Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Karistusseadustiku § 87² põhiseaduslikkuse kontroll

Vastu võetud 21.06.2011

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

 

Kohtuasja number	3-4-1-16-10
Otsuse kuupäev	21. juuni 2011
Kohtukoosseis	Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu
Kohtuasi	Karistusseadustiku § 872 põhiseaduslikkuse kontroll
Menetluse alus	Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kriminaalasjas nr 1-10-7650
Asja läbivaatamine	Kirjalik menetlus

 

RESOLUTSIOON

Tunnistada karistusseadustiku § 87² lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

 

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valmar Koemetsale esitati süüdistus selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase süüteo, püüdis 20. jaanuaril 2010 astuda seksuaalvahekorda alaealisega viimase tahte vastaselt. Süüdistusaktis kvalifitseeriti Valmar Koemetsa tegu noorema kui kaheksateistaastase isiku vägistamise katsena, mille on teinud isik, kes on varem toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo (karistusseadustiku (KarS) 9. peatüki 7. jagu), s.o
KarS § 141 lg 2 punktide 1 ja 6 – § 25 lg 2 järgi.

2. Harju Maakohus mõistis 28. oktoobril 2010 V. Koemetsa süüdi KarS § 141 lg 2 punktide 1 ja 6 – § 25 lg 2 järgi ning karistas teda 7 aasta pikkuse vangistusega.

3. Prokurör palus kohtul kohaldada V. Koemetsa suhtes KarS §-s 87² sätestatud karistusjärgset kinnipidamist, kuna leidis, et esinevad KarS § 87¹ lg-s 2 nimetatud alused.

4. Harju Maakohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsuse sissejuhatavast osast nähtub, et V. Koemetsa oli varem kriminaalkorras karistatud viiel korral. Harju Maakohus tõdes otsuses, et V. Koemets, olles varem korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist. Samas asus kohus seisukohale, et KarS § 87² ja § 87³ sätted on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 20, mille kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Harju Maakohus jättis V. Koemetsa suhtes KarS § 87² sätted kohaldamata ning tunnistas KarS § 87² põhiseadusega vastuolus olevaks.

 

HARJU MAAKOHTU OTSUS

5. Harju Maakohus leidis 28. oktoobri 2010. aasta otsuses, et PS §-s 20 on sätestatud ammendav loetelu juhtumeist, mil võib isikult vabaduse võtta. Süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine tähendab, et kohaldatakse õigusnormi, mis kehtib teo toimepanemise ajal ja näeb ette vastava karistusliigi ja -määra. Karistusjärgne kinnipidamine ei vasta mitte ühelegi nendest juhtumitest. Põhiseaduses loetletud vabaduse võtmise aluste hulgast puudub karistusjärgset kinnipidamist võimaldav erand.

6. Maakohus oli seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine on vastuolus ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lg 1 punktiga a, mille kohaselt on lubatud seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et süüdimõistmine artikli 5 lg 1 punkti a mõttes tähendab kuriteos süü kindlakstegemist ning sellest tuleneva vabaduskaotusliku või muu karistuse mõistmist. Konventsiooni artikli 5 lg 1 punktid a kuni f annavad vabaduse võtmise õigustatud aluste ammendava loetelu ning õiguspärane on ainult selline vabaduse võtmine, mis rajaneb vähemalt ühel neist alustest.

7. Maakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17. detsembri 2009. a otsusele kohtuasjas M. vs. Saksamaa (kaebus nr 1359/04, lahend jõustus 10. mail 2010), kus kohus tuvastas konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c ning artikli 7 lg 1 rikkumise. EIK leidis, et karistusjärgne kinnipidamine on oma olemuselt kriminaalõiguslik karistus, sest selle rakendamisel allutatakse isik peaaegu samasugustele tingimustule kui vangistuses. Isikult on võetud vabadus, mis on seetõttu raskeimate sanktsioonide hulgas, mida riigil on võimalik kohaldada. EIK rõhutas, et artikli 5 lg 1 punkti c ei saa kasutada üldpreventiivsetel eesmärkidel. Samuti leiti, et pole oluline, kuidas abinõu riigisiseses õiguses nimetatakse, vaid määrav on abinõu sisu.

8. Harju Maakohus leidis, et isikute kinnipidamine pärast seda, kui nad on karistuse toime pandud kuriteo eest ära kandnud, on riiklik kohtuväline repressioon, mille lõpptähtaeg ei ole süüdimõistetule teada. Kinnipidamise aluseks on üksnes prognoos, et isik paneb pärast karistuse kandmiselt vabanemist võib-olla toime uusi kuritegusid. Kohus oli seisukohal, et oletuste ja prognooside alusel ei ole kelleltki õigust võtta vabadust. Maakohtu hinnangul ei välista karistusjärgse kinnipidamise karistuslikku iseloomu see, kui seda nimetada mittekaristuslikuks meetmeks. Karistusjärgne kinnipidamine vastab maakohtu arvates vabaduse võtmisele ja sisulisele vabadusekaotuslikule karistusele.

 

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

9. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et KarS § 87² ei ole iseenesest vastuolus PS §-ga 20. Komisjoni liikmetel oli kahtlusi, kas KarS §-des 87² ja 87³ on isikule tagatud piisavad karistusjärgse kinnipidamise eesmärgist tulenevad tugiteenused, samuti selle osas, kas sisuliselt määramatu pikkusega sätestatud karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega.

10. Põhiseaduskomisjon käsitles karistusjärgset kinnipidamist süüdimõistva kohtuotsuse täitmisena PS § 20 tähenduses ning kaalus selle mõjutusvahendi proportsionaalsust saavutatava eesmärgiga. Põhiseaduskomisjon pidas sätte eesmärki – ohtliku kalduvuskurjategija kinnipidamist ühiskonna turvalisuse tagamiseks – legitiimseks. Komisjon möönis, et kuigi vangistuse keskne eesmärk on isiku õiguskuulekale käitumisele suunamine, on isikuid, kes ka pärast karistuse kandmist on ühiskonnale endiselt ohtlikud ning suure tõenäosusega sooritavad pärast vabanemist uue raske kuriteo. Komisjon leidis, et seetõttu on karistusjärgne kinnipidamine osal juhtudel sobiv abinõu turvalisuse tagamiseks.

11. Komisjon sedastas, et isiku karistusjärgne kinnipidamine piirab kõige enam isiku õigusi ja vabadusi ning seda meedet kasutatakse juhul, kui teised vahendid ei anna prognoositavalt tulemust. Lisaks karistusjärgsele kinnipidamisele näeb karistusseadustik ette ka karistusjärgse käitumiskontrolli, mis on isiku vabadust vähem piirav, kuid ei pruugi komisjoni hinnangul alati sobida KarS §-s 87² nimetatud isikutele, nt pedofiilidele. Komisjoni arvates võikski karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon kohalduda eelkõige pedofiilide suhtes, kes on küll süüdivad, kuid samas siiski väga suurte isiksuse häiretega ning keda vanglakaristus ei suuda suure tõenäosusega õiguskuulekale käitumisele suunata. Komisjon möönis osaliselt, et isikute loetelu, kelle suhtes võib kohaldada karistusjärgset kinnipidamist, võib olla liiga lahtine, kuna seda rakendatakse ka „muude tahtlike kuritegude puhul, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine“. Liiga lahtine loetelu annab kohtutele liigse diskretsiooni sätte rakendamiseks.

12. Komisjon viitas, et seadusega on karistusjärgset kinnipidamist vajavate isikute väljaselgitamise ülesanne pandud kohtunikule, kes peab hindama isiku „kuritegelikku kalduvust” ja „ohtlikkust ühiskonnale” enne, kui isik asub karistust kandma. Komisjon leidis, et selliseid prognoose on kohtunikul keeruline teha, kuna täpseid kriteeriume ei ole ning kohtunikule ei ole ka kohustuslik saata isik ekspertiisi. Selliselt kerkivaid probleeme võib aidata tasakaalustada isikule antud võimalus apelleerida kohtuniku otsuse peale.

13. Komisjon leidis, et vaatamata sellele, et § 87² on paigutatud karistusseadustiku mittekaristuslike mõjutusvahendite peatükki, on karistusjärgne kinnipidamine sisu poolest karistuslik meede. Karistusjärgne kinnipidamine on – nagu vangistuski – isikult vabaduse võtmine ning selle korraldus sarnaneb paljuski tavalise vangistusega. Võrreldes pikaajalist karistust kandvate süüdimõistetutega ei kasutata karistusjärgselt kinnipeetavate suhtes erilisi abinõusid, mille eesmärk oleks selliste isikute ohtlikkuse vähendamine. Seda hoolimata asjaolust, et vangistusseaduse (VangS) § 104¹ kohaselt aidatakse isikut ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Komisjon nentis, et vangistusseadusest ei nähtu, et isikule pakutaks piisavalt tema rehabiliteerimiseks vajalikke tugiteenuseid. EIK leidis kohtuasjas M. vs. Saksamaa, et karistusjärgse kinnipidamise puhul on äärmiselt oluline pakkuda isikule erilist psühholoogilist abi ja tuge. Neile peab võimaldama kõrgel tasemel abi eesmärgiga vähendada nende ohtlikkust ja teha niiviisi võimalikuks nende vabanemine ja võimalikult kiire naasmine ühiskonda. Riigil on kohustus karistusjärgse kinnipidamise kestel isikut ravida ja mõjutada. Komisjoni hinnangul ei nähtu karistusseadustikust ja vangistusseadustikust piisavalt selgelt, et eelnimetatud ülesandeid täidetakse.

14. Komisjon möönis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioonist (KarS § 87³, kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 426²) võib isiku poolt vaadatuna põhimõtteliselt jääda mulje, et isik paigutatakse karistusjärgseks kinnipidamiseks vanglasse sisuliselt teadmata ajaks.

15. Komisjon viitas EIK seisukohale kohtuasjas M. vs Saksamaa, et kinnipidamise eelduseks olev põhjuslik seos süüdimõistmise ja vabaduse võtmise vahel nõrgeneb aja möödudes ning võib isegi katkeda juhul, kui jätkuva kinnipidamise aluseks on asjaolud, mis ei olnud aluseks esmasele vabaduse võtmisele ja selle eesmärkidele. Sellisel juhul kinnipidamine, mis algselt oli õiguspärane ja asjakohane, transformeerub omavoliks ja on vastuolus konventsiooni artikliga 5. Komisjon leidis, et KarS § 87² ja § 87³ järgi võib ka selles regulatsioonis esialgne kinnipidamine osutuda hiljem meelevaldseks, arvestades eriti seda, et isikule ei pakuta karistusjärgse kinnipidamise ajal tugiteenuseid, aitamaks tal toime tulla pikaajalise, kindla tähtajata vabaduse võtmisega. Osa komisjoni liikmeid leidis, et karistusjärgne kinnipidamine ei pruugi olla mõõdukas, arvestades karistusjärgsel kinnipidamisel oleva isiku õigusi ning teiste isikute turvalisuse tagamise vajadust.

16. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud vabadusõigust, kuid riivet õigustab PS § 20 lg 1 punkt 1. Komisjon leidis, et karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon on kohane, vajalik ja sobiv vahend, suurendamaks ühiskonna turvalisust ja pakkumaks ühiskonnale kaitset ohtlike kalduvuskurjategijate eest, keda ei ole võimalik karistusõiguslike vahenditega mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seda meedet ei kohaldata kergekäeliselt, vaid otsustatakse pika kaalutlemise tulemusena. Meetme vajalikkuse üle on ette nähtud regulaarne kohtulik kontroll ning kinnipeetaval on õigus esitada määruskaebus karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse määruse peale.

 

Valmar Koemets

17. V. Koemets leidis, et KarS § 87² on topeltkaristus ning vastuolus PS §-ga 20, § 23 lg-tega 2 ja 3 ning konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a. Valmar Koemets oli seisukohal, et põhiseadusega on vastuolus ka vangistusseaduse § 2¹, § 76², § 104⁴, § 104⁵ ja § 104⁶.

 

Õiguskantsler

18. Õiguskantsler leidis, et KarS § 87² lg-d 1 ja 2 ei ole vastuolus PS § 20 lg 2 punktiga 1 ja §-dega 11 ja 14.

19. Õiguskantsler oli seisukohal, et asjassepuutuvad on KarS § 872 lg-d 1 ja 2 ning selles osas on Harju Maakohtu taotlus lubatav.

20. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Õiguskantsleri hinnangul on KarS § 87² lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduslik alus PS § 20 lg 2 punkti 1 esimene alternatiiv, mis hõlmab lisaks kuriteo eest mõistetavale karistusele ka mittekaristusliku kinnipidamise, mis on seotud süüdimõistmisega kuriteos, tuleneb sellest ja mida kohaldatakse süüdimõistva kohtuotsusega. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine korduvalt raskeid tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute suhtes eesmärgiga vältida korduvkuritegevust, et seeläbi kaitsta potentsiaalsete ohvrite elu ja tervist, on legitiimne.

21. Süüdimõistetu vabastamisel pärast karistuse kandmist, kui vabastamine ei ole toimunud ennetähtaegselt, on KarS § 87¹ alusel võimalik maksimaalselt kuni kolm aastat kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli. Samuti on korduvus mitmete kuritegude puhul karistust raskendav koosseisuline asjaolu, mis võib kaasa tuua pikemaajalise vangistuse karistusena. Korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud isikust lähtuvat jätkuvat ohtu teiste inimeste elule ja tervisele, samuti füüsilisele, psüühilisele ja seksuaalsele puutumatusele ei ole siiski mõningatel (erandlikel) juhtudel isikult vabadust võtmata muude abinõudega võimalik sama efektiivselt tagada.

22. Karistusjärgne kinnipidamine riivab väga intensiivselt sellele mittekaristuslikule abinõule allutatud isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele. Teisalt on korduv tahtlike kuritegude toimepanemine, mis on raskelt kahjustanud teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust, ja oht, et isiku vabaduses viibides kuritegude toimepanemine jätkub, asjaolu, mida riik peab PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisel arvestama, s.t teiste inimeste elu ja tervis on kõrget kaitset väärivad õigushüved, mis sõltuvalt asjaoludest võivad kaaluda üles neid õigushüvesid ohustava või kahjustava inimese õiguse vabadusele ja turvalisusele.

23. Õiguskantsleri hinnangul on seadusandja loonud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alused, mis võimaldavad kohtul arvestada konventsioonist tulenevate nõuetega. KarS § 87² lg-s 2 sisalduvad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused võib jagada formaalseteks (kuriteo iseloom, mõistetava vangistuse raskus, varem toimepandud kuriteod ja nende eest kohaldatud karistused) ja materiaalseks (arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi samalaadseid kuritegusid).

24. Hoolimata kahtlustest määratlemata õigusmõiste „kuritegelik kalduvus” sisustamises või kohustuslikus korras eksperdi kriminaalmenetlusse kaasamise vajalikkuses, ei välista KarS § 87² lg-d 1 ja 2 karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kooskõlas põhiseadusest ja konventsioonist tulenevate nõuetega.

25. KarS § 87² lg-d 1 ja 2 ei seo kohut viisil, mis takistaks sätte kohaldamisel proportsionaalsuse põhimõtet arvestada. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine ei järgne varasemate karistuste olemasolul automaatselt ja retsidiivi ohtu tuleb hinnata ja põhjendada ka kuriteo toimepanemise asjaolude, süüdimõistetu varasema elukäigu ja elutingimuste valguses. See tähendab, et vaatamata prokuratuuri taotlusele peab kohus oma siseveendumuse tulemusel jõudma arusaamisele, et esineb karistusjärgse kinnipidamise materiaalne eeldus (kuritegelikust kalduvusest lähtuv oht).

26. Tähelepanuta ei saa jätta ka karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontrolli. KrMS § 426² lg-st 2 tuleneb, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse alusel mõistetud vangistuse ärakandmist peab täitmiskohtunik alati hindama, kas esialgu süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel õigustatud olnud karistusjärgne kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud ja tuleb ellu viia. See menetluslik nõue tagab kohtuliku kontrolli selle üle, et oleks tuvastatud nõutav seos süüdimõistmise aluseks olnud kuriteo ja sellest tuleneva vabaduse võtmise põhjuste ning jätkuva kinnipidamise vahel.

27. Lisaks tuleb arvestada, et nii karistusjärgset kinnipidamist kohaldav süüdimõistev kohtuotsus (KrMS §-d 318 ja 344) kui ka karistusjärgsest kinnipidamisest mittevabastamise kohtumäärus (KrMS § 387 lg 2) on edasikaevatavad.

 

Justiitsminister

28. Justiitsminister on seisukohal, et süüdimõistva kohtuotsuse alusel KarS § 87² kohaselt määratav karistusjärgne kinnipidamine on kooskõlas PS §-ga 20 ja konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a.

29. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse süüdimõistva kohtuotsusega ja seaduses sätestatud juhtudel ja korras ehk kooskõlas PS § 20 lg 2 punktiga 1. Kui kohtuotsusega otsustatakse isikult vabadus võtta ja samal ajal kohaldada ka karistusjärgset kinnipidamist, siis ongi vabadus võetud seaduses ettenähtud mõjutusvahendit kohaldades ning see mõjutusvahend on ära toodud süüdimõistvas kohtuotsuses. Karistusjärgse kinnipidamise täitmine on ühtlasi süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.

30. Kohtu seisukoht, justkui tuleneks karistusjärgse kinnipidamise olemuslik vastuolu konventsiooni artikli 5 lg 1 punktiga a eespool viidatud EIK otsusest asjas M vs. Saksamaa, on ekslik ja tugineb EIK lahendi valele tõlgendusele. EIK ei ole pidanud otsuses M vs. Saksamaa karistusjärgset kinnipidamist konventsiooniga vastuolus olevaks. Otsuse punkti 93 kohaselt: „On tõsi, et komisjon on korduvalt leidnud, et süüdimõistva otsuse teinud kohtu poolt vangistuse asemel või lisaks sellele määratud preventiivne kinnipidamine on põhimõtteliselt õigustatud kui isiku kinnipidamine pädeva kohtu poolse süüdimõistmise tulemusel konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti a alusel.”

31. Mainitud EIK lahendi kontekstis on määrava tähtsusega Eesti jaoks see, et isegi kui EIK kriteeriumide järgi on tegemist kuriteo eest kohaldatava karistusega (milleks EIK Saksamaa julgestusvangistust on pidanud), kuid riigisiseselt on meede mittekaristuslik, oleksid tagatud samad õigused nagu siis, kui meedet peetaks karistuseks kuriteo eest. Eesti puhul on need tagatised olemas. Asjaolu, et mõni meede, mida EIK peab karistuslikuks, ei ole riigisiseselt karistusena määratletud, ei ole määrava tähtsusega.

32. Karistusjärgse kinnipidamise puhul ei ole tegemist riikliku kohtuvälise repressiooniga, mille tähtaeg ei ole teada. KarS § 87³ lg 2 kohaselt võib üle kümne aasta karistusjärgset kinnipidamist kohaldada ainult juhul, kui isik on süüdi mõistetud KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus ja esineb suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna. Seega on seadusega üldiselt karistusjärgse kinnipidamise maksimaalne tähtaeg paika pandud. Selleks on kümme aastat. KrMS § 426² tagab, et kohus kontrolliks karistusjärgse kinnipidamise põhjendatust võimalikult sagedasti, süüdimõistetu või kaitsja õiguse taotleda kontrolli, samuti vanglale antud õigused.

33. Asjakohane ei ole kohtu argument, et kelleltki ei saa võtta vabadust prognoosi alusel. Võrdluseks võib pöörata tähelepanu PS § 20 lg 2 punktidele 3 ja 5, mis sisaldavad otseseid näiteid, et ka põhiseadus peab aktsepteeritavaks vabaduse võtmise eelduseks ohuhinnangut. Nii karistuse kui ka karistusjärgse kinnipidamise puhul on objektiivsete tingimuste kõrval tähtis roll hinnangul ja kaalutlusel, mis on ühtlasi üks olulisemaid aspekte kohtuniku töö juures tervikuna. Ka süüküsimuse otsustamisel on tõendite hindamise sisuks kohtu hinnang tõenditele. „Oletused ja prognoos”, millele kohus otsuses taunivalt viitab, ei ole midagi muud kui seesama hinnangu andmise protsess, mis toimib kohtu töös otsuste langetamisel igapäevaselt. Kohus on ka ise hinnanud oma otsuses süüdistatava ohtlikkust.

 

Riigiprokuratuur

34. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et KarS § 87² on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv norm. Maakohus oleks pidanud KarS § 87² rakendama, sest jõudis järeldusele, et süüdistatav, olles varem korduvalt karistatud seksuaalkuritegude eest, on tõenäoliselt ühiskonnale ohtlik ka pärast karistuse kandmiselt vabanemist.

35. KarS § 87² ei ole põhiseadusega vastuolus. Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole absoluutne õigus, riive õiguslikud alused on sätestatud ammendava loeteluna PS § 20 lg 2 punktides 1–6. Punkti 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Tähtis pole seejuures vabaduse võtmise konkreetne vorm või liik, vaid vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.

36. Karistusjärgsel kinnipidamisel on materiaalse toime poolest karistuse tunnused. Vabadusõiguse seisukohalt on selle toime sarnane karistusena mõistetud vangistusega, samuti saab seda kohaldada üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Kui kohus otsustab karistusjärgse kinnipidamise süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuses, on karistusjärgne kinnipidamine ajaliselt ja eesmärgiliselt seotud ja kuulub sel viisil isikult vabaduse võtmine PS § 20 lg 2 punktiga 1 lubatud piirangu alla.

37. Peaprokurör selgitas, et Eestis lähtub karistusjärgne kinnipidamine nn dualistlikust süsteemist, mis võimaldab selgelt eristada süüst tulenevat karistust ja ohtlikkusest tulenevaid karistusjärgseid mõjutusvahendeid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise materiaalseks eelduseks on seega isiku kalduvus kuritegude toimepanemisele, s.t isik on oma varasema käitumisega näidanud, et tema mõjutamine karistuse raames ei anna tulemusi. Karistusjärgne kinnipidamine on õigustatud üksnes juhul, kui esineb põhjendatud eeldus, et sellega õnnestub ära hoida kuritegu tulevikus. Nii seadused kui ka kohtule jäetud õigus kaaluda asjassepuutuvaid hüvesid, riivet ja selle eesmärki tagavad selle, et karistusjärgse kinnipidamisega põhjustatud õiguste ja vabaduste piirang oleks nii üldiselt kui ka konkreetsel juhul proportsionaalne PS § 11 mõttes.

38. Peaprokurör nentis ka seda, et EIK praktika ei ole karistusjärgset kinnipidamist meetmena pidanud konventsiooni kontekstis lubamatuks. Kohtuasjas M. vs. Saksamaa ei pidanud kohus karistusjärgset kinnipidamist kui sellist konventsiooniga vastuolus olevaks, vaid seda, kui kinnipidamist kohaldatakse kauem, kui seda lubab seadus, mis kehtis süüdimõistva otsuse esemeks olnud teo toimepanemise ajal. Eesti karistusõiguses välistab sellise võimaluse juba KarS § 5 lg 3 (mille kohaldamisala kattub PS § 23 lg 2 teise lausega), mille kohaselt seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. EIK on kohtuasjas Grosskopf vs. Saksamaa (kohtuotsus 21. oktoobrist 2010, avaldus nr 24478/03) märkinud, et karistusjärgne kinnipidamine ei ole vastuolus konventsiooniga siis, kui see otsustatakse isiku süüditunnistamise ajal samas kohtuotsuses ning selle hilisemal rakendamisel soovitakse saavutada kohtuotsuses näidatud eesmärke. Kohus ei tuvastanud selles kohtuasjas konventsiooni artikli 5 lg 1 riivet. Lahendis Van Droogenbroeck vs. Belgia leidis kohus, et kalduvuskurjategijale lisaks karistusele määratud kinnipidamine on käsitatav kinnipidamisena süüdimõistva otsuse alusel konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti a tähenduses.

39. Eesti karistusseadustiku karistusjärgse kinnipidamise regulatsioon võimaldab arvestada kõiki EIK praktikas väljatoodud aspekte karistusjärgse kinnipidamise konventsioonile vastavuse osas. Oluline on, et isiku kinnipidamine kestaks vaid senikaua, kuni see on vajalik. Selleks on ette nähtud regulaarne kohtulik kontroll.

 

HARJU MAAKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

40. Harju Maakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks karistusseadustiku § 87²:

„§ 87².Karistusjärgne kinnipidamine

(1) Karistusjärgne kinnipidamine on mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid.

(2) Kohus määrab lisaks karistusele karistusjärgse kinnipidamise, kui:
1) isik mõistetakse süüdi käesoleva seadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. ja 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. ja 4. jaos sätestatud tahtliku kuriteo eest või muus peatükis sätestatud tahtliku kuriteo eest, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine, ning teda karistatakse vähemalt kaheaastase vangistusega ilma karistusest tingimisi vabastamata vastavalt käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatule;
2) süüdimõistetut on varem vähemalt kahel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega ja
3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(3) Varem karistamata isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset kinnipidamist juhul, kui:
1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus;
2) isik on pannud toime vähemalt kolm käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegu;
3) kohus karistab teda vähemalt kuueaastase vangistusega ja
4) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(4) Varem ühel korral vangistusega karistatud isiku suhtes võib kohus kohaldada karistusjärgset kinnipidamist juhul, kui:
1) isik mõistetakse süüdi käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt viieaastane või eluaegne vangistus, mille eest kohus karistab teda vähemalt kolmeaastase vangistusega;
2) süüdimõistetut on varem ühel korral karistatud käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuriteo eest vangistusega ja isik on tegelikult kandnud ära vähemalt ühe aasta vangistust ning
3) arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi käesoleva lõike punktis 1 nimetatud kuritegusid.

(5) Karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata isikule, kes oli viimase kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistkümneaastane.

(6) Karistusjärgne kinnipidamine täidetakse pärast vangistuse ärakandmist.”

 

ÜLDKOGU SEISUKOHT

41. Üldkogu otsustab, kas põhiseadusega on kooskõlas isiku kinnipidamine pärast karistuse ärakandmist nii, nagu seda võimaldab KarS § 87².

42. Praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on üldkogu hinnangul asjassepuutuv säte KarS § 87² lg 2 (I). Karistusjärgne kinnipidamine on karistus materiaalses mõttes ja sellele laieneb PS § 23 lg-st 1 tulenev määratletusnõue (II). Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud isikuvabadust ja on üldkogu hinnangul PS § 23 lg 1 tähenduses piisavalt määratlemata (III). Isikuvabaduse riive nõuab PS § 20 lg-st 2 tulenevat põhiseaduslikku õigustust (IV). Üldkogu hinnangul ei ole KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vormis vabaduse võtmine lubatav PS § 20 lg 2 punkti 1 (V) ega punkti 3 (VI) alusel. Lõpuks selgitab üldkogu, milline on KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnista­mise mõju õiguskorrale (VII).

 

I. Asjassepuutuv säte on KarS § 87² lg 2

43. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus hinnata kohtuotsusega algatatud konkreetse normikontrolli menetluses sätte põhiseadusele vastavust juhul, kui säte oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks selle põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

44. Kriminaalasja lahendamisel Harju Maakohtus leidis prokurör, et Valmar Koemetsa puhul on täidetud KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise eeldused, ning taotles maakohtult selle sätte alusel Valmar Koemetsale karistusjärgse kinnipidamise määramist. Harju Maakohus ei määranud 28. oktoobri 2010. a otsuses Valmar Koemetsale karistusjärgset kinnipidamist, vaid tunnistas KarS § 87² põhiseadusega vastuolus olevaks ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.

45. Üldkogu hinnangul ei ole praeguses kohtuasjas asjassepuutuv kogu KarS § 87². Selle paragrahvi lõikes 1 on antud karistusjärgse kinnipidamise legaaldefinitsioon. KarS § 87² lg-tes 2–4 on sätestatud erinevad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise õiguslikud alused. Asjassepuutuv on see karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise alust sisaldav säte, mille eeldused olid kohtu hinnangul konkreetses kohtuasjas täidetud.

46. Harju Maakohtu otsusest nähtub kohtu järeldus, et kõiki asjaolusid arvestades pidi kohus prokuratuuri taotlusel määrama Valmar Koemetsale karistusjärgse kinnipidamise KarS § 87² lg 2 alusel. Seega leidis kohus, et KarS § 87² lg-s 2 sätestatud eeldused karistusjärgseks kinnipidamiseks olid täidetud. Selleks, et jätta karistusjärgne kinnipidamine V. Koemetsale määramata, pidi kohus tunnistama karistusseadustiku selle sätte põhiseaduse vastaseks.

47. Üldkogu leiab seetõttu, et KarS § 87² lg 2 oli Harju Maakohtus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lg 2 tähenduses.

 

II. Määratletusnõue PS § 23 lg-s 1

48. Järgnevalt võtab üldkogu seisukoha KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eelduste vastavuse kohta PS § 23 lg-st 1 tulenevale määratletusnõudele.

49. PS § 23 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg 1 on väljendatud õigusriikliku karistusõiguse olulisim põhimõte nullum crimen nulla poena sine lege – tegu ei saa lugeda süüteoks ja isikut selle toimepanemise eest karistada, kui seda tegu ei ole tunnistanud süüteoks seadus.

50. PS § 23 lg-st 1 tuleneb karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa). Selle kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.

51. Üldkogu hinnangul on karistusjärgne kinnipidamine materiaalses mõttes karistus vaatamata asjaolule, et KarS § 87² lg-s 1 nimetatakse seda meedet „mittekaristuslikuks mõjutusvahendiks“. See, kuidas seadusandja on mingi meetme karistusseadustikus liigitanud, ei otsusta selle meetme määratlust põhiseaduse mõttes. Kui see oleks nõnda, võiks seadusandja soovi korral välistada karistuse kohta kehtivate põhiseaduslike tagatiste rakendumise mis tahes oma olemuselt karistusena käsitatava meetme puhul.

52. Riigikohtu üldkogu leidis 12. juuni 2008. aasta otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, et „küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena”. Üldkogu otsustas, et süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine (KarS § 83 lg 1), mida karistusseadustikus nimetatakse muuks mõjutusvahendiks, on materiaalses mõttes karistus.

53. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine oma sisult vangistusest, mis on karistus nii formaalses kui ka materiaalses mõttes. Karistusjärgne kinnipidamine ei erine vangistusest ka selle abi poolest, mida isikule tema ohtlikkuse vähendamiseks pakutakse. EIK on rõhutanud, et sellise abi osutamine on karistusjärgse kinnipidamise ajal iseäranis oluline (nt EIK otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 129). VangS § 104¹ kohaselt aidatakse karistusjärgselt kinnipeetavat ühiskonda tagasi­pöördumiseks valmistumisel. Ühestki õigusaktist aga ei nähtu, kuidas peaks vangla seda ülesannet täitma ning milliseid teenuseid osutama. Üldine kohustus abistada kinnipeetavat ühiskonda tagasipöördumisel kehtib ka vangistuse puhul. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.

54. Üldkogu leiab, et eeltoodut arvestades tuleb karistusjärgset kinnipidamist pidada materiaalses mõttes karistuseks ning sellele laieneb PS § 23 lg-st 1 tulenev määratletusnõue.

 

III. Karistusjärgne kinnipidamine riivab PS §-s 20 sätestatud isikuvabadust ja on piisavalt määratlemata

55. PS § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. PS § 20 kaitseb igaühe füüsilist vabadust meelevaldse vabadusevõtmise eest. Isikuvabadus on põhiseadusega tagatud põhiõiguste ja -vabaduste seas üks kaalukamaid.

56. Karistusjärgse kinnipidamise põhisisuks on isikult vabaduse võtmine ning seega riivab karistusjärgne kinnipidamine PS § 20 lg-s 1 tagatud isikuvabadust. Alljärgnevalt kirjeldab üldkogu, kuidas karistusjärgne kinnipidamine on kehtivas õiguses reguleeritud ning kuidas see riivab PS
§-s 20 tagatud isikuvabadust.

57. Karistusseadustiku järgi ei ole karistusjärgne kinnipidamine karistus, vaid mittekaristuslik mõjutusvahend. Karistusjärgset kinnipidamist ei mõisteta karistusena toimepandud kuriteo eest, vaid isiku vabadust piiratakse tema ohtlikkuse tõttu. KarS § 87² lg 1 kohaselt on karistusjärgse kinnipidamise peamine eesmärk takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid. Eelnõu seletuskirjast järeldub, et karistusjärgse kinnipidamise eesmärgiks on isikuvabaduse piiramine ühiskonna turvalisuse tagamiseks, võimalike tulevikus toimepandavate kuritegude ärahoidmiseks.

58. Karistusjärgse kinnipidamise määrab kohus kohtuotsuses, milles mõistab isiku süüdi KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteo toimepanemises ning karistab teda vähemalt kaheaastase reaalse vangistusega. Isiku süüdimõistmine ja karistamine on kaks vormilist eeldust, mis peavad olema täidetud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks. Kolmas vormiline eeldus on nõue, et isik, kelle suhtes karistusjärgset kinnipidamist soovitakse kohaldada, peab olema varem vähemalt kahel korral karistatud KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud tegude eest iga kord vähemalt üheaastase vangistusega (KarS § 87² lg 2 punkt 2).

59. Karistusjärgse kinnipidamise määramise sisuliseks eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine. KarS § 87² lg 2 punkti 3 järgi määrab kohus karistusjärgse kinnipidamise, kui arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi kuritegusid. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel lähtutakse isiku kuritegelikust kalduvusest ning selles väljenduvast ohtlikkusest ühiskonnale. Kohtu otsustus isiku kuritegeliku kalduvuse kohta on tulevikku suunatud prognoos, mis põhineb suuresti isiku varasemal käitumisel.

60. Karistusjärgset kinnipidamist hakatakse täitma alles pärast kohtuotsusega mõistetud karistuse, vangistuse ärakandmist (KarS § 87² lg 6). Karistusjärgset kinnipidamist tohib kohaldada isiku ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 87³ lg 1 esimene lause), kuid üldjuhul mitte üle kümne aasta. Erandlikult võib karistusjärgset kinnipidamist kohaldada üle kümne aasta, kui isik on süüdi mõistetud KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud kuriteos, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kümneaastane või eluaegne vangistus, ja esineb suur oht, et isik võib vabaduses viibides uusi samalaadseid tegusid toime panna (KarS § 87³ lg 2).

61. Kohus peab lõpetama karistusjärgse kinnipidamise siis, kui isiku ohtlikkus ära langeb. Karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontroll ja kinnipidamise lõpetamine on reguleeritud KrMS §-s 426². Kinnipidamise jätkuvat põhjendatust peab täitmiskohtunik omal algatusel kontrollima vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Isiku ohtlikkust tuleb esimest korda kontrollida isiku karistuse kandmiselt (vangistusest) vabastamisel. Isik ise võib taotleda karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontrolli ühe aasta möödumisel kinnipidamise täitmise algusest ja seejärel aasta möödumisel eelmise taotluse läbivaatamisest. Lisaks sellele võib karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kontrolli igal ajal taotleda karistusjärgset kinnipidamist kohaldava asutuse juht. Täitmiskohtunik teeb karistusjärgse kinnipidamise põhjendatuse kohta määruse, mille peale saab esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule (KrMS § 387 lg 2).

62. Karistusjärgse kinnipidamise lõpetamisel kohaldatakse isiku suhtes karistusest tingimisi vabastatu käitumiskontrolli KarS § 75 järgi (KarS § 87³ lg 1). Kui karistusjärgsest kinnipidamisest tingimisi vabastatu käitumisest tulenevalt on alust arvata, et ta võib toime panna uusi KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud kuritegusid, määrab kohus isikule uuesti karistusjärgse kinnipidamise (KarS § 87³ lg 4).

63. Karistusjärgse kinnipidamise täideviimine on reguleeritud vangistusseaduses ning üldiselt kohaldatakse karistusjärgsele kinnipidamisele vangistuse täideviimise sätteid. Seadus nõuab, et karistusjärgsel kinnipidamisel tuleb isikut aidata ühiskonda tagasipöördumiseks valmistumisel. Isiku kambri sisustus peab aitama teda oma elu kinnipidamisasutuses mõistlikult korraldada ning ühtlasi vältima pikaajalise kinnipidamise kahjulikke mõjusid, võimaluste piires tuleb seejuures arvestada isiku isiklikke vajadusi. Karistusjärgselt kinnipeetaval on võimalik saada pikaajalisi kokkusaamisi vähemalt kaks korda poole aasta jooksul. Karistusjärgselt kinnipeetaval on õigus omada isiklikke vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid (raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon vms), kui nende kasutamine ei ole vastuolus vangla julgeoleku kaalutlustega, ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi inimesi, samuti kanda isiklikku riietust ja kasutada isiklikku voodipesu. Samas võivad isiklikke vaba aja veetmise esemeid ja riietust vanglaametniku loal kasutada ka tavalised kinnipeetavad. Karistusjärgse kinnipidamise ja vangistuse täideviimise režiimidel pole seega olulisi erinevusi. Suure tõenäosusega ei tunneta kinnipeetav olulist erinevust, kas ta on vangistuses või viibib karistusjärgsel kinnipidamisel.

64. Eeltoodut arvestades on üldkogu seisukohal, et karistusjärgne kinnipidamine riivab PS § 20 
lg-s 1 sätestatud isikuvabadust väga intensiivselt. Karistusjärgne kinnipidamine on üks raskemaist vabadusõiguse riivetest kehtivas õiguses.

65. Karistusjärgne kinnipidamine on isiku vabaduse võtmine eesmärgiga takistada uute kuritegude toimepanemist. Kuritegu, mille toimepanemises isik kohtuotsusega süüdi tunnistatakse, samuti varasemad kuriteod on vaid karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise vormiliseks eelduseks. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise sisuliseks eelduseks – ehk mille tõttu seda kohaldatakse – on isiku ohtlikkus, mis tuvastatakse prognoosiga. Isikult vabaduse võtmine pelgalt prognoosi alusel seab karistusjärgse kinnipidamise kui väga intensiivse isikuvabaduse riive põhiseaduspärasuse täiendava kahtluse alla.

66. Määratletusnõudest tulenevalt peavad karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg olema piisavalt selgelt määratletud. Määratletusnõude olulisus suureneb sõltuvalt sellest, millist põhiõigust ning millise intensiivsusega riivatakse. Karistusjärgse kinnipidamise puhul on määratletusnõue väga oluline, sest karistusjärgse kinnipidamisega riivatakse intensiivselt isiku vabadusõigust.

67. Üldkogu leiab, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused KarS § 87² lg-s 2 ei ole PS § 23 lg 1 tähenduses piisavalt määratletud. KarS § 87² lg-l 2 on määratletuse osas mitmeid puudusi nii kohaldamise vormiliste eelduste kui ka sisulise eelduse (kuritegelik kalduvus) puhul.

68. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala ehk kuriteod, mille toimepanemine võib kaasa tuua karistusjärgse kinnipidamise, on piisavalt selgelt määratlemata. KarS § 87² lg 2 punktis 1 on loetelu kuritegudest, mille toimepanemine võib tingida karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise: karistusseadustiku 9. peatüki 1., 2., 6. või 7. jaos, 11. peatüki 2. jaos või 22. peatüki 1. või 4. jaos sätestatud tahtlikud kuriteod või karistusseadustiku muus peatükis sätestatud tahtlikud kuriteod, mille koosseisutunnuseks on vägivalla kasutamine.

69. Tegelikult on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala kitsam. Tegeliku kohaldamisala määravad karistusjärgse kinnipidamise vormilised eeldused, mis on sätestatud KarS § 87² lg 2 punktides 1 ja 2. Tegelik kohaldamisala sõltub sellest, milliste KarS § 87² lg 2 punktis 1 loetletud kuritegude eest on võimalik karistuseks mõista vähemalt kaheaastane vangistus (KarS § 87² lg 2 punkt 1) ning milliste varem toime pandud kuritegude eest oli võimalik mõista vähemalt üheaastane vangistus (KarS § 87² lg 2 punkt 2). Kohaldamisala piiritlemine pika kuriteokoosseisude loetelu ja mitme loetelu kitsendava tunnuse abil muudab asjassepuutuva sätte kohaldamisala väljaselgitamise keeruliseks.

70. Kohaldamisala seotus vormiliste eeldustega nõuab, et need ise oleksid selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetavad. Karistusjärgse kinnipidamise vormiliste eelduste puhul on mitu küsitavust. Esiteks pole üheselt selge, kas KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud vähemalt kaheaastase vangistuse ja sama lõike teises punktis nimetatud vähemalt üheaastase vangistuse all peetakse silmas vaid ühe kuriteo eest mõistetud karistust või ka liitkaristust (KarS § 63 lg 2). Teiseks pole KarS § 87² lg 2 punkti 2 puhul selge, kas tegemist peab olema kahe eraldi süüdimõistmise ja karistuse kandmisega või piisab ka kahe erineva kuriteo eest süüdimõistmisest ühe varasema kohtuotsusega. Samuti jääb ebamääraseks, kas varasem karistamine KarS § 87² lg 2 p 2 mõttes peab alati olema toimunud enne selle kuriteo toimepanemist, mida menetledes karistusjärgne kinnipidamine määratakse.

71. Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise sisulise eeldusena tuleb karistusjärgset kinnipidamist määraval kohtunikul tuvastada süüdimõistetud isiku kuritegelik kalduvus. Üldkogu leidis eespool (punkt 59), et kuritegelik kalduvus ja selles väljenduv ohtlikkus on ainus sisuline eeldus karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks ning isikuvabaduse piiramiseks.

72. Kuriteo eest karistamisel on isiku karistamise aluseks toime pandud kuritegu. Kuritegelik kalduvus ei ole tegu. Seetõttu ei saa selle eest karistada. Kuritegeliku kalduvuse tuvastamine on kohtu prognoos. Selline prognoos on oma tulevikku suunatuse tõttu paratamatult oletuslik. Ka varem toime pandud kuriteod ei anna kindlat alust väita isiku ohtlikkust tulevikus. Prognoosi ebamäärasus suurendab vabaduse põhjendamatu võtmise ohtu. Riive intensiivsuse tõttu peab prognoosi aluseks olev regulatsioon olema selgelt määratletud. Alljärgnevalt hindab üldkogu, kas KarS § 87² lg-s 2 sätestatud kuritegeliku kalduvuse tuvastamise regulatsioon on piisavalt määratletud.

73. KarS § 87² lg 2 punkt 3 sõnastab kuritegeliku kalduvuse järgmiselt: „[---] on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi KarS § 87² lg 2 punktis 1 nimetatud kuritegusid“. Kuritegeliku kalduvuse väljaselgitamisel tuleb arvestada „süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid“ (KarS § 87² lg 2 punkt 3).

74. Eelnõu (Riigikogu XI koosseisu eelnõu 382 SE) seletuskirjas märgitakse, et kuritegeliku kalduvuse tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige „isiku varasemat kuritegelikku käitumist – nt tegude iseloomu, aga ka karistuste hulka ja seda, kui kiiresti pärast karistuse ärakandmist on isik uuesti kuritegusid toime panema asunud. [---] Arvestada tuleb ka seda, kui noorelt isik kuritegusid toime panema hakkas. Lisaks tuleks tähelepanu pöörata näiteks isiku iseloomule ja intelligentsusele, üldisele käitumisele, aga ka perekonnale ja suhtlusringkonnale“. Seletuskirjas iseloomustatakse ka varasemat karistatust kuritegeliku kalduvuse tuvastamise kontekstis: „Isik ei pea olema toime pannud samale süüteokoosseisule vastavaid tegusid, kuid samas peab karistusjärgse kinnipidamise kohaldamiseks olema erinevate tegude vahel mingi seos, ühine joon, mis annaks alust rääkida kalduvusest teatud tüüpi tegudele“. Üldkogu märgib, et seaduse tekst ei peegelda seletuskirja väidet, et varasematel karistustel peab olema „mingi seos, ühine joon“, samas oleks see regulatsiooni kohaldamise seisukohast oluline asjaolu.

75. Üldkogu leiab, et KarS § 87² lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt. KarS § 87² lg 2 punktist 3 tulenevalt peaks kohus süüdimõistetu kuritegelikku kalduvust hindama tema isiku põhjal. Seadusandja on jätnud lahtiseks, milliseid isikut iseloomustavaid asjaolusid täpsemalt arvestada tuleb, ning andnud kolm üldist tunnust (varasem elukäik, elutingimused ja kuritegude toimepanemise asjaolud). Põhjalik eelnõu seletuskiri ei kõrvalda regulatsiooni puudusi. Üldkogu rõhutab, et tegemist on regulatsiooniga, mis võimaldab prognoosi alusel võtta pikaks ajaks isikult vabaduse ning seetõttu tuleb esitada regulatsiooni määratletusele kõrgendatud nõudmised.

76. Eeltoodust lähtudes leiab üldkogu, et KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused pole piisavalt määratletud ja KarS § 87² lg 2 on vastuolus PS § 23 lg-ga 1.

77. Hoolimata sellest, et üldkogu hinnangul on KarS 87² lg 2 vastuolus PS § 23 lg-ga 1, peab üldkogu siiski vajalikuks hinnata ka seda, kas sellise meetme kehtestamine on kooskõlas PS §-ga 20.

 

IV. Isikuvabaduse piiramise alused

78. PS § 20 lg-s 2 on toodud ammendav loetelu juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud. Suuresti samasisuline loetelu vabaduse võtmise alustest on sätestatud konventsiooni artikli 5 lg 1 punktides a-f. Riik peab tagama põhiõiguste kaitse vähemalt konventsiooni tasemel. Põhiseadus ja selle kohaldamise praktika võib aga tagada põhiõigustele ja -vabadustele tugevama kaitse kui konventsioon.

79. Sätestades vabaduse võtmise alused, seavad PS § 20 lg 2 ja konventsiooni artikli 5 lg 1 punktid a-f ühtlasi piirid isikuvabaduse võtmisele. EIK on korduvalt sedastanud, et üksnes vabaduse võtmise aluste kitsas tõlgendamine on kooskõlas konventsiooni artikli 5 eesmärgi ja mõttega kaitsta igaüht meelevaldse vabadusevõtmise eest (nt EIK suurkoja 29. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas Medvedyev jt vs. Prantsusmaa, punkt 78 ja selles viidatud kohtupraktika). Ka PS § 20 lg-t 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. See tähendab, et PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist.

80. Üldkogu arvates tuleb kontrollida, kas KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgne kinnipidamine võiks olla lubatud PS § 20 lg 2 punkti 1 või punkti 3 alusel. Juhul kui PS § 20 lg 2 punktid 1 või 3 ei võimalda kehtestada karistusjärgset kinnipidamist, puudub üldkogu arvates isikuvabaduse piiramiseks põhiseadusega lubatud eesmärk ja vaidlusalune säte on PS §-ga 20 vastuolus.

 

V. Karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 punkt 1

81. PS § 20 lg 2 punkti 1 kohaselt võib isikuvabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks. Kehtiva karistusõiguse kohaselt on arest vabaduskaotuslik karistus väärteo toimepanemise eest. PS § 20 lg 2 p 1 lauseosa „kohtu poolt määratud aresti täitmiseks“ õigustab seega vabaduse võtmist väärteo toimepanemise eest. Karistusjärgset kinnipidamist ei ole võimalik kohaldada väärtegude toimepanemise eest, seetõttu jätab üldkogu selle lauseosa ning väärtegude eest karistamise küsimused vaatluse alt välja. Üldkogu hindab, kas karistusjärgset kinnipidamist õigustab PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“.

82. PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ nõuab kõigepealt, et vabaduse võtmine peab toimuma kohtuotsuse alusel. Üldkogu leiab, et selles osas vastab KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse nõuetele – karistusjärgne kinnipidamine määratakse kohtuotsusega.

83. Teiseks tuleneb PS § 20 lg 2 punktist 1 nõue, et isikult saab vabadust võtta juhul, kui kohus on isiku süüdi mõistnud. Kohus saab isiku süüdi mõista üksnes siis, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et isik on pannud toime konkreetse kuriteo. PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ õigustab isikuvabaduse võtmist, mis otseselt tuleneb isiku süüdimõistmisest konkreetse kuriteo toimepanemise eest.

84. Üldkogu on seisukohal, et PS § 20 lg 2 punkti 1 lauseosa „süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks“ ei anna alust KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele. KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei ole PS § 20 lg 2 punktis 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgset kinnipidamist ei kohaldata kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena. Karistusjärgne kinnipidamine määratakse lisaks isiku karistamisele konkreetse kuriteo eest, lähtudes isiku kuritegelikust kalduvusest. Karistusjärgsel kinnipidamisel on sisuline seos üksnes prognoosiga isiku ohtlikkuse kohta. Isiku kuritegelikust kalduvusest tulenev ohtlikkus on ainus asjaolu, millele kohus peab karistusjärgset kinnipidamist kohaldades sisulise hinnangu andma. Samamoodi saab üksnes isiku ohtlikkuse äralangemine olla aluseks kohtu otsustusele lõpetada karistusjärgne kinnipidamine. Vastupidiselt eeltoodule aga lõpeb vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks karistuse ärakandmisega või lõpetatakse seaduses sätestatud juhtudel varem (karistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine). PS § 20 lg 2 punkt 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa PS § 20 lg 2 punkti 1 nõuete täitmiseks.

 

VI. Karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 punkt 3

85. PS § 20 lg 2 punkti 3 alusel võib vabaduse võtta seadusega sätestatud korras ja juhtudel kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Üldkogu analüüsib, kas karistusjärgset kinnipidamist õigustab PS § 20 lg 2 punkt 3 osas, mis puudutab kuriteo ärahoidmist.

86. PS § 20 lg 2 punkti 3 sätestamisel oli eeskujuks analoogse sisuga säte konventsioonis, artikkel 5 lg 1 punkt c (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Tallinn, 1997, lk 1023). Seetõttu võtab üldkogu PS § 20 lg 2 punkti 3 tõlgendamisel arvesse konventsiooni ja selle kohaldamise kohtupraktikat. Konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c kohaselt võib vabaduse võtta seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et tuua isik pädeva õigusvõimu ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või kui põhjendatult peetakse vajalikuks takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda.

87. Üldkogu möönab, et nii PS § 20 lg 2 punkt 3 kui ka konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c annavad aluse võtta isikuvabadus kuriteo ärahoidmiseks. EIK on leidnud, et konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c annab riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht. Konventsiooni artikli 5 lg 1 punkt c ei õigusta aga kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel. EIK hinnangul oleks vastupidine tõlgendus vastuolus konventsiooni artikli 5 eesmärgiga hoida ära meelevaldne vabadusevõtmine (vt EIK 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas M. vs. Saksamaa, punkt 89 ja selles viidatud kohtupraktika).

88. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et konventsiooni artikli 5 lg 1 punkti c alusel võib vabaduse võtta üksnes eesmärgiga viia isik pädeva õigusasutuse ette (EIK praktika alates 1. juuli 1961. aasta otsusest kohtuasjas Lawless vs. Iirimaa, punkt 14). Artikli 5 lg 1 punkti c tõlgendatakse koos artikli 5 lg-ga 3, mis nõuab, et iga artikli 5 lg 1 punkti c alusel kinnipeetu tuleb viivitamatult toimetada kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ja tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Ka PS § 20 lg 2 punkt 3 seob kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette ning seda sätet tuleb lugeda koos PS §-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused.

89. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et PS § 20 lg 2 punkt 3 õigustab üksnes isiku kinnipidamist või vahistamist kui akuutset reaktsiooni konkreetse kuriteo toimepanemise ohule. PS § 20 lg 2 punkt 3 ei anna alust vabaduse võtmiseks ebamäärastel preventiivsetel ega karistuslikel eesmärkidel. Seega ei õigusta PS § 20 lg 2 punkti 3 lauseosa „kuritegude [...] ärahoidmiseks” isikuvabaduse võtmist KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vormis. Vastupidine tõlgendus oleks PS § 20 lg 2 punkti 3 laiendav tõlgendamine ning vastuolus sätte mõttega.

90. Üldkogu leiab, et KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 punkt 1 või punkt 3 ega ükski muu PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise alustest. Eelnevast lähtudes on üldkogu seisukohal, et KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel puudub põhiseaduslik alus, vaidlusalune säte on PS §-ga 20 vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.

 

VII. Otsuse mõju õiguskorrale

91. Üldkogu rõhutab, et praeguses otsuses märgitu ei mõjuta KarS § 56 kohaldamist. Samuti ei tähenda KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kehtetuks tunnistamine seda, et ohtlikest kalduvuskurjategijatest tulenevale ohule ei oleks võimalik vastata olemasolevat sanktsioonisüsteemi ja muid meetmeid edasi arendades. Üldise turvalisuse suurendamiseks peab riik ette nägema isiku ohtlikkust vähendavaid meetmeid juba isikule mõistetud vangistuse käigus, nagu seda võimaldab vangistusseaduse 2. peatüki „Vangistuse täideviimine” 6. jagu „Sotsiaalhoolekanne vanglas”.

92. Üldkogu märgib, et põhiõiguste piiramisel tuleb lähtuda ultima ratio põhimõttest. Intensiivsemalt põhiõigusi riivavad meetmed on õigustatud üksnes juhul, kui põhiõigusi vähem riivavate vahenditega pole võimalik eesmärki saavutada. Karistusjärgne kinnipidamine võiks küll olla väga tõhus vahend korduvkurjategijatest lähtuva ohu vähendamiseks, kuid piirab samas väga intensiivselt ka isikuvabadust. Üldkogu hinnangul on ühiskonna turvalisust piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka isikuvabadust vähem  riivates.

93. KarS §-s 87¹ on sätestatud karistusjärgne käitumiskontroll, mille tingimusi on võimalik kehtiva seadusega võrreldes täpsustada ja vajadusel ka rangemaks muuta, arvestades konkreetseid kuriteoliike ja kurjategijaid. Seksuaalkurjategijate (eelkõige KarS §-de 141 ja 142 järgi süüdimõistetute) kui karistusjärgse kinnipidamise ühe olulisema sihtrühma puhul on võimalik kaaluda nt piirangute kehtestamist elukoha valikul, registri loomist, mõnel juhul ohualdiste organisatsioonide teavitamist isiku elu- ja töökohast. Kindlalt piiritletud juhtudel pole välistatud kohustuslik ravil või teraapias osalemine (nt psüühika- ja sõltuvushäirete puhul) või elektrooniline valve.

 

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu

 

 

Riigikohtunik Ivo Pilvingu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-10

1. Nõustun üldkogu otsuse resolutiivosaga ning üldkogu enamuse seisukohaga, et karistusjärgse kinnipidamise eeldused on piisavalt määratlemata (otsuse p 76). Minu hinnangul viib sellele järeldusele ennekõike asjaolu, et KarS § 87² lg 2 näeb kinnipidamise ette lubamatult laia kuriteokoosseisude ringi puhul. See on tinginud seaduse rakendajale liiga ulatusliku kaalutlusõiguse andmise. Seadusandja peaks juhtumid, mil karistusjärgset kinnipidamist kohaldatakse, täpsemalt piiritlema. Nõustun ka enamuse seisukohaga, et karistusjärgset kinnipidamist ei õigusta PS § 20 lg 2 p 3 (otsuse p-d 85-90).

2. Erinevalt üldkogu enamusest leian, et karistusjärgset kinnipidamist võib õigustada PS § 20 lg 2 p 1. Enamuse vastupidine seisukoht tugineb kolmele eeldusele (p-d 57-59, 65, 67, 84):

– varasemate kuritegude toimepanemine on karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel vaid formaalne eeldus;

– karistusjärgsel kinnipidamisel puudub sisuline seos varasemate kuritegudega ning;

– KarS § 87² lg 2 võimaldab vabaduse võtta üksnes isiku ohtlikkuse tõttu.

Neid eeldusi ei ole veenvalt põhjendatud.

 

3. Süüdimõistmine on otsuses loetud kinnipidamise vormiliseks eelduseks ainuüksi põhjusel, et süüdimõistmise tuvastamine ei ole hinnanguline küsimus. Hinnanguruumi puudumine ei muuda minu arvates ühtegi asjaolu vormiliseks. Süüdimõistmine teatud tunnustega kuritegude eest on vaidlusaluse sätte kohaldamisel kriitilise tähtsusega materiaalõiguslik eeldus. Selle puudumine välistab karistusjärgse kinnipidamise KarS § 87² lg 2 alusel täielikult, olgu isiku ohtlikkus kuitahes suur.

Süüdimõistmine on sätestatud karistusjärgse kinnipidamise vahetu eeldusena, mitte mõne täiendava asjaolu või tunnuse kaudu. Seega ei võimalda KarS § 87² lg 2 isiku kinnipidamist üksnes ohtlikkuse tõttu ning süüdimõistmise ja karistusjärgse kinnipidamise vahel on otsene ja sisuline seos. Asjaolu, et lisaks süüdimõistmisele hinnatakse karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel ka isiku ohtlikkust, ei kõrvalda nimetatud seost.

Ivo Pilving

 

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-16-10

1. Nõustun üldkogu otsusega, et KarS § 87² lõikes 2 sätestatud karistusjärgse kinnipidamise kui sanktsiooni kohaldamiseeldused määratlemata ja seega vastuolus PS § 23 lõikest 1 tuleneva määratletusnõudega. Siiski ei soostu ma kõigi üldkogu otsuses toodud põhjendustega.

2.1 Ma ei jaga üldkogu enamuse seisukohta, et lisaks nimetatule välistab karistusjärgse kinnipidamise kehtestamise meie karistusõiguses vastava aluse puudumine PS § 20 lõikes 2. Leian, et karistusjärgset kinnipidamist õigustab põhimõtteliselt PS § 20 lg 2 p 1, mis lubab võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmiseks. Üldkogu tõlgendus põhiseaduse selle sätte kohta on põhjendamatult kitsas. Olen arvamusel, et PS § 20 lg 2 p 1 lubab isikuvabaduse võtmist kõigi selliste õigusjärelmite elluviimiseks, mis on kohtu otsusega süüdimõistetule määratud. Põhiseaduse § 23 lõikest 1 ja § 146 lausest 2 tulenevalt saab kohtu otsustus süüdimõistmise ja karistamise kohta põhineda vaid seadusel. Seadusandjale on põhiseadusega jäetud suur otsustusruum sanktsioonisüsteemi ülesehitamise põhimõtete, seal hulgas mõjutusvahendite liikide ja nende sisu määramisel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 25. novembrist 2003 asjas nr 3-4-1-9-03 p 21). Põhiseaduse § 20 lg 2 p 1 ei tee seega seadusandjale ettekirjutusi karistusõiguslike sanktsiooniliikide valiku osas, vaid annab üksnes legitimatsioonialuse sellisteks vabadusevõtmisteks, mis kaasnevad süüdimõistva kohtuotsusega määratud õigusjärelmite elluviimisega. Leian, et kõnealune säte on põhiseaduslikule normile kohase kõrge abstraktsiooniastmega ja viitega süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele on PS § 20 lg 2 p 1 jätnud seadusandjale vabad käed sellise karistusõigusliku sanktsioonisüsteemi kujundamiseks, mida viimane peab otstarbekaks, et reageerida sotsiaalsete põhiväärtuste rikkumistele.

2.2 Väär on üldkogu otsuses märgitu, et KarS § 87² lg 2 ei näe ette karistusjärgse kinnipidamise kohaldamist kitsalt konkreetse teo toimepanemise eest süüdimõistmise tulemusena (otsuse p 83 jj). Karistusseadustiku § 87² lg-st 2 tuleneb ühemõtteliselt, et karistusjärgne kinnipidamine on kuriteo toimepanemisele järgnev õigusjärelm – selle kohaldamise vahetuks aluseks on süüdimõistetu poolt toimepandud viimane kuritegu ja selle rakendamise vajalikkus otsustatakse kohtu poolt samas menetluses teiste karistuse mõistmise raames lahendatavate küsimuste hulgas. Asjaolu, et seadusandja on karistusjärgse kinnipidamise sanktsioonisüsteemis süstemaatiliselt paigutanud mittekaristuslike mõjutusvahendite sekka ei tähenda, et sel puuduks seos isiku süüdimõistmisega kuriteos. Üldkogu enamuse arusaam, et kuriteole järgnevateks õigusjärelmiteks on üksnes seadusandja poolt formaalselt karistustena määratletud mõjutusvahendid, mitte aga muud sanktsioonid, seal hulgas mittekaristuslikud mõjutusvahendid, kujutab endast kohtuvõimu asumist seadusandja rolli, mis ei ole kooskõlas PS § 146 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt on kohus õigusemõistmisel seotud seadusega.

2.3 Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et asunud juba seisukohale, et karistusjärgne kinnipidamine KarS § 87² lg‑s 2 sätestatud kujul on vastuolus PS § 20 lõikega 2, puudus üldkogul üldse vajadus asuda kaaluma selle kooskõla PS § 23 lõikes 1 toodud määratletusnõudega. Kui sanktsiooni määratlemise puudujäägid PS § 23 lõike 1 mõttes võivad olla seadusandja poolt kõrvaldatavad, siis vastava isikuvabaduse võtmise aluse puudumine PS § 20 lõikes 2 välistab taolise õigusjärelmi kehtestamise meie karistusõiguses üldse.

3. Kuigi jagan üldkogu arusaama, et KarS § 87² lg‑s 2 ette nähtud karistusjärgne kinnipidamine ei vasta oma kohaldamisaluste osas PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudele, ei toeta ma kõiki selle seisukoha põhjenduseks esitatud argumente. Nii ei ole ma seda meelt, et  KarS § 87² lg 2 vastuolu määratletusnõudega tuleb näha ka selles, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisala on määratletud pika kuritegude loetelu ja mitmete lisatingimuste kaudu (otsuse p 67-70). Mitte kõige õnnestunum seadusandlik tehnika karistusõigusnormi formuleerimisel ei muuda seda veel määratletusnõudevastaseks. Üldkogu poolt KarS § 87² lg 2 sõnastuse osas esile tõstetud ebaselgused on ületatavad kõnealuse normi tõlgendamise kaudu, ühelgi juhul ei ole välistatud karistusseaduse sättele restriktiivsema tõlgenduse andmine. Kokkuvõttes nähtub üldkogu otsusest, et üldkogu on KarS § 87² lg 2 kohaldamisala ulatuses selle analüüsi põhjal siiski suutnud selgusele jõuda, kuivõrd otsuse p-s 69 jõutakse järeldusele, et see on tegelikkuses kitsalt piiritletud.

4. Kokkuvõttes ühinen siiski täielikult üldkogu enamuse seisukohaga, et karistusjärgne kinnipidamine KarS § 87² lg 2 alusel on vastuolus PS § 23 lõikes 1 sätestatud määratletusnõudega põhjusel, et seadusandja pole suutnud positiveerida selle sanktsiooni sisulisi kohaldamiseelduseid, piirdudes nendena vaid süüdlase „kuritegeliku kalduvuse“ nimetamisega (otsuse p-d 71 jj). Nende üldkogu otsuses toodud argumentide toetuseks võib märkida veel järgmist. KarS §-st 87³ tuleneb, et välistatud ei ole karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine süüdimõistetu suhtes sisuliselt tähtajatult. Seega võib süüdimõistetul kuritegeliku kalduvuse tuvastamine viia temalt vabaduse võtmiseni määramatuks tähtajaks. Sellest aspektist on karistusjärgse kinnipidamine oma võrdlevalt raskuselt karistusseadustiku sanktsioonisüsteemi raskemaid mõjutusvahendeid. Leian, et sedavõrd intensiivse sanktsiooni kehtestamisel tuleb seadusandjal kooskõlas PS § 23 lõikes 1 sätestatuga eriti hoolikalt järgida, et selle alused oleksid võimalikult ühemõtteliselt määratletud. Karistusõigus ei tohi sisaldada ebamääraselt defineeritud kohaldamisalustega sanktsioone, mille puhul pole võimalik aru saada, millal ja kelle suhtes need rakendamisele tulevad. Lisaks nimetatule ei saa kuidagi ignoreerida argumenti, et vähemalt kriminaalmenetluse käsutuses olevaid vahendeid silmas pidades on meie võime süüdlase tulevast käitumist ette ennustada vägagi piiratud. Jagan täielikult kirjanduses avaldatud arvamust, et isegi terve rea süütegude toimepanemise korral ei saa kunagi hoolimata seniste karistuste mittepiisavast mõjust täie kindlusega öelda, et isik pärast karistuse ärakandmist tulevikus süütegusid sooritama hakkab. Seega ei saa ka kuidagi välistada võimalust, et seni viimane tegu olekski jäänud viimaseks, mistõttu on alati võimalik, et karistusjärgse kinnipidamisena toimunud raske riiklik sekkumine ei oleks enam vajalik olnud (W. Frisch. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. Juridica 2008/8, lk 531-538). Kui igasuguse alusetu vabadusevõtmise korral on juba üks kord liiast, siis tähtajatu alusetu vabadusevõtmise korral on see seda veelgi enam.

Priit Pikamäe

 

Riigikohtunike Villu Kõve, Peeter Jerofejevi ja Henn Jõksi ja eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-16-10

1. Me ei nõustu üldkogu enamusega, et KarS § 87² lg 2 on otsuses toodud põhjustel põhiseadusega vastuolus ja tuleb tunnistada kehtetuks.

2. Põhiseaduse § 20 lg 1 tagab igaühele põhiõiguse vabadusele. Sama tuleneb ka EIÕK art 5 lg 1 esimesest lausest. Isikuvabadus on oluline väärtus nii põhiseaduse kui EIÕK järgi ning selle äravõtmine või piiramine saab toimuda üksnes täpselt määratletud juhtudel põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Põhiseaduse tõlgendamisel ei saa tähelepanuta jätta ka EIK praktikat karistusjärgse kinnipidamise suhtes.

3. Karistusjärgne kinnipidamine on KarS § 87² lg 1 järgi mittekaristuslik mõjutusvahend, mille peamine eesmärk on takistada uute kuritegude toimepanemist teise isiku füüsilist, psüühilist või seksuaalset puutumatust raskelt ohustanud või kahjustanud kuriteos süüdi mõistetu poolt, kelle puhul on alust arvata, et ta võib vabaduses viibides panna toime uusi samalaadseid kuritegusid. Selliselt on karistusjärgsel kinnipidamisel selgelt isiku ohtlikkusest tulenev preventiivne eesmärk teiste isikute kaitseks.

Mööname, et ei põhiseadus ega EIÕK ei näe ette sõnaselget võimalust raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isikuid ainuüksi preventiivsetel kaalutustel kinni pidada. Samas ei ole isikuvabadus ainus põhiõigus ning arvame, et teatud juhtudel ei kaalu teistele isikutele ohtliku isiku vabadusõigus üles teiste isikute põhiõigusi elule, tervisele, inimväärikusele jms, mille tagamine on PS §-de 13 ja 14 järgi riigi ülesanne. Riik peab vajalike ja proportsionaalsete meetmete rakendamisega tagama, et teistele ühiskonna liikmetele potentsiaalsed ohtlikud isikud ei saaks neist lähtuvat ohtu realiseerida. Seega tasakaalustavad isikute põhiõigused üksteist. Märgime ka, et ainuüksi isiku ohtlikkusest realiseeruva riski vältimise eesmärgil vabaduse võtmine on nii PS § 20 lg 2 p 5 kui EIÕK art 5 lg 1 lit e järgi lubatav nakkushaigete, vaimuhaigete, alkohoolikute ja narkomaanide puhul, EIÕK art 5 lg 1 lit e järgi ka hulkurite puhul. Nende ohtlikkus võib olla aga kordades madalam korduvalt isikuvastaseid kuritegusid toime pannud isiku omast.

4. Me ei nõustu otsuses väljendatud kategoorilise seisukohaga, et põhiseadus välistab Eestis üleüldse karistusjärgse kinnipidamise instituudi.

Otsuses on leitud, et PS § 20 lg 2 p 1 välistab ohtlikkuse alusel isiku kohtuotsuse alusel kinnipidamise, kuna see ei ole piisavalt seotud konkreetse kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmisega (vt otsuse p 84). Kuigi analoogne säte EIÕK-s, nimelt art 5 lg 1 lit a on sõnastatud veidi teisiti, ei kanna see meie arvates erinevat mõtet põhiseaduse sättega võrreldes. Just selle EIÕK sätte alusel on EIK tunnustanud selgelt karistusjärgse kinnipidamise legitiimsust (vt viimati üheselt Schmitz vs. Saksamaa, kohtuotsus 09.06.2011.a., avaldus nr 30493/04 ja Mork vs. Saksamaa, kohtuotsus 09.06.2011.a., avaldused nr 31047/04 ja 43386/08). Üldkogu otsuses puudub käsitlus, mis osas on PS ja EIÕK sätted erinevad. Meie arvates on üldkogu piirdunud üksnes PS § 20 lg 2 p 1 tõlgendamisega kehtiva karistusõiguse valguses ega ole soovinudki süüvida karistusjärgse kinnipidamise olemusse ja kaaluda selle lubatavust õigustavaid põhiseaduslikke väärtusi.

Väärib tähelepanu, et põhjendades PS § 20 lg 2 p 3 sobimatust karistusjärgse kinnipidamise alusena, on üldkogu lähtunud vaid  EIK tõlgendusest EIÕK art 5 lg 1 p-le c (vt otsuse p-d 86-89). Samas põhjendades PS § 20 lg 2 p 1 sobimatust kinnipidamise alusena, on üldkogu vaikinud EIK praktikast EIÕK art 5 lg 1 p a kohaldamisel. Seega on EIK praktikat EIÕK kohaldamisel kasutatud valikuliselt, üksnes osas, mis üldkogu enamuse seisukohaga sobib.

5. Meie arvates võinuks üldkogu arvestada EIK seisukohti karistusjärgse kinnipidamise kohta ja kujundada oma seisukoha sellest lähtuvalt (EIK praktika ja karistusjärgse kinnipidamise rakendamise kohta teistes riikides vt ka Sten Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu? Juridica 4/2010, lk 296-303). EIK arvates on määravaks see, et karistusjärgse kinnipidamise otsustab isiku süüküsimust lahendav kohus sama kohtuotsusega ning selle eesmärgid kattuvad vabaduskaotusliku karistuse eesmärkidega – s.o välistada uute vägivaldsete kuritegude toimepanemine.

Ka Eesti karistusjärgse kinnipidamise normistiku põhiliseks aluseks olnud Saksa karistusõiguse vastavad sätted kehtetuks tunnistanud Saksa Konstitutsioonikohtu 4. mai 2011. a otsuses ei ole peetud seda instituuti lubamatuks. Küll on aga EIK seisukohtade valguses nõutud, et karistusjärgne kinnipidamine peab preventiivse vahendina oluliselt erinema vabaduse võtmisest karistusena, st karistusjärgse kinnipidamise korraldus tuleb tagada selliselt, et isikule kaasneks sellega lisaks vabaduse võtmisele vaid minimaalseid kitsendusi. Karistusjärgselt kinnipeetavad tuleb selle järgi mh eraldada vabadusekaotuse kandjatest, nende suhtes tuleb rakendada kvaliteetseid sotsialiseerivaid ja terapeutilisi abinõusid, tagamaks isikutele vabaduse saamise perspektiiv ning kinnipidamise kestust tuleb kohtul kontrollida vähemalt kord aastas.

6. Kuigi otsuse VII osas on üldkogu üritanud oma otsuse mõjusid „pehmendada“, tekitab seal väljendatu siiski rohkem küsimusi kui annab vastuseid.

7. Nii jääb arusaamatuks, mida peetakse silmas otsuse p-s 91 märgituga, et „praeguses otsuses märgitu ei mõjuta KarS § 56 kohaldamist“.

KarS § 56 lg 1 esimese lause järgi on karistamise alus isiku süü, st vähemalt primaarselt põhineb karistuse mõistmine karistusseadustiku järgi süül. Samas arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt KarS § 56 lg 1 teise lause järgi mh võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, seega ka ohtlikkust. Õiguskirjanduses on välja toodud, et süüteo toimepanemisel võidakse isiku suhtes kohaldada järelmeid, mille puhul lähtutakse nii isiku süüst kui tema ohtlikkusest, st võimalusest, et isik paneb samalaadseid tegusid toime ka edaspidi (vt nt prof Jaan Sootak. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas; Juridica 8/2006, lk 519-529). Põhiseadus ei kirjuta ette, mida võib karistuse mõistmisel arvestada. Kui üldkogu pidas silmas, et isiku ohtlikkust saab ja tuleb arvestada juba karistuse mõistmisel, võinuks seda ka selgelt öelda ja põhjendada, mille poolest erineb süüdlase ohtlikkuse hindamine KarS § 56 lg 1 järgi ohtlikkuse hindamisest karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni järgi.

Samas on selline lähenemine isikule ilmselgelt ebasoodsam kui karistusjärgse kinnipidamise puhul. Ohtlikkuse arvestamiseks tuleks sanktsioonimäärasid konkreetsete kuritegude eest tõsta, avardada karistuste liitmist või kehtestada lausa määratlemata sanktsioonid. Sellises süsteemis on kohtu „mänguruum“ ja karistuse määratlematus ilmselgelt suurem kui seadusega kindlaksmääratud juhtudel karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel. Lisaks ei koheldaks sellist isikut erinevalt n-ö ainuüksi süü põhjal kinnimõistetuist (st neid peetaks vangistuses samadel tingimustel) ega kontrollitaks perioodiliselt nende ohtlikkuse äralangemist. Lisaks tähendaks KarS § 56 alusel ohtlikkuse arvestamine karistuse mõistmisel tegelikult kohtu „varjatud“ õigust isiku ohtlikkust prognoosida ja karistuse mõistmisel seda arvestada, st praktiliselt jõuda preventsiooni mõttes samale tulemusele kui üldkogu poolt põhiseadusevastaseks peetud karistusjärgse kinnipidamise puhul. Nagu eespool öeldud, on tagajärjed isikule sellest aga ebasoodsamad.

8. Otsuses jääb vastamata küsimus, mida riik võib „sanktsioonisüsteemi ja muude meetmete edasiarendamise“ raames ohtlikest kalduvuskurjategijatest tuleneva ohu vähendamiseks teha, millele on samuti viidatud otsuse p-s 91. Loosunglikuks jääb üldkogu seisukoht otsuse p-s 92, et ühiskonna turvalisust on piisavalt tõhusalt võimalik suurendada ka isikuvabadust vähem  riivates. Otsuse p-s 93 toodud abinõud ei taga ühiskonna turvalisust samal määral kui karistusjärgne kinnipidamine. Samas tekib ka küsimus, millisele põhiseaduse sättele tuginedes võiks tunnistada otsuses nimetatud abinõude rakendamist, mis samuti vabadust piiravad ehk millise sättega õigustab üldkogu mh KarS § 87¹ ja muude mittekaristuslike mõjutusvahendite rakendamist pärast karistuse kandmist.

9. Arusaamatuks jääb, miks analüüsis üldkogu üldse karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduspärasust PS § 23 lg 1 valguses määratletusnõude täitmise aspektist, kui leiti, et kogu see instituut on põhiseadusevastane.

10. Nõustume, et karistusjärgset kinnipidamist võib oma intensiivsuselt vaadelda PS § 23 mõttes karistusena, millele peavad laienema ka selle sätte järgsed garantiid. Nõustume ka sellega, et karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise eeldused ja tagajärg peavad olema piisavalt selgelt määratletud (vt otsuse p 66). Me ei nõustu aga, et karistusjärgne kinnipidamine oleks seaduses piisavalt määratlemata ja seetõttu vastuolus PS § 23 lg-ga 1.

Oma seisukohta on üldkogu motiveerinud esmajoones sellega, et sätte kohaldamisala piiritlemine pika kuriteokoosseisude loetelu ja mitme loetelu kitsendava tunnuse abil muudab kohaldamisala väljaselgitamise keeruliseks (vt otsuse p 69), KarS § 87² lg 2 p-des 1 ja 2 ei ole selge, millistele süüdimõistmistele ja karistuste mõistmisele need kohalduvad (vt otsuse p 70) ning et KarS § 87² lg 2 ei määratle kuritegelikku kalduvust ega reguleeri selle tuvastamist piisavalt (vt otsuse p 75).

11. Otsuses välja toodud ebaselgused ei ole meie arvates sellised, mis õigustaks näha karistusjärgset kinnipidamist põhiseadusevastaselt määratlematuna. Kuigi KarS § 87² lg 2 on tõepoolest mõnevõrra komplitseeritult sõnastatud, on võimalik sellest aru saada, milliste tegude eest on karistusjärgne kinnipidamine kohaldatav ning üldkogu viidatud ebaselgused karistusjärgse kinnipidamise formaalsete eelduste mõistmisel on täpsemalt sisustatavad kohtupraktikas. Sama puudutab ka „kuritegeliku kalduvuse“ mõiste sisustamist, mis on samuti kohtupraktikas teostatav. Ohtlikkust prognoositakse ka karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 teise lause kohaldamisel, samuti nt isiku vabastamisel vangistusest ennetähtaegselt KarS § 76 või 77 alusel, aga ka isiku kinnisesse astutusse paigutamisel tsiviilkohtumenetluses.

Meie arvates on isikul võimalik aru saada ja ette näha, et tema tegudega võib kaasneda karistusjärgse kinnipidamise kohaldamine. Arvestades konkreetse normikontrolli piire, oleks üldkogu pealegi pidanud KarS § 87² lg 2 hindama V. Koemetsa ja tema toime pandud tegude aspektist. Meie arvates ei ole kahtlust, et maakohtu otsuses toodud tegude eest karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise võimalus oleks olnud kohtualusele arusaadav.

12. Me ei välista, et KarS § 87² lg 2 võinuks osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks muudel põhjustel. Selleks tulnuks aga kontrollida sätte kohaldamist tegude suhtes, mis olid toime pannud enne sätte jõustumist ning läbi viia esmajoones sätte proportsionaalsuse kontroll, mh hinnates kohtu vähest diskretsioonivabadust karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel.

13. Kokkuvõttes arvame, et üldkogu ei soovinud tegeleda karistusjärgse kinnipidamise instituudiga sisuliselt ja hinnata selle sisulist vajalikkust ja lubatavust, vaid n-ö blokeeris selle põhjendamatult kohese põhiseadusevastasusega PS § 20 alusel. Sisuliselt väljendas üldkogu, et kuna tema arvates ei sobi see instituut kehtiva karistusõigusega (ohtlikkus on üldkogu arvates ilmselt karistuse mõistmise küsimus), tähendab see samaaegselt ka põhiseadusevastasust.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks