Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon
Vastu võetud 22.05.1969
VAREM AVALDATUD DOKUMENDI TÕLKE UUS REDAKTSIOON
Välisministeerium esitas Riigi Teatajas avaldamiseks «Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni» (RT II 1993, 13/14, 16) tõlke uue redaktsiooni.
Konventsiooni osalisriigid,
arvestades lepingute suurt tähtsust rahvusvaheliste suhete ajaloos;
tunnistades lepingute üha kasvavat tähtsust rahvusvahelise õiguse allikana ning erineva riigi- ja ühiskonnakorraga rahvaste rahumeelse koostöö arendamise vahendina;
nentides, et vaba kokkuleppe, hea usu ja pacta sunt servanda põhimõte on üleüldiselt tunnustatud;
kinnitades, et lepinguid puudutavaid vaidlusi nagu ka muid rahvusvahelisi vaidlusi tuleb lahendada rahumeelselt ning kooskõlas õigluse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega;
meenutades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvaste otsustavust luua õigluse saavutamiseks ja lepingutest tulenevate kohustuste järgimiseks vajalikud tingimused;
pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, nagu rahvaste võrdõiguslikkus ja enesemääramine, kõigi riikide suveräänne võrdsus ja sõltumatus, riikide siseasjadesse mittesekkumine, jõu kasutamise või sellega ähvardamise keeld ning inimõiguste ja põhivabaduste üleüldine austamine ja järgimine;
uskudes, et konventsiooniga saavutatud lepinguõiguse kodifitseerimine ja areng soodustavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sätestatud eesmärkide saavutamist, nimelt rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamist, rahvaste sõbralike suhete arengut ning nende koostööd;
kinnitades, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes kohaldatakse endiselt rahvusvahelise tavaõiguse norme,
on kokku leppinud järgmises.
I osa
SISSEJUHATUS
Artikkel 1. Konventsiooni kohaldamisala
Konventsiooni kohaldatakse riikidevaheliste lepingute suhtes.
Artikkel 2. Mõisted
1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) leping
– rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja
mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, olenemata sellest, kas
selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud
dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest;
b) ratifitseerimine,
heakskiitmine või ühinemine – rahvusvaheline akt,
millega riik väljendab rahvusvahelisel tasandil oma nõusolekut lepingu
siduvuse kohta;
c) volikiri – riigi pädeva asutuse väljastatud
dokument, millega määratakse üks või mitu isikut esindama seda riiki
lepingu üle peetavatel läbirääkimistel, lepingu teksti vastuvõtmisel või
selle autentsuse kinnitamisel, selle riigi nõusoleku väljendamisel
lepingu siduvuse kohta või lepingut puudutava muu toimingu tegemisel;
d)
reservatsioon – mis tahes sõnastuses ja mis tahes nimetusega
ühepoolne avaldus, mille riik on teinud lepingule allakirjutamisel,
selle ratifitseerimisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel ja
millega ta soovib välistada või muuta lepingu teatavate sätete õigusmõju
nende kohaldamisel enda suhtes;
e) läbirääkimistel osalenud riik
– riik, kes võttis osa lepingu teksti koostamisest ja vastuvõtmisest;
f)
lepinguosaline riik – riik, kes on nõustunud lepingu siduvusega,
olenemata sellest, kas leping on jõustunud või mitte;
g) osalisriik
– riik, kes on nõustunud lepingu siduvusega ning kelle suhtes leping on
jõus;
h) kolmas riik – riik, kes ei ole lepingu
osalisriik;
i) rahvusvaheline organisatsioon –
valitsustevaheline organisatsioon.
2. Konventsioonis kasutatavate mõistete määratlemine lõikes 1 ei piira nende mõistete kasutamist ega neile tähenduse andmist riigisiseses õiguses.
Artikkel 3. Konventsiooni kohaldamisalast välja jäävad rahvusvahelised kokkulepped
Asjaolu, et konventsiooni ei kohaldata selliste rahvusvaheliste
kokkulepete suhtes, mille on sõlminud riigid ja rahvusvahelise õiguse
muud subjektid või rahvusvahelise õiguse muud subjektid omavahel, või
mis ei ole sõlmitud kirjalikult, ei mõjuta:
a) selliste
kokkulepete õigusjõudu;
b) konventsiooni selliste normide
kohaldamist, mis kehtivad nende kokkulepete suhtes rahvusvahelise õiguse
järgi konventsioonist olenemata;
c) konventsiooni kohaldamist
riikidevahelistes suhetes selliste rahvusvaheliste kokkulepete alusel,
mille osalised on ka rahvusvahelise õiguse muud subjektid.
Artikkel 4. Konventsiooni tagasiulatuva jõu puudumine
Ilma et see piiraks konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad lepingute suhtes rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata, kohaldatakse konventsiooni ainuüksi nende lepingute suhtes, mille riigid on sõlminud pärast selle jõustumist enda suhtes.
Artikkel 5. Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamislepingud ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud lepingud
Konventsiooni kohaldatakse mis tahes lepingu suhtes, mis on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisdokument, ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud mis tahes lepingu suhtes, ilma et see piiraks selle organisatsiooni asjaomaseid eeskirju.
II osa
LEPINGUTE SÕLMIMINE JA JÕUSTUMINE
1. jagu
Lepingute sõlmimine
Artikkel 6. Riikide võime sõlmida lepinguid
Igal riigil on õigus- ja teovõime sõlmida lepinguid.
Artikkel 7. Volikiri
1. Isik loetakse riigi esindajaks lepingu teksti vastuvõtmisel, selle
autentsuse kinnitamisel või riigi nõusoleku väljendamisel lepingu
siduvuse kohta, kui:
a) ta esitab asjakohase volikirja või
b)
asjaomaste riikide praktikast või muudest asjaoludest ilmneb, et nad
kavatsesid käsitada sellist isikut neil eesmärkidel riigi esindajana ja
mitte nõuda volikirja esitamist.
2. Ametikoha järgi ja volikirja esitamise vajaduseta loetakse riigi
esindajaks järgmised isikud:
a) riigipea, valitsusjuht ja
välisminister – kõigi lepingu sõlmimist puudutavate toimingute tegemisel;
b)
diplomaatilise esinduse juht – lähetajariigi ja asukohariigi vahelise
lepingu teksti vastuvõtmisel;
c) riigi akrediteeritud esindaja
rahvusvahelisel konverentsil, rahvusvahelises organisatsioonis või selle
organis – lepingu teksti vastuvõtmisel sellisel konverentsil, sellises
organisatsioonis või selle organis.
Artikkel 8. Volituseta tehtud toimingu kinnitamine
Lepingu sõlmimist puudutaval toimingul, mille on teinud isik, keda ei saa artikli 7 alusel lugeda volitatuks sel eesmärgil riiki esindama, ei ole õigusmõju, kui riik ei ole seda hiljem kinnitanud.
Artikkel 9. Teksti vastuvõtmine
1. Lepingu tekst võetakse vastu kõigi riikide nõusolekul, kes võtsid osa selle koostamisest, välja arvatud lõikes 2 ettenähtud juhud.
2. Lepingu tekst võetakse rahvusvahelisel konverentsil vastu kohalviibivate ja hääletavate riikide kahekolmandikulise häälteenamusega, välja arvatud juhul, kui samasuguse häälteenamusega otsustatakse teisiti.
Artikkel 10. Teksti autentsuse kinnitamine
Lepingu tekst muutub autentseks ja lõplikuks, kui:
a) järgitakse
tekstis ette nähtud või teksti koostamises osalenud riikide vahel
kokkulepitud menetlust või
b) sellise menetluse puudumise korral
nende riikide esindajad kirjutavad lepingu tekstile alla, kirjutavad
alla ad referendum või parafeerivad lepingu teksti või
konverentsi lõppakti, mis seda teksti sisaldab.
Artikkel 11. Viisid väljendada nõusolekut lepingu siduvuse kohta
Riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta võib väljendada lepingule allakirjutamisega, lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega, lepingu ratifitseerimisega, heakskiitmisega, sellega ühinemisega või muul kokkulepitud viisil.
Artikkel 12. Allakirjutamisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta
1. Lepingule allakirjutamisega riigi esindaja poolt väljendatakse riigi
nõusolekut lepingu siduvuse kohta, kui:
a) lepingus on
ette nähtud, et allakirjutamisel on niisugune jõud;
b) muul
viisil tehakse kindlaks, et läbirääkimistel osalenud riigid on
allakirjutamise niisuguses jõus kokku leppinud, või
c)
riigi kavatsus anda allakirjutamisele niisugune jõud tuleneb tema
esindaja volikirjast või kui seda väljendati läbirääkimiste ajal.
2. Lõike 1 kohaldamisel tähendab:
a) teksti parafeerimine
lepingule allakirjutamist sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et
läbirääkimistel osalenud riigid on nii kokku leppinud;
b)
riigi esindaja poolt lepingule ad referendum allakirjutamine
lõplikku lepingu allakirjutamist, kui see riik seda kinnitab.
Artikkel 13. Lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta
Lepingut moodustavate dokumentide vahetamine riikide vahel väljendab
nende nõusolekut sellise lepingu siduvuse kohta, kui:
a)
dokumentides on ette nähtud, et nende vahetamisel on niisugune jõud või
b)
muul viisil on kindlaks tehtud, et riigid on dokumentide vahetamise
niisuguses jõus kokku leppinud.
Artikkel 14. Ratifitseerimise või heakskiitmisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta
1. Riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta väljendatakse
ratifitseerimisega, kui:
a) lepingus on ette nähtud, et nõusolekut
väljendatakse ratifitseerimisega;
b) on muul viisil kindlaks
tehtud, et läbirääkimistel osalenud riigid on ratifitseerimise nõudes
kokku leppinud;
c) riigi esindaja on lepingule alla kirjutanud
ratifitseerimistingimusega või
d) riigi kavatsus kirjutada
lepingule alla ratifitseerimistingimusega tuleneb tema esindaja
volikirjast või kui seda väljendati läbirääkimiste ajal.
2. Heakskiitmisega väljendatakse riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta samasugustel tingimustel, mida kohaldatakse ratifitseerimise suhtes.
Artikkel 15. Ühinemisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta
Ühinemisega väljendatakse riigi nõusolekut temal lepingu siduvuse kohta,
kui:
a) lepingus on ette nähtud, et nõusolekut võib väljendada
ühinemisega;
b) muul viisil on kindlaks tehtud, et
läbirääkimistel osalenud riigid on kokku leppinud, et nõusolekut võib
väljendada ühinemisega;
c) kõik osalisriigid on hiljem
kokku leppinud, et nõusolekut võib väljendada ühinemisega.
Artikkel 16. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- ja ühinemiskirjade vahetamine või hoiuleandmine
Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, väljendatakse ratifitseerimis-,
heakskiitmis- ja ühinemiskirjaga riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta:
a)
nende vahetamisest lepinguosaliste riikide vahel;
b) hoiulevõtjale
hoiuleandmisest või
c) nendest lepinguosalistele riikidele või
hoiulevõtjale teatamisest, kui nii on kokku lepitud.
Artikkel 17. Nõusolek lepingu osa siduvuse kohta ja sätete valik
1. Ilma et see piiraks artiklite 19–23 kohaldamist, kehtib riigi nõusolek lepingu osa siduvuse kohta ainult juhul, kui see on lubatud lepinguga või kui sellega on nõus teised lepinguosalised riigid.
2. Riigi nõusolek sellise lepingu siduvuse kohta, mis lubab sätete valimist, kehtib ainult juhul, kui on selgelt osutatud, millise sätte kohta nõusolek käib.
Artikkel 18. Kohustus hoiduda lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest kuni lepingu jõustumiseni
Riik on kohustatud hoiduma lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus
olevatest toimingutest, kui:
a) ta on lepingule alla kirjutanud või
vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimis- või
heakskiitmistingimusega – selle ajani, mil ta väljendab selgelt oma
kavatsust mitte saada selle lepingu osalisriigiks – või
b)
ta on väljendanud nõusolekut lepingu siduvuse kohta – kuni lepingu
jõustumiseni ja seejuures tingimusel, et jõustumine ei veni ülemäära
pikale.
2. jagu
Reservatsioonid
Artikkel 19. Reservatsioonide tegemine
Riik võib lepingule alla kirjutades, seda ratifitseerides, heaks kiites
või sellega ühinedes teha reservatsiooni, välja arvatud juhul, kui:
a)
reservatsioon on lepinguga keelatud;
b) lepingus on ette nähtud, et
võib teha ainult teatavaid reservatsioone, mille hulka käsitletav
reservatsioon ei kuulu või
c) punktides a ja b nimetamata
juhtudel on reservatsioon vastuolus lepingu mõtte ja eesmärgiga.
Artikkel 20. Reservatsioonide heakskiitmine ja nende kohta esitatud vastuväited
1. Lepinguga sõnaselgelt lubatud reservatsiooni ei pea teised lepinguosalised riigid heaks kiitma, välja arvatud juhul, kui leping seda nõuab.
2. Kui läbirääkimistel osalenud riikide piiratud arvust ning lepingu mõttest ja eesmärgist ilmneb, et oluline tingimus riigi nõusolekuks lepingu siduvusega on, et kõik osalisriigid kohaldaksid kogu lepingut, peavad kõik osalisriigid selle lepingu suhtes tehtud reservatsiooni heaks kiitma.
3. Juhul kui leping on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisdokument ja kui selles ei ole ette nähtud teisiti, peab selle suhtes tehtud reservatsiooni heaks kiitma organisatsiooni pädev organ.
4. Juhtudel, mis ei kuulu eelmiste lõigete alla, ja kui lepingus ei ole
ette nähtud teisiti:
a) tähendab reservatsiooni heakskiitmine
teise lepinguosalise riigi poolt, et reservatsiooni teinud riik on
reservatsiooni heakskiitnud riigi suhtes selle lepingu osalisriik, kui
leping on jõus, või kui see jõustub nende riikide suhtes;
b)
ei takista reservatsiooni kohta esitatud vastuväide lepingu jõustumist
reservatsiooni teinud riigi ja vastuväite esitanud riigi vahel, kui
vastuväite esitanud riik ei teata selgelt vastupidisest kavatsusest;
c)
toiming, mis väljendab riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta ja mis
sisaldab reservatsiooni, kehtib niipea, kui vähemalt üks teistest
lepinguosalistest riikidest kiidab reservatsiooni heaks.
5. Lõigete 2 ja 4 kohaldamisel ja kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, loetakse, et riik on reservatsiooni heaks kiitnud, kui ta ei esita vastuväidet kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul pärast talle sellisest reservatsioonist teatamist, või kuni selle kuupäevani, mil ta väljendas oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta, olenevalt sellest, kumb nendest kuupäevadest on hilisem.
Artikkel 21. Reservatsioonide ja nende kohta esitatud vastuväidete õigusmõju
1. Arvestades artikleid 19, 20 ja 23, muudab teise osalisriigi suhtes
tehtud reservatsioon:
a) reservatsiooni teinud riigi suhetes teise
osalisriigiga reservatsiooni ulatuses lepingu neid sätteid, mille kohta
käib reservatsioon, ja
b) nimetatutud sätteid samas ulatuses
teise osalisriigi suhetes reservatsiooni teinud riigiga.
2. Reservatsioon ei muuda lepingu sätteid teiste osalisriikide omavahelistes suhetes.
3. Kui reservatsiooni kohta vastuväite esitanud riik ei ole olnud vastu lepingu jõustumisele enda ja reservatsiooni teinud riigi vahel, ei kohaldata sätteid, mille kohta käib reservatsioon, nende kahe riigi vahel sellise reservatsiooni ulatuses.
Artikkel 22. Reservatsioonide ja nende kohta esitatud vastuväidete tagasivõtmine
1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, võib reservatsiooni millal tahes tagasi võtta ja selleks ei ole vaja reservatsiooni heakskiitnud riikide nõusolekut.
2. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, võib reservatsiooni kohta esitatud vastuväite millal tahes tagasi võtta.
3. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti ja ka muul viisil ei ole
teisiti kokku lepitud:
a) jõustub reservatsiooni tagasivõtmine teise
lepinguosalise riigi suhtes siis, kui teine riik on sellekohase teate
kätte saanud;
b) jõustub reservatsiooni kohta esitatud
vastuväite tagasivõtmine siis, kui reservatsiooni teinud riik on
sellekohase teate kätte saanud.
Artikkel 23. Reservatsioone puudutav menetlus
1. Reservatsioon, reservatsiooni sõnaselge heakskiit ja vastuväide reservatsiooni kohta peavad olema tehtud kirjalikult ning neist tuleb teatada lepinguosalistele riikidele ja teistele riikidele, kellel on õigus saada lepingu osalisriigiks.
2. Kui reservatsioon on tehtud sellisele lepingule allakirjutamisel, mis tuleb ratifitseerida või heaks kiita, peab reservatsiooni teinud riik ajal, mil ta väljendab nõusolekut lepingu siduvuse kohta, reservatsiooni ametlikult kinnitama. Sellisel juhul loetakse reservatsioon tehtuks selle kinnitamise päeval.
3. Reservatsiooni sõnaselget heakskiitu ega vastuväidet selle kohta, mis on antud või esitatud enne reservatsiooni kinnitamist, ei ole vaja kinnitada.
4. Reservatsioon või reservatsiooni kohta esitatud vastuväide tuleb tagasi võtta kirjalikult.
3. jagu
Lepingute jõustumine ja nende ajutine kohaldamine
Artikkel 24. Jõustumine
1. Leping jõustub sellises korras ja sel kuupäeval, mis on ette nähtud lepingus endas või nagu on kokku leppinud läbirääkimistel osalenud riigid.
2. Sellise sätte või kokkuleppe puudumise korral jõustub leping niipea, kui kõik läbirääkimistel osalenud riigid on väljendanud oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta.
3. Kui riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta väljendatakse pärast lepingu jõustumise kuupäeva, jõustub leping selle riigi suhtes sellel kuupäeval, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
4. Lepingu sätteid, mis reguleerivad selle teksti autentsuse kinnitamist, riikide nõusoleku väljendamist lepingu siduvuse kohta, lepingu jõustumise korda või kuupäeva, reservatsioone, hoiulevõtja ülesandeid ja muid küsimusi, mis paratamatult tekivad enne lepingu jõustumist, kohaldatakse alates lepingu teksti vastuvõtmisest.
Artikkel 25. Ajutine kohaldamine
1. Lepingut või lepingu osa kohaldatakse ajutiselt enne lepingu
jõustumist, kui:
a) see on ette nähtud lepingus endas või
b)
läbirääkimistel osalenud riigid on selles muul viisil kokku leppinud.
2. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti või kui läbirääkimistel osalenud riigid ei ole kokku leppinud teisiti, lõpetatakse lepingu või selle osa ajutine kohaldamine riigi suhtes siis, kui see riik teatab teistele riikidele, kelle vahel lepingut ajutiselt kohaldatakse, oma kavatsusest mitte saada lepingu osalisriigiks.
III osa
LEPINGUTE JÄRGIMINE, KOHALDAMINE JA TÕLGENDAMINE
1. jagu
Lepingute järgimine
Artikkel 26. Pacta sunt servanda
Iga jõustunud leping on tema osalisriikidele kohustuslik ja nad peavad seda heas usus täitma.
Artikkel 27. Riigisisene õigus ja lepingute järgimine
Osalisriik ei tohi viidata oma riigisisesele õigusele lepingu täitmatajätmise õigustusena. See norm ei piira artikli 46 kohaldamist.
2. jagu
Lepingute kohaldamine
Artikkel 28. Lepingu tagasiulatuva jõu puudumine
Kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, ei ole lepingu sätted osalisriikidele kohustuslikud toimingu või asjaolu suhtes, mis leidis aset enne lepingu nimetatud osalisriigi suhtes jõustumise kuupäeva, või olukorra suhtes, mis lakkas olemast enne seda kuupäeva.
Artikkel 29. Lepingu territoriaalne kohaldamisala
Kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on leping kohustuslik igale osalisriigile kogu tema territooriumil.
Artikkel 30. Samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine
1. Järgides Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklit 103, määratakse samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute osalisriikide õigused ja kohustused kindlaks kooskõlas järgmiste lõigetega.
2. Kui lepingus on sätestatud, et selle kohaldamisel tuleb arvestada eelnevat või järgnevat lepingut või et seda ei loeta sellise lepinguga kokkusobimatuks, lähtutakse sellest teisest lepingust.
3. Kui kõik eelneva lepingu osalisriigid on samuti järgneva lepingu osalisriikideks, kuid eelnev leping ei ole artikli 59 kohaselt lõppenud ega peatunud, kohaldatakse ainult eelneva lepingu neid sätteid, mis sobivad kokku järgneva lepingu sätetega.
4. Kui eelneva lepingu kõik osalisriigid ei ole järgneva lepingu
osalisriikideks:
a) kohaldatakse mõlema lepingu osalisriikide suhetes
sama normi mis lõikes 3;
b) reguleerib mõlema lepingu
osalisriigi suhetes ainult ühe lepingu osalisriigiga nende
vastastikuseid õigusi ja kohustusi see leping, mille osalisriigid on
mõlemad riigid.
5. Ilma et see piiraks artiklit 41, kohaldatakse lõiget 4 mis tahes küsimuses lepingu lõpetamise või peatamise kohta artikli 60 kohaselt või mis tahes küsimuses selle riigi vastutuse kohta, mis võib tekkida sellise lepingu sõlmimise või kohaldamise tulemusena, mille sätted on vastuolus selle riigi kohustustega teise riigi vastu muu lepingu järgi.
3. jagu
Lepingute tõlgendamine
Artikkel 31. Tõlgendamise üldnorm
1. Lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.
2. Lepingu tõlgendamisel hõlmab kontekst peale teksti, kaasa arvatud
preambul ja lisad:
a) lepingu juurde kuuluva kokkuleppe, mis on
saavutatud kõigi osalisriikide vahel seoses lepingu sõlmimisega;
b)
dokumendi, mille on koostanud üks või mitu osalisriiki seoses lepingu
sõlmimisega ja mille teised osalisriigid on heaks kiitnud lepinguga
seotud dokumendina.
3. Rööbiti kontekstiga võetakse arvesse:
a)
osalisriikide järgnevat kokkulepet lepingu tõlgendamise või selle
kohaldamise kohta;
b) lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis
kehtestab osalisriikide kokkuleppe selle tõlgendamise suhtes;
c)
rahvusvahelise õiguse asjaomaseid norme, mida kohaldatakse osalisriikide
suhetes.
4. Eritähendus antakse terminile sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et osalisriikidel oli selline kavatsus.
Artikkel 32. Tõlgendamise lisavahendid
Tõlgendamise lisavahendeid, sealhulgas lepingu ettevalmistusmaterjale ja
lepingu sõlmimise asjaolusid, võib kasutada, et kinnitada artikli 31
kohaldamisest tulenevat tähendust või määrata kindlaks tähendus, mil
tõlgendamine artikli 31 kohaselt:
a) jätab tähenduse
kahemõtteliseks või ebaselgeks või
b) viib
tulemusteni, mis on ilmselt absurdsed või ebamõistlikud.
Artikkel 33. Kahes või enamas keeles autentsete lepingute tõlgendamine
1. Kui lepingu autentsus on kinnitatud kahes või enamas keeles, on tekstidel igas keeles võrdne jõud, kui lepinguga ei ole ette nähtud ega osalisriigid ei ole kokku leppinud, et tõlgenduserinevuse korral võetakse aluseks üks konkreetne tekst.
2. Lepingu tekst muus keeles kui need, milles oli kinnitatud tekstide autentsus, loetakse autentseks ainult sel juhul, kui see on ette nähtud lepinguga või kui osalisriigid on selles kokku leppinud.
3. Eeldatakse, et lepingu terminitel on igas autentses tekstis ühesugune tähendus.
4. Kui autentsete tekstide võrdlemisel ilmneb tõlgenduserinevus, mida ei saa artiklite 31 ja 32 kohaldamisega kõrvaldada, antakse tekstile see tähendus, mis lepingu mõtet ja eesmärki arvestades ühitab need tekstid kõige paremini; see ei kehti juhul, kui lõike 1 kohaselt võetakse tõlgenduserinevuste korral aluseks üks konkreetne tekst.
4. jagu
Lepingud ja kolmandad riigid
Artikkel 34. Kolmandaid riike puudutav üldnorm
Leping ei too kolmandale riigile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta.
Artikkel 35. Kolmandatele riikidele kohustusi ettenägevad lepingud
Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile kohustus, kui lepingu osalisriikide kavatsus on kasutada sätet kohustuse panemise vahendina ning kolmas riik väljendab sõnaselgelt ja kirjalikult selle kohustusega nõusolekut.
Artikkel 36. Kolmandatele riikidele õigusi ettenägevad lepingud
1. Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile õigus, kui lepingu osalisriikidel on kavatsus selle sätte kaudu anda selline õigus kas kolmandale riigile või riikide rühmale, kuhu ta kuulub, või kõikidele riikidele, ja kui kolmas riik sellega nõustub. Tema nõusolekut eeldatakse seni, kuni ei ole tõendeid vastupidise kohta, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
2. Lõike 1 alusel õigust kasutav riik täidab selle õiguse kasutamise tingimusi, mis on ette nähtud lepinguga või kehtestatud lepingu kohaselt.
Artikkel 37. Kolmandate riikide kohustuste või õiguste tühistamine või muutmine
1. Kui kolmandal riigil tekib artikli 35 järgi kohustus, võib seda tühistada või muuta üksnes lepingu osalisriikide ja kolmanda riigi nõusolekul, kui ei ole kindlaks tehtud, et nad leppisid kokku teisiti.
2. Kui kolmandal riigil tekib artikli 36 järgi õigus, ei või osalisriigid seda õigust tühistada ega muuta, kui on kindlaks tehtud, et nende kavatsuse kohaselt ei või seda õigust tühistada ega muuta ilma kolmanda riigi nõusolekuta.
Artikkel 38. Lepingunormid, mis muutuvad kolmandatele riikidele kohustuslikuks rahvusvahelise tavana
Artiklid 34–37 ei takista lepingunormi muutumist kolmandale riigile kohustuslikuks rahvusvahelise õiguse tavanormina, kui seda sellena tunnustatakse.
IV osa
LEPINGUTE MUUTMINE
Artikkel 39. Lepingute muutmise üldnorm
Lepingut võib muuta osalisriikide kokkuleppel. Sellise kokkuleppe suhtes kohaldatakse II osa norme, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.
Artikkel 40. Mitmepoolsete lepingute muutmine
1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, lähtutakse mitmepoolsete lepingute muutmisel järgnevatest lõigetest.
2. Ettepanek muuta mitmepoolset lepingut kõigi osalisriikide vahel
edastatakse kõigile lepinguosalistele riikidele, kellest igaühel on
õigus osa võtta:
a) otsuse vastuvõtmisest selle kohta, mida
teha sellise ettepanekuga;
b) lepingu muutmiskokkuleppe üle
peetavatest läbirääkimistest ja selle sõlmimisest.
3. Igal riigil, kellel on õigus saada lepingu osalisriigiks, on õigus saada ka muudetud lepingu osalisriigiks.
4. Riik, kes on lepingu osalisriik, kuid pole muutmiskokkuleppe osalisriik, ei ole muutmiskokkuleppega seotud; sellise riigi suhtes kohaldatakse artikli 30 lõike 4 punkti b.
5. Riik, kes on saanud lepingu osalisriigiks pärast muutmiskokkuleppe
jõustumist, kui ta ei teata muust kavatsusest, loetakse:
a)
muudetud lepingu osalisriigiks ja
b) muutmata lepingu osalisriigiks
sellise lepingu osalisriigi suhtes, kes ei ole seotud lepingu
muutmiskokkuleppega.
Artikkel 41. Mitmepoolsete lepingute muutmiskokkulepped mõne osalisriigi vahel
1. Kaks või enam mitmepoolse lepingu osalisriiki võivad sõlmida
kokkuleppe muuta lepingut omavahelistes suhetes, kui:
a) sellise
muutmise võimalus on lepingus ette nähtud või
b)
selline muutmine ei ole lepinguga keelatud ja
i) see ei mõjuta
teiste osalisriikide lepingujärgsete õiguste kasutamist ega kohustuste
täitmist;
ii) see ei puuduta sätteid, millest kõrvalekaldumine
on vastuolus lepingu kui terviku mõttega ja eesmärgi tõhusa täitmisega.
2. Kui lõike 1 punktis a nimetatud juhul ei ole lepinguga ette nähtud teisiti, teatavad asjaomased osalisriigid teistele osalisriikidele oma kavatsusest sõlmida kokkulepe ja selles ette nähtud muudatustest.
V osa
LEPINGUTE KEHTETUS, LÕPPEMINE, LÕPETAMINE JA PEATAMINE
1. jagu
Üldsätted
Artikkel 42. Lepingute kehtivus ja jõusolemine
1. Lepingu kehtivust või riigi nõusolekut olla lepinguga seotud võib vaidlustada üksnes käesoleva konventsiooni alusel.
2. Leping võib lõppeda, selle võib lõpetada või denonsseerida või sellest taganeda üksnes lepingu enda või käesoleva konventsiooni alusel. See kehtib ka lepingu peatamise suhtes.
Artikkel 43. Rahvusvahelise õiguse alusel lepingust sõltumata kehtivad kohustused
Lepingu kehtetus, lõppemine, lõpetamine või denonsseerimine, sellest taganemine või selle peatamine käesoleva konventsiooni või lepingu enda alusel ei muuda mingil moel riigi kohustust täita lepingus sätestatud kohustust, mis kehtib tema suhtes rahvusvahelise õiguse alusel lepingust sõltumata.
Artikkel 44. Lepingusätete jaotatavus
1. Lepingus ettenähtud või artiklist 56 tulenevat õigust lõpetada või denonsseerida leping, taganeda sellest või see peatada võib osalisriik kasutada üksnes kogu lepingu suhtes, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui selle osalisriigid ei ole leppinud kokku teisiti.
2. Käesolevas konventsioonis tunnustatud lepingu kehtetuse, lõppemise, lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele võib viidata üksnes kogu lepingu suhtes, välja arvatud järgnevates lõigetes või artiklis 60 ettenähtud juhtudel.
3. Kui selline alus puudutab vaid üksikuid sätteid, võib sellele viidata
ainult nende sätete suhtes, kui:
a) nimetatud sätteid saab
kohaldada ülejäänud lepingust eraldi;
b) lepingust
tuleneb või on muul viisil kindlaks määratud, et nende sätete
heakskiitmine ei olnud oluline tingimus teise osalisriigi või teiste
osalisriikide nõusolekuks lepingu kui terviku siduvuse kohta ja
c)
lepingu ülejäänud osa täitmise jätkamine ei ole ebaõiglane.
4. Artiklites 49 ja 50 nimetatud juhtudel võib riik kasutada oma õigust viidata pettusele või äraostmisele kas kogu lepingu suhtes või, arvestades lõiget 3, ainult selle üksikute sätete suhtes.
5. Artiklites 51, 52 ja 53 nimetatud juhtudel on lepingu sätete jaotamine lubamatu.
Artikkel 45. Lepingu kehtetuse, lõppemise või lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele viitamise õiguse kaotamine
Riigil ei ole enam õigust viidata artiklites 46–50, 60 ja 62 nimetatud
lepingu kehtetuse, lõppemise või lõpetamise, sellest taganemise või
selle peatamise alusele, kui pärast asjaolude teadasaamist:
a)
on ta sõnaselgelt nõustunud sellega, et leping kehtib, jääb jõusse või
jätkatakse selle kohaldamist või
b) tuleb teda tema
käitumise tõttu lugeda vaikivalt nõustunuks sellega, et leping kehtib,
jääb jõusse või jätkatakse selle kohaldamist.
2. jagu
Lepingute kehtetus
Artikkel 46. Lepingute sõlmimise pädevust käsitlevad riigisisese õiguse sätted
1. Riik ei või lepingu siduvuse kohta antud nõusoleku kehtetuse alusena
viidata asjaolule, et nõusoleku väljendamisel rikuti tema riigisisese
õiguse lepingute sõlmimise pädevust käsitlevat sätet, välja arvatud
juhul, kui rikkumine oli ilmne ja puudutas tema riigisisese õiguse
eriti tähtsat normi.
12.02.2014 10:44
Veaparandus - Parandatud ilmne ebatäpsus, asendatud sõna "või" sõnaga "ja", Riigi Teataja seaduse § 10 lõike 3 alusel arvestades Välisministeeriumi 11.02.2014 taotlust nr 15.2-1/1209.
2. Rikkumine on ilmne, kui ta on objektiivselt selge mis tahes riigile, kes tegutseb selles küsimuses tavapärase praktika kohaselt ja heas usus.
Artikkel 47. Riigi nõusoleku väljendamise pädevuse eripiirangud
Kui esindaja pädevust väljendada riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta on spetsiaalselt piiratud, ei tohi piirangu järgimata jätmisele viidata kui nõusoleku kehtetuse alusele, välja arvatud juhul, kui piirangust teatati teistele läbirääkimistel osalenud riikidele enne nõusoleku väljendamist.
Artikkel 48. Viga
1. Riigil on õigus viidata veale kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele, kui viga puudutab asjaolu või olukorda, mis selle riigi oletusel oli olemas lepingu sõlmimisel ja kujutas endast temale lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku olulist tingimust.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui riik soodustas oma käitumisega selle vea tekkimist või kui asjaolud olid sellised, et riik oleks pidanud võimalikku viga tähele panema.
3. Ainuüksi viga lepingu teksti sõnastuses ei mõjuta selle kehtivust; sellisel juhul kohaldatakse artiklit 79.
Artikkel 49. Pettus
Kui riik on sõlminud lepingu teise läbirääkimistel osalenud riigi pettuse mõjul, on tal õigus viidata pettusele kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele.
Artikkel 50. Riigi esindaja äraostmine
Kui esindaja on väljendanud riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta teise läbirääkimistel osalenud riigi otsese või kaudse äraostmise mõjul, on riigil õigus viidata äraostmisele kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele.
Artikkel 51. Riigi esindaja sundimine
Riigi nõusolekul olla lepinguga seotud, mida esindaja väljendas tema vastu suunatud tegude või ähvarduste sunnil, ei ole õigusmõju.
Artikkel 52. Riigi sundimine jõuga ähvardamise või jõu kasutamise teel
Leping on tühine, kui see on sõlmitud jõuga ähvardamise või jõu kasutamise mõjul, rikkudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sätestatud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.
Artikkel 53. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga (jus cogens) vastuolus olevad lepingud
Leping on tühine, kui see on sõlmimise hetkel vastuolus üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga. Selle konventsiooni tähenduses on üldise rahvusvahelise õiguse sundiv norm niisugune norm, mille rahvusvaheline riikide ühendus tervikuna võtab omaks ja tunnustab kui normi, millest kõrvalekaldumine on lubamatu ja mida võib muuta üksnes järgneva samalaadse üldise rahvusvahelise õiguse normiga.
3. jagu
Lepingute lõppemine, lõpetamine ja peatamine
Artikkel 54. Lepingu lõppemine, lõpetamine või sellest taganemine lepingu sätete kohaselt või osalisriikide nõusolekul
Leping võib lõppeda, osalisriik võib selle lõpetada või sellest taganeda:
a)
lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes kõigi
osalisriikide nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste
riikidega.
Artikkel 55. Mitmepoolse lepingu osalisriikide arvu langemine alla lepingu jõustumiseks vajaliku osalisriikide arvu
Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, ei lõpe mitmepoolne leping ainuüksi sel põhjusel, et tema osalisriikide arv on langenud alla lepingu jõustumiseks vajaliku osalisriikide arvu.
Artikkel 56. Lepingu lõpetamist, denonsseerimist või sellest taganemist käsitlevate säteteta lepingu denonsseerimine või sellest taganemine
1. Lepingut, mis ei sisalda sätteid selle lõpetamise kohta ja milles ei
ole ette nähtud denonsseerimist ega lepingust taganemist, ei või
denonsseerida ega sellest taganeda, välja arvatud juhul, kui:
a)
on kindlaks tehtud, et osalisriigid kavatsesid lubada denonsseerimise
või taganemise võimalust või
b) lepingu olemusest
tuleneb denonsseerimise või taganemise õigus.
2. Osalisriik teatab vähemalt kaksteist kuud ette oma kavatsusest leping lõike 1 kohaselt denonsseerida või sellest taganeda.
Artikkel 57. Lepingu peatamine lepingu sätete kohaselt või osalisriikide nõusolekul
Lepingu võib kõigi osalisriikide vahel või üksiku osalisriigi suhtes
peatada:
a) lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes
kõigi osalisriikide nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste
riikidega.
Artikkel 58. Mitmepoolse lepingu peatamine mõne osalisriigi kokkuleppel
1. Kaks või enam mitmepoolse lepingu osalisriiki võivad sõlmida
kokkuleppe lepingu ajutise peatamise kohta ainult omavahelistes suhetes,
kui:
a) sellise peatamise võimalus on lepingus ette nähtud või
b)
selline peatamine ei ole lepinguga keelatud ja
i) see ei mõjuta
teiste osalisriikide lepingujärgsete õiguste kasutamist ega kohustuste
täitmist
ii) see ei ole vastuolus lepingu mõtte ja eesmärgiga.
2. Kui lõike 1 punktis a nimetatud juhul ei ole lepingus ette nähtud teisiti, teatavad asjaomased osalisriigid teistele osalisriikidele oma kavatsusest sõlmida kokkulepe ja nendest lepingu sätetest, mille täitmise nad kavatsevad peatada.
Artikkel 59. Järgneva lepingu sõlmimisest tulenev lepingu lõppemine või peatamine
1. Leping loetakse lõppenuks, kui tema kõik osalisriigid sõlmivad samas
küsimuses järgneva lepingu ja:
a) järgnevast lepingust
tuleneb või on muul viisil kindlaks tehtud osalisriikide kavatsus
reguleerida seda küsimust järgneva lepinguga või
b)
järgneva lepingu sätted on niivõrd kokkusobimatud eelneva lepingu
sätetega, et neid lepinguid ei ole võimalik ühel ajal kohaldada.
2. Eelnev leping loetakse üksnes peatatuks, kui järgnevast lepingust tuleneb või on muul viisil kindlaks tehtud, et selline oli osalisriikide kavatsus.
Artikkel 60. Lepingu lõpetamine või peatamine selle rikkumise tagajärjel
1. Kui osalisriik rikub oluliselt kahepoolset lepingut, on teisel osalisriigil õigus viidata rikkumisele kui lepingu lõpetamise või kogu lepingu või selle osa peatamise alusele.
2. Kui osalisriik rikub oluliselt mitmepoolset lepingut, annab see
õiguse:
a) teistele osalisriikidele peatada ühehäälse kokkuleppe
põhjal kogu leping või selle osa või lõpetada leping:
i)
kas suhetes lepingut rikkunud riigiga või
ii) kõigi
osalisriikide vahel;
b) sellele osalisriigile, kes eriti kandis kahju
rikkumise tagajärjel, viidata rikkumisele kogu lepingu või selle osa
peatamise alusena tema ja lepingut rikkunud riigi suhetes;
c) mis
tahes osalisriigile, peale lepingut rikkunud riigi, viidata rikkumisele
kogu lepingu või selle osa enda suhtes peatamise alusena, kui lepingu
olemusest tuleneb, et juhul, kui üks osalisriik rikub oluliselt
lepingut, muudab see põhjalikult iga osalisriigi seisundit tema
lepingujärgsete kohustuste edasisel täitmisel.
3. Käesoleva artikli tähenduses on lepingu oluline rikkumine:
a)
lepingutingimuste järgimata jätmine, mis ei ole käesoleva
konventsiooniga lubatud, või
b) lepingu mõtte järgimiseks ja
eesmärgi saavutamiseks oluliste sätete rikkumine.
4. Eelnevad lõiked ei piira lepingusätteid, mida kohaldatakse selle rikkumise korral.
5. Lõikeid 1–3 ei kohaldata inimese kaitset käsitlevate humanitaarlepingute sätete suhtes, eriti sätete suhtes, mis keelustavad surveabinõud selliste lepingute järgi kaitstud isikute suhtes.
Artikkel 61. Lepingu edasise täitmise võimatus
1. Osalisriigil on õigus viidata lepingu täitmise võimatusele kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, kui võimatus tuleneb lepingu täitmiseks vajaliku objekti pöördumatust kadumisest või hävimisest. Kui selline võimatus on ajutine, võib sellele viidata üksnes kui lepingu peatamise alusele.
2. Osalisriigil ei ole õigust viidata täitmise võimatusele kui lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, kui see võimatus tuleneb tema lepingujärgse kohustuse või teise osalisriigi suhtes kehtiva muu rahvusvahelise kohustuse rikkumisest.
Artikkel 62. Asjaolude oluline muutumine
1. Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude olulisele muutumisele, mida
osalisriigid ei saanud ette näha, ei või viidata kui lepingu lõpetamise
või sellest taganemise alusele, välja arvatud juhul, kui:
a)
sellised asjaolud olid osalisriikide lepingu siduvuse kohta väljendatud
nõusoleku oluliseks tingimuseks ja
b) asjaolude muutumine
mõjutab oluliselt neid kohustusi, mida endiselt tuleb lepingu järgi
täita.
2. Asjaolude olulisele muutumisele ei või viidata kui lepingu lõpetamise
või sellest taganemise alusele:
a) kui lepinguga kehtestatakse
riigipiir või
b) kui selline oluline muutumine, millele viitab
osalisriik, tuleneb tema lepingujärgse kohustuse või teise osalisriigi
suhtes kehtiva muu rahvusvahelise kohustuse rikkumisest.
3. Kui osalisriik võib eelmiste lõigete kohaselt viidata asjaolude olulisele muutumisele kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, on tal samuti õigus viidata sellele muutumisele kui lepingu peatamise alusele.
Artikkel 63. Diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkestamine
Osalisriikide diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkestamine ei mõjuta nende vahel lepinguga kehtestatud õigussuhteid, välja arvatud juhul, kui diplomaatiliste või konsulaarsuhete olemasolu on hädavajalik lepingu täitmiseks.
Artikkel 64. Üldise rahvusvahelise õiguse uue sundiva normi (jus cogens) tekkimine
Kui tekib üldise rahvusvahelise õiguse uus sundiv norm, muutub selle normiga vastuollu sattuv leping tühiseks ja lõpeb.
4. jagu
Menetlus
Artikkel 65. Lepingu kehtetusega seotud, lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise menetlus
1. Osalisriik, kes käesoleva konventsiooni kohaselt viitab puudusele oma lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusolekus või lepingu kehtivuse vaidlustamise, lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, peab teatama teistele osalisriikidele oma nõudest. Teates tuleb teha ettepanek lepingu suhtes võetavateks meetmeteks, samuti nende põhjendused.
2. Kui kolme kuu jooksul teate saamisest arvates, välja arvatud eriti kiireloomulistel juhtudel, ei esita ükski osalisriik vastuväiteid, on teate saatnud osalisriigil õigus artiklis 67 kehtestatud korras võtta tema poolt ettenähtud meetmeid.
3. Kui mõni osalisriik esitab vastuväite, lahendavad osalisriigid küsimuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 33 märgitud vahendite abil.
4. Eelnevad lõiked ei muuda osalisriikide õigusi ega kohustusi, mis tulenevad nende suhtes jõusolevatest vaidluste lahendamist reguleerivatest õigusaktidest.
5. Ilma et see piiraks artiklit 45, ei takista asjaolu, et riik ei ole saatnud varem lõikes 1 ettenähtud teadet, saatmast seda vastuseks teisele osalisriigile, kes nõuab lepingu täitmist või väidab selle rikkumist.
Artikkel 66. Kohtu-, vahekohtu- ja lepitusmenetlus
Kui 12 kuu jooksul pärast vastuväite esitamise kuupäeva ei ole leitud
artikli 65 lõike 3 alusel lahendust, kohaldatakse järgmist menetlust:
a)
osalisriik võib kirjaliku avaldusega anda artikli 53 või 64 kohaldamist
või tõlgendamist käsitleva vaidluse lahendamiseks Rahvusvahelisele
Kohtule, välja arvatud juhul, kui osalisriigid lepivad kokku anda
vaidlus lahendamiseks vahekohtule;
b) V osa iga muu artikli
kohaldamist või tõlgendamist käsitleva vaidluse lahendamiseks võib
osalisriik alustada konventsiooni lisas ettenähtud menetlust, pöördudes
asjaomase taotlusega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri
poole.
Artikkel 67. Lepingu kehtetuks tunnistamisest, lepingu lõpetamisest, sellest taganemisest või selle peatamisest teatamise dokumendid
1. Artikli 65 lõikes 1 nimetatud teade peab olema kirjalik.
2. Lepingu kehtetuks tunnistamine, lõpetamine, sellest taganemine või selle peatamine lepingu sätete või artikli 65 lõigete 2 ja 3 kohaselt vormistatakse teistele osalisriikidele saadetava dokumendina. Kui dokumendile ei ole alla kirjutanud riigipea, valitsusjuht või välisminister, võib paluda seda üleandval riigi esindajal esitada volikiri.
Artikkel 68. Artiklitega 65 ja 67 ettenähtud teadete ja dokumentide tagasivõtmine
Artiklites 65 ja 67 ettenähtud teate või dokumendi võib tagasi võtta millal tahes enne nende jõustumist.
5. jagu
Lepingu kehtetuse, lõppemise, lõpetamise või
peatamise tagajärjed
Artikkel 69. Lepingu kehtetuse tagajärjed
1. Leping, mille kehtetus on kindlaks tehtud käesoleva konventsiooni järgi, on tühine. Tühise lepingu sätetel ei ole õigusjõudu.
2. Kui vaatamata sellele on lepingu alusel toimitud:
a) on igal
osalisriigil õigus nõuda teiselt osalisriigilt, niipalju kui see on
võimalik, nende vastastikustes suhetes sellise olukorra kehtestamist,
mis oleks olnud, kui nimetatud toiminguid ei oleks tehtud;
b) ei
loeta enne kehtetusele viitamist heas usus tehtud toiminguid
ebaseaduslikuks ainuüksi lepingu kehtetuse tõttu.
3. Artiklites 49, 50, 51 ja 52 nimetatud juhtudel ei kohaldata lõiget 2 selle osalisriigi suhtes, kes vastutab pettuse, äraostmise või sundimise eest.
4. Kui riigi nõusolek olla seotud mitmepoolse lepinguga on kehtetu, kohaldatakse ülalnimetatud norme selle riigi ja teiste osalisriikide suhetes.
Artikkel 70. Lepingu lõppemise või lõpetamise tagajärjed
1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui osalisriigid ei ole
teisiti kokku leppinud, lepingu lõppemine või lõpetamine selle sätete
või käesoleva konventsiooni kohaselt:
a) vabastab
osalisriigid igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita;
b)
ei mõjuta osalisriikide õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis
on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist või
lõpetamist.
2. Kui riik denonsseerib mitmepoolse lepingu või taganeb sellest, kohaldatakse lõiget 1 selle riigi suhetes ülejäänud osalisriikidega denonsseerimise või lepingust taganemise päevast arvates.
Artikkel 71. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva lepingu kehtetuse tagajärjed
1. Kui leping on artikli 53 kohaselt tühine:
a) kõrvaldavad
osalisriigid võimaluse piires toimingute tagajärjed, mis on tehtud
üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva sätte
alusel ja
b) viivad oma suhted kooskõlla üldise rahvusvahelise õiguse
sundiva normiga.
2. Kui leping muutub tühiseks ja lõpeb artikli 64 kohaselt, lepingu
lõppemine:
a) vabastab osalisriigid igasugusest kohustusest
edaspidi lepingut täita;
b) ei mõjuta osalisriikide õigusi,
kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise
tulemusena enne selle lõppemist tingimusel, et sellised õigused ja
kohustused või selline seisund säilivad edaspidi ainult sel määral, mil
nende säilitamine iseenesest ei ole vastuolus uue üldise rahvusvahelise
õiguse sundiva normiga.
Artikkel 72. Lepingu peatamise tagajärjed
1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või osalisriigid ei ole
teisiti kokku leppinud, lepingu peatamine tema sätete või käesoleva
konventsiooni kohaselt:
a) vabastab osalisriigid, kelle suhetes
leping peatatakse, kohustusest täita lepingut vastastikustes suhetes
selle peatamise ajal;
b) ei mõjuta ülejäänus osalisriikide
õigussuhteid, mis on kehtestatud lepinguga.
2. Lepingu peatamise ajal hoiduvad osalisriigid toimingutest, mis võivad takistada lepingu täitmise taastamist.
VI osa
MUUD SÄTTED
Artikkel 73. Riikide õigusjärgluse, riigi vastutuse ja sõjategevuse alguse juhud
Konventsioon ei reguleeri küsimusi, mis tekivad lepingu suhtes riikide õigusjärgluse, riigi rahvusvahelise vastutuse või riikidevahelise sõjategevuse alguse tõttu.
Artikkel 74. Diplomaatilised ja konsulaarsuhted ning lepingute sõlmimine
Diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkemine või puudumine kahe või enama riigi vahel ei takista lepingute sõlmimist nende vahel. Lepingu sõlmimine iseenesest ei mõjuta nende diplomaatilisi ega konsulaarsuhteid.
Artikkel 75. Agressorriigi juhtum
Konventsioon ei muuda agressorriigi lepingujärgseid kohustusi, mis tekivad tema suhtes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja alusel selle riigi agressiooni tõttu võetud meetmete tulemusel.
VII osa
HOIULEVÕTJAD, TEATED, PARANDUSED JA REGISTREERIMINE
Artikkel 76. Lepingute hoiulevõtjad
1. Läbirääkimistel osalenud riigid võivad määrata lepingu hoiulevõtja lepingus endas või muus korras. Hoiulevõtja võib olla üks või mitu riiki, rahvusvaheline organisatsioon või sellise organisatsiooni kõrgeim ametiisik.
2. Lepingu hoiulevõtja ülesanded on oma iseloomult rahvusvahelised ja oma ülesannete täitmisel on hoiulevõtja kohustatud tegutsema erapooletult. Seda kohustust ei muuda asjaolu, et leping ei ole mõne osalisriigi vahel jõustunud või et on tekkinud lahkheli riigi ja hoiulevõtja vahel viimase ülesannete täitmise suhtes.
Artikkel 77. Hoiulevõtja ülesanded
1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või lepinguosalised riigid ei
ole teisiti kokku leppinud, on hoiulevõtja ülesanded muu hulgas:
a)
lepingu originaalteksti ja hoiulevõtjale esitatud volikirjade hoidmine;
b)
originaalteksti tõestatud koopiate tegemine ja lepingutekstide
ettevalmistamine lepingus ette nähtud teistes keeltes, samuti nende
saatmine osalisriikidele ja riikidele, kellel on õigus saada
osalisriigiks;
c) lepingule allkirjade võtmine ning lepinguga seotud
dokumentide ja teadete vastuvõtmine ja hoidmine;
d) selle
väljaselgitamine, kas allakirjutamine ning lepinguga seotud dokumendid
ja teated on nõuetekohases vormis, ning vajaduse korral puudustest
asjaomasele riigile teatamine;
e) osalisriikide ja riikide, kellel on
õigus saada osalisriigiks, teavitamine lepinguga seotud toimingutest ja
teadetest;
f) nende riikide, kellel on õigus saada osalisriigiks,
teavitamine sellest, millal lepingu jõustumiseks vajalik arv riike on
lepingule alla kirjutanud või andnud hoiule oma ratifitseerimis-,
heakskiitmis- või ühinemiskirja;
g) lepingu registreerimine
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis;
h)
konventsiooni muude sätetega ettenähtud ülesannete täitmine.
2. Lahkheli tekkimisel riigi ja hoiulevõtja vahel viimase ülesannete täitmise suhtes teatab hoiulevõtja sellest lepingule allakirjutanud riikidele ja lepinguosalistele riikidele ning vajaduse korral asjassepuutuva rahvusvahelise organisatsiooni pädevale organile.
Artikkel 78. Teated
Kui lepingus või käesolevas konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti,
siis käesoleva konventsiooni kohaselt riigi teade:
a) saadetakse
hoiulevõtja puudumise korral vahetult nendele riikidele, kellele teade
on määratud, või hoiulevõtja olemasolu korral temale;
b)
loetakse edastatuks ainult siis, kui selle on kätte saanud riik, kellele
teade saadeti, või hoiulevõtja;
c) juhul kui see saadetakse
hoiulevõtjale, loetakse, et riik, kellele see oli määratud, on teate
kätte saanud, kui hoiulevõtja on talle sellest teatanud artikli 77
lõike 1 punkti e kohaselt.
Artikkel 79. Vigade parandamine lepingute tekstides või tõestatud koopiates
1. Kui lepingule allakirjutanud riigid ja lepinguosalised riigid
konstateerivad pärast lepingu teksti autentsuse kinnitamist üksmeelselt,
et lepingus on viga, parandatakse see viga, kui nad ei otsusta kasutada
muud viisi:
a) tekstis asjakohase paranduse tegemisega, mille
parafeerivad volitatud esindajad;
b) sellise dokumendi koostamisega,
milles on sõnastatud kokkulepitud parandus, või selliste dokumentide
vahetamisega või
c) kogu lepingu parandatud teksti koostamisega
samas korras nagu originaalteksti vormistamisel.
2. Kui lepingul on hoiulevõtja, teatab ta veast ja selle parandamise
ettepanekust lepingule allakirjutanud riikidele ja lepinguosalistele
riikidele ning määrab ajavahemiku, mille jooksul võib esitada ettepaneku
kohta vastuväiteid. Kui selle ajavahemiku jooksul:
a)
vastuväiteid ei esitatud, teeb hoiulevõtja tekstis paranduse ja
parafeerib selle, koostab teksti parandamise protokolli ning saadab
selle koopia osalisriikidele ja riikidele, kellel on õigus saada
osalisriigiks;
b) esitati vastuväide, edastab hoiulevõtja selle
lepingule allakirjutanud riikidele ja lepinguosalistele riikidele.
3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka juhul, kui teksti autentsus oli kinnitatud kahes või enamas keeles ning avastatakse tekstide lahknevus, mis lepingule allakirjutanud riikide ja lepinguosaliste riikide kokkuleppel tuleb parandada.
4. Parandatud tekst asendab viga sisaldava teksti ab initio, välja arvatud juhul, kui lepingule allakirjutanud riigid ja lepinguosalised riigid otsustavad teisiti.
5. Registreeritud lepingu teksti parandamisest teatatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile.
6. Kui viga avastatakse lepingu tõestatud koopias, koostab hoiulevõtja parandust sisaldava protokolli ning saadab selle koopia lepingule allakirjutanud riikidele ja lepinguosalistele riikidele.
Artikkel 80. Lepingute registreerimine ja avaldamine
1. Lepingud saadetakse pärast nende jõustumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile registreerimiseks või vajaduse korral arhiveerimiseks ja loetelusse kandmiseks ning avaldamiseks.
2. Hoiulevõtja määramine volitab teda tegema eelmises lõikes nimetatud toiminguid.
VIII osa
LÕPPSÄTTED
Artikkel 81. Allakirjutamine
Konventsioon on allakirjutamiseks avatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja selle eriorganisatsioonide ning Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri liikmesriikidele, Rahvusvahelise Kohtu statuudi osalistele ning muudele riikidele, kellele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee on teinud ettepaneku saada konventsiooni osalisriigiks, järgmiselt: kuni 30. novembrini 1969 Austria Vabariigi Föderaalses Välisministeeriumis ning seejärel kuni 30. aprillini 1970 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis.
Artikkel 82. Ratifitseerimine
Konventsioon tuleb ratifitseerida. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.
Artikkel 83. Ühinemine
Konventsioon jääb ühinemiseks avatuks riikidele, kes kuuluvad artiklis 81 nimetatud mis tahes kategooriasse. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.
Artikkel 84. Jõustumine
1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui antakse hoiule kolmekümne viies ratifitseerimis- või ühinemiskiri.
2. Riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kolmekümne viienda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast seda, kui ta on oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud.
Artikkel 85. Autentsed tekstid
Konventsiooni originaal, mille hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.
Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud kahekümne kolmandal mail tuhande üheksasaja kuuekümne üheksandal aastal Viinis.
LISA
1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab ja peab kvalifitseeritud juristidest lepitajate nimekirja. Sel eesmärgil tehakse igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile või käesoleva konventsiooni osalisriigile ettepanek määrata kaks lepitajat, ning sel viisil määratud isikute nimed moodustavad mainitud nimekirja. Lepitajad, kaasa arvatud vabanenud kohtade täitmiseks määratud lepitajad, määratakse viieks aastaks, ja neid võib uuesti määrata. Ametiaja lõppedes jätkab lepitaja talle järgmise punkti kohaselt antud ülesannete täitmist.
2. Kui peasekretärile saadetakse artiklis 66 nimetatud taotlus, annab ta vaidluse järgmisel viisil moodustatud lepituskomisjonile läbivaatamiseks.
Riik või riigid, kes on üheks vaidluspooleks, määravad:
a)
punktis 1 ettenähtud nimekirjas olevate isikute või muude isikute
hulgast ühe lepitaja, kes on vaidluspoole riigi kodanik või ühe
vaidluspoolt moodustava riigi kodanik, ja
b) nimekirjas olevate
isikute hulgast ühe lepitaja, kes ei ole vaidluspoole riigi või
vaidluspoolt moodustavate riikide kodanik.
Riik või riigid, kes on teiseks vaidluspooleks, määravad kaks lepitajat samal viisil. Neli lepitajat peavad olema määratud kuuekümne päeva jooksul sellest kuupäevast arvates, mil peasekretär saab asjaomase taotluse.
Neli lepitajat määravad kuuekümne päeva jooksul pärast nendest viimase määramise kuupäeva nimekirjas olevate isikute hulgast viienda lepitaja, kes saab esimeheks.
Kui esimeest või kedagi teist lepitajatest ei määrata eespool ettenähtud määramistähtaegade jooksul, määrab peasekretär nad kuuekümne päeva jooksul tähtaja möödumise kuupäevast arvates. Peasekretär võib määrata esimehe kas nimekirjas olevate isikute või rahvusvahelise õiguse komisjoni liikmete hulgast. Määramistähtaegu võib pikendada vaidluspoolte nõusolekul.
Vaba koht täidetakse samal viisil kui tehakse esialgsed määramised.
3. Vaidluskomisjon määrab ise oma menetluskorra. Komisjon võib vaidluspoolte nõusolekul paluda lepingu osalisriigil esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Komisjon võtab vastu otsuseid ja annab soovitusi oma viie liikme häälteenamusega.
4. Komisjon võib juhtida vaidluspoolte tähelepanu vaidluse sõbralikku lahendamist hõlbustavatele abinõudele.
5. Komisjon kuulab ära pooled, vaatab läbi pretensioonid ja vastuväited ning teeb pooltele ettepanekud vaidluse sõbralikuks lahendamiseks.
6. Komisjon esitab oma aruande kaheteistkümne kuu jooksul pärast selle moodustamise kuupäeva. Aruanne antakse hoiule peasekretärile ja saadetakse vaidluspooltele. Komisjoni aruanne, kaasa arvatud selles sisalduvad järeldused asjaolude ja õigusküsimuste kohta, ei ole pooltele siduv, vaid kujutab endast vaidluse sõbraliku lahendamise hõlbustamiseks neile antud soovitust.
7. Peasekretär annab komisjonile vajaliku abi ja vahendid. Komisjoni kulud katab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Facebook
Twitter