Teksti suurus:

3-4-1-12-07 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. septembri 2007. a kohtuotsus Tallinna Halduskohtu 9. mai 2007. a taotluses kontrollida käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusele vastavust

Väljaandja:Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:26.09.2007
Avaldamismärge:RT III 2007, 32, 259

3-4-1-12-07 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. septembri 2007. a kohtuotsus Tallinna Halduskohtu 9. mai 2007. a taotluses kontrollida käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusele vastavust

RIIGIKOHTU PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-4-1-12-07
Otsuse kuupäev 26. september 2007
Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask ning liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Ants Kull ja Julia Laffranque
Kohtuasi Tallinna Halduskohtu 9. mai 2007. a taotlus kontrollida käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusele vastavust
Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Tunnistada käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkt 6 osas, mis näeb ette tingimuse, et riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad etenduste ja kontsertide piletite suhtes 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks moodustama etendust või kontserti korraldava etendusasutuse kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

Asjaolud ja menetluse käik

1. MTÜ Muusikaliteater müüs muusikalide «Georg» ja «Tuhkatriinu» pileteid viieprotsendilise käibemaksumääraga ja deklareeris 2005. a augustist kuni 2006. a jaanuarini käibedeklaratsioonides viieprotsendilise määraga maksustatavat käivet 9 729 375 krooni.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) maksuhaldur kohustas 19. detsembri 2006. a maksuotsusega nr 12-5/864 mittetulundusühingut Muusikaliteater tasuma maksukorralduse seaduse § 92 lõike 1 punktide 2 ja 3 ning § 95 lõike 1 alusel käibemaksu 1 254 440 krooni, sest mittetulundusühing oli viieprotsendilist käibemaksumäära ebaõigesti kohaldanud.

3. Kuna MTÜ Muusikaliteater parandas 2006. a septembris 2005. a novembri käibedeklaratsiooni, suurendades selle kuu käivet 296 631 krooni võrra ja sellelt arvestatud viieprotsendilist käibemaksu 14 831 krooni võrra, kohustas PMTK maksuhaldur 8. jaanuari 2007. a otsusega 12-4/11 mittetulundusühingut Muusikaliteater tasuma täiendavalt 48 941 krooni käibemaksu.

4. MTÜ Muusikaliteater esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes eelnimetatud maksuotsuste tühistamist ja käibemaksuseaduse (KMS) § 15 lõike 2 punkti 6 kohaldamata jätmist, kuna see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lõikega 1 ja §-ga 31 ning Euroopa Liidu õigusega.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 9. mail 2007 MTÜ Muusikaliteater kaebuse ja tühistas vaidlustatud maksuotsused. Halduskohus tunnistas KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sisalduva tingimuse, mille kohaselt peavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustama käibemaksusoodustuse saamiseks etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, PS § 12 lõikega 1 ja §-ga 31 vastuolus olevaks ning jättis selle kohtuasja lahendamisel kohaldamata.

Menetlusosaliste põhjendused

6. Tallinna Halduskohus leidis, et KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sisalduv tingimus, mille kohaselt peavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10%, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikega 1 ja §-ga 31.

Kohus võrdles omavahel riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutusi ning rahvusooperit olukorras, kus riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad nende kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, ning samu isikuid olukorras, kus riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid nende kalendriaasta eelarvetulust 10 protsenti ei moodusta, ning leidis, et korraldajate ebavõrdne kohtlemine sõltuvalt finantseerimise allikast on meelevaldne. Samuti on meelevaldne seada käibemaksumäär sõltuvusse kolmandate isikute hinnangust kontserdi või etenduse vastavusest avalikele huvidele. Seetõttu on KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sisalduvad piirangud vastuolus PS § 12 lõikega 1.

Käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punktiga 6 nõutav 5%-lise käibemaksmäära kohaldamise tingimus, et korraldaja peab olema saanud riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt toetust vähemalt 10% ulatuses kalendriaasta eelarvetulust, on kohtu arvates vastuolus PS §-st 31 tuleneva

Kohtu hinnangul on käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkt 6 vastuolus ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 14, mille kohaselt tuleb tagada kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine siseturul. Kuigi teoreetiliselt on ka teises Euroopa Liidu liikmesriigis registreeritud etendusasutusel võimalik Kultuurkapitalilt toetust taotleda, tuleneb Eesti Kultuurkapitali eesmärkidest ja ülesannetest, et see ei ole mõeldud teiste riikide etendusasutuste finantseerimiseks.

7. MTÜ Muusikaliteater arvates on KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud piirang finantseerimise allika kui maksumäära kohaldamise kriteeriumi osas põhiseadusega vastuolus ning tuleb jätta seetõttu kohaldamata.

Võrreldavateks gruppideks, keda ebavõrdselt koheldakse, on mittetulundusühingu hinnangul riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutused ning rahvusooper, kelle kalendriaasta eelarvetulust moodustavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadud vahendid vähemalt kümme protsenti, ning sama liiki etendusasutused juhul, kui nende kalendriaasta tulust ei moodusta nimetatud finantseerimisallikatest saadud tulu kümmet protsenti. Ebavõrdne kohtlemine seisneb viidatud subjektide poolt osutatavate teenuste (etendus või kontsert) erinevas maksustamises, kusjuures maksumäär on seatud sõltuvusse finantseerimise allikast. Käibemaksuga maksustamise eesmärk ning maksumäära kohaldamise tingimus peavad olema omavahel mõistlikult seotud.

Käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud tingimus mõjub ettevõtlust pärssivalt, kuna piirab etendusasutust eelarve koostamisel ning ei anna ettevõtjale kindlust oma ettevõtluse planeerimisel. Käibemaksukoormust kannab Riigikohtu halduskolleegiumi varasema praktika kohaselt tarbija, mitte ettevõtja. Seega on sellise maksusoodustuse sõltuvusse seadmine etendusasutuse finantseerimisallikast meelevaldne. Tegemist on ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse piiranguga.

8. Õiguskantsler leiab, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda maksustada 5%-lise käibemaksumääraga etenduse või kontserdi korraldamist riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutuse või rahvusooperi poolt, kui riigi, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid ei moodusta etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti.

Kuna KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud 5%-lise käibemaksumäära rakendamine on seatud sõltuvusse riigi-, valla- ja linnavõimu või sihtasutuse Eesti Kultuurkapital subjektiivsetest otsustest, võib tekkida küsimus, kas kõik maksuõigussuhte elemendid on seaduses ammendavalt kirjas. Nimetatud säte ei võimalda maksukohustuslasel kontserdi korraldamise ajal ette näha, kas riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad aasta lõpuks tema eelarvetulust vähemalt kümme protsenti, ning on seetõttu õigusselgusetu ja formaalselt põhiseadusega vastuolus.

Käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkt 6 mõjutab ebasoodsalt etendusasutusi, kujutades endast seetõttu ettevõtlusvabaduse riivet. Vaidlustatud norm, mis on kehtestatud kõrgkultuuri ning avalikes huvides tegutsevate etendusasutuste toetamise ja soodustamise eesmärgil, ei ole proportsionaalne ettevõtlusvabaduse piirang. Seadusandja eesmärke on võimalik saavutada isikut vähem koormavate abinõudega. Samuti ei ole valitud meede mõõdukas, sest maksusoodustuse saamiseks vajalik 10%-line finantseerimisnõue mõjub ettevõtlusele ebasoodsalt või lausa takistavalt. Samas võidakse olenevalt saadava toetuse mahust sisuliselt üht ja sama laadi kultuuriteenust pakkuvaid etenduste korraldajaid maksustada erinevalt. Piisaval määral toetust saanud etendusasutus aga võib sooduskäibemaksumäära rakendada nii kõrg- kui massikultuurietendustele.

Käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkt 6 eelistab maksunduslikult neid kontsertide ja etenduste korraldajaid, kes saavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt rahalisi vahendeid vähemalt 10 protsendi ulatuses oma kalendriaasta eelarvetulust, neile korraldajatele, kes toetust ei saa või saavad seda alla 10 protsendi. Seega on ühtlasi tegemist nimetatud kahte liiki etenduste korraldajate ebavõrdse kohtlemisega. Kirjeldatud ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks puuduvad veenvad argumendid, seega on vahetegu vähemalt 10%-lise toetuse saajate ja mittesaajate vahel vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsusõigusega.

Kui Riigikohus tunnistab KMS § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles see võimaldab etenduse või kontserdi korraldamist maksustada 5%-lise käibemaksumääraga vähemalt 10%-lise avaliku võimu poolse finantseerimise korral, maksustataks sooduskäibemaksumääraga ühetaoliselt kõiki erinevate etendusasutuste korraldatavaid etendusi ja kontserte. Kõrgkultuuri on võimalik muul viisil efektiivsemalt toetada ning õiguskantsler teeb Riigikohtule ettepaneku kohustada Riigikogu etenduse ja kontserdi korraldamisele rakendatavat käibemaksumäära uuesti kompleksselt üle vaatama.

9. Justiitsminister on seisukohal, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.

Isikute grupile teatud tingimuste täitmise korral soodsama käibemaksumäära kohaldamise võimaluse andmine ei ole keelatud, kuid seda tehes peab seadusandja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud nõue, et maksusoodustuse saamise eelduseks on avalik-õiguslikest allikatest toetuse saamine, seob soodsama käibemaksumäära avaliku huvi esinemisega. Samas võivad avalikes huvides etendusi korraldada ka isikud, kes toetusi ei taotle. Nõue, et avalik-õiguslikest allikatest pärinev toetus moodustaks ettevõtja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt kümme protsenti, tähendab aga seda, et korraldatava etenduse või kontserdi sisu ei ole kuidagi seotud soodustuse andmise tingimusega. Eelnevast tulenevalt jääb arusaamatuks, millistel kaalutlustel eristatakse ettevõtjaid, kes korraldavad avalikes huvides etenduse või kontserdi. Avalik-õigusliku finantseerimise mahu nõue loob olukorra, kus suurema majandustegevusega ettevõtjad või ettevõtjad, kes taotlevad toetust vaid ühele avalikes huvides korraldatavale etendusele või kontserdile, ei saa soodsamat käibemaksumäära kohaldada. Soodustuse eesmärk on aga otseselt seotud korraldatava üritusega.

Kuna KMS § 15 lõike 2 punkt 6 seob soodsama käibemaksumäära kohaldamise võimaluse kalendriaasta tuluga, tekib ebavõrdne kohtlemine ka sõltuvalt etenduse või kontserdi korraldamise ajast. Sõltuvalt sellest, kui kaua kestab protsess toetuse saamisest etenduse või kontserdi toimumise ja piletimüügini, võivad samaväärse kultuuriürituse korraldajad soodsamat käibemaksumäära kohaldada või mitte. Seega puudub mõistlik põhjus kultuuriürituste korraldajate ebavõrdseks kohtlemiseks ja tegemist on PS § 12 rikkumisega.

10. Riigikogu esimees volitas Riigikogu nimel KMS § 15 lõike 2 punkti 6 kohta arvamust andma Riigikogu rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni.

Riigikogu põhiseaduskomisjon on arvamusel, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 on põhiseadusega vastuolus, kuna see riivab PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust ja on ühtlasi diskrimineeriv ning vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Riigikogu rahanduskomisjon selgitas, et alates 1993. aastast kehtinud, kuid samas pidevalt täpsustatud kultuuriteenuste maksuerisus, mis praegu on sätestatud KMS § 15 lõike 2 punktis 6, on kehtestatud, lähtudes soovist toetada avalikes huvides toimuva väärtkultuuri tarbimist. Väärtkultuuri või avalikes huvides toimuvat väärtkultuuriüritust pole õnnestunud seaduses defineerida. Kuna Kultuurkapitali ekspertgrupid, kohalike omavalitsuste kultuurikomisjonid ja Kultuuriministeerium on pädevad kultuuriürituste avaliku huvi määra üle otsustama, on nendepoolne toetus eksperthinnanguks osutatava teenuse avaliku huvi määra üle.

Õiguskantsler pöördus 2005. a 19. oktoobril Riigikogu rahanduskomisjoni poole märgukirjaga KMS § 15 lõike 2 punkti 6 vastuolust põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte ja fiskaalse neutraalsuse nõudega ning Euroopa Ühenduse õiguses sätestatud teenuste vaba liikumise põhimõttega.

Riigikogu rahanduskomisjon ja kultuurikomisjon ei jõudnud õiguskantsleri märgikirjale järgnenud arutelude käigus üksmeelele, kuidas KMS § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusega kooskõlla viia. 2006. aasta aprillis tegi Riigikogu rahanduskomisjon Rahandusministeeriumile ettepaneku tekkinud õiguslikku olukorda analüüsida ja välja töötada lahendus nimetatud vastuolude kõrvaldamiseks. Rahandusministeerium toetas nimetatud maksusoodustuse kaotamist, kuid ei algatanud Vabariigi Valitsuse kaudu vastavat seaduseelnõu. Riigikogu rahanduskomisjon on alates 2005. aastast menetlenud kolme eelnõu, mille eesmärgiks on olnud kultuuriteenuste käibemaksusoodustuse oluline laiendamine, kuid ei ole neid toetanud. Soodustuse laienemisega massi- ja kommertskultuuri ettevõtmistele kaasneks sätte eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne, põhjendamatu ja soovimatu surve eelarvele ja soodustust mittevajavate isikute toetamine. Riigikogu rahanduskomisjon leiab, et riik ja maksusoodustuse saajad vajavad õigusliku olukorra muutmisel kohanemisaega. Kui KMS § 15 lõike 2 punkt 6 pole põhiseaduspärane, peab rahanduskomisjon õigeks kõnealuse maksusoodustuse täielikku kaotamist.

11. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 ei ole Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Ühenduse õigusega vastuolus.

Kuna isikuid koheldakse KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud sooduskäibemaksumäära rakendamise tingimuse saavutamisel riigilt, kohalikult omavalitsuselt või Eesti Kultuurkapitalilt toetuse taotlemisel võrdselt, ei ole tegemist PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumisega. Ettevõtlusvabaduse piiranguid võib kehtestada mõistlikel põhjustel.

Eelarve suurus ja toetuste osakaal selles on omavahel võrdelises seoses ning toetuste osakaal määrab ära vaidlusaluses käibemaksuseaduse sättes soodusmäära rakendamise õiguse. Finantseerimise piisavuse korral puudub vajadus toetuste järele või saabki nende osakaal olema marginaalne. Etenduse või kontserdiprojekti eelarve kunstlikus alafinantseerimises hoidmine toetuste ja eelarvemahu vahelise proportsiooni hoidmise nimel reaalselt eksisteerivatest finantseerimisallikatest loobumisega ei loo olukorda, kus oleks ettevõtlusvabadust mõistliku põhjenduseta piiratud.

Ekslik on Tallinna Halduskohtu seisukoht, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 takistab Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 14 nõutavat kaupade ja teenuste vaba liikumist siseturul. Eesti Kultuurkapitali seaduse §-d 1 ja 2 ei välista Eesti Kultuurkapitali toetuse andmist äriühingule, mis on registreeritud Euroopa Liidu liikmesriigis, kui tema poolt korraldatava projekti sisu on vastavuses Eesti Kultuurkapitali seaduses sätestatud eesmärkide ja ülesannetega. Euroopa Liidu liikmesriigi etendusasutused võivad nii riigieelarvest kui kohalike omavalitsuste eelarvetest saada toetust samadel alustel Eesti etenduse või kontserdi korraldajatega.

Vaidlusalune säte

«§ 15. Käibemaksumäärad
[…]

(2) Käibemaksumäär on 5 protsenti järgmiste kaupade ja teenuste maksustatavast väärtusest:
[…]
6) etenduse või kontserdi korraldamine riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutuse või rahvusooperi poolt tingimusel, et riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti;»

Kolleegiumi seisukoht

12. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 järgi edastab kohus oma otsuse või määruse Riigikohtule, kui ta on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks.

Asjassepuutuvateks saab lugeda üksnes neid norme, mis on otsustava tähtsusega kohtuasja lahendamisel.

13. Tallinna Halduskohus peab põhiseadusega vastuolus olevaks ja MTÜ Muusikaliteater kohtuasja lahendamisel olulist tähtsust omavaks normiks KMS § 15 lõike 2 punkti 6.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nõustub Tallinna Halduskohtuga, et MTÜ Muusikaliteater ei saanud muusikalidele «Georg» ja «Tuhkatriinu» müüdavatele piletitele 5%-list sooduskäibemaksumäära rakendada just KMS § 15 lõike 2 punkti 6 tõttu, mis seab sooduskäibemaksumäära kohaldamise tingimuseks kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10%-lise finantseerimise riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavatest vahenditest. Seega on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olevas vaidluses otsustavat tähtsust omava ja asjassepuutuva normiga.

14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kultuuriteenuste käibemaksuga maksustamist reguleeris vaidluse tekkimise ajal, st 2005. a augustist kuni 2006. a jaanuarini Euroopa Ühenduste nõukogu 17. mai 1977. a direktiiv 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (nn Nõukogu kuues direktiiv). Nõukogu kuuenda direktiivi artikli 13 A-osa lõike 1 punkt n kohustas liikmesriike avalik-õiguslike organisatsioonide või teiste asjaomases liikmesriigis tunnustatud kultuuriasutuste pakutavaid teatavaid kultuuriteenuseid ja nendega otseselt seotud kaupu käibemaksust vabastama, kuid võimaldas liikmesriikidel seda teha enda kehtestatud tingimustel, arvestades seejuures direktiivi artikli 13 A-osa lõike 1 preambulis ning artikli 13 A-osa lõikes 2 sätestatud lisatingimusi.

Sama valdkonda reguleeris ka Nõukogu kuuenda direktiivi artikli 12 lõike 3 punkt c, sätestades, et liikmesriigid võivad rakendada vähendatud maksumäära, mis ei või olla väiksem kui 5%, üksnes lisas H nimetatud rühmadesse kuuluvate kaupade ja teenuste tarnete suhtes. Lisa H nägi ühe kaupade ja teenuste rühmana ette etenduste, teatri-, tsirkuse-, laada-, lõbustuspargi-, kontserdi-, muuseumi-, loomaaia-, kino-, näituse- jms kultuurisündmuste ja -rajatiste piletid.

Andmata hinnangut osundatud Nõukogu kuuenda direktiivi sätete omavahelisele vahekorrale, leiab kolleegium, et käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkt 6 pidi vaidluse tekkimise ajal põhinema eelnimetatud direktiivi sätetel.

15. Kolleegium juhib lisaks eeltoodule tähelepanu ka sellele, et praegusel ajal reguleerib kultuuriteenuste käibemaksuga maksustamist varem kehtinud Nõukogu kuuenda direktiiviga sarnasel viisil 2006. a 28. novembril vastu võetud Euroopa Liidu nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi.

Kolleegium leiab, et Riigikogu pidi käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkti 6 sätestades lähtuma põhiseadusest, Euroopa õiguse üldpõhimõtetest ja Nõukogu kuuenda direktiivi asjakohastest sätetest.

16. Käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olev kohtuvaidlus on vaidlus selle üle, kas KMS § 15 lõike 2 punkti 6 osa, milles see nägi ette käibemaksusoodustuse saamise täiendavad tingimused, vastas võrdse kohtlemise põhimõttele. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine on nõutav nii põhiseaduse kui ka Euroopa õiguse üldpõhimõtete kohaselt, seega on taotlus lubatav ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium võib kontrollida, kas KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud tingimus, mille kohaselt 5%-list käibemaksusoodustust saab kontserdi või etenduse korraldamisel kohaldada üksnes etendusasutus, mille kalendriaasta eelarvetulust moodustavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid vähemalt 10 protsenti, on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas.

17. Tallinna Halduskohus tunnistas KMS § 15 lõike 2 punkti 6 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest see norm ei olnud halduskohtu arvates kooskõlas PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte ning PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega.

18. Järgnevalt kontrollibki Riigikohus kõigepealt, kas KMS § 15 lõike 2 punkti 6 näol on tegemist PS § 12 lõikest 1 tulenevale õigusloome võrdsuse nõudele vastava normiga.

19. Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.

20. Kolleegiumi arvates tuleks praegusel juhul omavahel käibemaksusoodustuse saamisel võrrelda eraetendusasutusi, kelle kalendriaasta eelarvetulust moodustasid riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid vähemalt 10 protsenti, ja neid eraetendusasutusi, kelle kalendriaasta eelarvetulust moodustasid nimetatud vahendid vähem kui 10%. Viimati nimetatud gruppi kuulus ka MTÜ Muusikaliteater.

21. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leiab, et kuigi Riigikogu poolt normi sätestamisel silmas peetud eesmärk oli mõistlik, ei olnud see normi tegelikku mõju arvestades asjakohane, sest silmas peetud eesmärki sellega ei saavutatud.

Menetlusosalised on välja toonud, et KMS § 15 lõike 2 punkt 6 võimaldab etendusasutusel, mis vastab selles sätestatud 10%lisele avalik-õiguslikest toetustest finantseerimise nõudele, 5%list käibemaksumäära rakendada kõikide oma etenduste ja kontsertide suhtes olenemata sellest, kas need kuuluvad kõrgkultuuri hulka või mitte. Samuti ei ole kolleegiumi arvates kindel, et väärtkultuuri pakkuvate eraetendusasutuste ring piirdub üksnes nende etendusasutustega, kelle kalendriaasta eelarvetulust moodustavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid vähemalt 10%.

22. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud käibemaksu soodusmäära kohaldamise tingimus, mille kohaselt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, oli meelevaldne. Kolleegium ei näe ka muid mõistlikke ja asjakohaseid põhjuseid, mis võiksid KMS § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud vahetegu õigustada.

Seetõttu on KMS § 15 lõike 2 punkti 6 näol kirjeldatud osas tegemist PS § 12 lõikest 1 tulenevale võrdse kohtlemise põhimõttele mittevastava sättega.

23. Olles juba tuvastanud, et käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud tingimus ei vasta PS § 12 lõike 1 nõuetele, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida Tallinna Halduskohtu väiteid sama sätteosa vastuolu kohta PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

24. Kolleegium tunnistab selle sätte osas, mis näeb ette tingimuse, et riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid peavad etenduste ja kontsertide piletite suhtes 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.

Märt RASK Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS

Ants KULL Julia LAFFRANQUE