Süstemaatiline liigitus: HALDUSÕIGUS → Sotsiaalteenused ja toetused

Teksti suurus:

• Väike
• Keskmine
• Suur

Riikliku matusetoetuse seadus

Vastu võetud 08.11.2000
RT I 2000, 86, 549
jõustumine 01.03.2001

Muudetud järgmiste aktidega (näita)

§ 1.  Seaduse reguleerimisala

  (1) Seadus sätestab riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra.

  (2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
[RT I 2002, 61, 375 - jõust. 01.08.2002]

§ 2.  Riiklik matusetoetus ja selle saamise õigus

  (1) Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eestis registreeritud surma korral ja Eesti alalise elaniku või tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elava välismaalase või välismaalaste seaduse § 5¹ lõikes 2 nimetatud isiku või Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud isiku väljaspool Eestit registreeritud surma korral.

  (2) Matusetoetust ei maksta:
  1) isiku surnuks tunnistamise korral;
  2) kui matuse korraldamise kulud on hüvitatud mõne teise seaduse alusel.

  (3) Kui Eesti Vabariigi sõlmitud välisleping sisaldab matusetoetuse määramiseks ja maksmiseks käesolevas seaduses sätestatust erinevaid sätteid, kohaldatakse välislepingut.
[RT I 2006, 26, 191 - jõust. 01.08.2006]

§ 3.  Matuse korraldamise kulud

  Matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise või matmise ning leinatalituse kulud.

§ 4.  Matusekorraldaja

  (1) Matusekorraldaja käesoleva seaduse mõttes on isik, kellel on õigus saada matusetoetust juhul, kui ta kannab surnu matuse korraldamise kulud.

  (2) Matusekorraldajaks võib olla:
  1) Eesti alaline elanik;
  2) tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav välismaalane;
  3) välismaalaste seaduse § 5¹ lõikes 2 või Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud isik;
  4) Eestis viibiv rahvusvahelise kaitse saaja;
  5) valla- või linnavalitsus.

  (3) Valla- või linnavalitsus korraldab matuse siis, kui surnud isik on tundmatu või omasteta.
[RT I 2006, 26, 191 - jõust. 01.08.2006]

§ 5.  Matusetoetuse finantseerimisallikas

  Riiklikku matusetoetust finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.

§ 6.  Matusetoetuse suurus

  (1) Matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega.

  (2) Järgmiseks eelarveaastaks kehtestatava matusetoetuse suurus ei või olla väiksem kehtivast matusetoetuse suurusest.

  (3) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, makstakse matusetoetust matuse korraldamise tegelike kulude suuruses, kuid mitte rohkem kui käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel kehtestatud suuruses.

§ 7.  Matusetoetuse taotlemine

  (1) Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja oma elukoha või asukoha järgsele pensioniametile või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgsele pensioniametile avalduse, millele lisab:
  1) isikut tõendava dokumendi (valla- või linnavalitsuse esindaja esitab volikirja ja isikut tõendava dokumendi);
  2) perekonnaseisuasutuse tõendi matusetoetuse taotlemiseks, kui surm on registreeritud Eestis, või, kui surm on registreeritud väljaspool Eestit, isiku surma tõendava dokumendi, mille on välja andnud välisriigi asjaomane asutus;
  3) matuse korraldamise kulusid tõendavad dokumendid, kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus;
  4) politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva.

  (2) Avalduses kinnitab matusekorraldaja, et talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel.

  (3) Riikliku matusetoetuse avalduse vormi kehtestab sotsiaalminister.

  (4) [Kehtetu - RT I 2002, 61, 375 - jõust. 01.08.2002]

§ 8.  Matusetoetuse määramine

  (1) Matusetoetuse määramise otsuse teeb matusekorraldaja elukoha või asukoha järgne pensioniamet või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgne pensioniamet.

  (2) Matusetoetus määratakse, kui matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul.

  (3) Kui matusekorraldaja saab isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, määratakse talle matusetoetus, kui ta on sellekohase avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates.
[RT I 2001, 102, 674 - jõust. 10.01.2001]

§ 9.  Matusetoetuse määramise otsus

  (1) Pensioniamet teeb otsuse matusetoetuse määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt matusetoetuse taotlemiseks vajalike dokumentide saamise päevale järgneval tööpäeval.

  (2) Matusetoetuse määramata jätmisest teatatakse matusetoetuse taotlejale kohe. Toetuse taotlejale saadetakse otsus toetuse määramata jätmise kohta, kus peab olema nimetatud toetuse määramata jätmise põhjus koos viitega vastavale seadussättele, viie tööpäeva jooksul. Toetuse taotlejale tagastatakse originaaldokumendid ja tutvustatakse edasikaebamise korda.
[RT I 2001, 102, 674 - jõust. 10.01.2001]

§ 10.  Matusetoetuse määramata jätmise alused

  Matusetoetust ei määrata, kui:
  1) käesoleva seadusega matusetoetuse saamiseks kehtestatud nõudeid ei ole täidetud;
  2) toetuse taotleja esitab valeandmeid;
  3) käsitletava surmajuhtumi korral on matusetoetus juba eelnevalt määratud;
  4) toetuse taotleja ei kõrvalda puudusi ega esita täiendavaid dokumente ettenähtud tähtajaks.
[RT I 2002, 61, 375 - jõust. 01.08.2002]

§ 11.  Matusetoetuse maksmine

  (1) Matusetoetust makstakse ühekordse maksena matusekorraldaja elukoha või asukoha järgse pensioniameti või surmaakti koostanud perekonnaseisuasutuse asukoha järgse pensioniameti kaudu vastavalt matusekorraldaja soovile:
  1) maksja kulul matusekorraldaja arveldusarvele;
  2) maksja kulul Sotsiaalkindlustusameti väljastatud pangatšeki alusel pangast sularahas või
  3) matusekorraldaja kulul matusekorraldaja arveldusarvele välisriigis.

  (2) Matusetoetus kantakse matusekorraldaja pangakontole kolme tööpäeva jooksul matusetoetuse määramise otsuse tegemisest arvates.
[RT I 2008, 48, 264 - jõust. 01.02.2009]

§ 12.  Vaidluste lahendamine

  Isik, kes leiab, et matusetoetuse määramisel või määramata jätmisel on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada matusetoetuse määramisega tegelenud pensioniameti direktorile vaide.
[RT I 2002, 61, 375 - jõust. 01.08.2002]

§ 13.  Matusetoetuse tagasinõudmine

  (1) Matusetoetust saanud isiku poolt teadvalt valeandmete esitamise tõttu alusetult makstud matusetoetus nõutakse tagasi pensioniameti põhjendatud otsuse alusel. Otsus saadetakse viie tööpäeva jooksul matusetoetust saanud isikule koos ettepanekuga jõuda kokkuleppele alusetult makstud toetussumma tagasimaksmises. Kui kokkuleppele ei jõuta, on pensioniametil õigus teha teadvalt valeandmeid esitanud isikule ettekirjutuse talle alusetult makstud matusetoetuse summa tagasi maksmiseks.

  (2) Kui matusekulud hüvitatakse matusekorraldajale mõne teise seaduse alusel, on matusekorraldaja kohustatud saadud riikliku matusetoetuse summa pensioniameti arvele tagasi maksma viie tööpäeva jooksul matusekulude hüvitise saamise päevast arvates.

  (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral võib pensionamet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

  (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud sunniraha ülemmäär on 2000 krooni.
[RT I 2002, 61, 375 - jõust. 01.08.2002]

§ 13¹.  Varem määratud matusetoetuse väljamaksmine

  Enne 2009. aasta 1. veebruari määratud matusetoetus makstakse alates 2009. aasta 1. veebruarist välja käesoleva seaduse §-s 11 sätestatud korras.
[RT I 2008, 48, 264 - jõust. 01.02.2009]

§ 14.  Seaduse jõustumine

  Seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.