. Infotehnoloogia läbiva teemana
Infotehnoloogiapädevuste kujundamine üldhariduskoolis ei ole seotud ühegi konkreetse riist- ja tarkvaraplatvormi, valmistajafirma ega tarkvarapaketiga.
2. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema infotehnoloogia õpetamisega taotletakse, et
õpilane:
•mõistab infotehnoloogia kasutamisega seostuvaid
majanduspoliitilisi, sotsiaalseid ja eetilisi aspekte;
•omandab
infotehnoloogiavahendite iseseisva kasutamise oskused.
3. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetaja pädevused
Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetaja:
•oskab vilunult
ja efektiivselt käsitseda arvuti sisendseadmeid (hiir, klaviatuur),
väljundseadmeid (printer, monitor) ja püsimäluseadmeid (diskett,
CD-ROM, kõvaketas);
•tunneb ja oskab kasutada
operatsioonisüsteemi graafilist kasutajaliidest;
•oskab
kasutada kohtvõrku ja hallata oma dokumendifaile;
•oskab
infotehnoloogiast rääkides kasutada korrektset emakeelset
terminoloogiat, kirjeldada lihtsamaid tark- ja riistvaraga seotud
probleeme;
•käitub infotehnoloogiat kasutades eetiliselt ja
korrektselt, on teadlik infotehnoloogia väärkasutuse tagajärgedest;
•käsitseb
riist- ja tarkvara vastutustundlikult ja säästvalt;
•oskab
kirjeldada infotehnoloogia rolli ühiskonnas ja selle tähtsust
kutsevaliku seisukohalt;
•kavandab, loob ja esitab infotehnoloogia
abil nii iseseisvalt kui ka koostöös kaasõpilastega esteetiliselt
vormistatud sisukaid tekste, multimeedia esitlusi, kuulutusi jms;
•kasutab
infotehnoloogiat efektiivselt informatsiooni hankimiseks ja õppimisega
seotud eesmärkidel suhtlemiseks, valib antud ülesande/probleemi
lahendamiseks sobiva vahendi;
•mõistab Internetist leitud info
kriitilise hindamise vajalikkust (õigsuse, sobivuse, ammendavuse ja
objektiivsuse aspektidest);
•oskab infotehnoloogia abil teha
lihtsamat statistilist analüüsi (sagedused, keskmised, diagrammid).
5. peatükk
MEEDIAÕPETUS
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema meediaõpetus õpetamisega taotletakse, et
õpilane:
•õpib nägema seoseid meedia osade vahel, meedia
funktsioneerimise põhjusi ja tagajärgi;
•eristab avalikku
ja privaatset elusfääri, omandab teadmised nende toimimise
printsiipidest;
•õpib meedias orienteeruma, meediat lugema, vaatama
ja kuulama; näeb inimeste asendit ja rolle tänapäeva meediasüsteemis;
•omandab
oskuse meedia manipuleerimist läbi näha;
•kujundab
vajaduse ja harjumuse suhelda erinevate meedialiikidega:
trükimeediaga, elektroonilise meediaga, suulise meediaga;
•omandab
teadmised erinevate meediatekstide funktsioonidest ja ehitusest ning
oskused ise olulisemaid meediatekste koostada.
2. Põhikooli lõpetaja pädevused
Põhikooli lõpetaja:
•oskab eristada meediaväljaandeid:
kohalikku ja üleriigilist ajakirjandust, üldväljaandeid ja
eriväljaandeid, teabe- ja meelelahutusajakirjandust ning oskab sellele
vastavalt erinevaid meediaväljaandeid kasutada;
•oskab tajuda
ja lahus hoida tegelikku ja kujutlusmaailma, avalikku ja privaatset
elusfääri;
•oskab lugeda, kuulata ja vaadata kõige
olulisemaid meediažanreid ja leida nende põhisõnumit: uudist,
arvamuslugusid, meelelahutust, praktilist infot;
•oskab vaadata ja
mõista fotosid ja illustratsioone ajakirjanduses;
•oskab
selekteerivalt ajalehte lugeda;
•oskab kasutada meediat praktilise
teabe allikana: eristada reklaami toimetuse materjalist ja leida
reklaamist talle vajalikku teavet;
•oskab kasutada elektroonilist
meediat: mõistab, et Internet on avalik sfäär, oskab leida Internetist
vajalikku teavet, kasutada portaale ja ajalehtede
Interneti-väljaandeid;
•tunneb meedia põhilisi eetikareegleid
ja oskab ära tunda nende rikkumist.
3. Gümnaasiumi lõpetaja pädevused
Gümnaasiumi lõpetaja:
•oskab eristada erinevale
auditooriumile määratud tekste ja väljaandeid ning nende funktsioone:
kohalik/üleriigiline meedia; üldväljaanded ja spetsialiseeritud
väljaanded, teave ja meelelahutus;
•saab aru, kes on meedia
taga: kes on omanikud, allikad, meediapersoonid jne, oskab seostada
meediast saadavat teavet nende persoonidega;
•oskab eristada ja
lahus hoida faktilist ja kujutlusmaailma, avalikku ja privaatset
elusfääri, uudist ja arvamust, teavet ja meelelahutust;
•teab,
millised on kesksete meediaväljaannete, žanrite, saadete jne
põhieesmärgid ja ülesehitusreeglid, oskab neid lugeda, kuulata,
vaadata ja analüüsida;
•oskab vaadata ja analüüsida
fotosid, illustratsioone, teabegraafikat;
•oskab kasutada
elektroonilist meediat: kommenteerida Internetis olevat teavet ja seda
ise Internetti üles seada;
•saab aru, milliste vahenditega
lehte kujundatakse ja küljendatakse;
•oskab koostada keskseid
meediažanre: uudist, kommentaari, portreed, arvustust, reportaaži,
olemuslugu, probleemartiklit;
•oskab suhelda ajakirjanikuga: teab
oma õigusi ja kohustusi meedia suhtes;
•tunneb meedia põhilisi
demagoogia- ja manipuleerimisvõtteid, oskab neid tegelikus tekstis ära
tunda.
6. peatükk
TURVALISUS
1. Õppe-eesmärgid
Läbiva teema turvalisus käsitlemisega taotletakse, et
õpilane:
•õpib ennetama ja vältima ohuolukorda sattumist;
•õpib
käituma ja tegutsema võimalikus ohuolukorras;
•õpib
tundma ohuallikate olemust ja võimalikku tekkemehhanismi;
•õpib
kasutama enesekaitsevahendeid;
•teadvustab seaduste vajalikkust
turvalisuse korraldamisel ning seaduste täitmise tähtsust; teab, et
seaduste rikkumisele järgneb vastutusele võtmine;
•kujundab
tauniva hoiaku uimastite tarbimise suhtes;
•omandab teadmised ning
oskused uimastitega seotud situatsioonides toimetulekuks;
•teab oma
õigusi ja kohustusi liiklusolukordades nii jalakäijana kui ka
liiklusvahendi juhina, kujundab hoiaku turvaliselt liigelda.
2. Kujundatavad pädevused kooliastmeti
2.1. 3. klassi lõpetaja:
•teab hädaabi numbrit, oskab ohust
teatada;
•teab, kuidas koolis teavitatakse ohust, kooli
väljapääsude asukohti, oskab hoonest evakueeruda;
•teab
tuleohutusmärkide tähendust ja tuletõrje päästevahendite asukohti;
•teab
tulekahjude tekke sagedasemaid põhjusi, tulekahjude võimalikke
tagajärgi ja ennetamise võimalusi;
•teab looduslikke ohte;
•oskab
käituda veekogudel ja basseinis;
•oskab käsitseda majapidamis-
ja olmeelektroonikat ning -seadmeid;
•teab mürgistest ainetest ja
kiirgusohtudest, oskab neid vältida;
•oskab ennast kaitsta
päikesepõletuse eest;
•oskab käituda tundmatute asjadega;
•teab
lõhkekehadega kaasnevaid ohte, oskab õigesti käituda lõhkekeha leiu
korral;
•teab, et pommiähvarduse tegemine on kuritegu;
•mõistab,
et igaüks vastutab ise oma käitumise eest;
•teab, et
ravimeid kasutatakse vastavalt ettekirjutusele;
•teab, et on olemas
tervist ohustavaid aineid, oskab neist keelduda;
•tunneb
käitumisreegleid tänaval, saab aru liiklusreeglite vajalikkusest;
•oskab
valida tee ületamiseks kõige ohutumat kohta; peatuda, kuulata, vaadata
ning ohutuses veendununa sõidutee ületada;
•oskab hinnata
sõidukite liikumissuunda, -kiirust ja kaugust;
•tunneb
sõidukite ja jalakäijate liiklemise iseärasusi märjal, libedal,
lumisel teel;
•teab ohtusid oma kooliteel, oskab neid kirjeldada,
põhjendada ning selgitada ohtude vältimist kooliteel;
•oskab
käituda ühissõidukeis, siseneda, väljuda ning sõiduteed ületada;
•teab
jalgrattaga sõitmise nõudeid, oskab valida jalgrattaga, rulaga,
rulluiskudega sõitmiseks turvalist kohta;
•teab turvavahendite
kasutamise vajalikkust ning oskab neid kasutada.
2.2. 6. klassi lõpetaja:
•oskab aidata ohtu sattunud inimesi,
nii et oleks tagatud iseenda ohutus;
•oskab tulekahju korral
käituda ning kasutada esmaseid tulekustutusvahendeid;
•teab,
kuidas tulekahju tekib ja areneb, teab tulekahju kustutamise
põhireegleid;
•teab kütteseadmete tuleohutusnõudeid, oskab
teha tuld küttekoldes ja looduses (metsas, põllul, aias jne);
•teab
ujumisel ja veesõidukite kasutamisel vajalikke ohutusnõudeid, oskab
kasutada päästevahendeid;
•tunneb enamlevinud ohtlike
ainete ja kiirguse toimet tervisele;
•teeb vahet looduslike ja
tehiskiirgusallikate vahel, tunneb rahvusvahelist kiirgusohumärki;
•teab
olmekemikaalide mõju inimorganismile;
•teab pommiähvardusega
kaasneda võivat reaalset ohtu, oskab käituda pommiähvarduse korral
koolis või mõnes muus ühiskondlikus asutuses;
•teab
pommiähvarduse tegemisega kaasnevast vastutusest;
•teab
pürotehniliste vahendite kasutamisega kaasnevast võimalikust ohust;
•teab,
et suitsetamine, alkoholi jt uimastite tarbimine on tervisele kahjulik
ja ebaseaduslik;
•teab, et uimastite tarvitamise ja müügiga seotud
seadused on loodud inimese tervise ja turvalisuse kaitseks, suhtub
uimastitega seotud tegevustesse kui seadusega keelatuisse;
•teab,
et sõltuvuse kujunemine on protsess, mis mõjutab üksikindiviidi ja
tema peret;
•teeb kaalutletud otsuseid ja käitub kehtestavalt
uimastitega seotud situatsioonides, suhtub välistesse mõjudesse
kriitiliselt;
•oskab hinnata sõiduki liikumiskiirust ja määrata
vahemaid;
•teab liiklusmärkide tähendusi;
•teab
reguleerimata ristmiku ületamise reegleid nii jalakäijana kui ka
juhina (jalgratturina, mopeedijuhina);
•teab, et pidurdus- ja
peatumisteekonna pikkus sõltub sõiduki kiirusest, tee- ja
ilmastikuoludest (vihm, lumi, jää);
•teab liiklustraumade
põhjusi, oskab kasutada turvavahendeid.
2.3. Põhikooli lõpetaja:
•oskab hinnata leegist,
kuumusest ja suitsust tekkivat ohtlikku olukorda;
•teab, kuidas ja
millega erinevaid põlenguid kustutatakse; oskab väikseid tulekoldeid
kustutada;
•teab tuleohutuse tagamiseks rakendatavaid meetmeid;
•teab
esmaabi põletuse ja mürgituse korral;
•oskab ohtlike
ainetega kokkupuutumisel end kaitsta nende tervist kahjustava toime
eest;
•teab, kuidas käituda suurõnnetuse korral;
•teab
ioniseeriva kiirguse mõju elusorganismidele, selle kasutusalasid;
tunneb ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise meetodeid;
•teab tervist
tugevdavaid ja tervist kahjustavaid tegureid ning terviseriske,
stressiga toimetuleku võimalusi;
•teab uimastite
kuritarvitamise tagajärgi;
•käitub uimastitega seotud
situatsioonides vastutustundlikult; oskab ära tunda uimastist
põhjustatud käitumist, toetada kaaslast uimastiprobleemide ilmnemisel;
•teab
jalakäija ja sõitja kohustusi, käitub neile vastavalt;
•teab,
millised on juhi kohustused ning õigused;
•teab nõudeid
jalgratturile ja mopeedijuhile;
•oskab tegutseda õnnetuse korral.
2.4. Gümnaasiumi lõpetaja:
•laiendab ja süvendab
põhikoolis omandatud teadmisi, õpib hindama ohuteguri suurust,
teadvustab õnnetuse ahelreaktsiooni võimalikkuse;
•teadvustab,
et ohutusnõuete täitmine vähendab hädaolukorra tekke tõenäosust ja
suurendab turvalisust;
•väärtustab inimese tervist ja elukeskkonda,
õpib õigesti hindama võimalikke ohtusid, oskab hädaolukorda sattudes
rakendada oma teoreetilisi teadmisi;
•oskab kasutada esmaseid
tulekustutusvahendeid;
•teab tulekahju arengut ja tagajärgi
(tulekahju, põlemisproduktid, plahvatus), kustutamise ohutusreegleid;
•oskab
tulekahju korral tegutseda, teisi aidata ja juhendada, anda esmaabi
tulekahjus kannatanule;
•teab, kuidas ohtlike ainete kasutamine
tööstuses mõjutab keskkonda (happevihmad jms);
•teab
ohtlike ainete tähistuse põhimõtteid;
•teab
suurõnnetuste korral rakendatavaid meetmeid;
•teab kiirguse
kasutusalasid meditsiinis, tööstuses jm, erinevust looduslikest ja
tehisallikatest saadavate kiirgusdooside vahel, inimorganismi
kiirguskahjustusi;
•teab tuumaõnnetuste korral rakendatavaid
kaitsemeetmeid;
•teab sõltuvuskäitumise olemust, uimastisõltuvuse
ravi võimalusi;
•teab, et uimastite kasutamine muudab isiksust
ning on riskifaktor peresuhetes, sh ohustab tulevase lapse tervist;
•tunneb
uimastitega seotud õigusakte.