Teksti suurus:

3-2-1-120-07 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2007. a kohtumäärus Matti Saare (pankrotis) hagis Priit Saare ja Hilda Saare vastu pankrotivara tagasivõitmiseks

Väljaandja:Riigikohtu Tsiviilkolleegium
Akti liik:määrus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:21.11.2007
Avaldamismärge:RT III 2007, 43, 349

3-2-1-120-07 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2007. a kohtumäärus Matti Saare (pankrotis) hagis Priit Saare ja Hilda Saare vastu pankrotivara tagasivõitmiseks

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-2-1-120-07
Määruse kuupäev Tartu, 21. november 2007. a
Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa
Kohtuasi Matti Saare (pankrotis) hagi Priit Saare ja Hilda Saare vastu pankrotivara tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-4144
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Matti Saare (pankrotis) määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Matti Saar (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Edith Sassian
Kostjad Priit Saar (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Hilda Saar (isikukood xxxxxxxxxxx)
Asja läbivaatamise kuupäev 5. november 2007. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a määrus ja Harju Maakohtu 2. veebruari 2007. a määrus ning saata asi Harju Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule ADVOKAADIBÜROO EDITH SASSIAN & KO 19. juunil 2007. a Matti Saare (pankrotis) määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Matti Saare (pankrotis) pankrotihaldur esitas 1. veebruaril 2007. a Matti Saare (hageja) nimel Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks hageja ja Priit Saare 26. novembril 2003. a sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping, korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping. Samuti palus hageja tunnistada kehtetuks Priit Saare ja Hilda Saare 5. juulil 2006. a sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, tunnustada tagasivõidetava pankrotivarana hageja omandiõigust Tallinnas asuvale korteriomandile ning lugeda, et Hilda Saar nõustub enda kustutamisega samast registriosast kinnistu omanikuna ja annab nõusoleku kanda samasse registriossa omanikuna hageja.

2. Hagiavalduse kohaselt algatas Tallinna Linnakohus 2. veebruaril 2005. a V.-K. Saare avalduse alusel menetluse hageja pankroti väljakuulutamiseks ning 22. mai 2006. a kohtuotsusega kuulutas välja hageja pankroti. Hageja palus hagi tagamiseks seada kinnistusraamatusse korteriomandi võõrandamise ja muude asjaõigustega koormamise keelumärke hageja kasuks.

3. Harju Maakohus jättis 2. veebruari 2007. a määrusega hagi menetlusse võtmata ning hagi tagamata.

Maakohtu määruse kohaselt kontrollib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 204 lg 1 järgi menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. TsMS § 201 lg 1 kohaselt on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada tsiviilkohtumenetlusõigusi ja kanda tsiviilkohtumenetluskohustusi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 7 lg 2 kohaselt algab isiku õigusvõime inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.

Rahvastikuregistri andmebaasist nähtuvalt suri hageja 26. detsembril 2006. a. Selle kohta on 28. detsembril 2006. a vormistatud surmaakt nr 5006 ja 28. detsembril 2006. a välja antud surmatunnistus nr DL0324712. Hagejal puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime, mistõttu tuleb jätta hagi menetlusse võtmata ning hagi tagamata.

4. Hageja esitas Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada, võtta hagi menetlusse ning rahuldada hagi tagamise taotlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuni 2007. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et pankrotihalduri poolt hageja nimel esitatud hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna hageja surma tõttu on viimase õigusvõime ja sellest tulenevalt ka tsiviilkohtumenetlusõigusvõime lõppenud. Õige on väide, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja ning tagasivõitmise hagi esitamise õigus on üksnes halduril, kuid see ei tähenda, et haldur on menetlusosaline. Tagasivõitmise hagi esitab haldur võlgniku nimel ning menetlusosaliseks TsMS § 198 tähenduses on ikkagi võlgnik ja pankrotihalduril on tema seadusliku esindajana menetlusosalise õigused ja kohustused. Õige ei ole väide, et alates pankroti väljakuulutamisest puudub pankrotivõlgnikul tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime. TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Hageja õigusvõime lõppes tema surmaga. TsMS § 204 lg 1 kohaselt ei saa kohtumenetluses osaleda isik, kel puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime. Pankrotivõlgniku surma korral muutub pankrotivara pärandvaraks. Pankrotiseadus ei võimalda pankrotivõlgniku surma korral õigusjärglust, pärija ei saa astuda pankrotimenetluses pankrotivõlgniku asemele. Pankrotivõlgniku surma korral lõpetatakse pankrotimenetlus PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel. PankrS § 9 lg 2 võimaldab võlgniku pärijal, testamenditäitjal või pärandi hooldajal esitada pankrotiavaldus võlgniku vara suhtes. Sel juhul ei ole menetlusosaliseks mitte surnud pankrotivõlgnik, vaid eelnimetatud isik. Määruskaebuse viide TsÜS § 125 lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna pankrotihaldur ei ole pankrotivõlgniku lepinguline esindaja.

Menetlusosaliste põhjendused

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ja saata asi arutamiseks Harju Maakohtule.

Määruskaebuse kohaselt ei võimalda pankrotiseadus lõpetada füüsilise isiku pankrotti, kui pankrotivõlgnik sureb, sest pärast pankroti väljakuulutamist moodustatud vara arvel on jätkuvalt võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Pankrotivara moodustub sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Pankrotihalduri esindusõigus ei lõpe võlgniku surmaga, vaid tema õigused ja kohustused lõpevad siis, kui on täidetud pankrotimenetluse eesmärk – võlausaldajate nõuete rahuldamine. Seega ei saa kohaldada ringkonnakohtu kohaldatud norme (PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5).

Tulenevalt PankrS § 9 lg-s 2 sätestatust on võimalik surnud isiku pankrotti algatada ja seda pankrotiseaduses sätestatud ulatuses menetleda, sh esitada surnud pankrotivõlgniku nimel pankrotivara tagasivõitmise nõudeid.

7. Kostjad ei ole määruskaebusele vastanud.

Kolleegiumi seisukoht

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ja asi tuleb saata Harju Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kolleegium leiab, et ebaõige ning asjakohatu on ringkonnakohtu järeldus, et pankrotivõlgniku surma korral tuleb pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel.

Esmalt märgib kolleegium, et kohtutelt ei ole taotletud pankrotimenetluse lõpetamist. Pankrotihaldur on esitanud kohtule füüsilisest isikust pankrotivõlgniku nimel hagi pankrotivara tagasivõitmiseks ning kohtutel tuli kõigepealt lahendada üksnes selle hagi menetlusse võtmise küsimus. Nii ongi maakohus õigesti piirdunud ainult selle küsimuse otsustamisega. Ringkonnakohtu viide eespool nimetatud normidele on aga asjakohatu.

10. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu seisukoht pankrotimenetluse lõpetamise kohta on ka sisuliselt ebaõige. Praktikas võib esineda näiteks juhtumeid, mil pankrotihalduril on võlgniku surma hetkeks jäänud pankrotimenetluses tegemata ainult väljamaksed võlausaldajatele, st tehtud on peaaegu kõik pankrotimenetluse toimingud. Sellistel juhtudel ei ole pankrotiseaduse mõttega kooskõlas pankrotimenetluse lõpetamine ning pankrotihalduri käsutuses oleva raha üleandmine pankrotivõlgniku pärijatele.

Kuid ka neil juhtudel, mil pankrotimenetluses ei ole jõutud väljamaksete tegemiseni, on kolleegiumi arvates pankrotimenetluse lõpetamise küsimuse otsustamiseks primaarne järgida pankrotimenetluse eesmärke. Pankrotimenetluse eesmärgid sätestab PankrS § 2, mille esimese lause kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel samas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 kohaselt moodustub võlgniku varast pankrotivara. Pankrotiseaduse § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surm ei ole alus pankrotimenetluse lõpetamiseks, kui menetluse eesmärgid ei ole konkreetse pankrotimenetluse asjaolusid arvestades saavutatud.

11. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kelle nimel teeb pankrotihaldur pärast füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma pankrotiseaduses ettenähtud toiminguid, sh esitab tagasivõitmise hagi. Pankrotihaldur ise ei ole pankrotimenetluse organina viimati mainitud hagi korral menetlusosaline. PankrS § 35 lg 1 p 2 annab talle õiguse olla menetlusosaline vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse üksnes võlgniku nimel.

Kolleegium ei näe loogilist põhjendust seisukohale, et pankrotihaldur jääb ka pärast füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma teda esindama. Surnud isikul puuduvad huvid, muu hulgas pankrotiseaduses ning tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 125 lg 3 kohaselt ei lõpe volitus esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping. Nimetatud säte on erand TsÜS § 125 lg 2 p-st 9, mille kohaselt lõpeb volitus esindatava surmaga. Praegusel juhul ei ole aga tegemist lepingulise esindusega ning TsÜS § 125 lg-t 3 kohaldada ei saa. Pankrotihaldurit ei saa füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma hetkest enam tema seaduslikuks esindajaks lugeda.

12. Kolleegium on seisukohal, et pankrotihaldur tuleb eespool kirjeldatud pankrotimenetluse eesmärki arvestades lugeda füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma korral võlgniku pärija(te) esindajaks, seda ka tagasivõitmise hagi korral. Kuigi pärija(d) ei pruugi olla tagasivõitmise hagi esitamise ajaks nimeliselt teada, ei ole Eesti õiguskorras võimalik, et varal ei ole pärijaid. Pärimisseaduse (PärS) § 18 esimese lause kohaselt on juhul, kui ei ole teisi pärijaid, seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus. Nimetatud paragrahvi teise lause kohaselt on pärandi avanemise korral välismaal seadusjärgne pärija riik. Ka juhul, kui võlgniku pärijad ei võta pärandvara vastu, on seega olemas pärija, tavaliselt kohalik omavalitsusüksus. Kolleegium märgib, et PärS § 136 lg 1 kohaselt on kohustuslik teha pärandi inventuur, kui pärijaks on kohalik omavalitsusüksus või riik.

Pankrotiseaduse § 9 lg 2 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Sel juhul kohaldatakse pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. Kolleegiumi arvates tähendab see säte, et ka pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel (mitte aga surnud võlgniku, testamenditäitja või pärandi hooldaja nimel).

Kolleegium märgib, et olukord on sarnane ka pankrotimenetlusest väljapoole jääva võlanõude korral isiku vastu, kes sureb ja kelle pärija ei ole teada või esinevad muud PärS § 111 lg 2 p-des 2-4 nimetatud asjaolud. Võlausaldajal oleks sel juhul õigus taotleda kohtult pärandvara hooldaja määramist (PärS § 110 lg 2 p 1, § 111 lg 1 ja lg 2, § 112). Hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma pärandvara arvel pärandaja võlad (PärS § 112 lg 3 p 4) ning hooldaja kohta on erialakirjanduses avaldatud arvamust, et ta tegutseb pärija(te) esindajana.

13. Pankrotihaldur tegutseb pankrotimenetlust jätkates nii pankrotivõlausaldajate kui ka pärija(te) huvides. Pankrotiseaduse § 156 kohaselt tagastatakse võlgnikule (praegusel juhul pankrotivõlgniku surma tõttu pärijatele) vara, mis on jäänud üle pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist.

14. Praegusel juhul on nii ringkonnakohus kui ka maakohus tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb tühistada ringkonnakohtu määrus. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ning asi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants KULL Peeter JEROFEJEV Lea LAARMAA