Teksti suurus:

Naftareostuseks valmisoleku ning sellele reageerimise ja koostöö 1990. aasta rahvusvaheline konventsioon

Väljaandja:Vabariigi Valitsus
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:16.08.2008
Avaldamismärge:RT II 2008, 24, 70

Naftareostuseks valmisoleku ning sellele reageerimise ja koostöö 1990. aasta rahvusvaheline konventsioon

Vastu võetud 30.11.1990

“Naftareostuseks valmisoleku ning sellele reageerimise ja koostöö 1990. aasta rahvusvahelise konventsiooniga” ning “Ohtlikest ja kahjulikest ainetest põhjustatud reostusjuhtumiteks valmisoleku ning nendele reageerimise ja koostöö 2000. aasta protokolliga” ühinemine

Teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Konventsiooniosalised,

olles teadlikud vajadusest kaitsta elukeskkonda üldiselt ja eriti merekeskkonda;

tunnistades suurt ohtu, mida kujutavad merekeskkonnale laevade, avamererajatiste, meresadamate ja naftakäitlusrajatiste naftareostusjuhtumid;

olles teadlikud esmajoones ettevaatusabinõude ja naftareostuse ennetamise tähtsusest ja vajadusest kohaldada rangelt meresõiduohutust ja merereostuse tõkestamist reguleerivaid rahvusvahelisi dokumente, eriti 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel koos muudatustega ning 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelist konventsiooni merereostuse vältimise kohta laevadelt, samuti naftat vedavate laevade ja avamererajatiste projekteerimist, kasutamist ja hooldust käsitlevate täiustatud standardite kiirest arengust;

olles samuti teadlikud, kui oluline on naftareostusjuhtumi korral tegutseda viivitamata ja tõhusalt, et minimeerida sellest tuleneda võiv kahju;

rõhutades tõhusa ettevalmistuse vajalikkust naftareostusjuhtumite tõkestamisel ning nafta- ja laevatööstuse tähtsat osa selles valdkonnas;

tunnistades lisaks vastastikuse abi ja rahvusvahelise koostöö tähtsust valdkondades, mis hõlmavad teabevahetust riikide võimaluste kohta reageerida naftareostusjuhtumitele, naftareostuse situatsiooniplaanide koostamist, aruannete vahetamist oluliste juhtumite kohta, mis võivad avaldada mõju ranniku merekeskkonnale ja riikide seonduvatele huvidele, ning merekeskkonna naftareostuse tõkestamise vahendeid käsitlevat uurimis- ja arendustegevust;

võttes arvesse põhimõtet, et reostaja maksab, kui rahvusvahelise keskkonnaõiguse üldpõhimõtet;

võttes samuti arvesse rahvusvaheliste naftareostuse korral vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevate dokumentide, sealhulgas naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni (CLC) ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelise konventsiooni (FUND) kohaldamise tähtsust, ning tungivat vajadust jõustada peatselt CLC ja FUND konventsiooni 1984. aasta protokollid;

võttes lisaks arvesse kahe- ja mitmepoolsete lepingute ja kokkulepete, sealhulgas piirkondlike konventsioonide ja lepingute tähtsust;

pidades silmas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni asjakohaseid sätteid, eriti selle XII osa;

olles teadlikud vajadusest soodustada rahvusvahelist koostööd ning parandada riiklikke, piirkondlikke ja globaalseid võimalusi, et olla valmis ja reageerida naftareostusele, arvestades arenguriikide ja eriti väikeste saareriikide erivajadusi;

arvestades, et neid eesmärke saab kõige paremini saavutada rahvusvahelise naftareostuseks valmisoleku ning sellele reageerimise ja koostöö konventsiooni sõlmimise teel,

on kokku leppinud järgmises.

Artikkel 1. Üldsätted

1. Konventsiooniosalised kohustuvad eraldi või koos võtma konventsiooni ja selle lisa alusel tarvitusele kõik kohased meetmed, et olla valmis naftareostusjuhtumiks ning sellele reageerida.

2. Konventsiooni lisa moodustab konventsiooni lahutamatu osa ning viide konventsioonile tähendab ka viidet selle lisale.

3. Konventsiooni ei kohaldata ühegi sõjalaeva, mereväe abilaeva ega muu riigile kuuluva või riigi poolt riiklikel mitteärilistel eesmärkidel kasutatava laeva suhtes. Kuid iga konventsiooniosaline kohustub tagama, et nimetatud laevu kasutatakse mõistlikkuse ja võimalikkuse piires konventsiooniga kooskõlas, ning võtab selleks asjakohaseid meetmeid, mis ei piira talle kuuluvate või tema poolt käitatavate laevade kasutamist ega nende kasutamisvõimalusi.

Artikkel 2. Mõisted

Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) nafta — mis tahes vormis nafta, sealhulgas toornafta, kütteõli, rasked jäägid, nafta tootmisjäätmed ja rafineeritud õlitooted;
2) naftareostusjuhtum — sündmus või sama päritoluga sündmuste jada, mille tagajärjeks on või võib olla nafta merresattumine ning mis ohustab või võib ohustada merekeskkonda või rannikut või ühe või mitme riigi seonduvaid huve ning mis nõuab erakorraliste meetmete võtmist või muud viivitamatut reageerimist;
3) laev — merekeskkonnas tegutsev mis tahes liiki alus, sealhulgas tiiburlaev, hõljuklaev, sukeldumisvõimeline laev ja mis tahes liiki ujuvvahend;
4) avamererajatis — mis tahes fikseeritud või ujuv avamererajatis või struktuur, mida kasutatakse gaasi või nafta uurimis-, ekspluateerimis- või tootmistegevustes või nafta lastimiseks ja lossimiseks;
5) meresadamad ja naftakäitlusrajatised — naftareostusjuhtumite ohtu kujutavad rajatised, muu hulgas meresadamad, naftaterminalid, torustikud ja muud naftakäitlusrajatised;
6) organisatsioon — Rahvusvaheline Mereorganisatsioon;
7) peasekretär — organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 3. Naftareostuse hädaolukorra lahendamise kava

1. a) Konventsiooniosaline nõuab, et nende laevade pardal, millel on õigus tema lipu all sõita, oleks organisatsiooni nõutud ja selleks otstarbeks kehtestatud normide kohane naftareostuse hädaolukorra lahendamise kava.
b) Laeva, mille pardal peab punkti a kohaselt olema naftareostuse hädaolukorra lahendamise kava, kontrollivad konventsiooniosalise jurisdiktsiooni alla kuuluvas sadamas või avamereterminalis oleku ajal selle konventsiooniosalise pädevad ametnikud kooskõlas rahvusvaheliste lepingute või konventsiooniosalise riigisisestes õigusaktides sätestatud korraga.

2. Konventsiooniosaline nõuab, et tema jurisdiktsiooni all asuvate avamererajatiste käitajatel oleksid naftareostuse hädaolukorra lahendamise kavad, mis on kooskõlastatud artikli 6 kohaselt kehtestatud riigisisese süsteemiga ning kinnitatud pädeva riigiasutuse kehtestatud korra alusel.

3. Konventsiooniosaline nõuab, et tema jurisdiktsiooni all selliste meresadamate ja naftakäitlusrajatiste eest vastutavatel asutustel või käitajatel, nagu ta vajalikuks peab, oleksid naftareostuse hädaolukorra lahendamise kavad või samalaadsed korraldused, mis on kooskõlastatud artikli 6 kohaselt kehtestatud riigisisese süsteemiga ning kinnitatud pädeva riigiasutuse kehtestatud korra alusel.

Artikkel 4. Naftareostusest aruandmise kord

1. Konventsiooniosaline:
a) nõuab, et tema lipu all sõitvate laevade kaptenid või muud vastutavad isikud ja tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate naftakäitlusrajatiste eest vastutavad isikud teataksid viivitamatult igast sellisest juhtumist nende laevadel või avamererajatistel, millega kaasneb või võib kaasneda nafta merresattumine:
i) laeva puhul lähimale rannikuriigile;
ii) avamererajatise puhul rannikuriigile, mille jurisdiktsiooni alla rajatis kuulub;
b) nõuab, et tema lipu all sõitvate laevade kaptenid või muud laevade eest vastutavad isikud teataksid viivitamatult igast merel märgatud juhtumist, millega kaasneb nafta merresattumine või naftareostus:
i) laeva puhul lähimale rannikuriigile;
ii) avamererajatise puhul rannikuriigile, mille jurisdiktsiooni alla rajatis kuulub;
c) nõuab, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate meresadamate ja naftakäitlusrajatiste eest vastutavad isikud teataksid viivitamatult pädevale riigiasutusele igast juhtumist, millega kaasneb nafta merresattumine või võimalik merresattumine või naftareostus;
d) annab korralduse oma merejärelevalvealustele või -õhusõidukitele ning teistele asjakohastele teenistustele või ametnikele teatada viivitamatult pädevale riigiasutusele või vastavalt olukorrale lähimale rannikuriigile igast merel või meresadamas või naftakäitlusrajatises märgatud juhtumist, millega kaasneb nafta merresattumine või naftareostus;
e) nõuab, et tsiviilõhusõidukite piloodid teataksid lähimale rannikuriigile viivitamatult igast merel märgatud juhtumist, millega kaasneb nafta merresattumine või naftareostus.

2. Lõike 1 punkti a alapunkti i kohased teated esitatakse organisatsiooni väljatöötatud nõudeid ning organisatsiooni vastuvõetud suuniseid ja üldpõhimõtteid järgides. Lõike 1 punkti a alapunkti ii ning punktide b, c ja d kohaste teadete esitamisel järgitakse organisatsiooni vastuvõetud suuniseid ja üldpõhimõtteid niivõrd, kui need on rakendatavad.

Artikkel 5. Naftareostuse teate saamisele järgnev tegevus

1. Kui konventsiooniosaline saab artiklis 4 nimetatud teate või reostusalast teavet teistest allikatest, ta:
a) hindab sündmust, et määrata, kas tegemist on naftareostusjuhtumiga;
b) hindab naftareostusjuhtumi laadi, ulatust ja võimalikke tagajärgi ja
c) seejärel teavitab viivitamatult kõiki neid riike, kelle huve selline naftareostusjuhtum mõjustab või tõenäoliselt võib mõjustada, ning esitab
i) oma üksikasjaliku hinnangu ja juhtumi kõrvaldamiseks võetud või kavandatavad meetmed ja
ii) vajaduse korral lisateabe,
kuni juhtumile reageerimiseks võetud meetmed on lõpule viidud või kuni nimetatud riigid on teinud otsuse ühistegevuse kohta.

2. Kui see on õigustatud naftareostusjuhtumi tõsiduse tõttu, peaks konventsiooniosaline esitama organisatsioonile lõike 1 punktides b ja c nimetatud teabe kas otse või piirkondliku organisatsiooni kaudu või muu korralduse kohaselt.

3. Kui see on õigustatud naftareostusjuhtumi tõsiduse tõttu, on teised selle konventsiooniosalise mõjustatud riigid kohustatud teavitama organisatsiooni otse või vajaduse korral asjakohaste piirkondlike organisatsioonile kaudu või muu korra kohaselt oma hinnangust nende huve kahjustava ohu ulatuse ning võetud või kavandatavate meetmete kohta.

4. Konventsiooniosalised peaksid kohaldatavas ulatuses kasutama teabevahetusel ja teiste riikide ja organisatsiooniga suhtlemisel organisatsiooni väljatöötatud naftareostusest teatamise süsteemi.

Artikkel 6. Riiklikud ja piirkondlikud valmisoleku ning reageerimise süsteemid

1. Konventsiooniosaline kehtestab oma riikliku süsteemi, et  viivitamata ja tõhusalt reageerida naftareostusjuhtumitele. See süsteem hõlmab vähemalt:
a) järgmisi määramisi:
i) pädev riigiasutus, kes vastutab naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise eest;
ii) riigi operatiivteabekeskus, kes vastutab artiklis 4 nimetatud naftareostusteadete vastuvõtmise ja edastamise eest;
iii) asutus, kes on õigustatud riigi nimel abi taotlema või otsustama taotletud abi andmise;
b) riiklikku valmisoleku ja reageerimise situatsiooniplaani, mis sisaldab organisatsioonilist suhet asjakohaste era- või avalik-õiguslike organitega, võttes arvesse organisatsiooni väljatöötatud suuniseid.

2. Lisaks kehtestab konventsiooniosaline oma pädevuse piires kas eraldi või kahe- või mitmepoolse koostöö kaudu ning vajaduse korral koostöös nafta- ja laevandusettevõtete, sadamavaldajate ja muude asjakohaste üksustega:
a) naftareostuse tõkestamiseks vajalike eelasetusega seadmete minimaalse taseme, mis vastab asjakohasele riskile, ning nende kasutamise kavad;
b) naftareostusele reageerivate organisatsioonide ja asjakohase personali väljaõppe kava;
c) üksikasjalikud kavad ja sidevõimalused naftareostusjuhtumile reageerimiseks; sidevõimalused peaksid olema pidevalt kättesaadavad ja
d) mehhanismi või korra naftareostusjuhtumile reageerimise koordineerimiseks koos võimalusega mobiliseerida vajaduse korral vajalikud ressursid.

3. Konventsiooniosaline tagab, et organisatsioonile esitatakse pidevat teavet otse või asjakohase piirkondliku organisatsiooni või korralduse kaudu järgmise kohta:
a) lõike 1 punktis a nimetatud asutuste ja üksuste asukoht, sideandmed ja vajaduse korral vastutusvaldkonnad;
b) reostusele reageerimise seadmete ja naftareostusele reageerimisega ning merepäästeoperatsioonidega seotud valdkondades olemasolevat kompetentsust käsitlev teave, mis tehakse teistele riikidele nende taotlusel kättesaadavaks, ja
c) tema riiklik situatsiooniplaan.

Artikkel 7. Rahvusvaheline koostöö reostusele reageerimisel

1. Konventsiooniosalised lepivad kokku, et võimalusi ja asjakohaseid ressursse arvestades teevad nad koostööd ning annavad nõu, tehnilist abi ja seadmeid naftareostusjuhtumile reageerimise eesmärgil, kui see on õigustatud juhtumi tõsiduse tõttu, mis tahes mõjustatud või tõenäoliselt mõjustatud konventsiooniosalise taotlusel. Nimetatud abi kulud rahastatakse konventsiooni lisa alusel.

2. Abi taotlenud konventsiooniosaline võib paluda organisatsioonil aidata kindlaks määrata lõikes 1 nimetatud kulude esialgsed rahastamisallikad.

3. Konventsiooniosaline võtab kohaldatavate rahvusvaheliste kokkulepete alusel vajalikke õigus- või haldusmeetmeid, et hõlbustada:
a) selliste laevade, õhusõidukite ja muude sõidukite oma territooriumile sisenemist, seal töötamist ja sealt väljumist, mida kasutatakse reostusjuhtumiga võitlemiseks või nimetatud juhtumiga tegelemiseks vajaliku personali, kaupade, materjalide ja seadmete vedamiseks, ning
b) punktis a nimetatud personali, kaupade, materjalide ja seadmete kiiret liikumist oma territooriumile, sealt läbi ja sealt välja.

Artikkel 8. Uurimis- ja arendustegevus

1. Konventsiooniosalised nõustuvad tegema otse või vajaduse korral organisatsiooni või asjakohase piirkondliku organisatsiooni või muude korralduste kaudu koostööd, et edendada uurimis- ja arenduskavasid, mis käsitlevad naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise tehnilise taseme parandamist, sealhulgas järelevalve, ohjamise, parandamise, hajutamise, koristamise ja naftareostuse muul viisil minimeerimise või leevendamise ning endise olukorra taastamise tehnika ja metoodika, ning vahetada tulemusi.

2. Selleks kohustuvad konventsiooniosalised looma otse või vajaduse korral organisatsiooni või asjakohaste piirkondlike organisatsioonide või korralduste kaudu vajalikud sidemed konventsiooniosaliste uurimisasutuste vahel.

3. Konventsiooniosalised nõustuvad tegema otse või organisatsiooni või asjakohaste piirkondlike organisatsioonide või korralduste kaudu koostööd, et soodustada vajaduse korral rahvusvaheliste konverentside regulaarset korraldamist asjakohastel teemadel, sealhulgas tehnoloogilised uuendused naftareostuse tõkestamise metoodikas ja seadmetes.

4. Konventsiooniosalised nõustuvad organisatsiooni või muude pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu kaasa aitama naftareostust tõkestavate metoodikat ja seadmeid puudutavate standardite väljatöötamisele.

Artikkel 9. Tehniline koostöö

1. Konventsiooniosalised kohustuvad vajaduse korral otse või organisatsiooni ja muude rahvusvaheliste organite kaudu toetama neid konventsiooniosalisi, kes taotlevad tehnilist abi seoses naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimisega, et:
a) koolitada personali;
b) tagada asjakohase tehnoloogia, seadmete ja vahendite olemasolu;
c) võimaldada muid meetmeid ja korraldusi naftareostusjuhtumitele valmisolekuks ja nendele reageerimiseks ning
d) algatada ühiseid uurimis- ja arenduskavasid.

2. Konventsiooniosalised kohustuvad tegema kooskõlas oma õigusaktide ja tegevuspoliitikaga aktiivset koostööd, et anda edasi naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise tehnoloogiat.

Artikkel 10. Kahe- ja mitmepoolse valmisoleku- ja reageerimisalase koostöö edendamine

Konventsiooniosalised püüavad sõlmida naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise kahe- või mitmepoolseid kokkuleppeid. Kokkulepete koopiad edastatakse organisatsioonile, kes avalikustab need nõudmisel konventsiooniosalistele.

Artikkel 11. Seos teiste konventsioonide ja rahvusvaheliste kokkulepetega

Konventsiooniga ei muudeta ühegi muu konventsiooni või rahvusvahelise kokkuleppe osaliste õigusi ega kohustusi.

Artikkel 12. Institutsiooniline korraldus

1. Konventsiooniosalised määravad organisatsiooni, selle nõusolekul ja tegevuse toetamiseks piisavate vahendite olemasolul, täitma järgmisi ülesandeid ja tegema järgmisi toiminguid:
a) teabeteenused:
i) vastu võtta, koguda ja levitada nõudmisel konventsiooniosaliste esitatud teavet (vt näiteks artikli 5 lõikeid 2 ja 3, artikli 6 lõiget 3 ja artiklit 10) ja teistest allikatest saadud asjakohast teavet ning
ii) anda abi kulude esialgsete rahastamisallikate kindlaksmääramisel (vt näiteks artikli 7 lõiget 2);
b) väljaõpe ja koolitus:
i) edendada väljaõpet naftareostuseks valmisoleku ja sellele reageerimise valdkonnas (vt näiteks artiklit 9) ning
ii) soodustada rahvusvaheliste konverentside korraldamist (vt näiteks artikli 8 lõiget 3);
c) tehnilised teenused:
i) edendada koostööd uurimis- ja arendustegevuse vallas (vt näiteks artikli 8 lõikeid 1, 2 ja 4 ning artikli 9 lõike 1 punkti d);
ii) anda riikidele abi riigisisese või piirkondliku reageerimisvõimekuse loomisel ja
iii) analüüsida konventsiooniosaliste esitatud teavet (vt näiteks artikli 5 lõikeid 2 ja 3, artikli 6 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 1) ja muudest allikatest saadud asjakohast teavet ning anda riikidele abi või teavet;
d) tehniline abi:
i) hõlbustada  riikidele abi andmist riigisiseste või piirkondlike reageerimisvõimaluste loomisel ja
ii) hõlbustada  tehnilise abi ja nõu andmist nende riikide taotluse kohaselt, kes puutuvad kokku suurte naftareostusjuhtumitega.

2. Käesolevas artiklis sätestatud tegevuste elluviimisel püüab organisatsioon tugevdada otse või piirkondlike korralduste kaudu riikide suutlikkust olla valmis ja võidelda naftareostusjuhtumitega, tuginedes riikide kogemusele, piirkondlikele kokkulepetele ja majandusharus valitsevale korrale ning pöörates eritähelepanu arenguriikide vajadustele.

3. Käesoleva artikli sätteid rakendatakse kooskõlas organisatsiooni väljatöötatud ja jälgitava kavaga.

Artikkel 13. Konventsiooni hindamine

Konventsiooniosalised hindavad organisatsiooni raames konventsiooni tõhusust selle eesmärke arvestades, eriti seoses põhimõtetega, mis on aluseks koostööle ja abistamisele.

Artikkel 14. Muudatused

1. Konventsiooni võib muuta ühel järgmistes lõigetes toodud viisil.

2. Muutmine pärast organisatsioonipoolset kaalumist:
a) Konventsiooniosalise tehtud konventsiooni muudatusettepanek esitatakse organisatsioonile ning peasekretär edastab selle organisatsiooni kõikidele liikmetele ja kõikidele konventsiooniosalistele vähemalt kuus kuud enne selle arutamist.
b) Nimetatud viisil esitatud ja edastatud muudatus edastatakse organisatsiooni merekeskkonna kaitse komiteele kaalumiseks.
c) Konventsiooniosalistel, olenemata sellest, kas nad on organisatsiooni liikmed või mitte, on õigus osa võtta merekeskkonna kaitse komitee tööst.
d) Muudatused võetakse vastu ainult kohalviibivate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega.
e) Kui muudatused võetakse vastu punkti d kohaselt, edastab peasekretär need kõikidele konventsiooniosalistele heakskiitmiseks.
f) i) Konventsiooni artikli või lisa muudatus loetakse vastuvõetuks kuupäeval, mil kaks kolmandikku konventsiooniosalistest on selle heaks kiitnud.
ii) Lisa muudatus loetakse vastuvõetuks, kui lõpeb ajavahemik, mille merekeskkonna kaitse komitee on määranud konventsiooni vastuvõtmise ajal ja mis ei tohi olla lühem kui kümme kuud, välja arvatud juhul, kui nimetatud ajavahemikul edastavad vähemalt kaks kolmandikku konventsiooniosalisi peasekretärile vastuväite.
g) i) Punkti f alapunkti i kohaselt vastuvõetud konventsiooni artikli või lisa muudatus jõustub kuue kuu möödumisel kuupäevast, mil see loeti vastuvõetuks, nende konventsiooniosaliste suhtes, kes on peasekretärile oma heakskiidust teatanud.
ii) Punkti f alapunkti ii kohaselt vastuvõetud lisa muudatus jõustub kuue kuu möödumisel kuupäevast, mil see loeti vastuvõetuks, kõikide konventsiooniosaliste suhtes, välja arvatud need, kes olid sellele vastu. Konventsiooniosaline võib alati loobuda edastatud vastuväitest, esitades peasekretärile sellekohase teate.

3. Muutmine konverentsi teel:
a) Ühe konventsiooniosalise nõudmisel ja vähemalt ühe kolmandiku konventsiooniosaliste nõusolekul kutsub peasekretär kokku konventsiooniosaliste konverentsi, et vaadata läbi konventsiooni muudatused.
b) Konverentsi poolt kohalviibivate ja hääletavate konventsiooniosaliste kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud muudatuse edastab peasekretär kõikidele konventsiooniosalistele heakskiitmiseks.
c) Kui konverents ei ole otsustanud teisiti, loetakse muudatus vastuvõetuks ning see jõustub lõike 2 punktides f ja g sätestatud korra kohaselt.

4. Lisale täiendust või liidet moodustava muudatuse vastuvõtmisele ja jõustamisele kohaldatakse lisa muutmise kohta kehtivat korda.

5. Konventsiooniosalist, kes ei ole lõike 2 punkti f kohaselt heaks kiitnud artikli või lisa muudatust või lõike 4 kohaselt lisale liidet või täiendust moodustavat muudatust või kes on edastanud lõike 2 punkti f alapunkti ii kohaselt vastuväite liite muudatuse kohta, ei loeta konventsiooniosaliseks üksnes sellise muudatuse kohaldamise mõttes. Selline kohtlemine lõpeb lõike 2 punktis f nimetatud vastuvõtmisteate esitamisel või lõike 2 punkti g alapunktis ii toodud vastuväitest loobumisel.

6. Peasekretär teavitab kõiki konventsiooniosalisi igast muudatusest, mis jõustub käesoleva artikli kohaselt, koos muudatuse jõustumise kuupäevaga.

7. Käesolevas artiklis käsitletud muudatuse vastuvõtmise, selle kohta esitatud vastuväite või vastuväitest loobumise teade edastatakse kirjalikult peasekretärile, kes teavitab konventsiooniosalisi nimetatud teatest ning selle saamise kuupäevast.

8. Konventsiooni liide sisaldab vaid tehnilist laadi sätteid.

Artikkel 15. Allakirjutamine, ratifitseerimine, heakskiitmine ja ühinemine

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud organisatsiooni peakorteris 30. novembrist 1990 kuni 29. novembrini 1991 ning on seejärel avatud ühinemiseks. Riik võib saada konventsiooni osaliseks:
a) sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta alla kirjutades;
b) sellele alla kirjutades ning seejärel ratifitseerides või heaks kiites või
c) sellega ühinedes.

2. Ratifitseeritakse, kiidetakse heaks või ühinetakse asjakohase dokumendi hoiuleandmisega peasekretärile.

Artikkel 16. Jõustumine

1. Konventsioon jõustub 12 kuu möödumisel kuupäevast, mil vähemalt 15 riiki on sellele ratifitseerimis- või heakskiitmistingimuseta alla kirjutanud või andnud artikli 15 kohaselt hoiule ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja.

2. Riikide suhtes, kes on andnud hoiule konventsiooni ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja pärast selle jõustamiseks nõutud tingimuste täitmist, kuid enne selle jõustumist, hakkab ratifitseerimine, heakskiitmine või ühinemine kehtima alates konventsiooni jõustumise kuupäevast või kolme kuu möödumisel dokumendi hoiuleandmise kuupäevast, kui see on hilisem.

3. Riikide suhtes, kes on andnud hoiule ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja pärast konventsiooni jõustumiskuupäeva, hakkab konventsioon kehtima kolme kuu möödumisel dokumendi hoiuleandmisest.

4. Pärast kuupäeva, mil konventsiooni muudatus loetakse vastuvõetuks artikli 14 kohaselt, kohaldatakse hoiuleantud ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja konventsiooni muudetud versioonile.

Artikkel 17. Denonsseerimine

1. Konventsiooniosaline võib konventsiooni denonsseerida alati pärast viie aasta möödumist kuupäevast, mil konventsioon selle konventsiooniosalise suhtes jõustub.

2. Denonsseerimiseks teatatakse sellest kirjalikult peasekretärile.

3. Denonsseerimine jõustub 12 kuu möödumisel sellest, kui peasekretär on saanud denonsseerimisteate, või teates nimetatud pikema ajavahemiku möödumisel.

Artikkel 18. Hoiulevõtja

1. Konventsioon antakse hoiule peasekretärile.

2. Peasekretär:
a) teeb kõikidele konventsioonile allakirjutanud või sellega ühinenud riikidele teatavaks:
i) iga allakirjutamise ning ratifitseerimis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise ja selle toimumise kuupäeva;
ii) konventsiooni jõustumise kuupäeva;
iii) iga denonsseerimiskirja hoiuleandmise, selle hoiuleandmise kuupäeva ja denonsseerimise jõustumise kuupäeva;
b) edastab konventsiooni tõestatud koopiad kõikide konventsioonile allakirjutanud või sellega ühinenud riikide valitsustele.

3. Konventsiooni jõustumisel edastab hoiulevõtja selle tõestatud koopia Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile registreerimiseks ja avaldamiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt.

Artikkel 19. Keeled

Konventsioon on koostatud ühes eksemplaris araabia, hiina, hispaania, inglise, prantsuse ja vene keeles; kõik tekstid on võrdselt autentsed.

Selle kinnituseks on valitsuste täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

Koostatud 30. novembril 1990. aastal Londonis.

Lisa

ABI KULUDE HÜVITAMINE

1. a) Kui konventsiooniosalised ei ole enne naftareostusjuhtumit sõlminud kahe- või mitmepoolset naftareostusjuhtumitega võitlemise meetmeid käsitlevat finantskokkulepet, kannavad konventsiooniosalised reostusvastaseks võitluseks võetud meetmete kulud alapunkti i või ii kohaselt.
i) Kui konventsiooniosaline võttis meetmeid teise konventsiooniosalise selgelt väljendatud taotlusel, kohustub abi taotlenud konventsiooniosaline hüvitama abi andnud konventsiooniosalisele tema meetmetega seotud kulud. Abi taotlenud konventsiooniosaline võib oma taotluse alati tühistada, kuid sellisel juhul hüvitab ta teise konventsiooniosalise juba kantud või kohustuseks võetud kulud.
ii) Kui meetmeid on võetud konventsiooniosalise omal algatusel, kannab ta ise oma meetmetega seotud kulud.
b) Punktis a nimetatud põhimõtteid rakendatakse juhul, kui asjaomased konventsiooniosalised ei lepi igal konkreetsel juhul kokku teisiti.

2. Kui ei ole kokku lepitud teisiti, arvutatakse ühe konventsiooniosalise poolt teise konventsiooniosalise taotlusel võetud meetmete kulud õiglaselt kooskõlas abi andnud konventsiooniosalise õigusaktidega ja selliste kulude hüvitamise praktikaga.

3. Vajaduse korral teevad abi taotlenud ja abi andnud konventsiooniosaline koostööd, et võtta meetmeid hüvitisenõudele reageerimiseks. Selleks võtavad nad arvesse olemasolevaid õiguskordi. Kui selliselt algatatud meetmed ei võimalda abiandmise toimingutega kantud kulude täielikku hüvitamist, võib abi taotlenud konventsiooniosaline paluda abi andnud konventsiooniosalisel loobuda hüvitatud kulusid ületavate kulude hüvitamisest või vähendada lõike 2 kohaselt arvestatud kulusid. Samuti võib ta taotleda kulude hüvitamise edasilükkamist. Taotlust kaaludes võtavad abi andnud konventsiooniosalised hoolikalt arvesse arenguriikide vajadusi.

4. Konventsioon ei piira mingil viisil konventsiooniosaliste õigusi saada kolmandatelt isikutelt hüvitust reostuse või reostusohuga võitlemiseks võetud meetmete kulude katmiseks muude riigisiseste ja rahvusvahelise õiguse sätete kohaselt.

Eritähelepanu tuleb pöörata naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelisele konventsioonile (CLC-69) ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelisele konventsioonile (FUND-71) ning nende konventsioonide hilisematele muudatustele.

INTERNATIONAL CONVENTION ON OIL POLLUTION PREPAREDNESS, RESPONSE AND CO-OPERATION, 1990
London, 30 November 1990

The Parties to the Present Convention,

Conscious of the need to preserve the human environment in general and the marine environment in particular,

Recognizing the serious threat posed to the marine environment by oil pollution incidents involving ships, offshore units, sea ports and oil handling facilities,

Mindful of the importance of precautionary measures and prevention in avoiding oil pollution in the first instance, and the need for strict application of existing international instruments dealing with maritime safety and marine pollution prevention, particularly the International Convention for the Safety of Life at Sea, 1974, as amended, and the International Convention for the Prevention of Pollution from Ships, 1973, as modified by the Protocol of 1978 relating thereto, as amended, and also the speedy development of enhanced standards for the design, operation and maintenance of ships carrying oil, and of offshore units,

Mindful also that, in the event of an oil pollution incident, prompts and effective action is essential in order to minimize the damage which may result from such an incident,

Emphasizing the importance of effective preparation for combating oil pollution incidents and the important role which the oil and shipping industries have in this regard,

Recognizing further the importance of mutual assistance and international co-operation relating to matters including the exchange of information respecting the capabilities of States to respond to oil pollution incidents, the preparation of oil pollution contingency plans, the exchange of reports of incidents of significance which may affect the marine environment or the coastline and related interests of States, and research and development respecting means of combating oil pollution in the marine environment,

Taking account of the “polluter pays” principle as a general principle of international environmental law,

Taking account also of the importance of international instruments on liability and compensation for oil pollution damage, including the 1969 International Convention on Civil Liability for Oil Pollution Damage (CLC); and the 1971 International Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage (FUND); and the compelling need for early entry into force of the 1984 Protocols to the CLC and FUND Conventions,

Taking account further of the importance of bilateral and multilateral agreements and arrangements including regional conventions and agreements,

Bearing in mind the relevant provisions of the United Nations Convention on the Law of the Sea, in particular of its part XII,

Being aware of the need to promote international co-operation and to enhance existing national, regional and global capabilities concerning oil pollution preparedness and response, taking into account the special needs of the developing countries and particularly small island States,

Considering that these objectives may best be achieved by the conclusion of an International Convention on Oil Pollution Preparedness, Response and Co-operation,

Have agreed as follows:

Article 1. General provisions

(1) Parties undertake, individually or jointly, to take all appropriate measures in accordance with the provisions of this Convention and the Annex thereto to prepare for and respond to an oil pollution incident.

(2) The Annex to this Convention shall constitute an integral part of the Convention and a reference to this Convention constitutes at the same time a reference to the Annex.

(3) This Convention shall not apply to any warship, naval auxiliary or other ship owned or operated by a State and used, for the time being, only on government non-commercial service. However, each Party shall ensure by the adoption of appropriate measures not impairing the operations or operational capabilities of such ships owned or operated by it, that such ships act in a manner consistent, so far as is reasonable and practicable, with this Convention.

Article 2. Definitions

For the purposes of this Convention:
(1) “Oil” means petroleum in any form including crude oil, fuel oil, sludge, oil refuse and refined products.
(2) “Oil pollution incident” means an occurrence or series of occurrences having the same origin, which results or may result in a discharge of oil and which poses or may pose a threat to the marine environment, or to the coastline or related interests of one or more States, and which requires emergency action or other immediate response.
(3) “Ship” means a vessel of any type whatsoever operating in the marine environment and includes hydrofoil boats, air-cushion vehicles, submersibles, and floating craft of any type.
(4) “Offshore unit” means any fixed or floating offshore installation or structure engaged in gas or oil exploration, exploitation or production activities, or loading or unloading of oil.
(5) “Sea ports and oil handling facilities” means those facilities which present a risk of an oil pollution incident and includes, inter alia, sea ports, oil terminals, pipelines and other oil handling facilities.
(6) “Organization” means the International Maritime Organization.
(7) “Secretary-General” means the Secretary-General of the Organization.

Article 3. Oil pollution emergency plans

(1) (a) Each Party shall require that ships entitled to fly its flag have on board a shipboard oil pollution emergency plan as required by and in accordance with the provisions adopted by the Organization for this purpose.
(b) A ship required to have on board an oil pollution emergency plan in accordance with subparagraph (a) is subject, while in a port or at an offshore terminal under the jurisdiction of a Party, to inspection by officers duly authorized by that Party, in accordance with the practices provided for in existing international agreements or its national legislation.

(2) Each Party shall require that operators of offshore units under its jurisdiction have oil pollution emergency plans, which are co-ordinated with the national system established in accordance with article 6 and approved in accordance with procedures established by the competent national authority.

(3) Each Party shall require that authorities or operators in charge of such sea ports and oil handling facilities under its jurisdiction as it deems appropriate have oil pollution emergency plans or similar arrangements which are co-ordinated with the national system established in accordance with article 6 and approved in accordance with procedures established by the competent national authority.

Article 4. Oil pollution reporting procedures

(1) Each Party shall:
(a) require masters or other persons having charge of ships flying its flag and persons having charge of offshore units under its jurisdiction to report without delay any event on their ship or offshore unit involving a discharge or probable discharge of oil:
(i) in the case of a ship, to the nearest coastal State;
(ii) in the case of an offshore unit, to the coastal State to whose jurisdiction the unit is subject;
(b) require masters or other persons having charge of ships flying its flag and persons having charge of offshore units under its jurisdiction to report without delay any observed event at sea involving a discharge of oil or the presence of oil:
(i) in the case of a ship, to the nearest coastal State;
(ii) in the case of an offshore unit, to the coastal State to whose jurisdiction the unit is subject;
(c) require persons having charge of sea ports and oil handling facilities under its jurisdiction to report without delay any event involving a discharge or probable discharge of oil or the presence of oil to the competent national authority;
(d) instruct its maritime inspection vessels or aircraft and other appropriate services or officials to report without delay any observed event at sea or at a sea port or oil handling facility involving a discharge of oil or the presence of oil to the competent national authority or, as the case may be, to the nearest coastal State;
(e) request the pilots of civil aircraft to report without delay any observed event at sea involving a discharge of oil or the presence of oil to the nearest coastal State.

(2) Reports under paragraph (1)(a)(i) shall be made in accordance with the requirements developed by the Organization and based on the guidelines and general principles adopted by the Organization. Reports under paragraph (1)(a)(ii), (b), (c) and (d) shall be made in accordance with the guidelines and general principles adopted by the Organization to the extent applicable.

Article 5. Action on receiving an oil pollution report

(1) Whenever a Party receives a report referred to in article 4 or pollution information provided by other sources, it shall:
(a) assess the event to determine whether it is an oil pollution incident;
(b) assess the nature, extent and possible consequences of the oil pollution incident; and
(c) then, without delay, inform all States whose interests are affected or likely to be affected by such oil pollution incident, together with
(i) details of its assessments and any action it has taken, or intends to take, to deal with the incident, and
(ii) further information as appropriate,
until the action taken to respond to the incident has been concluded or until joint action has been decided by such States.

(2) When the severity of such oil pollution incident so justifies, the Party should provide the Organization directly or, as appropriate, through the relevant regional organization or arrangements with the information referred to in paragraph (1)(b) and (c).

(3) When the severity of such oil pollution incident so justifies, other States affected by it are urged to inform the Organization directly or, as appropriate, through the relevant regional organizations or arrangements of their assessment of the extent of the threat to their interests and any action taken or intended.

(4) Parties should use, in so far as practicable, the oil pollution reporting system developed by the Organization when exchanging information and communicating with other States and with the Organization.

Article 6. National and regional systems for preparedness and response

(1) Each Party shall establish a national system for responding promptly and effectively to oil pollution incidents. This system shall include as a minimum:
(a) the designation of:
(i) the competent national authority or authorities with responsibility for oil pollution preparedness and response;
(ii) the national operational contact point or points, which shall be responsible for the receipt and transmission of oil pollution reports as referred to in article 4; and
(iii) an authority which is entitled to act on behalf of the State to request assistance or to decide to render the assistance requested;
(b) a national contingency plan for preparedness and response which includes the organizational relationship of the various bodies involved, whether public or private, taking into account guidelines developed by the Organization.

(2) In addition, each Party, within its capabilities either individually or through bilateral or multilateral co-operation and, as appropriate, in co-operation with the oil and shipping industries, port authorities and other relevant entities, shall establish:
(a) a minimum level of pre-positioned oil spill combating equipment, commensurate with the risk involved, and programmes for its use;
(b) a programme of exercises for oil pollution response organizations and training of relevant personnel;
(c) detailed plans and communication capabilities for responding to an oil pollution incident. Such capabilities should be continuously available; and
(d) a mechanism or arrangement to co-ordinate the response to an oil pollution incident with, if appropriate, the capabilities to mobilize the necessary resources.

(3) Each Party shall ensure that current information is provided to the Organization, directly or through the relevant regional organization or arrangements, concerning:
(a) the location, telecommunication data and, if applicable, areas of responsibility of authorities and entities referred to in paragraph (1)(a);
(b) information concerning pollution response equipment and expertise in disciplines related to oil pollution response and marine salvage which may be made available to other States, upon request; and
(c) its national contingency plan.

Article 7. International co-operation in pollution response

(1) Parties agree that, subject to their capabilities and the availability of relevant resources, they will co-operate and provide advisory services, technical support and equipment for the purpose of responding to an oil pollution incident, when the severity of such incident so justifies, upon the request of any Party affected or likely to be affected. The financing of the costs for such assistance shall be based on the provisions set out in the Annex to this Convention.

(2) A Party which has requested assistance may ask the Organization to assist in identifying sources of provisional financing of the costs referred to in paragraph (1).

(3) In accordance with applicable international agreements, each Party shall take necessary legal or administrative measures to facilitate:
(a) the arrival and utilization in and departure from its territory of ships, aircraft and other modes of transport engaged in responding to an oil pollution incident or transporting personnel, cargoes, materials and equipment required to deal with such an incident; and
(b) the expeditious movement into, through, and out of its territory of personnel, cargoes, materials and equipment referred to in subparagraph (a).

Article 8. Research and development

(1) Parties agree to co-operate directly or, as appropriate, through the Organization or relevant regional organizations or arrangements in the promotion and exchange of results of research and development programmes relating to the enhancement of the state-of-the-art of oil pollution preparedness and response, including technologies and techniques for surveillance, containment, recovery, dispersion, clean-up and otherwise minimizing or mitigating the effects of oil pollution, and for restoration.

(2) To this end, Parties undertake to establish directly or, as appropriate, through the Organization or relevant regional organizations or arrangements, the necessary links between Parties’ research institutions.

(3) Parties agree to co-operate directly or through the Organization or relevant regional organizations or arrangements to promote, as appropriate, the holding on a regular basis of international symposia on relevant subjects, including technological advances in oil pollution combating techniques and equipment.

(4) Parties agree to encourage, through the Organization or other competent international organizations, the development of standards for compatible oil pollution combating techniques and equipment.

Article 9. Technical co-operation

(1) Parties undertake directly or through the Organization and other international bodies, as appropriate, in respect of oil pollution preparedness and response, to provide support for those Parties which request technical assistance:
(a) to train personnel;
(b) to ensure the availability of relevant technology, equipment and facilities;
(c) to facilitate other measures and arrangements to prepare for and respond to oil pollution incidents; and
(d) to initiate joint research and development programmes.

(2) Parties undertake to co-operate actively, subject to their national laws, regulations and policies, in the transfer of technology in respect of oil pollution preparedness and response.

Article 10. Promotion of bilateral and multilateral co-operation in preparedness and response

Parties shall endeavour to conclude bilateral or multilateral agreements for oil pollution preparedness and response. Copies of such agreements shall be communicated to the Organization which should make them available on request to Parties.

Article 11. Relation to other conventions and international agreements

Nothing in this Convention shall be construed as altering the rights or obligations of any Party under any other convention or international agreement.

Article 12. Institutional arrangements

(1) Parties designate the Organization, subject to its agreement and the availability of adequate resources to sustain the activity, to perform the following functions and activities:
(a) information services:
(i) to receive, collate and disseminate on request the information provided by Parties (see, for example, articles 5(2) and (3), 6(3) and 10) and relevant information provided by other sources; and
(ii) to provide assistance in identifying sources of provisional financing of costs (see, for example, article 7(2));
(b) education and training:
(i) to promote training in the field of oil pollution preparedness and response (see, for example, article 9); and
(ii) to promote the holding of international symposia (see, for example, article 8(3));
(c) technical services:
(i) to facilitate co-operation in research and development (see, for example, articles 8(1), (2) and (4) and 9(1)(d));
(ii) to provide advice to States establishing national or regional response capabilities; and
(iii) to analyse the information provided by Parties (see, for example, articles 5(2) and (3), 6(3) and 8(1)) and relevant information provided by other sources and provide advice or information to States;
(d) technical assistance:
(i) to facilitate the provision of technical assistance to States establishing national or regional response capabilities; and
(ii) to facilitate the provision of technical assistance and advice, upon the request of States faced with major oil pollution incidents.

(2) In carrying out the activities specified in this article, the Organization shall endeavour to strengthen the ability of States individually or through regional arrangements to prepare for and combat oil pollution incidents, drawing upon the experience of States, regional agreements and industry arrangements and paying particular attention to the needs of developing countries.

(3) The provisions of this article shall be implemented in accordance with a programme developed and kept under review by the Organization.

Article 13. Evaluation of the Convention

Parties shall evaluate within the Organization the effectiveness of the Convention in the light of its objectives, particularly with respect to the principles underlying co-operation and assistance.

Article 14. Amendments

(1) This Convention may be amended by one of the procedures specified in the following paragraphs.

(2) Amendment after consideration by the Organization:
(a) Any amendment proposed by a Party to the Convention shall be submitted to the Organization and circulated by the Secretary-General to all Members of the Organization and all Parties at least six months prior to its consideration.
(b) Any amendment proposed and circulated as above shall be submitted to the Marine Environment Protection Committee of the Organization for consideration.
(c) Parties to the Convention, whether or not Members of the Organization, shall be entitled to participate in the proceedings of the Marine Environment Protection Committee.
(d) Amendments shall be adopted by a two-thirds majority of only the Parties to the Convention present and voting.
(e) If adopted in accordance with subparagraph (d), amendments shall be communicated by the Secretary-General to all Parties to the Convention for acceptance.
(f) (i) An amendment to an article or the Annex of the Convention shall be deemed to have been accepted on the date on which it is accepted by two thirds of the Parties.
(ii) An amendment to an appendix shall be deemed to have been accepted at the end of a period to be determined by the Marine Environment Protection Committee at the time of its adoption, which period shall not be less than ten months, unless within that period an objection is communicated to the Secretary-General by not less than one third of the Parties.
(g) (i) An amendment to an article or the Annex of the Convention accepted in conformity with subparagraph (f)(i) shall enter into force six months after the date on which it is deemed to have been accepted with respect to the Parties which have notified the Secretary-General that they have accepted it.
(ii) An amendment to an appendix accepted in conformity with subparagraph (f)(ii) shall enter into force six months after the date on which it is deemed to have been accepted with respect to all Parties with the exception of those which, before that date, have objected to it. A Party may at any time withdraw a previously communicated objection by submitting a notification to that effect to the Secretary-General.

(3) Amendment by a Conference:
(a) Upon the request of a Party, concurred with by at least one third of the Parties, the Secretary-General shall convene a Conference of Parties to the Convention to consider amendments to the Convention.
(b) An amendment adopted by such a Conference by a two-thirds majority of those Parties present and voting shall be communicated by the Secretary-General to all Parties for their acceptance.
(c) Unless the Conference decides otherwise, the amendment shall be deemed to have been accepted and shall enter into force in accordance with the procedures specified in paragraph (2)(f) and (g).

(4) The adoption and entry into force of an amendment constituting an addition of an Annex or an appendix shall be subject to the procedure applicable to an amendment to the Annex.

(5) Any Party which has not accepted an amendment to an article or the Annex under paragraph (2)(f)(i) or an amendment constituting an addition of an Annex or an appendix under paragraph (4) or has communicated an objection to an amendment to an appendix under paragraph (2)(f)(ii) shall be treated as a non-Party only for the purpose of the application of such amendment. Such treatment shall terminate upon the submission of a notification of acceptance under paragraph (2)(f)(i) or withdrawal of the objection under paragraph (2)(g)(ii).

(6) The Secretary-General shall inform all Parties of any amendment which enters into force under this article, together with the date on which the amendment enters into force.

(7) Any notification of acceptance of, objection to, or withdrawal of objection to, an amendment under this article shall be communicated in writing to the Secretary-General who shall inform Parties of such notification and the date of its receipt.

(8) An appendix to the Convention shall contain only provisions of a technical nature.

Article 15. Signature, ratification, acceptance, approval and accession

(1) This Convention shall remain open for signature at the Headquarters of the Organization from 30 November 1990 until 29 November 1991 and shall thereafter remain open for accession. Any State may become Party to this Convention by:
(a) signature without reservation as to ratification, acceptance or approval; or
(b) signature subject to ratification, acceptance or approval, followed by ratification, acceptance or approval; or
(c) accession.

(2) Ratification, acceptance, approval or accession shall be effected by the deposit of an instrument to that effect with the Secretary-General.

Article 16. Entry into force

(1) This Convention shall enter into force twelve months after the date on which not less than fifteen States have either signed it without reservation as to ratification, acceptance or approval or have deposited the requisite instruments of ratification, acceptance, approval or accession in accordance with article 15.

(2) For States which have deposited an instrument of ratification, acceptance, approval or accession in respect of this Convention after the requirements for entry into force thereof have been met but prior to the date of entry into force, the ratification, acceptance, approval or accession shall take effect on the date of entry into force of this Convention or three months after the date of deposit of the instrument, whichever is the later date.

(3) For States which have deposited an instrument of ratification, acceptance, approval or accession after the date on which this Convention entered into force, this Convention shall become effective three months after the date of deposit of the instrument.

(4) After the date on which an amendment to this Convention is deemed to have been accepted under article 14, any instrument of ratification, acceptance, approval or accession deposited shall apply to this Convention as amended.

Article 17. Denunciation

(1) This Convention may be denounced by any Party at any time after the expiry of five years from the date on which this Convention enters into force for that Party.

(2) Denunciation shall be effected by notification in writing to the Secretary- General.

(3) A denunciation shall take effect twelve months after receipt of the notification of denunciation by the Secretary-General or after the expiry of any longer period which may be indicated in the notification.

Article 18. Depositary

(1) This Convention shall be deposited with the Secretary-General.

(2) The Secretary-General shall:
(a) inform all States which have signed this Convention or acceded thereto of:
(i) each new signature or deposit of an instrument of ratification, acceptance, approval or accession, together with the date thereof;
(ii) the date of entry into force of this Convention; and
(iii) the deposit of any instrument of denunciation of this Convention together with the date on which it was received and the date on which the denunciation takes effect;
(b) transmit certified true copies of this Convention to the Governments of all States which have signed this Convention or acceded thereto.

(3) As soon as this Convention enters into force, a certified true copy thereof shall be transmitted by the depositary to the Secretary-General of the United Nations for registration and publication in accordance with Article 102 of the Charter of the United Nations.

Article 19. Languages

This Convention is established in a single original in the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish languages, each text being equally authentic.

In witness whereof the undersigned, being duly authorized by their respective Governments for that purpose, have signed this Convention.

Done at London this thirtieth day of November one thousand nine hundred and ninety.

Annex

REIMBURSEMENT OF COSTS OF ASSISTANCE

(1) (a) Unless an agreement concerning the financial arrangements governing actions of Parties to deal with oil pollution incidents has been concluded on a bilateral or multilateral basis prior to the oil pollution incident, Parties shall bear the costs of their respective actions in dealing with pollution in accordance with subparagraph (i) or subparagraph (ii).
(i) If the action was taken by one Party at the express request of another Party, the requesting Party shall reimburse to the assisting Party the cost of its action. The requesting Party may cancel its request at any time, but in that case it shall bear the costs already incurred or committed by the assisting Party.
(ii) If the action was taken by a Party on its own initiative, this Party shall bear the costs of its action.
(b) The principles laid down in subparagraph (a) shall apply unless the Parties concerned otherwise agree in any individual case.

(2) Unless otherwise agreed, the costs of action taken by a Party at the request of another Party shall be fairly calculated according to the law and current practice of the assisting Party concerning the reimbursement of such costs.

(3) The Party requesting assistance and the assisting Party shall, where appropriate, co-operate in concluding any action in response to a compensation claim. To that end, they shall give due consideration to existing legal regimes. Where the action thus concluded does not permit full compensation for expenses incurred in the assistance operation, the Party requesting assistance may ask the assisting Party to waive reimbursement of the expenses exceeding the sums compensated or to reduce the costs which have been calculated in accordance with paragraph (2). It may also request a postponement of the reimbursement of such costs. In considering such a request, assisting Parties shall give due consideration to the needs of the developing countries.

(4) The provisions of this Convention shall not be interpreted as in any way prejudicing the rights of Parties to recover from third parties the costs of actions to deal with pollution or the threat of pollution under other applicable provisions and rules of national and international law. Special attention shall be paid to the 1969 International Convention on Civil Liability for Oil Pollution Damage and the 1971 International Convention on the Establishment of an International Fund for Compensation for Oil Pollution Damage or any subsequent amendment to those Conventions.

* Eesti ühines protokolliga Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2007. a korralduse nr 512 alusel (RT II 2007, 92, 1529).