Teksti suurus:

Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon

Väljaandja:Riigikogu
Akti liik:välisleping
Teksti liik:algtekst
Jõustumise kp:01.04.1998
Avaldamismärge:RT II 1996, 39, 147

Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon

Vastu võetud 01.10.1973

(õ) 28.11.2008 16:00

Konventsiooniga ühinemise seadus

Välisminsiteeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta

Mitteametlik tõlge

Käesolevale konventsioonile alla kirjutanud riigid,

soovides kehtestada ühesugused sätted täisealise ülalpidamise kohustusi käsitlevate otsuste tunnustamiseks ja täitmiseks;

soovides need sätted kooskõlastada 1958. aasta 15. aprilli laste ülalpidamise kohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni sätetega,

on otsustanud sõlmida sellekohase konventsiooni ja kokku leppinud järgnevas:

Peatükk 1.
KONVENTSIOONI RAKENDUSALA

Artikkel 1

Konventsiooni rakendatakse osalisriigi kohtus või ametiasutuses tehtud otsuse suhtes, milles käsitletakse perekonnasuhetest, põlvnemisest, abielust või sugulusest tulenevaid ülalpidamiskohustusi, sh väljaspool abielu sündinud lapse ülalpidamise kohustust, mille pooled on:
1) ülalpeetav ja ülalpidaja; või
2) ülalpidaja ja asutus, kes nõuab ülalpeetavale tehtud maksete hüvitamist.

Konventsiooni rakendatakse ka nimetatud kohustuste täitmiseks samade poolte vahel kohtus või ametiasutuses vormistatud kokkuleppe suhtes (edaspidi kokkulepe).

Artikkel 2

Konventsiooni rakendatakse otsuse või kokkuleppe suhtes sõltumata nimetusest.

Konventsiooni rakendatakse samuti otsust või kokkulepet muutva otsuse või kokkuleppe suhtes, ka siis kui otsus või kokkulepe pärineb mitte-osalisriigist.

Konventsiooni rakendatakse sõltumata rahvusvahelise või riigisisese ülalpidamisnõude laadist ning selle poolte kodakondsusest ja elukohast.

Artikkel 3

Kui otsus või kokkulepe sisaldab peale ülalpidamiskohustuse ka muud, rakendatakse konventsiooni ainult ülalpidamiskohustust käsitleva osa suhtes.

 

Peatükk 2.
OTSUSTE TUNNUSTAMISE JA TÄITMISE NÕUDED

Artikkel 4

Osalisriik tunnustab ja täidab teises osalisriigis tehtud otsust, kui:
1) selle on teinud artiklite 7 või 8 järgi õiguspädev asutus; ja
2) seda ei saa otsuse päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata.

Taotluse saanud riik tunnustab ja täidab esialgselt täidetavaid otsuseid ja võtab esialgseid meetmeid, sõltumata sellest, et neid saab tavalises korras edasi kaevata, kui samasuguseid lahendeid saab täita või tunnustada selles riigis.

Artikkel 5

Otsuse tunnustamisest või täitmisest võib keelduda, kui:
1) otsuse tunnustamine või täitmine on ilmses vastuolus taotluse saanud riigi avaliku korraga (ordre public);
2) otsusele on viinud pettus menetluses;
3) pooltel on taotluse saanud riigi ametiasutuses samas asjas menetlus, mis on algatatud varem;
4) otsus ei ole kooskõlas samade poolte kohta taotluse saanud riigis või muus riigis samas asjas tehtud otsusega ja muus riigis tehtud otsus vastab taotluse saanud riigi otsuse tunnustamise ja täitmise nõuetele.

Artikkel 6

Artikli 5 sätetega ei ole vastuolus poole kohalolekuta tehtud otsuse tunnustamine või täitmine üksnes tingimusel, et puuduv pool on saanud teate menetluse algatamise ja selle sisu kohta otsuse päritoluriigi seaduste kohaselt ja tal on olenevalt asjaoludest olnud piisavalt aega asja ettevalmistamiseks.

Artikkel 7

Konventsiooni rakendamise korral loetakse otsuse päritoluriigi asutus pädevaks, kui:
1) ülalpeetava või ülalpidaja alaline elukoht oli asja algatamise ajal otsuse päritoluriigis;
2) ülalpeetav ja ülalpidaja olid asja algatamise ajal otsuse päritoluriigi kodanikud;
3) kostja on tunnustanud asutuse pädevust otse või esitanud vastulause, vaidlustamata pädevust.

Artikkel 8

Artikli 7 sätetega ei ole vastuolus lugeda osalisriigis elatisnõudes otsuse teinud asutus konventsiooni rakendamise korral pädevaks, kui elatise maksmise põhjuseks on abielulahutus, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamine ja kui selles küsimuses otsuse teinud asutus loetakse pädevaks adressaatriigi seaduste järgi.

Artikkel 9

Taotluse saanud riigi asutus on seotud otsuse päritoluriigi jurisdiktsiooni aluseks olnud asjaoludega.

Artikkel 10

Kui otsuses on lahendatud mitu elatisega seotud nõuet ja kogu otsust tunnustada ja täita ei ole võimalik, rakendab taotluse saanud riik konventsiooni otsuse selle osa suhtes, mida on võimalik tunnustada ja täita.

Artikkel 11

Kui otsusega on ette nähtud pidev elatise maksmine, kehtib otsus nii maksmata kui ka tulevaste elatisrahade kohta.

Artikkel 12

Taotluse saanud riik ei vaata otsust uuesti läbi, kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti.

 

Peatükk 3.
OTSUSE TUNNUSTAMISE JA TÄITMISE MENETLUS

Artikkel 13

Otsust tunnustatakse ja täidetakse taotluse saanud riigi seaduste järgi, kui konventsioonis ei ole ette nähtud teisiti.

Artikkel 14

Lubatud on taotleda otsuse osalist tunnustamist või täitmist.

Artikkel 15

Otsuse päritoluriigis täielikult või osaliselt õigusabi- ja asjaajamiskuludest vabastatud ülalpeetaval on otsuse tunnustamise ja täitmise menetluses õigus saada neist kuludest vabastus ka taotluse saanud riigis selle riigi seadustes lubatud soodsaimal määral.

Artikkel 16

Konventsioonis ettenähtud menetluse kulude tagamiseks ei nõuta deposiite ega muid tagatisi.

Artikkel 17

Otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool esitab:
1) otsuse täieliku ja tõestatud koopia;
2) dokumendid, mis tõendavad, et otsust ei saa päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata, ja vajaduse korral ka tõendi otsuse täidetavuse kohta;
3) dokumendid või nende tõestatud koopiad, mis tõendavad, et istungilt puudunud poolele on otsuse päritoluriigi seaduste kohaselt teatatud menetluse algatamisest ja sisust;
4) vajaduse korral dokumendid, mis tõendavad, et otsuse päritoluriigis oli isik õigusabi- või asjaajamiskuludest vabastatud;
5) nimetatud dokumentide tõestatud tõlke, kui taotluse saanud riik seda nõuab.

Kui loetletud dokumendid jäävad esitamata või otsuse sisu ei võimalda taotluse saanud riigi asutusel konventsiooni järgimist kontrollida, määrab asutus dokumentide esitamiseks uue tähtaja.

Legaliseerimist ega muid formaalsusi ei nõuta.

 

Peatükk 4.
ERISÄTTED ASUTUSTE KOHTA

Artikkel 18

Konventsiooni kohaselt tunnustatakse ja täidetakse otsust, millega ülalpidajat kohustatakse asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu, kui:
1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate seaduste kohaselt; ja
2) taotluse saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav siseriiklik seadus näeb ette sellise ülalpidamiskohustuse.

Artikkel 19

Asutus võib nõuda ülalpeetava ja ülalpidaja kohta tehtud otsuse tunnustamist ja täitmist ipso jure ülalpeetavale mõistetud elatise ulatuses, kui tema tegevust korraldavad seadused annavad talle õiguse teha seda ülalpeetava asemel.

Artikkel 20

Artiklit 17 järgides esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid.

 

Peatükk 5.
KOKKULEPPED

Artikkel 21

Päritoluriigis täidetavat kokkulepet tunnustatakse ja täidetakse, järgides samu nõudeid nagu otsuste korral niivõrd, kuivõrd need on kohaldatavad.

 

Peatükk 6.
MUUD SÄTTED

Artikkel 22

Osalisriik, kelle seadustega on rahaülekanded piiratud, kannab ülalpidamiseks või nõudega seotud kulude katteks konventsiooni alusel nõutavad summad üle eelisjärjekorras.

Artikkel 23

Konventsioon ei takista rakendamast otsuse päritoluriigi ja adressaatriigi vahel kehtivaid rahvusvahelisi õigusakte või adressaatriigi seadust otsuse või kokkuleppe tunnustamiseks ja täitmiseks.

Artikkel 24

Konventsiooni rakendatakse, sõltumata otsuse tegemise ajast.

Kui otsus on tehtud enne konventsiooni jõustumist otsuse päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel, rakendatakse seda taotluse saanud riigis üksnes pärast konventsiooni jõustumist makstavate elatisrahade suhtes.

Artikkel 25

Osalisriik võib igal ajal deklareerida, et suhetes teiste samasuguse deklaratsiooni teinud riikidega laieneb konventsioon ametiasutuse või ametiisiku koostatud või kinnitatud ja otsuse päritoluriigis vahetult täidetava ametliku akti (acte authentique) kohta niivõrd, kuivõrd konventsiooni on võimalik sellise akti suhtes rakendada.

Artikkel 26

Vastavalt artiklile 34 võib osalisriik võtta endale õiguse jätta tunnustamata ja täitmata otsus või kokkulepe, mis:
1) on tehtud aja kohta pärast ülalpeetava abiellumist või 21-aastaseks saamist, kui ülalpeetav ei ole või ei ole olnud ülalpidaja abikaasa;
2) on tehtud nende ülalpidamiskohustuste kohta, mida peavad täitma
     a) külgjoones sugulased;
     b) hõimlased;
3) ei käsitle pidevat elatismaksmist.

Reservatsiooni teinud osalisriik ei saa nõuda konventsiooni rakendamist reservatsiooniga välja jäetud otsuste ja kokkulepete suhtes.

Artikkel 27

Kui osalisriigis rakendatakse mõne inimgrupi ülalpidamiskohustuste suhtes erisugust õigussüsteemi, peetakse selle riigi seadustele viidates silmas riigi seaduste järgi sellele inimgrupile rakendatavat õigussüsteemi.

Artikkel 28

Kui osalisriigil on elatisotsuste tunnustamise ja täitmise suhtes mitu erisuguse õigussüsteemiga territoriaalset üksust, siis peetakse silmas:
1) otsuse päritoluriigi seadusele, protseduurile või asutusele viidates selle territoriaalse üksuse seadust, protseduuri või asutust, kus otsus on tehtud;
2) otsust täitva riigi seadusele, protseduurile või asutusele viidates selle territoriaalse üksuse seadust, protseduuri või asutust, kus otsuse tunnustamist ja täitmist taotletakse;
3) punkti 1 või 2 rakendades otsuse päritoluriigi või taotluse saanud riigi seadusele või protseduurile viidates kõiki osalisriigi kõnesoleval territoriaalsel üksusel kehtivaid asjaomaseid õigusakte;
4) ülalpeetava või ülalpidaja elukohana otsuse päritoluriigis elukohta territoriaalsel üksusel, kus otsus on tehtud.

Osalisriik võib igal ajal deklareerida, et ta ei järgi üht või mitut eespool nimetatud juhist ühe või mitme konventsioonisätte kohaldamisel.

Artikkel 29

Käesolev konventsioon asendab osalisriikide vahel 15. aprillil 1958. aastal Haagis sõlmitud laste ülalpidamise kohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni.

 

Peatükk 7.
LÕPPSÄTTED

Artikkel 30

Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks riikidele, kes olid Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi liikmed selle kaheteistkümnenda istungjärgu ajal.

Konventsioon kuulub ratifitseerimisele, vastuvõtmisele või kinnitamisele ning ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid deponeeritakse Hollandi välisministeeriumis.

Artikkel 31

Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsiga pärast selle kaheteistkümnendat istungjärku ühinenud riik või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (edaspidi ÜRO) või selle allasutuse või Rahvusvahelise Kohtu statuudi pool võib konventsiooniga ühineda pärast selle jõustumist vastavalt artikli 35 lõikele 1.

Ühinemisdokument deponeeritakse Hollandi välisministeeriumis.

Ühinemine kehtib ainult ühineva riigi suhetes osalisriikidega, kes pole seda kaheteistkümne kuu jooksul pärast artikli 37 punkti 3 kohase teate kättesaamist vaidlustanud. Liikmesriigid võivad ühinemist vaidlustada ka pärast ühinemist konventsiooni ratifitseerides, vastuvõttes või kinnitades. Vastuväited saadetakse Hollandi välisministeeriumile.

Artikkel 32

Konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, vastuvõttes, kinnitades või sellega ühinedes võib riik deklareerida, et konventsiooni rakendatakse kõigile tema jurisdiktsioonile alluvatele territoriaalsetele üksustele või ühele või mitmele neist. Deklaratsioon hakkab selle riigi suhtes kehtima konventsiooni jõustumise päeval.

Pärast seda tuleb konventsiooni jõustamine teisel territooriumil teha teatavaks Hollandi välisministeeriumile.

Konventsiooni jõustamine kehtib nende osalisriikide suhetes, kes pole seda kaheteistkümne kuu jooksul pärast artikli 37 punkti 4 kohase teate kättesaamist vaidlustanud, ja territooriumi või territooriumide suhtes, kelle rahvusvaheliste suhete eest kõnealune riik on vastutav ja mille suhtes deklaratsioon tehti.

Liikmesriigid võivad jurisdiktsiooni laienemist vaidlustada ka pärast laienemist konventsiooni ratifitseerides, vastuvõttes või kinnitades.

Vastuväited saadetakse Hollandi välisministeeriumile.

Artikkel 33

Kui osalisriigil on mitu territooriaalset üksust, kus ülalpidamiskohustust käsitlevaid otsuseid tunnustatakse ja täidetakse mitme õigussüsteemi seaduste alusel, võib ta konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides, vastuvõttes, kinnitades või sellega ühinedes deklareerida, et konventsiooni rakendatakse kõigil territoriaalsetel üksustel või ainult ühel või mõnel neist. Riik võib deklareeritut hiljem uue deklaratsiooniga muuta.

Deklaratsioonid saadetakse Hollandi välisministeeriumile ja nendes tuleb märkida, millistel territooriumidel konventsiooni rakendatakse.

Teised osalisriigid võivad keelduda ülalpidamiskohustuste kohta käiva otsuse tunnustamisest, kui tunnustamise taotlemise päeval konventsioon otsuse langetamise territoriaalsel üksusel ei kehtinud.

Artikkel 34

Konventsiooni ratifitseerimisel, vastuvõtmisel või kinnitamisel võib iga riik teha artikli 26 põhjal reservatsioone. Muid reservatsioone teha ei tohi.

Artikli 32 kohasest konventsiooni rakendamisest teisel territooriumil teatades võib riik ühtlasi teatada selle kehtestamisest eespool nimetatud reservatsioonidega mõnel territooriumil või kõigil territooriumidel.

Osalisriik võib igal ajal reservatsiooni tagasi võtta. Tagasivõtmisest teatatakse Hollandi välisministeeriumile. Reservatsioonid kaotavad jõu kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast eelmise lõigu kohast teadet.

Artikkel 35

Käesolev konventsioon jõustub kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast artikli 30 kohase kolmanda ratifitseerimiskirja deponeerimist.

Pärast seda jõustub konventsioon:
järgmise ratifitseerija, vastuvõtja või kinnitaja suhtes kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimist;
ühineva riigi suhtes kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast artiklis 31 nimetatud ajavahemiku möödumist;
territooriumil, mille suhtes konventsiooni artikli 32 järgi rakendatakse, kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast samas artiklis nimetatud ajavahemiku möödumist.

Artikkel 36

Käesolev konventsioon jääb kehtima artikli 35 lõike 1 järgi jõustumise päevast viieks aastaks, sealhulgas ka riikide suhtes, kes on konventsiooni ratifitseerinud, vastu võtnud, kinnitanud või sellega hiljem ühinenud.

Kui denonsseerimisi ei ole, uueneb konventsioon iga viie aasta järel.

Teade denonsseerimise kohta tuleb esitada Hollandi välisministeeriumile vähemalt kuus kuud enne viieaastase perioodi lõppu. Denonsseerimine võib piirduda mõne territooriumiga, kus konventsiooni rakendatakse.

Denonsseerimine puudutab vaid sellest teatanud riiki. Teiste osalisriikide suhtes jääb konventsioon jõusse.

Artikkel 37

Hollandi välisministeerium teatab konverentsi liikmesriikidele ja artikli 31 järgi ühinenud riikidele:
1) artikli 30 kohastest allakirjutamistest, ratifitseerimistest, vastuvõtmistest ja kinnitamistest;
2) kuupäevast, mil konventsioon jõustub vastavalt artiklile 35;
3) artiklis 31 nimetatud ühinemistest ja nende jõustumise kuupäevadest;
4) artiklis 32 nimetatud rakendamise ja selle jõustumise kuupäevadest;
5) artiklites 31 ja 32 nimetatud vastuväidetest nende ühinemisele ja laienemisele;
6) artiklites 25 ja 32 nimetatud deklaratsioonidest;
7) artiklis 36 nimetatud denonsseerimisest;
8) artiklites 26 ja 34 nimetatud reservatsioonidest ja artiklis 34 nimetatud tagasivõtmistest.

Ülaltoodu kinnituseks on allakirjutanud, olles selleks täielikult volitatud, kirjutanud alla käesolevale konventsioonile.

Koostatud 2. oktoobril 1973. aastal Haagis inglise ja prantsuse keeles. Tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris ja deponeeritakse Hollandi valitsuse arhiivi. Dokumendi tõestatud koopia saadetakse diplomaatilisi kanaleid kasutades igale Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi kaheteistkümnendal istungjärgul osalenud riigile.

 

Convention on the Recognition and Enforcement of Decisions Relating to Maintenance Obligations

The States signatory to this Convention,

Desiring to establish common provisions to govern the reciprocal recognition and enforcement of decisions relating to maintenance obligations in respect of adults,

Desiring to coordinate these provisions and those of the Convention of the 15th of April 1958 on the Recognition and Enforcement of Decisions Relating to Maintenance Obligations in Respect of Children,

Have resolved to conclude a Convention for this purpose and have agreed upon the following provisions:

Chapter I
SCOPE OF THE CONVENTION

Article 1

This Convention shall apply to a decision rendered by a judicial or administrative authority in a Contracting State in respect of a maintenance obligation arising from a family relationship, parentage, marriage or affinity, including a maintenance obligation towards an infant who is not legitimate, between –
(1) a maintenance creditor and a maintenance debtor; or
(2) a maintenance debtor and a public body which claims reimbursement of benefits given to a maintenance creditor.

It shall also apply to a settlement made by or before such an authority (« transaction») in respect of the said obligations and between the same parties (hereafter referred to as a « settlement»).

Article 2

This Convention shall apply to a decision or settlement however described.

It shall also apply to a decision or settlement modifying a previous decision or settlement, even in the case where this originates from a non-Contracting State.

It shall apply irrespective of the international or internal character of the maintenance claim and whatever may be the nationality or habitual residence of the parties.

Article 3

If a decision or settlement does not relate solely to a maintenance obligation, the effect of the Convention is limited to the parts of the decision or settlement which concern maintenance obligations.

 

Chapter II
CONDITIONS FOR RECOGNITION AND ENFORCEMENT OF DECISIONS

Article 4

A decision rendered in a Contracting State shall be recognised or enforced in another Contracting State –
(1) if it was rendered by an authority considered to have jurisdiction under Article 7 or 8; and
(2) if it is no longer subject to ordinary forms of review in the State of origin.

Provisionally enforceable decisions and provisional measures shall, although subject to ordinary forms of review, be recognised or enforced in the State addressed if similar decisions may be rendered and enforced in that State.

Article 5

Recognition or enforcement of a decision may, however, be refused –
(1) if recognition or enforcement of the decision is manifestly incompatible with the public policy (“ordre public”) of the State addressed; or
(2) if the decision was obtained by fraud in connection with a mater of procedure; or
(3) if proceedings between the same parties and having the same purpose are pending before an authority of the State addressed and those proceedings were the first to be instituted; or
(4) if the decision is incompatible with a decision rendered between the same parties and having the same purpose, either in the State addressed or in another State, provided that this latter decision fulfils the conditions necessary for its recognition and enforcement in the State addressed.

Article 6

Without prejudice to the provision of Article 5, a decision rendered by default shall be recognised or enforced only if notice of the institution of the proceedings, including notice of the substance of the claim, has been served on the defaulting party in accordance with the law of the State of origin and if, having regard to the circumstances, that party has had sufficient time to enable him to defend the proceedings.

Article 7

An authority in the State of origin shall be considered to have jurisdiction for the purposes of this Convention –
(1) if either the maintenance debtor or the maintenance creditor had his habitual residence in the State of origin at the time when the proceedings were instituted; or
(2) if the maintenance debtor and the maintenance creditor were nationals of the State of origin at the time when the proceedings were instituted; or
(3) if the defendant had submitted to the jurisdiction of the authority, either expressly or by defending on the merits of the case without objecting to the jurisdiction.

Article 8

Without prejudice to the provisions of Article 7, the authority of a Contracting State which has given judgement on a maintenance claim shall be considered to have jurisdiction for the purposes of this Convention if the maintenance is due by reason of a divorce or a legal separation, or a declaration that a marriage is void or annulled, obtained form an authority of that State recognised as having jurisdiction in that matter, according to the law of the State addressed.

Article 9

The authority of the State addressed shall be bound by the findings of fact on which the authority of the State of origin based its jurisdiction.

Article 10

If a decision deals with several issues in an application for maintenance and if recognition or enforcement cannot be granted for the whole of the decision, the authority of the State addressed shall apply this Convention to that part of the decision which can be recognised or enforced.

Article 11

If a decision provided for the periodical payment of maintenance, enforcement shall be granted in respect of payments already due and in respect of future payments.

Article 12

There shall be no review by the authority of the State addressed of the merits of a decision, unless this Convention otherwise provides.

 

Chapter III
PROCEDURE FOR RECOGNITION AND ENFORCEMENT OF DECISIONS

Article 13

The procedure for the recognition or enforcement of a decision shall be governed by the law of the State addressed, unless this Convention otherwise provides.

Article 14

Partial recognition or enforcement of a decision can always be applied for.

Article 15

A maintenance creditor, who, in the State of origin, has benefited from complete or partial legal aid or exemption from costs or expenses, shall be entitled, in any proceedings for recognition or enforcement, to benefit from the most favourable legal aid or the most extensive exemption from costs or expenses provided for by the law of the State addressed.

Article 16

No security, bond or deposit, however described, shall be required to guarantee the payment of costs and expenses in the proceedings to which the Convention refers.

Article 17

The party seeking recognition or applying for enforcement of a decision shall furnish –
(1) a complete and true copy of the decision;
(2) any document necessary to prove that the decision is no longer subject to the ordinary forms of review in the State of origin and, where necessary, that it is enforceable;
(3) if the decision was rendered by default, the original or a certified true copy of any document required to prove that the notice of the institution of proceedings, including notice of the substance of claim, has been properly served on the defaulting party according to the law of the State of origin;
(4) where appropriate, any document necessary to prove that he obtained legal aid or exemption from costs or expenses in the State of origin;
(5) a translation, certified as true, of the above-mentioned documents unless the authority of the State addressed dispenses with such translation.

If there is a failure to produce the documents mentioned above or if the contents of the decision do not permit the authority of the State addressed to verify wether the conditions of this Convention have been fulfilled, the authority shall allow a specified period of time for the production of the necessary documents.

No legalisation or other like formality may be required.

 

Chapter IV
ADDITIONAL PROVISIONS RELATING TO PUBLIC BODIES

Article 18

A decision rendered against a maintenance debtor on the application of a public body which claims reimbursement of benefits provided for a maintenance creditor shall be recognised and enforced in accordance with this Convention –
(1) if reimbursement can be obtained by the public body under the law to which it is subject; and
(2) if the existence of a maintenance obligation between the creditor and the debtor is provided for by the internal law applicable under the rules of private international law of the State addressed.

Article 19

A public body may seek recognition or claim enforcement of a decision rendered between a maintenance creditor and maintenance debtor to the extent of the benefits provided for the creditor if it is entitled ipso jure, under the law to which it is subject, to seek recognition or claim enforcement of the decision in place of the creditor.

Article 20

Without prejudice to the provisions of Article 17, the public body seeking recognition or claiming enforcement of a decision shall furnish any document necessary to prove that it fulfils the conditions of sub-paragraph 1, of Article 18 or Article 19, and that benefits have been provided for the maintenance creditor.

 

Chapter V
SETTLEMENTS

Article 21

A settlement which is enforceable in the State of origin shall be recognised and enforced subject to the same conditions as a decision so far as such conditions are applicable to it.

 

Chapter VI
MISCELLANEOUS PROVISIONS

Article 22

A Contracting State, under whose law the transfer of funds is restricted, shall accord the highest priority to the transfer of funds payable as maintenance or to cover costs and expenses in respect of any claims under this Convention.

Article 23

This Convention shall not restrict the application of an international instrument in force between the State of origin and the State addressed or other law of the State addressed for the purposes of obtaining recognition or enforcement of a decision or settlement.

Article 24

This Convention shall apply irrespective of the date on which a decision was rendered.

Where a decision has been rendered prior to the entry into force of the Convention between the State of origin and the State addressed, it shall be enforced in the latter State only for payments falling due after such entry into force.

Article 25

Any Contracting State may, at any time, declare that the provisions of this Convention will be extended, in relation to other States making a declaration under this Article, to an official deed (“acte authentique») drawn up by or before an authority or public official and directly enforceable in the State of origin insofar as these provisions can be applied to such deeds.

Article 26

Any Contracting State may, in accordance with Article 34, reserve the right not to recognise or enforce –
(1) a decision or settlement insofar as it relates to a period of time after a maintenance creditor attains the age of twenty-one years or marries, except when the creditor is or was the spouse of the maintenance debtor;
(2) a decision or settlement in respect of maintenance obligations
     a) between persons related collaterally;
     b) between persons related by affinity;
(3) a decision or settlement unless it provides for the periodical payment of maintenance.

A Contracting State which has made a reservation shall not be entitled to claim the application of this Convention to such decisions or settlements as are excluded by its reservation.

Article 27

If a Contracting State has, in matters of maintenance obligations, two or more legal systems applicable to different categories of persons, any reference to the law of that State shall be construed as referring to the legal system which its law designates as applicable to a particular category of persons.

Article 28

If a Contracting State has two or more territorial units in which different systems of law apply in relation to the recognition and enforcement of maintenance decisions –
(1) any reference to the law or procedure or authority of the State of origin shall be construed as referring to the law or procedure or authority of the territorial unit in which the decision was rendered;
(2) any reference to the law or procedure or authority of the State addressed shall be construed as referring to the law or procedure or authority of the territorial unit in which recognition or enforcement is sought;
(3) any reference made in the application of sub-paragraph 1 or 2 to the law or procedure of the State of origin or to the law or procedure of the State addressed shall be construed as including any relevant legal rules and principles of the Contracting State which apply to the territorial units comprising it;
(4) any reference to the habitual residence of the maintenance creditor or the maintenance debtor in the State of origin shall be construed as referring to his habitual residence in the territorial unit in which the decision was rendered.

Any Contracting State may, at any time, declare that it will not apply any one or more of the foregoing rules to one or more of the provisions of this Convention.

Article 29

This Convention shall replace, as regards the States who are Parties to it, the Convention on the Recognition and Enforcement of Decisions Relating to Maintenance Obligations in Respect of Children, concluded at The Hague on the 15th of April 1958.

 

Chapter VII
FINAL CLAUSES

Article 30

This Convention shall be open for signature by the States which were Members of the Hague Conference on Private International Law at the time of its Twelfth Session.

It shall be ratified, accepted or approved and the instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Article 31

Any State which has become a Member of the Hague Conference on Private International Law after the date of its Twelfth Session, or which is a Member of the United Nations or of a specialised agency of that Organisation, or a Party to the Statute of the International Court of Justice may accede to this Convention after it has entered into force in accordance with the first paragraph of Article 35.

The instrument of accession shall be deposited with the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Such accession shall have effect only as regards the relations between the acceding State and those Contracting States which have not raised an objection to its accession in the twelve months after the receipt of the notification referred to in sub-paragraph 3 of Article 37. Such an objection may also be raised by Member States at the time when they ratify, accept or approve the Convention after an accession. Any such objection shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Article 32

Any State may, at the time of signature, ratification, acceptance, approval or accession, declare that this Convention shall extend to all the territories for the international relations of which it is responsible, or to one or more of them. Such a declaration shall take effect on the date of entry into force of the Convention for the State concerned.

At any time thereafter, such extensions shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

The extension shall have effect as regards the relations between the Contracting States which have not raised an objection to the extension in the twelve months after the receipt of the notification referred to in sub-paragraph 4 of Article 37 and the territory or territories for the international relations of which the State in question is responsible and in respect of which the notification was made.

Such an objection may also be raised by Member States when they ratify, accept or approve the Convention after an extension.

Any such objection shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Article 33

If a Contracting State has two or more territorial units in which different systems of law apply in relation to the recognition and enforcement of maintenance decisions, it may, at the time of signature, ratification, acceptance, approval or accession, declare that this Convention shall extend to all its territorial units or only to one or more of them, and may modify its declaration by submitting another declaration at any time thereafter.

These declarations shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands, and shall state expressly the territorial unit to which the Convention applies.

Other Contracting States may decline to recognise a maintenance decision if, at the date on which recognition is sought, the Convention is not applicable to the territorial unit in which the decision was rendered.

Article 34

Any State may, not later than the moment of its ratification, acceptance, approval or accession, make one or more of the reservations referred to in Article 26. No other reservation shall be permitted.

Any State may also, when notifying an extension of the Convention in accordance with Article 32, make one or more of the said reservations applicable to all or more of the territories mentioned in the extension.

Any Contracting State may at any time withdraw a reservation it has made. Such a withdrawal shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands.

Such a reservation shall cease to have effect on the first day of the third calendar month after the notification referred to in the preceding paragraph.

Article 35

This Convention shall enter into force on the first day of the third calendar month after the deposit of the third instrument of ratification, acceptance or approval referred to in article 30.

Thereafter the Convention shall enter into force
– for each State ratifying, accepting or approving subsequently, on the first day of the third calendar month after the deposit of its instrument of ratification, acceptance or approval:
– for each acceding State, on the first day of the third calendar month after the expiry of the period referred to in Article 31;
– for a territory to which the Convention has been extended in conformity with Article 32, on the first day of the third calendar month after the expiry of the period referred to in that Article.

Article 36

This Convention shall remain in force for five years from the date of its entry into force in accordance with the first paragraph of Article 35, even for States which have ratified, accepted, approved or acceded to it subsequently.

If there has been no denunciation, it shall be renewed tacitly every five years.

Any denunciation shall be notified to the Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands, at least six months before the expiry of the five year period. It may be limited to certain of the territories to which the Convention applies.

The denunciation shall have effect only as regards the State which has notified it. The Convention shall remain in force for the other Contracting States.

Article 37

The Ministry of Foreign Affairs of the Netherlands shall notify the States Members of the Conference, and the States which have acceded in accordance with Article 31, of the following –
(1) the signature and ratifications, acceptances and approvals referred to in Article 30;
(2) the date on which this Convention enters into force in accordance with Article 35;
(3) the accessions referred to in Article 31 and the dates on which they take effect;
(4) the extensions referred to in Article 32 and the dates on which they take effect;
(5) the objections raised to accessions and extensions referred to in Article 31 and 32;
(6) the declarations referred to in Article 25 and 32;
(7) the denunciations referred to in Article 36;
(8) the reservations referred to in Articles 26 and 34 and the withdrawals referred to in Article 34.

In witness whereof the undersigned, being duly authorised thereto, have signed this Convention.

Done at The Hague, on the 2nd of October, 1973, in the English and French languages, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Government of the Netherlands, and of which a certified copy shall be sent, through the diplomatic channel to each of the States Members of the Hague Conference on Private International Law on the date of its Twelfth Session.

 

Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud; akt tehniliselt korrastatud, lisatud ingliskeelne tekst.