Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon
Vastu võetud 03.10.1985
(õ) 10.12.2008 16:15
Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsiooni ratifitseerimise seadus
Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta
Mitteametlik tõlge
Käesolevale konventsioonile allakirjutanud Euroopa Nõukogu liikmesriigid,
arvestades, et Euroopa Nõukogu sihiks on saavutada suuremat ühtsust oma liikmete vahel, eriti eesmärgiga kaitsta ja teostada ideaale ja põhimõtteid, mis on nende ühine pärand;
tunnistades, et arhitektuuripärand on Euroopa kultuuripärandi rikkuse ja mitmekesisuse üheks väljenduseks, olles meie mineviku hindamatuks tunnistajaks ning kõigi eurooplaste ühiseks pärandiks;
pidades silmas Pariisis 19. detsembril 1954. a. alla kirjutatud Euroopa kultuurikonventsiooni, eriti selle artiklit 1;
pidades silmas Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 26. septembril 1975. a. vastu võetud Euroopa arhitektuuripärandi hartat ning 14. aprillil 1976. a. vastu võetud otsust nr. (76) 28, mis puudutab seaduste ja eeskirjade kohaldamist arhitektuuripärandi tervikliku konserveerimise vajaduse nõuetega;
pidades silmas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee soovitust nr. 880 (1979) Euroopa arhitektuuripärandi säilitamise kohta;
pidades silmas Ministrite Komitee soovitust nr. R (80) 16 liikmesriikidele arhitektide, linnaplaneerijate, tsiviilehitajate ning maastikukujundate erialase ettevalmistuse kohta ning 1. juulil 1981. a. vastu võetud Ministrite Komitee soovitust nr. (81) 13 teatud hääbuvate käsitööalade abistamise kohta käsitööalase tegevuse raames;
meenutades kultuuriseoste süsteemi tulevastele põlvkondadele edasiandmise, linna- ja maakeskkonna parendamise ning sel teel riikide ja piirkondade majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arendamise tähtsust;
võttes teatavaks vajaduse jõuda kokkuleppele arhitektuuripärandi konserveerimise ja heakorrastamise ühise poliitika peasuunas,
on kokku leppinud alljärgnevas:
ARHITEKTUURIPÄRANDI MÕISTE
Artikkel 1
Käesoleva konventsiooni mõttes sisaldab väljend «arhitektuuripärand»
järgmisi püsivaid varasid:
1 mälestised: kõik
silmapaistva ajaloolise, arheoloogilise, kunstilise, teadusliku,
ühiskondliku ning tehnilise väärtusega ehitised ja rajatised, kaasa
arvatud nende sisseseade;
2 ehitiste rühmad: homogeensed linna- ja
maaehitiste rühmad, mis paistavad silma oma ajaloolise, arheoloogilise,
kunstilise, teadusliku, ühiskondliku või tehnilise väärtuse poolest ning
on piisavalt ühtsed, et moodustada topograafiliselt määratletavaid
kogumeid;
3 paigad: inimese ja looduse ühislooming, osaliselt täis
ehitatud, ning nende topograafiliseks määratlemiseks piisava omapära ja
terviklikkusega alad, mis omavad silmapaistvat ajaloolist,
arheoloogilist, kunstilist, teaduslikku, ühiskondlikku või tehnilist
väärtust.
KAITSTAVATE VARADE VÄLJASELGITAMINE
Artikkel 2
Kaitse alla võetavate mälestiste, ehitiste rühmade ning paikade täpseks väljaselgitamiseks kohustub iga pool teostama arvelevõtmisi, kui aga mingit vara ähvardab oht, valmistama asjakohase dokumentatsiooni ette nii kiiresti kui võimalik.
SEADUSLIKUD KAITSEPROTSEDUURID
Artikkel 3
Iga pool kohustub:
1 rakendama arhitektuuripärandi kaitseks
seaduslikke abinõusid;
2 selliste abinõude raames, samuti
igale riigile või piirkonnale omasel viisil tagama mälestiste, ehitiste
rühmade ning paikade kaitse.
Artikkel 4
Iga pool kohustub:
1 vastavalt kõnesolevate varade õiguslikule
kaitsele teostama asjakohast järelevalvet ning andma vastavaid volitusi;
2 hoidma ära kaitstavate varade moonutamise, lagunemise ning
lammutamise. Sel eesmärgil kohustub iga pool, kes seda veel pole teinud,
kehtestama õigusaktid, mis:
a nõuavad, et mis tahes kava, mis
näeb ette juba kaitstavate mälestiste või mälestiste, mille kaitse alla
võtmise protsess on algatatud, lammutamise või muutmise, samuti mis
tahes nende ümbrust mõjustav kava, esitatakse läbivaatamiseks pädevale
võimule;
b nõuavad, et pädevale võimule esitatakse
läbivaatamiseks mis tahes kava, mis mõjustab mingit ehitisterühma või
selle osa või kaitstavat paika ja hõlmab:
– ehitiste
lammutamist,
– uute ehitiste ehitamist,
–
olulisi muudatusi, mis halvendavad ehitiste või paiga iseloomu;
c võimaldavad
avalikel võimudel nõuda kaitstava vara omanikult tööde teostamist, või
omaniku suutmatuse korral teostada need tööd ise;
d lubab
kaitstava vara sundostu.
Artikkel 5
Iga pool kohustub keelama mis tahes kaitstava mälestise teisaldamise tervikuna või osade kaupa, välja arvatud juhtudel, kui teisaldamine on möödapääsmatu selliste mälestiste materiaalseks kaitseks. Sellisel juhul võetakse pädeva võimu poolt tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud selle lahtivõtmiseks, teisaldamiseks ning taaspüstitamiseks sobivas asukohas.
LISAABINÕUD
Artikkel 6
Iga pool kohustub:
1 tagama avalike võimude poolse rahalise toetuse
oma territooriumil asuva arhitektuuripärandi säilitamiseks ja
taastamiseks kooskõlas rahvusliku, piirkondliku ja kohaliku pädevusega
ning kasutada olevate eelarvesummade ulatuses;
2 rakendama selle
pärandi konserveerimise hõlbustamiseks vajaduse korral rahalisi
abinõusid;
3 ergutama arhitektuuripärandi hooldamisele ja
restaureerimisele suunatud erainitsiatiivi.
Artikkel 7
Iga pool kohustub rakendama abinõusid keskkonna üldiseks heakorrastamiseks mälestiste ümber, ehitiste rühmade ning kaitstavate paikade piirides.
Artikkel 8
Iga pool kohustub arhitektuuripärandi füüsilise seisundi halvenemise
piiramise eesmärgil:
1 toetama teaduslikku uurimistööd
saasteainete kahjuliku mõju väljaselgitamiseks ja analüüsiks ning selle
mõju kõrvaldamise teede ja abinõude määramiseks;
2 võtma
saastamisvastase poliitika rakendamisel arvesse arhitektuurimälestiste
konserveerimise eriprobleeme.
SANKTSIOONID
Artikkel 9
Iga pool kohustub tagama oma pädevuse piirides, et arhitektuuripärandit kaitsvate seaduste rikkumisele järgneks pädevate võimude kohane ja piisava karmusega reageering. See reageering võib mõnedel tingimustel tuua rikkuja jaoks kaasa nõuetele mittevastava vastrajatud ehitise lammutamise või kaitstava vara endise seisundi taastamise kohustuse.
MUINSUSKAITSEPOLIITIKA
Artikkel 10
Iga pool kohustub rakendama terviklikku muinsuskaitsepoliitikat, mis:
1 hõlmab
arhitektuuripärandi kaitset kui linna- ja maarajoonide planeerimise üht
olulist eesmärki ja tagab selle nõudmise arvestamise nii arengukavade
koostamisel kui ka nende menetlemise protsessi;
2 edendab
arhitektuuripärandi taastamise ja hoolduse programme;
3 tunnistab
arhitektuuripärandi säilitamist, parendamist ja heakorrastamist
kultuuri-, keskkonna- ja planeerimispoliitika ühe olulise aspektina;
4 kus
vähegi võimalik, soodustab linna- ja maarajoonide planeerimise
protsessis teatud ehitiste konserveerimist ja kasutamist, isegi kui
nende ehitiste eneste tähtsus ei nõuaks kaitset käesoleva konventsiooni
artikli 3 lõike 1 tähenduses, kuid mis pakuvad huvi nende asukoha tõttu
linna- või maakeskkonnas või elukvaliteedi seisukohalt;
5 aitab
kaasa traditsiooniliste oskuste ja materjalide rakendamisele ja
arendamisele kui arhitektuuripärandi tuleviku seisukohalt olulistele
abinõudele.
Artikkel 11
Tingimusel, et pärandi arhitektuursele ja ajaloolisele küljele on
osutatud piisavalt tähelepanu, kohustub iga pool kaasa aitama:
–
kaitstavate varade kasutamisele tänapäeva elu vajadustest lähtudes;
–
kus võimalik, vanade ehitiste uue kasutuse andmisele.
Artikkel 12
Tunnistades kaitstavatele varadele avalikkuse juurdepääsu tähtsust, kohustub iga pool võtma meetmeid tagamaks, et seesuguse juurdepääsu lubamise tagajärjed, eriti mis tahes struktuurne arendamine, ei avaldaks negatiivset mõju sellistele varadele ning nende ümbruse arhitektuurilisele ja ajaloolisele iseloomule.
Artikkel 13
Nende suundade elluviimise hõlbustamiseks kohustub iga pool oma poliitilise ja administratiivse süsteemi raames kaasa aitama muinsuskaitse-, kultuuri-, keskkonnakaitse- ja planeerimisalase tegevuse tõhusale koostööle kõigil tasandeil.
OSALUS JA ÜHENDUSED
Artikkel 14
Avaliku võimu poolt võetavate arhitektuuripärandi kindlakstegemise,
kaitse, restaureerimise, hoolduse, majandamise ja parendamise meetmete
mõju laiendamise eesmärgil kohustub iga pool:
1 moodustama
eri astmete otsuste tegemise protsessides vastavad informatsiooni
andmise, konsultatsiooni ja koostöömehhanismid riigi, regionaalsete ja
kohalike võimude, kultuuriasutuste ja ühenduste ning avalikkuse vahel;
2 aitama
kaasa sponsorluse arendamisele ning sel alal toimivate
mittetulundusühenduste tegevusele.
INFORMATSIOON JA VÄLJAÕPE
Artikkel 15
Iga pool kohustub:
1 arendama avalikkuse informeeritust
arhitektuuripärandi konserveerimise väärtusest nii kultuurilise
identiteedi elementide kui ka inspiratsiooni ja loovuse allikana
praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks;
2 edendama sel eesmärgil informatsiooni levitamise ning informeerituse
parandamise poliitikat, eriti kaasaegse side ja areneva tehnoloogia
kasutamise teel, pidades silmas iseäranis:
a avalikkuse huvi
tõstmist või suurendamist juba koolieast peale pärandi kaitsmise ja
ehitusliku keskkonna ja arhitektuuri kvaliteedi vastu;
b kultuuripärandi
ühtsuse ning arhitektuuri, kunsti, rahvakommete ja elulaadide vahel
eksisteerivate seoste näitamist nii Euroopa, rahvuslikul kui ka
regionaalsel tasandil.
Artikkel 16
Iga pool kohustub arendama väljaõpet arhitektuuripärandi konserveerimiseks vajalike eri kutsealade ja käsitööoskuste alal.
MUINSUSKAITSEPOLIITIKA KOORDINEERIMINE EUROOPA TASANDIL
Artikkel 17
Pooled kohustuvad vahetama informatsiooni oma muinsuskaitsepoliitika
kohta alljärgnevates küsimustes:
1 ajalooliste
sündmustega seotud varade ülevaatusel, kaitsel ja säilitamisel
rakendatavad ning nimetatud varade arvu mis tahes suurendamise meetodid;
2 arhitektuuripärandi
kaitse ning tänapäeva majandusliku, ühiskondliku ja kultuurialase
tegevuse vajaduste lepitamisteed;
3 uute tehnoloogiate pakutavad
võimalused arhitektuuripärandi väljaselgitamiseks ja
inventariseerimiseks, võitluseks materjalide halvenemise vastu, samuti
teaduslikuks uurimistööks, restaureerimistööks ning ehituspärandi
majandamiseks ning parendamiseks eri meetoditel;
4 arhitektuurialase
loomingu kui meie ajastu panuse Euroopa kultuuripärandisse edendamise
teed.
Artikkel 18
Pooled kohustuvad vajaduse korral võimaldama arhitektuuripärandi konserveerimiseks vastastikust tehnilist abi kogemuste ja spetsialistide vahetuse korras.
Artikkel 19
Pooled kohustuvad vastavate siseriiklike õigusaktide raames või rahvusvaheliste kokkulepete alusel kaasa aitama arhitektuuripärandi konserveerimise spetsialistide, sealhulgas täiendõppega tegelevate spetsialistide vahetusele Euroopas.
Artikkel 20
Käesoleva konventsiooni mõttes jälgib konventsiooni rakendamist Euroopa
Nõukogu Ministrite Komitee poolt Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 17
alusel nimetatud ekspertide komisjon, eriti aga:
1 teeb Euroopa
Nõukogu Ministrite Komiteele perioodilisi ettekandeid
arhitektuuripärandi kaitse poliitika olukorra kohta konventsiooni
osalistes riikides, konventsioonis sisalduvate põhimõtete rakendamise
ning omaenda tegevuse kohta;
2 teeb Euroopa Nõukogu Ministrite
Komiteele ettepanekuid konventsiooni sätete rakendamise meetmete kohta,
kusjuures need meetmed võivad hõlmata mitmepoolset tegevust,
konventsiooni redigeerimist või parandamist ning avalikkuse
informeerimist konventsiooni eesmärkidest;
3 teeb Euroopa
Nõukogu Ministrite Komiteele soovitusi konventsiooniga ühinemise
ettepanekute tegemiseks riikidele, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed.
Artikkel 21
Käesoleva konventsiooni sätted ei tee takistusi selleks, et artiklis 1
kirjeldatud varade kaitsel rakendataks pärandi suhtes neid spetsiifilisi
soodsamaid sätteid, mis sisalduvad:
– ülemaailmse kultuuri- ja
looduspärandi kaitse konventsioonis 16. novembrist 1972. a;
–
Euroopa arheoloogiapärandi kaitse konventsioonis 6. maist 1969. a.
LÕPPSÄTTED
Artikkel 22
1 Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks Euroopa Nõukogu liikmesriikidele. Konventsioon kuulub ratifitseerimisele, vastuvõtmisele või kinnitamisele. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendid deponeeritakse Euroopa Nõukogu peasekretäri juurde.
2 Käesolev konventsioon jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele kuupäevast, mil kolm Euroopa Nõukogu liikmesriiki on väljendanud nõusolekut lugeda end seotuks konventsiooniga vastavalt eelmise lõike sätetele.
3 Iga liikmesriigi suhtes, kes oma nõusolekut konventsiooniga seotuse kohta väljendab hiljem, jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamisdokumendi deponeerimise päevast.
Artikkel 23
1 Pärast käesoleva konventsiooni jõustumist võib Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee teha ettepaneku mis tahes riigile, kes ei ole Euroopa Nõukogu ega Euroopa Majandusühenduse liige, ühineda käesoleva konventsiooniga enamuse poolt vastuvõetud otsuse alusel vastavalt Euroopa Nõukogu põhikirja artiklile 20 d ning Komiteesse valitud lepinguosaliste riikide esindajate ühehäälsel otsusel.
2 Iga ühineva riigi, ning kui konventsiooniga peaks ühinema Euroopa Majandusühendus, siis ka viimase suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele ühinemisdokumendi deponeerimise päevast Euroopa Nõukogu peasekretäri juures.
Artikkel 24
1 Iga riik võib allakirjutamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi deponeerimisel täpsustada territooriumi või territooriumid, mille suhtes konventsiooni kohaldatakse.
2 Iga riik võib ka hiljem mis tahes ajal Euroopa Nõukogu peasekretärile esitatud deklaratsiooni alusel laiendada käesoleva konventsiooni kohaldamist mis tahes muule deklaratsioonis nimetatud territooriumile. Sellise territooriumi suhtes jõustub konventsioon selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kolme kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai vastava deklaratsiooni kätte.
3 Iga kahe eelmise lõike alusel tehtud deklaratsiooni võib deklaratsioonis nimetatud territooriumi suhtes tagasi võtta peasekretärile vastava teate esitamise teel. Tagasivõtmine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai vastava teate kätte.
Artikkel 25
1 Iga riik võib konventsioonile allakirjutamisel või ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi deponeerimisel deklareerida, et ta jätab endale õiguse kas täielikult või osaliselt mitte täita artikli 4 lõigete c ja d sätteid. Muude reservatsioonide tegemine ei ole võimalik.
2 Iga lepinguosaline riik, kes on teinud eelmises lõikes nimetatud reservatsiooni, võib selle tagasi võtta tervikuna või osaliselt Euroopa Nõukogu peasekretärile vastava teate esitamise teel. Tagasivõtmine jõustub päeval, mil peasekretär sai vastava teate kätte.
3 Pool, kes on teinud reservatsiooni käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud sätete suhtes, ei või nõuda selle sätte rakendamist mis tahes teise poole poolt; kui aga tema reservatsioon on osaline või tinglik, võib ta nõuda selle sätte rakendamist samas ulatuses, kui ta seda ise tunnistab.
Artikkel 26
1 Iga pool võib mis tahes ajal käesoleva konventsiooni denonsseerida, edastades Euroopa Nõukogu peasekretärile vastava teate.
2 Selline denonsseerimine jõustub selle kuu esimesel päeval, mis järgneb kuue kuu möödumisele päevast, mil peasekretär sai vastava teate kätte.
Artikkel 27
Euroopa Nõukogu peasekretär teavitab Euroopa Nõukogu liikmesriike, igat
käesoleva konventsiooniga ühinenud riiki ning Euroopa Majandusühendust,
kui see on konventsiooniga ühinenud:
a igast allakirjutamisest;
b igast
ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, kinnitamis- või ühinemisdokumendi
deponeerimisest;
c igast käesoleva konventsiooni jõustumise
kuupäevast vastavalt artiklitele 22, 23 ja 24;
d teistest
käesoleva konventsiooniga seotud toimingutest, teadetest ja teatistest.
Ülaltoodu kinnituseks on selleks täielikult volitatud isikud käesolevale konventsioonile alla kirjutanud.
Koostatud 3. oktoobril 1985. aastal Granadas inglise ja prantsuse keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdselt autentsed, ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Euroopa Nõukogu arhiivi. Euroopa Nõukogu peasekretär edastab tõendatud koopiad igale Euroopa Nõukogu liikmesriigile ning mis tahes riigile või Euroopa Majandusühendusele, kui neile tehakse ettepanek käesoleva konventsiooniga ühineda.
Convention for the Protection of the Architectural Heritage of Europe
The member States of the Council of Europe, signatory hereto,
Considering that the aim of the Council of Europe is to achieve a greater unity between its members for the purpose, inter alia, of safeguarding and realising the ideals and principles which are their common heritage;
Recognising that the architectural heritage constitutes an irreplaceable expression of the richness and diversity of Europe's cultural heritage, bears inestimable witness to our past and is a common heritage of all Europeans;
Having regard to the European Cultural Convention signed in Paris on 19 December 1954 and in particular to Article 1 thereof;
Having regard to the European Charter of the Architectural Heritage adopted by the Committee of Ministers of the Council of Europe on 26 September 1975 and to Resolution (76) 28, adopted on 14 April 1976, concerning the adaptation of laws and regulations to the requirements of integrated conservation of the architectural heritage;
Having regard to Recommendation 880 (1979) of the Parliamentary Assembly of the Council of Europe on the conservation of the European architectural heritage;
Having regard to Recommendation No. R (80) 16 of the Committee of Ministers to member States on the specialised training of architects, town planners, civil engineers and landscape designers, and to Recommendation No. R (81) 13 of the Committee of Ministers, adopted on 1 July 1981, on action in aid of certain declining craft trades in the context of the craft activity;
Recalling the importance of handing down to future generations a system of cultural references, improving the urban and rural environment and thereby fostering the economic, social and cultural development of States and regions;
Acknowledging the importance of reaching agreement on the main thrust of a common policy for the conservation and enhancement of the architectural heritage,
Have agreed as follows:
DEFINITION OF THE ARCHITECTURAL HERITAGE
Article 1
For the purposes of this Convention, the expression “architectural
heritage” shall be considered to comprise the following permanent
properties:
1 monuments: all buildings and structures of
conspicuous historical, archaeological, artistic, scientific, social or
technical interest, including their fixtures and fittings;
2 groups
of buildings: homogeneous groups of urban or rural buildings conspicuous
for their historical, archaeological, artistic, scientific, social or
technical interest which are sufficiently coherent to form
topographically definable units;
3 sites: the combined works of man
and nature, being areas which are partially built upon and sufficiently
distinctive and homogeneous to be topographically definable and are of
conspicuous historical, archaeological, artistic, scientific, social or
technical interest.
IDENTIFICATION OF PROPERTIES TO BE PROTECTED
Article 2
For the purpose of precise identification of the monuments, groups of buildings and sites to be protected, each Party undertakes to maintain inventories and in the event of threats to the properties concerned, to prepare appropriate documentation at the earliest opportunity.
STATUTORY PROTECTION PROCEDURES
Article 3
Each Party undertakes:
1 to take statutory measures to protect the
architectural heritage;
2 within the framework of such measures and
by means specific to each State or region, to make provision for the
protection of monuments, groups of buildings and sites.
Article 4
Each Party undertakes:
1 to implement appropriate supervision and
authorization procedures as required by the legal protection of the
properties in question;
2 to prevent the disfigurement, dilapidation or demolition of
protected properties. To this end, each Party undertakes to introduce,
if it has not already done so, legislation which:
a requires the
submission to a competent authority of any scheme for the demolition or
alteration of monuments which are already protected, or in respect of
which protection proceedings have been instituted, as well as any scheme
affecting their surroundings;
b requires the submission to a
competent authority of any scheme affecting a group of buildings or a
part thereof or a site which involves
– demolition of buildings
–
the erection of new buildings
– substantial alterations which
impair the character of the buildings or the site;
c permits public
authorities to require the owner of a protected property to carry out
work or to carry out such work itself if the owner fails to do so;
d allows
compulsory purchase of a protected property.
Article 5
Each Party undertakes to prohibit the removal, in whole or in part, of any protected monument, except where the material safeguarding of such monuments makes removal imperative. In these circumstances the competent authority shall take the necessary precautions for its dismantling, transfer and reinstatement at a suitable location.
ANCILLARY MEASURES
Article 6
Each Party undertakes:
1 to provide financial support by the public
authorities for maintaining and restoring the architectural heritage on
its territory, in accordance with the national, regional and local
competence and within the limitations of the budgets available;
2 to
resort, if necessary, to fiscal measures to facilitate the conservation
of this heritage;
3 to encourage private initiatives for
maintaining and restoring the architectural heritage.
Article 7
In the surroundings of monuments, within groups of buildings and within sites, each Party undertakes to promote measures for the general enhancement of the environment.
Article 8
With a view to limiting the risks of the physical deterioration of the
architectural heritage, each Party undertakes:
1 to support
scientific research for identifying and analysing the harmful effect of
pollution and for defining ways and means to reduce or eradicate these
effects;
2 to take into consideration the special problems of
conservation of the architectural heritage in anti-pollution policies.
SANCTIONS
Article 9
Each Party undertakes to ensure within the power available to it that infringements of the law protecting the architectural heritage are met with a relevant and adequate response by the competent authority. This response may in appropriate circumstances entail an obligation on the offender to demolish a newly erected building which fails to comply with the requirements or to restore a protected property to its former condition.
CONSERVATION POLICIES
Article 10
Each Party undertakes to adopt integrated conservation policies which:
1 include
the protection of the architectural heritage as an essential town and
country planning objective and ensure that this requirement is taken
into account at all stages both in the drawing up of development plans
and in the procedures for authorizing work;
2 promote programmes
for the restoration and maintenance of the architectural heritage;
3 make
the conservation, promotion and enhancement of the architectural
heritage a major feature of cultural, environmental and planning
policies;
4 facilitate whenever possible in the town and country
planning process the conservation and use of certain buildings whose
intrinsic importance would not warrant protection within the meaning of
Article 3, paragraph 1, of this Convention but which are of interest
from the point of view of their setting in the urban or rural
environment and of the quality of life;
5 foster, as being
essential to the future of the architectural heritage, the application
and development of traditional skills and materials.
Article 11
Due regard being had to the architectural and historical character of
the heritage, each Party undertakes to foster:
– the use of protected
properties in the light of the needs of contemporary life;
– the
adaptation when appropriate of old buildings for new uses.
Article 12
While recognising the value of permitting public access to protected properties, each Party undertakes to take such action as may be necessary to ensure that the consequences of permitting this access, especially any structural development, do not adversely affect the architectural and historical character of such properties and their surroundings.
Article 13
In order to facilitate the implementation of these policies, each Party undertakes to foster, within its own political and administrative structure, effective co-operation at all levels between conservation, cultural, environmental and planning activities.
PARTICIPATION AND ASSOCIATIONS
Article 14
With a view to widening the impact of public authority measures for the
identification, protection, restoration, maintenance, management and
promotion of the architectural heritage, each Party undertakes:
1 to
establish in the various stages of the decision-making process,
appropriate machinery for the supply of information, consultation and
co-operation between the State, the regional and local authorities,
cultural institutions and associations, and the public;
2 to foster
the development of sponsorship and of non-profit-making associations
working in this field.
INFORMATION AND TRAINING
Article 15
Each Party undertakes:
1 to develop public awareness of the value
of conserving the architectural heritage, both as an element of cultural
identity and as a source of inspiration and creativity for present and
future generations;
2 to this end, to promote policies for
disseminating information and fostering increased awareness, especially
by the use of modern communication and promotion techniques, aimed in
particular:
a at awakening or increasing public interest, as
from school-age, in the protection of the heritage, the quality of the
built environment and architecture;
b at demonstrating the unity
of the cultural heritage and the links that exist between architecture,
the arts, popular traditions and ways of life at European, national and
regional levels alike.
Article 16
Each Party undertakes to promote training in the various occupations and craft trades involved in the conservation of the architectural heritage.
EUROPEAN CO-ORDINATION OF CONSERVATION POLICIES
Article 17
The Parties undertake to exchange information on their conservation
policies concerning such matters as:
1 the methods to be adopted
for the survey, protection and conservation of properties having regard
to historic developments and to any increase in the number of properties
concerned;
2 the ways in which the need to protect the
architectural heritage can best be reconciled with the needs of
contemporary economic, social and cultural activities;
3 the
possibilities afforded by new technologies for identifying and recording
the architectural heritage and combating the deterioration of materials
as well as in the fields of scientific research, restoration work and
methods of managing and promoting the heritage;
4 ways of promoting
architectural creation as our age's contribution to the European
heritage.
Article 18
The Parties undertake to afford, whenever necessary, mutual technical assistance in the form of exchanges of experience and of experts in the conservation of the architectural heritage.
Article 19
The Parties undertake, within the framework of the relevant national legislation, or the international agreements, to encourage European exchanges of specialists in the conservation of the architectural heritage, including those responsible for further training.
Article 20
For the purposes of this Convention, a Committee of Experts set up by
the Committee of Ministers of the Council of Europe pursuant to Article
17 of the Statute of the Council of Europe shall monitor the application
of the Convention and in particular:
1 report periodically to the
Committee of Ministers of the Council of Europe on the situation of
architectural heritage conservation policies in the States Parties to
the Convention, on the implementation of the principles embodied in the
Convention and on its own activities;
2 propose to the Committee of
Ministers of the Council of Europe measures for the implementation of
the Convention's provisions, such measures being deemed to include
multi-lateral activities, revision or amendment of the Convention and
public information about the purpose of the Convention;
3 make
recommendations to the Committee of Ministers of the Council of Europe
regarding invitations to States which are not members of the Council of
Europe to accede to this Convention.
Article 21
The provisions of this Convention shall not prejudice the application of
such specific more favourable provisions concerning the protection of
the properties described in Article 1 as are embodied in:
– the
Convention for the Protection of World Cultural and Natural Heritage of
16 November 1972;
– the European Convention on the Protection of the
Archaeological Heritage of 6 May 1969.
FINAL CLAUSES
Article 22
1 This Convention shall be open for signature by the member States of the Council of Europe. It is subject to ratification, acceptance or approval. Instruments of ratification, acceptance or approval shall be deposited with the Secretary General of the Council of Europe.
2 This Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date on which three member States of the Council of Europe have expressed their consent to be bound by the Convention in accordance with the provisions of the preceding paragraph.
3 In respect of any member State which subsequently expresses it consent to be bound by it, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of the deposit of the instrument of ratification, acceptance or approval.
Article 23
1 After the entry into force of this Convention, the Committee of Ministers of the Council of Europe may invite any State not a member of the Council and the European Economic Community to accede to this Convention by a decision taken by the majority provided for in Article 20 d of the Statute of the Council of Europe and by the unanimous vote of the representatives of the Contracting States entitled to sit on the Committee.
2 In respect of any acceding State or, should it accede, the European Economic Community, the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of deposit of the instrument of accession with the Secretary General of the Council of Europe.
Article 24
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, specify the territory or territories to which this Convention shall apply.
2 Any State may at any later date, by a declaration addressed to the Secretary General of the Council of Europe, extend the application of this Convention to any other territory specified in the declaration. In respect of such territory the Convention shall enter into force on the first day of the month following the expiration of a period of three months after the date of receipt of such declaration by the Secretary General.
3 Any declaration made under the two preceding paragraphs may, in respect of any territory specified in such declaration, be withdrawn by a notification addressed to the Secretary General. The withdrawal shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of six months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 25
1 Any State may, at the time of signature or when depositing its instrument of ratification, acceptance, approval or accession, declare that it reserves the right not to comply, in whole or in part, with the provisions of Article 4, paragraphs c and d. No other reservations may be made.
2 Any Contracting State which has made a reservation under the preceding paragraph may wholly or partly withdraw it by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe. The withdrawal shall take effect on the date of receipt of such notification by the Secretary General.
3 A Party which has made a reservation in respect of the provisions mentioned in paragraph 1 above may not claim the application of that provision by any other Party; it may, however, if its reservation is partial or conditional, claim the application of that provision in so far as it has itself accepted it.
Article 26
1 Any Party may at any time denounce this Convention by means of a notification addressed to the Secretary General of the Council of Europe.
2 Such denunciation shall become effective on the first day of the month following the expiration of a period of six months after the date of receipt of such notification by the Secretary General.
Article 27
The Secretary General of the Council of Europe shall notify the member
States of the Council of Europe, any State which has acceded to this
Convention and the European Economic Community if it has acceded, of:
a any
signature;
b the deposit of any instrument of ratification,
acceptance, approval or accession;
c any date of entry into force
of this Convention in accordance with Articles 22, 23 and 24;
d any
other act, notification or communication relating to this Convention.
In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto, have signed this Convention.
Done at Granada, this 3rd day of October 1985, in English and French, both texts being equally authentic, in a single copy which shall be deposited in the archives of the Council of Europe. The Secretary General of the Council of Europe shall transmit certified copies to each member State of the Council of Europe and to any State or to the European Economic Community invited to accede to this Convention.
Õiend
Akti avaldamisandmed täiendatud, akt tehniliselt korrastatud, lisatud
ingliskeelne tekst.
Facebook
Twitter