Teksti suurus:

Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvaheline konventsioon

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:14.08.2008
Avaldamismärge:RT II 2008, 24, 68

Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvaheline konventsioon

Vastu võetud 28.11.1969

“Naftareostuse korral avamerel sekkumise 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooniga” ja “Muude ainetega kui nafta reostuse korral avamerel sekkumise 1973. aasta protokolliga” ühinemine ning protokolli lisa muudatuste heakskiitmine

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Konventsiooniosalised,

olles teadlikud vajadusest kaitsta oma rahvaste huve mere ja ranniku naftareostust põhjustava laevaõnnetuse raskete tagajärgede vastu;

olles veendunud, et nimetatud tingimustes võivad selliste huvide kaitsmiseks avamerel olla vajalikud erandlikud meetmed ja et need meetmed ei mõjuta avamere vabaduse põhimõtet,

on kokku leppinud järgmises.

I artikkel

1. Konventsiooniosalised võivad avamerel võtta vajalikke meetmeid, et ära hoida, vähendada või kõrvaldada suurt ja otsest ohtu nende rannikule või sellega seotud huvidele, kui see on põhjustatud naftareostusest või naftareostusohust, mis järgneb laevaõnnetusele või sellise õnnetusega seotud tegevusele ning millel võivad olla ulatuslikud kahjulikud tagajärjed.

2. Konventsiooni alusel ei võeta siiski meetmeid sõjalaevade ja muude riigile kuuluvate või riigi poolt kasutatavate laevade suhtes, mida kasutatakse sel korral ainult riiklikel mitteärilistel eesmärkidel.

II artikkel

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) laevaõnnetus - laevade kokkupõrge, madalikule sõit või meresõidul laeva pardal või väljaspool seda toimunud muu juhtum, mille tagajärjeks on laeva või lasti kahjustamine või kahjustamise otsene oht;
2) laev
a) mis tahes liiki merelaev;
b) mis tahes ujuvvahend, välja arvatud masin või seade, mida rakendatakse merede ja ookeanide põhja ja selle all oleva maapõue loodusvarade uurimisel ja kasutamisel;
3) nafta – toornafta, kütteõli, diisliõli ja määrdeõli;
4) seotud huvid – rannikuriigi huvid, mida otseselt mõjutab või ohustab laevaõnnetus, nagu:
a) merendustegevus rannikuvetes, sadamates või suudmealal, kaasa arvatud kalapüük, mis moodustab asjaomaste isikute olulise elatusvahendi;
b) asjaomase piirkonna turismiatraktsioonid;
c) asjaomase rannikupiirkonna elanike tervis ja heaolu, kaasa arvatud mere elusressursside, taimestiku ja loomastiku säilitamine;
5) organisatsioon – Valitsustevaheline Meresõidu Konsultatiivorganisatsioon.*

III artikkel

Kui rannikuriik teostab õigust võtta meetmed kooskõlas I artikliga, kohaldatakse järgmisi sätteid:
a) enne meetmete võtmist konsulteerib rannikuriik teiste laevaõnnetusest mõjustatud riikidega, eriti lipuriigi või -riikidega;
b) rannikuriik teavitab viivitamata kavandatud meetmetest füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kelle kohta rannikuriik teab või sai konsultatsioonide ajal teada, et neil on huve, mille puhul saab põhjendatult eeldada, et asjakohased meetmed neid mõjustavad. Rannikuriik võtab arvesse nende poolt esitatavaid seisukohti;
c) enne meetmete võtmist võib rannikuriik konsulteerida sõltumatute ekspertidega, kelle nimed valitakse organisatsiooni hallatavast nimekirjast;
d) äärmiselt pakilistel juhtudel, mis nõuavad viivitamatult meetmete võtmist, võib rannikuriik ette teatamata ja konsulteerimata või juba alanud konsultatsioone jätkamata võtta olukorra pakilisusest tulenevaid meetmeid;
e) enne selliste meetmete võtmist ja nende võtmise käigus teeb rannikuriik kõik endast sõltuva, et ära hoida ohtu inimelule ja võimaldada hädas olevatele inimestele vajalikku abi ning vajaduse korral hõlbustada laevade meeskondade kodumaale tagasipöördumist ja seda mitte takistada;
f) I artikli kohaldamisel võetud meetmetest tuleb viivitamatult teavitada nii asjaomaseid riike ning teadaolevaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid kui ka organisatsiooni peasekretäri.

IV artikkel

1. Organisatsiooni järelevalve all seatakse sisse konventsiooni III artiklis nimetatud ekspertide nimekiri ja hallatakse seda ning organisatsioon kehtestab selleks vajaliku ja asjakohase regulatsiooni sealhulgas määrab nõutavad kvalifikatsioonid.

2. Nimekirja võivad kandidatuuri üles seada organisatsiooni liikmesriigid ja käesoleva konventsiooni osalised. Eksperte tasustavad osutatud teenuste alusel neid teenuseid kasutavad riigid.

V artikkel

1. Meetmed, mida rannikuriik võtab kooskõlas I artikliga, peavad olema proportsionaalsed riigile tekitatud tegeliku või tekkiva kahjuga.

2. Sellised meetmed ei tohi olla rangemad, kui on põhjendatult vajalik I artiklis nimetatud tulemuse saavutamiseks, ning need tuleb lõpetada niipea, kui asjakohane tulemus on saavutatud; nendega ei tohi asjatult sekkuda asjaomase lipuriigi, kolmandate riikide ega ühegi füüsilise ega juriidilise isiku õigustesse ja huvidesse.

3. Kaaludes, kas meetmed on kahju suhtes proportsionaalsed, tuleb arvesse võtta:
a) tekkiva kahju ulatust ja tõenäosust, kui asjakohaseid meetmeid ei ole võetud;
b) nimetatud meetmete võimalikku tõhusust ja
c) kahju ulatust, mida sellised meetmed võivad tekitada.

VI artikkel

Konventsiooniosaline, kes on võtnud konventsiooni sätetega vastuolus olevaid meetmeid, tekitades sellega teistele kahju, on kohustatud hüvitama I artiklis nimetatud tulemuse saavutamiseks põhjendatult vajalikke meetmeid ületavate meetmetega tekitatud kahju.

VII artikkel

Kui käesolevas konventsioonis ei ole eraldi sätestatud, ei või konventsiooniga piirata ühtegi muud kohaldatavat õigust, kohustust, eesõigust või puutumatust ega jätta ühtegi konventsiooniosalist või füüsilist või juriidilist isikut ilma muudest kohaldatavatest kahju hüvitamise meetmetest.

VIII artikkel

1. Kui lahenduse saavutamine läbirääkimiste teel asjaomaste konventsiooniosaliste vahel või meetmed võtnud konventsiooniosalise ja nõude esitanud füüsilise või juriidilise isiku vahel ei ole olnud võimalik ja kui konventsiooniosalised ei lepi kokku teisiti, tuleb konventsiooniosaliste vaidlusküsimus selle kohta, kas I artikli alusel võetud meetmed olid käesoleva konventsiooniga vastuolus või kas hüvitise maksmine VI artikli alusel on kohustuslik, ja sellise hüvitise suurus, esitada mis tahes huvitatud konventsiooniosalise taotlusel käesoleva konventsiooni lisa kohaselt lepitusmenetluseks või lepitamise ebaõnnestumise korral vahekohtule.

2. Meetmeid võtnud konventsiooniosalisel ei ole õigust eelmise lõike alusel esitatud lepitus- või vahekohtumenetluse taotlust tagasi lükata üksnes põhjusel, et riigisisesed õiguskaitsevahendid tema enda kohtutes ei ole ammendatud.

IX artikkel

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud 30. detsembrini 1970 ning on seejärel avatud ühinemiseks.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni või selle eriorganisatsioonide või Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmesriigid või Rahvusvahelise Kohtu statuudi pooled võivad saada käesoleva konventsiooni osalisteks:
a) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmisreservatsioonita alla kirjutades;
b) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmisreservatsiooniga alla kirjutades, millele järgneb ratifitseerimine või heakskiitmine, või
c) sellega ühinedes.

X artikkel

1. Ratifitseeritakse, kiidetakse heaks või ühinetakse asjakohase ametliku dokumendi hoiuleandmisega organisatsiooni peasekretärile.

2. Ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskiri, mis antakse hoiule pärast konventsiooni muudatuse jõustumist kõikide konventsiooniosaliste suhtes või pärast kõikide konventsiooniosaliste suhtes muudatuse jõustumiseks nõutavate meetmete lõpuleviimist, loetakse kehtivaks muudetud konventsiooni suhtes.

XI artikkel

1. Konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast kuupäeva, mil viieteistkümne riigi valitsused on sellele ratifitseerimis- või heakskiitmisreservatsioonita alla kirjutanud või on ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjad organisatsiooni peasekretärile hoiule andnud.

2. Riigi suhtes, kes selle hiljem ratifitseerib, heaks kiidab või sellega ühineb, jõustub konventsioon üheksakümnendal päeval pärast asjakohase dokumendi hoiuleandmist.

XII artikkel

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida alati pärast kuupäeva, mil konventsioon on selle osalisriigi suhtes jõustunud.

2. Denonsseerimiseks antakse asjakohane dokument hoiule organisatsiooni peasekretärile.

3. Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödumisel või denonsseerimiskirjas nimetatud pikema ajavahemiku möödumisel selle hoiuleandmisest organisatsiooni peasekretärile.

XIII artikkel

1. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, kui see on territooriumi haldusorgan, või käesoleva konventsiooni osaline, kes vastutab territooriumi rahvusvaheliste suhete eest, peab võimalikult kiiresti konsulteerima sellise territooriumi asjaomaste asutustega või võtma vajaduse korral muid meetmeid, et kohaldada konventsiooni asjakohasele territooriumile, ning võib alati teatada kirjalikult organisatsiooni peasekretärile, et konventsiooni kohaldatakse nimetatud territooriumile.

2. Konventsiooni kohaldatakse teates nimetatud territooriumile alates teate laekumise kuupäevast või teates märgitud muust kuupäevast.

3. Lõike 1 alusel deklaratsiooni teinud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon või konventsiooniosaline võib alati pärast kuupäeva, mil konventsiooni selliselt asjakohasele territooriumile kohaldati, teatada organisatsiooni peasekretärile kirjalikult, et konventsiooni ei kohaldata enam teates nimetatud territooriumile.

4. Konventsiooni kohaldamine teates nimetatud territooriumile lõpetatakse ühe aasta või teates täpsustatud pikema ajavahemiku möödumisel organisatsiooni peasekretärile teate laekumise kuupäevast.

XIV artikkel

1. Organisatsioon võib kokku kutsuda konverentsi konventsiooni uuesti läbivaatamiseks või muutmiseks.

2. Organisatsioon kutsub kokku konventsiooni osalisriikide konverentsi konventsiooni uuesti läbivaatamiseks või muutmiseks vähemalt ühe kolmandiku konventsiooniosaliste taotlusel.

XV artikkel

1. Konventsioon antakse hoiule organisatsiooni peasekretärile.

2. Organisatsiooni peasekretär:
a) teeb kõigile konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele teatavaks iga:
i) allakirjutamise või kirja hoiuleandmise ja selle kuupäeva;
ii) denonsseerimiskirja hoiuleandmise ja hoiuleandmise kuupäeva;
iii) konventsiooni kohaldamise mis tahes territooriumile XIII artikli lõike 1 alusel ja kohaldamise lõpetamise XIII artikli lõike 4 alusel, märkides iga kord kuupäeva, millal konventsiooni selline kohaldamine lõpetati või lõpetatakse;
b) edastab konventsiooni kinnitatud ja tõestatud koopiad kõikidele riikidele, kes on konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud.

XVI artikkel

Konventsiooni jõustumise järel edastab organisatsiooni peasekretär viivitamata selle teksti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni sekretariaadile registreerimiseks ja avaldamiseks kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikliga 102.

XVII artikkel

Konventsioon on koostatud ühes eksemplaris inglise ja prantsuse keeles; mõlemad tekstid on võrdselt autentsed. Hispaania- ja venekeelsed ametlikud tõlked koostatakse ja antakse hoiule koos allakirjutatud originaaliga.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud Brüsselis kahekümne üheksandal novembril 1969. aastal.

* 22. mail 1982 jõustunud organisatsiooni konventsiooni muudatuste alusel muudeti organisatsiooni nimi Rahvusvaheliseks Mereorganisatsiooniks (IMO).

LISA

I peatükk
LEPITUSMENETLUS

Artikkel 1

Kui asjaomased konventsiooniosalised ei otsusta teisiti, toimub lepitusmenetlus kooskõlas käesolevas peatükis sätestatud eeskirjadega.

Artikkel 2

1. Ühe konventsiooniosalise taotluse esitamisel teisele luuakse konventsiooni artikli VIII kohaldamiseks lepituskomisjon.

2. Konventsiooniosalise esitatud lepitustaotlus sisaldab juhtumi selgitust ja toetavaid dokumente.

3. Kui kahe konventsiooniosalise vahel on algatatud menetlus, võib lepitusmenetlusega ühineda mis tahes muu konventsiooniosaline, kelle kodanikke või vara on samade meetmetega mõjustatud, või rannikuriik, kes on võtnud samasuguseid meetmeid, teatades sellest menetluse algatanud konventsiooniosalistele kirjalikult, kui kumbki viimati nimetatud konventsiooniosalistest ei ole ühinemise vastu.

Artikkel 3

1. Lepituskomisjon koosneb kolmest liikmest: ühe liikme nimetab meetmed võtnud rannikuriik, ühe liikme nimetab riik, kelle kodanikke või vara on asjakohased meetmed mõjustanud, ja need kaks liiget nimetavad kokkuleppel kolmanda liikme, kellest saab komisjoni eesistuja.

2. Lepitajad valitakse kooskõlas artiklis 4 sätestatud korraga eelnevalt koostatud nimekirjast.

3. Kui konventsiooniosaline ei ole 60 päeva jooksul alates lepitustaotluse kättesaamise päevast teavitanud teist vaidlusosalist lepitaja nimetamisest või kui kaks esimest lepitajat ei ole 30 päeva jooksul alates päevast, mil teine konventsiooniosaline on määranud komisjoniliikme, suutnud nimetada ühisel kokkuleppel komisoni eesistujat, teeb organisatsiooni peasekretär ükskõik kumma konventsiooniosalise taotlusel nõutavad nimetamised 30 päeva jooksul. Komisjoni nimetatavad liikmed valitakse eelmises lõikes sätestatud nimekirjast.

4. Komisjoni eesistuja ei või olla või olla olnud menetluse algatajariikide kodanik, olenemata tema nimetamise meetodist.

Artikkel 4

1. Artiklis 3 sätestatud nimekiri sisaldab kvalifitseeritud isikuid, kelle on määranud konventsiooniosalised, ja seda ajakohastab organisatsioon. Konventsiooniosaline võib nimekirja arvamiseks määrata neli inimest, kes ei pea tingimata olema selle konventsiooniosalise riigi kodanikud. Määramine tehakse kuueaastaseks perioodiks ning seda saab uuendada.

2. Nimekirjas esineva isiku surma või ametist lahkumise korral võib sellise isiku kandidatuuri ülesseadnud konventsiooniosaline nimetada ülejäänud ametisoleku ajaks asendusliikme. 

Artikkel 5

1. Kui konventsiooniosalised ei lepi kokku teisiti, kehtestab lepituskomisjon töökorra, mis igal juhul võimaldab õiglast ärakuulamist. Kui komisjon ei otsusta ühehäälselt teisiti, teostab ta uurimist kooskõlas Haagi 18. oktoobri 1907. aasta rahvusvaheliste vaidluste rahumeelse lahendamise konventsiooni III peatükiga.

2. Lepituskomisjonis esindavad konventsiooniosalisi esindajad, kelle ülesandeks on tegutseda vahetalitajatena konventsiooniosaliste ja komisjoni vahel. Konventsiooniosaline võib ka kasutada enda poolt selleks otstarbeks nimetatud nõustajate ja ekspertide abi ning võib taotleda kõikide nende isikute ärakuulamist, kelle tõendusmaterjali peab konventsiooniosaline vajalikuks.

3. Komisjonil on õigus nõuda selgitusi nii konventsiooniosaliste esindajatelt, nõustajatelt kui ka muudelt isikutelt, kelle väljakutsumist ta võib tema valitsuse nõusolekul pidada kasulikuks.

Artikkel 6

Kui konventsiooniosalised ei lepi kokku teisiti, võetakse lepituskomisjoni otsused vastu häälteenamusega ja komisjon ei kuuluta otsust välja lahkarvamuse põhjal, välja arvatud juhul, kui kõik selle liikmed on kohal.

Artikkel 7

Konventsiooniosalised hõlbustavad lepituskomisjoni tööd ning esmajoones, järgides oma õigusakte ja kasutades kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid:
a) varustavad komisjoni vajalike dokumentide ja teabega;
b) võimaldavad komisjonil siseneda nende territooriumile, kuulata ära tunnistajaid või eksperte ning külastada sündmuskohta.

Artikkel 8

Lepituskomisjoni ülesandeks on lahendada vaidlusküsimusi, koguda sellel eesmärgil uurimise teel või muul moel kokku asjassepuutuv teave ja püüda konventsiooniosalisi lepitada. Pärast juhtumi uurimist edastab komisjon konventsiooniosalistele soovituse, mis tundub komisjonile vaidlusküsimuse suhtes asjakohane, ning määrab kindlaks mitte pikema kui 90-päevase ajavahemiku, mille jooksul peavad menetlusosalised teatama, kas nad nõustuvad soovitusega või mitte.

Artikkel 9

Soovituse juurde peab kuuluma põhjendav osa. Kui soovitus ei esinda täielikult või osaliselt komisjoni ühehäälset seisukohta, on igal lepitajal õigus esitada eriarvamus.

Artikkel 10

Lepitusmenetlus loetakse ebaõnnestunuks, kui kumbki konventsiooniosaline ei ole soovituse edastamisest arvates 90 päeva möödumisel teavitanud teist konventsiooniosalist oma nõusolekust soovitusega. Samamoodi loetakse lepitusmenetlus ebaõnnestunuks, kui komisjoni ei ole moodustatud artikli 3 lõikega 3 ettenähtud ajavahemiku jooksul või kui komisjon ei ole andnud soovitust ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil komisjoni eesistuja ametisse nimetati, eeldusel et konventsiooniosalised ei ole kokku leppinud teisiti.

Artikkel 11

1. Iga komisjoniliige saab töö eest tasu; selline tasu määratakse kindlaks lepinguga konventsiooniosaliste vahel, kes teevad võrdses osas sissemakse.

2. Komisjoni tööga tekkinud muude kulutuste osamaksed tasutakse samal moel.

Artikkel 12

Vaidlusosalised võivad alati lepitusmenetluse vältel ühisel nõusolekul otsustada kasutada vaidluste lahendamiseks muud menetlust.

II peatükk
VAHEKOHUS

Artikkel 13

1. Kui konventsiooniosalised ei otsusta teisiti, toimub vahekohtumenetlus kooskõlas käesolevas peatükis sätestatud eeskirjadega.

2. Kui lepitamine ebaõnnestub, võib vahekohtutaotluse esitada üksnes 180 päeva jooksul pärast lepituse ebaõnnestumist.

Artikkel 14

Vahekohus koosneb kolmest liikmest: ühe vahekohtuniku nimetab meetmed võtnud rannikuriik, ühe vahekohtuniku nimetab riik, kelle kodanikke või vara on sellised meetmed mõjutanud, ja need kaks vahekohtunikku nimetavad kokkuleppel veel ühe vahekohtuniku, kellest saab vahekohtu eesistuja.

Artikkel 15

1. Kui vahekohtu esimeest ei ole nimetatud teise vahekohtuniku nimetamise päevast arvates 60 päeva jooksul, nimetab esimehe organisatsiooni peasekretär ükskõik kumma konventsiooniosalise taotlusel järgmise 60-päevase ajavahemiku jooksul, valides kooskõlas artikliga 4 koostatud kvalifitseeritud isikute nimekirjast. Nimekiri erineb konventsiooni IV artiklis sätestatud ekspertide nimekirjast ja käesoleva lisa artiklis 4 sätestatud lepitajate nimekirjast; sama isiku nimi võib siiski esineda nii lepitajate kui ka vahekohtunike nimekirjas. Isikut, kes on tegutsenud mõnes vaidluses lepitajana, ei või valida tegutsema vahekohtunikuna samas vaidlusküsimuses.

2. Kui üks konventsiooniosalistest ei ole nimetanud vahekohtu liiget taotluse laekumise kuupäevast arvates 60 päeva jooksul, võib teine konventsiooniosaline teavitada otse organisatsiooni peasekretäri, kes nimetab vahekohtu eesistuja 60-päevase ajavahemiku jooksul, valides lõikes 1 sätestatud nimekirjast.

3. Nimetamise korral nõuab vahekohtu eesistuja konventsiooniosaliselt, kes ei ole vahekohtunikku esitanud, et ta teeks seda samal viisil ja samadel tingimustel. Kui konventsiooniosaline vahekohtunikku ei nimeta, taotleb vahekohtu eesistuja organisatsiooni peasekretärilt ametisse nimetamist eelmises lõikes sätestatud vormis ja tingimustel.

4. Kui vahekohtu esimees on nimetatud käesoleva artikli alusel, ei või ta olla ega olla olnud asjaomase konventsiooniosalise riigi kodanik, välja arvatud teise osalise või osaliste nõusolekul.

5. Vahekohtuniku surma või kohustuste täitmata jätmise korral nimetab selle vahekohtuniku nimetamise eest vastutav konventsiooniosaline asendaja 60 päeva jooksul arvates surmast või kohustuste täitmata jätmisest. Kui konventsiooniosaline vahekohtunikku ei nimeta, asub vahekohus menetlema kahe järelejäänud vahekohtuniku juhtimisel. Vahekohtu esimehe surma või kohustuste täitmata jätmise korral nimetatakse asendaja kooskõlas artikliga 4 või vahekohtu liikmete kokkuleppe puudumise korral käesoleva artikli kohaselt 60 päeva vältel surmast või kohustuste täitmata jätmisest arvates.

Artikkel 16

Kui kahe konventsiooniosalise vahel on algatatud menetlus, võib vahekohtu menetlusega ühineda muu konventsiooniosaline, kelle kodanikke või vara on samad meetmed mõjustanud, või rannikuriik, kes on võtnud samasuguseid meetmeid, teavitades kirjalikult menetluse algatanud konventsiooniosalisi, kui viimati nimetatud konventsiooniosalised ei ole ühinemise vastu.

Artikkel 17

Käesoleva lisa alusel moodustatud vahekohus otsustab ise oma töökorra.

Artikkel 18

1. Vahekohtu liikmed teevad vahekohtu menetlust, istungipaika ning menetlemiseks esitatud vaidlust käsitlevad otsused häälteenamusega; nende vahekohtu liikmete puudumine, kelle nimetamise eest konventsiooniosalised vastutasid, või hääletamisest hoidumine ei takista vahekohtu otsuse tegemist. Häälte võrdse jagunemise korral on eesistuja hääl otsustav.

2. Konventsiooniosalised hõlbustavad vahekohtu tööd ja esmajoones, järgides oma õigusakte ning kasutades kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid:
a) varustavad vahekohut vajalike dokumentide ja teabega;
b) võimaldavad vahekohtul siseneda nende territooriumile, kuulata ära tunnistajaid ja eksperte ning külastada sündmuskohta.

2. Ühe konventsiooniosalise puudumine või ilmumata jätmine ei takista menetlust. 

Artikkel 19

1. Vahekohtu otsuse juurde peab kuuluma põhjendav osa. Otsus on lõplik ja seda edasi kaevata ei saa. Konventsiooniosalised täidavad otsuse viivitamatult.

2. Kui konventsiooniosaliste vahel tekib otsuse tõlgendamise ja täideviimise suhtes lahkarvamus, võib kumbki konventsiooniosaline esitada selle otsustamiseks asjakohase otsuse teinud vahekohtule või kui nimetatud vahekohus ei ole kättesaadav, teisele samaks otstarbeks ja samal viisil kui esmane vahekohus moodustatud vahekohtule.

INTERNATIONAL CONVENTION RELATING TO INTERVENTION ON THE HIGH SEAS IN CASES OF OIL POLLUTION CASUALTIES, 1969
Brussels, 29 November 1969

The States Parties to the Present Convention,

Conscious of the need to protect the interests of their peoples against the grave consequences of a maritime casualty resulting in danger of oil pollution of sea and coastlines,

Convinced that under these circumstances measures of an exceptional character to protect such interests might be necessary on the high seas and that these measures do not affect the principle of freedom of the high seas,

Have agreed as follows:

Article I

1. Parties to the present Convention may take such measures on the high seas as may be necessary to prevent, mitigate or eliminate grave and imminent danger to their coastline or related interests from pollution or threat of pollution of the sea by oil, following upon a maritime casualty or acts related to such a casualty, which may reasonably be expected to result in major harmful consequences.

2. However, no measures shall be taken under the present Convention against any warship or other ship owned or operated by a State and used, for the time being, only on government non-commercial service.

Article II

For the purposes of the present Convention:
1. “maritime casualty” means a collision of ships, stranding or other incident of navigation, or other occurrence on board a ship or external to it resulting in material damage or imminent threat of material damage to a ship or cargo;
2. “ship” means:
(a) any sea-going vessel of any type whatsoever, and
(b) any floating craft, with the exception of an installation or device engaged in the exploration and exploitation of the resources of the sea-bed and the ocean floor and the subsoil thereof;
3. “oil” means crude oil, fuel oil, diesel oil and lubricating oil;
4. “related interests” means the interests of a coastal State directly affected or threatened by the maritime casualty, such as:
(a) maritime coastal, port or estuarine activities, including fisheries activities, constituting an essential means of livelihood of the persons concerned;
(b) tourist attractions of the area concerned;
(c) the health of the coastal population and the well-being of the area concerned, including conservation of living marine resources and of wildlife;
5. “Organization” means the Inter-Governmental Maritime Consultative Organization.*

Article III

When a coastal State is exercising the right to take measures in accordance with Article I, the following provisions shall apply:
(a) before taking any measures, a coastal State shall proceed to consultations with other States affected by the maritime casualty, particularly with the flag State or States;
(b) the coastal State shall notify without delay the proposed measures to any persons physical or corporate known to the coastal State, or made known to it during the consultations, to have interests which can reasonably be expected to be affected by those measures. The coastal State shall take into account any views they may submit;
(c) before any measure is taken, the coastal State may proceed to a consultation with independent experts, whose names shall be chosen from a list maintained by the Organization;
(d) in cases of extreme urgency requiring measures to be taken immediately, the coastal State may take measures rendered necessary by the urgency of the situation, without prior notification or consultation or without continuing consultations already begun;
(e) a coastal State shall, before taking such measures and during their course, use its best endeavours to avoid any risk to human life, and to afford persons in distress any assistance of which they may stand in need, and in appropriate cases to facilitate repatriation of ships’ crews, and to raise no obstacle thereto;
(f) measures which have been taken in application of Article I shall be notified without delay to the States and to the known physical or corporate persons concerned, as well as to the Secretary-General of the Organization.

Article IV

1. Under the supervision of the Organization, there shall be set up and maintained the list of experts contemplated by Article III of the present Convention, and the Organization shall make necessary and appropriate regulations in connection therewith, including the determination of the required qualifications.

2. Nominations to the list may be made by Member States of the Organization and by Parties to this Convention. The experts shall be paid on the basis of services rendered by the States utilizing those services.

Article V

1. Measures taken by the coastal State in accordance with Article I shall be proportionate to the damage actual or threatened to it.

2. Such measures shall not go beyond what is reasonably necessary to achieve the end mentioned in Article I and shall cease as soon as that end has been achieved; they shall not unnecessarily interfere with the rights and interests of the flag State, third States and of any persons, physical or corporate, concerned.

3. In considering whether the measures are proportionate to the damage, account shall be taken of:
(a) the extent and probability of imminent damage if those measures are not taken; and
(b) the likelihood of those measures being effective; and
(c) the extent of the damage which may be caused by such measures.

Article VI

Any party which has taken measures in contravention of the provisions of the present Convention causing damage to others, shall be obliged to pay compensation to the extent of the damage caused by measures which exceed those reasonably necessary to achieve the end mentioned in Article I.

Article VII

Except as specifically provided, nothing in the present Convention shall prejudice any otherwise applicable right, duty, privilege or immunity or deprive any of the Parties or any interested physical or corporate person of any remedy otherwise applicable.

Article VIII

1. Any controversy between the Parties as to whether measures taken under Article I were in contravention of the provisions of the present Convention, to whether compensation is obliged to be paid under Article VI, and to the amount of such compensation shall, if settlement by negotiation between the Parties involved or between the Party which took the measures and the physical or corporate claimants has not been possible, and if the Parties do not otherwise agree, be submitted upon request of any of the Parties concerned to conciliation or, if conciliation does not succeed, to arbitration, as set out in the Annex to the present Convention.

2. The Party which took the measures shall not be entitled to refuse a request for conciliation or arbitration under provisions of the preceding paragraph solely on the grounds that any remedies under municipal law in its own courts have not been exhausted.

Article IX

1. The present Convention shall remain open for signature until 31 December 1970 and shall thereafter remain open for accession.

2. States Members of the United Nations or any of the Specialized Agencies or of the International Atomic Energy Agency or Parties to the Statute of the International Court of Justice may become Parties to this Convention by:
(a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval;
(b) signature subject to ratification, acceptance or approval followed by ratification, acceptance or approval; or
(c) accession.

Article X

1. Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of a formal instrument to that effect with the Secretary-General of the Organization.

2. Any instrument of ratification, acceptance, approval or accession deposited after the entry into force of an amendment to the present Convention with respect to all existing Parties or after the completion of all measures required for the entry into force of the amendment with respect to those Parties shall be deemed to apply to the Convention as modified by the amendment.

Article XI

1. The present Convention shall enter into force on the ninetieth day following the date on which Governments of fifteen States have either signed it without reservation as to ratification, acceptance or approval or have deposited instruments of ratification, acceptance, approval or accession with the Secretary-General of the Organization.

2. For each State which subsequently ratifies, accepts, approves or accedes to it the present Convention shall come into force on the ninetieth day after deposit by such State of the appropriate instrument.

Article XII

1. The present Convention may be denounced by any Party at any time after the date on which the Convention comes into force for that State.

2. Denunciation shall be effected by the deposit of an instrument with the Secretary-General of the Organization.

3. A denunciation shall take effect one year, or such longer period as may be specified in the instrument of denunciation, after its deposit with the Secretary-General of the Organization.

Article XIII

1. The United Nations where it is the administering authority for a territory, or any State Party to the present Convention responsible for the international relations of a territory, shall as soon as possible consult with the appropriate authorities of such territories or take such other measures as may be appropriate, in order to extend the present Convention to that territory and may at any time by notification in writing to the Secretary-General of the Organization declare that the present Convention shall extend to such territory.

2. The present Convention shall, from the date of receipt of the notification or from such other date as may be specified in the notification, extend to the territory named therein.

3. The United Nations, or any Party which has made a declaration under paragraph 1 of this Article may at any time after the date on which the Convention has been so extended to any territory declare by notification in writing to the Secretary-General of the Organization that the present Convention shall cease to extend to any such territory named in the notification.

4. The present Convention shall cease to extend to any territory mentioned in such notification one year, or such longer period as may be specified therein, after the date of receipt of the notification by the Secretary-General of the Organization.

Article XIV

1. A Conference for the purpose of revising or amending the present Convention may be convened by the Organization.

2. The Organization shall convene a Conference of the States Parties to the present Convention for revising or amending the present Convention at the request of not less than one-third of the Parties.

Article XV

1. The present Convention shall be deposited with the Secretary-General of the Organization.

2. The Secretary-General of the Organization shall:
(a) inform all States which have signed or acceded to the Convention of:
(i) each new signature or deposit of instrument together with the date thereof;
(ii) the deposit of any instrument of denunciation of this Convention together with the date of the deposit;
(iii) the extension of the present convention to any territory under paragraph 1 of Article XIII and of the termination of any such extension under the provisions of paragraph 4 of that Article stating in each case the date on which the present Convention has been or will cease to be so extended;
(b) transmit certified true copies of the present Convention to all Signatory States and to all States which accede to the present Convention.

Article XVI

As soon as the present Convention comes into force, the text shall be transmitted by the Secretary-General of the Organization to the Secretariat of the United Nations for registration and publication in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations.

Article XVII

The present Convention is established in a single copy in the English and French languages, both texts being equally authentic. Official translations in the Russian and Spanish languages shall be prepared and deposited with the signed original.

In witness whereof the undersigned being duly authorized by their respective Governments for that purpose have signed the present Convention.

Done at Brussels this twenty-ninth day of November 1969.

* The name of the Organization was changed to International maritime Organization by virtue of amendments to the Organization’s Convention which entered into force on 22 may 1982.

ANNEX

Chapter I
CONCILIATION

Article 1

Provided the Parties concerned do not decide otherwise, the procedure for conciliation shall be in accordance with the rules set out in this Chapter.

Article 2

1. A Conciliation Commission shall be established upon the request of one Party addressed to another in application of Article VIII of the Convention.

2. The request for conciliation submitted by a Party shall consist of a statement of the case together with any supporting documents.

3. If a procedure has been initiated between two Parties, any other Party the nationals or property of which have been affected by the same measures, or which is a Coastal State having taken similar measures, may join in the conciliation procedure by giving written notice to the Parties which have originally initiated the procedure unless either of the latter Parties object to such joinder.

Article 3

1. The Conciliation Commission shall be composed of three members: one nominated by the coastal State which took the measures, one nominated by the State the nationals or property of which have been affected by those measures and a third, who shall preside over the Commission and shall be nominated by agreement between the two original members.

2. The Conciliators shall be selected from a list previously drawn up in accordance with the procedure set out in Article 4 below.

3. If within a period of 60 days from the date of receipt of the request for conciliation, the Party to which such request is made has not given notice to the other Party to the controversy of the nomination of the Conciliator for whose selection it is responsible, or if, within a period of 30 days from the date of nomination of the second of the members of the Commission to be designated by the Parties, the first two Conciliators have not been able to designate by common agreement the Chairmen of the Commission, the Secretary-General of the Organization shall upon request of either Party and within a period of 30 days, proceed to the required nomination. The members of the Commission thus nominated shall be selected from the list prescribed in the preceding paragraph.

4. In no case shall the Chairman of the Commission be or have been a national of one of the original Parties to the procedure, whatever the method of his nomination.

Article 4

1. The list prescribed in Article 3 above shall consist of qualified persons designated by the Parties and shall be kept up to date by the Organization. Each Party may designate for inclusion on the list four persons, who shall not necessarily be its nationals. The nominations shall be for periods of six years each and shall be renewable.

2. In the case of the decease or resignation of a person whose name appears on the list, the Party which nominated such persons shall be permitted to nominate a replacement for the remainder of the term of office.

Article 5

1. Provided the Parties do not agree otherwise, the Conciliation Commission shall establish its own procedures, which shall in all cases permit a fair hearing. As regards examination, the Commission, unless it unanimously decides otherwise, shall conform with the provisions of Chapter III of The Hague Convention for the Peaceful Settlement of International Disputes of 18 October 1907.

2. The Parties shall be represented before the Conciliation Commission by agents whose duty shall be to act as intermediaries between the parties and the Commission. Each of the Parties may seek also the assistance of advisers and experts nominated by it for this purpose and may request the hearing of all persons whose evidence the Party considers useful.

3. The Commission shall have the right to request explanations from agents, advisers and experts of the Parties as well as from any persons whom, with the consent of their Governments, it may deem useful to call.

Article 6

Provided the Parties do not agree otherwise, decisions of the Conciliation Commission shall be taken by a majority vote and the Commission shall not pronounce on the substance of the controversy unless all its members are present.

Article 7

The Parties shall facilitate the work of the Conciliation Commission and in particular, in accordance with their legislation, and using all means at their disposal:
(a) provide the Commission with the necessary documents and information;
(b) enable the Commission to enter their territory, to hear witnesses or experts, and to visit the scene.

Article 8

The task of the Conciliation Commission will be to clarify the matters under dispute, to assemble for this purpose all relevant information by means of examination or other means, and to endeavour to reconcile the Parties. After examining the case, the Commission shall communicate to the Parties a recommendation which appears to the Commission to be appropriate to the matter and shall fix a period of not more than 90 days within which the Parties are called upon to state whether or not they accept the recommendation.

Article 9

The recommendation shall be accompanied by a statement of reasons. If the recommendation does not represent in whole or in part the unanimous opinion of the Commission, any Conciliator shall be entitled to deliver a separate opinion.

Article 10

A conciliation shall be deemed unsuccessful if, 90 days after the Parties have been notified of the recommendation, either Party shall not have notified the other Party of its acceptance of the recommendation. Conciliation shall likewise be deemed unsuccessful if the Commission shall not have been established within the period prescribed in the third paragraph of Article 3 above, or provided the Parties have not agreed otherwise, if the Commission shall not have issued its recommendation within one year from the date on which the Chairman of the Commission was nominated.

Article 11

1. Each member of the Commission shall receive the remuneration for his work, such remuneration to be fixed by agreement between the Parties which shall each contribute an equal proportion.

2. Contributions for miscellaneous expenditure incurred by the work of the Commission shall be apportioned in the same manner.

Article 12

The parties to the controversy may at any time during the conciliation procedure decide in agreement to have recourse to a different procedure for settlement of disputes.

Chapter II
ARBITRATION

Article 13

1. Arbitration procedure, unless the Parties decide otherwise, shall be in accordance with the rules set out in this Chapter.

2. Where conciliation is unsuccessful, a request for arbitration may only be made within a period of 180 days following the failure of conciliation.

Article 14

The Arbitration Tribunal shall consist of three members: one Arbitrator nominated by the coastal State which took the measures, one Arbitrator nominated by the State the national or property of which have been affected by those measures, and another Arbitrator who shall be nominated by agreement between the two first-named, and shall act as its Chairman.

Article 15

1. If, at the end of a period of 60 days from the nomination of the second Arbitrator, the Chairman of the Tribunal shall not have been nominated, the Secretary-General of the Organization upon request of either Party shall within a further period of 60 days proceed to such nomination, selecting from a list of qualified persons previously drawn up on accordance with the provisions of Article 4 above. This list shall be separate from the list of experts prescribed in Article IV of the Convention and from the list of Conciliators prescribed in Article 4 of the present Annex; the name of the same person may, however, appear both on the list of Conciliators and on the list of Arbitrators. A person who has acted as Conciliator in a dispute may not, however, be chosen to act as Arbitrator in the same matter.

2. If, within a period of 60 days from the date of the receipt of the request, one of the Parties shall not have nominated the member of the Tribunal for whose designation it is responsible, the other Party may directly inform the Secretary-General of the Organization who shall nominate the Chairman of the Tribunal within a period of 60 days, selecting him from the list prescribed in paragraph 1 of the present Article.

3. The Chairman of the Tribunal shall, upon nomination, request the Party which has not provided an Arbitrator, to do so in the same manner and under the same conditions. If the Party does not make the required nomination, the Chairman of the Tribunal shall request the Secretary-General of the Organization to make the nomination in the form and conditions prescribed in the preceding paragraph.

4. The Chairman of the Tribunal, if nominated under the provisions of the present Article, shall not be or have been a national of one of the Parties concerned, except with the consent of the other Party or Parties.

5. In the case of the decease or default of an Arbitrator for whose nomination one of the Parties is responsible, the said Party shall nominate a replacement within a period of 60 days from the date of decease or default. Should the said party not make the nomination, the arbitration shall proceed under the remaining Arbitrators. In the case of decease or default of the Chairman of the Tribunal, a replacement shall be nominated in accordance with the provisions of Article 14 above, or in the absence of agreement between the members of the Tribunal within a period of 60 days of the decease or default according to the provisions of the present Article.

Article 16

If a procedure has been initiated between two Parties, any other Party, the nationals or property of which have been affected by the same measures or which is a coastal State having taken similar measures, may join in the arbitration procedure by giving written notice to the Parties which have originally initiated the procedure unless either of the latter Parties object to such joinder.

Article 17

Any Arbitration Tribunal established under the provisions of the present Annex shall decide its own rules of procedure.

Article 18

1. Decisions of the Tribunal both as to its procedure and its place of meeting and as to any controversy laid before it, shall be taken by majority vote of its members; the absence or abstention of one of the members of the Tribunal for whose nomination the Parties were responsible shall not constitute an impediment to the Tribunal reaching a decision. In cases of equal voting, the Chairman shall cast the deciding vote.

2. The Parties shall facilitate the work of the Tribunal and in particular, in accordance with their legislation, and using all means at their disposal:
(a) provide the Tribunal with the necessary documents and information;
(b) enable the Tribunal to enter their territory, to hear witnesses or experts, and to visit the scene.

3. Absence or default of one Party shall not constitute an impediment to the procedure.

Article 19

1. The award of the Tribunal shall be accompanied by a statement of reasons. It shall be final and without appeal. The Parties shall immediately comply with the award.

2. Any controversy which may arise between the Parties as regards interpretation and execution of the award may be submitted by either Party for judgment to the Tribunal which made the award, or, if it is not available, to another Tribunal constituted for this purpose in the same manner as the original Tribunal.

* Eesti ühines protokolliga Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2007. a korralduse nr 511 alusel (RT II 2007, 92, 1528).