ERAÕIGUS → Võlaõigus

Teksti suurus:

Eesti NSV tsiviilkoodeks (lühend - TsK)

Väljaandja:Ülemnõukogu
Akti liik:seadus
Teksti liik:terviktekst
Redaktsiooni jõustumise kp:01.06.2002
Redaktsiooni kehtivuse lõpp:30.06.2002
Avaldamismärge:

Vali redaktsioon:

Järgmine...

Hetkel kehtiv

Võrdle redaktsioone

Eesti NSV tsiviilkoodeks

Akt lisatud andmebaasi 17.06.2008
(õ) 21.06.2010 13:00

Vastu võetud 12.06.1964. a ENSV seadusega (ENSV ÜT 1964, 25, 115), jõustunud 1.01.1965.

25.10.1968 (ENSV ÜVT 1968, 46, 341) 14.11.1968

25.07.1969 (ENSV ÜVT 1969, 30, 295) 14.08.1969

28.08.1970 (ENSV ÜVT 1970, 37, 332) 14.09.1970

23.02.1973 (ENSV ÜVT 1973, 9. 68) 12.03.1973

26.10.1973 (ENSV ÜVT 1973, 44, 389) 12.11.1973

19.12.1973 (ENSV ÜVT 1973, 53, 465) 8.01.1974

28.06.1974 (ENSV ÜVT 1974, 28, 247) 15.07.1974

31.07.1974 (ENSV ÜVT 1974, 32, 295) 19.08.1974

28.01.1977 (ENSV ÜVT 1977, 6, 72) 21.02.1977

26.08.1977 (ENSV ÜVT 1977, 37, 424) 24.09.1977

28.08.1980 (ENSV ÜVT 1980, 31, 490) 18.09.1980

29.08.1985 (ENSV ÜVT 1985, 27, 451) 16.09.1985

17.06.1986 (ENSV ÜVT 1986, 19, 251) 1.07.1985

28.01.1988 (ENSV ÜVT 1988, 6, 68) 22.02.1988

19.05.1988 (ENSV ÜVT 1988, 25, 295) 1.01.1988

19.05.1988 (ENSV ÜVT 1988, 25, 296) 20.06.1988

17.05.1989 (ENSV ÜVT 1989, 17, 203) 29.05.1989

13.07.1990 (EV ÜVT 1990, 20, 300) 9.07.1990

26.09.1990 (RT 1990, 12, 128) 22.10.1990

18.06.1992 (RT 1992, 28, 380) 20.06.1992

10.08.1992 (RT 1992, 33, 418) 14.09.1992

11.11.1992 (RT 1992, 49, 615) 12.12.1992

27.10.1993 (RT I 1993, 72/73, 1021) 1.12.1993

16.03.1994 (RT I 1994, 25, 406) 23.05.1994

28.06.1994 (RT I 1994, 53, 889) 1.09.1994

24.08.1994 (RT I 1994, 63, 1065) 24.09.1994

17.04.1996 (RT I 1996, 31, 630) 24.05.1996

15.05.1996 (RT I 1996, 38, 752) 1.01.1997

11.06.1997 (RT I 1997, 48, 775) 1.01.1998

2.05.2001 (RT I 2001, 47, 260) 1.01.2002

I. osa
Üldsätted


§ 1. – § 94. [Kehtetud – RT 1994, 53, 889 - jõust. 01.09.1994]

II. osa
Omandiõigus


§ 95. – § 161. [Kehtetud – RT I 1993, 72, 1021 - jõust. 01.12.1993]

III. osa
Kohustisõigus


1. Üldsätted kohustistest

15. peatükk
Kohustiste tekkimine


§ 162. Kohustise mõiste

Kohustise tõttu on üks isik (võlgnik) kohustatud teostama teise isiku (kreeditori) kasuks teatava teo, nagu: üle andma vara, tegema töö, maksma raha jms. või hoiduma teatavast teost, kreeditoril aga on õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist.


§ 163. Kohustiste tekkimise alused

Kohustised tekivad lepingutest või muudest alustest, mis on tähendatud §-s 5.


§ 164. Planeerimisaktidest tulenevate kohustiste sisu

(1) Rahvamajanduse planeerimise aktist vahetult tuleneva kohustise sisu määratakse sellesama aktiga.

(2) Riikliku tellimuse alusel sõlmitud lepingu sisu peab vastama sellele tellimusele.
[ENSV ÜVT 1988, 25, 295 – jõust. 1.01.1988]


§ 165. Lepingu sõlmimine

(1) Leping loetakse sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Olulised on need lepingu punktid, mis on sellisteks tunnistatud seadusega või on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti ka kõik need punktid, millede suhtes ühe poole avalduse põhjal peab olema saavutatud kokkulepe.

(2) Lepingut võidakse sõlmida tellimuse täitmisele võtmise teel, sotsialistlike organisatsioonide vahel aga seadusega ettenähtud juhtudel tellimuse või hankekäsundi täitmisele võtmise teel.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 166. Lepingu vorm

(1) Kui pooled leppisid kokku sõlmida leping teatud vormis, loetakse leping sõlmituks talle kokkulepitud vormi andmise momendist, kuigi seaduse järgi antud
liiki lepingute jaoks seda vormi ei nõutud.

(2) Kui kooskõlas seaduse või poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida nii ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad, kui ka kirjade, telegrammide, telefonogrammide jms. vahetamise teel, millele pool, kes neid saadab, on alla kirjutanud.


§ 167. Lepingu sõlmimine ettepaneku järgi, milles vastamise tähtaeg on ära näidatud

(1) Kui ettepanek lepingu sõlmimiseks oli tehtud vastamise tähtaja äranäitamisega, loetakse leping sõlmituks, kui ettepaneku teinud isik sai teiselt poolelt vastuse ettepaneku vastuvõtmise kohta selle tähtaja jooksul.

(2) Kui isik, kellele ettepanek oli tehtud, sai teate selle tühistamise kohta kätte enne või üheaegselt koos ettepaneku endaga, loetakse ettepanek tühistatuks.

(3) Käesoleva paragrahvi lg. 2 sätteid kohaldatakse ka ettepaneku vastuvõtmise vastuse kohta.


§ 168. Lepingu sõlmimine ettepaneku järgi, milles vastamise tähtaeg on näitamata

(1) Kui lepingu sõlmimise ettepanek oli tehtud suuliselt vastamise tähtaega näitamata, loetakse leping sõlmituks, kui teine pool viivitamatult teatas ettepaneku teinud isikule selle ettepaneku vastuvõtmisest.

(2) Kui selline ettepanek oli tehtud kirjalikult, loetakse leping sõlmituks, kui vastus ettepaneku vastuvõtmise kohta saadi selleks normaalselt vajaliku aja jooksul.


§ 169. Hilinemisega saadud vastus nõusoleku kohta lepingu sõlmimiseks

Kui hilinemisega saadud vastusest nõusoleku kohta sõlmida leping nähtub, et vastus oli saadetud välja õigeaegselt, tunnistatakse see hilinenuks ainult sel juhul, kui ettepaneku teinud isik viivitamatult teatab teisele poolele vastuse saamisest hilinemisega. Sel juhul loetakse hilinemisega saadud vastus uueks ettepanekuks.


§ 170. Vastus nõusoleku kohta sõlmida leping teistsugustel tingimustel

(1) Vastus nõusoleku kohta sõlmida leping teistsugustel tingimustel, kui oli esitatud, on ettepanekust loobumiseks ja samal ajal uueks ettepanekuks.

(2) Kui lepingu sõlmimisel riiklike, kooperatiivsete ja teiste ühiskondlike organisatsioonide vahel tekivad lahkarvamused, mis kuuluvad lahendamisele kohtus, arbitraazhis või vahekohtus (§ 171), siis käesoleva paragrahvi sätteid ei kohaldata.
[ENSV ÜVT 1973, 9, 68 – jõust. 12.03.1973]


§ 171. Sotsialistlike organisatsioonide vaheliste lepingueelsete vaidluste lahendamine

(1) Mõlemale poolele kohustuslikul riiklikul tellimusel põhineva lepingu sõlmimisel tekkivad lahkarvamused lahendab kohus, kui kas või üks pooltest on kolhoos, kolhoosidevaheline või riiklik-kolhooslik ettevõte, organisatsioon, koondis, ja vastav arbitraazh (vahekohus), kui poolteks on riiklikud, kooperatiivsed ja muud ühiskondlikud organisatsioonid (välja arvatud kolhoosid, kolhoosidevahelised ja riiklik-kolhooslikud ettevõtted, organisatsioonid, koondised), kui seadusega ei ole kehtestatud teisiti.

(2) Mõlemale poolele kohustuslikul riiklikul tellimusel mittepõhineva lepingu sõlmimisel tekkinud lahkarvamused tähendatud organisatsioonide vahel võib lahendada vastavalt kohus või arbitraazh, kui see on spetsiaalselt ette nähtud seadusega või poolte kokkuleppega.
[ENSV ÜVT 1988, 25, 295 – jõust. 1.01.1988]


§ 172. Leping kolmanda isiku kasuks

(1) Kui lepingu sõlminud isik seadis tingimuseks lepingust tuleneva kohustise täitmise kolmandale isikule, siis kui seaduse või lepinguga ei ole teisiti ette nähtud ega tulene kohustise olemusest, võib lepingu täitmist nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli tingimuseks seatud täitmine.

(2) Kui kolmas isik loobus temale lepingu järgi antud õigusest, siis lepingu sõlminud isik võib kasutada seda õigust, kui see ei ole vastuolus seadusega, lepinguga või kohustise sisuga.

16. peatükk
Kohustiste täitmine


§ 173. Kohustiste täitmine nõuetekohasel viisil

(1) Kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse, planeerimisakti või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele.

(2) Kumbki pool peab täitma oma kohustused rahvamajandusele majanduslikult kõige otstarbekohasemal viisil ja osutama teisele poolele kõikvõimalikku abi temal lasuvate kohustuste täitmisel.


§ 174. Kohustise täitmisest ühepoolse keeldumise lubamatus

Ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud.


§ 175. Kohustise täitmise panemine kolmandale isikule

(1) Lepingust tuleneva kohustise täitmise võib täielikult või osaliselt panna kolmandale isikule, kui see on kehtestatud eeskirjadega ette nähtud, samuti kui kolmas isik on seotud ühega pooltest administratiivse alluvuse kaudu või vastava lepinguga.

(2) Kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kodaniku kohustus täita kohustis isiklikult, on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma.


§ 176. Kohustise täitmine osade kaupa

Kreeditoril on õigus kohustise täitmist osade kaupa mitte vastu võtta, kui seaduse, planeerimisakti või lepinguga ei ole ette nähtud või kohustise olemusest ei tulene teisiti.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 177. Kohustise täitmise tähtaja kindlaksmääramatus

(1) Kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal.

(2) Võlgnik on kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast, kui viivitamatu täitmise kohustus ei tulene seadusest, lepingust või kohustise olemusest.


§ 178. Kohustise ennetähtaegne täitmine

(1) Võlgnikul on õigus täita kohustis enne tähtaega, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene teisiti.

(2) Riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ning teiste ühiskondlike organisatsioonide vaheliste kohustiste ennetähtaegne täitmine on lubatud juhul, kui see on seaduse või lepinguga ette nähtud, samuti ka kreeditori nõusolekul.


§ 179. Kohustise täitmise koht

(1) Kohustis tuleb täita selles kohas, mis on määratud seaduse, lepingu, selle riikliku tellimusega, mille alusel kohustis tekkis, või mis ilmneb kohustise olemusest.

(2) Kui täitmise koht ei ole kindlaks määratud, tuleb kohustis täita:

1) kohustise järgi anda ehitis üle – ehitise asukohas;

2) rahalise kohustise järgi (välja arvatud riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ning teiste ühiskondlike organisatsioonide rahalised kohustised) – kreeditori elukohas, mis tal oli kohustise tekkimise momendil, kui aga kreeditor kohustise täitmise momendiks vahetas elukohta ja sellest võlgnikule teatas, siis kreeditori uues elukohas koos kõigi täitmise koha muutmisega seotud kulude kandmisega kreeditori arvele;

3) kõigi teiste kohustiste järgi – võlgniku elukohas; kui aga võlgnikuks on juriidiline isik, siis tema asukohas.
[ENSV ÜVT 1988, 25, 295 – jõust. 1.01.1988]


§ 180. Rahaliste kohustiste valuuta

(1) Rahalised kohustised peavad olema väljendatud ja kuuluvad tasumisele Nõukogude valuutas.

(2) Rahaliste kohustiste väljendamist ja tasumist välisvaluutas lubatakse ainult NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhtudel ja korras.
[RT 1992, 28, 380 - jõust. 20.06.1992]


§ 181. Rahalise kohustise täitmine võla summa deponeerimise teel

(1) Kreeditori äraoleku, täitmise vastuvõtmisest kõrvalehoidumise või muu temapoolse viivituse korral, samuti ka teovõimetu kreeditori esindaja puudumise korral on võlgnikul rahalise kohustise puhul või kohustise puhul üle anda väärtpaberid õigus deponeerida tema poolt üleandmisele kuuluv raha või väärtpaberid riiklikusse notariaalkontorisse, kes teatab sellest kreeditorile.

(2) Rahasumma või väärtpaberite deponeerimine riiklikusse notariaalkontorisse loetakse kohustise täitmiseks.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 182. Protsendid

Protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi ei ole lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud.


§ 183. Vastastikuste kohustuste täitmine

Lepingujärgsed vastastikused kohustused tuleb täita üheaegselt, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene teisiti.


§ 184. Alternatiivse kohustise täitmine

Võlgnikule, kes on kohustatud teostama ühe kahest või enamast teost, kuulub valikuõigus, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene muud.


§ 185. Kohustise täitmise asendamine

(1) Kohustise täitmise asendamist võlgniku poolt selle täitmise ajal lubatakse ainult kreeditori nõusolekul.

(2) Riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ning teiste ühiskondlike organisatsioonide vahelistes suhetes lubatakse kohustise täitmise asendamist ainult kreeditori nõusolekul ja tingimusel, kui see ei ole vastuolus planeerimisaktiga.


§ 186. Kohustise täitmine, kui kohustisest võtab osa mitu kreeditori või mitu võlgnikku

(1) Kui kohustisest võtab osa mitu kreeditori või mitu võlgnikku, on igal kreeditoril õigus nõuda täitmist, ja iga võlgnik on kohustatud täitma kohustise teistega võrdses osas, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

(2) Osalepingutest tekkivas kohustises sotsialistlike organisatsioonide vahel kreeditori õigus nõuda täitmist ja võlgniku kohustus täita kohustis määratakse osades, mis sätestatakse lepinguga.


§ 187. Solidaarsed kohustised

Solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral.


§ 188. Solidaarsed kohustused

(1) Solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt.

(2) Kreeditoril, kes ei ole saanud täielikku rahuldust ühelt solidaarselt võlgnikult, on õigus saamata jäänut sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt.

(3) Solidaarse kohustuse korral ei ole võlgnikul õigust esitada kreeditori nõudele vastuväiteid, mis rajanevad teiste võlgnike sellistel suhetel kreeditoriga, millest antud võlgnik osa ei võta.

(4) Solidaarse kohustuse täitmine täielikult ühe võlgniku poolt vabastab ülejäänud võlgnikud täitmisest kreeditorile.

(5) Solidaarse kohustuse täitnud võlgnikul on tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti. Ühe kaasvõlgniku poolt solidaarse kohustuse täitnud võlgnikule tasumata jäetud osa jääb võrdsetes osades tema ja ülejäänud kaasvõlgnike kanda.


§ 189. Solidaarsed nõuded

(1) Solidaarse nõude korral on ükskõik kellel solidaarsetest kreeditoridest õigus esitada võlgniku vastu nõue täies ulatuses.

(2) Võlgnikul ei ole õigust esitada ühe solidaarse kreeditori nõude vastu vastuväiteid, mis rajanevad võlgniku sellistel suhetel teiste solidaarsete kreeditoridega, millest antud kreeditor osa ei võta.

(3) Kohustise täitmine täielikult ühele solidaarsele kreeditorile vabastab võlgniku täitmisest ülejäänud kreeditoridele.

(4) Võlgnikult täitmise saanud solidaarne kreeditor on kohustatud tasuma teistele kreeditoridele neile kuuluvad osad, kui nendevahelistest suhetest ei tulene teisiti.

17. peatükk
Kohustiste täitmise tagamine


§ 190. Kohustiste täitmise tagamise liigid

(1) Kohustiste täitmist võidakse vastavalt seadusele või lepingule tagada leppetrahviga (trahviga, viivisega), pandiga ja käendusega.

(2) Peale selle võidakse kohustisi kodanike vahel või nende osavõtul tagada käsirahaga, kohustisi sotsialistlike organisatsioonide vahel aga garantiiga.


1. Leppetrahv


§ 191. Leppetrahvi mõiste

(1) Leppetrahviks (trahviks, viiviseks) loetakse seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral.

(2) Leppetrahviga (trahviga, viivisega) võib olla tagatud ainult tõeline nõue.

(3) Kreeditoril ei ole õigust nõuda leppetrahvi (trahvi, viivise) tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest (§ 227).


§ 192. Leppetrahvi kokkuleppe vorm

Kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta.


§ 193. Leppetrahv ja kahjud

(1) Kui kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise eest on määratud leppetrahv (trahv, viivis), siis hüvitatakse kahju selles osas, mida ei katnud leppetrahv (trahv, viivis).

(2) Seaduse või lepinguga võidakse ette näha juhud: millal lubatakse sisse nõuda ainult leppetrahv (trahv, viivis), mitte aga kahju; millal kahju võidakse sisse nõuda täies summas peale leppetrahvi (trahvi, viivise); millal kreeditori valikul võidakse sisse nõuda kas leppetrahv (trahv, viivis) või kahju.


§ 194. Leppetrahvi vähendamine

(1) Kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi.

(2) Sotsialistlikule organisatsioonile tasumisele kuuluvat leppetrahvi (trahvi, viivist) on arbitraazhil või vahekohtul õigus vähendada erandjuhtudel, arvesse võttes võlgniku ja kreeditori tähelepanuväärivaid huve.


2. Pant


§ 195. – § 205. [Kehtetud – RT I 1993, 72, 1021 - jõust. 01.12.1993]

3. Käendus


§ 206. Käenduslepingu mõiste

(1) Käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt.

(2) Käendusega võib olla tagatud ainult tõeline nõue.

(3) Käendusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob endaga kaasa käenduslepingu kehtetuse.


§ 207. Käendaja vastutus

(1) Kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

(2) Käendaja vastutab samasuguses ulatuses kui võlgnikki, eriti protsentide ja leppetrahvi (trahvi, viivise) maksmise eest, kahjude ja sissenõudega seotud kulutuste hüvitamise eest, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

(3) Ühiselt käenduse andnud isikud vastutavad kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.


§ 208. Käendaja õigused ja kohustused tema vastu hagi esitamise korral

(1) Kui käendaja vastu esitati hagi, on ta kohustatud võlgniku kaasa tõmbama asjast osavõtmisele. Vastasel korral on võlgnikul õigus esitada käendaja tagasinõude vastu (§ 209) kõik vastuväited, mis tal olid kreeditori suhtes.

(2) Käendajal on õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Käendaja ei kaota õigust nendele vastuväidetele isegi sel juhul, kui võlgnik neist loobus või tunnustas oma kohustust.


§ 209. Kohustise täitnud käendaja õigused

(1) Võlgniku asemel kohustise täitnud käendajale lähevad üle kõik kreeditori õigused selle kohustise järgi.

(2) Pärast kohustise täitmist käendaja poolt on kreeditor kohustatud käendajale üle andma dokumendid, mis tõendavad nõuet võlgniku vastu, ja loovutama seda nõuet tagavad õigused.

(3) Igaühel mitmest käendajast on õigus tagasinõudele võlgniku vastu selle käendaja poolt tasutud summa ulatuses.


§ 210. Teatamine käendajale võlgniku kohustise täitmisest

Võlgnik on kohustatud käendusega tagatud kohustise täitmisest viivitamatult teatama käendajale. Vastasel korral säilib käendajal, kes omakorda täitis kohustuse, tagasinõudeõigus võlgniku vastu. Sellisel juhul on võlgnikul õigus kreeditorilt sisse nõuda ainult alusetult saadu.


§ 211. Käenduse lõppemine

Käendus lõpeb:

1) käendusega tagatud kohustise lõppemisega;

2) kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu; kui kohustise täitmise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast;

3) võla ülekandmisega, kui käendaja ei väljendanud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest (§ 220 lg. 3).


4. Käsiraha


§ 212. Käsiraha mõiste

(1) Käsirahaks loetakse rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab temalt lepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete arvel teisele poolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks.

(2) Kokkulepe käsiraha kohta, sõltumata käsiraha summast, peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.


§ 213. Käsirahaga tagatud lepingu mittetäitmise tagajärjed

(1) Kui lepingu mittetäitmise eest on vastutav käsiraha andnud pool, jääb käsiraha teisele poolele. Kui lepingu mittetäitmise eest on vastutav käsiraha saanud pool, on ta kohustatud maksma teisele poolele käsiraha kahekordse summa.

(2) Peale selle on lepingu mittetäitmise eest vastutav pool kohustatud hüvitama teisele poolele kahjud käsiraha summa tasaarvestamisega, kuivõrd lepingus ei ole ette nähtud teisiti.


5. Garantii


§ 214. Garantii mõiste

(1) Garantiiks loetakse seaduse või lepinguga ettenähtud ühe sotsialistliku organisatsiooni (garandi) kohustist kustutada teise organisatsiooni võlgnevus täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise korral.

(2) Lepinguga kindlaksmääratud garantii peab olema vormistatud kirjalikult.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 215. Garantiivastutus

Garantiiga tagatud kohustise mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise korral on garantiivastutus täiendav võlgniku vastutusele.

18. peatükk
Nõude loovutamine ja võla ülekandmine


§ 216. Nõude loovutamine

(1) Nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule on lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega.

(2) Ei ole lubatud nõude loovutamine tervise kahjustamisega või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohta ja elamu võõrandamise lepingu järgi eluaegse ülalpidamise tingimusel.

(3) Nõude omandajale lähevad samuti üle kohustise täitmist tagavad õigused.


§ 217. Nõude loovutanud kreeditori kohustused ja vastutus

(1) Teisele isikule nõude loovutanud kreeditor on kohustatud temale üle andma nõudeõigust tõendavad dokumendid.

(2) Esialgne kreeditor vastutab uue kreeditori ees temale üleantud nõude mittekehtivuse eest. Ta ei vastuta selle nõude mittetäitmise eest võlgniku poolt, kui ta ainult ei võtnud enda peale käendust võlgniku eest uue kreeditori ees.


§ 218. Kohustise täitmine esialgsele kreeditorile võla ülekandmise kohta teate puudumise korral

Kui võlgnikule ei teatatud asetleidnud nõude loovutamisest, siis temapoolset kohustise täitmist esialgsele kreeditorile loetakse täitmiseks vastavale kreeditorile.


§ 219. Võlgniku vastuväited uue kreeditori nõude vastu

Võlgnikul on õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil.


§ 220. Võla ülekandmine

(1) Võlgnik võib oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul.

(2) Uuel võlgnikul on õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis põhinevad kreeditori ja esialgse võlgniku vahelistel suhetel.

(3) Käendus või kolmanda isiku poolt antud pant kohustise täitmise tagamiseks lõpeb võla ülekandmisega, kui käendaja või pantija ei väljendanud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest.


§ 221. Nõude loovutamise ja võla ülekandmise vorm

Nõude loovutamine ja võla ülekandmine, mis põhinevad kirjalikult teostatud tehingul, peavad olema teostatud samuti kirjalikus vormis.

19. peatükk
Vastutus kohustiste rikkumise eest


§ 222. Võlgniku kohustus hüvitada kahjud

(1) Kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud.

(2) Kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud.

(3) Võlgniku kohustus hüvitada kahjud juhul, kui kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest on kindlaks määratud leppetrahv (trahv, viivis), määratakse § 193 sätetega.


§ 223. Kohustistejärgse vastutuse suuruse piiramine

(1) Kohustiste üksikute liikide alal võidakse NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega kehtestada piiratud vastutus kohustiste mittetäitmise või mitte nõuetekohase täitmise eest.

(2) Ei ole lubatud kokkulepe sotsialistlike organisatsioonide vahel nende vastutuse piiramise kohta, kui antud kohustiste liigi kohta on vastutuse suurus seadusega täpselt piiritletud.


§ 224. Võlgniku kohustus täita kohustis natuuras

Viivituse või kohustise muu mitte nõuetekohase täitmise juhtudeks kindlaksmääratud leppetrahvi (trahvi, viivise) maksmine ja mitte nõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude tasumine ei vabasta võlgnikku kohustise täitmisest natuuras, välja arvatud juhud, kui plaaniline ülesanne, millel põhines sotsialistlike organisatsioonide vaheline kohustis, on kaotanud jõu.


§ 225. Individuaalselt piiritletud asja üleandmise kohustise mittetäitmise tagajärjed

Kui võlgnik ei täida kohustist üle anda individuaalselt piiritletud asi kreeditori omandusse, operatiivsesse haldusesse või kasutusse, on kreeditoril õigus nõuda selle asja äravõtmist võlgnikult ja üleandmist temale. See õigus langeb ära, kui asi on juba antud üle kolmandale isikule, kellel on samasugune õigus sellele asjale. Kui asi on veel üles andmata, on eesõigus sellel kreeditoril, kelle kasuks kohustis tekkis varem; kui aga seda ei ole võimalik kindlaks määrata, siis sellel, kes varem esitas hagi.


§ 226. Teatud töö tegemise kohustise mittetäitmise tagajärjed

Kui võlgnik ei täida kohustist teha teatud töö, on kreeditoril õigus see töö teha võlgniku arvel, kuivõrd seadusest või lepingust ei tulene teisiti, või nõuda kahjude hüvitamist.


§ 227. Süü kui vastutuse tingimus kohustise rikkumise eest

Isik kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud.


§ 228. Võlgniku vastutus kolmandate isikute tegude eest

Lepingust tuleneva kohustise täitmise panemisel kolmandale isikule (§ 175) vastutab kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral kohustise tekitanud lepingu pool, kui NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega ei ole ette nähtud, et vastutust kannab vahetu täitja.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 229. Vastutus mõlemapoolse süü puhul

(1) Kui kohustise mittetäitmine või mitte nõuetekohane täitmine toimus mõlema poole süü tõttu, siis kohus, arbitraazh või vahekohus vähendab vastavalt võlgniku vastutuse määra.

(2) Kohtul, arbitraazhil või vahekohtul on õigus samuti vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks.

(3) Käesoleva paragrahvi sätteid kohaldatakse vastavalt ka juhtudel, kui võlgnik seaduse või lepingu alusel (§ 227) kannab varalist vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, sõltumata oma süüst.


§ 230. Võlgniku viivitus

(1) Täitmisega viivitanud võlgnik vastutab kreeditori ees viivitusega tekitatud kahjude eest ja viivituse ajal juhuslikult tekkinud täitmise võimatuse eest.

(2) Kui kreeditor võlgniku viivituse tagajärjel kaotas huvi täitmise vastu, on tal õigus loobuda täitmise vastuvõtmisest ja nõuda kahjude hüvitamist. Sotsialistlike organisatsioonide vahelistes suhetes lubatakse viivitatud täitmise vastuvõtmisest loobuda ainult seaduse või lepinguga sätestatud juhtudel.

(3) Võlgnikku ei loeta viivitanuks, kuni kohustist ei saa täita kreeditori viivituse tagajärjel (§ 232).


§ 231. Võlgniku viivitus rahalise kohustise puhul

(1) Rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära.

(2) Sotsialistlike organisatsioonide vaheliste rahaliste kohustiste järgi on viivitanud võlgnik kohustatud maksma kreeditorile iga viivitatud päeva eest protsente (viivist) NSV Liidu seadusandlusega kehtestatud suuruses.


§ 232. Kreeditori viivitus

(1) Kreeditor loetakse viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni võlgnik ei saanud oma kohustist täita.

(2) Kreeditor loetakse viivitanuks ka §-s 233 lg. 4 tähendatud juhtudel.

(3) Kreeditori viivitus annab võlgnikule õiguse saada hüvist viivitusega tekitatud kahjude eest, välja arvatud juhud, kui kreeditor tõendab, et viivitus ei ole tingitud tema enda või nende isikute tahtlusest või ettevaatamatusest, kellele seaduse või kreeditori käenduse alusel oli pandud täitmise vastuvõtmine. Pärast kreeditori viivituse lõppemist vastutab võlgnik üldistel alustel.

(4) Rahalise kohustise järgi ei ole võlgnik kohustatud maksma protsente kreeditori viivituse aja eest.

20. peatükk
Kohustiste lõppemine


§ 233. Kohustise lõppemine täitmisega

(1) Nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustise.

(2) Kreeditor, võttes vastu täitmise, on kohustatud võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Riiklike, kooperatiivsete ja teiste ühiskondlike organisatsioonide või nende organisatsioonide ja kodanike vahel suulises vormis teostatud tehingute (§ 45 ja 46 p. 1) täitmisel peab kaupade või teenuste eest tasunud organisatsioon saama teiselt poolelt dokumendi, mis tõendab raha saamist ja selle saamise alust.

(3) Kui võlgnik andis kreeditorile kohustise tõendamiseks võladokumendi, on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud selle dokumendi tagastama, tagastamise võimatuse korral aga osutama sellele tema poolt välja antavas allkirjas. Allkirja võidakse asendada pealdisega tagastataval võladokumendil. Võladokumendi olek võlgniku käes tõendab kohustise lõppemist, kuni pole tõendatud muud.

(4) Kui kreeditor keeldub allkirja välja andmast, võladokumenti tagastamast või märkimast allkirjas selle tagastamise võimatust, on võlgnikul õigus täitmine peatada. Nendel juhtudel loetakse kreeditor viivitanuks.


§ 234. Kohustise lõppemine tasaarvestamisega

(1) Kohustis lõpeb samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga.

(2) Tasaarvestamiseks on küllaldane ühe poole avaldus.


§ 235. Tasaarvestamise lubamatus

Tasaarvestamine ei ole lubatud:

1) nõuete puhul, mille aegumise tähtaeg on möödunud;

2) tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete puhul;

3) nõuete puhul eluaegse ülalpidamise kohta;

4) muudel, seadusega ettenähtud juhtudel.


§ 236. Tasaarvestamine nõude loovutamise korral

Nõude loovutamise korral on võlgnikul õigus tasaarvestada uue kreeditori nõue oma nõudega endise kreeditori vastu, kui võlgniku nõude tähtaeg saabus enne teate saamist nõude loovutamise kohta või see tähtaeg oli määramata või oli määratud nõude esitamise momendiga.


§ 237. Kohustise lõppemine võlgniku ja kreeditori isiku kokkulangemise puhul

Kohustis lõpeb võlgniku ja kreeditori kokkulangemisega üheks isikuks.


§ 238. Kohustise lõppemine poolte kokkuleppega

(1) Kohustis lõpeb poolte kokkuleppega, eriti kokkuleppega ühe kohustise asendamise kohta teisega ühtede ja samade isikute vahel.

(2) Sotsialistlike organisatsioonide vahelise kohustise lõpetamine poolte kokkuleppega, eriti kokkuleppega asendada kohustis teisega, on lubatud sedavõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvamajanduse planeerimise aktiga.


§ 239. Kohustise lõpetamine või muutmine plaani muutmise tagajärjel

Sotsialistlike organisatsioonide vaheline kohustis kuulub lõpetamisele või muutmisele poolte poolt määratud korras juhtudel, kui rahvamajanduse planeerimise aktid, millel kohustis põhineb, on muudetud mõlemale poolele kohustusliku korraldusega.


§ 240. Kohustise lõppemine täitmise võimatusega

Kohustis lõpeb täitmise võimatusega, kui selle tingis asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta (§ 227).


§ 241. Kohustise lõppemine kodaniku surmaga või juriidilise isiku likvideerimisega

(1) Kohustis lõpeb:

1) võlgniku surmaga, kui kohustist ei saa täita ilma võlgniku isikliku osavõtuta;

2) kreeditori surmaga, kui täitmine on ette nähtud isiklikult kreeditorile;

3) juriidilise isiku (võlgniku või kreeditori) likvideerimisega.

(2) Likvideeritud juriidilise isiku kohustise täitmine võidakse panna teisele juriidilisele isikule vastavalt NSV Liidu või Eesti NSV seadusandlusele.


2. Kohustiste üksikud liigid

21. peatükk
Ost-müük


§ 242. Ostu-müügi leping

(1) Ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma.

(2) Kui ostjaks on riiklik organisatsioon või muu §-s 97 märgitud organisatsioon, tekib tal vara operatiivse haldamise õigus.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 243. Elamu ostu-müügi leping

(1) – (2) Kehtetud – RT 1990, 12, 128 – jõust. 22.10.1990]

(3) Pooltel on õigus võtta elamu (või selle osa) ostu-müügi lepingusse tingimus müüja või kolmanda isiku õiguse kohta kasutada eluaegselt või tähtajaliselt eluruumi müüdavas majas. Selline kokkulepe säilitab kehtivuse elamule (või selle osale) omandiõiguse hilisema ülemineku korral.

(4) [Kehtetu – RT I 1993, 72, 1021 - jõust. 01.12.1993]


§ 244. – § 245. [Kehtetud – RT I 1993, 72, 1021 - jõust. 01.12.1993]


§ 246. Müüja kohustus teatada ostjale kolmandate isikute õigustest müüdavale asjale

Lepingu sõlmimisel on müüja kohustatud teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest õigustest müüdavale asjale (pandi, üüri, eluaegse kasutamise õigusest jms.). Selle sätte mittetäitmine annab ostjale õiguse nõuda kas lepingu lõpetamist ja kahjude hüvitamist või hinna vastavat alandamist.


§ 247. Müüja kohustus müüdud asi alal hoida

(1) Kui omandiõigus või operatiivse haldamise õigus läheb ostjale üle enne asja üleandmist (§ 138), on müüja kohustatud kuni üleandmiseni asja alal hoidma, laskmata sellel halveneda.

(2) Ostja on kohustatud selleks vajalikud kulutused müüjale hüvitama juhul, kui see on lepinguga ette nähtud.


§ 248. Müüja poolt asja üleandmise kohustuse mittetäitmise tagajärjed

Kui müüja, rikkudes lepingut, ei anna ostjale üle müüdud asja, on ostjal õigus nõuda talle müüdud asja üleandmist ja täitmise viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist või keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist.


§ 249. Ostja poolt ostetud asja vastuvõtmisest või selle eest tasumast keeldumise tagajärjed

Kui ostja, rikkudes lepingut, keeldub ostetud asja vastu võtmast või selle eest kindlaksmääratud hinda tasumast, on müüjal õigus nõuda asja vastuvõtmist ostja poolt ja kindlaksmääratud hinna tasumist, samuti täitmise viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist või keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist.


§ 250. Müüdud asja kvaliteet

(1) Müüdud asja kvaliteet peab vastama lepingu tingimustele, lepingus juhendite puudumisel aga tavaliselt esitatavatele nõuetele.

(2) Kaubandusorganisatsiooni poolt müüdav asi peab vastama standardile, tehnilistele tingimustele või seda liiki asjade jaoks kindlaksmääratud näidistele, kui antud liiki ostu-müügi iseloomust ei tulene muud.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 251. Ostja õigused talle mittenõuetekohase kvaliteediga asja müümise korral

(1) Ostjal, kellele on müüdud mittenõuetekohase kvaliteediga asi, kui selle puudused ei olnud müüja poolt tingimuseks seatud, on õigus omal valikul nõuda:

1) kas lepinguga liigitunnustega piiritletud asja ümbervahetamist vastava kvaliteediga asja vastu;

2) või ostuhinna vastavat alandamist;

3) või asja puuduste tasuta kõrvaldamist müüja poolt või ostjale kulutuste hüvitamist nende parandamiseks;

4) või lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega ostjale.

(2) Kord nende õiguste teostamiseks isiku poolt, kes on ostnud asja jaekaubandusettevõttest, kehtestatakse NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 252. Tähtajad pretensioonide esitamiseks seoses müüdud asja puudustega

(1) Kuid müüdud asja puudusi ei olnud enne asja üleandmist ostjale müüja poolt tingimuseks seatud, on ostjal õigus esitada müüjale pretensioon nende puuduste osas viivitamatult pärast nende avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, arvates asja üleandmise päevast, puuduste kohta ehitises aga mitte hiljem kui ühe aasta jooksul, arvates ehitise üleandmise pärast ostja valdusse; kui ehitise üleandmise päeva on võimatu kindlaks määrata või kui ehitis oli ostja valduses enne ostu-müügi lepingu sõlmimist, siis päevast, mil leping kehtestatud korras sõlmiti.

(2) NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega võidakse kehtestada teistsugused tähtajad pretensioonide esitamiseks müüdud asja puuduste kohta.
[ENSV ÜVT 1974, 28, 247 – jõust. 15.07.1974]


§ 253. Pretensioonid garantiitähtajaga müüdud asja puuduste puhul

(1) Juhtudel, kui jaekaubandusorganisatsioonide kaudu müüdavate asjade suhtes on vastavalt §-le 266 kehtestatud garantiitähtajad, arvutatakse need tähtajad jaemüügi päevast. Ostja võib garantiitähtaja vältel esitada müüjale pretensiooni müüdud asja normaalset kasutamist takistavate puuduste üle.

(2) Müüja on kohustatud kas tagama asja puuduste tasuta kõrvaldamist või asja ümber vahetama nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle tagasi võtma, ostjale asja eest makstud summa tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid ostja poolt asja kasutamise või asja hoidmise eeskirjade rikkumise tõttu.

(3) Kui müüdud asja puuduste kohta pretensiooni esitamiseks on kehtestatud lühema kestusega garantiitähtaeg kui §-s 252 tähendatud tähtajad, kohaldatakse § 252 sätteid.


§ 254. Müüdud asja puuduste kohta esitatud hagi aegumise tähtaeg

(1) Hagidele müüdud asja puuduste kohta kehtestatakse kuuekuuline aegumistähtaeg, arvates pretensiooni esitamise päevast, kui aga pretensiooni ei esitatud või selle esitamise aega on võimatu kindlaks määrata – pretensioonide esitamiseks kehtestatud tähtaja möödumise päevast (§-d 252 ja 253).

(2) NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega võidakse kehtestada teistsugused aegumistähtajad hagidele müüdud asja puuduste kohta.
[ENSV ÜVT 1974, 28, 247 – jõust. 15.07.1974]


§ 255. Müüja kohustus ostja vastu asja äravõtmise kohta hagi esitamise korral

(1) Kui kolmas isik esitab enne asja müümist tekkinud alusel ostja vastu hagi selle äravõtmiseks, on müüja kohustatud ostja nõudel astuma kohtuprotsessi ostja poolel.

(2) Kui ostja jätab müüja protsessi kaasa tõmbamata, vabaneb müüja vastutusest ostja ees, kui müüja tõendab, et protsessi kaasatõmmatuna oleks ta saanud vältida müüdud asja äravõtmise ostjalt.

(3) Ostja poolt protsessi kaasatõmmatud, kuid protsessist mitteosavõtnud müüja kaotab õiguse tõendada, et ostja on ajanud asja ebaõigesti.


§ 256. Müüja vastutus müüdud asja äravõtmise korral

(1) Kui asi kohta, arbitraazhi või vahekohtu otsuse alusel ostjalt on ära võetud, on müüja kohustatud hüvitama ostjale viimase poolt kantud kahjud.

(2) Kokkulepe müüja vastutusest vabastamise või tema vastutuse piiramise kohta on kehtetu, kui müüja, teades kolmanda isiku õigustest müüdavale asjale, ei teatanud sellest ostjale.


§ 257. Kaupade müük järelmaksuga

(1) Pikema kasutamisajaga kaupu võivad jaekaubandusorganisatsioonid kodanikele müüa järelmaksuga (ositi maksmisega) NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel ja korras.

(2) Kaupade müümine järelmaksuga toimub müümise päeval kehtivate hindade järgi. Järelmaksuga müüdud asjade hindade hilisem muutumine ei too endaga kaasa ümberarvestust.

(3) Ostjal tekib omandiõigus järelmaksuga müüdud kaupadele vastavalt § 138 sätetele.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

22. peatükk
Vahetus


§ 258. Vahetusleping

(1) Vahetuslepingu järgi toimub poolte vahel ühe vara vahetamine teise vastu.

(2) Iga vahetuslepingust osavõtja loetakse selle vara müüjaks, mille ta vahetamiseks annab, ja selle vara ostjaks, mille ta saab.

(3) Vahetusleping, mille järgi üheks või mõlemaks pooleks on riiklikud organisatsioonid, võidakse sõlmida ainult NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandluses ettenähtud juhtudel;

(4) Vahetuslepingule kohaldatakse ostu-müügi lepingu vastavaid sätteid (§-d 242–2441 ja 246–256).
[ENSV ÜVT 1986, 19, 251 – jõust. 1.07.1986]

23. peatükk
Kinge


§ 259. Kinkeleping

(1) Kinkelepingu järgi annab üks pool vara tasuta teise poole omandusse.

(2) Kui kingisaajaks on riiklik organisatsioon või muu käesoleva koodeksi §-s 97 nimetatud organisatsioon, tekib tal vara operatiivse haldamise õigus.

(3) Kinkeleping loetakse sõlmituks vara üleandmise momendist.

(4) Kui kodanik kingib vara riiklikule, kooperatiivsele või muule ühiskondlikule organisatsioonile, võib ta seada tingimuseks, et seda vara kasutatakse teatud ühiskondlikult kasulikul eesmärgil.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 260. Kinkelepingu vorm

(1) Kinkeleping summaga üle viiesaja rubla, valuutaväärtuste puhul aga summaga üle viie krooni peab olema notariaalselt tõestatud.

(2) Kodaniku vara kinkeleping riiklikule, kooperatiivsele või muule ühiskondlikule organisatsioonile sõlmitakse lihtsas kirjalikus vormis.

(3) Elamu, suvila ja ehitusmaterjali kinkelepingud peavad olema sõlmitud käesoleva koodeksi §-des 244 ja 2441 kindlaksmääratud vormis.
[ENSV ÜVT 1986, 19, 251 – jõust. 1.07.1985]

24. peatükk
Hange


§ 261. Hankeleping

(1) Hankelepingu järgi kohustub hankijaorganisatsioon kindlaksmääratud tähtaegadel või tähtajal ostja-organisatsioonile (tellijale) üle andma omandusse (operatiivsesse haldusesse) kindlaksmääratud toodangu kooskõlas mõlemale organisatsioonile kohustusliku toodangu jaotamise plaanilise aktiga; ostja-organisatsioon kohustub toodangu vastu võtma ja tasuma selle eest kehtestatud hindade järgi.

(2) Hankelepinguks on samuti organisatsioonide vahel nende äranägemisel sõlmitav leping, mille kohaselt hankija kohustub ostjale üle andma mitteplaanilises korras jaotatava toodangu tähtajal, mis ei lange ühte lepingu sõlmimise momendiga.

(3) Toodangu hankimine ilma lepingu sõlmimiseta toimub ainult NSV Liidu Ministrite Nõukogu või Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kindlaksmääratud juhtudel.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 262. Toodangu puuduhange või välja võtmata jätmine

(1) Kindlaksmääratud tähtajaks hankija poolt hankimata jäetud või ostja poolt väljavõtmata toodangu kogus tuleb hankida (välja võtta) hangete põhimäärustes, üksikute toodanguliikide hanke eritingimustes (§ 268) või lepingus ettenähtud tähtaegadel ja korras.

(2) Ostjal on õigus loobuda, teatades sellest hankijale, toodangu vastuvõtmisest, mille hankimine oli hilinenud, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Toodangu, mille hankija saatis ära enne ostjalt teatise saamist, on viimane kohustatud vastu võtma ja selle eest tasuma.


§ 263. Hangitava toodangu sortiment

(1) Toodang peab olema hangitud lepinguga ettenähtud sortimendis.

(2) Antud sortimendi hulka kuuluvate ühtede toodanguliikide hankimist lepingus ettenähtust suuremas koguses ei loeta teiste liikide puuduhanke katmiseks, välja arvatud juhud, kui selline hankimine toimus ostja nõusolekul.

(3) Sortimendi hulka kuuluvate toodangu üksikute liikide puuduhankimise eest maksab hankija kehtestatud leppetrahvi, kuigi toodangu hankimine üldise maksumuse järgi oli täidetud lepingus ettenähtud tähtajaks.


§ 264. Hangitava toodangu kvaliteet

(1) Hangitava toodangu kvaliteet peab vastama standarditele, tehnilistele tingimustele või näidistele. Lepinguga võidakse ette näha kõrgema kvaliteediga toodangu hankimine, võrreldes standarditega, kinnitatud tehniliste tingimustega või näidistega.

(2) Toodangu hankimise korral madalama kvaliteediga kui standardiga, kinnitatud tehniliste tingimustega või näidisega nõutav, on ostja kohustatud keelduma toodangu vastuvõtmisest ja tasumisest; kui aga ostja on toodangu eest juba tasunud, siis kuulub tema poolt tasutud summa tagastamisele.

(3) Juhul aga, kui hangitava toodangu puudused on kõrvaldatavad toodangu tagastamiseta hankijale, on ostjal õigus nõuda hankijalt puuduste kõrvaldamist toodangu asukohas või kõrvaldada puudused omade vahenditega, kuid hankija arvel.

(4) Kui hangitud toodangu vastab standarditele või tehnilistele tingimustele, kuid osutub kokkulepitust madalamasordiliseks, siis on ostjal õigus toodang vastu võtta, tasudes vastava sordi toodangu jaoks kehtestatud hindade järgi, või keelduda toodangu vastuvõtmisest ja tasumisest.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 265. Mittenõuetekohase kvaliteediga toodangu hankimisest tulenevate hagide aegumise tähtaeg

Mittenõuetekohase kvaliteediga toodangu hankimisest tulenevate hagide esitamiseks kehtestatakse kuuekuuline aegumistähtaeg, arvates päevast, mis ostja vastavas korras tegi kindlaks puudused temale hangitud toodangus.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 266. Hangitud toodangu puudustest tulenevate pretensioonide esitamise tähtajad

(1) Ostja poolt nende puuduste kindlakstegemise, milliseid ei saadud avastada temale hangitud toodangu tavalisel vastuvõtmisel, ja hankijale mittenõuetekohase kvaliteediga toodangu hankimisest tulenevate pretensioonide esitamise tähtajad ja kord kehtestatakse NSV Liidu seadusandlusega.

(2) Pikaajaliseks kasutamiseks või säilitamiseks ettenähtud toodangu suhtes võidakse ostjale mainitud puuduste vastavas korras kindlakstegemiseks standardite või tehniliste tingimustega ette näha pikemad tähtajad (garantiitähtajad) koos järgneva pretensioonide esitamisega hankijale nende puuduste kõrvaldamise või toodangu ümbervahetamise kohta. Hankija on kohustatud tasuta parandama puudused või ümber vahetama toodangu, mille kohta on kehtestatud garantiitähtaeg, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid toodangu kasutamise või säilitamise eeskirjade rikkumise tõttu ostja poolt.

(3) Lepingutega võidakse kindlaks määrata garantiitähtajad, kui need ei ole kehtestatud standardite või tehniliste tingimustega, samuti ka pikemad garantiitähtajad, kui on kehtestatud standardite või tehniliste tingimustega.

(4) Rahvatarbekaupade suhtes, mille müük toimub jaekaubandusorganisatsioonide kaudu, arvutatakse garantiitähtaega asja jaemüügi päevast (§ 253).
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 267. Hangitava toodangu komplektsus

(1) Toodang peab olema hangitud komplektselt vastavalt standardite, tehniliste tingimuste või hinnakirjade nõuetele. Lepinguga võidakse ette näha toodangu hankimine kos täiendavate toodetega (osadega) komplekti juurde või ilma üksikute komplekti kuuluvate toodeteta (osadeta), mida ostja ei vaja. Kui komplektsus ei ole määratud standardiga, kinnitatud tehniliste tingimustega või hinnakirjaga, võidakse see vajalikel juhtudel määrata lepinguga.

(2) Mittekomplektse toodangu hankimise korral on ostja kohustatud nõudma toodangu täielikku komplekteerimist või mittekomplektse toodangu ümbervahetamist komplektse vastu ja kuni tema järelkomplekteerimiseni või ümbervahetamiseni keelduma tema eest tasumast, kui aga toodangu eest on juba tasutud, nõudma selle eest tasutud summade tagastamist.

(3) Kui hankija toodangut poolte vahel kokkulepitud tähtajaks ümber ei komplekteeri, on ostjal õigus toodangust loobuda.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 268. Hangete põhimäärused ja hanke eritingimused

Hankelepingud sõlmitakse ja täidetakse kooskõlas NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt kinnitatavate hangete põhimäärustega ja üksikute toodanguliikide hanke eritingimustega, mille kinnitamise korra kehtestab NSV Liidu Ministrite Nõukogu, tema poolt aga ettenähtud juhtudel Eesti NSV Ministrite Nõukogu.


§ 269. Vastutus hankelepingu rikkumise eest

(1) Vastavalt hangete põhimäärustele ja hanke eritingimustele nõutakse hankelepingus ettenähtud kohustuste rikkumise eest sisse leppetrahv (trahv, viivis) ja kahjud.

(2) Mittenõuetekohase kvaliteediga või mittekomplektse toodangu hankimise korral nõuab ostja hankijalt sisse määratud leppetrahvi (trahvi) ja peale selle niisuguse hankega tekitatud kahjud ilma leppetrahvi (trahvi) tasaarvestamiseta.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

25. peatükk
Põllumajandussaaduste riiklik kokkuost kolhoosidelt, sovhoosidelt ja teistelt majanditelt
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 270. Põllumajandussaaduste kontraheerimise leping

Põllumajandussaaduste riiklik kokkuost kolhoosidelt ja sovhoosidelt toimub kontraheerimislepingute järgi, mis sõlmitakse põllumajandussaaduste riigile hankimise riiklike tellimuste ning kolhoosides ja sovhoosides põllumajandusliku tootmise arendamise plaanide alusel. Vastavalt “NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alustele” võidakse NSV Liidu seadusandlusega ette näha ka teistelt majanditelt kontraheerimislepingute alusel põllumajandussaaduste riikliku kokkuostu juhtumid.
[ENSV ÜVT 1988, 25, 295 – jõust. 1.01.1988]


§ 271. Kontraheerimislepingu sisu

(1) Kontraheerimislepingutes peavad olema ette nähtud:
 1) põllumajandussaaduste hulk (toodanguliikide järgi), kvaliteet, tähtajad, kättetoimetamise kord ja tingimused ning üleandmise kohad;
 2) varumisorganisatsioonide ja -ettevõtete kohustus toodang õigeaegselt vastu võtta ja selle eest tasuda kehtestatud hindade järgi, samuti ka kolhoosidele rahaliste avansside väljaandmise tähtajad ja suurus;
 3) kohustused kolhoosidele, sovhoosidele ja teistele majanditele abistamiseks põllumajandussaaduste tootmise organiseerimisel ning selle transportimisel vastuvõtupunktidesse ja ettevõtetesse;
 4) poolte vastastikune materiaalne vastutus, kui nad kohustusi ei täida.

(2) Tüüp-kontraheerimislepingud kinnitatakse NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt kehtestatud korras.[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

26. peatükk
Laen


§ 272. Laenuleping

(1) Laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama.

(2) Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

(3) Pooled, välja arvatud sotsialistlikud organisatsioonid, võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid.

(4) Laenulepingus tuleb kõrvuti lepingu objektiga näidata ka selle rahaline maksumus.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 273. Lepingu vorm

Laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.


§ 274. Protsendid laenulepingu järgi

Protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi.


§ 275. Laenulepingu ennetähtaegne täitmine

Laenajal on õigus täita ja laenutaja on kohustatud täitmise vastu võtma ka enne tähtaega.


§ 276. Laenulepingu vaidlustamine

(1) Laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud.

(2) Neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod.


§ 277. Pandimajade laenuoperatsioonid

(1) Linnade pandimajad annavad kodanikele laenu, mis on tagatud koduste tarbeesemete ja isikliku kasutamise esemete pantimisega (§-d 195–205)

(2) Laenude piirmäär ja arv, mida võidakse ühele isikule anda, samuti ka laenu andmise tähtajad sätestatakse linnade pandimajade tüüppõhimäärusega, mis on kinnitatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt.


§ 278. Ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja loominguliste liitude fondide laenuoperatsioonid

(1) Ettevõtete, asutuste või organisatsioonide ametiühingukomiteede juures asuvad ühiskondlikud vastastikuse abistamise kassad annavad töölistele ja teenistujatele laene. Vastastikuse abistamise kassad kolhoosides annavad laene kolhoosnikutele. Kohalike rahvasaadikute nõukogude sotsiaalhooldusosakondade juures asuvad pensionäride ühiskondlikud vastastikuse abistamise kassad annavad pensionäridele laene. Loominguliste liitude fondid annavad laene kirjandus- ja kunstiala töötajaile.

(2) Laenude tähtajad ja nende andmise tingimused määratakse kindlaks ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade tüüp- (näidis-) põhikirjadega ja loominguliste liitude fondide põhikirjadega.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

27. peatükk
Vara üürimine (rentimine)


§ 279. Varaüürileping (rendileping)

(1) Varaüürilepingu (rendilepingu) järgi kohustub üürile andja (rendile andja) andma üürnikule (rentnikule) vara ajutiseks kasutamiseks tasu eest.

(2) Varaüürileping (rendileping) sõlmitakse, muudetakse ja lõpetatakse Eesti Vabariigi rendiseaduses määratud tingimustel ja korras.
[RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]


§ 280. – § 298. [Kehtetud – RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]

28. peatükk
Eluruumi üürimine


§ 299. Eluruumi üürileping

(1) Eluruumi kasutamine riikliku ja ühiskondliku elamufondi majades toimub vastavalt eluruumi üürilepingule, mille sõlmivad üürileandja – elamuekspluatatsiooniorganisatsioon (selle puudumisel aga vastav ettevõte, asutus või organisatsioon) ja üürnik – kodanik, kelle nimele order on välja antud.

(2) Eluruumi üürilepingu kodanikele isikliku omandiõiguse alusel kuuluvates majades sõlmib üürnik majaomanikuga.

(3) Eluruumi üürileping sõlmitakse, muudetakse ja lõpetatakse NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega kindlaksmääratavatel tingimustel ja korras.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 300. – § 346. [Kehtetud – ENSV ÜVT 1985, 27, 451 - jõust. 15.09.1985]

29. peatükk
Tasuta varakasutus


§ 347. Tasuta varakasutuse leping

(1) Tasuta varakasutuse lepingu järgi kohustub üks pool andma või annab vara tasuta ajutiseks kasutamiseks teisele poolele, viimane aga kohustub selle vara tagastama.

(2) Tasuta varakasutuse lepingule kohaldatakse Eesti Vabariigi rendiseaduse §-de 7 lõige 1; 8; 10 lõige 1 ja 2; 12; 15 lõige 1; 17 lõige 3 ja § 22 sätteid.
[RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]


§ 348. – § 349. [Kehtetud – RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]


§ 350. Vastutus tasuta kasutusse antud vara puuduste eest

Vara tasuta kasutusse andnud isik vastutab selle vara puuduste eest, mida ta tahtlikult või raske ettevaatamatuse tõttu ei seadnud tingimusteks vara üleandmisel.


§ 351. Kasutusse saadud vara üleandmine kolmandale isikule

Vara tasuta kasutusse saanud isikul on õigus anda see vara kolmanda isiku kasutusse ainult vara üleandnud isiku nõusolekul, jäädes tema ees vastutavaks.


§ 352. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine

Vara tasuta kasutusse üleandnud isikul on õigus nõuda lepingu ennetähtaegset lõpetamist Eesti Vabariigi rendiseaduse §-s 18 punktides 1 ja 2 ettenähtud juhtudel, samuti siis, kui teine pool andis temale tasuta kasutamiseks üleantud vara ilma tema nõusolekuta kolmandale isikule.
[RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]


§ 353. lepingu lõpetamine vara uue omaniku nõudel

Tasuta varakasutuse lepingut, mis on sõlmitud tähtaega nimetamata, võidakse lõpetada isiku nõudel, kellele läks üle omandiõigus sellele varale või õigus selle vara operatiivseks haldamiseks.


§ 354. Lepingu lõppemine

Tasuta varakasutuse leping lõpeb peale üldiste kohustuste lõppemise aluste samuti lepingust osavõtnud kodaniku surmaga või juriidilise isiku tegevuse lõppemisega.

30. peatükk
Tööettevõtt


§ 355. Tööettevõtuleping

Tööettevõtulepingu järgi kohustub tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma.


§ 356. Tööde tegemine tööettevõtu korras kodaniku poolt

Kodanik võib enda peale võtta tööde tegemise tööettevõtulepingu järgi ainult juhtudel, kui see ei ole keelatud seadusega, ja tingimusel, et ta teeb selle töö isiklikult.


§ 357. Eelarve

(1) Tööettevõtulepinguga ettenähtud tööde tegemiseks võib koostada täpse või ligikaudse eelarve.

(2) Tööettevõtja on kohustatud tellijale õigeaegselt teatama ligikaudse eelarve olulise ületamise vajadusest. Sel juhul on tellijal õigus loobuda lepingust, hüvitades tööettevõtjale tema poolt kantud kulutused. Kui tööettevõtja ei teata tellijale eelarve ületamise vajadusest, on ta kohustatud tegema töö, nõudmata tellijalt üle-eelarveliste kulutuste hüvitamist.


§ 358. Tööde tegemine tööettevõtja materjalist ja tema vahenditega

(1) Tööettevõtja on kohustatud tegema lepinguga kindlaksmääratud töö omast materjalist ja omade vahenditega, kuivõrd seaduse või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

(2) Omast materjalist töö teinud tööettevõtja vastutab materjali halva kvaliteedilisuse eest.

(3) Kui töö tehakse tööettevõtja materjalist tööettevõtulepingu järgi kodanike olmevajaduste teenindamiseks (olmetellimus), tasutakse lepingu sõlmimisel materjali eest vastava tüüplepinguga kindlaksmääratult kas täielikult või osaliselt. Tüüplepingutega ettenähtud juhtudel võib tööettevõtja anda materjali järelmaksuga (ositi maksmisega). Järelmaksuga antud materjali hinna järgnev muutumine ei too enesega kaasa ümberarvestust.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 359. Tööde tegemine tellija materjalist

(1) Kui töö tehakse täielikult või osaliselt tellija materjalist, vastutab tööettevõtja selle materjali ebaõige kasutamise eest. Tööettevõtja on kohustatud esitama tellijale aruande materjali kulutamise kohta ja tagastama materjali jäägi.

(2) Kui töö tehakse olmetellimuse järgi tellija materjalist, siis peab tööettevõtja poolt tellijale lepingu sõlmimisel väljaantavas kviitungis olema näidatud materjali täpne nimetus ja hulk ning poolte kokkuleppel selle hinne.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 360. Tööettevõtja kohustus säilitada talle usaldatud vara

Tööettevõtja on kohustatud tarvitusele võtma kõik abinõud tellija poolt temale usaldatud vara säilimise tagamiseks ja kannab vastutust igasuguse hooletuse eest, mis tõi kaasa selle vara kaotsimineku või kahjustamise.


§ 361. Materjalide ja seadmete üleandmine organisatsioonide poolt tööettevõtulepingu järgi

(1) Sotsialistlikel organisatsioonidel on õigus NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega sätestatud korras ja piirides oma materjale ja seadmeid välja anda sotsialistlikele tööstusettevõtetele toodangu valmistamiseks tööettevõtulepingu järgi.

(2) Käesoleva paragrahvi lg. 1 sätete alusel sõlmitud lepingus peab olema peale teiste tingimuste ette nähtud materjalide kulunormid, jääkide ja põhiliste jäätmete tagastamise tähtajad, samuti ka tööettevõtja vastutus nende kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest.


§ 362. Materjalide juhusliku hävimise või riknemise riisiko

Materjalide juhusliku hävimise või riknemise riisikot kannab materjali andnud pool.


§ 363. Asjaolud, millest on tööettevõtja kohustatud tellijale teatama

Tööettevõtja on kohustatud õigeaegselt tellijale teatama:

1) tellijalt saadud materjali halvakvaliteedilisusest või kõlbmatusest;

2) sellest, et tellija juhendite järgimine ohustab tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust;

3) teiste tööettevõtjast mitteolenevate asjaolude olemasolust, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust.


§ 364. Tagajärjed, mis tulenevad tööettevõtja nõuete mittetäitmisest

Kui tellija tööettevõtja õigeaegsetele ja põhjendatud hoiatustele vaatamata vastavaks tähtajaks ei asenda halvakvaliteedilist või kõlbmatut materjali, ei muuda juhendeid töö tegemise viisi kohta või ei kõrvalda muid asjaolusid, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust, on tööettevõtjal õigus, sotsialistlike organisatsioonide vahelise lepingu järgi aga kohustus lepingust loobuda ja tellija süü läbi kantud kahjud sisse nõuda.


§ 365. Tellija õigused tööde tegemise ajal

(1) Kui tööettevõtja ei asu õigeaegselt lepingut täitma või teeb tööd niivõrd aeglaselt, et selle lõpetamine tähtajaks muutub ilmselt võimatuks on tellijal õigus loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist.

(2) Kui töö tegemise ajal on ilmselt selge, et seda ei tehta nõuetekohaselt, on tellijal õigus määrata tööettevõtjale vajalik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, selle nõude määratud tähtajaks tööettevõtja poolt mittetäitmisel aga kas loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist või teha töö jätkamine ja parandamine ülesandeks kolmandale isikule tööettevõtja arvel.

(3) Mõjuvatel põhjustel on tellijal õigus enne töö lõpetamist igal ajal lepingust loobuda, makstes tööettevõtjale tasu tehtud töö eest ja hüvitades talle lepingu lõpetamisega tekitatud kahjud, tasaarvestades selle, mis tööettevõtja lepingu lõpetamise tagajärjel säästis või omandas.


§ 366. Tellija kohustus tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtta

(1) Tellija on kohustatud tööettevõtja poolt tehtud töö vastu võtma ja selle üle vaatama. Kui ta ei teatanud viivitamatult tööettevõtjale lepingu tingimustest kõrvalekaldumistest, mis halvendasid tööd, või teistest puudustest töös, kaotab ta õiguse tugineda nendele hiljem.

(2) Lepingutingimustest kõrvalekaldumistest ja teistest puudustest töös, mida töö tavalise vastuvõtu viisi juures ei võidud avastada, on tellija kohustatud teatama tööettevõtjale viivitamatult pärast nende avastamist.


§ 367. Tööettevõtulepingu alusel töö puuduste kohta esitatud hagide aegumine

(1) Hagi tööettevõtja kõrvalekaldumiste üle lepingu tingimustest, mis halvendavad tööd, või muude puuduste üle töös võib tellija esitada 6 kuu jooksul, arvates töö vastuvõtmise päevast, kui aga puudusi ei võidud avastada töö tavalise vastuvõtmise juures – ühe aasta jooksul.

(2) Hagi nende puuduste üle ehitistes või rajatistes, mida ei võidud avastada töö tavalise vastuvõtu viisi juures, võidakse esitada kolme aasta jooksul, arvates töö vastuvõtmise päevast, kui vähemalt üks pooltest on kodanik.

(3) Kui seaduse või tööettevõtulepinguga on ette nähtud garantiitähtaeg ja avaldus töö puuduste kohta on tehtud selle tähtaja piires, algab aegumistähtaja kulg puuduste kohta avalduse tegemise päevast, sotsialistlike organisatsioonide vahelistes suhetes aga – puuduste avastamise päevast.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 368. Tellija õigused juhul, kui tööettevõtja rikub lepingut

(1) Kui tööettevõtja kaldus lepingu tingimustest kõrvale, mis halvendasid tööd, või laskis tekkida muid puudusi töös, on tellijal õigus omal valikul nõuda tähendatud puuduste tasuta parandamist sellekohaseks tähtajaks või vajalike kulutuste hüvitamist, mis tellija kandis töös esinenud puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga oli tellijale selline õigus ette nähtud, või tasu vastavat vähendamist töö eest.

(2) Lepingust oluliste kõrvalekaldumiste või muude oluliste puuduste olemasolul töös on tellijal õigus nõuda lepingu lõpetamist ja kahjude hüvitamist.

(3) Kui olulised kõrvalekaldumised lepingu tingimustest või muud olulised puudused on lastud tekkida asjas, mis on valmistatud tellija materjalist olmetellimuse järgi, on tellijal õigus omal valikul nõuda kas sama kvaliteediga samaliigilisest tööettevõtja materjalist teise asja valmistamist või lepingust loobuda ja nõuda kahjude hüvitamist.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 369. Tasu maksmine tööettevõtjale

(1) Tellija on kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

(2) Olmetellimuslepingu järgi määratakse tehtud tööde maksumus kehtestatud korras kinnitatud hinnakirjaga ja tasutakse tellija poolt vastavalt tüüplepingule kas
täielikult lepingu sõlmimisel või avansi maksmise teel lepingu sõlmimisel lõpliku arvestusega pärast tehtud töö kättesaamist.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 370. Arveldused poolte vahel tööettevõtu eseme juhusliku hävimise või töö lõpetamise võimatuse korral

(1) Kui tööettevõtu ese enne tema üleandmist juhuslikult hävis või kui töö lõpetamine muutus võimatuks ilma kummagi poole süüta, ei ole tööettevõtjal õigust nõuda töö eest tasu.

(2) Kui tööettevõtu eseme hävimine või töö lõpetamise võimatus tekkis tellija poolt antud materjali puuduste või tema poolt töö tegemise viisi kohta antud korralduste tagajärjel või need leidsid aset pärast tehtud töö vastuvõtu tähtaja möödalaskmist tellija poolt, kusjuures tööettevõtja poolt olid järgitud §-de 363 ja 364 sätted, säilitab tööettevõtja õiguse saada töö eest tasu.


§ 371. Tagajärjed, mis tulenevad tellija mitteilmumisest teostatud töö vastuvõtmisele

(1) Kui tellija ei ilmu tööettevõtja poole tellija materjalist valmistatud asja vastu võtma, on tööettevõtjal õigus pärast kuue kuu möödumist päevast, mil asi pidi vastavalt lepingule üle antama, ja pärast tellija teistkordset kirjalikku hoiatamist, müüa see asi kehtestatud korras ning saadud summa pärast tööettevõtjale kuuluvate kõigi maksete mahaarvamist deponeerida riiklikus notariaalkontoris tellija nimele.

(2) Kui tellija – kodanik ei ilmu tööettevõtja materjalist valmistatud asja vastu võtma, on tööettevõtjal õigus pärast tellija teistkordset kirjalikku hoiatamist leping lõpetada ja tellijalt sisse nõuda temale tekitatud kahju.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 372. Tööettevõtulepingu eri liikide eeskirjad

(1) Organisatsioonidevahelise tööettevõtu eri liikide eeskirjad, samuti tööettevõtulepingute eeskirjad kodanike olmevajaduste teenindamisel (olmetellimus) kehtestatakse NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega.

(2) Kodanike olmeteenindamise üksikute liikide kohta kinnitab Eesti NSV Ministrite Nõukogu olmeteenindamise tüüplepingud.

(3) Kõrvalekaldumised tüüplepingute tingimustest, mis piiravad tellijate õigusi, on kehtetud.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

31. peatükk
Kapitaalehituse tööettevõtt


§ 373. Kapitaalehituse tööettevõtuleping

(1) Kapitaalehituse tööettevõtulepingu järgi kohustub tööettevõtja-organisatsioon omade jõudude ja vahenditega ehitama ja tellija-organisatsioonile üle andma plaanis ettenähtud objekti vastavalt kinnitatud projekteerimis- ja eelarvedokumentatsioonile ning kindlaksmääratud tähtajal, tellija aga kohustub eraldama tööettevõtjale ehitusplatsi, andma talle üle kinnitatud projekteerimis- ja eelarvedokumentatsiooni, tagama ehituse õigeaegse finantseerimise, võtma valmisehitatud objektid vastu ja tasuma nende eest.

(2) Ehituse tagamine tehnoloogiliste, energeetiliste, elektrotehniliste ja ületehaseliste seadmetega ning aparatuuriga pannakse tellijale, välja arvatud erimäärustega ettenähtud juhud. Erimäärustega võidakse tellijale panna ehituse tagamine materjalidega.


§ 374. Peatööettevõtja ja alltööettevõtja

(1) Kapitaalehituse tööettevõtulepingu sõlmib tellija ühe ehitusorganisatsiooniga, NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt määratud juhtudel ja korras ka kahe või enama ehitusorganisatsiooniga, kellel peatööettevõtjana on õigus alltööettevõtulepingu alusel teha ülesandeks üksikute tööde komplekside täitmine spetsialiseerunud organisatsioonidele (§-d 175 ja 228).

(2) Lepingu seadmete montaazhiks sõlmib tellija kas peatööettevõtjaga või seadmete hankijaga.

(3) Peatööettevõtja nõusolekul võib tellija lepingud montaazhi- ja muude spetsiaalsete tööde tegemiseks sõlmida montaazhi- ja muude spetsialiseerunud organisatsioonidega.
[ENSV ÜVT 1970, 37, 332 – jõust. 14.09.1970]


§ 375. Tellija õigused

(1) Tellija teostab kontrolli ja tehnilist järelevalvet tehtavate tööde mahu, maksumuse ja kvaliteedi vastavuse üle projektidele ja eelarvetele. Tal on õigus igal ajal kontrollida ehitus- ja montaazhitööde käiku ja kvaliteeti, samuti ka kasutatavate materjalide kvaliteeti, segamata end seejuures tööettevõtja operatiivmajanduslikku tegevusse.

(2) Tööde tegemise või töödeks kasutatavate materjalide puudused, mis on lastud tekkida tööettevõtja (või alltööettevõtja) süü läbi, peab tööettevõtja kõrvaldama omal kulul.


§ 376. Poolte vastutus kapitaalehituse tööettevõtulepingu rikkumise eest

(1) Kapitaalehituse tööettevõtulepingu järgsete kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral maksab selle eest vastutav pool kindlaksmääratud leppetrahvi (viivist), samuti hüvitab leppetrahviga katmata jäänud summa ulatuses teise poole poolt tehtud kulutustes, tema vara kaotsiminekus või rikkumises ilmnenud kahjud.

(2) Tööettevõtja poolt üksikute tööde tegemise tähtaegade rikkumise eest makstud leppetrahvi (viivise) summad tagastatakse tööettevõtjale juhul, kui kõik tööd objektil lõpetatakse lepinguga kindlaksmääratud lõpptähtajaks.


§ 377. Kapitaalehituse tööettevõtulepingute eeskirjad

(1) Kapitaalehituse tööettevõtulepinguid sõlmitakse ja täidetakse vastavalt eeskirjadele, mis kinnitatakse NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt või tema poolt kindlaksmääratud korras.

(2) Kapitaalehituse tööettevõtulepingute erieeskirjad kolhoosides kinnitatakse Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kindlaksmääratavas korras.

32. peatükk
Vedu


§ 378. Veoleping

(1) Veose veolepingu järgi kohustub transpordiorganisatsioon (vedaja) saatja poolt temale usaldatud veose toimetama sihtpunkti ja selle välja andma veose vastuvõtmiseks volitatud isikule (saajale), saatja aga kohustub veose veo eest tasuma kindlaksmääratud tasu.

(2) Reisijate veo lepingu järgi kohustub vedaja toimetama reisija sihtpunkti, kui aga reisija pagasi üle annab, toimetama samuti pagasi sihtpunkti ja selle välja andma pagasit vastuvõtmiseks volitatud isikule; reisija kohustub tasuma kindlaksmääratud tasu sõidu eest, pagasi üleandmise korral aga ka pagasi veo eest.

(3) Veoste, reisijate ja pagasi veo tingimused ning poolte vastutus nende vedude eest vastavalt “NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alustele” määratakse kindlaks üksikute transpordiliikide määrustikega (koodeksitega) ja kehtestatud korras väljaantavate eeskirjadega.

(4) Veoste, reisijate ja pagasi veotingimused autotranspordiga ning poolte vastutus nende vedude eest määratakse kindlaks vastavalt käesolevale koodeksile, Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt kinnitatud “Eesti NSV autotranspordi määrustikule” ja Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumi poolt huvitatud ministeeriumide ja ametkondadega kooskõlastatult väljaantavatele eeskirjadele.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 379. Veoste veoplaan ja vastutus selle täitmata jätmise eest

(1) Riiklike, kooperatiivsete ja teiste ühiskondlike organisatsioonide veoste veoleping sõlmitakse veoplaani alusel, mis on kohustuslik mõlemale poolele.

(2) Plaanis mitte ettenähtud veoste veolepingute sõlmimine on lubatud transpordimäärustikega (koodeksitega) sätestatud korras.

(3) Vedaja ja saatja kannavad varalist vastutust transpordivahendite mitteetteandmise, veose vedamiseks andmata jätmise ja teiste veoplaanist tulenevate kohustuste rikkumise eest, samuti ka selliste rikkumiste eest juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva paragrahvi lg. 2.


§ 380. Vedaja vastutus veose või pagasi kaotsimineku, puudujäägi ja rikkumise eest

(1) Vedaja vastutab veoks vastuvõetud veose ja pagasi kaotsimineku, puudujäägi ja rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et kaotsiminek, puudujääk või rikkumine ei toimunud tema süü läbi (§-d 227 ja 229).

(2) Transpordimäärustikes (-koodeksites) võidakse ette näha juhud, mil veose kaotsiminekus, puudujäägis või rikkumises avalduv vedaja süü tõendamine pannakse saajale või saatjale.


§ 381. Veose ja pagasi kohaletoimetamise tähtaeg ja vastutus viivituse eest

(1) Vedaja on kohustatud veose või pagasi toimetama sihtpunkti transpordimäärustikega (-koodeksitega) või kindlaksmääratud korras väljaantud eeskirjadega kehtestatud tähtajaks. Kui kohaletoimetamise tähtaeg tähendatud korras ei ole kindlaks määratud, on pooltel õigus see tähtaeg lepinguga kindlaks määrata.

(2) Vedaja vabaneb vastutusest viivitamise eest veose või pagasi kohaletoimetamisel, kui viivitus tekkis mitte tema süü läbi.


§ 382. Pretensioonid ja hagid vedude korral

(1) Enne vedudest tuleneva hagi esitamist vedaja vastu on kohustuslik esitada temale pretensioon.

(2) Pretensioone võidakse esitada kuue kuu jooksul, pretensioone trahvide ja preemiate maksmise kohta aga 45 päeva jooksul.

(3) Vedaja on kohustatud esitatud pretensiooni läbi vaatama ja teatama esitajale selle rahuldamisest või rahuldamata jätmisest kolme kuu jooksul, pretensiooni suhtes vedaja poolt eri transpordiliikidega ühe dokumendi järgi teostatud veo kohta aga kuue kuu jooksul ja pretensiooni suhtes trahvi või preemia maksmise kohta 45 päeva jooksul.

(4) Kui pretensioon lükati tagasi või kui käesoleva paragrahviga kindlaksmääratud tähtajaks ei ole vastust saadud, antakse esitajale hagi esitamiseks aega kaks kuud, arvates vastuse saamise päevast või vastamiseks kindlaksmääratud tähtaja möödumisest.

(5) Vedudest tulenevate hagide esitamiseks vedaja poolt saatjate, saajate või reisijate vastu kehtestatakse kuuekuuline tähtaeg.

(6) Aegumistähtajad ja hagide esitamise kord välismaiste vedudega seoses olevates vaidlustes määratakse kindlaks transpordimäärustikega (-koodeksitega) või rahvusvaheliste lepingutega.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 383. Vedaja vastutus reisijale surma põhjustamise või tervisekahjustuse tekitamise eest

Vedaja vastutus reisijale surma põhjustamise või tervisekahjustuse tekitamise eest määratakse kindlaks käesoleva koodeksi 41. peatüki sätetega, kui seadusega ei ole ette nähtud kõrgendatud vastutust.

33. peatükk
Riiklik kindlustus


§ 384. Kindlustuse liigid

Riiklik kindlustamine toimub kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse vormis.


§ 385. Kohustuslik kindlustus

(1) Kohustuslikule kindlustamisele kuulub seaduses nimetatud vara seadusega kindlaksmääratud tingimustel.

(2) Kohustusliku kindlustuse järgi hüvitab kindlustusorganisatsioon seadusega ettenähtud sündmuse (kindlustusjuhu) saabumisel kindlustajale või mõnele teisele isikule, kellele kuulub kindlustatud vara, tema poolt kantud kahju: vara täieliku hävimise korral kindlustustagatise kogu summas, osalise rikkumise korral aga kindlustustagatise vastava osa suuruses. Kindlustaja on kohustatud maksma kindlaksmääratud kindlustusmakseid.

(3) Kohustusliku isikukindlustuse liigid määratakse kindlaks NSV Liidu seadusandlusega.


§ 386. Vabatahtliku kindlustamise leping

(1) Vabatahtliku kindlustamise lepingu järgi kohustub kindlustusorganisatsioon lepingus tähendatud sündmuse (kindlustusjuhu) saabumisel:

1) varakindlustuse korral – hüvitama kindlustajale või teisele isikule, kelle kasuks leping sõlmiti, kantud kahju (maksma välja kindlustushüvise) lepingus kokkulepitud summa (kindlustussumma) piirides, kui aga vara ei olnud kindlustatud täies väärtuses, siis kahju vastava osa, kui kindlustuseeskirjadega ei ole ette nähtud teisiti;

2) isikukindlustuse korral – maksma kindlustajale või mõnele teisele isikule, kelle kasuks on leping sõlmitud, lepingus kokkulepitud kindlustussumma, sõltumata sotsiaalkindlustuse või sotsiaalhoolduse korras ja kahju hüvitamise korras temale kuuluvaist summadest.

(2) Kindlustaja kohustub maksma lepinguga kindlaksmääratud kindlustusmakseid.


§ 387. Kindlustaja õiguste üleminek kindlustusorganisatsioonile tekitatud kahju eest vastutava isiku suhtes

Varakindlustuse korral läheb nõudeõigus tekitatud kahju eest vastutava isiku vastu kindlustajalt (või mõnelt teiselt kindlustushüvist saanud isikult) üle kindlustusorganisatsioonile väljamakstud kindlustushüvise summa piirides.


§ 388. Kindlustuseeskirjad

Kindlustuseeskirjad kinnitatakse NSV Liidu Ministrite Nõukogu poolt kehtestatud korras.

34. peatükk
Arveldus- ja krediidisuhted


§ 389. Organisatsioonidevahelised arveldused

(1) Makseid kohustiste järgi riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ja teiste ühiskondlike organisatsioonide vahel teostatakse sularahata arvelduste korras krediidiasutuste kaudu, kus tähendatud organisatsioonid vastavalt seadusele hoiavad rahalisi vahendeid. Arvelduste kord ja vormid määratakse kindlaks NSV Liidu seadusandlusega.

(2) Sularahalisi arveldusi riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ning teiste ühiskondlike organisatsioonide vahel lubatakse NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel ja piirides.


§ 390. Krediidiasutustes organisatsioonide kontodes hoitavate rahaliste vahendite käsutamine

(1) Organisatsioonid käsutavad krediidiasutustes nende kontodes hoitavaid rahalisi vahendeid vastavalt nende vahendite sihtotstarbele.

(2) (3) Organisatsiooni nõusolekuta lubatakse krediidiasutuses tema kontos olevate summade mahakirjutamist ainult NSV Liidu seadusandluses ettenähtud juhtudel.

(4) Pretensioonide rahuldamisel peetakse kinni NSV Liidu seadusandlusega sätestatud järjekorrast.
[Kehtetu – ENSV ÜVT 1988, 25, 295– 1.01.1988]


§ 391. Organisatsioonide krediteerimine

(1) Riiklike organisatsioonide, kolhooside ja muude kooperatiivsete ning teiste ühiskondlike organisatsioonide krediteerimine toimub vastavalt kinnitatud plaanidele sihtotstarbeliste tähtajaliste laenude andmise teel NSV Liidu Riigipanga ja NSV Liidu teiste pankade poolt NSV Liidu seadusandlusega kehtestatud korras.

(2) Ühe organisatsiooni krediteerimist teise poolt naturaalses või rahalises vormis, sealhulgas avansside andmist, lubatakse ainult NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel.

(3) Tingimused ja kord, mille alusel üks kolhoos krediteerib teist tootmisalase abi osutamisel, määratakse kindlaks Eesti NSV seadusandlusega.


§ 392. Pangalaenud kodanikele

Laenusid kodanikele annavad NSV Liidu pangad NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel ja korras.


§ 393. Kodanike hoiused krediidiasutustes

(1) Kodanikud võivad hoida rahalisi vahendeid riiklikes hoiukassades ja teistes krediidiasutustes, käsutada hoiuseid, saada hoiustelt tulu protsentide või võitude näol, teostada sularahata arveldusi vastavalt krediidiasutuste põhikirjadele ja kindlaksmääratud korras väljaantud eeskirjadele.

(2) [Kehtetu – RT I 1993, 72, 1021 - jõust. 01.12.1993]

(3) Riiklikesse hoiukassadesse ja teistesse krediidiasutustesse sissemakstud hoiuste käsutamise kord määratakse nende põhikirjadega ja käesoleva paragrahvi lg. 1 tähendatud eeskirjadega.

(4) Sissenõudeid kodanike hoiustele riiklikes hoiukassades ja NSV Liidu Riigipangas võidakse pöörata kohtuotsuse alusel, millega rahuldati kriminaalasjast tulenev tsiviilhagi, kohtuotsuse või rahvakohtuniku määruse alusel alimentide sissenõudmise kohta (töötasu või muu vara puudumisel, millele võib pöörata sissenõuet) või kohtuotsuse alusel abikaasade ühisvaraks oleva hoiuse jagamise kohta. Kodanike hoiuseid tähendatud krediidiasutustes võib konfiskeerida seadusjõusse astunud kohtuotsuse või seadusele vastavalt tehtud vara konfiskeerimise määruse alusel.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

35. peatükk
Käsund


§ 394. Käsundusleping

(1) Käsunduslepingu järgi kohustub üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid.

(2) Volitaja on kohustatud volinikule tasu maksma, kui tasu maksmine on seaduse või lepinguga ette nähtud.


§ 395. Käsundi täitmine vastavalt volitaja juhenditele

(1) Volinik on kohustatud täitma talle antud käsundi vastavalt volitaja juhenditele.

(2) Volinikul on õigus nendest juhenditest kõrvale kalduda, kui see on teo asjaolude tõttu volitaja huvides vajalik ja volinik ei saanud volitajalt eelnevalt nõu küsida või ei saanud oma järelepärimisele õigeaegselt vastust.

(3) Sel juhul on volinik kohustatud teatama volitajale kõrvalekaldumistest niipea, kui teatamine sai võimalikuks.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 396. Käsundi täitmine voliniku poolt isiklikult

(1) Volinik on kohustatud talle antud käsundi isiklikult täitma. Tal on õigus anda täitmine üle teisele isikule (asendajale) ainult §-s 71 ettenähtud juhtudel. Neil juhtudel vastutab volinik ainult asendaja valiku eest.

(2) Volitajal on õigus igal ajal tagandada voliniku poolt valitud asendaja.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 397. Voliniku kohustused

Volinik on kohustatud:

1) teatama volitajale tema nõudel kõik andmed käsundi täitmise käigu kohta;

2) pärast käsundi täitmist esitama volitajale viivitamatult aruande koos kõigi õigustavate dokumentidega, kui seda nõuab käsundi iseloom;

3) volitajale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise korras saadu;

4) hüvitama volitajale kahju, kui see on tekitatud voliniku süü läbi.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 398. Volitaja kohustused

(1) Volitaja on kohustatud volinikult viivitamatult vastu võtma kõik, mis viimane on lepingukohaselt täitnud.

(2) Volitaja on samuti kohustatud, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti:

1) varustama volinikku käsundi täitmiseks vajalike vahenditega;

2) hüvitama volinikule tema poolt kantud kulutused, mis olid vajalikud käsundi täitmiseks;

3) pärast käsundi täitmist volinikule tasu maksma, kui see maksmisele kuulub (§ 394).
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 399. Käsunduslepingu lõppemine

(1) Käsundusleping lõpeb peale kohustiste lõppemise üldiste aluste samuti:

1) selle tühistamisega volitaja poolt,

2) voliniku loobumisega;

3) lepingust osavõtva kodaniku tunnistamisega teovõimetuks, piiratult teovõimeliseks või teadmata äraolijaks.

(2) Volitajal on õigus käsund tühistada, volinikul aga õigus sellest igal ajal loobuda. Kokkulepe nendest õigustest loobumise kohta on kehtetu.

(3) Kui volinik loobus lepingust olukorras, kus volitajal ei ole võimalust oma huvisid teisiti tagada, on volinik kohustatud hüvitama lepingu lõpetamisega tekitatud kahjud.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 400. Osaliselt täidetud lepingu lõpetamise tagajärjed

Kui käsundusleping lõpetatakse enne käsundi täielikku täitmist, on volitaja kohustatud hüvitama volinikule käsundi täitmisel kantud kulutused; kui aga volinikule peab maksma tasu, siis samuti maksma ka tasu vastavalt tema poolt tehtud tööle. Seda sätet ei kohaldata, kui volinik täitis käsundi pärast seda, kui ta sai teada või pidi teada saama käsundi lõppemisest.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 401. Voliniku ja volitaja õigusjärglaste kohustused

(1) Voliniku surma korral on tema pärijad kohustatud sellest volitajale teatama ja tarvitusele võtma vajalikud abinõud nende juures oleva volitaja vara ja muude huvide kaitsmiseks. Samasugused kohustused lasuvad ka voliniku eestkostjal voliniku teovõimetuks tunnistamisel, voliniku hooldajal voliniku piiratud teovõimeliseks tunnistamisel ja voliniku vara eestkostjal voliniku teadmata äraolijaks tunnistamisel, samuti ka käsunduslepingu järgi volinikuks oleva juriidilise isiku likvideerijal juriidilise isiku likvideerimisel.

(2) Volitaja surma korral on tema pärijad kohustatud viivitamatult teatama sellest volinikule. Samasugused kohustused lasuvad ka volitaja eestkostjal volitaja teovõimetuks tunnistamisel, volitaja hooldajal volitaja piiratult teovõimeliseks tunnistamisel samuti ka käsunduslepingu järgi volitajaks oleva juriidilise isiku likvideerijal juriidilise isiku likvideerimisel.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

36. peatükk
Komisjon


§ 402. Komisjonileping

(1) Komisjonilepingu järgi kohustub üks pool (komisjonär) teise poole (komitendi) ülesandel oma nimel tasu eest teostama ühe või mitu tehingut komitendi arvel.

(2) Komisjonilepingu järgi põllumajandussaaduste müümiseks teeb kolhoos (komitent) tarbijate kooperatiivi organisatsioonile (komisjonärile) ülesandeks müüa põllumajandussaaduste ülejääke pärast riigile põllumajandussaaduste müümise kohustuse täitmist kolhoosi poolt.

(3) Komisjonikauplused sõlmivad komisjonilepinguid nii uute kui ka pruugitud laiatarbekaupade ja koduste tarbeesemete, kunstitoodete, tarbekunstitoodete, antikvaarsete asjade müümiseks jaemüügi korras, välja arvatud esemed, mille vastuvõtmine komisjonikaupluste poolt on keelatud Eesti NSV Kaubandusministeeriumi poolt kinnitatavate erieeskirjadega.


§ 403. Lepingu vorm

(1) Komisjonileping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 49).

(2) Komisjonilepingu põllumajandussaaduste müümiseks võib sõlmida saadused vastuvõtnud tarbijate kooperatiivi organisatsioon kolhoosile saatelehe väljaandmise teel. Lepingus (saatelehes) näidatakse ära saaduste nimetus, nende vastuvõtmise kuupäev, saaduste üleandja, nende hulk ja kvaliteet, samuti müügihind ja arvelduste tähtajad.


§ 404. Komisjonäri õigused ja kohustused tehingutes kolmanda isikuga

Komisjonäri ja kolmanda isiku vahelise tehingu järgi omandab õigused ja kohustused komisjonär, olgugi et komitent oli tehingus nimetatud või et ta astus kolmanda isikuga selle tehingu täitmiseks vahetuisse suhetesse.


§ 405. Komitendi omandiõigus

Komitendilt komisjonärile üleläinud või komisjonäri poolt komitendi arvel omandatud vara on komitendi omand.


§ 406. Komisjoniülesande täitmine

(1) Komisjonär on kohustatud enda peale võetud ülesande täitma komitendile kõige kasulikumatel tingimustel.

(2) Kui komisjonär teostab tehingu kasulikumatel tingimustel, kui komitendi poolt oli ette nähtud, siis läheb kogu kasu komitendile, kuivõrd komisjonilepingus ei ole ette nähtud teisiti.

(3) Kolhoosilt komisjonimüügiks põllumajandussaadused vastuvõtnud tarbijate kooperatiivi organisatsioonil on vajaduse korral nende realiseerimiseks väljaspool oma tegevuspiirkonda õigus sõlmida teise tarbijate kooperatiivi organisatsiooniga allkomisjonileping.

(4) Komisjonimüügiks põllumajandussaadused vastuvõtnud tarbijate kooperatiivi organisatsioon annab kolhoosile NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud piirides avanssi.


§ 407. Komitendi juhenditest kõrvalekaldumine

(1) Komisjonäril on õigus §-s 395 ettenähtud juhtudel komitendi juhenditest kõrvale kalduda.

(2) Komisjonär, kes müüs vara komitendi poolt määratust madalama hinnaga, on kohustatud viimasele tasuma hinnavahe, kui ta ei tõenda, et vara müümine nimetatud hinnaga ei olnud võimalik, kusjuures madalama hinnaga müümine hoidis ära veel suuremad kahjud, ja ühtlasi ei olnud tal võimalust nõutada komitendilt uut korraldust või ta ei saanud oma järelepärimisele õigeaegset vastust.

(3) Kui komisjonär ostab vara komitendi poolt määratust kõrgema hinnaga, on komitent, kes ei soovi sellist ostu vastu võtta, kohustatud sellest komisjonärile viivitamatult teatama pärast kolmanda isikuga tehingu sõlmimise kohta teate saamist. Vastasel korral loetakse ost komitendi poolt vastuvõetuks. Kui komisjonär teatab, et ta võtab hinnavahe oma arvele, ei ole komitendil õigus loobuda tema arvel sõlmitud tehingust.


§ 408. Komisjonäri poolt müüdavate asjade hind

(1) Komisjonikaupluse poolt vastuvõetud asja müügihind määratakse kindlaks poolte kokkuleppega, kuid see hind ei tohi ületada vastavate kaupade riiklikke jaemüügihindu. Antikvaarsete ja unikaalsete asjade ning kunstiteoste müügihind määratakse komisjonikaupluse poolt erihinde järgi.

(2) Kindlaksmääratud tähtajaks müümata asja hinda võidakse alandada kokkuleppel komitendiga. Kui komitent ei ilmu väljakutse peale asja ümberhindamisele, alandab kauplus hinda vastavalt kehtestatud eeskirjadele.

(3) Tarbijate kooperatiivi organisatsiooni poolt kolhoosidelt müümiseks vastuvõetud põllumajandussaaduste ülejääkide müügihind määratakse poolte kokkuleppel.


§ 409. Komisjonäri ja kolmanda isiku vahelise tehingu täitmine

(1) Komisjonär peab täitma kõik kohustused ja teostama kõik õigused, mis tulenevad tema ja kolmanda isiku vahel sõlmitud tehingust.

(2) Komisjonär ei vastuta komitendi ees, kui kolmas isik ei täida tehingut, mis on teostatud temaga komitendi arvel, peale juhtude, kui komisjonär annab tagatise selle tehingu täitmise eest kolmanda isiku poolt (delkreedere).

(3) Kui kolmas isik rikub tehingut, mille komisjonär kolmanda isikuga sõlmis, on komisjonär kohustatud sellest viivitamatult komitendile teatama ning koguma ja tagama vajalikud tõendid.

(4) Komitendil, kes on teadlik komisjonäri ja kolmanda isiku vahel sõlmitud tehingu rikkumisest viimase poolt, on õigus nõuda, et temale antakse üle nõuded, mis on komisjonäril nimetatud tehingu järgi selle isiku vastu.


§ 410. Komisjonäri vastutus komitendi vara mittesäilimise korral

(1) Komisjonär vastutab komitendi ees tema juures asuva komitendi vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et kaotsiminek, puudujääk või rikkumine toimusid mitte tema süü läbi.

(2) Kui komitendi poolt saadetud või komisjonärile komitendi jaoks saabunud vara vastuvõtmisel komisjonäri poolt selles varas ilmnevad rikked või puudused, mida võib märgata välisel vaatlemisel, samuti juhul, kui keegi komisjonäri juures asuvale komitendi varale kahju tekitab, on komisjonär kohustatud tarvitusele võtma abinõud komitendi õiguste kaitseks, koguma vajalikke tõendeid ja kõigest sellest viivitamatult teatama komitendile.

(3) Komisjonär, kes ei kindlustanud tema juures asuvat komitendi vara, vastutab selle eest ainult juhtudel, kui komitent tegi talle korralduse see vara kindlustada või kui selle kindlustamine on kohustuslik seaduse järgi.


§ 411. Komisjonäri aruanne

(1) Pärast ülesande täitmist on komisjonär kohustatud esitama komitendile aruande ja andma talle üle kõik täidetud ülesande järgi saadu, samuti komitendile tema nõudel üle andma kõik õigused kolmanda isiku suhtes, mis tulenevad komisjonäri ja selle kolmanda isiku vahelisest tehingust.

(2) Kui komitendil on vastuväiteid aruande suhtes, on ta kohustatud neist komisjonärile teatama kolme kuu jooksul, arvates aruande saamise päevast. Vastasel korral, kui muu kokkulepe puudub, loetakse aruanne vastuvõetuks.

(3) Põllumajandussaaduste müümisest saadud summa tuleb pärast antud avansi, kindlaksmääratud komisjonitasu ja komisjonäri poolt komitendi arvel tehtud kulutuste mahaarvamist kolhoosile välja maksta lepinguga ettenähtud tähtaegadeks. Lõpparveldus komisjonile võetud põllumajandussaaduste eest tehakse mitte hiljem kui kolme päeva jooksul pärast nende müümist.

(4) Allkomisjonilepingu sõlmimise korral (§ 406) antakse avanssi ja tehakse lõpparveldused kolhoosi soovi kohaselt kas komisjonäriga või allkomisjonäriga.

(5) Raha maksab komisjonikauplus komitendile välja pärast kauplusele kuuluva komisjonitasu mahaarvamist, mitte hiljem kui kolme päeva jooksul pärast asja müümist.


§ 412. Ülesande täitmise vastuvõtmine komitendi poolt

Komitent on kohustatud:

1) komisjonärilt vastu võtma kõik ülesande järgi täidetu;

2) komisjonäri poolt tema jaoks omandatud vara üle vaatama ja komisjonärile viivitamatult selles varas avastatud puudustest teatama;

3) vabastama komisjonär kohustistest, mis ta võttis enda peale ülesande täitmisel kolmandate isikute ees.


§ 413. Komisjonitasu

(1) Pärast ülesande täitmist on komisjonäril õigus komitendilt tasu saada. Kui komisjonär võttis enda peale vastutuse tehingu täitmise eest kolmandate isikute poolt (§ 409), saab komisjonär selle vastutuse eest komitendilt eritasu.

(2) Komisjonitasu, samuti tasu suurus delkreedere eest määratakse poolte kokkuleppega, kui seadusega ei ole kehtestatud teisiti.

(3) Kõikide komisjonilepingute järgi, välja arvatud komisjonilepingud väliskaubanduse alal, on keelatud kindlaks määrata komisjonitasu komitendi poolt määratud hinna ja selle kasulikuma hinna vahena või osana vahest, mille järgi komisjonär teostab tehingu.


§ 414. Kulutuste hüvitamine pärast ülesande täitmist

(1) Komitent on kohustatud peale komisjonitasu maksmise, vastavail juhtudel ka peale delkreedere eest tasu maksmise hüvitama komisjonärile summad, mis ta on kulutanud ülesande täitmiseks.

(2) Komisjonäril ei ole õigust kulutuste hüvitamisele tema juures asuva komitendi vara hoidmise eest, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

(3) Kõik kulutused seoses komisjonile antavate põllumajandussaaduste toimetamisega lepingus tähendatud müügikohta kantakse komitendi arvele, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.


§ 415. Komisjonäri poolt temale tasumisele kuuluvate summade kinnipidamine

Komisjonäril on õigus pidada kinni talle komisjonilepingu järgi tasumisele kuuluvad summad kõikidest temale komitendi arvel saabunud summadest.


§ 416. Ülesande täitmine komisjonäri poolt pärast komitendi surma või juriidilise isiku – komitendi – tegevuse lõppemist

Komitendi surma, tema teadmata äraolijaks, teovõimetuks või piiratult teovõimeliseks tunnistamise korral, samuti ka komitendina esinenud juriidilise isiku tegevuse lõpetamise korral on komisjonär kohustatud jätkama temale antud ülesande täitmist seni, kuni komitendi õigusjärglastelt või nende esindajailt ei saabu vastavaid juhendeid.


§ 417. Komisjonäri loobumine ülesande täitmisest

(1) Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole komisjonäril õigust loobuda võetud ülesande täitmisest, välja arvatud juhud, kui selle kutsus esile ülesande täitmise võimatus või komisjonilepingu rikkumine komitendi poolt.

(2) Komisjonär on kohustatud komitendile oma loobumisest kirjalikult teatama. Komisjonileping säilitab oma kehtivuse kahe nädala jooksul, arvates päevast, mil komitent sai komisjonäri teate ülesande täitmisest loobumise kohta.

(3) Kui komisjonär loobub võetud ülesande täitmisest selle tõttu, et komitent rikkus komisjonilepingut, on tal õigus saada nii hüvist kantud kahjude eest kui ka komisjonitasu.


§ 418. Komitendi vara käsutamine pärast komisjonäri loobumist ülesande täitmisest

(1) Komitent, kellele teatati, et komisjonär loobub ülesande täitmisest, on kohustatud ühe kuu jooksul, arvates loobumise päevast, tegema korraldused komisjonäri juures asuva vara kohta.

(2) Samasugune kohustus lasub komitendil ka komisjonärile antud ülesande tühistamise korral (§ 419).

(3) Kui komitent ei tee nimetatud tähtajaks komisjonäri juures komisjonilepingu järgi asuva vara kohta korraldusi, on komisjonäril õigus anda see vara komitendi arvel hoiule või oma nõuete katmiseks komitendi vastu müüa see vara komitendile võimalikult soodsa hinnaga.


§ 419. Ülesande tühistamine komitendi poolt

Kui komitent täielikult või osaliselt tühistab ülesande, mille ta andis komisjonärile enne komisjonäri poolt vastavate tehingute sõlmimist kolmandate isikutega, on ta kohustatud komisjonärile tema poolt enne ülesande tühistamist teostatud tehingute eest komisjonitasu maksma, samuti hüvitama komisjonärile kulutused, mis see kandis enne ülesande tühistamist.

(2) Kodanikul on õigus igal ajal nõuda tema poolt komisjonikauplusele müügiks antud ja veel müümata asja tagastamist, kui ta kindlaksmääratud hinnete järgi hüvitab asja hoidmise kulud.

37. peatükk
Hoid


§ 420. Hoiuleping

(1) Hoiulepingu järgi kohustub üks pool (hoidja) hoidma temale teise poole poolt üleantud vara ja tagastama selle tervena.

(2) Sotsialistlike organisatsioonide vahelises hoiulepingus võidakse samuti ette näha hoidja kohustus võtta hoiule vara, mille annab talle üle teine pool.

(3) Hoiuleping, milles vara hoiule andvaks pooleks on kodanik, loetakse sõlmituks alates vara hoiulevõtu momendist.

(4) Hoiuleping on tasuta, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 421. Lepingu vorm

(1) Hoiuleping, kus mõlemateks poolteks või üheks pooleks on kodanik ja kus üleantava vara maksumus on üle saja rubla, peab olema sõlmitud kirjalikult (§ 49), välja arvatud asjade andmine lühiajalisele hoiule ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide riidehoiuruumidesse numbri või zhetooni vastuandmisega.

(2) Vaidluse korral hoiulevõetud asjade ning hoidja poolt tagastatavate asjade samasuse üle on lubatud tunnistajate ütlused.

(3) Asjade hoiuleandmist erakorralistel asjaoludel (tulekahju, üleujutus jms.) võidakse tõendada tunnistajate ütlustega, sõltumatult hoiule antud asjade maksumusest.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 422. Hoiulepingu lõpetamine ühe poole nõudel

(1) Hoiuleandjal on õigus igal ajal, sealhulgas ka juhtudel, kui hoiutähtaeg oli lepinguga ette nähtud, hoiuleantud vara hoidjalt tagasi nõuda.

(2) Kui vara on antud hoiule kuni nõudmiseni või tähtaega määramata, on hoidjal õigus igal ajal leping lõpetada, kuid ta on kohustatud andma hoiuleandjale antud olukorras küllaldase tähtaja selle vara tagasivõtmiseks.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 423. Hoidja kohustused

(1) Hoidja on kohustatud tarvitusele võtma kõik lepingus ettenähtud või temale üleantud vara säilitamiseks vajalikud abinõud.

(2) Hoidjal ei ole õigust kasutada talle hoiule antud vara, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.


§ 424. Hoidjale tasu maksmine ja kulutuste hüvitamine

(1) Hoidja tasu suurus tasulise hoiulepingu järgi määratakse kehtestatud korras kinnitatud takside, hinnete ja tariifidega, nende puudumisel aga poolte kokkuleppega.

(2) Tasuta hoidmise korral on vara hoiuleandja kohustatud hoidjale hüvitama vara hoidmiseks vajalikud kulutused.


§ 425. Hoidja vastutus vara mittesäilimise eest

(1) Hoidja vastutab hoiulevõetud vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest. Ta vabaneb sellest vastutusest, kui tõendab, et vara kaotsiminek, puudujääk või rikkumine toimus mitte tema süü läbi.

(2) Kui vara hoidmist teostab riiklik, kooperatiivne või muu ühiskondlik organisatsioon, kellele hoidmine on üheks põhikirjaga (põhimäärusega) ettenähtud ülesandeks, vabaneb ta vastutusest vara mittesäilimise eest, kui selle tingis vääramatu jõud.

(3) Kui vara hoiuleandja pärast lepingus ettenähtud hoiutähtaja või hoidja poolt § 422 korras nimetatud tähtaja möödumist vara tagasi ei võta, vastutab hoidja selle vara edasise kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest ainult temapoolse tahtluse või raske ettevaatamatuse korral.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 426. Hoidja vastutuse ulatus

(1) Kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud hoidja kohustust hüvitada vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumisega tekitatud kahjud, vastutab hoidja:

1) vara kaotsimineku ja puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara maksumuse ulatuses;

2) vara rikkumise eest summa ulatuses, mille võrra vara maksumus langes.

(2) Kui vara hoiuleandmisel see hinnati, piirdub hoidja vastutus hindesummaga, mis näidati lepingus või muus hoidja poolt väljaantud dokumendis, kui ei tõendata, et kaotsiläinud, puudu jäänud või rikutud vara tegelik maksumus ületab või on alla selle summa.

(3) Kui rikkumise tagajärjel, mille eest hoidja vastutab, muutus vara kvaliteet sedavõrd, et seda vara ei saa kasutada esialgse otstarbe järgi, on hoiuleandjal õigus sellest loobuda ja nõuda vara maksumuse hüvitamist.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 427. Vastutus vara mittesäilimise eest võõrastemajades, ühiselamutes ja muudes organisatsioonides

Võõrastemajad, puhkekodud, sanatooriumid, ühiselamud ja muud taolised organisatsioonid kannavad vastutust seal elavate isikute ees viimastele kuuluva, nimetatud isikutele eraldatud ruumides asuva vara mittesäilimise eest, kuigi see vara, peale raha ja väärtasjade, ei olnud eraldi antud hoiule nendele organisatsioonidele.


§ 428. Vara tagasivõtmise tähtaja rikkumise tagajärjed

(1) Vara hoiule andnud isik on kohustatud selle §-s 425 nimetatud tähtajaks tagasi võtma.

(2) Kui vara hoiule andnud isik vara tagasivõtmisest kõrvale hoidub, on hoidjal, kui selleks on kodanik, õigus nõuda kohtu kaudu selle vara sundkorras müümist “Eesti NSV tsiviilprotsessi koodeksiga” kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud korras. Kui hoidjaks on sotsialistlik organisatsioon, müüakse väljanõudmata vara selle organisatsiooni põhikirjas (põhimääruses) sätestatud korras.

(3) Vara müümisest saadud summad antakse välja vara hoiule andnud isikule pärast hoidjale tasumisele kuuluvate summade mahaarvamist.


§ 429. Kahjude ja erikulutuste hüvitamine hoidjale

Vara hoiule andnud isik on kohustatud hüvitama hoidjale kahju ja erikulutused, mis on tingitud selle vara omadustest, kui hoidja vara hoiule võttes nendest omadustest ei teadnud ega pidanud teadma.


§ 430. Liigitunnustega piiritletud asjade hoidmine

Kui hoiule anti asjad, mis on lepingus piiritletud ainult liigitunnustega, siis juhul, kui teistsugune kokkulepe puudub, lähevad need asjad hoidja omandusse või operatiivsesse haldusse ja ta on kohustatud tagastama hoiuleandjale võrdse või poolte poolt kokkulepitud koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju.


§ 431. Hoidmine seaduse põhjal

Paragrahvide 420, 422, lg. 1, 423, 425–429 sätteid kohaldatakse vastavalt ka seaduse põhjal tekkinud hoiusuhetele.

38. peatükk
Elamu võõrandamine eluaegse ülalpidamise tingimusega


§ 432. Elamu võõrandamise leping eluaegse ülalpidamise tingimusega

(1) Elamu võõrandamise lepingu järgi, mis on seotud võõrandaja eluaegse ülalpidamise tingimusega, annab üks pool, kes on ea või tervisliku seisundi poolest töövõimetu (võõrandaja) temale isikliku omandiõiguse alusel kuuluva elamu teise poole (omandaja) omandusse, mille vastutasuks omandaja kohustub võimaldama võõrandajale, lepingus eriti ette nähtud juhtudel samuti ka tema töövõimetuile perekonnaliikmetele eluaegse, või kuni nende töövõime taastumiseni materiaalse kindlustatuse natuuras elamu, toidu, hooldamise ja vajaliku abi näol.

(2) Eluaegse ülalpidamise tingimusega seoses oleva elamu võõrandamise lepingus peab olema märgitud materiaalse kindlustamise ja vajaliku abi osutamise laad, mida omandaja annab võõrandajale.


§ 433. Lepingu vorm

Elamu võõrandamise leping eluaegse ülalpidamise tingimusega peab olema sõlmitud samas vormis ja registreeritud sama korra kohaselt nagu elamu ostu-müügi leping (§ 244).
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 434. Lepingu täitmise tagamine

(1) Omandajal ei lubata võõrandada elamut võõrandaja eluajal.

(2) Võõrandajalt saadud elamu juhuslik hävimine ei vabasta omandajat lepingu järgi võetud kohustustest.


§ 435. Lepingu lõpetamine ühe poole nõudel

Elamu võõrandamise lepingut eluaegse ülalpidamise tingimusega võidakse lõpetada:

1) võõrandaja nõudel, kui omandaja ei täida lepingu järgi võetud kohustusi;

2) omandaja nõudel, kui temast mitteolenevate asjaolude tõttu tema materiaalne olukord muutus niivõrd, et ta ei ole võimeline võõrandajale kokkulepitud ülalpidamist võimaldama, või kui võõrandaja taastas täielikult oma töövõime.


§ 436. Lepingu lõpetamise tagajärjed

Elamu võõrandamise lepingu eluaegse ülalpidamise tingimusega lõpetamise korral elamu tagastatakse võõrandajale. Omandaja poolt võõrandaja ülalpidamiseks enne lepingu lõpetamist tehtud kulutusi ei hüvitata.


§ 437. Lepingu lõppemine omandaja surma korral

Omandaja surma korral lõpeb elamu võõrandamise leping eluaegse ülalpidamise tingimusega ja elamu antakse võõrandajale tagasi.

39. peatükk
Ühine tegutsemine


§ 438. Ühise tegutsemise leping

(1) Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, nagu: kolhoosidevahelise või riiklik-kolhoosliku (juriidiliseks isikuks oleva organisatsiooni operatiivsesse haldamisse mitteantava) ettevõtte või asutuse ehitamiseks ja ekspluateerimiseks, veemajanduslike rajatiste ja seadmete püstitamiseks, teede ehitamiseks, spordirajatiste, koolide, sünnitusmajade, elamute jms. ehitamiseks.

(2) Ühise tegutsemise lepingud kodanike ja sotsialistlike organisatsioonide vahel ei ole lubatud.

(3) Kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast.
[ENSV ÜVT 1988, 25, 296 – jõust. 20.06.1988]


§ 439. Lepinguosaliste ühiste asjade ajamine

(1) Ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine toimub ennde ühisel kokkuleppel.

(2) Kui ühise tegutsemise lepingu osalised tegid oma ühise tegutsemise juhtimise ülesandeks ühele lepinguosalisele, pannakse temale ka lepinguosaliste ühiste asjade ajamine.

(3) Isik, kellele tehti ülesandeks ühise tegutsemise lepingu osaliste ühiste asjade ajamine, tegutseb volikirja alusel, millele on ülejäänud lepinguosalised alla kirjutanud.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 440. Lepinguosaliste ühine vara

(1) Lepinguosalised tasuvad §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, eeldatakse, et kõigi osaliste osad on võrdsed.

(2) Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandiks.

(3) Ühise tegutsemise lepingu osalisel ei ole õigust käsutada oma osa ühises varas ilma teiste lepinguosaliste nõusolekuta.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 441. Lepinguosaliste ühised kulutused ja kahjud

(1) Ühise tegutsemise lepinguga ettenähtud kulutuste ning ühise tegutsemise tagajärjel tekkinud kahjude katmise kord määratakse lepinguga.

(2) Kui lepinguga sellist korda ette nähtud ei ole, kaetakse ühised kulutused ja kahjud lepinguosaliste ühise vara arvel (§ 440), puudujäävad summad aga jaotatakse lepinguosaliste vahel proportsionaalselt nende osamaksule ühises varas.


§ 442. Ühise tegutsemise üksikute liikide eeskirjad

Ühise tegutsemise üksikuid liike reguleerib vastavalt käesolevale koodeksile Eesti NSV Ministrite Nõukogu.

40. peatükk
Konkurss


§ 443. Konkursi väljakuulutamine

(1) Riikliku, kooperatiivse või muu ühiskondliku organisatsiooni poolt teatava töö parima tegemise eest eritasu (preemia) avalik lubamine (konkursi väljakuulutamine) kohustab seda organisatsiooni lubatud tasu (preemia) välja maksma isikule, kelle töö vastavalt konkursi tingimustele on tunnistatud tasu vääriliseks.

(2) Konkursi kuulutus peab sisaldama ülesande kirjelduse, selle täitmise tähtaja, tasu suuruse (preemia), esitamise koha, tööde võrdleva hindamise korra ja tähtaja, kuid võib sisaldada ka teisi konkursi tingimusi.

(3) Konkursi võivad välja kuulutada organisatsioonid, kellele see õigus on antud nende põhikirjadega (põhimäärustega) või NSV Liidu seadusandlusega või Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrustega.


§ 444. Konkursi tingimuste muutmine

(1) Konkursi tingimuste muutmist lubatakse ainult tööde esitamiseks kindlaksmääratud tähtaja esimese poolaja piirides.

(2) Konkursi tingimuste muutmisest tuleb konkursist osavõtjaile teatada samas korras, milles konkurss välja kuulutati.


§ 445. Otsus tasu (preemia) väljamaksmise kohta

Otsus tasu (preemia) väljamaksmise kohta peab olema tehtud ja konkursist osavõtjaile teatud konkursi kuulutuses kindlaksmääratud tähtajaks ja korras.


§ 446. Konkursil premeeritud teaduslike, kirjandus- ja kunstiteoste kasutamine

Kui konkurss kuulutati välja teadusliku, kirjandus- või kunstiteose alal, omandab organisatsioon õiguse kasutada premeeritud teoseid konkursi kuulutuses ettenähtud viisil. Nende teoste autoritel säilib õigus saada tasu teose kasutamise eest (§ 483), kui konkursi kuulutusega ei ole kindlaks määratud teisiti.


§ 447. Esitatud tööde tagastamine konkursist osavõtjaile

Konkursi väljakuulutanud organisatsioon on kohustatud tasu (preemiat) mitteväärinud teosed konkursist osavõtjaile tagastama, kui konkursi kuulutusega ei ole ette nähtud teisiti.

41. peatükk
Kahju tekitamisest tulenevad kohustused


§ 448. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused

(1) Kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud.

(2) Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi.

(3) Õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid seadusega ettenähtud juhtudel.
[ENSV ÜVT 1986, 19, 251 – jõust. 1.07.1986]


§ 449. Organisatsiooni vastutus tema töötajate süü läbi tekitatud kahju eest

Organisatsioon on kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende töö- (teenistus-) kohustuste täitmisel.


§ 450. – § 451. [Kehtetud – RT I 2001, 47, 260 - jõust. 01.01.2002]


§ 452. Hädakaitseseisundis tekitatud kahju

Hädakaitseseisundis tekitatud kahju ei kuulu hüvitamisele, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire.


§ 453. Vastutus hädaseisundis tekitatud kahju eest

(1) Hädaseisundis tekitatud kahju tuleb hüvitada seda tekitanud isiku poolt.

(2) Arvesse võttes asjaolusid, millistel selline kahju tekitati, võib kohus panna selle hüvitamise kohustuse kolmandale isikule, kelle huvides kahju tekitanu tegutses, või vabastada kahju hüvitamisest täielikult või osaliselt nii kolmanda isiku kui ka kahju tekitanu.


§ 454. Vastutus kuni viieteistkümne aasta vanuse alaealise poolt tekitatud kahju eest

(1) Kuni viieteistkümne aasta vanuse alaealise poolt tekitatud kahju eest vastutavad tema vanemad (lapsendajad) või eestkostjad, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis mitte nende süü läbi.

(2) Kui kuni viieteistkümne aasta vanune alaealine tekitas kahju sel ajal, kui ta oli õppe, kasvatus- või raviasutuse järelevalve all, vastutab selle kahju eest see organisatsioon, kui ta ei tõenda, et kahju tekkis mitte tema süü läbi.


§ 455. Vastutus viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanuse alaealise poolt tekitatud kahju eest

(1) Viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanune alaealine vastutab tema poolt tekitatud kahju eest üldistel alustel (§-d 448, 453 ja 458).

(2) Juhtudel, kui viieteistkümne kuni kaheksateistkümne aasta vanusel alaealisel ei ole kahju hüvitamiseks küllaldaselt vara või töötasu, peavad vastavas osas kahju hüvitama tema vanemad (lapsendajad) või hooldaja, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis mitte nende süü läbi. Nende selline kohustus lõpeb, kui kahju tekitanu saab täisealiseks, samuti juhul, kui tal enne täisealiseks saamist tekib kahju hüvitamiseks küllaldane vara või töötasu.


§ 456. Vastutus teovõimetuks tunnistatud kodaniku poolt tekitatud kahju eest

Kohtu poolt teovõimetuks tunnistatud kodaniku poolt (§ 17) tekitatud kahju eest vastutab tema eestkostja või organisatsioon, kes on kohustatud tema üle järelevalvet teostama, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis mitte nende süü läbi.


§ 457. Vastutus kahju eest, mille on tekitanud kodanik, kes ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida

Teovõimeline kodanik, kes tekitas kahju sellises seisundis, kus ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida, ei vastuta tema poolt tekitatud kahju eest. Ta ei vabane aga vastutusest, kui ta ise viis enda sellisesse seisundisse alkoholi, narkootiliste või muude uimastava toimega vahendite tarvitamisega või muul viisil.
[ENSV ÜVT 1988, 6, 68 – jõust. 22.02.1988]


§ 458. Vastutus suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest

Organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale (transpordiorganisatsioonid, tööstusettevõtted, ehitused, autovaldajad jt.) on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel.


§ 459. Vastutus mitme isiku poolt ühiselt tekitatud kahju eest

Ühiselt kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt.


§ 460. Regressiõigus kahju tekitanud isiku vastu  

(1) Isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra.

(2) Vanematel (lapsendajatel), eestkostjal või hooldajal, samuti §-des 454 ja 456 nimetatud organisatsioonidel, kes hüvitasid alaealise või teovõimetuks tunnistatud kodaniku poolt tekitatud kahju, ei ole regressi õigust selle kodaniku vastu.


§ 461. Kahju hüvitamise ulatus, iseloom ja suurus

Kohus, arbitraazh, vahekohus või muu organ, kes mõistab välja hüvise kahju eest, kohustab vastavalt asjaoludele kahju eest vastutavat isiku hüvitama kahju natuuras (andma sama liiki ja sama kvaliteediga asja, parandama rikutud asja jms.) või hüvitama täielikult tekitatud kahjud (§ 222).


§ 462. Kannatanu süü ja kahju tekitanu varalise olukorra arvessevõtmine

(1) Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga – sõltuvalt ka tema süü astmest) tuleb hüvise suurust, kui NSV Liidu seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvisest kahju eest.

(2) Kohus võib kodaniku poolt tekitatud kahju hüvitamise suurust vähendada, sõltuvalt tema varalisest olukorrast.
[ENSV ÜVT 1973, 44, 389 – jõust. 12.11.1973]


§ 463. Kahju hüvitamine tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise korral

(1) Vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms.).

(2) Kannatanu surma korral hüvitatakse kahju § 464 lg. 2 tähendatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal.

(3) Kahju hüvitatakse:

1) alaealistele – kuni 18-aastaseks saamiseni (päevases õppevormis õppijatele – kuni 24-aastaseks saamiseni);

2) vanaduspensionieas isikutele – eluaegselt;

3) invaliididele – töövõimetuse kogu aja kestel;

4) ühele vanematest, abikaasale või muule perekonnaliikmele, kes ei tööta ja hoolitseb surnud toitja alla kaheksa-aastaste laste, vendade, õdede või lastelaste eest – kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni.

(4) Hüvise suuruse kindlaksmääramisel kahju eest kuulub kannatanule pärast vigastust või muud tervisekahjustust, tema surma korral aga § 464 lg. 2 tähendatud isikutele määratud ja tegelikult väljamakstav pension tasaarvestamisele.
[RT I 1996, 31, 630 - jõust. 24.05.1996]


§ 464. Vastutus kodaniku tervisekahjustuse või surma korral, sel puhul kui kahjutekitanu on kohustatud maksma kannatanu eest kindlustusmakseid

(1) Kui töötajale seoses tema töö- (teenistus-) kohustuste täitmisega on tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus organisatsiooni või kodaniku süü läbi, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon või kodanik hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Erandeid sellest üldreeglist võidakse kehtestada NSV Liidu seadusandlusega.

(2) Kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist, samuti ka surnu lapsel, kes on sündinud pärast tema surma.

(3) Käesoleva paragrahvi lg. 2 tähendatud isikutel on õigus hüvisele kahju eest § 463 lg. 2, 3 ja 4 ettenähtud määrades ja tähtaegadel.


§ 465. Vastutus kodaniku tervisekahjustuse või surma korral, sel puhul kui kahjutekitanu ei ole kohustatud maksma kannatanu eest kindlustusmakseid

(1) Kui vigastus või muu tervisekahjustus on tekitatud organisatsiooni või kodaniku poolt, kes ei ole kohustatud maksma kannatanu eest riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon või kodanik hüvitama kannatanule kahju §-de 448, 449 ja 458 sätete järgi osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervise kahjustamist määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa.

(2) Kannatanu surma korral on õigus hüvisele kahju eest § 464 lg. 2 tähendatud isikuil § 463 lg. 2–4 ettenähtud suuruses ja tähtaegadeks.


§ 466. Tervisekahjustusega seotud kahju hüvitamine kodanikule, kellele ei ole määratud toetust või pensioni

Kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju täies ulatuses (§ 463 lg. 1).


§ 467. Sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalhooldusorganite regresssinõuded

(1) Tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik on kohustatud riikliku sotsiaalkindlustus- või sotsiaalhooldusorgani regressinõude järgi hüvitama toetuste või pensionide summad, mis on välja makstud §-des 464 ja 465 tähendatud isikuile. Samasuguse regressinõude võib esitada kolhoos, kes on välja maksnud § 468 nimetatud kodanikele pensioni.

(2) Kahju hüvitamise suuruse vähendamise korral (§ 462) vähendatakse vastavalt ka hüvitamise suurust regressinõude järgi.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]


§ 468. Vastutus sotsiaalkindlustusele mittekuuluva kodaniku tervisekahjustuse või surma eest

(1) Kui vigastus või muu tervisekahjustus on tekitatud riiklikule sotsiaalkindlustusele mittekuuluvale kodanikule, on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule tema tervise taastamisega seotud kulutused, samuti tema töövõime kaotusest või vähenemisest tingitud kahju suuruses, mis arvutatakse vastava kategooria tööliste või teenistujate töötasu alusel, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.

(2) Kui vigastus või muu tervisekahjustus on tekitatud kolhoosnikule, on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kulutused tema tervise taastamiseks, samuti ka kannatanu poolt kaotatud tulud või nende tulude osa osavõtu eest kolhoosi ühismajapidamisest selles osas, mis ületavad kannatanu poolt saadava kolhoosnike jaoks kehtestatud pensionilise kindlustuse korras väljamakstava summa.

(3) Kannatanu surma korral on õigus ülaltähendatud korras arvutatavale hüvisele kahju eest § 464 lg. 2 loetletud kodanikel, § 463 lg. 2, 3 ja 4 ettenähtud suuruses ja tähtaegadeks.


§ 469. Kahju hüvitamine alla viieteistkümne aasta vanustele kodanikele tervisekahjustuse tekitamise korral

(1) Alla viieteistkümne aasta vanusele ja töötasu mitteomavale kodanikule vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanu tervisekahjustusega seotud kulutused.

(2) Pärast kannatanu viieteistkümneaastaseks saamist on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule samuti kahju, mis on seotud tema töövõime kaotuse või vähenemisega, lähtudes kvalifitseerimata töölise keskmise töötasu suurusest antud paikkonnas.

(3) Kui tervisekahjustuse tekitamise momendil alla viieteistkümne aasta vanune kodanik sai töötasu, siis tuleb temale kahju hüvitada, lähtudes selle töötasu suurusest, kuid mitte madalamast kui kvalifitseerimata töölise minimaaltöötasu antud paikkonnas.

(4) Pärast töise tegevuse algust vastavalt kannatanu poolt saadud kvalifikatsioonile on tal õigus nõuda hüvise suurendmist kahju eest, mis on seotud tema töövõime vähenemisega tervisekahjustuse tagajärjel, lähtudes tema kvalifikatsiooniga töötaja töötasu suurusest.


§ 470. Hüvise suuruse muutmine kannatanu nõudel tema töövõime muutumise korral

Osaliselt töövõime kaotanul on õigus igal ajal nõuda temale vigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest vastutavalt organisatsioonilt või kodanikult hüvise vastavat suurendamist, kui tema töövõime edaspidi seoses tekitatud tervisekahjustusega vähenes võrreldes sellega, mis tal oli säilinud momendil, kui talle määrati hüvis kahju eest, või kui vähendati riikliku sotsiaalkindlustuse korras saadava pensioni suurust.


§ 471. Hüvise suuruse muutmine kahju tekitanud isikute nõudel

Organisatsioonil või kodanikul, kellelt on kannatanule vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise tagajärjel tema töövõime vähenemisega seotud kahju eest hüvis välja mõistetud, on õigus igal ajal nõuda väljamõistetud hüvise suuruse vähendamist, kui kannatanu töövõime suurenes võrreldes sellega, mis tal säilis kahju eest hüvise väljamõistmise momendiks, või kui tema poolt riikliku sotsiaalkindlustuse korras saadav pension suurenes.


§ 472. Maksed kahju hüvitamiseks

Kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju, samuti surmaga seotud kahju hüvitamine toimub igakuuste maksetena.


§ 473. Kahju hüvitamine juhul, kui juriidiline isik on lõpetanud oma tegevuse

(1) Juriidilise isiku reorganiseerimisel esitatakse tema poolt kannatanule seoses tervisekahjustuse või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded reorganiseeritud juriidilise isiku õigusjärglase vastu; juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel esitatakse tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile., muudatusel on tagasiulatuv jõud
[RT I 1994, 63, 1065 - jõust. 24.09.1994]

(2) Juriidilise isiku reorganiseerimisel, kes on kohustatud maksma §-s 472 tähendatud makseid, toimub kahju hüvise väljamaksmine reorganiseeritud juriidilise isiku õigusjärglase poolt; juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel kannatanu elukohajärgse sotsiaalkindlustusorgani poolt, arvates Riigi Teataja Lisas juriidilise isiku likvideerimise teate avaldamisest või selle puudumisel arvates teate avaldamisest üleriigilise levikuga ajalehes, kui väljamaksmine ei ole toimunud muu organisatsiooni poolt.
[RT I 1996, 31, 630 - jõust. 24.05.1996]

(3) Nõue kannatanule §-des 470 ja 471 sätestatud alustel väljamõistetud hüvise suurendamise või vähendamise kohta esitatakse juriidilise isiku reorganiseerimisel õigusjärglase vastu või vastavalt õigusjärglase poolt, likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel aga – kannatanu elukohajärgse sotsiaalkindlustusorganile või selle poolt., muudatusel on tagasiulatuv jõud
[RT I 1994, 63, 1065 - jõust. 24.09.1994]


§ 474. Matusekulude hüvitamine

Kannatanu surma korral hüvitatakse matusekulud isikule, kes need kandis, organisatsiooni või kodaniku poolt, kes vastutab kannatanu surmaga seotud kahju eest.


§ 475. Aegumistähtaja kulgemise peatumine kahju hüvitamise hagide puhul

Tervise kahjustusega või surma põhjustamisega seotud kahju hüvitamise hagide puhul aegumistähtaja kulg peatub, peale §-s 88 tähendatud asjaolude, samuti ka §-des 464 ja 465 nimetatud kodanike poolt vastavale organile avalduse esitamisega pensioni või toetuse määramiseks – kuni pensioni või toetuse määramiseni või määramisest keeldumiseni.

42. peatükk
Sotsialistliku vara päästmisest tulenevad kohustused


§ 476. [Kehtetu – RT 1990, 12, 128 - jõust. 22.10.1990]

43. peatükk
Vara alusetust omandamisest või säästmisest tulenevad kohustused


§ 477. Alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustus

(1) Isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

(2) Samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.

(3) Kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.

(4) Vara, mis on omandatud teise isiku arvel mitte tehingu alusel, vaid teiste, teadvalt sotsialistliku riigi ja ühiskonna huvide vastaste tegude tulemusena, kui see vara ei kuulu konfiskeerimisele, nõutakse sisse riigi tuludesse.

(5) Alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest.

(6) Need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta.


§ 478. Vara, mis ei kuulu tagastamisele

Alusetult omandatuna ei kuulu väljanõudmisele:
 1) vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist;
 2) vara, mis on kohustise täitmiseks pärast hagi aegumise tähtaja möödumist üle antud juhtudel, kui selline täitmine on seadusega lubatud;
 3) üleliigselt või hiljem äralangenud aluse järgi väljamakstud autoritasu, tasu avastuse, leiutise, ratsionaliseerimisettepaneku või tööstusnäidise eest, kui väljamaksmise teostas organisatsioon vabatahtlikult temapoolse arvutusvea ja saajapoolse pahatahtluse puudumise korral;
 4) seoses tervise kahjustamise või surma põhjustamisega üleliigselt välja makstud summa kahju hüvitamiseks, kui üleliigselt väljamaksmine ei ole seotud kannatanu või hüvise saaja pahatahtlusega.
[ENSV ÜVT 1985, 27, 451 – jõust. 16.09.1985]

IV. osa
Autoriõigus


§ 479. – § 506. [Kehtetud – RT 1992, 49, 615 - jõust. 12.12.1992]

V. osa
Avastusõigus


§ 521. – § 523. [Kehtetud – RT I 1994, 25, 406 - jõust. 23.05.1994]

VI. osa
Leitus-, ratsionaliseerimisettepaneku- ja tööstusnäidiseõigus


§ 524. – § 530. [Kehtetud – RT I 1994, 25, 406 - jõust. 23.05.1994]

VII. osa
Pärimisõigus


§ 531. – § 565. [Kehtetud – RT I 1996, 38, 752 - jõust. 01.01.1997]

VIII. osa
Välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute õigusvõime. Isikute õigusvõime. Välisriikide tsiviilseaduste ja rahvusvaheliste lepingute kohaldamine


§ 566. – § 573. [Kehtetud – RT I 1994, 53, 889 - jõust. 01.09.1994]

 

ÕIEND
Parandatud metaandmetes väljaandja.

← Tagasi | Üles ↑

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json