Teksti suurus:

3-1-1-88-07 Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a kohtuotsus S. M. karistamises tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ja OAO A vara konfiskeerimises tolliseaduse § 94 lg 4 alusel

Väljaandja:Riigikohtu üldkogu
Akti liik:otsus
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.05.2008
Avaldamismärge:RT III 2008, 24, 160

3-1-1-88-07 Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a kohtuotsus S. M. karistamises tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ja OAO A vara konfiskeerimises tolliseaduse § 94 lg 4 alusel

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-88-07
Otsuse kuupäev 16. mai 2008
Kohtukoosseis Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu
Kohtuasi Väärteoasi S. M. karistamises tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ja OAO A vara konfiskeerimises tolliseaduse § 94 lg 4 alusel
Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-1718
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik   Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, kassatsioon
Asja läbivaatamise kuupäev 19. veebruar 2008
Istungil osalenud isikud Maksu- ja Tolliameti esindajad Piret Valner ja Jaanus Jõgi, OAO A esindaja vandeadvokaat Jaan Lindmäe ning õiguskantsleri esindajad Madis Ernits ja Nele Parrest

Resolutsioon

1. Tunnistada väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust väärteomenetluse seadustiku § 73 lg 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend.

2. Jätta Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid asendada maakohtu otsuse põhjendused OAO A kohtukaebeõiguse tekkimise aluste osas Riigikohtu otsuse punktides 14-46 esitatud põhjendustega.

3. Jätta kassatsioon rahuldamata.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 7. oktoobril 2006 koostas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus S. M. suhtes väärteoprotokolli järgmise teo tõttu.

S. M., kes juhtis marsruudil Kiiev-Tallinn sõitvat liinibussi (Volvo B10M55), sisenes bussiga Luhamaa tollipunkti kaudu Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Tollikontrolli käigus avastati bussi pagasiruumide vahelt tagumise silla kohal reisijateruumi all peidik, millest leiti kokku 100 000 sigaretti. Lisaks avastati tehase paigaldatud kütusepaagi kohal asuvad kaks lisamahutit, mis sisaldasid 191,5 kilogrammi ehk 228 liitrit diislikütust. Nimetatud sigarettide ja diislikütuse ühendusevälisest riigist Eestisse toimetamisega rikkus S. M. väärteoprotokolli kohaselt alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse § 57 lg 1 ja § 69 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsusega karistati S. M. eelmises punktis nimetatud teo eest tolliseaduse (TS) § 73 lg 1 järgi rahatrahviga 190 trahviühikut ehk 11 400 krooni ja temalt konfiskeeriti TS § 94 lg 3 alusel 100 000 sigaretti ning 228 liitrit diislikütust. Kohtuvälise menetleja sama otsusega konfiskeeriti TS § 94 lg 4 alusel ka Ukrainas registreeritud avatud aktsiaseltsile (OAO) A kuuluv buss Volvo B10M55.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et sigaretid ja liigse kütusekoguse toimetas Eestisse S. M. Kuna S. M. ei ole OAO-s A organi liige ega juhtivtöötaja, on juriidilise isiku vastutus väärteo toimepanemise eest tulenevalt karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-st 1 välistatud. S. M-le karistuse määramisel tõi kohtuväline menetleja muu hulgas esile asjaolu, et S. M. kasutas väärteo toimepanemiseks tööandja poolt talle usaldatud töövahendit.

Põhjendades bussi konfiskeerimist, asus Maksu- ja Tolliamet seisukohale, et kohtuväline menetleja on TS § 94 lg 4 alusel õigustatud konfiskeerima ka sellise tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi, mis ei kuulu isikule, kes kasutas seda tollieeskirjade rikkumiseks. Erinevalt TS § 94 lg-st 3 ei tee sama paragrahvi lõige 4 viidet KarS §-le 83. Seega on TS § 94 lg 4 erinorm KarS § 83 suhtes. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 74 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja otsuses. Kohtuväline menetleja leidis, et kuna ei ole välistatud tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud bussi edaspidine kasutamine tollieeskirjade rikkumiseks, tuleb buss konfiskeerida.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse otsuse peale esitas kaebuse OAO A esindaja vandeadvokaat Jaan Lindmäe, kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist bussi konfiskeerimise osas. Menetlusalune isik S. M. ega tema kaitsja kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustanud.

4. Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus bussi konfiskeerimise osas ja buss tagastati OAO-le A.

Kohus möönis, et tulenevalt VTMS § 114 lg 1 p-st 2 ja § 118 lg 2 p-st 2 ei ole OAO-l A kui menetlusvälisel isikul õigust kohtuvälise menetleja otsust vaidlustada. Samas saanuks äriühing konfiskeerimisotsustuse VTMS § 193 lg 2 alusel vaidlustada siis, kui kohtuväline menetleja oleks bussi konfiskeerimise lahendanud VTMS §-s 67 sätestatud korras määrusega, aga mitte lõppotsusega. Konfiskeerides bussi määruse asemel otsusega, võttis kohtuväline menetleja

OAO-lt A võimaluse oma õiguste piiramist vaidlustada. Selline olukord on aga vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 15.

Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud TS § 94 lg-t 4, jättes arvestamata KarS § 83 lg 3 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib erandina konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendi, aine või eseme, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi, aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole käsitletud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et reisijateveofirma OAO A oleks mingil viisil vähemalt kergemeelsusest aidanud S. M-l bussi süüteo toimepanemiseks kasutada.

Lisaks eeltoodule leidis kohus, et isegi kui nõustuda, et TS § 94 lg-t 4 võib kohaldada sõltumatult KarS §-st 83, ei ole konfiskeerimine TS § 94 lg 4 kohaselt kohustuslik. Praegusel juhul on lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest bussi konfiskeerimine OAO A suhtes põhjendamatu ja ülemääraselt range, sest pole andmeid, nagu oleks nimetatud firmal olnud varem piiri ületamisel probleeme.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või uue otsuse tegemist või väärteoasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule.

Kassatsioonivastuses leidis OAO A esindaja, et kassatsioon on põhjendamatu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määrusega anti väärteoasi VTMS § 169 lg 2 alusel lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Kriminaalkolleegium leidis, et kuna VTMS § 16 kohaselt ei ole OAO A väärteoasjas menetlusosaline, puudus tal VTMS § 114 lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust kohtus vaidlustada. OAO A kaebeõigust ei ole võimalik tuletada ka maakohtu viidatud VTMS §-st 67, kuna see säte reguleerib üksnes väärteo vahetu objekti konfiskeerimist ja sedagi üksnes olukorras, kus konfiskeeritava asja seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Konfiskeeritud buss on käsitatav väärteo toimepanemise vahendina, mitte vahetu objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku ja seadusliku valdaja isik. Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja pidanuks konfiskeerimise otsustama VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras, kuna siis olnuks tagatud OAO-le A konfiskeerimise kohtus vaidlustamise võimalus. Lisaks leidis kolleegium, et väärteomenetluses ei ole kohaldatavad 1. veebruaril 2007 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Samas tekkis kriminaalkolleegiumil kahtlus, kas VTMS § 16 on osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13 ning 14 ja § 15 lg-ga 1, samuti PS § 12 lg 1 esimese lausega.

Menetlusosaliste põhjendused

7. Maksu- ja Tolliameti kassatsioonis leitakse, et OAO-l A ei olnud tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 õigust kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust esitada, kuna tegemist ei ole VTMS §-s 16 nimetatud menetlusosalisega. Seega oleks maakohus pidanud jätma OAO A esindaja kaebuse VTMS § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata ja tagastama selle esitajale.

Erinevalt maakohtust on kassaator seisukohal, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83 sätestatut, kuna TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et erinevalt sama paragrahvi kolmandast lõikest ei tee TS § 94 lg 4 viidet KarS §-le 83.

Riigikohtu üldkogule antud täiendavas arvamuses leiab Maksu- ja Tolliamet, et VTMS § 16 on kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses märgitud osas põhiseadusega kooskõlas. Väärteomenetluse seadustik on konstrueeritud efektiivse ja ökonoomse menetluse põhimõttel. Kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine on vajalik nii kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks kui ka menetlusökonoomia põhimõtte järgimiseks. Samuti tuleb arvestada, et kohtuvälise menetleja otsusega menetlusvälise isiku vara konfiskeerimisel on menetlusvälisel isikul võimalik kaitsta oma õigusi kohtuvälise menetleja otsust vaidlustamata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 1996. a määrusest asjas nr 3-2-1-130-96 tuleneb, et isik saab oma vara arestimise ja konfiskeerimise korral kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid. Kuna buss peeti kinni tolliläbivaatuse käigus, siis oleks OAO A võinud transpordivahendi kinnipidamist vaidlustada ka maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaide esitamisega või kaebuses halduskohtule. Lisaks eeltoodule saab menetlusväline isik VTMS §-des 76–80 sätestatud korras kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni esitada kohtuvälise menetleja juhile kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale. Sellise kaebuse lahendamisel tehtava kohtuvälise menetleja juhi määruse peale on menetlusvälisel isikul võimalus esitada kaebus maakohtule. OAO A oleks võinud ajal, mis jäi S. M. suhtes väärteoprotokolli koostamise ja kohtuvälise menetleja otsuse tegemise vahele, pöörduda kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks kaebusega kohtuvälise menetleja juhi ja hiljem vajadusel maakohtu poole. Kohtuväline menetleja andis juba väärteomenetluse algusjärgus OAO-le A saadetud kirjas selgelt mõista, et kui ekspert hindab bussi tollieeskirjade rikkumise eesmärgil ümberehitatuks, siis see konfiskeeritakse. Lisaks andis kohtuväline menetleja enam kui poolteist kuud enne asjas otsuse tegemist OAO-le A ja tema Eesti advokaadist esindajale saadetud kirjas teada, et kohtuvälise menetleja otsusega buss konfiskeeritakse.

Juhul kui Riigikohtu üldkogu peaks OAO A kohtukaebeõigust tunnustama, siis saab ta ka võtta seisukoha TS § 94 lg 4 kohaldamise küsimuses. Maksu- ja Tolliamet leiab jätkuvalt, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83 sätestatut, kuna TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm.

8. Nii Riigikogu õigus- kui ka põhiseaduskomisjoni arvamustes leitakse, et VTMS § 16 ei ole osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13 ning 14 ja § 15 lg-ga 1.

Põhiseaduskomisjon märgib, et kui väärteomenetluses piiratakse kolmanda isiku õigusi või vabadusi, peab sellel isikul olema võimalus menetluses osaleda ja vajadusel tema õigusi piirav otsus vaidlustada. Isikule tuleb tagada põhilised menetluslikud õigused – õigus informatsioonile, õigus olla ära kuulatud ja kaebeõigus. Praegu ei saa aga kolmas isik väärteomenetluses oma õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta.

Õiguskomisjoni hinnangul tuleb väärteomenetluse seadustiku põhiseadusega kooskõlla viimiseks täiendada seda sarnaselt kriminaalmenetluse seadustikus 1. veebruarist 2007 jõustunud muudatustega selliselt, et menetlusosaliseks oleks loetud ka kolmas isik.

9. Õiguskantsleri arvamuses leitakse, et VTMS § 16 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv säte. Samas märgib õiguskantsler, et kui Riigikohtu üldkogu loeb algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse lubatavaks, siis on väärteomenetluse seadustik vastuolus PS § 32 lg-ga 1 ja § 15 lg-ga 1 osas, milles see välistab kolmanda isiku, kelle asi väärteomenetluse käigus konfiskeeritakse, kohtukaebeõiguse.

Õiguskantsleri hinnangul on selles kaasuses mitu erinevat võimalust menetlusseadustike põhiseaduskonformseks tõlgendamiseks. Esimene võimalus on tõlgendada VTMS § 16 kolmandat isikut puudutavas osas mitteammendavana, mis annaks VTMS §-st 2 tulenevalt aluse kaasata kolmas isik väärteomenetlusse KrMS § 16 lg 2 ning KrMS § 401 lg 1 alusel. Lisaks tuleb VTMS § 73 lg-t 1, § 114 lg 1 p 2 ja § 118 lg 2 p 2 tõlgendada selliselt, et kaebeõigus on ka isikul, kelle suhtes tehakse konfiskeerimise otsus.

Teine võimalus on tõlgendada põhiseadusega konformselt VTMS § 193 lg-t 2, mis annaks menetlusvälisele isikule võimaluse esitada teda puudutavas küsimuses määruskaebus.

Kui asuda seisukohale, et isikul, kellele kuuluv transpordivahend on väärteomenetluses kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud, pole võimalik konfiskeerimist vaidlustada väärteomenetluse raames, saab ta pöörduda halduskohtu poole. Tolliseaduse § 94 lg 4 alusel bussi konfiskeerimise otsus on käsitatav haldusaktina, mille adressaadiks on OAO A. Vaidlus selle haldusakti õiguspärasuse üle on avalik-õiguslik ja selle lahendamiseks ei sätesta väärteomenetluse seadustik erikorda. Seega on tegemist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega.

Kui Riigikohtu üldkogu siiski leiab, et halduskohtulik kontroll ei laiene väärteomenetluse käigus menetlusosaliseks mitteoleva isiku omandiõiguse riivamise juhtudele, ei vasta väärteomenetluse seadustik osas, milles see ei anna kohtukaebeõigust kolmandale isikule, kelle asi väärteomenetluse käigus konfiskeeritakse, PS § 32 lg 1 kolmandale lausele eraldivõetuna või koosmõjus PS § 15 lg-ga 1. Menetlusosaliste ringi kitsendamist väärteomenetluses õigustab legitiimse eesmärgina menetlusökonoomia, st vajadus saavutada vähem tähtsate õigusrikkumiste menetluse kiirus ja säästlikkus. Menetlusväliste isikute kohtukaebeõiguse piiramine on selle eesmärgi saavutamise abinõuna sobiv ja vajalik. Kuna aga TS § 94 lg 4 alusel transpordivahendi konfiskeerimise tagajärg omaniku jaoks võib olla väga oluline – miljonitesse kroonidesse ulatuv – varaline kaotus, ei kaalu vähene võit menetluse kiiruses ja hinnas üles isiku õigust vaidlustada kohtus suure väärtusega asja konfiskeerimist. Kohtukaebeõiguse välistamine kõnealusel kujul on vastuolus ka PS § 12 lg 1 esimesest lausest tuleneva õigusloome võrdsuse põhimõttega.

10. Justiitsminister nõustub kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses väljendatud seisukohaga, et väärteomenetluses ei ole kohaldatavad 1. veebruaril 2007 jõustunud KrMS § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata ka kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Samas leitakse justiitsministri arvamuses, et kuna väärteomenetluse seadustik ja kriminaalmenetluse seadustik on teineteisega tihedas seoses, peaks ka VTMS §-s 16 olema menetlusosalisena nimetatud kolmas isik.

Siiski on kehtivas õiguses kolmandal isikul võimalik konfiskeerimisotsustuse peale kaevata, kui kohtuväline menetleja otsustab konfiskeerimise määruse, aga mitte otsusega. Sellisel juhul saab menetlusväline isik VTMS § 67 lg 5 kohaselt esitada kaebuse konfiskeerimise määruse peale VTMS §-s 76 sätestatud korras. Seega peaksid kohtuvälised menetlejad kuni väärteomenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiseni konfiskeerimise puhul arvestama, kas see puudutab kolmandaid isikuid või mitte, ja sellest sõltuvalt tegema konfiskeerimisotsuse kas määruse või lõppotsusega.

11. Riigikohtu üldkogu istungil jäid menetlusosalised kirjalikes arvamustes esitatud seisukohtade juurde.

Asjakohased sätted

12. Väärteomenetluse seadustik (RT I 2002, 50, 313; 2008, 1, 1) sätestab:
«[…]
§ 16. Menetlusosaline
Menetlusosaline on menetlusalune isik ja tema kaitsja.
[…]
§ 114. Maakohtule kaebuse esitamise õigus ja tähtaeg
(1) Menetlusosalisel on õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja järgmiste otsuste peale:
[…]
2) käesoleva seadustiku § 73 lõike 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsus.
[…]
§ 118. Kaebuse käiguta jätmine ja kaebuse läbi vaatamata jätmine eelmenetluses
[…]
(2) Maakohtunik teeb kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja saadab määruse koopia ning tagastab kaebuse selle esitanud isikule, kui:
[…]
2) kaebuse on esitanud isik, kellel käesoleva seadustiku § 114 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada;
[…]».

Üldkogu seisukoht

13. Kohtuasja lahendamiseks tuleb üldkogul esmalt selgitada, kas kehtiva õiguse kohaselt on OAO-l A võimalik kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust bussi konfiskeerimise osas kohtus vaidlustada 1) väärteomenetluses, 2) mõnes muus kohtumenetluses või 3) ei tulene OAO A kaebeõigus ühestki jõusolevast menetlusseadusest (I). Pärast seda määratleb üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve aspektist asjassepuutuva regulatsiooni (II) ja kontrollib selle põhiseaduspärasust (III). Seejärel on võimalik anda sisuline hinnang OAO A bussi konfiskeerimise õiguspärasusele (IV). Viimaseks kujundab Riigikohus lõpliku seisukoha kohtuasja lahendamise kohta (V).

I

14. Menetlusosalised on erinevat meelt selles, kas ja kui, siis millises korras võimaldab kehtiv õigus OAO-l A talle kuuluva bussi konfiskeerimist kohtus vaidlustada. Seepärast tuleb enne seda, kui asuda hindama kehtiva menetlusõiguse põhiseaduspärasust, selgitada, kas olemasolevale menetluslikule regulatsioonile on võimalik anda tõlgendus, mis tagaks OAO-le A vaadeldavas olukorras tõhusa ja äratuntava kohtutee.

15. OAO A soovib vaidlustada talle kuuluva bussi konfiskeerimist. Buss konfiskeeriti väärteomenetluse käigus kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsusega. Väärteomenetlus toimus TS § 73 lg 1 tunnustel S. M. suhtes, kellele arvati süüks sigarettide ja diislikütuse ebaseaduslik Eestisse toomine. OAO-le A kuuluvat bussi kasutas S. M. süüteo toimepanemiseks. Tuvastatud asjaolud ei andnud alust äriühingule selle väärteo toimepanemist ette heita, mistõttu tema suhtes väärteomenetlust ei alustatud. Kuna VTMS § 18 lg 1 kohaselt on menetlusalune isik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes on alustatud väärteomenetlust, tuleb OAO-d A käsitada käesolevas asjas menetlusvälise isikuna.

16. Nii maakohus kui ka justiitsminister on leidnud, et olukorras, kus väärteomenetluses konfiskeeritakse vara, mis ei kuulu menetlusalusele isikule, oleks vara omaniku kohtukaebeõigus tagatud, kui kohtuväline menetleja ei otsustaks konfiskeerimist asjas tehtava lõppotsusega, vaid VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras määrusega. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg 4 sätestab, et kui konfiskeerimise otsustamine on kohtuvälise menetleja pädevuses ja väärteoasjas on ära võetud väärteo toimepanemise vahetu objekt, mille seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada, võib kohtuväline menetleja konfiskeerimise otsustada väärteomenetluse käigus oma määrusega. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-st 5 tuleneb, et sama paragrahvi neljandas lõikes sätestatud määruse peale on õigus esitada VTMS §-s 76 sätestatud korras kaebus ka menetlusvälisel isikul, kelle seaduslikke huve konfiskeerimismäärusega piiratakse.

17. Riigikohus nõustub Maksu- ja Tolliameti kassatsioonis väljendatud seisukohaga, et OAO A bussi ei olnud võimalik VTMS § 67 lg-s 4 ettenähtud korras määrusega konfiskeerida, kuna konfiskeeritud buss on praegusel juhul käsitatav väärteo toimepanemise vahendina, mitte vahetu objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku ja seadusliku valdaja isik. Tulenevalt VTMS § 67 lg-st 4 peab ese, mida on võimalik konfiskeerida selles sättes ette nähtud korras määrusega, vastama üheaegselt kahele tingimusele: 1) tegemist on väärteo vahetu objektiga ja 2) selle seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Viidatud sätte eesmärgi avamisel on võimalik lähtuda väärteomenetluse seadustiku eelnõu (441 SE, Riigikogu IX koosseis) seletuskirjas kehtiva seadustiku §-des 66–67 sätestatuga analoogilise regulatsiooni ette näinud §-de 103–104 kohta märgitust. Seletuskirjas nimetati viidatud sätete reguleerimisesemena eeskätt järgmisi juhtumeid: «Riigipiiri ületavasse rongi või muusse liiklusvahendisse jäetakse aineid või esemeid, mida keegi omaks ei tunnista. Samas selgub, et esemed või ained tuleb konfiskeerida, sest neid on keelatud üle riigipiiri toimetada ja nende kohta on vaja eriluba.»

18. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-s 4 sätestatu on erand üldisest konfiskeerimise korrast, mille kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja pädevuses olev konfiskeerimise otsustus teha VTMS § 73 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kohtuvälise menetleja lõpplahendis – st kas otsuses rahatrahvi või rahatrahvi ja lisakaristuse määramise kohta (VTMS § 74 lg 1 p 12) või väärteomenetluse lõpetamise määruses (VTMS § 75 lg 3 p 2). See, et konfiskeerimise küsimus tuleb lahendada kohtuvälise menetleja lõpplahendis, on põhjendatav asjaoluga, et enne väärteoasja asjaolude lõplikku väljaselgitamist ei ole üldjuhul võimalik teha ka seaduslikku ja põhjendatud otsustust konfiskeerimise kohta. Konfiskeerimaks väärteo toimepanemise vahendit või vahetut objekti, peab kohtuväline menetleja olema esmalt jõudnud veendumusele, et väärtegu on üldse toime pandud, sest ilma väärteota ei saa olla juttu ka selle toimepanemise vahendist ega vahetust objektist. Õiguslikus mõttes saab kohtuvälise menetleja sellisest veendumusest rääkida alates hetkest, mil see väljendub menetleja otsuses. Kui konfiskeerimise küsimus lahendataks ülejäänud väärteoasjast eraldi – mitte kohtuvälise menetleja lõpplahendis, vaid sellele eelnevas iseseisvas määruses –, kujuneks pinnas vastuolude tekkimiseks lõpplahendi ja konfiskeerimismääruse vahel. Samuti puuduks kohtul olukorras, kus kohtuväline menetleja pole veel väärteo toimepanemise fakti ega asjaolusid lõplikult sedastanud, tõhus võimalus kontrollida konfiskeerimismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisel, kas konfiskeeritu näol on tegemist väärteo toimepanemise vahendi või vahetu objektiga (kas väärtegu on üldse toime pandud, kas väärteo toimepanemise asjaolud olid sellised, et annavad alust pidada konkreetset eset toimepanemise vahendiks või vahetuks objektiks jne). Sellisel juhul peaks kohus konfiskeerimise põhjendatuse kontrollimisel kirjalikus menetluses võtma seisukoha ka väärteo toimepanemise asjaolude ja nendele antava õigusliku hinnangu kohta. Samas puuduks kohtul enne kohtuvälise menetleja otsuse tegemist sellise hinnangu andmiseks üldjuhul piisav teave, mis vastaks aktsepteeritud tõendamistasemele.

19. Väärteomenetluse seadustiku § 67 lg-s 4 nimetatud juhtudel ei ole põhjuseid, mis takistaksid konfiskeerimisotsustuse tegemist eraldi väärteoasja terviklahendist. Olukorras, kus konfiskeeritavale varale ei pretendeeri ükski isik, ei aktualiseeru ka konfiskeerimismääruse ja kohtuvälise menetleja lõpplahendi vahelise vastuolu tekkimise oht. Konfiskeerimise otsustamine VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras on oluline näiteks väärteoasjades, kus lisaks konfiskeeritava vara seaduslikule valdajale on välja selgitamata ka väärteo toimepanija. Üldkogu märgib, et VTMS § 67 lg 5, mis näeb ette menetlusosalise ja menetlusvälise isiku õiguse vaidlustada VTMS § 67 lg-s 4 nimetatud määrus, reguleerib olukordi, kui konfiskeeritud vara seaduslik valdaja peaks selguma alles pärast konfiskeerimismääruse tegemist. Kui isik, kelle õigusi vara konfiskeerimine võib rikkuda, on teada enne konfiskeerimise otsustamist, ei saa konfiskeerimist otsustada VTMS § 67 lg-s 4 nimetatud korras tehtava määrusega.

20. Käesolevas väärteoasjas oli bussi seadusliku valdaja ja omaniku isik menetlejale teada, samuti ei olnud buss käsitatav S. M-le süüksarvatava väärteo vahetu objektina, vaid süüteo toimepanemise vahendina. Seega ei saanud Maksu- ja Tolliamet otsustada bussi konfiskeerimist VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras määrusega, vaid pidi selle küsimuse VTMS § 74 lg 1 p 12 kohaselt lahendama kohtuvälise menetleja otsuses. Järelikult ei ole alust väitel, et OAO A jäi kohtukaebeõigusest ilma seetõttu, et kohtuväline menetleja otsustas bussi konfiskeerimise vales vormis.

21. Samas ei saa konfiskeerimisotsustus, mis sisaldub kohtuvälise menetleja otsuses, olla VTMS §-des 76–80 sätestatud kaebemenetluse esemeks. Kaebuse esitamine kohtuvälise menetleja tegevuse peale on võimalik üksnes kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni (VTMS § 76 lg 1). Kohtuvälise menetleja juht, kes on VTMS §-des 76–80 ette nähtud menetluses maakohtule eelnev kohustuslik kaebeinstants, ei ole pädev läbi vaatama kaebusi kohtuvälise menetleja otsuste peale. Samuti ei ühilduks kehtiva väärteomenetlusõigusega olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuse erinevaid osasid tuleks vaidlustada erinevates kaebekordades.

22. Järgnevalt tuleb vaagida, kas kehtiv õigus annab OAO-le A kui menetlusvälisele isikule muid võimalusi vaidlustada kohtus kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust, millega S. M. karistamise kõrval otsustati ka OAO A bussi konfiskeerimine.

23. Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-156-05 – RT III 2006, 8, 68, p 10).

24. Õiguskantsleri arvamuses leitakse, et on siiski mitu teed tõlgendada kehtivat menetlusõigust nii, et see võimaldaks OAO-l A kohtuvälise menetleja otsust kohtus vaidlustada.

25. Esmalt on õiguskantsleri hinnangul võimalik asuda seisukohale, et kuna VTMS § 16 ei sätesta puudutatud kolmanda isiku menetluslikku positsiooni, ei ole tegemist ammendava sättega, mistõttu saaks OAO A kaasata väärteomenetlusse kolmanda isikuna KrMS § 16 lg 2 ja § 401 alusel. Selles küsimuses lahkneb õiguskantsleri seisukoht justiitsministri arvamusest, milles leitakse, et KrMS § 16 lg 2 ja § 401 väärteomenetluses kohaldatavad ei ole.

26. Väärteomenetluse seadustiku § 2 näeb ette, et kui selles seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Seega on kriminaalmenetluse norm väärteomenetluses kohaldatav üksnes tingimusel, et sama küsimust ei reguleeri mõni väärteomenetluse seadustiku säte. Menetlusosaliste ringi reguleerivad sätted on ette nähtud nii kriminaalmenetluse seadustikus kui ka väärteomenetluse seadustikus. Kriminaalmenetluse seadustiku 2. peatüki («Kriminaalmenetluse subjektid») üldsätete hulgas paiknevad §-d 16 ja 17. Paragrahv 16 («Menetlejad ja menetlusosalised») sätestab esimeses lõikes, et menetlejad on kohus, prokuratuur ja uurimisasutus, ning teises lõikes, et menetlusosalised on kahtlustatav, süüdistatav ning nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Paragrahvi 17 («Kohtumenetluse pooled») esimene lõige näeb ette, et kohtumenetluse pooled on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Sellisel kujul kehtivad KrMS §-d 16 ja 17 alates 1. veebruarist 2007. Enne seda ei kuulunud kriminaalmenetluses menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte hulka kolmas isik. Kolmas isik toodi uue menetlusosalisena kriminaalmenetlusse 13. detsembril 2006 vastu võetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, kohtutäituri seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, riigi õigusabi seaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2007, 2, 7). Kolmanda isiku legaalmääratluse saab tuletada KrMS § 401 lg-st 1, mis sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle.

27. Väärteomenetluse seadustikus on menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte määratlemisele pühendatud 2. peatüki («Menetleja, menetlusosaline, ekspert, tõlk ja kohtumenetluse pooled väärteomenetluses») 2. jagu («Menetlusosaline ja kohtumenetluse pooled väärteomenetluses»). Nagu eelnevalt märgitud, loeb VTMS § 16 menetlusosaliseks üksnes menetlusaluse isiku ja tema kaitsja ning VTMS § 17 lg 1 kohtumenetluse pooleks menetlusosalise ja kohtuvälise menetleja. Neid sätteid 13. detsembri 2006. a seadusega, millega toodi kolmas isik menetlusosalisena kriminaalmenetlusse, ei muudetud.

28. Eeltoodust nähtub, et menetlusosaliste ringi kindlaksmääramiseks on väärteomenetluse seadustikus ette nähtud terviklik regulatsioon, mistõttu ei ole KrMS § 16 lg 2 ja § 401 tulenevalt VTMS §-st 2 väärteomenetluses kohaldatavad. Üldkogu ei nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et kuna väärteomenetluse seadustik ei sätesta kolmanda isiku menetluslikku positsiooni, on tegemist väärteomenetluse seadustikus reguleerimata küsimusega, mille lahendamisel on võimalik lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust. See, et väärteomenetluses on menetlusosalise mõiste määratletud kitsamalt kui kriminaalmenetluses, ei tähenda, et kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlusosalise mõiste on kohaldatav ka väärteomenetluses. Vastasel korral muutuks menetlusosaliste ringi reguleerimine väärteomenetluse seadustikus sisutühjaks. Olukorras, kus väärteomenetluse seadustik määratleb menetlusosaliste ringi, kuid see määratlus ei hõlma kolmandat isikut, puudub kehtivas õiguses piisav alus tunnustada kolmandat isikut väärteomenetluses menetlusosalisena.

29. Õiguskantsleri hinnangul pakub teise võimaluse tõlgendada väärteomenetluse seadustikku põhiseadusega konformselt, s.o nii, et see tagaks OAO-le A õiguse vaidlustada bussi konfiskeerimist puudutavas osas kohtuvälise menetleja otsust, VTMS § 193 lg 2. Üldkogu sellise seisukohaga ei nõustu. Paragrahv 193 paikneb väärteomenetluse seadustiku 16. peatükis «Määruskaebuse lahendamise menetlus». Väärteomenetluse seadustiku § 189 järgi võib määruskaebusega vaidlustada esimese ja teise astme kohtu menetluses ning täitemenetluses koostatud kohtu määruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 191 kohaselt. Väärteomenetluse seadustiku § 193 reguleerib määruskaebuse esitamise tähtaega ja selle teine lõige sätestab, et menetlusväline isik võib esitada määruskaebuse kümne päeva jooksul, alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Osutatud sätetest nähtub üheselt, et määruskaebust on võimalik esitada üksnes väärteoasjas tehtud kohtumääruse peale, mitte aga kohtuvälise menetleja määruse või otsuse peale. Kohtuvälise menetleja tegevuse või määruse vaidlustamine on reguleeritud VTMS §-des 76–80, kohtukaebuse esitamine kohtuvälise menetleja otsuse peale aga väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis. Lisaks sellele, et seadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust kohtuvälise menetleja lahendite peale, ei ole määruskaebe-menetluse kord ka sisuliselt sobilik kohtuvälise menetleja lahendite vaidlustamiseks.

30. Kolmanda alternatiivse kohtukaebeteena, mille kaudu OAO A saaks kohtuvälise menetleja otsust bussi konfiskeerimist puudutavas osas vaidlustada, nimetab õiguskantsler võimalust pöörduda HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel halduskohtusse. Ka selle seisukohaga üldkogu ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 2 sätestab, et halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamine toimub väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis sätestatud korras maakohtus. Seega on olemas halduskohtumenetlust välistav erimenetlus. Tõlgendus, mille kohaselt saaks menetlusväline isik vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust oma õigusi ja vabadusi riivavas osas halduskohtus, tooks kaasa olukorra, kus üks ja sama avaliku võimu üksikakt oleks sõltuvalt kaebuse esitaja menetluslikust seisundist samal ajal vaidlustatav kahes erinevas kohtus.

31. Õiguskantsleri seisukohaga, et kehtivaid menetlusseadustikke on võimalik tõlgendada selliselt, et need annavad menetlusvälisele isikule võimaluse kohtuvälise menetleja otsust kohtus vaidlustada, ei nõustu üldkogu ka põhjusel, et ükski väljapakutud tõlgendusalternatiividest ei oleks õiguse adressaatidele seaduse tekstist piisavalt äratuntav. Teisisõnu tooks kaebeõiguse tunnustamine õiguskantsleri pakutud mõne tõlgendusvõimaluse kaudu kaasa olukorra, mis ei vastaks õigusselguse põhimõttele (PS § 10 ja § 13 lg 2). Põhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus. Isiku õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peab olema sätestatud seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest on kõrvalise abita ja kohtupraktikat uurimata võimeline põhijoontes aru saama iga keskmine tähelepanelik isik. Kehtiv väärteomenetluse seadustik ega halduskohtumenetluse seadustik ei võimaldaks menetlusvälisel isikul, kelle õigusi ja vabadusi on kohtuvälise menetleja otsusega piiratud, piisavalt selgelt mõista, et ta võib oma õiguste kaitseks esitada kaebuse maakohtule või halduskohtule. Üldkogu märgib, et Riigikohus on ka varem käsitanud õigusselgusetuse tekkimise ohtu asjaoluna, mis välistab menetlusnormide analoogia korras kohaldamise võimaluse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07 – RT III 2007, 33, 263, p 19).

32. Erinevalt õiguskantslerist leiab Maksu- ja Tolliamet, et menetlusvälisel isikul puudub õigus kohtus vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega otsustatakse tema vara konfiskeerimine. Samas on menetlusvälisel isikul sellises olukorras muud võimalused oma õiguste kohtulikuks kaitseks. Üldkogu hinnangul pole kassaatori selline seisukoht õiguslikult arvestatav. Ükski Maksu- ja Tolliameti arvamuses nimetatud abinõudest ei tagaks OAO-le A võimalust omandiõiguse tõhusaks kohtulikuks kaitseks.

33. Esiteks leiab kassaator, et kuna kohtuväline menetleja oli OAO-d A juba enne asjas otsuse tegemist kirja teel teavitanud kavatsusest buss konfiskeerida, siis oleks OAO A võinud S. M. suhtes väärteoprotokolli koostamise ja kohtuvälise menetleja otsuse tegemise vahele jäänud ajal vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust VTMS §-des 76–80 sätestatud kaebekorras. Samas jääb Maksu- ja Tolliameti arvamusest arusaamatuks, kuidas oleks OAO A saanud olukorras, kus puudus otsustus bussi konfiskeerimise kohta, VTMS §-des 76–80 sätestatud korras esitatud kaebusega bussi konfiskeerimist vaidlustada või takistada. Väärteomenetluse seadustiku §-des 76–80 ette nähtud kaebekorras on võimalik kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, mis rikub isiku õigusi ja vabadusi. Selles kaebekorras ei saa aga etteulatuvalt vaidlustada isikule teatavaks saanud kohtuvälise menetleja kavatsust võtta tulevikus vastu mingi menetlusotsus, mis võib rikkuda isiku õigusi ja vabadusi. Kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamise kord ei võimalda kohtul teha eelotsust kohtuvälise menetleja kavandatava tegevuse õiguspärasuse kohta. Seega ei olnud OAO-l A võimalust saavutada VTMS §-des 76–80 sätestatud korras esitatava kaebusega kohtuvälise menetleja veel tegemata konfiskeerimisotsustuse õiguspärasuse kohtulikku kontrolli.

34. Veel põhjendab kassaator OAO A kohtukaebeõiguse tagatust sellega, et äriühing oleks saanud vaidlustada halduskohtus bussi kinnipidamise tolliläbivaatuse käigus. Üldkogu märgib, et mootorsõiduki kinnipidamine tolliläbivaatuse käigus ja selle konfiskeerimine on kaks erinevat küsimust, mille õiguspärasuse eeldused ei kattu. Halduskohtu hinnang bussi kinnipidamise seaduslikkusele ei oleks midagi öelnud bussi konfiskeerimise õiguspärasuse kohta. Sugugi mitte alati, kui Maksu- ja Tolliametil on seaduslik alus transpordivahend tolliläbivaatuse käigus kinni pidada, ei ole veel alust seda transpordivahendit konfiskeerida. Mõistetavalt ei saa halduskohus, vaadates läbi transpordivahendi kinnipidamise peale esitatud kaebust, anda hinnangut transpordivahendi konfiskeerimise kohta. Seega on põhjendamatu kassaatori seisukoht, et transpordivahendi kinnipidamise vaidlustamise võimalus kompenseerib OAO A jaoks kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse peale kaebuse esitamise võimaluse puudumise.

35. Lisaks eeltoodule arvab kassaator, et OAO-l A on võimalik omandiõigust tõhusalt kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Maksu- ja Tolliamet viitab seejuures Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 1996. a määrusele asjas nr 3-2-1-130-96 (RT III 1997, 2, 10), samuti KarS § 85 lg-le 2.

36. Üldkogu leiab, et kassaatori viide Riigikohtu 9. detsembri 1996. a määrusele ei ole käesoleva väärteoasja kontekstis asjakohane. Määruses asjas nr 3-2-1-130-96 leidis Riigikohus, et isik, kelle vara on teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses süüdistatava varana arestitud, saab oma vara kaitsta hagi esitamisega isiku vastu, kelle varana on tema vara arestitud, ja isiku vastu, kes nõuab kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilhagiga kriminaalmenetluses. Seega käsitleb kõnealune kohtumäärus olukorda, kus menetleja on arestinud vara, pidades seda süüdistatava omaks, kuid kolmas isik väidab, et arestitud vara kuulub hoopis temale. Tegemist on kolmanda isiku hagiga vara arestist vabastamiseks, mida kehtivas õiguses reguleerib täitemenetluse seadustiku § 222. Sellise hagi alusel lahendab kohus eraõigusliku vaidluse vara omandiõiguse üle, mitte ei anna hinnangut vara arestimisele kui avalik-õiguslikule toimingule. Asjas ei vaielda selle üle, et buss kuulub OAO-le A, mitte aga väärteo toime pannud S. M-le. Seega puudub vaidlus bussi omaniku isiku üle, s.o vaidlus, mida saaks lahendada tsiviilkohtumenetluse korras. Hagimenetluse korras ei ole võimalik vaidlustada Maksu- ja Tolliameti otsustust konfiskeerida TS § 94 lg 4 alusel OAO-le A kui kolmandale isikule kuuluv buss. Seda põhjusel, et tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega, mille lahendamine ei toimu tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 teise lause kohaselt tsiviilkohtumenetluses. Ka Maksu- ja Tolliameti arvamusest ei selgu, kelle vastu ja millise nõude peaks OAO A kujunenud olukorras hagimenetluses esitama, et hagi rahuldamise resultaadiks saaks olla konfiskeeritud bussi tagastamine.

37. Asjakohatu on kassaatori viide KarS § 85 lg-le 2, mille kohaselt jäävad konfiskeerimisel kolmanda isiku õigused püsima ja riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel. Kolmanda isikuna KarS § 85 lg 2 tähenduses ei saa käsitada konfiskeerimisotsuse adressaati, s.o isikut, kellele see otsus on suunatud ja kellele kuuluva varana on süüteo toimepanemise vahend, vahetu objekt või süüteoga saadud vara konfiskeeritud. Karistusseadustiku § 85 lg 2 reguleerib näiteks olukorda, kus vara konfiskeerimisel peetakse seda ekslikult kuuluvaks süüteo toimepanijale või mõnele isikule, kellelt oleks alus vara konfiskeerida KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud alusel, ning alles pärast konfiskeerimisotsuse tegemist ilmneb, et vara kuulub hoopis teisele isikule. Kui sellisel juhul selgub ühtlasi, et vara tegeliku omaniku puhul ei esine KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud aluseid vara konfiskeerimiseks kolmandalt isikult, tagastab riik konfiskeeritu tegelikule omanikule või maksab viimasele rahalist hüvitist. Nõuet KarS § 85 lg 2 alusel ei saa aga tekkida isikul, kes ongi konfiskeerimisotsuse adressaat, nagu OAO A praeguses väärteoasjas. Selgelt ebamõistlik oleks tõlgendus, mille kohaselt võiks menetleja esmalt kolmanda isiku vara konfiskeerida, misjärel saaks isik, kelle suhtes on konfiskeerimisotsus tehtud, asuda KarS § 85 lg 2 alusel nõudma konfiskeeritu tagastamist või selle väärtuse hüvitamist.

38. Eeltoodud põhjustel asub üldkogu seisukohale, et seadused ei anna OAO-le A võimalust pöörduda talle kuuluva bussi konfiskeerimise vaidlustamiseks kohtu poole. Seetõttu tuleb järgnevalt anda hinnang menetlusõiguse põhiseaduspärasusele.

II

39. OAO A kui menetlusväline isik soovib kohtus vaidlustada kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust osas, millega konfiskeeriti äriühingule kuuluv buss kui tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, mille abil S. M. oli toime pannud tollieeskirjade rikkumise. Käesoleva otsuse I osas toodud põhjustel ei saa OAO A kehtiva õiguse kohaselt oma transpordivahendi konfiskeerimist kohtus vaidlustada, sest tal puudub õigus esitada kaebust kohtuvälise menetleja otsuse peale.

40. Kuna OAO A ei saa nimetatud otsust vaidlustada ja transpordivahend konfiskeeriti väärteomenetluses, siis peab üldkogu asjassepuutuvaks väärteomenetluse seadustikku osas, milles see ei näe ette võimalust kaevata kohtuvälise menetleja otsuse peale, millega on menetlusväliselt isikult konfiskeeritud transpordivahend. OAO A kaebevõimaluse välistab praegusel juhul VTMS § 114 lg 1 p 2, mille kohaselt on kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale kaebuse esitamise õigus üksnes menetlusosalisel ehk menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal (VTMS § 16). Kaebuse, mille on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitanud isik, kellel VTMS § 114 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada, peab kohus VTMS § 118 lg 2 p 2 kohaselt jätma läbi vaatamata. Seega ei võimalda VTMS § 114 lg 1 p 2 selles sättes nimetamata isikutel – kelle hulka kuulub ka menetlusväline isik, kellelt on kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud transpordivahend – kohtuvälise menetleja otsust kohtus vaidlustada.

III

41. Bussi kui vallasasja konfiskeerimine riivab OAO A kui bussi omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Seega soovib OAO A esitada kohtule kaebust, mis oleks suunatud äriühingu omandipõhiõiguse kaitseks. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohus on kinnitanud kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00 – RT III 2001, 2, 14, p-d 15 ja 19 ning 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 – RT III 2006, 19, 174, p 9; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 – RT III 2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 – RT III 2007, 15, 114, p 6; 17. mai 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07 – RT III 2007, 21, 170, p 4). Üldkogu 22. detsembri 2000. a määruses asjas nr 3-3-1-38-00 (punktis 19) on viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. septembri 1978. a lahendile Klass jt vs. Saksamaa, selgitatud, et tõhus õiguskaitse tuleb tagada igaühele, kes kaebab, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud. Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et kui isik esitab väite, et talle konventsiooniga antud õigusi on rikutud, siis peab tal olema õiguskaitsevahend siseriikliku asutuse ees nii selleks, et tehtaks otsus tema kaebuse kohta, kui ka vajaduse korral hüvituse saamiseks (vt Klass jt vs. Saksamaa, p 64; Kudla vs. Poola otsus 26. oktoobrist 2000, p 157; Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria otsus 26. oktoobrist 2000, p 96).

42. Eeltoodud põhjustel riivab VTMS § 114 lg 1 p 2 käesolevas kaasuses asjassepuutuvas ulatuses, st osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega on konfiskeeritud menetlusvälise isiku transpordivahend, OAO A PS § 15 lg 1 esimeses lauses ette nähtud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.

43. Paragrahvi 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse puhul ei nimeta põhiseadus põhiõiguse piiramise tingimusi. Seega on tegemist ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mille piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-69-03 – RT III 2004, 12, 143, p 28). Seda silmas pidades tuleb otsuse punktis 42 nimetatud PS § 15 lg 1 esimese lause riive põhiseaduspärasuse hindamiseks esmalt välja selgitada, milliste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitsmise eesmärgil on seadusandja VTMS § 114 lg 1 p-s 2 välistanud menetlusvälise isiku võimaluse vaidlustada kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsust, millega on konfiskeeritud menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend. Alles siis, kui on selge, milline on PS § 15 lg 1 esimese lause piiramise eesmärk, ja leiab kinnitust, et see eesmärk iseenesest on selle põhiõiguse piiramise õigustusena lubatav, saab hinnata, kas otsuse punktis 42 kirjeldatud riive kui selle eesmärgi saavutamise abinõu on taotletava eesmärgi saavutamiseks PS § 11 mõttes sobiv, vajalik ja mõõdukas. Põhiõiguste piirang, millel puudub äratuntav eesmärk või mis on kehtestatud põhiseadusest mittetuleneval eesmärgil, on põhiseadusega vastuolus ja selle proportsionaalsust ei ole võimalik kontrollida (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. mai 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-3-02 – RT III 2002, 14, 157, p-d 15–17).

44. Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Üldkogu jõudis veendumusele, et VTMS § 114 lg 1 p-st 2 tuleneva piirangu laienemine sellesisulistele kaebustele pole taotluslik, vaid on tingitud asjaolust, et VTMS § 114 lg 1 p-s 2 ette nähtud kaebeõiguse piirangu formuleerimisel on jäänud kõnealune olukord tähelepanu alt välja. Seda kinnitab seegi, et kriminaalmenetluses kolmanda isiku menetlusosaliste ringi toonud 13. detsembri 2006. a seaduse eelnõu (972 SE, Riigikogu X koosseis) menetlemisel tunnustas seadusandja otseselt süüteo toimepanijate hulka mittekuuluva isiku kohtuliku kaitse vajadust tema vara konfiskeerimisel. Osutatud eelnõu seletuskirjas märgiti muu hulgas järgmist: «Kehtiv KrMS ei reguleeri kahtlustatavaks või süüdistatavaks mitteoleva isiku kaasamist kriminaalmenetlusse, kuigi KarS annab aluse sellise isiku vara konfiskeerimise arutamiseks. […] Sisuliselt on konfiskeeritava vara omanik sarnane tsiviilkostjaga, kes on KrMS § 39 kohaselt iseseisev menetlusosaline. Seetõttu luuakse eelnõuga KrMS-i uue menetlusosalisena kolmas isik.» Seaduseelnõu 972 SE menetlemist puudutavatest materjalidest ei nähtu, et seadusandja oleks eelnõu menetlemise käigus võtnud seisukoha väärteomenetluses kolmanda isiku menetlusosaliseks lugemise kohta ja selle sihipäraselt välistanud. Käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas esitatud arvamustes on Riigikogu komisjonid ja justiitsminister väljendanud seisukohta, et sarnaselt kriminaalmenetlusele tuleks kolmas isik lugeda menetlusosaliseks ka väärteomenetluses. Need menetlusosaliste seisukohad ja 13. detsembri 2006. a seadusega tehtud muudatused kinnitavad järeldust, et VTMS § 114 lg 1 p-st 2 tulenev kohtusse pöördumise õiguse piirang ulatuses, milles see tõkestab OAO A kohtutee, ei ole määratud teenima mingit seadusandja püstitatud eesmärki.

45. Eeltoodud põhjustel asub üldkogu seisukohale, et käesoleva otsuse punktis 42 nimetatud PS § 15 lg 1 esimese lause riivel puudub eesmärk. Seetõttu tuleb VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, tunnistada vastuolus olevaks PS § 15 lg 1 esimese lausega.

46. Kuna väärteomenetluse seadustik on eelmises punktis nimetatud osas põhiseadusega vastuolus, siis oli Tartu Maakohtul õigus OAO A esindaja kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. märtsi 2007. a otsuse peale sisuliselt läbi vaadata. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2008. a määruses väljendatud seisukohaga, et maakohus oleks pidanud koos OAO A kaebuse sisulise läbivaatamisega algatama põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Samas ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamata jätmine praegusel juhul käsitatav sellise puudusena, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise ja takistab Riigikohtul andmast hinnangut maakohtu otsusele rahuldada OAO A kaebus.

IV

47. Järgnevalt annab üldkogu Maksu- ja Tolliameti kassatsiooni alusel hinnangu maakohtu otsusele tühistada kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsus osas, millega TS § 94 lg 4 alusel konfiskeeriti OAO A buss.

48. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et S. M. kasutas OAO-le A kuuluvat bussi, mis oli tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümber ehitatud, TS § 73 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise vahendina. Tolliseaduse § 94 lg 4 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus võib konfiskeerida tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine. Samas on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise kohaldamise alused ette nähtud karistusseadustiku üldosas (KarS § 83). S. M-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioon lubas konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, mis ei kuulu teo toimepanijale, üksnes juhul, kui isik, kellele süüteovahend otsuse tegemise ajal kuulus, oli vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel (KarS § 83 lg 3 p 1) või oli omandanud vahendi teadlikult konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 83 lg 3 p 2).

49. Erinevalt kassaatorist on üldkogu seisukohal, et TS § 94 lg 4 ei ole erinorm KarS § 83 suhtes ega moodusta iseseisvat konfiskeerimise alust. Tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi kui süüteovahendi konfiskeerimise materiaalõiguslikud alused on sätestatud KarS §-s 83. Tolliseaduse § 94 lg 4 sätestab üksnes kohtuvälise menetleja menetlusliku pädevuse otsustada tollieeskirjade rikkumiseks kasutatud ja selleks eriliselt ümberehitatud transpordivahendi kui teatud liiki süüteovahendi konfiskeerimise üle.

50. Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale – Maksu- ja Tolliametile – kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

51. Tolliseaduse § 94 lg 4 sõnastusest ei nähtu selget erandit KarS §-st 83, st seadusandja soovi välistada KarS § 83 arvestamine tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendite konfiskeerimisel. Ainuüksi asjaolu, et erinevalt TS § 94 lg 3 esimesest lausest, mis näeb ette Maksu- ja Tolliameti pädevuse otsustada TS §-des 73–76 sätestatud väärteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine, puudub TS § 94 lg-s 4 viide KarS §-le 83, ei võimalda järeldada, et TS § 94 lg 4 on iseseisev konfiskeerimisalus. Tolliseaduse § 94 lg 4 mõtte avamisel ei saa piirduda süstemaatilise tõlgendusargumendiga. Silmas tuleb pidada ka seda, milline TS § 94 lg 4 võimalikest tõlgendusalternatiividest sobituks kõige paremini õiguskorra üldiste väärtustega, eeskätt põhiseadusest tulenevate nõuetega. Üldkogu hinnangul puudub mõistlik põhjus eeldada, et TS § 94 lg 4 eesmärk on luua võimalus konfiskeerida tollieeskirjade rikkumiseks eriliselt ümberehitatud ja selleks kasutatud transpordivahend isikult, kellel puudub süüteo toimepanemisega isegi kaudne seos, mida nõuab KarS § 83 lg 3.

52. Eeltoodud põhjustel nõustub üldkogu maakohtu seisukohaga, et tollieeskirjade rikkumises seisneva väärteo toimepanemiseks kasutatud eriliselt ümberehitatud transpordivahend, mis ei kuulu süüteo toimepanijale, on võimalik konfiskeerida üksnes juhul, kui esineb mõni KarS § 83 lg-s 3 sätestatud alustest. Kassaator ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et asjas pole tuvastatud mingeid fakte, mis kinnitaksid, nagu aidanuks OAO A vähemalt kergemeelsusest kaasa bussi kasutamisele S. M. süüteo toimepanemiseks (31. jaanuarini 2007 kehtinud KarS § 83 lg 3 p 1). Samuti pole tuvastatud, nagu oleks OAO A bussi omandanud selle konfiskeerimise vältimiseks (31. jaanuarini 2007 kehtinud KarS § 83 lg 3 p 2). Järelikult puudub materiaalõiguslik alus OAO A bussi konfiskeerimiseks. Maakohtu otsus tühistada kohtuvälise menetleja otsus bussi konfiskeerimise osas ja tagastada buss OAO-le A on seaduslik ja põhjendatud.

V

53. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 3 ning § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab Riigikohtu üldkogu põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust VTMS § 73 lg 1 kohaselt üldmenetluses tehtud otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend. Juhindudes VTMS § 174 p-dest 1 ja 3, jätab üldkogu Maksu- ja Tolliameti 28. märtsi 2007. a otsuse peale esitatud OAO A kaebuse läbivaatamisel tehtud Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsuse resolutiivosa muutmata, asendades kohtuotsuse põhjendused OAO A kaebeõiguse tekkimise aluste osas Riigikohtu otsuse punktides 14–46 toodud põhjendustega. Maksu- ja Tolliameti kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Märt RASK Tõnu ANTON Jüri ILVEST Peeter JEROFEJEV
Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS
Lea KIVI Indrek KOOLMEISTER Ants KULL Villu KÕVE
Lea LAARMAA Julia LAFFRANQUE Jaak LUIK Priit PIKAMÄE
Jüri PÕLD Harri SALMANN Tambet TAMPUU  

Henn Jõksi, Ants Kulli, Eerik Kergandbergi, Lea Laarmaa, Jaak Luige, Tambet Tampuu ja Peeter Jerofejevi eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-88-07

1. Leiame, et puudus alus tunnistada väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 114 lg 1 p 2 osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Kehtiv seadus annab menetlusvälisele isikule piisavalt võimalusi esitada kaebus kohtuvälise menetleja väärteomenetluses tehtud otsuse peale, millega konfiskeeritakse temale kuuluv transpordivahend. Menetlusvälise isiku sellekohane õigus tuleneb meie arvates järgnevast.

2. Väärteomenetluse seadustiku § 2 sätestab, et kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

Otsuse p-s 44 leiab üldkogu, et menetlusväline isik on jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend mitte taotluslikult, vaid kõnealune olukord on jäänud tähelepanu alt välja. Sellest seisukohast tuleneb loogiliselt, et väärteomenetluse seadustikus ei ole menetlusvälise kolmanda isiku kaebeõigust sätestatud teisiti kui kriminaalmenetluse seadustikus. Sellises olukorras tulebki VTMS § 2 alusel rakendada kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 16 lg 2 ja § 401 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Kolmandal isikul on KrMS § 402 lg 1 p 2 järgi kaebeõigus kriminaalmenetluses tehtud otsuse peale. Samasugune õigus on kolmandal isikul VTMS §-st 2 tulenevalt ka väärteomenetluses.

3. Kui siiski asuda seisukohale, et eelmises punktis märgitu ei taga menetlusvälisele isikule kaebeõigust, tuleb meie arvates lähtuda KrMS §-st 2. Selle kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikateks muu hulgas põhiseadus (p 1) ja Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tekkinud seaduse kohaldamisel (p 4). Väärteomenetluse seadustik ei sätesta väärteomenetlusõiguse allikate osas teisiti.

Seega tuleneb menetlusvälise isiku õigus kaevata kohtusse kohtuvälise menetleja otsus temalt transpordivahendi konfiskeerimise kohta PS § 15 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seda on tõenäoliselt leidnud ka üldkogu otsuse p-des 42, 43 ja 53. Mingil põhjusel ei ole üldkogu enamus aga põhiseadust väärteomenetluse allikaks pidanud.

Kui aga asuda seisukohale, et ka põhiseadus ei anna menetlusvälisele isikule kaebeõigust temalt sõiduvahendi konfiskeerimise otsuse peale, tuleb nõustuda üldkogu seisukohaga, et kaebeõiguse andmatajätmine ei ole seadusandja teadlik valik, vaid tegemist on lüngaga. Seda lünka saab õigusselgelt sisustada KrMS § 2 p 4 alusel Riigikohus oma lahendiga.

4. Ebaveenev on otsuse punktis 31 märgitu, et menetlusseadustike tõlgendamise vahendusel menetlusvälisele isikule võimaluse tagamine kaevata kohtuvälise menetleja otsuse peale ei oleks õiguse adressaatidele piisavalt äratuntav. Selline võimalus oli äratuntav Tartu Maakohtule 9. augusti 2007. a otsuse tegemisel ja see oleks muutunud kõigile õiguse adressaatidele veelgi äratuntavamaks pärast seda, kui Riigikohus oleks käesoleva kohtuotsusega aktsepteerinud kõnealust kaebeõigust tunnustanud maakohtu tõlgendust.

Henn JÕKS Ants KULL Eerik KERGANDBERG

Lea LAARMAA Jaak LUIK Tambet TAMPUU      

Peeter JEROFEJEV

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json