Teksti suurus:

Riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Avaldamismärge:RT II 2008, 23, 67

Riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon

* Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. a 26. septembri otsuse alusel (RT 1991, 35, 428).

21. märts 1986

Konventsiooniosalised,

arvestades lepingute suurt tähtsust rahvusvaheliste suhete ajaloos;

tõdedes lepingute konsensuslikku iseloomu ja nende üha kasvavat tähtsust rahvusvahelise õiguse allikana;

nentides, et vaba kokkuleppe, hea usu ja pacta sunt servanda põhimõte on üldtunnustatud;

kinnitades kodifitseerimisprotsessi edendamise ja rahvusvahelise õiguse järjekindla arendamise tähtsust ülemaailmsel tasandil;

uskudes, et kodifitseerimine ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvaheliste organisatsioonide omavahelisi lepinguid käsitlevate eeskirjade järjekindel arendamine soodustab õiguskorda rahvusvahelistes suhetes ja teenib Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärke;

pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, nagu rahvaste võrdõiguslikkus ja enesemääramine, kõigi riikide suveräänne võrdsus ja sõltumatus, riikide siseasjadesse mittesekkumine, jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld ning inimõiguste ja põhivabaduste üleüldine austamine ja järgimine;

pidades meeles 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni;

tunnistades riikidevaheliste lepingute õiguse ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse seost;

arvestades riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel ning rahvusvaheliste organisatsioonide endi vahel sõlmitud lepingute tähtsust rahvusvaheliste suhete arendamise ning erineva riigi- ja ühiskonnakorraga rahvaste rahumeelse koostöö edendamise vahendina;

pidades silmas selliste lepingute eripära, mille osaliseks on rahvusvahelised organisatsioonid riikidest eraldiseisvate rahvusvahelise õiguse subjektidena;

nentides, et rahvusvahelistel organisatsioonidel on võime sõlmida lepinguid, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks;

tõdedes, et rahvusvaheliste organisatsioonide praktika lepingute sõlmimisel riikidega või teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega peaks olema kooskõlas nende asutamisdokumentidega;

kinnitades, et ühtegi käesoleva konventsiooni sätet ei tohiks tõlgendada nii, nagu see mõjutaks rahvusvahelise organisatsiooni ja tema liikmete suhteid, mida reguleeritakse organisatsiooni eeskirjadega;

kinnitades samuti, et lepinguid puudutavaid vaidlusi nagu ka muid rahvusvahelisi vaidlusi tuleb lahendada kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjaga rahumeelselt ning kooskõlas õigluse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetega;

kinnitades samuti, et konventsiooniga reguleerimata küsimustes kohaldatakse endiselt rahvusvahelise tavaõiguse norme,

on kokku leppinud järgmises.

I osa
SISSEJUHATUS

Artikkel 1. Konventsiooni kohaldamisala

Konventsiooni kohaldatakse järgmise suhtes:
a) ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahelised lepingud või
b) rahvusvaheliste organisatsioonide vahelised lepingud.

Artikkel 2. Mõisted

1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) leping – rahvusvahelise õigusega reguleeritav rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud kirjalikult:
i) ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel või
ii) rahvusvaheliste organisatsioonide vahel,
olenemata sellest, kas selline kokkulepe sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata selle konkreetsest nimetusest;
b) ratifitseerimine – rahvusvaheline akt, millega riik väljendab rahvusvahelisel tasandil oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta;
b1) ametlik kinnitamine – rahvusvaheline akt, millele riigi puhul vastab ratifitseerimine ja millega rahvusvaheline organisatsioon väljendab rahvusvahelisel tasandil oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta;
b2) heakskiitmine ja ühinemine – asjaomased rahvusvahelised aktid, millega riik või rahvusvaheline organisatsioon väljendab rahvusvahelisel tasandil oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta;
c) volikiri – riigi pädeva asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni pädeva organi välja antud dokument, millega määratakse isik või isikud esindama riiki või organisatsiooni lepingu üle peetavatel läbirääkimistel, lepingu teksti vastuvõtmisel või selle autentsuse kinnitamisel, riigi või organisatsiooni nõusoleku väljendamisel lepingu siduvuse kohta või lepingut puudutava muu toimingu tegemisel;
d) reservatsioon – mis tahes sõnastuses või mis tahes nimetusega ühepoolne avaldus, mille riik või rahvusvaheline organisatsioon on teinud lepingule allakirjutamisel, selle ratifitseerimisel, ametlikul kinnitamisel, heakskiitmisel või sellega ühinemisel ja millega ta soovib välistada või muuta lepingu teatavate sätete õigusmõju nende kohaldamisel enda suhtes;
e) läbirääkimistel osalenud riik ja läbirääkimistel osalenud organisatsioon –
i) riik või
ii) rahvusvaheline organisatsioon,
kes osales lepingu teksti koostamisel ja vastuvõtmisel;
f) lepinguosaline riik ja lepinguosaline organisatsioon
i) riik või
ii) rahvusvaheline organisatsioon,
kes on nõustunud lepingu siduvusega, olenemata sellest, kas leping on jõustunud või mitte;
g) lepinguosaline – riik või rahvusvaheline organisatsioon, kes on nõustunud lepingu siduvusega ja kelle suhtes leping on jõus;
h) kolmas riik ja kolmas organisatsioon
i) riik või
ii) rahvusvaheline organisatsioon,
kes ei ole lepinguosaline;
i) rahvusvaheline organisatsioon – valitsustevaheline organisatsioon;
j) organisatsiooni eeskirjad – eelkõige organisatsiooni asutamisdokumendid, nende alusel vastu võetud otsused ja resolutsioonid ning väljakujunenud praktika.

2. Konventsioonis kasutatavate mõistete määratlemine lõikes 1 ei piira nende mõistete kasutamist ega neile tähenduse andmist riigisiseses õiguses või rahvusvahelise organisatsiooni eeskirjades.

Artikkel 3. Konventsiooni kohaldamisalast välja jäävad rahvusvahelised kokkulepped

Asjaolu, et konventsiooni ei kohaldata:
i) selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille osalised on üks või mitu riiki, üks või mitu rahvusvahelist organisatsiooni ja üks või mitu rahvusvahelise õiguse subjekti, kes ei ole riigid ega rahvusvahelised organisatsioonid;
ii) selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mille osalised on üks või mitu rahvusvahelist organisatsiooni ja üks või mitu rahvusvahelise õiguse subjekti, kes ei ole riigid ega rahvusvahelised organisatsioonid;
iii) ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mis ei ole sõlmitud kirjalikult, või
iv) selliste rahvusvaheliste kokkulepete suhtes, mis on sõlmitud rahvusvahelise õiguse nende subjektide vahel, kes ei ole riigid ega rahvusvahelised organisatsioonid,

ei mõjuta:
a) selliste kokkulepete õigusjõudu;
b) konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad nende kokkulepete kohta rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata;
c) konventsiooni kohaldamist riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahelistes või organisatsioonide omavahelistes suhetes selliste rahvusvaheliste kokkulepete alusel, mille osalised on ka rahvusvahelise õiguse muud subjektid.

Artikkel 4. Konventsiooni tagasiulatuva jõu puudumine

Ilma et see piiraks konventsiooni selliste normide kohaldamist, mis kehtivad ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide omavaheliste lepingute kohta rahvusvahelise õiguse järgi konventsioonist olenemata, kohaldatakse konventsiooni üksnes nende lepingute suhtes, mille riigid ja organisatsioonid on sõlminud pärast selle jõustumist enda suhtes.

Artikkel 5. Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamislepingud ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud lepingud

Konventsiooni kohaldatakse ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahelise mis tahes lepingu suhtes, mis on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisdokument, ja rahvusvahelise organisatsiooni raames vastuvõetud mis tahes lepingu suhtes, ilma et see piiraks selle organisatsiooni asjaomaseid eeskirju.

II osa
LEPINGUTE SÕLMIMINE JA JÕUSTUMINE

1. jagu
Lepingute sõlmimine

Artikkel 6. Rahvusvaheliste organisatsioonide võime sõlmida lepinguid

Rahvusvahelise organisatsiooni võimet sõlmida lepinguid reguleerivad selle organisatsiooni eeskirjad.

Artikkel 7. Volikiri

1. Isik loetakse riigi esindajaks lepingu teksti vastuvõtmisel, selle autentsuse kinnitamisel või riigi nõusoleku väljendamisel lepingu siduvuse kohta, kui:
a) ta esitab asjakohase volikirja või
b) asjaomaste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide praktikast või muudest asjaoludest ilmneb, et nad kavatsesid käsitada sellist isikut neil eesmärkidel riigi esindajana ja mitte nõuda volikirja esitamist.

2. Ametikoha järgi ja volikirja esitamise vajaduseta loetakse riigi esindajaks järgmised isikud:
a) riigipea, valitsusjuht ja välisminister – kõigi toimingute tegemiseks, mis on seotud lepingu sõlmimisega ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel;
b) riigi akrediteeritud esindaja rahvusvahelisel konverentsil – riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahelise lepingu teksti vastuvõtmisel;
c) riigi akrediteeritud esindaja rahvusvahelises organisatsioonis või selle organis – lepingu teksti vastuvõtmisel sellises organisatsioonis või selle organis;
d) alalise esinduse juht rahvusvahelises organisatsioonis – lähetajariigi ja asjaomase organisatsiooni vahelise lepingu teksti vastuvõtmisel.

3. Isik loetakse rahvusvahelise organisatsiooni esindajaks lepingu teksti vastuvõtmisel, selle autentsuse kinnitamisel või organisatsiooni nõusoleku väljendamisel lepingu siduvuse kohta, kui:
a) ta esitab asjakohase volikirja või
b) asjaomaste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide praktikast või muudest asjaoludest ilmneb, et nad kavatsesid käsitada sellist isikut organisatsiooni eeskirjade kohaselt neil eesmärkidel organisatsiooni esindajana ja mitte nõuda volikirja esitamist.

Artikkel 8. Volituseta tehtud toimingu kinnitamine

Lepingu sõlmimist puudutaval toimingul, mille on teinud isik, keda ei saa artikli 7 alusel lugeda volitatuks sel eesmärgil riiki või rahvusvahelist organisatsiooni esindama, ei ole õigusmõju, kui riik või organisatsioon ei ole seda hiljem kinnitanud.

Artikkel 9. Teksti vastuvõtmine

1. Lepingu tekst võetakse vastu kõikide selle koostamisel osalenud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide või kõikide selle koostamisel osalenud rahvusvaheliste organisatsioonide nõusolekul, välja arvatud lõikes 2 ettenähtud juhud.

2. Rahvusvahelisel konverentsil võetakse lepingu tekst vastu osalejate kokkulepitud menetluse kohaselt. Kui aga kokkuleppele ei jõuta, võetakse tekst vastu kohalviibivate ja hääletavate osalejate kahekolmandikulise häälteenamusega, välja arvatud juhul, kui samasuguse häälteenamusega otsustatakse teisti.

Artikkel 10. Teksti autentsuse kinnitamine

1. Ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepingu tekst muutub autentseks ja lõplikuks, kui:
a) järgitakse tekstis ette nähtud või teksti koostamises osalenud riikide ja organisatsioonide vahel kokkulepitud menetlust või
b) sellise menetluse puudumise korral nende riikide ja organisatsioonide esindajad kirjutavad alla, kirjutavad alla ad referendum või parafeerivad lepingu teksti või konverentsi lõppakti, mis seda teksti sisaldab.

2. Rahvusvaheliste organisatsioonide vahelise lepingu tekst muutub autentseks ja lõplikuks, kui:
a) järgitakse tekstis ette nähtud või teksti koostamises osalenud organisatsioonide vahel kokkulepitud menetlust või
b) sellise menetluse puudumise korral nende organisatsioonide esindajad kirjutavad alla, kirjutavad alla ad referendum või parafeerivad lepingu teksti või konverentsi lõppakti, mis seda teksti sisaldab.

Artikkel 11. Viisid väljendada nõusolekut lepingu siduvuse kohta

1. Riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta võib väljendada lepingule allakirjutamisega, lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega, lepingu ratifitseerimisega, heakskiitmisega, sellega ühinemisega või muul kokkulepitud viisil.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta võib väljendada lepingule allakirjutamisega, lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega, lepingu ametliku kinnitamisega, heakskiitmisega, sellega ühinemisega või muul kokkulepitud viisil.

Artikkel 12. Allakirjutamisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta

1. Lepingule allakirjutamisega riigi või organisatsiooni esindaja poolt väljendatakse riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta, kui:
a) lepingus on ette nähtud, et allakirjutamisel on niisugune jõud;
b) muul viisil tehakse kindlaks, et läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on allakirjutamise niisuguses jõus kokku leppinud, või
c) riigi või organisatsiooni kavatsus anda allakirjutamisele selline jõud tuleneb selle esindaja volikirjast või seda väljendati läbirääkimiste ajal.

2. Lõike 1 kohaldamisel tähendab:
a) teksti parafeerimine lepingule allakirjutamist sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on nii kokku leppinud;
b) riigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja poolt lepingule ad referendum allakirjutamine lõplikku lepingu allakirjutamist, kui asjaomane riik või organisatsioon seda kinnitab.

Artikkel 13. Lepingut moodustavate dokumentide vahetamisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta

Lepingut moodustavate dokumentide vahetamine riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vahel väljendab nende nõusolekut sellise lepingu siduvuse kohta, kui:
a) dokumentides on ette nähtud, et nende vahetamisel on selline jõud, või
b) muul viisil on kindlaks tehtud, et riigid ja organisatsioonid või organisatsioonid on dokumentide vahetamise sellises jõus kokku leppinud.

Artikkel 14. Ratifitseerimise, ametliku kinnitamise või heakskiitmisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta

1. Riigi nõusolekut lepingu siduvuse kohta väljendatakse ratifitseerimisega, kui:
a) lepingus on ette nähtud, et nõusolekut väljendatakse ratifitseerimisega;
b) muul viisil on kindlaks tehtud, et läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid on ratifitseerimise nõudes kokku leppinud;
c) riigi esindaja on lepingule alla kirjutanud ratifitseerimistingimusega või
d) riigi kavatsus kirjutada lepingule alla ratifitseerimistingimusega tuleneb tema esindaja volikirjast või seda väljendati läbirääkimiste ajal.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta väljendatakse ametliku kinnitamisega, kui:
a) lepingus on ette nähtud, et nõusolekut väljendatakse ametliku kinnitamisega;
b) muul viisil on kindlaks tehtud, et läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on ametliku kinnitamise nõudes kokku leppinud;
c) organisatsiooni esindaja on lepingule alla kirjutanud ametliku kinnitamise tingimusega või
d) organisatsiooni kavatsus kirjutada lepingule alla ametliku kinnitamise tingimusega tuleneb tema esindaja volikirjast või seda väljendati läbirääkimiste ajal.

3. Heakskiitmisega väljendatakse riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta samasugustel tingimustel, mida kohaldatakse ratifitseerimise või ametliku kinnitamise suhtes.

Artikkel 15. Ühinemisega väljendatud nõusolek lepingu siduvuse kohta 

Ühinemisega väljendatakse riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta, kui:
a) lepingus on ette nähtud, et riik või organisatsioon võib nõusolekut väljendada ühinemisega;
b) muul viisil on kindlaks tehtud, et läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on kokku leppinud, et riik või organisatsioon võib nõusolekut väljendada ühinemisega, või
c) kõik lepinguosalised on hiljem kokku leppinud, et riik või organisatsioon võib nõusolekut väljendada ühinemisega.

Artikkel 16. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjade või ametliku kinnitamise kirjade vahetamine või hoiuleandmine

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, väljendatakse ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjaga või ametliku kinnitamise kirjaga riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepingu siduvuse kohta:
a) nende vahetamisest lepinguosaliste riikide ja organisatsioonide vahel;
b) hoiulevõtjale hoiuleandmisest või
c) nendest lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele või hoiulevõtjale teatamisest, kui nii on kokku lepitud.

2. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, väljendatakse ametliku kinnitamise kirja või heakskiitmis- või ühinemiskirjaga rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut rahvusvaheliste organisatsioonide vahelise lepingu siduvuse kohta:
a) nende vahetamisest lepinguosaliste organisatsioonide vahel;
b) hoiulevõtjale hoiuleandmisest või
c) nendest lepinguosalistele organisatsioonidele või hoiulevõtjale teatamisest, kui nii on kokku lepitud.

Artikkel 17. Nõusolek lepingu osa siduvuse kohta ja sätete valik

1. Ilma et see piiraks artiklite 19–23 kohaldamist, kehtib riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolek lepingu osa siduvuse kohta üksnes siis, kui see on lubatud lepinguga või kui lepinguosalised riigid ja organisatsioonid või lepinguosalised organisatsioonid on selles kokku leppinud.

2. Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolek sellise lepingu siduvuse kohta, mis lubab sätete valimist, kehtib üksnes siis, kui on selgelt osutatud, millise sätte kohta nõusolek käib.

Artikkel 18. Kohustus hoiduda lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest kuni lepingu jõustumiseni

Riik või rahvusvaheline organisatsioon on kohustatud hoiduma lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest, kui:
a) ta on lepingule alla kirjutanud või vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimis-, ametliku kinnitamise või heakskiitmistingimusega – selle ajani, mil ta väljendab selgelt oma kavatsust mitte saada selle lepingu osaliseks, või
b) ta on väljendanud nõusolekut lepingu siduvuse kohta – lepingu jõustumiseni ja seejuures tingimusel, et jõustumine ei veni ülemäära pikale.

2. jagu
RESERVATSIOONID

Artikkel 19. Reservatsioonide tegemine

Riik või rahvusvaheline organisatsioon võib lepingule alla kirjutades, seda ratifitseerides, ametlikult kinnitades, heaks kiites või sellega ühinedes teha reservatsiooni, välja arvatud juhul, kui:
a) reservatsioon on lepinguga keelatud;
b) lepingus on ette nähtud, et võib teha ainult teatavaid reservatsioone, mille hulka käsitletav reservatsioon ei kuulu, või
c) punktides a ja b nimetamata juhtudel on reservatsioon vastuolus lepingu mõtte ja eesmärgiga.

Artikkel 20. Reservatsioonide heakskiitmine ja nende kohta esitatud vastuväited

1. Lepinguga sõnaselgelt lubatud reservatsiooni ei pea lepinguosalised riigid ja organisatsioonid või lepinguosalised organisatsioonid heaks kiitma, välja arvatud juhul, kui see on lepinguga ette nähtud.

2. Kui läbirääkimistel osalenud riikide ja organisatsioonide või läbirääkimistel osalenud organisatsioonide piiratud arvust ning lepingu mõttest ja eesmärgist ilmneb, et lepingu oluline tingimus osaliste nõusolekuks lepingu siduvusega on, et kõik lepinguosalised kohaldaksid kogu lepingut, peavad kõik lepinguosalised reservatsiooni heaks kiitma.

3. Juhul kui leping on rahvusvahelise organisatsiooni asutamisdokument ja kui selles ei ole ette nähtud teisiti, peab organisatsiooni pädev organ reservatsiooni heaks kiitma.

4. Juhtudel, mis ei kuulu eelmiste lõigete alla, ja kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti:
a) tähendab reservatsiooni heakskiitmine lepinguosalise riigi või organisatsiooni poolt, et reservatsiooni teinud riik või rahvusvaheline organisatsioon on reservatsiooni heakskiitnud riigi või organisatsiooni suhtes selle lepingu osaline, kui leping on jõus või kui see jõustub selle riigi või organisatsiooni suhtes;
b) ei takista reservatsiooni kohta esitatud vastuväide lepingu jõustumist vastuväite esitanud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni ja reservatsiooni teinud riigi või organisatsiooni vahel, kui vastuväite esitanud riik või organisatsioon ei teata selgelt vastupidisest kavatsusest;
c) akt, mis väljendab riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta ja mis sisaldab reservatsiooni, kehtib niipea, kui vähemalt üks lepinguosaline riik või lepinguosaline organisatsioon kiidab reservatsiooni heaks.

5. Lõigete 2 ja 4 kohaldamisel ning kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, loetakse, et riik või rahvusvaheline organisatsioon on reservatsiooni heaks kiitnud, kui ta ei esita vastuväidet kaheteistkümnekuulise ajavahemiku jooksul pärast talle sellisest reservatsioonist teatamist, või kuni selle kuupäevani, mil ta väljendas oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta, olenevalt sellest, kumb nendest kuupäevadest on hilisem.

Artikkel 21. Reservatsioonide ja nende kohta esitatud vastuväidete õigusmõju

1. Arvestades artikleid 19, 20 ja 23, muudab teise lepinguosalise suhtes tehtud reservatsioon:
a) reservatsiooni teinud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni suhetes teise lepinguosalisega reservatsiooni ulatuses lepingu neid sätteid, mille kohta käib reservatsioon, ja
b) neid sätteid samas ulatuses teise lepinguosalise suhetes reservatsiooni teinud riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga.

2. Reservatsioon ei muuda lepingu sätteid teiste lepinguosaliste omavahelistes suhetes.

3. Kui reservatsiooni kohta vastuväite esitanud riik või rahvusvaheline organisatsioon ei olnud vastu lepingu jõustumisele enda ja reservatsiooni teinud riigi või organisatsiooni vahel, ei kohaldata sätteid, mille kohta käib reservatsioon, reservatsiooni teinud riigi või organisatsiooni ja vastuväite esitanud riigi või organisatsiooni vahel sellise reservatsiooni ulatuses.

Artikkel 22. Reservatsioonide ja nende kohta esitatud vastuväidete tagasivõtmine

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, võib reservatsiooni millal tahes tagasi võtta ja selleks ei ole vaja reservatsiooni heakskiitnud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut.

2. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, võib reservatsiooni kohta esitatud vastuväite millal tahes tagasi võtta.

3. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või ka muul viisil ei ole kokku lepitud teisiti, jõustub:
a) reservatsiooni tagasivõtmine lepinguosalise riigi või organisatsiooni suhtes siis, kui riik või organisatsioon on sellekohase teate kätte saanud;
b) reservatsiooni kohta esitatud vastuväite tagasivõtmine siis, kui reservatsiooni teinud riik või rahvusvaheline organisatsioon on sellekohase teate kätte saanud.

Artikkel 23. Reservatsioone puudutav menetlus

1. Reservatsioon, reservatsiooni sõnaselge heakskiitmine ja vastuväide reservatsiooni kohta peavad olema tehtud kirjalikult ning neist tuleb teatada lepinguosalistele riikidele, lepinguosalistele organisatsioonidele ning teistele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, kellel on õigus saada lepingu osaliseks.

2. Kui reservatsioon on tehtud sellisele lepingule allakirjutamisel, mis tuleb ratifitseerida, ametlikult kinnitada või heaks kiita, peab reservatsiooni teinud riik või rahvusvaheline organisatsioon ajal, mil ta väljendab oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta, reservatsiooni ametlikult kinnitama. Sellisel juhul loetakse reservatsioon tehtuks selle kinnitamise kuupäeval.

3. Reservatsiooni sõnaselget heakskiitmist või reservatsiooni kohta esitatud vastuväidet, mis on esitatud enne reservatsiooni kinnitamist, ei ole vaja kinnitada.

4. Reservatsioon või reservatsiooni kohta esitatud vastuväide tuleb tagasi võtta kirjalikult.

3. jagu
LEPINGUTE JÕUSTUMINE JA NENDE AJUTINE KOHALDAMINE

Artikkel 24. Jõustumine

1. Leping jõustub sellises korras ja sel kuupäeval, mis on ette nähtud lepingus endas või nagu on kokku leppinud läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid.

2. Sellise sätte või kokkuleppe puudumise korral jõustub leping niipea, kui kõik läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on väljendanud oma nõusolekut lepingu siduvuse kohta.

3. Kui riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta väljendatakse pärast lepingu jõustumise kuupäeva, jõustub leping selle riigi või organisatsiooni suhtes sellel kuupäeval, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.

4. Lepingu sätteid, mis reguleerivad selle teksti autentsuse kinnitamist, nõusoleku väljendamist lepingu siduvuse kohta, lepingu jõustumise korda ja kuupäeva, reservatsioone, hoiulevõtja ülesandeid ja muid küsimusi, mis paratamatult tekkivad enne lepingu jõustumist, kohaldatakse alates lepingu teksti vastuvõtmisest.

Artikkel 25. Ajutine kohaldamine

1. Lepingut või selle osa kohaldatakse ajutiselt enne lepingu jõustumist, kui:
a) see on ette nähtud lepingus endas või
b) läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid on selles muul viisil kokku leppinud.

2. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti või kui läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid ei ole kokku leppinud teisiti, lõpetatakse lepingu või selle osa ajutine kohaldamine riigi või rahvusvahelise organisatsiooni suhtes, kui see riik või organisatsioon teatab riikidele ja organisatsioonidele, kelle vahel lepingut ajutiselt kohaldatakse, oma kavatsusest mitte saada lepingu osaliseks.

III osa
LEPINGUTE JÄRGIMINE, KOHALDAMINE JA TÕLGENDAMINE

1. jagu
Lepingute järgimine

Artikkel 26. Pacta sunt servanda

Iga jõustunud leping on selle osalistele kohustuslik ja nad peavad seda heas usus täitma.

Artikkel 27. Riigisisene õigus, rahvusvaheliste organisatsioonide eeskirjad ja lepingute järgimine

1. Lepinguosaline riik ei tohi viidata oma riigisisesele õigusele lepingu täitmatajätmise õigustusena.

2. Lepinguosaline rahvusvaheline organisatsioon ei tohi viidata oma eeskirjadele lepingu täitmatajätmise õigustusena.

3. Eelmised lõiked ei piira artikli 46 kohaldamist.

2. jagu
Lepingute kohaldamine

Artikkel 28. Lepingu tagasiulatuva jõu puudumine

Kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, ei ole lepingu sätted lepinguosalisele kohustuslikud toimingu või asjaolu suhtes, mis leidis aset enne lepingu nimetatud lepinguosalise suhtes jõustumise kuupäeva, või olukorra suhtes, mis lakkas olemast enne seda kuupäeva.

Artikkel 29. Lepingu territoriaalne kohaldamisala

Kui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vaheline leping kohustuslik igale lepinguosalisele riigile kogu tema territooriumil.

Artikkel 30. Samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute kohaldamine

1. Nende riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide õigused ja kohustused, kes on samas küsimuses järjestikku sõlmitud lepingute osalised, määratakse kindlaks kooskõlas järgmiste lõigetega.

2. Kui lepingus on ette nähtud, et selle kohaldamisel tuleb arvestada eelnevat või järgnevat lepingut või et seda ei loeta sellise lepinguga kokkusobimatuks, lähtutakse sellest teisest lepingust.

3. Kui kõik eelneva lepingu osalised on samuti järgneva lepingu osaliseks, kuid eelnev leping ei ole artikli 59 alusel lõppenud ega peatunud, kohaldatakse ainult eelneva lepingu neid sätteid, mis sobivad kokku järgneva lepingu sätetega.

4. Kui kõik eelneva lepingu osalised ei ole järgneva lepingu osaliseks:
a) kohaldatakse mõlema lepingu osaliste suhtes sama normi mis lõikes 3;
b) reguleerib mõlema lepingu osalise suhetes ainult ühe lepingu osalisega nende vastastikuseid õigusi ja kohustusi see leping, mille osalised on mõlemad.

5. Ilma et see piiraks artiklit 41, kohaldatakse lõiget 4 mis tahes küsimuses lepingu lõpetamise või peatamise kohta artikli 60 kohaselt või mis tahes küsimuses vastutuse kohta, mis võib riigil või rahvusvahelisel organisatsioonil tekkida sellise lepingu sõlmimise või kohaldamise tulemusena, mille sätted on vastuolus tema kohustustega teise riigi või organisatsiooni vastu muu lepingu järgi.

6. Eelmised lõiked ei piira asjaolu, et vastuolu korral Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevate kohustuste ja mõnest lepingust tulenevate kohustuste vahel on ülimuslikud põhikirjast tulenevad kohustused.

3. jagu
Lepingute tõlgendamine

Artikkel 31. Tõlgendamise üldnorm

1. Lepingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist.

2. Lepingu tõlgendamise puhul hõlmab kontekst peale teksti, kaasa arvatud preambul ja lisad:
a) lepingu juurde kuuluva kokkuleppe, mis on saavutatud kõikide lepinguosaliste vahel seoses lepingu sõlmimisega;
b) dokumendi, mille on koostanud üks või mitu lepinguosalist seoses lepingu sõlmimisega ja mille teised lepinguosalised on heaks kiitnud lepinguga seotud dokumendina.

3. Rööbiti kontekstiga võetakse arvesse:
a) lepinguosaliste järgnevat kokkulepet lepingu tõlgendamise või kohaldamise kohta;
b) lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab lepinguosaliste kokkuleppe selle tõlgendamise suhtes;
c) rahvusvahelise õiguse asjakohaseid norme, mida kohaldatakse lepinguosaliste suhetes.

4. Eritähendus antakse terminile sel juhul, kui on kindlaks tehtud, et lepinguosalistel oli selline kavatsus.

Artikkel 32. Tõlgendamise lisavahendid

Tõlgendamise lisavahendeid, sealhulgas lepingu ettevalmistusmaterjale ja lepingu sõlmimise asjaolusid, võib kasutada, et kinnitada artikli 31 kohaldamisest tulenevat tähendust või määrata kindlaks tähendus, mil tõlgendamine artikli 31 kohaselt:
a) jätab tähenduse kahemõtteliseks või ebaselgeks või
b) viib tulemusteni, mis on ilmselt absurdsed või ebamõistlikud.

Artikkel 33. Kahes või enamas keeles autentsete lepingute tõlgendamine

1. Kui lepingu autentsus on kinnitatud kahes või enamas keeles, on tekstidel igas keeles võrdne jõud, kui lepinguga ei ole ette nähtud ega lepinguosalised ei ole kokku leppinud, et tõlgenduserinevuse korral võetakse aluseks üks konkreetne tekst.

2. Lepingu teksti muus keeles kui need, milles oli kinnitatud tekstide autentsus, loetakse autentseks ainult sel juhul, kui see on ette nähtud lepinguga või kui lepinguosalised on selles kokku leppinud.

3. Eeldatakse, et lepingu terminitel on igas autentses tekstis ühesugune tähendus.

4. Kui autentsete tekstide võrdlemisel ilmneb tõlgenduserinevus, mida ei saa artiklite 31 ja 32 kohaldamisega kõrvaldada, antakse tekstile see tähendus, mis lepingu mõtet ja eesmärki arvestades ühitab need tekstid kõige paremini; see ei kehti juhul, kui lõike 1 kohaselt võetakse tõlgenduserinevuste korral aluseks üks konkreetne tekst.

4. jagu
Lepingud ja kolmandad riigid või kolmandad organisatsioonid

Artikkel 34. Kolmandaid riike ja kolmandaid organisatsioone puudutav üldnorm

Leping ei too kolmandale riigile ega kolmandale organisatsioonile kohustusi ega õigusi ilma tema nõusolekuta.

Artikkel 35. Kolmandatele riikidele või kolmandatele organisatsioonidele kohustusi ettenägevad lepingud

Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile või kolmandale organisatsioonile kohustus, kui lepinguosaliste kavatsus on kasutada sätet kohustuse panemise vahendina ning kolmas riik või kolmas organisatsioon väljendab sõnaselgelt ja kirjalikult selle kohustusega nõusolekut. Kolmanda organisatsiooni nõusoleku väljendamisel lähtutakse tema eeskirjadest.

Artikkel 36. Kolmandatele riikidele või kolmandatele organisatsioonidele õigusi ettenägevad lepingud

1. Lepingu sättest tuleneb kolmandale riigile õigus, kui lepinguosalistel on kavatsus selle sätte kaudu anda selline õigus kas kolmandale riigile või riikide rühmale, kuhu ta kuulub, või kõikidele riikidele, ja kui kolmas riik sellega nõustub. Tema nõusolekut eeldatakse seni, kuni ei ole tõendeid vastupidise kohta, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

2. Lepingu sättest tuleneb kolmandale organisatsioonile õigus, kui lepinguosalistel on kavatsus selle sätte kaudu anda selline õigus kas kolmandale organisatsioonile või rahvusvaheliste organisatsioonide rühmale, kuhu ta kuulub, või kõikidele organisatsioonidele, ja kui kolmas organisatsioon sellega nõustub. Organisatsiooni nõusoleku väljendamisel lähtutakse tema eeskirjadest.

3. Lõike 1 või 2 alusel õigust kasutav riik või rahvusvaheline organisatsioon täidab selle õiguse kasutamise tingimusi, mis on ette nähtud lepinguga või kehtestatud lepingu kohaselt.

Artikkel 37. Kolmandate riikide või kolmandate organisatsioonide kohustuste või õiguste tühistamine või muutmine

1. Kui kolmandal riigil või kolmandal organisatsioonil tekib artikli 35 kohaselt kohustus, võib seda tühistada või muuta üksnes lepinguosaliste ja kolmanda riigi või kolmanda organisatsiooni nõusolekul, kui ei ole kindlaks tehtud, et nad leppisid kokku teisiti.

2. Kui kolmandal riigil või kolmandal organisatsioonil tekib artikli 36 kohaselt õigus, ei või lepinguosalised seda õigust tühistada ega muuta, kui on kindlaks tehtud, et nende kavatsuse kohaselt ei või seda õigust tühistada ega muuta ilma kolmanda riigi või kolmanda organisatsiooni nõusolekuta.

3. Selle rahvusvahelise organisatsiooni, kes on lepingu osaline, või kolmanda organisatsiooni eelmistes lõigetes ettenähtud nõusoleku väljendamisel lähtutakse tema eeskirjadest.

Artikkel 38. Lepingunormid, mis muutuvad kolmandatele riikidele või kolmandatele organisatsioonidele kohustuslikuks rahvusvahelise tavana

Artiklid 34–37 ei takista lepingunormi muutumist kolmandale riigile või kolmandale organisatsioonile kohustuslikuks rahvusvahelise õiguse tavanormina, kui seda sellena tunnustatakse.

IV osa
LEPINGUTE MUUTMINE

Artikkel 39. Lepingute muutmise üldnorm

1. Lepingut võib muuta lepinguosaliste kokkuleppel. Sellise kokkuleppe suhtes kohaldatakse II osa norme, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni nõusoleku väljendamisel lõikes 1 ettenähtud kokkuleppega lähtutakse tema eeskirjadest.

Artikkel 40. Mitmepoolsete lepingute muutmine

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, lähtutakse mitmepoolsete lepingute muutmisel järgnevatest lõigetest.

2. Ettepanek muuta mitmepoolset lepingut kõikide osaliste vahel esitatakse kõikidele lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele, kellest igaühel on õigus osa võtta:
a) otsuse vastuvõtmisest selle kohta, mida teha sellise ettepanekuga;
b) lepingu muutmiskokkuleppe üle peetavatest läbirääkimistest ja selle sõlmimisest.

3. Igal riigil ja rahvusvahelisel organisatsioonil, kellel on õigus saada lepingu osaliseks, on õigus saada ka muudetud lepingu osaliseks.

4. Riik või rahvusvaheline organisatsioon, kes on lepingu osaline, kuid ei ole muutmiskokkulepe osaline, ei ole muutmiskokkuleppega seotud; sellise riigi ja organisatsiooni suhtes kohaldatakse artikli 30 lõike 4 punkti b.

5. Riik või rahvusvaheline organisatsioon, kes on saanud lepingu osaliseks pärast muutmiskokkuleppe jõustumist, kui ta ei teata muust kavatsusest, loetakse:
a) muudetud lepingu osaliseks ja
b) muutmata lepingu osaliseks sellise lepinguosalise suhtes, kes ei ole seotud lepingu muutmiskokkuleppega.

Artikkel 41. Mitmepoolsete lepingute muutmiskokkulepped mõne lepinguosalise vahel

1. Kaks või enam mitmepoolse lepingu osalist võivad sõlmida kokkuleppe muuta lepingut omavahelistes suhetes, kui:
a) sellise muutmise võimalus on lepingus ette nähtud või
b) selline muutmine ei ole lepinguga keelatud ja
i) see ei mõjuta teiste lepinguosaliste lepingujärgsete õiguste kasutamist ega kohustuste täitmist;
ii) see ei puuduta sätteid, millest kõrvalekaldumine on vastuolus lepingu kui terviku mõttega ja eesmärgi tõhusa täitmisega.

2. Kui lõike 1 punktis a nimetatud juhul ei ole lepinguga ette nähtud teisiti, teatavad asjaomased lepinguosalised teistele lepinguosalistele oma kavatsusest sõlmida kokkulepe ja selles ette nähtud muudatusest.

V osa
LEPINGUTE KEHTETUS, LÕPPEMINE, LÕPETAMINE JA PEATAMINE

1. jagu
Üldsätted

Artikkel 42. Lepingute kehtivus ja jõusolemine

1. Lepingu kehtivust või riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta võib vaidlustada üksnes käesoleva konventsiooni alusel.

2. Leping võib lõppeda, selle võib lõpetada või denonsseerida või sellest taganeda üksnes lepingu enda või käesoleva konventsiooni alusel. Sama kehtib ka lepingu peatamise kohta.

Artikkel 43. Rahvusvahelise õiguse alusel lepingust sõltumata kehtivad kohustused

Lepingu kehtetus, lõppemine, lõpetamine või denonsseerimine, sellest taganemine või selle peatamine käesoleva konventsiooni või lepingu enda alusel ei muuda mingil moel riigi ega rahvusvahelise organisatsiooni kohustust täita lepingus ettenähtud kohustust, mis kehtib tema kohta rahvusvahelise õiguse alusel lepingust sõltumata.

Artikkel 44. Lepingusätete jaotatavus

1. Lepingus ettenähtud või artiklist 56 tulenevat õigust lõpetada või denonsseerida leping, taganeda sellest või see peatada võib lepinguosaline kasutada üksnes kogu lepingu suhtes, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui selle osalised ei ole kokku leppinud teisiti.

2. Käesolevas konventsioonis tunnustatud lepingu kehtetuse, lõppemise, lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele võib viidata üksnes kogu lepingu suhtes, välja arvatud järgnevates lõigetes või artiklis 60 ettenähtud juhtudel.

3. Kui selline alus puudutab vaid üksikuid sätteid, võib sellele viidata üksnes nende sätete suhtes, kui:
a) nimetatud sätteid saab kohaldada ülejäänud lepingust eraldi;
b) lepingust ilmneb või on muul viisil kindlaks määratud, et nende sätete heakskiitmine ei olnud oluline tingimus teise lepinguosalise või teiste lepinguosaliste nõusolekuks lepingu kui terviku siduvuse kohta, ja
c) lepingu ülejäänud osa täitmise jätkamine ei oleks ebaõiglane.

4. Artiklites 49 ja 50 nimetatud juhtudel võib riik või rahvusvaheline organisatsioon kasutada oma õigust viidata pettusele või äraostmisele kas kogu lepingu suhtes või, arvestades lõiget 3, üksnes selle üksikute sätete suhtes.

5. Artiklites 51, 52 ja 53 nimetatud juhtudel on lepingu sätete jaotamine lubamatu.

Artikkel 45. Lepingu kehtetuse, lõppemise või lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele viitamise õiguse kaotamine

1. Riigil ei ole enam õigust viidata artiklites 46–50, 60 ja 62 nimetatud lepingu kehtetuse, lõppemise või lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, kui pärast asjaolude teadasaamist:
a) on ta sõnaselgelt nõustunud sellega, et leping kehtib või jääb jõusse või selle kohaldamist jätkatakse, või
b) tuleb teda tema käitumise tõttu lugeda vaikivalt nõustunuks sellega, et leping kehtib, jääb jõusse või selle kohaldamist jätkatakse.

2. Rahvusvahelisel organisatsioonil ei ole enam õigust viidata artiklites 46–50, 60 ja 62 nimetatud lepingu kehtetuse, lõppemise või lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, kui pärast asjaolude teadasaamist:
a) on ta sõnaselgelt nõustunud sellega, et leping kehtib või jääb jõusse või selle kohaldamist jätkatakse, või
b) tuleb pädeva organi käitumise tõttu lugeda, et ta on loobunud oma õigusest viidata sellele alusele.

2. jagu
Lepingute kehtetus

Artikkel 46. Lepingute sõlmimise pädevust käsitlevad riigisisese õiguse sätted ja rahvusvahelise organisatsiooni eeskirjad

1. Riik ei või lepingu siduvuse kohta antud nõusoleku kehtetuse alusena viidata asjaolule, et nõusoleku väljendamisel rikuti tema riigisisese õiguse lepingute sõlmimise pädevust käsitlevat sätet, välja arvatud juhul, kui rikkumine oli ilmne või puudutas tema riigisisese õiguse eriti tähtsat normi.

2. Rahvusvaheline organisatsioon ei või lepingu siduvuse kohta antud nõusoleku kehtetuse alusena viidata asjaolule, et nõusoleku väljendamisel rikuti tema eeskirjade lepingute sõlmimise pädevust käsitlevat sätet, välja arvatud juhul, kui rikkumine oli ilmne või puudutas eeskirjade eriti tähtsat normi.

3. Rikkumine on ilmne, kui ta on objektiivselt selge mis tahes riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile, kes tegutseb selles küsimuses riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide tavapärase praktika kohaselt ja heas usus.

Artikkel 47. Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusoleku väljendamise pädevuse eripiirangud

Kui esindaja pädevust väljendada riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta on spetsiaalselt piiratud, ei tohi piirangu järgimata jätmisele viidata kui nõusoleku kehtetuse alusele, välja arvatud juhul, kui piirangust teatati teistele läbirääkimistel osalenud riikidele ja organisatsioonidele enne nõusoleku väljendamist.

Artikkel 48. Viga

1. Riigil või rahvusvahelisel organisatsioonil on õigus viidata veale kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele, kui viga puudutab asjaolu või olukorda, mis selle riigi või organisatsiooni oletusel oli olemas lepingu sõlmimisel ja kujutas endast temale lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku olulist tingimust.

2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui riik või rahvusvaheline organisatsioon soodustas oma käitumisega selle vea tekkimist või kui asjaolud olid sellised, et riik või organisatsioon oleks pidanud võimalikku viga tähele panema.

3. Ainuüksi viga lepingu teksti sõnastuses ei mõjuta selle kehtivust; sel juhul kohaldatakse artiklit 80.

Artikkel 49. Pettus

Kui riik või rahvusvaheline organisatsioon on sõlminud lepingu teise läbirääkimistel osalenud riigi või organisatsiooni pettuse mõjul, on tal õigus viidata pettusele kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele.

Artikkel 50. Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja äraostmine

Kui esindaja on väljendanud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekut lepingu siduvuse kohta teise läbirääkimistel osalenud riigi või organisatsiooni otsese või kaudse äraostmise mõjul, on riigil või rahvusvahelisel organisatsioonil õigus viidata äraostmisele kui lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku kehtetuse alusele.

Artikkel 51. Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni esindaja sundimine

Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolekul olla lepinguga seotud, mida esindaja väljendas tema vastu suunatud tegude või ähvarduste sunnil, ei ole õigusmõju.

Artikkel 52. Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni sundimine jõuga ähvardamise või jõu kasutamise teel

Leping on tühine, kui see on sõlmitud jõuga ähvardamise või jõu kasutamise mõjul, rikkudes Ühinenud Rahvaste Organsatsiooni põhikirjas kindlaksmääratud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Artikkel 53. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga (ius cogens) vastuolus olevad lepingud

Leping on tühine, kui see on sõlmimise hetkel vastuolus üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga. Selle konventsiooni tähenduses on üldise rahvusvahelise õiguse sundiv norm niisugune norm, mille rahvusvaheline riikide ühendus tervikuna võtab omaks ja tunnustab kui normi, millest kõrvalekaldumine on lubamatu ja mida võib muuta üksnes järgneva samalaadse üldise rahvusvahelise õiguse normiga.

3. jagu
Lepingute lõppemine, lõpetamine ja peatamine

Artikkel 54. Lepingu lõppemine, lõpetamine või sellest taganemine lepingu sätete kohaselt või lepinguosaliste nõusolekul

Leping võib lõppeda, lepinguosaline võib selle lõpetada või sellest taganeda:
a) lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes kõikide lepinguosaliste nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste riikide ja organisatsioonidega.

Artikkel 55. Mitmepoolse lepingu osaliste arvu langemine alla lepingu jõustumiseks vajaliku osaliste arvu

Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, ei lõpe mitmepoolne leping ainuüksi sel põhjusel, et tema osaliste arv on langenud alla lepingu jõustumiseks vajaliku arvu.

Artikkel 56. Lepingu lõpetamist, denonsseerimist või sellest taganemist käsitlevate säteteta lepingu denonsseerimine või sellest taganemine

1. Lepingut, mis ei sisalda sätteid selle lõpetamise kohta ja milles ei ole ette nähtud denonsseerimist ega lepingust taganemist, ei või denonsseerida ega sellest taganeda, välja arvatud juhul, kui:
a) on kindlaks tehtud, et lepinguosalised kavatsesid lubada denonsseerimise või taganemise võimalust, või
b) lepingu olemusest tuleneb denonsseerimise või taganemise õigus.

2. Lepinguosaline teatab vähemalt kaksteist kuud ette oma kavatsusest leping lõike 1 kohaselt denonsseerida või sellest taganeda.

Artikkel 57. Lepingu peatamine lepingu sätete kohaselt või lepinguosaliste nõusolekul

Lepingu võib kõigi lepinguosaliste vahel või üksiku lepinguosalise suhtes peatada:
a) lepingu sätete kohaselt või
b) millal tahes kõikide lepinguosaliste nõusolekul pärast nõupidamist teiste lepinguosaliste riikide ja organisatsioonidega.

Artikkel 58. Mitmepoolse lepingu peatamine mõne lepinguosalise kokkuleppel

1. Kaks või enam mitmepoolse lepingu osalist võivad sõlmida kokkuleppe lepingu ajutise peatamise kohta ainult omavahelistes suhetes, kui:
a) sellise peatamise võimalus on lepingus ette nähtud või
b) selline peatamine ei ole lepinguga keelatud ja:
i) see ei mõjuta teiste lepinguosaliste lepingujärgsete õiguste kasutamist ega kohustuste täitmist;
ii) see ei ole vastuolus lepingu mõtte ja eesmärgiga.

2. Kui lõike 1 punktis a nimetatud juhul ei ole lepingus ette nähtud teisiti, teatavad asjaomased lepinguosalised teistele lepinguosalistele oma kavatsusest sõlmida kokkulepe ja nendest lepingu sätetest, mille täitmise nad kavatsevad peatada.

Artikkel 59. Järgneva lepingu sõlmimisest tulenev lepingu lõppemine või peatamine

1. Leping loetakse lõppenuks, kui tema kõik osalised sõlmivad samas küsimuses järgneva lepingu ja:
a) järgnevast lepingust tuleneb või on muul viisil kindlaks tehtud lepinguosaliste kavatsus reguleerida seda küsimust järgneva lepinguga või
b) järgneva lepingu sätted on niivõrd kokkusobimatud eelneva lepingu sätetega, et neid lepinguid ei ole võimalik ühel ajal kohaldada.

2. Eelnev leping loetakse üksnes peatatuks, kui järgnevast lepingust tuleneb või on muul viisil kindlaks tehtud, et selline oli lepinguosaliste kavatsus.

Artikkel 60. Lepingu lõpetamine või peatamine selle rikkumise tagajärjel

1. Kui lepinguosaline rikub oluliselt kahepoolset lepingut, on teisel lepinguosalisel õigus viidata rikkumisele kui lepingu lõpetamise või kogu lepingu või selle osa peatamise alusele.

2. Kui lepinguosaline rikub oluliselt mitmepoolset lepingut, annab see õiguse:
a) teistele lepinguosalistele peatada ühehäälsel kokkuleppel kogu leping või selle osa või lõpetada leping:
i) kas suhetes lepingut rikkunud riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga või
ii) kõikide lepinguosaliste vahel;
b) sellele lepinguosalisele, kes eriti kandis kahju rikkumise tagajärjel, viidata rikkumisele kogu lepingu või selle osa peatamise alusena tema ja lepingut rikkunud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni suhetes;
c) mis tahes lepinguosalisele, peale lepingut rikkunud riigi või rahvusvahelise organisatsiooni, viidata rikkumisele kogu lepingu või selle osa enda suhtes peatamise alusena, kui lepingu olemusest tuleneb, et juhul, kui üks lepinguosaline rikub oluliselt lepingut, muudab see põhjalikult iga lepinguosalise seisundit tema lepingujärgsete kohustuste edasisel täitmisel.

3. Käesoleva artikli tähenduses on lepingu oluline rikkumine:
a) lepingutingimuste järgimata jätmine, mis ei ole käesoleva konventsiooniga lubatud, või
b) lepingu mõtte järgimiseks ja eesmärgi saavutamiseks oluliste sätete rikkumine.

4. Eelnevad lõiked ei piira lepingusätteid, mida kohaldatakse selle rikkumise korral.

5. Lõikeid 1–3 ei kohaldata inimese kaitset käsitlevate humanitaarlepingute sätete suhtes, eriti sätete suhtes, mis keelustavad surveabinõud selliste lepingute järgi kaitstud isikute suhtes.

Artikkel 61. Lepingu edasise täitmise võimatus

1. Lepinguosalisel on õigus viidata lepingu täitmise võimatusele kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, kui võimatus tuleneb lepingu täitmiseks vajaliku objekti pöördumatust kadumisest või hävimisest. Kui selline võimatus on ajutine, võib sellele viidata üksnes kui lepingu peatamise alusele.

2. Lepinguosalisel ei ole õigust viidata lepingu täitmise võimatusele kui lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, kui see võimatus tuleneb tema lepingujärgse või teise lepinguosalise suhtes kehtiva muu rahvusvahelise kohustuse rikkumisest.

Artikkel 62. Asjaolude oluline muutumine

1. Lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude olulisele muutumisele, mida lepinguosalised ei saanud ette näha, ei või viidata kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, välja arvatud juhul, kui:
a) sellised asjaolud olid lepinguosaliste lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusoleku oluliseks tingimuseks ja
b) asjaolude muutumine mõjutab oluliselt neid kohustusi, mida endiselt tuleb lepingu järgi täita.

2. Asjaolude olulisele muutumisele ei või viidata kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele kahe või enama riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel, kui lepinguga kehtestatakse riigipiir.

3. Asjaolude olulisele muutumisele ei või viidata kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, kui asjaolude oluline muutumine, millele viitab lepinguosaline, tuleneb tema lepingujärgse kohustuse või teise lepinguosalise suhtes kehtiva muu rahvusvahelise kohustuse rikkumisest.

4. Kui lepinguosaline võib eelmiste lõigete kohaselt viidata asjaolude olulisele muutumisele kui lepingu lõpetamise või sellest taganemise alusele, on tal samuti õigus viidata sellele muutumisele kui lepingu peatamise alusele.

Artikkel 63. Diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkestamine

Lepinguosaliste riikide või kahe või enama riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni diplomaatiliste või konsulaarsuhete katkestamine ei mõjuta nende vahel lepinguga kehtestatud õigussuhteid, välja arvatud juhul, kui diplomaatiliste või konsulaarsuhete olemasolu on hädavajalik lepingu täitmiseks.

Artikkel 64. Üldise rahvusvahelise õiguse uue sundiva normi (ius cogens) tekkimine

Kui tekib üldise rahvusvahelise õiguse uus sundiv norm, muutub selle normiga vastuollu sattuv leping tühiseks ja lõpeb.

4. jagu
Menetlus

Artikkel 65. Lepingu kehtetusega seotud, lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise menetlus

1. Lepinguosaline, kes käesoleva konventsiooni kohaselt viitab puudusele oma lepingu siduvuse kohta väljendatud nõusolekus või lepingu kehtivuse vaidlustamise, lepingu lõpetamise, sellest taganemise või selle peatamise alusele, peab teatama teistele lepinguosalistele oma nõudest. Teates tuleb teha ettepanek lepingu suhtes võetavateks meetmeteks, samuti esitada nende põhjendused.

2. Kui kolme kuu jooksul teate saamisest arvates, välja arvatud eriti kiireloomulistel juhtudel, ei esita ükski lepinguosaline vastuväiteid, on teate saatnud lepinguosalisel õigus artiklis 67 kehtestatud korras võtta enda ettenähtud meetmeid.

3. Kui mõni lepinguosaline esitab vastuväite, lahendavad lepinguosalised küsimuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 33 märgitud vahendite abil.

4. Rahvusvahelise organisatsiooni teate saatmisel või vastuväite esitamisel lähtutakse organisatsiooni eeskirjadest.

5. Eelnevad lõiked ei muuda lepinguosaliste õigusi ega kohustusi, mis tulenevad nende suhtes jõusolevatest vaidluste lahendamist reguleerivatest õigusaktidest.

6. Ilma et see piiraks artiklit 45, ei takista asjaolu, et riik või rahvusvaheline organisatsioon ei ole saatnud varem lõikes 1 ettenähtud teadet, saatmast seda vastuseks teisele lepinguosalisele, kes nõuab lepingu täitmist või väidab selle rikkumist.

Artikkel 66. Kohtu-, vahekohtu- ja lepitusmenetlus

1. Kui 12 kuu jooksul pärast vastuväite esitamise kuupäeva ei ole leitud artikli 65 lõike 3 alusel lahendust, kohaldatakse järgmist menetlust.

2. Artikli 53 või 64 kohaldamist või tõlgendamist käsitleva vaidluse korral:
a) kui riik on osaline vaidluses ühe või mitme riigiga, võib ta kirjaliku avaldusega anda vaidluse lahendada Rahvusvahelisele Kohtule;
b) kui riik on osaline vaidluses ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooniga, võib ta, vajaduse korral Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigi kaudu, taotleda, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee või julgeolekunõukogu või mõne vaidluses osaleva ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 96 kohaselt selleks volitatud rahvusvahelise organisatsiooni pädev organ taotleks Rahvusvahelise Kohtu nõuandvat arvamust kohtu põhikirja artikli 65 kohaselt;
c) kui vaidlusosaliseks on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon või selle põhikirja artikli 96 kohaselt volitatud rahvusvaheline organisatsioon, võib ta taotleda Rahvusvahelise Kohtu nõuandvat arvamust kohtu põhikirja artikli 65 kohaselt;
d) kui vaidlusosaliseks on muu rahvusvaheline organisatsioon kui punktis c osutatud, võib ta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigi kaudu järgida punktis b nimetatud menetlust;
e) punkti b, c või d alusel antud nõuandva arvamuse kiidavad otsustavana heaks kõik asjaomases vaidluses osalejad;
f) kui punkti b, c või d alusel Rahvusvaheline Kohus nõuandvat arvamust ei esita, võib vaidlusosaline esitada asja vahekohtusse konventsiooni lisa kohaselt, teatades sellest kirjalikult teisele vaidlusosalisele või vaidlusosalistele.

3. Lõiget 2 ei kohaldata juhul, kui kõik selles osutatud vaidlusosalised nõustuvad ühehäälselt andma vaidluse vahekohtumenetlusse, sealhulgas konventsiooni lisas nimetatud menetlusse.

4. V osa iga muu artikli kohaldamist või tõlgendamist käsitleva vaidluse lahendamiseks võib vaidlusosaline alustada konventsiooni lisas ettenähtud lepitusmenetluse, pöördudes asjaomase taotlusega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri poole.

Artikkel 67. Lepingu kehtetuks tunnistamisest, lõpetamisest, sellest taganemisest või selle peatamisest teatamise dokumendid

1. Artikli 65 lõikes 1 nimetatud teade peab olema kirjalik.

2. Lepingu kehtetuks tunnistamine, lõpetamine, sellest taganemine või selle peatamine lepingu sätete või artikli 65 lõike 2 või 3 kohaselt vormistatakse teistele lepinguosalistele saadetava dokumendina. Kui dokumendile ei ole alla kirjutanud riigipea, valitsusjuht või välisminister, võib paluda seda üleandval riigi esindajal esitada volikiri. Rahvusvahelise organisatsiooni dokumendi korral võib paluda seda üleandval organisatsiooni esindajal esitada volikiri.

Artikkel 68. Artiklitega 65 ja 67 ettenähtud teadete ja dokumentide tagasivõtmine

Artiklites 65 ja 67 ettenähtud teate või dokumendi võib tagasi võtta millal tahes enne selle jõustumist.

5. jagu
Lepingu kehtetuse, lõppemise, lõpetamise või peatamise tagajärjed

Artikkel 69. Lepingu kehtetuse tagajärjed

1. Leping, mille kehtetus on kindlaks tehtud käesoleva konventsiooni järgi, on tühine. Tühise lepingu sätetel ei ole õigusjõudu.

2. Kui vaatamata sellele on lepingu alusel toimitud:
a) on igal lepinguosalisel õigus nõuda teiselt lepinguosaliselt, niipalju kui see on võimalik, nende vastastikustes suhetes sellise olukorra kehtestamist, mis oleks olnud, kui nimetatud toiminguid ei oleks tehtud;
b) ei loeta enne kehtetusele viitamist heas usus tehtud toiminguid ebaseaduslikuks ainuüksi lepingu kehtetuse tõttu.

3. Artiklis 49, 50, 51 või 52 nimetatud juhtudel ei kohaldata lõiget 2 selle lepinguosalise suhtes, kes vastutab pettuse, äraostmise või sundimise eest.

4. Kui riigi või rahvusvahelise organisatsiooni nõusolek mitmepoolse lepingu siduvuse kohta on kehtetu, kohaldatakse ülalnimetatud norme selle riigi või organisatsiooni ja teiste lepinguosaliste suhetes.

Artikkel 70. Lepingu lõppemise või lõpetamise tagajärjed

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui lepinguosalised ei ole teisiti kokku leppinud, lepingu lõppemine või lõpetamine selle sätete või käesoleva konventsiooni kohaselt:
a) vabastab lepinguosalised igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita;
b) ei mõjuta lepinguosaliste õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist või lõpetamist.

2. Kui riik või rahvusvaheline organisatsioon denonsseerib mitmepoolse lepingu või taganeb sellest, kohaldatakse lõiget 1 selle riigi või organisatsiooni suhetes ülejäänud lepinguosalistega denonsseerimise või lepingust taganemise päevast arvates.

Artikkel 71. Üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva lepingu kehtetuse tagajärjed

1. Kui leping on artikli 53 kohaselt tühine:
a) kõrvaldavad lepinguosalised võimaluse piires nende toimingute tagajärjed, mis on tehtud üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga vastuolus oleva sätte alusel, ja
b) viivad oma suhted kooskõlla üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga.

2. Kui leping muutub tühiseks ja lõpeb artikli 64 kohaselt, siis lepingu lõppemine:
a) vabastab lepinguosalised igasugusest kohustusest edaspidi lepingut täita;
b) ei mõjuta lepinguosaliste õigusi, kohustusi ega õiguslikku seisundit, mis on tekkinud lepingu täitmise tulemusena enne selle lõppemist tingimusel, et sellised õigused ja kohustused või selline seisund säilivad edaspidi ainult sel määral, mil nende säilitamine iseenesest ei ole vastuolus uue üldise rahvusvahelise õiguse sundiva normiga.

Artikkel 72. Lepingu peatamise tagajärjed

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui lepinguosalised ei ole teisiti kokku leppinud, lepingu peatamine tema sätete või käesoleva konventsiooni kohaselt:
a) vabastab lepinguosalised, kelle suhetes leping peatatakse, kohustusest täita lepingut vastastikustes suhetes selle peatamise ajal;
b) ei mõjuta ülejäänus lepinguosaliste õigussuhteid, mis on kehtestatud lepinguga.

2. Lepingu peatamise ajal hoiduvad lepinguosalised toimingutest, mis võivad takistada lepingu täitmise taastamist.

VI osa
MUUD SÄTTED

Artikkel 73. Suhe rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga

1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni osalisriikide suhteid, mis tulenevad kahe või enama riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel sõlmitud lepingust, reguleeritakse nimetatud konventsiooniga.

Artikkel 74. Küsimused, mida käesolev konventsioon ei käsitle

1. Konventsioon ei reguleeri küsimusi, mis tekivad ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel sõlmitud lepingu suhtes riikide õigusjärgluse, riigi rahvusvahelise vastutuse või riikidevahelise sõjategevuse alguse tõttu.

2. Konventsioon ei reguleeri küsimusi, mis tekivad lepingu suhtes rahvusvahelise organisatsiooni rahvusvahelise vastutuse, rahvusvahelise organisatsiooni lõpetamise või selle tõttu, et mõni riik lakkab olemast organisatsiooni liige.

3. Konventsioon ei reguleeri rahvusvahelise organisatsiooni liikmesriikide kohustusi ega õigusi, mis tulenevad lepingust, mille osaliseks on ka see organisatsioon.

Artikkel 75. Diplomaatilised ja konsulaarsuhted ning lepingute sõlmimine

Diplomaatiliste suhete katkemine või puudumine kahe või enama riigi vahel ei takista lepingute sõlmimist kahe või enama sellise riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahel. Lepingu sõlmimine iseenesest ei mõjuta nende diplomaatilisi ega konsulaarsuhteid.

Artikkel 76. Agressorriigi juhtum

Konventsioon ei muuda ühe või mitme riigi ja ühe või mitme rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepinguga seotud kohustusi, mis tekivad agressorriigi suhtes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja alusel selle riigi agressiooni tõttu võetud meetmete tulemusel.

VII osa
HOIULEVÕTJAD, TEATED, PARANDUSED JA REGISTREERIMINE

Artikkel 77. Lepingute hoiulevõtjad

1. Läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid võivad määrata lepingu hoiulevõtja kas lepingus endas või muus korras. Hoiulevõtja võib olla üks või mitu riiki, rahvusvaheline organisatsioon või sellise organisatsiooni kõrgeim ametiisik.

2. Lepingu hoiulevõtja ülesanded on oma iseloomult rahvusvahelised ja oma ülesannete täitmisel on hoiulevõtja kohustatud tegutsema erapooletult. Seda kohustust ei tohi mõjutada asjaolu, et leping ei ole mõne lepinguosalise vahel veel jõustunud või et on tekkinud lahkheli riigi või rahvusvahelise organisatsiooni ja hoiulevõtja vahel viimase ülesannete täitmise suhtes.

Artikkel 78. Hoiulevõtja ülesanded

1. Kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti või kui läbirääkimistel osalenud riigid ja organisatsioonid või läbirääkimistel osalenud organisatsioonid ei ole teisiti kokku leppinud, on hoiulevõtja ülesanded muu hulgas:
a) lepingu originaalteksti ja hoiulevõtjale esitatud volikirjade hoidmine;
b) originaalteksti tõestatud koopiate tegemine ja lepingutekstide ettevalmistamine lepingus ette nähtud teistes keeltes, samuti nende saatmine lepinguosalistele ning riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, kellel on õigus saada lepingu osaliseks;
c) lepingule allkirjade võtmine ning lepinguga seotud dokumentide ja teadete vastuvõtmine ja hoidmine;
d) selle väljaselgitamine, kas allakirjutamine ning lepinguga seotud dokumendid ja teated on nõuetekohases vormis, ning vajaduse korral puudustest asjaomasele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile teatamine;
e) lepinguosaliste ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, kellel on õigus saada lepingu osaliseks, teavitamine lepinguga seotud toimingutest ja teadetest;
f) riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, kellel on õigus saada lepingu osaliseks, teavitamine sellest, millal lepingu jõustumiseks vajalik arv riike ja organisatsioone on lepingule alla kirjutanud või andnud hoiule oma ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja või ametliku kinnitamise kirja;
g) lepingu registreerimine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadis;
h) konventsiooni muude sätetega ettenähtud ülesannete täitmine.

2. Lahkheli tekkimisel riigi või rahvusvahelise organisatsiooni ja hoiulevõtja vahel viimase ülesannete täitmise suhtes teatab hoiulevõtja sellest:
a) lepingule allakirjutanud riikidele ja organisatsioonidele ning lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele või
b) vajaduse korral asjaomase rahvusvahelise organisatsiooni pädevale organile.

Artikkel 79. Teated

Kui lepingus või käesolevas konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti, siis käesoleva konventsiooni kohaselt riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teade:
a) saadetakse hoiulevõtja puudumise korral vahetult nendele riikidele ja organisatsioonidele, kellele teade on määratud, või hoiulevõtja olemasolu korral temale;
b) loetakse edastatuks ainult siis, kui selle on kätte saanud riik või organisatsioon, kellele teade on määratud, või hoiulevõtja;
c) juhul kui see saadetakse hoiulevõtjale, loetakse, et riik või organisatsioon, kellele see oli määratud, on teate kätte saanud, kui hoiulevõtja on talle sellest teatanud artikli 78 lõike 1 punkti e kohaselt.

Artikkel 80. Vigade parandamine lepingute tekstides või tõestatud koopiates

1. Kui lepingule allakirjutanud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ning lepinguosalised riigid ja organisatsioonid konstateerivad pärast lepingu teksti autentsuse kinnitamist üksmeelselt, et lepingus on viga, parandatakse see viga, kui nad ei otsusta kasutada muud viisi:
a) tekstis asjakohase paranduse tegemisega, mille parafeerivad volitatud esindajad;
b) sellise dokumendi koostamisega, milles on sõnastatud kokkulepitud parandus, või selliste dokumentide vahetamisega või
c) kogu lepingu parandatud teksti koostamisega samas korras nagu originaalteksti vormistamisel.

2. Kui lepingul on hoiulevõtja, teatab ta veast ja selle parandamise kavatsusest allakirjutanud riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele ning lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele ning määrab ajavahemiku, mille jooksul võib esitada ettepaneku kohta vastuväiteid. Kui selle ajavahemiku jooksul:
a) vastuväiteid ei esitatud, teeb hoiulevõtja tekstis paranduse ja parafeerib selle, koostab teksti parandamise protokolli ning saadab selle koopia lepinguosalistele ning riikidele ja organisatsioonidele, kellel on õigus saada lepingu osaliseks;
b) esitati vastuväide, edastab hoiulevõtja selle allakirjutanud riikidele ja organisatsioonidele ning lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele.

3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse ka juhul, kui teksti autentsus on kinnitatud kahes või enamas keeles ja avastatakse tekstide lahknevus, mis allakirjutanud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide ning lepinguosaliste riikide ja organisatsioonide kokkuleppel tuleb parandada.

4. Parandatud tekst asendab viga sisaldava teksti ab initio, välja arvatud juhul, kui lepingule allakirjutanud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ning lepinguosalised riigid ja organisatsioonid otsustavad teisiti.

5. Registreeritud lepingu teksti parandamisest teatatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile.

6. Kui viga avastatakse lepingu tõestatud koopias, koostab hoiulevõtja parandust sisaldava protokolli ja saadab selle koopia allakirjutanud riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele ning lepinguosalistele riikidele ja organisatsioonidele.

Artikkel 81. Lepingute registreerimine ja avaldamine

1. Lepingud saadetakse pärast nende jõustumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile registreerimiseks või vajaduse korral arhiveerimiseks ja loetelusse kandmiseks ning avaldamiseks.

2. Hoiulevõtja määramine volitab teda tegema eelmises lõikes nimetatud toiminguid.

VIII osa
LÕPPSÄTTED

Artikkel 82. Allakirjutamine

Konventsioon on allakirjutamiseks avatud 31. detsembrini 1986 Austria Vabariigi Föderaalses Välisministeeriumis ja seejärel kuni 30. juunini 1987 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis:
a) kõikidele riikidele;
b) Namiibiale, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu;
c) rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes on kutsutud osalema Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse konverentsil.

Artikkel 83. Ratifitseerimine või ametlik kinnitamine

Riikidel ja Namiibial, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu, tuleb konventsioon ratifitseerida ning rahvusvahelistel organisatsioonidel tuleb see ametlikult kinnitada. Ratifitseerimiskirjad ja ametliku kinnitamise kirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 84. Ühinemine

1. Konventsioon jääb ühinemiseks avatuks kõikidele riikidele, Namiibiale, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu, ning kõigile rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes on pädevad lepinguid sõlmima.

2. Rahvusvahelise organisatsiooni ühinemiskirjas peab sisalduma deklaratsioon, et organisatsioon on pädev lepinguid sõlmima.

3. Ühinemiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 85. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast seda, kui riigid või Namiibia, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu, annavad hoiule kolmekümne viienda ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

2. Riigi või Namiibia suhtes, mida esindab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast seda, kui lõikes 1 nimetatud tingimus on täidetud, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast seda, kui ta on oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiule andnud.

3. Rahvusvahelise organisatsiooni suhtes, kes annab hoiule ametliku kinnitamise kirja või ühinemiskirja, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast selle kirja hoiuleandmist või kuupäeval, mil konventsioon jõustub lõike 1 alusel, olenevalt sellest, kumb nendest kuupäevadest on hilisem.

Artikkel 86. Autentsed tekstid

Konventsiooni originaal, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Namiibia Nõukogu ning rahvusvaheliste organisatsioonide täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud kahekümne esimesel märtsil tuhande üheksasaja kaheksakümne kuuendal aastal Viinis.

Lisa

ARTIKLI 66 ALUSEL KEHTESTATUD VAHEKOHTU- JA LEPITUSMENETLUS

I. Vahekohtu või lepituskomisjoni moodustamine

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär koostab ja peab sellistest kvalifitseeritud juristidest lepitajate nimekirja, kelle hulgast vaidluspooled võivad valida isikud, kes moodustavad olenevalt asjaoludest kas vahekohtu või lepituskomisjoni. Sel eesmärgil tehakse igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile ja käesoleva konventsiooni osalisele ettepanek määrata kaks lepitajat, ning sel viisil nimetatud isikute nimed moodustavad mainitud nimekirja, mille koopia edastatakse Rahvusvahelise Kohtu presidendile. Lepitajad, kaasa arvatud vabanenud kohtade täitmiseks määratud lepitajad, määratakse viieks aastaks, ja neid võib uuesti määrata. Ametiaja lõppedes jätkab lepitaja talle järgmiste punktide kohaselt antud ülesannete täitmist.

2. Kui artikli 66 lõike 2 punkti f kohaselt on saadetud teade või kui lõike 3 alusel on jõutud kokkuleppele lisas ettenähtud menetluse suhtes, esitatakse vaidlus vahekohtule. Kui peasekretärile saadetakse artikli 66 lõikes 4 nimetatud taotlus, esitab ta vaidluse lepituskomisjonile. Nii vahekohus kui ka lepituskomisjon moodustatakse järgmiselt.

Riigid, rahvusvahelised organisatsioonid või riigid ja organisatsioonid, kes on üheks vaidluspooleks, määravad:
a) punktis 1 ettenähtud nimekirjas olevate isikute või muude isikute hulgast ühe vahekohtuniku või lepitaja ja
b) nimekirjas olevate isikute hulgast ühe vahekohtuniku või lepitaja, kes ei ole vaidluspoolt moodustavate riikide kodanik ja keda ei ole määranud vaidluspoole hulka kuuluvad organisatsioonid, tingimusel, et kahe rahvusvahelise organisatsiooni vaidlust ei aruta ühe ja sama riigi kodanikud.

Riigid, rahvusvahelised organisatsioonid või, olevalt asjaoludest, riigid ja organisatsioonid, kes on teiseks vaidluspooleks, määravad kaks vahekohtunikku või kaks lepitajat samal viisil. Neli lepitajat peavad olema määratud kuuekümne päeva jooksul pärast kuupäeva, mil teine vaidluspool saab artikli 66 lõike 2 punkti f alusel teate või mil lõike 3 alusel on jõutud kokkuleppele lisas ettenähtud menetluse suhtes või mil peasekretär saab lepitustaotluse.

Neli lepitajat määravad kuuekümne päeva jooksul pärast neist viimase määramise kuupäeva nimekirjas olevate isikute hulgast viienda vahekohtuniku või viienda lepitaja, kes saab esimeheks.

Kui esimeest või kedagi teist vahekohtunikest või lepitajatest ei määrata eespool ettenähtud määramistähtaegade jooksul, määrab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär nad kuuekümne päeva jooksul tähtaja möödumise kuupäevast arvates. Peasekretär võib määrata esimehe kas nimekirjas olevate isikute või rahvusvahelise õiguse komisjoni liikmete hulgast. Määramistähtaegu võib pikendada vaidluspoolte nõusolekul. Kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on üheks vaidluspooleks või kuulub ühe poole hulka, edastab peasekretär eespool nimetatud taotluse Rahvusvahelise Kohtu presidendile, kes täidab käesoleva punkti alusel peasekretärile pandud ülesandeid.

Vaba koht täidetakse samal viisil kui tehakse esialgsed määramised. Vahekohtunike või lepitajate nimetamisel punkti 1 või 2 alusel rahvusvahelise organisatsiooni poolt lähtutakse selle organisatsiooni eeskirjadest.

II. Vahekohtu töö

3. Kui vaidluspooled ei ole teisiti kokku leppinud, määrab vahekohus ise oma menetluskorra, tagades kummalegi vaidluspoolele kõik võimalused saada ära kuulatud ja esitada oma seisukohad.

4. Vahekohus võib vaidluspoolte nõusolekul paluda huvitatud riike ja rahvusvahelisi organisatsioone esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult.

5. Vahekohtu otsused võetakse vastu liikmete häälteenamusega. Häälte võrdse jagunemise korral otsustab esimehe hääl.

6. Kui üks vaidluspool ei ilmu vahekohtusse või tal ei õnnestu kaitsta oma seisukohti, võib teine pool taotleda, et vahekohus jätkaks menetlust ja teeks otsuse. Enne otsuse tegemist peab vahekohus veenduma mitte üksnes selles, et vaidlus kuulub tema pädevusse, vaid ka selles, et nõue on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud.

7. Vahekohtu lõplik otsus piirdub vaidlusküsimuse sisuga ja selles tuuakse ära otsuse põhjused. Iga vahekohtu liige võib lõplikule otsusele lisada oma seisukoha või eriarvamuse.

8. Otsus on lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Seda peavad täitma kõik vaidluspooled.

9. Peasekretär annab vahekohtule vajaliku abi ja vahendid. Vahekohtu kulud kannab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

III. Lepituskomisjoni töö

10. Lepituskomisjon määrab ise oma menetluskorra. Komisjon võib vaidluspoolte nõusolekul paluda lepinguosalistel esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Komisjoni teeb otsuseid ja annab soovitusi oma viie liikme häälteenamusega.

11. Komisjon võib juhtida vaidluspoolte tähelepanu vaidluse sõbralikku lahendamist hõlbustavatele abinõudele.

12. Komisjon kuulab ära pooled, vaatab läbi pretensioonid ja vastuväited ning teeb pooltele ettepanekud vaidluse sõbralikuks lahendamiseks.

13. Komisjon esitab oma aruande kaheteist kuu jooksul pärast tema moodustamise kuupäeva. Aruanne antakse hoiule peasekretärile ja saadetakse vaidluspooltele. Komisjoni aruanne, kaasa arvatud selles sisalduvad järeldused asjaolude või õigusküsimuste kohta, ei ole pooltele siduv, vaid kujutab endast vaidluse sõbraliku lahendamise hõlbustamiseks neile antud soovitust.

14. Peasekretär annab komisjonile vajaliku abi ja vahendid. Komisjoni kulud kannab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

 

 

VIENNA CONVENTION ON THE LAW OF TREATIES BETWEEN STATES AND INTERNATIONAL ORGANIZATIONS OR BETWEEN INTERNATIONAL ORGANIZATIONS
Done at Vienna on 21 March 1986

The Parties to the present Convention,

Considering the fundamental role of treaties in the history of international relations,

Recognizing the consensual nature of treaties and their ever-increasing importance as a source of international law,

Noting that the principles of free consent and of good faith and the pacta sunt servanda rule are universally recognized,

Affirming the importance of enhancing the process of codification and progressive development of international law at a universal level,

Believing that the codification and progressive development of the rules relating to treaties between States and international organizations or between international organizations are means of enhancing legal order in international relations and of serving the purposes of the United Nations,

Having in mind the principles of international law embodied in the Charter of the United Nations, such as the principles of the equal rights and self-determination of peoples, of the sovereign equality and independence of all States, of non-interference in the domestic affairs of States, of the prohibition of the threat or use of force and of universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms for all,

Bearing in mind the provisions of the Vienna Convention on the Law of Treaties of 1969,

Recognizing the relationship between the law of treaties between States and the law of treaties between States and international organizations or between international organizations,

Considering the importance of treaties between States and international organizations or between international organizations as a useful means of developing international relations and ensuring conditions for peaceful cooperation among nations, whatever their constitutional and social systems,

Having in mind the specific features of treaties to which international organizations are parties as subjects of international law distinct from States,

Noting that international organizations possess the capacity to conclude treaties, which is necessary for the exercise of their functions and the fulfilment of their purposes,

Recognizing that the practice of international organizations in concluding treaties with States or between themselves should be in accordance with their constituent instruments,

Affirming that nothing in the present Convention should be interpreted as affecting those relations between an international organization and its members which are regulated by the rules of the organization,

Affirming also that disputes concerning treaties, like other international disputes, should be settled, in conformity with the Charter of the United Nations, by peaceful means and in conformity with the principles of justice and international law,

Affirming also that the rules of customary international law will continue to govern questions not regulated by the provisions of the present Convention,

Have agreed as follows:

Part I
INTRODUCTION

Article 1. Scope of the present Convention

The present Convention applies to:
(a) treaties between one or more States and one or more international organizations, and
(b) treaties between international organizations.

Article 2. Use of terms

1. For the purposes of the present Convention:
(a) “treaty” means an international agreement governed by international law and concluded in written form:
(i) between one or more States and one or more international organizations; or
(ii) between international organizations,
whether that agreement is embodied in a single instrument or in two or more related instruments and whatever its particular designation;
(b) “ratification” means the international act so named whereby a State establishes on the international plane its consent to be bound by a treaty;
(b bis) “act of formal confirmation” means an international act corresponding to that of ratification by a State, whereby an international organization establishes on the international plane its consent to be bound by a treaty;
(b ter) “acceptance”, “approval” and “accession” mean in each case the international act so named whereby a State or an international organization establishes on the international plane its consent to be bound by a treaty;
(c) “full powers” means a document emanating from the competent authority of a State or from the competent organ of an international organization designating a person or persons to represent the State or the organization for negotiating, adopting or authenticating the text of a treaty, for expressing the consent of the State or of the organization to be bound by a treaty, or for accomplishing any other act with respect to a treaty;
(d) “reservation” means a unilateral statement, however phrased or named, made by a State or by an international organization when signing, ratifying, formally confirming, accepting, approving or acceding to a treaty, whereby it purports to exclude or to modify the legal effect of certain provisions of the treaty in their application to that State or to that organization;
(e) “negotiating State” and “negotiating organization” mean respectively:
(i) a State, or
(ii) an international organization,
which took part in the drawing up and adoption of the text of the treaty;
(f) “contracting State” and “contracting organization” mean respectively:
(i) a State, or
(ii) an international organization,
which has consented to be bound by the treaty, whether or not the treaty has entered into force;
(g) “party” means a State or an international organization which has consented to be bound by the treaty and for which the treaty is in force;
(h) “third State” and “third organization” mean respectively:
(i) a State, or
(ii) an international organization,
not a party to the treaty;
(i) “international organization” means an intergovernmental organization;
(j) “rules of the organization” means, in particular, the constituent instruments, decisions and resolutions adopted in accordance with them, and established practice of the organization.

2. The provisions of paragraph 1 regarding the use of terms in the present Convention are without prejudice to the use of those terms or to the meanings which may be given to them in the internal law of any State or in the rules of any international organization.

Article 3. International agreements not within the scope of the present Convention

The fact that the present Convention does not apply:
(i) to international agreements to which one or more States, one or more international organizations and one or more subjects of international law other than States or organizations are parties;
(ii) to international agreements to which one or more international organizations and one or more subjects of international law other than States or organizations are parties;
(iii) to international agreements not in written form between one or more States and one or more international organizations, or between international organizations; or
(iv) to international agreements between subjects of international law other than States or international organizations;

shall not affect:
(a) the legal force of such agreements;
(b) the application to them of any of the rules set forth in the present Convention to which they would be subject under international law independently of the Convention;
(c) the application of the Convention to the relations between States and international organizations or to the relations of organizations as between themselves, when those relations are governed by international agreements to which other subjects of international law are also parties.

Article 4. Non-retroactivity of the present Convention

Without prejudice to the application of any rules set forth in the present Convention to which treaties between one or more States and one or more international organizations or between international organizations would be subject under international law independently of the Convention, the Convention applies only to such treaties concluded after the entry into force of the present Convention with regard to those States and those organizations.

Article 5. Treaties constituting international organizations and treaties adopted within an international organization

The present Convention applies to any treaty between one or more States and one or more international organizations which is the constituent instrument of an international organization and to any treaty adopted within an international organization, without prejudice to any relevant rules of the organization.

Part II
CONCLUSION AND ENTRY INTO FORCE OF TREATIES

Section 1
 Conclusion of Treaties

Article 6. Capacity of international organizations to conclude treaties

The capacity of an international organization to conclude treaties is governed by the rules of that organization.

Article 7. Full powers

1. A person is considered as representing a State for the purpose of adopting or authenticating the text of a treaty or for the purpose of expressing the consent of the State to be bound by a treaty if:
(a) that person produces appropriate full powers; or
(b) it appears from practice or from other circumstances that it was the intention of the States and international organizations concerned to consider that person as representing the State for such purposes without having to produce full powers.

2. In virtue of their functions and without having to produce full powers, the following are considered as representing their State:
(a) Heads of State, Heads of Government and Ministers for Foreign Affairs, for the purpose of performing all acts relating to the conclusion of a treaty between one or more States and one or more international organizations;
(b) representatives accredited by States to an international conference, for the purpose of adopting the text of a treaty between States and international organizations;
(c) representatives accredited by States to an international organization or one of its organs, for the purpose of adopting the text of a treaty in that organization or organ;
(d) heads of permanent missions to an international organization, for the purpose of adopting the text of a treaty between the accrediting States and that organization.

3. A person is considered as representing an international organization for the purpose of adopting or authenticating the text of a treaty, or expressing the consent of that organization to be bound by a treaty, if:
(a) that person produces appropriate full powers; or
(b) it appears from the circumstances that it was the intention of the States and international organizations concerned to consider that person as representing the organization for such purposes, in accordance with the rules of the organization, without having to produce full powers.

Article 8. Subsequent confirmation of an act performed without authorization

An act relating to the conclusion of a treaty performed by a person who cannot be considered under article 7 as authorized to represent a State or an international organization for that purpose is without legal effect unless afterwards confirmed by that State or that organization.

Article 9. Adoption of the text

1. The adoption of the text of a treaty takes place by the consent of all the States and international organizations or, as the case may be, all the organizations participating in its drawing up except as provided in paragraph 2.

2. The adoption of the text of a treaty at an international conference takes place in accordance with the procedure agreed upon by the participants in that conference. If, however, no agreement is reached on any such procedure, the adoption of the text shall take place by the vote of two thirds of the participants present and voting unless by the same majority they shall decide to apply a different rule.

Article 10. Authentication of the text

1. The text of a treaty between one or more States and one or more international organizations is established as authentic and definitive:
(a) by such procedure as may be provided for in the text or agreed upon by the States and organizations participating in its drawing up; or
(b) failing such procedure, by the signature, signature ad referendum or initialling by the representatives of those States and those organizations of the text of the treaty or of the Final Act of a conference incorporating the text.

2. The text of a treaty between international organizations is established as authentic and definitive:
(a) by such procedure as may be provided for in the text or agreed upon by the organizations participating in its drawing up; or
(b) failing such procedure, by the signature, signature ad referendum or initialling by the representatives of those States and those organizations of the text of the treaty or of the Final Act of a conference incorporating the text.

Article 11. Means of expressing consent to be bound by a treaty

1. The consent of a State to be bound by a treaty may be expressed by signature, exchange of instruments constituting a treaty, ratification, acceptance, approval or accession, or by any other means if so agreed.

2. The consent of an international organization to be bound by a treaty may be expressed by signature, exchange of instruments constituting a treaty, act of formal confirmation, acceptance, approval or accession, or by any other means if so agreed.

Article 12. Consent to be bound by a treaty expressed by signature

1. The consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty is expressed by the signature of the representative of that State or of that organization when:
(a) the treaty provides that signature shall have that effect;
(b) it is otherwise established that the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations were agreed that signature should have that effect; or
(c) the intention of the State or organization to give that effect to the signature appears from the full powers of its representative or was expressed during the negotiation.

2. For the purposes of paragraph 1:
(a) the initialling of a text constitutes a signature of the treaty when it is established that the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations so agreed;
(b) the signature ad referendum of a treaty by the representative of a State or an international organization, if confirmed by his State or organization, constitutes a full signature of the treaty.

Article 13. Consent to be bound by a treaty expressed by an exchange of instruments constituting a treaty

The consent of States or of international organizations to be bound by a treaty constituted by instruments exchanged between them is expressed by that exchange when:
(a) the instruments provide that their exchange shall have that effect; or
(b) it is otherwise established that those States and those organizations or, as the case may be, those organizations were agreed that the exchange of instruments should have that effect.

Article 14. Consent to be bound by a treaty expressed by ratification, act of formal confirmation, acceptance or approval

1. The consent of a State to be bound by a treaty is expressed by ratification when:
(a) the treaty provides for such consent to be expressed by means of ratification;
(b) it is otherwise established that the negotiating States and negotiating organizations were agreed that ratification should be required;
(c) the representative of the State has signed the treaty subject to ratification; or
(d) the intention of the State to sign the treaty subject to ratification appears from the full powers of its representative or was expressed during the negotiation.

2. The consent of an international organization to be bound by a treaty is expressed by an act of formal confirmation when:
(a) the treaty provides for such consent to be expressed by means of an act of formal confirmation;
(b) it is otherwise established that the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations were agreed that an act of formal confirmation should be required;
(c) the representative of the organization has signed the treaty subject to an act of formal confirmation; or
(d) the intention of the organization to sign the treaty subject to an act of formal confirmation appears from the full powers of its representative or was expressed during the negotiation.

3. The consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty is expressed by acceptance or approval under conditions similar to those which apply to ratification or, as the case may be, to an act of formal confirmation.

Article 15. Consent to be bound by a treaty expressed by accession

The consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty is expressed by accession when:
(a) the treaty provides that such consent may be expressed by that State or that organization by means of accession;
(b) it is otherwise established that the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations were agreed that such consent may be expressed by that State or that organization by means of accession; or
(c) all the parties have subsequently agreed that such consent may be expressed by that State or that organization by means of accession.

Article 16. Exchange or deposit of instruments of ratification, formal confirmation, acceptance, approval or accession

1. Unless the treaty otherwise provides, instruments of ratification, instruments relating to an act of formal confirmation or instruments of acceptance, approval or accession establish the consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty between one or more States and one or more international organizations upon:
(a) their exchange between the contracting States and contracting organizations;
(b) their deposit with the depositary; or
(c) their notification to the contracting States and to the contracting organizations or to the depositary, if so agreed.

2. Unless the treaty otherwise provides, instruments relating to an act of formal confirmation or instruments of acceptance, approval or accession establish the consent of an international organization to be bound by a treaty between international organizations upon:
(a) their exchange between the contracting organizations;
(b) their deposit with the depositary; or
(c) their notification to the contracting organizations or to the depositary, if so agreed.

Article 17. Consent to be bound by part of a treaty and choice of differing provisions

1. Without prejudice to articles 19 to 23, the consent of a State or of an international organization to be bound by part of a treaty is effective only if the treaty so permits, or if the contracting States and contracting organizations or, as the case may be, the contracting organizations so agree.

2. The consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty which permits a choice between differing provisions is effective only if it is made clear to which of the provisions the consent relates.

Article 18. Obligation not to defeat the object and purpose of a treaty prior to its entry into force

A State or an international organization is obliged to refrain from acts which would defeat the object and purpose of a treaty when:
(a) that State or that organization has signed the treaty or has exchanged instruments constituting the treaty subject to ratification, act of formal confirmation, acceptance or approval, until that State or that organization shall have made its intention clear not to become a party to the treaty; or
(b) that State or that organization has expressed its consent to be bound by the treaty, pending the entry into force of the treaty and provided that such entry into force is not unduly delayed.

Section 2
Reservations

Article 19. Formulation of reservations

A State or an international organization may, when signing, ratifying, formally confirming, accepting, approving or acceding to a treaty, formulate a reservation unless:
(a) the reservation is prohibited by the treaty;
(b) the treaty provides that only specified reservations, which do not include the reservation in question, may be made; or
(c) in cases not falling under subparagraphs (a) and (b), the reservation is incompatible with the object and purpose of the treaty.

Article 20. Acceptance of and objection to reservations

1. A reservation expressly authorized by a treaty does not require any subsequent acceptance by the contracting States and contracting organizations or, as the case may be, by the contracting organizations unless the treaty so provides.

2. When it appears from the limited number of the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, of the negotiating organizations and the object and purpose of a treaty that the application of the treaty in its entirety between all the parties is an essential condition of the consent of each one to be bound by the treaty, a reservation requires acceptance by all the parties.

3. When a treaty is a constituent instrument of an international organization and unless it otherwise provides, a reservation requires the acceptance of the competent organ of that organization.

4. In cases not falling under the preceding paragraphs and unless the treaty otherwise provides:
(a) acceptance of a reservation by a contracting State or by a contracting organization constitutes the reserving State or international organization a party to the treaty in relation to the accepting State or organization if or when the treaty is in force for the reserving State or organization and for the accepting State or organization;
(b) an objection by a contracting State or by a contracting organization to a reservation does not preclude the entry into force of the treaty as between the objecting State or international organization and the reserving State or organization unless a contrary intention is definitely expressed by the objecting State or organization;
(c) an act expressing the consent of a State or of an international organization to be bound by the treaty and containing a reservation is effective as soon as at least one contracting State or one contracting organization has accepted the reservation.

5. For the purposes of paragraphs 2 and 4, and unless the treaty otherwise provides, a reservation is considered to have been accepted by a State or an international organization if it shall have raised no objection to the reservation by the end of a period of twelve months after it was notified of the reservation or by the date on which it expressed its consent to be bound by the treaty, whichever is later.

Article 21. Legal effects of reservations and of objections to reservations

1. A reservation established with regard to another party in accordance with articles 19, 20 and 23:
(a) modifies for the reserving State or international organization in its relations with that other party the provisions of the treaty to which the reservation relates to the extent of the reservation; and
(b) modifies those provisions to the same extent for that other party in its relations with the reserving State or international organization.

2. The reservation does not modify the provisions of the treaty for the other parties to the treaty inter se.

3. When a State or an international organization objecting to a reservation has not opposed the entry into force of the treaty between itself and the reserving State or organization, the provisions to which the reservation relates do not apply as between the reserving State or organization and the objecting State or organization to the extent of the reservation.

Article 22. Withdrawal of reservations and of objections to reservations

1. Unless the treaty otherwise provides, a reservation may be withdrawn at any time and the consent of a State or of an international organization which has accepted the reservation is not required for its withdrawal.

2. Unless the treaty otherwise provides, an objection to a reservation may be withdrawn at any time.

3. Unless the treaty otherwise provides, or it is otherwise agreed:
(a) the withdrawal of a reservation becomes operative in relation to a contracting State or a contracting organization only when notice of it has been received by that State or that organization;
(b) the withdrawal of an objection to a reservation becomes operative only when notice of it has been received by the State or international organization which formulated the reservation.

Article 23. Procedure regarding reservations

1. A reservation, an express acceptance of a reservation and an objection to a reservation must be formulated in writing and communicated to the contracting States and contracting organizations and other States and international organizations entitled to become parties to the treaty.

2. If formulated when signing the treaty subject to ratification, act of formal confirmation, acceptance or approval, a reservation must be formally confirmed by the reserving State or international organization when expressing its consent to be bound by the treaty. In such a case the reservation shall be considered as having been made on the date of its confirmation.

3. An express acceptance of, or an objection to, a reservation made previously to confirmation of the reservation does not itself require confirmation.

4. The withdrawal of a reservation or of an objection to a reservation must be formulated in writing.

Section 3
Entry Into Force and Provisional Application of Treaties

Article 24. Entry into force

1. A treaty enters into force in such manner and upon such date as it may provide or as the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations may agree.

2. Failing any such provision or agreement, a treaty enters into force as soon as consent to be bound by the treaty has been established for all the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, all the negotiating organizations.

3. When the consent of a State or of an international organization to be bound by a treaty is established on a date after the treaty has come into force, the treaty enters into force for that State or that organization on that date, unless the treaty otherwise provides.

4. The provisions of a treaty regulating the authentication of its text, the establishment of consent to be bound by the treaty, the manner or date of its entry into force, reservations, the functions of the depositary and other matters arising necessarily before the entry into force of the treaty apply from the time of the adoption of its text.

Article 25. Provisional application

1. A treaty or a part of a treaty is applied provisionally pending its entry into force if:
(a) the treaty itself so provides; or
(b) the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations have in some other manner so agreed.

2. Unless the treaty otherwise provides or the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations have otherwise agreed, the provisional application of a treaty or a part of a treaty with respect to a State or an international organization shall be terminated if that State or that organization notifies the States and organizations with regard to which the treaty is being applied provisionally of its intention not to become a party to the treaty.

Part III
OBSERVANCE, APPLICATION AND INTERPRETATION OF TREATIES

Section 1
Observance of Treaties

Article 26. Pacta sunt servanda

Every treaty in force is binding upon the parties to it and must be performed by them in good faith.

Article 27. Internal law of States, rules of international organizations and observance of treaties

1. A State party to a treaty may not invoke the provisions of its internal law as justification for its failure to perform the treaty.

2. An international organization party to a treaty may not invoke the rules of the organization as justification for its failure to perform the treaty.

3. The rules contained in the preceding paragraphs are without prejudice to Article 46.

Section 2
Application of Treaties

Article 28. Non-retroactivity of treaties

Unless a different intention appears from the treaty or is otherwise established, its provisions do not bind a party in relation to any act or fact which took place or any situation which ceased to exist before the date of the entry into force of the treaty with respect to that party.

Article 29. Territorial scope of treaties

Unless a different intention appears from the treaty or is otherwise established, a treaty between one or more States and one or more international organizations is binding upon each State party in respect of its entire territory.

Article 30. Application of successive treaties relating to the same subject matter

1. The rights and obligations of States and international organizations parties to successive treaties relating to the same subject matter shall be determined in accordance with the following paragraphs.

2. When a treaty specifies that it is subject to, or that it is not to be considered as incompatible with, an earlier or later treaty, the provisions of that other treaty prevail.

3. When all the parties to the earlier treaty are parties also to the later treaty but the earlier treaty is not terminated or suspended in operation under article 59, the earlier treaty applies to the extent that its provisions are compatible with those of the later treaty.

4. When the parties to the later treaty do not include all the parties to the earlier one:
(a) as between two parties, each of which is a party to both treaties, the same rule applies as in paragraph 3;
(b) as between a party to both treaties and a party to only one of the treaties, the treaty to which both are parties governs their mutual rights and obligations.

5. Paragraph 4 is without prejudice to article 41, or to any question of the termination or suspension of the operation of a treaty under article 60 or to any question of responsibility which may arise for a State or for an international organization from the conclusion or application of a treaty the provisions of which are incompatible with its obligations towards a State or an organization under another treaty.

6. The preceding paragraphs are without prejudice to the fact that, in the event of a conflict between obligations under the Charter of the United Nations and obligations under a treaty, the obligations under the Charter shall prevail.

Section 3
Interpretation of Treaties

Article 31. General rule of interpretation

1. A treaty shall be interpreted in good faith in accordance with the ordinary meaning to be given to the terms of the treaty in their context and in the light of its object and purpose.

2. The context for the purpose of the interpretation of a treaty shall comprise, in addition to the text, including its preamble and annexes:
(a) any agreement relating to the treaty which was made between all the parties in connection with the conclusion of the treaty;
(b) any instrument which was made by one or more parties in connection with the conclusion of the treaty and accepted by the other parties as an instrument related to the treaty.

3. There shall be taken into account, together with the context:
(a) any subsequent agreement between the parties regarding the interpretation of the treaty or the application of its provisions;
(b) any subsequent practice in the application of the treaty which establishes the agreement of the parties regarding its interpretation;
(c) any relevant rules of international law applicable in the relations between the parties.

4. A special meaning shall be given to a term if it is established that the parties so intended.

Article 32. Supplementary means of interpretation

Recourse may be had to supplementary means of interpretation, including the preparatory work of the treaty and the circumstances of its conclusion, in order to confirm the meaning resulting from the application of article 31, or to determine the meaning when the interpretation according to article 31:
(a) leaves the meaning ambiguous or obscure; or
(b) leads to a result which is manifestly absurd or unreasonable.

Article 33. Interpretation of treaties authenticated in two or more languages

1. When a treaty has been authenticated in two or more languages, the text is equally authoritative in each language, unless the treaty provides or the parties agree that, in case of divergence, a particular text shall prevail.

2. A version of the treaty in a language other than one of those in which the text was authenticated shall be considered an authentic text only if the treaty so provides or the parties so agree.

3. The terms of a treaty are presumed to have the same meaning in each authentic text.

4. Except where a particular text prevails in accordance with paragraph 1, when a comparison of the authentic texts discloses a difference of meaning which the application of articles 31 and 32 does not remove, the meaning which best reconciles the texts, having regard to the object and purpose of the treaty, shall be adopted.

Section 4
Treaties and Third States or Third Organizations

Article 34. General rule regarding third States and third organizations

A treaty does not create either obligations or rights for a third State or a third organization without the consent of that State or that organization.

Article 35. Treaties providing for obligations for third States or third organizations

An obligation arises for a third State or a third organization from a provision of a treaty if the parties to the treaty intend the provision to be the means of establishing the obligation and the third State or the third organization expressly accepts that obligation in writing. Acceptance by the third organization of such an obligation shall be governed by the rules of that organization.

Article 36. Treaties providing for rights for third States or third organizations

1. A right arises for a third State from a provision of a treaty if the parties to the treaty intend the provision to accord that right either to the third State, or to a group of States to which it belongs, or to all States, and the third State assents thereto. Its assent shall be presumed so long as the contrary is not indicated, unless the treaty otherwise provides.

2. A right arises for a third organization from a provision of a treaty if the parties to the treaty intend the provision to accord that right either to the third organization, or to a group of international organizations to which it belongs, or to all organizations, and the third organization assents thereto. Its assent shall be governed by the rules of the organization.

3. A State or an international organization exercising a right in accordance with paragraph 1 or 2 shall comply with the conditions for its exercise provided for in the treaty or established in conformity with the treaty.

Article 37. Revocation or modification of obligations or rights of third States or third organizations

1. When an obligation has arisen for a third State or a third organization in conformity with article 35, the obligation may be revoked or modified only with the consent of the parties to the treaty and of the third State or the third organization, unless it is established that they had otherwise agreed.

2. When a right has arisen for a third State or a third organization in conformity with article 36, the right may not be revoked or modified by the parties if it is established that the right was intended not to be revocable or subject to modification without the consent of the third State or the third organization.

3. The consent of an international organization party to the treaty or of a third organization, as provided for in the foregoing paragraphs, shall be governed by the rules of that organization.

Article 38. Rules in a treaty becoming binding on third States or third organizations through international custom

Nothing in articles 34 to 37 precludes a rule set forth in a treaty from becoming binding upon a third State or a third organization as a customary rule of international law, recognized as such.

Part IV
AMENDMENT AND MODIFICATION OF TREATIES

Article 39. General rule regarding the amendment of treaties

1. A treaty may be amended by agreement between the parties. The rules laid down in Part II apply to such an agreement except insofar as the treaty may otherwise provide.

2. The consent of an international organization to an agreement provided for in paragraph 1 shall be governed by the rules of that organization.

Article 40. Amendment of multilateral treaties

1. Unless the treaty otherwise provides, the amendment of multilateral treaties shall be governed by the following paragraphs.

2. Any proposal to amend a multilateral treaty as between all the parties must be notified to all the contracting States and all the contracting organizations, each one of which shall have the right to take part in:
(a) the decision as to the action to be taken in regard to such proposal;
(b) the negotiation and conclusion of any agreement for the amendment of the treaty.

3. Every State or international organization entitled to become a party to the treaty shall also be entitled to become a party to the treaty as amended.

4. The amending agreement does not bind any State or international organization already a party to the treaty which does not become a party to the amending agreement; article 30, paragraph 4 (b), applies in relation to such State or organization.

5. Any State or international organization which becomes a party to the treaty after the entry into force of the amending agreement shall, failing an expression of a different intention by that State or that organization:
(a) be considered as a party to the treaty as amended; and
(b) be considered as a party to the unamended treaty in relation to any party to the treaty not bound by the amending agreement.

Article 41. Agreements to modify multilateral treaties between certain of the parties only

1. Two or more of the parties to a multilateral treaty may conclude an agreement to modify the treaty as between themselves alone if:
(a) the possibility of such a modification is provided for by the treaty; or
(b) the modification in question is not prohibited by the treaty and:
(i) does not affect the enjoyment by the other parties of their rights under the treaty or the performance of their obligations;
(ii) does not relate to a provision, derogation from which is incompatible with the effective execution of the object and purpose of the treaty as a whole.

2. Unless in a case falling under paragraph 1 (a) the treaty otherwise provides, the parties in question shall notify the other parties of their intention to conclude the agreement and of the modification to the treaty for which it provides.

Part V
INVALIDITY, TERMINATION AND SUSPENSION OF THE OPERATION OF TREATIES

Section 1
General Provisions

Article 42. Validity and continuance in force of treaties

1. The validity of a treaty or of the consent of a State or an international organization to be bound by a treaty may be impeached only through the application of the present Convention.

2. The termination of a treaty, its denunciation or the withdrawal of a party, may take place only as a result of the application of the provisions of the treaty or of the present Convention. The same rule applies to suspension of the operation of a treaty.

Article 43. Obligations imposed by international law independently of a treaty

The invalidity, termination or denunciation of a treaty, the withdrawal of a party from it, or the suspension of its operation, as a result of the application of the present Convention or of the provisions of the treaty, shall not in any way impair the duty of any State or of any international organization to fulfil any obligation embodied in the treaty to which that State or that organization would be subject under international law independently of the treaty.

Article 44. Separability of treaty provisions

1. A right of a party, provided for in a treaty or arising under article 56, to denounce, withdraw from or suspend the operation of the treaty may be exercised only with respect to the whole treaty unless the treaty otherwise provides or the parties otherwise agree.

2. A ground for invalidating, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty recognized in the present Convention may be invoked only with respect to the whole treaty except as provided in the following paragraphs or in article 60.

3. If the ground relates solely to particular clauses, it may be invoked only with respect to those clauses where:
(a) the said clauses are separable from the remainder of the treaty with regard to their application;
(b) it appears from the treaty or is otherwise established that acceptance of those clauses was not an essential basis of the consent of the other party or parties to be bound by the treaty as a whole; and
(c) continued performance of the remainder of the treaty would not be unjust.

4. In cases falling under articles 49 and 50, the State or international organization entitled to invoke the fraud or corruption may do so with respect either to the whole treaty or, subject to paragraph 3, to the particular clauses alone.

5. In cases falling under articles 51, 52 and 53, no separation of the provisions of the treaty is permitted.

Article 45. Loss of a right to invoke a ground for invalidating, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty

1. A State may no longer invoke a ground for invalidating, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty under articles 46 to 50 or articles 60 and 62 if, after becoming aware of the facts:
(a) it shall have expressly agreed that the treaty is valid or remains in force or continues in operation, as the case may be; or
(b) it must by reason of its conduct be considered as having acquiesced in the validity of the treaty or in its maintenance in force or in operation, as the case may be.

2. An international organization may no longer invoke a ground for invalidating, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty under articles 46 to 50 or articles 60 and 62 if, after becoming aware of the facts:
(a) it shall have expressly agreed that the treaty is valid or remains in force or continues in operation, as the case may be; or
(b) it must by reason of the conduct of the competent organ be considered as having renounced the right to invoke that ground.

Section 2
Invalidity of Treaties

Article 46. Provisions of internal law of a State and rules of an international organization regarding competence to conclude treaties

1. A State may not invoke the fact that its consent to be bound by a treaty has been expressed in violation of a provision of its internal law regarding competence to conclude treaties as invalidating its consent unless that violation was manifest and concerned a rule of its internal law of fundamental importance.

2. An international organization may not invoke the fact that its consent to be bound by a treaty has been expressed in violation of the rules of the organization regarding competence to conclude treaties as invalidating its consent unless that violation was manifest and concerned a rule of fundamental importance.

3. A violation is manifest if it would be objectively evident to any State or any international organization conducting itself in the matter in accordance with the normal practice of States and, where appropriate, of international organizations and in good faith.

Article 47. Specific restrictions on authority to express the consent of a State or an international organization

If the authority of a representative to express the consent of a State or of an international organization to be bound by a particular treaty has been made subject to a specific restriction, his omission to observe that restriction may not be invoked as invalidating the consent expressed by him unless the restriction was notified to the negotiating States and negotiating organizations prior to his expressing such consent.

Article 48. Error

1. A State or an international organization may invoke an error in a treaty as invalidating its consent to be bound by the treaty if the error relates to a fact or situation which was assumed by that State or that organization to exist at the time when the treaty was concluded and formed an essential basis of the consent of that State or that organization to be bound by the treaty.

2. Paragraph 1 shall not apply if the State or international organization in question contributed by its own conduct to the error or if the circumstances were such as to put that State or that organization on notice of a possible error.

3. An error relating only to the wording of the text of a treaty does not affect its validity; article 80 then applies.

Article 49. Fraud

A State or an international organization induced to conclude a treaty by the fraudulent conduct of a negotiating State or a negotiating organization may invoke the fraud as invalidating its consent to be bound by the treaty.

Article 50. Corruption of a representative of a State or of an international organization

A State or an international organization the expression of whose consent to be bound by a treaty has been procured through the corruption of its representative directly or indirectly by a negotiating State or a negotiating organization may invoke such corruption as invalidating its consent to be bound by the treaty.

Article 51. Coercion of a representative of a State or of an international organization

The expression by a State or an international organization of consent to be bound by a treaty which has been procured by the coercion of the representative of that State or that organization through acts or threats directed against him shall be without any legal effect.

Article 52. Coercion of a State or of an international organization by the threat or use of force

A treaty is void if its conclusion has been procured by the threat or use of force in violation of the principles of international law embodied in the Chatter of the United Nations.

Article 53. Treaties conflicting with a peremptory norm of general international law (jus cogens)

A treaty is void if, at the time of its conclusion, it conflicts with a peremptory norm of general international law. For the purposes of the present Convention, a peremptory norm of general international law is a norm accepted and recognized by the international community of States as a whole as a norm from which no derogation is permitted and which can be modified only by a subsequent norm of general international law having the same character.

Section 3
Termination and Suspension of the Operation of Treaties

Article 54. Termination of or withdrawal from a treaty under its provisions or by consent of the parties

The termination of a treaty or the withdrawal of a party may take place:
(a) in conformity with the provisions of the treaty; or
(b) at any time by consent of all the parties after consultation with the contracting States and contracting organizations.

Article 55. Reduction of the parties to a multilateral treaty below the number necessary for its entry into force

Unless the treaty otherwise provides, a multilateral treaty does not terminate by reason only of the fact that the number of the parties falls below the number necessary for its entry into force.

Article 56. Denunciation of or withdrawal from a treaty containing no provision regarding termination, denunciation or withdrawal

1. A treaty which contains no provision regarding its termination and which does not provide for denunciation or withdrawal is not subject to denunciation or withdrawal unless:
(a) it is established that the parties intended to admit the possibility of denunciation or withdrawal; or
(b) a right of denunciation or withdrawal may be implied by the nature of the treaty.

2. A party shall give not less than twelve months’ notice of its intention to denounce or withdraw from a treaty under paragraph 1.

Article 57. Suspension of the operation of a treaty under its provisions or by consent of the parties

The operation of a treaty in regard to all the parties or to a particular party may be suspended:
(a) in conformity with the provisions of the treaty; or
(b) at any time by consent of all the parties after consultation with the contracting States and contracting organizations.

Article 58. Suspension of the operation of a multilateral treaty by agreement between certain of the parties only

1. Two or more parties to a multilateral treaty may conclude an agreement to suspend the operation of provisions of the treaty, temporarily and as between themselves alone, if:
(a) the possibility of such a suspension is provided for by the treaty; or
(b) the suspension in question is not prohibited by the treaty and:
(i) does not affect the enjoyment by the other parties of their rights under the treaty or the performance of their obligations;
(ii) is not incompatible with the object and purpose of the treaty.

2. Unless in a case falling under paragraph 1 (a) the treaty otherwise provides, the parties in question shall notify the other parties of their intention to conclude the agreement and of those provisions of the treaty the operation of which they intend to suspend.

Article 59. Termination or suspension of the operation of a treaty implied by conclusion of a later treaty

1. A treaty shall be considered as terminated if all the parties to it conclude a later treaty relating to the same subject matter and:
(a) it appears from the later treaty or is otherwise established that the parties intended that the matter should be governed by that treaty; or
(b) the provisions of the later treaty are so far incompatible with those of the earlier one that the two treaties are not capable of being applied at the same time.

2. The earlier treaty shall be considered as only suspended in operation if it appears from the later treaty or is otherwise established that such was the intention of the parties.

Article 60. Termination or suspension of the operation of a treaty as a consequence of its breach

1. A material breach of a bilateral treaty by one of the parties entitles the other to invoke the breach as a ground for terminating the treaty or suspending its operation in whole or in part.

2. A material breach of a multilateral treaty by one of the parties entitles:
(a) the other parties by unanimous agreement to suspend the operation of the treaty in whole or in part or to terminate it either:
(i) in the relations between themselves and the defaulting State or international organization;
or
(ii) as between all the parties;
(b) a party specially affected by the breach to invoke it as a ground for suspending the operation of the treaty in whole or in part in the relations between itself and the defaulting State or international organization;
(c) any party other than the defaulting State or international organization to invoke the breach as a ground for suspending the operation of the treaty in whole or in part with respect to itself if the treaty is of such a character that a material breach of its provisions by one party radically changes the position of every party with respect to the further performance of its obligations under the treaty.

3. A material breach of a treaty, for the purposes of this article, consists in:
(a) a repudiation of the treaty not sanctioned by the present Convention; or
(b) the violation of a provision essential to the accomplishment of the object or purpose of the treaty.

4. The foregoing paragraphs are without prejudice to any provision in the treaty applicable in the event of a breach.

5. Paragraphs 1 to 3 do not apply to provisions relating to the protection of the human person contained in treaties of a humanitarian character, in particular to provisions prohibiting any form of reprisals against persons protected by such treaties.

Article 61. Supervening impossibility of performance

1. A party may invoke the impossibility of performing a treaty as a ground for terminating or withdrawing from it if the impossibility results from the permanent disappearance or destruction of an object indispensable for the execution of the treaty. If the impossibility is temporary, it may be invoked only as a ground for suspending the operation of the treaty.

2. Impossibility of performance may not be invoked by a party as a ground for terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty if the impossibility is the result of a breach by that party either of an obligation under the treaty or of any other international obligation owed to any other party to the treaty.

Article 62. Fundamental change of circumstances

1. A fundamental change of circumstances which has occurred with regard to those existing at the time of the conclusion of a treaty, and which was not foreseen by the parties, may not be invoked as a ground for terminating or withdrawing from the treaty unless:
(a) the existence of those circumstances constituted an essential basis of the consent of the parties to be bound by the treaty; and
(b) the effect of the change is radically to transform the extent of obligations still to be performed under the treaty.

2. A fundamental change of circumstances may not be invoked as a ground for terminating or withdrawing from a treaty between two or more States and one or more international organizations if the treaty establishes a boundary.

3. A fundamental change of circumstances may not be invoked as a ground for terminating or withdrawing from a treaty if the fundamental change is the result of a breach by the party invoking it either of an obligation under the treaty or of any other international obligation owed to any other party to the treaty.

4. If, under the foregoing paragraphs, a party may invoke a fundamental change of circumstances as a ground for terminating or withdrawing from a treaty it may also invoke the change as a ground for suspending the operation of the treaty.

Article 63. Severance of diplomatic or consular relations

The severance of diplomatic or consular relations between States Parties to a treaty between two or more States and one or more international organizations does not affect the legal relations established between those States by the treaty except insofar as the existence of diplomatic or consular relations is indispensable for the application of the treaty.

Article 64. Emergence of a new peremptory norm of general international law (jus cogens)

If a new peremptory norm of general international law emerges, any existing treaty which is in conflict with that norm becomes void and terminates.

Section 4
Procedure

Article 65. Procedure to be followed with respect to invalidity, termination, withdrawal from or suspension of the operation of a treaty

1. A party which, under the provisions of the present Convention, invokes either a defect in its consent to be bound by a treaty or a ground for impeaching the validity of a treaty, terminating it, withdrawing from it or suspending its operation, must notify the other parties of its claim. The notification shall indicate the measure proposed to be taken with respect to the treaty and the reasons therefor.

2. If, after the expiry of a period which, except in cases of special urgency, shall not be less than three months after the receipt of the notification, no party has raised any objection, the party making the notification may carry out in the manner provided in article 67 the measure which it has proposed.

3. If, however, objection has been raised by any other party, the parties shall seek a solution through the means indicated in Article 33 of the Charter of the United Nations.

4. The notification or objection made by an international organization shall be governed by the rules of that organization.

5. Nothing in the foregoing paragraphs shall affect the rights or obligations of the parties under any provisions in force binding the parties with regard to the settlement of disputes.

6. Without prejudice to article 45, the fact that a State or an international organization has not previously made the notification prescribed in paragraph 1 shall not prevent it from making such notification in answer to another party claiming performance of the treaty or alleging its violation.

Article 66. Procedures for judicial settlement, arbitration and conciliation

1. If, under paragraph 3 of article 65, no solution has been reached within a period of twelve months following the date on which the objection was raised, the procedures specified in the following paragraphs shall be followed.

2. With respect to a dispute concerning the application or the interpretation of article 53 or 64:
(a) if a State is a party to the dispute with one or more States, it may, by a written application, submit the dispute to the International Court of Justice for a decision;
(b) if a State is a party to the dispute to which one or more international organizations are parties, the State may, through a Member State of the United Nations if necessary, request the General Assembly or the Security Council or, where appropriate, the competent organ of an international organization which is a party to the dispute and is authorized in accordance with Article 96 of the Charter of the United Nations, to request an advisory opinion of the International Court of Justice in accordance with Article 65 of the Statute of the Court;
(c) if the United Nations or an international organization that is authorized in accordance with Article 96 of the Charter of the United Nations is a party to the dispute, it may request an advisory opinion of the International Court of Justice in accordance with Article 65 of the Statute of the Court;
(d) if an international organization other than those referred to in subparagraph (c) is a party to the dispute, it may, through a Member State of the United Nations, follow the procedure specified in subparagraph (b);
(e) the advisory opinion given pursuant to subparagraph (b), (c) or (d) shall be accepted as decisive by all the parties to the dispute concerned;
(f) if the request under subparagraph (b), (c) or (d) for an advisory opinion of the Court is not granted, any one of the parties to the dispute may, by written notification to the other party or parties, submit it to arbitration in accordance with the provisions of the Annex to the present Convention.

3. The provisions of paragraph 2 apply unless all the parties to a dispute referred to in that paragraph by common consent agree to submit the dispute to an arbitration procedure, including the one specified in the Annex to the present Convention.

4. With respect to a dispute concerning the application or the interpretation of any of the articles in Part V, other than articles 53 and 64, of the present Convention, any one of the parties to the dispute may set in motion the conciliation procedure specified in the Annex to the Convention by submitting a request to that effect to the Secretary-General of the United Nations.

Article 67. Instruments for declaring invalid, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty

1. The notification provided for under article 65, paragraph 1, must be made in writing.

2. Any act declaring invalid, terminating, withdrawing from or suspending the operation of a treaty pursuant to the provisions of the treaty or of paragraphs 2 or 3 of article 65 shall be carried out through an instrument communicated to the other parties. If the instrument emanating from a State is not signed by the Head of State, Head of Government or Minister for Foreign Affairs, the representative of the State communicating it may be called upon to produce full powers. If the instrument emanates from an international organization, the representative of the organization communicating it may be called upon to produce full powers.

Article 68. Revocation of notifications and instruments provided for in articles 65 and 67

A notification or instrument provided for in articles 65 or 67 may be revoked at any time before it takes effect.

Section 5
Consequences of the Invalidity, Termination or Suspension of the Operation of a Treaty

Article 69. Consequences of the invalidity of a treaty

1. A treaty the invalidity of which is established under the present Convention is void. The provisions of a void treaty have no legal force.

2. If acts have nevertheless been performed in reliance on such a treaty:
(a) each party may require any other party to establish as far as possible in their mutual relations the position that would have existed if the acts had not been performed;
(b) acts performed in good faith before the invalidity was invoked are not rendered unlawful by reason only of the invalidity of the treaty.

3. In cases falling under articles 49, 50, 51 or 52, paragraph 2 does not apply with respect to the party to which the fraud, the act of corruption or the coercion is imputable.

4. In the case of the invalidity of the consent of a particular State or a particular international organization to be bound by a multilateral treaty, the foregoing rules apply in the relations between that State or that organization and the parties to the treaty.

Article 70. Consequences of the termination of a treaty

1. Unless the treaty otherwise provides or the parties otherwise agree, the termination of a treaty under its provisions or in accordance with the present Convention:
(a) releases the parties from any obligation further to perform the treaty;
(b) does not affect any right, obligation or legal situation of the parties created through the execution of the treaty prior to its termination.

2. If a State or an international organization denounces or withdraws from a multilateral treaty, paragraph 1 applies in the relations between that State or that organization and each of the other parties to the treaty from the date when such denunciation or withdrawal takes effect.

Article 71. Consequences of the invalidity of a treaty which conflicts with a peremptory norm of general international law

1. In the case of a treaty which is void under article 53 the parties shall:
(a) eliminate as far as possible the consequences of any act performed in reliance on any provision which conflicts with the peremptory norm of general international law; and
(b) bring their mutual relations into conformity with the peremptory norm of general international law.

2. In the case of a treaty which becomes void and terminates under article 64, the termination of the treaty:
(a) releases the parties from any obligation further to perform the treaty;
(b) does not affect any right, obligation or legal situation of the parties created through the execution of the treaty prior to its termination; provided that those rights, obligations or situations may thereafter be maintained only to the extent that their maintenance is not in itself in conflict with the new peremptory norm of general international law.

Article 72. Consequences of the suspension of the operation of a treaty

1. Unless the treaty otherwise provides or the parties otherwise agree, the suspension of the operation of a treaty under its provisions or in accordance with the present Convention:
(a) releases the parties between which the operation of the treaty is suspended from the obligation to perform the treaty in their mutual relations during the period of the suspension;
(b) does not otherwise affect the legal relations between the parties established by the treaty.

2. During the period of the suspension the parties shall refrain from acts tending to obstruct the resumption of the operation of the treaty.

Part VI
MISCELLANEOUS PROVISIONS

Article 73. Relationship to the Vienna Convention on the Law of Treaties

As between States Parties to the Vienna Convention on the Law of Treaties of 1969, the relations of those States under a treaty between two or more States and one or more international organizations shall be governed by that Convention.

Article 74. Questions not prejudged by the present Convention

1. The provisions of the present Convention shall not prejudge any question that may arise in regard to a treaty between one or more States and one or more international organizations from a succession of States or from the international responsibility of a State or from the outbreak of hostilities between States.

2. The provisions of the present Convention shall not prejudge any question that may arise in regard to a treaty from the international responsibility of an international organization, from the termination of the existence of the organization or from the termination of participation by a State in the membership of the organization.

3. The provisions of the present Convention shall not prejudge any question that may arise in regard to the establishment of obligations and rights for States members of an international organization under a treaty to which that organization is a party.

Article 75. Diplomatic and consular relations and the conclusion of treaties

The severance or absence of diplomatic or consular relations between two or more States does not prevent the conclusion of treaties between two or more of those States and one or more international organizations. The conclusion of such a treaty does not in itself affect the situation in regard to diplomatic or consular relations.

Article 76. Case of an aggressor State

The provisions of the present Convention are without prejudice to any obligation in relation to a treaty between one or more States and one or more international organizations which may arise for an aggressor State in consequence of measures taken in conformity with the Charter of the United Nations with reference to that State’s aggression.

Part VII
DEPOSITARIES, NOTIFICATIONS, CORRECTONS AND REGISTRATION

Article 77. Depositaries of treaties

1. The designation of the depositary of a treaty may be made by the negotiating States and negotiating organizations or, as the case may be, the negotiating organizations, either in the treaty itself or in some other manner. The depositary may be one or more States, an international organization or the chief administrative officer of the organization.

2. The functions of the depositary of a treaty are international in character and the depositary is under an obligation to act impartially in their performance. In particular, the fact that a treaty has not entered into force between certain of the parties or that a difference has appeared between a State or an international organization and a depositary with regard to the performance of the latter’s functions shall not affect that obligation.

Article 78. Functions of depositaries

1. The functions of a depositary, unless otherwise provided in the treaty or agreed by the contracting States and contracting organizations or, as the case may be, by the contracting organizations, comprise in particular:
(a) keeping custody of the original text of the treaty and of any full powers delivered to the depositary;
(b) preparing certified copies of the original text and preparing any further text of the treaty in such additional languages as may be required by the treaty and transmitting them to the parties and to the States and international organizations entitled to become parties to the treaty;
(c) receiving any signatures to the treaty and receiving and keeping custody of any instruments, notifications and communications relating to it;
(d) examining whether the signature or any instrument, notification or communication relating to the treaty is in due and proper form and, if need be, bringing the matter to the attention of the State or international organization in question;
(e) informing the parties and the States and international organizations entitled to become parties to the treaty of acts, notifications and communications relating to the treaty;
(f) informing the States and international organizations entitled to become parties to the treaty when the number of signatures or of instruments of ratification, instruments relating to an act of formal confirmation, or of instruments of acceptance, approval or accession required for the entry into force of the treaty has been received or deposited;
(g) registering the treaty with the Secretariat of the United Nations;
(h) performing the functions specified in other provisions of the present Convention.

2. In the event of any difference appearing between a State or an international organization and the depositary as to the performance of the latter’s functions, the depositary shall bring the question to the attention of:
(a) the signatory States and organizations and the contracting States and contracting organizations; or
(b) where appropriate, the competent organ of the international organization concerned.

Article 79. Notifications and communications

Except as the treaty or the present Convention otherwise provide, any notification or communication to be made by any State or any international organization under the present Convention shall:
(a) if there is no depositary, be transmitted direct to the States and organizations for which it is intended, or if there is a depositary, to the latter;
(b) be considered as having been made by the State or organization in question only upon its receipt by the State or organization to which it was transmitted or, as the case may be, upon its receipt by the depositary;
(c) if transmitted to a depositary, be considered as received by the State or organization for which it was intended only when the latter State or organization has been informed by the depositary in accordance with article 78, paragraph 1 (e).

Article 80. Correction of errors in texts or in certified copies of treaties

1. Where, after the authentication of the text of a treaty, the signatory States and international organizations and the contracting States and contracting organizations are agreed that it contains an error, the error shall, unless those States and organizations decide upon some other means of correction, be corrected:
(a) by having the appropriate correction made in the text and causing the correction to be initialled by duly authorized representatives;
(b) by executing or exchanging an instrument or instruments setting out the correction which it has been agreed to make; or
(c) by executing a corrected text of the whole treaty by the same procedure as in the case of the original text.

2. Where the treaty is one for which there is a depositary, the latter shall notify the signatory States and international organizations and the contracting States and contracting organizations of the error and of the proposal to correct it and shall specify an appropriate time limit within which objection to the proposed correction may be raised. If, on the expiry of the time limit:
(a) no objection has been raised, the depositary shall make and initial the correction in the text and shall execute a procés-verbal of the rectification of the text and communicate a copy of it to the parties and to the States and organizations entitled to become parties to the treaty;
(b) an objection has been raised, the depositary shall communicate the objection to the signatory States and organizations and to the contracting States and contracting organizations.

3. The rules in paragraphs 1 and 2 apply also where the text has been authenticated in two or more languages and it appears that there is a lack of concordance which the signatory States and international organizations and the contracting States and contracting organizations agree should be corrected.

4. The corrected text replaces the defective text ab initio, unless the signatory States and international organizations and the contracting States and contracting organizations otherwise decide.

5. The correction of the text of a treaty that has been registered shall be notified to the Secretariat of the United Nations.

6. Where an error is discovered in a certified copy of a treaty, the depositary shall execute a procés-verbal specifying the rectification and communicate a copy of it to the signatory States and international organizations and to the contracting States and contracting organizations.

Article 81. Registration and publication of treaties

1. Treaties shall, after their entry into force, be transmitted to the Secretariat of the United Nations for registration or filing and recording, as the case may be, and for publication.

2. The designation of a depositary shall constitute authorization for it to perform the acts specified in the preceding paragraph.

Part VIII
FINAL PROVISIONS

Article 82. Signature

The present Convention shall be open for signature until 31 December 1986 at the Federal Ministry for Foreign Affairs of the Republic of Austria, and subsequently, until 30 June 1987, at United Nations Headquarters, New York by:
(a) all States;
(b) Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia;
(c) international organizations invited to participate in the United Nations Conference on the Law of Treaties between States and International Organizations or between International Organizations.

Article 83. Ratification or act of formal confirmation

The present Convention is subject to ratification by States and by Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia, and to acts of formal confirmation by international organizations.

The instruments of ratification and those relating to acts of formal confirmation shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 84. Accession

1. The present Convention shall remain open for accession by any State, by Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia, and by any international organization which has the capacity to conclude treaties.

2. An instrument of accession of an international organization shall contain a declaration that it has the capacity to conclude treaties.

3. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

Article 85. Entry into force

1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the thirty-fifth instrument of ratification or accession by States or by Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia.

2. For each State or for Namibia, represented by the United Nations Council for Namibia, ratifying or acceding to the Convention after the condition specified in paragraph 1 has been fulfilled, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State or by Namibia of its instrument of ratification or accession.

3. For each international organization depositing an instrument relating to an act of formal confirmation or an instrument of accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after such deposit, or at the date the Convention enters into force pursuant to paragraph 1, whichever is later.

Article 86. Authentic texts

The original of the present Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

In witness whereof the undersigned Plenipotentiaries, being duly authorized by their respective Governments, and duly authorized representatives of the United Nations Council for Namibia and of international organizations have signed the present Convention.

Done at Vienna, this twenty-first day of March one thousand nine hundred and eighty-six.

Annex

ARBITRATION AND CONCILIATION PROCEDURES ESTABLISHED IN APPLICATION OF ARTICLE 66

I. Establishment of the Arbitral Tribunal or Conciliation Commission

1. A list consisting of qualified jurists, from which the parties to a dispute may choose the persons who are to constitute an arbitral tribunal or, as the case may be, a conciliation commission, shall be drawn up and maintained by the Secretary-General of the United Nations. To this end, every State which is a Member of the United Nations and every Party to the present Convention shall be invited to nominate two persons, and the names of the persons so nominated shall constitute the list, a copy of which shall be transmitted to the President of the International Court of Justice. The term of office of a person on the list, including that of any person nominated to fill a casual vacancy, shall be five years and may be renewed. A person whose term expires shall continue to fulfil any function for which he shall have been chosen under the following paragraphs.

2. When notification has been made under article 66, paragraph 2, subparagraph (f), or agreement on the procedure in the present Annex has been reached under paragraph 3, the dispute shall be brought before an arbitral tribunal. When a request has been made to the Secretary-General under article 66, paragraph 4, the Secretary-General shall bring the dispute before a conciliation commission. Both the arbitral tribunal and the conciliation commission shall be constituted as follows:

The States, international organizations or, as the case may be, the States and organizations which constitute one of the parties to the dispute shall appoint by common consent:
(a) one arbitrator or, as the case may be, one conciliator, who may or may not be chosen from the list referred to in paragraph 1; and
(b) one arbitrator or, as the case may be, one conciliator, who shall be chosen from among those included in the list and shall not be of the nationality of any of the States or nominated by any of the organizations which constitute that party to the dispute, provided that a dispute between two international organizations is not considered by nationals of one and the same State.

The States, international organizations or, as the case may be, the States and organizations which constitute the other party to the dispute shall appoint two arbitrators or, as the case may be, two conciliators, in the same way. The four persons chosen by the parties shall be appointed within sixty days following the date on which the other party to the dispute receives notification under article 66, paragraph 2, subparagraph (f), or on which the agreement on the procedure in the present Annex under paragraph 3 is reached, or on which the Secretary-General receives the request for conciliation.

The four persons so chosen shall, within sixty days following the date of the last of their own appointments, appoint from the list a fifth arbitrator or, as the case may be, conciliator, who shall be chairman.

If the appointment of the chairman, or any of the arbitrators or, as the case may be, conciliators, has not been made within the period prescribed above for such appointment, it shall be made by the Secretary-General of the United Nations within sixty days following the expiry of that period. The appointment of the chairman may be made by the Secretary-General either from the list or from the membership of the International Law Commission. Any of the periods within which appointments must be made may be extended by agreement between the parties to the dispute. If the United Nations is a party or is included in one of the parties to the dispute, the Secretary-General shall transmit the above-mentioned request to the President of the International Court of Justice, who shall perform the functions conferred upon the Secretary-General under this subparagraph.

Any vacancy shall be filled in the manner prescribed for the initial appointment.

The appointment of arbitrators or conciliators by an international organization provided for in paragraphs 1 and 2 shall be governed by the rules of that organization.

II. Functioning of the Arbitral Tribunal

3. Unless the parties to the dispute otherwise agree, the Arbitral Tribunal shall decide its own procedure, assuring to each party to the dispute a full opportunity to be heard and to present its case.

4. The Arbitral Tribunal, with the consent of the parties to the dispute, may invite any interested State or international organization to submit to it its views orally or in writing.

5. Decisions of the Arbitral Tribunal shall be adopted by a majority vote of the members. In the event of an equality of votes, the vote of the Chairman shall be decisive.

6. When one of the parties to the dispute does not appear before the Tribunal or fails to defend its case, the other party may request the Tribunal to continue the proceedings and to make its award. Before making its award, the Tribunal must satisfy itself not only that it has jurisdiction over the dispute but also that the claim is well founded in fact and law.

7. The award of the Arbitral Tribunal shall be confined to the subject matter of the dispute and state the reasons on which it is based. Any member of the Tribunal may attach a separate or dissenting opinion to the award.

8. The award shall be final and without appeal. It shall be complied with by all parties to the dispute.

9. The Secretary-General shall provide the Tribunal with such assistance and facilities as it may require. The expenses of the Tribunal shall be borne by the United Nations.

III. Functioning of the Conciliation Commission

10. The Conciliation Commission shall decide its own procedure. The Commission, with the consent of the parties to the dispute, may invite any party to the treaty to submit to it its views orally or in writing. Decisions and recommendations of the Commission shall be made by a majority vote of the five members.

11. The Commission may draw the attention of the parties to the dispute to any measures which might facilitate an amicable settlement.

12. The Commission shall hear the parties, examine the claims and objections, and make proposals to the parties with a view to reaching an amicable settlement of the dispute.

13. The Commission shall report within twelve months of its constitution. Its report shall be deposited with the Secretary-General and transmitted to the parties to the dispute. The report of the Commission, including any conclusions stated therein regarding the facts or questions of law, shall not be binding upon the parties and it shall have no other character than that of recommendations submitted for the consideration of the parties in order to facilitate an amicable settlement of the dispute.

14. The Secretary-General shall provide the Commission with such assistance and facilities as it may require. The expenses of the Commission shall be borne by the United Nations.