§ 1. Seaduse ülesanne

Seadus sätestab sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.

§ 2. Mõisted

Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) sotsiaalhoolekanne – sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem;
2) toimetulek – isiku või perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime igapäevases elus toime tulla;
3) sotsiaalteenus – isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus;
4) sotsiaaltoetus – isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus;
5) muu abi – sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suurendamisele suunatud tegevus, mis ei ole sotsiaalteenus;
6) sotsiaalkorter – munitsipaalomandis olev eluruum sotsiaalteenust vajavale isikule;
7) sotsiaalregister – ühesuguseid mõisteid ja ühtseid klassifikaatoreid kasutav andmekogum sotsiaalteenust, sotsiaaltoetust või muud abi taotlevate isikute kohta;
8) kohalik sotsiaalregister – valla- või linnavalitsuses peetav sotsiaalregister;
9) riiklik sotsiaalregister – üleriigiline hajutatud register valla- või linnavalitsuses peetavatest sotsiaalregistritest;
10) hoolekandetöötaja – sotsiaalhoolekandes töötav vastava ettevalmistusega isik;
11) sotsiaaltöötaja – vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik.

§ 3. Sotsiaalhoolekande põhimõtted ja ülesanded

(1) Sotsiaalhoolekande põhimõteteks on:
1) inimõiguste järgimine;
2) isiku vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest;
3) abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad;
4) isiku ja perekonna toimetuleku soodustamine.

(2) Sotsiaalhoolekande ülesanneteks on isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine ja sotsiaalsete erivajadustega isiku sotsiaalsele turvalisusele, arengule ja ühiskonnas kohanemisele kaasaaitamine.

§ 4. Sotsiaalhoolekande subjekt

(1) Sotsiaalteenuseid, sotsiaaltoetusi ja muud abi on õigus saada Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleva territooriumi alalisel elanikul, kui välislepinguga ei ole sätestatud teisiti. Alaliseks elanikuks on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on alaline elamisluba.

(2) Enne 1990. aasta 1. juulit Eestisse asunud ja endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel Eestis viibival välismaalasel on õigus saada sotsiaalteenuseid, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eestis viibimise juriidilise aluse tähtaja lõppemiseni.

(3) Pärast 1991. aasta 20. augustit Eestisse elama asunud eesti rahvusest välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul, tema abikaasal ja lapsel on õigus saada sotsiaalteenuseid, sotsiaaltoetusi ja muud abi nagu Eesti alalisel elanikul.

(4) Eestis viibiv tähtajalise elamisloaga välismaalane on käesoleva seaduse subjektiks vastavalt välislepingule.

2. peatükk
SOTSIAALHOOLEKANDE KORRALDUS

§ 5. Sotsiaalhoolekande korraldamine

(1) Sotsiaalhoolekannet korraldavad Sotsiaalministeerium, maavalitsused ja kohalikud omavalitsused.

(2) Riiklikku sotsiaalhoolekannet korraldab Sotsiaalministeerium maavalitsuste kaudu.

(3) Maakonnas korraldab riiklikku sotsiaalhoolekannet maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond.

(4) Omavalitsuse sotsiaalhoolekannet korraldab valla- või linnavalitsus.

(5) Vabatahtlikult sotsiaalhoolekandes osalevad juriidilised ja füüsilised isikud osutavad sotsiaalteenuseid ja annavad muud abi Vabariigi Valitsuse, Sotsiaalministeeriumi, maavanema või kohaliku omavalitsusorganiga sõlmitud lepingu või valla- või linnavalitsuse poolt antud tegevusloa ja Sotsiaalministeeriumi poolt antud riikliku tegevuslitsentsi alusel.

§ 6. Sotsiaalministeeriumi ülesanded sotsiaalhoolekande juhtimisel ja korraldamisel

Sotsiaalministeeriumi ülesanded sotsiaalhoolekande juhtimisel ja korraldamisel on:
1) riigi sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine;
2) sotsiaalhoolekannet reguleerivate seaduste ja muude õigusaktide eelnõude väljatöötamine;
3) sotsiaalhoolekande riiklike programmide ja projektide väljatöötamine ning nende koordineerimine ja korraldamine;
4) hoolekandetöötajate koolitusstandardi määramine, koolituse korraldamises osalemine ja töötajate atesteerimise korraldamine;
5) riigi invakutseõppeasutuste haldamine;
6) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite tootmise ja hankimise organiseerimine ning vastava nõudluse väljaselgitamine;
7) sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine, analüüsimine ja teabe edastamine riigi elanikkonnale;
8) riikliku sotsiaalregistri korraldamine ja riigi sotsiaalstatistika pidamine;
9) kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks täiendavate rahaliste vahendite taotlemine;
10) eestkosteasutuste tööd reguleerivate õigusaktide eelnõude väljatöötamine;
11) lapsendamise korraldamine välisriikidest ja välisriikidesse ning vastava registri pidamine;
12) sotsiaalhoolekandeasutuste ja hoolekandetöötajate litsentsimine;
13) muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine.

§ 7. Maavalitsuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel

(1) Maavalitsuse ülesandeks sotsiaalhoolekande korraldamisel on koostöös kohalike omavalitsusorganite ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega oma pädevuse piires:
1) maakonna sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine;
2) sotsiaalhoolekande programmide ja projektide väljatöötamine, nende koordineerimine ja korraldamine maakonnas;
3) maakonna hoolekandetöötajate koolituse korraldamine;
4) maakonnas asuvate riigi sotsiaalhoolekandeasutuste haldamine;
5) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamine maakonnas;
6) maakonna sotsiaalhoolekandealase informatsiooni kogumine ja analüüsimine ning teabe edastamine valla- ja linnavalitsustele ning elanikkonnale;
7) kohalikest sotsiaalregistritest laekuva informatsiooni analüüsimine ning edastamine Sotsiaalministeeriumile;
8) maakonna eestkosteasutuste töö korraldamine;
9) lapsendamise korraldamine ning vastava registri pidamine;
10) muude seaduste ja õigusaktidega temale pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine.

(2) Maavanem või tema volitatud isik teostab järelevalvet maakonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi ning riigi poolt sotsiaalhoolekandeks eraldatud sihtotstarbeliste rahaliste vahendite kasutamise üle.

§ 8. Kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel

Kohaliku omavalitsusüksuse ülesanded sotsiaalhoolekande korraldamisel on:
1) kohaliku sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamine valla või linna arengukava osana;
2) sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine;
3) kohaliku sotsiaalregistri moodustamine ja pidamine ning sotsiaalregistrist laekuva informatsiooni edastamine Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras;
4) eestkosteasutuse töö korraldamine.

§ 9. Sotsiaalhoolekandega hõlmatus

(1) Vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

(2) Väljaspool oma elukohta viibivale isikule korraldab sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmist valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta viibib, kooskõlastatult isiku elukoha valla- või linnavalitsusega.

(3) Isikule, kelle elukohta ei saa kindlaks määrata, ja välismaalasele, kes ei ole sotsiaalhoolekande subjekt vastavalt käesoleva seaduse § 4 1.–3. lõikes sätestatule, kuid kellele käesolev seadus laieneb välislepinguga ettenähtud korras ja ulatuses, korraldab sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmist see valla- või linnavalitsus, kelle halduspiirkonnas ta abi vajamise ajal asub.

(4) Kinnipidamiskohast vabanenud isikule on sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmise korraldajaks valla- või linnnavalitsus, kelle halduspiirkonnas isik viimati elas, või kui tema perekonnaliikmed vahetasid elukohta, siis nende juurde elama asumisel perekonnaliikmete elukohajärgne valla- või linnavalitsus.

3. peatükk
SOTSIAALTEENUSED

§ 10. Sotsiaalteenused

Sotsiaalteenused on:
1) sotsiaalnõustamine;
2) proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine;
3) koduteenused;
4) eluasemeteenused;
5) hooldamine perekonnas;
6) hooldamine ja rehabilitatsioon hoolekandeasutuses;
7) toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused.

§ 11. Sotsiaalnõustamine

(1) Sotsiaalnõustamine on isikule vajaliku teabe andmine sotsiaalsetest õigustest ja seaduslike huvide kaitsmise võimalustest ning abistamine konkreetsete sotsiaalsete probleemide lahendamisel edaspidise toimetuleku soodustamiseks.

(2) Sotsiaalnõustajaks on selleks tööks eriettevalmistuse saanud hoolekandetöötaja.

(3) Vallas või linnas korraldab sotsiaalnõustamist vastav valla- või linnavalitsus.

§ 12. Proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine

(1) Haiguse, kõrge ea või puude tõttu proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendit vajaval isikul on õigus saada vastav abivahend.

(2) Sotsiaalteenusena antavate proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite loetelu ning nende saamise tingimused ja korra kehtestabSotsiaalministeerium.

§ 13. Koduteenused

(1) Koduteenused on isikule kodustes tingimustes osutatavad teenused, mis aitavad tal harjumuspärases keskkonnas toime tulla.

(2) Koduteenuste loetelu ning nende osutamise tingimused ja korra kehtestavad kohalikud omavalitsusorganid.

§ 14. Eluasemeteenused

(1) Kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluaseme isikule või perekonnale, kes ise ei ole suutelised ja võimelised seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajadusel võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks või varjupaiga kasutamiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu Eesti Vabariigi elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; RT I 1994, 28, 426; 40,653) § 8 2. lõike kohaselt.

(2) Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel.

§ 15. Hooldamine perekonnas

(1) Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu.

(2) Hooldamine perekonnas toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.

§ 16. Hooldamine ja rehabilitatsioon hoolekandeasutuses

(1) Hoolekandeasutus on päevaselt või ööpäevaselt tegutsev asutus, kus viibivatele isikutele tagatakse nende eale ja seisundile vastav hooldamine, sealhulgas ravimine, põetamine, rehabilitatsioon, kasvatamine ja arendamine.

(2) Päevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivate isikute päevase hooldamisega toetatakse nende isikute või perekonnaliikmete iseseisvat toimetulekut.

(3) Ööpäevane hoolekandeasutus on asutus, kus viibivad isikud, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ning kui nende toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega.

§ 17. Hoolekandeasutuste kuuluvus ja juhtimine

(1) Hoolekandeasutused on riigi või kohaliku omavalitsusüksuse asutused või muud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud juriidilised isikud või nende asutused.

(2) Riigi hoolekandeasutusteks võivad olla koolkodud, sotsiaalse rehabilitatsiooni keskused ja erihooldekodud.

(3) Hoolekandeasutuste põhimäärused kinnitab Sotsiaalministeerium.

(4) Hoolekandeasutuse põhikirja kinnitab tema asutaja või omanik.

(5) Hoolekandeasutuse kõrgeimaks organiks on asutuse omaniku poolt moodustatud hoolekogu.

§ 18. Hoolekandeasutuste liigid

(1) Hoolekandeasutused on:
1) päevakeskus – päevast hooldamist osutav asutus;
2) tugikodu – kodus elavatele puuetega isikutele päevast või perioodilist ööpäevast hooldamist osutav asutus;
3) varjupaik – isikutele ajutist ööpäevast abi ja tuge ning kaitset pakkuv asutus;
4) lastekodu – orbudele ja vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele asenduskoduks loodud asutus;
5) noortekodu – lastekodust, hälvikute erikoolist, koolkodust pärit või vanemate hoolitsuseta jäänud üle 15-aastastele noortele elamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus;
6) üldhooldekodu – vanuritele ja puuetega isikutele elamiseks, hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus;
7) koolkodu – puuetega kooliealistele lastele elamiseks, hooldamiseks, arendamiseks ja õpetamiseks loodud asutus;
8) sotsiaalse rehabilitatsiooni keskus – erivajadustega isikutele aktiivseks rehabiliteerimiseks loodud asutus;
9) erihooldekodu – vaimuhaigetele ja raskete vaimsete puuetega isikutele elamiseks, nende hooldamiseks ja rehabilitatsiooniks loodud asutus.

(2) Ööpäevased hoolekandeasutused on üldjuhul eraldi lastele, vanuritele, vaimuhaigetele, vaimsete puuetega täiskasvanutele ja teistele sotsiaalselt mittetoimetulevatele isikutele.

(3) Vajadusel võib valla- või linnavolikogu luua segatüüpi ööpäevaseid hoolekandeasutusi, kus erinevat hooldamist vajavatele isikutele on ette nähtud eraldi osakonnad.

§ 19. Isiku nõusolekuta hooldamine

(1) Isik paigutatakse hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kohtuotsuse alusel järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:
1) isik on vaimuhaige või alkohoolik või narkomaan;
2) hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik;
3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks võimuude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

(2) Taotlus isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamiseks esitatakse kohtule koos taotlusega isiku teovõime piiramiseks või teovõimetuks tunnistamiseks.

(3) Kohtuotsuse alusel võib isiku paigutada hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks. Kui nimetatud tähtaja möödumisel ei ole ära langenud käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaolud, mis tingisid isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise, võib kohus eestkosteasutuse vastava taotluse alusel teha otsuse isiku hoolekandeasutuses hooldamise tähtaja pikendamise kohta ühe aasta kaupa.

(4) Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamine lõpetatakse, kui on ära langenud mõni käesoleva paragrahvi 1. lõikes loetletud asjaoludest. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisel esitatakse kohtule taotlus isiku teovõime taastamise küsimuse läbivaatamiseks.

(5) Hoolekandeasutuse juhataja teatab isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise lõpetamisest otsuse teinud kohtule ja isiku elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.

§ 20. Hoolekandeasutuses viibiva isiku õiguste piiramine

(1) Hoolekandeasutus tagab seal viibivate isikute eraelu puutumatuse, välja arvatud järgmised erandid:
1) hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses ei tohi olla narkootilisi aineid, nende kasutamisega seotud vahendeid või muid elu ja tervist ohustavaid aineid või vahendeid. Nimetatud ainete ja vahendite avastamisel on hoolekandeasutuse töötaja kohustatud need isiku valdusest ära võtma;
2) teabe korral, et hoolekandeasutuses viibiva isiku valduses on või temale adresseeritud posti- või muu saadetis sisaldab käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 loetletud aineid või vahendeid, tuleb isik hoolekandeasutuse juhataja loal läbi otsida või temale adresseeritud posti- või muu saadetis läbi vaadata;
3) õigust vabalt liikuda võib hoolekandeasutuse juhataja või tema asendaja otsuse alusel piirata vaid sel määral, kui see on vajalik isiku järelevalvetuse ärahoidmiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks;
4) hoolekandeasutuses viibiv isik võidakse hoolekandeasutuse juhataja või tema asendaja otsuse alusel eraldada teistest asutuses viibivatest isikutest, kui ta on endale või teistele ohtlik, kuid mitte kauemaks kui 24 tunniks. Eraldatud isik peab olema hoolekandeasutuse töötajate pideva järelevalve all.

(2) Käesolevas paragrahvis ettenähtud piirangute rakendamise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.

§ 21. Toimetulekuks vajalikud muud sotsiaalteenused

Valla- või linnavalitsus võib osutada muid sotsiaalteenuseid. Materiaalse abi andmise tingimused ja korra, samuti annetuste arvelevõtmise, nende üle arvestuse pidamise ja jaotamise korra vallas või linnas kehtestab kohalik omavalitsus.

4. peatükk
SOTSIAALTOETUSED

§ 22. Toimetulekutoetus

(1) Toimetulekutoetust on õigus saada isikul, kelle kuusissetulek on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuvat toimetulekupiiri.

(2) Toimetulekutoetuse määramise aluseks on toetuse taotlejaga abielus või abielulistes suhetes olevate samas eluruumis elavate isikute, nende ülalpidamisel olevate laste ja vanemate või muude üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavate või ühise majapidamisega isikute sissetulek.

(3) Toimetulekutoetust määrab ja maksab valla- või linnavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras riigieelarves selleks sihtotstarbeliselt ettenähtud vahenditest.

§ 23. Täiendavad sotsiaaltoetused

Valla- või linnavalitsus võib määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi järgmiselt:
1) kohaliku omavalitsuse eelarvest – valla- või linnavalitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras;
2) riigieelarvest – Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras;
3) muudest allikatest – raha eraldaja poolt esitatud tingimustel.

5. peatükk
SOTSIAALSETE ERIVAJADUSTEGA INIMESTE KAITSE

§ 24. Laste hoolekanne

(1) Laste hoolekande korraldamiseks ja laste arenguks soodsa keskkonna kujundamiseks valla- või linnavalitsus:
1) toetab last ja lapsi kasvatavaid isikuid, tehes koostööd perekonnaliikmete ja teiste isikutega ning asjaomaste asutustega;
2) töötab välja ja viib ellu lapsi arendavaid ja kaitsvaid sihtprogramme ja projekte;
3) vajaduse korral määrab lapsele või last kasvatavale isikule tugiisiku või -perekonna;
4) korraldab lapse eestkostet;
5) aitab korraldada lapsendamist.

(2) Kaasabi osutamiseks lastele, lastega perekondadele ja teistele lapsi kasvatavatele isikutele luuakse maakonna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnas ning vastavalt vajadusele valla- ja linnavalitsuses lastekaitseametniku ametikohad. Valla- või linnavalitsuse juurde moodustatakse vajadusel nõuandva organina laste hoolekande komisjon.

§ 25. Lapse eraldamine kodust ja perekonnast

(1) Lapse võib sotsiaalteenuse ja muu abi osutamiseks eraldada kodust ja perekonnast ainult järgmiste asjaolude üheaegsel esinemisel:
1) puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu, tervist või arengut või kui laps ise oma käitumisega seab ohtu oma elu, tervise või arengu;
2) perekonna ja lapse suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik;
3) lapse eraldamine perekonnast toimub lapse huvides.

(2) Kodust ja perekonnast eraldatud lapse edasise elukoha, hooldamise ja kasvatamise korraldab valla- või linnavalitsus. Lapse vanemal, võõrasvanemal, kasuvanemal või eestkostjal on õigus kaitsta lapse huvisid vastavalt perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326) sätestatud korrale.

(3) Ühest perekonnast pärit õed ja vennad tuleb jätta kodust ja perekonnast eraldamisel kokku, välja arvatud, kui see on vastuolus laste huvidega.

(4) Kodust ja perekonnast eraldi paigutatud lapsel on õigus saada teavet oma päritolu, eraldamise põhjuste ja tema tulevikku puudutavate küsimuste kohta.

(5) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes toodud asjaolu äralangemisel aidatakse laps koju ja perekonda tagasi.

(6) Valla- või linnavalitsus osutab vajadusel abi perekonnale, kellelt laps on ära võetud, et aidata luua eeldusi lapse tagasipöördumiseks perekonda.

(7) Lapse paigutamisel hooldamisele väljapoole kohaliku omavalitsuse halduspiirkonda hoolitseb valla- või linnavalitsus tema sidemete säilimise eest endise kodukohaga, loob lapsele tingimused sinna tagasitulekuks ja aitab kaasa tema elluastumisele.

§ 26. Puuetega isikute sotsiaalhoolekanne

Puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamiseks, nende aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus ja iseseisvaks toimetulekuks valla- või linnavalitsus:
1) loob võimalused puudest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks ravi, rehabilitatsiooni, õpetuse ja tõlketeenustega;
2) loob koostöös pädevate riigiorganitega võimalused puuetega inimeste konkurentsivõimet tõstvaks kutseõpetuseks;
3) sobitab koostöös pädevate riigiorganitega töökohti ja loob rakenduskeskusi;
4) korraldab invatransporti;
5) tagab puuetega inimestele juurdepääsu üldkasutatavatesse hoonetesse;
6) määrab vajadusel tugiisiku või isikliku abistaja;
7) korraldab eestkostet ning seab hoolduse.

§ 27. Vanurite sotsiaalhoolekanne

(1) Vanurite toimetulekule kaasaaitamiseks neile harjumuspärases keskkonnas ning teiste inimestega võrdväärseks eluks valla- või linnavalitsus:
1) loob võimalused odavamaks toitlustamiseks;
2) tagab osutatavate teenuste kohta informatsiooni kättesaadavuse ja loob võimalused sotsiaalteenuste kasutamiseks;
3) loob võimalused suhtlemiseks ja huvialaseks tegevuseks;
4) tagab hoolekandeasutustes elavatele vanuritele turvalisuse, iseseisvuse, nende eraelu austamise ja võimaluse osaleda nende elukeskkonda ja tulevikku puudutavate otsuste tegemisel.

§ 28. Kinnipidamiskohast vabanenute ja teiste sotsiaalabi vajavate isikute sotsiaalhoolekanne

Kinnipidamiskohast vabanenutele ja teistele sotsiaalabi vajavatele isikutele osutatakse vastavalt nende vajadustele käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalteenuseid või antakse sotsiaaltoetusi, samuti osutatakse abi töö leidmisel, määratakse tugiisik, vajadusel luuakse varjupaigad.

6. peatükk
ASJAAJAMISE KORD

§ 29. Abi osutamine asjaajamise algatamisel

Isiku pöördumisel valla- või linnavalitsuse poole on viimane kohustatud:
1) andma teavet asjaajamise kohta;
2) vajadusel suunama pädeva ametiasutuse või -isiku poole;
3) andma võimaluse puudulikult esitatud taotluse juurde täiendavate dokumentide esitamiseks.

§ 30. Andmete esitamine

(1) Isik esitab valla- või linnavalitsusele andmed, mis on vajalikud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi saamiseks.

(2) Sotsiaalhoolekandeametnikul on õigus saada isiku kohta talle abi andmiseks vajalikke täiendavaid andmeid teistelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt, kui nende andmete avaldamine ei ole seadusega keelatud.

§ 31. Isiku arvamuse ärakuulamine

(1) Sotsiaalhoolekannet puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata isiku arvamus. Lapse arvamuse väljaselgitamisel juhindutakse Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (RT 1992, 28, 370) § 27 2. ja 3. lõike ning perekonnaseaduse sätetest.

(2) Last, eestkostetavat või hooldatavat puudutava küsimuse lahendamisel tuleb ära kuulata vanema ja kasuvanema, eestkostja või hooldaja arvamus.

(3) Sotsiaalhoolekannet puudutav küsimus võidakse lahendada käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes nimetatud isikuid ära kuulamata, kui see ei ole lahendamiseks vajalik või kui lahendamist ei või selle kiireloomulisuse tõttu edasi lükata.

§ 32. Isiku tahte arvestamine

(1) Sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestatakse isiku tahet, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 19, 20 ja 25 sätestatud juhud.

(2) Last puudutava küsimuse lahendamisel tuleb arvestada vanema, vanema puudumisel kasuvanema või eestkostja tahet, samuti 10-aastaseks saanud lapse enda tahet. Lapse eraldamisel kodust ja perekonnast tuleb arvestada ka noorema kui 10-aastase lapse tahet, kui tema arengutase võimaldab tema tahte arvestamist.

§ 33. Otsuse tegemine ja põhjendamine

(1) Otsuse sotsiaalteenuse, sotsiaaltoetuse või muu abi andmise või sellest keeldumise kohta teeb valla- või linnavalitsuse ametnik vastavalt oma pädevusele. Sotsiaalhoolekannet taotleva isiku nõudmisel otsustab küsimuse valla- või linnavalitsuse vastav komisjon. Viimase otsusega mittenõustumisel on õigus pöörduda valla- või linnavalitsuse poole ning kui valla- või linnavalitsuse otsus ei rahulda, siis kohtusse käesoleva seaduse §-s 47 ettenähtud korras.

(2) Otsus peab olema põhjendatud, tuginema selle tegemise aluseks olnud tehioludele ning seadustele ja muudele õigusaktidele.

§ 34. Otsuse teatamine

Otsus tehakse asjaosalisele isikule teatavaks isiku vanust ja arengutaset arvestaval ja talle arusaadaval viisil.

§ 35. Õigus saada teavet sotsiaalhoolekandealaste dokumentide kohta

(1) Isikul on õigus saada teavet hoolekandetöötaja valduses olevatest, samuti sotsiaalhoolekandeasutuses olevatest tema kohta käivatest dokumentidest.

(2) Hoolekandetöötajal on õigus keelduda käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud teabe andmisest, kui see on vastuolus sotsiaalhoolekannet saava isiku huvidega.

§ 36. Saladuse pidamise kohustus

Hoolekandetöötaja võib avaldada andmeid sotsiaalhoolekannet saava isiku või perekonna kohta ainult juhul, kui nende avaldamata jätmine ohustab teise isiku elu või tervist või kui andmed on seotud kuriteo toimepanemisega.

§ 37. Abivajadusest teatamise kohustus

Abi vajava isiku perekonnaliikmed, kohtunik, politseinik, prokurör, ravi- või haridusasutuse juht või muu ametiisik on kohustatud teatama sotsiaalhoolekannet vajavast isikust või perekonnast isiku või perekonna elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele.

§ 38. Sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteedi tagamine

Maavalitsus kontrollib tema halduspiirkonnas osutatavate sotsiaalteenuste ja muu abi kvaliteeti. Puuduste ilmnemisel võib maavalitsus teha ettepaneku tegevuslitsentsi omava teenuste osutaja tegevuslitsentsi peatamiseks või tühistamiseks ning vastava lepingu täitmise peatamiseks või lõpetamiseks.

§ 39. Politsei kohustus osutada vajaduse korral abi

Politsei on kohustatud osutama vajaduse korral hoolekandetöötajale abi isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks.

7. peatükk
SOTSIAALHOOLEKANDE FINANTSEERIMINE, SOTSIAALHOOLEKANDE KULUDE HÜVITAMINE

§ 40. Sotsiaalhoolekande finantseerimine

Sotsiaalhoolekannet finantseeritakse:
1) kohalike omavalitsuste eelarvetest;
2) riigieelarvest;
3) vabatahtlikult sotsiaalhoolekandega tegelevate juriidiliste ja füüsiliste isikute vahenditest;
4) muudest vahenditest.

§ 41. Finantseerimine kohaliku omavalitsuse eelarvest

Kohaliku omavalitsuse eelarvest kaetakse omavalitsusüksuse sotsiaalhoolekandekulud, mida ei finantseerita riigieelarvest vastavalt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatule.

§ 42. Finantseerimine riigieelarvest

(1) Sotsiaalhoolekandekulude riikliku finantseerimise maht määratakse kindlaks vastava eelarveaasta riigieelarve seadusega.

(2) Riigieelarvest kaetakse riigi sotsiaalhoolekande juhtimise kulud, riiklike sotsiaalprogrammide ja -projektide kulud, riiklikku sotsiaalhoolekannet osutavate asutuste ülalpidamiskulud, riiklike sotsiaaltoetuste kulud, muude riiklike sotsiaalhoolekande ülesannete täitmise ja ürituste kulud ning käesoleva seaduse § 9 3. lõikes loetletud isikute sotsiaalhoolekandekulud.

(3) Riigieelarvest eraldatakse rahalisi vahendeid omavalitsusüksuse eelarvesse sotsiaalhoolekandekuludeks ja omavalitsusüksusele üleantavate sellealaste ülesannete täitmiseks vastavalt seadusele.

(4) Kohalik omavalitsus annab aru riigieelarvest eraldatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes ettenähtud rahaliste vahendite kasutamisest Sotsiaalministeeriumi poolt kehtestatud korras.

§ 43. Juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt sotsiaalhoolekandeks tehtud kulude katmine

(1) Juriidilised ja füüsilised isikud, kes tegelevad sotsiaalhoolekandega vabatahtlikult, katavad nende poolt tehtud sotsiaalhoolekandekulud omavahendite arvelt.

(2) Sotsiaalministeerium, maavanem ja valla- või linnavalitsus võivad sõlmida lepinguid sotsiaalhoolekandeks käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud juriidiliste ja füüsiliste isikutega, samuti teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega ning eraldada neile rahalisi ja materiaalseid vahendeid sotsiaalhoolekandega seotud kulude katteks.

§ 44. Muud finantseerimisallikad

(1) Sotsiaalhoolekande finantseerimiseks võidakse kasutada mitmesuguste fondide, sihtkapitalide, samuti mittetulunduslikust tegevusest, annetustest ja sponsorlusest laekunud vahendeid ning sotsiaalteenuseid või muud abi taotleva isiku vahendeid.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vahendid peavad olema arvele võetud, nende kasutamise üle tuleb pidada arvestust ning vastaval riigiorganil ja valla- või linnavalitsusel on õigus nende kasutamist kontrollida.

§ 45. Sotsiaalteenuste eest võetav tasu

(1) Isikult võib võtta temale või tema perekonnale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Võetav tasu oleneb teenuse mahust, maksumusest ja teenust saava isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. Isikult sotsiaalteenuse eest tasu võtmise otsustab teenust osutav või teenuse eest tasuv asutus.

(2) Sotsiaalteenuste eest võetava tasu piirmäärad ja laekumise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.

§ 46. Sotsiaalhoolekandekulude hüvitamine

(1) Sotsiaalteenuse või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest.

(2) Sotsiaalhoolekandekulude hüvitamise korra kehtestab Sotsiaalministeerium.

8. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 47. Vaidluste lahendamise kord

(1) Kaebused käesolevast seadusest tulenevate õiguste rikkumise, ebaõige tegevuse või otsuse peale esitatakse kohtule ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.

(2) Teadlikult valeandmeid esitanud isikult nõutakse sotsiaalhoolekande korras saadu tagasi kohtu korras.

§ 48. Rakendamine

(1) Sotsiaalhoolekande seadus jõustub 1995. aasta 1. aprillil.

(2) Seaduses ettenähtud sotsiaalhoolekannet teostatakse riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest ning muudest allikatest eraldatavate rahaliste vahendite ulatuses.

(3) Riigi poolt osutatava sotsiaalhoolekande üleandmine kohalikele omavalitsustele toimub järk-järgult, suunates samal ajal sinna vahendid valla- ja linnaeelarve seaduse (RT I 1993, 42, 615) ja valla- ja linnaeelarve ning riigieelarve vahekorra seaduse (RT I 1993, 58, 802; 79, 1187; 1994, 10, 132) sätete kohaselt.

(4) Enne käesoleva seaduse jõustumist vastuvõetud ja kehtivates õigusaktides kasutatud mõistet «sotsiaalhooldus» rakendatakse alates 1995. aasta 1. aprillist mõiste «sotsiaalhoolekanne» tähenduses.