Väljaandja: Riigikohtu Halduskolleegium Akti liik: määrus Teksti liik: algtekst Jõustumise kp: 13.02.2008 Avaldamismärge: RT III 2008, 9, 67 3-3-1-95-07 Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2008. a kohtumäärus Romeo Kalda kaebuses Tartu Vangla direktori 22. juuni 2007. a käskkirja nr 1-3/65 tühistamiseks RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-95-07 Määruse kuupäev 13. veebruar 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla direktori 22. juuni 2007. a käskkirja nr 1-3/65 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-1557 Menetluse alus Riigikohtus Romeo Kalda määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Romeo Kalda määruskaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20. septembri 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2007. a määrused haldusasjas nr 3-07-1557 ning saata asi halduskohtule eelmenetluse jätkamiseks. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Vangla direktori 22. juuni 2007. a käskkirjaga nr 1-3/65 määrati kindlaks avatud sektsiooni kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed. Romeo Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr 1-3/65 tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on käskkiri antud volitusi ületades. Vangistusseadus ei anna vangla direktorile õigust sellise üldakti andmiseks. Käskkiri ei ole proportsionaalne ega mõistlik. Selgusetuks jääb riietusesemete valikulise lubamisega taotletav eesmärk. Käskkiri on motiveerimata. 2. Tartu Halduskohtu 20. septembri 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1557 lõpetati kaebuse menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. Kohus leidis, et Romeo Kalda poolt vaidlustatud käskkiri ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid on suunatud abstraktsele isikute hulgale. Seega on tegemist õigustloova aktiga, mille peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 3. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja eesmärk kanda Tartu Vanglas isiklikke riideid. 5. juulil 2007 võeti kaebaja kambrist ära kõik tema isiklikud riideesemed, mis ei olnud vaidlustatud käskkirjaga lubatud. Tartu Vangla 20. juuli 2007. a vastusega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus, milles ta palus luba kanda käskkirjas nimetamata isiklikke riideesemeid. HKMS § 19 lg 8 võimaldab esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni. Kaebaja soovis kohtuistungil kaebust täiendada taotlustega tunnistada Tartu Vangla vastus õigusvastaseks ning teha vanglale ettekirjutus tema taotluse uueks lahendamiseks. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse, kuid otsustas istungit korraldamata menetluse lõpetada, andmata seega kaebajale võimalust kaebuse muutmiseks. Muutunud olukorra tõttu palus kaebaja ka käskkirja nr 1-3/65 põhiseadusevastaseks tunnistamist. 4. 5. oktoobri 2007. a määruses leidis Tartu Halduskohus, et R. Kalda määruskaebus on põhjendamatu ning edastas selle Tartu Ringkonnakohtule. 5. Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus R. Kalda Tartu Halduskohtu määruse tühistada. Kaebuse kohaselt ei muuda vaidlustatud akti üldaktiks asjaolu, et sellega reguleeritakse lisaks kaebajale ka teiste kinnipeetavate riietumisvõimalusi. Vangla direktor ei saa oma administratiivselt positsioonilt lähtuvalt tegeleda kohtulikule kontrollile mittealluva õigusloomega. Arvestades regulatsiooni subjektide piiratud ringi ning regulatsiooni vähest ulatust, saab käskkirja käsitada üksikjuhtumit reguleeriva aktina. Enne menetluse lõpetamist oleks kohus pidanud R. Kaldale selgitama tema õiguste parema kaitsmise võimalusi. 6. Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2007. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt lõpetas halduskohus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel õigesti R. Kalda kaebuse menetluse. Vaidlustatud käskkiri ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, vaid on käsitatav õigustloova aktina. Alusetu on kaebaja väide kohtu selgitamiskohustuse rikkumise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus kaebuse käiguta ning palus kaebajal selgitada, milliseid tema subjektiivseid õigusi vaidlustatud käskkiri rikub. Vastuses kohtule selgitas kaebaja üksnes seda, et käskkiri rikub tema õigust kanda vanglas oma riideid. Kaebaja ei märkinud kaebuses ega selle täienduses ühtki muud haldusakti või toimingut, mille vaidlustamise kaudu tal oleks võimalik oma eesmärki saavutada. Kaebaja võib soovi korral vaidlustada Tartu Vangla 20. juuli 2007. a vastuse eraldi menetluses. Menetlusosaliste põhjendused 7. R. Kalda määruskaebuses palutakse Tartu Ringkonnakohtu määrus tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu määrus vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsusega asjas nr 3-3-1-54-07, milles kolleegium leidis, et Tartu Vangla direktori käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus, mis on halduskohtus vaidlustatav. 8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Vangla, et vaidlustatud käskkiri ei piira R. Kalda õigusi, mistõttu tal puudub õigus selle vaidlustamiseks. Käskkirjaga on kinnipeetavatele antud õigus kanda lisaks vangla riietusele ka käskkirjas loetletud isiklikke riideesemeid. Seega on tegemist hoopis kinnipeetavate õiguste laiendamisega. Kaebaja õigusi võib riivata üksnes vangistusseadus, mille § 46 lg 1 kohaselt kannavad kinnipeetavad vangla riietust. See on aga üldakt, mille õiguspärasust saab kontrollida üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Kolleegiumi seisukoht 9. Kohtud lõpetasid R. Kalda kaebuse menetluse põhjendusega, et sellega vaidlustati üldakti õiguspärasust, mille kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebaja on aga seisukohal, et tegemist on halduskohtus vaidlustatava üldkorraldusega. 10. 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 leidis kolleegium, et üld- ja üksikaktide vahel ei ole selget piiri (p 15). Analüüsides Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud «Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja» õiguslikku olemust, leidis kolleegium, et konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, hoolimata puudutatud isikute suurest ringist, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses, mille vahetuks algatamiseks pole puudutatud isikul võimalust. Üksikakti on aga halduskohtus võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. 31. oktoobri 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-07 asus kolleegium seisukohale, et Tartu Vangla direktori 15. detsembri 2004. a käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kolleegium leidis, et kuigi Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring aktist otseselt ei nähtu, on adressaadid objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 märkis kolleegium, et üld- ja üksikaktide eristamise üheks tunnuseks võib olla ka akti regulatsiooni territoriaalne ulatus (p 13). 11. Tartu Vangla direktori käskkirja, mis määrab kindlaks vangla avatud sektsiooni kinnipeetavatele lubatud isiklikud riideesemed, toimeulatus piirdub Tartu Vanglaga. Selle adressaatide ring on objektiivselt ja üldiste tunnuste alusel kindlaks määratav – käskkirja adressaatideks on eeskätt Tartu Vangla avatud sektsiooni kinnipeetavad. Sellise akti õiguspärasuse kontrolli võimaldamine üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses oleks ebamõistlik. Kolleegium leiab, et tegemist on üldkorraldusega, mis on vaidlustatav halduskohtus. 12. Kolleegium peab vajalikuks selgitada ka kaebetähtaja ja kaebeõiguse küsimusi üldkorralduste vaidlustamisel. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teistsugust tähtaega. Üldkorralduste vaidlustamiseks ei ole kehtestatud eriregulatsiooni. 13. Kolleegium leiab, et üldkorraldus võib sisaldada abstraktse iseloomuga ettekirjutusi, millega reguleeritakse haldusakti adressaatide käitumist määratlemata arvul juhtudel. Ka vangla administratsiooni kehtestatud üldkorraldustes võib esineda kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi reguleerivaid ettekirjutusi, mille toime ei piirdu reeglina ühe sündmusega, vaid hõlmab kinnipeetavate elukorraldust ja käitumist üldiselt. Üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi seega ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Selleks ajaks, kui üldkorralduses sätestatud ettekirjutuse mõju selle adressaadile avaldub, võib olla möödunud oluliselt rohkem aega. Üldkorraldusega kehtestatud regulatsiooni rakendamine haldusorgani poolt võib toimuda toimingute või täiendavate haldusaktide kaudu. Vangla juhtkonna kehtestatud kinnipeetavate käitumis- ja elutingimusi reguleerivate aktide käsitamine üldkorraldustena ei saa aga kaasa tuua olukorda, kus kinnipeetavatel ei ole võimalik vaidlustada nende õigusi rikkuvaid, kuid üldkorraldusega kooskõlas olevaid toiminguid või haldusakte põhjusel, et nad ei ole vaidlustanud toimingute või aktide aluseks olnud üldkorraldust 30 päeva jooksul pärast selle teatavakstegemist. 14. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist. Sellisel juhul tuleks isikul oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks koos üldkorralduse vaidlustamisega halduskohtus vaidlustada ka vastav toiming või haldusakt. 15. Kuna halduskohus ja ringkonnakohus on käesolevas asjas vääralt järeldanud oma pädevuse puudumist, tuleb kohtute määrused tühistada. Asi tuleb HKMS § 72 lg 1 p 5 alusel saata esimese astme kohtule eelmenetluse jätkamiseks. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Julia LAFFRANQUE